Enne puhkust Soome ja tagasi sipsti!

7.-10.06.2019
Soomes

Loogiliselt võttes ei tohiks Soome minnes mingeid seiklusi olla, eksole. Mis seiklus saab tekkida suvise tuuletu ilmaga üle lahe ja tagasi sõites. Aga meil ikka õnnestub nii reisida, et mingi väikese nalja saab ringitammumisele lisada. Ilmselt on üks läbi aegade hullemaid jookse olnud see, kui me Triinuga Türgis käisime, kohaliku bussijuhi süül chek-inist lootusetult maha jäime ja siis end siski lennule õudmise nimel hingetuks jooksime. Pärast kuulsusrikast Türgi jooksu olen ma veel paaril lennuväljal end poolkooma jooksnud, aga rongisisest jooksu ma siiani teinud ei olnud.

Ühesõnaga. Meil õnnestus (taas kord Triinuga) osta odavamat sorti rongipiletid Helsingist Tamperesse. Ise olime väga rahul, et näe mis normaalne hind sõitmiseks. Maandusime õnnelikult rongi, laotasime oma kompsud laiali, rääkisime küll omavahel, et imelik lugu - rongile on hoopis Riihimägi peale kirjutatud, aga samas suund on ju õige. Üks kohalik veel kinnitas üle, et jah, see rong läheb kindlasti edasi Tamperesse. Hakkame sõitma, rong pea puupüsti täis, rahvast tuleb aga igas peatuses juurde ja siis hakkab krapp krõbisema ning Triin kuuleb sealt krõbinast välja nagu rong tehtaks Riihimägi peatuses pooleks ja edasi sõidaks ainult esimene vagun. Milles meie ei istu. Pigem võib öelda, et me istume kas viimases või eelviimases. Hinges kasvab väike paanika. Küsime naabritelt üle, et kas saime õigesti aru ja et kui pikad on peatused. Naabrid kinnitavad, et jah, edasi sõidab ainult esimene vagun ja suure tõenäosusega on pikemad peatused Pasilas ja veel kuskil 1-2 kohas. Mõõdame Pasilasse jõudes ära, et lubatud pikk peatus oli napp 15 sekundit. Paanika hinges paisub umbes väikese elevandi suuruseks. Otsustame, et liigume nii palju rongi sõitmise ajal vagunites sees kui võimalik ja siis jookseme peatuses rongist väljaspool eespoolsete vagunite poole. Ise muidugi itsitame nagu ogarad, sest kui tõenäoline on Eestis, et lähed sõitma ja su rong tehakse pooleks. Pole pikkustki, eksole.

Nojah, lidume edasi, käime mingis peatuses väljas, sest täies ulatuses ei saa rongist seest minna ja peale kahte väljasjooksu oleme ikka veel vales vagunis. Pagana pikk rong! Lõpuks õnnestub meil jõuda nii kaugele, et üks vagun meist edasi peaks olema tõotatud maa - ESIMENE VAGUN! Jõuame järjekordse peatuse ajal, milleks on kardetud Riihimäki, esimesse vagunisse kohale ja loomulikult tuleb siis ilus pikk peatus, mille ajal jõudnuks teha 3 suitsu (kui kumbki meist suitsetaks), joosta ühest rongi otsast teise ja mitu korda lahti haakida kõik rongi vagunid. Aga me oleme kohal ja see on peamine.

Edasine sõit möödub seiklusteta, sest pole enam kuhugi joosta. Tampere jaamas näeme, et pool linna on uue trammitee nimel üles kaevatud ja vingerdame pisut väiksemaid teid pidi hotellini. Et ilm on ilus, läheme jalutama, ostame endale joogi- ja söögipoolist ning maandume vee äärde pargipingile. Mina teen proua emale kõne, kinnitan, et ilm on hea ja me absoluutselt ei nälgi (emad, eksole ikka muretsevad, olenemata lapse kõrgest east) ning siis avab pingi teises otsas istuv mees suu ja ütleb: "Meeldiv oli kuulata kaasmaalaste juttu!"

Õhtu päädib sellega, et istume mitu tundi vee ääres ja räägime Soomes elava eestlasega ehitusest, kokkamisest, kalastamisest, Tamperest ja elust. Mõnus sissejuhatus selleks, et hommikul innuga muuseumisse minna.


Hommik tabab ja rabab meid jätkuva palavusega. Vaatamata sellele, et aken on pärani lahti, ei tule sealt peale kajakate kiljumise midagi. Kuigi võiks tulla õhku. Pärast rikkalikku hommikusööki keerame ninad Muumimuuseumi poole ja veedame sinna jõudes pikalt ja mõnusalt aega. Need, kes tahavad lastele pikka ja väsitavat tegevust, neil soovitan pigem Muumimaale mängima ja teatrit vaatama minna. See muuseum on aga kunstimuuseum, mille sees Tove Janssoni originaalillustratsioonid ning nende juurde paganama hästi passivad dioraamid Muumiraamatute tegelastest ja nende maailmast. Kui laps on kunsti-, raamatu- või muumihuviline (või kõike korraga), on küll palju vaadata, kui pigem tegutseja ja rapsija, siis ilmselt jääb muuseum talle natuke hämaraks ja arusaamatuks.


Muuseumi ekspo on uus, alles mõne aja eest tehtud. Ilus, puhas, läbimõeldud, aga minu maitsele natuke liiga kliiniliselt korralik nagu ikka viimasel ajal Soome ekspod kipuvad olema. Ometi tasub seal käia, sest need väikesed graafilised lehed ja üliarmsad muumikujud, mida seal näha saab, tekitavad nunnu heldimuse ja suure tahtmise uuesti mõni muumiraamat kätte võtta.

Üks suuremaid puudusi Muumimuuseumi puhul on see, et autorikaitsega seonduvalt ei tohi seal pilte teha. Pildistamiseks on ette nähtud kaunis igav suure mustvalge muumiga nurk, milles tehtud pilt ei anna mingilgi moel edasi muuseumi emotsiooni. Samas nurgas alustatakse ekskursioone, nii et tegelikult ei pruugigi sul seda ainumastki kohta olla, kus üks klõps teha. Muidugi võib öelda, et "salvesta peas", aga no kui paljude inimeste aju on üldse nii üles ehitatud, et kõik jääb meelde.

Seepärast pildistasingi Tamperes käies hoopis haljastust, mis vastupidiselt Tartu niitmismaniakkide arusaamale murupikkusest ja sellega seonduvast kõrbelikust kõnnumaast oli mõnus heinane ja lilleline. Üldse oli pea kõigis kohtades, kuhu sattusime, suhtutud heina- ja muruniitmisse väga rahulikult, mistõttu sai näha (ja nuhutades tunda) erakordselt mitmekülgset õitsemist.



Sulni pühapäevahommiku veetsime Suomenlinnas. Olen varemgi sellel saarel käinud, aga tuleb tunnistada, et vähemalt 15 aasta tagusesse jääv käik on mu mälust pea täielikult kustunud. Ilmselt vaataksin seal tehtud pilte ülima üllatusega.

Meie põhisiht oli Suomenlinna mänguasjamuuseum, mille omaniku kaudu jõudis hiljuti meie muuseumisse üks väga ilus 1930ndatel Eestis valmistatud nukk. Suomenlinna mänguasjamuuseum on eramuuseum. Seal on imearmas ilusti välja pandud kogu, mida tasub lähedalt ja põhjalikult uudistada, sest kogusse kuulub palju ägedaid asju.

Muuseum on väike, aga hästi maitsekas, vanad asjad passivad hästi neisse kappidesse, kuhu nad elama on pandud. Suur huviline saab võtta ringikõndimisel toeks mitu lehekülge infot ja siis numbri järgi vaadata, mis asjad täpsemalt riiulites on. Eestlase jaoks oli erisuur pluss muidugi see, et seal on olemas eestikeelne info :)

Minu jaoks oli kõige armsam avastus sarnane üleskeeratav šoti terjer nagu toosamune, keda me "Nässu ja lumekruubid" jaoks pildistasime ja kes endale raamatus nimeks Rudolf sai. (Vt sinise taustaga ilusat Siimu tehtud pilti!)

Erinevusi muidugi on. Suomenlinna koer on paremates tingimustes hoitud, tema kasukas on must, mitte pleekinud pruun nagu meie koeral. Meie muuseumi koeral ei ole palli nina küljes ja ta näeb üldse märkimisväärselt mängitum välja, aga eks see tuleb sellest, et tema algne omanik reisis palju riigist riiki ja vedas teda muudkui endaga kaasa.

Lisaks võib muidugi olla, et meie oma on Schuco toodang ja nende oma GAMA ning üks tehas viksis teise pealt terjeri maha. Aga võib ka olla, et Soomes elav terjer on enda küljes oleva võtme kuskilt sisse vehkinud ja see ei kuulugi üldse talle. Kui tööle lähen, vaatan meie koera lähemalt, et teda saada, kas ta on vanasti olnud palliomanik.


Et mitte väga mänguasjateemalistesse detailidesse langeda, peaks ikkagi jutuotsad kuidagi kokku sõlmima. Tahtsin öelda veel, et Suomenlinna mänguasjamuuseumisse tasub minna ka neil, kes ei ole suured mänguasjafännid. Muuseumi juurde kuulub kohvik, kus on imemaitsvad koogid, mida muuseumi omanik ise küpsetab. Hea ilma korral saab neid nautida terrassil, viletsama ilmaga saab aga mõnuleda sees ja mõelda, et küll on ikka maailmatuma ilus, kui kellelegi tuleb pähe teekannule tutimüts pähe panna. Sest nii just selles muuseumikohvikus tehakse.


Meie pisireis Triinuga (ja reisiva karu Nässuga, kes visalt meie kannul püsis) sai pühapäevaga sipsti läbi. Sõitsime veel erinevate laevade, trammide ja rongidega, aga ükski sõiduvahend ei olnud nii meeleolukas kui poolekstehtav rong. Mõnusaid suviseid reise teile ja hoidke vagunitele kirjutatud kohanimedel silm peal! Kirjapandul võib olla mõte sees. :)