Helis ja pildis

Minult on küsitud, miks minu blogipostitused ja teleesinemised (silmas on peetud ennekõike "Pealtnägijat", aga ka "Pagulasi") väljendavad erinevaid seisukohti. Nimelt blogis olen mõistlik inimene, aga teles mitte.

Kõigepealt tahan kinnitada, et ma vastutan iga oma sõna eest nii kirjas kui ka pildis. Sõnumid on aga osaliselt erinevad seetõttu, et saadetel on autor, kes valib minu jutust talle sobivad fragmendid ning teda ei saa selles süüdistada. Kui ma intervjuus räägin nagu postituseski: ühelt poolt nii, teiselt poolt naa, siis teleformaadis võib see tunduda kuiv ja igav ning jääbki üksnes naa. Selles mõttes on paremad otsesaated, aga ka seal ei ole minu kõnevoog päris vaba, kuna on suunatud saatejuhi küsimustega ja tema poolt dikteeritud tempoga. Seega on minu blogis väljendatud seisukohad muidugi autentsemad. Pealegi võib intervjuus keel vääratada, nii et ma ise seda ei märka, kirjalikus tekstis saan aga loomulikult vigu parandada. Nii näiteks võis "Pagulastest" jääda mulje, nagu oleksin öelnud, et kristlaste hulgas on terroriste vaat et rohkem kui moslemite hulgas. Mis on muidugi täielik jama. Mõte oli hoopis teine: et kui me võtame terroristide osakaalu nt baskide või isegi iirlaste hulgas, siis tuleb see promill suurem kui araablaste puhul. Ja see on tõesti nii, kusjuures nii baskid kui eriti iirlased on üsna religioossed kristlased. On kindlasti ka teisi vääratusi, aga tegijal juhtub.