Mihhail Lotman's Blog, page 16

Yes, Virginia, there is a Santa Claus

Imesid juhtub. Nagu ütles Gogol, harva, aga juhtub. Nimelt sain endalegi üllatuseks PUTi.

Rämpsallikad rämpsmeedias

Poleks osanud karta, et ükskord olen sunnitud välja astuma sotside au ja väärikuse kaitseks. Ma ei tea, milline oli DELFI ajend, kui ta pidas võimalikuks avaldada Onksioni ja Toobali -- kahe süüdimõistetud kurjategija -- sõnumivahetuse, milles heidetakse varju nii SD erakonnale tervikuna kui selle liidritele. Kuna puudub portaali hinnang, siis võib arvata, et DELFI peab sellist allikat väärikaks ja usaldusväärseks. Ilmselt jagavad seda seisukohta ka anonüümsed kommentaatorid, kes kiirustasid sotse materdama.

Mul on, mida ette heita sotsidelele ja nende šampanjasotsialistidest liidritele ning mul on just üks selleteemaline kirjutis pooleli, kuid nüüd olen sunnitud hoogu maha võtma, praeguses kontekstis oleks see vale signaal. Selliste kaabakatega nagu need Delfi usaldusisikud pole mul midagi ühist.

Sooneutraalne eurokontrolör

Huviga jälgin Juhan Partsi Euroopa Kontrollikoja liikmeks nimetamisega seotud sündmustikku. Kummalisel kombel on üks valitseva koalitsiooni erakond sidunud selle nimetamise hääletusega kooseluseaduse rakendusaktide osas. Kuna Parts hääletas "valesti", siis ei sobi ta sotside meelest sellisele kõrgele kohale. Kuidas Kontrollikoja liikme (sisuliselt audiitori) töö on seotud kooseluseadusega, on omaette küsimus, kuid antud juhul teeb asja huvitavaks hoopis miski muu. Sotside fraktsiooni erinevad liikmed, k.a erakonna esimees Jevgeni Ossinovski pahandavad, et Parts hääletas oma südametunnistuse järgi ega allunud kolmanda poole survele. Selline inimene ei sobivat kõrgele Euroopa kohale.
Mul on sellest loogikast väga raske aru saada. Mida Ossinovski arvab, kas Kontrollkoja liige peab loobuma oma põhimõtetest ja alluma ükskõik millisele survele või ainult sotside omale? Minu meelest demonstreeris Juhan Parts antud juhul järjekordselt talle iseloomulikku põhimõttekindlust. Sellest on raske aru saada poliitilistel tuulelippudel. Märkimisväärne osa sotside juhtfiguure on teiste erakondade jooksikud, nende hulgas ka Partsi teravalt kritiseerinud endised keskerakondlased Rainer Vakra ja Inara Luigas. Ent eriti huvitavad on Jevgeni Ossinovski sõnavõtud. Kas tõepoolest lõi Partsi väidetav ebapädevus majandusministrina välja just siis, kui ta hääletas kooseluseaduse rakendusaktide osas Ossinovskile mittemeelepärasel moel?

Terror ja sõda

 "ISIS on kuulutanud Euroopale sõja!", "Kui see pole sõda, siis mis see on?" jne. Jah, sõbrad, IS on Euroopale sõja kuulutanud, kuid ei teinud seda eile, vaid rohkem kui aasta tagasi. Lihtsalt Euroopa ei tahtnud seda uskuda. Nüüd hakatakse. Aga mina, kes ma tollal seda avaldust tõsiselt kaalusin, olen praegu pigem kahtleval positsioonil. See ei ole sõda. Ei ohvrite arvult ega sõjategevuse mastaapidelt. See oli täpselt see, mis ta on: terroristide koordineeritud rünnak. Ja võidelda sellega tuleb mitte sõjaliste vahenditega, vaid intensifitseerides terrrorismivastast võitlust.

Kaks asja, mida praegu ei tohi teha.

Esiteks, paanitseda. Vastukäigud peavad olema kaalutletud, läbimõeldud, kiired ja halastamatud. Tooksin näiteks George W. Bushi tegevuse pärast kaksiktornide hävitamist. Sellal kui liberaalid unustasid äkki kogu oma liberalismi ja nõudsid verist arveteõiendamist moslemitega või ei tea, kellega veel (napilt Bushile kaotanud Al Gore rääkis tuumarelva kasutamisest, kui ei olnud veel teadagi, kelle vastu seda tuleks teha), siis Bush kohtus esiteks kohalike moslemitega, et nad maha rahustada, teiseks ei kiirustanud vastuaktsioonidega enne, kui asjaolud olid enam-vähem täpselt teada.

Teiseks ei tohi hakata endale tuhka pähe raputama, stiilis: ise oleme (variant: ise nad on) süüdi, sekkusime võõrastesse asjadesse (variant: torkisid herilasepesa). Rääkimata sellest, et tegemist on faktoloogilise valega, on selline hoiak väga halb ka psühholoogiliselt: antud sündmustes ei ole me kuidagi süüdi, nagu pole ka süüdi Pariisi kontserdi- või jalgpallimatši külastajad. Kui juba minna ajaloo sügavusse, siis põhiline asi, mida radikaalne islam ei saa andestada, ei ole sekkumine Süürias või Iraagis, vaid ristiretked (kas selle loogika järgi peaksid eestlased korraldama Saksamaal "õigustatud terrorirünnakuid"?). Islamistid nõuavad tagasi oma maid, mille hulka ei kuulu üksnes Iisrael, vaid ka suur osa Balkanimaadest ja Al-Andalus (selle all mõistetakse mitte Andaluusiat, vaid kogu Ibeeria poolsaart). Ajalooliste arvete arutamine oleks Pariisi terroriaktide kontekstis täiesti sobimatu.

Paari asja eest tahaks veel hoiatada. Esiteks, islamofoobia eest. Moslemid on selle terroriakti ühed ohvrid. Rõhuv enamik moslemeid on tõepoolest rahuarmastavad ja väärikad inimesed. Neid ei tohi solvata ega tõrjuda. Marginaliseeritud islamikogukond on potentsiaalne pinnas radikaalidele. Üldse tahaks tuletada meelde, et suurem osa islamistide ohvreid on moslemid ise ning Euroopa Liidus, mis on ilmalik moodustis, peavad tundma kõikide religioonide ja etniliste gruppide esindajad end võrdselt turvaliselt. Ja praegu on just moslemid haavatuim grupp. 

Moslemeid on maailmas üle miljardi, radikaale ja terroriste on nende hulgas tühine promill. Islami ja terrorismiga on aga oluline probleem. Nimelt, islam on totaalne religioon (NB! mitte totalitaarne! ma pean silmas, et islam ei ole üksnes usk, vaid ka juriidiline, sotsiaalne, dietaarne jne süsteem, kuhu kuulub kõik alates sellest, kuidas on kombekas riides käia ja lõpetades nt ka muusika kirjutamise reeglite ja luuletuste värsimõõtudega), kuid sellel ei ole keskust (eriti puudutab see sunni moslemeid, kes moodustavad absoluutse enamuse). Üks või teine vaimulik võib terrorismi hukka mõista, kuid nad leiavad alati endale vaimse juhi mingi šeigi, imaami või mulla näol -- kui ühed ütlevad, et õige islam on rahuarmastav, ütlevad teised, et just rahu tagamiseks on vaja uskmatud elimineerida. Mida aga ülemaailmne moslemikogukond (umma) on seoses terrorismiga tegemata jätnud, on autoriteetse fatwa väljakuulutamine. Tõsi, India moslemiliidrid kuulutasid välja fatwa ISISe vastu, kuid selle autoriteet Iraagis, Süürias ja Euroopas pesitsevatele terroristidele on nullilähedane. On aga märkimisväärne, et vaikivad kaks autoriteetseimat sunni moslemi vaimukeskust: Al-Azhari Ülikool Kairos (tuntud ka moslemivennaskonna alma materina) ja Medina Islamiülikool. Sealt on tulnud pigem segaseid sõnumid, mida võiks tõlgendada hoopis terrori toetusena. Ma arvan, et nende vaimsete keskuste autoriteetse arvamuse väljaütlemine oleks kogu islamikogukonna huvides.

UPD. Nagu öeldakse, peamine läks meelest ära. Terrori eesmärk on külvata hirmu. Kuid meil pole mingit põhjust terroristidega kaasa minna ja tõepoolest hakata neid kartma. Las kardavad ise!

Piirilepingust, Tartu Rahust ja okupatsiooni kahjunõuetest

Piirileping Venemaaga on Eestile vajalik ja kasulik. Kõik muud arvamused tulenevad minu veendumuse kohaselt kas ebakompetentsusest või lausa eestivaenulikkusest, -- nii mõnigi kord transleeritakse otse Venemaa kõige eestivastasemate ringkondade seisukohta, et niikaua kui Eestil puudub piirileping, pole Eesti "päris riik". Ja just seda nad ei taha lubada. Muidugi on Eesti päris riik ka ilma Suur-Venemaa šovinistide loata, aga piirileping teatud määral tugevdab meie julgeolekut. Tõsi küll, väga vähesel määral, kuna meie lepingupartneril on omapärased arusaamad rahvusvahelisest õigusest (nimelt et siseriiklikud regulatsioonid on rahvusvahelistest lepingutest tähtsamad, aga siseriiklikut seadusandlust võib muuta päevapealt, nagu see juhtus Krimmi annekteerimisel). Ning kui neil on vaja, siis rikuvad ka kehtivaid lepinguid üldse ilma mingisuguse juriidilise põhjenduseta.


Teine küsimus aga on, kuidas ja mis tingimustel piirilepingu ratifitseerimise protsess läbi viiakse. Selles osas on mul karvane tunne, et Eesti kavatseb uuesti samale rehale astuda, nõustudes Venemaa tingimustega, et ratifitseerimise protsess peab toimuma paralleelselt. Riigikogu on juba korra piirilepingut ratifitseerinud, kuid Venemaa (loe: Putin) mitte üksnes jättis selle ratifitseerimata, vaid võttis oma allkirja tagasi. Isegi kui praegu parlamendid lepingu samaaegselt ratifitseerivad, sõltub Vene poolel see mitte niivõrd duumast ja ülemkojast, kuivõrd ühe inimese suvast. Ja see inimene on korduvalt oma suva üles näidanud. Nii et Eesti võib jälle jääda lolli olukorda. Minu meelest peaks seekord talitama nõnda, et Eesti alustab ratifitseerimisprotsessi siis, kui Vene pool on selle juba lõpetanud.

Samas tahan klaarida ühe arusaamatuse, mis on Vene propaganda mõjul paraku levinud ka Eestis. Nimelt et Vene pool võttis allkirja tagasi, kuna Riigikogu lisas lepingule omapoolse preambuli. See on kas arusaamatus või otsene vale. Piirileping on rahvusvaheline leping ja Eesti Riigikogu ei saa seal omapoolselt midagi muuta või sinna midagi lisada. Preambul lisati mitte piirilepingule, vaid eelnõule, mis saatis piirilepingu (loomulikult muutmata kujul) ratifitseerimisele. Seega oli tegemist puht siseriikliku dokumendiga, mis ei lisanud piirilepingule midagi ega võtnud sealt ka midagi ära. Mis aga puudutab allkirja tagasivõtmisest, siis juba ratifitseerimise käigus tulid Moskvast negatiivsed indikatsioonid. Riigikogu külastasid Riigiduuma välissuhete komisjoni liikmed ning kohtumisel Riigikogu väliskomisjoni liikmetega (milles osalesin ka mina) teatas delegatsiooni juht Kossatšov, et Venemaa jälgib tähelepanelikult ratifitseerimisprotsessi ja palju sõltub sellest, kas Riigikogu positiivne otsus tuleb ühehäälne või mitte. Samas teadis ta väga hästi, et Isamaaliidu fraktsioon hääletab vastu. Seega poleks preambulit, oleks leitud uus põhjus. Igal juhul Venemaa välispoliitika ei takerdu tavaliselt vaid protokolliliste peensuste taha.
Eestile on piirilepingut vaja, kuid praeguses poliitilises olukorras vajab seda ka Venemaa. Mitte üleliia, kuid siiski. Igal juhul ei tohi me piirilepingule tuua ohvriks oma põhimõtteid, maha vaikida Eesti okupatsiooni ja sellega kaasnenud inimlikku, moraalset ja materiaalset kahju. On väidetud, ja seda paraku ka ministrite tasemel, et kui me nüüd taaskäivitasime piirilepingu ratifitseerimisprotsessi, ei tohi Vene poolt ärritada ebameeldivate meeldetuletustega. Ma arvan, et mitte üksnes tohime, vaid nimelt peame, ja asi pole ärritamises, vaid pidevas mäletamises.

Nagu kokku lepiti, käsitleb piirileping vaid piiriga seotud problemaatikat ning üsna keerulise poliitilis-juriidilise ekvilibristika abil on püütud seletada, et tegemist ei ole Tartu Rahust loobumisega. Tartu Rahuga on aga kummalised lood. Tegemist on rahvusvahelise dokumendiga, kuid paraku opereeritakse Eesti poliitikas sellega vaid siseriiklikult. Mis puudutab välispoliitikat, siis Venemaa (konkreetselt välisminister Jevgeni Primakovi) nõudmise peale eemaldas 1995. aastal tolleaegne Eesti välisminister Siim Kallas selle mainimise piirilepingust. Kuid seda aktiivsemalt hakati seda kasutama sisepoliitilises võitluses, mis jällegi minu meelest on täiesti otstarbetu.

Mis aga puudutab kolme Balti riigi justiitsministrite allkirjastatud okupatsiooni kahjunõuete memorandumit, siis ehkki initsiaatoriks oli Läti pool, on just Eesti kontekstis see eriti asjakohane. Me kirjutame pragmaatilistel kaalutlustel alla piirilepingu Venemaaga, kuid samas anname selge indikatsiooni, et aegumatud kuriteod on tõepoolest aegumatud. Seda ei ole vaja vaid meile, aga näiteks ka Gruusiale ja Ukrainale. Ka nende puhul püüab Venemaa lähtuda loogikast "kes vana asja mäletab" jne. Samas aga kui vaja, siis tuletatakse meelde täiesti meelevaldseid asju, nagu see, et vürst Vladimir võttis ristimise vastu Krimmis või et venelaste salk aitas Bütsantsi basileusel sõdida praeguse Süüria territooriumil. Seega kui vaja, siis "kõik on meie!"

Riigikogu ja alkohol

Pean tunnistama, et olin tõsiselt solvunud, kui lugesin Evelin Ilvese avaldust, et kuna Riigikogu puhvetis on müügil alkohol, langetatakse meie riigile olulisi otsuseid osaliselt või ka täielikult alkoholijoobes. Olin solvunud mitte niivõrd iseenda pärast, ehkki ma pole kordagi töö ajal (ka Riigikogus) alkoholi tarbinud. Ma ei ole täiskarsklane, kuid minuga samas koosseisus oli Riigikogus mitu inimest, kes seda olid. Veel olulisem on aga see, et ühtegi otsust Riigikogus ei võeta ega ole võetud vastu alkoholi mõjul. Vaid see, kelle informatsioon Riigikogu töö kohta piirdub sotsiaalmeediaga, võib vastupidi arvata.

Siiski, tuletades nüüd enda tolleaegseid meeleolusid meelde, pean tunnistama, et nii mõnigi kord olin tõsiselt häiritud sellest, et mõni üksik saadik alustas juba hommikut sellega, et võttis paar õlut. Ning päeva jooksul võtab veel pealegi. Veelgi enam, mõni napsukangelane tuli isegi Riigikogu kõnetooli. Mulle tundus see tülgastav.

Kuid olen konstruktiivne inimene ja ka siis mõtlesin mitte keeldude ja karistuste peale, vaid kuidas seda probleemi valutult lahendada. Nüüd vist on sobiv hetk mu lahendus avalikustada. Arvan, et on ebaõiglane, et autot ei saa juhtida isegi väga väikese promilliga, aga riiki saab. Ning minu meelest võiks lahendus olla üsna lihtne. Innovatiivsetes automudelites on sisseehitatud alkomeeter (seda võib paigutada ka vanadesse mudelitesse, mõned GPS-süsteemid on ühendatud alkomeetriga). Kui alkomeeter reageerib hingeõhule, siis mootor ei käivitu, juhul kui see juhtub sõidu ajal, sureb auto välja (olen Inglismaal ise sõitnud bussiga, kus alkomeeter peatas sõidu, küll mitte juhi joobe pärast, vaid tema ebakindla juhtimisstiili tõttu -- mootori taaskäivitamiseks pidi ta puhuma).

Ei peaks pakkuma tehnilisi raskusi Riigikogu mikrofoni ja iga saadiku kohamikrofoni ühendamine samuti alkomeetriga. See tagasihoidlik meede välistaks purjuspäi sõnavõtmise. Kuid võib minna veelgi radikaalsemaks: kohaloleku kontrolli ajal registreeritakse mitte üksnes oma kaart, vaid ka puhutakse. See välistaks purjuspäi hääletamise.

Ma olen veendunud, et keeldude ja karistamistega on Riigikogus ja ühiskonnas üldse alkoholismiga võidelda mõttetu -- korjad ära alkoholi puhvetist, toovad sindrid kaasa ja panevad oma tubadesse. Asjale tuleb läheneda konstruktiivselt ja innovatiivselt: Eesti on kuulus oma e-riigi poolest, võiks nüüd alustada ka e-karsklusega.

Et see rakendus võimalikult odavalt ja valutult ellu viidaks, loobun oma idee patenteerimisest.

Nädala killud

1. Po ponjatijam
See väljend pärineb vene kriminaalsest argoost. Sõnasõnalises tõlkes on see 'mõistete järgi', kuid tegelikult tähendab see 'targalt'. St on olemas küll ametlikud seadused, kuid elada tuleb mitte nende järgi, vaid targalt, po ponjatijam. Venemaal on see mentaalsus imbunud ka võimustruktuuridesse ning osutunud tervele ühiskonnale mingis mõttes vastuvõetavaks. Põhjus on selles, et ka vene kõrgkultuuris on seadusel madal staatus. Üks asi on külm, formaalne seadus, teine õiglus, millel on reaalne väärtus. Ning see õiglus hakkaski resoneeruma kriminaalide mõistetega.
Raamatute pealkirjad: Seadus, Põhiseadus, Mõisted © Copyright: Аркадий Абрамов, 2011 Olen alati arvanud, et Eesti kuulub lääne kultuuri sfääri sellele omase õigusriigi ideaaliga. Dura lex, sed lex. Seadused on täitmiseks, kui on vaja, neid muudetakse, aga sedagi tehakse seaduslikul moel.

Möödunud nädalal teatas Riigikogu liige Artur Talvik, et rikkus sihilikult valimisseadust:

"Tegemist on välireklaami keeluga ja valimiskampaania ajal ma jätsin oma autole kleepsud peale välikeelu ajaks. Aga eesmärk oligi, et see läheks kohtusse ja see ei olnud n-ö kohukese juhtum, vaid reaalselt soovisimegi selle kohtusse jõudmist, et see ebavõrdsus kaotataks,"

Miks ta seda tegi? Tema enda väite järgi võitleb ta sellisel moel väikeerakondade õiguste eest, kuna kehtiv seadus on nende suhtes ebaõiglane. Ne po ponjatijam.

Miks see jutt ei ole üksnes küüniline, vaid ka ebausutav? Kaks põhjust, idealistlik ja pragmaatiline. Oleks asi idees, deklareerinuks Talvik seda avalikult juba enne valimisi (umbes: "See on ebaõiglane seadus, astun sellele vastu"), kuid midagi sellist kuulda polnud.  Riigikokku valituna aga oleks ta pidanud esinema vastava seadusandliku initsiatiiviga, kuid ka sellest pole midagi kuulda. Ta kasutas välireklaami vargsi ja jäi politseile vahele. Võib arvata, et põhjus on hoopis pragmaatiline ja Talvik ise ka sõnastas selle:

"Tegelikult on need välireklaamid ja autodele kleepimine üks tõhusamaid ja odavaimaid viise ennast n-ö tähelepandavaks teha."

2. Armastatud president

Möödunud nädalal (koolivaheaeg) istusin lastelastega ühes Tallinna kohvikus. Kõrvallauas istusid kaks abielupaari, turistid (?) Venemaalt ja nende eestlastest võõrustajad. Jutt käis loomulikult vene keeles. Eestlased rääkisid seda aktsendiga, kuid korrektselt. Üldiselt ma võõraid jutte pealt ei kuula, pealegi vanal inimesel pole kõrvakuulmine enam see. Kuid kõrvallaua vestlus oli nii entusiastlik ja valjuhäälne, et seda oli raske mitte tähele panna. Ma ei tea, millest see algas, aga mu tähelepanu äratas see, kuidas külalised entusiastlikult ja siiralt kiitsid oma presidenti. Võõrustajad olid nendega ilmselt päri ja samuti entusiastlikult, kuid korrigeeritult põhjamaise temperamendiga sõimasid meie oma. Ja sellega olid ka külalised nõus. Milline idülliline rahvaste sõprus! Ja siis veel räägitakse, et eestlased ja venelased ei leia kunagi ühist keelt. Millegipärast tundsin aga ennast halvasti. Lausa häbi oli.

Pagulastest, ja mitte ainult

Nad tulevad lakkamatu voona, läbides sadu ja sadu kilomeetreid, läbides kõrbeid, metsi ja pori. Nad on kurnatud, kuid sihikindlad. Nad lähevad sinna, kuhu juhatab neid mingi jõud, kui teel on ületamatu takistus, muudavad nad suunda, nagu jõgi, mis jõuab kaljuni. Takistused neid ei peata, nad otsivad uut võimalust, valivad uue tee. Ungari piir läks kinni, keeratakse Horvaatia poole.
Hämmelduses Euroopa vaatab neid nõutul pilgul. Kes need on? Ohvrid ja hädalised, kes vajavad kaastunnet ja abi, või hoopis halastamatud vallutajad, kes tahavad allutada meid oma barbaarsetele kommetele? Vastust pole. Õigemini, vastuseid on nii palju ja neid esitatakse nii emotsionaalselt ja valjuhäälselt, et nad summutavad iseennast ära.

Üht asja võib väita kindlalt: Euroopa ei olnud selleks valmis. Ei majanduslikult, ei intellektuaalselt, ei moraalselt ega emotsionaalselt. Euroopa Liit ebaõnnestus, näidates järjekordselt oma paindumatust. Mis mind sugugi ei rõõmusta. Kuid veel rohkem kurvastab mind see, et samu etteheiteid olen sunnitud esitama ka Eesti riigile, mida ometi ei tohiks kammitseda ülemäärane bürokraatia. See, et ma olen juba mitu aastat (st enne kriisi ägenemist) erinevatel kohtumistel rääkinud, et pagulaste probleem on ka Eesti mure, mind kuidagi ei lohuta. Eesti riik ja, mis veel olulisem, Eesti ühiskond ei ole pagulaste vastuvõtmiseks valmis. Valitsusele esitatud poolsalajane raport pagulastega seotud ohtudest on leebelt öeldes naiivne. Kogu lähenemine on vale: lähtutakse sellest, et tegemist on singulaarse probleemiga, mis võib küll tekitada teatud raskusi ja pingeid, kuid ajapikku nad vähenevad. Minu hinnang on vastupidine: mainitud raskused on vaid algus. Nende lahendamine toob aga endaga paratamatult kaasa uusi probleeme. See on nagu tuha mahapuhumine tordilt: mida rohkem sa puhud, seda rohkem seda laiali ajad.

Pagulased pole veel kohalegi jõudnud, kui Eesti ühiskonna niigi habras sidusus hakkas ohtlikult mõranema. Pärast Breiviku veretööd julgesid vaid üksikud väga anonüümsed kommentaatorid tema teo heaks kiita. Trollhätteni mõrvatöö puhul aga ilmutab suurem hulk kommentaatoreid nii Delfis kui Postimehes mõistvat ja koguni heakskiitvat suhtumist, seda veel tingimustes, kus kõige krõbedamad kommentaarid kustutatakse. Igal juhul pagulased (moslemid) ise süüdi! Kui eile see uudis tuli ilma üksikasjadeta, siis osa kommentaatoreid teadis aga huvitaval kombel juba kindlalt, et mõrtsukas on moslem. Lase veel sellised riiki sisse. Kui aga hiljem selgus, et tegu on puhtaverelise rootslasega, kelle vaated olid pehmelt öeldes väga rahvuslikud, siis muutus hinnang teole diametraalselt, aga süüdlasteks jäid ikkagi moslemid. Mis mind kõige rohkem kurvastas, on see, et paljud kommentaarid ei olnud tavalise trollimise stiilis: voh, kõva mees, tahaks ka jne, vaid põhjalikud, kaalutletud ja kained arutlused.

Mul oli raske lugeda järgmist teksti, kuid ma arvan, et seda Delfi kommentaari peaks lugema igaüks:

DELFI 23.10.2015 10:12
Ma ei saanud aru Breiviku teost ja eile ei saanud aru ka selle noormehe teost  

   Aga täna turgatas mulle pähe, et see on sõnum sisserändajatele. Et riik võib küll teha hea näo ja Teid siia kutsuda, aga Te peate arvestama võimalusega, et põliselanikud ei salli Teid ja Te võite seetõttu oma elust ilma jääda. Ja just seepärast on ka valitud ohvriteks lapsed. Tapaks ta üks või kaks täiskasvanut, ei ületaks see uudiskünnist. Aga kui tappa lapsi, siis võib-olla hakkab mõni lapsevanem mõtlema, et järsku ei viiks oma lapsi sellisele maale.
    Ükskord prahvatab vimm, mis koguneb salaja!
    Ja kuna keegi rahvast kuulda ei võta, siis ei jäägi üle muud, kui äärmuslikud abinõud.
   Ja kui ma oleks rootslane, siis mul oleks häbi, et Rootsi on PISA testis 38. Ja kahjuks poliitkorrektsus ei luba teha Pisa testi kahel alusel: rootslastele üks ja sisserännanutele teine.
    Kui neid teise kultuuritaustaga inimesi on vähe, siis ei ole probleemi. Kui neid on palju, siis hakkavad põliselanikud ennast halvasti tundma. Ja kui põliselanikud ennast halvasti tunnevad, siis tunnevad tegelikult kõik ennast halvasti.

Muidugi ei ole see kogu Eesti ühiskond, kuid see killuke peegeldab väga olulist osa praeguse Eesti ühiskonna meeleoludest. Tahaksin, et lugeja vaataks sellesse kui peeglisse. See kommentaar ei ole isegi vihakõne, vaid normaalne, arukas Eesti inimene arutab rahulikult, et tõepoolest tuleb inimesi tappa ja tappa nimelt lapsi. Ning see kõik toimub juba siis, kui pagulased pole siia veel jõudnudki.

Palun mind õigesti mõista: ma ei taha kedagi hukka mõista, k.a ülalmainitud postituse autorit. Ma olen peaaegu kindel, et aasta tagasi oleks ta ise sellisest postitusest olnud tõsiselt häiritud ning poleks uskunud, et selle autor on tema. Paraku aga istub kõigis meis monstrum. Kas me päästame ta lahti või hoiame vaos, on kultuuri, distsipliini, aga ka ühiskondliku atmosfääri küsimus. Ja meie ühiskonna atmosfäär ei ole hea ning karta on, et see halveneb veelgi. Minu meelest on tasakaal ühiskonna ja riigi vahel kui mitte päris rikutud, siis kõvasti kreenis.

Üks nüüdisaegse riigiteooria rajajaid Thomas Hobbes kirjutas 1651. aastal oma kuulsa teose "Leviaatan". Et vähendada vägivalda ja pingeid ühiskonnas, delegeerib ühiskond jõu kasutamise riigile, st kui mulle naaber teeb liiga, siis ei lähe ma ise temaga arveid klaarima, vaid pöördun karistusorganite poole. See, mis delegeeritakse riigile, on ühiskonna range kontrolli all. See on riigivõim, politsei, kohus, sõjavägi. Riik omalt poolt on kohustatud kaitsma kodanikke nii välisvaenlaste eest kui ka siseriiklikes kataklüsmides, kuritegude korral jne. Ideaalis on kodanikud lahked ja üksteise suhtes sõbralikud, aga see, mis on tõeline monstrum, on riik, Leviaatan.
Ma arvan, et suur osa pingeid tuleneb praegu sellest, et nii EL tervikuna kui ka Eesti selle osana on kaotanud orientatsiooni. Kodanikud, vähemalt teatud osa neist, tunnetavad, et riik neid ei kaitse, ja siis näib neile, et nad peavad selle funktsiooni võtma enda kätte.

Tundub, et ma räägin teemast mööda. Lubatud on rääkida pagulastest, aga räägin hoopis eestlastest. Siiski on need asjad seotud ning nagu ma juba ükskord kirjutasin, kõige suuremad pagulaste vastuvõtmise entusiastid lähtuvad samadest stereotüüpidest, mis pagulasvastased. Kogu ELi pagulaste ümberasustamise programm rikub jämedalt inimõigusi ja ennekõike nimelt pagulaste õigusi. Neid suunatakse nagu vange (et mitte öelda, nagu loomakarja) erinevatesse riikidesse, arvestamata mitte üksnes kohalike elanike soove, vaid ka pagulaste enda soove. Ning millegipärast nimetatakse seda solidaarsuseks.

Mida nüüd teha? Siiamaani on meie valitsus, mis üldjuhul hoiab migratsiooni osas mõistlikku konservatiivset joont, tegutsenud kahes suunas: esiteks üritanud kvoote vähendada, teiseks olles valmis võtma ennekõike neid sisserändajaid, kes on meie ühiskonnale (loe: tööturule) vajalikud. Ma ei taha öelda, et see on täiesti vale, kuid siiski pole see ka õige. Minu sügava veendumuse kohaselt tohib valida vaid nende hulgast, kes on ise tõsiselt motiveeritud Eestis elama. St austust siinse ühiskonna, keele ja kultuuri vastu, kes ise soovivad Eestile anda, aga mitte ainult saada ning ei vaata Eestit lihtsalt kui järjekordset vaheetappi oma pikal rännuteel.

al-Asadi salapärasest "visiidist"

Süüria presidendi al-Asadi Moskvasse lend ja kohtumine Putiniga toimus saladuskatte all. Sellest informeeriti alles pärast seda, kui al-Asad jõudis tagasi Damaskusesse. Venemaa blogijad (ja see informatsioon jõudis ka Eesti meediasse) selgitasid välja, et lendas ta mitte oma lennukiga, vaid spetsiaalselt Moskvast saadetuga, mis maandus mitte tsiviil-, vaid sõjalennuväljal, kusjuures suure osa lennust Süüriasse sooritas ta väljalülitatud kutsungiga ning ei lennanud otseteed, kuna Türgi õhuruum on Vene lennukitele suletud, vaid läbi Iraani, mille suhted Moskvaga on viimasel ajal järsult intensiivistunud.

On spekuleeritud teemal, kas al-Asad lendas Moskvasse vabatahtlikult või oli see ettepanek, millest ta ei saanud keelduda. Paralleele on toodud Ramzan Kadõrovi toomisega Moskvasse pärast atentaati Ahmat Kadõrvile -- noormees ei jõudnud endale püksegi jalga tõmmata, tuli Kremlisse dressides. Allikas: TASS / Barcroft Media Mis on sellel pildil valesti? Fotol on: Venemaa president Putin, välisminister Lavrov, kaitseminister Šoigu, protokollija; Süüria delegatsiooni esindab üksainus inimene: president al-Asad. Isegi tõlki ei lastud tal kaasa võtta, võõrustajapool kindlustab tõlke (Putini seljataga kükitav noormees).

Venemaa diplomaatilises argoos on riigipeade külaskäigud kas ametlikud visiidid, töövisiidid, mitteametlikud visiidid või lühiajalised töövisiidid. Mis puudutab Al-Asadi kohtumist Putiniga, siis selle kohta on ametlikus teadaandes vaid "külastas". Võib-olla täpsem oleks kirjutada "kutsuti vaibale"?

Vihakõnest, süütuse presumptsioonist, ECRIst ja EKREst

Pühapäeviti ma tavaliselt lehti ei loe ega vaata internetti enne õhtut. Käin kirikus, lastelastega kohvikus, mõtlen ilusast ja igavikulisest. Täna aga oli juba hommikust saadik telefon punane ja pidin ennast kurssi viima. Pärastlõuna mööduski vihakõnede ja kontravihakõnede saatel.

Kõigepealt rõõmustas ECRI teatega, et paljud Eesti poliitikategelased tegelevad rassistliku ja homofoobse vihakõnega. Vürtsi lisas ka Delfi ise, liigitades hr Varro Vooglaiu poliitikuks, milleks võib teda pidada ainult seda terminit väga laias laastus tõlgendades. Teiste seas said kõvasti sugeda kaks haridusministrit: endine (Tõnis Lukas) ja praegune (Jürgen Ligi), esimene homofoobia, teine rassismi eest. Mõlemal juhul on süüdistused ülepingutatud. Raportile reageeris justiitsminister Urmas Reinsalu, teatades, et vaidlustab selle ametlike kanalite kaudu, ning lisas omalt poolt emotsionaalse kommentaari, et poleks kunagi arvanud, et hakkab Jürgen Ligit kaitsma.

Kuid Urmas Reinsalu ei ole üksnes ründe-, vaid ka kaitsepositsioonis, kuna "selgus", et ta ise peab vihakõnesid, küll mitte homo- ega kseno-, vaid hoopis savisaarefoobseid. Tõsi küll, sellist pügalat veel Euroopa inimõiguste konventsioonis pole, kuid töö selle tekitamiseks käib.

Eilses artiklis esitas Reinsalu tugevaid süüdistusi ametist tagandatud Tallinna linnapea Edgar Savisaare vastu. Kirjutis on üsna krõbe, kuid minu tagasihoidliku arvamuse järgi faktitruu. Samuti jagan selles sisalduvaid poliitilisi seisukohti. Omalt poolt tahan lisada vaid nii palju, et Keskerakonna probleem ei seisne üksnes Savisaares ja tema Moskva sõprades. Terve see erakond on seotud Venemaa võimuladvikuga koostöölepingu kaudu. Nad võivad vassida nii palju kui tahavad stiilis, et tegelikult on see puhas formaalsus ja reaalselt ei toimi, kuid nende teod kõnelevad iseenda eest. Rõhutan veel kord, asi pole Savisaares. Valisime Europarlamenti pr. Yana Toomi, kes ajab seal moskvameelset ja eestivastast asja, Kesknädal ja Tallinna TV on vaid kergelt maskeeritult putinismi ruuporid jne, näiteid võiks tuua ohtrasti. Need on valusad tõed Keskerakonna kohta, ent paraku nii mõnigi praeguse valitsuse oponent pigistab nende suhtes silma kinni.
Mis puudutab süütuse presumptsiooni, siis siin on Keskerakonna ja EKRE toetusgrupp internetis suutnud luua suure segaduse. Nende loogikat võiks mõista, nagu ei tohiks varast nimetada vargaks enne, kui ta on kohtus süüdi mõistetud. Näiteks kui ma näen, et mul varastatakse jalgratast, pole mul õigust karjuda: püüdke varas kinni, sest ta ei ole veel kohtus süüdi mõistetud. Peaksin ootama, kuni vastavad toimingud on lõpule viidud. Kui ma seda ei tee, olen ise süüalune, vihakõneleja. See on arusaamatus. Ma ei räägi juba sellest, et kui varast ei tohi nimetada vargaks, siis selle vildaka loogika järgi ei tohiks ju vargaks nimetajat vihakõnelejaks sildistada samuti ilma kohtuotsuseta. Mis aga toimub sellel teemal Eesti internetis, on päris naljakas või halenaljakas. Süüdistused vihakõnes käivad vastamisi: oled vihakõneleja! -- ise oled!

Reinsalu artikli kontekstis tuleb selgelt eristada juriidilisi ja poliitilisi hinnanguid. Siinkohal on paslik tsiteerida Vikipeediat, mis võtab kokku Põhiseaduse normi: "Süütuse presumptsioon on piiratud kriminaalmenetlusega." Reinsalu aga kirjutas Savisaarest kui poliitik poliitikust, mitte kui prokurör ega politseinik, kes viib läbi juurdlust. Sellised asjad pole mitte üksnes lubatud, vaid enesestmõistetavad. Pealegi tuleb meelde tuletada, et poliitikategelaste puhul on nii õigus privaatsusele kui süütuse presumptsioon teatud mõttes limiteeritud, nt ajakirjandusel on õigus esitada kahtlusi. Pealegi antud juhul on kahtlused vägagi põhjendatud, süüteo tunnused on osaliselt avalikustatud. Kanavaras tabati teolt, läbiotsimisel selgus, et tal on kodus kõik tumbotškad kanamune täis, mida ta olevat seaduslikult (toidu)pangast välja võtnud. Ja see on vaid väike osa nendest tegudest. "Kolmandik sulas", mis olevat ametlikult saadud Andrei Pervozvannõi fondist, ei saa olla ametlik juba sel põhjusel, et fondi ametlikus projektide nimekirjas seda pole (vrd.).

Meil on sõnavabadus ja olen seda alati kaitsnud. Mul on palju, mida ette heita EKREle, kuid mingil juhul ei soovi ma, et neil suud suletaks. See muuseas näitaks, et ratsionaalseid argumente nende vastu pole. Aga see pole tõsi.