Mihhail Lotman's Blog, page 36

Eesti linn Narva

Eesti linn. Narva enne sõda Debatt seoses plaaniga viia Sisekaitseakadeemia Narvasse puudutab väga olulisi probleeme. Eerik-Niiles Krossi sõnavõtt asetab selle õigesse perspektiivi: Narva ja Ida-Virumaa üldse on siiamaani problemaatiline piirkond, kus Eesti riiklus peab ennast jõulisemalt kehtestama. Ma ei saa tõsiselt võtta politsei- ja piirivalve kolledži direktori Aivar Toompere hirmu, et Narvas imbub akadeemiasse organiseeritud kuritegevus. Kui selle ohu vastu ei saa midagi ette võtta Narvas, siis vaevalt on ka Tallinna müürid selle vastu piisav kaitse. Halvem, et siin lepitakse vaikimisi seisukohaga, nagu Narva polekski päris Eesti. Olen eri foorumides mitme sõnavõtuga osutanud vajadusele rõhutada riigi kohalolekut Ida-Virumaal. Eriti puudutab see jõu- ja sõjaväestruktuure. Asjal on mitu tahku.
    Esiteks regionaalpoliitiline. Haldusreformiga tuleb julgelt edasi minna, et vältida äärealade marginaliseerumist ja kolgastumist. Sama tähtis kui valdade ühendamine on regioonide konsolideerimine ja nende keskuste riigiõiguslik fikseerimine. Lisaks pealinnale on oluline seaduslikult kehtestada kolm riikliku tähtsusega linna (see nimetus on tinglik): Lõuna regiooni pealinn Tartu, Lääne regiooni pealinn Pärnu ning Ida regiooni pealinn Narva. Nendes "riigilinnades" peab olema riik oma erinevate võimustruktuuridega märgatavalt esindatud, ideaalis ka ministeeriumide tasandil (Tartu on seda juba praegu, aga eriti oluline oleks see Narva puhul).
    Teiseks geopoliitiline ja ökoloogiline. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks peavad polügoonid Eestis paiknema kohtades, kus nad häirivad kohaliku elu ja kurnavad loodust, samas kui Virumaal on palju tühermaad, mida oleks antud otstarbeks igati loogiline kasutada.
    Kolmandaks rahvuslik. Vene poisid ja noormehed võrreldes nende eestlastest eakaaslastega on sõjandusest märksa rohkem huvitatud. Teenistus Eesti sõjaväes on üks edukamaid integratsioonimehhanisme. Sõjaväeosade paiknemine Ida-Virumaal, nende kontaktid kohalikega, eriti aga koolinoortega oleksid abiks integratsioonipoliitikale ja isamaalisele kasvatusele vene noorte hulgas.
    Niisiis on Sisekaitseakadeemia Narvasse kolimine kindlasti samm õiges suunas, kuid see on vaid üks samm võitluses Ida-Virumaa eest.

Harmoonia ja algebra

Viimases "Keeles ja kirjanduses" (4/2012) retsenseerib Jaak Urmet kogumikku "Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest" (Tallinn, 2011). Ei tea, kuidas on lood teiste artiklitega -- polnud veel aega põhjalikult kogumikku süveneda --, aga kõik, mida ta kirjutab Aile Toominga artikli kohta, on üks suur arusaamatus. Värsiteadus on teadus, st. see tuvastab fakte, analüüsib ja süstematiseerib neid. Alates 19. sajandi teisest poolest on värsianalüüsi võimsaks abimeetodiks statistika. Huvitav märkida, et värsi ja statistika seos on vastastikune. Tõenäosusteooria klassik Andrei Markov (1852-1922; Markovi ahel sai nimetuse tema auks) kasutas tähtede jadasid Puškini luules stohhastilise protsessi mudelina; 20. sajandi väljapaistvaim matemaatilise statistika esindaja Andrei Kolmogorov (1903-1987) oli niivõrd haaratud värsi statistilistest omadustest, et temast sai ka värsiteaduse klassik.
    Selline asi (et värsiteadus on teadus, aga mitte suvaline blah-blah-blah) ei meeldi nii mõnelegi luulearmastajale ja -kriitikule. Mõnikord on protest põhimõtteline: ilu ei tohigi uurida, korista ära algebra räpased käpad harmoonia küljest, kui parafraseerida Puškinit. Kuid tavalised loitsud on järgmised: juhul kui statistilise analüüsi tulemused satuvad vastuollu asjaarmastaja intuitsiooniga, siis järeldab ta, et statistika on mõttetu: nii ei saa ju olla. Kui aga see kinnitab seda, siis on ikkagi mõttetu: kõik teavad seda niikuinii. Seda teist varianti kujutabki endast Jaak Urmeti arvustus.
    Aile Toominga artikkel on osa tema suuremast projektist, mis käsitleb meetrumi ja semantika vahekorda Uku Masingu luules. See valdkond on eesti kirjandusteaduses veel päris uus, kuid analoogilised uurimused vene, inglise ja antiikvärsimõõtude materjalil on andnud väga viljakaid ja mittetriviaalseid tulemusi. Urmet heidab ette tulemuste vaesust. Kuid need jäävadki vaeseks, kuni ei ole tehtud sama metoodika järgi teiste autorite uurimusi. Alles siis võib täielikult hinnata nende väärtust. Kuid ka praegu on see töö oluline ühe autori luulesüsteemi kirjeldusena. Ma arvan, et retsensendist oleks aus lihtsalt tõdeda, et ta ei saanud sellest aru.

Riootide mängud

Pussy Riot lööb laineid. Kes võis arvata, et paarikümne sekundi pikkune karglemine toob endaga kaasa üleilmse kuulsuse ja paisutab kirgi ka väljaspool Venemaad, ka meil siin Eestis.  
     ... Kui kuu aega tagasi oleks mulle keegi öelnud, et esinen teles Pussy Rioti teemalises vestlusringis, arvaksin, et tegu on rumala naljaga. Teadsin nende tegusid ja olin veendunud, et nad lihtsalt ei ole tähelepanu väärt.     Asi aga on vahepeal dramaatiliselt muutunud. Aarne Rannamäel õnnestus teha terav saade ja olen talle selle ja kutse eest tänulik. Järelkajasid oli palju, põhiliselt näost näkku vestlustes või telefoni teel, valdavas enamuses väga positiivsed (mõned isegi liiga), kuid oli ka teravalt kriitilisi. Ma ei ole ise oma esinemisega päris rahul, tegin otsesaate jaoks liiga suure ettevalmistustöö, mille tulemusel kaldusin vestluse asemel loengut lugema. Kuid palju jäi ka lahti rääkimata ja kuna teema pole kaotanud ja vist niipea ei kaotagi oma aktuaalsust, tahan sellel peatuda põhjalikumalt ja nii pean ilmselt  oma teksti jagama mitmesse postitusse.
    Ent kõigepealt vigade parandus.
    Sain kirja Pärnu praostilt Enn Auksmannilt, mida tema lahkel loal siin tsiteerin:
"Te väitsite muuhulgas, et Moskva Lunastaja Kristuse katedraalis, samas ruumis, kus toimus "punkansambli" Pussy Riot "palvus", on korraldatud kõikvõimalikke ilmalikke üritusi, sealhulgas Volkswageni uue mudeli esitlus, ladina-ameerika tantsude festival jmt.
    Tahan juhtida Teie tähelepanu sellele, et olete - ilmselt teadmatusest - esitanud selget valeinformatsiooni, mida on sestpeale kahjuks jätkuvalt levitatud.
    Kõnealused ilmalikud üritused (mille sobivuse osas koguduseruumidesse olen minagi üsna kahtleval seisukohal), ei toimunud mitte kirikuruumis, kindlasti mitte samas paigas, kus astus üles Pussy Riot, vaid kiriku ehituskompleksi kuuluvas kontserdisaalis (Зал Соборов Храма Христа Спасителя)."
    Vastasin:
"... kontrollisin üle -- piinlik lugu küll, autopresentatsioon, rokk-kontserdid ja tantsuvõistlused olid tõepoolest Kiriku Konsiilide Ruumis. Lasin ennast eksitada ühest õigeusklike foorumist (sealt ka ilmselt valeinfo ikoonide katmisest). Asi on minu jaoks seda piinlikum, et tegin just sama vea, mille eest pidevalt hoiatan oma õpilasi: kõik andmed tuleb üle kontrollida, eriti need, mis toetavad teie väiteid (nendesse, mis neid kummutavad, võib suhtuda vähem kriitiliselt)."

    Sellele jääb vaid lisada, et palun vabandust kõikide ees, keda omakorda eksitasin.
Siiski, see küsimus vist polegi nii põhimõtteline, olulisem on asjaolu, et Lunastaja Kristuse Katedraal ei ole Moskva patriarhia omand. Vastasel korral peaks patriarhia kandma selle ülalpidamiskulusid. Selle omandivorm on üsna keeruline, kirik kuulub fondile, mille asutas Moskva linnavalitsus ning Moskva linn (st Moskva maksumaksja) peab seda üleval. Sisult aga on see suur kompleks, mis kujutab endast sümbioosi religioonist, ärist ja meelelahutusest.

(Järgneb. Ka pealkirja seletus)

ACTAst

Olles resoluutne ACTA vastane, pean ma siiski tõdema, et see leping ja temaga kaasnevad instrumendid ja mehhanismid ei ole sündinud vaid kurjast tahtest. Maailm meie ümber muutub tormiliselt ning mitte ainult üksikud seadused, vaid kogu juriidiline raamistik ei suuda nendele muutustele järgi jõuda. Virtuaalne maailm ei ole enam vaid osa sellest, mida Karl Popperi terminoloogias nimetatakse kolmandaks maailmaks. Nt virtuaalses maailmas loodud teostel on reaalne, sh ka rahaline väärtus. Ka kuritegevus virtuaalmaailmas on reaalne, aga mitte vaid kontseptuaalne kuritegu. Osaliselt võib uut olukorda katta juba eksisteerivate regulatsioonidega, kuid neid pole selgelt piisavalt.

Ma toon neli põhilist argumenti ACTA kaitseks.
1. ACTA kaitseb tarbijat falsifitseeritud toodete eest. Kui te ostate mingisuguse kaubamärgiga toote, peate olema kindel, et teile ei müüda selle pähe mingisugust võltsingut.

2. Paljude kaupade väärtus rajaneb uuenduslikel ideedel või tehnoloogiatel. Uue ravimi väljatöötamine on väga töömahukas aastatepikkune protsess. Kui lubada piiramatult nt geneerilisi ravimeid, mis tundub ju hea ja õiglane – on nad ju palju odavamad, siis ei saaks ükski ravimifirma panustada uute ravimite väljatöötamisesse. Sama käib ka meelelahutustööstuse kohta. Keskmise Hollywoodi filmi tegemise kulu ulatub kümnetesse miljonitesse dollaritesse, ja see hind pidevalt kasvab.

Märkus. Ma ei taha siin diskuteerida teemal, kas ravimifirmade või Hollywoodi tohutud kasumid on õigustatud või mitte, lõppude lõpuks on igaühel õigus ravida ennast maarahva tarkuse järgi ning miks ka mitte ise proovida teha amatöörfilme. Ma ei tea, mida tähendab „objektiivne“ või „õiglane“ hind, ehkki olen marksistlikku poliitökonoomiat omal ajal põhjalikult tudeerinud. Minu jaoks on objektiivne ja õiglane hind see, mis on konkurentsivõimeline. Kui mingi asi on minu jaoks liiga kallis, siis keegi ei sunni mind seda ostma.

3. Olen korporatsioonide poolt nende kismas eurostruktuuridega, mis tahavad ära kaotada sigarettide kaubamärgid ja hinnavahed, et oleks lihtsalt „Suits“. Arvan, et igal tarbijal on õigus valida, millega ta täpselt kavatseb endale kopsuvähi tekitada. Seda õigust ei saa inimeselt võtta. Pealegi tundub, et see on alles algus: varsti selgub, et alkohol on mürk, suhkur, erinevad rasvad jne (ja muuseas ongi). Kuid see ei tähenda, et ei võiks vahet teha viinal, õllel ja konjakil. Ma mäletan hästi aega, kui poes järjekorra ära seisnuna küsisid: „Mulle palun üks leib, üks piim, pakk võid ja, oops, viinerid juba said otsa.“ Ei taha oma lapselastele sellist sotsialistlikku paradiisi.
Copyleft
4. Varastada ei ole hea. Isegi siis, kui keegi ei näe. See võib tunduda ahvatlev, kuid karistamata vargus ruineerib nii üksikisiku kui ühiskonna moraali. Piraatlus on vargus, ehkki tundub, et nagu poleks: ma ei võta ju kellegi käest ära, vaid tõmban õhust. See ei ole nii, ja ma ei hakka pikemalt seletama, miks.

Märkus. Olen varguse vastane, kuid vabavara tuline pooldaja. Mulle meeldib väga Copylefti kontseptsioon, mis kahjuks Eestis ei ole eriti juurdunud. Sellegipoolest olen nii mõnigi kord kas honoraridest loobunud või annetanud need heategevuslikele organisatsioonidele. Omaenda intellektuaalset omandit pean ma pigem kohustuseks kui kaubaks. See on ka üks põhjusi, miks eelistan jagada mõtteid oma blogis, mitte ajakirjanduse veergudel.
*             *             *
Pärast pikka apologeetilist sissejuhatust võis tekkida küsimus, miks ma siis ACTA vastane olen? Põhjuseid on jällegi neli.

1. Meetmed ei ole eesmärkidega proportsioonis. Loodavad struktuurid tungivad eraisiku ellu ja rikuvad tema privaatsust palju suuremal määral, kui kaubamärkide kaitse seda eeldaks.

2. ACTA eeldab mitte üksnes seaduslikku raamistikku, vaid loob ka uue rahvusvahelise organisatsiooni, mille eesmärgiks on ACTA rakendamine. Selle võim ja volitused ei ole veel päris selged, kuid need on hirmuäratavad.

3. Ühiskonna moraali ruineerib mitte üksnes vargus, vaid ka ülepingutatud politseimeetmed. Siin on kaks aspekti. Esiteks, ehkki ACTA otseselt ei nõua internetiteenuste osutajatelt nuhkimist, teeb ta selle palju hõlpsamaks ning ühiskondlikult aktsepteeritavaks tegevuseks. Veel olulisem on aga, et see olulisel määral inverteerib õigusmõistmise ideoloogiat. Kui tavalise varguse puhul kehtib süütuse presumptsioon ja õigusorganite õlgadele laskub süü tõestamise kohustus, siis ACTAs plaanitavad meetmed lähtuvad süü presumptsioonist. Enda süütuse tõestamise kohustus lasub kahtlusalusel ja selleks võib olla meist igaüks.
See pole Camel Märkus. Nagu öeldud, ma põhimõtteliselt ei tõmba internetist filme ega kasuta piraattarkvara, kuid mul võtaks palju aega ja närvikulu tõestamaks, et ma tõepoolest pole kaamel.

4. Mulle üldse ei meeldi ACTA vastuvõtmisega seotud protsessid. Need toimusid saladusloori ja valede suitsukatte all. Kui ACTA oleks hea asi, siis milleks kogu see konspiratsioon? Asjal on lisaks veel üks õpetlik aspekt: internetiaktivistid on agarad otsima igasuguseid vandenõusid. Siin on aga tõepoolest tegu rahvusvahelise, võib isegi öelda, ülemaailmse vandenõuga. Ainuüksi Hollywood on võimsam kui ükskõik missugune salaorganisatsioon.

* * *

    Vahepeal polnud üldse aega blogiga tegeleda, kuid nüüd sain vähemalt ühe tööga enam-vähem ühele poole: mustand artiklist, mille kallal olen vaheaegadega töötanud ca veerand sajandit, on ära saadetud ja toimetajate poolt heaks kiidetud. Muidugi, tuleb veel natuke kõpitseda ja lühendada, kuid suur kergendus siiski. Selle aja jooksul on aga kuhjunud üsna palju teemasid, mis vääriksid tähelepanu. Siinkohal vaid nimetan need:
    1. Lähis-Ida revolutsioonid ja Venemaa presidendivalimised
    2. Uue sõja oht Pärsia lahel
    3. Kas võõraid kirju tohib avalikustada?
ning igihaljas
    4. See nõme seltskond seal Toompeal.
Lisaks sellele on mul korduvalt palutud võtta sõna teemal "samasoolised abielud", kõrghariduse kriis ning terrorismi ja anarhismi olemus ja ajalugu. Kaks viimast teemat on väga ulatuslikud, kuid võib-olla leian ükskord aega ka nendest kirjutada. Praegu hakatuseks vaid

Nõmedast Seltskonnast

    Erinevatest populaarsuse või usaldusküsitlustest selgub peaaegu alati, et kõige usaldusväärsemad on Eestis jõustruktuurid ja kõige ebausaldusväärsemad on poliitikud, eriti aga "see nõme seltskond seal Toompeal".
    Mõistagi, poliitikuid üldiselt demokraatlikes ühiskondades ei armastata. Üldrahvalik armastus ja vaimustus on reserveeritud isevalitsejatele, eriti türannidele, vrd üldrahvalikku leina Kim Jong-ili surma puhul: koguni loodus pidi teda taga nutma. Kuid sellelgi taustal tundub Eesti pigem erandina. Eesti poliitikuid mitte niivõrd vihatakse, kuivõrd põlastatakse: "ajab südame pahaks" on üks sagedasemaid ja sugugi mitte räigemaid väljendeid, mida võib internetist lugeda.

Asja parandamiseks on kolm lemmikretsepti. Esiteks, siduda riigikogulase palk miinimumpalgaga, teiseks, vähendada riigikogulaste arvu viiekümne ühele, kolmandaks, kaotada ära valimisringkondade süsteem -- üks valimisringkond ja kõik. Nii ka eilses Delfi Rahva Hääles on järjekordselt välja pakutud saadiku palga sidumine miinimumpalgaga. Sõnavõtt leidis rohket vastukaja, kusjuures üle 90% kommentaatoritest oli sama meelt. Tüüpiline näide (valisin selle, kuna siin on sisu ja vorm harmoonilises kooskõlas):

"kummivana 02.02.2012 14:01
Riigikogu palk peaks olema sõltuv miinomupalgast.see ei tähenda orienteerumist vaesusele vaid siis oleks väikegi hivi seda tõsta.on arusaadav et meie valotsus kaitseb lääne ärimeeste ja suurkapitali huve luid siis oleks väikegi huvi rahva elu paremaks muuta"
   
    Mul õnnestus tuvastada vaid neli vastukaja, mille autorid saavad probleemist adekvaatselt aru. Asi on selles, et erinevalt keskmisest palgast, mis (tõsi küll, mitte päris adekvaatselt, kuid siiski) kajastab majanduslikku olukorda, on miinimumpalk administratiivne otsus, veelgi enam, selle otsuse teeb Riigikogu. Pole just raske ette kujutleda, kuidas "südamlikud" väljavalitud hakkavad alampalka tõstma, majandusliku olukorraga arvestamata. Praegu enamasti diskuteeritav valem on "riigikogulase palk = 5 alampalka". Tõstes N euro võrra alampalka, tõstaks riigikogulane oma palka 5N euro võrra.
    Teine kokkuhoiustsenaarium on vähendada Riigikogu poole võrra, jättes sinna 51 saadikut. Praegune süsteem on hästi kooskõlas sõjaeelse Eesti Vabariigi Riigikoguni (100 saadikut kuni Pätsi konstitutsioonilise pöördeni) ning on välja arvutatud Taagepera pakutud valemi järgi. Praegune saadikute arv tagab riigikogukomisjonide sujuva töö (tõsi küll, nii mõnigi saadik peab olema korraga kahes või isegi kolmes komisjonis, mis mõnikord kajastub negatiivselt tema töötulemustes). Riigikogu koosseisu vähendamine tähendaks kas oluliste valdkondade käsitlemise väljajätmist seadusandja väljast või siis saadikute asendamist komisjonis nende abilistega, partei funktsionääride või ametnikega, teisisõnu inimestega, kel pole rahva mandaati ja kelle üle valijal pole mingit kontrolli.
    Kolmandaks, üks valimisringkond. Kõlaks nagu hästi: valin seda, keda tahan, aga mitte seda, keda parteid mulle on ette söötnud. Asi on aga selles, et ka praeguse süsteemiga on suurlinnadel, ennekõike Tallinnal Riigikogus ebaproportsionaalselt suur esindatus väikelinnade ja maakohtade arvelt. Eksperthinnangud näitavad, et ühe ringkonna puhul oleks pealinna esindamas kuni 70 saadikut.
    Ega praegune süsteem mullegi eriti meeldi. Oleksin eelistanud majoritaarset süsteemi 101 valimisringkonnaga, et iga ringkonna inimesed teaksid, kes neid Riigikogus esindab, ning vajaduse korral oleks võimalik ka saadiku tagasikutsumine. See aga nõuaks põhiseaduse muutmist (nagu muuseas ka kõik eelmised ettepanekud).

    Kuid siiski, miks just enda valitud inimesed tunduvad kõige vastikumatena, muidusööjatena ja ebakompetentsetena? Mulle tundub, et põhjuseid on kaks. Esimene on võõrandumine oma riigist ja alateadlik soov mitte vastutada siintoimuva eest: kui mina ei saa neid valida, siis järelikult ei saa ka vastutada. Kui aga mina nad valin ja vastutada ei taha, siis järelikult peavad need valimised olema kuidagimoodi valed. Ning teiseks, reaalses valimissituatsioonis ei lähtuta tihtipeale mitte kandidaadi kompetentsusest, vaid populaarsusest mõnel teisel alal (spordis, ajakirjanduses, meelelahutuses jne). Teisisõnu, valija valib tihti oma ideaalset mina, seda, kes ta tahaks olla, kuid miskipärast ei saa. Kui aga sellised inimesed osutuvad massiliselt valituks, vaatab ühiskond parlamenti kui peeglisse (peeglike, peeglike, seina peal...), kuid see pilt, mis talle vastu vaatab, teda sugugi ei rõõmusta.

Margit Rennebaum (03.12.1968-24.12.2011)

_
    Jõululaupäeval, kui inimesed valmistusid suureks pühaks, ütles üles Margit Rennebaumi süda. Alati, kui sureb keegi minu õpilastest (see on iga õpetaja jaoks midagi loomuvastast, millega ei saa ja ei taha leppida), tunnen, et sureb osake minust.
    Margit Rennebaum kuulub nende hulka, kes said osa sellest, mida praegu tavatsetakse nimetada vanaks EHI vaimuks, kõikide selle tugevate ja problemaatiliste joontega. Tema huviala võiks kõige laiemalt määratleda kultuurifilosoofiana, kuid sinna kuulusid ka soliidne ühiskonnateoreetiline pagas, teadmised keeleteadusest, semiootikast, võõrkeelteoskused jne. Põhjalikumalt tegeles ta Cassireriga ning tema tõlkes ilmus viimase raamat "Keel ja müüt", mis on varustatud ka tõlkija asjakohase järelsõnaga, samuti tõlkis ta Edmund Leachi "Kultuuri ja kommunikatsiooni". Margit oli tagasihoidlik ja hea inimene. Teda jäävad leinama abikaasa ja kaks last.