Mihhail Lotman's Blog, page 26

Prof. Willem Witteveen: in memoriam

Willem Johannes Witteveen (1952-2014) Saatuslikul MH17 lennul hukkunute hulgas oli minu kolleeg, tuntud õigussemiootik, Tilburgi Ülikooli professor Willem Witteveen. Willem Witteveen oli tunnustatud ekspert rahvusvahelise õiguse ning õigusfilosoofia valdkonnas.
        Filosoofina kasutas ta nii kultuurisemiootika kui ka retoorika meetodeid. Ta käsitles õigust laias kultuurilises kontekstis, seoses kommete, traditsioonide, väärtustega. Seadusloomet vaatles ta teiste kirjalike tekstide kontekstis, sh näitas ilukirjanduse mõju selles. Ta vastandas end nendele koolkondadele, kes lähtuvad loomuõigusest või positivistlikust õigusest ning püüdis leida tasakaalu liberalismi ja kommunitarianismi vahel.
        Willem Witteveen oli neljanda generatsiooni poliitik. Tema vanavanaisa oli üks Hollandi sotsiaaldemokraatliku erakonna rajajaid, tema isa oli tuntud liberaalne poliitik. Ta ise tegi märkimisväärse poliitilise karjääri Tööerakonna ridades ning hukkumise hetkel oli Hollandi senaator.
                Koos temaga hukkusid tema abikaasa ja tütar.

MH17

Täna kell 10:15 Amsterdamist startinud Malaysia Airlines'i lend MH17 tulistati 14:15 (mõlemad ajad Greenwichi järgi) Donetski lähistel alla. Traagilise sündmuse kohta on esitatud erinevaid ja vasturääkivaid versioone. Oma valede poolest tuntud vene propagandistlik kanal RT teatas, et lennuki hävitasid Ukraina võimud, kes arvasid, et selle pardal on president Putin. Ukraina pool süüdistab loomulikult neid, keda ta nimetab terroristideks. Ei saa välistada ka võimalust, et tegu on lihtsalt Venemaa aktsiooniga.
Allikas: http://www.bbc.com/news/world-europe-... Kuna mul puuduvad igasugused sõltumatud andmed, ei julge ka midagi kindlalt väita. Siiski, RT versioon tundub mulle väga ebausutav ja mitte seepärast, et minu sümpaatiad konfliktis on selgelt Ukraina poolel. Kuid sellest võib-olla millalgi hiljem. Praegu aga tahan vahendada Ukraina julgeolekuteenistuse (SBU) klipi, mis sisaldab väidetavat terroristidevahelist infovahetust.
Välikomandör Igor Bezler (kutsung "Bes" - st Sorts; seesama, kes mässas Donetski mässuliste vastu) teatab "kindral" Geraninile kell 16:40 (st 14:40 GMT), et "Mineerija" grupp tulistas just alla lennuki. Geranin (tema mobiiltelefoni number on klipis näha) küsib, kus on lendurid. Selge, et ta arvab, et tegemist on kas sõja- või transpordilennukiga. Veidi hiljem teatab "Majori" kutsungiga militant "Kreeklasele", et lennuki lasid alla Tšernuhhinisse dislotseeritud kasakad.
        Kell 17:32 (15:32) sai selgeks, et tegu on tsiviillennukiga ja on palju tsiviilohvreid. Mingit relvastust ei ole. Kuid isegi seejärel kahtlustatakse, et tegemist on spioonidega, kes on Ukrainasse saadetud (kuid see on juba teiste militantide vahelisest vestlusest).
        Ataman Nikolai Kozitsõn resümeerib juhtumi: "Neh*** lennata, sõda käib, bl***!"

Sõda?

Hetkel, kui kirjutan neid ridu, koondab Venemaa lööküksusi Ukraina piiril ja invasioon võib alata juba mõne tunni pärast.

... 26. novembril 1939 olevat Soome suurtükivägi tulistanud Mainila küla, tappes nelja ja haavates üheksat Punaarmee võitlejat. Oma memuaarides meenutas marssal Mannerheim:

"Provokatsioon, mida ma olen oodanud oktoobri keskpaigast peale, sai teoks. Kui ma isiklikult viibisin 26. oktoobril Karjala maakitsusel, kinnitas kindral Nenonen mulle, et suurtükivägi on täielikult välja viidud kaitseliini taha, nii et ükski patarei ei saa sooritada lasku üle piiri... 26. novembril korraldas Nõukogude Liit provokatsiooni, mida nüüd tuntakse nimetusega „Lasud Mainilasse“ (Mainilan laukaukset). 1941.-1944. aastate sõja ajal kirjeldasid vene vangid detailselt, kuidas seda kohmakat provokatsiooni korraldati...“

On möödunud üle seitsmekümne aasta, kuid Venemaa kasutab samu mannetuid võtteid. Et vältida sõda, pakkus Soome intsidendi uurimiseks välja kahepoolse komisjoni moodustamise, millest Venemaa keeldus. Sama pakkusid praegu Putinile ka Ukraina võimud ning tulemus on ka sarnane. Venemaa ei ole huvitatud rahukõnelustest, ta otsib casus belli’t.

Armastus jalgpalli vastu: Alfredo di Stéfano mälestuseks

Kui alustasin seda blogi, siis lubasin endale, et jalgpallist ega üldse spordist ei kirjuta. Keskendun poliitikale, ühiskonnale ja kultuurile. Kuid enam, nagu ütles Lev Tolstoi, "ei suuda vaikida", loomuse vastu ei saa.
        Juhtus nii, et kirjutasin Eesti Ekspressile kolumni armastusest jalgpalli vastu, kus muuseas mainisin di Stéfano nime. Täna aga tuli kurb uudis tema surmast. Karta on, et praegusele lugejale see nimi eriti palju ei ütle ning Delfi artiklis nimetati teda koguni Antonioks (keegi kommentaatoritest on palunud vea parandada, kuid vähemalt kell 23:15 on see alles). Minu noorusajal oli di Stéfano legend.
        Pean kohe tunnistama, et ei ole kordagi näinud di Stéfanot mängimas reaalajas. Meie peres polnud televiisorit ning käisin jalgpalli vaatamas sõprade või naabrite juures, kuid nõukogude televisioon ei kandnud üle välismaise klubijalgpalli võistlusi. Aga nagu teada, on di Stéfano kõige kuulsam jalgpallur nende hulgas, kes mitte kunagi ei mänginud maailmameistrivõistlustel. Sellegipoolest oli ta legend ka nõukogude jalgpallimaailmas ja nädalaleht "Futbol" (maksis 5 kopikat, kuid tellida seda ei saanud ning see müüdi otsekohe läbi, nii et putka juurde pidi tulema enne avamist) aeg-ajalt mainis teda. See oli päris huvitav harjutus, mida tänapäeva noored eriti ei harrasta: visuaalse pildi puudumisel tuli verbaalse teksti järgi kujutada endale ette, kuidas see võiks välja näha. Di Stéfano oli kuulus mitte üksnes kui fenomenaalne väravakütt, kelle rekordid nii väravate arvus kui kübaratrikkides kestsid aastakümneid, vaid ka oma erakordse jalgpalliintelligentsusega. Ta nägi suurepäraselt väljakut, oskas taktikaliselt ette näha vastaste käike ning pidevalt neid üllatada; veel oli ta meister vabanema teda katvatest kaitsjatest. Nii mõnigi kord kattis teda personaalselt koguni kaks mängijat ning di Stéfanol oli kombeks sellisel juhul hakata ise personaalselt katma mõnda vastase ründajatest või poolkaitsjatest. Tema valvurid jooksid temaga kaasa, jättes kaitsesse augud. Paraku võib praegu Youtube'is näha ainult tema tähthetki, samas peaks selleks, et saada ettekujutus tema talendist, nägema tervet mängu.
        Minu noorpõlveiidol oli hoopis Pelé. Ka tema kohta sain kõigepealt üksnes lugeda ning kujutada ette, kuidas see kõik võis elus välja näha. Kuid 1965. aasta suvel pidas Brasiilia koondis Moskvas NSVL koondisega sõprusmatši. Siin ma pean vabandama ühe autobiograafilise selgituse eest. Juba 1960. aastate keskel olin ma sügavalt nõukogudevastaselt meelestatud, mis väljendus mõneti lapsikult. Nt frustreerisid mind alati nõukogude spordi edusammud (aga neid oli kahjuks palju). Eriti puudutas see aga jalgpalli. Liidu koondis läbis edukalt valikturniiri ning ajakirjandus ei olnud kitsi ülistavaid hinnanguid jagama. Ning tõepoolest purustati üks vastane teise järel. Siis aga olin ime tunnistajaks. Asi pole isegi selles, et Brasiilia (tollal kahekordne maailmameister) võitis 3:0, vaid see, kui kergelt, elegantselt ja enesestmõistetavalt seda tehti. Oleks võinud lüüa teist veel sama palju. Ja muidugi Pelé. Matši kommentaator Nikolai Ozerov nimetas teda jalgpallivõluriks. Ja seda ta tõepoolest oli.
        Mulle tundus, et Pelést paremini ei saagi seda mängu mängida. Aga siis ütles Johan Cruyff, mu järgmine kumiir, et ta ei tahagi midagi kuulda Pelést, tema iidol on di Stéfano.
        Puhka rahus, Blond Nool.

"Novorossija" agoonia

Kirjutasin Maidani päevadel, trotsides paljusid ennustajaid, kes väitsid, et Ukraina laguneb, et mingeid lagunemise tunnuseid ei ole, isegi Krimmi case ei ole nii ühemõtteline, nagu paistab. Sain hulgaliselt negatiivset tagasisidet -- laguneb ju. Pean tunnistama, et oma prognoosis ei osanud ma arvestada, et Venemaa agressioon võtab nii aktiivse kuju. Nüüd aga, kui Venemaa pool hakkab lääne survel oma abi separatistidele koomale tõmbama, on selge, et mingist Ukraina lagunemisest rääkida ei saa. Võimalik, et lõpptulemusena on ta tugevam kui enne.
        Kuid võiduni on veel pikk maa. Vastane kannab kaotusi lahinguväljadel ja taganeb, ent pole kaugeltki purustatud ja on üsna tõenäoline, et ta vahetab mitte üksnes positsioone, vaid ka taktikat, minnes üle linnapartisanide võitlusmeetoditele (teises terminoloogias: terroriaktidele). Kuid siiski on strateegiline murrang juba toimunud ja tundub, et see on pöördumatu.
        Esialgne plaan oli väga ambitsioonikas: luua Ida- ja Kagu-Ukraina territooriumil riigitaoline moodustis Novorossija, mille pealinn oleks Harkov. See lubaks "taasühendada" Venemaaga ka Transnistria. Asi pidi välja nägema umbes nii:
Novorossija plaanitud lipp ja vapp Seda põhjendati asjaoluga, et need on põlised Vene alad, mille bolševikud ebaseaduslikult (nagu hiljem ka Krimmi) kinkisid Ukrainale. Nagu teatas selle aasta 17. aprillil president Putin: "Kasutades veel tsaariaegset terminoloogiat, on see Novorossija: Harkov, Lugansk, Donetsk, Herson, Nikolajev, Odessa ei kuulunud Ukraina koosseisu tsaariajal, need kõik on territooriumil, mis anti Ukrainale üle kahekümnendatel aastatel Nõukogude valitsuse poolt."
    On mõttetu vaielda patoloogilise valetajaga. Kuid siiski. Mingit Ukrainat tsaariajal administratiivüksusena ei olnud. Novorossija kubermang loodi 1796. aastal, kuid see lõpetas oma eksistentsi aastal 1802, jagunedes Nikolajevi, Jekaterinoslavi ja Tauria kubermangudeks. Kuid mitte kunagi ei ole Harkiv kuulunud Novorossija koosseisu. Selle kinkis Putin lahkelt Novorossijale. Huvitavam on aga see, millest ta selle ilma jättis -- nimelt Krimmist. Ja selge, miks: oleks Krimm osa projekteeritavast Novorossijast, muutuks see automaatselt vaidlustatavaks territooriumiks ning see oleks pigem kasulik Ukraina poolele. Üldse on mõttetu ja ohtlik nüüdisajal opereerida tsaariaegse administratiivjaotusega. Muidugi annaks see meile "õiguse" pretendeerida Riiale, ikkagi Liivimaa, teiselt poolt aga oleks kahjuks veel tõenäolisem see, et hoopis Tartu läheks Lätile; õnneks jätkus eestlastel ja lätlastel tarkust normaalseks lahenduseks, ehkki, nagu mäletame, Valga pärast olid teatud pinged. Kuid näiteks Karabahhi kriis on suurel määral pärandatud nimelt tsaariaegse meelevaldse administratiivjaotuse poolt.
            Aga algas kõik nii lootusrikkalt. Mässuliste valdusesse langes mitu linna, isegi riiklik sümboolika oli valmis mõeldud. Üldse tuleb tõdeda, et selle moodustise planeerimisse haarati kaasa professionaalseid reklaamijaid ja kommunikatsioonieksperte, nii et tegu oli esmalt virtuaalprojektiga, reaalne elu tuli sellega vastavusse viia. Siiski hakkas asi alguses peale kiiva kiskuma, kuna Odessat, ja mis eriti oluline, Harkivit -- plaanitavat pealinna -- hõivata ei õnnestunud.
Kirgiisi OBON aktsioonis                                                 *    *    *
Nüüd aga tuleb peatuda sellel, mida kujutavad endast Kagu-Ukraina relvastatud formeeringud. Seal on igasuguseid inimesi: vabatahtlikud Venemaalt, erinevad Venemaa paramilitaarsed üksused (nn kasakad), mingisugused kummalised üksused Kaukaasiast jmt. Kuid kindlasti on seal ka palju kohalikke elanikke, kes olid siiralt vastu Kiievi võimuvahetusele ning kui nad said relvad kätte, liitusid tekkinud formeeringutega. Need inimesed on väga erinevad. Vene sotsiaalmeedias levis mõni kuu tagasi juhus sellest, kuidas mees tundis kaasvõitlejas ära bandiidi, kes teda tänaval röövis, kuid nüüd pole sellel varasemal intsidendil mingit tähtsust: nad on relvavennad. Veel tuleb nimetada sellist juba mitmes konfliktses piirkonnas järeleproovitud üksust nagu OBON (mitte OMON, vaid Отряд Баб Особого Назначения ehk eriotstarbeliste eitede salk, mis on relvastamata, kuid agressiivsetest naistest ja lastest moodustatud löökrühm, kes ründab vastase sõjaväelasi, hõivab hooneid ja on kasutusel elava kilbina, vrd ka).
         Ent kogu see kirev seltskond vajab koordinaatorit. Ja selleks on Venemaa eriteenistused. Nende esindajaid on palju, kuid nad hoiduvad enamasti tagaplaanile. Fotode pealt on suudetud mitmed identifitseerida. Kui alguses tundus, et võimu hõivasid kohalikud aktivistid, nagu näiteks Slovjanski linnapea Vjatšeslav Ponomarjov, siis hiljem tagandati nad kõik ning pandi kohalike moskvameelsete asemele Moskva inimesed. Kaks koloriitsemat kuju on Igor Strelkov-Girkin (meil oli juba temast juttu) ja Aleksandr Borodai (kutsung: Boroda), kes nimetab ennast "Donetski rahvavabariigi" peaministriks. Tegemist on Moskva politoloogi ja propagandaeksperdiga. 2002. aastal määrati ta FSB asedirektoriks informatsioonipoliitika ja eriprojektide valdkonnas. Ja see pole väike ametikoht. Vaat selline mees saadeti looma "Novorossijat". Igor Strelkoviga olid nad ammused tuttavad ning nendevahelisest kõnest, mille salvestas SBU, selgus, et Strelkov oli Borodai alluv isegi juba enne seda, kui viimane avalikustas oma tegevuse Ukrainas.
Aleksandr Tšerkassov         Strelkov (kutsung: Strelok) on varjunimi. Üsna ruttu saadi teada tema tegelik nimi -- Igor Girkin, ning paljastati tema identiteet -- ta olevat GRU erukolonel. Kuid "Memoriaali" analüütikud, ennekõike Aleksandr Tšerkassov, kes tegeles Tšetšeenia sõjas kadumaläinud tsiviilisikutega, tuvastasid, et ka see identiteet on vale. Tegemist ei ole ei GRU, ei eru-, ega koloneliga. Igor Girkin osutus FSB kaastöötajaks, kusjuures palju madalamal auastmel (see selgus pärast seda, kui Anonymous murdis lahti Aerofloti andmebaasi, kust tuli välja, et Igor Girkin kasutas oma kehtivat FSB töötõendit. sooduspileti ostmiseks). Strelkov-Girkin on artistliku soonega mees, kes armastas osaleda ajalooliste lahingute rekonstruktsioonides, osales filmides militaarsetes massistseenides, kuid viimasel ajal realiseerib ta oma fantaasiaid reaalsetes konfliktikolletes (sh Transnistrias). Oma vägilastegudega ei häbene ta ka hoobelda. Siiski, nagu selgitas välja Tšerkassov, on Strelkov-Girkini biograafias üks lõik, millest ta eelistab vaikida. Selleks on inimvastased kuriteod Tšetšeenias. On vähemalt kuus episoodi, milles ta osales inimeste röövimises ja tapmises. Kusjuures tegemist on eriti jõhkrate mõrvadega, terrorismis kahtlustatavaid piinati ja lõhati, nii et kehatükkide järgi oleks neid väga raske tuvastada. Sellele võib lisada, et ka Tšetšeenia prokuratuur otsib Strelkov-Girkinit taga seoses veel ühe inimrööviepisoodiga.
 
    "Donetski rahvavabariigis" tegi Strelkov-Girkin peadpööritava karjääri, alustades lihtsa välikomandörina, siis Slovjanski väegrupeeringu juhina, siis kõikide vägede juhatajana ning 16. mail määras peaminister Borodai ta oma kaitseministriks. Peab tunnistama, et Strelkov, kasutades oma kunstilist annet ja suurt kogemust konfliktikolletes, suutis luua üsna efektiivse sõjalise struktuuri, kuid vähem oluline ei ole ka tema aktiivsus vene sotsiaalmeedias. Teda võib koguni pidada Venemaa meediakangelaseks.
     Siiski ei maksa Girkini ja teiste sõjapealike võimekust üle hinnata. Kui sidekanalid Venemaaga ahenesid, hakkasid nad Ukraina regulaarvägedelt korrapäraselt lüüa saama. Ja nagu sellistel juhtudel tavaline, katkesid käsuliinid ja osa sõjapealikest hakkas mässama Borodai valitsuse vastu. Mitmes linnas, sh Donetskis, puhkesid erinevate rühmituste vahel lahingud, mille käigus sai mitu inimest haavata ja kinnitamata andmetel ka surma.
   Kuid võib-olla kõige olulisem signaal "Novorossija" projekti lõpetamisest tuleb Moskva ametlikest kanalitest. Välisministeeriumi koduleheküljelt kadusid kõik viited Novorossijale, jutt on jälle Ukraina Luganski ja Donetski oblastitest. Nagu vahepeal polekski midagi juhtunud.

Ühest vandenõust ja selle tagamaadest

Franz Ferdinand Carl Ludwig Joseph Maria von Österreich-Este (1863-1914) Seoses ertshertsog Franz Ferdinandi ja tema abikaasa Sophie mõrva aastapäevaga (28.06.1914) kirjutasin Eesti Ekspressi kolumni. Vastukajaks sain mitmelt intelligentselt ja heatahtlikult inimeselt asjakohaseid ja põnevaid analüüse.
        Siiski jäid mahu pärast paljud otsad lahti. Kuna üks paratamatult esiletõusev probleem, nimelt vandenõu, on olnud pikemat aega minu tähelepanuorbiidil, siis tahan sellel lühidalt peatuda.
       Franz Ferdinand ja tema abikaasa langesid vandenõu ohvriks. Selles pole vähimatki kahtlust. Gavrilo Princip – nende mõrtsukas – kuulus organisatsiooni Noor Bosnia (Mlada Bosna), mis oli revolutsiooniline salaühing. Nad olid seotud Itaalia karbonaaridega ja konkreetselt väljapaistva kirjaniku Giuseppe Mazzini loodud organisatsiooniga Noor Itaalia. Itaallastelt võtsid nad üle nende ideaalid, mis olid esiteks irredentistlikud (lõunaslaavi hõimud peavad taasühinema serblaste egiidi all), teiseks demokraatlikud ning kolmandaks antiklerikaalsed. Gavrilo Princip (1894-1918)        Taktika puhul võime ka näha Itaalia mõju, mis väljendus ülestõusude ja atentaatide kombineerumises.
        Kuid sellest ei piisa. Salaorganisatsiooni taga seisis üks teine organisatsioon – Must Käsi (Crna ruka), mis juhtis vahetult Noore Bosnia liikmete sooritatud atentaati, kusjuures vähemalt osa neist ei teadnud Mustast Käest midagi. Must Käsi oli palju suletum, väiksemaarvulisem ja palju paremini konspireeritud organisatsioon kui Uus Bosnia. Gavrilo Princip aga oli Mustast Käest teadlik, veelgi enam, ta arvas, et ta ise on selle organisatsiooni liige. Viimane on kahtlane, kuna Musta Käe tuumiku moodustasid Serbia kõrgemad ohvitserid ja aristokraadid, Princip oli aga vaese talupoja perekonnast. Musta Käe põhimõtted erinesid oluliselt Noore Bosnia omadest: nad olid monarhistlikud, aristokraatlikud (st muuhulgas antidemokraatlikud ja antirevolutsioonilised) ja klerikalistlikud. Ainus asi, mis neid ühendas, oli Serbia marurahvuslus. Siiski kuulus mõlema organisatsiooni ridadesse moslem Mustafa Golubić, hilisem Kominterni tegelane. Paremalt esimene on Dragutin Dimitrijević Must Käsi ei olnud valitsuse organisatsioon, kuid Musta Käe juht kolonel Dragutin Dimitrijević (hüüdnimi Apis) kuulus Serbia kindralstaapi ning on põhjust arvata, et vandenõu niidid viivadki sinna. Sellisel juhul on meil tegemist kolmekihilise vandenõuga.
      Ent iga korralik vandenõu hoolitseb mitte üksnes oma salajasuse, vaid ka jälgede segamise eest. Nii väitis mõni pagendatud kuningaperekonna liige 20ndatel aastatel, et kogu asja taga oli hoopis Saksamaa, täpsemalt selle kindralstaap. Kuidas konkreetselt sai Berliin juhtida Gavrilo Principi kätt, jäi selgusetuks, kuid oluline oli süstida desinformatsiooni, ennekõike Serbia pagulaste hulgas, et maailmasõjas pole süüdi serblased, vaid hoopis sakslased.
Aleksandar Obrenović abikaasaga          Valitsev dünastia Karađorđevićid olid Mustale Käele tänu võlgu. 1903. aastal tappis Dragutin Dimitrijević Apis koos teiste vandenõulastega kuningas Aleksandari Obrenovići dünastiast ja tema abikaasa. Nad tapeti eriti jõhkral moel: tulistati sõelapõhjaks, raiuti tükkideks ning alasti tükid visati aknast välja. Samas tapeti ka Serbia peaminister ja kaitseminister. Võimule tuli Petar I Karađorđević, kes mitte üksnes jättis tsaari tapjad karistuseta, vaid edutas nad ja võttis oma lähikonda. Siiski ei kestnud Musta Käe pidu igavesti. 1917. aastal plaanisid nad järjekordset vandenõu juba Petar I vastu, kes aga sai sellest teada. Pärast lühikest kohut mõisteti Apis ja tema kaks abilist surma riigireetmises ning 24. juunil 1917 lasti nad maha.
      Mis aga puudutab Gavrilo Principit, siis tema plaanidesse ei kuulunud osalemine paleeintriigides ja sealsetes vandenõudes. Ta oli terrorist-idealist. Tema ideaaliks oli teine terrorist-idealist Bogdan Žerajić, kes sooritas 1910. aastal atentaadi Bosnia ja Hertsegoviina kubernerile kindral Marijan Varešaninile, mille tulemusel ta ise hukkus. Peab tunnistama, et see ideaal on suhteliselt omapärane. Asi on selles, et Žerajić tulistas Varešanini pihta lühidistantsilt viis lasku, kuuendaga tappis iseennast ära. Varešanin jäi ellu.       
Petar I Karađorđević Ka Franz Ferdinandi vastane atentaat hakkas kiiva kiskuma. Plaani järgi pidid nad (aga tegemist oli väga noorte inimestega, nt Princip pääses surmanuhtlusest, kuna oli alaealine) tapma kroonprintsi perekonna, visates nende autosse pommi. Gavrilo Princip ei pidanud olema peamine täideviija. Selleks oli hoopis bosniakk Muhamed Mehmedbašić, kes ei seisnud ülesande kõrgusel. Järgmised pidid olema Nedeljko Čabrinović ja veel neli vandenõulast. Čabrinović viskaski pommi, kuid ei tabanud ertshertsogi autot, haavata said teises autos viibinud kaaskondlased. Ülejäänud nelik ei saanud sekkuda, kuna rahvamass tormas autode juurde ja Franz Ferdinand ei olnud enam kättesaadav. Nähes, et atentaat ebaõnnestus, näris Čabrinović katki selleks puhuks ettevalmistatud kapsli kaaliumtsüaniidiga, kuid mürk ei mõjunud. Siis hüppas ta jõkke, aga see oli niivõrd alanenud, et uppuda oli võimatu. Ta saadi kätte, peksti vaeseomaks ja anti üle Austria-Ungari võimudele. Princip aga arvas plahvatust kuuldes, et tehtud, ning läks mõne aja pärast endale võileiba ostma. Sel ajal jõudis Franz Ferdinand osaleda Raekojas toimunud tseremoonial ning otsustas pärast seda külastada haiglas haavatud kaaslasi. Autojuht eksis marsruudiga (versioon, et see ei olnud eksimus, vaid ta oli vandenõu kaasosaline, ei leidnud kinnitust) ning imestunud Gavrilo Princip nägi otse enda ees aeglaselt ümberpööravat autot Franz Ferdinandiga. Kuna ta ei olnud põhiline täideviija, polnud tal pommi, kuid kaasas oli püstol, millest ta tegigi kuus saatuslikku lasku.
Franz Ferdinand ja Sophie istumas saatuslikku autosse Principi vahistamine Aga vabamüürlased? Aga juudid? Kuidas siis õige vandenõu ilma nendeta? Muidugi tekkisid marginaalsetes ringkondades ka need versioonid, kusjuures kuna Mlada Bosna oli seotud Itaalia karbonaaridega, ei olegi see konstruktsioon kõige absurdsem, ehkki siiski vigane -- pole mingit alust arvata, et Itaalia või mingi muu maa vabamüürlased oleksid kuidagi olnud selle atentaadiga seotud. Gavrilo Principi vanemad         Vabamüürlaste teooriat levitasid jällegi Karađorđevićidele lähedalseisvad publitsistid ning tihtipeale kombineerus see Saksa kindralstaabi versiooniga. Mis puudutab juute, siis see jutt on hoopis naljakas ja levis niisuguste hullude antisemiitide kaudu nagu Grigori Klimov, kes väitis tõsimeeli, et Princip oli puhastverd juut ja massoon (Gavrilo Princip oli Serbia talupoeg, kelle vanemate genealoogia on teada mitme põlvkonna vältel).

Vaenu õhutamisest

On diskuteeritud selle üle, kas Eesti peaks tõkestama mõned meile vaenulikud võõrriigi telekanalid. Või siis looma meie vene keelt kõneleva elanikkonna jaoks alternatiivse telekanali. Esimene on selgelt mõttetu ja vastuolus Eesti ühiskonna aluspõhimõtetega, teine aga jätab kuidagi kahemõttelise mulje. Millegipärast kerkivad need teemad esile kriiside ajal, samas kui on selge, et ükski kanal ei saa kriisi lahendada, tegemist võiks olla parimal juhul profülaktilise vahendiga. Karta on, et tegeletakse hoopis eneserahustusega ja kui pinge langeb, siis katkeb ka huvi vene kanali loomise vastu.
        Millega aga võiks Eesti ajakirjandus tegeleda juba praegu, on vaenu õhutamise vähendamine kohalikus venekeelses meedias. Ja ma pean siin silmas ennekõike venekeelset Delfit. Ma saan aru, et tegemist on eraõigusliku omandiga, mille eesmärk on kasumi teenimine. Eestit halvustavad või otseselt vaenulikud materjalid müüvad hästi ning on isegi võimalik, et tegemist ei ole eestivaenulike ajakirjanikega, vaid inimestega, kes kainelt (küüniliselt) jahivad klikke.
        Pealegi on pahatihti tegemist madala kvaliteediga ja professionaalselt ebaeetilise käitumisega. Tähelepanuväärne on mitte üksnes see, milliseid materjale esitatakse, vaid ka see, mis jäetakse esitamata. Päris kvaliteetseid kirjutisi, mida võib leida nii eestikeelses kui ka teiste riikide meedias, venekeelne Delfi millegipärast väldib (meediaekspertidele võiks pakkuda sellise teema nagu maailmapilt eesti- ja venekeelses Delfis). Eriti drastiline on aga see, et asi ei puuduta üksnes kommentaare ja analüütilisi materjale, vaid ka uudiseid. Tundub, et venekeelne Delfi püüab kaitsta oma lugejaid nende uudiste eest, mis käsitlevad objektiivselt olukorda Ukrainas, aga ka Venemaal. Ka uudised Eesti poliitika kohta on lünklikud ja tendentslikud, tihti juba suunavalt pealkirjastatud. Ma saan aru "Stolitsast". See on kallutatud väljaanne ja väljendab Keskerakonna vaateid (miks seda tehakse maksumaksja raha eest, on teine küsimus). Kuid Delfi ei ole vist Jedinaja Rossija väljaanne?
        Olen sõna- ja infovabaduse eestvõitleja ning seda mitte üksnes sõnades. Oma blogisse panin copylefti märgi, mis tähendab, et minu materjale võib vabalt ja ilma minult luba küsimata kasutada. Piirangud pole siin juriidilised, vaid kõlbelised. Ning ma võin tõdeda, et eestikeelsed väljaanded on järginud selles mõttes hea ajakirjandusliku tava põhimõtteid. Seda ei saa aga öelda vene Delfi kohta, kus nii mõnigi kord on minu artikleid avaldatud halvas, ebaintelligentses ja kallutatud tõlkes, millele on toimetus lisanud omapoolseid tendentslikke kommentaare, minult luba küsimata ja jätmata mulle ka võimaluse need kommentaarid vaidlustada.
        Hoopis kummaline lugu aga juhtus mõni päev tagasi, kui Delfi avaldas lühendatud tõlke minu Ekspressis ilmunud arvamusloost "Oma tankide tule all". Arvamuslugusid Eesti Ekspressile kirjutan silmas pidades eesti lugejat. Vene lugejal on veidi teistsugune taustsüsteem ja need asjad, mis eestlastele tunduvad enesestmõistetavad, oleks vajanud lahtikirjutamist. Delfis aga on tõlge hoopis lühendatud, kusjuures nõnda, et kogu lugu muutub mõttetuks. Mitmed kommentaatorid (ka sugugi mitte sõbralikud) juhivad sellele ka tähelepanu: tekst on absurdne, pealkirjas on juttu tankide tulest, kuid artiklis pole sellest sõnagi. Ma võin vastutada selle eest, mida ma olen ise kirjutanud, kuid mul on raske vastutada selle eest, kui keegi tõlkija ilma minu loata viskab tekstist välja võtmetähendusega lõigu.
        Asjal on minu jaoks ka juriidiline aspekt. Nimelt on mul leping Eesti Ekspressiga, mitte vene Delfiga. Ja need minu tekstid on juba autoriõigusega kaitstud ning kokkuleppe kohaselt Ekspressiga ei avalda ma neid tekste oma blogis. Nüüd aga on minu jaoks kujunenud kummaline ja ebameeldiv olukord. Need lugejad, kelle jaoks ma oma lugusid kirjutan, peavad nende eest maksma, samas kui lugejad, keda ma üldse silmas ei pea, saavad neid nautida ja jälestada täiesti tasuta. Kuna minuga ei ole Delfi selle artikli avaldamist kuidagi kooskõlastanud, siis kaldun sellist tegevust käsitlema piraatlusena.
Ei mingeid tanke! Puha mõõgad ja kahurid...

Ühe universitase suitsiid

Et tõhustada juhtimist ja hoida kokku vahendeid, viib Tartu Ülikool läbi laiapõhjalisi reforme, mille käigus kaovad muuseas usu- ja õigusteaduskond.
        Võimalik (ehkki ma pole selles sugugi kindel), et pakutud abinõud isegi täidavad püstitatud eesmärgid. Kuid reformi kõrvalmõju on see, et ainus universitas Eestis lakkab olemast. Sooritab enesetapu.
        Kui Gustav Adolf 1632. aastal rajas Academia Tartu linna, nappis samuti vahendeid. Rootsi sõdis mitmel rindel ning ainuüksi osalemine Kolmekümneaastases sõjas neelas tohutult ressursse (tuletame meelde, et just sellel samal 1632. aastal pidas ta Kolmekümneaastase sõja olulisima lahingu (Slaget vid Lützen), kus Gustav Adolf kahjuks ka hukkus). Sellegipoolest leiti vahendid täisväärtusliku ülikooli rajamiseks oma meretaguses provintsis. Academia Gustavianas olid kõik neli teaduskonda, ilma milleta õppeasutusel ei ole õigust universitase nimele: teoloogia, juura, meditsiin ja filosoofia.
        Kui Aleksander I taastas 1802. aastal ülikooli Tartus, ei olnud Venemaa majanduslik olukord samuti sugugi kiita. Napoleoniga sai küll vaherahu sõlmitud, kuid tohutult ressursse neelas pidev sõjategevus Kaukaasias. Sellegipoolest lasi Aleksander rajada mitte lihtsalt ühe kõrgkooli, vaid universitase oma nelja -- teoloogia, juura, meditsiin ja filosoofia -- teaduskonnaga.
        Eesti ülikool loodi 1919. aastal ka mitte just kõige soodsamates majanduslikes oludes. Ei pea vist meelde tuletama, et Vabadussõda alles käis. Sellegipoolest suudeti säilitada mitte üksnes kõik klassikalised teaduskonnad, vaid isegi lisati kaks uut.
        Universitas lakkas olemast Tartus nõukogude okupatsiooni ajal, kui arusaadavatel põhjustel likvideeriti teoloogiateaduskond.
        Kui 1989. aastal sai Tartu Riiklikust Ülikoolist jälle Tartu Ülikool, hoolitseti ka universitase staatuse taastamise eest ja taasloodi usuteaduskond.
        Universitas Tartuensis, asutatud 1632, kaotatud 2014, RIP.

Kremli sõnapistrikud

Üleeile teatas Venemaa politoloog Sergei Markov, et ohjeldamatu russofoobia Baltimaades, Poolas, Rootsis ja Soomes viib kolmanda maailmasõjani. Seepeale vastas Eesti politoloog Karmo Tüür, et kolmanda maailmasõja ähvardused ei vääri kommentaari, tegu on Markovi isiklike probleemidega (Tüür vihjab, et need võivad olla mentaalset laadi). Eile teatas Putini nõunik Sergei Glazjev, et Moskva on lausa kohustatud ründama Ukrainat, kasutades selleks ennekõike õhujõudusid (ta toob eeskujuks Liibüa, kus õhulöökidega õnnestus Gaddafi režiim täielikult destabiliseerida, mis viis selle kukutamiseni). Ka Glazjevi kohta võib öelda, et ta ei ole just kõige tasakaalukam inimene. Võib pealegi küsida, mis ajast annab regionaalmajanduse nõunik juhiseid sõjanduse valdkonnas, kusjuures teeb seda mitte märgukirja vormis, vaid avalduses ajakirjandusele. Kuid Glazjevi, Markovi jt psüühika omadused ei mängi antud juhul suurt rolli. Ka Putini kohta on korduvalt väljendatud kartust, et tegu on vaimuhaigega. Vastav problemaatika väljub minu kompetentsist ja huviorbiidist. Mind huvitavad siin mitte sõnad, vaid teod.
        Selliseid väljaütlemisi interpreteerides tuleb vältida kahte viga. Esiteks ei tohi neid märkamata jätta. Teiseks ei tohi neid võtta sõnasõnaliselt. Kui Kreml -- isegi Putin isiklikult -- midagi teatab või lubab, tähendab see tavaliselt, et just seda ta teha ei kavatse. See, et Kreml saadab jõuliselt niisuguseid signaale, tähendab ennekõike, et tahetakse jätta muljet, nagu oleksid sellised meeleolud  võimuladvikus valitsevad ning Putin peab suurt vaeva nägema neid kuidagi maha rahustades. Ent ka tema kannatusel on piir. Antud juhul aga on eesmärgiks survestada Putini oponente läänes ja Ukrainas. Öeldu ei tähenda, et Venemaa ei valmistu aktiivseks sõjaks, mis võib olla koguni globaalne sõda. Kuid võib kindel olla, et Glazjevil ja Markovil on selle ettevalmistamisel minimaalne roll. Nagu sõrmkübaramänguski, ei tohi pöörata tähelepanu trikimehe sõnadele, tuleb jälgida tema käsi.
Rahutuvi

Konverentsid Eestis ja Poolas

Tallinna konverents (Kuuendad Lotmani päevad) oli väga heatasemeline ja igati edukas. Oma ettekandest "Autor: elu pärast surma" tahan kirjutada eraldi.
Järjekordne konverents: sõitsin Krakowisse rahvusvahelisele semiootikaseminarile. Programm on siin.