Mihhail Lotman's Blog, page 21

Valime presidenti

Indrek Tarand. Allikas: Wikipedia Praegune parlamendivalimise kampaania võttis mõneti ootamatu pöörde, kui nii IRL kui sotsid tulid välja ideega pakkuda välja järgmine presidendikandidaat. Mis on ootamatu, kuid õigustatud, kuna uus Riigikogu koosseis peab valima ka presidendi. Arvestades, kui oluline on Eesti rahvale psühholoogiliselt presidendi amet, on igati asjakohane tutvustada oma eelistusi.

Mõlemad väljakäidud kandidaadid on tugevad ning nende pakkumine on korraga nii vastutustundlik kui kaval. Kumbki kandidaat ei kuulu teda esitanud erakonda. Indrek Tarand on parteitu (on ennast omal ajal ühel või teisel moel sidunud nii sotside, keskerakonna kui rohelistega), Jüri Luik aga on hoopiski IRLi liige, nii et omamoodi vangerdus.

Rääkides meie, st IRLi kandidaadist, võib tema kohta öelda palju positiivset. Ta on efektne esineja, showman, rahva hulgas populaarne, poliitikas juba ammusest ajast. Ei maksa alahinnata ka perekondlikke traditsioone, see perekond kuulub kindlasti Eesti vaimueliidi hulka.

Oluline vastuargument võib olla see, et kuna ta on Europarlamenti valitud üksikkandidaadina, siis juhul kui ta valitakse Eesti presidendiks, jääb meie esindatus Brüsselis kuuendiku võrra väiksemaks, mis on Eesti-taolisele riigile võrdlemisi suur tagasilöök. Ja muide, see on mõtteaineks neile, kes järgmisel korral tahavad Europarlamenti valida mitte erakonna esindaja, vaid populaarse üksikkandidaadi.

Indrek Neivelt Öeldu aga ei tähenda, et sellega on asi lahendatud ja muid kandidaate me esitada ei saa. Kui mulle teatati, et meie pakume Indreku, siis ma ei kuulnud hästi perekonnanime, ja mulle tundus, et jutt käib Neiveltist. Ning mõtlesin, et miks ka mitte, päris terane valik.

Neivelt on parteitu, autoriteetne, kompetentne ning võiks samuti leida laia toetuse, kuna tema ideed on lähedased paljudele tavalistele inimestele ning tema kandidatuur võiks leida Riigikogus konsensuse, kuna ma ei näe mingit põhjust, miks vasakerakonnad võiksid olla tema vastu.


Mihkel Mutt Kuid kusagil ei ole kirjas, et Eesti president peab olema tingimata Indrek. Olen tegelikult juba varem mõelnud selle peale, kes võiks Ilvesele olla vääriline järglane, ning minu jaoks on oluline kriteerium teatud järjepidevus. Taasiseseisvunud Eestil on olnud kaht tüüpi presidente: intellektuaalid Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves ning rahvamees Arnold Rüütel. Indrek Tarand oleks teatud kompromiss nende kahe vahel, kuid ma ei salga, et mulle esimene tüüp sümpatiseerib märksa rohkem. Lennart Meri püstitas kõrge standardi. Eesti president on originaalne mõtleja, kes on kompetentne võtma sõna erinevates meie elu erutavates valdkondades, kusjuures -- mis pole sugugi vähetähtis -- tal peab olema ilmekas ja suurepärane väljendusoskus. Ei ole oluline, kas ta on vasak- või parempoolne, kuid väga tähtis on see, et ta oleks Eesti patrioot ja ei häbeneks seda meie poliitkorrektsusega nii steriliseeritud ajastul.  

Ja selline inimene on olemas. Ma arvan, et Mihkel Mutt oleks vääriline president Lennart Meri traditsiooni vaimus.

Kõige kurjem

Viimasel ajal, ennekõike seoses ISi tegevusega on mult korduvalt küsitud arvamust või analüüsi terrorismi fenomeni kohta.

1906. Atentaat Venema peaminister Pjotr Stolõpinile. Stolõpini vastus: "Ei hirmuta!". Terrorismi eesmärk on tekitada hirmu, ideaal on vastast paralüseeriv õudus. Ja see eesmärk on osaliselt ka saavutatud. Igatahes peab nii mõnigi meie hubases ühiskonnas terrorismi suurimaks ohuks. Tõepoolest on üsna ebameeldiv, kui sind asja eest, teist taga lastakse õhku, tulistatakse surnuks, dekapiteeritakse või hoopiski põletatakse puuris ära. Sellegipoolest, kui me liidame kokku terroriaktide ohvrid ja võrdleme saadud arvu näiteks liiklus- või loodusõnnetustes, gripiepideemiates jne surnute omaga, näeme, et tegemist on päris tühise suurusega. Mis eristab terrorismi nimetatud surmapõhjustest, on see, et keegi tahab sind sihilikult kahjustada, kusjuures maksimaalselt ja alandaval viisil.
  
Terrorismi eesmärk on tekitada hirmu, mis ei tähenda, et me peame alistuma hirmule ja sellega terroristidele kaasa mängima. Üks esimesi, kes sai aru, et terrorism on rahvusvaheline nähtus, oli Venemaa peaminister Pjotr Stolõpin. Talle endale korraldati mitu atentaati ja lõpuks lastigi ta 1911. aastal teatris maha (sellel ajal oli ta juba erru saadetud). 1906. aastal lõhati võimas pomm tema suvila ees, kohapeal sai surma 27 inimest, sadakond sai vigastada, nende hulgas kaks Stolõpini last. Kuid see teda ei murdnud.

Terrorismist on palju hullemaid asju. Genotsiid ja sõda kuuluvad nende hulka. Tähelepanu väärivad hübriidsed nähtused, nt Boko Haram, nagu ka IS, kvalifitseeritakse tavaliselt terroriorganisatsioonina, kuid mõlemad on midagi palju enamat. Boko Haram on ennekõike sõjalis-religioosne liikumine. Hirmutamine ei ole selle eesmärk, vaid üks paljudest vahenditest. Kui Boko Haram vallutab Nigeeria põhjaosas küla, tapab automaatrelvavalangutega kõik, mis seal liigub, süütab kõik majad koos neisse peitu läinud inimestega ja korraldab jahti kõigile, kes püüavad põgeneda, siis siin näeme sõjalise operatsiooni, terroriakti ja genotsiidi segu. Ma ei hakka tooma siin pilte, illustreerimaks Boko Harami või ISi tegevust, internetist leidub neid hulgaliselt.

Kuid õudne võib olla mitte üksnes verine vägivald, vaid ka see, mis talle järgneb. Põhja-Koreast saame tavaliselt kas klantspilte suurte juhtide auks korraldatud paraadidelt või siis lämmatavast vaesusest Korea maapiirkondades. Alljärgnev foto on tehtud varahommikul Pyongyangi ainsa välismaalastele mõeldud hotelli aknast. Elavad laibad ärkavad varsti üles ja suunduvad kui sipelgad oma töökohtadele.
"Ta [ Kim Il Sung] elab ja särab" (Pyongyang, 2011)© REUTERS/Damir Sagolj (via: http://drugoi.livejournal.com/3627793...) Minu isiklik õudus näeb aga välja umbes nii:
Õnnelik lapsepõlv. © Amnesty International

Nädala ülevaade

Kahjuks ei olnud mul üldse aega tegeleda blogimisega, kuid sel nädalal juhtus nii mõndagi olulist. 

1. Endine NATO peasekretär Rasmussen hoiatas, et Putin võib NATO alandamiseks rünnata mõnd Balti riiki. Rasmussen sõnastas selle, mida ma ka mina arvasin vähemalt 2008. aastast saadik (Gruusia sõda), ning olen isegi seda paaril korral avalikult välja öelnud, kuid kirja panna ei tahtnud, sest selliste teemade avalik arutelu võib olla kahjulik. See teema nõuab ekspertidelt asjatundlikku ja rahulikku analüüsi ja tahan loota, et sellega tegeletakse. Üldrahvalik heietamine on neis asjus kontraproduktiivne. 

2. Teine tänane uudis läheb ka sinnakanti, kuid juba Moskva poole pealt: Poliitilise konjuktuuri uurimiskeskuse peadirektor Sergei Mihhejev (kes on meilegi tuttav n-ö reaalelust, käis esinemas eesti sõprade klubis "Impressum") lubas lõpetada lääne tsivilisatsiooni piiririikide eksistentsi. 

Mihhejevi-taoliste tegelaste sõnavõtud ei ole usaldusväärsed, samas peab nendesse suhtuma tõsiselt. Selline natuke paradoksaalne konstruktsioon tähendab järgmist: Kreml valetab pidevalt ja saadab oma erinevate suuvoodrite kaudu desinformatsiooni. Samas sisaldub nendes väljaütlemistes alati mingi sõnum, mis ei ole otse sõnastatud. Nii mõnigi kord tuleb neid interpreteerida lausa vastupidi. Hea näide selle kohta on Mistrali tarned. Kui pidevalt räägitakse sellest, et tegelikult neid laevu ei olegi vaja, tähendab see (ja lääne eksperdid on selles üsna veendunud), et oma agressiivsete plaanide läbiviimiseks on Venemaale neid laevu just nimelt väga vaja. Nikolajev ja Odessa oleks võinud juba vallutatud olla. 

Teine sõnavõtja Vladimir Jevsejev oli veel karmim. Sellised sõnavõtud näitavad, et Venemaa agressiivsed plaanid on tõsiselt häiritud NATO vägede kohalolekust Balti riikides. Jevsejev on aga nii erutatud, et ähvardab lausa tuumalöögiga ega panegi tähele, kui rumalalt ta oma ähvardusi serveerib: 


"Balti riikide jaoks on tõesti NATO artikkel viis olemas, kuid mina kui sõjandusekspert võin teile öelda järgmist -- kui rääkida võimalikust Venemaa ja NATO vahelisest konfliktist, siis tuleks see tuumarakettidega. USA jaoks tekib kohe küsimus, mida ollakse valmis mille vastu vahetama. Kas USA on nõus vahetama Los Angelese Tallinna vastu? Ma olen Tallinnas käinud ja mulle see linn väga meeldib. Kuid võin öelda, et USA ei vaheta Los Angelest Tallinna vastu vaatamata kogu oma armastusele Balti riikide suhtes." 

Kui rääkida tuumalöökide vahetusest, siis Los Angelese loomulik vaste oleks mitte Tallinn, vaid Peterburi. On raske aru saada, millega Mihhejev ähvardab, kas sellega, et ameeriklased hakkavad pommitama Tallinnat või venelased pommitavad Tallinna LA asemel. Viimane muidugi peaks ameeriklasi eriti hirmutama.

Putini režiim väljub vaikselt kriisi staadiumist ja siseneb agooniasse. Agoonia võib kesta kaua ja see ei tõota midagi head ei Venemaale ega tema naabritele. Siiski on siiamaani Putini režiimi puhul kehtinud raudne reegel: reaalne rünnak on alati ootamatu ja ähvardustelaviin on suitsukate.
3. Ida-Ukrainas käisid möödunud nädalal vahelduva intensiivsusega lahingud, kuid mässulised said mõned olulised võidud, mis suurendas nende kontrollitud maa-ala. Paralleelselt käivad pingelised, kuid tulutud jõupingutused diplomaatilisel rindel. 

Niipalju kui mina praegu Putini plaanist aru saan, püüab ta lahendada kaht ülesannet. Esimene on Ukraina ja ennekõike selle majanduse väljakurnamine ning tal on sellega kiire, kuna Venemaa majandus kannatab samuti kõvasti. Teine asi on seotud Krimmiga, mis osutus Venemaa majandusele väga raskeks ja ebameeldivaks koormaks. Krimmi elanike elatustase mitte üksnes ei küüni lubatu piirimaile, vaid pidevalt langeb, ning sedagi taset on hoida väga koormav. Putin vajab hädasti maismaateed Venemaalt Krimmi, selleks on aga vaja vallutada alasid Lõuna-Ukrainas. Esimene tähis sel teel on Mariupol. Praeguste lahingute intensiivsus on kandunud põhja poole, kuid ma arvan, et tegemist on just tüüpilise Putini manöövriga: kaootiliste rünnakutega rinde põhja- ja keskosas uinutatakse tähelepanu ja mõne aja pärast tuleb ootamatu löök lõunast.

4. Möödunud nädalal tuli ajakirjandus lagedale Pentagoni ajutrusti vana uuringuga, mille järgi Putin kannatab Aspergeri sündroomi all. Kindlalt nad muidugi seda väita ei saa, kuna uurijatel polnud võimalust Putini aju skaneerida, aga hüpoteesina sellist asja esitada kõlbab. Sinna Ameerika maksumaksja raha lähebki. Juba enne kui ajakirjandus hakkas Putini teistsuguste psüühikakõrvalekallete üle arutlema, kirjutasin ma, et probleem ei ole ühe inimese haiguses või psüühilistes omadustes, haige on ühiskond, kus sellise inimese teguviis mitte üksnes ei tundu normaalsena, vaid leiab palavat heakskiitu.

5. Sel taustal tunduvad mõned kohalikud kemplemised eriti jaburad. Eesti ja Soome vastastikune halvustamine kuulub kindlasti sellesse kategooriasse. Soomlased on meile igas mõttes lähedane rahvas, nagu meiegi neile. Väikesed lahkarvamused käivad asja juurde. Mis puudutab konkreetselt Iivi Masso ja Risto Vuorise sõnelust, siis Iivi Massol on sisuliselt kindlasti õigus: keegi peab sellised tüübid paika panema. Ainus paha asi siinjuures on see, et Iivi Masso soovitus "intervjuusid mitte anda" kõlas mitte kui eraisiku arvamus, vaid kui kõrge riigiametniku oma. Aga kordan: asi on iseenesest tühine, eriti pidades silmas punkte 1 ja 2.

Surematud pianistid I. Ignacy Jan Paderewski

Süngete poliitiliste uudiste taustal rahustan ma meeli möödunud aegade suurte klaverikunstnike kuulamise ja vaatamisega. Tänu internetile on ligipääs vastavatele ressurssidele (nt Youtube'is) avatud igaühele. Klaverimängu visuaalne külg ei ole muidugi nii oluline kui akustiline, kuid siiski tähtis. Ja paljud klaverimängijad on sellest teadlikud (mõnest märkimisväärsest erandist räägime edaspidi).

Francis Plante (1839-1934), Liszti õpilane, oli üks esimesi, kes mõistis oma kunsti visuaalse jäädvustamise tähtsust ning salvestas oma mängu nii helis kui pildis, olles ise 90-aastane. Siin on väike fragment tema mängitud Chopini teosest (Etude Op.10 No.7), mida ta olevat kuulnud Chopini enda esituses. Kahjuks on lingitud video, mis pärineb dokfilmist "The Art Of Piano Great Pianists Of The 20Th Century", väga lühike ning rikutud diktori teksti pealelugemisega.
Surematu Franz (Ferenc) Liszt
Klaverimäng on minu salajane kirg, millega mul on keeruline armastuse-vihkamise suhe. Lapsena sunniti mind klaverit mängima ja see ei meeldinud mulle sugugi. Tahtsin hoopis tšellot. Aga kukkusin (õnneks) Muusikakooli sisseastumiseksamil läbi ja seega lõppes mu pianistikarjäär mingisuguse Haydni Andantega. Kuid see, et ma ise mängimist vihkasin, ei tähenda, et mulle ei meeldinud klaverit kuulata, ning tänu mu vanemate heale plaadikollektsioonile sain ma seda teha. (Käisin ka kontsertidel nii Tartus kui Leningradis, aga eelistasin ikkagi grammofoni seltskonda -- muusika kuulamine oli ja on mulle liiga intiimne asi, et sellega teiste nähes tegeleda). Tänu internetile on mul aastatega tekkinud lausa sõltuvus, mille üle ma ei ole sugugi uhke ega rõõmus, kuna nii mõnigi kord raiskan raamatu kirjutamiseks plaanitud aega hoopis Rahmaninovi kontserdi järjekordsele kuulamisele ja vaatamisele.

Ma ei taha kirjutada elavatest klaverikunstnikest, aga ka mitte surnutest -- minu vestluskaaslasteks on need, kes on saavutanud surematuse. Alljärgnevad on asjaarmastaja märkused, mis ei pretendeeri ei asjatundlikkusele ega objektiivsele, kusjuures asjaarmastuses ei eita ma oma diletantismi, kuid rõhutaks nimelt armastuse komponenti. Armunu on omamoodi pimestatud ja temalt on mõttetu küsida objektiivseid hinnanguid.

Kõigist pianistidest suurkujudest on minu jaoks viimastel aastatel esikohal Vladimir Horowitz ja Arturo Benedetti Michelangeli. Ja veel on mulle väljaspool kategooriaid juba aastakümneid Glenn Gould. Temast ei julge üldse kirjutada. Mis aga puudutab Horowitzi ja Benedetti Michelangelit, siis nende kõrvutamine võib asjatundjaid üllatada. Esiteks on nad nii erinevad ja teiseks ei ole nende kuulsus võrreldav. Kui Horowitz figureerib igas väljapaistvate pianistide topis, siis Benedetti Michelangeli on laiale publikule vähem tuttav.

Horowitzi võrreldakse ja vastandatakse tavaliselt Artur Rubinsteiniga. On mitu foorumit, kus on arutluse all probleem, kes oli ikkagi parim, kas Rubinstein või Horowitz, palavaid pooldajaid ja vastaseid leidub mõlemal. Serbia kirjanik Aleksandar Gatalica on kirjutanud koguni raamatu "Rubinstein vs Horowitz" (1999). Paraku on see serbia keeles ja mulle kättesaamatu.

Sellegipoolest arvan ma, et Benedetti Michelangeli näol on tegemist absoluutselt fenomenaalse nähtusega klaverikunsti ajaloos ja minu jaoks markeerib ta Horowitzi vastaspoolust. Nii Horowitzist kui Benedetti Michelangelist tahan kirjutada hiljem, kohe nendest alustada ma ei saa.

                                               *    *    * Poola delegatsiooni juht Versailles' rahukonverentsil (1919) 19. sajand oli revolutsiooniline muuseas ka klaverimängu seisukohalt. Robert Schumann, Frédéric Chopin ja Ferenc Liszt viisid esitamiskunsti täiesti uuele tasemele. Ja jutt ei ole üksnes mängutehnikast. Nad olid suured isiksused, kes allutasid kuulajad täielikult oma tahtele. Nende puhul oli kõik oluline: ekstsentriline käitumine, kummaline "artistlik" väljanägemine, esinemismaneer ning heliloojakuulsus. Chopin või Liszt astusid haudvaikse publiku ees lavale ümbritsetult kustumatu kuulsuse aurast, tundus, et see resoneerib klaverihelidega ja loob igast kontserdist täiesti ainulaadse kunstisündmuse.

Selle traditsiooni väljapaistvaim esindaja 20. sajandil oli Ignacy Jan Paderewski (1860-1941). Ta oli legend juba oma eluajal. Ka tema puhul on räägitud, et kui ta oma punase lõvilakaga lavale astus, siis publik teadis, et tegu ei ole üksnes klaverimängijaga, vaid ka eduka helilooja ning ühiskonna- ja poliitikategelasega (ta oli taasiseseisvunud Poola esimene pea- ja välisminister jne). Hiljem tema Ameerikas elamise ajal hakati rääkima (ei tea, mil määral ta seda ise levitas) tema aristokraatlikust päritolust. Mis ei vasta tõele: tema vanemad olid Poola talupojad. Perekond oli väga rahvuslikult meelestatud, Paderewski isa arreteeriti osalemise eest 1863. aasta revolutsioonis ja saadeti Siberisse. Paderewski ise oli kogu elu kõva Poola rahvuslane, samas aga veendunud demokraat. Kui Piłsudski 1926. aastal kehtestas riigis oma diktatuuri, oli Paderewski üks demokraatliku opositsiooni liidritest.
Paderewski pani end kuulama mitte ainult kontserdisaalis (Pittsburgh, USA, 1917) Paderewski oli juba lapsena mitmekülgselt andekas ja ka täiskasvanuna ei olnud ta kunagi pühendunud üksnes klaverimängule. Ta oli märkimisväärne kultuuri- ja ühiskonnategelane, poliitik, metseen. Ka helilooja, kusjuures kirjutas mitte üksnes klaveripalu, vaid ka ooperi. Tema omapärane mängumaneer tõi talle suure romantilise pianisti kuulsuse. Tema lindistusi on säilinud üsna palju, nii kontsertidelt kui stuudiost. Ta esines kontsertidega kuni surmani, 1941. aasta kontserditurnee ajal haigestus ta kopsupõletikku ja suri.

Juba eakana (77-aastasena) nõustus ta mängima peaosa filmis "Kuupaistesonaat" (1937). Film iseenesest ei ole midagi väärt, ehkki osalevad sellised tuntud näitlejad nagu Charles Farrell ja Marie Tempest. Paderewski mängib iseennast ja olgugi et ta peaaegu midagi ei tee, on tema presence nii võimas, et pole vähimatki kahtlust, kes on siin tõeline staar ka kinematograafilises mõttes. Põhiline on aga loomulikult tema mäng. Filmis on osaliselt kasutatud fonogrammina varasemat, 1922. aasta salvestust, kuid tema mäng on ka visuaalselt väga võimas. Siin on Liszti "Ungari rapsoodia nr. 2", kusjuures seda esitust peetakse siiamaani üheks paremaks.

Tal oli väga omapärane mängutehnika. Mängima õppis ta lapsena iseseisvalt, veetes klaveri taga sama entusiastlikult aega kui tänapäeva koolieelikud nutiseadmetes, ning saavutas suure virtuoossuse, ehkki käsi hoidis valesti. Hiljem õppis ta kuulsate maestrote käe all, neist olulisim Teodor Leszetycki. Mõnikord nimetatakse teda Leszetycki lemmikõpilaseks, mis on siiski vähetõenäoline juba seetõttu, et Leszetyckil oli üle 2000 õpilase. Igatahes võib kindlalt väita, et Leszetycki ei õpetanud teda niimoodi sõrmi kõverdama (Horowitzil oli komme kõverdada parema käe väikest sõrme, mis omal ajal šokeeris Rahmaninovi, eriti kombinatsioonis suurepärase tulemusega; Paderewski kõverdab aga mitut sõrme mõlemal käel). Kuid Paderewski põhiline originaalsus seisnes rikkalikes intonatsioonides, romantilises dünaamikas ja tempos. Siin võtab ta suuri riske ning tundub, et veel veidi ja ta ületab hea maitse piirid. Kuid Paderewski ei ületanud neid kunagi.
Tagasi "Kuupaistesonaadi" juurde. Film algab Chopini "Poloneesiga nr 53" (Heróica), millele järgneb Liszti "Ungari rapsoodia" ja seejärel Beethoveni "Kuupaistesonaat". Valik on erakordselt õnnestunud, avab hästi Paderewski mitmekülgset annet ja ma pean tunnistama, et kui pärast tormilist Liszti kõlasid Beethoveni helid, jooksid mul külmajudinad.

Film ise, nagu ma juba ütlesin, ei ole suurem asi, ainus naljakas koht on siis, kui Paderewski peab asendama amatöörklaverimängija ja ütleb, et ta saab seda teha ainult, kui pala ei ole liiga keeruline. Läheb klaveri juurde, võtab noodid, kuhu on peale kirjutatud Paderewski "Menuett" ja nendib, et sellega saab ta vist hakkama.

Filmi saab tervikuna samuti Youtube'is vaadata, aga klaverimängu ajaloo seisukohalt on olulised vaid selle algus, kus Paderewski esineb kontserdil, ja lõpp, kus ta mängib "Kuupaistesonaati".
jätkub...

Kirjanikud sõjas

Fjodor Berezin Ida-Ukraina seaduslikud võimuesindajad on separatistide poolt laiali saadetud ning nende asemel on Venemaa kuraatorite moodustatud kõlavate nimedega struktuurid. Sellel taustal jääb kirjandus paratamatult varju või soiku. Napoleonile on omistatud ütlus: kui kahurid räägivad, muusad vaikivad (tegelikult on see parafraas ladina ütlusest 'relvade keskel muusad vaikivad').

Kuid praeguse Ukraina kriisi ajal on asjad teisiti. On juba ammu märgatud, kui suurt rolli separatistlikus liikumises mängivad vene kirjanikud. Ukraina kirjanike organisatsioonid Donetskis ja Luganskis on laiali saadetud ning kirjandust juhivad teised inimesed. Ulmekirjanik Fjodor Berezin juhib mitte üksnes Donetski kirjanduselu. "Donetski vabariigi" endine kaitseminister Strelkov-Girkin määras ta oma asetäitjaks. Pärast Girkini erruminekut ja Venemaale kadumist sai Berezinist Donetski komandandi abi. Venekeelses Delfis on temaga pikk intervjuu, mis on märkimisväärne. Seal on palju huvitavat ja õpetlikku, toon välja vaid kaks seika. Esiteks, küsimusele, miks ta ajas laiali Ukraina kirjanike liidu Donetski osakonna, vastab Berezin, et seepärast, et nad ei võtnud sõna seoses sõjaga. Viiskümmend kaks liiget, ja kõik olid vait. Nad ei ole siiamaani aru saanud, et meil käib sõda. Seepärast ajasime me selle organisatsiooni laiali.

Küsimusele aga, mida ta tunneb rahvamassi suhtes, kes Maidanil meelt avaldas, vastab ta: "Mis massi suhtes? Maidani massi suhtes? Ma vihkan seda. Napalmiga tahan nad kõik ära põletada selle eest, mida nad tegid."

Ma arvan, et Eesti Kirjanike Liit võiks võtta sõna oma Donetski kolleegide kaitseks.

Abi Donetskile

Tänases Postimehes kurdavad Narva linna võimud, et nad on pandud delikaatse valiku ette: nad on saanud ebaseaduslikelt Donetski võimudelt abipalve. Nimelt olevat Donetsk Narva sõpruslinn (tegelikult on linnade vahel vaid partnersuhete leping). Samas Donetski elanikud reaalselt kannatavad ja vajavad abi. Narva võimud seisvat delikaatse dilemma ees: kas inimeste kannatused või poliitiline korrektsus. 

Narva võimude rõõmustamiseks tahan neile teatada, et mingit dilemmat ei ole. Kui on igati kiiduväärne soov aidata kannatavaid Donetski inimesi, siis seda saab teha. Rahvusvahelise Punase Risti kaudu. Separatistid ei lase läbi Ukraina transporti, kuid seaduslik abi tuleb Ukrainast läbi Punase Risti ning separatistid seda ei takista. Lisaks korrektsele asjaajamisele on sellisel teel veel üks oluline eelis. On tulnud hulgaliselt signaale selle kohta, et Vene humanitaarabi ei jõua adressaatideni, see varastatakse laiali ja müüakse turul maha. Ei saa garanteerida, et ka mingi osa Punase Risti saadetud abist varastatakse, kuid siin on kontroll palju tugevam ning tõenäosus, et see jõuab tegelike abivajajateni, on suurem. 

Aga Narva võimudele on mul veel üks soovitus: vähem vene televisiooni, härrased. 

Rahvusvahelise Punase Risti tegevus Ukrainas. Siin interaktiivne kaart: http://www.icrcproject.org/interactiv...

Kreeka parlamendivalimised ja Putini rünnak tiibadelt

Kreeka parlamendivalimised võitis suurelt vasakerakond Syriza. Syrizat on lääne meedias, k.a Eestis nimetatud vasakäärmuslikuks. Kuna mingi erakonna või liikumise positsioon skaalal vasak-parem on suhteline, siis see, mis mõni aeg tagasi tundus äärmuslik, võib muutuda mainstream'iks, ja vastupidi. Mis puudutab Syrizat, siis Kreeka poliitilisel maastikul pole ta kaugeltki kõige äärmuslikum vasakjõud, nii et minu meelest on tegemist lihtsalt kreeka uue vasakpoolsusega.

On palju räägitud selle võidu majanduslikest tagajärgedest nii Kreekale kui eurotsoonile tervikuna. See kõik on kahtlemata oluline, kuid majandusvõhikuna ei pea ma õigeks sellel pikemalt peatuda. Vähem on tähelepanu pööratud poliitilistele tagajärgedele, mis on minu meelest väga olulised ja ohtlikud. Nimelt sai Putini agressiivne poliitika tähtsa ja avaliku liitlase. Juba enne valimisvõitu teatas Syriza juht Alexis Tsipras, et näeb Venemaas olulist liitlast Kreekale, tähtsamat kui mitmed EL riigid, ja vastustas resoluutselt venevastased sanktsioonid.

Uus Kreeka välisminister Nikos Kotzias (vasakul) koos suurvene šovinismi laulikuga Aleksandr Duginiga (https://twitter.com/andersostlund/sta...) Alexis Tsipras ja Pablo Iglesias Turrión Nagu me nüüd teame, väljendabki tema esimene avaldus peaministrina solidaarsust Putini Venemaaga ja nördimust isegi uute sanktsioonide võimaluse üle: temaga pole eelnevalt konsulteeritud. Niisiis võtab Kreeka uus valitsus ette laiaulatusliku rünnaku EL suunas, mis hõlmab nii majanduslikke kui välispoliitilisi aspekte.

Kreeka pretsedent on iseenesest ebameeldiv ja kätkeb endas potentsiaalset ohtu Euroopa stabiilsusele. Palju olulisem on aga, et Kreeka kogemust jälgitakse tähelepanelikult teistes EL riikides, ennekõike nendes, mis on majanduslikes raskustes. Arvatakse, et järgmine on Hispaania, kus erakond Podemos on nii maailmavaatelt kui taustalt üsna lähedane Syrizale. Erakond eesotsas oma noore karismaatilise liidri Pablo Iglesias Turrióniga kasvatab kiiresti populaarsust. Arvult on ta Hispaanias juba teine, mõnede arvamusküsitluste järgi juba juhtiv poliitiline jõud.

Ehkki IglesiasTurriónil nagu ka Tsiprasel on kommunistlik taust, ei nimetaks ma ka Podemost äärmuslikuks erakonnaks. See on Euroopa uus vasak ja ma soovitaksin tähelepanelikult jälgida nii nende ideoloogiat kui praktikat. Mõlemal juhul on tegu postkommunistliku marksismiga (liikumistes on väga tugev trotskistlik element), mis ei usu Gulagi õudustesse ja näeb põhivaenlasena lääne liberaalset ühiskonda. Ka teistes Lääne-Euroopa riikides näeme uute vasakjõudude tõusu.

Gábor Vona loeng Moskva Ülikoolis. Dugin kuulab tähelepanelikult Kuid Kreekas nagu ka mujal Euroopa riikides on Putinil teisigi sõpru. Need on jõud, mida tavaliselt nimetatakse paremäärmuslikeks. Nendest märkimisväärseim on Ungari erakond Fidesz eesotsas valitseva peaministri Viktor Orbániga. Ka Fideszit on vahel nimetatud paremäärmuslikuks erakonnaks, kuid isegi Ungaris on võrreldes Jobbikuga tegemist üsna mõõduka jõuga.

Muide, ka Jobbik esindab Euroopas putinimeelset jõudu ja on andmeid selle kohta, et Venemaa salaja finantseerib seda erakonda. Igatahes on erakonna juht Gábor Vona vene šovinismi ideoloogi Aleksandr Dugini mõttekaaslane ja külastades viimase kutsel Moskvat, pidas Moskva Ülikoolis loenguid.

Putini katsed lõhestada EL ühtsust ja euroatlantilist solidaarsust kukkusid läbi. Kuid, nagu ma juba ükskord kirjutasin, on Putin Euroopa vastu avanud teise rinde. Kui frontaalrünnak ebaõnnestub, rünnatakse tiibadelt, kusjuures ideoloogial pole suurt tähtsust: vasak või parem, peaasi, et mitte mainstream.

Mul on eriti kurb lugeda sotsiaalmeediast neid kommentaatoreid, kes on vaimustunud Syriza võidust ning kirjutavad, et ka eestlastel on aeg "selg sirgu ajada". Armsad sõbrad. Võib-olla te pole märganud, et erinevalt Kreekast ja Hispaaniast ei olegi Eesti selg küürus. Eesti riiki ei rõhu võlakoormus ja see on taasiseseisvunud Eesti eri valitsuste õige poliitika tagajärg. See ei tähenda, et erinevad vasakerakonnad (Keskerakond, Rahvaliit, SDE) ei ole plaaninud suuri laene. Kuid see neil ei õnnestunud ja meil -- erinevalt Kreekast -- ei ole Euroopas kedagi alandlikult tänada ega häbeneda.

Ukraina kriis: mida me saame teha?

Seoses viimaste sündmustega Ukrainas levib nii ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias nõutus: kurjus võidutseb, me ei saa midagi teha. Seda on mulle ka otse öeldud. Ise olen veendunud, et see pole nii. Kurjusele võib ja peab vastu astuma ning seda võib teha igaüks. Peamine on mitte lasta kurjusel end halvata. On mõned väiksed, kuid olulised asjad, mida võib teha kes tahes. Siin on mõned võimalused.

1) Igal kolmapäeval 15.00-15.30 korraldab IRL Vene saatkonna ees piketi Ukraina toetuseks. Viimastel kordadel osales suhteliselt vähe inimesi, kuid siin on oluline isegi mitte osalejate arv, vaid järjepidevus: meie siin Eestis ei lase asjal ununeda. Ehkki pean kolmapäeviti Tartus olema, püüan võimalikult palju siiski isegi osaleda. Näiteks lähen ka homme. Seoses Mariupoli ohvriterohke pommitamisega on välja mõeldud uued plakatid. Ma kutsun kõiki, kel võimalik, piketile. See, et IRL korraldab piketi, ei tähenda, et üritus on seotud vaid erakondliku poliitikaga. Teretulnud on igaüks. Ja kui näiteks ka sotsid tuleksid oma punaste lippudega, oleks eriti vahva, kuna Euroopas on paraku levimas putinimeelne punane laine. Eesti sotsidel on võimalus näidata, et nad on teisest puust.

2) Isegi kui te ei osale otseselt poliitikas, tülitage poliitikuid. Kõikidel tasanditel. Alustada tuleb kohalikest omavalitsustest. Näiteks Tartu Linnavolikogu võttis vastu avalduse Ukraina seaduslike omavalitsuste toetuseks Ida-Ukrainas ja Krimmis ning ma tean, et Ukrainas hinnati seda solidaarsusavaldust kõrgelt. Oleks väga tore, kui Tartu initsiatiivi järgiks ka teised Eesti omavalitsused. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et Tartu Linnavolikogus on IRL opositsioonis, kuid sellegipoolest õnnestus see avaldus vastu võtta konsensuslikult. Nii et torkige oma esindajaid KOVides, et nad järgiksid Tartut, see on tõesti oluline asi.

3) Ärge unustage oma esindajaid Riigikogus, kes võiks tegutseda palju aktiivsemalt ja operatiivsemalt. Ukrainas toimuvad sõjakuriteod, mis ei ole Ukraina või Venemaa siseasjad, vaid on rahvusvahelise õiguse pädevuses. Riigikogul ja valitsuses on moraalne kohustus neile reageerida.

4) Ärge unustage meie esindajaid Europarlamendis. Võib jääda mulje (loodan, et ekslik), et praegu töötab kõige aktiivsemalt Yana Toom. Paraku on ta tegevus destruktiivne. Urmas Paet jagab väga kvalifitseeritud nõuandeid Eesti meedias. Loodan, et ta kasutab oma mandaati ka Brüsselis ja Strasbourgis. Ergutame teda.

5) Väga tähtsat rolli mängivad igasugused kodanikuühendused, MTÜd jne. Näiteks teeb väga tänuväärset töö MTÜ Vaba Ukraina. On veel igasuguseid abistamisvõimalusi. Lihtne on istuda käed rüpes ja mõelda, mida mina väike inimene teha suudan. Suudad, kui tahad. Sõda Ukrainas ei ole üksnes võitlus ühe riigi väärikuse ja territoriaalse terviklikkuse eest. Kaalul on euroopalikud väärtused ja lõppkokkuvõttes ka meie enda vabadus.

Sõjakuriteod Ukrainas

Maksim Videtskihh intervjuud andmas Eilses postituses tsiteerisin intervjuud Maksim Videtskihhiga, kes rääkis anarhiast ja kuritegelikust kliimast Ukraina separatistide poolt kontrollitud aladel. Seoses viimaste sündmustega on põhjust selle juurde tagasi tulla. Nimelt küsis temalt reporter, kas vastab tõele, et nad on vange tapnud. Ning Videtskihh räägib nuttes ühes episoodist, kui lahingus hukkus üks tema võitluskaaslane, kellel jäi koju väike laps, ning siis "ei jõudnud staabini" mitte kõik vangid, keda nad konvoeerisid. Nuttis ta aga mitte seepärast, et kahetses oma tapatööd, vaid et tal oli siiamaani kahju oma võitluskaaslasest. "Saage meist õigesti aru, oleme ju ka elavad inimesed." Kuuldused separatistide julmast vangide kohtlemisest ja isegi nende tapmisest olid levinud ka varem, kuid siin on tegu vahetu osaleja ülestunnistusega. Eile aga sai teatavaks, et "Donetski vabariigi" peaminister ja väejuht Aleksandr Zahhartšenko andis suulise korralduse "vange mitte võtta" ning ta teatas, et selline käsk olevat ettevalmistamisel.
"Peaminister" Aleksandr Zahhartšenko tööülesandeid täitmas Venemaa inimõiguste kaitse ühingu “Memorial” mõistis selle kuritegeliku kasu karmilt hukka ja tuletas meelde, et 1949. aasta Genfi konventsiooni 3. artikliga on selline tegevus keelatud ning järelikult on tegu sõjakuriteoga. Ma tahan loota, et Eesti ja EL ametivõimud ei jäta seda tähelepanuta ja ei piirdu tavapärase näpuviibutamisega, vaid astuvad konkreetseid samme kurjategijate ohjeldamiseks.

Ukraina kriis: Venemaa agressiooni järsk eskaleerumine

Michael Bociurkiw Hetkel, kui ma neid ridu kirjutan, toimuvad Ukrainas eri rinnetel verised kokkupõrked. Viimaste päevade jooksul on Venemaa nn Donetski vabariiki sisse toonud sadu tanke ja soomukeid. Juba eile ületasid "separatistid" Minski kokkuleppega markeeritud piirid ja vallutasid sadu ruutkilomeetreid. Täna algas strateegiliselt oluline pealetung Mariupoli suunas eesmärgiga ühendada Venemaa kontrollitud territooriumid Ida-Ukrainas ja Krimmis. Paralleelselt käivad diversiooniaktid Ukraina vägede tagalas, lõhatakse sildu. Eesmärk on läbi lõigata kommunikatsioone ja katkestada Ukraina vägede varustusteekonnad. On täiesti selge, et seda viivad läbi kvalifitseeritud Vene üksused, mitte aga separatistidest vabatahtlikud.

Juba harjumuspäraselt saadab Venemaa agressiivset tegevust diplomaatiliste kanalite kaudu edastatav valedelaviin. Siinkohal tahan juhtida tähelepanu ühele aspektile, mis on vähemalt Eesti ajakirjanduses tähelepanuta jäänud. Nimelt apelleerivad Lavrov ja teised Vene diplomaadid pidevalt OSCE hinnangutele. Tõepoolest, seal viibivad OSCE vaatlejad ei kinnita Vene vägede sisseviimise fakti. Ning põhjus on lihtne ja nad ise ka seda tunnistavad: separatistid lihtsalt ei luba neid Ukraina-Venemaa piiri juurde, nende vaatlusdroonid aga pidid maanduma, kuna neid segati kindlakstegemata allikast. Venemaa omalt poolt laiutab käsi, et separatistid ju Venemaale ei allu. Üldiselt võiks sellisel juhul kontrollida piiri Venemaa poolelt, kus vist ei tohiks tegutseda mingisugused isehakanud relvavennad. Selleks aga OSCEl mandaati pole.

Ukraina võimud aga teeb murelikuks see, et OSCE vaatlejate seas on palju Venemaa esindajaid. OSCE kõneisik Michael Bociurkiw eitas seda infot, kuid tunnistas, et valdav osa vaatlejaid on vene keelt kõnelevad isikud ning valitud on nad seepärast, et täita efektiivsemalt oma kohustusi. Paraku aga jääb kahtlus, et need vaatlejad on mitte üksnes venekeelsed, vaid ka venemeelsed. Igal juhul on korduvalt olnud nii, et OSCE ei märka rikkumisi, mille fikseerivad mitte üksnes Ukraina esindajad, vaid ka NATO luureandmed.

Kannatavad mitte üksnes Mariupoli jt Ukraina poolt kontrollitud alade elanikud, veel suuremad kannatused on elanikel, kes asuvad separatistide kontrollitud territooriumil. Anarhia, organiseeritud kuritegevus, sõjapealikute vägivald ja omavoli -- kõik need on igapäevased nähtused, mis tekitavad nördimust mitte üksnes kohalikes elanikes, vaid ka idealistlikel kaalutlustel sõdima tulnud Venemaa rahvuslastes. Vrd intervjuud endise eriväelase Maksim Videtskihhiga, kes rääkides pikalt totaalsest varastamisest, korruptsioonist ja vägivallast, võtab läbielatu kokku aforistlikult: kellel on suurem püss, selle käes on seadus.

Kui rindejoonel teevad ilma Venemaa eriväelased, siis tagalas peremehetsevad irregulaarsed üksused, et mitte öelda banded. Sõja esimestel etappidel paistsid nende seast eriti silma kasakad oma imposantse väljanägemise ja distsiplineerimatusega. Viimasel ajal aga on järjest rohkem esil tšetšeenid, kes tunnevad end Donetski vabariigis väga koduselt. Näiteks röövisid nad Donetski vabariigi endise kuberneri Pavel Gubarevi. Maskides tormati tema kontorisse, visati näoli põrandale, pandi kott pähe ja viidi ära. Järgmisel päeval, st 20. jaanuaril lasti vabaks -- arusaamatus. Sellest kirjutas Gubarev ise oma Facebookis ja sissekanne lõpeb sellega, et ta ootab kontakti Ramzan Ahmatovitšiga (st Kadõroviga). Teisisõnu, Kadõrov, aga mitte nt Vene jõustruktuurid kontrollivad seda, mis Donetski vabariigi tagalas toimub.

Tšetšeenid tunnevad end Donetskis nii koduselt, et mõistavad ka omakohut. Alljärgneval videol näeme välikomandör Dikijt (Metsik) ja tema gruppi, kes tulid Donetski kättemaksuoperatsiooni läbi viima. "Te arvate, et see on teie maa, aga see on meie maa!"

Tšetšeenide kaasamisel Venemaa räpastesse aktsioonidesse on pikk eellugu. Rahustamaks mässulist Itškeeriat kasutas Putin kompleksset meetodit: halastamatu sõjaline mahasurumine ühendati väga suurte rahasüstidega vabariigi majandusse ja liidrite äraostmisega. Suur hulk võitlejaid aga integreerus FSB kontrollitava Venemaa allilma. Paar aastat tagasi oli igal endast lugupidaval tšetšeenist löömamehel taskus FSB töötõend (vähemväärtuslikud olid miilitsa, prokuratuuri jt jõustruktuuride tõendid). Tulemusena vahetas 2013. aastal FSB välja kõigi oma töötajate töötõendid ning paljud tšetšeenidest kriminaalid jäid ilma dokumendita. Nüüd aga said nad Donetski vabariigist dokumendid, mida ka uhkusega sotsiaalmeedias demonstreerivad. "Peaminister" Aleksandr Zahhartšenko väljastatud tõend erilise tähtsusega ülesannete täitmiseks Järgmisel videol tutvustab ühe tšetšeenide salga komandör oma üksust, kus on umbes 300 võitlejat, kõigil, nagu ta ütleb, 10-20-aastane võitlusstaaž. Ühelt poolt nimetab ta neid kõiki vabatahtlikuteks, teiselt poolt ütleb, et kõik on Venemaa sõjaväe ohvitserid (see on Tšetšeenia võitlejate üks eripära, et lihtsõdureid nende hulgas tavaliselt pole). Siin aga näeme tšetšeene tegutsemas. Vene sotsiaalmeedias tekitas elevust nende leksika ning see, et Allahi nimi on kõrvuti kõige räigema sõimuga. Mina aga tahan juhtida tähelepanu sellele, et nende miinipilduja on üles pandud asulas. See on terroristide tavaline meetod: kui nüüd tulistatakse vastu, saavad suure tõenäosusega kannatada tsiviilelanikud. Millest omakorda saab propagandapunkte. Allahu Akbar! Joptvoju matj, bljatj! Allahu Akbar!