Mihhail Lotman's Blog, page 12

Vabariigi aastapäevaks

Juba rohkem kui veerand sajandit on Eesti trikoloor jälle Toompeal lehvinud. Peaks juba olema harjunud, seda mitte märkama. Sellegipoolest tõstan alati pilgu Pika Hermanni torni poole ja vaatan Eesti lippu harduse ja liigutusega. Eesti taasiseseisvus tuli veretult, kuid sugugi mitte enesestmõistetavana. Asjassepühendatud teavad, kuivõrd üle noatera see tuli ja millised olid alternatiivid (Karl Vaino poleks kõhelnud Eesti iseseisvuspürgimusi verre uputamast).

Eesti iseseisvus on üks meie tähtsamaid ühisvarasid, kuid minu jaoks on see ka väga isiklik asi. Mul on valus kohata inimesi, kes mõtlevad ja räägivad teisiti, eriti kui neid jutte aetakse puhtas eesti keeles.

​Hiljuti leiti ja avaldati president Konstantin Pätsi viimane avalik kõne. Ma ei hakka praegu andma hinnangut Pätsile kui riigitegelasele, ma ei hakka isegi rääkima võimukukutajatest. Jutt on sellest kisakoorist, mis Kadrioru lossi ees ei lasknud Pätsil rääkida ja ei allunud isegi oma kommunistidest ninameeste korraldustele. Need inimesed ei ole kadunud. Nii mõnigi on aktiivne sotsiaalmeedias ja ajalehtede kommentaariumides.

Šampusemäng vabariigi aastapäeva puhul

Eelmine blogipostitus avaldati ka Postimehes ning tundub, et see ärritas nii kohalike trumpomaane kui žirinovskilasi. Üks etteheide aga üllatas mind, nimelt, kuidas ma tõestan, et Trumpi võidu puhul ei pakkunud Žirinovski ehtsat šampanjat, vaid "kodukootud vahutavat rämpsu". Kõige markantsem selline kommentaar on kahjuks kustutatud, jäänud aga nt selline:

Marve Tammet 20. veebruar 2017, 18:24
Mitme väite puhul on viide, et vaata 'siit' ja võrdle 'siin', aga ''šampanja'' puhul näib nagu oleks lugupeetav ise suhu võtnud ja ...kodukootud vahutavaks rämpsuks tunnistanud.... Mage.
​​Mind on ennegi üllatanud internetitrollide saamatus: nad elavad 24/7 netis, toituvad oma lemmikutest poliitpornosaitidest ning edastavad siis sealt saadud tarkust. Kuid neil puuduvad oskused iseseisvaks andmete tuvastamiseks ja nende kriitiliseks analüüsiks.

Seepärast otsustasin välja pakkuda väikese ja väga lihtsa mängu, nimelt väljakutse tuvastada, millist vahuveini pakkus Žirinovski Donald Trumpi võidu puhul.
  
​Vastajatale abiks natuke taustainfot ja kaks vihjet. 

Õiget šampanjat toodetakse Champagne piirkonnas spetsiaalse topeltfermenteerimismeetodiga, kusjuures kogu protsess kestab vähemalt 18 kuud.
​1920. aastate lõpus hakati Nõukogude Liidus välja töötama oma vahuveini. Protsessi juhtis keemik Anton Frolov-Bagrejev, kes leiutas nn Frolov-Bagrejevi akratofori (tegelikult oli sarnaseid seadmeid kasutatud Prantsusmaa ja Itaalia odavate vahuveinide tootmisel juba aastakümneid), mis lubas oluliselt kiirendada joogi valmistamise protsessi. 1937. aastaks tuligi Sovetskoje šampanskoje müüki ja Stalin isiklikult kiitis selle heaks. "Frolov-Bagrejevi akratofor"
​Kui traditsioonilise meetodi kohaselt toimib šampanja teine fermentatsioon pudelites ning kestab vähemalt 15 kuud, siis Sovetskoje šampanskoje fermenteerub tsisternides (standardne maht 10 000 või 5 000 liitrit) ning valmib kolme nädala jooksul; mullid ei teki loomuliku fermentatsiooni tulemusena, vaid süsihappegaasi lisamisena. Nagu tunnistavad ka vene allikad, on tegemist sisuliselt gaseeritud veiniga. Seda veinitaolist toodet nimetasingi kujundlikult vahutavaks rämpsuks.

Nüüd vihjed.
1. Tegemist on ühe parema (kuid siiski mitte parima -- vähemalt minu maitse järgi) Sovetskoje (nüüd Rossijskoje või Russkoje) šampanskoje tootjaga, mis vist ainsana Venemaal toodab vahuveini ka traditsioonilisel meetodil. Tõsi, teeb ta selle piiratud koguses (ca 5% toodangust), Žirinovski aga pakub odavat toodet.
2. Abiks on kasulik ressurss google.com.

Niisiis ŠAMPANJAMÄNG: millist vahuveini pakkus Žirinovski Donald Trumpi võidu puhul?
​
Võitjale on määratud PREEMIA: see, kes lahendab ülesande võimalikult täpselt, saab premeeritud G.H Mumm Cordon Rouge Brut Champagne 37.5cl pudeliga. Juhul kui õigesti vastanuid on rohkem, kui üks, hinnatakse tulemuse saamise kirjeldust. Asjal on ennekõike didaktiline eesmärk. Ootan õigeid vastuseid kuni 24.02. 2017  24:00

Trump ja Venemaa: mesinädalate lõpp

Isegi sõltumata sellest, kas ja mil määral oli Donald Trumpi võit Venemaa sepitsetud, olid peaaegu kõik Duumas esindatud erakonnad ülimalt Trumpi-meelsed juba kuid. Ainsaks erandiks on kommunistid, kellele kõik Ameerika imperialistid on halvad, ehkki Clinton siiski Trumpist halvem. Kõige entusiastlikumad olid liberaaldemokraadid Vladimir Žirinovski juhtimisel, kes panustas Trumpi võidule ja lubas sel puhul kinkida ajakirjandusele šampuse.

Trumpi võit viis inimesed tänavale. Kui Ameerika suurlinnades olid need ennekõike Trumpi-vastased, siis Moskvas tulid inimesed tänavale väikeste Ameerika lippudega, et tähistada lemmiku võitu. Riigiduumas kutsus teade Trumpi võidust esile entusiastliku aplausi, Žirinovski korraldas banketi 132 pudeli "šampanjaga" (loomulikult polnud tegu originaaliga, mille import on sanktsioneeritud, vaid kodukootud vahutava rämpsuga).

"Kibe, seltsimehed!"
Trumpi populaarsus Venemaal saavutas müstilised mastaabid ning jaanuaris nimetas Venemaa meedia Trumpi pea poolteist korda sagedamini kui Putinit, mis on nüüdisaegsel Venemaal täiesti erakordne. Asi läks nii kaugele, et Trumpi auks lasti välja spetsiaalne Donald Trumpi lastevoodi. Vt siin disaineri seletust. Tasub tähelepanu pöörata ka tema T-särgile.

Lastemööbel on Venemaal üldse ideologiseeritud ja reageerib kiiresti päevapoliitikale. Nt kui tulistati alla MH317, disainiti Venemaal BUKi-kujulised voodid. Liberaalsed ajakirjanikud arvasid, et see on mingisugune rumal jama, kuid selgus, et need voodid on tõepoolest olemas.
Trumpomaania Venemaa oli poliitikute ja ajakirjanike seas nii valdav, et kõiki Trumpi Venemaa seisukohalt problemaatilisi avaldusi tõlgendati maksimaalselt venemeelsetena. Isegi siis, kui Trump väljendas sõnaselgelt, et Venemaa peab Krimmi tagastama (kõige sensitiivsem teema Venemaa jaoks), esines rida duumasaadikuid ja senaatoreid avaldusega, et Trump nii ei mõelnud, ta on lihtsalt Ameerikas enneolematu surve all (vrd nt siin).

Kuid mõni päev tagasi asi vist lõppes (vrd ka siin). Igal juhul tuli Kremlist massiteabevahenditele direktiiv, milles soovitatakse üsna karmisõnaliselt Trumpi ees lipitsemine lõpetada. Välisajakirjanikud said selle üle palju nalja, Putini esindaja Dmitri Peskov lükkas sellise laimava teadaande ümber (see on peaaegu et kindel märk sellest, et tegelikult nii oligi) ning igal juhul oli Trumpi kiitmisel järsk lõpp. Mesinädalad on möödas, õnn oli üürike, abielu on karile jooksmas.

Natsid siin, natsid seal

Nagu teada, harrastavad paremäärmuslikud grupid ja üksikud entusiastid kirglikult kodukootud rakendussemiootikat. Nad otsivad ja näevad igal pool vabamüürlikke, illuminaatlike, globalistlikke, jewhadistlikke jm märke. Vasakpoolsed kommentaatorid saavad selle üle palju nalja. Aga kuidas on nende endaga? Teadagi, igal pool otsivad ja leiavad natsimärke, et siis nendest ehmuda. Nt isegi IRLi rukkilillekujulises embleemis on nähtud svastikat (meenus kuulus Stalini-aegne lugu, kus Bulgaaria kompartei juhi Georgi Dimitrovi soengus suudeti tuvastada svastika, vt pilti).
"...sm. Dimitrovi juuksed jätavad juurdejoonistatud svastika mulje... Glavlit keelab kategooriliselt selle foto edasise trükkimise." (Glavliti ringkiri 25.12.1935)
Viimaste päevade suurim natsiskandaal leidis aset hoopis tenniseväljakul, kui Fed Cupi mängu eel esitati natsihümni. Seda uudist levitasid paljud agentuurid, ja ma pean ütlema, et Eesti väljaannete kajastused olid ühed korrektsemad. Kuid siiski on võib-olla mõtet avada laiemat tausta.

Nimelt lõi kõnealuse natsihümni teksti 1841. aastal filoloog ja luuletaja August Heinrich Hoffmann von Fallersleben, kes osales romantilises liikumises Noor-Saksamaa. Luuletuse nimi on "Sakslaste laul" ("Das Lied der Deutschen"). Selle viisina aga kasutati veel varem, 1797. aastal loodud Joseph Haydni hümni ("Gott erhalte Franz, den Kaiser"). Kui arvestada Noor-Saksamaa demokraatlikku ja muuseas ka juudisõbralikku hoiakut, siis oleks siin millegi spetsiifiliselt natsliku nägemine ülepingutatud. Riigihümnina hakati seda kasutama Weimari vabariigi ajal 1922. aastal sotsiaaldemokraatliku presidendi Friedrichi Eberti korraldusel. Natsiajal seda tõepoolest kärbiti ja lauldi vaid esimest salmi. Just seda salmi esitatigi eksikombel USA-Saksamaa Fed Cupi matši eel. Pärast II maailmasõda aga kärbiti see luuletus teistmoodi, nimelt jäeti välja esimene ja teine salm ning lauldakse ainult kolmandat, vältimaks assotsiatsioone Natsi-Saksamaaga. Siiski ei loonud August Heinrich Hoffmann natsliku teksti ning enamik sakslasi teab ka esimeste salmide sõnu peast, mida muuseas on selgelt näha ka videost. Mõned saksa näod on küll nõutult pikaks veninud, teised, k.a tennisistid laulavad kaasa.




Sellegipoolest on luuletuse sõnad märkimisväärsed ja solvatuna võivad end tunda ehk hoopis Saksamaa naabrid, kusjuures problemaatilised ei ole mitte salmi esimesed sõnad, vaid selle lõpuosa:

Von der Maas bis an die Memel,
Von der Etsch bis an den Belt –
Deutschland, Deutschland über alles,
Über alles in der Welt!

Saksamaa algab läänes Maasist (jõgi Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi territooriumil), ulatub kuni Klaipedani (Memel) idas, Itaalias voolava Adige jõeni (Etsch) lõunas ja Belti asulani Põhja-Hollandis põhjas. Sealjuures on luuletus kirjutatud juba enne Preisi-Prantsuse sõda, mille tulemusel Alsace ja Lorraine (Elsass ja Lotring) läksid üle Saksamaa koosseisu. Nii et kulmu võiksid kergitada prantslased, belglased, hollandlased, itaallased ja leedukad.

Trump ja juudid

Möödunud sajandi 80. aastate teisel poolel levis Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas gorbamaania nimeline hullus. Ajad on muutunud ning on tekkinud omamoodi peegelpilt. Ida-Euroopas ja Venemaal võib täheldada nii palavat armastust Ameerika presidendi vastu, et on võimalik koguni rääkida trumpomaaniast. Trumpomaaniat kohtame ka Eestis, ennekõike alternatiivmeedias ja kommentaarides.

​Ükskõik mida Trump ka ei teeks, ükskõik mis kontekstis ka tema nime ei mainita, kohe hüppavad välja kümned vabatahtlikud kaitsjad ja õigustajad. Võtame kas või sellise suhteliselt neutraalse uudise nagu "USA kaubanduskeskuste kett lõpetab Ivanka Trumpi brändi müümise". Juba paari minuti pärast ilmus sellele kommentaar:

Aqualung Aqualung 03.02.2017 14:10
Majandus-jewhad, "püha sõda" president Trumpi vastu pole iseenesest miskit enneolematut globalisliku Parasiidi senises maailmarevolutsioonilises praktikas. Paljalt üks aspekt kultuurimarksistlikust globaalsest totaalsõjast, nn globaaljewhadismist.

​Nii et selge pilt. Ühel poolel on õilis Trump, teisel pool tema tagakiusajad, tumedad juudid, lausa jewhadistid. Selline arusaam ei ole iseloomulik üksnes eesti trumpomaanidele. Nagu kogu sarnane kraam, tuleb see USAst. Vrd nt järgmist karikatuuri/valimisplakatit:
​​ Ainult Trump võib päästa Ameerika juutide laastamistööst
​Siiski ei ole asi juutidega nii selge ning on kaks tõika, mis takistavad "Usume Trumpi" facebookikommuuni loomist. Ühest, mis on tegelikult huvitavam, võib-olla mõni teine kord, praegu aga keskendume teisele teemale: Trump ja juudid.

See küsimus on mitmetahuline ning kõige jämedamalt jaotades on siin kaks alateemat: Trump ja juudid ning Trump ja Iisrael. 

On laialt teada -- ja kindlasti ka Eesti antisemiitidest Trumpi fännidele -- et Trumpi väimees Jared Kushner on juudisoost. See Trumpile "andestatakse" ning ollakse nördinud, miks siis juudid ikkagi ei salli Trumpi. ​Ent juut ei ole mitte üksnes Trumpi väimees, vaid ka tema tütar ja nende lapsed. Trumpi perekonnaliikmetest viis on juudid. Juuditar on seesama Ivanka Trump, "Ameerika esimene tütar", kelle brändi müümise lõpetas Nordstromi disainkaubanduskeskuste kett.

​Juudi rahvus oma traditsioonilises mõistes (nt nagu seda mõistab rabinaat) ei ole niivõrd etno-, kui religioonikeskne. Õigemini, tähtsad on mõlemad, nii päritolu kui ka usk: juudiks peetakse igaüht, kes on sündinud juudi emast, juhul kui ta ei ole konverteerunud ristiusku (nagu nt siinkirjutaja), juut võib olla ateist, võib olla nt budist, kristlane aga selle arusaama järgi mitte (teisiti arvasid natsid, kes lähtusid verekriteeriumist). Teiselt poolt võib aga igaüks juudiks saada, läbides spetsiaalse protseduuri, mida nimetatakse giyur'iks. Erinevalt paljudest teistest religioonidest on juudiks saamise protseduur väga keeruline ning nõuab aega, vaeva ja pühendumist. Mittejuute hoiatakse selle raskuse ja ebameeldivuse eest ning see raskus pole seotud üksnes protseduuride, vaid juudi eluga, kes peab jälgima 613 keeldu.

Ivanka Trump, kellel oli enne Jaredit teisigi juutidest boyfriende, tutvus temaga 2005. aastal, kuid mõne aja pärast nad läksid lahku, arvatakse, et Jaredi ortodokssetest juutidest vanemate vastuseisu tõttu. Ivanka, kes tundis juba enne judaismi vastu huvi, otsustas saada juudiks, ja läbiski giyuri. Sealjuures ei soosi rabid sellist konversiooni, mille eesmärgiks on abielu, mis tähendab, et Ivanka pidi neid veenma, et ta soov saada juudiks ei piirdu vaid abieluplaanidega. Ivanka ja Jaredi abiellumine toimus juudi religioosse tseremooniaga, Ivankast sai ortodoksse koguduse liige, kes peab rangelt kinni nii kašrutist kui ka sabatist. Kui tal seoses isa inauguratsiooniga oli sabatiajal vaja autot juhtida, sai ta selleks erandkorras loa rabilt, kes otsustas, et tegu on hädaolukorraga. 

Donald Trump mitte üksnes kiitis heaks oma tütre valiku, vaid viimase sõnade järgi julgustas teda ning on ta üle uhke. Mis puutub aga väimehesse, siis Trump nimetas ta Presidendi vanemnõunikuks. Kuna presidendi praegune abikaasa Melania jäi (väidetavalt ajutiselt) New Yorki, mängib Ivanka praegu Valge maja perenaise rolli. 
​
Siiamaani jutt käis president Trumpi seostest juutlusega. Kuidas aga juudid suhtuvad Trumpi? Lihtne vastus oleks: erinevalt. Valimiste ajal oli mitu mõjukat survegruppi ja facebookikommuuni, kes teda häälekalt toetasid, nagu nt Jews Choose Trump, Jews 4 Trump jt:
​
Siiski ei maksa end lasta eksitada kärarikastest gruppidest. Enamik juute (ca 71%) hääletas tõepoolest Clintoni poolt, samas kui Trumpi pooldas neist vaid ca 24%. On seda palju või vähe? Oleneb, millega võrrelda. Kui arvestada, et Bushi toetas 2000. a. vaid 19% juutidest (samas kui Gore'i 79%), Kerryt 2004. a. 74% (Bushi 25%), Obamat 2008. a. 78% (McCaini 21%), siis juutide toetus Clintonile 2016 on pigem tagasihoidlik. Vabariiklastest on selle millenniumi valimistel vaid Mitt Romney (2012) saanud Trumpist selgelt suurema juutide toetuse (30%, samas kui Obama toetus oli 69%).


Nüüd aga teisest juutidega seo​tud teemast: Trump ja Israel. Trumpi suhtumine Iisraeli on hästi teada. Võib kindlalt väita, et ükski USA president ei ole veel olnud nii iisraelilembeline. Vähemalt sõnades. Tema tunnistab Jeruusalemma juudi riigi jagamatu pealinnana (vrd siin: trükitud tekstist on välja jäetud kõige problemaatilisem sõna 'jagamatu', kuid see kõlab videos) ning lubab USA saatkonna sinna üle viia. Selle teoga, millel oleks suur sümboolne tähendus mitte üksnes Iisraelile, vaid ka kogu islamimaailmale, täidaks ta kongressi 1995. a. Jerusalemma saatkonna akti, mille vastu on aga olnud kõik eelmised presidendid: nii demokraadid Bill Clinton ja Barack Obama kui ka vabariiklane George W. Bush. 
​
Nüüd siis lõpuks küsimus: kui Trump on nii juudi- ja iisraelilembeline, miks siis suurem osa USA juute hääletas tema vastu ja Clintoni poolt?  Põhjused on komplekssed, neid tuleb otsida nii traditsioonides (enamik USA rahvusvähemustest, sh nii sisserändajad kui põliselanikud /"indiaanlased"/, toetavad traditsiooniliselt demokraate), linnastumises (suurte ja edukate linnade elanikud eelistasid selgelt Clintonit), haridustasandis (kõrgema haridusega ja eriti teaduskraadiga valijad eelistasid Clintonit), ning lõpus religioossuses. Viimasel tuleks peatuda eraldi, kuna tegemist on võimalikult kõige olulisema faktoriga. Vahe on päris kõnekas (religioossus on hinnatud skaalal 0 kuni 3):  
http://forward.com/news/353914/by-the...
Kõige suurem vahe on mitteusklike (ateistide ja agnostikute) seas: ca 62% Clintoni poolt, 31% Trumpi poolt, samas kui entusiastlikumad adeptid toetasid enamasti Trumpi (56%, Clintonil 40%). Enamik USA juute on usuleiged, kuid mitte kõik, ning isegi kõige liberaalsemas ja usuleigemas New Yorgis, kus Clintoni edu oli mäekõrgune, otsustas suur osa ortodoksseid juute toetada Trumpi. Niisiis osutus Trumpi või Clintoni eelistuse puhul usutugevus palju olulisemaks faktoriks kui etniline või konfessionaalne kuuluvus.
New York, Brooklyn... (https://www.nytimes.com/2016/11/11/ny...)
Veel keerulisemad on lood Iisraeli tunnustamisega. Suur osa Ameerika juute on Israeli suhtes meelestatud negatiivselt, kusjuures eriti need, kellele ​nende juutlus on oluline. Olen kohanud selliseid New Yorkis ja Kanadas: nad on väga vasakpoolsed, kritiseerivad USAd ja on lausa vaenulikud Iisraeli suhtes; paljud on Noam Chomsky poliitiliste vaadete pooldajad. Psühholoogiliselt on see mõistetav -- tegu on omamoodi kaitsemehhanismiga: kui Iisrael oleks õige juudi riik, siis miks nemad, kes on enda meelest nii õiged juudid, seal ei ela? Ei saa ju isegi iseendale tunnistada, et asi on mugavuses ja turvalisuses, tuleb otsida ideelisi põhjusi.

Kui Iisrael ei ole Ameerika juutidele kõige atraktiivsem teema, siis miks Trump seda toetab, nagu seda teevad teisedki konservatiivid? Asi on aga selles, et Iisraeli suurimad sõbrad USAs ei ole juudid, vaid protestantlikud fundamentalistid, eriti need, kes elavad nn Piiblivööndis. Neid on nimetatud isegi Iisraeli kristlastest sõduriteks (vrd ka siin, kus USA Piiblivööndit /Bible belt/ nimetatakse Iisraeli turvavööks).

Fundamentalistid: Trumpi võit on Jumala tahe (http://pillarofenoch.blogspot.com.ee/)
Fundamentalist loeb Piiblit sõnasõnalt: ta teab väga hästi, kes on juudid, kus nad elasid, millised olid nende riigi piirid ja mis on selle pealinn. Aga kes on araablased? Need Hagari pojad, Ismaeli järglased on ju kõrbe elanikud. Mis õigusega pretendeerivad nad Jeruusalemmale? Sealjuures võivad need kristlased olla ka antisemiidid: kui juutidel on oma Jumala poolt antud maa, siis mida põrgut teevad nad siin, Ameerikas?
      
                                                 *         *        *
Need tagasihoidlikud märkused kummutavad mõningaid Trumpiga seotuid müüte, kuid väga vähe selgitavad tema fenomeni. Trump ei aja juudi asja, ükskõik, mida selle all ka silmas ei peeta, kas võitlust juutide eest või hoopis nende vastu. Käsitleda Trumpi läbi juutluse perspektiivi oleks eksitav. Selleks, et Trumpist paremini aru saada, tuleb vaadata hoopis teises suunas.

De lingua 2

Eilsele jätkuks. Advokaat Andrei Vesterinen postitas Delfisse kaks kommentaari, milles ta muuseas kirjutab põhjalikumalt lahti oma lingvistilised vaated. Alustuseks deklareerib ta, et "päästeamet kardab tatari-mongoli keele lingviste", ning lõpetuseks imestab: "Tekib küsimus - miks Päästeamet ei nõustu taotlusega kaasata kohtumenetlusse mongoli-tatari keele lingviste?"

Jääb üle vaid korrata, et mongoli-tatari lingviste pole olemas, kuna pole mongoli-tatari lingvistikat. Mongoli-tatari lingvistikat aga pole, kuna pole olemas sellist keelt. Kuid oluline on see, kuidas Vesterinen jõuab arusaamale, et Sergei Menkov väljendab ennast mongoli-tatari keeles. Asi on lihtne: need sõnad, mida ta kasutas ei ole venekeelsed, kuna Vesterinen ei leidnud neid vene sõnaraamatutest:

"Vene keele üldtunnustatud sõnastikkudes, näiteks „Слова́рь ру́сского языка́» Vene keele sõnastik — üheköiteline vene keele normatiiv sõnastik, mis on koostatud veneaegse lingvisti Sergei Ivan p. Ožegov´i poolt „Vene keele seletava sõnastiku„ alusel redaktsiooni D. N. Ušakova (sic! -- M.L.) või Suur vene keele seletav sõnastik kolmandas (3) köites, mis on koostatud Vladimir Ivan p. Dali poolt XIX sajandi keskpaigas, puuduvad need sõnad, mis ime kombel õnnestus Päästeameti partneril need tõlkida. 

​Menkovi poolt kasutatud sõnad ei kuulu vene keelde ning need olid välja öeldud ilma solvanguta kellegi vastu. Päästeamet ei ole suuteline argumenteerida vastupidist. Mõned sõnad pärinevad tõenäoliselt mongoli-tatari keelest ja need kasutatud sõnad ei saa kuidagi olla venekeelseteks sõnadeks. Seetõttu, kui lahata asjaolusid täies mahus, on antud asja menetlusse vajalik kaasata mongoli-tatari lingviste." Obstsöönsed väljendid 12. saj. kasetohul (st enne mongolite sissetungi) http://dic.academic.ru/dic.nsf/ruwiki... Asi on aga selles, et nõukogudeaegses leksikograafias eemaldati obstsöönne leksika kui "mitteiseloomulik" sõnavara. Nõukogude keeleteadlaste Ožegovi ja Ušakovi sõnaraamatutes neid sõnu tõepoolest ei ole, kuid need olid Vladimir Dali sõnastikus alates 3. väljaandest. Nõukogude ajal tehti aga kordustrükk 2. väljaandest (st ilma vastava leksikata).


2000. aastate algul aga ilmus mitu sõnastiku täisvarianti, mida sai vahepeal kasutada ka internetis, kuid praegu on nad paraku raskesti kättesaadavad, ehkki siiski leitavad Google Books'is. Nt sõna bljad' on olemas 1. köite 136. leheküljel jne. Veel on oluline leksikograafiline allikas Max Fassmeri (TÜ professor 1918-1921) "Vene keele etümoloogiline sõnaraamat". Ka see avaldati nõukogude ajal kärbitult, kuid hiljem täismahus; kõik Vesterineni huvitavad sõnad on seal olemas. Kui Vesterinen on huvitatud erialasest kirjandusest vene mat'i kohta, võin soovitada nt Boriss Uspenski raamatut "Мифологический аспект русской экспрессивной фразеологии". Kui on vaja, võin nimetada veel terve rea teaduspublikatsioone.

De lingua

Põhja päästekeskuse kesklinna komando rühmapealik Sergei Menkov kommenteeris tööpostil olles omapäraselt möödunud aasta Vabariigi aastapäeva paraadi ja avaldas oma reportaaži Facebookis. Sellest sai populaarne vaatamisväärsus, millest tehti omakorda mitu postitust, praegugi saab seda nautida Youtube'is. Järgnes rida administratiiv-juriidilisi toiminguid ning praeguseks on asi jõudnud Tallinna halduskohtusse. 

Mul pole vähimatki kavatsust sekkuda omapoolsete hinnangutega sellele teole juriidilisse menetlusse. Jäägu igaüks oma liistude juurde, kuid rangelt oma liistude juurde jäädes pean vajalikuks lisada paar lühikommentaari järgmisele Sergei Menkovi kaitsja Andrei Vesterineni avaldusele: 

"Menkovi poolt kasutatud sõnad ei kuulu vene keelde ning need olid välja öeldud ilma solvanguta kellegi vastu. Päästeamet ei ole suuteline argumenteerima vastupidist. Mõned sõnad pärinevad tõenäoliselt mongoli-tatari keelest ja need kasutatud sõnad ei saa kuidagi olla venekeelseteks sõnadeks. Seetõttu, kui lahata asjaolusid täies mahus, on antud asja menetlusse vajalik kaasata mongoli-tatari lingviste".

​1. Mongoli-tatari keelt pole olemas. Mongoli ja tatari keeled kuuluvad erinevatesse keelkondadesse. Nimelt kuulub mongoli keel koos burjaadi, kalmõki, hamnigani jt keeltega mongoli keelkonda, tatari keel aga turgi keelkonda. (Arvatavasti eksitas Vesterineni koolist õpitud väljend "tatari-mongoli ike"). Tõsi, mõlemad keelkonnad kuuluvad hüpoteetilisse Uurali-Altai keelte hõimkonda, aga sellesse kuulub ka nt eesti keel ning see ei anna õigust rääkida mongoli-eesti või eesti-tatari keelest. Ja saabub aeg, millal mongolid ja burjaadid hakkavad valitsema kõige rahvaste üle (http://asiarussia.ru/articles/6074/) ​2. Pea kõik (sõimu)sõnad, mida Menkov kasutas oma reportaažis, kuuluvad algupärasesse vene sõnavarasse ja pärinevad protoslaavi keelest. See, et nad on laensõnad idamaa keeltest, on Maksim Gorki väljamõeldis, millel pole mingit lingvistilist põhjendust.

Vist ainus mittealgupärane vene sõna, millega Menkov kostitas paraadil osalejaid, on "pederastõ", kuid seegi on vene keeles ammu omaks võetud ning ehkki see pärineb vanakreeka sõnast παιδεραστής, ei vaja keegi selle mõistmiseks klassikalist filoloogi. Nagu pole vaja indoeuroopa keeleteaduse asjatundjat, et aru saada väljandist "pudel õlut", kuigi mõlemad komponendid on kunagised laensõnad.

Vastuseks Jaan Toomingale

Olen Jaan Toominga austaja olnud alates 1970. aastatest, kui Tartu Vanemuises (pean silmas ennekõike draamat) hakkasid puhuma värsked tuuled. Jaan Tooming paistis nii lavastaja kui näitlejana silma sügava interpretatsioonivõimega. Seda kummalisem oli mul Postimehest lugeda tema vastukaja minu seisukohtadele. Väljendasin nördimust selle üle, et raamatuid, mille hulgas on palju väärtuslikke ja isegi rariteetseid teoseid, koheldakse nii barbaarselt.

Jaan Tooming aga luges minu kirjutisest välja „IGA raamatu kriitikata jumaldamise“. Ta selgitab: „nüüd tuleb kodanik Mihhail Lotman ning kuulutab lapsemeelselt kõik raamatud pühaks. See on karjuv naiivsus. Muidugi, ajaloo jooksul on tehtud palju jubedusi: põletatud raamatuid, hävitatud terveid raamatukogusid. Mitte väga ammu loodi keelatud raamatute fonde. Kuid säilitada nt Mein Kampfi, Stalini, Lenini ja paljude teiste hullude tuhandeid köiteid raamatukogudes, neid kaitsta – see oleks äärmine rumalus.“

Midagi sellist pole ma mõelnud ega kirjutanud. Veelgi enam, võimalike arusaamatuste vältimiseks seletasin oma seisukoha eraldi kirjutises põhjalikumalt lahti:

„Öeldu ei tähenda, et raamatukogus peaksid säilima kõik trükised ja raamatuid ei tohikski fondidest maha kanda. Nt kui ülikooli raamatukogus on mitukümmend venekeelset lineaaralgebra või matemaatilise analüüsi õpikut, siis suur osa nendest kuuluvad tõesti mahakandmisele, juba seepärast, et esiteks on need osalt vananenud ja teiseks praegu TÜs matemaatikat vene keeles ei õpetata. Sama käib ka paljude teiste õpikute kohta. Eraldi asi on nõukogude ideoloogiaga seotud kirjandus: sajad poliitökonoomia, NLKP ajaloo, dialektilise materialismi jne õpikud, Brežnevi kirjandusteosed vms.“

Paraku jääb tunne, et lugupeetud teatritegelane ei tahtnud või ei viitsinud asjasse süveneda. Lõpetuseks jagab ta mulle soovitusi: „Lotmanile aga saab ikka soovitada tarkust ja tarku raamatuid.“ Tänan soovituse eest, mõtlen selle üle.

Leonid Pasternak. Loomiskirg (1892)
Lisaks Jaan Toomingale oli veel paar mitte eriti sõbralikku ja patroneerivat vastukaja. Kuid kokkuvõttes olen üllatunud ja isegi liigutatud sellest, kui paljudele inimestele läks raamatute hävitamise problemaatika hinge. Pean siin silmas mitte üksnes eri väljaannete kommentaare, vaid ka kirju ja isiklikke kontakte. Inimesed tulid tänaval rääkima, mitmed küsisid, kus on need konteinerid, millest raamatuid päästa. See kõik on väga positiivne ja näitab, et teatud immuunsus barbaarsuse vastu on meie ühiskonnas siiski olemas.

Lõpetan aga kurva noodiga. Indrek Tart kirjutas minu blogisse: „Märgates illustreerivas kärus Aili raamatut "Rahva mälumustrid" (1990), millest on puudus mitmel tegusal kultuuriuurijal, teistest kõnelemata, läbib mind kurbus nende justnagu süüdimatute raamatukogutöötajate pärast, kes on raamatuvalvuriteks tagandatud, kellest enam vist lugejaid ei saagi. Aga nemad on vähemalt raamatuid näinud, teised pole sedagi.“ Jagan seda kurbust.

Üks minu hea kolleeg aga vandus tulist kurja, kui nimetasin mõningaid raamatuid, mida konteineris nägin: need on hiljuti ilmunud ja läbi müüdud väikesetiraažilised väljaanded, mida ta nimetas koguni rariteetideks. Mis põhjusel need välja visati, on müstika.

Kas raamat on igand?

Mõned selgitused eilsele postitusele lisaks.

Kõigepealt tahan rõhutada, et selle eesmärgiks ei olnud kedagi süüdistada, rõhutasin seda täna ka telereporterile. Lihtsalt nägin midagi, mis mind väga haavas. Tegemist on ulatusliku nähtusega ja raamatute hävitamine on vaid selle üks, kuid väga oluline tahk.

Ma ei hakka vastama konkreetsetele vastuväidetele, mida esitasid nt Delfi kommentaatorid, vaid mõtiskleksin veidi probleemi üle laiemalt.

Väidetakse, et raamat on vananenud infokandja, meedium vms. Siin ei ole isegi midagi pikalt arutada, kuna väga hästi on sellele küsimusele mitu korda vastanud Umberto Eco. Eco juhib tähelepanu kahele aspektile.

Esiteks, infokandja säilivus. Raamatu surmast hakati rääkima juba esimeste flopidiskide ajastul: nad pidid olema palju mugavamad, võtma vähem ruumi ja sisaldama rohkem informatsiooni. Kus on nüüd flopidiskid? Siis tulid CD-ROMid, mälupulgad jne. CD-ROMid on juba moraalselt vananenud, mälupulgad kestavad keskmiselt aasta. Raamatud kestavad aga sajandeid. Uuemate vahendite -- virtuaalkettad, pilved jne -- jätkusuutlikkus on samuti küsitav: on liiga palju võimalusi ja parameetreid, kuidas need tasalülitada (alates küberrünnakutest ja lõpetades looduskatastroofidega).



Teiseks, raamat on ese, mille vorm väljendab Eco järgi täiuslikult selle olemust. Nii nagu seda on ratas, mida ei saa teha ümmargusemaks, nagu on lusikas jne. Lisaksin sellele siiski, et väikseid täiustusi võib teha ja seda pidevalt ka tehakse. Raamatu trükkimine on kunst ja tehnoloogia ning mõlemad arenevad. Nagu muide arenevad ka rattad ja lusikad. Aga Ecol on õigus: põhiolemust need muudatused ei moonuta.



Omalt poolt lisaksin sellele veel ühe olulise nüansi. Elektrooniline meedia on kergesti manipuleeritav ja võltsitav: vanad dokumendid "modifitseeritakse" uute eesmärkide tarbeks. Kohtan seda pidevalt vene allikate käsitlemisel. Muidugi, sellist asja on tehtud ka raamatutega, nt Gorki mälestusted Leninist, mis avaldati Nõukogude Liidus igal aastal, muutusid pidevalt ja eriti pärast Gorki surma. Vanemad trükid korjati aga raamatukogudest ära. Või siis täiesti teisest valdkonnast: Lutheri väike katekismus areneb pidevalt. Kuid digitaalne meedia annab palju efektiivsemad ja totaalsemad manipuleerimisvõimalused. Orwelli "1984" Tõeministeeriumis tegeleti pidevalt uute faktide fabritseerimise ja esitamisega vanade faktide pähe. Kuid see oli mehhaaniline tükitöö. Elektrooniline meedia annab siin palju võimsamad vahendid.


Kõik see ei tähenda, et ma olen e-raamatute ja digiväljaannete vastane. Vastupidi, olen nende entusiastlik pooldaja. Kuid digiraamat ja koodeks on põhimõtteliselt erinevad asjad ning üks ei asenda teist, nii nagu ka kõige ilusam hõbenuga ei saa asendada alumiiniumist lusikat. Teatmeteosed sobivad mulle paremini elektrooniliselt, erialast kirjandust tahan omada nii digitaalselt kui paberkandjal, aga näiteks ilukirjandust eelistan igal juhul lugeda paberkandjalt.

Veel üks asi tehnilise progressiga seoses. Kui 1980. aastatel tulid CD-d, kuulutati kõigepealt mitte raamatute, vaid plaatide ja magnetlintide surma. Siis aga tulid DVD-d, MP3-d, MP4-d jne. Viimane trend on aga see, et vinüülplaadid tulid triumfaalselt tagasi: mõned muusikaarmastajad isegi eelistavad neid elektroonilistele vidinatele. Raamatute olukord on aga veel parem: nad ei ole kadunud ja ehkki ma ei armasta prognoose, kipun nõustuma Umberto Ecoga, et need ei kao ka tulevikus.

Nüüd paar sõna raamatukogudest. On laialt levinud eksiarvamus, et raamatukogu on koht, kus hoitakse kõige enam nõutud raamatuid, ning üks hoiustamise kriteeriume ongi see, kui tihti ja kui mitu lugejat on üht või teist üllitist küsinud. See on viga. Raamatukogu on koht, kust sa saad kätte raamatu, mida sa vajad, sõltumata sellest, kas seda on enne juba 10 000 inimest lugenud või on see veel lahti lõikamata. (Kord laenasin -- mitte TÜ raamatukogust, ühest teisest -- lahtilõikamata raamatu 19. sajandi lõpust, mis oli minu töö jaoks väga vajalik; pärast seda, kui olin paar korda pikendanud, tõin selle tagasi ning mõne aja pärast tellisin uuesti. See oli kadunud.)

Öeldu ei tähenda, et raamatukogus peaksid säilima kõik trükised ja raamatuid ei tohikski fondidest maha kanda. Nt kui ülikooli raamatukogus on mitukümmend venekeelset lineaaralgebra või matemaatilise analüüsi õpikut, siis suur osa nendest kuuluvad tõesti mahakandmisele, juba seepärast, et esiteks on need osalt vananenud ja teiseks praegu TÜs matemaatikat vene keeles ei õpetata. Sama käib ka paljude teiste õpikute kohta. Eraldi asi on nõukogude ideoloogiaga seotud kirjandus: sajad poliitökonoomia, NLKP ajaloo, dialektilise materialismi jne õpikud, Brežnevi kirjandusteosed vms. Samas ei tohi siingi äärmusesse laskuda ja teha ideoloogilist tsensuuri, nagu see oli Nõukogude Liidus, ainult vastupidise märgiga. Pealegi annab ignorantsus marksismi-leninismi teooria valdkonnas nii mõnigi kord paradoksaalseid tulemusi, kui kõva wannabe rahvuslane tuleb äkki lagedale ideedega, mis on vanematele inimestele hästi tuttavad. Ma ei räägi juba sellest, et läänes on trotskistlikud ideed järjest rohkem moes (vrd Bernie Sandersi, Jeremy Corbyni jt moodsate liidrite seisukohti).

Trotski rebränding sotsialistide häälekandjas (Allikas: socialistpartyni.net/analysis-news/tr...) Solomon Schechter Kairo Genizah's
Pealegi tekst, mis tundub praegu täiesti väärtusetu, võib sajandite pärast muutuda ülimalt väärtuslikuks. Nii on grafiti tihti käsitletav vandalismiilminguna, kui tegemist on tänapäevaga. Aga näiteks TÜ kartseris on nad kultuurinähtus. Vanarooma grafiti on muinsuskaitse all, ehkki sisu on neil umbes sama, mis tänapäevasteski. Nii ka raamatutega. Kairo sünagoogi keldrisse (genizah) viidi sajandite jooksul mahakantud raamatuid (juutidel oli raamatute hävitamine keelatud, need kas pandi panipaika, nt keldrisse, või maeti nagu inimesi). Neid peeti täiesti tarbetuteks ning kui talmudist Solomon Schechter 1898. aastal läks asja uurima, ei tahetud teda keldrisse lasta, kuna seal olevat ebahügieeniline ning selles elavat maod ja krokodillid. Keldrist avastas ta aga üle 100 000 käsikirja, millest suur osa olid hindamatu väärtusega. Tõepoolest, „kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks - seesama on saanud nurgakiviks."

Kuid mida siiski teha mahakantud raamatutega? Esiteks on Eestis olemas Hoiuraamatukogu. Ma helistasin täna neile ja nad kinnitasid, et võtavad kõik raamatud vastu, teine asi, et nad ise ka neid sorteerivad. Teiseks, Eestis on suur rahvaraamatukogude võrk, mis on paraku alafinantseeritud. Loomulikult pole nad venekeelsetest trigonomeetrilistest tabelitest ilmselt huvitatud, kuid eile nägin konteinerites hulgaliselt ka ilukirjandust ja seda nii eesti, saksa kui vene keeles. Kirde-Eesti raamatukogud oleksid viimastest huvitatud. Lisaks sellele on veel sellised asutused nagu haiglad, vanadekodud, vanglad jne. Ning lõpuks: tasuta jagamine, on mitu erinevat võimalust, kuidas seda korraldada.

Barbaarsuse pealetung 1

Kreeklased olid ksenofoobid. Nende jaoks olid kõik välismaalased barbarid, õigemini, sõna 'barbar' tähendaski välismaalast. Barbaritel olid lisaks võõramaisele päritolule veel mõned omadused. Nad olid salakavalad, jõhkrad, rumalad jne. Barbarid tegid barbaarseid tegusid. Nad ei hinnanud kultuuri ning hävitasid kultuuriväärtusi.

Antiikaeg on ammu möödas, kuid barbaarne käitumine ei ole kusagile kadunud. ISIS lammutab arhitektuurimälestisi, Taliban õhkab ja tulistab tükkideks unikaalseid Buddha kujusid, Boko Haram hävitas sufi templi ja mošee Timbuktus jne. Siiski on põhilist raevu barbarites alati tekitanud raamatud ja raamatukogud, kuna need ei olnud mitte ainult mingi rahvuskultuuri osa, vaid neisse on talletatud rahva mälu ja identiteet. Totalitaarsed valitsejad on põletanud või makulatuuriks raiunud terveid raamatukogusid, ISIS on hävitanud tuhandeid raamatuid ja käsikirju, Boko Haram on põrmustanud ainulaadseid islami allikaid koondavaid raamatukogusid Malis. Ajaloost teame, et kaliif Omar I (‘Umar ibn al-Khaţţāb) lasi kuulsa Ktesiphoni raamatukogusse kuulunud käsikirjad visata Eufrati jõkke. Legendi järgi hävitati tema käsu peale ka veel kuulsam Aleksandria raamatukogu. (Osad ajaloolased kahtlevad küll sellise käsu olemasolus, kuid fakt on see, et araablaste vallutus tegi Aleksandria raamatukogule lõpu).

Ei maksa aga arvata, et selline kultuurivaenulikkus on omane ainult islamistidest barbaritele. Ka kristlastel (kristlikel barbaritel) on nii mõnigi vägitegu kirjas. Cromwelli väed hävitasid Iirimaal hulgaliselt kloostrite raamatukogusid, 30-aastase sõja jooksul hävitati kloostrite raamatukogusid üle kogu Euroopa, Ameerika revolutsiooni ajal põletasid britid maha Kongressi Raamatukogu, koloniaalväed põletasid Birma kuningliku raamatukogu jne. Ehk kõige kuulsam on Diego De Landa maiade koodeksite põletamine, see ei olnud lihtsalt barbaarsus, vaid kulturitsiidiakt.

Diego Da Landa viskab tulle maiade kultuuri. Fernando Castro Pacheco seinamaal. Niisiis, asi ei ole islamis, vaid sissetungijates, kes ei hooli kohalikust kultuuripärandist või lausa vihkavad seda.

Tartu Ülikooli raamatukogu on juba kuid (alates möödunud aasta juuni lõpust) olnud suletud. Mis on korvamatu kahju Eesti teadus-, haridus- ja kultuurielule. Ülikool ilma raamatukoguta on nonsenss. Ei saa siiski öelda, et raamatukogu üldse ei funktsioneeriks: on avatud pop-up lugemissaalid, kus on võimalik kasutada mõningaid raamatuid. Põhilistest fondidest aga raamatuid kätte ei saa. Samas on aga käimas vilgas fondide tühjendamine. Ei, raamatuid ei põletata, ei hakita, ei uputata jõkke. Need lihtsalt visatakse prügimäele.

Visatakse nii, et raamatud lagunevad.

Eriti valus oli näha 19. sajandi väljaandeid, mis pudenesid koost, nii et kaaned eraldusid sisust. Küsisin raamatukogu töötajalt, miks nii tehakse, ning ta vastas, et need on kõik duplikaadid ja fondidesse on jäänud mitu eksemplari. Korjasin prooviks ühed kaaned raamatult, mida isegi oleksin tahtnud lugeda: "Geschichte der Deutschen Dichtung. Von den ältesten Denkmälern bis auf die Neuzeit." Autoriks on omal ajal tuntud kirjanik Otto Roquette, kes andis omapärase ülevaate ka saksa luule ajaloost. Kahjuks ühtegi eksamplari sellest raamatust Tartus enam ei ole.

Okupatsioonieelseid raamatuid koju laenutada ei saa. Kuid nende osised saab kätte raamatukogu kõrval olevast prügikastist. Raamatukogu taga seisis kuus konteinerit hävitamisele määratud raamatutega ja need olid täidetud vaid tänase päeva jooksul. Mul pole mingeid andmeid selle kohta, kui palju ja kas üldse on raamatuid välja visatud varem ja kui palju on plaanis seda veel teha. Kõige kurvem on sealjuures see, et hävitustöö taga ei ole Stalin ega Hitler ega teisedki võõrvallutajad. Barbarid, kes ei oska mitmete põlvkondade jooksul kogutut ja talletatut väärtustada, oleme me ise.

Mõtle roheliselt: sorteeri prügi Ei oleks arvanud, et hakkan veel vanast peast prükkariks, aga täna tõepoolest võtsin raamatukogutöötaja lahkel loal mõned prügisse määratud raamatud ja mõned isegi otse prügikastist.
Päästetud raamatupisku P.S. Mida siis teha, kui millegipärast tekkis pakiline vajadus raamatutest lahti saada? Elame ju e-riigis, oleks ju võinud lisada raamatukogu veebilehele äraantavate raamatute nimekirja. Neid võib isegi müüa sümboolse hinnaga, mis kompenseeriks tehtud jõupingutused. Võib-olla hoiaks isegi kokku prügiveo kulutuste arvelt.