Mihhail Lotman's Blog, page 15

Lepalehed langevad: rubla krahh

Venemaa Keskpanga juht Elvira Nabiullina jättis viimasel hetkel ära oma esinemise Davose majandusfoorumil seoses sellega, mida isegi ametlikes allikates nimetati rubla kokkuvarisemiseks. Mida need protsessid toovad kaasa Venemaa ja kogu Euroopa majandusele, on praegu veel raske prognoosida, kuid igal juhul on asi naljast kaugel. Sellegipoolest võistlevad naljahambad üle kogu maailma teravmeelsustega nii sõnas kui pildis. Siin vaid üks näide. Euro dollarile: "Kas soovida jõudsid?"
Mulle aga meenub palju vanem lugu kuulsast kirjanikust Saltõkov-Štšedrinist. 1881. aastal kurtis liberaalne ajakirjanik ja ühiskonnategelane Mihhail Stasjulevitš: "Oh häda, mulle anti Pariisis saja rubla eest ainult 213 franki." Štšedrin aga vastas: "See pole veel midagi, aga varsti hakatakse teile saja rubla eest vastu vahtimist andma".

Tundub, et see aeg hakkabki kätte jõudma.

Ants Orase poeetikale pühendatud erinumber

8. detsembril oli Eesti väljapaistva kriitiku ja kirjandustegelase Ants Orase 115. sünnipäev. Sel puhul andsime "Studia Metrica et Poeticas" välja talle pühendatud erinumbri. Huvitaval kombel tuli selleks ettepanek USAst, nimelt Marina Tarlinskajalt, ühelt juhtivalt inglise värsiteadlaselt, kes on eriti fokuseerunud Shakespeare'i ja tema ajastu uurimisele (vrd minu retsensiooni tema viimasele raamatule). Tarlinskaja soovitas meile ka kahte tuntud Shakespeare'i poeetika uurijat, MacDonald Jacksonit ja Douglas Brusterit, kes osalevad kogumikus.

Asi on selles, et Oras on küll eesti kultuuri suurkuju, ent pole tundmatu ka inglise filoloogias. Tema lühike raamat pausidest Shakespeare'i värsis, mis omal ajal jäi peaaegu märkamatuks, on viimasel ajal aina rohkem tsiteeritud, kusjuures eriti populariseerinud on seda just meie autorid. Selles töös kasutab Oras statistilist analüüsi, mis oli lähedane vene värsiteaduses välja töötatud metoodikale -- see lubab Tarlinskajal esitada küsimus: kas Oras tundis vene formalistide töid?

Orase raamat muutus aktuaalseks seoses digitaalse kirjandusteadusega ning selgus, et tema meetod lubab nii täpsustada Shakespeare'i teoste periodiseeringut kui ka lahendada autorsuse probleeme. Ülalmainitud autorid ja eriti Marina Tarlinskaja on seda edasi arendanud, kasutades lisaks pausidele ka rida teisi parameetreid.

Janika Pälli artikkel käsitleb deiktikute tõlkimisega seotud probleeme Orase vanakreeka luule eestindustes. Minu enda artikkel on pühendatud kahele Orase värsimõõdule, mida ta püüdis transplanteerida eesti luulesse. See katse küll ebaõnnestus, ent sellel oli oluline roll eesti värsi silbilis-rõhulise monotoonia murdmises.

Eraldi tasuks esile tõsta Eesti juhtiva Orase-uurija Anne Lange panust, kes ühelt poolt avaldas tõlketeoreetilise artikli ning teiselt poolt kommenteeritud Ants Orase seni ilmumata arhiividokumendi Pasternaki värsi tõlkimisest. Lisaks on esmakordselt inglise keeles publitseeritud ka Orase artikkel prantsuse süllaabilise värsi eestindamisest, millel on eesti luulekultuurile olnud märkimisväärne mõju.

Helis ja pildis

Minult on küsitud, miks minu blogipostitused ja teleesinemised (silmas on peetud ennekõike "Pealtnägijat", aga ka "Pagulasi") väljendavad erinevaid seisukohti. Nimelt blogis olen mõistlik inimene, aga teles mitte.

Kõigepealt tahan kinnitada, et ma vastutan iga oma sõna eest nii kirjas kui ka pildis. Sõnumid on aga osaliselt erinevad seetõttu, et saadetel on autor, kes valib minu jutust talle sobivad fragmendid ning teda ei saa selles süüdistada. Kui ma intervjuus räägin nagu postituseski: ühelt poolt nii, teiselt poolt naa, siis teleformaadis võib see tunduda kuiv ja igav ning jääbki üksnes naa. Selles mõttes on paremad otsesaated, aga ka seal ei ole minu kõnevoog päris vaba, kuna on suunatud saatejuhi küsimustega ja tema poolt dikteeritud tempoga. Seega on minu blogis väljendatud seisukohad muidugi autentsemad. Pealegi võib intervjuus keel vääratada, nii et ma ise seda ei märka, kirjalikus tekstis saan aga loomulikult vigu parandada. Nii näiteks võis "Pagulastest" jääda mulje, nagu oleksin öelnud, et kristlaste hulgas on terroriste vaat et rohkem kui moslemite hulgas. Mis on muidugi täielik jama. Mõte oli hoopis teine: et kui me võtame terroristide osakaalu nt baskide või isegi iirlaste hulgas, siis tuleb see promill suurem kui araablaste puhul. Ja see on tõesti nii, kusjuures nii baskid kui eriti iirlased on üsna religioossed kristlased. On kindlasti ka teisi vääratusi, aga tegijal juhtub.

Pikkade käte öö

Kölni linnapea Henriette Reker ja politseiülem Wolfgang Albers (nüüd juba endine) Erinevus rikastab. Vähemalt eesti keelt on juba rikastanud sõnaga 'masskabistamine'. Ka saksa kultuur on rikastunud: vist juba igaüks teab, mida tähendab taharrush gamea. Küsimus on ainult, kas sellest saadakse adekvaatselt aru. Oma ebakompetentsust on demonstreerinud nii Kölni (ja laiemalt Saksa) politsei kui ka mitmed poliitika- ja ühiskonnategelased. Näiteks raporteeris Kölni politseiülem Wolfgang Albers, et uusaastapidustused möödusid märkimisväärsete vahejuhtumiteta. Kui aga selgus, et vahejuhtumeid siiski oli, teatas ta, et neid oli vähe ja erru ta kindlasti ei lähe. Ei läinud, kuid siiski oli sunnitud minema. Kölni linnapea (entusiastlik pagulaspooldaja) kommentaar oli oma süüdimatuses jahmatav: tulevikus peaksid naised käima gruppides ja hoidma võõrastega vähemalt käsivarre pikkust vahemaad. Ta sai kohe õigustatult mitmelt poolt süüdistusi. Esiteks rassimis: kas tõepoolest peab Saksa naine võõramaalast nähes temast kohe distantseeruma? (Aga näiteks järjekorras? Koosolekuruumis? Ühissõidukis? Jne.) Teiseks naisaktivistidelt, kes ei nõustu sellega, et naised peavad alati olema kaitsepositsioonis. Kolmandaks immigratsioonivastastelt. Jne. Lisaks sellele kritiseerisid need, kes tunnevad asja ja olid sündmuste tunnistajaks. Ründajad olid suurtes seltskondades, ründasid ka naiste gruppe ning piisavat distantsi ei saanud naised hoida, kuna olid ümber piiratud ja ründajate käed sirutusid igalt poolt igale poole. Irvhambad nimetavadki seda sündmust Nacht der langen Hände (tõsi küll, see nimetus vist tuli esmalt Venemaalt).

Juhtumi mastaabid ning võimude ebakompetentsus ja saamatus tekitasid paratamatult hulganisti vandenõuteooriaid. Siin vaid mõned. PEGIDA ja veel radikaalsemate vaadetega autorid väidavad loomulikult, et selline oligi plaan ning see on alles algus, varsti muutub normiks see, mis oli Kölnis ekstsess. Kelle plaan? Siin arvamused varieeruvad, aga vastuollu ei satu. Kõigepealt Merkeli, kuid need, kes vaatavad sügavamale, teavad, et ta on vaid hüpiknukk kas USA, vabamüürlaste, juutide vms kätes (loomulikult vaatab David Icke veelgi sügavamale). 

Teiselt poolt aga väidavad pagulaste vastuvõtu pooldajad ja mõned feministlikud ringkonnad, et see oli hoopis PEGIDA või mõne teise äärmusparempoolse rühmituse provokatsioon. Argumentatsiooni tase vastab enam-vähem eelmistele. Süüdi on lääne ühiskonnas valitsev seksism, millega on nakatunud ka teised maailmaosad. Mõningad Saksa riigi- ja politseiametnikud süüdistavad, tõsi küll, vaid vihjamisi Islamiriiki või muud radikaalset islamistlikku organisatsiooni, igal juhul mingi vandenõu Saksamaa vastu seal oli. Ning lõpuks, et selle organiseeris Putin. Tõsi küll, viimast versiooni arendatakse kõige rohkem venekeelses sotsiaalmeedias (osad aadressid viitavad Ukrainale).

Iseenesest võiks nende teooriate -- nagu üldse vandenõuteooriate -- analüüs olla huvitav, kui need oleksid veidi fantaasiarohkemad. Enamasti lähtutakse vigasest loogikast: cui prodest? Selle üle aga, kes on tegelikult saanud kasu, otsustatakse ikkagi lähtuvalt oma teooriast. Tõepoolest, mis kasu saavad Soros, Rothschild ja muud Bilderbergid? Täiesti selge ju, nende eesmärgiks on hävitada Saksa rahvus ja laiemalt kogu valge rass. Selles seisnebki kasu. Aga mis kasu saab Islamiriik? See on veidi keerulisem küsimus, aga kuna nad sõdivad uskmatutega, siis mingit kasu nad ikkagi peaksid saama, segaduses on seltsim. Siiski on mul raske uskuda, et IS saatis oma agendid (aga pagulaste hulgas neid kindlasti on, ehkki nad moodustavad tühise osa üldmassist) Kölni selleks, et nad seal kabistamisega vahele jääksid.

Kindlasti saavad kasu PEGIDA ja muud radikaalsed rühmitused: riik ja vanad parteid ei saa kriisiga hakkama, aga nemad teavad lahendusi. Kuid ei ole mingeid tõendeid, et nad oleksid kuidagi, kas või kaudselt asjaga seotud. Mina saan kasu heast ilmast, kuid paraku pean tunnistama, et pole seda ise organiseerinud.  Kõige huvitavam lugu on aga Venemaaga, kes lõikab topeltprofiiti. Esiteks sellega, et Euroopa Liidus on probleemid, mis viivad tähelepanu Ukrainalt kõrvale, ning Venemaa on eriti huvitatud nende liidrite diskrimineerimisest, kes, nagu Angela Merkel, on toetanud Venemaa-vastaseid sanktsioone. Teiseks on Venemaa võimud eri tasanditel toetanud PEGIDAt ja muid "patriootlikke" jõude ning on väljendanud nördimust PEGIDA pagulasvastase demonstratsiooni laialisaatmise ebainimlike meetodite üle. Tõepoolest, Kölni sündmused on Putini režiimile kasulikud. Kuid pole mingit põhjust arvata (vähemalt minuni pole jõudnud ühtegi vettpidavat tõendit), et Putin on selle kuidagi korraldanud. Ning minu väide võib tunduda paradoksaalsena, aga just aktsiooni edukus on parim "alibi": kõik aktsioonid, mida see võim on üritanud teha, on olnud nii käpardlikud ja läbipaistvad, et on raske uskuda, et nad oleksid nii peene operatsiooniga hakkama saanud. Pigem on see süllekukkunud kingitus.
Riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees Aleksei Puškov (keskel) nimetas migratsioonivastase demonstratsiooni laialisaatmist "vabaduse ekstaasiks".
Oluline on aru saada, mis siis tegelikult juhtus ja mis veel juhtuda võib. Alustame numbritest. Ainuüksi Saksamaale on paari aastaga tulnud üle miljoni migrandi (täpsed arvud varieeruvad, aga 1,1 miljonit tundub realistliku arvuna). Ma ei leidnud täpseid arve soolise proportsiooni kohta, kuid ÜRO andmetel jagunevad need kogu põgenikuvoolus järgmiselt: mehi 58%, lapsi 25% ja naisi 17%. Kusjuures on teada, et "lapsed" on osaliselt noorukid, mõni poisslaps on koguni 25-aastane. Kuid on ka teisi andmeid: 2015. aastal üle Vahemere saabunute hulgas on 75% mehi, 13% lapsi ja  vaid 12% naisi. Seega on Saksamaal mitusada tuhat vallalist ja püsisuhteta meest, kes on suurelt jaolt noored ja kellel on teisigi vajadusi peale saksa keele õppimise.
PEGIDA pooldajad Kölnis: meie naised vajavad kaitset Tundub, et see üllatav avastus tehti alles praegu ning on mõneti kummaline, et vasakpoolsed ja feministid, kes on aldid nõudma igasuguseid kvoote ja ennekõike sookvoote, ei näe selles ebaproportsionaalsuses suurt probleemi.

Vaatame olukorda Põhja-Aafrikast või Süüriast saabunud noormehe silme läbi. Ta näeb väga lodevaid elukombeid, naisi, kes on riietatud julgemalt (et mitte öelda väljakutsuvamalt) kui tema kodumaa prostituudid ja kes millegipärast suhtuvad temasse tõrjuvalt. Ilmselt on tegemist rassistidega. (Veel idüllilistel üheksakümnendatel rääkis mulle üks Rootsi professor, et Aafrika pagulased -- jutt käis konkreetselt etiooplastest -- arvavad, et kui Rootsi tüdruk ütleb neile ei, on tegemist rassismiga, omavahel ju nad, st rootslased, kogu aeg seksivad.) Arvestades ülaltoodud proportsioone, on paari tuhande "pidutseja" kallaletungid inimestele ja nende varale peaaegu et minimaalne selle kahju kõrval, mis potentsiaalselt oleks võinud tekkida. Samas peaks see toimima äratuskellana, ei ole aga kindel, et osatakse teha õiged järeldused.

Kölni naistel on veidi teine agenda Rassist! Sind tuleb elimineerida!
Kuid seksuaalne vägivald on vaid üks probleemi tahk. Sajad tuhanded noored mehed, kellel ei ole kindlat tegevust ja selgeid eneseteostuslikke perspektiive, on soodus pinnas kuritegevusele, ekstremismile jne. Ma ei ole kohanud ühtegi realistlikku programmi selle probleemi lahendamiseks Saksamaal (olen kusagilt lugenud, et sellega tegeletakse Põhjamaades, üksikasju ma aga ei tea). Kuid see on eraldi teema.

See, mis juhtus Kölnis ja teistes Saksa linnades, on tohutult õpetlik ja kulturoloogi seisukohalt huvitav. Stereotüüpne arusaam, mida ennekõike levitavad PEGIDA ja sellele lähedased ringkonnad, on see, et toimus kokkupõrge kahe kultuuri vahel -- ühelt poolt vana tsiviliseeritud Euroopa, teiselt poolt agressiivsed nomaadid. Tegelik olukord on palju mitmekesisem. Väga laias laastus võib eristada kolme kultuurimalli. Üks on sisserändajate kultuur, kus tõepoolest võib märgata väga arhailisi jooni (aga kordan, et tegu on väga jämeda määratlusega, sest näiteks süürlaste ja afgaanide vahel on tohutu erinevus: süürlaste kultuur on Euroopale palju lähedasem). Teiseks 21. sajandi Euroopa postmodernistlik ja feministlik kultuur ning kolmandaks samuti euroopalik, aga märksa traditsioonilisem (19. sajandi teise poole -- 20. sajandi esimese poole) kultuur. Mis teeb aga asja põnevaks, et kultuurilisele stratifikatsioonile lisandub sooline. Seda on selgelt näha isegi fotodelt: ühelt poolt näeme PEGIDAt ja traditsiooniliste väärtuste kaitsjat, kes on enamasti mehed, teiselt poolt aga samuti seksuaalvägivalla vastaseid, kelle jaoks seksism on aga samas komplektis rassismi ja fašismiga, ning see seltskond on sooliselt palju mitmekesisem, ehkki tundub, et naised on ülekaalus.
Radikaalne feminist Milo Moiré protesteerib Kölnis seksismi vastu Make love, not war!
Tegelikult on need jõujooned välja joonistunud juba palju varem. USAs nägime analoogilisi asju juba 19. sajandil. Ühelt poolt meie (valgeid) naisi tuleb kaitsta mustade seksuaalvägivalla eest, teiselt poolt aga need meie õrnakesed naised ise muudkui kõõritavad nende mustade poole. Kölnis demonstreerisid PEGIDA toetajad naiste kaitseks pagulasvägistajate ("rapefugees") eest. Aga ka naised ise ei jäänud üritusest kõrvale ning nende grupp tuli välja hoopis teiste loosungitega, nõudes kaitset nende kaitsjate eest, kusjuures üsna energiliselt. Nagu õiged humanistid ja pehmete väärtuste adeptid nõudsid nad rassistide hävitamist.

Lesbide lipul: rassismi, seksismi, fašismi/rahvussotsialismi, šihadismi vastu
Mis võis aga nii mõnelegi üllatuseks olla, on teatud lahkhelid, koguni pinged LGBT enne nii monoliitsena tundunud kogukonnas. Nimelt selgus, et sooline kuuluvus on mõnes küsimuses hoopis tähtsam kui seksuaalne sättumus: kui lesbid on endiselt positiivselt meelestatud pagulaste vastuvõtmise osas, siis geide hulgas sellist üksmeelt pole ning on kuulda tugevaid hääli pagulaste vastu. Seega populaarne postmodernistlik idee, et gender on tähtsam kui sugu, läks vähemalt selles küsimuses vett vedama. Kõik see toetab ammu tuntud tõde, et meeste ja naiste vahelised erinevused on suuremad kui ükskõik millised kultuurilised või rassilised.

Selles mõttes nii Saksamaal kui mujalgi, sh Eestis teatud ringkondades populaarne silt 'homomultikulti' on -- rääkimata muust -- eksitav: suur osa geisid on sisserännuvastased, suurem osa sisserändajaid on homoseksuaalsuse vastased.

Niisiis, tegemist on vähemalt kolme erineva kultuuritüübiga ning nendevahelised suhted moodustavad üsna keerulise struktuuri. On terve rida jooni, mis ühendavad pagulaste arusaamu postmodernismiga. Pole tähtsusetu ka see, et mõlemad vastandavad end ennekõike pagulasvastastega. Kuid on ka terve rida selliseid, mis ühendavad pagulasi PEGIDA ja nende pooldajatega, vähemalt kontseptuaalsed skeemid on neil sarnased. Need on ennekõike stereotüübid, mida nimetatakse meesšovinistlikeks: mõlemal juhul on naine ennekõike objekt, mis tekitab ihasid, aga vajab ka kaitset. Ning muidugi on palju ühist eurooplastel, olgu nad kõige ägedamad PEGIDA või kõige raevukamad feminismi pooldajad.  Need on aga üksnes kõige algelisemad tähelepanekud, reaalne pilt on palju keerulisem ja huvitavam ning kujunenud olukord pakub kindlasti suurt huvi antropoloogidele.

Kuid antud postituse fookus ei ole antropoloogiline, mind huvitavad ennekõike Eesti ühiskonna arenguga seotud probleemid. Ma arvan, et meil on võimalus vältida neid vigu, mida on teinud mõned Euroopa riigid.

Kõigepealt peame tõdema, et Eesti ühiskond ei ole pagulaste vastuvõtmiseks valmis. Ei ole juriidiliselt, ei ole moraalselt, ei ole sotsiopsühholoogiliselt. Need poliitilised jõud, kes tahavad Eesti pagulastele avada, peaksid sellest endale aru andma ja kui mitte tegutsema hakkama, siis vähemalt esitama mingid kindlad plaanid. Siiski peab tõdema, et valitsus on hoidnud mõistlikku joont. Esiteks on ilmutatud valmisolekut vastu võtta tõepoolest vaid sõjapõgenikke, kusjuures mitte üksikuid mehi, vaid lastega perekondi, mis olulisel määral maandab paljusid riske. Paraku mitte kõiki. Omalt poolt soovitaksin lisada siia veel üks tingimus: vastu võetakse vaid need, kes kas a) on tugevalt motiveeritud Eestisse jääma ja panustama selle arengusse või b) tulevad ajutiselt vaid seniks, kuni kodumaal kestab verine segadus ning tagavad oma naasmise kodumaale, kui see lõpeb.

(Muide, siin on üks oluline probleem, mis seob migratsioonikriisi kooseluseadusega. Nagu ma juba olen kirjutanud, võib kooseluseadus praeguses redaktsioonis toimida migratsioonipumbana.)

Mis puudutab seadusandlust, siis peaks valitsus andma selge vastuse küsimusele, kuidas talitada näiteks massirahutuste korral (kas ka siis kehtivad kõik inim- ja kodanikuõigused), kuidas deporteerida kriminaalkuritegude sooritajad (kas kõigepealt tuleb oodata kohtuotsust või saab sellistel juhtudel rääkida süütuse presumptsiooni piiramisest)? Nagu me teame, Saksamaal hakatakse alles praegu selle peale mõtlema ja on tõdetud, et nende probleemide lahendamine ei saa demokraatlikus riigis olla lihtne. Siiski arvan, et on võimalik vastu võtta seadus, mis lubaks koheselt välja saata need asüülitaotlejad, kes on arreteeritud massirahutuste käigus. Me ei tohi veel kord lubada endale Pronksiöö häbi, kui peaminister lubas õiglaseid karistusi ja seda, et korrarikkujad peavad kogu kahju kompenseerima, kuid lõppkokkuvõttes pidi hoopis Eesti riik kompenseerima nii mõnelegi kannatanule (viimase sõna tahtsin panna jutumärkidesse, aga seda ei saa teha, kuna nende kannatanustaatus on kinnitatud kohtuotsusega). Kuid asi ei ole siiski vaid seadusandluses, sisserändajad tekitavad uusi väljakutseid ka sotsiaalsfäärile ja korrakaitsele. Suurte noortest meestest koosnevate pagulasgruppide tekkimist Eesti linnades ei saa lubada. Asüülitaotlejate eest vastutavad nii politsei kui sotsiaaltöötajad.

Mis puudutab moraalseid aspekte, siis lihtsad jutud tolerantsusest ei ole üksnes ebapiisavad, vaid on koguni kahjulikud. Kahjuks on seda, mis praegu toimub Eesti avalikus ruumis, raske nimetada diskussiooniks. Käib vastastikune sildistamine ja demagoogitsemine. On nördimapanev see üleolek, mida mõni intellektuaal demonstreerib teistsuguste arvamustega vastakuti olles. Kasutatakse kaht labast demagoogilist võtet: see pole üldse probleem (ja ainult loll ei saa sellest aru) ning kes sa selline oled? Pärast ollakse üllatunud ja nördinud, et neile vastatakse samaga. Mul on eriti kurb, kui mõni intelligentne inimene esitab süüdimatuid süüdistusi oma maa ja rahva aadressil. Pealegi on mul suured kahtlused nende siiruses. Kui keegi kirjutab, et tal ei ole midagi ühist selle rahvaga peale sünnikoha ja keele, siis on mul tõesti raske uskuda, et ta arvab, et seda on vähe. Lisaks jääb õhku rippuma küsimus, kas nende pagulastega, keda ta nii väga ihkab, on tal rohkem ühist. Ja kui on, siis tahaks teada, mis see on? Ma arvan, et Eesti õpetlased, intellektuaalid ja arvamusliidrid, poliitikutest rääkimata, on jäänud ühiskonnale võlgu ja see võlg ei tee neile (meile) au.

Kuid me oleme seletamise võlgu ka pagulastele. Neil on mingisugused ulmelised ettekujutused ühiskondadest, kuhu nad tulevad, ning neid ootavad ees suured kohanemisraskused ja pettumused. Paraku ei ole ma näinud isegi mingit selleteemalist projekti (on küll välja antud 33-leheküljeline brošüür, kuid oleks väga naiivne arvata, et see asendab arengut, mida euroopalikud ühiskonnad on sajanditega saavutanud inimõiguste valdkonnas, k.a naiste õiguste osas). Alles nüüd jõuti Norras arusaamisele, et sisserändajale tuleb selgitada Norras kehtivaid naiste õigusi, seda, et miniseelik ei tähenda liiderlikkust ja muud sarnast. Enne pole selle peale valitsuses tuldudki. Nagu pole enne ja vist praegugi veel selle peale tuldud, et tuleks süüvida sisserändajate kultuurilisse tausta, kommetesse ja tõekspidamistesse. Euroopa Liidus on püütud neid asju lahendada bürokraatia tasandil, oleks vaja lisada kompetentsi.

Taharrush gamea ja alfaisased

Sesoses Kölni sündmustega on mul plaanis üks põhjalikum postitus, aga praegu pean reageerima Inna-Katrin Heina Postimehe artiklile "Naiste massiahistamine ehk «taharrush gamea» ei ole ainult Saksamaa probleem". Kölni uusaastapidustused tutvustasid Euroopale uut nähtust, mis mujal maailmas pole sugugi uus. Selles mõttes võiks Postimehe artikli esimese osaga peaaegu et rahule jääda. Paraku aga selle lõpp näitab, et autor ei saanud asjast aru.  Kuna tegemist on üsna levinud veaga, pean ma vajalikuks siin seda korrigeerida. Nimelt seostab ajakirjanik anonüümsetele ekspertidele viidates selle machokultuuriga: "Araabia kultuuri ekspertide sõnul on selline massiahistamine, mis võib lõppeda naise vägistamisega, tavapärane meeste käitumine patriarhaalsetes macho kultuurides." Taharrush gamea on iseenesest jõle nähtus, kuid Euroopas on sellega võimalik võidelda ja koguni ennetada (ent sellest eraldi). Aga seda vaid juhul, kui saadakse nähtusest õigesti aru. Ravimisele peab eelnema adekvaatne diagnoos ja seda ka ühiskonnahaiguste puhul.
Kölni linnapea Henriette Reker
Taharrushi seostamine patriarhaalse machokultuuriga on aga täielik jama. Kuigi mõned machod võivad olla täielikud mölakad, ei puutu nad antud juhul üldse asjasse. Machod, alfaisased jne võivad küll vägistada, kuid nad ei moodusta vägistamisjõuke. Vastupidi, võiks öelda, et neid võivad moodustada beetaisased, need, kes ei pääse seksima oma individuaalsetest omadustest lähtudes. Kuid praegu on oluline osutada mitte bioloogilistele, vaid kultuurilistele aspektidele. Taharrush gamea on üsna spetsiifiline tegevus, mis ei seisne lihtsalt grupiviisilises vägistamises. Viimane ei ole mingil moel araabia kultuuri spetsiifiline, seda juhtub kõigis maailmaosades. Taharrush gamea võtab aga üsna spetsiifilise vormi. Toome välja mõned komponendid. Esiteks, tegu on pidutsemisega. Ka siin ei ole veel midagi araabiaspetsiifilist, isegi puritaanlikul viktoriaanlikul ajastul võisid inglise tudengid kroonida oma pidutsemise vägivallatsemisega neile ettesattunud naisterahva kallal. Kuid siin puudub üks taharrushi jaoks oluline komponent -- nimelt jaht. Teiseks võisid inglise tudengid rünnata oma ohvrit pimedas kõrvalises kohas, korralik taharrush gamea peab aga aset leidma rahvarohkes kohas, nagu Tahriri väljak Kairos, kui see on paksult rahvas täis, või rahvarohkel Kölni väljakul. See on omamoodi performance, mis vajab mitte üksnes osalejaid, vaid ka vaatajaid. Kölni linnapea soovitus naistele käia gruppides ja hoiduda võõrastest käsivarre ulatusest kaugemale on täiesti süüdimatu: nagu juba ütlesin, jahi element on väga oluline ning tihtipeale kistakse naised välja nende meessaatjate seast.

Samal ajal kusagil Eestimaal... Taharrush gamea lähim analoog on pogromm, üks nendest vene sõnadest, mis on rikastanud rahvusvahelist sõnavara, ehkki Venemaa pogrommid ei olnud sugugi kõige verisemad ega jõhkramad. Nagu Kölni sündmuste puhulgi seisnes siin šokk selles, et niisugune asi toimub Euroopas. Sarnaselt taharrush gameaga on tegu improviseeritud jõuguga (siin on oluline neid eristada mingisugusest erakonnast, rünnakrühmast vms, isegi kui on olemas organisaatorid, ei ole tegu mingi formaalse rühmitusega). Nagu taharrushigi puhul on siin väga tugev seos pidutsemisega, kusjuures võib juhtuda, et see on mõlemas suunas: üht korralikku pidu peab kroonima kas või väike pogromm või vastupidi, pogromm tõstab meeleolu niivõrd, et kasvab üle peoks (kauge analoogiana võiks tuua Pronksiöö: alguses olid korrarikkujad üsna masendunud, kuid rahutuste käigus tuju märkimisväärselt paranes). Pogrommid olid ja on levinud islamimaades, kuid erinevalt taharrushist ei ole need ei araabia- ega islamispetsiifilised. Vastupidi, tahan tuua näite, kus moslemitest on saanud pogrommi ohvrid. Maailmas on riik, kus moslemeid regulaarselt ahistatakse ja tihtipeale ka tapetakse nende religioosse kuuluvuse pärast. See riik on India. Näiteks Gujarati pogrommides hukkus ainuüksi ametlike andmete kohaselt üle 2000 moslemi, moslemite enda allikad annavad palju suuremad numbrid. Tapeti metsikult, suur osa põletati elusalt. Kuid siin oli ka oluline pidutsemise moment. Inimeste tapmine ja vägistamine pakkus palju lõbu. Gujarati osariigi kõrge ametnik püüdis esialgu ohvrite arvu vähendada, rääkides, et tegu on üksikjuhtumitega, ning püüdis koguni vägivallatsejaid õigustada väitega, et inimesed lihtsalt pidutsesid. Ning viimane, kõige üldisem ühisjoon on see, et sellised asjad nagu pogrommid ja taharrushid tekivad kollektivistlikes kogukondades ning on seetõttu raskesti mõistetavad liberaalsele individualismile ülesehitatud lääne ühiskonnale. Vrd šokki Pronksiöö järel.
Gujarati pogromm 2002 Niisiis, machod ja alfaisased ei puutu asjasse. Nemad võistlevad emase pärast üksteisega, aga mitte ei tule talle kollektiivselt kallale. Näiteks võib üks alfaisane ahistada naist, jälitada teda hotellitoani ning koguni lõhkuda ta ukse kallal. Kui aga ta saab kusagilt välja ilmunud teise -- temast ilmselt macholikuma -- alfaisase käest obaduse, saab ta aru, et tema pretensioonid on alusetud, istub kurvalt autosse ja sõidab teelt välja. Sellised on alfaisaste lood, nende luuserimate omad.

Ano- ja pseudonüümidest

Hiljuti tegi kolumnist Ahto Lobjakas Postimehes ettepaneku ajalehtede kommentaariumid sulgeda, kuna need on madalalaubalised ja õhutavad viha. Suurepärane. Topime inimestel suud kinni, siis nad kohe muutuvad sõbralikuks. Ja ennäe -- järgmisel päeval teataski Postimees, et sulgeb kommentaariumi. Tõsi küll, algul vaid anonüümse, kuid asjade keelustamise loogika on kumulatiivne ja ma käsitlen seda olulise rünnakuna sõnavabaduse vastu.

Olen sõnavabadust ja anonüümset sõnavabadust (sõnavabaduse lahutamatut osa) kaitsnud juba  kümmekond aastat ning siin on lingid mõnedele mu selleteemalistele kirjutistele (2006; 2006; 2012; 2012; 2013; 2013; 2014).

Siiski, võimalike arusaamatuste ärahoidmiseks: Postimehe otsusel ja nn Delfi seadusel on oluline vahe. Postimees on eraettevõte ja selle omanikul on õigus kehtestada oma reeglid, juhul kui need ei satu seadustega vastuollu, mis küll ei tähenda, et ma pean seda otsust heaks ja mõistlikuks. Delfi seadus aga püüdis anonüümsust elimineerida riiklikul tasandil ning siin kasutasin mina kodanikuna kõiki seadusega lubatud vahendeid, et see ei läheks läbi. Seoses Postimehe otsusega on ühiskonnas jälle teravnenud poleemika anonüümsuse üle. Kuna on esitatud mitmeid väärarvamusi ja otseseid faktivigu, siis lubatagu mul siinkohal korrata mõningaid argumente anonüümsete sõnavõttude kaitseks.

Ganeša kätes on: oda, tapper, helmed ja kirjarull Mahabharataga (?) I. Autorsusest. Anonüümsuse vastased lähtuvad arusaamast, et igal tekstil on autor ja teksti igal lugejal on õigus selle autorit teada. See on naiivne eksitus. Autorsus on hiline ning ajas ja ruumis piiratud nähtus, mis on seostatav vaid väikese osaga tekstidest.

1. Anonüümne on kogu rahvalooming, kusjuures siin on kaks erijuhust. Ühed tekstid on rahva kollektiivne looming, teistel on aga olnud mingi autor, kuid nad on muutunud rahvalauludeks või -juttudeks. Nende autor on kadunud (vt allpool autori surmast). Ma ei oska viimase kohta tuua eesti näiteid, kuid vene folklooris on palju tekste, mis kuulusid algupäraselt nt Lermontovile või Nekrassovile, kuid laulikud nende tekstide autoreid ei tea (on ka vastupidine nähtus, kus folkloorseid tekste omistatakse mingile autorile; vene folklooris esineb sellises rollis tihti Jessenin, tavaliselt on tegemist frivoolsete armastuslauludega).

2. Ka kirjutatud tekstide puhul on autorsus suhteliselt hiline ja marginaalne nähtus. Inimkonna tähtsaimad teosed -- Avesta, Yamato Monogatari, Piibel ja paljud teised on anonüümsed. Ka nt Iliase, Odysseia ja Mahabharata autorid ei kirjutanud tekstidele alla oma nime, neid teame me tänu traditsioonile. Nt Mahabharatast loeme, et teksti dikteeris Vyāsa Ganešale ning kes soovib, võib seda uskuda. Tehniliselt võis Ganeša selle muidugi üles kirjutada küll, kuna tal on neli kätt, ega elevandi lontki eriti sega, kuid väike kahtlus siiski jääb. Ka Piibli Moosese raamatute puhul võib arvata, et Püha Vaim dikteeris Moosesele selle teksti, k.a loo, kuidas Mooses suri ja teda maeti, Koraani puhul teame, et peaingel Jibrāʾīl (Gabriel) ilmutas selle Muhamedile, kes jutustas ilmutuse ümber oma võitluskaaslastele ning nood panid selle kirja. Kes on sellistel juhtudel autor ja kelle võiks vastutusele võtta kahtlustatuna vihakõnes? pole ju ükski arhailine tekst eriti tolerantne ega humanistlik. Anonüümne autor. Püha Bartholomeuse altar (15. saj.)
3. Kui rahvaluule ja arhailiste tekstide puhul pole autorsus üldse relevantne, siis keskaegsetes tekstides väljendas anonüümsus autori tagasihoidlikkust, ja seda mitte ainult verbaalsete tekstide puhul. Kui paljude kunstiteoste autoreid tunneme ainult nende teoste järgi, nagu nt Třeboňi altari meister, Püha Bartholomeuse altari meister jne. Anonüümsed on muusikateosed, kroonikad, teadustraktaadid ja õigusloome, kirjandusteostest rääkimata. Sellel ajal oli autorsus juba olemas, kuid sugugi mitte kohustuslik.

4. Ka trükikunsti leiutamine ei toonud läbimurret autorsuse valdkonnas. Vastupidi, just siis hakkas anonüümne kirjandusproduktsioon vohama, kusjuures nüüd tekkis sellele lisaks uus dimensioon -- nimelt sotsiaalne. Autorid hakkasid varjama oma autorsust ja eriti puudutas see neid, kellel oli põhjust karta võimude tagakiusamist. Ning siin on silmas peetud nii vaimulikke kui maiseid võime. Toon mõned näited. "Tumedate inimeste kirjad", poliitiline satiir, mille autorid varjasid oma nime (hiljem selgus, et nende hulgas oli nt von Hutten), mitte üksnes seepärast, et neil oli põhjust muretseda oma julgeoleku pärast, vaid see oli ka osa plaanist. Hiljem avaldasid samal põhjusel osa oma tekste anonüümselt Voltaire, Radištšev jt. Ning selliseid näiteid võib tuua ohtralt.

Epistolæ Obscurorum Virorum (1515) 5. Autorsus tänapäevases mõttes tekkis renessansiajal ning on seotud individualismi üleskerkimisega, olles samasugune ajastu produkt nagu näiteks kapitalistlik majandus, mis samuti rajaneb individualismi põhimõttele, kollektivistlikus ühiskonnas on kapitalismi areng raskendatud. Kuid nagu kapitalismgi pole autorsus igavene ning mitmed postmodernistlikud autorid on ennustanud selle kadumist, Roland Barthes ja Michel Foucault aga koguni kuulutanud autori surma, kusjuures seda tegid nad enne interneti triumfi. Internetiajastul näeme sellise infovälja loomist, kus autorsuse ja isegi teksti mõiste hajub. See on mitmedimensiooniline ruum, kus hüpertekstid läbivad tekstihulki koos nende autoritega. Wikipediat võiks pidada uut tüüpi teose prototüübiks, kuid siiski piiratud mahus, kuna internetiruum on separeeritud keelte kaupa. Ei ole vaja olla prohvet, et ennustada tulevikuprodukte (teosteks neid enam nimetada ei saa), mis ületavad ka need piirid. Seega esindavad anonüümsuse vastu võitlejad tagurlikke jõude, kes jäävad paratamatult progressile jalgu. (NB! Öeldu ei sisalda endas mingeid hinnanguid, veel vähem heakskiitu; vana inimesena tunnen teatud kõhedust tuleviku osas, kuid mul jätkub veel enesekriitikat mõistmaks, et on suuremaid asju kui minu eelarvamused).

II. Vastutusest. Üks olulisi argumente anonüümsuse vastu on anonüümikute vastutustundetus. Ei saa öelda, et need kartused oleksid põhjendamatud: anonüümsed kaebekirjad, laimavad paskvillid jne on paraku reaalsus -- see on sõnavabaduse pahupool. Paraku on aga nii, et kui me eemaldame pahupoole, siis vältimatult läheb kaduma ka see õige pool. See probleem on tuttav juba antiikajast, kuid täie teravusega tõi selle välja Jean-Jacques Rousseau, teatades, et keel on meile antud valetamiseks. Rousseau intentsioon oli küll võitlus valega, ent kui sa keelad keele ära, ei ole sul ka võimalust rääkida tõtt. Uusajal püüdsid eri riikide erinevad valitsejad sada anonüümsete tekstide üle kontrolli ning kohustada kirjastajaid autorite identiteeti paljastama. Demokraatlikes riikides on anonüümne autorsus lubatud ja kaitstud. Siinkohal tahan tsiteerida USA Ülemkohtu otsust 1995. aastast ("McIntyre vs Ohio valimiskomisjon"): "Anonüümse kõne kaitse on elutähtis demokraatlikus diskussioonis. [...] Anonüümsus on kaitse enamuse türannia eest [...] kaitstmaks ebasoosingus inimesi ja nende ideid kättemaksu ja allasurumise eest ebatolerantses ühiskonnas." Samas on teistes seadusaktides märgitud, et anonüümsuse paljastamisnõue on õigustatud, juhul kui on rikutud seadusi. Ja see on täpselt minu point. Kõigepealt tuleb tuvastada, kas üks või teine kõne rikub seadust ja alles pärast seda tuleb vaadata, milliseid juriidilisi samme astuda seaduserikkuja vastu. Preventiivne karistamine ei ole õigustatud.
Pasquino koos paskvillidega III. Anonüümsuse kasulikkusest. Millal ja kus sündis sõnavabadus? Selle lätteid on otsitud ja leitud antiigist, nii Ateenast kui Rooma Vabariigi ajast või siis Inglise 1689. a. Õiguste seadusest (Bill of Rights). Tähtsad on ka hiljem Prantsusmaal ja USAs vastu võetud dokumendid ning EL põhiõiguste harta. Kuid kindlasti oli oluline sündmus 1501. aastal püstitatud "Püha Pasquino" mälestussammas, mille jalamile hakati kinnitama anonüümseid tekste, nii luule- kui proosavormis. Tavaliselt olid need tekstid satiirilised ning linna-, riigi- ja kirikuvõimude vastased (kuulujutud rääkisid, et öösiti käisid neid viimaseid kleepimas ümberriietatud kardinalid). Kust tuleb sõna 'Pasquino', ei ole teada. Seevastu on hästi teada, mis on sellest tuletatud: paskvill. Praegu kasutatakse seda põhiliselt pejoratiivses tähenduses, kuid juba 16. sajandi Rooma võimud said aru, et selliste tekstide loomise ja avalikustamise viis on oluline ventiil ühiskondliku pahameele väljalaskmiseks, et anonüümsed tekstid ei tekita viha, vaid maandavad juba enne tekkinud viha.

Aasta kokkuvõte (ainult head uudised)

Vastukaaluks negatiivsete sõnumite vohamisele Eesti meedias tahan pakkuda uue aasta algul rahvale positiivset süsti. Ei saa öelda, et möödunud aasta oleks olnud ainult murede ja solvumiste aasta. Oli ka palju head. Nagu näiteks:

Igor Mangi ennustus 2015. aasta kohta läks osaliselt täide.

Marilyn Kerro pääses Venemaa Selgeltnägijate tuleproovi finaali ja oleks peaaegu võitnud.

Venemaa kaubandussuhted laienevad: detsembris hakati Põhja-Koreasse heina eksportima. Win-win olukord: Venemaal avastati heina ülejäägid, Põhja-Koreas näris rahvas juba kogu muru ära.


Venemaa asepeaminister Dmitri Rogozin, kes kureerib valitsuses sõjatööstust, tulistas endale õnnestunult jalga.

Nõid Nastja jagab lahkelt õnne-, jõukuse- ja armastuseretsepte.

Priit Toobali kütusemured on murtud.

Jaak Madison sai endale uue telefoni, lubas äpid ka ära õppida.

Asepeaminister Rogozin demonstreerib uut relvasüsteemi. Endale jalga tulistas ta aga vanast heast püstolist.
Donald Trump ja Vladimir Putin kiitsid teineteist vastastikku.

IRLil ei läinudki nii halvasti, kui kardeti.

Pensionär võitis Bingo Loto peavõidu.

Vilja Savisaar pole enam Savisaar.

Simpsonite pere jälgis suure huviga Keskerakonna valimisi.

Putin lubas Erdoğanile saata DVD Nu Pogodi multifilmiga.

Igor Mang tegi ennustuse 2016. aasta kohta.

Tujurikkujal õnnestus lõpuks tõesti kellelgi tuju ära rikkuda. Venemaa uus relv sattus valedesse kätesse ehk omad vitsad peksavad.

Jõuluvana

Sellel aastal juhtus esimest korda, et oma semiootikaloengutes jõudsin oma programmi läbi võtta enne semestri lõppu ning viimase loengu pühendasin hoopis jõuluvanale. Nüüd otsustasin selle põhjal ka postituse teha. Tudengid võivad seda kasutada õppematerjalina, aga kahjuks vastavat küsimust eksamil siiski ei tule.

Nii kümmekond aastat tagasi oli meil moes jutt, et okupatsiooniajal olid jõulud küll keelatud, aga meie peres neid salaja ikkagi pühitseti ja kardinatega kaetud akende taga küpsetasime jõuluroogi, põletasime küünlaid, laulsime jõululaule jne. Ja otse loomulikult ei käinud meil mingi näärivana, aga ikka jõuluvana. Niisiis, ettetõmmatud kardinate taga on hubane ja turvaline eestimeelne maailm piparkookide, seaprae ja jõuluvanaga, akna taga aga möllab vaenulik ja ohtlik okupatsioonirežiim oma nuhkide ja näärivanadega.

Näärivana seostub okupatsioonirežiimiga (nagu kirjutas tänases Delfis Tiit Made: "okupatsiooni ajal Eestisse sissetunginute poolt kaasa toodud Ded Moroz ja Snegurotška"), ja seda mitte ainult Eestis. Nt siin on Praha Kommunismimuuseumi plakat. Näärivana vikatimees toob surma, mine sa tea, milliseid kingitusi veel tema kotis leidub.

Peab tõdema, et ettekujutus südamlikust ja ohutust jõuluvanast on väga hiljutine ning kujunes lõplikult  välja alles taasiseseisvuse ajal. Traditsioonilisem jõuluvana on küll lahke, aga samas karm ja õiglane, ning lapsed peavad teda korraga ootama ja kartma. Muidugi pole tal vikatit -- ega ta mingi sadist-näärivana pole, kuid tema püsiatribuudiks on vits. Viimastel aastatel on Eesti jõuluvanad vitsast loobunud ja selline otsus on lausa ametlik.

"Linnavalitsuse ees esines ka esimene ametliku koolituse läbinud Rakvere jõuluvana Osvald Hüüs, kes oli just naasnud jõuluvanade kongressilt Pärnus.
“Tänapäevane jõuluvana peab olema selge diktsiooniga, ei tohi kaasas kanda vitsa, käia päkapikumütsiga ega ukse taga prõmmides lõhkuda,” jagas Hüüs jõulumehetarkusi."

Suurt rolli jõuluvana "rebrandingus" mängis globaliseerumine: Disney pildid ja multikad ning laiemalt Põhja-Ameerika popkultuur Coca-Colaga ja Hollywoodiga.
Coke Lore Santa 1947 (http://www.coca-colacompany.com/press...) Kuid veel sõjaeelses Eesti Vabariigis oli teisiti -- vits oli au sees:

 "20. sajandi esimestel kümnenditel oli jõuluvana teistsugune, kui me praegu teame: rõivastuseks pahupidi keeratud kasukas, karvamüts, vildid, labakud. Habe valmistati linapeost. Vitsakimp oli olulisem kui kingikott. Jõuluvana oli samasugune tubliduse kontrollija kui sanditajad. Vits ei olnud kostüümielement, seda kasutati teinekord tõepoolest mõnele nähvamiseks."

Sinterklaas ja Zwarte Piet (Jan Schenkman, 1850) Fikseerime siin kaks olulist elementi: pahupidi riided ja vits on olulisemad kui kingitused. Pahupidi riided on ümberriietumise kõige lihtsam ja samas ka radikaalseim vorm. Sellega loobutakse enda identiteedist, esinedes kellegi teisena. Nii olevat keskaegsel Venemaal timukas oma tapatööd tehes olnud alati pahupidi rõivastuses. Teine näide aga on hästi dokumenteeritud idaslaavlastel. Oli selline komme, et metsas ära eksides pannakse riided pahupidi selga, et ära petta metsavaim, kes tahab neid hukutada: pahupidi riietuses näeb ta ise välja metsavaimuna. Jõulu- ja näärivana on seotud külma ja metsaga.

Põhja-Euroopas on üks jõuluvana kuju lätteid Odin, kuid ta tuleb alati koos abilistega, kelleks on tavaliselt Odini loomad -- hundid. Hiljem nendevahelised funktsioonid jagunesid ning vana sai põhimõtteliselt heaks, aga abiline kehastas võõrast ja ohtlikku. Nii esineb paljudel germaanlastel siiamaani jõuluvana koos oma mustanahalise abilise, Zwarte Pietiga, keda kujutatakse neegripoisina (möödunud aastal lahvatas Hollandis skandaal, kuna see kuju solvavat mustanahalisi hollandlasi, samas on keelu all ka neegripoisi nimetus; hea näide selle kohta, kuidas uus mütoloogia võitleb vanaga).
Sõbralikud päkapikud on jälle disnilikult hollywoodliku kultuuri produkt. Enne seda olid päkapikud ja jõuluvana eraldi mütologeemid. Päkapikud on üldiselt sõbralikud, kuid neil on siiski teatud rudimendid: ühelt poolt toovad nad kingitusi, teiselt poolt aga nad nuhivad laste järele ja kannavad jõuluvanale kõik ette, kes märgib saadud informatsiooni oma raamatusse üles. Siin on selge allusioon Piibli eluraamatule (Johannese Ilmutusraamat 20.12-15), järelikult läbi jõuluvana kumab jumala kuju, kuid juba mitte germaanlaste Odin, vaid Piibli Jumal. Ja jällegi on jõuluvana siin teatud mõttes kohtumõistja rollis: ta mitte üksnes autasustab häid, vaid ka karistab halbu.

Varas vs Jõuluvana (http://meeldib.ee/2012/12/varas-vs-jo...) Mütopoeetilise loogika järgi võib aga see, kes on ühel või teisel moel halvaga seotud, ise samuti olla halb, ning siit kujuneb välja pahelise jõuluvana kujund, mille arendamises on jällegi suur roll Hollywoodil. Vrd nt 2003. aasta filmi "Bad Santa", kus on kõik pahupidi pööratud: jõuluvana ei ole kingitustetooja, vaid varas, lisaks veel joodik ja liiderdaja ning tema käsilane on mustanahaline kääbus.
"Bad Santa" (2003) Püha Nikolaus (Ἅγιος Νικόλαος, 3.-4. saj)
Siiamaani pole me aga maininud põhilist pärimust, mis jõuluvanaga on seotud. Miks ta on Santa Claus? Santa Clausi prototüüp on reaalne inimene, Myra linna peapiiskop (linn asub praeguse Türgi territooriumil, tollal oli aga linn Lüükias provintsis; mistõttu on ta vene õigeusu traditsioonis Николай Мирликийский). Ta abistas vaeseid ning kuulsaim temaga seotud lugu on sellest, kuidas ta päästis orjusest (ja prostitutsioonist) kolm vaest kristlikku piigat, kellel polnud kaasavara. Ta olevat kolm korda salaja öösel toonud -- või lausa visanud läbi akna -- kuldmünte täis rahakoti, mis lubas neidudel mehele minna.

Ühe versiooni järgi tahtis tüdrukute isa välja selgitada, kes see salajane heategija on, ning korraldas öösel varitsuse. Kuid püha Nikolaus oli kavalam ja ei visanud kolmandat rahakotti läbi akna, vaid korstna kaudu. Sealt sattus see noorima tütre suka sisse, mis oli tulekolde ette kuivama pandud. See fantastiline lugu peegeldub paljudes jõuluvanaga seotud süžeedes, kuid siin puudub peamine: jõulud.
Püha Nikolaus viskab rahakotte aknast sisse (Gentile da Fabriano, ca 1425) Võib arvata, et kristlikus maailmas kontamineerus Püha Nikolause lugu evangeelse kolme kuninga looga. Kolm kuningat tulid jõulutähe juhatusel sõime, kus sündis Jeesuslaps, ja nad tõid talle kingitusi.

Katoliku traditsiooni järgi on need kolm kuningat Melchior, Balthasar ja Caspar, ning nad tõid Jeesuslapsele kingitusi: mürri, viirukit ja kulda -- kui prohvetile, preestrile ja kuningale.

Need kolm kuningat on iseenesest enigmaatilised kujud. Kes nad on, kust nad tulid ja mis on see täht, mis juhatas nad Petlemma lauta? Nende küsimuste üle on pead murtud sajandeid, kusjuures sõna on võtnud mitte üksnes teoloogid, vaid näiteks ka astronoomid. On arvatud, et nad tulid praeguse Lõuna-Iraagi territooriumilt, st kandist, kust tuli Aabraham, Jeesuse ja kõikide juutide (aga ka moslemite) esiisa.

Üks probleeme on aga see, et tol ajal polnud seal kandis mingeid kuningriike ning evangeeliumis figureerivad nad hoopis maagide (st nõidade) nime all. Nõid on aga kristlikus traditsioonis halb asi ning nii on neist saanud Hommikumaa targad. Hiljem on neid interpreteeritud kui kolme maailmajao esindajaid (siin muidugi tekib küsimus, kuidas üks ja sama täht võis juhatada kolme meest eri paikadest samasse kohta ja veel samaaegselt, aga imesid juhtub, eriti jõuluajal).
Gentile da Fabriano "Adorazione dei Magi" (1423) Plutos ja Demeter. Plutos hoiab küllusesarve (cornu copiae)
Arvatavasti sulas Püha Nikolause kuju kokku Hommikumaa tarkadega ja nii tekkis jõuluvana oma kingikotiga. Kuid kingikotil on ka teine allikas: see on küllusesarv. Küllusesarvest saab igasuguseid hüvesid, ennekõike toitu, aga ka rikkust. Keskajal assotsieerus see püha graaliga: kes sellest jõi, sai patud andeks ja igavese elu. Kuid juba antiikajal oli küllusesarvel ka teine tähendusväli, mis oli seotud Plutosega, põllumajandusjumalanna Demeteri pojaga, jõukuse jumalusega. Tavaliselt kujutati teda noormehena, mõnikord lausa poisikesena, kes hoiab küllusesarve. Kuid juba Kreekas hakkas ta assotsieeruma surmavalla jumala Plutoniga. Nagu küllusesarv, ei saa ka jõuluvana kott kunagi tühjaks.

Salvator Rosa. Fortuna küllusesarvega (mitte jõuluvana oma kotiga) Kingitustega on seotud omaette oluline küsimus. Miks neid tehakse? Enda lõhkikinkimise probleem ei ole sugugi seotud üksnes meie tarbimisühiskonnaga. Nn traditsioonilistes ühiskondades, mis on rajatud kinkimisele (potlach), on see probleem veel palju akuutsem. Kuid kingitustest võiks ükskord eraldi kirjutada.

Nüüd aga tuleme tagasi kummalise jõulu- ja näärivana vastuseisu juurde. Alguses mainisime, et Eesti ühiskond (vähemalt osa sellest) tajus näärivana kui okupatsioonisümbolit. Sellele tuleb lisada, et ka vastaspool on tihti jõuluvana suhtes meelestatud pehmelt öeldes mitte kõige sõbralikumalt. Jõuluvana on paheline pedofiil, erinevalt kombekast ja kargest näärivanast. See on amoraalse Geiroopa ja Usraeli diversioon ning näeb ta välja umbes nii:

Kui jõuluvana on nii paha ja ohtlik, siis peab talle vastupanu osutama, ning kes muu peaks seda teostama kui näärivana. Näiteks nii:
Ded Moroz vs Santa Claus Näärivana suur rusikas sümboliseerib vene ütlust, et headus peab olema rusikatega. Kuusk aga osutab jõuluvana perverssele seksuaalsusele. Järgmisel pildil on näärivana juba Kalašnikoviga ja on selge, miks jõuluvanasid tuleb hävitada: nad on USA kodanikud.
Ning lõpuks pilt pealkirjaga "Sel ööl otsustas kuri Santa Claus ületada Venemaa piiri".
Kõige kummalisem nendel piltidel on see, et hea näärivana on nii verejanuline. Ta toob surma ja ilmselt naudib seda.

Idaslaavi folklooris on Moroz personifitseerituna kuri ja tappev vaim. Veel 19. sajandi keskel kirjutas Nikolai Nekrassov poeemi "Moroz punanina", kus metsavaim Pakane tapab lesknaise. Alles 19. sajandi teisel poolel hakkasid tekkima pseudorahvuslikud süžeed heast näärivanast. Selle kultus kujunes aga välja alles Nõukogude Liidus 1930. aastate teisel poolel, kuid see on eraldi põnev süžee, millest kunagi teine kord.

Praegu aga peatume viimasel teemal, mis seostab nääri- ja jõuluvana sokuga. Nääri- ja jõulusokku jooksid lapsed Eestis, ning see näärisokk ei olnud seotud okupatsioonivõimuga: jõulude ajal oodati vana, nääride ajal joosti sokku. Sellegipoolest on jõulu- ja näärisokk otseselt seotud vastavate vanadega. Ja siin näeme jällegi kahe, võib-olla isegi kolme mütoloogia kontaminatsiooni: ühelt poolt on tegemist Skandinaavia mütoloogiaga, Julbockiga, kellega on seotud ka selline traditsioon, et temast tehakse õlgkuju, mida hiljem põletatakse. Huvitav, et praeguses poliitkorrektses Rootsis, kus kardetakse, et jõuluvana võib kedagi solvata, on paganlik Julbock endiselt au sees.
Õlgedest julbock Stokcholmi vanalinnas Azazel koos patuoinaga Teiselt poolt aga seostub Julbock patuoinaga, kelle kohta loeme Moosese 3. raamatust 5-22:

"Ja Aaron heitku liisku nende kahe siku vahel: üks liisk Issandale ja teine liisk Asaselile! Siis Aaron toogu esile see sikk, kelle liisk määras Issandale, ja  valmistagu see patuohvriks! [...] toogu esile elus sikk ja Aaron pangu oma mõlemad käed elusa siku pea peale ja tunnistagu tema peal üles kõik Iisraeli laste süüteod ja kõik nende üleastumised kõigis nende pattudes ja pangu need siku pea peale ning saatku see ühe kõlvulise mehe käe kõrval kõrbesse: sikk kannab enesega kõik nende patud tühjale maale; sikk lastagu kõrbes lahti!

Nagu Julbock, pidi ka see sikk hävima, kuid temaga koos hävisid kogu rahva patud.

Ning kolmas semantiline väli seob teda Bakchosega, kellel on ka omapärane seos sokkudega. Vrd järgnevat pilti jõuluvanast: ta ratsutab lumes siku seljas, kuid on riietatud ja kujutatud Bacchosena.
Jõuluvana (?!)
1897. aastal saatis 8-aastane Virginia O'Hanlon ajalehele "The Sun" oma kuulsa kirja küsimusega, kas jõuluvana on olemas, ning sai sellele veel kuulsama vastuse. Omalt poolt võin ainult lisada: on küll, Virginia, ja veel kuidas.

Kas hakkan hoosnikuks, nii nagu isa on

Üldiselt ma oma blogis reklaami ei tee ja olen ära öelnud mitmele vastavale palvele. Kuid seekord teen erandi, kuna politoloogiamagistrant Karin Kuum võttis mult sõnad suust.

Olen ammu huviga jälginud, kuidas Reformierakond muutub järjest sotsialistlikumaks, eirates turumajanduse põhimõtteid (kõiksugused natsionaliseerimised ja riiklikud suurfirmad), samas kui SDE esitab üsna sageli parempoolseid seisukohti (näiteks Sven Mikseri kaitsepoliitilised vaated). Mõlemal poolel aga on need vaated ja teod vürtsitatud kõlavate, kuid ebasiiraste loosungitega. Olen nõus Karin Kuumaga selles osas, mida ta kirjutab Jevgeni Ossinovski kohta, mis aga puudutab Jürgen Ligit, siis pean tunnistama, et ta suutis mind üllatada, rakendades Eesti hariduses sotsialistliku põllumajanduse mudelit.

Miks Ossinovski nii teeb?

Viimastel päevadel on minu käest korduvalt küsitud, miks Ossinovski (mõeldud on ministrit) nii teeb? Kas ta on päris lolliks läinud? Kas ta tahab lõhkuda valitsust, moodustada uue valitsuse Keskerakonnaga, on koguni väljendatud kartust, et ta teeb seda Venemaa mõjuagendina, loomaks Eestis putinimeelne valitsus.

Üldiselt pole ma Jevgeni Ossinovski usaldusisik ega hingetohter, nii et ma ei tea, mis tal täpselt hinges on ja võin ainult oletada. Ja seda oletust olen väljendanud suuliselt ning nüüd teen seda ka kirjalikult. Ei, ma arvan, et Ossinovski talitab väga targalt, küüniliselt, kuid targalt. Tema eesmärk on see, et sotsid väldiksid IRLi saatust. IRL on käitunud koalitsiooni pailapsena ja tulemus on see, et kõik valitsuse problemaatilised sammud ja otsesed ebaõnnestumised jagatakse avalikus arvamuses Reformierakonna ja IRLi vahel. Sealjuures saab IRL isegi suurema portsu, samas kui plusspunktid jätab RE tagasihoidlikult endale. See ei ole Ossinovski jaoks vastuvõetav stsenaarium ning ta lähtub erakonna huvidest. Küünilisus aga seisneb selles, et ta ühelt poolt seab erakonna huvid kõrgemale riigi huvidest, teisalt aga pole tema eskapaadid siirad. Valitsust ta lõhkuda ei taha (isegi kui tahaks, siis ikkagi praeguse Riigikogu koosseisuga hääled ei tule kokku).

Ossinovski eesmärk on olla valitsuses, koguni minister, samal ajal aga esineda meedias kui opositsionäär, kellel on kindlad ideed ja plaanid, kuid reaktsiooniline valitsus ei lase neid teostada. Ning ta on selles edukas, naiivsed kommentaatorid lähevadki õnge. Vrd nt värsket kommentaari:

Tiiu Kahar
14.12.2015 07:47
Nüüd asutakse Ossinovski kallale. kes on julge välja ütlema ja kellel on puhas südametunnistus. See ei meeldi valitsevale klikile, kes ei taha millegi eest vastutada, ainult oma tegusid õigustada.

Ja selliseid kommentaare on veelgi. Päris hea saavutus ka isiklikus plaanis: kuuluda korraga "valitsevasse klikki" ja selle õiglaste kriitikute hulka. Tegu on täpse arvestusega: politoloogina tunneb Jevgeni Ossinovski hästi Eesti valija psühholoogiat ja oskab sellega manipuleerida.