Mihhail Lotman's Blog, page 35

Valimissüsteemist

Nagu lubatud, kirjutan lühidalt minu meelest hädavajalikest valimisseaduse muudatustest. Tõsi küll, see, mida mina tahan pakkuda, nõuab suht ulatuslikku reformi, mis puudutab erinevaid  riigivalitsemise aspekte.
    Ent kõigepealt tahan öelda, et Urmas Reinsalu tehtud ettepanekud (tegelikult on IRLis seda asja arutatud juba ammu ja sarnaseid ettepanekuid on teinud nt Andres Herkel jt) parandaksid olulisel määral praegust olukorda ja miinimumprogrammina toetaksin neid ka mina. Tehtud ettepanekud vähendaksid märgatavalt parteide poolt koostatud nimekirjade tähtsust.
    Siiski, kogu praegusele valimissüsteemile tehtud kriitikat see ei arvesta. Toon nüüd välja tähtsamad ja sagedamini kõlavad etteheited.

1. Nn "häälte ülekandmine" ("Kellele läks minu hääl?"). Valijatel puudub ülevaade sellest, kellele läksid nende hääled, juhul kui kandidaat, kelle poolt nad hääletasid, ei osutunud valituks.
2. Valija ei tea täpselt, kes 101 Riigikogu saadikust või kohaliku volikogu saadikust esindab konkreetselt teda ("Kes esindab mind Riigikogus/volikogus?").
3. Puudub tagasikutsumise võimalus.
4. Valimistel on üksikkandidaadid ja vabakonnad erakondadega võrreldes ebavõrdses seisus.

    Harvemini kostab järgmisi etteheiteid, mis minu meelest on hoopis olulisemad:

5. Valimistel osalevad nn „peibutuspardid“, häältemagnetid, kes aga ise ei kavatse valituks osutudes vastavasse voli- või riigikokku minna. Nt osalevad süstemaatiliselt KOVi valimistel riigikoguliikmed või muud prominendid, kellel pole plaaniski valitud kogu tööst osa võtta. Minu meelest on tegemist valijate petmisega.
6. Pealinnakesksus. Muud Eesti piirkonnad, eriti äärealad on Riigikogus esindatud väga kasinalt.
7. "Ülejooksikute" probleem. Praeguses valimisseaduses on selge vastuolu: ühelt poolt võib saadik valituks osutuda tänu teistele erakonnaliikmetele antud häältele ja neid hääli võib olla isegi üle poole, kuid samas on ta täiesti suveräänne ning võib kas või esimesel Riigi- või volikogupäeval lahkuda fraktsioonist ja liituda mõne teisega. Ja neid juhtumeid pole vähe.

Kõiki neid probleeme ei saa lahendada praeguse valimisseaduse remondiga. Nad nõuavad põhimõttelist muutust. Ja kõik need vead saavad kõrvaldatud ühe lihtsa, kuid põhimõttelise muudatusega: tuleb üle minna proportsionaalselt valimissüsteemilt majoritaarsele.
    Ma kujutan asja ette nõnda, et Riigikogu valimiste puhul on Eesti jaotatud 101 valimisringkonnaks ning iga ringkonna võitja osutub valituks Riigikokku. Sealjuures võivad osaleda võrdsetel alustel nii erakondade esindajad kui üksikkandidaadid kui ükskõik mis ühenduste esindajad. Kõik. Ei mingit häälte ülekandmist, seega puudub erakondadel igasugune eelis üksikkandidaatidega võrreldes; on täpselt teada, kes mind Riigikogus esindab; kaovad peibutuspardid, regioonid on proportsionaalselt esindatud; valitud saadikul on mitte üksnes juriidiline, vaid ka moraalne õigus liituda ükskõik millise fraktsiooniga, kuna ta on valitud ainult nö "oma", aga mitte erakonna häältega. Tekib ka tagasikutsumise võimalus (see termin ise ei meeldi mulle aktiivselt, kuna seostub NSVLi praktikaga, kus partei silmis patustanud deputaat "kutsuti tagasi"). Tegelikult peaks jutt käima ennetähtaegsetest valimistest antud valimisringkonnast. Kui mingi arv registreeritud valijaid (see võiks olla nt 20%) nõuab oma saadiku lahkumist valitud kogust, siis korraldatakse antud ringkonnas ennetähtaegsed valimised, milles on samuti õigus osaleda (ja järelikult ka võita) kõnealusel saadikul.

Sellel süsteemil on veel terve rida eeliseid, millest praegu võib-olla ei ole mõtet pikalt rääkida (nt peaks see olulisel määral suurendama poliitilise debati rolli nii ühiskonnas tervikuna kui ka igas era- või muus konnas.
    Ehkki olen veendunud, et pakutud muudatus (õigupoolest võiks siin rääkida koguni reformist) sobib Eesti ühiskonnale palju paremini kui praegu kehtiv kord, olen ma loomulikult täiel määral teadlik ka selle puudustest. Esiteks, valimised muutuvad ajaliselt pikemaks ja järelikult ka kallimaks protsessiks, kuna võib arvata, et suures osas ringkondades ei saa esimeses voorus ükski kandidaat üle 50% häältest. Seega tuleb korraldada teine voor kahe enam hääli saanud kandidaadi vahel. Teiseks, ehkki iga valija täpselt teab, kuhu tema hääl läks, on sellel oma pahupool: kaotaja poolt antud hääled ei lähe kusagile. Kui praeguse praktika järgi läheb nö prügikasti 5-10% hääli, siis majoritaarse süsteemi puhul võib see protsent olla 49,99%. Kuid põhiline puudus ja takistus selle elluviimisel on see, et ta on vastuolus praegu kehtiva põhiseadusega, milles on fikseeritud proportsionaalne valimispõhimõte. Seega on nende ettepanekute elluviimiseks vaja ühiskonnas ja Riigikogus väga suurt konsensust ning seda arvatavasti kahe Riigikogu koosseisu ajal. Ent igal juhul arvan ma, et seda diskussiooni tuleb alustada juba praegu.

P.S. Öeldu ei pea silmas seda, et praegune valimisseadus on ebademokraatlik. Ta on demokraatlik, võib-olla isegi liiga demokraatlik: igal juhul peetakse proportsionaalset valimissüsteemi demokraatlikumaks kui majoritaarset. Niisiis, etteheited ebademokraatlikkuses pole õigustatud. Praeguse valimisseaduse puudus on muus: ta ei vasta Eesti ühiskonna ootustele ja õiglustundele ning see on palju ohtlikum kui mingisugustele abstraktsetele põhimõtetele või normatiividele mittevastavus. Nii et veel kord: ma ei arva, et minu pakutud reform on demokraatlikum, kuid olen veendunud, et ta vastab palju paremini meie ühiskonna nõudmistele.

Veel kord Hartast

Mind on süüdistatud selles, et lahmin, kisun demagoogiliselt Harta lauseid kontekstist välja jne, ei taha näha tervikut. Seepärast vaadelgem rahulikult seda tervikut. Jätan siinkohal välja preambula: selle kommenteerimine oleks liiga piinlik ja mul oleks raske vältida mõnitavaid intonatsioone.
Räägime siis vaid positiivsest programmist, mis koosneb järgnevast viiest punktist:

“*[1] avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest - nii avaliku raha kasutamisest kui nende muude tulude algupärast;
*[2] erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi;
*[3] valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees;
*[4] parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse
*[5] kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.”

Esimesega olen põhimõtteliselt nõus, aga ei näe selles midagi revolutsioonilist. Võimalik, et mõned seadusnormid vajavad täpsustamist, aga see on ka praegu kehtivate normatiivsete aktide selge eesmärk. Sama kehtib ka teise punkti esimese poole kohta, kuid selle lõpp on täiesti mõttetu ja demokraatiavaimu vastane. Erakonna mõte seisnebki selles, et ta esindab kindla grupi huve. Mitmeparteiline süsteem peab tagama aga kõigi olulisemate gruppide huvide esindatuse. Partei, kes esindab “kogu rahva huve” on iseloomulik diktaatorlikele režiimidele ning vanemad inimesed mäletavad, et just selline oli NLKP – üldrahvalik erakond. Tuletan meelde, et puhtetümoloogiliselt on “partei” tuletatud sõnast osa (pars), mitte tervik. Tervikust (totum) on moodustatud sõna totalitarism. Kas see ongi Eesti demokraatia saatuse pärast südant valutavate inimeste eesmärk? Tundes enamikke Harta autoreid julgen väita, et ei ole. Kuid samas arvan, et see formuleering pole näpukas, vaid propagandavõte. Mis puudutab aga Eesti erakondi, siis minu meelest ei eisne nende viga grupihuvide esindamises, vaid eesmärkide amorfsuses. Kolmandaga olen täiesti nõus, olen ise sellest kirjutanud ja kavatsen veel kirjutada. Tundub, et minu ettepanekud on võrreldes Harta autorite plaanidega märksa radikaalsemad.Neljas on osaliselt segane, osaliselt vale. Mis puudutab parteiväliseid jõude, siis see formuleering tundub ähmasena ja seda taotluslikult. Vaevalt, et parteiväliste jõudude all mõeldakse tuletõrjekomandot või koeraomanike klubisid. Oletan (aga kahju, et poliitilise deklaratsiooni mõistmiseks tuleb tegeleda oletamisega), et silmas on peetud valimisliite. Selles küsimuses olen resoluutselt vastu. Valimisliit on selline moodustis, mis põhimõtteliselt ei saa kanda poliitilist vastutust. Aga seda viimast demokraatia nõuab. Viiendaga olen põhimõtteliselt nõus, kuid ka siin tekib vastutuse küsimus. Nt kui panna praegu rahvahääletusele küsimus, kas soovite palkade kümnekordistamist, on arvatav vastus jaa. Kuid kes maksab katkise küna eest? See on keskerakondlik agenda juba pikemat aega ning Tallinna linnapea korraldabki aeg-ajalt “rahvaküsitlusi”. Ma ei arva, et selles stiilis riigivalitsemine tooks kellegile õnne.
Need olid siis nõudmised, mis peavad tooma Eesti rahva tänavatele. Kas tõesti ainult mulle tundub, et kõik see on kuidagi lahjavõitu?

Silvergate: vastamata küsimused ja mõningad kokkuvõtted

Üks neist asjadest, mis mind Eesti avalikus elus on aastaid häirinud on see, et suur osa probleeme ei leia õiglast ja loogilist lahendust. See puudutab nii õiguskaitesorganeid kui meediat kui ühiskonda tervikuna. Mingi terav küsimus kerkib esile (kas tänu tublidele ajakirjanikele või lihtsalt infolekkele), kuid asi sumbub, see unustatakse või tekitatakse uus skandaal, et vana ununeks. Öeldu kehtib ka nn Silvergate'i kohta. Ehkki sellest on välja kasvanud peaaegu et rahvaliikumine, jäid tähtsad küsimused siiani vastuseta.
Minu jaoks koonduvad nad nelja rühma.

1.    Kust tulid annetatud rahad. Ämma öökapi jutt ei ole mulle usutav ja ma ei tunne kedagi, kellele oleks. See, et Reformierakond tagastas väidetavalt hämara taustaga raha tähendab, et ta tunnistas kaudselt selle kui mitte ebaseaduslikku, siis vähemalt kahtlast päritolu. Ma saan aru Reformierakonna juhtide eetilisest dilemmast: nad ei saa ühepoolselt avalikustada tegelike annetajate nimesid, kui nende konfentsiaalsuses oli (seadusevastaselt) kokku lepitud. Kuid minu meelest peavad nad vähemalt kinnitama ühiskonnale, et tegemist ei ole ei välisriikide ega kuritegelike ühenduste rahadega. See oleks minimaalne nõue. Optimaalne aga oleks, et “ämmad” tuleks ise kappidest välja. Igal juhul tunnen ma praegu, et Reformierakond on ühiskonnale selgituse võlgu.

2.    Silver Meikar tundis ausa inimesena ilmselt süümepiinu ja teatas oma erakonna (nüüd juba endise) kahtlastest rahastamisskeemidest, milles ta ka ise osales. Seda võib vaid tervitada, kuid paraku tekitab ka Meikari tegevus küsimusi.
Esiteks, ta mäletas Kristen Michali ja Kalev Lillo nimesid, kuid ei mäletanud, kes talle veel väidetavalt andis 20 000 krooni. Mul on seda raske uskuda. Pigem paistab asi mulle nii, et tegemist on inimesega, keda Meikar millegipärast kaitseb.
Teiseks, mul on samuti raske uskuda Meikari väidet, et ta ei mäleta, kas ta “annetas” kogu raha erakonnale või kulutas osa oma pere vajadusteks. Minu meelest õõnestab see tema väidet nagu ta ei saanuks algul aru, et tegemist on ebaseadusliku tehinguga. Tundub, et vastupidi, väga hästi sai. Ja lähtus siis loogikast “varga käest varastamine ei ole vargus”. Arvan, et ka Silver Meikaril on ühiskonnale neid asju tarvis selgitada.

3.    Ma ei saa hästi aru prokuratuuri tegevusest. Nagu arvatavasti enamikel Eesti kodanikel on mul kahju, et see asi lagunes koost. Ma ei tea üksikasju, kuid näib, et siin jäi puudu ka uurijate professionaalsusest. Kuid mulle tundub kahtlasena see, et prokuratuur avalikustas ülekuulamismaterjalid. Muidugi on need väga naljakad ja inimlikult saan ma prokuratuuri töötajatest aru: kui ei õnnestu luiskajaid vahele võtta, siis tekib kiusatus esitada need ämmajutud ühiskonna kohtule. Siiski olen veendunud, et poliitiline publitsistika ei kuulu prokuratuuri kompetentsi.

4.    Nördimapanevad on peaminister Ansipi ja ka teiste reformierakonna juhtide halvustavad sõnavõtud uurimisorganite suhtes. Noomida said nii prokuratuur kui Kapo. Arvan, et sellised süüdistused ministrite, eriti peaministri suust on täiesti lubamatud, kuna õõnestavad riigiorganite autoriteeti. Kusjuures on isegi raske hinnata, kelle renomee kannatas rohkem, kas juurdlusorganite või valitsuse. Kuid paraku suurimaks kaotajaks on Eesti ühiskond.

Nüüd mõningad järeldused:

I.    Erakondade rahastamine vajab korrastamist ja läbipaistvust. Selles osas olen ühel meelel Harta 12 autoritega. On täiesti selge, et hämarad rahastamisskeemid ei ole seotud vaid Reformierakonnaga. Nagu tunnistas Olari Taal, on küsitavusi ka minu erakonna minevikus. Millegipärast aga jääb pildilt täiesti välja Keskerakond, kelle rahastamise kohta küsimusi vist pole. Mõned nende “ämmadest” kannavad kuuldavasti FSB paguneid.
II.    Silver Meikar on mulle tõesti sümpaatne veel tema Riigikogus olemise ajast. Eriti puudutab see tema tegevust inimõiguste valdkonnas sellistes riikides nagu Valgevene, Hiina jt.  Mis puudutab Silvergate'i, siis ehkki tema roll on teatud mõttes ambivalentne, kaalub, vähemalt minu silmis, positiivne aspekt siiski üle. Ta on veel võrdlemisi noor mees ning loodan, et teda ootab edukas karjäär. Ja arveid oma südametunnistusega suudab ta ise klaarida.
III.    Me elame demokraatlikus ühiskonnas. Väiksed kriisid ja isegi suuremad protestid iseloomustavad just demokraatlikku ühiskonda. Autoritaarses ja totalitaarses riigis on kõik vaikne ning igaühel on õigus kiita valitsejaid juhul kui kiidutekstid on eelnevalt kooskõlastatud vastavates ametites. Demokraatliku ühiskonna üks tähtsamaid põhimõtteid on aga võimude lahusus ning täitevvõim ei tohi sekkuda kohtuvõimu suveräänsesse sfääri.

Miks ma Harta 12-le alla ei kirjutanud

Päev enne harta avalikustamist sain ühelt sõbralt ettepaneku sellele allkiri anda. Reeglina ma kollektiivprotestidele alla ei kirjuta, kuid teen erandeid, kui tegu on selgelt vajaliku asjaga ning nõustun täiel määral protesti sisu ja stiiliga (olen mitu korda tagasi lükanud sisult õige kirja ebaintelligentse sõnastuse pärast).
Antud juhul tutvusin põhjalikult harta tekstiga ning tundsin end mõnes mõttes kahvlisse võetuna. Ühelt poolt on autorite hulgas nii mõnedki mulle isiklikult sümpaatsed inimesed, teiselt poolt jäid selle eesmärgid mulle segaseks ja sõnastus tekitas tugevat protesti.

Vastasin järgmise kirjaga:

13.11.2012
Tere,

Kahjuks ei saa alla kirjutada. Ehkki kirjatüki ajendid võivad olla õilsad, ei saa ma nõus olla ei sisu ega eriti stiiliga. Olukorra parandamiseks pakutud meetmed on üldsõnalised ja hambutud, tugevas kontrastis agressiivse, kui mitte öelda paanilise sissejuhatusega. Mulle sümpatiseerib Silver Meikar (eriti tema võitlus demokraatia eest totalitaarsetes ja autoritaarsetes ühiskondades), kuid antud juhul tekib mul paraku tunne, et tegu on pigem tema isikliku agendaga kui ühiskonna arengu jaoks oluliste asjade väljatoomisega (ei taha öelda, et need asjad pole olulised, kuid Eesti ühiskonnas on tunduvalt pakilisemaid probleeme).

Parimat
Mihhail

Mida ma sellele praegu võin lisada? Esiteks, pöördumine ei ole tasakaalustatud: pakutud lahendused tunduvad kirjeldatud probleemidega võrreldes peaaegu et mõnitavatena. Umbes stiilis "Meie majas haarasid võimu mõrtsukad, pidevalt tapetakse inimesi. Nõuame, et põrandaid puhastataks märja lapiga ja akendel oleks tikitud kardinad." Asjasse veidi süvenedes selgub, et tapetakse tolmuga ning esteetiliselt vaenuliku keskkonnaga. Kahjuks olen veendunud, et tegemist ei ole oskamatusega. Nii mõnigi autor on propagandavaldkonnas hästi haritud ja on end selles valdkonnas ka osava praktikuna näidanud. Tegemist on massidega manipuleerijate tavalise trikiga. Algul köetakse üleskutsete ja loosungitega emotsioonid üles, siis pakutakse selle varjus oma agenda. Enamik lugejaid ja kahjuks ka ajakirjanikke reageerib alguslausetele, mitte aga tegelikule agendale, mis pole isegi eriti varjatud. Väljendatud on viit põhimõtet. Nendest neljas (psühholoogid teavad, et neljas viiendik on just see, mis kõige halvemini meelde jääb) kõlab järgmiselt: parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse.

Kas tõepoolest kogu selle ürituse eesmärk seisneb vaid selles, et ühele seltskonnale rajada teed Riigikogusse? Kas tõepoolest on Riigikogu paha vaid sellepärast, et osa neist jäi valimistel selle ukse taha?

Kahele asjaolule juhiks eraldi tähelepanu, kuna tunnen end isiklikult nendest puudutatuna.

Dr. Jan Patočka Alarmism

Mulle käib närvidele intellektuaalne hüsteeritsemine. Ma tean, milliseid tagajärgi see tõi 19. sajandi lõpu - 20. sajandi alguse Venemaal. Kuid sellele rehale astuvad pidevalt ka lääne intellektuaalid. Alarmism oli möödunud sajandi lõpul osadele rohelistele peaaegu et programmiline seisukoht. Kui rääkida tõtt, siis see ei tekita tegutsemistungi. Seepärast tuli asju liialdada ning mõnikord koguni fakte moonutada. Tulemuseks on see, et ehkki ökoloogilised probleemid on praegu teravamad kui kolmkümmend aastat tagasi, suhtutakse nendesse palju leebemalt, kuna roheliste usaldusväärsus sai tugevalt kannatada.
Ma oleksin palju rahulikumalt suhtunud hartasse, kui Eesti ühiskonnas oleks kõik korras ning poleks pakilisi probleeme, mida on vaja lahendada. Kuid ma ei näe, kuidas sellised eskapaadid võivad asjale kasuks tulla.
Nt olen korduvalt väljendanud seisukohta, et Eesti valimissüsteem vajab muutust. Kuid sellest kirjutan eraldi hiljem, mitte antud kirjutise kontekstis.

Harta

Veel rohkem paneb mind nördima üleskutse nimi, milles seisneb selge viide Tšehhoslovakkia Harta 77-le. Seda viimast võib nimetada kommunismivastase vastupanuliikumise oluliseks verstapostiks. Kui ma omal ajal sellega tutvusin, tekkis mul kange soov sellele ka oma allkiri anda, mis aga ei osutunud võimalikuks. Hartale allakirjutanud teadsid väga hästi, millega nad riskivad. Ning tõepoolest, nii mõnigi neist vangistati, suur osa kaotasid töö, filosoof Jan Patočka aga suri pärast 11 tundi kestnud ülekuulamist. Võib kindlalt väita, et ükski Harta 77-le allakirjutanutest (aga nende hulgas olid väljapaistvad intellektuaalid nagu nt näitekirjanik Václav Havel ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat Jaroslav Seifert) ei teinud seda edevusest või soovist oma ühiskondlikku positsiooni parandada.
Kas kõik Harta 12 autorid võivad seda siiralt ka enda kohta väita? Kas neist keegi riskib millegagi?

Harta 77-l olid järglased, ennekõike teistes totalitaarsete režiimide all kannatanud riikides. Näiteks Valgevene Harta 97 (Хартыя'97). Selle initsiaatorid ja aktivistid said mitmete repressioonide osaliseks. Harta algataja Aleh Byabenin (Алег Бябенін) leiti oma maja ees ülespooduna.
Ma olen veendunud, et selles kontekstis on eestikeelsele lahjale tekstile Harta 12 nimetuse andmine moraalselt väga kahtlane samm.

Mõistus, armastus ja harmoonia

Mu eelmine sissekanne resoneerub hästi luuletajast ühiskonna- ja poliitikategelase (:)kivisildniku nõudmisega lollus ühiskonnast tulise rauaga välja põletada, mis sai mitusada entusiastlikku vastust.
    Suurepärane. Mul ka lollusest juba kõrini. Mõtleme nüüd pisut, kuidas seda teostada. Ilmselt tuleks luua mingisugune riiklik amet (loomulikult oma koosseisu ja eelarvega), mis tegeleks lolluse tuvastamise ja selle tulise rauaga välja põletamisega. Elu läheb kohe sisukamaks.
    Siiski tundub mulle, et see ei lahenda kõiki meie probleeme. Labasus käib mulle ka pinda. Võiks lisaks moodustada ka ametkonna (samuti oma koosseisu ja eelarvega), mis tegeleks labasuse tuvastamisega ja selle väljasöövitamisega. Veel parem.
    Oh, aga kahe silma vahele jäi veel kurjus. Sellega tegelemine nõuaks südamlikkuse komiteed või koguni ministeeriumi, mis tuvastaks ja peksaks jämeda malakaga kogu kurjuse välja.
    Ma arvan, et point on selge. Ka kõiki teisi ühiskonna probleeme võib lahendada sarnases võtmes. Aga et maksumaksja raha mitte liigselt raisata, võiks kõik need ametid ühendada üheks superametiks, mida võiks nimetada Tarkuse, peenetundelisuse ja armastuse ministeeriumiks.
    Vaat siis alles hakkab meil peenike elu. Kuid üks asi jääb mul siiski südamele kripeldama. Ma kardan, et selle ministeeriumi töö tagajärjel ei saaks me enam lugeda härra (:)kivisildniku üllitisi. Sellest oleks mul kahju: päris pullid on teised.

Sõnavabadus ja rumalus

Sellal kui Freedom House paigutas oma reitingus Eesti internetivabaduse nimekirja tippu, on Eestis endas järjest kõvemini kuulda sõnavabadust piiravaid hääli. Kusjuures, nii kummaline kui see ka pole, ei kosta neid nii palju valitsejate või õigusorganite poolt, vaid üldsuse ja, mis eriti üllatav, ajakirjandusega tegelevate inimeste suust.

Tõepoolest, kas sõnavabadus õigustab lollust? agressiivsust? labasust? rassismi? homofoobiat? Jne.

Tahan kogu resoluutsusega öelda, et ei, ei õigusta. Veelgi enam, lollusele, agressiivsusele, labasusele jne pole üldse õigustust.


Kuid sama resoluutselt tahan kinnitada, et lollus, agressiivsus jne ei saa olla õigustuseks sõnavabaduse piiramisele. Veelgi enam, võidelda lolluse vastu sõnavabaduse piiramisega on lollus.

Säutsuv president

Eesti SKP Krugmani joonisel Tänu Toomas Hendrik Ilvese Twitteri-aktiivsusele on Eesti taas kord jõudnud maailma meediasse. Mu esmane reaktsioon oli tõrjuvalt skeptiline: miks peaks meie president vastama mingisugusele publitsistile? See, et antud juhul on publitsisti näol tegu Nobeli preemia laureaadi ja Ameerika liberaalide (Euroopa terminoloogias pigem sotsialistide) lemmikuga, asja eriti ei muuda. Pealegi on Krugman ise korduvalt rõhutanud, et ta eristab selgelt oma akadeemilist tegevust, mis tõi talle ka Nobeli preemia, oma publitsistikast, kus ta lihtsalt väljendab oma kodanikupositsiooni. Vägisi tuleb meelde Lennart Meri kõigile ootamatu poleemika Sergei Karaganoviga, kolmandajärgulise Vene ideoloogiga, kes tänu Eesti presidendile nautis mõnda aega staarisära.

Siiski sundis rahvusvahelise pressi reaktsioon mind oma hinnangut ümber vaatama ning nüüd olen seisukohal, et THI tegevus oli kindlasti Eesti renomeele kasulik.
Kuid kõigepealt Krugmani analüüsist. Vaadates ühtainsat parameetrit, SKP dünaamikat alates 2007. aastast, räägib ta, et hoolimata eelarvekärpepoliitikast ei saavuta praegune SKP veel kriisieelset taset. Seega pole parempoolsete kiidusõnad Eesti majanduspoliitika suhtes õigustatud.

Parempoolne majandusteadlane Dan Mitchell (Cato Instituudist), kes spetsialiseerub nimelt fiskaalpoliitikale ja jälgib juba pikemat aega heatahtliku pilguga Eesti arenguid, teeb Krugmani käsitlusse olulisi korrektiive.
Eesti SKP Mitchelli joonisel Krugman teeb  statistikaga manipuleerija tavalise triki: esiteks valib väga lühikese perioodi, teiseks suurendab skaalat (nii manipuleeritakse börsiindeksitega: graafik näitab tohutut tõusu või langust, tegelikult on aga tegu protsendiga või isegi selle murdosaga). Nii on Krugmani skaalal alumine väärtus miskipärast 75%; kui võtta veidi pikem perspektiiv ja reaalne skaala (st nulliga algav), ei näe Eesti asjad sugugi nii nutused välja. Kuid palju olulisem on teine Krugmani trikk. Ta süüdistab Eesti majandusolukorras kokkuhoiupoliitikat, "märkamata" seda, et SKP langus hakkas 2008, kokkuhoiuplaan aga võeti vastu alles 2009, ning igaüks, kes vaatab graafikut, võib näha, et selle mõju on positiivne.

Krugmani näol (ma iseloomustan siin üksnes tema ühiskondlikku hüpostaasi, tema majandusteooriat pole ma pädev hindama), võin tõdeda, on tegu kas mitte eriti targa või mitte eriti ausa inimesega. Aga võib-olla on tegu mõlema faktori koosmõjuga.

Mis puudutab aga THId, siis esitaks küsimuse nõnda: kuidas teile meeldib president, kes väljendab oma ühiskondlikku positsiooni punkroki kontserdil, osaleb konverentsidel publiku seas, aga mitte presiidiumil istudes, ning säutsub vahetuid ja siiraid kommentaare? Ei tea, kuidas teile, aga mulle selline president meeldib.

Sotsialismi globaalne kriis

Eurosaadikute debatist Tartu Ülikooli aulas on juba kujunenud välja hea traditsioon ning üleeilne koosolek ei valmistanud vist kohalviibijatest kellelegi pettumust. Siiski jätsid mulle kõige sügavama mulje diskussandi rollis esinenud Andres Arraku sõnavõtud. Olen alati tema kirjutisi huviga lugenud ning nii mõnigi kord olen pidanud mitte üksnes nõustuma  tema seisukohtadega, vaid ka tõdema, et mõtleme sarnastes kategooriates ja isegi sõnades. Nii ka seekord. Rääkides praegusest sotsiaal-majanduslikust olukorrast, ütles Arrak, et seda nimetatakse tihti kapitalismi kriisiks. See aga, mis tegelikult toimub, on hoopis sotsialismi kriis. Ja täpselt nii ongi. Kriisi ei põhjustanud vaba turumajandus, vaid turu solkimine ja seda tihti nimelt erinevate võimuinstitutsioonide poolt. Heaoluühiskonna ideaalid on sotsialistlikud ja suurt vahet pole, kas seda poliitikat veavad sotsialistlik PASOK või "parempoolne" Nea Dimokratia. Sotsialistlikud ideaalid ei ole halvemad kui ükskõik missugused ideaalid. Halb on see, kui neid tahetakse ellu rakendada ning ehkki meetodid tunduvad mitmekesisena, on neil kõigil üks ja sama ühisnimetaja: üle jõu elamine, mis tavaliselt tähendab võlgu elamist. Võlgadega on aga selline paha lugu, et ühel päeval tuleb need tagasi maksta, ja loitsud kapitalismi pahedest aitavad siin vähe.

Keel-meel

Keel ja meel on üks eestlaste lemmikloitse, mille taga seisab sugugi mitte vähem armastatud müüt: see, mis on eestikeelne, on ka eestimeelne. Vahel pöördvormis: eestimeelne peab tingimata olema ka eestikeelne. Mõlemad väited on mitte üksnes ekslikud, vaid isegi ohtlikud.             Olen korduvalt väljendanud muret, et (sunduslik) eesti keele õpetamine on kasvatanud Eestile suure hulga kvalifitseeritud vaenlasi. Kui ma perestroika ajal -- naiivse lollina -- formuleerisin põhimõtte, et inimene, kes oskab minust paremini eesti keelt (pidades silmas selliseid nagu ma isegi -- migrante või nende järglasi), ei saa olla mu vaenlane, siis praegu kohtan pidevalt endast paremini eesti keelt oskavaid noori, kes on veendunud ja tulihingelised Eestimaa, Eesti riigi ja eesti rahva vaenlased. Seda fenomeni ei saa panna ei Nõukogude Liidu pärandi ega Venemaa propaganda arvele (kas või juba sellepärast, et vähemalt osa neist on Venemaa võimude ja nende propaganda suhtes umbusklikud ja kriitilised). Need vaenlased kasvatasime meie -- Eesti rahvuslased ja patrioodid.
    Siiski ei tasu olukorda üle dramatiseerida, mingis ulatuses integratsioon toimib ja oskan ise ka tuua hulganisti positiivseid näiteid. Asi ongi minu meelest selles, et me püüame keerulisi ja tundlikke probleeme lahendada primitiivsete ja üheülbaliste meetoditega. Toetan igati eesti keele osa suurendamist vene gümnaasiumides. Kuid gümnaasiumiõpe peab olema suur väärtus, mitte lõks. Minu meelest peaksid riik ja kohalikud omavalitsused vastava soovi korral aitama kaasa vene eragümnaasiumi loomisele. Mulle ei meeldi oma nimekaimust Tallinna abilinnapea skeemitsemine, kuid iseenesest oleks venekeelne eragümnaasium Tallinnas õigustatud. Sellega seotud hirmud on ülepaisutatud. Ma usun, et valdav enamik lapsevanemaid eelistab panna oma lapsed riiklikusse haridusasutusse ning vene gümnaasiumid täidaksid üsna kitsa niši, olles omamoodi selle aurukatla ohutusventiiliks.
NPD meeleavaldus Marienplatzil Münchenis 20 aastat hiljem (20.06.2009)     See oli pikaks veninud sissejuhatus. Postitus ise on aga mitte venelastest, vaid eestlastest, õigemini eesti noortest. Viimasel ajal märkan nende hulgas kasvavat huvi ja heatahtlikkust Venemaa suhtes, mis kummalisel kombel korreleerub pahatahtliku põlgusega kapitalistliku maailma ja eriti Ameerika Ühendriikide vastu. Mul ei ole vähimatki Venemaa-armastuse vastu ning algul suhtusin sellesse isegi entusiasmiga (olles päritolult 100% juut ja poliitiliselt identifitseerides end ühemõtteliselt Eestiga, pean ma ennast kultuuriliselt venelaseks). Paraku aga selgub, et peaaegu alati peitub Venemaa-armastuse taga masendav ignorantsus vene asjades ning põhjus on halenaljakas. Möödunud sajandi 70.-80. aastate koolinoored ja tudengid oskasid vene keelt, olid kursis üleliiduliste sündmustega ning kogu see vene värk ei istunud neile üldse, samas kui Ameerikat idealiseeriti. Nüüd aga, kui inglise keel on kõigil suus ning piirid läände on lahti, ei tundu enam see lääs nii ihaldusväärsena, seevastu Venemaa kohta tekivad uued müüdid. Hiljuti rääkisin kahe noorega, kes käisid Peterburis ekskursioonil ning jagades nendega vaimustust sealse arhitektuuri ilu üle, ei saa ma sugugi jagada nende entusiasmi Vene poliitilise korra suhtes, millest nad ei saanud üldse aru juba sel lihtsal põhjusel, et vene keele oskus on neil peaaegu olematu.
    Olen sügavalt veendunud, et Eesti riik ja ühiskond ei saa endale lubada luksust olla Vene asjades ignorantne.
    Vägisi tulevad meelde 1930. aastate lääne intellektuaalid, kes käisid Nõukogude Venemaal ja kirjutasid vaimustunud reisiraamatuid. Või siis selline pilt, mida ise nägin Münchenis Marienplatzil mõni nädal enne Berliini müüri langemist (see oli üks esimesi kordi, kui mind välismaale lubati). Sain esimest korda näha neonatside meeleavaldust. Enne seda teadsin nendest vaid nõukogude allikate kaudu, mida ma loomulikult ei usaldanud, kuid midagi ikkagi külge jäi. Nimelt et neonatsid on Ameerika imperialismi käsilased, et Saksa Liitvabariik, mis kiusab taga kommuniste, soosib ja julgustab neid igati. Jne, sellist möga võis lugeda kilomeetrite kaupa. Juba paarikümne luuseri nägemine paarisaja politseiniku rõngas tekitas minus mõninga kognitiivse dissonantsi, kuid päris šokis olin nende kõnesid kuulates. Kõik oraatorid materdasid Ameerika imperialismi ning kiitsid lausa pugejalikes väljendites Nõukogude Liitu. Selgus, et Berliini kriisis oli süüdi USA, et Berliini müüri püstitamine oli ameeriklaste õhutatud, et Saksamaa jaotamine on ka loomulikult nende tegu. Ning retseptid olid väga lihtsad: Ameerika väed välja ja siis Nõukogude Liit ise demonteerib Saksasisesed piirid ja Berliini müüri. Püüdsin ühega neist vestelda. Mind huvitas, kust ta nii detailselt Venemaa asju teab, kas ta oskab vene keelt. Selgus, et ei oska, kuid  Venemaal toimuvaga on ta täpselt kursis: ta loeb Saksa lehti ja kuna seal on kõik lausvale, siis pöörab ta sealsed sõnumid ümber.

Usust

Diskussioon Pussy Riotsiga seotud skandaali ümber võtab järjest huvitavamaid pöördeid ja nii mõnigi minu blogilugejatest ja ka muidu tuttavatest on väljendanud hämmeldust selle üle, et kuidas mina, religioosne inimene, võin kaitsta ja isegi õigustada skandaalset bändi, ning lausa nõudnud seletusi, milles siis seisneb minu usk. Üldiselt eelistan ma sellistele küsimustele mitte vastata. (Kui Winston Churchillilt küsiti, kas ta usub Jumalasse, olevat ta vastanud: "Mis kontinentaalne küsimus see olgu"; minagi tunnen ennast selles asjas pigem britina.) Kuid antud juhul vastusest kõrvale hiilida ei saa. Niisiis, püüan vastata, kuid teen seda paraboolses vormis, tark saab aru, aga ülejäänute pärast ma niiväga ei muretse. Jagan vastuse kaheks osaks ning esimene on siin.

Kaks ja pool kaptenit

RMS Titanicu hukust on hiljuti möödunud sajand. Ehkki aeg-ajalt teatatakse, et Titanicu saladus on lõplikult lahendatud, vaidlevad spetsialistid tänagi mitmete -- ja sugugi mitte väheoluliste -- detailide üle. Rääkimata siis netiasjatundjatest ja vandenõuteoreetikutest. Mind huvitab praegu ennekõike aluse kapten Sir Edward John Smith. Ka tema tegevuses saatuslikul õhtul ja ööl pole täit selgust, andmed on kohati vastuolulised. Kuid fakt on see, et eirates mitmeid hoiatusi (muuseas ka RMS Carpathialt), võttis ta lubamatu riski, mille tagajärjel hukkus 1514 inimest. See, et ta oli surve all, temalt nõuti efektset sõitu ja rekordi püstitamist, ei ole piisav vabandus. Kaptenil on laeval suveräänne võim, millega kaasneb täielik vastutus. "Kapten laevas, jumal taevas," ütleb eesti meremeeste vanasõna. Inglise meremeestel on see vormel veidi tagasihoidlikum, kapten on siiski teisel kohal, kuid tema üle on vaid Jumal: "Тhе Cарtain second after God." Paslik on ära tuua ka teine inglise vanasõna: "Trust my life to God and Captain." Ainsaks pehmendavaks asjaoluks on kapten Edward Smithi otsustav käitumine hädaolukorras. Ta hukkus koos oma laevaga, mille uputasid jäämägi ning inimese edevus ja ahnus.
    RMS Carpathia kapten Sir Arthur Henry Rostron oli karm ja napisõnaline inimene. Kui Carpathia radist Harold Cottam võttis vastu Titanicu hädasignaali, magas Rostron oma kajutis. Cottam alarmeeris viivitamatult kaptenit ning viimane tegutses otsustavalt ja efektiivselt. Nagu Smithgi, suunas ta oma aluse maksimumkiirusel läbi jäise mere, kuid ta eesmärk oli sootuks teine -- inimelude päästmine. Veelgi enam, et võtta oma alusest viimast, käskis ta välja lülitada kütuse ja kõik elektriseadmed -- kogu laeva energia teenis vaid ühte eesmärki: kiirust. Ja tal õnnestuski välja pigistada 17,5 sõlme alusest, mille maksimaalkiirus oli 14 sõlme. Siis andis ta käsu valmistuda päästetute vastuvõtuks, neid ootasid tekid, kuumad joogid ja puljong. Carpathia meedikud olid samuti täisvalmiduses. Kapten Rostron tegi kõik, mis tema võimuses. Ja ta palvetas. Andes endale täiel määral aru kogu ettevõtmise ohtlikkusest, palus ta mitte oma, vaid üksnes Titanicu reisijate elu pärast. Tänu tema tegevusele sai päästetud 710 inimelu (üks neist siiski suri Carpathia pardal).  Rostroni lapselaps Rosemary Pettet ütles, et sügavalt uskliku inimesena ei armastanud ta vanaisa rääkida oma kangelaslikkusest: "See ei olnud mina, vaid Jumala käsi mind juhtimas"; ning üks teine kord: "Ma võin järeldada vaid seda, et tüüril ei olnud minu, vaid kellegi teise käsi."
    See ongi normaalse kristlase normaalne käitumine: anda endast kõik ja rohkemgi ning täiel määral loota Jumalale ja usaldada ennast Talle. "Mul pole midagi oma peale patu."
    Ah jaa, veel sellest kaptenipoolikust. Costa Concordia kapten Francesco Schettino on ilus mees, kes näeb välja oma 52 eluaastast noorem. Mõnus sell, naistemees ja seikleja. Üks tema kolleegidest väitis, et ta juhtis oma alust nagu Ferrarit. Õnnetuse üksikasju veel uuritakse ja mul ei ole mingit õigust oma süüdistustega kohtust ette rutata. Kuid üks on selge: kapten koos oma abilistega hülgas argpükslikult õnnetuse toimumise ajal laeva, ning kapten
valetas hiljem korduvalt (nt et ta ei läinud päästepaati, vaid juhuslikult kukkus sellesse, ilmselt sama juhuslikult sattus sinna ka tema abi ning kapteni isiklikud asjad, k.a mobiiltelefon). On dešifreeritud ja avalikustatud tema läbirääkimised rannavalve kapteni Gregorio De Falcoga. Viimane oli algul hämmingus, et kapten hülgas laeva, siis läks lausa marru ning käskis tal kaks korda väga energiliste väljenditega sellele naasta. Kuid Schettinol oli kiire: oli juba pime ja ta ruttas oma emme juurde.