Mihhail Lotman's Blog, page 13
January 5, 2017
Aastalõpuintervjuu: maailmapoliitika on oma mugavustsoonist välja raputatud.
Aasta lõpul (21.12.) andsin Õhtulehele intevjuu, mis ilmus 31.12. vaid paberilehel. Kuna mõned asjad tunduvad olulistena, avaldan seda siin intervjueerija Andres Põllu lahkel loal.
Mis on teie jaoks lõppeva aasta märksõnad?
Eestis: esimene naispresident, Keskerakonna valitsusse pääsemine juhtiverakonnana.
Maailmas: Brexit, Donald Trump, NATO idatiiva tugevdamine, Venemaa hübriidse agressiooni jätkumine Ukrainas ja sõjalised aktsioonid Süürias, terror Euroopas.
Milline lõppeva aasta sündmustest võiks meid algaval aastal veelgi rohkem mõjutada ehk milliste sel aastal aset leidnud sündmuste tähtsusest me saame alles tulevikus aimu?
Iga märksõnana nimetatud sündmustest on pikaajalise mõjuga, nii positiivses kui negatiivses plaanis. Samas võib nii mõnigi asi tuua üllatusi. Näiteks Donald Trump on venelaste lemmik ja seda mitte üksnes Venemaal, vaid üle maailma. USA, Saksamaa, Iisraeli ja ka Eesti venelased seostavad Trumpiga suuri lootusi täpselt samamoodi, nagu seda teeb Venemaa elanikkond. Kuid Trump on üllatusi täis anum ja need, kes loodavad, et see on cornu copia (küllusesarv), võivad samamoodi eksida nagu need, kes kardavad, et see on Pandora laegas. Aga üks asi on kindel: me oleme sisenemas uude ajastusse, mis on täis ebamäärasust, ning selles on nii omad ohud kui võimalused. Igal juhul on maailma poliitika oma mugavustsoonist välja raputatud.
Putin ei tee saladust sellest, mida ta Trumpilt ootab. Miinimum: sanktsioonide lõpetamine, koostöö naftatööstuse valdkonnas, Krimmi tunnistamine Venemaa osana ning vabad käed Ida-Ukrainas. Meedium: endise Nõukogude Liidu territooriumi tunnistamine Venemaa huvisfäärina. Ning maksimum: nn Jalta 2, ehk Venemaa tunnistatakse USAga võrdseks globaalmängijaks ning maailm jagatakse mõjusfäärideks, kus Venemaal on samasugune roll, nagu see oli Nõukogude Liidul.
Iseenesest võiks Trump kõike seda ju lubada, kuid väga eksivad need, kes loodavad, et ta võiks need asjad lihtsalt kinkida. Pakutav koostöö terrorismivastases võitluses on liiga väike tasu, Venemaa aga pole selles positsioonis, et võiks USAlt midagi nõuda.
See, mida Trump tahaks vastu, pole samuti saladus. Kui väljumine kliimakonventsioonist oleks Putinile endalegi meelepärane, siis Iisraeli ühepoolne toetamine Lähis-Ida konfliktis oleks märksa keerulisem. Eriti raske on aga ette kujutada, et Putin liitub Trumpi kavatsetava majandussõjaga Iraani ja Hiina vastu. Kuid ennustada midagi ei tahaks. „Elame huvitaval ajal, härrased,“ nagu on öeldud ühes filmis.
Kas Brexit ja Trumpi võit on sissejuhatus suurematele muutustele? Nii mentaalses kui ka reaalses mõõtmes? Millistele?
Kindlasti on, kuid oleks vastutustundetu hakata praegu täpseid arengustsenaariume ennustama, võimaluste spekter on selleks liiga suur. Paljud Trumpi ja Brexiti vastastest juhivad tähelepanu sellele, kuidas ühiskonna arvamusega on manipuleeritud. USA valimiste osas võib suure tõenäosusega väita, sest isegi rivaalitsevad agentuurid CIA ja FBI on selles küsimuses jõudnud üksmeelele, et Venemaa propagandamasin on aktiivselt valimisprotsessi sekkunud ja seda mõjutanud. Ja siis? See ei sea ju kuidagi kahtluse alla nende valimiste legitiimsust. Teine asi, kui Venemaa häkkeritel oleks õnnestunud tulemusi võltsida, aga seda ei juhtunud. Pealegi manipuleerisid – ja mitte vähe – ka Clintoni pooldajad, ning selles, et nende manipulatsiooni tulemused olid kehvemad, oleks küll naljakas süüdistada Trumpi.
Nii Brexit kui Trumpi valimised viisid manipuleerimistehnika hoopis kõrgemale tasemele. Siin on kaks teineteisega seotud aspekti: ühelt poolt on mõjutamise sihtmärgiks inimese psüühika kõige sügavamad mehhanismid, teiselt poolt aga on mõjutusvahendiks uusim sotsiaalküberneetiline tehnoloogia. Ja see tehnoloogia kindlasti areneb veelgi.
Kas valge heteroseksuaalne mees võtab/võidab nüüd, Trumpi võidust lootust ammutades, tagasi oma kunagise rolli? Või vähemalt pääseb tõrjutusest ja frustratsioonist?
Naljaga pooleks: loodan, et mitte kunagi. Tõsisemalt võttes ei saa ma aru, mida tähendab valge heteroseksuaalse mehe kunagine roll. Kas jutt on Antiik-Kreekast, kus meeste homoseksuaalne praktika oli privilegeeritud? Või hoopis Roomast, kus see oli häbiväärne patriitside omavahelises läbikäimises, kuid täiesti aktsepteeritav näiteks orjadega? Kui aga rääkida sotsiaalsest rollist, siis ma ka ei saa aru, kas jutt on Rooma leegionäridest või senaatoritest; sakslastest mõisahärradest või eesti soost nekrutitest.
Kui veel tõsisemaks minna, siis kõik need arutlused ja nendega seotud hirmud lähtuvad nullsummamängu mudelist: mida rohkem ühiskonnas võidavad naised, seda vähem jääb meestele. See ei ole üldjuhul nii. Tihti on tegemist win-win olukorraga. Kui nüüd jälle vaadata asjale humoorika pilguga, siis üks põhilisi meeste võite seisneb selles, et nüüd saavad ka naised aru, et kiuslik ja ebakompetentne ülemus ei pruugi ilmtingimata olla mees ning isegi kõige šovinistlikumale mehele võib töötav naine olla kasulik nii perekonna emotsionaalsest kui ka finantsilisest seisukohalt.
Kui aga rääkida normaalsetest meestest, siis ennast teostav naine, õde, tütar, ema, ämm jne on rõõmu ja uhkuse faktor. Mis aga puudutab alaväärsuskompleksi ja sellel põhinevat frustratsiooni, mis on osadel meestel Eestis ja mujalgi õhtumaades tõepoolest olemas, siis arvan ma, et naiste õigused on siin pigem ennastõigustav ettekääne kui reaalne põhjus. Reaalne frustratsiooni allikas ei peitu tavaliselt naises või naistes, vaid mehe rahulolematuses iseendaga. Normaalne kompleksivaba mees ei vaja oma täisväärtuslikuks eluks naiste sotsiaalset allutatust.
Vestleme päev pärast Saksamaal Berliinis aset leidnud terrorirünnakut. Kas terror on tulnud, et jääda?
Siin on jällegi mitu küsimust. Kahjuks on terror see reaalsus, milles me elame. Tahaksin väga eksida, aga tuleb arvestada sellega, et see ei kao kusagile, vastupidi, laieneb ja süveneb. Terroristid ei ole üksnes väheharitud fanaatikud, viimaste osaks jääb terroriaktide teostamine. Kui rääkida konkreetselt islamiterrorismist, siis seal töötab mitu ajutrusti, kus tegutsevad euroopalikult haritud inimesed. Terroriakti läbiviimine on aga üldjuhul kergem ülesanne kui selle ärahoidmine.
Kas ja mida annab üldse ette võtta? Kaua jätkub tõsiasjade ees silmade sulgemise poliitika?
Tegevusprogrammidest pole puudust ja nad kõik paiknevad skaalal utoopia-võhiklikkus, mida radikaalsemad lahendused (stiilis: piirid kinni, kõik välja saata, surmanuhtlus taastada vms), seda võhiklikumad nad on, nagu on võhiklikud ka lootused, et pakutav haridus ja sotsiaalprogrammid tagavad täisväärtusliku integratsiooni. Küsimus tõsiasjade ees silmade sulgemise poliitika kohta on ise poliitiliselt angažeeritud.
Ma ise süüdistasin proua [Saksa kantsler Angela] Merkelit poliitilises lühinägelikkuses, mis piirneb kuritegelikkusega, kuid tuleb ka Merkelist aru saada. Ta käitus nagu kristlane, paraku aga ei saa kristlikku eetikat, mis on ennekõike inimesekeskne, üle kanda tervele ühiskonnale ja veel vähem riigile. Maine riik ei ole ei oma päritolult ega olemuselt kristlik institutsioon. Euroopas on selle lätted paganlikus antiigis. Öeldu ei tähenda, et ma arvan, et pagulastest tulnuks teha gladiaatorid või lõvidega võitlejad, kuid riigi põhiline funktsioon on oma kodanike kaitsmine ja siin ei saa riik paraku lähtuda evangeeliumiõpetusest.
Berliin 20.12.2016 Pagulasprobleemi lahendamine on pikaajaline ja ressursirohke protsess. Ainus reaalne strateegia seisneb võitluses mitte tagajärgede, vaid põhjustega. Ning paljud rahvusvahelised organisatsioonid ja MTÜd püüavadki sellega tegeleda, paraku on see pigem tilk meres. Aleppo „vabastamine“ [Süüria juhi Bashar al-] Assadi vastastest tõi paari päevaga üle 200 000 uue põgeniku. Kuid põgenikevoo põhjused ei ole üksnes sõjalised. Nälg ja ökoloogiline olukord subekvatoriaalses Aafrikas paneb miljonid põhja poole liikuma, nii nagu varakeskaegse Suure rahvasterände ajal pani põud liikuma rahvad läände. Paraku püüame seda tulekahju kustutada loitsudega.
Mis oli Eesti jaoks olulisem sündmus - kas Reformierakonna või Edgar Savisaare võimult tõrjumine? Või on need ühe medali kaks külge?
Olen nõus, need on tõepoolest möödunud aasta tähtsaimad sündmused Eesti poliitikas ja tõepoolest on need omavahel seotud. Siiski need protsessid on erinevad. Savisaare võimult kukutamine oli isegi pigem halastusakt: inimene on oma suuruse ammu maha mänginud ja nagu üleküpsenud vili oleks ise pudenenud, parem, kui see juhtub enne, kui see päris roisku läheb.
Teine asi on Reformierakonnaga, mille kukkumine oli ootamatu eelkõige nende enda jaoks, kuid asjaolu, et mitte ükski riigikogus esindatud erakond ei tahtnud nendega enam koostööd teha, kõneleb enda eest.
Mida võiks lõppev aasta meile õpetada?
On kaks ütlust: ’kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta’ ja ’ajaloo ainus õppetund on see, et ajaloost ei õpita midagi’. Kummaski on tõetera sees, kuid mõlemad on pigem kõlavad aforismid. Vastus sõltub suuresti sellest, kes on need „meie“, kes peaksid midagi õppima. Poliitikas ja ühiskonnaelus on lõppemas või on juba lõppenud ideoloogiate ja suurte narratiivide aeg. Postmodernism võidutseb nii sõjalises sfääris (hübriidne sõda), kui poliitikas ja avalikus elus, kus arutluste asemel on säutsud, millest võib igaüks nagu legodetailidest teha oma valiku ning moodustada talle sobiva konfiguratsiooni. Trumpi kampaania oligi sellele üles ehitatud: sellal, kui vastased otsisid ja leidsid tema ütlustes jaburusi, solvanguid ja vastuolusid, külvas ta valijad üle aina uute sõnumitega, millest igaüks vihastades ühtesid leidis vastukaja teiste seas.
Mida toob algav aasta? Millised jõud tulevad (või jäävad võimule) Prantsusmaal ja Saksamaal? Mis hakkab toimuma Eestis? Kas saabub rahva suur pettumus Ratase valitsuses?
Ei armasta ennustajaid ja ise olen halb ennustaja. Eriti ei meeldi mulle, kui minu enamasti pessimistlikud prognoosid täituvad. Seepärast pakun kaks äärmuslikku võimalust: optimistliku ja pessimistliku.
Optimistlik: eurooplased ja põhjaameeriklased ei häbene enam oma identiteeti ja juuri, nii nagu ei häbene neid moslemid, hindud, hiinlased jne. Kompleksivaba inimene ei pea vabandama oma religiooni ja traditsioonide pärast, ei varja oma pühi kohitsetud nimetuste taha (nagu USAs ei ole enam poliitiliselt korrektne öelda Merry Christmas, vaid tuleb öelda Häid pühi vms). Järjest rohkem on inimesi, kes täiendavad pidevalt oma hariduslikku ja kultuurilist pagasit, ei ole kergesti manipuleeritavad ja suudavad orienteeruda infovoogudes. Selline inimene hindab vabadust ja mõistab sellega seotud vastutust.
Pessimistlik: järjest suurema võimu võtavad hirmud ja nendest toituvad populistlikud liikumised. Islamiterrori hirmust pöördub osa nii lääneeurooplastest kui ka eestlastest „mõistmist ja abi“ otsides Putini Venemaa poole, ja nad leiavad seda. Kui aga paratamatult selgub, et see polnud see, mida nad lootsid, on juba hilja.
Mis puudutab valimisi Prantsusmaal ja Saksamaal, siis nende tulemused erinevad arvatavasti oluliselt. Prantsusmaal jätkub Rahvusrinde tõus ja nii erakonnal kui selle juhil Marine Le Pen’il on head väljavaated jõuda presidendivalimistel teise vooru. Selge favoriit on aga François Fillon (suur Vladimir Putini sõber nagu Marine Le Pen’gi), kes lisaks vabariiklastele saab ilmselt teises voorus ka suurema osa sotsialistide häältest. Sellegipoolest saab Rahvusrindest oluline poliitiline jõud.
Saksamaal on aga suuri muudatusi raske ette näha: [islami ja immigratsioonivastased] PEGIDA ja AfD (Alternatiiv Saksamaale) jäävad poliitilisel areenil marginaalseteks mängijateks, parempoolne CDU/CSU säilitab oma edumaad sotsialistide ees, liberaalid (FDP) on endiselt audis.
Jüri Ratas näitas end osava manööverdajana ja arvatavasti ta ise suuri vigu ei tee. Martin Repinski saaga ei ole minu hinnangu järgi Ratase kaotus, vaid peen intriig ja lõppkokkuvõttes võit. Valitsuse populaarsus sõltub aga suurel määral sotsidest, kust tulevad nii selle valitsuse tugevamad ministrid, pean silmas Sven Mikserit ja Andres Anveltit, kui ka nõrgemad, keda ei hakka siinkohal nimetama, kellega võrreldes on ka Repinski kõva tegija. Nende sõnad ja teod võivad kahjustada mitte üksnes valitsuse positsioone. Aga elame-näeme.
Mis on teie jaoks lõppeva aasta märksõnad?
Eestis: esimene naispresident, Keskerakonna valitsusse pääsemine juhtiverakonnana.
Maailmas: Brexit, Donald Trump, NATO idatiiva tugevdamine, Venemaa hübriidse agressiooni jätkumine Ukrainas ja sõjalised aktsioonid Süürias, terror Euroopas.
Milline lõppeva aasta sündmustest võiks meid algaval aastal veelgi rohkem mõjutada ehk milliste sel aastal aset leidnud sündmuste tähtsusest me saame alles tulevikus aimu?
Iga märksõnana nimetatud sündmustest on pikaajalise mõjuga, nii positiivses kui negatiivses plaanis. Samas võib nii mõnigi asi tuua üllatusi. Näiteks Donald Trump on venelaste lemmik ja seda mitte üksnes Venemaal, vaid üle maailma. USA, Saksamaa, Iisraeli ja ka Eesti venelased seostavad Trumpiga suuri lootusi täpselt samamoodi, nagu seda teeb Venemaa elanikkond. Kuid Trump on üllatusi täis anum ja need, kes loodavad, et see on cornu copia (küllusesarv), võivad samamoodi eksida nagu need, kes kardavad, et see on Pandora laegas. Aga üks asi on kindel: me oleme sisenemas uude ajastusse, mis on täis ebamäärasust, ning selles on nii omad ohud kui võimalused. Igal juhul on maailma poliitika oma mugavustsoonist välja raputatud.
Putin ei tee saladust sellest, mida ta Trumpilt ootab. Miinimum: sanktsioonide lõpetamine, koostöö naftatööstuse valdkonnas, Krimmi tunnistamine Venemaa osana ning vabad käed Ida-Ukrainas. Meedium: endise Nõukogude Liidu territooriumi tunnistamine Venemaa huvisfäärina. Ning maksimum: nn Jalta 2, ehk Venemaa tunnistatakse USAga võrdseks globaalmängijaks ning maailm jagatakse mõjusfäärideks, kus Venemaal on samasugune roll, nagu see oli Nõukogude Liidul.
Iseenesest võiks Trump kõike seda ju lubada, kuid väga eksivad need, kes loodavad, et ta võiks need asjad lihtsalt kinkida. Pakutav koostöö terrorismivastases võitluses on liiga väike tasu, Venemaa aga pole selles positsioonis, et võiks USAlt midagi nõuda.
See, mida Trump tahaks vastu, pole samuti saladus. Kui väljumine kliimakonventsioonist oleks Putinile endalegi meelepärane, siis Iisraeli ühepoolne toetamine Lähis-Ida konfliktis oleks märksa keerulisem. Eriti raske on aga ette kujutada, et Putin liitub Trumpi kavatsetava majandussõjaga Iraani ja Hiina vastu. Kuid ennustada midagi ei tahaks. „Elame huvitaval ajal, härrased,“ nagu on öeldud ühes filmis.
Kas Brexit ja Trumpi võit on sissejuhatus suurematele muutustele? Nii mentaalses kui ka reaalses mõõtmes? Millistele? Kindlasti on, kuid oleks vastutustundetu hakata praegu täpseid arengustsenaariume ennustama, võimaluste spekter on selleks liiga suur. Paljud Trumpi ja Brexiti vastastest juhivad tähelepanu sellele, kuidas ühiskonna arvamusega on manipuleeritud. USA valimiste osas võib suure tõenäosusega väita, sest isegi rivaalitsevad agentuurid CIA ja FBI on selles küsimuses jõudnud üksmeelele, et Venemaa propagandamasin on aktiivselt valimisprotsessi sekkunud ja seda mõjutanud. Ja siis? See ei sea ju kuidagi kahtluse alla nende valimiste legitiimsust. Teine asi, kui Venemaa häkkeritel oleks õnnestunud tulemusi võltsida, aga seda ei juhtunud. Pealegi manipuleerisid – ja mitte vähe – ka Clintoni pooldajad, ning selles, et nende manipulatsiooni tulemused olid kehvemad, oleks küll naljakas süüdistada Trumpi.
Nii Brexit kui Trumpi valimised viisid manipuleerimistehnika hoopis kõrgemale tasemele. Siin on kaks teineteisega seotud aspekti: ühelt poolt on mõjutamise sihtmärgiks inimese psüühika kõige sügavamad mehhanismid, teiselt poolt aga on mõjutusvahendiks uusim sotsiaalküberneetiline tehnoloogia. Ja see tehnoloogia kindlasti areneb veelgi.
Kas valge heteroseksuaalne mees võtab/võidab nüüd, Trumpi võidust lootust ammutades, tagasi oma kunagise rolli? Või vähemalt pääseb tõrjutusest ja frustratsioonist?
Naljaga pooleks: loodan, et mitte kunagi. Tõsisemalt võttes ei saa ma aru, mida tähendab valge heteroseksuaalse mehe kunagine roll. Kas jutt on Antiik-Kreekast, kus meeste homoseksuaalne praktika oli privilegeeritud? Või hoopis Roomast, kus see oli häbiväärne patriitside omavahelises läbikäimises, kuid täiesti aktsepteeritav näiteks orjadega? Kui aga rääkida sotsiaalsest rollist, siis ma ka ei saa aru, kas jutt on Rooma leegionäridest või senaatoritest; sakslastest mõisahärradest või eesti soost nekrutitest.
Kui veel tõsisemaks minna, siis kõik need arutlused ja nendega seotud hirmud lähtuvad nullsummamängu mudelist: mida rohkem ühiskonnas võidavad naised, seda vähem jääb meestele. See ei ole üldjuhul nii. Tihti on tegemist win-win olukorraga. Kui nüüd jälle vaadata asjale humoorika pilguga, siis üks põhilisi meeste võite seisneb selles, et nüüd saavad ka naised aru, et kiuslik ja ebakompetentne ülemus ei pruugi ilmtingimata olla mees ning isegi kõige šovinistlikumale mehele võib töötav naine olla kasulik nii perekonna emotsionaalsest kui ka finantsilisest seisukohalt.
Kui aga rääkida normaalsetest meestest, siis ennast teostav naine, õde, tütar, ema, ämm jne on rõõmu ja uhkuse faktor. Mis aga puudutab alaväärsuskompleksi ja sellel põhinevat frustratsiooni, mis on osadel meestel Eestis ja mujalgi õhtumaades tõepoolest olemas, siis arvan ma, et naiste õigused on siin pigem ennastõigustav ettekääne kui reaalne põhjus. Reaalne frustratsiooni allikas ei peitu tavaliselt naises või naistes, vaid mehe rahulolematuses iseendaga. Normaalne kompleksivaba mees ei vaja oma täisväärtuslikuks eluks naiste sotsiaalset allutatust.Vestleme päev pärast Saksamaal Berliinis aset leidnud terrorirünnakut. Kas terror on tulnud, et jääda?
Siin on jällegi mitu küsimust. Kahjuks on terror see reaalsus, milles me elame. Tahaksin väga eksida, aga tuleb arvestada sellega, et see ei kao kusagile, vastupidi, laieneb ja süveneb. Terroristid ei ole üksnes väheharitud fanaatikud, viimaste osaks jääb terroriaktide teostamine. Kui rääkida konkreetselt islamiterrorismist, siis seal töötab mitu ajutrusti, kus tegutsevad euroopalikult haritud inimesed. Terroriakti läbiviimine on aga üldjuhul kergem ülesanne kui selle ärahoidmine.
Kas ja mida annab üldse ette võtta? Kaua jätkub tõsiasjade ees silmade sulgemise poliitika?
Tegevusprogrammidest pole puudust ja nad kõik paiknevad skaalal utoopia-võhiklikkus, mida radikaalsemad lahendused (stiilis: piirid kinni, kõik välja saata, surmanuhtlus taastada vms), seda võhiklikumad nad on, nagu on võhiklikud ka lootused, et pakutav haridus ja sotsiaalprogrammid tagavad täisväärtusliku integratsiooni. Küsimus tõsiasjade ees silmade sulgemise poliitika kohta on ise poliitiliselt angažeeritud.
Ma ise süüdistasin proua [Saksa kantsler Angela] Merkelit poliitilises lühinägelikkuses, mis piirneb kuritegelikkusega, kuid tuleb ka Merkelist aru saada. Ta käitus nagu kristlane, paraku aga ei saa kristlikku eetikat, mis on ennekõike inimesekeskne, üle kanda tervele ühiskonnale ja veel vähem riigile. Maine riik ei ole ei oma päritolult ega olemuselt kristlik institutsioon. Euroopas on selle lätted paganlikus antiigis. Öeldu ei tähenda, et ma arvan, et pagulastest tulnuks teha gladiaatorid või lõvidega võitlejad, kuid riigi põhiline funktsioon on oma kodanike kaitsmine ja siin ei saa riik paraku lähtuda evangeeliumiõpetusest.
Berliin 20.12.2016 Pagulasprobleemi lahendamine on pikaajaline ja ressursirohke protsess. Ainus reaalne strateegia seisneb võitluses mitte tagajärgede, vaid põhjustega. Ning paljud rahvusvahelised organisatsioonid ja MTÜd püüavadki sellega tegeleda, paraku on see pigem tilk meres. Aleppo „vabastamine“ [Süüria juhi Bashar al-] Assadi vastastest tõi paari päevaga üle 200 000 uue põgeniku. Kuid põgenikevoo põhjused ei ole üksnes sõjalised. Nälg ja ökoloogiline olukord subekvatoriaalses Aafrikas paneb miljonid põhja poole liikuma, nii nagu varakeskaegse Suure rahvasterände ajal pani põud liikuma rahvad läände. Paraku püüame seda tulekahju kustutada loitsudega.Mis oli Eesti jaoks olulisem sündmus - kas Reformierakonna või Edgar Savisaare võimult tõrjumine? Või on need ühe medali kaks külge?
Olen nõus, need on tõepoolest möödunud aasta tähtsaimad sündmused Eesti poliitikas ja tõepoolest on need omavahel seotud. Siiski need protsessid on erinevad. Savisaare võimult kukutamine oli isegi pigem halastusakt: inimene on oma suuruse ammu maha mänginud ja nagu üleküpsenud vili oleks ise pudenenud, parem, kui see juhtub enne, kui see päris roisku läheb.
Teine asi on Reformierakonnaga, mille kukkumine oli ootamatu eelkõige nende enda jaoks, kuid asjaolu, et mitte ükski riigikogus esindatud erakond ei tahtnud nendega enam koostööd teha, kõneleb enda eest.
Mida võiks lõppev aasta meile õpetada?
On kaks ütlust: ’kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta’ ja ’ajaloo ainus õppetund on see, et ajaloost ei õpita midagi’. Kummaski on tõetera sees, kuid mõlemad on pigem kõlavad aforismid. Vastus sõltub suuresti sellest, kes on need „meie“, kes peaksid midagi õppima. Poliitikas ja ühiskonnaelus on lõppemas või on juba lõppenud ideoloogiate ja suurte narratiivide aeg. Postmodernism võidutseb nii sõjalises sfääris (hübriidne sõda), kui poliitikas ja avalikus elus, kus arutluste asemel on säutsud, millest võib igaüks nagu legodetailidest teha oma valiku ning moodustada talle sobiva konfiguratsiooni. Trumpi kampaania oligi sellele üles ehitatud: sellal, kui vastased otsisid ja leidsid tema ütlustes jaburusi, solvanguid ja vastuolusid, külvas ta valijad üle aina uute sõnumitega, millest igaüks vihastades ühtesid leidis vastukaja teiste seas.
Mida toob algav aasta? Millised jõud tulevad (või jäävad võimule) Prantsusmaal ja Saksamaal? Mis hakkab toimuma Eestis? Kas saabub rahva suur pettumus Ratase valitsuses?
Ei armasta ennustajaid ja ise olen halb ennustaja. Eriti ei meeldi mulle, kui minu enamasti pessimistlikud prognoosid täituvad. Seepärast pakun kaks äärmuslikku võimalust: optimistliku ja pessimistliku.
Optimistlik: eurooplased ja põhjaameeriklased ei häbene enam oma identiteeti ja juuri, nii nagu ei häbene neid moslemid, hindud, hiinlased jne. Kompleksivaba inimene ei pea vabandama oma religiooni ja traditsioonide pärast, ei varja oma pühi kohitsetud nimetuste taha (nagu USAs ei ole enam poliitiliselt korrektne öelda Merry Christmas, vaid tuleb öelda Häid pühi vms). Järjest rohkem on inimesi, kes täiendavad pidevalt oma hariduslikku ja kultuurilist pagasit, ei ole kergesti manipuleeritavad ja suudavad orienteeruda infovoogudes. Selline inimene hindab vabadust ja mõistab sellega seotud vastutust.
Pessimistlik: järjest suurema võimu võtavad hirmud ja nendest toituvad populistlikud liikumised. Islamiterrori hirmust pöördub osa nii lääneeurooplastest kui ka eestlastest „mõistmist ja abi“ otsides Putini Venemaa poole, ja nad leiavad seda. Kui aga paratamatult selgub, et see polnud see, mida nad lootsid, on juba hilja.
Mis puudutab valimisi Prantsusmaal ja Saksamaal, siis nende tulemused erinevad arvatavasti oluliselt. Prantsusmaal jätkub Rahvusrinde tõus ja nii erakonnal kui selle juhil Marine Le Pen’il on head väljavaated jõuda presidendivalimistel teise vooru. Selge favoriit on aga François Fillon (suur Vladimir Putini sõber nagu Marine Le Pen’gi), kes lisaks vabariiklastele saab ilmselt teises voorus ka suurema osa sotsialistide häältest. Sellegipoolest saab Rahvusrindest oluline poliitiline jõud.
Saksamaal on aga suuri muudatusi raske ette näha: [islami ja immigratsioonivastased] PEGIDA ja AfD (Alternatiiv Saksamaale) jäävad poliitilisel areenil marginaalseteks mängijateks, parempoolne CDU/CSU säilitab oma edumaad sotsialistide ees, liberaalid (FDP) on endiselt audis.
Jüri Ratas näitas end osava manööverdajana ja arvatavasti ta ise suuri vigu ei tee. Martin Repinski saaga ei ole minu hinnangu järgi Ratase kaotus, vaid peen intriig ja lõppkokkuvõttes võit. Valitsuse populaarsus sõltub aga suurel määral sotsidest, kust tulevad nii selle valitsuse tugevamad ministrid, pean silmas Sven Mikserit ja Andres Anveltit, kui ka nõrgemad, keda ei hakka siinkohal nimetama, kellega võrreldes on ka Repinski kõva tegija. Nende sõnad ja teod võivad kahjustada mitte üksnes valitsuse positsioone. Aga elame-näeme.
December 22, 2016
Jõulude kolm palet
Oma kuulsaks saanud intervjuus ütles president Kersti Kaljulaid, et jõulud ei ole seotud kirikuga, "Jõul on üks vana sõna, mis seostub pööripäevaga." Sellega tekitas ta suurt entusiasmi ühtede lugejate ja nördimust teiste seas. Siiski ei ole nii tugevad tunded seoses selle väljaütlemisega vist õigustatud -- presidendi sõnades on tõde, kuid mitte kogu tõde. 
Stonehenge. Päikesetõus talvisel pööripäeval Tõepoolest, jõulud, nagu ka selle eestikeelne nimi osutab, on seotud Skandinaavia 'juli' või 'joliga', mis on tõesti vana sõna, kuid mitte eesti, vaid germaani oma. Nimi on seotud Odini ühe nimetusega, Jólneriga. Kuid Jul on kahtlemata seotud pööripäevaga ja mitte näiteks Jeesuse sünniga. Probleem on aga selles, et pööripäev on kas 21. või 22. detsembril (sellel aastal nimelt 21.), jõulud aga Eesti riigipühana on 24.-26. detsember. Aeg on lähedane, aga mitte päris seesama. Sellegipoolest on tänapäeva jõulukommetes Eestis -- ja ka paljudes teistes Euroopa kultuurides -- olulisel määral ka Juli traditsioone. Nimelt pidulaud, kuhu kuulub kindlasti rasvane liha ja kääritatud viljajook (praeguse laagerõlle tüüpi kääritamise tehnoloogia on veidi teine, ehkki õlu nimetus ise on samuti tulnud indoeuroopa tüvest 'alu', vrd inglise 'ale', islandi öl, läti 'alus' jne). Ohter söömine oli seotud põhjarahvaste nappide toiduvarudega, mõnikord koguni näljaga. Talv tuli üle elada ja pööripäev oli selles oluliseks ajaliseks tähiseks.
Jõuaks, jõuaks jõulud tulla,
Et saaks jälle vorsti võtta,
Oma käega ossi süüa!
Gosecki ring. Kollased jooned tähistavad päikese tõusu- ja loojangusuundi talvisel pööripäeval
Siin tõepoolest puudub igasugune seos kiriku ja Jeesuslapse sünniga.
Juba neoliitikumi ajast pärinevaid vanemaid pööripäevaga seotuid artefakte leidub keltide ja germaanide aladel. Neist vanimaks loetakse Gosecki ringi Saksamaal, kuulsaim on aga inglise Stonehenge, mille kõik funktsioonid ei ole veel kindlaks tehtud, kuid selge on see, et see oli seotud muuseas ka pööripäevade (nii talvise kui suvise) tuvastamisega.
Ent pööripäeva tähistasid ka lõunarahvad, küll aga olid neil teised kombed. Näiteks Roomas olid saturnaalid (mis algasid 17. detsembril ja hiljem pikenesid 23. detsembrini) külluse pühaks. Saturnaalidele omane karnevalielement aga leiab vasteid ka germaanlaste jõuludes.
Sol Invictus (3. saj pKr) Hilisantiigis aga oli saturnaalidest tähtsam Võitmatu Päikese (Sol Invictus) püha, mis oli impeeriumiaegses Roomas (alates 2. sajandist pKr) koguni ainus ametlikult leegionidele kohustuslikuks tehtud püha. See oli omakorda seotud Mithra kultusega, kusjuures Mithra kujus (millel on pärsia ja isegi veediline päritolu) kumas läbi Heliose ja Apolloni elemente. Võitmatu Päikese festivali, mida nimetati ka Dies Natalis Solis Invicti, st Võitmatu Päikese sünnipäev, peeti 25. detsembril.
Apollon/Sol Invictus ja vanim Kristuse ikoon (Püha Katariina klooster Siinai mäel, 6. saj)
Jeesuse sünnipäeva varakristlased ei tähistanud. Olulisim tähtpäev oli nende jaoks ülestõusmispäev, kuid alates 4. sajandist hakati tähistama ka sünnipäeva, mis osutus samuti 25. detsembriks. On kaks põhilist teooriat, miks just see päev. Osa ajaloolasi ja ennekõike ateistlikult meelestatud teadlased väidavad, et kasutati lihtsalt ära juba valmis tähtpäev, asendades Mithra Jeesusega. Selles on teatud õigustatust, kuna Jeesuse ikonograafias alates selles ajast on sarnasusi Mithra omaga: ennekõike puudutab see pead ümbritsevat nimbust, mis Mithra puhul kujutas päikesekiiri. Muide, Mithra ikonograafiast on tuletatud ka valitsejate kroonid (vrd ka eesti keeles päikesekrooni).
Mithra pühamu (Mithraeum) Roomas, San Clemente basiilika keldrikorrusel
Enne seda järgisid kristlased nagu moslemid ja juudidki inimese näo kujutamise keeldu, eriti juhtudel, kui see oli seotud kummardamisega, ning kujutasid Jeesust sümboolselt kalana või koguni selle nimega (ΙΧΘΥΣ, mis on krüptogramm ja tähendab 'Jeesus Kristus Jumala Poeg Päästja'). Siiski on tõenäolisem puhtaritmeetiline arvestus: kuna annuntiatio't tähistas kirik 25. märtsil, siis üheksa kuu liitmine andiski 25. detsembri. Võib aga arvata, et mõlemad versioonid jõustasid teineteist.
Eesti jõulude üks olulisi komponente on jõulukuusk. See on võrdlemisi hilise päritoluga ja samuti seotud germaanlaste maailmaga, kellel oli kombeks pööripäevaks/aastavahetuseks tuua tuppa mingi taim, oks või puuhalg. Mis aga puudutab kuuske, siis sellel pole mitte lihtsalt kristlik, vaid on nimelt luterlik päritolu. Ning siin on oluline osa nimelt Baltikumil: Riia ja Tallinn koguni vaidlevad selle üle, kummas linnas püstitati esimene avalik jõulukuusk.
Ning kolmas jõulude komponent on kingitused. Need ei tulene Skandinaavia Julist, küll aga on seotud saturnaalidega, mil sugulased ja sõbrad vahetasid üksteisega kingitusi. Kristlikus traditsioonis interpreteeriti see ümber ning siin on kaks lätet: ühelt poolt kingitused, mille Idamaa targad tõid Jeesuslapsele, teiselt poolt aga Püha Nikolaus, kuid sellest ma olen juba kirjutanud. Kokkuvõttes võiks öelda, et jõulud kätkevad eri rahvaste religioosset ja kultuurilist kogemust ning see on see püha, mis võiks pakkuda rõõmu ja ühendada erineva usulise ja kultuurilise taustaga inimesi.
Sellega oleks võinud ka lõpetada, kuid Eesti jõulukommetes on märgata veel neljandatki komponenti: nõukogude ateistlikud jõulud/näärid. Kusjuures revolutsioonijärgsel ajal räägiti nõukogude Venemaal nimelt punastest jõuludest, näärid (st Uue aasta pidustused) tulid hiljem. Anti koguni välja vene demokraatlike kirjanike jõuludele pühendatud juttude kogumikud, mille eesmärk oli näidata jõule ilmaliku humanistliku ja mittereligioosse pühana. Oli isegi populaarne süžee "Kuusk Smolnõis", mille järgi produtseeriti erinevaid Leninit lastega jõulukuuse juures kujutavaid taieseid.
Kuid alates umbes 1922. aastast hakati jõule halvustama ja ehkki otsest keeldu polnud, nende tähistamise traditsioon katkes. Ning 1920. aastate lõpp -- 1930. aastate algus oli Nõukogude Liidus kuusevaba.
See pole Stalini aeg, vaid ateistlik jolka nüüdisvenemaal 1935. aastal aga koos Stalini ja Hruštšoviga mööda nukrat pealinna sõites tegi Stalini sekretär Poskrjobõšev ettepaneku tagastada laste rõõmuks kuused. Stalin kiitis idee heaks ja käskis Poskrjobõševil kirjutada Pravdasse vastav nupuke. Nii tulid Nõukogude Liitu tagasi kuused, kuid tähistasid nad mitte Jeesuse sündi, vaid aastavahetust koos näärivana ja Snegurotškaga.
Stonehenge. Päikesetõus talvisel pööripäeval Tõepoolest, jõulud, nagu ka selle eestikeelne nimi osutab, on seotud Skandinaavia 'juli' või 'joliga', mis on tõesti vana sõna, kuid mitte eesti, vaid germaani oma. Nimi on seotud Odini ühe nimetusega, Jólneriga. Kuid Jul on kahtlemata seotud pööripäevaga ja mitte näiteks Jeesuse sünniga. Probleem on aga selles, et pööripäev on kas 21. või 22. detsembril (sellel aastal nimelt 21.), jõulud aga Eesti riigipühana on 24.-26. detsember. Aeg on lähedane, aga mitte päris seesama. Sellegipoolest on tänapäeva jõulukommetes Eestis -- ja ka paljudes teistes Euroopa kultuurides -- olulisel määral ka Juli traditsioone. Nimelt pidulaud, kuhu kuulub kindlasti rasvane liha ja kääritatud viljajook (praeguse laagerõlle tüüpi kääritamise tehnoloogia on veidi teine, ehkki õlu nimetus ise on samuti tulnud indoeuroopa tüvest 'alu', vrd inglise 'ale', islandi öl, läti 'alus' jne). Ohter söömine oli seotud põhjarahvaste nappide toiduvarudega, mõnikord koguni näljaga. Talv tuli üle elada ja pööripäev oli selles oluliseks ajaliseks tähiseks. Jõuaks, jõuaks jõulud tulla,
Et saaks jälle vorsti võtta,
Oma käega ossi süüa!
Gosecki ring. Kollased jooned tähistavad päikese tõusu- ja loojangusuundi talvisel pööripäeval Siin tõepoolest puudub igasugune seos kiriku ja Jeesuslapse sünniga.
Juba neoliitikumi ajast pärinevaid vanemaid pööripäevaga seotuid artefakte leidub keltide ja germaanide aladel. Neist vanimaks loetakse Gosecki ringi Saksamaal, kuulsaim on aga inglise Stonehenge, mille kõik funktsioonid ei ole veel kindlaks tehtud, kuid selge on see, et see oli seotud muuseas ka pööripäevade (nii talvise kui suvise) tuvastamisega.
Ent pööripäeva tähistasid ka lõunarahvad, küll aga olid neil teised kombed. Näiteks Roomas olid saturnaalid (mis algasid 17. detsembril ja hiljem pikenesid 23. detsembrini) külluse pühaks. Saturnaalidele omane karnevalielement aga leiab vasteid ka germaanlaste jõuludes.
Sol Invictus (3. saj pKr) Hilisantiigis aga oli saturnaalidest tähtsam Võitmatu Päikese (Sol Invictus) püha, mis oli impeeriumiaegses Roomas (alates 2. sajandist pKr) koguni ainus ametlikult leegionidele kohustuslikuks tehtud püha. See oli omakorda seotud Mithra kultusega, kusjuures Mithra kujus (millel on pärsia ja isegi veediline päritolu) kumas läbi Heliose ja Apolloni elemente. Võitmatu Päikese festivali, mida nimetati ka Dies Natalis Solis Invicti, st Võitmatu Päikese sünnipäev, peeti 25. detsembril. 
Apollon/Sol Invictus ja vanim Kristuse ikoon (Püha Katariina klooster Siinai mäel, 6. saj)
Jeesuse sünnipäeva varakristlased ei tähistanud. Olulisim tähtpäev oli nende jaoks ülestõusmispäev, kuid alates 4. sajandist hakati tähistama ka sünnipäeva, mis osutus samuti 25. detsembriks. On kaks põhilist teooriat, miks just see päev. Osa ajaloolasi ja ennekõike ateistlikult meelestatud teadlased väidavad, et kasutati lihtsalt ära juba valmis tähtpäev, asendades Mithra Jeesusega. Selles on teatud õigustatust, kuna Jeesuse ikonograafias alates selles ajast on sarnasusi Mithra omaga: ennekõike puudutab see pead ümbritsevat nimbust, mis Mithra puhul kujutas päikesekiiri. Muide, Mithra ikonograafiast on tuletatud ka valitsejate kroonid (vrd ka eesti keeles päikesekrooni).
Mithra pühamu (Mithraeum) Roomas, San Clemente basiilika keldrikorrusel
Enne seda järgisid kristlased nagu moslemid ja juudidki inimese näo kujutamise keeldu, eriti juhtudel, kui see oli seotud kummardamisega, ning kujutasid Jeesust sümboolselt kalana või koguni selle nimega (ΙΧΘΥΣ, mis on krüptogramm ja tähendab 'Jeesus Kristus Jumala Poeg Päästja'). Siiski on tõenäolisem puhtaritmeetiline arvestus: kuna annuntiatio't tähistas kirik 25. märtsil, siis üheksa kuu liitmine andiski 25. detsembri. Võib aga arvata, et mõlemad versioonid jõustasid teineteist.
Eesti jõulude üks olulisi komponente on jõulukuusk. See on võrdlemisi hilise päritoluga ja samuti seotud germaanlaste maailmaga, kellel oli kombeks pööripäevaks/aastavahetuseks tuua tuppa mingi taim, oks või puuhalg. Mis aga puudutab kuuske, siis sellel pole mitte lihtsalt kristlik, vaid on nimelt luterlik päritolu. Ning siin on oluline osa nimelt Baltikumil: Riia ja Tallinn koguni vaidlevad selle üle, kummas linnas püstitati esimene avalik jõulukuusk.
Ning kolmas jõulude komponent on kingitused. Need ei tulene Skandinaavia Julist, küll aga on seotud saturnaalidega, mil sugulased ja sõbrad vahetasid üksteisega kingitusi. Kristlikus traditsioonis interpreteeriti see ümber ning siin on kaks lätet: ühelt poolt kingitused, mille Idamaa targad tõid Jeesuslapsele, teiselt poolt aga Püha Nikolaus, kuid sellest ma olen juba kirjutanud. Kokkuvõttes võiks öelda, et jõulud kätkevad eri rahvaste religioosset ja kultuurilist kogemust ning see on see püha, mis võiks pakkuda rõõmu ja ühendada erineva usulise ja kultuurilise taustaga inimesi.
Sellega oleks võinud ka lõpetada, kuid Eesti jõulukommetes on märgata veel neljandatki komponenti: nõukogude ateistlikud jõulud/näärid. Kusjuures revolutsioonijärgsel ajal räägiti nõukogude Venemaal nimelt punastest jõuludest, näärid (st Uue aasta pidustused) tulid hiljem. Anti koguni välja vene demokraatlike kirjanike jõuludele pühendatud juttude kogumikud, mille eesmärk oli näidata jõule ilmaliku humanistliku ja mittereligioosse pühana. Oli isegi populaarne süžee "Kuusk Smolnõis", mille järgi produtseeriti erinevaid Leninit lastega jõulukuuse juures kujutavaid taieseid.Kuid alates umbes 1922. aastast hakati jõule halvustama ja ehkki otsest keeldu polnud, nende tähistamise traditsioon katkes. Ning 1920. aastate lõpp -- 1930. aastate algus oli Nõukogude Liidus kuusevaba.
See pole Stalini aeg, vaid ateistlik jolka nüüdisvenemaal 1935. aastal aga koos Stalini ja Hruštšoviga mööda nukrat pealinna sõites tegi Stalini sekretär Poskrjobõšev ettepaneku tagastada laste rõõmuks kuused. Stalin kiitis idee heaks ja käskis Poskrjobõševil kirjutada Pravdasse vastav nupuke. Nii tulid Nõukogude Liitu tagasi kuused, kuid tähistasid nad mitte Jeesuse sündi, vaid aastavahetust koos näärivana ja Snegurotškaga. December 18, 2016
Nädala näod
Ragnar Klavan mängus Middlesbrough' vastu (C Reuters, via http://www.hitc.com/) Sellel nädalal pääses Klavan Middlesbrough' vastu algkoosseisu ja panustas 3:0 võitu. Tema esinemisega jäid rahule nii fännid kui ajakirjandus. Tundub, et ta kinnitab kanda põhikoosseisus. Hoiame talle pöialt!
Nüüd aga veidi teise külje alt.
1. Järjekordselt rõõmustas pr. Yana Toom, möödunud nädalal lausa mitu korda. Kõige rohkem avaldusega, et kadestab Reformierakonda, sest kui Keskerakond valiks esimehe nagu seda teeb Reformierakond, siis: "Olen absoluutselt kindel, et kui selline võimalus oleks antud Keskerakonna liikmetele, Jüri Ratas ei oleks erakonna esimees", teatas Toom, jättes tagasihoidlikult välja ütlemata, kes siis see esimees oleks.
Europarlamendi kodulehelt jääb mulje, et Yana Toomil on TÜ diplom. Mida tal tegelikult ei ole. (http://www.europarl.europa.eu/meps/et...) 2. Kui Yana Toom on elav näide sellest, et ilma korraliku hariduseta saab olla edukas poliitik, siis hr Madis Milling tõestas, et Riigikogus hääletades saadik "ei peaks" olema kaine.
(Täpne tsitaat:
Küsimus: "Kas nupu vajutamise hetkel ei peaks riigikogu liige, rahvasaadik, olema täiesti kaine?
Vastus: "Võiks. Aga ei peaks.")
Aitäh sellegi eest, et võiks.
Kobedatel näpp ei väärata. (allikas: YouTube) 3. Nädala parima killu eest hoolitses aga Artur Talvik, kes soovib (ka siin) Jevgeni Krištafovitši Vabaerakonnast "väljaviskamist". Õige ka -- ega see pole mingi kartellierakond, kus iga liige võib oma suva järgi tuletada meelde valimiseelseid lubadusi.
Härra Talvik võtab Krištafovitši põhjalikult ette, kaasates isegi kuulujutte:
«Olen kuulnud sellist juttu, et ta lekitab teadlikult konfidentsiaalset infot ehk erakonna siseinfot meediale, et tekitada endale kajastusi».
Huvitaval kombel on täpselt sellises käitumises -- konfidentsiaalse teave levitamine isiklikel eesmärkidel -- on süüdistatud Talvikut ennast ja mitte ei-tea-kus mingisugused salapärased anonüümsed rääkijad, vaid oma nime all ja avalikult meedias (vabandust: kartellpoliitikute kontrolli all peavoolumeedias). "Randpere: kas uurimiskomisjon on Artur Talviku valimisplakatite valmistaja?" Või sotsiaalmeedias. Siim Kiisler: "Komisjoni liikmena pean tõdema, et asi kisub ebatõsiseks, komisjoni usaldusväärsust on kahjustatud. Artur Talvikul on komisjoni esimehe ja kinomehe rollid segamini läinud."
Aga mis puutub Vabaerakonna avalikuse eest varjatud salainformatsiooni, siis see on järjekordne punkt, milles Vabaerakond süüdistas kartellierakondi.
December 1, 2016
Hübriidne leping/lepe/protokoll
Möödunud nädalavahetus ja selle nädala algus olid mul kiired nii akadeemilises kui ühiskondlik-poliitilises mõttes. Suhtlesin eri kanalite kaudu erinevate erakonnakaaslastega, aga ka mitmesuguse meediaga, nii kodu- kui välismaisega (osalemisest Venemaa televisiooni programmidest ütlesin siiski viisakalt ära).
Paljud asjad uues koalitsioonileppes said selgemaks, ennekõike majandus- ja rahandusvaldkonnas. Ma ei saa öelda, et olen nendest asjadest vaimustuses, kuid vähemalt mõistan nüüd loogikat. Küll aga on mul endiselt suured raskused aktsepteerimaks uut koalitsioonilepet tervikuna ja eriti partnerlust Keskerakonnaga, kes on omakorda seotud partnerluslepinguga Jedinaja Rossijaga.
Kuna sotsiaalmeedias ja kommentaarides on papagoi järjekindlusega korrutatud: ei ole mingit lepingut olemas, on vaid mingi sisutühi ja külmutatud protokoll, Lotman tehku endale asjad selgeks, mõni isegi seletab, mis vahe on protokollil ja lepingul, tahan siinkohal asja veel kord üle täpsustada.
Esiteks, ei ole oluline, kas mina teen nendel mõistetel vahet, vaid kas neid eristab Jedinaja Rossija. Vastus on: ei erista, ja nende dokumentides ja esindajate sõnavõttudes on läbisegi kasutatud nii lepingut (dogovor), lepet (dogorvjonnost') kui ka protokolli (protokol).
Teiseks, ei ole õige, et leping on tähtis, protokoll mitte. Teadaolevalt kirjutasid 1939. aasta augustis härrased Molotov ja Ribbentrop alla mittekallaletungi lepingule, mis kaotas oma juriidilise tähenduse 22. juunil 1941 seoses Saksamaa kallaletungiga Nõukogude Liidule. Kuid sellel lepinguga oli kaasas protokollid, millest üks väga oluliselt puudutas (ja tegelikult puudutab siiamaani) Eesti saatust. Selle kuulutas õigustühiseks alles NSVL Rahvasaadikute Kongress alles 24. detsembril 1989, kuid selle tagajärjed said enamasti likvideeritud Eesti taasiseseisvumisega ja Nõukogude Liidu vägede väljaviimisega. Enamasti, kuid mitte täielikult, kuna osa sõjaeelsest Eestimaa territooriumist on tänu sellele protokollile siiamaani Venemaa käes ja on raske ennustada, kas üldse, kuidas ja millal võiks selline asi lõppeda. On olemas väljend 'miljoni dollari küsimus', kuid mina tahan esitada kolme krossi küsimuse: mis on antud juhul tähtsam, kas leping või protokoll?
Kolmandaks, ei ole oluline, mis on paberi nimetus ning isegi mis on selle sisu. Sõnad võivad olla ükskõik kui õilsad, tähtis on aga lepingu olemasolu fakt ise. Ei hakka meelde tuletama, kellega on Jedinaja Rossijal sõlmitud koostöölepingud/protokollid, kuid alati on need lepped seotud siseasjadesse sekkumise ohuga, mis nii mõnigi kord on ka realiseerunud. Leping Janukovitši Regioonide Parteiga tõi snaiprid Kiievi kesklinna ja relvastatud sekkumise Ida-Ukrainas.
Toimunud kontaktidest jäi mulle mulje, et vähemalt mõned meie erakonna juhtfiguurid saavad sellest suurepäraselt aru ning sain üsna kõvasõnalisi, kuigi ebamääraseid kinnitusi, et probleemil hoitakse teraselt silm peal: järeleandmised julgeoleku- ja korruptsiooniküsimustes ei tule kõne alla. Kuid siinkohal tahaksin ma rääkida ühe vana anekdoodi. Mees, kes oli hullumajas ravil, kuna arvas, et on viljatera, sai lõpuks terveks ning lasti välja. Äkki tormas ta aga paanikas tagasi. "Milles asi?" "Kukk!!!" "No kuulge, te ju teate hästi, et te ei ole viljatera!" "Jah, ma saan sellest suurepäraselt aru, kuid ma pole kindel, et ka kukk seda teab." Ma tunnen ennast selle patsiendina, kes muretseb mitte niivõrd sellepärast, kas Jüril hoitakse teraselt silm peal, vaid sellepärast, kes hoiab silma peal Vladimiril.
Paljud asjad uues koalitsioonileppes said selgemaks, ennekõike majandus- ja rahandusvaldkonnas. Ma ei saa öelda, et olen nendest asjadest vaimustuses, kuid vähemalt mõistan nüüd loogikat. Küll aga on mul endiselt suured raskused aktsepteerimaks uut koalitsioonilepet tervikuna ja eriti partnerlust Keskerakonnaga, kes on omakorda seotud partnerluslepinguga Jedinaja Rossijaga.
Kuna sotsiaalmeedias ja kommentaarides on papagoi järjekindlusega korrutatud: ei ole mingit lepingut olemas, on vaid mingi sisutühi ja külmutatud protokoll, Lotman tehku endale asjad selgeks, mõni isegi seletab, mis vahe on protokollil ja lepingul, tahan siinkohal asja veel kord üle täpsustada.
Esiteks, ei ole oluline, kas mina teen nendel mõistetel vahet, vaid kas neid eristab Jedinaja Rossija. Vastus on: ei erista, ja nende dokumentides ja esindajate sõnavõttudes on läbisegi kasutatud nii lepingut (dogovor), lepet (dogorvjonnost') kui ka protokolli (protokol).
Teiseks, ei ole õige, et leping on tähtis, protokoll mitte. Teadaolevalt kirjutasid 1939. aasta augustis härrased Molotov ja Ribbentrop alla mittekallaletungi lepingule, mis kaotas oma juriidilise tähenduse 22. juunil 1941 seoses Saksamaa kallaletungiga Nõukogude Liidule. Kuid sellel lepinguga oli kaasas protokollid, millest üks väga oluliselt puudutas (ja tegelikult puudutab siiamaani) Eesti saatust. Selle kuulutas õigustühiseks alles NSVL Rahvasaadikute Kongress alles 24. detsembril 1989, kuid selle tagajärjed said enamasti likvideeritud Eesti taasiseseisvumisega ja Nõukogude Liidu vägede väljaviimisega. Enamasti, kuid mitte täielikult, kuna osa sõjaeelsest Eestimaa territooriumist on tänu sellele protokollile siiamaani Venemaa käes ja on raske ennustada, kas üldse, kuidas ja millal võiks selline asi lõppeda. On olemas väljend 'miljoni dollari küsimus', kuid mina tahan esitada kolme krossi küsimuse: mis on antud juhul tähtsam, kas leping või protokoll?
Kolmandaks, ei ole oluline, mis on paberi nimetus ning isegi mis on selle sisu. Sõnad võivad olla ükskõik kui õilsad, tähtis on aga lepingu olemasolu fakt ise. Ei hakka meelde tuletama, kellega on Jedinaja Rossijal sõlmitud koostöölepingud/protokollid, kuid alati on need lepped seotud siseasjadesse sekkumise ohuga, mis nii mõnigi kord on ka realiseerunud. Leping Janukovitši Regioonide Parteiga tõi snaiprid Kiievi kesklinna ja relvastatud sekkumise Ida-Ukrainas.Toimunud kontaktidest jäi mulle mulje, et vähemalt mõned meie erakonna juhtfiguurid saavad sellest suurepäraselt aru ning sain üsna kõvasõnalisi, kuigi ebamääraseid kinnitusi, et probleemil hoitakse teraselt silm peal: järeleandmised julgeoleku- ja korruptsiooniküsimustes ei tule kõne alla. Kuid siinkohal tahaksin ma rääkida ühe vana anekdoodi. Mees, kes oli hullumajas ravil, kuna arvas, et on viljatera, sai lõpuks terveks ning lasti välja. Äkki tormas ta aga paanikas tagasi. "Milles asi?" "Kukk!!!" "No kuulge, te ju teate hästi, et te ei ole viljatera!" "Jah, ma saan sellest suurepäraselt aru, kuid ma pole kindel, et ka kukk seda teab." Ma tunnen ennast selle patsiendina, kes muretseb mitte niivõrd sellepärast, kas Jüril hoitakse teraselt silm peal, vaid sellepärast, kes hoiab silma peal Vladimiril.
November 22, 2016
Pöördumine IRLi juhtkonna poole
Olen viimastel päevadel tulemusteta püüdnud saada selgitust meie erakonna otsuse kohta moodustada koalitsioon Keskerakonnaga. Eile peetud arutelude tulemusel koostasin pöördumise, millele kirjutasid alla ka Jaanus Barkala ja Peeter Laurson. Saatsin selle nii erakonna listi (kus see ei ilmunud) kui ka kõikidele eestseisuse liikmetele (kahele aadressile ei läinud kiri läbi). Ma ei tahtnud seda pöördumist avalikustada, lootsin, et saame küsimustele vastused erakonna kanalite kaudu, ning otsustasin oodata 24 tundi. Nüüd on see aeg möödas.
Minu poole on pöördunud terve rida nõutuid valijaid, kes soovivad saada selgitusi, kuid mina olen sama nõutu kui nemad. Me peame tunnistama, et oleme oma valijaid petnud. Kogu Riigikogu valimiste kampaania ajal hirmutasime me valijaid Keskerakonnaga, lausa demoniseerisime seda, veelgi enam, hoiatasime Reformierakonna kui Keskerakonna potentsiaalse koalitsioonipartneri eest. Ja nüüd äkki kõik muutus. Peninukkidest sai uinuv kaunitar, kelle prints Jüri unest üles äratas. Ning selgus, et ta on ka teistele ihaldusväärne pruut. Samas NB! Keskerakonna programmis ei ole mitte midagi muutunud. Ma olen veendunud, et nii radikaalse kannapöörde puhul jääb fraktsiooni ja eestseisuse heakskiidust väheks (mis pealegi ei olnud minu andmete järgi konsensuslik). Seda oleks pidanud tegema Suurkogu. Keskerakond viis läbi erakorralise kongressi, olles sellega vähemalt väliselt märksa demokraatlikum moodustis kui IRL.
Poliitika ei ole võlumuinasjutt, kus kõik sõltub ühest heast või halvast tegelasest. Koostööleping Jedinaja Rossijaga on endiselt jõus. Me võime korrata loitsu, et Eesti on pöördumatult teinud oma euroopaliku valiku, kuid nii meie lääne- kui ka idapartnerid tajuvad muudatusi: esimeste jaoks on need ohutunnused, teiste jaoks lootusrikkad märgid, vrd kuidas aktiveerus Vene saatkonna ja Venemaa saadiku tegevus.
Pöördumine
Kõigepealt lubage õnnitleda koalitsiooniläbirääkimiste heade tulemuste puhul. Saime ühe ministrikoha juurde ning loodetavasti maksab uues valitsuses IRLi hääl rohkem. Ka koalitsioonilepingus on mitu IRLile olulist põhimõtet kajastatud. Sellegipoolest on rida probleeme nii majanduse kui teaduse ja hariduse valdkondades, ent nendest tuleks rääkida eraldi, kui põhiprobleem saab lahendatud. Nimelt puudutab see Eesti julgeolekut. On korduvalt juhitud tähelepanu asjaolule, et ainuüksi fakt, et koalitsiooni juhtiv partner on Keskerakond, on teatud julgeolekurisk. Erakonna esimehel oleks võimalik neid kartusi leevendada, kuid selleks oleks tal vaja teha kaks minimaalset, kuid absoluutselt hädavajalikku sammu.
Esiteks, isegi kui tal ei ole julgust tühistada häbiväärne koostööprotokoll Ühtse Venemaaga, peaks ta lõpetama sellel teemal vassimise ja paneks selle tõepoolest kalevi alla. Siiamaani on aga ta avalikkust selgelt eksitanud: "See on reaalselt külmutatud seisundis, selle protokolli raames ei ole mingisuguseid kontakte, ei majanduslikke, kultuurilisi ega ka mingeid kolmandaid kontakte olnud." (Ratase sõnad ETV saates Foorum) Samas ei ole raske nimetada kümneid toimunud kontakte eri tasanditel. Kuid meie asi ei ole esitada pretensiooni Ratasele. Keskerakondlane käitub oma tõekspidamiste järgi. Hämmastama panevad aga meie erakonna juhtfiguurid, kes kindlasti asjade reaalset seisu teades reageerivad stiilis: "Usun Jürisse." Me ei teadnud, et usk Jürisse tasalülitab meie erakonna põhimõtted. Nagu märgivad õigustatult meie erakonna kriitikud, IRL on nüüd ise kaudselt selle lepinguga seotud. Ootame meie erakonna liidritelt selget ja ühemõttelist vastust.
Teiseks, paljud Keskerakonna liikmed ei tunnista ei Eesti okupeerimist ega pea Venemaa tegevust Georgias ja Ukrainas kuritegelikuks, isegi mitte taunimisväärseks. Eriti paistab siin silma Europarlamendi saadik Yana Toom, kes transleerib putinliku propaganda valesid nii Eestis kui Brüsselis ega pea kohatuks osaleda Venemaa televisiooni eestivastastes propagandasaadetes. Sellel taustal tunduvad isegi minister Repinski ponnistused vene meedias suhteliselt süütud. Jällegi, pole meie asi tegeleda keskerakondlaste maailmavaatega, ent kuna peaminister ei ole kordagi Yana Toomi jt retoorikat avalikult hukka mõistnud, jätab see varju tervele valitsusele.
Kõik see sunnib eriti tähelepanelikult lugema koalitsioonilepingu I peatükki. Sealt leiame mitu õiget põhimõtet, mis puudutavad koostööd NATO ja meie läänepartneritega, kuid väärib tähelepanu järgmine punkt:
"Eesti huvides on julgeoleku, stabiilsuse ja heanaaberlike suhete edendamine kogu meie regioonis."
Iseenesest on see kõik õige. Eesti vajab stabiilseid ja heanaaberlikke suhteid kõikide naabritega. Kuid nagu on diplomaatidel kombeks öelda, tangot tantsitakse kahekesi. Me kuulsime samast saatest, milles osales proua Toom, mida meie idapartner peab heanaaberlikeks suheteks. Kui sõnastada see ühe sõnaga, siis oleks see 'allaandmine'. Oleks väga oluline teada, kas stabiilsed ja heanaaberlikud suhted idanaabriga põhinevad Keskerakonna koostööprotokollil Ühtse Venemaaga. Kahjuks võib praegu selline tunne jääda. Võib vastu vaielda: samas peatükis on mitu punkti, mis puudutavad kaitsevõimekuse suurendamist ja partnerluse tugevdamist. See on õige, ent kui te tugevdate kindluse müüre ühes kohas, aga jätate praokile salaukse, millest agaramad kaaskodanikud võivad danaoslaste kinke sisse vedada, ei saa öelda, et oleme kindlalt kaitstud.
Kui me ei saa nendele küsimustele ammendavaid vastuseid, tekivad meil endal küsimused, mis on saanud meie erakonna aadetest ja mida me ise sellises erakonnas teeme.
Lugupidamisega
Jaanus Barkala
Peeter Laurson
Mihhail Lotman
Minu poole on pöördunud terve rida nõutuid valijaid, kes soovivad saada selgitusi, kuid mina olen sama nõutu kui nemad. Me peame tunnistama, et oleme oma valijaid petnud. Kogu Riigikogu valimiste kampaania ajal hirmutasime me valijaid Keskerakonnaga, lausa demoniseerisime seda, veelgi enam, hoiatasime Reformierakonna kui Keskerakonna potentsiaalse koalitsioonipartneri eest. Ja nüüd äkki kõik muutus. Peninukkidest sai uinuv kaunitar, kelle prints Jüri unest üles äratas. Ning selgus, et ta on ka teistele ihaldusväärne pruut. Samas NB! Keskerakonna programmis ei ole mitte midagi muutunud. Ma olen veendunud, et nii radikaalse kannapöörde puhul jääb fraktsiooni ja eestseisuse heakskiidust väheks (mis pealegi ei olnud minu andmete järgi konsensuslik). Seda oleks pidanud tegema Suurkogu. Keskerakond viis läbi erakorralise kongressi, olles sellega vähemalt väliselt märksa demokraatlikum moodustis kui IRL.
Poliitika ei ole võlumuinasjutt, kus kõik sõltub ühest heast või halvast tegelasest. Koostööleping Jedinaja Rossijaga on endiselt jõus. Me võime korrata loitsu, et Eesti on pöördumatult teinud oma euroopaliku valiku, kuid nii meie lääne- kui ka idapartnerid tajuvad muudatusi: esimeste jaoks on need ohutunnused, teiste jaoks lootusrikkad märgid, vrd kuidas aktiveerus Vene saatkonna ja Venemaa saadiku tegevus.
Pöördumine
Kõigepealt lubage õnnitleda koalitsiooniläbirääkimiste heade tulemuste puhul. Saime ühe ministrikoha juurde ning loodetavasti maksab uues valitsuses IRLi hääl rohkem. Ka koalitsioonilepingus on mitu IRLile olulist põhimõtet kajastatud. Sellegipoolest on rida probleeme nii majanduse kui teaduse ja hariduse valdkondades, ent nendest tuleks rääkida eraldi, kui põhiprobleem saab lahendatud. Nimelt puudutab see Eesti julgeolekut. On korduvalt juhitud tähelepanu asjaolule, et ainuüksi fakt, et koalitsiooni juhtiv partner on Keskerakond, on teatud julgeolekurisk. Erakonna esimehel oleks võimalik neid kartusi leevendada, kuid selleks oleks tal vaja teha kaks minimaalset, kuid absoluutselt hädavajalikku sammu.
Esiteks, isegi kui tal ei ole julgust tühistada häbiväärne koostööprotokoll Ühtse Venemaaga, peaks ta lõpetama sellel teemal vassimise ja paneks selle tõepoolest kalevi alla. Siiamaani on aga ta avalikkust selgelt eksitanud: "See on reaalselt külmutatud seisundis, selle protokolli raames ei ole mingisuguseid kontakte, ei majanduslikke, kultuurilisi ega ka mingeid kolmandaid kontakte olnud." (Ratase sõnad ETV saates Foorum) Samas ei ole raske nimetada kümneid toimunud kontakte eri tasanditel. Kuid meie asi ei ole esitada pretensiooni Ratasele. Keskerakondlane käitub oma tõekspidamiste järgi. Hämmastama panevad aga meie erakonna juhtfiguurid, kes kindlasti asjade reaalset seisu teades reageerivad stiilis: "Usun Jürisse." Me ei teadnud, et usk Jürisse tasalülitab meie erakonna põhimõtted. Nagu märgivad õigustatult meie erakonna kriitikud, IRL on nüüd ise kaudselt selle lepinguga seotud. Ootame meie erakonna liidritelt selget ja ühemõttelist vastust.
Teiseks, paljud Keskerakonna liikmed ei tunnista ei Eesti okupeerimist ega pea Venemaa tegevust Georgias ja Ukrainas kuritegelikuks, isegi mitte taunimisväärseks. Eriti paistab siin silma Europarlamendi saadik Yana Toom, kes transleerib putinliku propaganda valesid nii Eestis kui Brüsselis ega pea kohatuks osaleda Venemaa televisiooni eestivastastes propagandasaadetes. Sellel taustal tunduvad isegi minister Repinski ponnistused vene meedias suhteliselt süütud. Jällegi, pole meie asi tegeleda keskerakondlaste maailmavaatega, ent kuna peaminister ei ole kordagi Yana Toomi jt retoorikat avalikult hukka mõistnud, jätab see varju tervele valitsusele.
Kõik see sunnib eriti tähelepanelikult lugema koalitsioonilepingu I peatükki. Sealt leiame mitu õiget põhimõtet, mis puudutavad koostööd NATO ja meie läänepartneritega, kuid väärib tähelepanu järgmine punkt:
"Eesti huvides on julgeoleku, stabiilsuse ja heanaaberlike suhete edendamine kogu meie regioonis."
Iseenesest on see kõik õige. Eesti vajab stabiilseid ja heanaaberlikke suhteid kõikide naabritega. Kuid nagu on diplomaatidel kombeks öelda, tangot tantsitakse kahekesi. Me kuulsime samast saatest, milles osales proua Toom, mida meie idapartner peab heanaaberlikeks suheteks. Kui sõnastada see ühe sõnaga, siis oleks see 'allaandmine'. Oleks väga oluline teada, kas stabiilsed ja heanaaberlikud suhted idanaabriga põhinevad Keskerakonna koostööprotokollil Ühtse Venemaaga. Kahjuks võib praegu selline tunne jääda. Võib vastu vaielda: samas peatükis on mitu punkti, mis puudutavad kaitsevõimekuse suurendamist ja partnerluse tugevdamist. See on õige, ent kui te tugevdate kindluse müüre ühes kohas, aga jätate praokile salaukse, millest agaramad kaaskodanikud võivad danaoslaste kinke sisse vedada, ei saa öelda, et oleme kindlalt kaitstud.
Kui me ei saa nendele küsimustele ammendavaid vastuseid, tekivad meil endal küsimused, mis on saanud meie erakonna aadetest ja mida me ise sellises erakonnas teeme.
Lugupidamisega
Jaanus Barkala
Peeter Laurson
Mihhail Lotman
November 19, 2016
Tegijad
Viimasel ajal saab Eestimaal alati nalja
oleneb muidugi kohast igal pool küll ei saa
Juhan Viiding
Viimaste päevade Eestimaa uudised ei ole mulle olnud kuigi rõõmustavad. Aga nalja saab ikkagi.
1. Olen kuulnud, et Facebookis (endal mul kontot pole, nii et kontrollida ei saa) levib jutt, et üks IRLi liige, kes on äge Jedinaja Rossijaga sõlmitud lepingu vastane, pooldab koalitsiooni Keskerakonnaga: koalitsiooni sees olevat hõlpsam selle lepingu vastu võidelda.
Vot see on kõva mees -- astub NLKPsse, et seda seestpoolt õõnestada!
2. Ain Seppik soovitab Jüri Ratasel koostööprotokoll Jedinaja Rossijaga tühistada ja noomib (õigustatult) IRLi, kes "sisuliselt" sellega nüüd ühineb. Samas oli see protokoll omal ajal õige ja hea. Edasine väärib täpset tsiteerimist:
"Seppik on tänini veendunud, et leping täitis toona eesmärki. «See õnnestus, see oli väga praktiline otsus ja aasta pärast saime valitsusse, kus tegime koos Reformierakonnaga kaks aastat väga head tööd, leian ma,» ütles Seppik Postimehele. «Poliitilises mõttes oli see lepe õigesti ja hästi tehtud.»"
Paneb mõtlema.
3. Kuid parima nalja eest hoolitses Vabaerakond. Trügisid nad valitsuskoalitsiooni nii ustest kui akendest, aga kui sellesse siiski ei pääsenud, teatasid, et tegu on kartellikoalitsiooniga.
Nad arvasid, et on viisakas koht, aga selgus, et hoopis kartellipubi...
PS. Killud lendavad nagu Vändra rahvamajast. Obadusemees, vabandust, värske maaeluministri kandidaat Martin Repinski ei tea, kes oleks parem minister: kas tema või Siret Kotka. Mina ka ei tea.
oleneb muidugi kohast igal pool küll ei saa
Juhan Viiding
Viimaste päevade Eestimaa uudised ei ole mulle olnud kuigi rõõmustavad. Aga nalja saab ikkagi.
1. Olen kuulnud, et Facebookis (endal mul kontot pole, nii et kontrollida ei saa) levib jutt, et üks IRLi liige, kes on äge Jedinaja Rossijaga sõlmitud lepingu vastane, pooldab koalitsiooni Keskerakonnaga: koalitsiooni sees olevat hõlpsam selle lepingu vastu võidelda.
Vot see on kõva mees -- astub NLKPsse, et seda seestpoolt õõnestada!
2. Ain Seppik soovitab Jüri Ratasel koostööprotokoll Jedinaja Rossijaga tühistada ja noomib (õigustatult) IRLi, kes "sisuliselt" sellega nüüd ühineb. Samas oli see protokoll omal ajal õige ja hea. Edasine väärib täpset tsiteerimist:
"Seppik on tänini veendunud, et leping täitis toona eesmärki. «See õnnestus, see oli väga praktiline otsus ja aasta pärast saime valitsusse, kus tegime koos Reformierakonnaga kaks aastat väga head tööd, leian ma,» ütles Seppik Postimehele. «Poliitilises mõttes oli see lepe õigesti ja hästi tehtud.»"
Paneb mõtlema.
3. Kuid parima nalja eest hoolitses Vabaerakond. Trügisid nad valitsuskoalitsiooni nii ustest kui akendest, aga kui sellesse siiski ei pääsenud, teatasid, et tegu on kartellikoalitsiooniga.
Nad arvasid, et on viisakas koht, aga selgus, et hoopis kartellipubi... PS. Killud lendavad nagu Vändra rahvamajast. Obadusemees, vabandust, värske maaeluministri kandidaat Martin Repinski ei tea, kes oleks parem minister: kas tema või Siret Kotka. Mina ka ei tea.
November 16, 2016
Miks Keskerakonna leping Jedinaja Rossijaga ei ole Eestile hea?
Mulle tundus, et olen sellest lepingust piisavalt juba kirjutanud ning ei ole mõtet samast uksest korduvalt sisse murda. Kuid paraku näitab osa tagasisidest, mida ma sain nii suuliselt kui ka kommentaariumidest, et selles küsimuses on palju arusaamatusi, aga ka hämamist.
Põhilisi vastuargumente on neli. Esiteks, et mingit lepingut ei ole olemas, on ainult mingisugune protokoll, millel pole mingit tähtsust. Teiseks, isegi kui leping on olemas, on see algusest peale külmutatud ja mingisugust tegevust selle elluviimiseks ei olnud, ei ole ega tule. Kolmandaks: väga hea, et see leping meil on, praegu see ei toimi, aga mõne aja pärast olukord Venemaal muutub ja siis tuleb see kasuks. Ning neljandaks, seda lepingut vajavad vene valijad Eestis.
Alfrēds Rubiks
Külmutatud protokoll
Kõik need vastuväited on valed. Tegemist on pettusega või enesepettusega, mis võib-olla on veelgi ohtlikum. Alustame "protokollist". Nagu võib lugeda nii Jedinaja Rossija veebilehelt kui ametlikku seisukohta kajastavast venekeelsest Wikipedia artiklist, on tegemist nimelt lepinguga. Selle lepingu raames on toimunud erinevaid kontakte ja üritusi, millega mõlemad pooled on rahule jäänud. Keskerakonna XIV kongressil esines külalisena Jedinaja Rossija kõrge esindaja, senaator Andrei Klimov, kes jäi kohtumistega väga rahule ja teatas, et Eestimaa Keskerakond on jätkuvalt Jedinaja Rossija üks põhilisi partnereid Euroopa suunas ja erakonna rahvusvahelises tegevuses. Teisisõnu, Keskerakond on Jedinaja Rossija jaoks aken Euroopasse. Või vähemalt üks akendest (umbes samal ajal kui Keskerakonnaga sõlmiti leping Läti venemeelse Saskaņaga, mille eesotsas on sellised väljapaistvad poliitikud nagu Riia linnapea Nils Ušakovs ja endine Läti kompartei esimees Artūrs Rubiks. Kontaktid Jedinaja Rossija kõrgete esindajatega on jätkunud ka 2016 nii Eesti keskerakondlaste visiitidega kui ka Moskva kõrgete külaliste võõrustamisega. Näiteks käisid kaks Jedinaja Rossija duumasaadikut agiteerimas Savisaare kasuks ja kaitsmas teda Eesti fašistliku liberalistliku režiimi eest. Kui selline on leping külmutatult, siis milline oleks ta veel kuumana?
Kuid asi ei ole nendes visiitides. Tallinna kultuurielus on väga märgata Venemaa osalust, kusjuures valdav enamik artiste on kas otseselt Jedinaja Rossijaga afilieerunud või kaudselt, vandudes ustavust Putinile ja toetades tema tegevust Ukrainas, k.a Krimmi annekteerimist. Sellised õhtud Moskva lähistel kujutavad endast ühelt poolt ideoloogilist ajupesu ning teisalt annavad väga vale ettekujutuse vene kultuuri tegelikkusest. Lasnamäe õigeusukiriku ehitamist spondeeris Jedinaja Rossija 2006. aastal Kõrgemasse nõukogusse kandideerinud Vladimir Jakunin, kes, tõsi küll, hiljem kandideerimisest loobus. Keskerakondliku "akent Euroopasse" kasutatakse aktiivselt eri tasanditel kuni Europarlamendini välja, kus Eesti saadik Yana Toom transleerib Venemaalt tulnuid propagandavalesid.
Muutused Venemaal ja Eesti venelased
Mis puudutab aga ootusi Venemaa muutumise osas, siis ma jagan neid ja ei pea olema eriti suur prohvet, et nende tulekut ette näha. Eksivad aga need, kes usuvad, et sellel uuel ja loodetavasti demokraatlikul Venemaal oleks leping Jedinaja Rossijaga Eestile kasulik ja soodus faktor. See on umbes nagu hoida jahedas leping NSDAPiga, teades, et Hitler on küll lurjus, aga varsti tulevad Saksamaal muutused ja siis võib leping Saksamaa rahvussotsialistliku erakonnaga olla kasulik.
Mitte kuidagi ei saa nõustuda ka sellega, et leping Jedinaja Rossijaga on kasulik vene valijatele. Siin on kaks võimalust, kusjuures mõlemad lähtuvad aksioomina sellest, et kõik vene valijad on putinimeelsed. Esiteks, Keskerakond täidab ausalt ja hingega lepingut Jedinaja Rossijaga ning see peaks valijatele meeldima. Teiseks, lepingut ei kavatsetagi täita, see on vaid valija peibutamiseks. Sealjuures eriti küüniline on jutt valijate häältest. St tegemist on inimeste destruktureerimisega. Siin on midagi sarnast nn pornograafilise mõtlemisega, kus inimest asendab mingi tema osa, antud juhul tema hääl. Mõlemal juhul on tegemist eesti- ja vene elanikkondade vahelise lõhe suurendamisega ja kaotavad sellest ennekõike nimelt Eestimaa venelased. Siin pole vähimatki pistmist venelaste huvide eest võitlemisega, vaid üksnes nende küünilise ärakasutamisega.
Kontekst
Nüüd aga olen sunnitud avama kõnealuse lepinguga seotud konteksti, lahates seda nii ajaloolisest kui aktuaalsest poliitilisest perspektiivist.
1. Rahvusvaheline kontekst
Siiamaani on Eesti olnud kõikide postsovetlike ja postkommunistlike riikide seas erand selles mõttes, et isegi kui venemeelsed ja vasakpopulistlikud erakonnad on sattunud valitsuskoalitsiooni, pole nad selles kunagi mänginud juhtivat rolli. Loodavas koalitsioonis see aga juhtub. Iseenesest pole selles midagi dramaatilist, "teised teevad ka", lihtsalt on kurb tõdeda, et eesti ühiskond ei ole lääneeuroopalik, vaid postkommunistlik. Ärevamaks aga teevad arengud teistes Ida-Euroopa riikides, ennekõike Bulgaarias ja Moldovas, kus on võimule tulnud venemeelsed ja läänevastased vasakjõud, aga ka kriis Montenegros. Eesti uus koalitsioon on käsitletav samas kontekstis. Koalitsioonipoliitikud süüdistavad Reformierakonda ja Taavi Rõivast selles, et nende kasutatud terminoloogia, sh 'vasakpööre' kahjustab Eesti mainet. Kuid vasakpöördest ja uue koalitsiooni venemeelsusest hakkasid rahvusvaheline meedia ja mõned lääne poliitikud enne Taavi Rõivast ja kindlasti temast sõltumatult. Arvan, et koalitsioonil seisab ees suur töö oma tegevuse õigustamisel liitlastele ja partneritele.
2. Eesti kontekst
Niisiis, Eesti valitsuskriis on ajastatud väga ebasobivale hetkele ja eriti kurvaks teeb asjaolu, et otsene põhjus selleks puudus. See, et Keskerakonnas vahetus esimees, ei tohiks teisi erakondi eriti erutada. Kuid kriisiolukorras ei saa süüdistada ainult SDE-d ja IRL-i. Reformierakonnal oleks juba ammu aeg peeglisse vaadata. Tooksin esile kaks aspekti. Esiteks, kunagine Eesti arengu eestvedaja (pean siin silmas ennekõike majandusarengut) on järjest rohkem ilmutanud stagneerumistunnuseid. Olukorraga on rahulolematud mitte üksnes poliitilised oponendid, vaid ka märkimisväärne osa äriringkonnadest. Teiseks, arrogantne valitsemisstiil, kusjuures pean siin silmas mitte üksnes koalitsiooni noorematesse partneritesse ja opositsiooni suhtumist. Oluline osa ühiskonnast on end sellest tundnud puudutatuna. Ma ei taha siin rääkida personaliast, kuid nii mõnigi Reformierakonna juhtfiguuridest on lausa solvangutele spetsialiseerunud.
Et ükski Riigikogus esindatud erakondadest ei soovi minna Reformierakonnaga koalitsiooni, on ilmekas märk, eriti arvestades seda kihku, millega nad kõik tükivad valitsemises osalema.
Oravasupi keetjad (allikas: EPL 14.11.2016) 3. Ajalooline ja geopoliitiline kontekst
Eelneva jutu valguses ei paista koostööleping Jedinaja Rossijaga eriti atraktiivses valguses. Kuid paraku sellega negatiivsed asjaolud ja ohud ei piirdu. Me peame selgelt mõistma, mis tüüpi moodustis on Jedinaja Rossija, millised on selle eesmärgid ja ajaloolised lätted. Nagu ma juba ükskord kirjutasin, ei ole see erakond lääne mõistes, vaid sedalaadi moodustis, nagu omal ajal oli NLKP, Saksamaal NSDAP või veel täpsem analoogia, DDRi SED. Demokraatlikus ühiskonnas osalevad erakonnad valimistel ning võitjad moodustavad valitsuse. Läbi erakondade kontrollib valijaskond valitsust. Jedinaja Rossija aga moodustas president Putin 1.12.2001 instrumendina, mille abil kontrollida elanikkonda. St selle eesmärgid on võrreldes lääne demokraatlike erakondadega vastupidised.
Pole ime, et ükski lääne erakond ei astu Jedinaja Rossijaga lepingulistesse suhetesse. On teada, milliste potentsiaalsete ohtudega on sellise lepingu sõlmimine seotud.
Siinkohal oleks kasulik meelde tuletada, millised erakonnad millistes riikides on Jedinaja Rossijaga lepingulistes suhetes. Vastav nimekiri on esitatud Delfis, kuid on ka oluline, millal ja mis asjaoludel on leping sõlmitud. Kui välja arvata Mongoolia, Serbia ja Montenegro, on kõik teised riigid endised Nõukogude Liidu vabariigid, kusjuures Keskerakond satub väga kahtlasesse radikaalide ja ekskommunistide seltskonda. Mis puudutab Mongooliat, siis seal esineb Jedinaja Rossija NLKP järglase rollis. Veel huvitavam on partnerlus Lõuna-Osseetia erakonnaga Ühtsus. See sõlmiti 2008. aastal kohe pärast Venemaa agressiooni Georgia vastu: tankid ees, leping Jedinaja Rossijaga taga.
Veel huvitavamad asjaolud on aga seotud Montenegroga: sel aastal sõlmis Jedinaja Rossija lepingu korraga kahe sealse erakonnaga: rahvusliku ja sotsialistlikuga, mõlemad on venemeelsed (rahvuslik erakond on sotsialistlikust erakonnast eraldunud tiib) ning kohe varsti tulid kummalised uudised: Venemaa kodanikud, "viisakad inimesed", plaanisid venemeelsete parteide võimuletoomiseks riigipööret ning selle käigus oleks sooritatud ka atentaat Montenegro peaministrile. Vandenõulased saadi kätte ja vahistati põhiliselt Serbia territooriumil. Pärast seda lendas Venemaa julgeolekusekretär Nikolai Patrušev kiirkorras Belgradi: lääne allikate järgi siluma suhteid Serbiaga, vene allikate järgi aga polnud ta visiidil ja vandenõul mingit seost, vandenõulased tegutsesid isepäi, ilma mingi seoseta Venemaa struktuuridega. Ei taha teha julgeid hüpoteese, aga sündmuste jada on kõnekas. Algul leping Jedinaja Rossijaga, seejärel verise riigipöörde katse. Otsest analoogiat ei ole, kuid siiski: Jedinaja Rossija püüab rahvusvahelisel areenil taaskäivitada Venemaa kompartei malle ning Jedinaja Rossija rahvusvaheline võrgustik kasutab oma tegevuses Kominterni kogemust.
Muide, ka tulemused on umbes sama efektiivsed kui Kominternil: enamasti on tegu läbikukkumistega.
Selgus, et hoopis ebaviisakad. Nüüd ajaloolisest kontekstist. Rahvusvahelises olukorras on täheldatud palju analoogiaid möödunud sajandi kolmekümnendate aastatega. Ka Eestis. Sõprus Nõukogude Liiduga hakkas arenema juba enne okupatsiooni ja isegi enne baaside lepingut. Plahvatuslikult kasvas huvi vene ja nõukogude kultuuri vastu. Korraldati näitusi, võeti vastu "kultuuritegelaste" delegatsioone. Jõuliselt hakkasid arenema majandussidemed. Raamatukogudes piirati juurdepääsu nõukogudevastasele kirjandusele, mis võis riivata suure naabri tundeid. Ja see toimus veel enne okupatsiooni.
Ka praegu ei tee Putini Venemaa saladust sellest, et kultuurilised, kaubanduslikud ja muud majanduslikud sidemed kujutavad endast Venemaa nn pehmet jõudu, millega käivad komplektis aktsioonid küberruumis ja erinevad hübriidsed aktsioonid lahinguväljal. Krimmi annekteerimine algas samuti vene kultuuri- jm tegelaste aktiveerumisega (viimaste hulgas tuleks ära mainida sportlased, jalgpallifanatid ja Ööhuntide nimeline mootorratturite jõuk, mille patrooniks on president Putin).
Sõprus Venemaaga on üldse omapärane asi. Sõpruse pealesurumine oli Nõukogude Liidu ja on ka postsovetliku Venemaa agressiooni vorme. Kõigepealt surutakse peale leping, siis sekkutakse siseasjadesse eesmärgiga tagada lepingu täitmine jne. Tuletame meelde, et nn baaside leping kandis ametlikku nime "vastastikuse abistamise pakt". Selle eesmärgi elluviimise nimel tuldigi abistama.
Nii kaua, kuni Keskerakond on opositsioonis, ei kujuta leping Jedinaja Rossijaga endast erilist ohtu. Ent kui ta on valitsuses ja valitsuse juhtiv erakond, võib olukord muutuda. Juba praegu näeme me aktiivset Vene ofitsioosse kultuuri importi.
Kui kunstnikud ja artistid, kes tegid koostööd hitlerliku režiimiga, langesid pärast II maailmasõda põlu alla, siis Putini propagandistid on Eestis teretulnud. Walter Gieseking, Wilhelm Furtwängler, Herbert von Karajan jt pidid läbima alandava denatsifitseerimise protseduuri, kuigi ükski neist ei propageerinud natslikke ideid, ei kiitnud heaks agressiivset välispoliitikat ega Austria Anschlussi. Valeri Gergijev, keda võeti Tallinnas entusiastlikult vastu, on kiitnud heaks kõik Putini agressiivsed aktsioonid, nii Taga-Kaukaasias kui Ukrainas. Kümned juhtivad kultuuritegelased on kiitnud heaks Krimmi annekteerimise ja mitte ühelegi neist ei ole nende tegevus toonud kaasa mingeid ebamugavusi. Tallinnas on nad kallid külalised, keda erinevalt Euroopast ja Põhja-Ameerikast ei oota ees obstruktsioon, vaid vaimustunud vastuvõtt.
Põhilisi vastuargumente on neli. Esiteks, et mingit lepingut ei ole olemas, on ainult mingisugune protokoll, millel pole mingit tähtsust. Teiseks, isegi kui leping on olemas, on see algusest peale külmutatud ja mingisugust tegevust selle elluviimiseks ei olnud, ei ole ega tule. Kolmandaks: väga hea, et see leping meil on, praegu see ei toimi, aga mõne aja pärast olukord Venemaal muutub ja siis tuleb see kasuks. Ning neljandaks, seda lepingut vajavad vene valijad Eestis.
Alfrēds Rubiks Külmutatud protokoll
Kõik need vastuväited on valed. Tegemist on pettusega või enesepettusega, mis võib-olla on veelgi ohtlikum. Alustame "protokollist". Nagu võib lugeda nii Jedinaja Rossija veebilehelt kui ametlikku seisukohta kajastavast venekeelsest Wikipedia artiklist, on tegemist nimelt lepinguga. Selle lepingu raames on toimunud erinevaid kontakte ja üritusi, millega mõlemad pooled on rahule jäänud. Keskerakonna XIV kongressil esines külalisena Jedinaja Rossija kõrge esindaja, senaator Andrei Klimov, kes jäi kohtumistega väga rahule ja teatas, et Eestimaa Keskerakond on jätkuvalt Jedinaja Rossija üks põhilisi partnereid Euroopa suunas ja erakonna rahvusvahelises tegevuses. Teisisõnu, Keskerakond on Jedinaja Rossija jaoks aken Euroopasse. Või vähemalt üks akendest (umbes samal ajal kui Keskerakonnaga sõlmiti leping Läti venemeelse Saskaņaga, mille eesotsas on sellised väljapaistvad poliitikud nagu Riia linnapea Nils Ušakovs ja endine Läti kompartei esimees Artūrs Rubiks. Kontaktid Jedinaja Rossija kõrgete esindajatega on jätkunud ka 2016 nii Eesti keskerakondlaste visiitidega kui ka Moskva kõrgete külaliste võõrustamisega. Näiteks käisid kaks Jedinaja Rossija duumasaadikut agiteerimas Savisaare kasuks ja kaitsmas teda Eesti fašistliku liberalistliku režiimi eest. Kui selline on leping külmutatult, siis milline oleks ta veel kuumana?
Kuid asi ei ole nendes visiitides. Tallinna kultuurielus on väga märgata Venemaa osalust, kusjuures valdav enamik artiste on kas otseselt Jedinaja Rossijaga afilieerunud või kaudselt, vandudes ustavust Putinile ja toetades tema tegevust Ukrainas, k.a Krimmi annekteerimist. Sellised õhtud Moskva lähistel kujutavad endast ühelt poolt ideoloogilist ajupesu ning teisalt annavad väga vale ettekujutuse vene kultuuri tegelikkusest. Lasnamäe õigeusukiriku ehitamist spondeeris Jedinaja Rossija 2006. aastal Kõrgemasse nõukogusse kandideerinud Vladimir Jakunin, kes, tõsi küll, hiljem kandideerimisest loobus. Keskerakondliku "akent Euroopasse" kasutatakse aktiivselt eri tasanditel kuni Europarlamendini välja, kus Eesti saadik Yana Toom transleerib Venemaalt tulnuid propagandavalesid.
Muutused Venemaal ja Eesti venelasedMis puudutab aga ootusi Venemaa muutumise osas, siis ma jagan neid ja ei pea olema eriti suur prohvet, et nende tulekut ette näha. Eksivad aga need, kes usuvad, et sellel uuel ja loodetavasti demokraatlikul Venemaal oleks leping Jedinaja Rossijaga Eestile kasulik ja soodus faktor. See on umbes nagu hoida jahedas leping NSDAPiga, teades, et Hitler on küll lurjus, aga varsti tulevad Saksamaal muutused ja siis võib leping Saksamaa rahvussotsialistliku erakonnaga olla kasulik.
Mitte kuidagi ei saa nõustuda ka sellega, et leping Jedinaja Rossijaga on kasulik vene valijatele. Siin on kaks võimalust, kusjuures mõlemad lähtuvad aksioomina sellest, et kõik vene valijad on putinimeelsed. Esiteks, Keskerakond täidab ausalt ja hingega lepingut Jedinaja Rossijaga ning see peaks valijatele meeldima. Teiseks, lepingut ei kavatsetagi täita, see on vaid valija peibutamiseks. Sealjuures eriti küüniline on jutt valijate häältest. St tegemist on inimeste destruktureerimisega. Siin on midagi sarnast nn pornograafilise mõtlemisega, kus inimest asendab mingi tema osa, antud juhul tema hääl. Mõlemal juhul on tegemist eesti- ja vene elanikkondade vahelise lõhe suurendamisega ja kaotavad sellest ennekõike nimelt Eestimaa venelased. Siin pole vähimatki pistmist venelaste huvide eest võitlemisega, vaid üksnes nende küünilise ärakasutamisega.
Kontekst
Nüüd aga olen sunnitud avama kõnealuse lepinguga seotud konteksti, lahates seda nii ajaloolisest kui aktuaalsest poliitilisest perspektiivist.
1. Rahvusvaheline kontekst
Siiamaani on Eesti olnud kõikide postsovetlike ja postkommunistlike riikide seas erand selles mõttes, et isegi kui venemeelsed ja vasakpopulistlikud erakonnad on sattunud valitsuskoalitsiooni, pole nad selles kunagi mänginud juhtivat rolli. Loodavas koalitsioonis see aga juhtub. Iseenesest pole selles midagi dramaatilist, "teised teevad ka", lihtsalt on kurb tõdeda, et eesti ühiskond ei ole lääneeuroopalik, vaid postkommunistlik. Ärevamaks aga teevad arengud teistes Ida-Euroopa riikides, ennekõike Bulgaarias ja Moldovas, kus on võimule tulnud venemeelsed ja läänevastased vasakjõud, aga ka kriis Montenegros. Eesti uus koalitsioon on käsitletav samas kontekstis. Koalitsioonipoliitikud süüdistavad Reformierakonda ja Taavi Rõivast selles, et nende kasutatud terminoloogia, sh 'vasakpööre' kahjustab Eesti mainet. Kuid vasakpöördest ja uue koalitsiooni venemeelsusest hakkasid rahvusvaheline meedia ja mõned lääne poliitikud enne Taavi Rõivast ja kindlasti temast sõltumatult. Arvan, et koalitsioonil seisab ees suur töö oma tegevuse õigustamisel liitlastele ja partneritele.
2. Eesti kontekst
Niisiis, Eesti valitsuskriis on ajastatud väga ebasobivale hetkele ja eriti kurvaks teeb asjaolu, et otsene põhjus selleks puudus. See, et Keskerakonnas vahetus esimees, ei tohiks teisi erakondi eriti erutada. Kuid kriisiolukorras ei saa süüdistada ainult SDE-d ja IRL-i. Reformierakonnal oleks juba ammu aeg peeglisse vaadata. Tooksin esile kaks aspekti. Esiteks, kunagine Eesti arengu eestvedaja (pean siin silmas ennekõike majandusarengut) on järjest rohkem ilmutanud stagneerumistunnuseid. Olukorraga on rahulolematud mitte üksnes poliitilised oponendid, vaid ka märkimisväärne osa äriringkonnadest. Teiseks, arrogantne valitsemisstiil, kusjuures pean siin silmas mitte üksnes koalitsiooni noorematesse partneritesse ja opositsiooni suhtumist. Oluline osa ühiskonnast on end sellest tundnud puudutatuna. Ma ei taha siin rääkida personaliast, kuid nii mõnigi Reformierakonna juhtfiguuridest on lausa solvangutele spetsialiseerunud.
Et ükski Riigikogus esindatud erakondadest ei soovi minna Reformierakonnaga koalitsiooni, on ilmekas märk, eriti arvestades seda kihku, millega nad kõik tükivad valitsemises osalema.
Oravasupi keetjad (allikas: EPL 14.11.2016) 3. Ajalooline ja geopoliitiline kontekstEelneva jutu valguses ei paista koostööleping Jedinaja Rossijaga eriti atraktiivses valguses. Kuid paraku sellega negatiivsed asjaolud ja ohud ei piirdu. Me peame selgelt mõistma, mis tüüpi moodustis on Jedinaja Rossija, millised on selle eesmärgid ja ajaloolised lätted. Nagu ma juba ükskord kirjutasin, ei ole see erakond lääne mõistes, vaid sedalaadi moodustis, nagu omal ajal oli NLKP, Saksamaal NSDAP või veel täpsem analoogia, DDRi SED. Demokraatlikus ühiskonnas osalevad erakonnad valimistel ning võitjad moodustavad valitsuse. Läbi erakondade kontrollib valijaskond valitsust. Jedinaja Rossija aga moodustas president Putin 1.12.2001 instrumendina, mille abil kontrollida elanikkonda. St selle eesmärgid on võrreldes lääne demokraatlike erakondadega vastupidised.
Pole ime, et ükski lääne erakond ei astu Jedinaja Rossijaga lepingulistesse suhetesse. On teada, milliste potentsiaalsete ohtudega on sellise lepingu sõlmimine seotud.
Siinkohal oleks kasulik meelde tuletada, millised erakonnad millistes riikides on Jedinaja Rossijaga lepingulistes suhetes. Vastav nimekiri on esitatud Delfis, kuid on ka oluline, millal ja mis asjaoludel on leping sõlmitud. Kui välja arvata Mongoolia, Serbia ja Montenegro, on kõik teised riigid endised Nõukogude Liidu vabariigid, kusjuures Keskerakond satub väga kahtlasesse radikaalide ja ekskommunistide seltskonda. Mis puudutab Mongooliat, siis seal esineb Jedinaja Rossija NLKP järglase rollis. Veel huvitavam on partnerlus Lõuna-Osseetia erakonnaga Ühtsus. See sõlmiti 2008. aastal kohe pärast Venemaa agressiooni Georgia vastu: tankid ees, leping Jedinaja Rossijaga taga.
Veel huvitavamad asjaolud on aga seotud Montenegroga: sel aastal sõlmis Jedinaja Rossija lepingu korraga kahe sealse erakonnaga: rahvusliku ja sotsialistlikuga, mõlemad on venemeelsed (rahvuslik erakond on sotsialistlikust erakonnast eraldunud tiib) ning kohe varsti tulid kummalised uudised: Venemaa kodanikud, "viisakad inimesed", plaanisid venemeelsete parteide võimuletoomiseks riigipööret ning selle käigus oleks sooritatud ka atentaat Montenegro peaministrile. Vandenõulased saadi kätte ja vahistati põhiliselt Serbia territooriumil. Pärast seda lendas Venemaa julgeolekusekretär Nikolai Patrušev kiirkorras Belgradi: lääne allikate järgi siluma suhteid Serbiaga, vene allikate järgi aga polnud ta visiidil ja vandenõul mingit seost, vandenõulased tegutsesid isepäi, ilma mingi seoseta Venemaa struktuuridega. Ei taha teha julgeid hüpoteese, aga sündmuste jada on kõnekas. Algul leping Jedinaja Rossijaga, seejärel verise riigipöörde katse. Otsest analoogiat ei ole, kuid siiski: Jedinaja Rossija püüab rahvusvahelisel areenil taaskäivitada Venemaa kompartei malle ning Jedinaja Rossija rahvusvaheline võrgustik kasutab oma tegevuses Kominterni kogemust.
Muide, ka tulemused on umbes sama efektiivsed kui Kominternil: enamasti on tegu läbikukkumistega.
Selgus, et hoopis ebaviisakad. Nüüd ajaloolisest kontekstist. Rahvusvahelises olukorras on täheldatud palju analoogiaid möödunud sajandi kolmekümnendate aastatega. Ka Eestis. Sõprus Nõukogude Liiduga hakkas arenema juba enne okupatsiooni ja isegi enne baaside lepingut. Plahvatuslikult kasvas huvi vene ja nõukogude kultuuri vastu. Korraldati näitusi, võeti vastu "kultuuritegelaste" delegatsioone. Jõuliselt hakkasid arenema majandussidemed. Raamatukogudes piirati juurdepääsu nõukogudevastasele kirjandusele, mis võis riivata suure naabri tundeid. Ja see toimus veel enne okupatsiooni.Ka praegu ei tee Putini Venemaa saladust sellest, et kultuurilised, kaubanduslikud ja muud majanduslikud sidemed kujutavad endast Venemaa nn pehmet jõudu, millega käivad komplektis aktsioonid küberruumis ja erinevad hübriidsed aktsioonid lahinguväljal. Krimmi annekteerimine algas samuti vene kultuuri- jm tegelaste aktiveerumisega (viimaste hulgas tuleks ära mainida sportlased, jalgpallifanatid ja Ööhuntide nimeline mootorratturite jõuk, mille patrooniks on president Putin).
Sõprus Venemaaga on üldse omapärane asi. Sõpruse pealesurumine oli Nõukogude Liidu ja on ka postsovetliku Venemaa agressiooni vorme. Kõigepealt surutakse peale leping, siis sekkutakse siseasjadesse eesmärgiga tagada lepingu täitmine jne. Tuletame meelde, et nn baaside leping kandis ametlikku nime "vastastikuse abistamise pakt". Selle eesmärgi elluviimise nimel tuldigi abistama. Nii kaua, kuni Keskerakond on opositsioonis, ei kujuta leping Jedinaja Rossijaga endast erilist ohtu. Ent kui ta on valitsuses ja valitsuse juhtiv erakond, võib olukord muutuda. Juba praegu näeme me aktiivset Vene ofitsioosse kultuuri importi. Kui kunstnikud ja artistid, kes tegid koostööd hitlerliku režiimiga, langesid pärast II maailmasõda põlu alla, siis Putini propagandistid on Eestis teretulnud. Walter Gieseking, Wilhelm Furtwängler, Herbert von Karajan jt pidid läbima alandava denatsifitseerimise protseduuri, kuigi ükski neist ei propageerinud natslikke ideid, ei kiitnud heaks agressiivset välispoliitikat ega Austria Anschlussi. Valeri Gergijev, keda võeti Tallinnas entusiastlikult vastu, on kiitnud heaks kõik Putini agressiivsed aktsioonid, nii Taga-Kaukaasias kui Ukrainas. Kümned juhtivad kultuuritegelased on kiitnud heaks Krimmi annekteerimise ja mitte ühelegi neist ei ole nende tegevus toonud kaasa mingeid ebamugavusi. Tallinnas on nad kallid külalised, keda erinevalt Euroopast ja Põhja-Ameerikast ei oota ees obstruktsioon, vaid vaimustunud vastuvõtt.November 9, 2016
Trump varrukast
Need, kes jälgisid öösel USA presidendivalimisi, on arvatavasti juba üles ärganud ja tõdenud, et see ei olnud halb unenägu, vaid reaalsus. Kui ma juuli lõpus käisin Hiinas konverentsil, tekkis mul üsna äge diskussioon Sandersi ja Corbyni pooldajast (st minu skaalas väga vasakpoolse) USA professori Peter Steineriga, kes väitis, et Trumpil pole mingeid šansse. Kui ma vastasin talle, et tegelikult on need šansid päris head, pakkus ta mulle isegi välja kihlveo. Ameerikas, kus valitseb suurushullustus, on peaaegu iga sündmus ajalooline, ning neid valimisi nimetati ajaloolisteks juba mitu kuud tagasi, kusjuures seda tegid ennekõike demokraatide pooldajad. Selgus, et seekord olid valimised tõesti ajaloolised ja ajalugu tõestas veel kord, et seda ei tehta kihlveokontorites.
Kogu hommikupooliku vaatasin ja lugesin erinevaid tarku analüütikuid, kes püüdsid seletada seletamatut. Ja küll oli probleem valimiskampaanias, küll milleski muus. Ei puudunud ka vandenõuteooriad, et Trump tuli võimule kas FBI või Putini abiga (siiski vist mitte mõlema abiga korraga). Kuid ma ei kohanud ühtegi väidet, mis väljendaks minu meelest põhilist: Trump võitis sellepärast, et Obama kaotas. Demokraatide viimaste nädalate propagandaüritustel, milles osales aktiivselt ka praegune president, kõlas põhilisena umbes selline sõnum: kui Trump võidab, kaotame me kõik, mida oleme viimastel aastatel saavutanud. Kuid just need viimaste aastate saavutused ongi tekitanud paljudes nördimust.
Paljud vaatlejad on siiamaani nõutud. Kuidas valiti USA presidendiks inimene, kellel ei ole mingit poliitilist ega administratiivset kogemust, kes viis mitu korda oma ärid pankrotti, kelle majanduslikud ja poliitilised vaated on pehmelt öeldes segased, kes oma kampaania käigus on korduvalt solvanud erinevaid elanikegruppe, k.a nii olulist nagu naised?
Trumpi vaadetest natuke allpool. Nüüd aga sellest, miks nad ei osutunud oluliseks. Juba Barack Obama käivitas mehhanismi, millega käib põhiline kampaania sotsiaalmeedias ja mitteformaalsetes võrgustikes. See oli mäss peavoolumeedia ja peavoolupoliitika vastu. Donald Trump omandas edukalt selle õppetunni ja tegi järgmise sammu: mitte kedagi peavoolumeedias ja establishment'is ei saa usaldada. Meie oleme lihtsad inimesed, keda kogu aeg petetakse: petavad rahvusvahelised organisatsioonid, petab valitsus, petab meedia, petavad valimiste läbiviijad (isegi täna öösel esines ta kahe sellelaadse süüdistusega, millest üks oli eriti naljakas: valimismasinad muudavad talle antud hääli demokraatide kasuks). Need valimised ei olnud ideede, vaid isiksuste valimised ning Trump tõestas veenvalt, et ta on tugevam isiksus kui Hillary Clinton. Siiski oli meedial selles kampaanias ülitähtis roll. Esiteks, Trump tegi palju parema show kui Clinton. Show-loogika seisukohalt ei ole oluline, kui tõsiseltvõetav on su jutt, vaid üksnes see, kui palju see tähelepanu äratab. Teiseks, meedia, aga ka Trumpi vastased paljundasid ja võimendasid tema sõnumeid, stiilis: vaadake, kui vastik. Ja nii edastasid tema sõnumeid mitte üksnes tema pooldajad, vaid ka tema vastased.
Trump lubas: USA ja Mehhiko vahele ehitatakse müür, kusjuures selle ehituse maksab kinni Mehhiko. Ta tõstab lihttööliste sissetulekuid, vähendades suurkorporatsioonide maksukoormust. Ta toob tööstuse tagasi USAsse ja kehtestab tollibarjäärid Hiina jt kolmanda maailma kaupadele. Ta täidab vaid neid rahvusvahelisi leppeid, mis on USAle kasulikud (see puudutab ennekõike majandusleppeid Ladina-Ameerika riikidega, mis Trumpi arvates ei ole USAle soodsad, kuid ka liitlaskohustusi kaitsevaldkonnas). Ta loobub tuumaleppest Iraaniga (mis minu meelest oli Obama administratsiooni üks suuremaid saavutusi välispoliitika alal). Ta tunnistab Jeruusalemma ainsaks ja jagamatuks Iisraeli pealinnaks ning teeb presidendina ühe esimese ametlikest visiitidest Iisraeli ("Ma olen alati toetanud Iisraeli," kuulutas Trump). Ta loobub Palestiina riigi toetamisest (nn kahe riigi lahendus). Hillary Clinton saadetakse trellide taha. Pariisi kliimakonverentsil sõlmitud kokkulepped tuleb tühistada. Venemaaga tuleb suhted normaliseerida jne.
Vladimir Putin oligi üks esimesi riigipäid, kes Trumpi võidu puhul õnnitles. Vene Riigiduuma saadikud võtsid uudise vastu entusiastliku aplausiga ja rõõmuhüüetega. Samuti tervitasid Trumpi valimist Israeli parempoolsed, samas kui vasakpoolsed on pigem kohkunud. Teiste riikide reaktsioonid varieerusid skaalal jahmatusest masenduseni.
Kuid see kõik puudutab plaane ja lubadusi. Mis aga saab teoks, pole päris selge. Õigemini, on päris selge, et suurem enamus Trumpi lubadusi ja ähvardusi jäävad teostamata, kuna nad on lihtsalt võimatud. Pealegi on Trump korduvalt oma väljaütlemistes endale vastu rääkinud (nagu nt moslemite väljasaatmine või riiki mittelaskmine, millest ta hiljem taganes) ja pealegi sageli ta lihtsalt valetas. Valetamist võib endale lubada presidendikandidaadist reality show tegelane, kui ta jätkab sama suunda presidendina, ootavad teda halvad tagajärjed (Bill Clinton vaevu vältis impeachmenti, kuid teda süüdistati mitte abielurikkumises, vaid selles, et ta selle kohta valetas).
Trump tuli establishmenti-vastase kandidaadina, ja sellisena ei ole ta sugugi esimene USA president. Kuid kõik tema eelkäijad lõpetasid sarnaselt: establishment neelas nad alla. Tal on head nõunikud, kogenud asepresident ja kongressi mõlema koja kontrolliv toetus. Sellest viimasest tuleb paar sõna eraldi kirjutada, kuna tänase öö tulemused on väga olulised ka kongressi seisukohalt. GOPi liidrid kartsid, et Trumpi ebapopulaarsus mõjub laostavalt erakonnale ka kongressivalimistel. Demokraadid aga lootsid samal põhjusel saada suure võimu. Selgus aga, et Trumpi populaarsus lubas GOPil säilitada oma enamuse nii alamkojas kui senatis. See tähendab, et Trumpil on oma poliitika läbiviimiseks väga head võimalused.
Aga meil? Ka Eesti osas on Trump seisukohta muutnud. Algul nentis ta mõnitava tooniga, et kaitstes Eestit kaitseme me muidugi kõiki, mis pidi tähendama, et sellest kohustusest tuleks loobuda. Hiljem, kui talle teatati, et Eesti täidab oma kohustusi NATO ees, lubas ta teha erandi (mida see täpselt tähendab, et Eestit kaitseme, aga näiteks Lätit mitte, pole selge). Palju ohtlikum on, et Trumpi toetav neocon Newt Gingrich vastas arvatavasti Venemaalt transleeritud meemile, kas olete valmis surema Narva pärast, ütlusega, et Eesti on Peterburi eeslinn, mille kaitsmiseks ta ei hakkaks riskima tuumasõjaga. Ja Gingrich on tõenäoline tulevane riigisekretär, st välisminister.
Moralité. Masetsejad, ärge kiirustage masetsema; juubeldajad, ärge kiirustage juubeldama. Mulle ei meeldi ennustajad, kuid siiski julgen välja tulla prohvetlusega: meil seisavad ees huvitavad ajad.
November 7, 2016
Ajame Eesti asja. Koos Jedinaja Rossijaga (?)
Jedinaja Rossija parteiks nimetatud Venemaa võimukonstruktsiooni Eesti partneril vahetus esimees. Olgu igaks juhuks siinkohal märgitud, et Jedinaja Rossija puhul ei ole tegemist lääne mõistes erakonnaga, vaid sellise moodustisega, nagu oli SED (Sotsialistlik Ühtsuspartei Saksa DV-s); see analoogia pole juhuslik: Putin, kelle romantiline KGB nooruspõlv seal möödus, on sealt võtnud šnitti nii mõneski valdkonnas.
Normaalses ühiskonnas ei tohiks sellise erakonna esimehevahetus kedagi eriti erutada ega tekitada tühja koha pealt valitsuskriisi. Paraku aga Jedinaja Rossija noorempartner Eesti Keskerakond on meie riigi üks suuremaid erakondi, Riigikogus on ta saadikute arvuga teisel kohal ning osal lühinägelikel poliitikutel tekkis kihk vastlahutatud olendile kohe kosja minna.
Veelgi enam, sotside esimees Jevgeni Ossinovski, keda ma ükskord eksikombel nimetasin eeskujulikult eestimeelseks poliitikuks (olgu mul seepärast häbi), näeb
sotsialistliku revolutsiooni aastapäeva tähistades juba Jüri Ratases järgmist peaministrit. See samm ei ole üksnes lühinägelik, vaid ka ohtlik, relvadega ei mängita.
Keskerakondlased eitavad sitkelt nagu partisanid ülekuulamisel partnerlusleppe toimimist, see olevat külma saanud. Seda juttu võivad nad rääkida Tšubikovile. Leping toimib suurepäraselt: Yana Toom transleerib vene propaganda seisukohti nii Tallinnas (nt siin) kui Brüsselis ning tundub, et Keskerakonnas ei häiri see kedagi. Jedinaja Rossija saadab oma külvivolinikke toetama Savisaart fašistliku liberalismi vastu (leidsid muidugi ka väärilise esindaja, Milonov on tuntud kloun, keda ei võeta tõsiselt isegi Venemaal). Ning põhiline: kui sellel lepingul ei ole mingit, no absoluutselt mitte mingit tähendust, siis miks hoiab Keskerakond sellest kümne küünega kinni?
Öeldu ei tähenda, et mul ei ole etteheiteid Reformierakonnale ja praegusele valitsusele. Reformierakond on ise korduvalt oma koalitsioonipartneritega käitunud reeturlikult ning meil ei ole põhjust seda unustada. Kuid veel vähem on põhjust sellest eeskuju võtta. Kui ma omal ajal liitusin Res Publica erakonnaga, paelusid mind mitmed nende põhimõtted, kaasa arvatud need, mida Juhan Parts pidevalt rõhutas: riigimehelikkus ja aus valitsemine. Kas tõepoolest ei leia Isamaa 2.0 nende väärtuste jaoks kohta?
Normaalses ühiskonnas ei tohiks sellise erakonna esimehevahetus kedagi eriti erutada ega tekitada tühja koha pealt valitsuskriisi. Paraku aga Jedinaja Rossija noorempartner Eesti Keskerakond on meie riigi üks suuremaid erakondi, Riigikogus on ta saadikute arvuga teisel kohal ning osal lühinägelikel poliitikutel tekkis kihk vastlahutatud olendile kohe kosja minna.
Veelgi enam, sotside esimees Jevgeni Ossinovski, keda ma ükskord eksikombel nimetasin eeskujulikult eestimeelseks poliitikuks (olgu mul seepärast häbi), näeb
sotsialistliku revolutsiooni aastapäeva tähistades juba Jüri Ratases järgmist peaministrit. See samm ei ole üksnes lühinägelik, vaid ka ohtlik, relvadega ei mängita.
Keskerakondlased eitavad sitkelt nagu partisanid ülekuulamisel partnerlusleppe toimimist, see olevat külma saanud. Seda juttu võivad nad rääkida Tšubikovile. Leping toimib suurepäraselt: Yana Toom transleerib vene propaganda seisukohti nii Tallinnas (nt siin) kui Brüsselis ning tundub, et Keskerakonnas ei häiri see kedagi. Jedinaja Rossija saadab oma külvivolinikke toetama Savisaart fašistliku liberalismi vastu (leidsid muidugi ka väärilise esindaja, Milonov on tuntud kloun, keda ei võeta tõsiselt isegi Venemaal). Ning põhiline: kui sellel lepingul ei ole mingit, no absoluutselt mitte mingit tähendust, siis miks hoiab Keskerakond sellest kümne küünega kinni?
Öeldu ei tähenda, et mul ei ole etteheiteid Reformierakonnale ja praegusele valitsusele. Reformierakond on ise korduvalt oma koalitsioonipartneritega käitunud reeturlikult ning meil ei ole põhjust seda unustada. Kuid veel vähem on põhjust sellest eeskuju võtta. Kui ma omal ajal liitusin Res Publica erakonnaga, paelusid mind mitmed nende põhimõtted, kaasa arvatud need, mida Juhan Parts pidevalt rõhutas: riigimehelikkus ja aus valitsemine. Kas tõepoolest ei leia Isamaa 2.0 nende väärtuste jaoks kohta?
October 19, 2016
Otsedemokraatiast
Sain kutse osaleda SA Terve rahvas korraldatud konverentsil, mille teemaks on otsedemokraatia. Kuna ma ise osa võtta ei saanud, siis tahaksin jagada siin mõningaid mõtteid. Otsedemokraatiaga on meie ühiskonnas seotud mitu müüti, alusetuid lootusi ning sama alusetuid kartusi. Otsedemokraatia pooldajad viitavad tavaliselt Šveitsile, kus on sajandite jooksul valitsenud stabiilne demokraatlik ühiskond. Vastased aga viitavad referendumite ja plebistsiitide praktikale totalitaarsetes ja autoritaarsetes režiimides. Mõlemal on teatud määral õigus, kuid see tähendab, et täiel määral pole õigus kummalgi. Rahvahääletus kui otsedemokraatia kõrgeim vorm on vaid instrument, mis demokraatlikus riigis ja kodanikuühiskonnas teenib demokraatia huve, mittedemokraatlikus riigis aga valitseja või valitseva grupeeringu huve. Niisiis, probleem on ühiskonnakorralduses, aga mitte valijate tahteavalduse meetodis.
Akustiline otsedemokraatia: Novgorodi veetše Mis on aga eriti kummaline, on see, et otsedemokraatiat vastandatakse esindusdemokraatiaga. Eriti märkimisväärne on, et nii mõnigi otsedemokraatia nõudja on demokraatia suhtes skeptiline, et mitte öelda vaenulik. Minu seisukoht on aga, et Eesti riigis võiks vastavalt vajadusele kasutada nii olemasolevaid esindusdemokraatia mehhanisme kui ka märksa ulatuslikumalt otsedemokraatilisi instrumente. Praeguse Põhiseaduse kohaselt võib rahvahääletuse initsieerida vaid Riigikogu, mis pole seda oma õigust kippunud kuritarvitama. Minu meelest võiks ja peaks olema võimalus korraldada rahvahääletus rahvaalgatuse korras.
Selline on põhimõte. Kuid nagu alati, saatan peitub detailides ja protseduurides. Viimane Ungari referendum on selle kohta hea näide. Viktor Orbán kasutas referendumil suunatud formuleeringut, mis pidi tagama talle sobiva vastuse ning tõepoolest, peaaegu 99% vastanutest hääletasid migratsioonikvootide vastu. Suurepärane võit, teatas Orbán, referendumi tulemused on siduvad. Paraku aga nõudis seadus vähemalt 50% + 1 hääleõigusliku kodaniku osalust. Reaalne osavõtt oli aga alla 44%. "Referendum on õigustühine," kuulutasid opositsioon ja Euroopa Komisjon. "Aga vaat ei ole," vastas Orbán ning teatas, et referendumi tulemus on mitte üksnes poliitiliselt, vaid ka juriidiliselt siduv.
Kuid Ungari on siiski demokraatlik riik, kus hääled loeti kokku ausalt. Totalitaarses riigis ei oleks osalejate protsent alla jäänud hääletustulemusele. Ma ei räägi juba sellistest referendumitest, mis viiakse läbi okupatsioonitingimustes, nagu Austrias 1938. aastal. 13. märtsil oli Austria valitsus plaaninud referendumit iseseisvuse tagamiseks ja ühiskondlik arvamus oli selle poolt, kuid Hitler ei lasknud seda korraldada, viis väed sisse ja viis ise läbi plebistsiidi, kus sai vajaliku tulemuse, 99,7%. Pärast sõda kuulutati plebistsiit õigustühiseks ning Austria ametlik ideoloogia käsitles riiki Hitleri esimese ohvrina. Või siis Krimmi referendum pärast selle okupeerimist. Niisiis, referendum, nagu ükskõik milline hääletamise vorm, ei ole ise mingi demokraatliku korra tagaja. Kuid demokraatlikus ühiskonnas võib see olla oluline instrument.
Kui sageli peab korraldama referendumi samas küsimuses? Kui rääkida rahvaalgatusest, siis siin peavad olema väga selged normatiivid ning vabaduse ja vastutuse tasakaal. Alustame küsimusest, kes vastutab. Kes vastutab selle eest, kui referendumil võetakse vastu halbu või isegi katastroofilisi otsuseid? Esindusdemokraatias vastutavad halbade otsuste eest valitsus ja esinduskogu, mille võiks ebaõnnestumise puhul laiali saata. Referendumi korral aga rahvast laiali saata ei saa. Hiljutine näide: Kolumbia referendum. Üle poole sajandi on seda riiki räsinud kodusõda marksistlike sisside ja valitsusvägede vahel. Kolumbia (olgu kõrvalmärkusena toodud) on regiooni üks demokraatlikumaid riike. Hiljuti said valitsus ja FARCi esindajad lõpuks sõlmitud rahuleppe. Selle leppe pidi rahvas kinnitama referendumil ning nii valitsus kui kõik vaatlejad olid kindlad, et see suurepärane tulemus leiab ka rahva poolehoidu. Paraku nii ei juhtunud. Rahuleppe vastu oli 50,21 ja poolt 49,78 protsenti hääletanutest (hääletusprotsent oli samuti masendavalt madal).
Vabadus ja vastutus
Rahvaalgatuse vastased viitavadki sellele asjaolule, et populistlikel tegelastel on kerge rahvast hullutada ja pealegi iga küsimust on ohtlik ja mõttetu viia rahvahääletusele, kuna tihti on tegemist keeruliste probleemidega, mis nõuavad vastavat ekspertiisi. Lisaks on referendumi läbiviimine kallis lõbu, mis nõuab eraldi eelarverida. Need ohud on teatud mõttes õigustatud, kuid ei maksa neid üle hinnata.
Minu meelest peavad referendumi algatajad kandma vähemalt osaliselt vastutust ka materiaalselt. See vastutus ei pea olema liiga suur, kuid siiski mitte sümboolne. Näiteks peaksid algatajad maksma tagatiseks veerand vajalikust summast, mis neile tagastatakse, juhul kui rahvahääletuse tulemused vastavad nende ootustele. Siin on kaks võimalust: kas otsitakse sponsorid või, mis minu meelest oleks palju parem, iga referendumi toetaja peab lisaks oma allkirjale maksma sisse teatud summa. See välistaks esiteks kahtluse, et see on kitsa rikkurite ringi äriplaan, ja teiseks paneks inimesed tõsiselt mõtlema, enne kui nad allkirja annavad. Väga oluline on kvoodiküsimus. Referendumi tulemus on väga tugev mandaat ja selle saamiseks peab osavõtuprotsent olema vähemalt 50% + 1 hääl. Konstitutsioonilise reformi puhul peaks see olema 66,7%.
Edasi on väga oluline, et referendumid ei saaks vähemuste õiguste ahistamise mehhanismiks. Tsiviliseeritud ühiskonnas ei saa sellised küsimused olla referendumi teemaks.
Need minu ettepanekud on suunatud sellele, et referendum rahva initsiatiivil oleks võimalik, kuid see tagaks vabaduse ja vastutuse tasakaalu.
Akustiline otsedemokraatia: Novgorodi veetše Mis on aga eriti kummaline, on see, et otsedemokraatiat vastandatakse esindusdemokraatiaga. Eriti märkimisväärne on, et nii mõnigi otsedemokraatia nõudja on demokraatia suhtes skeptiline, et mitte öelda vaenulik. Minu seisukoht on aga, et Eesti riigis võiks vastavalt vajadusele kasutada nii olemasolevaid esindusdemokraatia mehhanisme kui ka märksa ulatuslikumalt otsedemokraatilisi instrumente. Praeguse Põhiseaduse kohaselt võib rahvahääletuse initsieerida vaid Riigikogu, mis pole seda oma õigust kippunud kuritarvitama. Minu meelest võiks ja peaks olema võimalus korraldada rahvahääletus rahvaalgatuse korras. Selline on põhimõte. Kuid nagu alati, saatan peitub detailides ja protseduurides. Viimane Ungari referendum on selle kohta hea näide. Viktor Orbán kasutas referendumil suunatud formuleeringut, mis pidi tagama talle sobiva vastuse ning tõepoolest, peaaegu 99% vastanutest hääletasid migratsioonikvootide vastu. Suurepärane võit, teatas Orbán, referendumi tulemused on siduvad. Paraku aga nõudis seadus vähemalt 50% + 1 hääleõigusliku kodaniku osalust. Reaalne osavõtt oli aga alla 44%. "Referendum on õigustühine," kuulutasid opositsioon ja Euroopa Komisjon. "Aga vaat ei ole," vastas Orbán ning teatas, et referendumi tulemus on mitte üksnes poliitiliselt, vaid ka juriidiliselt siduv.
Kuid Ungari on siiski demokraatlik riik, kus hääled loeti kokku ausalt. Totalitaarses riigis ei oleks osalejate protsent alla jäänud hääletustulemusele. Ma ei räägi juba sellistest referendumitest, mis viiakse läbi okupatsioonitingimustes, nagu Austrias 1938. aastal. 13. märtsil oli Austria valitsus plaaninud referendumit iseseisvuse tagamiseks ja ühiskondlik arvamus oli selle poolt, kuid Hitler ei lasknud seda korraldada, viis väed sisse ja viis ise läbi plebistsiidi, kus sai vajaliku tulemuse, 99,7%. Pärast sõda kuulutati plebistsiit õigustühiseks ning Austria ametlik ideoloogia käsitles riiki Hitleri esimese ohvrina. Või siis Krimmi referendum pärast selle okupeerimist. Niisiis, referendum, nagu ükskõik milline hääletamise vorm, ei ole ise mingi demokraatliku korra tagaja. Kuid demokraatlikus ühiskonnas võib see olla oluline instrument.
Kui sageli peab korraldama referendumi samas küsimuses? Kui rääkida rahvaalgatusest, siis siin peavad olema väga selged normatiivid ning vabaduse ja vastutuse tasakaal. Alustame küsimusest, kes vastutab. Kes vastutab selle eest, kui referendumil võetakse vastu halbu või isegi katastroofilisi otsuseid? Esindusdemokraatias vastutavad halbade otsuste eest valitsus ja esinduskogu, mille võiks ebaõnnestumise puhul laiali saata. Referendumi korral aga rahvast laiali saata ei saa. Hiljutine näide: Kolumbia referendum. Üle poole sajandi on seda riiki räsinud kodusõda marksistlike sisside ja valitsusvägede vahel. Kolumbia (olgu kõrvalmärkusena toodud) on regiooni üks demokraatlikumaid riike. Hiljuti said valitsus ja FARCi esindajad lõpuks sõlmitud rahuleppe. Selle leppe pidi rahvas kinnitama referendumil ning nii valitsus kui kõik vaatlejad olid kindlad, et see suurepärane tulemus leiab ka rahva poolehoidu. Paraku nii ei juhtunud. Rahuleppe vastu oli 50,21 ja poolt 49,78 protsenti hääletanutest (hääletusprotsent oli samuti masendavalt madal). Vabadus ja vastutusRahvaalgatuse vastased viitavadki sellele asjaolule, et populistlikel tegelastel on kerge rahvast hullutada ja pealegi iga küsimust on ohtlik ja mõttetu viia rahvahääletusele, kuna tihti on tegemist keeruliste probleemidega, mis nõuavad vastavat ekspertiisi. Lisaks on referendumi läbiviimine kallis lõbu, mis nõuab eraldi eelarverida. Need ohud on teatud mõttes õigustatud, kuid ei maksa neid üle hinnata.
Minu meelest peavad referendumi algatajad kandma vähemalt osaliselt vastutust ka materiaalselt. See vastutus ei pea olema liiga suur, kuid siiski mitte sümboolne. Näiteks peaksid algatajad maksma tagatiseks veerand vajalikust summast, mis neile tagastatakse, juhul kui rahvahääletuse tulemused vastavad nende ootustele. Siin on kaks võimalust: kas otsitakse sponsorid või, mis minu meelest oleks palju parem, iga referendumi toetaja peab lisaks oma allkirjale maksma sisse teatud summa. See välistaks esiteks kahtluse, et see on kitsa rikkurite ringi äriplaan, ja teiseks paneks inimesed tõsiselt mõtlema, enne kui nad allkirja annavad. Väga oluline on kvoodiküsimus. Referendumi tulemus on väga tugev mandaat ja selle saamiseks peab osavõtuprotsent olema vähemalt 50% + 1 hääl. Konstitutsioonilise reformi puhul peaks see olema 66,7%.
Edasi on väga oluline, et referendumid ei saaks vähemuste õiguste ahistamise mehhanismiks. Tsiviliseeritud ühiskonnas ei saa sellised küsimused olla referendumi teemaks.
Need minu ettepanekud on suunatud sellele, et referendum rahva initsiatiivil oleks võimalik, kuid see tagaks vabaduse ja vastutuse tasakaalu.
Mihhail Lotman's Blog
- Mihhail Lotman's profile
- 5 followers
Mihhail Lotman isn't a Goodreads Author
(yet),
but they
do have a blog,
so here are some recent posts imported from
their feed.
