Mihhail Lotman's Blog, page 22

Uue külma sõja aktiivmeetmed

Desinformatsiooni oma vaenlaste eksitamiseks või diskrediteerimiseks kasutavad paljud valitsused, ja mitte ainult nemad. Nõukogude Venemaa esimestest aastatest peale oli desinformatsiooni loomine ja levitamine rajatud teaduslikele alustele ning erinevalt lääneriikidest ei olnud vastavate teenistuste vahendid limiteeritud. Haaratud ei olnud üksnes vastavad teenistused (NLiidu viimastel aastatel vastutas nende eest KGB peavalitsuse A-teenistus), vaid ka teised valitsusorganid ja ajakirjandus. Nii töötas NLKP Keskkomitee välisosakond ise vastavad süžeed välja ja levitas neid läbi lääne vennaspartei (st kommunistid) ja nende sümpatisantide, nagu töölisparteid, kommunistlikud ametiühingud, vasakpoolsed liikumised, patsifistid jne. NSVL saatkonnad välismaal levitasid neid ideid läbi mõjuagentide, aktiivselt levitati välismaal nõukogude ajakirjandust, sh nii inglisekeelset (Moscow News) kui ka venekeelset. Viimaste hulgas mängis erilist rolli analüütiline nädalaleht Za Rubežom, mis oli KGB täieliku kontrolli all (muide, sama ajakiri eksisteerib ka praegu ja on FSB kontrollitava informatsiooni levitaja ennekõike internetis, kuid mõistagi on selle mõju praegu kordades väiksem).

KGB know-how olid aga nn aktiivmeetmed. Skeem nägi välja umbes nii, et kusagil kolmandas maailmas avaldas mingi vähetuntud allikas (seda toimetust võidi kasutada "kasuliku idioodina", st toimetus ei pruukinud infoallikat teada ja võis koguni arvata, et see on nende uuriva ajakirjanduse tulemus) KGB poolt ettesöödetud informatsiooni, mis tavaliselt paljastas imperialistide sepitsusi. Mõnikord aga loodi varimeedia, kusjuures levitatav informatsioon oli tavaliselt nii absurdne, et isegi Za Rubežom poleks saanud seda avaldada. Nt et Lõuna-Aafrika Vabariik töötas välja rassirelva, mis tapvat ainult mustanahalisi (meenutab kangesti Švejki lugu kapralitevastasest elektrist) jms.

Üks tuntumaid ja edukamaid lugusid on aga see, et CIA töötas välja AIDSi viiruse ja tekitas Aafrikas epideemia. See inf avaldati kõigepealt India ajalehes "Patrioot", mis oli märkamatu madalatiraažiline väljaanne. Ajalehe oli KGB loonud juba 1962. aastal spetsiaalselt propagandaeesmärgil, kuid kaks aastakümmet hoidis see madalat profiili. Kuni tuli pommuudis AIDSist. Edasi oli vaja tekitada uudislaviin. Seda infi hakkasid publitseerima nõukogude väljaanded, kuid tsiteerides sõltumatut India ajalehte. Neid omakorda tsiteerisid paljud lääne väljaanded, kusjuures mitte üksnes vasakpoolsed. Järgmiseks oli vaja summutada uudise kriitilised analüüsid. Sellega tegeleti aktiivselt ennekõike kolmandas maailmas ja eriti Aafrikas. Teooriat toetasid "sõltumatud" eksperdid, nagu nt Saksa DV bioloog dr. Jakob Segal. Ajaleht "Patrioot" aga jätkas oma "juurdlust" ja publitseeris KGB poolt ettevalmistatud materjali nüüd juba edasiarendatud vormis, mis püüdis ümber lükata ka kriitikat. Sealt läks informatsioon teisele ringile.

Operatsiooni INFEKTION loetakse üheks kõige edukamaks KGB aktiivmeetmeks. Nii CIA kui ka erinevad meditsiiniteaduslikud organisatsioonid kulutasid hulgaliselt vahendeid ja energiat, et seda ümber lükata, kuid mida vähem on vandenõuteoorial alust, seda raskem on seda faktoloogilistest andmetest lähtudes kummutada. Et tegemist oli KGB fabrikatsiooniga, teatasid mõned ülejooksikud, kuid progressiivne avalikkus neid loomulikult ei uskunud. Alles 1992. aastal tunnistas Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistuse juht ja tulevane peaminister Jevgeni Primakov, et tegemist oli nimelt KGB aktiivmeetmetega. Sellega võiks asja pidada lõpetatuks, kuid vandenõuteoreetikuid see ei rahuldanud. Masin on juba hoo sisse saanud: praegu eksisteerib AIDSi vandenõu kahes variandis. Esimese kohaselt on AIDSi epideemia ikkagi CIA produtseeritud, vandenõuteoreetik Michael Meiers võrdleb seda holokaustiga (vrd tema uusimat üllitist "The Second Holocaust: How the AIDS Epidemic was Created in a CIA Black Operation", 2014). Või siis hoopiski, et AIDS on CIA ja Ameerika valitsuse väljamõeldis rahva hirmutamiseks või ravimifirmadele hiigeltulu toomiseks.

NSVL lagunemisega olid aktiivmeetmed sumbunud ja on arvatud, et Jeltsin andis korralduse need lõpetada. Küll aga tulid nad tagasi Putini valitsemisajal. Aktiivsete operatsioonide taassündi seostatakse Jugoslaavia sõjaga, kus ka NATO ja eriti USA kasutasid samuti aktiivselt desinformatsiooni (vrd nt uudiseid sadadest tuhandetest tsiviilohvritest Kosovos). Iga uue kriisiga kaasnes aktiivmeetmete plahvatuslik kasv. Siiski jäävad nad nii oma tulemustelt kui ka meetoditelt KGB-aegsetele kõvasti alla. Muidugi, uued tehnilised võimalused -- internet ja muu sotsiaalne võrgustik -- tõstab ka primitiivsemate skeemide efektiivsust. Seda näeme ka Eestis, kus mitte üksnes venekeelsed ja mitte üksnes venemeelsed, vaid ka nii mõnigi rahvuslik ja antiglobalistlik blogija või ajakirjanik (nimetaks siinkohal kas või Nõmme Raadiot) kasutab neile ettesöödetud informatsiooni tihti pahaaimamatult.

Jälgides venekeelset meediat (nii elektroonilist kui trükitud) jääb mulle viimasel ajal aina rohkem silma informatsioon, mis pärineb Austrias ilmuvast Contra Magazinist. Väljaanne nimetab end sõltumatuks uurivaks meediaks. Kodulehekülg näeb välja soliidne, palju rubriike-teemasid, kvaliteetne vormistus jne. Toimetus koosneb vaid kahest inimesest: André Eric Keller, kelle nimi seisab enamiku publikatsioonide all, ja Marco Maier, kes tegeleb põhiliselt tehnilise poolega. Punamust vormistus justkui annaks signaali, et tegu on anarhistliku kallakuga vasakmeediaga, kuid nii vasakpoolsus kui anarhism on omapärased: nad ründavad küll lääne ühiskonda ja selle institutsioone, kuid samas kiidavad aktiivselt takka Venemaa riiklusele ja president Putini konservatiivsele moraalile. Juba üksnes selle sisu tagant paistavad FSB kõrvad. Kui teha google'iga pisut analüütilist tööd, siis selgub, et läänes on see ajakiri täiesti tähtsusetu. Küll aga tõlgitakse ja republitseeritakse iga Contra Magazini artikkel vene meedias.

Tegemist on huvitava pöördega aktiivmeetmete orientatsioonis. KGB lõi välismaal libaväljaandeid selleks, et eksitada ennekõike lääne üldsust, FSB aga lollitab venelasi. Kogu Contra Magazini produktsiooni võib võtta kokku ühe lausega: läänes (ennekõike NATOS ja ELs) on kõik halvasti, Venemaal aga kõik hästi. Sellele lisandub veel pidev Putini kiitmine ja jutt sellest, kui suur autoriteet on tal läänes ja et näiteks sakslastele meeldib ta palju rohkem kui Merkel. Kui kommunistlik Nõukogude Liit oli vaenujalal läänemaailmaga, siis putinlik režiim on vaenujalal ennekõike omaenda rahvaga.


Vene juhtimismudel: stiimul, seisundid, tunded, situatsiooni nägemine, motiiv -- kõik on juhi kätes.
Öeldu aga ei tähenda, nagu Contra Magazini väljaspool Venemaad ei loetaks. Loetavuse geograafia on aga kõnekas: sellele viitavad aktiivselt mitte üksnes saidid laiendiga .ru, vaid ka .ua (Ukraina), .cz (Tšehhi), .am (Armeenia), .hu (Ungari), .kp (Põhja-Korea) ja .ir (Iraan).

Leidub ka saite laiendiga .ee. Põhiliselt on tegemist venekeelsete blogijatega ja marginaalsete väljaannetega (osa viiteid ei avane, neid annab vaid otsimootor). Siiski ei ole see väljaanne päris võõras ka eesti asjaarmastajatele. Sarnane leiab sarnase.
Kommentaarium "Kesknädalas"

Poeedi armastus ja surm

Pane mind pitseriks oma südamele, 
pitseriks oma käsivarrele!                 
Sest armastus on tugev nagu surm...
Ülemlaul 8, 6

Selle aastavahetuse postituse aines kasvas välja minu aastatepikkusest vene luule, ennekõike Joseph Brodsky uurimisest, ja on selle omamoodi kõrvalprodukt. Pean hoiatama, et puudutan siin mitut teemat, milles ma ei ole professionaalsel tasemel asjatundja. Ennekõike puudutab see soolist problemaatikat luules. Paraku oli mul rikkalikust feministlikust kriitikast ja sellest, mida nimetatakse gender studies, vähe abi. Niisiis tunnistan, et seisan õhukesel jääl ja osa minu üldistustest võib osutuda valeks.

"... kuni surm meid lahutab," tõotavad abiellujad läänekristlikus traditsioonis (idakristluses on vormel veidi teine, kuid selle sisu on sama). Ainult surm seab armastusele piirid. Kuid tõeline armastus ei taha leppida ka sellise piiranguga. Armastatu sureb, ent armastus jääb. Veelgi enam, kuni armastus kestab, ei ole ka armastatu päris surnud. "Armastus on tugevam kui surm," on üks kirjanduse arhetüüpilisi motiive. Eriti sageli kohtame seda aga luules, kuna luule ise on surmaületav jõud. See käib mitte üksnes armastusluule, vaid ka nt kangelaseepose kohta: kangelased on ammu surnud, kuid "Iliases", "Rāmājanas", "Shāhnāmés" jne elavad nad edasi.

Seos armastuse ja luule vahel on mitmetahuline. Esiteks on armastus üks levinumaid teemasid luules. Teiseks kirjutavad armastajad luuletusi ja nii mõnigi kord adresseerivad need oma armastatutele. Ning kolmandaks on armastus ja luule seotud nö tehnoloogiliselt: mees- ja naisriimid, riimide abielu, riim ise seob riimsõnu nii, nagu armastus südameid ja muide cuore-amore (süda-armastus) on riimide sünnimaal Itaalias juba nii stambiks kulunud riim, et viimasel ajal kohtab seda vaid popkultuuris. Kuid ka vastupidi. Kui Boriss Pasternakil oli vaja leida võrdlus oma armastusele, mis on tugevam kui surm, loob ta sellise kummalise formuleeringu: "Ma tahaksin, et pärast surma /.../ meid riimitaks üksteisega tihedamini kui süda ja südamekoda." Süda ja südamekoda ei riimu ei eesti ega vene keeles, kuid neid ei saa lahutada, nagu ei saa lahutada riimipaarilisi -- vastasel korral riim kaob ja paariliseta värss jääb orvuks (vene poetoloogilises traditsioonis räägitakse aga vallalisest /холостой/ värsist).

Kuid kõigepealt Brodskyst. Tema poeetikale pühendatud raamatu pealkirjastasin "Pistriku talvekarje: esseed Joseph Brodsky poeetikast ja surmast". Alapealkiri on mitmetahuline: tegemist on sellega, mida nimetatakse ambivalentseks antiteesiks. Erinevalt tavalistest antiteesidest (elu ja surm, luule ja proosa jne) viib ambivalentne antitees kokku teineteisega võrreldamatud asjad, kusjuures vastandamise/kõrvutamise loogika on samuti mitmetähenduslik. Surm ei ole Brodskyl üksnes loomingu teema, vaid poeetilise konstruktsiooni osa. Ning vastupidi: tema -- nagu terve rea teiste poeetide -- surm ise muutub kirjanduslikuks tõsiasjaks. Kuid luule ja surma omavahelistes seostes tuleb vältimatult mängu kolmas komponent: see on armastus. Oma raamatu teises trükis püüdsin seda teemat rohkem avada, k.a biograafilisest aspektist, mida esimeses trükis tahtsin vältida. See arendus jäi esimesest trükist peaaegu üldse välja, kuna puudutas paratamatult äsjalahkunud autori elust liiga intiimseid asjaolusid, mida ta ise, nagu ma tean, palus mitte avalikustada. Nüüdseks on olukord muutunud: kõik detailid ja kuulujutud on publitseeritud nii internetis kui ka paberil. Siiski käsitlen raamatus seda mitte niivõrd biograafilises, kuivõrd poetoloogilises tähenduses, ning Brodsky looming lisab olulisi nüansse igipõlistele Erose ja Thanatose teemadele. Hiljem tulin uuesti selle temaatika juurde, seekord seoses Dantega (Brodsky ja Dante: armastuse ruum traditsiooni taustal. Looming 10, 2013, 1391-1408).

Poeet armastab tütarlast, see sureb, kuid jätkab elu tema luules, kusjuures mitte kirjelduse objektina, isegi mitte vestluskaaslasena, vaid luuletuste tegeliku autorina: tema inspireerib, mõnikord lausa dikteerib kogu loomet.

See metafoorika kerkib võimsalt esile Dantel ja pärast teda kogu Euroopa luuletraditsioonis. Brodskyl aga võtab see teema uue pöörde: surnud armastus on tegelikult vaid mask -- selle võtab endale surematu muusa, mis on omakorda ka vaid mask, mille taga peitub keel. Oluline on aga, et tütarlaps ja muusa on naissoost, keel aga ei pruugi olla (nt kreeka, ladina ja prantsuse keeles on ta küll naissoost, aga võib olla ka kesk- ja meessoost, nagu vene keeles).

Niisiis, meie mõttelise pilgu ees seisab nooreks kauniks tütarlapseks maskeerunud muusa, kes sosistab poeedile midagi intiimset kõrva. Näiteks midagi sellist:

Paul Cézanne. Poeedi unenägu, e Muusa suudlus Luule ja eriti lüüriline luule on üldse armastusega tihedalt seotud, kuid Brodskyl on luule ja armastuse vahekorrast väga omapärane kontseptsioon. Toon siinkohal katke raamatu teisest trükist (TLÜ kirjastus, 2013):

Poeet on armastaja, kuid tema armastuses on midagi egotsentrilist, et mitte öelda nartsissistlikku, kuna armastatu on samal ajal tihtipeale tema enda hing, ning hing (psyche, anima) on juba puhtgrammatiliselt naissoost. Nii saabki poeet pöörduda armastatu poole väljendiga ‘mu hing’. Ent selle taga peitub muusa. 

Ning edasi juba Brodsky enda sõnastuses tema esseest "Altra ego" (teine mina, kusjuures konstruktsioon on naissoost, st poeedi teine mina on naine):

„Põhierinevus armastatu ja muusa vahel seisneb selles, et viimane ei sure. Sama kehtib muusa ja poeedi kohta: kui poeet sureb, leiab muusa endale järgmisest põlvkonnast uue kuulutaja. Teisisõnu, muusa tolkneb alati keele kõrval ja arvatavasti ei vaidle vastu, kui teda aetakse segi tavalise tütarlapsega. End sellise eksimusega lõbustades püüab ta seda parandada, dikteerides kord oma hoolealusele „Paradiisi” lehekülgi, kord Thomas Hardy luulet. Ühesõnaga, värsse, milles inimliku kire hääl asendub lingvistilise vältimatusega."  (lk. 94)

Henry Holiday. Dante ja Beatrice Reaalses elus -- aga ka poeet elab reaalset elu -- näeme tihti hoopis midagi muud. Brodsky mainib Thomas Hardy't ja Eugenio Montalet. Heidame pilgu nende muusadele.

Thomas Hardy (1840-1928) oli hinnatud romaanikirjanik (tema kuulsaim teos on "D'Urberville'ide Tess") ja samuti mitte just vilets luuletaja. Tema noorpõlveluuletused on täis maskuliinset romantikat, sõda, merereisid jne ja loomulikult ka armastus, midagi teisejärgulise Kiplingi taolist. On olemas stereotüüp, mille järgi kirjutab autor nooruses luuletusi, vanemaks ja targemaks saades aga läheb üle proosale. See stereotüüp on üldse kahtlane, Hardy puhul aga täiesti vale. Ta jätkas luuletamist paralleelselt proosaga, kuid tõeliselt suur luuletaja sai temast pärast ta abikaasa surma 1912. aastal.

Hardy oli pärit vaesest perekonnast ja hoolimata oma silmapaistvast andekusest ei saanud ta endale lubada kõrgemat haridust. Materiaalne kindlustamatus ei lubanud tal ka abielluda. Ta kohtus oma eakaaslase Emma Lavinia Giffordiga (1840-1912), kui nad olid kolmekümneaastased. Kuid abielluda sai ta alles nelja aasta pärast. Abielu ei olnud õnnelik. Hardy kurtis, et naine ei mõista teda, ja Emma Lavinia suhtus tema loomingusse tõepoolest halvustavalt. Eriti ei meeldinud talle romaan "Jude the Obscure", mida ta pidas pornograafiliseks ja kartis, et lugejad näevad siin autobiograafilisi motiive ja identifitseerivad ta Jude'i naisena. Samuti ei meeldinud talle ateistlikud toonid Hardy loomingus. Ei maksa mõelda, et Emma Lavinia oli mingi väikekodanlasest tagurlane. Vastupidi, ta oli sufražett ja osales aktiivselt naisõiguslaste liikumises. Siiski, kui ta jäi surmavalt haigeks, lubas ta endale arsti kutsuda, kuid mitte ennast üle vaadata.

Kuid kõik muutus naise surmaga. Hardy avastas, et ta ei olnud üksnes tema eluarmastus, vaid kogu tema elu mõte ja loomingu allikas. Ta kuuleb pidevalt naise häält ja fikseerib seda oma luules. On huvitav, et see teema -- surnud armastatu surematus -- esineb juba tema varasemas luules (Her immortality, avaldatud 1898), kuid pärast naise surma saab see hoopis teise kõla ja valu. Hardy'st sai vanaduspõlves tõepoolest suur luuletaja. "Tütarlaps", kelle taga peitub muusa, oli surmahetkel 72-aastane; siin on tema foto:
Hardy muusa -- Emma Lavinia Gifford Eugenio Montale (1896-1981), ajakirjanik ja luuletaja, Nobeli preemia laureaat, oli abielus Drusilla Tanziga (1885-1963), keda sõbrad kutsusid Kärbseks (Mosca) -- Montale kirjutab, et ta ei saanud kunagi aru, miks. Kui Drusilla suri, oli ta 77-aastane. Nagu Dantel ja Hardy'l on Montale viimase perioodi luule mitte üksnes pühendatud naisele, vaid kujutab endast katkematut dialoogi temaga, kusjuures selles dialoogis jääb naise hääl peale. Tähtis on see, mida tema ütleb, aga mitte Montale repliigid. Kuid siin on oluline erinevus Dantest ja Hardy'st. Beatrice õpetab Dantele tarkust. Emma Lavinia aitab Hardy'l leida elu tugipunkte. Mis aga puudutab Drusillat, siis neil Eugenioga olid tema surmatunniks kõik teemad juba ammendatud, jutud räägitud, nii et Montale luule koosneb vihjetest ja vastastikusest vaikimisest, mille tähendusest saavad aru ainult nemad kahekesi. Siin on Montale koos oma muusaga:
Anna Ahmatova jaoks ei seisnenud suurem õudus surmas, vaid selles, mida ta nimetas aja jooksuks. Dante, Hardy ja Montale näitavad aga ilmekalt, et tõelist armastust ei piira ei surm ega aeg. 77-aastane peaaegu pime Mosca oma vaagnaluumurruga oli Montale jaoks sama kaunis kui siis, kui nad esmakordselt kohtusid. Aeg ja vanus ei puutu asjasse. Ilu on absoluutne ja transtsendentne, ta ei kuulu sellesse maailmasse, vaid ta ilmutab end materiaalses maailmas kas Goethe Igavese Naiselikkusena või siis Bloki Kauni Daamina.

Surnud peigmees viib mõrsja endaga kaasa. Illustratsioon Gottfried August Bürgeri ballaadile "Lenore" Ma ei ole kunagi mõelnud luuletemaatikast ja -tehnoloogiast soolistes terminites. Mulle ootamatult selgus, et ilmaasjata. Sellised illusioonid ei ole olnud omased vaid mulle, samu arusaamu leiame ka mõnelt feministlikult autorilt. Näiteks kaasaegne vene poetess (millist nimetust ta vihkab, olevat poeet) Jelena Fanailova väitis, et kui teha pimetest ja paluda tuvastada, kas autor on mees- või naine, siis võivad tulla huvitavad tulemused. Sellise testi tegi Minski kirjandusteadlane Uljana Verina, kes valis eksperimendi jaoks grammatiliselt sooneutraalsed kontekstid. Sellegipoolest tuvastas tudengite auditoorium autori soo sajaprotsendilise täpsusega. Kuna ta kahjuks ei ava valimi suurust, ei saa ma siin hinnata eksperimendi usaldusväärsust, kuid midagi see ikka näitab.

Kogu see kompleks -- anima, muusa, armastatu  -- on iseloomulik vaid meesluulele. Midagi sellist -- või peegelsümmeetrilist -- pole ma naisluules kohanud. Võiks ju näiteks olla näiteid, kus surnud armastatu (mehe) hääl dikteerib naisluuletajale tema loomingut. Kuid seda ei ole. Kohtame hoopis vastupidist. Esiteks võib tütarlaps-muusa ilmuda ka naisluuletajale. Nagu näiteks Ahmatova luuletuses "Muusa": tütarlaps vilepilliga, kes autorit külastab, on seesama, kes dikteeris Dantele "Põrgu" leheküljed. See näide oli muusa kohta, nüüd aga surnud armastatust (neid oli Ahmatova elus rohkem kui üks). "Sa oled mu välja mõelnud" -- tundub, et brodskilik motiiv sa oled mu loonud, kuid Ahmatoval märgib see kohtumine mitte luule algust, vaid lõppu: "Sa tulid /.../ igaveseks tühjaks jäänud majja, kust tungles välja põletatud värsside parv." Igal juhul mingit inspiratsiooniallikat siin ei paista.

Teiseks, naisluules kohtame armastatu taltsutamise motiivi. Mõnikord võtab see koguni poetoloogilise vormi: naisautor püüab nagu uus Pygmalion vormida oma meessoost Galateiat. Toome seekord näite eesti luulest. Luuletus ja meessoost 'sina' moodustavad terviku ning naisautor püüab seda suruda vormi:

küll suruda sind karmilt tahtsin vormi
ma arvasin: ehk taltsutaks sind värss. /.../
                            (Eda Ahi, Luuletus)

Kolmandaks kohtame naisluules motiivi, millele ei ole paralleeli meesluules. See on surnud peigmehe tulek. Juba tsiteeritud Uljana Verina peab seda koguni naisluule arhetüüpiliseks motiiviks. Erinevalt meeste surnud armastusest, mis toob inspiratsiooni ja luule kaudu surematust, toob surnud peigmees surma, viib mõrsja endaga hauda. See motiiv on tuntud erinevate rahvaste folkloorist, seda seostatakse pulmarituaalidega ja sellel on paralleel: surnud mõrsja. Kuid peigmees ei lähe mõrsjaga hauda kaasa, vaid vastupidi, päästab ta lohe käest, puhastab tema sisikonna lohejärglastest ja äratab ta ellu. Ning nad elavad õnnelikult.

Ahmatoval ja Tsvetajeval, aga ka nt Anna Haaval kohtame veel üht motiivi, mida meesluulest ei leia: see on surnud autorist minategelane. Tsvetajeva pöördub juba oma noorpõlveluuletuses oma hauast mööduva meesterahva poole. Ahmatoval aga on see püsimotiiv, mis algab noorpõlvepoeemis "Sinise mere ääres", lõpliku kuju saab see luuletuses "Uusaastaballaad":

Uut aastat võtavad vastu minategelane, tema mees ja sõbrad. Laud on kaetud kuuele, kuid üks koht on tühi. Peremees tõstab klaasi: "Ma joon meie aasade mulla auks, milles me kõik lebame." Seepeale hüüdis sõber mulle otsa vaadates: "Aga mina tema laulude auks, milles me kõik elame." Kolmas külaline ütles aga: "Me peame jooma selle eest, keda veel meiega pole."

Venelaste komme on meenutada lahkunuid uusaastaööl toostiga. Ahmatoval on aga vastupidi: surnud joovad veel elava auks.

Ning lõpuks teema, mida ma peaaegu üldse ei valda: homoerootiline luule.

Traditsioon seostab Sapphod lesbilise armastusega, kuid tema luules homoerootilisi motiive ei ole. Tõsi, radikaalne feministlik kriitika ei ole minuga nõus ja nii mõndagi kujundit interpreteeritakse seal homoerootilisena. Seksuaalsus on Sappho luules aga seotud pulmarituaaliga (tõstke sarikad kõrgele, puusepad). On hirm neitsilikkuse kaotuse ees ja surmahirm abiellumise ees, kuid need kõik on pulmarituaaliga seotud arhetüüpsed motiivid. Võib-olla kõige kuulsam homoseksuaalse armastuse ja surmateemaga seotud luuletus on W. H. Audeni "Funeral Blues". Tema surnud armastatu oli tema jaoks kõik, kogu universum, millel pärast tema lahkumist ei ole enam mingit mõtet. Ta oli kõik, k.a minategelase luule. Kuid selline oli ta ainult eluajal. Nüüd, kui ta on surnud, ei ole enam midagi.


W.H.Auden (1907-1973) Võtame kokku. Ma ei oska öelda, kui representatiivne on selline arusaam, kuid praegu joonistub vähemalt mustandina välja järgmine pilt. Kui meesluule üks arhetüüpe on surnud armastatu, kes toob läbi loomingu surematuse, siis naisluules toob surnud armastatu vaid surma. Mis aga puutub homoseksuaalsesse luulesse, siis siin ei leidnud ma surmataguse armastuse ja üldse transtsendentse armastuse motiive. Ning selle poolest erineb see nii meeste kui naiste armastusluulest.

Üks laps on sündinud meile

Andrei Rubljov (?). Kristuse sünd (15. sajandi ikoon) Sellel ikoonil, nagu teistelgi vene õigeusu klassikalise perioodi kujutistel, on palju elemente, mis ei pärine otseselt pühakirjast, vaid suulisest pärimusest. Nt kellega räägib Joosep maali vasakus alumises nurgas? Arvatakse, et see on Joosepi poeg esimesest abielust, kes seab kahtluse alla pärispatuta lihakssaamise. Kuid kindlust selles ei ole.

Minu jaoks aga kõige suurem mõistatus on seotud sellega, et klassikalise perioodi vene ikoonidel, st enne lääneeuroopa maalikunsti mõjude ilmnemist 17. sajandil ei ole kompositsiooni keskpunktiks Jeesus, vaid Maarja, kes ei vaata Jeesuse poole, veelgi enam, ta vaatab vastassuunas. Mõnikord on tema pilk suunatud Joosepi poole, kes on selja keeranud nii temale kui lapsele. Seda viimast ka bütsantsi kujutistel, vrd 12. sajandi freskot:
Varasematel kujutistel (st enne kirikulõhet) seda ei ole, vrd nt 7.-9. sajandiga dateeritud lihtsakoelist bütsantsi ikooni, mis on säilinud Siinai kloostris, kus Maarja vaatab last, aga mitte neile selja pööranud Joosepit:
Sellel ikoonil on demonstratiivselt kujutatud Jeesust mitte üksnes kompositsiooni keskpunktis, vaid teda ja jõulutähte moodustamas maailma telge.

Tavaliselt seletatakse seda nii, et Maarja on pärast jumalapoja ilmale toomist endasse süübinud ja väljendab täielikku rahu. Keskaja inimene õigeusu bütsantsis ja Venemaal ei vaadanud kompositsiooni tervikuna, vaid iga figuuris eraldi sümboliseeris talle mingit kujundit või lugu. Selline on juhtiv tõlgendus, mulle aga tundub, et mingi saladus siin siiski on.

Lääne traditsioonile on selline kompositsioon võõras, vrd nt 12. sajandi mosaiiki Cappella Palatinas. Joosepi istub küll seljaga Maarja ja Jeesuse poole, aga tema pilk on suunatud üle õla neile.
Kui aga tulid lääne kunsti mõjud, muutusid nii ikooni kompositsioon kui semantika. Nüüd näeme harjumuspärast pilti, kus osalised imetlevad vastsündinud jumalapoega.  Maarja ja Joosep ei keera Jeesusele selga; kuid ei vaata Teda: nende näod on suunatud vaataja poole.
17. sajandi ikoon

My name is Puusepp. Uno Puusepp.

Venemaa propagandamasin produtseeris järjekordse sensatsiooni. Tagasihoidlik kapo tehnik olevat aastaid olnud Venemaa superagent, kes nurjas ameeriklaste Venemaa vastu suunatud aktsioone ning informeeris FSBd kapo ja CIA tegevusest. Kõik andmed, mis jõudsid kapo peadirektori lauale, olevat samaaegselt sattunud Moskvasse Lubjankale FSB peadirektori lauale. Wow! Lausa Bond, Abel-Fischer, Zorge ja Mata Hari ühes isikus.

Kõige rumalam, mida sel puhul teha ja mida paraku teatud määral on juba tehtud, on hakata seda soperdist ajakirjanduses tõsiselt analüüsima, veel vähem mingeid komplekse põdema. See oleks täpselt see, mida saatetegijad taotlesid. Järjekordselt olen üllatunud eesti ajakirjanduse naiivsusest (oma viga, oleksin pidanud juba harjuma), mis läheb vaenuliku propaganda õnge ning tituleerib igasuguseid sulisid ja kaabakaid ekspertideks. Nii on tituleeritud Igor Korotšenkot -- eruohvitseri, kes saadeti amoraalse käitumise pärast Vene armeest erru (peab ikka kõva amoraalsus olema) ja kes nüüd esitleb end  meedias sõjanduseksperdina, tegelikult aga toitub FSB laualt pudenevatest raasukestest. Lihtsalt meeldetuletuseks: ta oli üks nendest, kes teatas, et tal on tõendeid selle kohta, et Malaisia reisilennuki tulistasid alla ukrainlased. Hiljem esitatud tõendid olid nii primitiivne võltsing, et neist taganesid isegi Venemaa diplomaadid.

Eriti kohatu on aga, kui seda vusserdist hakatakse kasutama valimisvõitluses. Ma ei tea, mis eesmärgiga hakkas endine kapo direktor, hiljem aga sotside liider Jüri Pihl mustama Raivo Aegi. Pealegi selgus, et süüdistused on alusetud, igatahes mingit dokumenti tal esitada ei ole ja arhiivides seda samuti ei leidu. Arusaamatul kombel mängib siin Pihl FSBga kokku: nimetatud saatest oligi suur osa pühendatud Raivo Aegi diskrediteerimisele, eriti seoses sellega, et ta osaleb Riigikogu valimistel. See, et vene propaganda näeb Aegis nii ohtlikku vaenlast, on minu silmis hoopis talle tasuta reklaam.

Siiski on ühes mõttes see saade Eestile kasulik. Üldiselt ükski luure oma agente ise vabatahtlikult ei avalikusta. Eriti väärtuslikke. See, mida praegu Puusepaga tehti, näitab ühelt poolt, et erilist väärtust tal ei olnud, kuid teisalt, et FSB on poliitilistel eesmärkidel valmis oma agente paljastama. Mis tekitab siin külmutatud agentuuris rahutust. Vrd kas või Vladimir Pooli tänast kommentaari. Äkki tasuks seesama Vladimir Pool, nagu ka Rein Sillar ja teised KGB juhid, kes siiamaani on omertàst rangelt kinni pidanud, kaposse kohvile kutsuda ning küsida, kas tõepoolest on mõtet jääda koeralikult ustavaks asutusele, kes oma endiste töötajate suhtes suurt ustavust üles ei näita.

Itaallase uskumatud seiklused Eestimaal

Giulietto Chiesast ja klubist Impressum oli meil juba juttu. Nüüd tuli Chiesa uuesti (ilmselt hakkas meeldima), kuid seekord nii libedalt ei läinud.

Ta vahistati, mis tekitas väikese rahvusvahelise skandaali (Eesti saadik Itaalias kutsuti vaibale), seejärel vabastati ning saadeti Moskva rongile. Kuid vahepeal andis ta hotellis pressikonverentsi, milles sõimas eestlaste näo täis ja lubas tagasi tulla ("I will be back").

Pole vähimatki kahtlust, et Chiesa on Moskva agent ja meie vaenlane. Kas ta aga tuli vahistada ja siis riigist välja saata, ma ei tea. Võib-olla oleks targem tühjast mitte välja teha. Aga kui juba vahistada, siis välja saata nii, et ta saaks kobiseda kusagil mujal. Praegu aga korraldasid Eesti võimud talle unelmate publicity. Mis pole hea.

Unustatud aastapäev

75. aastat tagasi, 14. detsembril 1939 heideti NSVL välja Rahvasteliidust. Otseseks põhjuseks oli agressioon Soome vastu. 4. detsembril informeeris Soome esindaja Eino Rudolf Holsti Rahvasteliitu Nõukogude agressioonist ja sellest, et Nõukogude Liit on denonsseerinud kõiki kahepoolseid leppeid.

Järgmisel päeval vastas Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Molotov, et Nõukogude Liit ei ole Soomega sõjas ega ähvarda Soome rahvast, kuna sõlmis juba 2. detsembril vastastikuse abi ja sõpruse lepingu Soome Demokraatliku Vabariigi valitsusega. Tegemist oli nukuvalitsusega, mis moodustati Terijokis ja mille eesotsas oli kommunist Otto Kuusinen.

Paralleelid Donetski ja Luganski Rahvavabariikidega on liigagi ilmsed.
Ajaloolise lepingu allakirjutamine Kremlis. Ždanov, Vorošilov, Stalin, Molotov ja Gollum

Sünnijärgsed sotsid

Skandaalsed plakatid sotsiaaldemokraadi Tammsaarega tegid mulle palju nalja ja ma ei tundnud end nendest puudutatuna. Rumalaid vigu võib teha igaüks ja teisedki ei ole seda võimalust kasutamata jätnud.

Olekski ju võinud teatada, et tehti viga, reklaamitegijad eksisid jne. Selgus aga, et asi on naljast kaugel. SDE kodulehel näeme härra Juske vastavateemalisi videoloenguid ning erakonna erinevad juhtfiguurid, nagu Indrek Saar, Maimu Berg jt õigustavad plakatite valesid. Veelgi enam, nüüd teame, et tegu on läbimõeldud reklaamikampaania avalöögiga: alguses esinevad kõik need Tammsaared ja Tuglased nö soojendusbändi rollis, valmistades lava ette tõelistele tegijatele. 
Bakunin kõneleb tööliste kongressil Baselis 1869. aastal. Miks ma sel teemal siiski otsustasin sõna võtta, on see, et üllatavalt paljud noored sattusidki ettevalmistatud lõksu. Põhjus on lihtne: ei tunta ajalugu, ei tunta ka tänapäeva poliitilist maastikku. Kuid ajalugu tunnevad kindlasti sotside ideoloogid, kellest nii mõnelgi on veel nõukaaegne haridus, mõnel koguni teaduskraad nn ühiskonnateadustes. Otsustavaks sai mulle asjaolu, et ka eestikeelses Vikipeedias on informatsioon sotsiaaldemokraatia kohta esitatud kallutatud kujul. Palju täpsem informatsioon on nt inglise wikis, kuid sellele, kes on tudeerinud algallikaid, on teada veel palju värvikaid detaile.

Tammsaare postuumne sotsiks värbamine ei ole selles loos ei kõige olulisem ega kõige jõhkram. Valed moodustavad siin kolm kihistust, neist üks on jäme, teine peenem ning kolmas on õige peenike. Sellest viimasest alustamegi. Kuid kõigepealt üks isiklik märkus.

Üldiselt pean ma sotsialismi inimvastaseks ideoloogiaks (miks, sellest võiks ükskord eraldi rääkida), kuid kohalikesse sotsidesse olen suhtunud pigem positiivselt, kuna esiteks on suur osa neist head ja intelligentsed inimesed, teiseks on nende punasus, kui sellele läheneda maailmavaateliselt seisukohalt, üsna lahja ja kolmandaks pole nad poliitikas sugugi fanaatikud, vaid mõnusad oportunistid, kes võimu nimel on valmis liituma ükskõik kellega, kas või selliste ilmavaateliste vastanditega nagu IRL, mida privaatsetes vestlustes nii mõnigi sots on nimetanud fašistlikuks erakonnaks.

Oma eneseesitlustes püüavad eesti sotsid igati distantseeruda marksismist ja revolutsioonilisest ideoloogiast. Esitatud ajalugu näeb välja umbes nii, et Eesti sotsiaaldemokraatial on kohalikud juured, see sündis kuidagi 1905. aasta revolutsiooni keerises, erakonnastuti 1907 ning aeti pidevalt rahvuslikku joont. Märkimisväärse sotside eelkäijana on Vikipeedias nimetatud Saksa sotsiaaldemokraati Eduard Bernsteini, kes "algatas sotsiaaldemokraatia eraldumise sotsialismist". Praeguseks peaks see protsess lõpule viidud ning sotsidel pole sotsialismiga enam midagi ühist.

Siin peitub üsna peenike vale. Tegelikult sotsiaaldemokraatia oli ja on marksistlik konstruktsioon. Sotsiaaldemokraadid, k.a Eesti omad, kuuluvad Sotsialistlikku Internatsionaali, mis on II Internatsionaali (mille mitteametlik nimi oli samuti Sotsialistlik Internatsionaal) järglane. Problemaatiline võib olla vaid see, kas tegu on otsese järglusega või oli vahelüliks nn Berni Internatsionaal. II Internatsionaal aga jätkas sealt, kus I Internatsionaal lõpetas. Seega võib jälgida järjepidevat joont Marxi loodud organisatsioonist kuni tänapäevaste sotsideni välja. Märkimisväärne on arengu loogika. Sotsiaaldemokraatia ajaloos näeme pidevalt kahe tiiva -- radikaalse ja mõõduka -- omavahelist võitlust, kusjuures eranditult on radikaalid need, kes löövad lahku ning moodustavad oma organisatsiooni. Mõõdukaid pole aga radikaalidega samasse organisatsiooni kuulumine häirinud. I Internatsionaal loodi 1864 Marxi egiidi all, 1868. aastal liitus sellega Mihhail Bakunin. Viimane oli anarhistist radikaalne revolutsionäär, kes põlastas Marxi väikekodanlikku mõõdukust ning muutus karismaatilise liidrina sotsialistlikus liikumises väga mõjukaks. 1872. aastaks oli rohkem kui kaks kolmandikku Internatsionaali liikmetest Bakunini pooldajad. Ülejäänute hulgast olid suurem osa Marxi järgijad, kuid oli ka väike osa Proudhoni pooldajaid. Radikaalid lahkusid ja sellega oli I Internatsionaal lõppenud.

Analoogiline lugu juhtus II Internatsionaaliga, kust radikaalsed sotsiaaldemokraadid Venemaal võidutsenud bolševikega eesotsas välja astusid ning moodustasid 1919. aastal III Internatsionaali (mitteametliku nimega Komintern). Seega oleks ebakorrektne rääkida mingisugusest rahvusvahelisest sotsiaaldemokraatiast, mis enne 1919. aastat vastandus marksismile. Segadust loovad aga mitte ainult Eesti sotsid.  Sotsinterni dokumentidest võib lugeda ühelt poolt seda, et nad on 1864. aastal (st Marxi) rajatud Internatsionaali järeltulijad, teisalt aga tähistati 1989. aastal Sotsinterni saja aasta juubelit, st oma asutamist arvestavad nad II Internatsionaali rajamisest. 1951. aastal võttis Sotsinterni I Kongress vastu deklaratsiooni, milles kapitalismi süüdistati kõikides ühiskonna pahedes, k.a fašismis ja natsismis (tegelikult olid mõlemad sotsialistlikud liikumised), kommunismi aga süüdistati sotsialistliku liikumise lõhestamises. Mitte sotsiaaldemokraadid ei eraldunud kommunistidest, vaid kommunistid kaldusid sotsialismi rajalt kõrvale, kusjuures see toimus alles pärast bolševistlikku revolutsiooni Venemaal. Ma tahan siin juhtida tähelepanu isegi mitte niivõrd ideoloogiale, kuivõrd retoorikale ja fraseoloogiale. Kes on õppinud NLKP ajalugu, tunnevad selle eksimatult ära. Ja pole ka ime, kuna nad tulenevad samast allikast. Ning kui me loeme, et "rahvusvaheline kommunism on uue imperialismi instrument", siis on see täpselt seesama sõnastus, millega kommunistid materdasid sotsiaaldemokraate.

Sellised on lood rahvusvahelise sotsiaaldemokraatiaga. Kuidas aga oli asi rahvuslikega, vaatame paaril olulisemal näitel. Kõige tähtsam on saksa näide, kuna Saksamaa on sotsiaaldemokraatia häll. Esimesena võttis SD nime kasutusele 1869. aastal August Bebeli ja Wilhelm Liebknechti Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (Sozialdemokratische Arbeiterpartei), mille platvormiks oli revolutsiooniline marksism. 1875. aastal ühinesid nad juba varem moodustatud Ferdinand Lassalle'i juhitud Saksa töölisparteiga (Allgemeine Deutsche Arbeiterverein), mis asus palju reformistlikumatel positsioonidel. Nii et ka Saksamaa SD ajaloos näeme algusest peale kahte suunda. Marx oli ühinemise vastane ning tema viimane suur teos "Gotha programmi arvustus" oli just sellele pühendatud. Katsed SD genealoogiat lähtuda Lassalle'i vastuseisust nn eisenachlastega (st Bebeli ja Liebknechti radikaalidest järglastega) on eksitavad, kuna lassallastel polnud probleeemi olla eisenachlastega samas erakonnas.
Lenini brošüüri esmatrükk
Venemaal loodi sotsiaaldemokraatlik partei (Российская социал-демократическая рабочая партия, VSDTP) 1898. aastal. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et ehkki erakonnal oli pikk ametlik nimi, nimetasid selle liikmed end nimelt sotsiaaldemokraatideks (vrd nt Lenini brošüüri „Mis on „rahva sõbrad” ja kuidas nad võitlevad sotsiaaldemokraatidega”, st Lenin nimetas ennast sotsiaaldemokraadiks). Ka selles parteis olid algul esindatud erinevad marksistlikud ja neile lähedased jõud, kuid alates 1903. aastast saab juhtfiguuriks Lenin, kes juurutab parteis nn demokraatliku tsentralismi põhimõtte (demokraatia nimi on säilinud, kuid sisuliselt tähendab see parteisisest diktatuuri). Nagu I Internatsionaaligi puhul tekkis sisemine lõhenemine radikaalideks (bolševikeks) ja mõõdukateks (menševikeks; eesti keeles tihti tõlgitud enamlasteks ja vähemlasteks, kuid tegelikult oli parteikongresse, kus enamlased olid hoopis vähemuses, ent said tänu diktaatorlikele meetoditele siiski oma tahte läbi surutud). Siingi olid lõhestajad nimelt radikaalid. Menševikud olid endiselt nõus olema nendega ühes erakonnas.
Nüüd veidi jämedama vale juurde. Eesti- ja Liivimaa kubermangud kuulusid Vene impeeriumi koosseisu ning kuni 1918. aastani kuulus suurem osa Eestimaa sotsiaaldemokraate Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse (VSDTP). Sotside reklaamikampaania jätab mulje, et kõik, kes on vähegi seotud mingi sotsiaalsusega, olid sotsiaaldemokraadid. Kuid praeguse Eesti territooriumil oli ainuüksi sotsiaaldemokraatlikke erakondi kaks: põhiliselt Eestimaa kubermanguga seotud VSDTP ning palju väiksem ja põhiliselt Liivimaa kubermanguga seotud Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Just sellesse viimasesse kuulusid plakatitelgi esindatud August Rei ja Eduard Vilde. Tõsi küll, ka see erakond ei tekkinud tühjalt kohalt, kuni 1907 kuulus erakonna looja Rei samuti VSDTPsse. Mis aga puudutab näiteks Friedebert Tuglast, siis ei kuulunud ta sellesse erakonda kunagi, kuid oli üheskoos Lenini, Kingissepa jt VSDTP liige. Hoopis skandaalne on minu meelest aga mitte parteitu Tammsaare, vaid vaenuliku esseeride partei liikme Gustav Suitsu kaasamine sotside kampaaniasse. Esseerid ehk sotsialistid-revolutsionäärid võitsid esimesed ja viimased vabad valimised revolutsioonijärgsel Venemaal, mille tagajärjel nad kuulusid likvideerimisele.
Pildil kujutatutest oli vaid Rei Eesti sotsiaaldemokraat. VSDTP liige Tuglas pildistamisele ei ilmunud. Sotsid astusid siin ohtliku sammu, kuna seos ühendustega, mille nimes figureerib sõna sotsiaal-, ei pruugi alati olla meeldiv ega isegi vasakpoolne. Näiteks Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit on praegu Saksamaal üks parempoolsemaid erakondi, parempoolsem kui nende alaline partner Kristlik-Demokraatlik Liit, Portugali Sotsiaaldemokraatlik Erakond on samuti paremtsentristlik. Ent ka vasakpoolses spektrumis võib olla soovimatuid assotsiatsioone. Blogija ckrabat kirjutab oma põhjalikus analüüsis: "Kui nüüd tuua ajaloolisi paralleele, siis kõiksuguseid sotsialistliku töö kangelasi pakub ajalugu hulgi – Adolf Hitler natsionaalsotsialist aastast 1919 või siis Eestimaa mees Alfred Rosenberg natsionaalsotsialist aastast 1918." Üldiselt mulle ei meeldi, kui Hitleri nime liiga kergelt kasutatakse, kuid antud juhul sotsid ise provotseerivad seda. Pealegi võib meelde tuletada, et nii mõnigi Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei antikapitalistlik programmiline seisukoht oli väga lähedane nende marksistlike rivaalide omadele (kui jätta välja antisemitism, siis 25 punkti programm, nagu Kommunistliku partei manifestki, näeb põhiliste majandusmeetmetena natsionaliseerimist ja kõrgeid makse). Ka Moldovas käib valimiskampaania. Üldiselt on oma kuulsusrikka minevikuga uhkustamine pigem omane konservatiividele kui progressistidele. Sotside ajalookäsitlus aga meenutab pigem NLKP ajalugu. Ühelt poolt esitatakse pooldajatena neid, kes seda sugugi polnud, teisalt aga kustutatakse põlu alla sattunud tegelased maha. Siinkohal võikski meelde tuletada mõningaid sotsiaaldemokraatliku liikumise figuure (tuletan veel kord meelde, et nii menševikud kui bolševikud olid mõlemad sotsiaaldemokraadid -- ühe erakonna kaks tiiba): Viktor Kingissepp, sotsiaaldemokraat 1904. aastast (mitte sünniaastast), Hans Pöögelmann, sotsiaaldemokraat 1905. aastast, Jaan Anvelt, sotsiaaldemokraat 1907. aastast, Johannes Lauristin, sotsiaaldemokraat 1917. aastast, Ivan Rabtšinski, sotsiaaldemokraat 1917. aastast, Hendrik Allik, sotsiaaldemokraat 1917. aastast. Palju toredaid inimesi.

Kõige jämedam vale on aga nii piinlik, et sellest on isegi paha kirjutada. Millegipärast eeldavad sotsid, et inimene võib olla sotsiaaldemokraat sündimisest saadik. Tammsaare, Vilde, Rei ja teised on märgitud sotsiaaldemokraadiks alates oma sünniaastast. Omal ajal olin sügavalt nördinud, kui üks juhtpoliitik (nüüdseks juba endine) tõi masskasutusse väljendi "geneetilised kommunistid". Parempoolsena arvan ma, et iga inimene ise (aga mitte nt tema esivanemad) vastutab oma maailmavaate eest. Aga kui seltsimehed ise nii väga tahavad?

... et mitte endale jalga tulistada

Eesti poliitilise kultuuri(tuse) arengus on tehtud jõuline ja väga ohtlik samm. Noorpoliitik Ants Laaneots nimetas Kaitseväe juhatajat, kindral Riho Terrast ühe erakonna hüpiknukuks (vrd ka siin).

Eesti Kaitsevägi on üks ühiskonna usaldatumaid institutsioone ning sellega vastandub ta selgelt  poliitilistele erakondadele, kelle usaldatavus on teadagi milline. Kui üks lihtsalt väheste kogemustega poliitik sõimaks kaitseväe juhatajat, häbistaks ta oma arrogantsusega vaid iseennast. Kuid poliitik Ants Laaneots on ka kogenud sõjaväelane, ikkagi erukindral. Tegu ei ole siiski lihtsalt kahe sõjaväelase eriarvamusega. Kaitseväe juhataja ei saa oma positsiooni tõttu poliitikule vastata. Veel vähem tohib ta sekkuda erakondadevahelisse kemplemisse.

Kindralitel Laaneotsal ja Terrasel on erinev taust. Riho Terras on esimene kaitseväe juhataja, kes ei ole teeninud võõrriigi vägedes, rääkimata okupatsiooniarmeest. Ma ei taha mingil määral kahtluse alla seada Ants Laaneotsa isamaalisust, kuid vahel tundub, et Nõukogude sõjaväe taust annab ennast tunda, ja seda mitte ideoloogia, vaid väitluskultuuri valdkonnas. Ants Laaneotsal on Nõukogude tankiväe taust. Kuidas Vene sõjaväes tankiste õpetatakse, me teame. Kes juhuslikult ei tea, sellele siin lühikursus (ETTEVAATUST! väga ofensiivne leksika):

Oleks võinud oodata, et staažikamad erakonnakaaslased distantseeruvad selgelt erukindrali ebaõnnestunud väljaütlemisest. Selle asemel aga kuuleme ja loeme ebamääraseid õigustusi. Reformierakonna veteran Jürgen Ligi taandas kogu problemaatika solvumisele:
"Poliitikute demonstratiivne solvumine kellegi kusagil öeldu meediakajastuse peale on ilmne ülepakkumine."  Ning edasi: Ligi sõnul lahendavad mehed pillatud sõna küsimuse mehe kombel ära ning keegi kolmas ei pea sellest otsima mingit solvumise ja tüli küsimust.

Mis siis ikka, Jürgen Ligi ajas küll segamini kaitseministri ja kaitseväe juhataja, kuid ta on vaieldamatult meie suurim ekspert nii solvumise kui ka solvamise asjus (vähe on neid, kes oskavad solvata teist ja ise solvuda teise väidetava solvumise peale). Kuid kõik see on lihtlabane hämamine -- probleem pole ju üldse kellegi solvumises, vaid riigi usaldusväärsuses.

Jürgen Ligi ettevaatamatu Facebooki postitus tekitas potentsiaalset kahju Eesti riigile (tagasi astudes käitus Ligi korraga nii riigimehelikult kui targalt, summutades meie vaenlaste kriitika, kasvatades samas enda poliitilist kapitali). Ants Laaneotsa sõnad ei kätke endas välispoliitilist ohtu, küll aga on nad väga kahjulikud sisepoliitilises kontekstis. Ühiskonnal ei tohi mõttessegi tulla, et kaitseväe ülem võib olla kellegi marionett, ükski vastutustundlik poliitik ei saa endale lubada ütlusi, mis kas või karvavõrra õõnestavad Kaitseväge ja selle juhataja autoriteeti.

Foobiast (ka homo-)

Seoses viimase postitusega on mulle korduvalt esitatud küsimus: mis see homofoobia õige on? Üks kommentaator kirjutab, et kõik, kes tunnevad vastikustunnet (mees)homoseksuaalsuse vastu, ei pruugi seda tunda mingist foobiast, vaid näiteks esteetilistel kaalutlustel. 

Foobia on kompleksne nähtus, millel on vähemalt kolm komponenti, kuid tihtipeale prevaleerib neist üks sellisel viisil, et teised jäävad varju. Need komponendid on: 1) hirm, 2) viha, 3) vastikus. Vrd nt omal ajal populaarset saadet Fear factor, milles üheks ülesandeks oli tavaliselt mingisuguse jälkuse söömine. „Vihkan, kardan, jälestan“ võivad esineda erinevates proportsioonides. Ühed vihkavad neid ebardeid, teised kardavad, et see rikub nende laste tuleviku, kolmandatele on see lihtsalt jälkus. Need on homofoobia kolm palet. 

Samasoolise seksi vastased püüavad tavaliselt oma instinktiivseid tundeid peita ja esitavad ratsionaalseid ja põhjalikke seletusi, kuid tavaliselt satuvad vastuoludesse. Üks levinud argument on see, et homoseksuaalsus on haigus ja homoseksuaale tuleb ravida. Isegi juhul kui tegu on haigusega (kas see on haigus, ei hakka siin diskuteerima), ei saa ma aru sellest vihast, mida väidetavalt haiged inimesed tekitavad. Ja kui tegemist on haiguse või puudega, siis kuidas see ohustab teisi? Ega ometi pole tegu nakkushaigusega? 

Normaalne heteroseksuaalne inimene ei pea tõestama oma heteroseksuaalsust sellega, et ta vihkab, kardab või jälestab homosid. 

Kooseluseadus ja homofoobia

Pean hoiatama: järgnev tekst ei pruugi meeldida mitte kellelegi. Kuid minu eesmärk ei ole kunagi kirjutada meeldivaid tekste. Parafraseerides Sokratest, mind võlub alati episteme ja mitte doxa (Sokrates võttis selle peale mürki).

Ootasin, et kooseluseaduse ümber tekkinud kired veidi vaibuksid, et rahulikult seletada, miks see seadus on halb ja miks ma olen selle vastu. Kuid ootamatul kombel sunnivad värsked arengud meie poliitilises elus mind kirjutama praegu.

Kõige viimane oli Eerik-Niiles Krossi ja Yoko Alenderi IRList väljaastumine ja Reformierakonda üleminek. Nad nimetasid küll kaht lahknevust, lisaks kooseluseadusele ka kodakondsuspoliitikat, kuid erakonna sees tekitasid suuremaid pingeid nimelt nende vaated samasooliste abiellumisele. Veel huvitavamad on seosed Ligi ja Ossinovski skandaaliga. Ligi, kes oli üks sotsidega valitsuskoalitsiooni arhitekte, avastas äkki, et ta ei teagi, kellega sai leivad ühte kappi pandud. Ta arvas, et erakonda juhivad Mikser ja Nestor, selgus aga, et hoopis Allik, Saar ja Ossinovski. What an unpleasant surprise!

Jääbki mulje, et peale mõne vähetähtsa ja halva idee sotsiaalpoliitika valdkonnas ühendab koalitsiooni üksnes seesama kooseluseadus. Karta aga on, et see seadus ei ole kahjulik üksnes neile, kes on partnerid armastuses, vaid ka neile, kes on seda poliitikas.

Kuid aitab päevapoliitikast, asume asja juurde, kusjuures tahan teemat oluliselt kitsendada. Nimelt ei hakka ma siin rääkima sellest, mis on abielu ja millised on selle vormid -- see on väga mahukas ja keeruline teema, mille juurde võib-olla ükskord tulen. Samuti ei hakka ma analüüsima homoseksuaalsust ja selle vorme, mis on samuti mitmetahuline ja mahukas teema, kusjuures väga ideologiseeritud. Keskendun mitte nendele keerulistele teemadele, vaid kahele lihtsale: kooseluseadus ja homofoobia. 
                            Seadusandlik praak

Kooseluseadus on selgelt kahjulik, kusjuures kahjulik ennekõike nendele, kelle huvides ta väidetavalt töötab. On väidetud, et see kaitseb lapsi ja suhte nõrgemat poolt. See ei vasta tõele. Mingeid kaitsemehhanisme selles seaduses ei ole. Seadusloome seisukohalt on aga tegemist praagiga, vrd nt Põhiseaduse Assamblee liige ja Põhiseaduse projekti peamise autori Jüri Adamsi sõnavõttu (nõustun analüüsi põhiseisukohtadega, jätan tähelepanuta tema ebaõiglased süüdistused IRLi suunas). Sellele on juhtinud tähelepanu ka terve rida juriste, kes toovad välja erinevaid aspekte: seadus ei kaitse lapsi, tänu sellele seadusele võib juhtuda, et nõrgema huvi pooled ei ole üksnes kaitsetud, vaid on eriliselt haavatavad jne. Eraldi tuleks välja tuua, et puht formaalselt ei ole see seadus rakendatav. Tegemist on deklaratiivse tekstiga. Ning see pole juhuslik. Seaduse vastuvõtmisega oli millegipärast nii kiire, et sellest võeti välja kõik menetlusõiguslikud normid, ilma milleta see seadus on sisutühi (samas selle jõustumine on kavandatud alles 1. jaanuarile 2016). Nagu märgib Kaia Iva, tegu ei ole näpukaga, vaid sihiliku taktikaga, mis lubas seaduse läbi suruda lihthääleenamusega, vastasel juhul oleks nõutud koosseisu häälteenamust ehk 51 häält (reaalselt jäi sellest koguni 11 häält puudu). Olen vestelnud ühe reformierakondlasega, selle kooseluseaduse tulise pooldajaga, kes nõustus minu argumentidega, kuid ütles, et selle eesmärk oligi deklaratiivne: oli vaja näidata, et Eesti on edumeelne ja tolerantne riik. Isegi kui nõustuda sellise eesmärgiga, siis ei ole vaja selleks vastu võtta mõttetuid seadusi. Riigikogu võib ühes või teises küsimuses vastu võtta avalduse. Nagu ütles üks minu tuttav, reform tegi jälle rehepappi: näitame maailmale, kui progressiivsed me oleme, aga tegelikult homodele mingeid õigusi ei anna.

                            Pandora laegas

Probleeme on veelgi. Seadus püüab lahendada põhimõtteliselt eri valdkondadesse kuuluvaid küsimusi. Üks asi on abieluväliste laste õigused, mis tõepoolest vajavad kaitset ja millest see seadus vaatab mööda. Teine asi on mitteformaalsete püsisuhete abieluväline formaliseerimine (mis iseenesest tundub päris naljakas, aga siiski on ka selle taga reaalsed probleemid). Kolmas asi on samasoolised paarid ja nende õigused (ka siin on reaalsed probleemid, kuid need ei ühti enamasti vallaslaste omadega). Abieluvälistel suhetel on ka medali teine pool -- need on fiktiivabielud. Perekonnaseaduses on vastav normatiiv fikseeritud. Abielu kohtus kehtetuks tunnistamise aluseid käsitlevas § 9 lõigus 6 sisaldub: ühe või kummagi poole kavatsus ei olnud täita abieluseisundiga kaasnevaid kohustusi, vaid abielu on sõlmitud muude kavatsustega, eeskätt eesmärgiga saada Eesti elamisluba (näilik abielu). Partnerlusseadus sellisel kujul avab aga fiktiivpartnerluse Pandora laeka ja sellega võidelda on märksa raskem kui fiktiivabieludega. Seadus ei sisalda mingeid piiranguid näiteks selles osas, mis eesmärgiga kooselu sõlmitakse. Nt ega selle eesmärk ei ole ometi vaid elamisloa saamine? Seaduses ei sisalda mingeid olulisi kooselukriteeriume. Kooselu võivad registreerida inimesed, kellest vähemalt ühel on legaalne elukoht Eestis. Nii võib avaneda uks illegaalse immigratsiooni legaliseerimiseks. On ka teisi kitsaskohti.

Väide, et see seadus annab reaalselt kellelegi midagi, on vale. Samuti on vale väide, et see ei võta kelleltki midagi ära. Sisuliselt suuresti kopeerides perekonnaseadust tekitab ta tarbetut dubleerimist ja ähmastab perekonna mõistet. Üllatusega lugesin Rait Maruste seisukohta: "Samas ei sisalda Põhiseadus kusagil väidet, et perekond on ainult mehe ja naise vaheline kooslus - küll aga on seda perekonnaseaduse mõttes abielu." Loogika on siin umbes selline, et Põhiseadus küll kaitseb perekonda, aga mis on perekond, me veel ei tea, see selgub alles hiljem vastu võetud seadustes, nagu näiteks see kooseluseadus. See loogika on minu arust mõistusevastane. Konstitutsioonilistes vaidlustes on üks oluline aspekt seadusandja subjektiivne tahe. Et abiellu astuvad mees ja naine, tundus nii enesestmõistetav, et seda ei olnud vaja eraldi fikseerida. Põhiseaduse assamblee liige Ants Erm kirjutab sellest oma läkituses Riigikogule täiesti ühemõtteliselt: "Ei Põhiseaduse koostajatel ega selle poolt hääletajatel ei tulnud mõttesse, et abielu võib tähendada midagi muud, kui suhet mehe ja naise vahel. Sellist arutelu ei ole toimunud." Vrd ka Toomas Kiho artiklit, kus teise nurga alt on näidatud sedasama.

                            Cui bono?

Kõige ägedamad vastased on korduvalt väitnud, et seadus teenib homoseksuaalide huve. Kas see aga ikka on nii?

Seaduse lobistid väitsid omakorda, et see parandab meie ühiskonna kliimat, suurendades sallivust. Kas see aga ikka on nii? Ei pea olema sotsioloog, et märgata, kuidas kogu selle protsessi tagajärjel on Eesti ühiskond muutunud märksa sallimatumaks, kusjuures see sallimatus on suunatud nimelt nende vastu, keda seadus väidetavalt kaitseb. Sellist homofoobia purset ei ole Eesti ühiskonnas veel mitte kunagi toimunud. Üleskutseid homodega füüsilisele arveteklaarimisele ei kohta me ainult sotsiaalmeedias. Üks gay tunnistas mulle, et ta on saanud hulganisti ähvardusmeile. Ähvardustest rääkisid ka seaduse propageerijad Peeter Rebane ja Imre Sooäär. Mitu gayd on tunnistanud, et see seadus ja kogu see protsess on LGBT kogukonnale kahjulik. Samas vaid Linnar Priimäelt sain ma loa selles kontekstis tema nime mainida, teised lihtsalt kartsid. Linnar Priimägi prognoosib, et see protsess on pikaajaline ja homofoobia määr Eesti ühiskonnas kasvab veelgi.

Seadus on sooneutraalne. Sellega pretendeerib ta edumeelsusele. Lähtutakse arusaamast, et seadus peab peegeldama elu, aga mitte sisaldama ideaalseid ja eluvõõraid norme. Kuid isegi sellisel lahjal kujul on tegemist ideaalsete ja eluvõõraste normide kodifitseerimiskatsega. Elu on palju rikkalikum ja huvitavam. Juhtub, et leibkondi moodustavad veresugulased. Mõned lapsed kasvavad kommuunides, polügaamia (nii polügüünilises kui polüandrilises variandis) ei ole ka teps mitte eluvõõrad nähtused. On olemas mitmesugused hetero- ja homoseksuaalsed kooslused ning sealgi võib olla lapsi. Nt lesbi- ja geipaaril võivad olla ühised lapsed (ühest sellisest juhtumist rääkis Reimo Mets) ning antud seadus on neile pigem kahjulik, kuna sunnib mitteformaalset, kuid reaalset toimivat "kvartetti" jagunema paarideks: nt kui lesbipaar soovib nüüd, et laps oleks neil ametlikult ühine, siis peab tema geist isa oma õigustest loobuma. Niisiis, kõnealune seadus ei põhine tegeliku Eesti elu probleemide süvaanalüüsil, ta on tehtud linnukese pärast. 

Siiski on ka võitjaid. Esiteks võitsid LGBT aktivistid, kes väljendasid avalikult oma rahulolu. Pealegi nii mõnigi neist elab hoopis välismaal, nii et kas või deklaratiivne võit on neile tähtsam kui tavaliste inimeste mured. Teiseks võitsid homovastased, kes seaduse kampaania käigus said endale teha kõva PR-i. Tagajärgi on veelgi. Mõned tunduvad isegi paradoksaalsed. Näiteks kasvas ühiskonna sidusus. On ammu teada, et ükski asi ei ühenda paremini kui ühine vaenlane.

Foobiad esinevad harva isoleeritult ning on teada, et homofoobia on tugevas korrelatsioonis ksenofoobiaga. Nii mõnigi kord esinevad nad lahutamatu kompleksina: homoseksuaalsus on võõras komme, mille võõrad meile on toonud. Nii ka meil. Asi on aga selles, et kui eestlastest on kooseluseaduse vastu kuni kaks kolmandikku (vanusegruppides on erinevusi), siis siinsete venekeelsete elanike puhul ületab vastav arv 90%. Tunnen isiklikult üht inimest, kes pidevalt kirus tiblasid ja sibulaid, kuid nüüd hakkas venelastesse paremini suhtuma ("vähemalt üks asi on neil õige"). 

On veelgi huvitavamaid hoiakuid. Inimene, kes võib pidevalt sõimata "kaltsupäid", leiab jällegi, et vähemalt üks asi on neil õige: homodele määratakse surmanuhtlus. Sellistele tegelastele tuletaks meelde ka sellist kindlasti rõõmustavat fakti, et näiteks Iraanis mitte üksnes gayd puuakse üles, vaid ka abielurikkujad loobitakse kividega surnuks. Jne.


                            Homofoobia

Seega olen täiesti üheselt selle seaduse vastane. See aga ei tähenda, nagu ma ei näeks selles valdkonnas reaalseid ja lahendamist nõudvaid probleeme. Probleeme on palju ja neid tuleb lahendada ükshaaval, mitte kampaania korras, vaid rahulikult ja asjalikult.

Paraku on läinud nii, et ka osa selle seaduse vastastest asendas ratsionaalse argumentatsiooni vihase lahmimisega. Üldse peab mainima, et suur osa poleemikast oli nii intellektuaalselt kui moraalselt nigelal tasemel. Positiivse erandiga tooksin välja Kolmeraudse saate, kus väitlejateks olid Varro Vooglaid ja Tarmo Jüristo, mõlemad esinesid rahulikult ja intelligentselt. Üldises debatis andis vastaste poolel tooni varjatud homofoobia.

Oht traditsioonilisele abielule?! Homofoobia on häbiväärne. Olen resoluutne Eestis vohava homofoobia vastane ja seda nimelt konservatiivse mõtlejana: teiste (täiskasvanud) inimeste intiimelu ei ole minu ega kellegi teise asi. Ühiskondlik ja eriti riiklik regulatsioon on siin kurjast. Kahjuks lähtuvad nii homofoobid kui LGBT aktivistid ühest ja samast (minu veendumuste järgi valest) paradigmast, et riik peab siin kehtestama kindlad normatiivsed aktid. Kuid see on juba pikem ja keerulisem jutt.

Lõpetuseks siiski paar sõna abielust. Kooseluseaduse vastased on korduvalt väitnud, et eestlastele on abielu püha ning see seadus rüvetab pühadust. Eelpool sai mainitud, et selles on teatud tõetera sees, ega ta abieluinstitutsioonile head ei tee. Siiski, kui me räägime selle kahjulikkusest, peame mõõtma ka kahju suurust ning minu hinnangu järgi on tegu homöopaatilise doosiga. 'Abielu on püha' tähendab, et ennekõike sinu abielu on püha. Sa oled truu oma abikaasale, sa hoiad abielu pühadust kogu elu (st ei lahuta ega abiellu teistkordselt), sa armastad oma abikaasat, teie abielust sündinud lapsi ja lapselapsi. Ja siis pole sul karta, et kusagilt kargab välja mingi homo, kes pedereerib ära teie abielu.