Mustikavärvi päevad. Kaks esimest kuud.

Elu teeb ikka käände ja vimkasid. Tundub, et üleüldise segase olukorraga seoses võib algul koerablogina toiminud ning siis reisiblogiks üle kasvanud sõnade kogum jälle ajutiselt koeranduse lainele pöörata. Võtan siis lihtsalt arvesse, et iga päev on reis hommikust õhtusse.

Olen ikka kogu aeg seda kirjutamist edasi lükanud, kuigi juba täpselt kahe kuu jagu olnud mu elamine jupp maad porisem, karvasem ja puidupurusem. Mitte et ma oleks hakanud köögis peenemat tisleritööd tegema või toas kartuleid muldama, aga väikesed mullased varbad, mis kuuluvad loomale Mustikas, tekitavad rämpsu ja laga omasoodu.

Punase kasukaga loom Almera elas meie juures üle 13 aasta ja oli rõõmus kaabakas, aedade lõhkuja ning siilimurdja. Suvel läks ta vikerkaarele kõndima, et veel kord juba mitme aasta eest lahkunud Marilule põhjalikult üle kurgi tõmmata ning eks nad seal nüüd arutavad oma tähtsaid asju.

Maja oli aga kurb ja tühi ja ma ise tundsin ka, et nii ma olen tõenäoliselt üleni varsti kurb ja tühi. Vaatasin netist kasside ja koerte ja kilpkonnade ja isegi papagoide pilte. Igav. Lugesin oma raamaturiiulis olevaid koeraraamatuid eest ja takka ja keskelt ka. Ei midagi. Istusin koeranäitustel erinevate tõugude ringide ääres. Igav. Ja ei kõneta. Ükski tõug ei kõneta ...

Ja siis ühel päeval nägin ma just seda, mida olin otsinud - tobeda ja natuke uduse näoga musta värvi kutsika pilti. Kutsikatega muidugi ongi selline lugu, et nad on loodud nunnuks ja loodus leiab igaühele kellegi, kes murdub. Mina ei olnud juba aastaid näinud ühtegi sellist kutsikat, kes oleks mind kõnetanud. Tema kõnetas. Tegin iseendaga kokkuleppe, et kui ma järgmisel päeval ka veel tema peale mõtlen, siis kirjutan kasvatajale ja küsin. Järgmise päeva hommikul ärkasin mõttega, et kas nüüd juba võib kirjutada. Nii see läks. Kes tahab pikemat lugu kuulda, võib mõnikord koogi ja kohvi kõrvale küsida. Aga see siis on tõesti pikk lugu, nii vähemalt suure koogi suurune.

***

Mustikas on lühikarvaline chow chow. Talle ei kasva uhket lakka, nagu pikakarvalistel, keda inimesed kipuvad lõvideks ja karudeks kutsuma. Kui ta on oma beebikarvast lõpuks vabanenud ja selle mulle kööginurka külmkapi ja seina vahele poetanud, saab ta uhkeldada tiheda uue kasukaga, mis kaitseb külma ja kuuma, tuule ja lume eest. Kui see lumi peaks suvatsema mõnel aastal tulla.

Foto - Kätlin Kool.
Esialgu küsisid inimesed tänaval päris väikest Mustikat nähes: "Mis tõug see on?" Umbes kolmekuuse kutsika kohta hakati juba küsima: "Kas see on chow chow? Kas ta kasvab suuremaks?" Neljakuuse kutsika kohta kuulen inimesi üksteisele ütlemas: "See on chow chow!" Ükskord isegi kuulsin, kuidas üks poemüüja ütles teisele, et "lühikarv", aga hiljem selgus, et tal on endal chow olnud, nii et see nagu ei tule hästi arvesse. Praeguseks on Mustikas endale esialgse nunnu nospelkoonu asemele kasvatanud üpris kentsaka umbes suure jogurtitopsi suuruse tuutu, nii et nüüd pean siis hakkama jälle uuesti kuulatama, milliseks imeelukaks teda tagaselja peetakse.

Kahekuune Mustikas. Foto - Kätlin Kool Neljakuune Mustikas.
Muidugi pole mul praegu õrna aimugi, mis temast saab. Õigemini - kes temast kasvab. Senini on ta olnud hästi südamlik, rõõmsameelne, kiiresti õppiv ja toimekas kutsikas. Ta ei armasta eriti mänguasju, küll aga puutükke, maa seest üles kaevatud kartuleid, oksi, risu ja rämpsu. Talle meeldivad inimesed, tänavad, jalutamine, koerad, linnud ja üldse maailm. Kasside osas ma pole nii kindel, kas see kohutav kiljuv kisa kassi nähes tähendab rõõmu või ahastust. Meie maja ümber luusiv kass igatahes üritab iga kord maa alla vajuda ja siis veel natuke sügavamale. Naabrite kass istub aga kombekalt aknal ja teeskleb, et ta on portselanist kassikujuline massiiv. Mustikas pole veel aru saanud, et see võiks olla midagi muud.

Ühesõnaga me üritame siin koos kasvada ja areneda. Nii mõnigi tuttav on öelnud, et mis sul viga, sul on ju juba mitmes koer. Aga jumala eest - iga kord on nagu esimene kord, sest iga kutsika iseloom on erinev. Suurem osa asju, mis toimisid eelmiste koerte puhul, ei toimi. Väga suure osa asju olen ma lihtsalt ära unustanud. Ja mingi osa asju loksub iseenesest paika. Nagu ikka elus.

Aga on küll üks asi, mis teeb mulle tohutult rõõmu. See, et Mustikas paneb inimesed naeratama. Minu kodused naeratavad rohkem, tänaval kõndivad inimesed naeratavad rohkem. Mu töökaaslased sasivad Mustika karva ja räägivad temaga pikki ja salapäraseid lugusid banaanidest, kodujuustust ja sülle võtmisest (hoidke alt, 15 kilo on juba jõusaali tase!). Ja need mu sõbrad, kes on netis, vaatavad Mustika #koerajooga videokilde ja naeratavad rohkem.
Võibolla see ongi kõige olulisem põhjus, miks olla Mustikas.