Mihhail Lotman's Blog, page 17

Ricimer ja Arminius

Seoses viimase migratsioonikriisiga on tekkinud paanikast kantud konstruktsioone a la barbarite invasioon, Euroopa vallutamine, allajäämine kultuurisõjas jne. Teiselt poolt kostavad aga hääled, et ah, mis te jamate, mingit ohtu pole. Mõlemad äärmused aga meenutavad kõige rohkem jaanalinde, kes peidavad pea liiva alla, vahe on ainult selles, et mõni sealjuures veel hädaldab. Tahaks rahustada mõlemaid: asi on nigel, kultuurisõda (õigemini peaks rääkima kultuurisõdadest -- neid on mitu ja nad käivad korraga) on reaalsus ja seda juba pikemat aega.

Pärast I maailmasõja lõppu kirjutas saksa kultuurifilosoof Oswald Spengler oma kaheköitelise bestselleri "Õhtumaa allakäik". Sellised meeleolud olid tollal levinud, juba 1904. aastal kirjutas väljapaistev kreeka luuletaja Konstantinos Kavafis luuletuse "Barbarite ootel", samal ajal kirjutas Valeri Brjussov luuletuse "Tulevased hunnid". 1940. aastal kirjutas Dino Buzzati oma kuulsa romaani "Tatarlaste kõrb". Kõigi nende ja veel paljude tekstide juhtmotiiv on elu serva peal. Serva taga on barbarid, hunnid, tatarlased, kes kohe-kohe tungivad meie hubasesse maailma. Kuid Spengleril ja ta järglastel on siin ka teine idee: meie hubane maailm on mäda ja ta hukkub seepärast, et on hukkumist väärt.

Elu Kavafise luuletuses on katastroofi piiril, kuna täna tungivad sisse barbarid. Aga kui selgus, et nad ei tunginudki, muutub kogu elu mõttetuks, barbarite ootamine andis sellele mõtte. Sarnane on Dino Buzzati vaatenurk: terve elu möödub tatarlaste sissetungi ootel. Valeri Brjussovi eshataloogilised hunnid, hävitavad kogu kultuuri, aga minategelane, kes peidab kultuurijäänuseid katakombidesse, loob hunnidele tervitushümni.

Kogu see metafoorika rajaneb moodsa Euroopa ja Rooma impeeriumi lõpuperioodi võrdlusel ja see võrdlus ei ole päris alusetu. Euroopa Liit on juba algusest peale sarnane Rooma impeeriumiga ja mida rohkem ta föderaliseerub, seda suuremaks see sarnasus muutub. Mõlemal juhul on tegemist moodustisega, mis pretendeerib oikumene tuumale. EL ei saa pretendeerida sellele majanduslikus ega sõjalises mõttes, küll aga kultuuriliselt. Kuid praegu ei huvita meid niivõrd Rooma impeeriumi õitseaeg, kuivõrd selle languse ja huku põhjused. Peab tunnistama, et see probleem pole sugugi nii lihtne ning sõltub suurel määral arutleja vaatenurgast ja hetkeolukorrast. Siin vaid mõned pakutud versioonid.
Oikumene (Johannes Schnitzer, 1482 Ptolemaiose järgi) 1. Kristlus: Rooma oli tugev niikaua, kuni teenis elujõulisi jumalaid, kusjuures peetakse silmas mitte niivõrd Kreekast laenatud panteoni, kuivõrd Mithra kultust.

2. Keisrite allakäik: Rooma hiilgeaeg oli vabariik, tsentraliseeritud ja piiramatu võim korrumpeeris võimukandjad, mis lõhkus kogu ühiskondliku ja riikliku süsteemi.

3. Orjandusele rajatud majandus kaotas oma efektiivsuse.

4. Impeerium läks lõhki. Needsamad faktorid, mis tõid talle hiilguse, selle ka hävitasid. Et impeeriumi hallata, oli vaja aina suurenevaid kulutusi sõjaväele. Ühenduseks provintsidega ja leegionide kiireks liikumiseks oli vaja infrastruktuuri, mille rajamine ja ülalpidamine muutus ülejõukäivaks. Ja need on vaid osa kulutustest, mis ei osutunud jätkusuutlikuks.

5. Epideemiad. Nn Antoninuse katk (165-180) lõi sellise demograafilise augu, millest Rooma ühiskond enam välja ei tulnud. (Mis haigus see täpselt oli, on vaieldav, põhiliseks kahtlusaluseks pole katk, vaid rõuged või leetrid.)

6. Geneetika. On otsitud ja leitud erinevaid geneetilisi põhjusi, kuid viimasel ajal on rohkem moes epigeneetiline teooria. Roomlased olid nii harjunud heaoluriigiga, et see peatas nende evolutsiooni ja tekitas taandarengu.

7. Keskkond. Rooma riik hävis, kuna roomlased mürgitasid ennast raskemetallidega. Olid moes tinast nõud ja tina kasutati ka veetorustikes. Roomlaste uhkus -- hügieen ja seda tagav veevärk olid hoopis hukutavad, torust tuli mürki. See tekitas viljatust ja nõrgendas füüsiliselt mehi, kellest ei olnud enam sõdureid.

8. Moraali allakäik ja konkreetselt homoseksuaalsus.

9. Revolutsioonid. Orjade ja koloonide ülestõusud (see oli ametlik nõukogudeaegne vormel, mis tekkis Stalini ajal).

"Lukianos" (17. saj. kujutis) Kuid praegusel ajal on loomulikult kõige populaarsem kümnes: võõrrahvaste sissetung. Sellest räägimegi. Barbarite invasioon ei alanud 4. sajandil (üldtunnustatud Suur rahvasteränne algas 4. sajandil, 376 sisenesid goodid Rooma impeeriumi territooriumile). Sõjad barbaritega kestsid kogu Rooma riigi ajaloo vältel, selle tekkest alatest. Need sõjad on õpetlikud. Latiinid olid üks paljudest ja sugugi mitte kõige tugevam hõim Itaalias. Ehkki ei saa väita, nagu oleks kõik nende sõjad alanud sellega, et nad pidid ennast kaitsma nende aladele tungivate võõrvägede eest, moodustasid just kaitsesõjad nende rahvusliku ideoloogia, mis omakorda mõjutas rahvuslikku identiteeti. Et end vaenlaste eest kaitsta, tuli nad purustada. Sõjalistele võitudele järgnes territooriumi hõivamine, sellega aga muutusid riigipiirid pikemaks ja vaenlaste sissetungide võimalused kasvasid. Nii hakkas tekkima sõjaline mull, mis on ka varem ja hiljem saanud saatuslikuks mitmele impeeriumile. Rooma impeerium on aga meile tähtis veel selles mõttes, et siis tekkis ideologeem, et barbarite eest tuleb kaitsta kultuuriväärtusi. Seda ei olnud ei Makedoonia Aleksandri ega Tšingis-Khaani impeeriumil, kuid seda kannavad erinevad EL ideoloogilised ja poliitilised jõud, tihti üsna kultuurikauged.

Barbarite infiltreerimine Rooma kultuuri algas mitu sajandit enne impeeriumi allakäiku. Nad mängisid olulist rolli mitte üksnes kolooniates, vaid ka pealinnas. Neil oli tähtis osa kaubanduses, kultuuris (piisab, kui nimetada Lukianost), aga ka poliitikas -- juba Caesar (1. saj. eKr) kutsus senatisse barbareid, isegi kodakondsuseta isikuid. Ja mis meile eriti oluline, neil oli suur tähtsus sõjaväes. Rooma sõjaväkke astusid terved barbarite hõimud. Mitu väljapaistvat Rooma väejuhti olid endised barbarid. Kui leegionid hakkasid keisrit määrama, sai keisriks teiste seas ka Maximinus I Traaklane (3. saj.), kes sõdis väga edukalt barbarite vastu.

Pronksmümt Ricimeri monogrammiga Ehk kuulsaimad barbaritest väejuhid Roomas olid Ricimer ja Arminius, seda küll erinevatel põhjustel. Ricimer (405–472) oli vastuoluline kuju, impeeriumi üks viimaseid suurkujusid. Ta oli päritolult barbar. Karjääri alguses teenis ta Flavius Aëtiuse alluvuses, keda on nimetatud viimaseks roomlaseks. Aëtiusest sai tema sõber ja mentor, kes õpetas talle roomalikke ideaale, millele Ricimer jäi kindlaks elu lõpuni. Nagu Aëtiuski oli Ricimer kristlane, kuid erinevalt temast ariaanlane, nagu paljud teisedki germaanlased. Ta oli edukas väejuht erinevatel rinnetel võitluses vandaalidega ning elu lõpul sai temast Lääne-Rooma impeeriumi faktiline valitseja, kes kontrollis keisreid. Ta leppis Bütsantsi poolt saadetud keisri Flavius Procopius Anthemiusega ning abiellus tema tütrega, ent kui keiser osutus liiga iseseisvaks, kogus kokku oma germaanlased, kukutas ta ja rüüstas Rooma, pannes tema asemele kuulekama Anicius Olybriuse.

Kokkuvõttes võib öelda, et Ricimer kaitses Roomat nagu roomlane, kuid rüüstas seda nagu barbar.

Arminius, kes elas neli ja pool sajandit varem, oli samuti germaanlane (herusk) Rooma teenistuses. Algul teenis ta rahvuslikus väeosas, kuid varsti sai temast märkimisväärne väejuht, kes saadeti sõdima germaanlaste vastu. Kuidas sündmused edasi arenesid, pole täpselt teada, on esitatud erinevaid variante, ka täiesti proosalisi. Meie aga peatume siin rahvusromantilisel. Nimelt seal, germaanlaste maal, ärkasid temas rahvustunded ja ta läks üle barbarite poolele. Nähes nende armetuid sõjaoskusi, otsustas ta nad roomlaste sõjakunsti järgides välja õpetada. Tulemuseks oli, et germaanlased omandasid roomlaste distsipliini ja relvastuse, kuid neil oli maastikutundmise eelis. 9. aastal ründasid nad Teutoburgi metsas roomlaste sõjaväge ning purustasid selle. Väejuht Varus hukkus. See oli esimene roomlaste suurkaotus barbaritele. See aga sai võimalikuks vaid Arminiuse reeturlikkuse tõttu.

Mis ühtedele reeturlikkus, teistele kangelastegu. Arminius sai sakslaste rahvuskangelaseks juba reformatsiooni ajal ning arvatakse, et juba Martin Luther seostas ta nime Hermanniga ja seeläbi germaanlastega. Arminiusest sai rahvuslik sümbol. Siiski ei ole Arminiuse nime ja Germaania vahel etümoloogilist seost. Küll aga on see Arminiuse võitjal, kes kandis sümboolset nime Julius Caesar, aga pärast võitu kutsuti teda lihtsalt Germanicuseks.
Hermannsdenkmal (Arminiuse mälestussammas Teutoburgi metsas) Nii Ricimer kui Arminius olid sisserändaja pojad -- ühelt poolt roomlased, teiselt poolt barbarid. Võib muidugi filosofeerida vaimus "toida hunti, ikka... ". Arminius tekitas roomlastele suure kao -- tõsi, küll, suuremal määral moraalse kui reaalse. Tänu Ricimerile aga kestis Lääne-Rooma impeerium  mõnikümmend aastat kauem kui oleks ilma temata. Milline oli otsustav põhjus Rooma impeeriumi langemisel, ma ei tea. Seda aga võin kindlalt väita, et Rooma impeerium oli languseks valmis.

ISi "inglased": al-Britani ja teised

Alustaksin ühest sotsiaalmeedias laineid löövast (nüüdseks küll maha võetud, kuid endiselt levivast) tekstist, mis on täis eelarvamusi süürlaste osas ja mida on raske pidada mitterassistlikuks. Autor kirjutab probleemidest, mis tekivad süürlastega Lääne-Euroopast (konkreetselt Inglismaalt) pärit inimesel. Ta võtab need kokku järgmistes punktides:

1) Nad ei pea lugu sinu privaatsusest, sorivad luba küsimata su asjades ja mõnikord ka võtavad neid, eriti levinud on sülearvutite ja mobiiltelefonide "laenamine".
2) Nad käituvad lapsikult. Sa võid alustada tähtsat vestlust, kuid äkki sa märkad, et ta ei kuula sind, vaid hoopis mängib.
3) Nad varastavad kingi.
4) Söögi valmistamine ja söögilauakombed on eurooplasele vastuvõetamatud; nad söövad su toitu luba küsimata.
5) Lähevad marru, kui osutada nende vigadele.
6) Nad on organiseerimatud ja distsiplineerimata.
7) Magamiskombed. Magavad sisse oma kohustustesse ja ei pea lugu teise inimese unest.
8) Pidevalt jõllitavad võõraid.
9) Kohtlevad halvasti loomi.
10) Kerjavad.
11) Pidevalt kauplevad ja tingivad.
12) "Autojuhioskused".
13) Tühjad sõnad.

Iga punkt on põhjalikult lahti kirjutatud koos näidetega. Nüüd tekib küsimus, kes on see süürlaste vihkaja? Kas mõni eurooplasest paremäärmuslane? Ei. Tema nimi on Abu Sa'eed al-Britani, ta on ISi võitleja Süürias.
Selle nime valis ta endale ise, Inglismaal oli tema nimi Omar Hussein; ta töötas poes turvamehena. Kiri on adresseeritud tema kaasmaalastele Inglismaal, kes tahavad liituda ISi džihaadiga. Eesmärgiks ei ole tekitada vaenulikkust või üleolekut süürlaste suhtes, vaid hoopis hoiatada potentsiaalseid võitluskaaslasi, et ära hoida hilisemat pettumist. Ta rõhutab, et see kiri ei tohiks mingil juhul demotiveerida inglise võitlejaid liitumast ISiga, pealegi "on meil palju Euroopa pataljone, millega võib liituda, kui ülalmainitu tundub problemaatiline. Tegelikult ma tugevalt soovitan oma lääne vendadel liituda mittearaabia pataljonidega, kui ülalmainitud joontega leppida ei saa."
Palmyra. Osa arheoloogilisi mälestisi enne hävitamist Kuidas on aga siiski nende rassistlike süüdistustega? Kas siin pole vastuolu sellega, et ta oma "Süüria vendi" iseloomustades kasutab kõiki rassistlikke stereotüüpe? Ja mis õigusega üldse üks britt (olgugi et moslem) halvustab Süüria põliselanikke nende kodumaal? Asi ongi selles, et IS ja teatud määral radikaalne islam üldse ei tunnista rahvusi ja rahvusriike. Muide, ka mitte kuidagi islamivastastena interpreteeritavate Palmyra mälestussammaste õhkamist, mis näib meile täiesti mõttetu (pean siin silmas seinu ja väravaid, mitte inimeste ja loomade kujusid), on põhjendatud kui võitlust kohaliku natsionalismi ja väiklase patriotismiga: Palmyra varemed olid osa süürlaste identiteedist. Eesmärk on globaalne kalifaat, kus ei oleks enam vahet riikide, rahvaste ja religoonide vahel, kõik kummardaksid ainujumalat. Selles kontekstis on kohalikud võitlejad vaid liitlased, kuid paraku kehvapoolsed.
Satelliitvaated Palmyrale enne ja pärast hävitamist Seoses massilise põgenikuvooluga Süüriast Euroopasse on väljendatud kartusi, et nende hulgas võib olla palju ISi võitlejaid, kes infiltreeruvad Euroopa, k.a Eesti ühiskonda. Teoreetiliselt ei saa sellist võimalust päriselt välistada, ehkki mulle tundub see vähe tõenäoline. Tuleb teha vahet erinevatel radikaalsetel islamiliikumistel. Terroristide saatmine lääneriikidesse oli Al-Qaida ja veel täpsemini Osama Bin Ladeni know-how. Isegi Al-Qaidas endas olid sel teemal lahkarvamused. Enamik teisi rühmitusi võitleb koha peal ning eriti puudutab see ISi, kelle ideoloogia on kõigi moslemite koondamine ühisele rindele. Kui Al-Qaida on salaorganisatsioon, siis IS on riigi staatust taotlev moodustis. Pealegi, nagu näitab lihtsaimgi analüüs, kõige verisemad võitlejad ISis ei ole kohalikud süürlased (kes üldiselt ei ole sugugi verejanulised), vaid mujalt tulnud: Iraagist (nagu ISi juht Abu Bakr al-Baghdadi), Pakistanist, Afganistanist, suur osa endistest Nõukogude Liidu moslemivabariikidest, ent ka Venemaa territooriumi tšetšeenid, dagestanlased jt, samuti aga Lääne-Euroopast ja Põhja-Ameerikast.
Verise timuka Džihaadi Johni nimi on vist kõigile tuttav. Vähem on teada, et Mohammed Emwazi (Džihaadi Johni õige nimi) on saanud euroopaliku kõrghariduse, tal on BSc kraad ärijuhtimise infosüsteemides ning enne oma karjääri ISis oli ta Inglismaal üsna edukas. ISis sõbrunes ta teiste "inglastega" ning teda koos kolme sõbraga hakkasid pantvangid nimetama biitliteks. Mohammed sai nimeks John, teised vastavalt Paul, Ringo ja George. IS ei ole puht kohalik nähtus, see on globaliseeritud maailma vili.

Kultuuride ja rahvaste vahelised kontaktid toimuvad eri tasanditel. Antiikaja kõrgkultuur hävitati eurooplastest barbarite poolt. Paljud tekstid säilisid üksnes tänu islami kõrgkultuurile. Nad mõjutasid varakeskajal islami humanismi, mis tuli kaarega Euroopasse tagasi renessansiajal. Islami kultuurile võlgneb Euroopa paljud matemaatika peatükid (positsiooniline arvusüsteem, algebra jne; kreeka ja rooma numbrid olid tähed), sama võib öelda ka astronoomia, meditsiini jpt intellektuaalsete valdkondade kohta. Need on nö tipptaseme kontaktid. Kesktaseme kontaktid puudutavad igasuguseid käsitöö-, kaubandus- jne oskusi. Kuid alati on veel need kontaktid, mida kultuuriloolased eriti hea meelega ei kajasta. Need on alamkihtide kontaktid. Need võivad olla isegi produktiivsed: ajalooline lingvistika tunneb palju sedalaadi näiteid, kuid pahatihti on tulemused jälestusväärsed. Need on tõepoolest kultuurilised väljaheited.

IS ongi selline nähtus. On palju räägitud, et IS ei esinda islamit, kuid viimase all on mõeldud islami kõrgkultuuri. IS kindlasti ei esinda ka Euroopa kultuuri, kui peame siin silmas selle tippsaavutusi. Kui kasutada keeleteaduslikke termineid, siis IS on halvimale islami substraadile lisatud halvim euroopalik superstraat. Abu Sa'eed al-Britani ja Džihaadi John on selle kohta ühed parimad, st halvimad näited.

Räägitakse, et ahelsuitsetajalt Friedebert Tuglaselt (või oli see keegi teine?) küsiti kord, kas ta teab, et suitsetamine lühendab elu. "Tean küll," olevat kirjanik vastanud, "aga õnneks sellest sitemast otsast." Erinevus rikastab. Ta teeb seda mitmel tasandil, ja ma oleksin viimane, kes hakkaks seda eitama. Samas ei saa ma ka maha vaikida asjaolu, et pahatihti teeb ta seda just sellest samusest otsast.

Ühe pagulase seiklused reaal- ja virtuaalmaailmas

Kui ma möödunud korral kirjutasin pagulaskriisist, siis nentisin, et asjal on kaks poolt: statistiline ja inimlik. Ning tollal pöörasin rohkem tähelepanu statistilistele aspektidele. Mul on plaanis seda teemat veel jätkata, kuid siiski huvitavad mind alati rohkem reaalsed inimesed, eriti dramaatilistes situatsioonides. Mainisin tollal Aylan Kurdit, kelle surnukehast tehti suur meediasündmus (ma ei teadnud veel tollal, et see kaader oli lavastatud, tegelikult leiti ta teisest kohast). Täna tahan rääkida teisest poisist, kelle lool -- vähemalt praegu tundub -- on õnnelik lõpp. Jutt on seitsmeaastasest Zaidist, kes tänu meediale sai samuti maailmakuulsaks. Allpool kajastan vaid kolme seika tema sündmusrikkast elust.

Episood nr 1. Ungari piiri ületamine

Neid kaadreid on näinud vist kõik, kuidas Ungari ajakirjanik Laszlo Petra paneb jala taha jooksvale isale, kellel on süles laps, ning nad mõlemad kukuvad.

Niigi ehmunud poiss sai juhtunust suure trauma. Kuid nagu tihti juhtub, head kavatsused pöörduvad karuteeneks, kuid õnneks on vahel ka vastupidi. Poiss ja tema isa Osama Abdul Mohsen said maailmakuulsaks, Laszlo vallandati, aga isa tundsid mõned Süüria immigrandid Hispaanias ära kui tuntud jalgpallitreeneri. Edaspidine meenutas muinasjuttu. Isa ja poeg kutsuti Madridi, kus Hispaania kuulsaim klubi Real võttis nad oma hoole alla ning andis neile elamispinna. Jalgpalliklubi Getafe FC pakkus isale tööd abitreenerina.

Episood nr 2. Kohtumine Ronaldoga

Tõeline triumf oli aga Zaidi elus siis, kui ta Cristiano Ronaldo kutsus ta treeningule ning hiljem saatis Zaid ta käest kinni väljakule.

Episood nr 3. An-Nuşrah' võitleja?

Kahjuks aga on sellele loole veel vara punkt panna. Kord juba kirjutasin olukorrast Süüriast, kus ei ole sugugi kerge aru saada, kes on kelle vaenlane või liitlane. Abdul Mohseni tundsid ära mitte üksnes tema Süüria sõbrad. Sotsiaalmeedias hakkasid levima pildid tema Facebook'ist, mis paljastavat ta islamivõitlejana. Kõigepealt süüdistati teda ISISesse kuulumises (seda ei teinud mitte Araabia allikad, vaid Euroopa parempoolsed), hiljem aga täpsustati, et tegu pole ISISe, vaid An-Nuşrah' Rinde (mis on Al-Qaida Süüria haru) võitlejaga.
New York Times võttis selle asja luubi alla ning selgus, et need süüdistused on alusetud. Must lipp Abdul Mohseni Facebook'is pole ei An-Nuşrah'  ega ISISe lipp, vaid kõige tavalisem Šahada, islami usutunnistus, mis ei ole tingimata seotud ekstremismiga, nagu ka islamis traditsiooniline must värv. Uurides aga süüdistuste allikaid, selgus, et need kõik viivad Süüria valitsuse propagandaaparaadini, mis püüab kõiki Assadi vastaseid esitada ekstremistide ja terroristidena.

Ent kui need süüdistused luhtusid, tulid kurdid välja uute süüdistustega. Väidetakse, et jalgpallitreenerina olevat ta olnud osaline või isegi inspireerija veristes jalgpallimatšijärgsetes kokkupõrgetes araablaste ja kurdide vahel, mille käigus sai surma viiskümmend kurdi. Ehkki Mohsen neid süüdistusi tõrjub, ei ole need leidnud ei kinnitust ega ümberlükkamist sõltumatutest allikatest.

Moralité

Selle loo moraal on lihtne ja samas segane. Kes on Abdul Mohsen? Süütu ohver? Kangelane? Terrorist? Või lihtsalt inimene, kes sattus sündmuste keerisesse, mis ületavad inimmõistust?

Tilk tõrva

Eile rõõmustasin enda meelest koos terve Eestiga röövitud Eesti kaitsepolitseiniku Eston Kohveri õnneliku kodumaale naasmise üle. Kuid juba õhtul märkasin meedias (nii ametlikus kui sotsiaalses) midagi imelikku. Selgus, et isegi seda juhust kasutab suur osa kirjutajatest ja kommenteerijatest, et välja valada viha ja põlastust Eesti riigi, selle võimude ja presidendi suhtes. Võib kohata lauslollusi, nt Ilves olgu vait, kuna pole midagi teinud Kohveri vabastamise heaks, sest ta "totaalselt keeldus venelastega kohtumast".

Kõik vajalikud kontaktid Venemaa võimudega (alates Välisministeeriumist ja lõpetades jõustruktuuridega) olid kaasatud.  Tuleb silmas pidada ka seda, et Eston Kohver istus küll Venemaa kongis, kuid selle piltlikult öeldes võti asus läänes. Eesti riik kasutas kõike oma ressursse (nii presidenti kui valitsust, Riigikogu ja Europarlamendi saadikuid, aga ka erinevaid ühiskondlikke organisatsioone), et survestada meie liitlasi, kes omakorda tegid Venemaale Kohveri kinnihoidmise ebamugavaks. Eesti riik käitus selles kahetsusväärses loos väärikalt ja efektiivselt ning me kõik võiksime selle üle rõõmu ja uhkust tunda.

Võib vaid kaasa tunda nendele kommentaatoritele, kelles iga meie kordaminek tekitab üksnes veelgi sügavamat kibestumist. Selles loos on aga üks õpetlik aspekt, nimelt anonüümsete (kuid mitte ainult -- osa kurje kommentaare on allkirjastatud eesti nimedega, ja tegu on tihtipeale reaalsete inimestega) kommentaatorite negatiivne lõimumine. Nt kümmekond aastat tagasi olid eestikeelse Delfi kommentaarid valdavalt osalt russofoobsed, venekeelses Delfis käis aga sümmeetriline ja veel räigem sõim eestlaste ja Eesti riigi suunas. Nüüd on hinnangud suuresti ühtlustunud, kuid paraku eestivastasel platvormil. Eile õhtul valitses Delfi kommentaariumis eesti ja vene poolel liigutav üksmeel. NB! Ma mingil juhul ei kutsu siin üles taastama russofoobset status quo'd. Foobia (väljendugu see hirmus, vihkamises või jälestamises) on üldse kahjulik kaaslane, igati tervislik oleks sellest lahku minna.

Ei maksa süüdistada sotsiaalmeediat ja anonüümseid kommentaatoreid olukorras, kus ametlik meedia ei talitanud sugugi paremini. Juba eile õhtul, aga eriti täna hommikupoole olid kõik väljaanded täis Venemaa propagandistlikku materjali, alates FSB valmistatud videolõikudest ja lõpetades vene propagandistidest kommentaatoritega. Tuntud arvamusliider Ahto Lobjakas heitis Eesti meediale ette, et puudus Eesti-poolne kaamerapilt. Igaks juhuks tuletan Lobjakale ja paljudele teistele, kes seda arvamust jagavad, meelde erinevust Eesti ja Vene ühelt poolt meedia ja teiselt poolt jõustruktuuride vahel. Nimelt erinevalt FSBst ei ole KAPO propagandaorganisatsioon. Ning teiseks, Eesti meedia ei ole julgeolekuorganite osa. Venemaal on aga paraku kõik need funktsioonid ühendatud. Eesti ajakirjanikud ei olnud kohal nimelt seepärast, et nad ei ole KAPO kaastöötajad. Kui plaanitavast vangide vahetamisest oleks Eesti meediale eelnevalt teada antud (aga see tähendab, et sellest oleks kohe saanud teada ka laiem avalikkus -- sellistest asjadest avalikkuse informeerimine on meedia otsene kohustus), oleks kogu operatsioon võinud luhtuda. Vaevalt et see oleks Ahto Lobjaka soov.

Kuidas siis kajastada sündmust, mille kohta on vaid vaenulik videomaterjal? Nii nagu seda tegid BBC, Euronews jt: kasutatakse FSB videorida, kuid diktoritekst on oma, mis tasakaalustab vene poole propagandat omapoolse kommentaariga. Just seda oleks pidanud tegema, kuid ei teinud Eesti ajakirjandus. Käimasolevas infosõjas on meedia paraku meie nõrk lüli.

Putini positsioonivõitlus

Mis on ühist Eston Kohveri vabastamisel ja Vene hävitajatel Süürias?

Nii mõnigi asjatundja ja lihtsalt kommentaator on kergitanud kulmu: miks vahetati Kohver just Dresseni vastu (aga mitte nt Vladimir Veitmani vastu, kes erinevalt tagasihoidlikust miilitsast Dressenist oli olnud KGB ohvitser)? Ma arvan, et selline väike üllatusmoment ongi asja sisse programmeeritud, kuid suuremas plaanis pole see oluline. Palju olulisem on näiteks ajastus, ja et Kohveri advokaat Aksjonov (kelle kohta räägitakse, et ta on FSB teenistuses) väidab, et vahetamise aeg ei oma tähtsust, on iseenesest kindel märk.

Kohveri vabastamine on kindel signaal läänele, konkreetselt aga Obamale ning paljud vaatlejad on sellele juba tähelepanu juhtinud. Raimo Poom tuletab asjakohaselt meelde, et ka Kohveri röövimine ei olnud sõnum üksnes Tallinnale, vaid ka Washingtonile. Eston Kohveri naasmine on muidugi rõõmustav uudis ja Eesti kontekstis tõepoolest uudis number üks. Kuid laiemas plaanis on see vaid väike osa suuremast manöövrist.

Pärast Krimmi annekteerimist, invasiooni Kagu-Ukrainasse ning eriti reisilennuki allatulistamist ei olnud Putin enam salongikõlbulik ning lääne liidrid hakkasid teda vältima peaaegu et solvava demonstratiivsusega. See oli Putinile isegi suurem löök kui majandussanktsioonid, seda võttis ta isiklikult. Oli ju aeg, kui Merkel, Sarkozy ja Berlusconi olid ta sõbrad, George Bush vaatas talle silma ja koguni nägi seal midagi (seepeale kommenteeris tollane demokraatide liider Hillary Clinton, et temagi näeb seal midagi: kolme tähte -- KGB). Kuid nüüd on kõik möödas. Sõber Silvio võib küll käia Krimmis portveini joomas, aga ta pole enam Itaalia peaminister, vaid mahakantud kõnts. Vene diplomaata ongi viimastel kuudel ja eriti nädalatel aktiivselt pingutanud selle nimel, et korraldada Putini kokkusaamisi lääne liidritega, Obamale helistati lausa mitu korda.

See on see kontekst, kus Putin avas uue rinde, ja selleks osutus Süüria. Tartusse on ennegi relvi saadetud (jutt on mõistagi Süüria linnast Tartus, mitte Emajõe Ateenast), kuid seda tehti kuidagi vargsi, hävitajad aga saadeti demonstratiivselt. Ning vajalik efekt on juba saavutatud. Esimesena lendas kohale Iisraeli peaminister Netanyahu, kes oli mures võimalike kokkupõrgete pärast Iisraeli ja Venemaa õhujõudude vahel, ning mingid garantiid on ta lahke Putini käest ka saanud. Kuid Netanyahu on väike kala. Vene diplomaatia töötab selle kallal, et Vene väed saaksid Süürias liitlase staatuse, loomulikult võitluses ISILi vastu. Ja peab tunnistama, et selle käiguga õnnestus Putinil lääs kahvlisse panna.

See ongi Vene diplomaatia harjumuspärane praktika: tuleb tähelepanu kõrvale juhtida ebasoovitavatest probleemidest, väites, et need ei ole üldse olulised, ning püüda näidata, et Venemaa on väärtuslik liitlane. Nii käituti juba Vene-Gruusia sõja ajal 2008, kui välisminister Lavrov teeskles imestust, et lääs reageerib nii kärarikkalt Gruusia asjus, on ju see viimane läbikukkunud projekt, selle asemel et teha koostööd tähtsates asjades nagu näiteks majandus või võitlus rahvusvahelise terrorismiga.

Mis aga puudutab Kohveri vabastamist, on see samuti juba vana nõukogudeaegne praktika, et tippkohtumise organiseerimise käigus vabastati mõni poliitvang. Seda traditsiooni jätkas ka Putin, vabastades enne Sotši olümpiat nii Mihhail Hodorkovski kui ka Pussy Rioti.

"Pagulaskriis": Pagulastest, võrdõiguslastest, rassistidest ja muudest toredastest inimestest

...südantlõhestavad pildid kolmeaastase Aylan Kurdi surnukehast... 71 lämbunud migranti Austriast leitud veokis... Vao pagulaskeskuse süütamine... võiks tuua veel kümneid ja kümneid näiteid, mis illustreerivad praeguse pagulaskriisi dramaatikat.

Aylan ja Galip Kurdid Igal tragöödial on mitu mõõdet, nende hulgas inimlik ja statistiline. Miks tekitab igas normaalses inimeses nii teravat kaastunnet, aga tihti ka meeleheidet ning koguni viha Aylan Kurdi juhtum? Miks ei tekita sama tugevaid tundeid temaga samal ajal hukkunud viieaastane vend ja teised lapsed, kes olid samas paadis ja said samuti hukka? Põhjus on lihtne ja paraku küüniline: Aylan Kurdist tegi meedia
postuumselt staari, staaride saatus meid erutab, teised käivad statistika alla.

Niisiis, kõigepealt veidi statistikat. Maailmas on umbes 70 miljonit pagulast. Neist enamus asub Aafrika ja Aasia pagulaslaagrites, kuid paljud, eriti Aafrikas, ei julge laagrisse asuda, kuna need ei pruugi olla sugugi turvalised.  Euroopaski peaksime mäletama Srebrenica ÜRO turvaala tapatalguid; Darfuris ja Lõuna-Sudaanis juhtuvad sellised asjad regulaarselt; Kongos varjab enamik põgenikke end lihtsalt vihmametsas. Võiks tunduda silmakirjalik muretseda nende pärast, kes elavad halbades, kuid siiski mitte otseselt eluohtlikes tingimustes pagulaslaagrites või ööbivad Budapesti jaamas, samas kui me ei taha midagi teada Kongo vihmametsades redutavatest hõimudest, kelle mehed võidakse iga hetk ära tappa, naised vägistada, aga lapsed muuta sõduriteks. Rassism ja ksenofoobia ei ole valge Euroopa pärusmaa, rassirahutused LAVis ületasid Euroopa meedia läve, kuid pole kaugeltki Aafrika kõige verisemad.

Meid vapustavad fotod Ungari raudteejaamast, Kreeka saartelt ja paljudest teistest Vahemereäärsetest kohtadest. Meid vapustavad nad seepärast, et see toimub Euroopas, peaaegu et meil, kuid paljudes maailma kohtades on sellised vaatepildid tavalised. Euroopaski on omad pagulased, Balkanilt, ennekõike Kosovost, Ukrainast, kus on mitmed piirkonnad muutunud suureks pagulaslaagriks. Möödunud aastal 600 000 Euroopasse sisserännanut ei moodusta isegi 1% maailma pagulastest. Sel taustal ei oma kriisi lahendamise seisukohalt suurt tähtsust see, kas Eesti võtab vastu 200 või 3600 pagulast (viimasel juhul tõuseb see näitaja viie tuhandiku protsendini). See tähendab, et mingit reaalset panust kriisi lahendamisse Eesti ei anna ega ei saagi anda. Kõik muu on psühholoogia. Psühholoogia on aga oluline ning sellel on reaalsed tagajärjed. Suured pinged Eesti ühiskonnas on reaalsed. See, et need pinged on tekkinud olematul pinnal, ei tee neid väiksemaks. Toome vaid paar sugugi mitte äärmuslikku seisukohta:

OK, kõiki ei saa päästa, kuid päästame vähemalt sadakond Aylani. Iga inimelu on hindamatu väärtus, iga inimelu kaotamine on korvamatu kaotus.  Iga päästetu kasvatab päästmist vajavate järjekorda, st suurendab potentsiaalsete ohvrite arvu, kelle elu on samuti hindamatu. Pakkumine tekitab nõudlust. Ja see käib kaugeltki mitte ainult majanduse kohta. Pealegi pole buss kummist.
On palju vahepealseid seisukohti ja sentimente, ma ei saa neist ühineda ühegagi, kuid teatud määral mõistan neid kõiki ja ei taha siin kedagi hukka mõista.

Märkus: Siiski mõnda tahan. Kui ma olin noor idealistlik õppejõud, siis oli mul selline põhimõte, et eksamil kukuvad läbi vaid need, kes samaaegselt ei tea midagi ja ülbitsevad; alandlik mitteteadja võis saada rahuldava hinde, ülbitsev teadja võis saada isegi kõige kõrgema. Nii ka siin: ma ei taha hukka mõista neid, kes väljendavad minu meelest rumalaid arvamusi ega neid, kes on minu meelest kurjad. Aga kuri idioot väärib küll hukkamõistu. Kui Kristiina Ojuland hirmutab, et Balti jaamas võib juhtuda nii nagu Budapestis, on tegu just samasuguse juhusega. Budapestist loodavad inimesed saada Saksamaale või Austriasse. Ükski idioot ei hakka Austriasse sõitma läbi Tallinna. Ja vaevalt, et tung Venemaale tuleb nii suur, et ummistab jaama. 

Pagulasi Eestis veel peaaegu polegi, aga pahandust juba kui palju. Eesti rahvus või koguni valge rass olevat ohus. Tungivad sisse hordid, kes ei tunne meie kultuuri, põletavad meie maju ja viskavad viinapudeleid aknast sisse. Lugedes nii mõndagi Eesti kommentaariumi, võib jääda mulje, et kirjutajad on jäänud rasside-eelsele koopainimese tasemele (muide, valitseva teooria seisukohalt tulid need inimesed Aafrikast).

Mis puudutab aga võrdõiguslasi ja muid humaniste, siis hoolimata nende subjektiivsetest hoiakutest on nende vaatenurk samuti inimvaenulik. Millised plaanid on uute sisserändajatega? Selge, et nad tuleb integreerida ühiskonda, neile õpetada eesti keelt ning hajutada laiali, et vältida getostumist. Näitena tuuakse tihti rootslaste külalislahkust II maailmasõja lõpul ja esimestel sõjajärgsetel aastatel. Ma ei taha öelda ühtegi halba sõna rootslaste lahkuse kohta ning tuhanded eestlased tõepoolest päästsid oma elu ja säilitasid oma identiteedi. Asi on aga selles, et eestlasi on suhteliselt vähe ja nendega eriti ei tegeletud. Teine asi oli massilise Soome emigratsiooniga, kuna soomlased teatud määral juba oskasid rootsi keelt. Suurem osa neist üsna efektiivselt assimileeriti. Nad kaotasid oma rahvuslikud ja kultuurilised juured ning nii mõnigi neist ei ole selle üle sugugi õnnelik. Me tahame vältida getostumist, aga teades veidi pagulaste kultuurilist tausta, peaksime aru saama, et selline hajutamine oleks vägivaldne. Nad tahavad nimelt elada kogukondlikku elu ja sugugi mitte sulanduda eestlastega, kaotades oma keele, usu ja kultuuri. Ma ei räägi juba sellest, et sugugi mitte kõik kohalikud võtaksid sellised "uuseestlased" päriselt omaks.

Need probleemid ei ole siiski kõige olulisemad. Euroopa Liit võib teeselda lahkust ja inimlikkust, kutsudes pagulasi enda juurde (viimasel ajal teeb seda kõige aktiivsemalt Saksamaa). Kuid rahulolematud pole üksnes kohalikud rassistid. Mitu Aafrika riiki on väljendanud muret selle üle, et Euroopa meelitab massiliselt noori ja hakkajaid inimesi, mis tekitab päritolumaades demograafilisi, majanduslikke ja psühholoogilisi probleeme (eriti puudutab see põllumajanduslikke regioone). Ka Sahara-taguste migrantide transiit tekitab suuri pingeid mitte üksnes Euroopas, vaid ka Magribi maades. Omal ajal viis orjakauplemine mustalt mandrilt olulise osa aktiivsest elanikkonnast. Aafrika liidrite seisukohalt on selle katastroofi tagajärjed siiamaani korvamatud. Paarkümmend aastat tagasi esitas Aafrika Liit USAle mitmesajamiljardilise kompensatsiooninõude. Ma ei hakka praegu arutlema teemal, kui õigustatud see nõue on, kuid isegi kui ta ei ole juriidiliselt pädev, on see psühholoogiliselt oluline faktor. Juba on kuulda hääli, et praegune immigratsioonipump täidab samu eesmärke, mis 18.-19. sajandi orjakaubandus.

Viimane väide ei ole sugugi vaid pahatahtlik retoorika. Valdav osa Euroopasse sisserändajatest on seotud inimkaubandusega. Nimelt on nad see kaup, mille logistikat organiseerivad  kriminaalsed jõud. On välja arvutatud, et keskmine hind Vahemere põhjarannikule saabumise eest on tuhat dollarit, kuid on juhuseid, kus maksti ka näiteks seitse tuhat ja rohkemgi. Kust on selline raha inimestel, kellel on selja taga mitte eriti kerge retk Vahemere rannikuni (osadel veel üle kõrbe)? Võib oletada, et teatud osal on need legaalsed säästud. Sagedamini aga on tegemist "sugulaste" abiga. Mitte keegi ei ületa Saharat, hoides pea kohal laevu ja paate. Nende tootmine on osa illegaalsest tegevusest, põhiliselt Liibüa ja Mauretaania territooriumil. See, et need veesõidukid on avariilised, ei ole juhus, vaid osa kuritahtlikust plaanist: kõikidel riikidel on kohustus merehädalisi päästa, kuid pole mingit kohustust osutada abi nendele, kes purjetavad merel komfortaablites tingimustes -- need on piiririkkujad. Muide, mind juba mõnda aega huvitab üks seik, millele ma ei leia otseseid tõendeid, aga siiski mainida võib. Umbes kaks aastat tagasi hakkas kiiresti kahanema Somaalia piraatlus. Nüüdseks on kadunud isegi nende ujumisvahendid. Kas somaallased otsustasid nüüd rahuliku seaduskuuleka elu kasuks või leidsid ohutuma ja tulusama bisnisi? Vastust ma ei tea, korrelatsioon ei ole tõend.

Kuid sattudes Vahemere Euroopa-poolsele rannikule, nende kannatused ja väljaminekud ei lõpe. Näiteks Pas-de-Calais'st Briti saartele smuugeldamise eest peavad nad maksma kolm-neli tuhat naela. Kust see raha tuleb, kui viimased veeringud said juba enne ära antud? Kuna mul ei ole kindlaid andmeid, ei hakka ma siinkohal spekuleerima, kuigi on väidetud, et kogu seda traffic'ut spondeerib Briti saarte organiseeritud kuritegevus. Teisisõnu, isegi kui kõik läheb hästi ja põgenik jõuab õnnelikult Briti saartele, ootab teda ees kopsakas võlakoorem, mida ta peab tasuma arvatavasti mitte väikeste intressidega. Isegi kui tal olid Euroopasse sattudes kõige paremad ja ausamad kavatsused, on ta vähemalt passiivselt organiseeritud kuritegevuse osa. Ja neid on kümneid ja kümneid tuhandeid.

Kui asjad käivad üle mõistuse, siis mõistus püüab need kuidagi ikkagi kontrolli alla saada. Üks levinuim moodus on vandenõuteooria. Hiljuti pakkus Karmo Tüür ühe välja: see kõik pole juhuslik, kodusõjad ja rahutused islamimaades on korraldatud selleks, et migratsioonilaviin lämmataks Euroopa kultuuri. Veidi tundes head kolleegi Tüüri, arvan, et tegemist on siiski pilaga. Tõsisem vandenõuteoreetik oleks öelnud, et madalalt lendad, Tüür. Ega's need rahutused ka niisama ei ole: usakad, juudid ja vabamüürlased on nad korraldanud. Muide, see on peaaegu et Venemaa ametlik positsioon: USA ja EL lõid "värvilisi revolutsioone" toetades nii ISi kui kõik need probleemid.

Nagu paljude vandenõuteooriate puhul võib siin väike tõetera isegi peituda. Kuid õige vandenõu on ühelt poolt selline, mis on täiesti ilmne, teiselt poolt aga on just triviaalsus nende parim kattevari (Edgar Allan Poe "Näpatud kiri"). Vandenõu on ilmne ja vandenõuorganid on arenenud Euroopa riikide sotsiaalsüsteemid. Kui otsida tähtsaimat survegruppi, siis need on Euroopa pensionärid. Eesti pensionärid oma massis ei saa veel aru, et praegune demograafiline kriis puudutab otseselt nende pensione. Olen korduvalt kuulnud: ma olen oma pensioni välja teeninud, mul pole millegi pärast muretseda. Eksitus: muretu võib olla vaid kolmanda pensionisamba osas ja siingi ei soovitaks ma liigset optimismi. Esimene ja suures osas ka teine sammas tuleb mitte möödunud aegade tööst, vaid praegustelt töötajatelt ja maksumaksjatelt. Ja neid jääb aina vähemaks. Saksamaa ja Rootsi pensionärid saavad sellest suurepäraselt aru. Samas aga on pensionärid kõige aktiivsemad valijad mitte üksnes Eestis. Ja nii peabki üldiselt konservatiivne Merkel alluma sellele survele ning kutsuma riiki uusi töökäsi.

Märkus: Eesti sotsiaalmeedias -- selles, mis ei ole kõige migrandisõbralikum, kohtame pidevalt väidet, et migrandid on hoopis ühiskonnale koormus, kuna tahavad elada sotsiaaltoetustest ja parasiteerida kohalike tööinimeste arvel. Kindlasti selliseid on ja mitte vähe. Kuid siin jällegi tuleb lähtuda ennekõike statistikast. Ja seda on uuritud nii USAs kui erinevates Euroopa riikides. Immigrandid on majandusele üldjuhul kasulikud olnud; mida toob selles valdkonnas tulevik, ei tea keegi, optimistid aga lähtuvad mineviku ekstrapoleerimisest. Paljud Eesti tööandjad ihkavadki uut (odavat) tööjõudu. Teine asi on, kui palju nad reaalselt oskavad, tahavad ja on võimelised seda tegema. 

On tekkimas ohtlik konglomeraat, mis koosneb eurobürokraatidest, Euroopa pensionäridest, organiseeritud kuritegevusest ja pagulastest. See, et sellisel puhul on mängu pandud õilsad loosungid, ei muuda selle inetu nähtuse olemust.

"National Famine Monument with Croagh Patrick in the background" by Night of the Big Wind. Licensed under CC BY-SA 3.0 nl via Commons https://commons.wikimedia.org/wiki/Fi... "USA-Irish Famine Memorial0" by Ingfbruno. Licensed under CC BY-SA 3.0 via Commons https://commons.wikimedia.org/wiki/File:USA-Irish_Famine_Memorial0.jpg#/media/File:USA-Irish_Famine_Memorial0.jpg 1840ndatel aastatel oli Iirimaal suur nälg, millesse suri ligikaudu miljon inimest. Teist samapalju pääses näljasurmast, emigreerudes Ameerikasse. Tänulikud iirlased on sellele pühendanud mitmeid mälestussambaid nii Iirimaal kui USAs. Ülemine on pühendatud laevale, mis viis emigrandid USAsse (püstitatud Iirimaal), alumine aga pääsenutele ning asub Cambridge'is Massachusettsi osariigis.

Ma kujutan ette, et nii mõnigi lugeja hakkab mulle ette heitma positiivse programmi puudumist. Teeselda, et mul on universaalne lahendus, ma ei saa ega taha. Pealegi ei ole lahenduste pakkujatest selles küsimuses puudu. Paraku aga ei põhine valdav enamik neist põhjalikel analüüsidel, vaid üksnes sentimentidel, mis on mõnikord ülevad, mõnikord mitte. Ma arvan aga, et praegu kõige kainema positsiooni võtavad näiteks Jaapan ja rikkad Araabia riigid. Nad ei toeta massimigratsiooni, vaid aitavad kohapealsetes konfliktipiirkondades ja see abi ei ole väike, jutt on sadadest miljonitest, võib-olla koguni miljarditest dollaritest. 

Hapukurgihooaja eri 2. Pühad ja roojased sümbolid

Venemaal lööb järjest rohkem välja tribalistlik substraat, k.a selle sümbolistlik komponent. Sümbolid pole lihtsalt märgid, neis peitub jõud ning see jõud võib olla kas sõbralik või vaenulik. Vastavalt sellele võivad sümbolid ise olla kas head või halvad, päästvad või hukatuslikud, pühad või roojased.
 
Kuid sümbolid ise vajavad austamist, kaitset ja multiplitseerimist. Mida rohkem on pühad ja ohtlikud korraga. Mida rohkem pühi sümboleid, seda turvalisem on. Pühad sümbolid vajavad kaitset, samas kui vaenulikke sümboleid on vaja neutraliseerida ja hävitada.

1. Malendid ja natsid

Suure isamaasõja kultus on saavutanud grotesksed vormid. Pea iga üritus on kohustuslikult dekoreeritud georgi lintidega.  22.06 startis Kaliningradis Venemaa maletšempionaat kõrgeimas liigas. Algas ta aga balletiga melodeklamatsiooni saatel.  Dramaatiline hääl teatab, et must lipp sattus Zeitnoti (ajahätta).
Kõige naljakam, et kõike seda tehakse surmtõsiselt.

2. "Isamaa kaitsjatele kõikidel aegadel"

Juunis püstitati Tjumeni oblasti Sumkino külas mälestusmärk Isamaa kaitsjatele. Mis sellest, et pärast Siberi vallutamist Vene impeeriumi poolt pole seal peetud ühtegi lahingut ühegi välisvaenlasega. Õiged sümbolid peavad olema igal pool.
Tundub, et tegemist on tavalise suurriikliku haltuuraga: kangelaslik ilme, georgi lint ja puha. Selgus aga, et haltuura ei ole päris tavaline. Sõduri portree tõmmati internetist, kuid kiirustades ei pööratud tähelepanu sellisele pisiasjale, et pildil on hoopis Wehrmachti sõdur.

See pilt ilmus 1939. aastal ajalehes "Berliner Tagesblatt" ning pidi illustreerima, kuidas näeb välja ideaalne saksa sõdur ("Der ideale deutsche Soldat"). Pilt sai populaarseks, sellest tehti mitu koopiat ning seda kasutati värbamisplakatitel. Varsti aga selgus, et see ideaalne sakslane nimega Werner Goldberg on Mischling, kelle isa on juut. Plakatid tema piltiga tuli kiires korras hävitada. Nüüd aga raiuti see lausa kivisse. Tyumen Times küsib sel puhul, millist "isamaad" peetakse Sumkino mälestustahvlil silmas.

Kuid ka Sumkinos ei olnud Werner Goldbergil pikka pidu. Kui viga tuli tänu sotsiaalmeediale ilmsiks, parandati see ära. Nüüd näeb mälestusmärk välja nii:
Irvhambad vene sotsiaalmeedias juba küsivad: kas seekord oli mudeliks Tšingis-khaan?

Kuidas ikkagi sai juhtuda, et "kunstnik" tegi nii naljaka vea? Selgus, et tegu on noore naisterahvaga, kes tunnistas:

"Muidugi polnud see tehtud sihilikult, mul oli õudselt kiire aeg. Ma lihtsalt võtsin foto internetist... ma ju ei saa aru, on seal saksa kiiver või mitte... Aga see on minu viga, tunnistan."

Näib, et see tunnistus ei ole siiras: Werneri kiivril on ju selgelt peal Wehrmachti vapp. Ei julge kategooriliselt väita, aga on võimalik, et ta seda vappi ei näinud, kuna see oli fotolt eemaldatud. Nagu nt siin:
Asi on selles, et Venemaal on natsisümbolid keelatud ja piltidel peavad nad olema retušeeritud. Võitlus sümbolitega võib anda paradoksaalseid tulemusi.

Hapukurgihooaja eri: Kreeka vinegrett

1. Varoufakise poolmaraton

Rääkides pühapäevasest referendumist, teatas Kreeka peaminister Tsipras, et küsimus ei ole Euroopasse kuulumises -- Kreeka on Euroopa häll --, Euroopa Liitu kuulumises ega isegi euros. Tegu on demokraatia ja vabaduse peoga. Me laulame, tantsime ja ei allu võlausaldajate väljapressimisele. Ma kuulasin Tsiprase kõnet ja pean tunnistama, et see oli isegi sünkroontõlkes suurepärane kõne. Retoorikaõppejõuna oleksin pannud talle kõrgeima hinde. Võimalik, et kui leian korraliku tõlke, hakkan oma loengutes kasutama demagoogia kõrgeima pilotaaži näitena. Karismaatiline Kreeka rahandusminister Janis Varoufakis kiitis ka referendumi läbiviimist kui demokraatliku protsessi võitu. Elagu demokraatia, ei mingit väljapressijatest terroristide diktaati!

Kuid kohe järgmisel päeval pärast referendumit (st täna) andis Varoufakis oma blogis ootamatult teada erruminekust: "Enam mitte minister!" Selles postituses teatab ta:

"Varsti pärast referendumi tulemuste väljakuulutamist tehti mulle teatavaks mõningate Eurogrupi osaliste ja valitud "partnerite" teatud eelistused, minu ... "puudumise" kohta selle kohtumistelt; idee, mida peaminister hindas endale kokkuleppele jõudmisel potentsiaalselt kasulikuks."

Nagu ütlevad venelased, selge, et midagi pole selge. Esiteks, Varoufakis, kes ei kartnud teha solvavaid märkusi teiste riikide või organisatsioonide ükskõik kui kõrgete ametiisikute kohta, kohkus äkki mõningate asjapulkade teatud vihjetest. Pealegi, nagu selgub, keegi ei ole palunud tal erru minna, vaid vihjati, et tema osalemine läbirääkimistes ei ole soovitav. Kuid seda peent vihjet on korduvalt tehtud ka varem ning viimastel läbirääkimistel esindas Kreekat Efklidis Tsakalotos, kellest saigi juba järgmine rahandusminister.

Mis siis juhtus Janis Varoufakisega, kes kuulutas, et "hakkab uhkusega kandma võlausaldajate jälestust"? Täpselt ei tea, kuid mulle meenub koolilaste anekdoot. Naine viskab kauboi kodunt välja. Läheb nukralt mööda tänavat, suitsiidsed mõtted peas: kõik on läbi. Kuid siis kuuleb ta sisemist häält: "Ei ole läbi: astu sellesse kõrtsi ja pane kogu oma raha pokkeris mängu!" Kauboi teebki seda ja kaotab: nüüd on küll kõik läbi. "Ei ole läbi," ütleb sisemine hääl, "kahma raha, löö laud ümber ja jookse kõrbesse." Kauboi teebki seda, kuid pokkerimängijad saavad ta kõrbes kätte ja ta kuuleb revolvrite vinnastamise heli. No nüüd on kindlasti läbi. "Ei ole," ütleb sisemine hääl, "sülita paksule näkku." Kauboi teeb seda ja kuuleb: "Vaat nüüd on tõesti läbi."
2. Teeks ka

Ei tea, kuidas teistele, aga mulle Kreeka ja kreeklased meeldivad väga. Ilus maa, hea kliima, ajaloomälestised, lahke rahvas. Mulle meeldivad kreeka toidud, kreeka laulud ja kreeka tantsud. Hea meelega manustaksin souvlakit, rüübates peale retsinat ja kõike seda sürtaki saatel. Kahjuks aga ei saa. Asi pole küll nii hull, nagu ütles eesti klassik: posin ennast üles et raha põle, vaid pigem vene klassiku sõnade järgi: kapital ei luba. Kuid sellele võib vaadata ka optimistlikuma pilguga: kui õige võtaks laenu nii nelja-viie aastapalga ulatuses, siis sõidaks kogu oma suure perega Kreekasse ja tühja sellest retsinast, jooks puhast Metaxat.
Aga siis kui tuleb maksmise aeg, korraldaksin oma peres referendumi: kas nuumame pankasid või tšillime edasi? See oleks tõeline demokraatia pidu. Δημοκρατία! No pasaran! Occupy! Это всё наше!

Vahemärkus. Mulle teatati, et see minu mõttesähvatus ei ole sugugi originaalne, vaid pigem Korbi stiilis plagiaat, kuna Facebook kubisevat sellest. Kahjuks mul ei ole Facebooki kontot ja seda kubisemist nautida pole saanud. Aga nagu ütleb idamaine tarkus: kui sa lähed mööda õiget rada, siis tulevad sulle vastu nii inimesed kui kaamelid. Ma loodan, et nendele inimestele, keda ma sellel kannatuste rajal kohtasin, ei pea ma tõestama, et pole kaamel.

Kuid nali naljaks, "Kreekat tegemise" üleskutseid on Eesti meedias murettekitavalt palju. Sellised üleskutsed on jõudnud ka ajakirjandusse, mõnikord otse, mõnikord aga vihjamisi. Nii väljendas ühe kasvava poliitilise jõu esimees nagu muuseas ideed, et Eestil tuleks võtta laenu, et lahendada sotsiaalprobleemid ja tõsta kaitsevõimet. Peab aga kõva laen olema! Isegi uhkem kui Kreekal.

3. Referendumit!

Mul polnud vähimatki kavatsust võtta sõna TTÜ rektori valimise epopöa asjus. Niigi piinlik. Kuid täna tuli üks huvitav mõttesähvatus: "Leidma peaks rektori, kes sobiks nii TTÜ töötajatele, üliõpilastele kui ka Eesti rahvale." Kuna olen ise ka osa rahvast, siis olgu siinkohal ka minu arvamus toodud.

Abstraheerume institutsioonidest ja isikutest. Kujutame ette, et üksteist inimest peavad valima kedagi kusagile. Tingimus on selline, et poolt peab olema vähemalt kaheksa häält ning hääletuse tulemusel kandidaat A saigi kaheksa poolthäält. Asi on aga selles, et eelnevalt leppisid neli hääletajat omavahel kokku, et ükski nendest A poolt ei hääleta ning nelik esitas protesti. Kuidas nüüd talitada? Nelik nõudis salajaste valimiste tulemuse tühistamist, kuna nemad olid vastu. Valimised läbi viinud asjapulk pidas sellist üleskutset solvavaks, kuna kogu protseduur, k.a häälte lugemine oli avalik, ning mingit sohivõimalust häälte lugemisel tema meelest tekkida ei saanud. Väljapääsuna pakkus ta kriminoloogilise ekspertiisi. Kaheksa inimest olid sellega päri, kolm olid vastu ja lõpuks võttis neliku see esindaja, kes algul nõustus, oma nõustumise tagasi. Põhjus on arusaadav. See protseduur on seadusväline, hääletamine on salajane ning kriminoloogiline ekspertiis rikuks nende inimõigusi.

Ma saan aru, et nii mõnigi ei nõustu sellise faktograafiaga. On väidetud, et juba eelnevalt olid mingid reeglid rikutud. Kuid selliste märkuste puhul on tegemist omamoodi Treppenwitz'iga, kuna need süüdistused tulid alles siis, kui selgus, et osa seltskonnast ei ole lõpptulemusega rahul. 

Kas keegi näeb siin alust valimiste tühistamiseks ja puhtalt lehelt alustamiseks?

Kuid nüüd tsiteeritud üleskutse juurde. Ma leian, et see on isegi poolik. Mis tähendab: sobiks nii TTÜ töötajatele, üliõpilastele kui ka Eesti rahvale? Miks Eesti rahvas on jälle viimaseks jäetud? Arvan, et kõigepealt tuleks küsida rahvalt ja siis alles tudengitelt ja personalilt. Nõuan referendumit! Arvestades väärtuslikku kogemust, võiks soovitada selle läbiviimist Kreekas.

Surematud pianistid 3. Kolm vägevat naist (ja siis veel mõned)

Seda esseede sarja plaanides koostasin mõttes väikese nimekirja klaverimängijatest, kellest tahaksin kirjutada. Siis märkasin -- õigemini hakkas protestima minu sees pesitsev salajane feminist --, et selles ei ole ühtegi naist. Mitte et ei oleks ühtegi kuulsat naispianisti, kes mulle oleks muljet avaldanud, vaid ma pole varem kunagi mõelnud klaverikunstist soolise võrdõiguslikkuse seisukohalt. Muidugi teadsin Clara Schumannist, keda peeti ajastu suurimaks pianistiks; tema abikaasa Robert Schumann, kuulus helilooja ja samuti märkimisväärne klaverimängija, jäi tema varju ja vähendas oluliselt oma kontsertesinemisi, jättes lava oma naisele. Kuid paraku Clara Schumanni helisalvestusi ei ole.

Või siis Anna Jessipovast (ka Annetta Essipoff või isegi Annette von Essipow), kelle saatus oli mingil määral Clara Schumanni omaga sarnane. Ta oli ajastu ühe parima klaverimängija ja samuti tuntud helilooja Teodor Leszetycki õpilane ja hiljem naine (Leszetyckil oli neli naist, Jessipova oli number kaks). Leszetycki oli samuti Euroopa väljapaistvaim klaveripedagoog, tal oli üle tuhande õpilase, nende hulgas ka Ignacy Jan Paderewski, kuid Jessipova oli tema lemmikõpilane ja Leszetycki enda meelest ka kõige andekam. Jessipovast sai üks Euroopa juhtivaid klaverimängijaid, keda peeti Anton Rubinsteini järel teiseks klaverimängijaks Venemaal. Leszetycki hakkas järjest enam keskenduma pedagoogilisele tööle ning nagu Schumanngi, jättis lava abikaasale. 1906. aastal tegi Essipova Welte-Mignonil mitu salvestust, siin on üks nendest.

Või ka Clara Haskilist, kes oli võib-olla üks parimaid Mozarti, kuid ka Beethoveni ja varaste saksa romantikute esitajaid. Meelsasti kuulan teda, kuid ei oska temast midagi kirjutada, ehkki tema elust ei puudunud dramaatilised sündmused. Ma ei leidnud ühtegi videot tema mängu kohta, kuid siin on üks tema kuulsamaid Mozarti esitusi: klaverikontsert nr 20 (salvestatud 1960).
Või siis legendaane brasiillanna Guiomar Novaes, õrn ja romantiline. Temast räägiti sama, mida Józef Hofmanni kohta: ta moodustab klaveriga orgaanilise terviku ning kontserdi ajal pole kerge aru saada, kus lõpeb inimene ja algab instrument. Kuid nende stiil on vastandlik: Hofmann vallutas publikut oma võimsa ja intellektuaalse mänguga, Novaes aga õrnuse ja sensuaalsusega. Brasiilias oli ta rahvuskangelane, teda peeti Teresa Carreño (kellest meil sarja eelmises postituses oli lühidalt juttu) järglaseks. Siiski on oluline erinevus: Carreñot võrreldi oma ajastu parimate (mees)pianistidega, Novaesi mäng on aga rõhutatult naiselik ja ta näitas klaverikunsti neid külgi, mida meestel on raske saavutada. Mingis mõttes kuulus tema mäng 19. sajandi romantilise pianismi traditsiooni: tema jaoks oli esituse hingestatus tähtsam kui täpsus. Kahjuks läheb salvestustel suur osa tema võlust kaduma ja tema salvestused ei saanud kunagi nii populaarseks kui tema kontsertesitused.

Siin on üks tema suurepäraseid interpretatsioone: Giovanni Sgambati transkriptsioon õndsate hingete tantsust Christoph Willibald Glucki ooperist "Orpheus ja Eurydike" (fragment).
Siiski pean tunnistama, et siingi on minu absoluutne lemmik Sergei Rahmaninovi (restaureeritud) esitus.

Suuri naispianiste oli ja on palju. Valisin välja kolm, lähtudes ennekõike oma noorpõlvemälestustest. Need on Myra Hess, Maria Grinberg ja Maria Judina. Kaht viimast olen palju kuulanud plaatidelt, mis aga puudutab Myra Hessi, siis kuni internetiajastuni oli ta minu jaoks vaid legendaarne nimi, kes assotsieerus rohkem kirjanduse kui muusikaga. Nimelt oli ta seotud väga huvitava, kuid vähetuntud vene(saksa) helilooja Nikolai Medtneriga, kes oli vene sümbolismi olulise ja samas odioosse figuuri Emilii Medtneri vend. Nii et kõigepealt sain kirjandusest teada, et Myra Hess on väljapaistev klaverimängija, hiljem kuulsin tema esitusi ja ei pidanud pettuma. Alles seda esseesarja ette valmistades tutvusin Annie Fischeri loominguga, kes oli võib-olla üldse kõige väljapaistvam naispianist, vähemalt 20. sajandil. Kahjuks on tema kuulsus palju väiksem, kui ta seda väärib.

See oli pikale veninud eessõna. Kuid enne kui hakkan asjaga pihta ja alustan juba vahetu sissejuhatusega, teen veel ühe kõrvalmärkuse. Eelmine postitus Józef Hofmannist kukkus välja liiga pikk ning seda tehes hangus mu arvuti korduvalt kinni, nii et seekord jaotan essee mitmeks postituseks ning täna piirdungi vaid sissejuhatava looga.

0. Rosina Bessie (Lhévinne): armastus on tugevam kui surm

Rosina Lhévinne (sünd. Bessie; 1880-1976) oli suurepärane klaverimängija, kuid ta kindlasti ei kuulu suurimate artistide hulka. Põhjus, miks ma temast kirjutan, on teine. Kogu tema elu on eneseohverduse näide kunsti ja oma armastuse nimel. Andekas noor pianist lõpetas 1898. aastal Moskva Konservatooriumi kuldmedaliga, tema õpetaja oli legendaarne Vassili Safonov (muide, üks Leszetycki õpilasi), kelle õpilaste hulgas olid sellised suurkujud nagu Skrjabin, õed Gnessinid (Peterburi muusikakõrgkooli rajajad, praegune Venemaa Gnessinite nimeline Muusikaakadeemia), juba nimetatud Nikolai Medtner ja Jossif Levin. Viimane oli Safonovi kõige edukam õpilane, kes lõpetas konservatooriumi samal aastal Rahmaninovi ja Skrjabiniga. Kõik kolm said kuldmedali, kuid tema edestas oma kuulsaid kaasõpilasi.

Juba õpingute ajal hakkas Rosina Bessie võtma tunde Levinilt, kellesse ta armus esimesest pilgust. Ning peagi selgus, et mees vastas samaga. Nad abiellusid, ehkki sõbrad hoiatasid, et kahe artisti liit ei kesta kaua, ennustati, et maksimaalselt aasta. Ja see abielu ei olnud kerge. Jossif Levin oli populaarne mees. Tal olid pidevad austajannad ning paaril korral isegi romaanid. Nad mõlemad, eriti aga Rosina elasid neid raskelt üle, kuid ennekõike tänu naise pühendumisele jäi abielu püsima. Ent enamgi veel. "Kuni surm teid lahutab" on traditsiooniline abieluvormel, kuid Rosina jaoks ei lõppenud nende abielu ka mehe surmaga.

Kui nad abiellusid, tundus, et mõlemat ootab ees suurepärane muusikaline karjäär. Nad esinesid nii kontsertidel kui vene intellektuaalse eliidi kodudes ning pärast ühte sellist esinemist, mida kuulasid prof. Tihhomirov, aga ka Tšehhov, Gorki ja veel mitu kuulsat muusikasõpra, tuli Rosina juurde üks noor naine ja teatas, et ta on tema muusikast vaimustatud ning et ta mängib isegi abikaasast paremini. Selle asemel, et olla meelitatud, solvus Rosina Levina hingepõhjani. Ta sai aru, et sellistele inimestelel, kes ei saa muusikast üldse aru, pole mõtet mängida ning vastupidiselt Clara Schumannile ja Anna Jessipovale loobus täielikult sooloesinemistest ja jättis lava oma mehele, keda ta pidas suurimaks klaverikunstnikuks elavate seas.

1907. aastal emigreerusid nad antisemiitlikult Venemaalt (mõlema perekonnad said kannatada pogrommide ajal) Euroopasse, kus Levini mänedžer soovitas tal muuta oma perekonnanimi eksootilisemaks. Uus kirjapilt oli Lhévinne, kusjuures rõhk on viimasel silbil. Ka eesnimi polnud tal enam Jossif, vaid Josef. Rosinagi võttis sama perekonnanime, mida hääldas mitte vene-, vaid prantsusepäraselt. Soolokontsertidel ta ei esinenud, ent koos oma abikaasaga mängis ansamblis neljal käel ning seda peeti parimaks klaveriduoks Euroopas enne II maailmasõda. Nii Josef kui Rosina olid väga tagasihoidlikud inimesed ja kummalegi ei meeldinud staaritsemine. Asi polnud selles, et Josef Lhévinne'il, nagu paljudel teistel kuulsatel artistidel (nt siin juba mainitud Clara Haskilil, aga ka palju kuulsamal Vladimir Horowitzil jt) oli lavahirm, vaid ta tõesti arvas, et on väärikam ja kasulikum oma oskusi ja teadmisi mitte demonstreerida laval, vaid anda edasi oma õpilastele. Rosina ise oli loobunud esinemisest ning ergutas ja inspireeris meest, keda tõepoolest peetakse oma ajastu üheks parimaks pianistiks. Siiski esines ta aina harvemini, pealegi oli I maailmasõja ajal kontserttegevus piiratud. 1923. aastal avaldas ta inglisekeelse õpiku "Basic principles in pianoforte playing" (raamatuna 1924), mis ei ole tänaseni kaotanud oma tähtsuse. Pärast I maailmasõda emigreerusid nad USAsse, kus Josefile pakuti prestiižikas Juilliardi konservatooriumis klaveriosakonna juhatamist. Ning ta õpetas seal kuni oma surmani 1944. aastal. Abikaasast sai tema assistent.

Ehkki surres oli Josef Lhévinne 69-aastane, oli ta Rosina jaoks, kes oli temast kuus aastat noorem, ikkagi noor ning oma elu lõpuni (aga tema suri 96-aastaselt) rääkis Rosina oma abikaasast kui enneaegselt lahkunust. Nüüd veenis Juilliardi juhtkond teda abikaasa kohale asuma ning Rosina nõustus kõhklustest hoolimata.

18. sajandil elas Peterburis abielupaar, kolonel Andrei Petrov ja tema noor abikaasa Ksenja. Pärast seda kui mees ootamatult suri, ei leppinud 26-aastane Ksenja tema surmaga, hakkas käima tema riietes, nimetas ennast Andreiks ja teatas, et hoopis Ksenja on surnud. Ta jagas laiali kogu oma varanduse ja temast sai Vene õigeusukiriku pühak, Peterburi Ksenja. Kas tegemist on psüühilise nähtusega või hoopis usu- ja armastusjõuga, ei ole minu otsustada.
Rosina Lhevinne ja tema õpilane Van Cliburn
Erinevalt Ksenjast Rosina puhul selliseid küsimusi ei teki. Ehkki ta pühendas kogu oma energia õpetamisele, õpetas ta nii, nagu mr. Lhévinne oleks õpetanud oma õpilasi. Ta rõhutas pidevalt, et see pole tema, kes õpetab, vaid ta lihtsalt viib ellu oma abikaasa põhimõtteid.

Õpetajana oli ta aga oma mehest märksa edukam. Juba eluajal saavutas ta legendaarse kuulsuse ning temast sai Ameerika muusikaelu kultusfiguur. Mitu väljapaistvat klaverimängijat, aga ka dirigenti olid tema õpilased. Neist kõige kuulsam on Van Cliburn, kes tema pärast tuli Texasest New Yorki, aga ka terve hulk teisigi sugugi mitte väiksemaid muusikuid, nagu nt James Levine, Metropolitan Opera muusikaline juht (James Levin ei ole Lhévinne'i sugulane, enne seda õppis ta Walter Levini käe all, kes omakorda pole kummagi sugulane).

Van Cliburnist kirjutan eraldi, aga ma ei saa mainimata jätta samuti Rosina Lhévinne'i õpilast, pianist Daniel Pollackit, kes õppis Van Cliburniga samal ajal ja kellega nad esinesid koos 1958. aastal I Rahvusvahelisel Tšaikovski nimelisel Klaverikonkursil, mille Van Cliburn triumfaalselt võitis. Pollack sai aga 8. preemia. 1960. aastate algul (pakuksin, et aasta oli 1961) andis Pollack kontserdi Tartu Ülikooli aulas ja ma pean tunnistama, et see on siiamaani minu suurim klaverikontserdielamus. Asi polnud üksnes tema kaunis helis ja võimsas tehnikas, vaid mulle tundus, et kogu aula õhk on elektrit täis, ning sellist tunnet pole mul enam kunagi olnud, ehkki olen olnud Svjatoslav Richteri, Emil Gilelsi, Paul Badura-Skoda ja terve rea teiste palju kuulsamate muusikute kontsertidel.

Nimetatutest jättis suurima mulje mulle Richter, kuid kaugeltki mitte sama, mis Pollack. Tõsi küll, Richterit kuulasin ma Leningradis, suures saalis ja kusagilt kahekümnendast reast või veel kaugemalt, aga Pollackit teisest reast, kusjuures pärast vaheaega vahetasin kohta, et saaksin näha ka tema käsi. Siin on näide Pollacki mängust.
Rosina Lhévinne'i õpilased hindasid teda mitte üksnes pedagoogina ja suurepärase inimesena, vaid ka erakordselt võimeka pianistina, ning palusid korduvalt tal naasta kontserdilavale. Aastaid puikles ta vastu, kuid alles seitsmekümnendates eluaastates laskis end pehmeks rääkida. Maailma klaverikunsti ajalugu teab paljusid imelapsi, kes väga varases eas esinesid suurtes kontserdisaalides, mõnikord koguni orkestriga. Rosina Lhévinne aga debüteeris 75-aastaselt, mis on võib-olla pretsendenditu juhus klassikalise muusika ajaloos. Alguses mängis ta Juilliardi orkestriga ja põhiliselt selle õppeasutuse publikule, nii et tegemist oli mingil määral kompromissiga intiimse ja avaliku mängu vahel. Kuid oma tõelise triumfini interpreedina jõudis ta 82-aastaselt, esinedes New Yorgi Filharmoonia orkestriga Leonard Bernsteini dirigeerimisel. Ning programmi esimene osa oli Chopini esimene klaverikontsert, seesama teos, millega ta 18-aastaselt Moskva Konservatooriumis võitis kuldmedali.

Mul ei õnnestunud praegu leida ei video- ega audiofaili sellest kontserdis; väikest katkendit saab näha dokumentaalfilmis "The Legacy of Rosina Lhévinne" (vt allpool, film on ingliskeelne, hoolimata vene postituse venekeelsest pealkirjast). Olen kunagi seda internetis saanud kuulata, aga nüüd on see fail vist eemaldatud. Siin on veidi varem tehtud kontsertsalvestus selle teose kolmandast osast (Rosina Lhévinne on siin alles 80-aastane). Parema helikvaliteediga tervikteose salvestus on siin.
Veel on tema salvestatud ja internetis saadaval Mozarti 21. klaverikontsert (K 467), igati soovitan. Rosina mälestuseks tegid tema õpilased suurepärase dokumentaalfilmi, juba nimetatud "The Legacy of Rosina Lhévinne".
Sellest filmis üllatas mind kõige rohkem üks asjaolu. Rosina Lhévinne, kes pidevalt süstis kõikidesse oma õpilastesse energiat ja optimismi, kannatas ise väga raskete depressioonihoogude all. Vahepeal ei saanud ta koguni hingata ning pidi end sundima sisse ja välja hingama. Mis aga stimuleeris ja hoidis teda elus, oli missioonitunne. Ta ise sõnastas selle nii: "Meil muusikutena on eriline vastutus inimlikkuse otsingutel. Sest muusika on ainus universaalne keel. See on keel, mis võib ületada piirid, millega inimesed end üksteisest jätkuvalt eraldavad."

Kuid lõpetada tahan mitte võitlusega ängi vastu, vaid hoopis armastusega, kuna see oli Rosina elus kõige tähtsam. Ta armus oma tulevasesse mehesse siis, kui nad kordamööda teineteisele mängisid Chopini Barkarooli. Sellest sai nende armastuse sümbol. Ta ei esitanud seda kunagi kontsertidel ja mul ei õnnestunud seda leida Josef Lhévinne'i esituses. Siin on see Wilhelm Kempffi väga hingestatud interpretatsioonis, mis samas juhatab sisse minu järgmise teema (ent mitte minu järgmise postituse selles sarjas, mis jätkab võimsate naistega).

Aktusekõne

Viimasel ajal pole aega olnud kirjutada, aga tungival soovitusel panen siia oma kõne (allikas: uttv), mille pidasin  26.06.2015 TÜs lõpuaktusel. Ise poleks seda siia üles pannud, aga osadele meeldis. Vähemalt paar sõna selgituseks. Nagu näha, räägin ma peast. Kuid see ei tähenda ei seda, et mul on tekst peas, ega seda, et tulin pulti ettevalmistamata. See on mul umbes nagu loengutega: mõtlen põhjalikult läbi ja siis tulen ja räägin midagi muud. Näiteks siin reageerisin enne mind kõnelenud dekaani prof. Sutropi kõnele ja ei tahtnud sealseid mõtteid korrata. Nii et suurel määral lõin teksti kõnelemise käigus. Siit paraku piinlikud keele- ja mõttevääratused. Nt leiutasin kummalise taime 'okassiil', mis ei taha kasvuhoones kasvada ja eelistab vaenulikumat keskkonda. Tegijal juhtub.

Kui ma nüüd selle üle kuulasin, siis sain aru, et kukkus välja võib-olla isegi paremini, kui oli kavatsetud. See on küll sisu poolest lahjem, kuid seevastu vähem didaktiline ja mitte nii raskepärane. Kui ma ühele kolleegile ütlesin, et rääkisin autopiloodil, ei tahtnud ta mind uskuda ja ütles, et vähemalt lõpupuänt oli ette valmistatud. Aga ei olnud. Kavatsesin lõpetada hoopis sellega, et nüüd on tarvis astuda magistrantuuri, kuid selle ütles Margit Sutrop juba ära. Jne. Mis ma ikka siin pikalt pajatan, kes viitsib, kuulaku-vaadaku ise.
#wsite-video-container-776369028944262492{ background: url(//www.weebly.comhttp://www.lotman.ee/up... } #video-iframe-776369028944262492{ background: url(//cdn2.editmysite.com/images/util/video... } #wsite-video-container-776369028944262492, #video-iframe-776369028944262492{ background-repeat: no-repeat; background-position:center; } @media only screen and (-webkit-min-device-pixel-ratio: 2), only screen and ( min-device-pixel-ratio: 2), only screen and ( min-resolution: 192dpi), only screen and ( min-resolution: 2dppx) { #video-iframe-776369028944262492{ background: url(//cdn2.editmysite.com/images/util/video... background-repeat: no-repeat; background-position:center; background-size: 70px 70px; } }