Mihhail Lotman's Blog, page 18

Vene plagiaadimaffia kombitsad ulatuvad Riigikokku

Toiduahel Olen vahepeal olnud nii hõivatud, et pole jõudnud reageerida väga olulistele ja tihti dramaatilistele sündmustele, kuid mõnikord sunnib mingi jama tähtsamad asjad siiski kõrvale panema.

Piinlik lugu Valeri Korbi väitekirjaga muutus eriti halenaljakaks pärast tema ja ta erakonnakaaslaste kommentaare. Nt toob Postimees ära Keskerakonna aseesimehe Enn Eesmaa arvamuse, kes ei näe praeguses staadiumis põhjust Korbi plagiaaditeemat erakonna sees põhjalikult arutada: "... esialgu ma arvan Korbi kommentaaride põhjal, et see juhtum on plagiaadist väga kaugel". Enn Eesmaa on tuntud oma kadestusväärse oskuse poolest rääkida autoriteetselt asjadest, mille kohta tal puuduvad ammendavad teadmised. Korb ise eitas hakatuseks kõiki süüdistusi, kuid mõne tunni pärast veeretas vastutuse õppeasutusele ja oma õppejõududele. Enn Eesmaa ja Aadu Musta kommentaaridest võiks jääda mulje, et praegu pole veel midagi tõestatud, tõestused tuleb alles ära oodata. Refereerides professor Musta ütlusi, kirjutab Delfi: "juba kahtlustamine on tõsine asi, aga kindlasti tuleb ära oodata süüdistus, kui see üldse tuleb."

Ma ei tea, kas selliste ütluste puhul on tegemist naiivsuse või sihiliku hämamisega: Dissernet on oma tõendid esitanud ja igaühel on võimalik nendega tutvuda. Mingisugust kohtulikku menetlust ei tule ja on raske aru saada, kuidas Eesmaa ja Must seda ette kujutavad. Siinkohal pean vajalikuks lühidalt tutvustada Disserneti eesmärke ja tegevust.

Poliitikute ja teiste avalike tegelaste väitekirjade autentsuses on erinevates riikides ennegi kaheldud, kuid alles 2011 startis Saksamaal projekt VroniPlag, mis on paljastanud plagiaadi ka mitme prominendi väitekirjas. Selle eeskujul, kuid teostuselt juba kõrgemal tasemel startis 2013. aastal Venemaal projekt Dissernet. Algataja oli füüsik Andrei Rostovtsev, projektiga liitusid väljapaistvad teadlased, nagu nt juhtiv vene biofüüsik Mihhail Gelfand, nendega liitus ka ajakirjanik ja kodanikuaktivist Sergei Parhomenko.

Dissernet kasutab keerulist tarkvara, mis automaatselt analüüsib suurt tekstimassiivi. Ning see tarkvara areneb pidevalt. Seda on oluline rõhutada, kuna tegemist ei ole vabalt netist tõmmatavate ingliskeelsete programmide laadse asjaga.

Disserneti eesmärgid olid algul puht teaduslikud, kuid pea kohe selgus, et Venemaal tegutseb väitekirjatööstus, mida kontrollib teadusfunktsionääridest, poliitikutest ja jõustruktuuridest läbi põimunud maffia. Kuna valdav enamik paljastusi puudutas kas Venemaa võimukandjaid või võimule lähedasi isikuid, hakati Dissernetti süüdistama poliitilises angažeerituses. Need süüdistused näisid seda tõenäolisemad, et Disserneti aktivistid ja ennekõike juba mainitud Parhomenko ja Gelfand on samas ka Putini režiimi kriitikud, ja see kriitika tugevnes pärast invasiooni Ukrainasse. Sellegipoolest on need süüdistused alusetud, kuna Dissernet kontrollib kõiki väitekirju. Ja see, et valdav osa paljastusi puudutab võimueliiti, on omaette näitaja. Kuid mõnikord on ka nn demokraat vahele jäänud.

Võib-olla kõige kuulsam sedalaadi juhtum puudutab Kirovi oblasti kuberneri Nikita Belõhhi, kes on üks viimaseid liberaalseid poliitikuid Venemaa võimuladvikus. 2010. aastal kaitses Belõh väitekirja "Laagrimajanduse formeerumise ja funktsioneerimise eripärad aastatel 1938-1953  (NKVD-MVD Vjatlagi ja Vjatka parandustöölaagri materjalide põhjal)". Töö on igati "progressiivne", stalinliku režiimi vastane, kuid paraku leidub selles plagiaati. Belõhi juhtumil peatume natuke põhjalikumalt, kuna võrdlus Korbi tööga on üsna kõnekas. Kõigepealt summeeritud tabel Dissernetist:

Seletus tabeli juurde. Hallid lahtrid tähistavad vormistuslikku materjali (tiitellehed, eessõna, kirjanduse loetelu, tabelid, joonised jne; siin lk 1-24, 194-286). See ei tähenda, et nendes plagiaati pole, vaid et sealt plagiaati ei otsita. Valged lahtrid tähistavad kohti, kus Dissernet (seni) plagiaati avastanud ei ole. Osaliselt värvitud lahtrid tähistavad lehekülgi, kus osal tekstil lasub plagiaadikahtlus (kas tegemist on valesti vormistatud viitega või jõhkra plagiaadiga, tuvastab järgnev analüüs). Nagu näha, on tuvastatud neli allikat.

Helelilla tähistab L. Rasskazovi 2001. aastal kaitstud väitekirjast "Деятельность органов государственной безопасности по реализации политики ВКП(б) (конец 20-х - 1941 гг.)" "laenatud" teksti. Roheline tähistab laene internetis publitseeritud V. Veremjevi 2002. a raamatust "Учреждение К-231: Страницы истории (даты, факты, имена)". Helesinine tähistab sama autori 2004. aasta raamatut "Латыши в Вятлаге". Oliiviroheline märgib V. Berdinskihhi raamatut "ВЯТЛАГ (История одного лагеря) (2001).

Mida tähendab "osa teksti"? Võtame näiteks lk 28. Rohelisega on märgitud need kohad, mis kattuvad Veremjevi raamatuga. 
Tõestuseks siin originaal:
Peab tunnistama, et ehkki lugu iseenesest on piinlik, pole siiski tegu ulatusliku plagiaadiga. Pealegi näitab analüüs, et Nikita Belõh ei kopeeritud mehaaniliselt, vaid töötas ise allikmaterjali läbi ja lisas arhiiviviiteid, mida näiteks Veremjevi raamatus ei olnud. Vahel jääb mulje, et Belõh ei varastanud mitte võõraid mõtteid, vaid lihtsalt kasutas talle meeldivaid formuleeringuid. Osa teksti ei ole otseselt plagiaat, vaid vaba ümberjututustus, kuid Dissernet tuvastab ka selliseid asju.

Ja nüüd Valeri Korbi kuulsusrikka uurimistöö juurde. Tema laenude tabel näeb võrreldes Belõhi omaga välja hoopis teistsugune:
Hallid ja valged lahtrid tähistavad sama, mis Belõhi tabelis. Nagu näha, on vaid kümme lehekülge, millel plagiaati pole tuvastatud. Punane tähistab laenu S. Fedotovi 2001. aasta väitekirjast "Психологические основы формирования профессиональной пригодности сотрудников органов внутренних дел". Rohelisega on märgitud V. Dubjaga 1998. aasta väitekirjast "Формирование психологической готовности воина оперативных частей внутренних войск МВД России к деятельности по охране общественного порядка" laenatud tekst. Helesinine tähistab A. Asmolovi raamatut "Психология личности" (1990). Mitte ükski nendest laenudest ei ole varustatud viitega.

Oluline vahe Belõhi case'iga seisneb selles, et Belõh kasutas samale teemale pühendatud allikaid, kusjuures tõepoolest on raske aru saada, kas tegemist on lohaka tsiteerimise või plagiaadiga. Korbi puhul selliseid kahtlusi ei teki, juba sellepärast, et plagieeritavad tekstid kuuluvad täiesti teise teemavaldkonda. Korbi väitekirja pealkiri on "Проблемы формирования готовности муниципальных служащих к профессиональной деятельности", st munitsipaalteenistujate professionaalse tegevuse valmiduse formeerumise probleemid. Kõlab päris teaduslikult. Paraku on lõviosa teksti võetud allikast, mis räägib hoopis politseitöötajatest (siseasjade organite töötajatest). On enam-vähem selge, kuidas see mehhanism toimis: pealkiri pandi google'isse ja võeti sarnased tekstid. Ning edasi asendati find and replace meetodiga nt 'kursandid' 'munitsipaaltöötajatega' jne. Nii näeb välja nt lk 165:
Ei maksa arvata, et punasega tähistamata tekst ei ole plagieeritud. Originaalis olid nendes kohtades lihtsalt skaneerimisvead. Vrd:
Tuleb au anda Korbi teksti kokkupanijale, et ta parandas 'fafikud' 'grafikute' vastu. Selliste parandustega aga loominguline töö kahjuks piirdubki. Lk 165 on aga märkimisväärne veel selle tõttu, et siin, nagu ka mõnedes teisteski, pole 'kursandid' millegipärast asendatud 'munitsipaaltöötajatega'. Nii et kui väitekirja juhendaja ja oponendid oleksid seda lugenud, oleks neil siinkohal pidanud tekkima küsimus: wtf kursandid?! Selliseid naljakaid kohti, kus munitsipaalorganite asemel tekib millegipärast nt patrullteenistus (lk 200), on veelgi. Ning võib-olla põhiline. Kas Valeri Korb, nagu ka tema juhendaja ja oponendid, tõepoolest arvavad, et munitsipaaltöötaja psühholoogiline valmidus on sama, mis erinevate siseasjade organite üksuste (sh ka OMONi) võitlejate oma? Huvitav oleks teada ka professor Musta arvamust, kellel, nagu Korbilgi, on munitsipaalpoliitikuna suur kogemus.

Üksikasjalikumalt vt Disserneti koduleheküljelt, kuid ma arvan, et vähemalt heale kolleegile professor Aadu Mustale peaks toodust piisama.

Valeri Korb väidab (ja Enn Eesmaa seda kordab), et tegemist on vana asjaga ja kes neid detaile enam täpselt mäletab. Mina olen oma väitekirjad kaitsnud enne hr. Korbi, kuid mäletan üksikasjalikult mitte üksnes neid, vaid ka oma 250-leheküljelist diplomitööd (oponent hindas selle kandidaadiväitekirja vääriliseks) ja isegi oma kursusetöid. Põhjuseid on kaks. Esiteks, ma kirjutasin nad ise. Teiseks, ma ei ole (veel) nõdrameelne.
Vasja Ložkin. Sisevägede võitlejate psühholoogiline valmidus Vjatka töölaagri К-231 taustal (illustratsioon Nikita Belõhi ja Valeri Korbi loomingule).

IRL: suurkogu järel

Suurkogu on peetud, juhtorganid ja uus esimees valitud. Ehkki minu hääl kuulus Jaan Männikule, soovin Margus Tsahknale, meie uuele esimehele jõudu ja jaksu. Ma tänan Jaan Männikut vapra ja väärika kandideerimise eest ning ühinen tema sõnadega: "Ma leian, et kõik erakonna liikmed, mina kaasa arvatud, peame teda toetama ja talle jõudu soovima."

Oluline on taastada kodurahu erakonnas ja valijate usaldus. Ülesanded ei ole lihtsate killast. Olen valmis Margust aitama nii mõtete kui teoga. Üks oluline probleem meie erakonnas, millele ma olen korduvalt tähelepanu juhtunud, on nõrk sisedemokraatia. Minu meelest on demokraatlike mehhanismide kuritarvitamine, mis kahetsusväärselt leidis enne suurkogu aset (võib-olla ükskord kirjutan sellest pikemalt), nimelt nõrga sisedemokraatia tagajärg. Vaja on demokraatlike mehhanismide tugevdamist, mitte nõrgendamist. Rohkem otsedemokraatiat ja tegutsemist rohujuure tasandil, vähem skeemitsemist ja nomenklatuuri diktaati.

Mõned Margus Tsahkna viimase aja väljaütlemised teevad aga ettevaatlikuks. Pean siin silmas ettepanekuid vähendada erakonna juhatust poole võrra ja üle minna delegaatide süsteemile (tema enda sõnadega: "...suurkogul osalevad vaid piirkondadest valitud delegaadid. Nende suhe peaks olema selline, et soovijatel oleks valdavalt võimalik suurkogul osaleda, aga sellisel juhul arutab piirkond läbi, kes on siis need inimesed, kes lähevad neid esindama"). Need ettepanekud on ta saatnud ka ringkirjas erakonnale. Arvan, et see oleks liikumine vales suunas. Ühelt poolt tähendaks see (teisiti)mõtlejate väljafiltreerimist juba piirkonna tasandil, teiselt poolt aga ei vähendaks, vaid hoopis suurendaks manipuleerimiskiusatusi. Loodetavasti jäävad need rutakalt tehtud emotsionaalsed ettepanekud siiski rakendamata. Erakonna ees seisvaid keerulisi probleeme ei saa lahendada demokraatliku tsentralismi stiilis. Ma arvan, et kõik IRLi liikmed on võrdsed. Kuna meie erakonna liikmeskond ei ole nii suur, et ei mahuks suurkoguks saali ära, siis oleks kummaline hakata nende seast välja sõeluma eriti usaldusväärseid seltsimehi, kes on väärt oma piirkonda kongressil esindama.

IRLi esimehe valimised

I. Ülevaade

Möödunud parlamendivalimised ei olnud IRLi jaoks pehmelt öeldes edukad. Kuid minu jaoks on veel kurvem, et ei suudetud või õigemini isegi ei tahetud juhtunut analüüsida. Tulemuseks on kui mitte probleemide eitamine, siis vähemalt nende mahavaikimine või siis, vastupidi, üledramatiseerimine (selliseid hinnanguid nagu "katastroof" kohtab nii erakonna sees kui ka ajakirjanduses). Mõlemad lähenemised on valed, olukorda tuleb hinnata kainelt ning ülikoolis kasutusel oleva kuuepallise hindamissüsteemi järgi paneks ma meie valimistulemustele hindeks 'E' (kasin). Teine kurb tagajärg on see, et erakonnas tekkisid pinged ja tarbetu vastastikune süüdistamine. Süüdistamine, mis lähtub emotsioonidest ja subjektiivsetest hinnangutest, mitte kainest analüüsist.

Kui ma erakonnas tegin ettepaneku olukorda analüüsida, sain vastuse stiilis "no tee siis ise". See aga oleks minu meelest vale -- sellise analüüsi peaks tegema kas endine juhtkond, et võtta juhtunu eest vastutus, või siis need, kes pürgivad uude juhtkonda. Minu etteaste annaks vale signaali mu plaanidest. Seepärast ei esita ma analüüsi, vaid üksnes paar järeldust.

1. IRLil kui kainelt mõtleval rahvuskonservatiivsel erakonnal on Eesti ühiskonnas tähtis roll ning erakonna põhjalaskmine ei oleks mitte üksnes meie liikmete ja valijate reetmine, vaid oluline pahategu Eesti riigile ja rahvale. Meie erakonnal on suur potentsiaal nii ideoloogilises kui intellektuaalses sfääris, vrd kas või akadeemikute ja professorite hulka -- mitte ükski teine erakond ei saa meile ligilähedalegi. Seda kurvem on see, et me ei suutnud seda potentsiaali realiseerida.

2. Valimisteks ettevalmistatud programm polnud ideaalne, kuid siiski päris korralik. Kahjuks aga Eesti valija en masse programme ei loe ning orienteerub pigem inimestele (st ennekõike esinumbritele) ja loosungitele. Me oleksime pidanud levitama oma ideedest lühikest ja löövat kokkuvõtet ning ma pakkusingi selle välja, mille peale meie erakonna esimees ütles: no tee siis. Ning ma tegin ja saatsin selle Reinsalule. Paraku ei olnud sellel peaaegu mingeid tagajärgi, nägin sellest vaid ühte lauset programmi alguses. Siit järgmine probleem.

3. Erakonna juhtkond on kapseldunud Toompeale, suhe piirkondadega oli nõrk ning üks põhjus oligi see, et erakonna juhtidel oli samas täita ka mitu muud olulist funktsiooni. On uhke omada erakonna liidrina kaitseministrit, kuid selge, et sellise kohakaaslusega võtab ministritöö lõviosa jõust ja ajast. Erakonna juhtimine aga nõuab täit pühendumist. Siit ka usalduskriisi elemendid meie erakonnas.

4. Veel olulisem kui usalduskriis on aga identiteedikriis. Meil oli küll mõistlik valimisprogramm, kuid täiesti mõistusevastane kampaania. Kohati tundus, et tahame sotsid üle sotsida. See, et tegime seda kohmakal ja ebausaldusväärsel moel, ei tõsta samuti meie aktsiaid. Ma tunnen Juhan Partsi ja tean, et tema mure väikese sissetulekuga inimeste pärast on siiras, kuid muuta munad kampaania tähtsaimaks sõnumiks oli suur viga. Eriti kahetsusväärne oli väide, et riigil raha selleks on. See on meie maailmavaatega täiesti vastuolus.

5. Ebaõnnestunud kampaania viidi läbi ülimalt jäigalt, ei võetud kuulda ühtegi kriitilist häält, mis nõudis korrektiive. Tulemuseks on tuulde visatud raha, ja seda raha ei olnud vähe. Oleks võinud õppida konkurentidelt. Ka Reformierakond tegi kampaanias valestardi Rõivasega lennuväljal. Kuid nad korrigeerisid kiiresti kampaaniat ning lõppakord oli väga õnnestunud. Siit oleks, mida õppida.

6. Olen veendunud, et ebaõnnestumiste eest tuleb kanda personaalset vastutust. Urmas Reinsalu loobus erakonna esimehe kohast, kuid tema vastutuse võtmine jäi poolikuks -- ta säilitas ministrikoha. (NB! Ma ei kahtle sugugi Urmase pädevuses ministrina, nt kaitseministrina oli ta väga asjalik ning tegi mõned väga olulised ja julged otsused, kuid siin on jutt millestki muust.) Ma ei ole kuulnud ühtegi kahetsussõna erakonna peasekretärilt Tiit Riisalolt, ehkki tema oli kampaania operatiivne läbiviija.
     Üks meie ebaõnnestumise kohti on nimekirjade esinumbrite vale valik ja nende nõrk esinemine. Nagu piltlikult ütles Erki Nool: kuna Juhan feilis, siis läks kogu värk heasse kohta. Muide, Juhan Parts oli ainus, kes võttis peaaegu täisvastutuse. Siiski ei saa ka sellega olla päris rahul, kuna siiras vastutuse võtmine nõuab poliitikas ka vastavat avaldust, mida paraku polnud.
     Ma ei tea täpselt, kuidas oli teistes ringkondades, aga Tartus "feilis" meie esinumber Margus Tsahkna. Kogu kampaania Tartus oli keskendunud ühele inimesele, kes reklaamis (muuseas ka erakonna vahenditega) ennekõike iseennast, mitte erakonda. Taktika ei õigustanud ennast: ta sai poole vähem hääli kui meie möödunud valimiste esinumber ja isegi enda varasemast tulemusest ligi tuhat häält vähem. Ning kõige kurvem selles loos on, et esimest korda ülikoolilinnas kaotasime Keskerakonnale. Kas tõesti ei tunne keegi peale minu selle üle häbi?

II. Esimehe valimised

Kõigepealt on mul hea meel, et meil tulevad reaalsed valimised kahe tugeva ja ambitsioonika kandidaadi vahel. Sellega eristume me positiivselt teistest erakondadest. Minu eelnevad kriitilised noodid Margus Tsahkna kohta ei kummuta fakti, et tegemist on tugeva ja perspektiivika poliitikuga. Ma arvan, et Margus Tsahknat, kes on karismaatiline noormees, ootab ees edukas poliitiline karjäär, praegu aga peaks ta keskenduma oma ülesannetele ministrikohal ja miks ka mitte lõpetada viimaks oma õpingud vähemalt bakalaureuse tasemel. (Ma olen väsinud vastamast küsimusele, milline haridus -- muhhahaa -- on teie linnapeakandidaadil ülikoolilinnas? Loodan, et juba järgmistel valimistel saan vastata: kõrgem.)

Jaan Männiku vastu räägib vaid üks faktor: ta liitus erakonnaga alles hiljuti. Üldiselt olen minagi "varjaagide" kutsumise vastu, kuid antud juhul on tegemist inimesega, kes on meie ammune poolehoidja ja on tulnud, et jätkata Mart Laari liini. Tegemist on inimesega, kelle vaated ja teod on hästi tuntud ja äratavad usaldust.

Positiivset rolli mängib kindlasti ka Jaan Männiku kogemus. Ta on olnud mitme suure struktuuri juht ja olnud edukas juht. Tema CV on muljetavaldav. Selle poolest erineb ta oluliselt vastaskandidaadist, kelle passivas on mitte üksnes viimased Riigikogu valimised, vaid ka viimased kohalikud valimised -- temal lasub suur süü selles, et hoolimata rahuldavast valimistulemusest jäi IRL opositsiooni. Margus Tsahkna käitus koalitsiooniläbirääkimistel nii, nagu IRL oleks valimised võitnud, mis näitab, et ta ei osanud asjaolusid õigesti hinnata. Kuid sellised asjad tulevad kogemusega ja ma tean, et Margus Tsahknal on poliitikas tulevikku.

Öeldu kokkuvõtteks -- vähemalt minul pole vähimatki kahtlust, et 6.06 valin ma Jaan Männiku. Teised valigu oma südametunnistuse ja tõekspidamiste järgi.

Konverents Sheffieldis

Lendasin Inglismaale ja olen Sheffieldis, kus osalen vene formalismile pühendatud konverentsil. Lähem info siin.

Pühad sümbolid

Eelmises postituses väitsin, et Putini režiim otsustab pidevalt, mis on püha ja mis on pühaduse rüvetamine. Nii osutus tütarlaste tants monumendi taustal (isegi mitte vahetus läheduses) rüvetuseks. Samas paljud kisendavalt labased sümbolikasutused on mitte üksnes lubatud, vaid igati soositud. Nüüd tahan tuua teistsuguse näite.

Selle aasta 9. mai paraad oli oma mastaabilt pretsedenditu ja sisaldas palju innovatiivset. Vatnikutest kodukaitsjad olid üks selliseid asju ning tegu on igati osava propagandatrikiga, kuna Ida-Ukrainas polevat Venemaa vägesid, vaid üksnes kodukaitsjad (opoltšentsõ). Kujund on selge. Need samad Suure isamaasõja kangelasteod jätkuvad nüüd teisel fašismivastasel rindel.

Teine innovatsioon oli veel silmatorkavam ja mastaapsem. See oli nn "surematu polgu" marss (võib-olla mitte kõige sobivamaid assotsiatsioone pärslaste surematutega ei ole arvesse võetud). Tegelikult prooviti selliste marsside esimesed katsed provintsilinnades läbi juba mõne aasta jooksul, nüüd aga tuli Moskva paraadile korraldajate andmetel ligi pool miljonit inimest, kes kandsid oma sõjas kaotatud lähedaste pilte. Selline ülev ja karge lein. Tegelikult torkas juba kohe silma, et kõik sugulased olid vormistatud ühesuguselt (sama suurus, sama font, samad raamid). Vaid tagasihoidlikul leinajal Vladimir Putinil oli vormistus isikupärasem ja uhkem.
On raske ette kujutada, et kodunt kaasa võetud kallite inimeste pildid on kõik sama disainiga ja samas formaadis. Kuid nagu kirjutab blogija Andrei Malgin, eriti raske on ette kujutada, et pärast tseremooniat visatakse lähedaste pildid hunnikusse või koguni prügisse maha, kus neile pakuvad seltsi tühjad pudelid ja konid.
Nothing personal. Business as usual.
UPD 13.05.15

Venemaal alustati karistusoperatsiooni, kuid mitte nende vastu, kes "vanaisade" plakatid välja viskasid, vaid blogijate vastu, kes need pildid avaldasid. Selle tulemusel aga ilmus sotsiaalmeediasse uusi fotosid. Ning kõige huvitavam ei ole see, mis juhtus pärast "surematute" marssi, vaid enne seda.

Nagu kirjutas blogija bel_ok: "Astume ligi, seltsimehed, valime endale vana, ei häbene!" 

Sümbolite tõhusus

Sümbolite tõhususest on kirjutanud strukturaalantropoloogia klassik Claude Lévi-Strauss, et iseloomustada "metsiku mõtlemise" mehhanisme ja vastava ühiskonna sotsiaalseid praktikaid. 21. sajandi küberruum lähtub suurel määral kõige arhailisematest semantilistest mudelitest. Neid on aktiivselt kasutatud ka moodsas propagandasõjas. Ma tahan tuua kolm näidet, kuidas sümbol kehtestatakse, kuidas võideldakse tema väärkasutuse vastu ning kuidas vaenulikke sümboleid neutraliseeritakse.

1. Georgi lint

Me olime selle sümboli loomise tunnistajad. Putinil oli vaja konsolideerida Venemaa rahvas mingisuguse sümboli ümber, mis poleks ei rahvuslik ega ideoloogiline, vaid üksnes suurriiklik. Georgi lindil ei olnud mingit seost vene rahvuslusega ja, mis eriti oluline, see ei olnud selgelt seotud ei punase ega valge Venemaaga. Selliste sümbolite puhul on aga oluline, et kui tahes uudsed nad ka poleks,  konstrueeritakse neile soliidne genealoogia, mis lubab sellega seostada rikkaliku semantika. Lätteid leiutati palju, kuid kõige tähtsamad olid tsaariaegne Georgi ordeni lint ning võidu eest Suures isamaasõjas jagatud medali lint. Algul hakkasid neid linte jagama putinimeelsed noored (kes said neid tsentraliseeritud korras), hiljem on neid jaganud lausa riiklikud struktuurid, väljaspool Venemaad koguni saatkonnad.

Peab tunnistama, et tegemist on väga eduka projektiga ning paljud inimesed, kes veel paarkümmend aastat tagasi ei teadnud Georgi lindist midagi, leiavad selles tõepoolest parima väljenduse oma identiteedile. (Minult on korduvalt küsitud, kas venelased kannavad Georgi linte eestlaste ärritamiseks. Ei, põhiline on uhkus ja julgus väljendada oma identiteeti, see, et eestlased ärrituvad, on lisaboonus.)

2. Fašistlik pesa Venemaa südames

Sümbolid on pühad. Pühadust tuleb aga kaitsa rüvetamise eest ja teotajaid karistada. Alljärgnev tekst on aga nii ehe, et ma ei raatsi seda ümber jutustada, täpne tsitaat on parem (selgituseks vaid, et tegu on kunstinäitusega "Me võitsime"):

Politsei sulges skandaaliga natsinäituse Moskvas

Politsei likvideeris 9. mai eelõhtul natsiuru Venemaa südames -- Moskvas. Ekstremismivastase operatiivkeskuse töötajad pidasid kinni kunstniku ja sulgesid näituse, kus olid välja pandud eksponaadid, mis solvavad Suures isamaasõjas osalenute ja nende järeltulijate mälestust ja samas propageerivad Donbassi rahuliku elanikkonna mõrtsukate uusi "väärtusi". Jne samas vaimus.

Kõige huvitavam, et sama teleprogramm demonsteerib neid eksponaate suure mõnuga. Siin minultki mõned näited.

Sisend: inimesed. Väljund: lindid. ... teine moodus Siiski oli antud näitus, mis kuulub aktsionismi valdkonda, meelega provokatiivne. Pühade sümbolitega on aga nii, et selle üle, kas neid rüvetatakse või mitte, saab otsustada vaid kõrgem võim.
Novorossiiski lähedal tantsisid tüdrukud sõjamemoriaali lähedused. Huligaanid said karistuseks 15 päeva. Võiks arvata, et Venemaal on tekkimas puritaanlik pööre, kuid asi on sellest kaugel. Erinevalt Brežnevi ajastust iseloomustab Putini valitsemisaega ennekõike agressiivne labasus. Georgi lintidega kaunistatakse erootikakaupu (pilte ei hakka siin tooma), võib leida Georgi värvides stringe, rääkimata siis sandaalidest jne. Sakraalne võim peabki olema irratsionaalne ja mõistetamatu, nagu olevat öelnud Göring: "Mina otsustan, kes siin on juut." Nii ka Putini režiim otsustab pidevalt, mis on püha ja mis on pühaduse rüvetamine.

3. Vatnikud

Nimetuse 'vatnikud' pakkusid välja liberaalsed naljahambad, tähistamaks agressiivset ja võimutruud elanikkonda. Enne seda tähendas see vaid vatikuube, ilma mingi hinnangulise tähenduseta. Siis aga tekkis hulgaliselt karikatuure stiilis:
Vihkan fašismi! vihkan juute, musti, baltlasi, grusiine, ukrainlasi, vabadusi, teisitimõtlemist, läänt, geisid. Ideaalne patrioot: 33% kadedust, 33% rumalust, 33% vihkamist, 1% viina. (rikutud vene keeles): varastada -- varastage. Aga näe võitu puudutada ei tohi, russofoobsed raisad!!! Võit -- see on püha... See nimetus levis eriti seoses Krimmi vallutamise ja Ida-Ukraina okupeerimisega. Nüüd sõimavad ukrainlased niimoodi kõiki moskvameelseid venelasi.

Väga tugeva vastupropagandakäigu tegi Putini režiim 9. mail. Teiste väeliikide hulgas defileerisid paraadil uhked opoltšentsõ (kodukaitseväelased), seljas vatikuued.
See tekitas sotsiaalmeedias tohutut entusiasmi, nagu näiteks: "Vatnikud, georgi lindid, opoltšentsõd -- täiskomplekt, braavo!"  

Praeguselt Venemaalt on vähe, mida õppida. Kuid peab tunnistama, et vähemalt üht asja oskavad nad hästi. Ja see on propagandasõda.

Kadõrov ja Putin: love story lõpp?

via: http://avmalgin.livejournal.com/53303... Ma olen juba paaril korral osutanud Moskva ja Groznõi jõustruktuuride vahelistele pingetele, mille taga on ilmselt tõsised lahkhelid Putini ja Kadõrovi vahel. Ka Eesti meediasse on jõudnud Kadõrovi jõustruktuuridele antud korraldus tulistada (kusjuures mitte lihtsalt, vaid eesmärgiga tappa, ogon' na porazhenije) Venemaa jõustruktuuride esindajate pihta, kes sisenevad Tšetšeeni Vabariiki operatiivtöö läbiviimise eesmärgil.

Ajendiks oli Džambulat Dudajevi hukkumine Groznõis, kui Stavropoli politseinikud püüdsid teda vahistada süüdistusega banditismis. Kuid siin on ilmselt sügavam alltekst. Kadõrov ei nimetanud põhjuseta mitte üksnes Stavropoli, vaid ka Moskva jõustruktuure. Ja siin on seos teise Dadajeviga -- Zauriga, keda süüdistatakse Nemtsovi mõrvas. Dadajev aga (seekord juba Zaur) nimetas mõrva organisaatorina Ruslan Geremejevit, kes kuulub Tšetšeenia eliidi hulka. Moskvast tulnud uurijad püüdsid teda üle kuulata, kuid ei saanud. Gerejev varjas ennast oma kodukülas Džalkas, kus relvastatud alluvad ei lubanud neid oma komandöri juurde. No mis siis ikka: "Küsimus ülekuulamise kohta jääb lahtiseks. Senikaua ei ole juurdluse figurant Vene Föderatsiooni Juurdluskomiteele kättesaadav."

Nagu märkis sel puhul kirjanik ja publitsist Andrei Malgin, võivad Venemaa jõustruktuurid juurdluse huvides röövida inimesi välismaalt, esitada süüdistuse Ameerika kindralile, kuid neil puudub võimekus küsitleda omaenda kodanikku omaenda territooriumil.

Kogu see äkki puhkenud konflikt, k.a Kadõrovi sõjakas retoorika (varjatult ähvardab ta relvastatud konfliktiga) on Putinile väga halvasti ajastatud. See häirib tema tegevust Ida-Ukrainas ning tal on Kadõrovi kõrilõikajaid ikkagi vaja nii Ukrainas kui mujal.

Sõbralik Putin

16. aprillil esines Putin järjekordsel telemaratonil, kus vastas ajakirjanike ja valitud rahvaesindajate küsimustele. Vaatlejad pöörasid tähelepanu Putini heale füüsilisele vormile ja meeleolule. Stuudiosse olid kutsutud ka mõned opositsiooni esindajad ning Putin väitles üsna sõbralikul toonil endise asepeaministri Kudriniga, kes esitas küsimuse, miks Putin ruineerib Vene majandust ja millised on edaspidised plaanid. Putin vastas stiilis sam durak: esiteks, kogu majandust juhitakse samadel põhimõtetel, mille formuleeris Kudrin asepeaministrina, teiseks, teoreetiliselt on selline lähenemine võib-olla isegi õige, aga tema, Putin, lähtub mitte teooriast, vaid elanikkonna soovidest. Kuid kordan taas, see kõik oli öeldud ootamatult sõbralikult.

Nüüd on vaatlejad kimbatuses: mida see kõik võib tähendada? Kas Venemaa poliitiline kurss muutub? Arvan, et tähendus võib paraku olla vastupidine. Ühelegi Putini agressiivsele teole ei eelnenud sõjakas retoorika. Vastupidi, see oli alati ootamatu. Näiteks nii Gruusia kui Krimmi invasioon otsustati olümpiamängude ajal, siis kui vene propagandistid ei väsinud rääkimast, et juba antiikajal peatati olümpiamängudeks kõik sõjad. Oleks suur viga ka praegu valvsus kaotada.
Reaalselt aga on astutud järjekordne samm stalinismi reanimeerimise suunas. Siberis möllavad metsatulekahjud. Suured põlengud on nii Hakassias kui ka Baikali taga. Põlevad mitte üksnes metsad, hävinud on mitu asulat, on kümneid inimohvreid. Putini täievoliline esindaja Siberi föderaalringkonnas Nikolai Rogožkin süüdistab põlengutes opositsiooni: kes muu võiks sellise sabotaaži korraldada? Tuletame meelde, et Stalini terror ei hakanud mitte Kirovi mõrvaga (1934), vaid nn Šahtõ protsessiga Donbassis (1928): kaevanduses tekkis plahvatus. Sabotaažis süüdistati  kaevanduse emigratsioonis viibivaid omanikke ja nende kohalikke käsilasi -- insenere, kvalifitseeritud töölisi ja esseere. Osa süüaluseid mõisteti mahalaskmisele. Perestroika ajal vaadati protsessi materjalid üle ja leiti, et need on falsifitseeritud ning kõik süüalused rehabiliteeriti (postuumselt). Kuid oluline pole niivõrd kohtuprotsess iseenesest, kuivõrd ajakirjandusest inspireeritud massihüsteeria, mis sellega kaasnes. Jälgime huviga, kuidas seekord läheb.

Mis ei sobi ülikoolilinna

Foto: Raimu Hanson, allikas: postimees.ee Neljapäeval esitasin Tartu linnapeale arupärimise seoses turvalisuse olukorraga Tartu linnas. Konkreetne ajend oli vägivallatsemine ühe ajakirjaniku kallal. Olen sellele probleemile tähelepanu juhtinud ka varem. Kui olin volikogu esimees, käisin kohtumas Tartu prefektuuri juhtkonnaga ning korraldasin prefektuuri juhtide ja linnaisade kokkusaamise. Kahjuks on turvalisuse tagamisel pandud rõhk turvakaameratele ja teistele tehnilistele vahenditele. Reaalse julgeoleku tagab aga politsei nähtav kohalolek linnatänavatel, kusjuures parem jala kui autodes.

Turvakaamerad ei saa ära hoida kuritegusid ja nagu me hiljuti saime teada, ei taga nad ka kurjategija süüdimõistmist. Nimetatud juhtum tekitas pahameelt ajakirjanduses ja avalikkuses: mida see kohtunik mõtleb? Etteheide on tehtud valel aadressil. Kohtunik mõistab kohut talle esitatud tõendite põhjal, mis leiavad kohtus kinnitust. Antud juhul feilisid politsei ja prokuratuur (see, et kaamera pöördus ära, tekitab terve rea küsimusi, nagu näiteks, mis juhtub siis, kui kuritegu sooritatakse üldse pimedas nurgas, kus kaamerat pole – kas need ei jõua üldse kohtusse? Kas see ongi meie kriminalistika tase?).

Täna öösel lõhuti Kirjanike Maja ees skulptuur. Ma tahaksin, et Tartu, mis reklaamib end heade mõtete linnana, oleks ka heade tegude linn. Või vähemalt, et halvad teod ei ei oleks nii pealetükkivad. Ülikoolilinnad on tsiviliseeritud maailmas eriti kaitstud. Ma unistan, et samamoodi oleks ka Tartus, ja ma ei pea siin sugugi silmas nn politseilinna.

Surematud pianistid 2. Józef Kazimierz Hofmann

Ignacy Jan Paderewski oli väljapaistev isiksus ja väljapaistev klaverimängija. Tema kohta kasutatakse tihti epiteeti 'üks parimaid'. Sellegipoolest ei saanud ta kunagi nautida tiitlit 'parim'. See kuulus -- ja mõne autori järgi kuulub ka praegu -- teisele poolakale Józef Hofmannile (1876-1957).

Erinevus Hofmanni ja Paderewski vahel on tohutu. Juba füüsise poolest. Hofmann oli väikest kasvu ja väikeste, ehkki väga tugevate kätega. Paderewski oma romantilise välimuse ja efektse juuresoluga jätkas 19. sajandi suurte romantikute traditsiooni. Hofmann oli esimene suur pianist, kes oli lühikeste juustega ja rõhutatult tavalise välimusega. Ta oli sportlik ja riietus pigem kui insener või ärimees, mitte nagu artist. Ja see oli põhimõtteline valik: mõjuma peab muusika, aga mitte muusik.

Erinevusi on teisigi. Ehkki mõlemad olid poolakad, sündisid ja kasvasid nad nad üles täiesti erinevas õhkkonnas ja eri riikides. Kunagine suurriik (15. saj. Poola valdused ulatusid Balti merest Musta mereni), oli 18. saj. lõpus ära jagatud Venemaa, Preisimaa ja Austria vahel. Suurema osa haaras Venemaa ja just nendel aladel kujunes välja poola vabadusliikumine, samas kui Saksa ja eriti Austria territooriumil olid poolakad palju lojaalsemad. 

Paderewski sündis Vene Impeeriumis väga rahvuslikus perekonnas ja kus iganes ta ka ei elanud ja mida ta ka ei teinud, oli ta ennekõike poolakas, alles siis peaminister, klaverimängija, helilooja, ühiskonnategelane jne. Poola ajaloo kriitilistel hetkedel (1917-1919 ja 1939-1941) suunas ta kogu oma energia ja autoriteedi isamaa teenistusse. Sellegipoolest saavutas just Paderewski tohutu rahvusvahelise tunnustuse, tema auks on nimetatud eri linnade tänavaid mitte üksnes Poolas, vaid ka USAs, tema täht on Hollywoodi kuulsuste alleel, ta oli Briti impeeriumi ordu kõrgeima astme ja Prantsuse auleegioni ordeni kavaler jne.

Hofmann oli kosmopoliit, 1914. aastal emigreerus ta USAsse ja sai sealse kodakondsuse. Sellegipoolest ei saanud temast USAs sellist kultuslikku figuuri nagu Paderewskist. Kuid muusikuna oli ta märksa kõrgemini koteeritud.

Józef Kazimierz (hiljem Josef Casimir või lihtsalt Josef) Hofmann sündis Austria-Ungaris muusikute peres. Ta ema oli lauljatar Matylda Pindelska, isa aga helilooja, pianist, dirigent ja pedagoog Kazimierz Hofman. Juba kolmeaastaselt hakkas ta sihikindlalt õppima muusikat, milles näitas üles erakordset andekust. Ja mitte ainult muusikas: sama andekas oli ta matemaatikas ning sama nutikas tehnika eri valdkondades. Paljudel muusikutel on absoluutne kuulmine, kuid Hofmanni kuulmine oli omaette fenomen. Kord kuulis ta, et kammertoonil, mis pidi vastama sagedusele 440 hertsi (esimese oktaavi a), on veidi kõrgem heli. Talle vastati, et see ei ole võimalik, kuid austusest tema vastu mõõdeti see üle ning selgus, et tal oli õigus. Ja juhtus see mitte mingis suvalises kohas, vaid Metropolitan Operas. Veel oli tal fenomenaalne mälu. See, kui kiiresti ta õppis mingi tüki pähe ja kui suur oli tema repertuaari maht, oli ületamatu.

Hofmann oli imelaps. Kui Paderewski alustas kontserteerimist 12 aasta vanuselt, siis Hofmann alustas seda juba 5-aastaselt.

Hofmann salvestas palju, kuid ei armastanud filmimist. Siin on audiofail tema esitatud Liszti "Ungari rapsoodiast nr 2" (seesama, mida sarja esimeses postituses mängis Paderewski ning erinevused on hästi kuulda).
María Teresa Carreño García de Sena (1853-1917) Hofmann oli minu teada ainus klassikaline pianist, keda mitteametlikult tituleeriti kuningaks ja Tema Majesteediks, kusjuures vist esimesena nimetas teda kuningaks ei keegi muu kui Sergei Rahmaninov (keda Hofmann omakorda pidas ajastu parimaks klaveri kunstnikuks).

Tõsi, enne teda kandis klaverikuninganna tiitlit legendaarne Maria Teresa Carreño, kes oli lisaks veel helilooja ja laulja. Veetes suurema osa elust Euroopas ja USAs, saavutas ta juba varajases nooruses ülemaailmse kuulsuse (Bostoni sümfoonilise orkestriga debüteeris ta 9-aastaselt), oma kodumaal Venezuelas on ta rahvuskangelane. Ta oli nii kindel oma ande suuruses, et ütles ära Lisztile, kui viimane pakkus talle oma juhendamist.  Maria Teresa Carreño säras mitte ainult laval. Ta elas ka värvikat isikliku elu (ainuüksi seaduslikke abikaasasid oli tal neli, kusjuures viimane oli teise abikaasa vend). Kahjuks annab tollane helisalvestussüsteem (Welte-Mignon) vaid kahvatu pildi tema mängust ja on raske aru saada, miks Liszt oli temast nii vaimustatud; Beethovenit on lausa piin kuulata, Liszt, Brahms, Schumann  ja eriti Chopin kõlavad paremini, aga ikkagi pole see muusika, mida ma naudiksin.

Tavaliselt aga jagati aadli ja kuningate tiitleid popkultuuris, eriti džässis, ning ühel džässpianistil -- Nat King Cole'il -- sai kuninga tiitel lausa nime osaks. Džäss mõjutas ka klassikalist klaverimängu, kitsendades selle piire ja rafineerides seda. Improvisatsioon ja muud vabadused, mida olid endale lubanud 19. sajandi klaverimängijad, on nüüd klassikalisest mängust välja tõrjutud. Klassikaline ja džässpianism on täiesti erinevad kunstiliigid. Tihtipeale on kuulsad džässpianistid saanud klassikalise hariduse, kuid üliharva kasvab klassikaline pianist välja džässist. Juba nimetatud Nat King Cole olevat noorena mänginud klassikat alates Bachist ja lõpetades Stravinskiga. Samuti said hea klassikalise klaverimängu aluste hariduse Bill Evans jt. Ka meie Olav Ehala on saanud klassikalise hariduse. Kuid džäss ja klassika pole üldjuhul ühendatavad (Gershwin on omaette fenomen, mis ei mahu ühtegi klassifikatsiooni).

Ja see ei käi üksnes klaverimängu kohta. Analoogiline lugu on ka näiteks puhk- ja löökpillidega (siiski on erandeid -- "swingikuningas" Benny Goodman mängis edukalt ka klassikalist klarnetit). Ning ka kitarriga. Filmis Crossroads (1986) tahab konservatooriumis õppiv noor kitarrist mängida nii klassikat kui bluesi ning saab professorilt selle eest sugeda: klassikaline muusika nõuab täit pühendumist ja blues ainult rikub asja, pealegi pole (valgel) noormehel lootust bluesis midagi saavutada. Sellegipoolest valib poiss bluesi ning filmi kulminatsioon ja tõehetk on bluusiduell Saatana soosiku Jack Butleriga (keda mängib kuulus blues- ja rockkitarrist Steve Vai). Mäng toimub põrgus ja panuseks on nii noormehe kui tema sõbra Willie Browni hinged. Duelli otsustab nimelt bluesi ja klassika süntees (elegantne mustanahaline härrasmees kaabu ja kikilipsuga on Saatan ise).
Ma tean vaid ühte erandit, kui algupärane džässpianist tegi väljapaistva karjääri klassikalise pianistina. See on George (György) Cziffra, üks 20. sajandi väljapaistvamaid klaverivirtuoose. Väidetavasti ei osanud keegi tema kuulsatest kaasaegsetest mängida nii kiiresti kui tema. Ta oli ka helilooja ning seadis klaverile mitu orkestripala, nende hulgas Rimski-Korsakovi "Kimalase lend" ja Hatšaturjani "Mõõkade tants". Üks muusikakriitik ütles, et kui ta kuulis Cziffra mängu, ei suutnud ta uskuda, et seda ei mängita neljal käel. Cziffra ei kuulu mu lemmikute hulka, ehkki olen vaimustatud tema tehnikast. Kuid minu jaoks on tema interpretatsioonid veidi tühjavõitu. Mis on aga märkimisväärne, on see, et tehes suurepärase klassikalise muusiku karjääri, ei unustanud ta päriselt ka džässi ning aeg-ajalt pöördus selle poole. Siin on kaks näidet Cziffra mängustiilist, Chopini polonees op. 53 (see on seesama, millega Paderewski alustab filmi "Kuupaistesonaat"; tasub võrrelda) ja tema jazz-improvisatsioon.
Noor Hofmann Oluline läbimurre klaverimängu tehnikas 19. sajandi lõpus oli seotud klaveri enda tehnika arenguga ning ennekõike Steinway klaverivabriku toodanguga, kõigepealt New Yorkis ja siis ka Euroopas (Hamburgis). Ehkki sugugi mitte kõik väljapaistvad virtuoosid ei olnud sellega rahul (Steinway klaveritel puudus mõnede teiste firmade toodangutega võrreldes pehmus), olid selle instrumendi võimalused suuremad ja hääl tugevam. Ning see on see klaveristandard, millele kuulus 20. sajand. Klaver on väga peen, ilus ja keeruline pill ning tõeline kunstnik peab tundma peensusteni selle tehnilisi võimalusi.

Josef Hofmann aga sellega ei piirdunud. Ta pidi detailides teadma mitte üksnes, mida klaver võimaldab, vaid kuidas see toimib. Nagu paljudel teistelgi muusikutel oli Hofmannil ka matemaatikaanne, kuid lisaks sellele oli tal eriline tehnikaanne. Oma elu jooksul tegi ta mitu leiutist (tema nimel on üle 70 patendi), kaasa arvatud klaverikonstruktsioonis. Tema jaoks ja tema osalusel ehitatud Steinway on veidi väiksema klaviatuuriga ja vaid kahe pedaaliga. Aastakümneid hiljem sai pianist ja helilooja Gunnar Johansen võimaluse mängida Hofmanni klaveril ning tõdes, et võimsama heliga pilli pole ta kunagi kohanud.

Ehkki Hofmanni lähenemise aluseks oli peen ja väga täpne mehaanika, oli tulemus alati elav, orgaaniline. Kriitikud on korduvalt osutanud sellele, et Hofmanni klaver näis mitte kõlavat, vaid elavat ning klaverimängija ja instrument moodustavad tervikliku organismi.

Hofmann alustas klaveriõpinguid oma isa juhendamisel, kuid peagi selgus, et väike poiss ületab oma õpetajat, ning isast sai tema õpetaja asemel tema manager, kes korraldas ta kontserte Euroopas ja USAs. Edu oli fenomenaalne, eriti Ameerikas, kus ta debüteeris Metropolitan Operas Beethoveni Esimese klaverikontserdiga. 12-aastane muusik pidi lavale tulema ühe kontserdi järel teisel, mis tekitas mitte üksnes entuasiasmi, vaid ka pahameelt. Lastevastase Julmuse Ärahoidmise Ühing sekkus, kuid Hofmann oli sunnitud siiski jätkama, et täita oma lepingut (tema tasu suurus oli 10 000 dollarit). Talle tuli aga appi magnaat Alfred Corning Clark, kes annetas talle 50 000 dollarit, keelates poisil esineda, kuni ta on saanud 18-aastaseks.

Anton Rubinstein Hofmann isegi tahtis õppida ja pühendus sellele entusiastlikult. Kõigepealt õppis ta lühikest aega kuulsa Poola pianisti ja helilooja Moritz Moszkowski juures, kuid tema põhiline õpetaja oli tollel ajal Dresdenis elav Venemaa suurim pianist Anton Rubinstein.  Nagu kirjutas Hofmann oma autobiograafias, mängis tema kujunemises nii muusiku kui isiksusena olulist rolli just Rubinstein, kes muide oli ka Teresa Carreño õpetaja. Siiski oli Hofmanni ja Carreño staatus Rubinsteini juures väga erinev. Rubinstein õpetas konservatooriumis, kus tal oli palju õpilasi, k.a Teresa Carreño. Ehkki väga paljud soovisid saada tema eraõpilasteks, sai vaid üks selle au osaliseks: Hofmann.

Siinkohal luban endale ühe autobiograafilise kõrvalepõike. Anton Rubinsteini osas on mul segased tunded. Lapsena meeldis mulle väga Tiit Kuusiku esituses deemoni romanss Rubinsteini samanimelisest ooperist (siin on see aaria Georg Otsa veidi lahjemas esituses). Ma ei mäleta, miks, vist seepärast, et kellelgi meie tuttavatest oli mingi kuulus sugulane, küsisin ma emalt, kas meil ka mingi kuulus sugulane on. Ei ole, ütles ema resoluutselt, ja ainult rumalad inimesed otsivad endale kuulsaid sugulasi, selle asemel et midagi ise korda saata. Siiski tundsin tema toonist, et midagi jätab ta rääkimata, ning ütlesin, et ma ei kavatsegi uhkustada, aga lihtsalt huvi pärast. Nii me mõnda aega kemplesime, kuni lõpuks ema tunnistas, aga tegi seda kahel tingimusel: esiteks ei tohi ma sellest mitte kellegi rääkida, teiseks on see sugulus nii kauge, et seda praktiliselt ei ole (vene keeles nimetatakse seda seitsmes vesi kiisli peal, eesti keeles umbes lehma lellepoeg). Ning see seitsmes vesi oligi Anton Rubinstein. Ma ei tea, miks ei nimetanud ta tema venda Nikolai Rubinsteini, kes polnud vähem kuulus muusikategelane. Võib-olla oli Anton kuidagi lähedasem, aga kuidas ta mulle sugulane või mittesugulane on, ma ei tea. Oma lubadust olen siiamaani täitnud ja pole seda õudset saladust reetnud. Sellel vestlusel oli aga paradoksaalne tagajärg: ma ei saanud enam deemoni aariat ega üldse Rubinsteini muusikat kuulata. Äkki muutus ta mulle vastikuks ning pole aastakümneid teda kuulanud, aga nüüd selle postituse jaoks kuulasin üksjagu. Ja pean tunnistama, et ikkagi ei meeldi, veel halvem kui Tšaikovski (ma tean, et viimane väide võib kellegi maitset solvata, aga Nõukogude Liidu Tšaikovski-kultus hakkas mulle niivõrd vastu, et ma ei ole sellest vastikustundest siiamaani üle saanud; irratsionaalsed tunded vajavad pseudoratsionaalset põhjendust ja nii formuleerisin ma, et mulle ei meeldi sentimentaalne muusika).

Kuid nüüd tagasi Hofmanni õpingute juurde. See, kuidas Rubinstein õpetas, oli ainulaadne ja arvatavasti sobis vaid Hofmannile. Rubinstein ei õpetanud talle tehnikat, kuna Hofmannil oli see niigi suurepärane. Hofmann meenutab, et ühes palas oli väga raske koht, millega ta ise hakkama ei saanud, ja küsis õpetaja käest aplikatuuri kohta: millise sõrmega seda nooti mängida. Vastus oli: "Kas või ninaga, peaasi, et kõla oleks hea." See, mida Rubinstein õpetas, oli süvaarusaam muusikast üldse ja igast konkreetsest palast eraldi. Ei tohi olla mingit automatismi või inertsi. Kui oskad mängida üht Beethoveni sonaati, ei tähenda see, et samas vaimus võib mängida ka järgmist: sellel võib olla täiesti teine sisu, täiesti teine meeleolu. 

Rubinstein nõudis Hofmannilt kaht vastandlikku asja. Esiteks absoluutset täpsust. Hofmann oli kerges hämmingus, kuna Rubinstein ise lubas eriti oma muusika esitamisel endale suuri vabadusi. Kui ta küsis selle kohta õpetajalt, vastas viimane: te peate õppima mängima täpselt, aga kui olete sama vana kui mina, võite endale vabadusi lubada. Teiselt poolt nõudis ta, et iga esinemine oleks unikaalne, arvestades nii ruumi akustikat kui publiku meeleolusid. Näiteks ükskord kiitis ta Hofmanni mängu (mida ei juhtunud sugugi sageli), kuid lisas: nii tuleb mängida päikeselise ilmaga, nüüd aga näidake, kuidas te mängite seda vihma ajal. Või teine kord: nii võite mängida oma tädile või emale, aga nüüd näidake, kuidas mulle meeldiks. Selliseid juhtumeid oli palju. Kõige huvitavam on see, et Hofmann ei sattunud kimbatusse, vaid sai oma õpetajast aru nii muusikalises kui inimlikus mõttes. Rubinstein oli karm õpetaja, kuid pärast seda kui ta oli teinud oma ranged märkused, lõpetas ta iga tunni lausega: te olete suurepärane noormees.

Õpingud Rubinsteini juures lõppesid Hofmanni jaoks ootamatult. Rubinstein teatas talle äkki, et esmaspäeval debüteerib Hofmann Hamburgis ja esitab Rubinsteini Neljandat kontserti, dirigeerib helilooja ise. See toimus laupäeval, aga Hofmann ei pabistanud eriti, kuna kontsert oli tal hästi peas. Sellegipoolest soovis ta, et nad Rubinsteiniga vaataksid vähemalt partituuri korraks läbi. Asi oli selles, et enne ei olnud Rubinstein kunagi lubanud Hofmannil oma loomingut mängida -- see pidi olema esimene kord. Rubinstein vastas, et selleks pole mingit vajadust: ta on oma õpilases kindel, ning homme on juba peaproov. Siis hakkas Hofmann närveerima, kuid proov sujus suurepäraselt ja pärast seda embas Rubinstein Hofmanni, nii et kogu orkester seda nägi. Hofmann kirjutab, et see oli tema elu kõige õnnelikum päev. Sama hästi mängis ta ka esmaspäevasel kontserdil, mis tähistas tema triumfi juba täiskasvanud pianistina. Paraku oli sellel kibe kõrvalmaik. Pärast kontserti küsis ta, millal tulla järgmisesse tundi, ja Rubinstein vastas: mitte kunagi. Kui meeleheitel Hofmann küsis, miks, vastas õpetaja soojalt: "Mu kallis poiss, ma rääkisin teile kõike, mida ma tean tõelisest klaverimängust ja ka muusikast." Siis aga juba oma tavalise tooniga: "Kuid juhul te sellest siiamaani aru pole saanud, noh, siis käige kuradile." Ta ütles seda naeratades, kuid Hofmannil polnud lõbus, Rubinstein oli talle rohkem kui õpetaja, asendades suurel määral isakuju. See oli viimane kord, kui ta oma õpetajat nägi. Rubinstein sõitis Peterhofi, kus ta ootamatult suri. Kuid Hofmann tundis elu lõpuni peaaegu et müstilist sidet Rubinsteiniga.

Võttes kokku oma õpingud Rubinsteini juures, ütleb Hofmann, et too ei olnud selline õpetaja, kes võtaks õpilasel käest kinni ja viiks ta õigesse kohta, vaid selline, kes mäestikus osutab kõige kõrgemale tipule ja näitab, kus on see tee, mis sinna viib. Kuid selle tee peab õpilane läbima ise.

Eriti nõudis Rubinstein Hofmannilt kaht asja: esiteks heli puhtust ja teiseks heli tugevust. Kui Hofmann mängis, istus Rubinstein tavaliselt diivanil, kummalgi pool kaks vanemat daami, kes istusid kogu tunni vältel surmvaikselt, ning jälgis pingsalt partituuri. Ta tõusis püsti vaid siis, kui polnud millegagi rahul, ja tavaliselt tähendas see, et mingit nooti või akordi tuleb tugevamalt aktsentueerida. Siis seisis ta Hofmanni vasaku õla taga ja juhul kui toon ei olnud ikkagi piisavalt tugev, siis pigistas teda õlast. Kui aga ka sellest ei piisanud, vajutas ta oma hiigelsuure käega õpilase käele ja litsus Hofmanni sõrmi -- tema sõnade järgi -- nii nagu võid. Ning ei olnud ikkagi rahul, pomisedes tigedalt: kuid puhtamalt, puhtamalt, puhtamalt. Hofmann oli kuulus oma eriti jõulise esituse poolest ja kui tema möirgavad bassid vapustasid Carnegie Halli seinu ja publikut, võib arvata, et ta ikkagi kujutas ette, kuidas tema õpetaja seisab ta vasaku õla taga.

Siin võib selgelt kuulda Hofmanni esituse eripära, võrreldes kahe teise väljapaistva klaverimängijaga. Hofmanni heli on tugevam ja seda eriti basside osas. Kõlas Sergei Rahmaninovi Prelüüd Op. 23 No. 5; helilooja enda esitust võib pidada standardiks. Keskmine esitaja on Josef Lhévinne (1874–1944, tegelikult Jossif Levin, kes 1907. aastal emigreerus Venemaalt; tema manager soovitas tal muuta oma tüüpilise vene juudi nime eksootilisemaks), Lhévinne oli koos Skrjabini, Rahmaninovi, Goldenweiseri jt kuulsate vene pianistidega Nikolai Zverevi õpilane (neid nimetati zverjata, st loomapojad), kusjuures nendest kõige andekam (pean silmas pianismi, mitte heliloomingut). Ta oli väga tagasihoidlik inimene, isegi häbenes oma kuulsust ning elas suurema osa oma elust USAs, kus eelistas kontserditegevusele pedagoogilist tööd.

19. sajandi lõpul peeti klaverikontsertidel väga oluliseks show-elementi. Selle ala ületamatu meister oli Vladimir de Pachmann (1848-1933, või Vladimir von Pachmann, tegelikult aga Vladimir Pachmann, aadlitiitli oli endale ise omistanud). Ta on üks halenaljakamaid figuure klaverikunsti ajaloos. Ta oli väga andekas, tema puudutus oli kuulus oma delikaatsuse, aga samas ka kõlavuse poolest: kõige vaiksemad noodid kõlasid üle terve saali. Sellest tuli üks tema hüüdnimesid: pianissimist. Ta oli väikest kasvu ja erakordselt inetu. Talle meeldis publikut lollitada ja lõbustada. Kuulus näitekirjanik George Bernard Shaw kommenteeris tema mängu: "andis oma hästituntud pantomiimietenduse, mida saatis Chopiniga." Muuseas käis Shaw hoolimata kriitilisest hinnangust tema etendustel korduvalt. Enamik muusikakriitikuid suhtus de Pachmannisse halvasti, mõned lausa mõnitavalt. Teda võrreldi ahviga ning üks tema hüüdnimesid oligi Chopinzee (moodustatud tema lemmikhelilooja Chopini ja šimpansi sünteesina). Kuid näiteks Liszt pidas teda parimaks Chopini interpreediks, kirjanik ja peen muusikakriitik Arthur Symons pidas de Pachmannit üldse oma ajastu parimaks pianistiks. Siiski oli valdav hinnang de Pachmanni loomingu suhtes ülikriitiline. Siin on üks väheseid filmilõike de Pachmannist, kõrval aga tüüpiline chopinzeelik tour de force: Chopini etüüd op. 10 nr 12 ("Revolutsiooniline") mängituna Godowsky transkriptsioonis vaid vasaku käega.
Pean tunnistama, et see interpretatsioon ei meeldi mulle sugugi ja põhjus ei ole vaid muusikaline. Üldiselt etüüd ongi selline vorm, mis loodi eksperimentideks ja harjutamiseks; nt ühes Chopini etüüdis kasutatakse pea eranditult vaid musti klahve. Kuid "Revolutsiooniline" etüüd (selle nime andis Liszt, kellele olid pühendatud kõik op. 10 etüüdid) on kõike muud kui harjutus. See kirjutati Poola ülestõusu ja selle mahasurumise ajal. Chopini tolleaegsetest meeleoludest annab aimu tema päevik. 8. septembril 1831 kirjutab ta: "Isa, ema, lapsed, minu kõige kallimad, kus te olete? Võib-olla juba laibad? [...] Oo Jumal, sa ei maksa kätte! Kas Sulle on vähe moskoviitide metsikustest -- või oled ise moskoviit? [...] Mina saamatu aga tühjade kätega kannatan ja ahastan klaveril -- meeleheide..." Kuid sõnadest veenvam on muusika. Siin on seesama etüüd kolmes suurepärases esituses: Artur Rubinstein rõhutab teose heroismi, Vladimir Horowitz toob esile selle dramaatilisuse ja traagika ning lõpuks Svjatoslav Richter, kes väldib tekstiväliseid emotsioone. 
De Pachmanni saatus on traagiline. Ta oli üks esimesi, kes mõistis helisalvestuse perspektiive muusikas, kuid paraku annab tolleaegne salvestustehnika tema mängust vaid kahvatu pildi. Pealegi see, mis temast fenomeni tegi, oli kordumatu show igal kontserdil. Ja see kordumatus ei ole salvestatav.

Hofmann seevastu oli võib-olla esimene uue generatsiooni artist, kes elimineeris oma mängust improvisatsioonilise komponendi, olles siin isegi oma õpetajast rigoristlikum. Anton Rubinstein õpetas, et kõigepealt tuleb õppida teos selgeks maksimaalselt täpselt, aga siis võib vajadusel lisada omaenda improvisatsiooni. Hofmann järgis sellest õpetusest vaid esimest poolt ja suhtus üsna üleolevalt nendesse muusikutesse, kes arvasid, et võivad Beethovenit interpeteerida sügavamalt, kui seda tegi autor ise. Kaks vastandlikku asja suretasid improvisatsiooni klassikalises klaverimängus: üks oli džäss ja teine helisalvestus. Plaadifirmad nõudsid ideaalselt täpset esitust. Ja just sellise esituse kõrgemat standardit pakkuski Josef Hofmann. Hofmanni esitused tundusid nii täiuslikud, et oma kuulsuse tipul olev Sergei Rahmaninov harjutas pärast seda, kui ta oli Hofmanni kontserdil kuulanud, viisteist tundi ööpäevas ja pidi ikkagi tunnistama, et Hofmanni taset ei saavuta ta kunagi.

Hofmann oli arvatavasti esimene pianist, kes sai aru, et helisalvestuste jaoks tuleb mängida teisiti kui kontserdil (vrd Rubinsteini õpetust mängimisest emale ja vihmase ilma ajal). Hofmann salvestas meeleldi ja palju, kuid ei armastanud filmimist. Need kaks videot on erandlikud.
Josef Hofmann oli üks kahest pianistist, kelle kohta olen kuulnud arvamust, et ta oli liiga andekas, et olla klaverimängija (teine oli Friedrich Gulda; võimalik, et Vladimir de Pachmann kuulub samuti sellesse kategooriasse). Ta hakkas jooma juba üsna noorena, kuid 1930. aastateks oli ta muutunud krooniliseks alkohoolikuks. Kuid sellegipoolest esines ta vahel kontsertidel, säilitades oma ajastu suurima artisti maine. Sergei Rahmaninov ütles siis tema kohta, et ka praegu on Hofmanni üleolek teiste suhtes taevakõrgune, lisades siiski: kui ta on kaine. Oma arvatavasti ühe viimase kontserdi andis ta 1938. aastal ning teda kuulas kuueaastane imelaps, kes pärast tunnistas, et kontserti ennast mäletab ta uduselt, ent pärast seda täitsid ta orkestrihelid ja selles imelises vaimuseisundis oli tema ise Josef Hofmann, kes neid helisid lõi. Selle poisi nimi oli Glenn Gould.