Kes parajasti halba ei tee, see teebki head

Foto: Eesi Raa 2019


31.12
2019

Ma olen mitu päeva juba mõtteid mõlgutanud, et mida sellest aastast siis kaasa võtta. Ja nagu tellitult vupsas mulle ette Aino Perviku raamat "Suleline, Puhuja ja must munk", mille lehekülgedelt leidsin järgneva:

"Arvad, et me tegime head?" küsis Suleline.
"Muidugi!" ütles Puhuja! "Terve hommikupooliku oleme ju kõige õilsamate mõtetega tegutsenud! Mitte ainult tegutsenud, me oleme näinud kõvasti vaeva!"
"Aga me ei teinud ju midagi ära," kahtles Suleline.
"Just!" hüüdis Puhuja. "Kuid me pole ka mitte midagi pahasti teinud! Kes parajasti halba ei tee, see teebki head. Päike, mu ema võib mu üle uhkust tunda!"





Pilte vaadates tuleb mulle meelde, et käisin Saksas ja Soomes seiklemas ja häid näituseid vaatamas. Kiidetud olgu stipendiumireisid, mis elu edasi viivad ja sõbrad, kes ees ootavad või kaasa reisivad!

Teisi pilte vaadates tuleb mulle meelde, et kirjutasin päris tublisti, rääkisin palju ja kõvasti lumekruupidest ja sinise värvi kriisist ning kaanetasin kaks raamatut. Kiidetud olgu stipendiumid, mis kirjanikke toetavad ja kiidetud saagu Hooandja!

Kolmandaid pilte vaadates tuleb mulle meelde, et ma tundsin rõõmu, kurvastasin, armastasin, ootasin, leidsin õnne ootamatutest kohtadest, tantsisin läbi ööde ja kohtasin rebast.

Rebasega on küll selline veider lugu, et praeguseks on mul tunne, nagu oleks see minuga läbi elu kaasas olnud ning suur oli mu üllatus, kui pilte vaadates selgus, et ta tuli mu juurde tänavu kevadel. Küllap siis ikka ongi nii, et mis peab tulema, tuleb õigel ajal. Siinkohal olgu ära kiidetud ka Blackbird Ink ja Lili Lind, kes oskab rebaseid teha ja näha!

Aasta sisse jäi mõistagi tublisti tööd ja muuseumiga seotud särke ja värke (ikkagi vinge veerandsada, juubel ja 25, eksole), muudmoodi ju ei saagi, kui oled tööloom ja kontorirott. Aga jäi ka puhkust ja ehitamist, mis tegelikult minu jaoks on suhteliselt samavõrdne. Õppisin põrandat ehitama (kiidetud saagu Marit ja Ott, kellel just oli vaja juhuslikult põrandat ehitada!), vaiu maasse kruvima ja mitmeid uusi tööriistu kasutama.


 

Ma jõudsin päris palju lugeda (ilmselt oma paarsada raamatut, millest suurem osa lasteraamatud) ja nii mõnedki loetud raamatuist olid väga head ja hinge kosutavad.

Piret Raua "Initsiaal purjeka ja papagoiga" - imeline ja südamesse pugev.
Kairi Loogi "Piia Präänik ja bandiidid" - palun väga kiiresti järge, ma kannatan kohutavalt!
Jete Leo Normani "Maailm kontoris" - selle aasta must be, et mitte huumorimeelt kaotada.

Shaun Bythell ja tema "Raamatukaupmehe päevik" - aitäh, Triin, et sul oli juhuslikult luuletuse tõlget vaja, ma naudin nüüd iga päeva, mil Bookshopi lehel midagi avaldub.
Jonathan Auxier ja tema "Osav Peter ja tema fantastilised silmad" - minu suvelugemise number üks!
Urmas Vadi "Ballettmeister" ja "Elu mõttetusest" - ma oleks väga üllatunud, kui lausest "Kogu aeg tuleb nutt peale" ei saaks Eesti enimtsiteeritud lauset. Ja ma ei tea kedagi, kes oleks oma tulevase toetatud kirjutamisaasta rohkem ära teeninud.
+
Neil Gaimani ja Colleen Dorani "Snow, Glass, Apples" - liiga ilusad illustratsioonid, hingematvalt ilusad. Paraku viivad need järgmiste raamatute ostuni. Sama lugu on Chris Riddelli Ottoline'i lugudega. Ootan pikisilmi uut aastat, et mu tellitud raamatukuhi kohale jõuaks.
Häid raamatuid oli selles aastas tublisti veel, aga te võite ju ise ka natuke poes ja raamatukogus ringi vaadata, eksole.

Ühesõnaga. Otsus.
Ma võtan uude aastasse kaasa rebase, kaks raamatut, oskused ehitada põrandaid ja tantsida läbi ööde. Sest hommikud, nii ma olen täheldanud, tulevad ilma igasuguse erilise kutsumiseta. Saagu uus!

***
nii hea tunne
nagu oleks keset talve
telgis
meri loksuks
ja keset lund oleks üks roheline soe plats
keegi ei näe seda telki
keegi ei kuule seda merd
ja raamatus on veel mitu lugemata peatükki

2611
2019