Kontrollküsimused sulle, talle ja mulle ka

Õhtuti loksuvad mu peas igasugused mõtted.
Hommikuti muidugi ka. Vahel isegi enne lõunat.
Pärast lõunat on tavaliselt vaiksem, siis on mõtetel
muudki teha kui loksuda, käia või joosta.
Sageli käivad mõtted ringi mingi küsimuse kujul.
Kas ma tegin õigesti? Kas ta sai minust aru?
Aga tema? Või tema?
Aga mis siis, kui ...
Neid on kilomeetrite kaupa ja suurem osa
küsimustest on täiesti tarbetud, umbes sama vajalikud
nagu kuuvalges nähtud unenäod, millega pole
hommikul ärgates mitte midagi peale hakata.

Kui omaette küsimusi välja mõelda, ei ole neid
kellelegi esitada. Aga kui vaadata küsimusi
selle pilguga, et iga küsimus on tegelikult luuletus,
on lugu hoopis teine. Koguni nii palju teine,
et vastused küsimustele on olemas.
Õhtuti loksuvad mu peas igasugused küsimused.




kui sa seisad teisel pool mäge ja ootad mind
kas ma jooksen end hingetuks

jah
muidugi

kui mul on vaja nutta
kas sa lubad mul olla järv
ühe väikese ujuva saarega vasakus servas

jah
muidugi

kui ma ärkan keset ööd
äikese saabumise peale
kas ma võin sind äratada ja öelda
ma nägin sind unes

jah
muidugi

kui ma olen seljaga
ja on pime
ja mul on see uus must kleit
mida sa pole iial näinud
kas sa tunned mu ära

jah
muidugi

kui sa näed taevas
värvilist pilve
mida saab käega katsuda
kas sa teed siis seda

jah
muidugi

kui ma olen sul koormaks
kas sa siis ütled mulle

jah
muidugi

ma võtan siis veel paar tellist juurde

jah
teeme nii