Mihhail Lotman's Blog, page 11
April 24, 2017
Prantsuse presidendivalimised. Esimene voor.
Neid valimisi ootasid hinge kinni pidades mitte üksnes prantslased, vaid väikese liialdusega kõik eurooplased, ja mitte ainult nemad. Tõepoolest, kaalul oli rohkem kui ühe riigi liidri valimine. Nüüd, kui esimese vooru tulemused on kindlad, hingavad kergendatult peavoolu poliitika pooldajad, samas kui pettunud on ennekõike need, kes lootsid Prantsusmaal alternatiivparempoolse (alt-right) revolutsiooni hoogusaamist. Le Pen sai küll teise vooru, kuid seal on tema väljavaated pigem teoreetilised ning Macron esineb juba mitte esimese vooru, vaid valimiste võitjana. Arvatavasti nii lähebki, kuid mõningad detailid väärivad tähelepanu. Siin on suure viisiku tulemused (kokku said nad 91,2% osalejate häältest; osalusprotsent oli ca 80):
Macron 23.75
Le Pen 21.53
Fillon 19.91
Mélenchon 19.64
Hamon 6.35
Kokku 91,18
Esimesena tuleb ära märkida Prantsusmaa traditsiooniliste erakondade - gaullistide (Fillon) ja sotsialistide (Hamon) - põrumine. Nad said kokku vaid neljandiku häältest. Eriti märkimisväärne on sotsialistide läbikukkumine. Ometi olid Hamonil mõned huvitavad, ehkki ekstravagantsed ideed, mis oleksid pidanud tema valijaskonnale meeldima. Nimelt pakkus ta välja robotite maksustamise, mis on marksistliku ideoloogia seisukohalt loogiline, ehkki ootamatu. Kui robotid on tootmisprotsessi subjekt, aga mitte instrument, tuleb nad maksustada. Kuid sellega peaks kaasas käima ka teine eelnõu, nimelt selline, mis kaitseb robotite õigusi. Kui nad teha maksukohuslasteks, peab olema ka tagatud, et neid üle ei ekspluateeritaks. Hamoni viga seisnes võib-olla vaid selles, et ta tuli nende ideedega välja liiga vara, aga marksistlik ideoloogia liigub kindlalt selles suunas.
See on aga kauge tulevikumuusika. Rääkides lähimast tulevikust, tuleb ära märkida järgmised asjaolud. Esiteks, vaid võitjaks kuulutatud Macron on Euroopa Liidu vaieldamatu pooldaja. Teatud reservatsiooniga võib samasse leeri lisada ka Filloni. Ülejäänud on ägedamad või mõõdukamad vastased. Kuid lugeda tulemused kokku, võiks öelda, et 60% prantsuse valijatest hääletasid EL vastaste poolt ja see peaks panema mõtlema. Praegu arvestab Macron juba teise vooru mittepääsenud kandidaatide toetajate häältega, kuid arvan, et suurem või väiksem osa Mélenchoni pooldajaid toetavad pigem Le Peni. Asi on selles, et traditsiooniline parem-vasak skaala eksisteerib pigem politoloogide skeemides kui reaalses elus. Le Peni ja Mélenchoni liidab süsteemivastasus, võitlus poliitilise establishment'iga, ja need sotsiopsühholoogilised faktorid võivad osutuda tähtsamateks kui ideoloogilised programmid. Veel üks mitte väheoluline asjaolu: Le Pen'i ja Mélenchon'i pooldajate hulgas on märkimisväärselt rohkem noori kui teistel, ja kui Marine Le Pen hüüdis, et tulevik kuulub meile, siis nagu ütles üks tema erakonna funktsionäär, peetakse silmas nimelt noori.
April 21, 2017
Miks ma ei taha ajalehtedele kirjutada
Seepärast, et ajalehtede toimetajad manipuleerivad minu tekstidega meelevaldselt. Tungiva palve peale kirjutasin loo Maalehte. Seal avaldati see nii, et tasuta nähtav on vaid algus ja pealkiri. Pealkiri oli pandud aga selline:
Pagulashirm liidab taas eestimaalasi
. Loomulikult hakkasid valvekommentaatorid jagama oma tarkust ja arvamusi pealkirja põhjal; nutikamatele piisas vaid sõnast 'eestimaalased'. Ma ei tea, kas pagulashirm liidab eestimaalasi või mitte, minu kirjutises polnud sellest juttu, ka eestimaalasi pole ma seal kordagi maininud. Pealkiri on pandud pingete üleskruvimiseks ja klikkide jahtimiseks. 
Allikas: http://www.totaberlustig.com/comics/2...
Seepärast avaldan siin oma teksti autentsel kujul.
Ühe ületähtsustatud aastapäeva puhul
Kõigepealt tahan rõhutada, et nn Pronksiööde aastapäev on kõvasti ületähtsustatud. Selliste aastapäevade tähistamine on pigem omane vene kui eesti kultuuriruumile. Kui kardetakse või loodetakse, et kümnenda aastapäeva puhul korraldatakse mingi mürgel, siis minu hinnangul on see eksiarvamus. Tähistada pole midagi, ei Eesti valitsusel ega eriti Notšnoi Dozori liikmetel. Pealegi ei moodusta viimased vähegi märkimisväärset iseseisvat jõudu, nende niite tõmmatakse piiri tagant. Sedalaadi aktsioonid nõuavad ettevalmistust, möödunud korral läks selleks mitu kuud, kui mitte mitu aastat, praegu aga vastavaid märke pole märgata. See ei tähenda muidugi, nagu oleks mingi sümboolne toiming välistatud, kuid tõelisteks rahutusteks potentsiaali ma ei näe.
Kui rääkida Notšnoi Dozorist ja sellega seotud isikutest ja grupeeringutest, tuleb siin eristada kahte aspekti. Neist esimene on välispoliitiline ja teine siseriiklik. Kui kümme aastat tagasi need rahutused tekkisid, oli selgelt näha, et tegemist on mitte üksnes märuli, vaid ka luureaktsiooniga, sellega, mida vene poliitilises argoos nimetatakse lahinguluureks (разведка боем). Selle eesmärgiks oli välja selgitada Eesti jõustruktuuride valmisolek ja nende nõrgad kohad ning oli üsna tõenäoline, et Pronksiöödele järgnevad mastaapsemad provokatsioonid. Kuid tervel real põhjustel rahvusvaheline olukord muutus ja Venemaa tõmbus tagasi. Mis aga puudutab siseriiklikku mõõdet, siis rahutuste osavõtjad (kuid mitte tegelikud organiseerijad) said Eesti jõustruktuuridelt adekvaatse õppetunni ja ei olnud enam motiveeritud niisama moe pärast asja kordama. Korrakaitsjate jõukasutamine oli enamasti proportsionaalne ja mõjuv.
Kui ma räägin organiseerijatest, ei pea ma silmas Dmitri Linterit, Dimitri Klenskit, Maksim Revat, Mark Sirõki ega teisi tankiste, kes arvatavasti ei teadnudki, et nad on vaid variisikud. Need teatraliseeritud „konspiratiivsed“ kokkusaamised Botaanikaaias, kus KAPO agendid neid põõsaste tagant pildistada said jne, olid katteoperatsiooniks. Reaalsed organiseerijad istusid saatkonnas või tulid „turistidena“. Kuid igal juhul oli ka nimetatud härraseid vaja, nimelt selleks, et nad oleksid iga nurga peal nähtavad ja kuuldavad. Praegu midagi sellist täheldada ei saa.
Eesti poole pealt aga pole aga samuti põhjust hõisata. Pronksmehe piduliku ärasaatmise Sõjaväekalmistule oleks võinud korraldada ka vähem käpardlikult. Ka korrakaitsjad oleksid võinud tegutseda professionaalsemalt ja suurema osa pogrommidest ära hoida. Samuti ei saa tunda uhkust selle üle, kuidas valitsus informeeris sündmustest ühiskonda. Peaminister Andrus Ansip teatas rahvast rahustades pidulikult, et kõik kurjategijad saavad karistada, ning rahandusminister Ivari Padar lubas, et vandaalid maksavad kogu kahju kinni. Nagu teame, ei saanud ja ei maksnud. Vastupidi, „süütutele ohvritele“ maksti „ülemäärase jõu kasutamise“ ja „protseduuriliste rikkumiste“ eest märkimisväärsed hüvitised. Mis aga puudutab ülalmainitud nelikut, siis kohus mõistis nad õigeks ja neile määrati „põhjendamatu kinnipidamise“ eest kopsakas kahjutasu. Lisaks pidi riik kandma kõik kohtukulud. Seega pole hõisata midagi.
Oleks aga ekslik arvata, et Pronksiööd ei jätnud Eesti ühiskonda sügavaid jälgi. Vene kultuuris on jõu kasutamine tähtsamal kohal kui enamikus lääne kultuurides. Ühelt poolt jõudu respekteeritakse ja selles mõttes venekeelse elanikkonna silmis Eesti riigina võitis. Kuid siiski ei ole see võit selline, mille üle võiks uhkust tunda. Jõu kasutamine paljastas venelaste meelest riigi repressiivse olemuse ning süvendas oluliselt mõra eestlaste ja vene kogukonna vahel. Viimane ei moodustanud enne aprillirahutusi monoliitset tervikut, vaid jagunes tinglikult kolmeks osaks. Esimesse kuulusid Venemaameelsed venelased, kellest paljudel on ka Venemaa kodakondsus või on nad apatriidid. Teise osa moodustasid eestimeelsed venelased, kellel on Eesti kodakondsus, kes oskavad hästi eesti keelt ja kes peavad Eestit oma kodumaaks. Ning kolmas osa oli nn eurovenelased, kes ei hoolinud eriti Eestist ja kellel ei olnud mingeid illusioone Venemaa suhtes, kuid nad elasid siin, kuna Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi, kusjuures paljud neist tahtnuks edasi liikuda läände. Enne Pronksiööd olid nende gruppide vahelised proportsioonid enam-vähem võrdsed, kuid pärast seda olukord märkimisväärselt muutus. Putinimeelne osa oluliselt kasvas, märkimisväärne osa neutraalselt Eestisse suhtunud venelastest tundis ennast sügavalt solvatuna ning hakkasid suurema sümpaatiaga vaatama ida suunas. Solvunud olid isegi paljud eestimeelsed venelased, kes ei muutunud küll otseselt Venemaameelseteks, kuid kelle sümpaatiad Eesti Vabariigi suhtes olid oluliselt kahanenud.
Pärast Pronksiöid algas vastastikune demoniseerimine. Eesti sotsiaalmeedias ja paraku ka ajakirjanduses hakkasid levima üldistavad lood vene loomuse kohta, venelastest räägiti kui pättidest ja koguni marodööridest. Need sõnumid ei mõjutanud niivõrd eestlasi ennast kui kohalikke venelasi, kes said kinnituse, et „nad on meid alati vihanud“, ning ei hoidnud omakorda oma retoorikat eesti fašistide suhtes tagasi.
Ent aeg parandab vaikselt haavu ning praeguseks on vene kogukonna üldine meeleolu jälle palju soodsam. Oma roll on siin ka Vene televisioonil. See propagandalaviin, mis tuleb mitte üksnes läbi propagandakanalite, vaid ka idapoolsest meelelahutusest, talk-show’dest jne on paljudele Eestimaa venelastele vastuvõetamatu juba oma stilistika pärast. Venemaa propaganda on kahe otsaga asi. Ühelt poolt ta tõepoolest aktiivselt kujundab Putini režiimile soodsaid meeleolusid, kusjuures sugugi mitte üksnes vene keelt kõnelevate inimeste seas. Teiselt poolt aga tekitab see vastureaktsioone. Vene kultuuris on alati olnud tugevad nii truualamlikkus kui ka anarhism ning venevastaseid meeleolusid toidab Putini propaganda palju toekamalt kui ükskõik milline vastupropaganda.
On veel üks asjaolu, mis viimasel ajal on oluliselt parandanud eestlaste suhtumist vene kogukonda. Nimelt pagulaskriis ja Euroopa Liidu kehtestatud pagulaskvoodid. See tekitas Eesti ühiskonnas, vähemalt suures osas sellest, terava vastasseisu (ei hakka siin praegu selle üle arutlema, kas ja kui õigustatud see on). Selles kontekstis ei näi mitte üksnes vene kogukond, aga isegi Putin nii ohtlik kui Juncker ja Merkel oma pagulastega. Nagu mulle pagulaskriisi harjal rääkis muheda irooniaga üks Tallinna venelasest taksojuht: veel hiljuti ei osanud eestlastest kliendid enamasti vene keelt, aga nüüd räägivad seda meelsasti ning on talle isegi öelnud, et peaksime nüüd koos pagulaste vastu võitlema. Muidugi ei ole üks autojuht mingi näitaja, kuid analoogilisi seisukohti võib hulgaliselt märgata ka alternatiivmeedias, nagu ka lehtede kommentaariumides ja sotsiaalmeedias. Kõige halvem on aga see, et sellistest meeleoludest püüavad kasu lõigata ka küünilised poliitikud.
Allikas: http://www.totaberlustig.com/comics/2... Seepärast avaldan siin oma teksti autentsel kujul.
Ühe ületähtsustatud aastapäeva puhul
Kõigepealt tahan rõhutada, et nn Pronksiööde aastapäev on kõvasti ületähtsustatud. Selliste aastapäevade tähistamine on pigem omane vene kui eesti kultuuriruumile. Kui kardetakse või loodetakse, et kümnenda aastapäeva puhul korraldatakse mingi mürgel, siis minu hinnangul on see eksiarvamus. Tähistada pole midagi, ei Eesti valitsusel ega eriti Notšnoi Dozori liikmetel. Pealegi ei moodusta viimased vähegi märkimisväärset iseseisvat jõudu, nende niite tõmmatakse piiri tagant. Sedalaadi aktsioonid nõuavad ettevalmistust, möödunud korral läks selleks mitu kuud, kui mitte mitu aastat, praegu aga vastavaid märke pole märgata. See ei tähenda muidugi, nagu oleks mingi sümboolne toiming välistatud, kuid tõelisteks rahutusteks potentsiaali ma ei näe.
Kui rääkida Notšnoi Dozorist ja sellega seotud isikutest ja grupeeringutest, tuleb siin eristada kahte aspekti. Neist esimene on välispoliitiline ja teine siseriiklik. Kui kümme aastat tagasi need rahutused tekkisid, oli selgelt näha, et tegemist on mitte üksnes märuli, vaid ka luureaktsiooniga, sellega, mida vene poliitilises argoos nimetatakse lahinguluureks (разведка боем). Selle eesmärgiks oli välja selgitada Eesti jõustruktuuride valmisolek ja nende nõrgad kohad ning oli üsna tõenäoline, et Pronksiöödele järgnevad mastaapsemad provokatsioonid. Kuid tervel real põhjustel rahvusvaheline olukord muutus ja Venemaa tõmbus tagasi. Mis aga puudutab siseriiklikku mõõdet, siis rahutuste osavõtjad (kuid mitte tegelikud organiseerijad) said Eesti jõustruktuuridelt adekvaatse õppetunni ja ei olnud enam motiveeritud niisama moe pärast asja kordama. Korrakaitsjate jõukasutamine oli enamasti proportsionaalne ja mõjuv.
Kui ma räägin organiseerijatest, ei pea ma silmas Dmitri Linterit, Dimitri Klenskit, Maksim Revat, Mark Sirõki ega teisi tankiste, kes arvatavasti ei teadnudki, et nad on vaid variisikud. Need teatraliseeritud „konspiratiivsed“ kokkusaamised Botaanikaaias, kus KAPO agendid neid põõsaste tagant pildistada said jne, olid katteoperatsiooniks. Reaalsed organiseerijad istusid saatkonnas või tulid „turistidena“. Kuid igal juhul oli ka nimetatud härraseid vaja, nimelt selleks, et nad oleksid iga nurga peal nähtavad ja kuuldavad. Praegu midagi sellist täheldada ei saa.
Eesti poole pealt aga pole aga samuti põhjust hõisata. Pronksmehe piduliku ärasaatmise Sõjaväekalmistule oleks võinud korraldada ka vähem käpardlikult. Ka korrakaitsjad oleksid võinud tegutseda professionaalsemalt ja suurema osa pogrommidest ära hoida. Samuti ei saa tunda uhkust selle üle, kuidas valitsus informeeris sündmustest ühiskonda. Peaminister Andrus Ansip teatas rahvast rahustades pidulikult, et kõik kurjategijad saavad karistada, ning rahandusminister Ivari Padar lubas, et vandaalid maksavad kogu kahju kinni. Nagu teame, ei saanud ja ei maksnud. Vastupidi, „süütutele ohvritele“ maksti „ülemäärase jõu kasutamise“ ja „protseduuriliste rikkumiste“ eest märkimisväärsed hüvitised. Mis aga puudutab ülalmainitud nelikut, siis kohus mõistis nad õigeks ja neile määrati „põhjendamatu kinnipidamise“ eest kopsakas kahjutasu. Lisaks pidi riik kandma kõik kohtukulud. Seega pole hõisata midagi.
Oleks aga ekslik arvata, et Pronksiööd ei jätnud Eesti ühiskonda sügavaid jälgi. Vene kultuuris on jõu kasutamine tähtsamal kohal kui enamikus lääne kultuurides. Ühelt poolt jõudu respekteeritakse ja selles mõttes venekeelse elanikkonna silmis Eesti riigina võitis. Kuid siiski ei ole see võit selline, mille üle võiks uhkust tunda. Jõu kasutamine paljastas venelaste meelest riigi repressiivse olemuse ning süvendas oluliselt mõra eestlaste ja vene kogukonna vahel. Viimane ei moodustanud enne aprillirahutusi monoliitset tervikut, vaid jagunes tinglikult kolmeks osaks. Esimesse kuulusid Venemaameelsed venelased, kellest paljudel on ka Venemaa kodakondsus või on nad apatriidid. Teise osa moodustasid eestimeelsed venelased, kellel on Eesti kodakondsus, kes oskavad hästi eesti keelt ja kes peavad Eestit oma kodumaaks. Ning kolmas osa oli nn eurovenelased, kes ei hoolinud eriti Eestist ja kellel ei olnud mingeid illusioone Venemaa suhtes, kuid nad elasid siin, kuna Eesti kuulub Euroopa kultuuriruumi, kusjuures paljud neist tahtnuks edasi liikuda läände. Enne Pronksiööd olid nende gruppide vahelised proportsioonid enam-vähem võrdsed, kuid pärast seda olukord märkimisväärselt muutus. Putinimeelne osa oluliselt kasvas, märkimisväärne osa neutraalselt Eestisse suhtunud venelastest tundis ennast sügavalt solvatuna ning hakkasid suurema sümpaatiaga vaatama ida suunas. Solvunud olid isegi paljud eestimeelsed venelased, kes ei muutunud küll otseselt Venemaameelseteks, kuid kelle sümpaatiad Eesti Vabariigi suhtes olid oluliselt kahanenud.
Pärast Pronksiöid algas vastastikune demoniseerimine. Eesti sotsiaalmeedias ja paraku ka ajakirjanduses hakkasid levima üldistavad lood vene loomuse kohta, venelastest räägiti kui pättidest ja koguni marodööridest. Need sõnumid ei mõjutanud niivõrd eestlasi ennast kui kohalikke venelasi, kes said kinnituse, et „nad on meid alati vihanud“, ning ei hoidnud omakorda oma retoorikat eesti fašistide suhtes tagasi.
Ent aeg parandab vaikselt haavu ning praeguseks on vene kogukonna üldine meeleolu jälle palju soodsam. Oma roll on siin ka Vene televisioonil. See propagandalaviin, mis tuleb mitte üksnes läbi propagandakanalite, vaid ka idapoolsest meelelahutusest, talk-show’dest jne on paljudele Eestimaa venelastele vastuvõetamatu juba oma stilistika pärast. Venemaa propaganda on kahe otsaga asi. Ühelt poolt ta tõepoolest aktiivselt kujundab Putini režiimile soodsaid meeleolusid, kusjuures sugugi mitte üksnes vene keelt kõnelevate inimeste seas. Teiselt poolt aga tekitab see vastureaktsioone. Vene kultuuris on alati olnud tugevad nii truualamlikkus kui ka anarhism ning venevastaseid meeleolusid toidab Putini propaganda palju toekamalt kui ükskõik milline vastupropaganda.
On veel üks asjaolu, mis viimasel ajal on oluliselt parandanud eestlaste suhtumist vene kogukonda. Nimelt pagulaskriis ja Euroopa Liidu kehtestatud pagulaskvoodid. See tekitas Eesti ühiskonnas, vähemalt suures osas sellest, terava vastasseisu (ei hakka siin praegu selle üle arutlema, kas ja kui õigustatud see on). Selles kontekstis ei näi mitte üksnes vene kogukond, aga isegi Putin nii ohtlik kui Juncker ja Merkel oma pagulastega. Nagu mulle pagulaskriisi harjal rääkis muheda irooniaga üks Tallinna venelasest taksojuht: veel hiljuti ei osanud eestlastest kliendid enamasti vene keelt, aga nüüd räägivad seda meelsasti ning on talle isegi öelnud, et peaksime nüüd koos pagulaste vastu võitlema. Muidugi ei ole üks autojuht mingi näitaja, kuid analoogilisi seisukohti võib hulgaliselt märgata ka alternatiivmeedias, nagu ka lehtede kommentaariumides ja sotsiaalmeedias. Kõige halvem on aga see, et sellistest meeleoludest püüavad kasu lõigata ka küünilised poliitikud.
April 15, 2017
Kristus on üles tõusnud!
Piero della Francesca, “Ülestõusmine” c.1463 Jeesuse ülestõusmise lugu on esitatud teatud variatsioonidega kõikides kanoonilistes evangeeliumides, kõige üksikasjalikumalt aga Luuka evangeeliumis (24, 1-11): 1 Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud.
2 Ent nad leidsid kivi hauakambri eest ära veeretatud olevat.
3 Ja kui nad sisse astusid, ei leidnud nad Issanda Jeesuse ihu.
4 Ja sündis, et kui nad olid nõutuses selle pärast, vaata, kaks meest seisid nende juures erevalges rõivas.
5 Aga kui naised hirmu tundes silmad maha lõid, ütlesid mehed neile: „Mis te otsite elavat surnute juurest?
6 Teda ei ole siin, ta on üles äratatud. Tuletage meelde, mida ta teile rääkis juba Galileas,
7 öeldes, et Inimese Poeg peab antama patuste inimeste kätte ja risti löödama ja kolmandal päeval üles tõusma.”
8 Ja naistele tulid meelde Jeesuse sõnad.
9 Ja pöördudes hauakambri juurest tagasi, kuulutasid nad kõike seda neile üheteistkümnele ja kõigile teistele.
10 Aga need olid Maarja Magdaleena ja Johanna ja Maarja, Jaakobuse ema, ja muud naised koos nendega. Nad rääkisid seda apostlitele,
11 ent need sõnad paistsid nende silmis otsekui tühi jutt ja nad ei uskunud naisi.
Ükski Kiriku poolt aktsepteeritud verbaalne allikas ei kirjelda ülestõusmise hetke ennast: Jeesus on surnud ja maetud, siis tulevad naised ja Johannes Peetrusega ja näevad, et haud on tühi.
Kuid kunstnikud ei tahtnud sellega leppida ja lõid mitu väljapaistvat taiest Ülestõusmise teemadel.
Piero della Francesca freskol kujutatu on märkimisväärne vähemalt kahes aspektis. Esiteks on see üks väheseid teoseid, milles ülestõusnud Jeesus on hauast välja astumas. Haud ei ole koobas, vaid marmorsarkofaag nagu seda kujutati hiliskeskajal ja Renessansi ajal. Teiseks, see rooma sõdur, kes magab näoga vaataja poole on Piero della Francesca ise.
April 8, 2017
IRLi tänane volikogu.
Ehkki volikogu alguses lepiti kokku, et informatsiooni sellest ajakirjandusele annab istungi juhataja, hakkasid nimelt selle initsiatiivi eestvedajad saatma sotsiaalmeediasse ja meediasse sõnumeid, mis paraku asja oluliselt moonutavad. Pean siin silmas ennekõike Margus Tsahkna ja Marko Mihkelsoni sõnavõtte.
Kõigepealt pean vajalikuks selgitada, et minu meelest on mõlema puhul tegu andekate poliitikutega. Eriti puudutab see Marko Mihkelsoni, keda ma olen alati toetanud ja olin ka üks nendest, kes esitas ta aseesimehe kohale. Seda kummalisem oli mul lugeda tema kibestunud postitust, tahtmata samas uskuda neid kuulujutte, mille järgi olevat ta juba ühe jalaga Reformierakonnas.
Mis aga puudutab Margust, siis kõigepealt ma tahaksin teda kaitsta, kuna ma ei jaga tänases lehes avaldatud Peeter Laursoni arvamust-üleskutset, et erakonna esimees ja minister ei saa olla ilma kõrghariduseta. Ma olen igasuguste kvootide ja poliitiliste tsensuste vastane, tuleb lähtuda konkreetse inimese omadustest. Muidugi on see, et inimene suudab kas või bakalaureusetasemel ülikooli lõpetada, samuti teatud näitaja.
Kuid mitte seepärast ei hakanud ma seda postitust kirjutama, vaid selle valeinformatsiooni pärast, mida on väljastatud ja mis jäi kõlama ka televisioonis. Nimelt et erakonna esimees tahtis läbi viia progressiivse reformi, mida stagneeruv volikogu ei lasknud läbi. Seepärast ei saavat Margus Tsahkna ka jätkata erakonna esimehe positsioonis ja see olevat ka erakonna ebapopulaarsuse põhjus. Kõigepealt tahan öelda, et mitte ükski volikogus arutatud küsimus ei olnud põhimõttelise tähendusega.
Tuliselt vaieldi tehniliste detailide üle, kuid ka tehnilistel detailidel on tähtsust. Mida siis sisaldasid Margus Tsahkna ettepanekud. Neist põhiline seisnes selles, et juhtorganite valikul peaks igal erakonnaliikmel olema Suurkogul üks hääl, aga mitte neli nagu praegu. Nii väidetavalt valitakse ka Riigikogu.
See on vale. Riigikogu valitakse mitte ühe üleriigilise nimekirja alusel, vaid valimisringkondades, mis tagab selle, et Eesti erinevad piirkonnad on Riigikogus esindatud. Mul pole midagi põhimõtte 'üks inimene, üks hääl' vastu, kuid sellisel juhul peab erakonna juhtorganeid valima piirkondades.
Ma toetan põhimõtet 'üks inimene, üks hääl', kuid ma ei toeta seda, et juhtorganites oleksid esindatud peamiselt suurlinnade, ennekõike Tallinna liikmed, eriti arvestades, et Tallinnas on IRLi reiting vaid ca 2%. Vastupidi, arvan, et erakonna probleem on rohujuure tasemelt eraldumises ja demokraatlikud reformid -- juhul kui neid on vaja -- peavad liikuma vastupidises suunas, mitte tsentraliseerimise ja bürokratiseerimise suunas, vaid tagasi rohujuuretasandile, nii nagu ühele rahvaerakonnale sobilik oleks. Mina tahan erakonda näha läbipaistva ja demokraatliku organismina, mitte stagneeruva struktuurina, kus on võim konsolideeritud väikese ja suletud grupi kätte.
Teine ettepanek (see sai volikogus toetuse) on minu meelest samuti problemaatiline. Nimelt siiamaani valis nii erakonna esimeest kui aseesimehi Suurkogu, st kõik erakonnaliikmed. Margus Tsahkna ettepanek oli, et valitud esimees nimetab endale ise aseesimehed. Põhimõtteliselt poleks ka selle vastu mul midagi, aga seda vaid juhul, kui esimeeste kandidaadid esitaksid oma aseesimeeste kandidaadid enne valimisi, nii et Suurkogu ja kõik erakonnaliikmed teaksid, millist meeskonda nad valivad. Marguse ettepanek aga tähendaks, et valitakse esimees, kellel on kotis mitte üks, vaid koguni kolm põrsast. Ma ei näe siin erilist demokraatiat ja modernsust.
Kuid nagu öeldud, erakonna probleemid on vaid minimaalselt seotud selliste tehniliste küsimustega. Loodan, et ma eksin, kuid mulle tundub, et väike seltskond tahab kunstlikult nende asjade ümber tekitada lisapingeid.
Kõigepealt pean vajalikuks selgitada, et minu meelest on mõlema puhul tegu andekate poliitikutega. Eriti puudutab see Marko Mihkelsoni, keda ma olen alati toetanud ja olin ka üks nendest, kes esitas ta aseesimehe kohale. Seda kummalisem oli mul lugeda tema kibestunud postitust, tahtmata samas uskuda neid kuulujutte, mille järgi olevat ta juba ühe jalaga Reformierakonnas.
Mis aga puudutab Margust, siis kõigepealt ma tahaksin teda kaitsta, kuna ma ei jaga tänases lehes avaldatud Peeter Laursoni arvamust-üleskutset, et erakonna esimees ja minister ei saa olla ilma kõrghariduseta. Ma olen igasuguste kvootide ja poliitiliste tsensuste vastane, tuleb lähtuda konkreetse inimese omadustest. Muidugi on see, et inimene suudab kas või bakalaureusetasemel ülikooli lõpetada, samuti teatud näitaja.
Kuid mitte seepärast ei hakanud ma seda postitust kirjutama, vaid selle valeinformatsiooni pärast, mida on väljastatud ja mis jäi kõlama ka televisioonis. Nimelt et erakonna esimees tahtis läbi viia progressiivse reformi, mida stagneeruv volikogu ei lasknud läbi. Seepärast ei saavat Margus Tsahkna ka jätkata erakonna esimehe positsioonis ja see olevat ka erakonna ebapopulaarsuse põhjus. Kõigepealt tahan öelda, et mitte ükski volikogus arutatud küsimus ei olnud põhimõttelise tähendusega.
Tuliselt vaieldi tehniliste detailide üle, kuid ka tehnilistel detailidel on tähtsust. Mida siis sisaldasid Margus Tsahkna ettepanekud. Neist põhiline seisnes selles, et juhtorganite valikul peaks igal erakonnaliikmel olema Suurkogul üks hääl, aga mitte neli nagu praegu. Nii väidetavalt valitakse ka Riigikogu.
See on vale. Riigikogu valitakse mitte ühe üleriigilise nimekirja alusel, vaid valimisringkondades, mis tagab selle, et Eesti erinevad piirkonnad on Riigikogus esindatud. Mul pole midagi põhimõtte 'üks inimene, üks hääl' vastu, kuid sellisel juhul peab erakonna juhtorganeid valima piirkondades.
Ma toetan põhimõtet 'üks inimene, üks hääl', kuid ma ei toeta seda, et juhtorganites oleksid esindatud peamiselt suurlinnade, ennekõike Tallinna liikmed, eriti arvestades, et Tallinnas on IRLi reiting vaid ca 2%. Vastupidi, arvan, et erakonna probleem on rohujuure tasemelt eraldumises ja demokraatlikud reformid -- juhul kui neid on vaja -- peavad liikuma vastupidises suunas, mitte tsentraliseerimise ja bürokratiseerimise suunas, vaid tagasi rohujuuretasandile, nii nagu ühele rahvaerakonnale sobilik oleks. Mina tahan erakonda näha läbipaistva ja demokraatliku organismina, mitte stagneeruva struktuurina, kus on võim konsolideeritud väikese ja suletud grupi kätte.
Teine ettepanek (see sai volikogus toetuse) on minu meelest samuti problemaatiline. Nimelt siiamaani valis nii erakonna esimeest kui aseesimehi Suurkogu, st kõik erakonnaliikmed. Margus Tsahkna ettepanek oli, et valitud esimees nimetab endale ise aseesimehed. Põhimõtteliselt poleks ka selle vastu mul midagi, aga seda vaid juhul, kui esimeeste kandidaadid esitaksid oma aseesimeeste kandidaadid enne valimisi, nii et Suurkogu ja kõik erakonnaliikmed teaksid, millist meeskonda nad valivad. Marguse ettepanek aga tähendaks, et valitakse esimees, kellel on kotis mitte üks, vaid koguni kolm põrsast. Ma ei näe siin erilist demokraatiat ja modernsust.
Kuid nagu öeldud, erakonna probleemid on vaid minimaalselt seotud selliste tehniliste küsimustega. Loodan, et ma eksin, kuid mulle tundub, et väike seltskond tahab kunstlikult nende asjade ümber tekitada lisapingeid.
April 7, 2017
Kolm lugu
Homme on IRLi volikogu, ma ei tea, kas saan sellel osaleda, kuid mõningaid mõtteid tahaksin seoses sellega jagada. Erakonna esimees Margus Tsahkna esitas oma plaani, mis ausalt öeldes teeb nõutuks. Selles puudub igasugune sisuline osa, kõik käib võimu konsolideerimise nimel. Eriti märkimisväärne on ettepanek kasutada järgmise juhtkonna valimisel e-hääletust. Selles süütus ettepanekus on kaval lõks: et praegu ei ole erakonnal vastavat tarkvara ja selle arendamine võtaks vähemalt aasta, aga arvatavasti kauemgi (nagu olen aru saanud, oleks tegu nimelt turvalise keskkonna rajamisega umbes Riigikogu valimiste süsteemis), siis tähendab see sisuliselt Tsahkna ainuvõimu pikendamist määramatuks ajaks. Sellist Erdoğani stiilis juhtimist ei tahaks ma meie erakonnas näha.
Olen juba pikemat aega olnud mures erakonna sisedemokraatia pärast. Mulle ei istunud juba Mart Laari stiil ja seepärast ei kandideerinud ma enam ei erakonna eestseisusesse ega volikogusse. Mart Laar tegi otsuseid, millest ei olnud teadlik mitte üksnes eestseisus, aga ka erakonna aseesimehed. Ma ei tea, kus tagatoas või loožis ta nõu pidas, kuid Mardi otsused olid enamasti õiged ning Mardi visioon, teovõime ja energia kaalusid tema negatiivsed omadused üles. Tundub, et Margus on üle võtnud Mardi juhtimisstiili, omamata tema tugevaid külgi. Tema juhtimine on nõrk, tema visioonid on hambutud. Programmiline Isamaa 2.0, mis tipneb lubadusega korraldada 250 aasta pärast laulupidu, on sisult selline, et seda on isegi piinlik arutada.
IRL on mitmes mõttes praegu lahkteel. On arutatud, kas meie probleemid tulevad sellest, et oleme liiga vanamoodsad, või vastupidi, ei ole piisavalt konservatiivsed. Ma arvan, et põhiline probleem ei ole isegi mitte niivõrd teguviisis, ehkki selles ka, vaid sihtide ähmasuses. Mitte üksnes kõrvalseisjad, aga palju erakonna liikmed ei saa enam hästi aru, mis asja me ajame.
Ma olen endiselt veendunud, et Keskerakonnaga valitsusse minek oli suur viga. Seda viga tuleb tunnistada ja see parandada. Asi ei ole mitte üksnes selles, et me vajame erakonnale uut juhti, vaid ka selles, et me peame tegema julge sammu, ja juhul kui see viib parlamentaarse kriisi ja erakorraliste valimisteni, olgu siis erakorralised valimised. See, mida me tegime, on Keskerakonna toomine riigijuhtimise juurde ning ei pea olema prohvet, ennustamaks, et järgmises valitsuses on Keskerakond juba ilma IRLita. IRLi on aastaid süüdistatud (enamasti ebaõiglaselt, kuid paraku osalt ka õigustatult), et oleme Reformierakonna puudlid. Sellest staatusest tuli vabaneda, kuid selle hind ei peaks olema Keskerakonna jalamatiks muutumine.
Stockholmi terrorirünnak väärib erilist tähelepanu ja mitte üksnes seetõttu, et see juhtus meie naaberriigis. Ehkki ohvrite arv ei ole võrreldes analoogiliste rammimistega kuigi suur (politsei andmetelt neli surnud ja 15 haavatut), tähistab juhul, kui praeguseks avaldatud informatsioon peab paika, Stockholmi rünnak terroristlikus praktikas uut ja ohtlikku arengut. Nimelt kasutati inimeste rammimiseks sõidukit, mille juht tegeles kauba mahalaadimisega. See tähendab, et terroristidel ei olnud ette valmistatud ei relvi ega muid terrorivahendeid, nad lihtsalt võisid näha võimalust ja seda kasutada. See teeb terrorismi ennetamise palju raskemaks ülesandeks ning tuleb jälgida palju laiemat potentsiaalsete terroriakti sooritajate ringi.
Raketilöök Süüriale on sündmus, mis märkimisväärselt muudab olukorda kogu maailmas. President Trump oli teatud mõttes sundseisus. Ta kritiseeris korduvalt oma eelkäijat Obamat, et see ei reageerinud eelmistele Assadi režiimi läbiviidud keemiarünnakutele, kuigi oli need ise kuulutanud punasest joonest üleastumiseks. Veel mõni tund enne raketilööki mõnitasid demokraadid teda sotsiaalmeedias: noh, kõva mees, kus nüüd sinu vägiteod? Trumpi on juba korduvalt pilgatud, et tegelikult jätkab ta Obama poliitikat. Selgus, et ei jätka.
Samas ei maksa seda rünnakut ka üle hinnata. Trump lasi välja 59 tiibraketti, mis tekitasid piiratud ulatuses kahju (Vene sõjaväeallikate järgi oli kahju üldse minimaalne: olevat purustatud kuus remondis olevat lennukit). Sellega võiks võrrelda Venemaa õhurünnakuid Süürias möödunud aasta lõpul, mille käigus sooritati üle 30 000 ründelennu ning lasti laevadelt, lennukitelt ja maa pealt 115 tiibraketti. See oli massiivne jõudemonstratsioon ennekõike Ameerika Ühendriikidele. Pealegi tabatud sihtmärgid (Vene allikate järgi purustati 62 000 objekti) ei kuulunud ISISele, vaid USA liitlastele Süürias. Selles kontekstis on USA raketilöök väga mõõdukas. Kuid asjal on veel mitu aspekti.
Esiteks, Venemaa andis Assadile üle raketitõrje kompleksid C-300 väitega, et need kompleksid "kaitsevad kindlalt Süüria taevast Ameerika rakettide eest". Ei kaitsnud, neid isegi ei kasutatud. On tekkinud mitu versiooni, miks. Esimene versioon: Trump hoiatas Putinit õhulöögi eest, et pommitatud õhuväebaasis, mida kasutasid nii süürlased kui venelased, ei saaks venelased kannatada. Ning tõepoolest, ükski venelane vist kannatada ei saanud. Siiski ei ole see versioon siiamaani kinnitust leidnud. Teine versioon: C-300 kompleksid olid küll töökorras, aga süürlased ei osanud neid kasutada. Kolmas versioon: kompleksid ei olnud lahinguvalmis või oli tegu mõlemapoolse käpardlikkusega. Igal juhul, nagu ütleb Süüria asjatundja Grigori Kossatš Moskvas, Putin on segaduses ja häbistatud.
Teiseks, Süüria ei ole Trumpi jaoks praegu kõige akuuutsem probleem. Teatud mõttes oli see eksprompt reageering ootamatule Assadi väljakutsele. Palju olulisem peavalu on Trumpile Põhja-Korea, mis just täna katsetas järjekordset ballistilist raketti. Ent juba enne teatas Trump, et juhul kui ei jõuta kokkuleppele Hiinaga, lahendab ta Korea asja ise. Nii et selles kontekstis võiks tänast rünnakut vaadata ka selge vihjena Põhja-Korea suunas.
Olen juba pikemat aega olnud mures erakonna sisedemokraatia pärast. Mulle ei istunud juba Mart Laari stiil ja seepärast ei kandideerinud ma enam ei erakonna eestseisusesse ega volikogusse. Mart Laar tegi otsuseid, millest ei olnud teadlik mitte üksnes eestseisus, aga ka erakonna aseesimehed. Ma ei tea, kus tagatoas või loožis ta nõu pidas, kuid Mardi otsused olid enamasti õiged ning Mardi visioon, teovõime ja energia kaalusid tema negatiivsed omadused üles. Tundub, et Margus on üle võtnud Mardi juhtimisstiili, omamata tema tugevaid külgi. Tema juhtimine on nõrk, tema visioonid on hambutud. Programmiline Isamaa 2.0, mis tipneb lubadusega korraldada 250 aasta pärast laulupidu, on sisult selline, et seda on isegi piinlik arutada.IRL on mitmes mõttes praegu lahkteel. On arutatud, kas meie probleemid tulevad sellest, et oleme liiga vanamoodsad, või vastupidi, ei ole piisavalt konservatiivsed. Ma arvan, et põhiline probleem ei ole isegi mitte niivõrd teguviisis, ehkki selles ka, vaid sihtide ähmasuses. Mitte üksnes kõrvalseisjad, aga palju erakonna liikmed ei saa enam hästi aru, mis asja me ajame.
Ma olen endiselt veendunud, et Keskerakonnaga valitsusse minek oli suur viga. Seda viga tuleb tunnistada ja see parandada. Asi ei ole mitte üksnes selles, et me vajame erakonnale uut juhti, vaid ka selles, et me peame tegema julge sammu, ja juhul kui see viib parlamentaarse kriisi ja erakorraliste valimisteni, olgu siis erakorralised valimised. See, mida me tegime, on Keskerakonna toomine riigijuhtimise juurde ning ei pea olema prohvet, ennustamaks, et järgmises valitsuses on Keskerakond juba ilma IRLita. IRLi on aastaid süüdistatud (enamasti ebaõiglaselt, kuid paraku osalt ka õigustatult), et oleme Reformierakonna puudlid. Sellest staatusest tuli vabaneda, kuid selle hind ei peaks olema Keskerakonna jalamatiks muutumine.
Stockholmi terrorirünnak väärib erilist tähelepanu ja mitte üksnes seetõttu, et see juhtus meie naaberriigis. Ehkki ohvrite arv ei ole võrreldes analoogiliste rammimistega kuigi suur (politsei andmetelt neli surnud ja 15 haavatut), tähistab juhul, kui praeguseks avaldatud informatsioon peab paika, Stockholmi rünnak terroristlikus praktikas uut ja ohtlikku arengut. Nimelt kasutati inimeste rammimiseks sõidukit, mille juht tegeles kauba mahalaadimisega. See tähendab, et terroristidel ei olnud ette valmistatud ei relvi ega muid terrorivahendeid, nad lihtsalt võisid näha võimalust ja seda kasutada. See teeb terrorismi ennetamise palju raskemaks ülesandeks ning tuleb jälgida palju laiemat potentsiaalsete terroriakti sooritajate ringi.
Raketilöök Süüriale on sündmus, mis märkimisväärselt muudab olukorda kogu maailmas. President Trump oli teatud mõttes sundseisus. Ta kritiseeris korduvalt oma eelkäijat Obamat, et see ei reageerinud eelmistele Assadi režiimi läbiviidud keemiarünnakutele, kuigi oli need ise kuulutanud punasest joonest üleastumiseks. Veel mõni tund enne raketilööki mõnitasid demokraadid teda sotsiaalmeedias: noh, kõva mees, kus nüüd sinu vägiteod? Trumpi on juba korduvalt pilgatud, et tegelikult jätkab ta Obama poliitikat. Selgus, et ei jätka.
Samas ei maksa seda rünnakut ka üle hinnata. Trump lasi välja 59 tiibraketti, mis tekitasid piiratud ulatuses kahju (Vene sõjaväeallikate järgi oli kahju üldse minimaalne: olevat purustatud kuus remondis olevat lennukit). Sellega võiks võrrelda Venemaa õhurünnakuid Süürias möödunud aasta lõpul, mille käigus sooritati üle 30 000 ründelennu ning lasti laevadelt, lennukitelt ja maa pealt 115 tiibraketti. See oli massiivne jõudemonstratsioon ennekõike Ameerika Ühendriikidele. Pealegi tabatud sihtmärgid (Vene allikate järgi purustati 62 000 objekti) ei kuulunud ISISele, vaid USA liitlastele Süürias. Selles kontekstis on USA raketilöök väga mõõdukas. Kuid asjal on veel mitu aspekti.
Esiteks, Venemaa andis Assadile üle raketitõrje kompleksid C-300 väitega, et need kompleksid "kaitsevad kindlalt Süüria taevast Ameerika rakettide eest". Ei kaitsnud, neid isegi ei kasutatud. On tekkinud mitu versiooni, miks. Esimene versioon: Trump hoiatas Putinit õhulöögi eest, et pommitatud õhuväebaasis, mida kasutasid nii süürlased kui venelased, ei saaks venelased kannatada. Ning tõepoolest, ükski venelane vist kannatada ei saanud. Siiski ei ole see versioon siiamaani kinnitust leidnud. Teine versioon: C-300 kompleksid olid küll töökorras, aga süürlased ei osanud neid kasutada. Kolmas versioon: kompleksid ei olnud lahinguvalmis või oli tegu mõlemapoolse käpardlikkusega. Igal juhul, nagu ütleb Süüria asjatundja Grigori Kossatš Moskvas, Putin on segaduses ja häbistatud.
Teiseks, Süüria ei ole Trumpi jaoks praegu kõige akuuutsem probleem. Teatud mõttes oli see eksprompt reageering ootamatule Assadi väljakutsele. Palju olulisem peavalu on Trumpile Põhja-Korea, mis just täna katsetas järjekordset ballistilist raketti. Ent juba enne teatas Trump, et juhul kui ei jõuta kokkuleppele Hiinaga, lahendab ta Korea asja ise. Nii et selles kontekstis võiks tänast rünnakut vaadata ka selge vihjena Põhja-Korea suunas.
March 22, 2017
"Putin kaitseb meid"
Arvasin, et selliseid konstruktsioone viljelevad üksnes internetitrollid (üks selline külastab aeg-ajalt ka minu lehekülge). Formuleeringud varieeruvad, kuid üldkonstruktsioon näeb välja umbes nii: olgu see Putin, mis ta on, aga ta on oma rahva eest väljas, kaitseb neid igasuguste sisserändajatest moslemite eest. Mõned lähevad isegi kaugemale ning väidavad, et Euroopa Liit on sama mis Nõukogude Liit ja isegi hullem: nõukaajal ei lastud siia igasuguseid, aga nüüd Brüssel muudkui suunab pagulasi Eestisse.
Ma poleks iialgi hakanud selliste lolluste peale reageerima, kuid hiljuti selgus ootamatult, et sarnaseid vaateid võib väljendada inimene, keda ma kunagi pole rumalaks pidanud. Saan aru, et tegu on omamoodi usuga ja faktidega seda ümber lükata ei saa, kuid mõnikord aitavad pildid.
Alustama peaks siiski sellega, et need sadakond pagulast, kes on Eestisse viimase kahe aasta jooksul tulnud, ei ole arvestatavad võrreldes nende tuhandetega, kes tulid Eestisse nõukogude ajal igal aastal. Olid erinevad sotsiaalsed grupid, keda Baltikumisse suunati. Neist tuleb eraldi mainida sõjaväepensionäre. Nõukogude ohvitseridel ei olnud tavaliselt püsielukohta, ent kui nad läksid pensionile, said nad vabalt valida endale elukoha, v.a Moskva ja Leningrad (nendesse linnadesse võisid naasta vaid need, kes olid sealt pärit). Baltikum oli soositud koht ja sellist valikut ka soovitati: sellel olid sotsiaaldemograafilised põhjused, kuna need inimesed kindlustasid siin okupatsioonirežiimi. Eraldi tuleb mainida ka löökehitusi: 1980. aasta olümpiamängudega seotud rajatised või 1982. aasta Novotallinski port (nüüd: Muuga sadam) ehitus. Lisaks kohalikele kasutati soome tööjõudu, kuid eriti massiliselt toodi tööjõudu juurde "vennasvabariikidest", kusjuures osa oli nimelt Kesk-Aasia moslemiregioonidest ja seoses massilise migratsiooniga kasvas oluliselt kuritegevus (vastavad andmed olid salastatud, kõik arvud on hinnangulised).
Tallinna olümpia on millegipärast meile uhkuse asi, ehkki selleks oli okupatsioonirežiimi kindel põhjus: Eesti annekteerimist mõned riigid de jure ei tunnistanud, ent kui nende riikide lipud oleksid ametlikult lehvinud Tallinnas, olnuks see oluline märk. Tänu Ameerika presidendile Jimmy Carterile kukkus see plaan siiski suurel määral läbi.
Kui 1959. aastal moodustasid etnilised eestlased Eesti elanikkonnast 75%, siis 1989. aastal oli nende osakaal langenud 62%ni. Venelaste hulk selle aja jooksul kahekordistus, kuid rohkem kui kolmekordistunud oli moslemite arv. Täpsed arvud mul praegu puuduvad, aga igal juhul tuli nõukogude ajal siia rohkem moslemeid kui iseseisvusajal.
Nüüd aga liigume tänapäeva Moskvasse, sellesse moslemiekspansiooni vastasesse kantsi. Alustaksin jälle statistikaga. Kui palju täpselt moslemeid Moskvas elab, ei ole teada, kuna suurem osa elab seal illegaalselt. Arvestuslikult on pakutud poolteist kuni kaks ja pool miljonit. Tõenäolisem arv on kaks miljonit. Seega on Moskva kõige suurema moslemielanikkonnaga linn Eurooopas. Kes need on? Valdav enamus on esimese põlvkonna sisserändajad Kesk-Aasia riikidest, ennekõike tadžikid ja usbekid. Seletuseks nii palju, et SRÜs on piirid lahti. Kuid asi pole üksnes selles. Kui Merkelile heidetakse ette, et ta südamlikult kutsus pagulased Saksamaale, siis Moskvasse tadžikke ja usbekke veetakse sisse. Neid kasutatakse põhiliselt ehituses. See tööjõud on nii odav, et inimõiguslased räägivad orjastamisest.
Tadžikid tööl 
... ja nende elutingimused Kuna sisserändajatelt on tööandjad dokumendid ära võtnud ja elavad nad enamasti ehitusobjektide keldrites ebainimlikes tingimustes ja ebasanitaarses olukorras, on nendel väidetel ka alust. See seltskond on ühelt poolt kerge ohver kuritegelikele gängidele, kuid nad ise on samuti kuritegevuse kasvulava. See pole aga ainus moslemitest kontingent Moskvas. Teine on sisserändajad Põhja-Kaukaasiast: dagestanlased, ingušid, kuid ennekõike tšetšeenid.
Kui tadžikid ja usbekid on kuritegelikus toiduahelas alumises otsas, siis tšetšeenid on selle tipus. Eriti märkimisväärne fakt on see, et tšetšeeni mafioossed grupeeringud on nii kõvasti infiltreerunud jõustruktuuridesse, ennekõike FSBsse, et 2014. aastal vahetati välja kogu FSB koosseisu isikutunnistused.
Need FSB võitlejad tegelesid põhiliselt räkitiga. 
Sama grupeeringu liikmed puhkamas.
Ramzan Kadõrovi isikliku kaardiväe võitlejad tegutsevad ametlikult nii FSBs kui politseis ja teistes jõustruktuurides. Siin saab näha mõningaid episoode nende tegevusest.
Kas moslemid paistavad Moskva tänavapildis välja nii nagu mõnes Euroopa linnas? Paistavad välja, aga veidi teisiti. Pole haruldased juhused, kui tšetšeeni uljaspead kihutavad mööda Moskva tänavaid, aeg-ajalt tulistades õhku. Või siis peatavad liikluse sellega, et neil tekkis tung tantsida keset tänavat lesginkat (lesginka on põhja-kaukaasia rahvaste sõjatants). Või siis kihutavad mööda Moskva tänavaid 240-kilomeetrise tunnikiirusega, ise seda ka filmides ja hiljem Youtube'i üles laadides. Kui isikud tuvastati, küsis reporter, kas nad Austrias (kus üks noormeestest elas) ka nii sõidavad? Ei, vastas ta, Austrias ei tohi. Teine aga on väga viisakas liikleja Tšetšeenias: kihutamiseks on neile Moskva.
Tšetšeenid on võitlejad. Nad võitlesid nii nõukogude võimu vastu kui selle poolt. 20. sajandil oli see rahvas kaks korda hävimise piiril (1944. aasta deporteerimine ja 1990. aastate tšetšeenia sõjad, kusjuures teine tšetšeenia sõda lõppes ametlikult alles 2009. aastal). Putin võitis sõja barbaarse julmusega, raha ja auastmetega: suurem osa sõjapealikest osteti ära ja võeti jõustruktuuridesse tööle. Neid kasutatakse räpastes operatsioonides, nagu poliitilised mõrvad (Anna Politkovskaja, Natalja Estemirova, Boriss Nemtsov -- kui nimetada vaid kuulsamaid), aga ka Gruusia sõjas ja Ida-Ukrainas (vrd ka siin). Tšetšeenid mängivat märgatavat rolli ISISes, neid peetakse ISISe parimateks võitlejateks.
Tagasi Moskvasse. Lõpetuseks lihtsalt mõned pildid. Need on tehtud viimase Kurban Bayrami tähistamise ajal. Moskvas on kümmekond mošeed; kui arvesse võtta ka need, mis on saatkondades (neist märkimisväärseim Iraani saatkonnas), on neid rohkemgi. Neist kõige majesteetlikum on Katedraalimošee, mis asub kesklinnas. See on üldse üks Euroopa suurimaid mošeesid, kuhu mahub üle kümne tuhande palvetaja (Euroopa suurim on samuti Venemaa territooriumil, Groznõis). Niisiis, kõigepealt paar pilti Katedraalimošee ümbrusest. Ca 10 000 inimest on juba seal sees, vähemalt kümme korda rohkem väljas.
Katedraalimošees on üle 10 000 palvetajat, need ei mahtunud sinna. 
Sama tänav linnulennult
Seejärel mošee Jardjam, mille ümbrusesse kogunes mitukümmend tuhat inimest.
Kokku on Kurban Bayrami tähistanud Moskva mošeedes ja tänavatel ca 200 000 inimest. Nagu piltidelt saabki näha, on tegemist vaid meestega. Peale selle on Moskvas aga ka suur hulk asereid, kes on šiia moslemid. Peterburis tähistas möödunud aastal Kurban Bayrami ca 60 000 inimest.
Ma ei hakka siin lahti seletama Kurban Bayrami tähendust ja tähtsust, seda võib igaüks ise uurida, kuid üks oluline element on loomade ohverdamine. Moskvas ohverdati neid lausa tänavatel. Loomakaitsjad protesteerivad ägedalt (siiski teevad nad seda elektrooniliste vahenditega, piketeerida eelistatakse tsirkuste ees).
Ametlikult on alates 2014. aastast Moskva tänavatel lammaste tapmine keelatud; neli viimast pilti on tehtud enne keeldu. Väidetavalt aga tapetakse loomi poolsalaja hoovides ja autodes.
Putin avita!
P.S. Vrd. ka eilses Postimehes: Vladimir Juškin: Putin on moslemite president (kommentaarid seal on ka head, eriti vene poole peal).
Ma poleks iialgi hakanud selliste lolluste peale reageerima, kuid hiljuti selgus ootamatult, et sarnaseid vaateid võib väljendada inimene, keda ma kunagi pole rumalaks pidanud. Saan aru, et tegu on omamoodi usuga ja faktidega seda ümber lükata ei saa, kuid mõnikord aitavad pildid.
Alustama peaks siiski sellega, et need sadakond pagulast, kes on Eestisse viimase kahe aasta jooksul tulnud, ei ole arvestatavad võrreldes nende tuhandetega, kes tulid Eestisse nõukogude ajal igal aastal. Olid erinevad sotsiaalsed grupid, keda Baltikumisse suunati. Neist tuleb eraldi mainida sõjaväepensionäre. Nõukogude ohvitseridel ei olnud tavaliselt püsielukohta, ent kui nad läksid pensionile, said nad vabalt valida endale elukoha, v.a Moskva ja Leningrad (nendesse linnadesse võisid naasta vaid need, kes olid sealt pärit). Baltikum oli soositud koht ja sellist valikut ka soovitati: sellel olid sotsiaaldemograafilised põhjused, kuna need inimesed kindlustasid siin okupatsioonirežiimi. Eraldi tuleb mainida ka löökehitusi: 1980. aasta olümpiamängudega seotud rajatised või 1982. aasta Novotallinski port (nüüd: Muuga sadam) ehitus. Lisaks kohalikele kasutati soome tööjõudu, kuid eriti massiliselt toodi tööjõudu juurde "vennasvabariikidest", kusjuures osa oli nimelt Kesk-Aasia moslemiregioonidest ja seoses massilise migratsiooniga kasvas oluliselt kuritegevus (vastavad andmed olid salastatud, kõik arvud on hinnangulised).Tallinna olümpia on millegipärast meile uhkuse asi, ehkki selleks oli okupatsioonirežiimi kindel põhjus: Eesti annekteerimist mõned riigid de jure ei tunnistanud, ent kui nende riikide lipud oleksid ametlikult lehvinud Tallinnas, olnuks see oluline märk. Tänu Ameerika presidendile Jimmy Carterile kukkus see plaan siiski suurel määral läbi.
Kui 1959. aastal moodustasid etnilised eestlased Eesti elanikkonnast 75%, siis 1989. aastal oli nende osakaal langenud 62%ni. Venelaste hulk selle aja jooksul kahekordistus, kuid rohkem kui kolmekordistunud oli moslemite arv. Täpsed arvud mul praegu puuduvad, aga igal juhul tuli nõukogude ajal siia rohkem moslemeid kui iseseisvusajal.
Nüüd aga liigume tänapäeva Moskvasse, sellesse moslemiekspansiooni vastasesse kantsi. Alustaksin jälle statistikaga. Kui palju täpselt moslemeid Moskvas elab, ei ole teada, kuna suurem osa elab seal illegaalselt. Arvestuslikult on pakutud poolteist kuni kaks ja pool miljonit. Tõenäolisem arv on kaks miljonit. Seega on Moskva kõige suurema moslemielanikkonnaga linn Eurooopas. Kes need on? Valdav enamus on esimese põlvkonna sisserändajad Kesk-Aasia riikidest, ennekõike tadžikid ja usbekid. Seletuseks nii palju, et SRÜs on piirid lahti. Kuid asi pole üksnes selles. Kui Merkelile heidetakse ette, et ta südamlikult kutsus pagulased Saksamaale, siis Moskvasse tadžikke ja usbekke veetakse sisse. Neid kasutatakse põhiliselt ehituses. See tööjõud on nii odav, et inimõiguslased räägivad orjastamisest.
Tadžikid tööl ... ja nende elutingimused Kuna sisserändajatelt on tööandjad dokumendid ära võtnud ja elavad nad enamasti ehitusobjektide keldrites ebainimlikes tingimustes ja ebasanitaarses olukorras, on nendel väidetel ka alust. See seltskond on ühelt poolt kerge ohver kuritegelikele gängidele, kuid nad ise on samuti kuritegevuse kasvulava. See pole aga ainus moslemitest kontingent Moskvas. Teine on sisserändajad Põhja-Kaukaasiast: dagestanlased, ingušid, kuid ennekõike tšetšeenid.Kui tadžikid ja usbekid on kuritegelikus toiduahelas alumises otsas, siis tšetšeenid on selle tipus. Eriti märkimisväärne fakt on see, et tšetšeeni mafioossed grupeeringud on nii kõvasti infiltreerunud jõustruktuuridesse, ennekõike FSBsse, et 2014. aastal vahetati välja kogu FSB koosseisu isikutunnistused.
Need FSB võitlejad tegelesid põhiliselt räkitiga. Sama grupeeringu liikmed puhkamas. Ramzan Kadõrovi isikliku kaardiväe võitlejad tegutsevad ametlikult nii FSBs kui politseis ja teistes jõustruktuurides. Siin saab näha mõningaid episoode nende tegevusest.
Kas moslemid paistavad Moskva tänavapildis välja nii nagu mõnes Euroopa linnas? Paistavad välja, aga veidi teisiti. Pole haruldased juhused, kui tšetšeeni uljaspead kihutavad mööda Moskva tänavaid, aeg-ajalt tulistades õhku. Või siis peatavad liikluse sellega, et neil tekkis tung tantsida keset tänavat lesginkat (lesginka on põhja-kaukaasia rahvaste sõjatants). Või siis kihutavad mööda Moskva tänavaid 240-kilomeetrise tunnikiirusega, ise seda ka filmides ja hiljem Youtube'i üles laadides. Kui isikud tuvastati, küsis reporter, kas nad Austrias (kus üks noormeestest elas) ka nii sõidavad? Ei, vastas ta, Austrias ei tohi. Teine aga on väga viisakas liikleja Tšetšeenias: kihutamiseks on neile Moskva.
Tšetšeenid on võitlejad. Nad võitlesid nii nõukogude võimu vastu kui selle poolt. 20. sajandil oli see rahvas kaks korda hävimise piiril (1944. aasta deporteerimine ja 1990. aastate tšetšeenia sõjad, kusjuures teine tšetšeenia sõda lõppes ametlikult alles 2009. aastal). Putin võitis sõja barbaarse julmusega, raha ja auastmetega: suurem osa sõjapealikest osteti ära ja võeti jõustruktuuridesse tööle. Neid kasutatakse räpastes operatsioonides, nagu poliitilised mõrvad (Anna Politkovskaja, Natalja Estemirova, Boriss Nemtsov -- kui nimetada vaid kuulsamaid), aga ka Gruusia sõjas ja Ida-Ukrainas (vrd ka siin). Tšetšeenid mängivat märgatavat rolli ISISes, neid peetakse ISISe parimateks võitlejateks.
Tagasi Moskvasse. Lõpetuseks lihtsalt mõned pildid. Need on tehtud viimase Kurban Bayrami tähistamise ajal. Moskvas on kümmekond mošeed; kui arvesse võtta ka need, mis on saatkondades (neist märkimisväärseim Iraani saatkonnas), on neid rohkemgi. Neist kõige majesteetlikum on Katedraalimošee, mis asub kesklinnas. See on üldse üks Euroopa suurimaid mošeesid, kuhu mahub üle kümne tuhande palvetaja (Euroopa suurim on samuti Venemaa territooriumil, Groznõis). Niisiis, kõigepealt paar pilti Katedraalimošee ümbrusest. Ca 10 000 inimest on juba seal sees, vähemalt kümme korda rohkem väljas.
Katedraalimošees on üle 10 000 palvetajat, need ei mahtunud sinna. Sama tänav linnulennult Seejärel mošee Jardjam, mille ümbrusesse kogunes mitukümmend tuhat inimest.
Kokku on Kurban Bayrami tähistanud Moskva mošeedes ja tänavatel ca 200 000 inimest. Nagu piltidelt saabki näha, on tegemist vaid meestega. Peale selle on Moskvas aga ka suur hulk asereid, kes on šiia moslemid. Peterburis tähistas möödunud aastal Kurban Bayrami ca 60 000 inimest.
Ma ei hakka siin lahti seletama Kurban Bayrami tähendust ja tähtsust, seda võib igaüks ise uurida, kuid üks oluline element on loomade ohverdamine. Moskvas ohverdati neid lausa tänavatel. Loomakaitsjad protesteerivad ägedalt (siiski teevad nad seda elektrooniliste vahenditega, piketeerida eelistatakse tsirkuste ees).
Ametlikult on alates 2014. aastast Moskva tänavatel lammaste tapmine keelatud; neli viimast pilti on tehtud enne keeldu. Väidetavalt aga tapetakse loomi poolsalaja hoovides ja autodes.
Putin avita!
P.S. Vrd. ka eilses Postimehes: Vladimir Juškin: Putin on moslemite president (kommentaarid seal on ka head, eriti vene poole peal).
March 13, 2017
Bloki revolutsiooniline poeem teatris NO99
Juri Annenkovi illustratsioon Bloki poeemile "Kaksteist" (1918) Laupäeval käisin vaatamas Bloki poeemi "Rfrsteist" lavastuse esietendust. Olin trupiga varem kohtunud, teater palus mult loengut Blokist ja tema ajastust. Selle salvestas ööülikool ja salvestust võib kuulata siit (lugesin, nagu alati, peast, aga kuulates osa salvestusest, märkasin, et mälu hakkab mind alt vedama ja tsitaatides esineb väiksemaid vigu, mis ei muuda sisu, kuid siiski piinlik). Eraldi võtsime trupiga teksti läbi. Ma tunnen lavastaja Saša Pepeljajevi loomingulist käekirja ja teadsin, et tema Blok tuleb väga omapärane (vrd puht pepeljajevlikku nalja, kui Aleksander Blok seostub Aleksandri õllega).
Käsikirja ma ei näinud ning ei teadnud täpselt, mida Pepeljajev plaanib teha, kuid olin isegi veidi üllatunud, kui täppi läks mu loeng. Tavaliselt käsitletakse seda Bloki poeemi kitsas revolutsioonilises kontekstis. Mina aga püüdsin avada seda Bloki iluideaali otsingute taustas ning Pepeljajev käsitlebki Vene revolutsiooni kui kauni daami, igavese iluideaali, hukku Vene revolutsioonis (mida kehastab Lenini peaga kaheksajalg). Seal oli palju naljakaid puht pepeljajevlikke teravmeelseid leide, mida ei hakka siin kirjeldama, aga lavastust võin julgelt soovitada.
Saatmata kiri
Trükist tuli välja kõige kummalisem tekst, mille olen kunagi kirjutanud. See kujutab endast kirja mu surnud kolleegile Mihhail Gasparovile. Žanrilt on see segu värsiteoreetilisest traktaadist, filosoofilisest esseest, kirjavahetusest ja mälestustest teises isikus, kokku 150 lehekülge. Selline vaba vorm lubas esitada mõningaid teoreetilisi ja metodoloogilisi seisukohti, mida ma ranges akadeemilises stiilis poleks julgenud teha. See aga ei tähenda, et nad oleksid seetõttu vähem läbimõeldud ja fundeeritud.
Mihhail Gasparov, akadeemik, maailmakuulus õpetlane nii klassikalise, keskaja kui ka moodsa lääne ja vene filoloogia valdkonnas, oli enigmaatiline kuju. Tal olid suhtlemisraskused ning seetõttu suhtles ta väga paljude inimestega. Ta oli väga häbelik, tagasihoidliku väljanägemisega ja seepärast oli tal naiste seas tohutu menu. Paljud on väitnud, et nad olid Gasparovi lähimad inimesed, ning kirjutanud, kes ta tegelikult oli. Võimalik, et ta oligi selline, aga maalitud pildid ei lange kokku. Ma tundsin Gasparovit 35 aastat, alates oma ülikooli esimestest kursustest kuni tema surmani 2005. aastal. Kohtusime tihti, rääkisime palju ja vahetasime intensiivselt kirju. Olen näinud erinevate inimestega suheldes erinevaid Gasparoveid ja minuga suheldes oli ta hoopis omamoodi. Ma ei tea, milline oli Gasparov "tegelikult". Ta oli mulle väga kauge ja samas väga lähedane inimene, keda ma jäängi igatsema.
Mihhail Gasparov, akadeemik, maailmakuulus õpetlane nii klassikalise, keskaja kui ka moodsa lääne ja vene filoloogia valdkonnas, oli enigmaatiline kuju. Tal olid suhtlemisraskused ning seetõttu suhtles ta väga paljude inimestega. Ta oli väga häbelik, tagasihoidliku väljanägemisega ja seepärast oli tal naiste seas tohutu menu. Paljud on väitnud, et nad olid Gasparovi lähimad inimesed, ning kirjutanud, kes ta tegelikult oli. Võimalik, et ta oligi selline, aga maalitud pildid ei lange kokku. Ma tundsin Gasparovit 35 aastat, alates oma ülikooli esimestest kursustest kuni tema surmani 2005. aastal. Kohtusime tihti, rääkisime palju ja vahetasime intensiivselt kirju. Olen näinud erinevate inimestega suheldes erinevaid Gasparoveid ja minuga suheldes oli ta hoopis omamoodi. Ma ei tea, milline oli Gasparov "tegelikult". Ta oli mulle väga kauge ja samas väga lähedane inimene, keda ma jäängi igatsema.
March 12, 2017
In memoriam Peeter Tulviste
Peeter Tulviste 1976 ...Mäletan Peeter Tulvistet noore teadlasena, kes oli äsja Moskvast tulnud, kuid võimeka teadlasena tuntud juba mitte üksnes Eestis, vaid kogu Nõukogude Liidus. Selle tunnistuseks on, et temalt telliti Cole'i ja Scribneri raamatu tõlge kõige prestiižikamasse nõukogude ühiskonnateaduste seeriasse (М. Коул, С. Скрибнер. Культура и мышление. Психологический очерк. Moskva: Progress, 1977). Tulviste oli psühholoog, kuid psühholoogias huvitasid teda ennekõike kultuuriga seotud faktorid. Selles mõttes oli ta lähedane Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonnale ning minu isa külalisena polnud ta haruldane. Psühholoogina oli akadeemik Tulviste edukas teadlane, kelle tuntus välismaal võis koguni olla suurem kui Eestis.Järgmised kokkupuuted olid mul Tulvistega tema rektoraadi ajal. Eesti oli hiljuti taasiseseisvunud ja oli vaja välja töötada uus (rahvus)ülikoolikontseptsioon. Tulviste organisatoorseid võimeid on kritiseeritud, kuid minu jaoks on olulisem see, et tal oli selge visioon, mille poolest ta eristub nii mõnestki hilisemast ülikoolijuhist (ja see käib mitte üksnes TÜ kohta), kes on ehk head organiseerijad, kuid kelle arusaamad kõrgharidusest on pigem piiratud. Olukord kõrghariduses on küll oluliselt muutunud, üleminek nn Bologna süsteemile lubas lahendada mõningad probleemid, kuid tõi hulgaliselt uusi juurde, ent Tulviste ideed ei ole aegunud ja ma loodan, et tulevikus leiab ülikooli juhtkond neist nii mõndagi kasulikku. Igatahes paljud TÜ töötajad, kellel endal õnnestus õppida Tulviste ajal, meenutavad seda aega nostalgiliselt: mitte kunagi varem ega hiljem pole TÜs olnud nii palju akadeemilist vabadust.
Ning kolmas kokkupuude Tulvistega on seotud poliitikaga: olin Riigikogus samas koosseisus Tulvistega (kes oli seal ka eelmises koosseisus) ning just sellal meie erakonnad ühinesid. Hiljem olime mõlemad Tartu volikogu IRLi fraktsiooni liikmed. Meie maailmavaated olid väga lähedased ja varasem tutvus andis poliitilistele kontaktidele lisadimensioone (näiteks arutasime temaga Šolohhovi Vaikse Doni autorsuse probleemide üle). Oleme mõlemad rahvuslased ning kuulusime sellesse IRLi osasse, mis pooldab avatud rahvusluse kontseptsiooni, st rahvuslus ei seisne kapseldumises minevikku, vaid edasiminekus, dialoogis teiste rahvaste ja kultuuridega.
Peeter oli andekas vestluskaaslane; see on tõepoolest haruldane anne, kui sa mitte üksnes ei tunne, et inimene sind täiel määral mõistab, vaid pärast iga vestlust on tuju kas või natuke parem. Isegi inimesed, kes esitasid talle täiesti vastuvõetamatuid seisukohti, said arvestada sellega, et ta tähelepanekult ja vahele segamata vähemalt kuulab nad ära. Ning tema vastuväited ei olnud kunagi teravad, rääkimata juba sellest, et ta oleks kunagi isiklikuks läinud. Nt Riigikogus säilitas Peeter ka kõige teravamate debattide ajal alati rahu ja temalt võis alati nõu küsida, isegi siis, kui teadsid, et tema seisukoht erineb sinu omast.
Peeter Tulviste oli tunnustatud teadlane, oluline haridustegelane ning märkimisväärne poliitik. Kuid kõige olulisem on see, et ta oli hea ja empaatiline inimene.
Mihhail Lotman's Blog
- Mihhail Lotman's profile
- 5 followers
Mihhail Lotman isn't a Goodreads Author
(yet),
but they
do have a blog,
so here are some recent posts imported from
their feed.
