Ja kosmos ütles: "Mustikas, püüa hiir!"
13.09.2020
Pühapäeva hommik. Olen maganud vähe ja viletsalt, nähes unes vargaid, pätte, laipu ja sadu valesti valitud telefoninumbreid. Olen jalutanud hästi, sest Mustikas viib mu hommikuti jalutama. Viimane nädal aega on olnud meie mõlema jaoks kurnavavõitu – oleme suutnud käia põllumajandusmuuseumis Tõuloomapäeval, Tallinnas lastesaate salvestusel, koolitusel, bussireisil Peipsi veeres, autoga reisil taas kord Peipsi veeres ja mõistagi tööpäeviti ka tööl. Mustikas vahetab suvist kasukat talvise vastu, niheleb ja sügeleb seetõttu, näksib põlvede peale auke ja vaatab altkulmu minu pahameeleröögatusi, mis on põhjustatud nendesamade aukude närimisest. Ja mõistagi teeb ikka seda, mida on plaaninud teha, sest puberteet tema sees sunnib mässama valitseva maailmakorra vastu.
Täna hommikul pargis tiirutades nägime üle tee kihutavat hiirt ja sellele järgnes Mustika poolt pahameelekisa, mis põhiliselt oli suunatud mulle kui rihma kinni hoidjale. Targem olnuks ju hiirele järgneda ja see väike tõbras kinni võtta. Mulle meenus kõigepealt eelmine (ja praegu juba vikerkaarel hiiri püüdev) koer Almera, kes öösiti minu tollal hiirte ja aja poolt hõredaks näksitud põrandaga köögis jahti pidas. Tavaliselt edutult, sest hiired varjasid end köögikapi all ja pidasid peenikest hiirenaeru.
Seejärel meenus mulle üleskirjutis kolmapäevast:
"Mustikas käis täna elu esimesel bussireisil ning pärast seda, kui ta oli korraks bussijuhiga metsatukas jalutamas käinud, tiigist kobeda kõhutäie rohelist vett joonud, kassi ja mügrisid taga ajanud ja ennast seeläbi sajaga käima tõmmanud, olingi loomast samahästi kui ilma. Muul juhul peaks ju bussijuht päev otsa vaheldumisi gruppi vedama või ootama, aga koeraga jalutamine on vähemalt aktiivselt ootamise osa täiendav tegevus. Umbes kuuendal metsatiirult tulid nad rõõmsal kepsakal sammul tagasi nagu kaks kõige kõvemat ürgaegset jahimeest ja minuni jõudis uhke teave: "Ta püüdis hiire! Ma tegin video!""
Ja seejärel meenus mulle, et minu uude raamatusse mustast kassist ja Mustikast tuleb ju ka hiir. Umbestäpselt just selline, nagu kolmapäeval kinnipüütu. Mistap ma ootan veelgi suure kannatamatusega seda, et raamat saaks juba kolida kujundusarvutist trükikoja arvutisse ja sealt edasi trükimasinasse. Oodata ei ole enam palju, vast nii kuu kuni poolteist. Seekordne raamat on napi jutu, aga see-eest ülimalt rikkaliku illustratsiooniga. Isegi mitu korda rikkalikumaga kui ma illustraator Oliviaga esimest korda rääkides julgesin unistada.
Niisiis see sügis tuleb koos uue ühejuturaamatuga. Hiirtele soovitan aga kõrvalkrundile kolida, sest puberteedile juba teie olemasolu mõttekust selgeks ei tee. Võibolla uuel sügisel saab teil natuke parem elu olema, aga lubada küll ei julge.
Olivia Lipartia illustratsioon raamatule "Must kass ja Mustikas" (2020)
