Ricimer ja Arminius

Seoses viimase migratsioonikriisiga on tekkinud paanikast kantud konstruktsioone a la barbarite invasioon, Euroopa vallutamine, allajäämine kultuurisõjas jne. Teiselt poolt kostavad aga hääled, et ah, mis te jamate, mingit ohtu pole. Mõlemad äärmused aga meenutavad kõige rohkem jaanalinde, kes peidavad pea liiva alla, vahe on ainult selles, et mõni sealjuures veel hädaldab. Tahaks rahustada mõlemaid: asi on nigel, kultuurisõda (õigemini peaks rääkima kultuurisõdadest -- neid on mitu ja nad käivad korraga) on reaalsus ja seda juba pikemat aega.

Pärast I maailmasõja lõppu kirjutas saksa kultuurifilosoof Oswald Spengler oma kaheköitelise bestselleri "Õhtumaa allakäik". Sellised meeleolud olid tollal levinud, juba 1904. aastal kirjutas väljapaistev kreeka luuletaja Konstantinos Kavafis luuletuse "Barbarite ootel", samal ajal kirjutas Valeri Brjussov luuletuse "Tulevased hunnid". 1940. aastal kirjutas Dino Buzzati oma kuulsa romaani "Tatarlaste kõrb". Kõigi nende ja veel paljude tekstide juhtmotiiv on elu serva peal. Serva taga on barbarid, hunnid, tatarlased, kes kohe-kohe tungivad meie hubasesse maailma. Kuid Spengleril ja ta järglastel on siin ka teine idee: meie hubane maailm on mäda ja ta hukkub seepärast, et on hukkumist väärt.

Elu Kavafise luuletuses on katastroofi piiril, kuna täna tungivad sisse barbarid. Aga kui selgus, et nad ei tunginudki, muutub kogu elu mõttetuks, barbarite ootamine andis sellele mõtte. Sarnane on Dino Buzzati vaatenurk: terve elu möödub tatarlaste sissetungi ootel. Valeri Brjussovi eshataloogilised hunnid, hävitavad kogu kultuuri, aga minategelane, kes peidab kultuurijäänuseid katakombidesse, loob hunnidele tervitushümni.

Kogu see metafoorika rajaneb moodsa Euroopa ja Rooma impeeriumi lõpuperioodi võrdlusel ja see võrdlus ei ole päris alusetu. Euroopa Liit on juba algusest peale sarnane Rooma impeeriumiga ja mida rohkem ta föderaliseerub, seda suuremaks see sarnasus muutub. Mõlemal juhul on tegemist moodustisega, mis pretendeerib oikumene tuumale. EL ei saa pretendeerida sellele majanduslikus ega sõjalises mõttes, küll aga kultuuriliselt. Kuid praegu ei huvita meid niivõrd Rooma impeeriumi õitseaeg, kuivõrd selle languse ja huku põhjused. Peab tunnistama, et see probleem pole sugugi nii lihtne ning sõltub suurel määral arutleja vaatenurgast ja hetkeolukorrast. Siin vaid mõned pakutud versioonid.
Oikumene (Johannes Schnitzer, 1482 Ptolemaiose järgi) 1. Kristlus: Rooma oli tugev niikaua, kuni teenis elujõulisi jumalaid, kusjuures peetakse silmas mitte niivõrd Kreekast laenatud panteoni, kuivõrd Mithra kultust.

2. Keisrite allakäik: Rooma hiilgeaeg oli vabariik, tsentraliseeritud ja piiramatu võim korrumpeeris võimukandjad, mis lõhkus kogu ühiskondliku ja riikliku süsteemi.

3. Orjandusele rajatud majandus kaotas oma efektiivsuse.

4. Impeerium läks lõhki. Needsamad faktorid, mis tõid talle hiilguse, selle ka hävitasid. Et impeeriumi hallata, oli vaja aina suurenevaid kulutusi sõjaväele. Ühenduseks provintsidega ja leegionide kiireks liikumiseks oli vaja infrastruktuuri, mille rajamine ja ülalpidamine muutus ülejõukäivaks. Ja need on vaid osa kulutustest, mis ei osutunud jätkusuutlikuks.

5. Epideemiad. Nn Antoninuse katk (165-180) lõi sellise demograafilise augu, millest Rooma ühiskond enam välja ei tulnud. (Mis haigus see täpselt oli, on vaieldav, põhiliseks kahtlusaluseks pole katk, vaid rõuged või leetrid.)

6. Geneetika. On otsitud ja leitud erinevaid geneetilisi põhjusi, kuid viimasel ajal on rohkem moes epigeneetiline teooria. Roomlased olid nii harjunud heaoluriigiga, et see peatas nende evolutsiooni ja tekitas taandarengu.

7. Keskkond. Rooma riik hävis, kuna roomlased mürgitasid ennast raskemetallidega. Olid moes tinast nõud ja tina kasutati ka veetorustikes. Roomlaste uhkus -- hügieen ja seda tagav veevärk olid hoopis hukutavad, torust tuli mürki. See tekitas viljatust ja nõrgendas füüsiliselt mehi, kellest ei olnud enam sõdureid.

8. Moraali allakäik ja konkreetselt homoseksuaalsus.

9. Revolutsioonid. Orjade ja koloonide ülestõusud (see oli ametlik nõukogudeaegne vormel, mis tekkis Stalini ajal).

"Lukianos" (17. saj. kujutis) Kuid praegusel ajal on loomulikult kõige populaarsem kümnes: võõrrahvaste sissetung. Sellest räägimegi. Barbarite invasioon ei alanud 4. sajandil (üldtunnustatud Suur rahvasteränne algas 4. sajandil, 376 sisenesid goodid Rooma impeeriumi territooriumile). Sõjad barbaritega kestsid kogu Rooma riigi ajaloo vältel, selle tekkest alatest. Need sõjad on õpetlikud. Latiinid olid üks paljudest ja sugugi mitte kõige tugevam hõim Itaalias. Ehkki ei saa väita, nagu oleks kõik nende sõjad alanud sellega, et nad pidid ennast kaitsma nende aladele tungivate võõrvägede eest, moodustasid just kaitsesõjad nende rahvusliku ideoloogia, mis omakorda mõjutas rahvuslikku identiteeti. Et end vaenlaste eest kaitsta, tuli nad purustada. Sõjalistele võitudele järgnes territooriumi hõivamine, sellega aga muutusid riigipiirid pikemaks ja vaenlaste sissetungide võimalused kasvasid. Nii hakkas tekkima sõjaline mull, mis on ka varem ja hiljem saanud saatuslikuks mitmele impeeriumile. Rooma impeerium on aga meile tähtis veel selles mõttes, et siis tekkis ideologeem, et barbarite eest tuleb kaitsta kultuuriväärtusi. Seda ei olnud ei Makedoonia Aleksandri ega Tšingis-Khaani impeeriumil, kuid seda kannavad erinevad EL ideoloogilised ja poliitilised jõud, tihti üsna kultuurikauged.

Barbarite infiltreerimine Rooma kultuuri algas mitu sajandit enne impeeriumi allakäiku. Nad mängisid olulist rolli mitte üksnes kolooniates, vaid ka pealinnas. Neil oli tähtis osa kaubanduses, kultuuris (piisab, kui nimetada Lukianost), aga ka poliitikas -- juba Caesar (1. saj. eKr) kutsus senatisse barbareid, isegi kodakondsuseta isikuid. Ja mis meile eriti oluline, neil oli suur tähtsus sõjaväes. Rooma sõjaväkke astusid terved barbarite hõimud. Mitu väljapaistvat Rooma väejuhti olid endised barbarid. Kui leegionid hakkasid keisrit määrama, sai keisriks teiste seas ka Maximinus I Traaklane (3. saj.), kes sõdis väga edukalt barbarite vastu.

Pronksmümt Ricimeri monogrammiga Ehk kuulsaimad barbaritest väejuhid Roomas olid Ricimer ja Arminius, seda küll erinevatel põhjustel. Ricimer (405–472) oli vastuoluline kuju, impeeriumi üks viimaseid suurkujusid. Ta oli päritolult barbar. Karjääri alguses teenis ta Flavius Aëtiuse alluvuses, keda on nimetatud viimaseks roomlaseks. Aëtiusest sai tema sõber ja mentor, kes õpetas talle roomalikke ideaale, millele Ricimer jäi kindlaks elu lõpuni. Nagu Aëtiuski oli Ricimer kristlane, kuid erinevalt temast ariaanlane, nagu paljud teisedki germaanlased. Ta oli edukas väejuht erinevatel rinnetel võitluses vandaalidega ning elu lõpul sai temast Lääne-Rooma impeeriumi faktiline valitseja, kes kontrollis keisreid. Ta leppis Bütsantsi poolt saadetud keisri Flavius Procopius Anthemiusega ning abiellus tema tütrega, ent kui keiser osutus liiga iseseisvaks, kogus kokku oma germaanlased, kukutas ta ja rüüstas Rooma, pannes tema asemele kuulekama Anicius Olybriuse.

Kokkuvõttes võib öelda, et Ricimer kaitses Roomat nagu roomlane, kuid rüüstas seda nagu barbar.

Arminius, kes elas neli ja pool sajandit varem, oli samuti germaanlane (herusk) Rooma teenistuses. Algul teenis ta rahvuslikus väeosas, kuid varsti sai temast märkimisväärne väejuht, kes saadeti sõdima germaanlaste vastu. Kuidas sündmused edasi arenesid, pole täpselt teada, on esitatud erinevaid variante, ka täiesti proosalisi. Meie aga peatume siin rahvusromantilisel. Nimelt seal, germaanlaste maal, ärkasid temas rahvustunded ja ta läks üle barbarite poolele. Nähes nende armetuid sõjaoskusi, otsustas ta nad roomlaste sõjakunsti järgides välja õpetada. Tulemuseks oli, et germaanlased omandasid roomlaste distsipliini ja relvastuse, kuid neil oli maastikutundmise eelis. 9. aastal ründasid nad Teutoburgi metsas roomlaste sõjaväge ning purustasid selle. Väejuht Varus hukkus. See oli esimene roomlaste suurkaotus barbaritele. See aga sai võimalikuks vaid Arminiuse reeturlikkuse tõttu.

Mis ühtedele reeturlikkus, teistele kangelastegu. Arminius sai sakslaste rahvuskangelaseks juba reformatsiooni ajal ning arvatakse, et juba Martin Luther seostas ta nime Hermanniga ja seeläbi germaanlastega. Arminiusest sai rahvuslik sümbol. Siiski ei ole Arminiuse nime ja Germaania vahel etümoloogilist seost. Küll aga on see Arminiuse võitjal, kes kandis sümboolset nime Julius Caesar, aga pärast võitu kutsuti teda lihtsalt Germanicuseks.
Hermannsdenkmal (Arminiuse mälestussammas Teutoburgi metsas) Nii Ricimer kui Arminius olid sisserändaja pojad -- ühelt poolt roomlased, teiselt poolt barbarid. Võib muidugi filosofeerida vaimus "toida hunti, ikka... ". Arminius tekitas roomlastele suure kao -- tõsi, küll, suuremal määral moraalse kui reaalse. Tänu Ricimerile aga kestis Lääne-Rooma impeerium  mõnikümmend aastat kauem kui oleks ilma temata. Milline oli otsustav põhjus Rooma impeeriumi langemisel, ma ei tea. Seda aga võin kindlalt väita, et Rooma impeerium oli languseks valmis.