Mihhail Lotman's Blog, page 23

Krossijooks

Pehmet maandumist! Krossi hüppest sain teada mitte lehest, vaid mind tänaval kinni pidanud üleaedselt. Hiljem tõid veel paar inimest mulle rõõmusõnumi, kusjuures üks parastas IRLi, teine Krossi. Kui nad aga ootasid, et hakkan nüüd Krossi arvustama, pidid nad pettuma. Üldiselt suhtun ülejooksikutesse halvasti, kuid nimelt Krossile teen erandi. Asi pole selles, et mäletan teda veel väikese poisikesena, kellele tõin oma venna judoraamatuid, vaid ta ongi seiklejatüüp ja võimalik, et tal hakkas meie seltskonnas lihtsalt igav. Need põhjused, mida ta ise nimetab, on ka õiged. See ei ole üksnes ettekääne: kooseluseaduse ja kodakondsuspoliitika osas on tal teatud lahkarvamused IRLi peavooluga, millesse ka mina kuulun. Samas arvan, et IRLi-suguses rahvaerakonnas oleks kohta ka nii Krossile kui Alenderile. Lisaks peavoolule on meil IRLi rahvuslaste ühendus, samuti mitteformaalne grupp liberaalsemalt meelestatud liikmeid. Aga see on tema valik ja ma respekteerin seda. Soovin talle edu rivaalide juures.

Kes kardab Virginia Woolfi?

Jürgen Ligi on tagasi astunud. Kas kaotaja või võitjana?
Lõpetasin viimase sissekande veendumusega, et selles näotus loos võib olla ainult kaotajaid, võita pole kellelgi midagi. Eksisin. Vabandan. Juba praegu võib näha, kuidas sellest õnnetust juhtumist lõigatakse kõvasti profiiti. Arvasin küll, et just selliseid sõnavõtte, nagu minister Ligi endale lubas, ootavadki meie vaenlased, kuid niisugust juubeldamist, mis toimub näiteks venekeelse Delfi kommentaariumis, ei osanud ma siiski ette näha -- käib lausa rahvapidu: eestlaste maskid on langenud! Asi on juba ületanud Eesti piirid ja seda lutsukommi annab veel pikalt nautida.

Ma ei julge ennustada, kas Keskerakond saab nüüd sellest valijaid juurde (siiski usun, et pigem saab), kuid selle erakonna putinoidsem tiib sai oma konsolideerumiseks lisaressurssi. Samamoodi said tuult tiibadesse parlamendivälised äärmusrahvuslased. Kuid sellegipoolest ei hindaks ma viimast seika üle, kuna Reformierakond röövis järjekordselt nende show. Ka Keskerakonna rõõm jääb tagaplaanile, tundub, et põhilised võitjad on nimelt asjaosalised: Reformierakond ja sotsid. Läbinägelikult märkis juhtumi ühes esimeses kommentaaris Urmo Soonvald, et tegu on Jürgen Ligi isikliku pronksiööga. Sellest päris pronksiööst said Reformierakond ja peaminister Andrus Ansip suure sotsiaalse kapitali rahvuslike huvide eest võitlejana, mitte kunagi ei ole erakond ja peaminister nii populaarsed olnud kui pärast seda*.

Ka praegu koonduvad entusiastlikud Ossinovski paikapanemise nautijad liberaalse erakonna lipu alla. Lõpuks ometi julgeb keegi nimetada asju nende õigete nimedega. "Ega Ligi ei öelnud ju midagi valesti," kostab erinevatelt pooltelt. Need aga, kellele tundub, et Ligi sõnad on täiesti lubamatud, lausa šokeerivad (ja ma ei pea siin silmas sugugi venelasi),  tunnevad tugevat sümpaatiat sotside vastu. Ja nii mõnigi juba teatas nende toetamisest. Seega võiks edu puhul õnnitleda täiesti erinevaid jõude.

Hall oravhunt (allikas: http://s185.photobucket.com/user/loke...) Paraku on aga nii, et kui sellest asjast keegi võidab, siis on ka kaotajaid. Kaotajad on kõik need, kes võitlevad Eesti ühiskonna sidususe ja jätkusuutlikkuse eest, need, kellele riiklikud huvid on tähtsamad kui hetkeline isiklik või erakondlik kasu. Ning kui asi juba rahvuspinnale taandada, siis loomulikult on kaotajateks rohkem eestlased kui venelased. Eesti Vabariik on eestlaste rahvusriik. See tähendab, et riigil lasuvad kindlad kohustused Eesti rahvuse, keele ja kultuuri hoidmisel ja et ta ei vastuta ühegi teise keele ja kultuuri heaolu eest (mis muidugi ei tähenda kellegi diskrimineerimist, EL kõrged inimõiguste standardid on Eesti Vabariigis tagatud kõigile). Ent see tähendab samas, et just eestlastel peaks olema selle riigi hea käekäigu ees suurem vastutus. Ühiskonna sidusus on selle heaolu lahutamatu komponent ja pole sugugi juhuslik, et nii mõnigi Eestimaa venemeelne tegelane töötab sellele vastu. Need, kes püüavad praegu halvustada või marginaliseerida Jevgeni Ossinovskit, annavad hoogu juurde Yana Toomi või Mihhail Stalnuhhini taolistele poliitikutele.

Ligi on kurtnud, et tema sõnad on kontekstist välja rebitud. Ja nad tõesti on seda. Kuid kontekstis vaadelduna on pilt veel kurvem. Vana kooli mees Margus Reemets kiitis Jürgen Ligi Facebookis "Ossinovski tasakaalukust". Kuus tundi hiljem reageerib sellele Ligi: "Ossinovski "tasakaalukus" pole muud kui juurtetus ja teadmatus./.../ Tema, sisserändaja poeg roosast erakonnast peaks olema üliettevAtlik, aga ta ei teagi vaadata." (säilitatud originaali kirjapilt). Lapsepõlvest saadik olen harjunud rahvusliku stereotüübiga, et eestlased on tasakaalukas ja viisakas kultuurrahvas, sisserändajad aga on kultuuritud, lärmakad ja ebaviisakad. Pean tunnistama, et sisserändaja pojana võtsin ma selle stereotüübi omaks ning olen Venemaale reisides olnud nii mõnigi kord häiritud sealsete kommete pärast. Nüüd aga saime Ligi käest teada, et just nomaadid ja nimelt oma juurtetuse pärast võivad lubada endale tasakaalukust. Tema aga ei pea oma sõnu kontrollima. Ma kardan, et sovetlik minevik on ka Jürgen Ligit mõjutanud rohkem, kui ta tahaks endale tunnistada.

Thomas Sowell on mõjukas USA majandus- ja sotsiaalteadlane Ning viimane. Sots Abdul Turay ütles, et Ligi oleks Suurbritannias, Prantsusmaal või Saksamaal oma kohalt läinud minutipealt. Ta tõi paralleele Enoch Powelliga, kes pärast oma kurikuulsat kõnet verejõgedest (1968) tagandati konservatiivide erakonna varikabineti ministri kohalt. "Powelli poliitiline karjäär oli igaveseks lõppenud," nendib Turay.

Paralleel pole korrektne. Esiteks ei saa võrrelda FB postitust avaliku ja hoolikalt ettevalmistatud kõnega (Powell oli väga populaarne kõnemees). Teiseks ei kutsunud Ligi kedagi diskrimineerima, aga just see oli Powelli põhipoint. Pealegi tundub nii mõnegi praeguse Briti Iseseisvuspartei (Independence Party) poliitiku sõnavõttude taustal Enoch Powelli kõne võrdlemisi mahe.

Veel aga olulisem on asjaolu, et Powelli kõne oli ülimalt populaarne -- ta sai üle saja tuhande toetava kirja, gallup näitas, et 74% britte jagasid ta seisukohti ja vaid 15% ei olnud temaga nõus. Aastatel 1969-1972 näitasid gallupid, et ta on populaarseim Briti poliitik**. Mis veel olulisem, arvatakse, et tema populaarsusel oli võtmeroll konservatiivide üllatusvõidul 1970. aasta üldvalimistel. Oxfordi analüütiku R. W. Johnsoni hinnangul tõi Powell erakonnale kaks ja pool miljonit uut häält, nii et poliitilise karjääri lõpust oli asi kaugel. Need, kes nõudsid Ligi tagasiastumist ja praegu rõõmutsevad oma võidu üle, valmistavad tegelikult ette tema peatset triumfaalset tagasitulekut. Mis võib-olla pole sugugi paha.

* Siinkohal pean vajalikuks meelde tuletada, et ise olin samuti pronksmehe teisaldamise poolt ning hääletasin vastavalt ka Riigikogus, kuid see ei tähenda, et ma kiidaksin heaks selle teostamise viisi (minu tolleaegsete sündmuste põhjalikumaid analüüse võib näha siin ja siin).
** "A Feb 1969 Gallup poll showed Powell the 'most admired person' in British public opinion" (Dumbrell, John 2001, A Special Relationship, pp. 34–35,).

Patriootide mängud

Meie veeklaasis läks tormiseks. Kired möllavad. Üks minister (Jürgen Ligi) sõimas teist ministrit (Jevgeni Ossinovskit) sotsiaalmeedias sisserändaja pojaks ja roosa erakonna liikmeks, solvates ministrit ennast, kõiki sisserändaja poegi (ja muidugi tütreid ka) ning üht valitsuserakonda. Ajakirjandus ka ei maga. Sellisel pidulikul puhul küsitleti läbi kõik poliitikud ja rallisõitjad, et kas on ikka vastik. Veelgi enam, otsiti välja ka see, kuidas ohver Ossinovski ise sõimab todasama Ligi. Nagu märgiti sel puhul FIFA protokollides, 1:1.

Veidi juhtunust. Nagu on meil kombeks, tegeletakse sõnadega, mitte nende sõnade taga olevate mõtetega. Sõnad on tõepoolest vastikud ja kahjulikud. Just selliseid avaldusi ootavadki meie poliitikutelt me vaenlased, just sellised sõnad kurvastavad meie sõpru. Aeg-ajalt sõnastatud ambitsioon kuuluda Põhja-Euroopa kultuuriruumi sai järjekordse tagasilöögi -- Ida-Euroopa mis Ida-Euroopa, kusagil Tšehhi ja Venemaa vahel (siiski viimasest palju läänelikum).

Aga kas need sõnad on tõesti nii solvavad? Sisserännanu pojana ei tunne mina ennast küll puudutatuna, kui mingit närvi see minus riivab, siis seda nimelt Eesti avaliku elu tegelasena. Minu sisserännanud isa tundis pidevat respekti ja tänulikkust Eestimaa ja eesti rahva ees. Seda õpetas ta nii mulle kui mu vendadele. Enne surma taotles ta Eesti kodakondsust ja sai selle. Mul, aga ma arvan, et ka Jevgeni Ossinovskil, kes on minu meelest eeskujulikult eestimeelne poliitik, on isa biograafia hästi meeles ja me arvestame sellega väga. Kui aga keegi, kes ilmselt kannatab koprolaalia sündroomi all, hakkab minu päritolu mulle nina ette hõõruma, on see tema isiklik probleem ja suhtungi temasse kui erivajadustega inimesesse.

Sotside roosaks nimetamine on aga lubamatu lahjendamine, ei tea, kas solvav. Erakonna ametlik värv on teadagi punane. Roosa erakond on meil pigem Reformierakond: liberaalse turumajanduse ja madalate maksude retoorika varjus peitub sotsialistlik maksupoliitika ning Eesti maksumäärad on Euroopas ühed kõrgemad, aga rahandus on meil juba aastaid nimelt Jürgen Ligi käe all. Veelgi enam, opositsioonis olles kritiseeris sots Ossinovski valitsuse maksupoliitikat parempoolsetest seisukohtadest lähtudes.

Kui nüüd aga püüda süveneda lahkarvamuste sisusse, siis peab tõdema, et probleem on reaalne ja omajagu õigust on mõlemal asjaosalisel. Küsimus on nimelt selles, kas meie praegustes hädades on süüdi neetud nõukogude minevik või peavad vastutama postsovetlikud valitsused (Ossinovski avalduse alatoonis langeb see vastutus ennekõike Reformierakonnale, mis on olnud alates 1995. aastast enamikus valitsustes, kusjuures sellel milleniumil suurema osa ajast peaministrierakond). Kui arvestada, et enne okupatsiooni oli Eesti oma majanduslikult tasemelt Soomega vähemalt võrdne, aga terve rea parameetrite järgi isegi ees, oleks väga silmakirjalik -- ükskõik kas sisserännanu või autoktooni poja poolt -- seda arvesse mitte võtta. Kuid samamoodi süüdimatu oleks klammerduda minevikku. Minevikku me muuta ei saa. Küll aga on meie teha tulevik.

Tagasi Ligi case'i juurde. Paljud nõuavad tema tagasiastumist, minultki on mitu korda selle kohta arvamust küsitud. Aga mul selle kohta arvamust pole, veelgi enam, ma arvan, et ma pole selles asjas arvaja. Kui sotsidele sülitati näkku ja nad hõõrusid selle laiali, andes asja otsustamise üle peaministrile (vähemalt väljendas seda ühemõtteliselt Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees Karel Rüütli), siis ei näe ma põhjust, miks teised peaksid sebima. Keskerakond muidugi. Neil on pakiline vajadus näidata, et teised ka. On loodetud, et opositsioonierakonnad võivad sellest kõigest midagi võita. Ma arvan, et sellest häbiväärsest loost ei ole kellelgi võimalik midagi võita.

Kummalised lood Europarlamendis

Lisaks eilsele postitusele tahan rõhutada järgmise -- nüüd juba enam mitte kõige värskema -- uudise tähtsust. Nimelt blokeerisid (loodame, et ajutiselt) Europarlamendi sotsiaaldemokraatliku ja liberaalse fraktsiooni saadikud koostöös nii parem- kui vasakäärmuslastega Sahharovi nimelise preemia andmise Euromaidani liikumise esindajatele. See on igati kahetsusväärne ja absurdne. Andrei Sahharovi -- suure vene humanisti -- ideed inspireerisid ka Maidani. Põhjused võivad olla erinevad. Kes vihkab läänt ja seetõttu armastab Putinit, kellel (nagu sotsidel) oli koostööleping Janukovitši Regioonide parteiga, meie tublidel keskerakondlastel-liberaalidel on koostööleping lausa Jedinaja Rossijaga. Kuid ükskõik, mis põhjused ka ei innustaks sotse ja liberaale, koostöö ekstremistidega ei kaunista samuti. Tahaks väga südamele panna meie saadikutele -- liberaal ei ole üksnes Yana Toom, vaid on ka Kaja Kallas. EPP liige Tunne Kelam ja roheliste fraktsiooni liige Indrek Tarand ilmselt manitsemist ei vaja. Eraldi tahan paluda Marju Lauristini, et ta kasutaks oma autoriteeti: Ukraina toetamine ei ole üksnes meie südametunnistuse, vaid ka julgeoleku asi.

Eesti saadikud pildile ei mahtunud

Meie mees Havannas

Paljud eurooplased ei võta Europarlamendi valimisi tõsiselt. Nii mõnigi kord arvatakse, et pullitegemisega saab väljendada oma negatiivset suhtumist riigi poliitilisse eliiti. Nii satuvadki Brüsselisse igasugused kummalised kujud. See asi pole kaugeltki nii süütu kui paistab. Veidrikud ja ekstremistid, kes võitlevad silmakirjaliku lääne tsivilisatsiooni vastu, leiavad Putinis endale liitlase. See "leid" ei ole sugugi juhuslik, kuna ka vene pool õngitseb neid innukalt.
            Asjal on teinegi külg. Sattudes Europarlamenti arvab nii mõnigi saadik end olevat kristallpalees või koguni elevandiluutornis. Ta võib tublilt osaleda parlamendi töös, kuid ta ei kasuta kaugeltki ära kogu oma mandaadiga kaasnevat autoriteeti. Aga tal on nii mõndagi teha väljaspool parlamendi seinu nii erinevates EL riikides kui ka oma kodumaal. Kahjuks ka siin näen ma suuremat püüdlikkust nende saadikute puhul, kes töötavad Euroopa väärtustele vastu.
            Yana Toom võiks olla teistele Eesti saadikutele heaks eeskujuks: mitte sisu, vaid innukuse poolest. Ta ei piirdu oma tööga Brüsselis, vaid osaleb aktiivselt ka Eesti poliitilises elus.
Paraku on pea kogu tema tegevus suunatud Eesti riiklike huvide vastu. Hiljuti läks ta koguni nii kaugele, et kutsus Tiškovi, kellest meil juba juttu oli, üles Eesti riiki kohtusse andma.
            Aga muidu tubli. Meil on nüüd samuti päris oma Ždanoka olemas.

Tartu volikogu avaldus Ukraina toetuseks

Eile võttis Tartu Linnavolikogu vastu avalduse Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks. Mul on hea meel tõdeda, et IRLi algatatud avaldust toetasid kõik volikogu fraktsioonid ühehäälselt.
        On olnud kõhklusi, kas sellised avaldused on ikkagi kohaliku omavalitsuse teema, ning pärast põhjalikku analüüsi on kõik fraktsioonid jõudnud üksmeelsele järeldusele, et on küll. Pealegi on Tartu volikogu avalduses rõhk solidaarsusel Ukraina kohalike omavalitsustega, mille võõrvõim on kas laiali saatnud või kõrvale tõrjunud, nii et Tartu omavalitsus on solidaarne Ukraina kohalike omavalitsustega.
        Avaldus lõpeb üleskutsega kõigile kohalikele omavalitsustele nii Eestis kui Euroopa Liidus üldse astuda samuti samme Ukraina omavalitsuste toetamiseks. Poliitika üldse ja välispoliitika sealhulgas ei ole vaid see, mida tähtsad asjapulgad teevad suletud uste taga. Me kõik osaleme poliitikas. Initsiatiivid ka välispoliitika valdkonnas võivad ja peavad tekkima ühiskonna kõikidel tasanditel. Meie hääl loeb. Tartu avaldus on juba leidnud Ukrainas kõlapinda. Mulle kirjutas kolleeg, kes praegu peab Ukrainas teaduse aseministri ametit, ja tänas väga Tartu Linnavolikogu, kinnitades, et sellised toetusavaldused on Ukrainale väga tähtsad.  
        Tahangi panna südamele Eesti kohalikele omavalitsustele ja ennekõike neile, milles IRLi hääl loeb, et nad kas ühineksid Tartu initsiatiiviga või võtaksid vastu oma solidaarsusdeklaratsioonid. 

Akadeemik Valeri Tiškovist ja Venemaa teadusest

Akadeemik Tiškovit ei lastud Eestisse. Pidi teine esinema klubis Impressum, mis FSB käepikendusena spetsialiseerub vene propagandale ja lääne, k.a Eesti laimamisele. Oleks võinud ka lubada. Aga võis ka mitte lubada. Praeguses pingelises rahvusvahelises olukorras on see igati arusaadav. Enesestmõistetavalt püüab vene propaganda nüüd selle intsidendi suureks puhuda. Mõelda vaid, akadeemik! Väljapaistev teadlane! Instituudi direktor! Tiškov lubab keelustada Eesti teadlastel sissesõidu Venemaale.

Härra Tiškov pole juba enam aastakümneid mingi teadlane, vaid teaduse suukorvistamisega tegelev funktsionäär, kellel pole tõsiseltvõetavate teadlaste hulgas ei läänes ega Venemaal mingit autoriteeti. Venemaal on palju häid teadlasi nii täppisteaduste kui humanitaaria valdkonnas. Kuid valdav enamik nendest on erinevalt härra Tiškovist korralikud inimesed ja nendega suhtlemiseks ei vaja me Venemaa teadusfunktsionääride heakskiitu.

Kiri senatile

Olen aastaid esitanud Ristija Johannese aariat "Hüüdja hääl kõrbes". Ikka valutades südant arengute pärast Eesti ülikoolides. Kaks aastat tagasi saatsin kirja Tallinna Ülikooli senatile, mis minu arvates pole siiamaani aktuaalsust kaotanud ja mille ma avaldan siin vaid veidi redigeeritud kujul.

Tallinn,
20.01.2012

Austatud kolleegid,

Viimased arengud Euroopa ja Eesti kõrgharidusstrateegias tekitavad minus sügavat muret. Juba nn Bologna protsess on selgelt samm vales suunas ning seda tõestavad ilmekalt muuseas kaks asjaolu.

Esiteks, isegi selle kavandajad ja läbiviijad ei uskunud, et nendest meetmetest on kasu, kuna näiteks arsti, aga ka inseneri jt ettevalmistamine on jäetud sellest protsessist välja. Ning põhjus on korraga nii ilmne kui küüniline: keegi ei läheks arsti juurde, kes on saanud Bologna süsteemi järgi hariduse. Samamoodi ei usaldaks me vastavaid insenere, arhitekte jne. Seega, ehkki deklareeritakse kõrghariduse kvaliteedi tõstmist ja elulähedaseks muutmist, on tulemuseks erialaselt ebaküpsete inimeste masstootmine. Seda järeldust toetab ka teine asjaolu: üks reformi eesmärke oli vähendada EL ülikoolide mahajäämust USA ülikoolidest.

Pärast selle edukat läbiviimist on tõdetud ka Euroopa komisjoni tasemel, et mahajäämus on juba kõvasti suurenenud ja jätkab suurenemist. Kuid EL ongi kuulus selle poolest, et valeks osutumine ei ole siin kunagi otsuste muutmise põhjus. „Eteenpäin, sano mummo lumessa”, nagu ütlevad soomlased. Paraku on ka Eestis korduv sama reha peale astumine muutunud reformaatorite seas millegi rahvusspordi taoliseks.

Kui rääkida konkreetselt Eestist, siis nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis näen ühte ja sedasama, minu meelest väga kahjulikku protsessi: kitsaste erialaainete piiramine, nende asendamine üldkursustega, millel on massiline osalus. Sellega kaasneb ülikooli õppetöö digitaliseerimine, mis iseenesest võib olla isegi kasulik, kuid muutub kindlasti kahjulikuks, kui loengute salvestused saavad abimaterjalide asemel nende asendajateks. See trend lähtub minu meelest täiesti väärast visioonist, et ideaalne tulevikuülikool on kas õppematerjalide arvutist ettemängimine või parimal juhul midagi arvutimängu taolist: quest, milles pärast lõksude vältimist, koletiste tapmist ja preemiapunktide kogumist, saad esimesel levelil BA, teisel levelil MA ja kolmandal levelil PhD (mängu)tiitli.

Selliste visioonide suurim puudus ei ole isegi see, et loodetav ideaalpilt on vähemalt humanitaarvaldkonnas teaduse surm, vaid see, et need lähtuvad praegu kehtivate tendentside ekstrapoleerimisest, st muuhulgas, et need on fantaasiavaesed. Ka minul on visioon tulevikuülikoolist, kus on õppeainete ja meetodite suur diversiteet ning põhirõhk kas tööl väikestes gruppides või lausa individuaalõppel. Igal juhul peab põhirõhk olema mitte standardiseeritud, vaid isiklikul lähenemisel ja mitte eelnevalt produtseeritud õppematerjalidel (st teaduse seisukohalt üleeilse, parimal juhul eilse päevaga), vaid nendel teemadel ja projektidel, millega õppejõud parasjagu ise tegeleb, seega need teemad ei ole talle mitte üksnes tuttavad, vaid isiklikult haaravad ning tegu on teaduse tänase või isegi homse päevaga.

Neid ohtusid näen ka mujal ja olen nende üle arutlenud oma Lääne-Euroopa kolleegidega (erinevatest riikidest ja ülikoolidest) ning meie arusaamad ja hinnangud on väga lähedased. Eestis lisandub paraku üldistele negatiivsetele tendentsidele veel oma spetsiifika. Nimelt katse piirata üldainete valikut kitsatest institutsionaalsetest huvidest lähtuvalt. Praegu saavutatud keeruline ja habras kompromiss lähtub institutsionaalsetest, mitte sisulistest huvidest. Sisuliste huvide all pean ma silmas õppurite huvi saada nii head erialast kui ka laiapõhjalist haridust.

Veel üks oluline aspekt. Olen korduvalt väljendanud, et õppeasutus, mis kujutab endast üksnes spetsialistide koolitamise kombinaati, ei saa olla ülikooli nime vääriline. Üks ülikooli tähtsamaid funktsioone ühiskonnas on olla teaduskeskus, kusjuures ülikooli spetsiifika teaduskeskusena seisneb nimelt selles, et teadus ja õppetöö mitte üksnes ei sega teineteist ega isegi mitte ei eksisteeri paralleelselt, vaid on omavahel lahutamatult seotud: teadusuuringud leiavad oma väljundi ja esmase aprobatsiooni loengutes ja loengukursused omakorda inspireerivad teadusuuringuid. Ma ei tea, võib-olla reaalainete puhul pole see nii oluline, kuid humanitaarainetes teadlane, kes ei ole samal ajal õppejõud, üldjuhul lihtsalt ei kvalifitseeru. Kui „kitsad“ kursused jäävad välja, siis paratamatult tõmbab see ülikooli üldtaset alla.

Palun mitte suhtuda sellesse kirja kui reaktsionääri hädaldamisse. Saan väga hästi aru reformi vajadusest ning reformijate headest kavatsustest. Aktsepteerin isegi soovi osaleda valitsevates protsessides... Ent ma näen, millisesse mülkasse pärivoolu ujumine lõpuks viib, ja tahaksin, et reformid Eesti ülikoolides lähtuksid sisulisest vajadusest, isegi kui see tähendab, et ujuda tuleb vastuvoolu.


Lugupidamisega
Mihhail Lotman

... ja veelkord ülikoolist

Mitu inimest on muret tundnud ja koguni avaldanud mulle pahameelt seoses laisa blogimisega. On ka nõutud arvamust kooseluseaduse kohta. Olen viimased nädalad olnud väga hõivatud, kuid see ei tähenda, et mul arvamus puuduks või et ma ei julgeks seda väljendada. Mis aga puudutab blogimist, siis avaldasin TÜ inglisekeelses blogis pikema variandi oma kirjutisest "Milleks universitas?"
        Pean seda teemat jätkuvalt oluliseks ning ma ei ole kindel, et meie praegune (kõrg)hariduspoliitika triivib õiges suunas. Ka see vajab pikemat käsitlust ja mul on selle kohta ka materjali.
Mõeldes Nishida Kitarōle

Andrei Makarevitši uus laul

Kord oli mul juba põhjust kirjutada muusik Andrei Makarevitšist. Tema uus laul annab veel kord põhjust rääkida temast kui inimesest, kes ei pretendeeri kangelase rollile, vaid on lihtsalt aus. Ausus pole praegu Venemaal au sees, kuid olen veendunud, et see aeg tuleb.
Laulu sõnad originaalis:
Рождаясь, не выбирают страну
И нам вовек не оборвать эту нить
Моя страна ушла на войну
И я не смог ее остановить
Кому власть да сласть
Кому сума да тюрьма
А я не в силах эту боль превозмочь
Моя страна сошла с ума
И я ничем не могу помочь
И что тут делать
И как тут быть
Если все отныне вверх дном
Не надо нимбы и крылья растить
Надо просто не быть говном
И я уверен только в одном
Пришла пора выбирать
Но если решил не быть говном
И жить легко и умирать
И жить легко и умирать
И жить и не умирать

...ja reaaluses tõlkes:

Sündides maad ei valita
ja me ei saa iial seda niiti katki teha
mu maa läks sõtta
ja ma ei suutnud teda peatada
kellele võim ja präänik
kellele kerjakott ja vangla
aga ma ei saa sellest valust üle
mu maa on läinud hulluks
ja ma ei saa midagi parata
ja mida teha
ja kuidas olla
kui nüüd on kõik tagurpidi
ei ole vaja kasvatada endale nimbust ja tiibu
on vaja lihtsalt mitte olla sitt
Olen kindel vaid ühes
on aeg valida
ent kui otsustasid mitte olla sitt
on kerge elada ja surra
on kerge elada ja surra
elada ja mitte surra