Merilin Taimre's Blog, page 8

Naised pastaga peenemaks!

Lõpuks on kätte jõudnud päev, mil väljas süües, ei pea enam oma vööümbermõõdu pärast pead vaevama. Ja salatid võid peast visata (mida mina muidugi ei tee, sest salatifänn olen much)! Kuidas restoranis süümepiinadeta pastat nautida ja sealjuures kaalust alla võtta? Ning mis on see salapärane koht, kus kord kuus saab seda kõike teha oma parimate sõbrannade seltsis, nägusa õhtujuhi loba ja live muusika saatel ning lahkudes antakse kaasa veel kinkekott hea ja paremaga?

 

Meil on alati valik

Inimesed, kes ütlevad, et väljas süües pole võimalik tervislikult toituda, on väga kitsa silmaringiga. Siin loeb ainult üks reegel: lükka piire nii kaugele, kuni sa nendesse mahud! Nii olen mina teinud nii kaua kui mäletada oskan. Põhilisi viise, kuidas ma piire ületan:

Palun riisi/kartuli asemel rohkem värsket salatit
Palun kaste kõrvale
Palun kasutada minimaalselt õli
Palun lisada vähem juustu
Palun koore asemel kasutada (mandli)piima
Palun suhkrut mitte lisada
Ja nii edasi ja nii edasi

Sellised pisimuudatused mõjutavad meie kehakaalu ja tervist pikema aja vältel oluliselt! Eriti juhul, kui oled tihe restoranide külastaja nagu mina.

Foto – Marek Metslaid

Muidugi ei tasu selliste erisoovidega pöörduda ühtegi kiirtoidurestorani, kus vaadatakse, et hull on puhta ära eksinud. Selliseid võimalusi pakuvad eelkõige söögikohad, mis valmistavad su toidu täielikult koha peal. Eriti hea, on seda võimalust ära kasutada restoranis, kus teenindaja ei mattu su erisoovide alla, vaid saadki need otse kokale esitada, et vältida vahelülisid ehk ühe sõnaga arusaamatusi. Ja sellise restoranina kargabki pähe ainult üks – Vapiano!

 

Tervislikum Vapiano

Vapiano pole enam see itaaliapärane restoran, kus võib end valgest nisust tsöliaakiasse süüa. Aina rohkem ja rohkem leidub neil menüüs tervislikke valikuid – olgu selleks täistera, salati või vegani variant. Olen unistanud päevast, mil täisterapasta oleks kättesaadav! Mõtlete küll, et ma ju ei söö pastat. See pole päris tõsi. Olen olnud alati tatrapasta, sojaoapasta, täisterapasta ja suvikõrvitsanuudlite fänn. Valge nisu on see, millest ma ikka hoidun. Aga pasta? See on ilmselgelt taevalik.

Foto – Roomet Poom

Ja mul ongi rõõm jagada oma tervisehuvilistega suurt uudist, et Vapianos leiab nüüd pastasordi valikust ka suudlid ehk suvikõrvitsanuudlid, täistera fusilli ja täistera spaghetti. See andis mulle lükke tellida esmakordselt sealt ka pastasid. Ma ei suuda ära kiita nende taevalikku CREMA DI AVOCADO´t (vegan), mis on ühtlasid ka “Vapiano soovitab” märgistusega. See on tõesti parim TERVISLIK pasta, mis ma kunagi söönud olen. Mis selle nii heaks teeb? Kreemjas avokaadokaste, mitte tavapärane koore-, juustu- või tomatikaste. Mina sõin seda suudlitega ja lisandiks võtsin hiidkrevette. Molto bene!

Foto – Roomet Poom

Lisaks pastadele on neil ilmselgelt megalai valik salateid. Ja mis eriti äge? Sa saad ise valida, kas soovid valgulisandiks tofut, kana, krevette, lõhe, itaalia vorsti või veiseliha. Lisaks küsib kokk alati, kas soovid tšllit, küüslauku jms. Ja see ongi Vapiano võlu. Ma saan ära jätta ükskõik mis komponendi nagu näiteks nende uue sügisese veganisalati INSALATA DI ZUCCA puhul, palun ma salatit alati ilma krutoonideta ja vähese kastmega. See salat võiks neil minna põhimenüüsse, sest tegemist on üli kerge, tervisliku ning samas nii maitsepuhta elamusega.

Foto – Merilin Taimre

Veel ei saa ma jätta mainimata nende kaht hitt-toodet minu jaoks: DELIZIOSA ja QUINOA. DELIZIOSA on rukola, beebispinati, värske mündi ja röstitud peediga kitsejuustusalat (jepp, ikka veel obsessed kitsejuustust), mis on minu kõige enam tellitud toit Vapianos. Lisandiks võtan alati kas krevette või lõhe, kuid see on täiuslik ka nendeta. Teine väga üllatav veganisalat, mis on võitnud kõigi südame, kellel seda tellida olen soovitanud, on QUINOA. Selles peitub roheline ja punane kinoa, värske rukola, kikerherned, grillitud köögiviljad koos hummusega. Lihtsalt ülimalt kõhtutäitev, tervislik ja maitseküllane. Kes otsib lisavalku, siis jällegi sobib sinna peale tofu, lõhe ja krevetid nagu valatult!

Foto – Roomet Poom

 

Naistekas!

Paljud on kursis Vapianos aastaid juba aset leidnud üritustesarjaga Ladies Night, mis toimub kord kuus nii Tallinnas kui Tartus. See on meeleolukas üritus üksnes naistele, kus kõik pileti ostnud saavad nautida rikkalikku kinkekotti, meelelahutust, õnneloosi, LIVE-esinejat, tervitusjooki ja 14.00 € väärtuses head-paremat Vapiano menüüst. Mul oli hea meel olla aukülaliseks Tallinnas toimunud septembrikuu üritusel ning veenduda kui vinged naised meil siin ümber ikka on! Järgmine kord saan ma sama öelda juba Tartu naiste kohta detsembri kuu Ladies Nightil!

Foto – Vapiano

Seniks aga maitsvate ja tervislike roogadega tutvumiseks külasta omale lähimat Vapiano restorani:

Foorum Tallinn
Solaris Tallinn
Ülemiste Tallinn
Tartu

The post Naised pastaga peenemaks! appeared first on Paljas Porgand.

Nina eest suletud Tšernobõl ja matkaautovaenulik Ida-Euroopa (21-29.05)

Kui enamik paarutavad matkaautodega ringi Lääne- või Põhja-Euroopa riikides, kus selleks on loodud soodsad tingimused nagu näiteks karavanpargid, head teeolud, suured parkimiskohad ja viisavabad piiripunktid, siis me Roometiga, teadmatult ilmselgelt (võib-olla oli põhjuseks odav toit ja kütus), otsustasime teha risti vastupidi. Sõita Ida-Euroopasse! Aga eks tavapäraste korrektsete eestlastena olekski me elu liiga normaalne ja me oleksime kõikide oma ebaõnnestumiste võrra vaesemad.

 

Miks matkaauto?

Kuna meie varasemad reisid on hõlmanud endast nii lennuki kui laevaga kohale sõitmist, siis seekord otsustasime midagi uut proovida. Hiliskevadest pole paremat aega, mil mootorile tuurid sisse seada ja minna lõunasse ühele korralikule matkale. Ja selleks pole paremat vahendit kui üks korralik matkaauto. Miks? Sest matkaauto pakub meile kohta ööbimiseks, kokkamiseks, sõitmiseks, pissitamiseks, duššitamiseks ilma, et peaksime ööbima kallites hotellides ja kahtlastes motellides. Saame olla koguaeg teel ning kulutada kogu majutuseelarve toidule, hell yeah!

Muidugi ei keerle kõik toidu ümber (said noone ever), vaid oluliseks plusspooleks oli looduse nautimine kogu selle ilus. Plaanisime ööbida võimalikult palju metsa vahel või järve kaldal, kuigi välja kukkus see enamasti hoopis suurlinna südames turvakaamerate pingsa pilgu all. Aga sellegipoolest, leidsime me end täitsa mitmel korral matkatoolidel keset vaikset loodust linnamelust eemal aeropressi kohvi nautimast või päevitamast. Ja need olid vaieldamatult kogu tripi kõrghetked, mida ei saa pakkuda üks tüüpiline lennureis.

Matkaauto valiku juures oli otsustavaks faktoriks mugavus. Ei hakka mitte keerutamagi. Olemas pidi olema:

konditsioneer auto ees- ja tagaosas
suur voodi kahele
WC
dušš ja soe vesi
külmik
pliit
sääsevõrgud akende ees
täispimendavad varjud akende ees
matkatoolid
mugavad sõiduistmed

Rentisime matkaauto rendifirma matkaauto.ee käest auto, mis kattis meie baasvajadused ja rohkemgi veel: 2019 a. Bürstner IT726 LUX (sooduskoodiga “paljasporgand” -15% soodsamalt kõik rendid jaanuari lõpuni). Lisavarustusena võtsime matkalaua, matkatoolid, päikesevarju, kööginõude komplekti, voodipesu, teki ja padjad. Nii olime kindlustatud kõige vajalikuga.

Matkaauto pälvib endas palju rohkem kui pealtnäha paistab. Ma polnud kunagi mõelnud, kust tuleb soe vesi, kuidas WC toimib ja kes seda väljaheidetest tühjendama peab, kuidas auto aku tühjaks ei saa, kui mootor seisab, kuidas konditsioneer, külmkapp, Roomet ja Roometi akulaadijad võtavad voolu jpm.

Sooja vett toidab gaasiboiler. Gaasiboileri saab aktiveerida auto sees olevast juhtpuldist. Seda on tarbetu koguaeg sees hoida. Auto on varustatud kiirboileriga, mis tähendab, et soe vesi on olemas juba 10 minutiga. Autol on keemiline kassett WC. Kasseti sees on keemia tabletid, mis kõik inimesest väljutatu ühtlaseks siniseks vedelikuks lahustab. Tänu sellele WC ka ei lõhna ebameeldivalt. Kui kogumispaak saab täis, siis tuleb see lihtsalt sobivas kohas tühjaks valada. Kogu see ebameeldiv koorem jäi muidugi Roometi kanda – minu jaoks oli tegemist täitsa tavalise koduse WC-ga. Häda alla, vesi peale ja potikaas kinni.

Kogu auto voolutarbimine on tänu nutikatele kaasaegsetele lahendustele viidud miinimumini. Autos on kasutuses vaid LED valgustid, mis tarbivad väga vähe voolu. Matkaauto aku kestab autonoomselt vähemalt 3-4 päeva kui vahepeal üldse mingisugust laadimist ei toimu. Autol on peal kaks eraldi akut – autoaku (, mida elamu ei kasuta, et see tühjaks ei saaks) ja elamuaku. Mõlemaid akusid laetakse sõidu ajal ja siis kui auto on ühendatud välisvooluvõrku.

Külmik s.h ka sügavkülm toimib lausa kolmel režiimil – aku, välisvool või gaas. Automaatrežiimil valib endale meelepärase kütteallika. Seega toimib külmik alati, nii paigal seistes kui ka sõidu ajal.

Autol on konditsioneer nagu ka tavaautos. See toimib kui auto mootor töötab. Lisaks on võimalik konditsioneer sisse lülitada ka elamuosas, kuid see tarbib rohkem voolu ja saaks kasutada vaid siis, kui auto on ühendatud välivooluvõrku.

Kõige imelisem oligi see, et me ei pidanudki midagi väga kaasa võtma ega millestki puudust tundma. Kõik oli justkui olemas. Üks asi, mida tean küll soovitada, vähemalt kohvisõpradele, on võtta kaasa aeropress ja kohviveski. Siis on reis kohe eriti õnnestunud, hehe!

 

Reisiplaan

Meie kogu reisi eesmärk oli külastada Tšernobõli. Nimelt satume me täiesti ekstaasi, kui saame mahajäetud majadesse sisse murda või hirmuäratavates üksikutes kohtades luurel käia. Tšernobõli ajalugu ning see kohutav tragöödia lisas asjale vaid vürtsi juurde ning ma olen aastaid juba teadnud, et üks päev ma sinna veel jõuan! Niisiis planeerisime me kogu oma reisi selle ümber.

Tallinn
Daugavpils
Minsk
Kiiev
Tšernobõl
Otsapidi tagasi

Kui meie eelmine Valgevene reis kulmineerus Valgevene piirist üle mitte pääsemisega, siis võite kümme korda pakkuda, kuidas meie seekordne Tšernobõli reis kulmineerus. Just nii! Me sõitsime maha 5500 km selle nimel, et mitte jõuda oma reisi sihtpunkti! Õppisin sellest vähemalt nii palju, et teine kord kui ma sõidan poodi ainult selleks, et avastada, et see on suletud, võtan seda palju kergemalt ja jätan roppused sõnamata, sest olukord võiks alati olla PALJU hullem.

 

Läti varjatud pärl Daugavpils

Kui matkaauto käes, suundusime läbi Tartu lõuna poole, valides ööbimispaigaks imekauni kodumaise Saadjärve. Hommikul äratas meid haudvaikus (see what I did there?) ja piltilus vaade järvele. Hommikukohv sees, ületasime Läti piiri ja panime täitsa lõunasse Daugavpilsi linna välja. See polnud meil otsene sihtpunkt, vaid jäi lihtsalt tee peale, olles Läti kõige lõunapoolsem linn, asudes vaid 35 km kaugusel Valgevene piirist. Ma olen Riias väga palju käinud, kuid tegelikku kiitust väärib hoopis Daugavpils. Vaikne, rahulik, ülikorralik ja kaunis maalähedane linn Väina jõe ääres. Tegime seal pikema peatuse, kus nautisime parke ja võtsime päikest.

 

Minsk, ajakirjanikud ja marus mendid

Valgevenesse mööda maad pääsemiseks on vaja viisat. EU kodanikel on õigus lennukiga Minsk`i lennujaama kaudu viisavabaks sisenemiseks Valgevenesse kuni 30-ks päevaks. Valgevenesse mööda maad pääsemiseks on vaja aga viisat – pikaajalist, lühiajalist või transiitviisat. Et ka see kord meid piiri peal tagasi ei saadetaks, olime vähe paremini ette valmistunud. Meil olid kaasas nii viisad kui passid, jess! Transiitviisa oli neist kõige odavam ja sobis meile ka kõige paremini. See tähendab, et viisa kehtib 48h alates riiki sisenemisest. Kuna meil oli vaja Valgevene läbida nii teel Ukrainasse kui tagasi, siis võtsime kahekordse transiitviisa.

Tegime selle Viisaeksperdis ja saime päris kiiresti ja odavalt asja aetud (kokku läks kahepeale u 70 eurot). Valgevene viisade puhul on aga idiootne see, et isegi transiitviisa puhul pead andma viisa taotlemise jaoks teada reaalselt: “Kes sind riiki kutsus?”, “Keda külastad?” ja “Kus ööbid (aadress)?”. Nagu meie transiitviisa puhul tüüpiline reisi eesmärk riigist lihtsalt läbi sõita ei oleks nende jaoks mõeldav ka mitte. Viisaeksperdi töötaja täitis need lahtrid meie eest ise hiljem ära, haha. Küll aga küsisid piirivalveametnikud meilt seda piiri peal veel üle, mille peale ei osanud me muud öelda kui, et ööbime oma matkamašiinis. Kuna see neile ei sobinud, siis guugeldasime esimese ettejuhtuva hotelli nime ja aadressi ja meid lasti sisse. Mis ajas nad küll elavad?

Minskile tegime küll korraliku tiiru peale. Olles Moskvas käinud, võin kõrvutada neid kaht küll. Mõlemad väga massiivsed, uhked, puhtad ja restaureeritud. Raske oli mööda vaadata suurest Nõuka mõjutusest – Lenini kuju, kommunistlikud sümbolid ja ausambad, propaganda igalpool jne. Aga see ei varjutanud selle linna ilu meie jaoks. Valgevenes me väiksemates linnades pikemalt ei peatunud. Küll aga pean tooma esile Gomeli linna, mis tegi teistele silmad ette!

Valgevenes oli ka raha palju ilusam. Meie pangakontodel. Ilusama väärtusega siis. Nimelt oli kõik seal rohkem kui poole odavam. Alkohol oli ilmselgelt kõige märgatavama vahega. Üks pudel õlut maksis vähem kui Eestis pudel vett. See meid aga ei rõõmustanud, sest alkoholi me kumbki ei tarbi. Roomet rõõmustas metsikult hoopis suhkruvaba Red Bulli üle ja selle üle, et nüüd on tal põhjust ka kaks korda rohkem süüa. Ma ei tee nalja kui ütlen, et ta sõi päriselt ka kõike topelt lihtsalt, kuna kõik oli 2x soodsam. Mehed need mõtlevad teisiti, haha! Mina siis rõõmustasin lihtsalt selle üle, et mees oli rõõmus ja hästi toidetud.

 

Lisaks toidule ja joogile, oli Valgevene kütus ka kõvasti soodsam. Bensiini hind oli 0,5-0,9 €/L. Ka see tegi mehe väga rõõmsaks ja ta ootas pikisilmi, et me juba üle Läti piiri jõuaks, et odavat kütust nautida. Ta ootas seda lausa nii väga, et kuigi auto kütusetuli juba vilkus ja näitas, et sõita on veel 0 km, siis Roomet otsustas riskida ja jõuda selle 0 kütusega üle piiri, oodata piiril 2-4h ja siis sõita veel esimese tanklani ka. Ja nii suure ja kütust neelava masinaga nagu meil matkamašiin seda oli. Ma jõudsin teda 10x sõimata ja kiruda ta mehemõistust, aga pole midagi öelda. Mees see jäi jälle peale ja me veeresime viimaste aurudega üle piiri Valgevene odava kütusega tanklasse.

“Oota mis 2-4 h piiril oodata tuleb?” Jepp, lugesite õigesti. Valgevene piiriületus oli kõige jubedam needus, mille reis meile peale pani. Kui seda teha klassikalise väikese masinaga, siis võib jopata teil 30 minutit paremini, kuid sellegi poolest on seal metsikud järjekorrad 24h. Ja kontroll tähendab seda, et kõik tulevad autost välja ja auto kammitakse TÄIESTI läbi. Meie ees võeti ühe pere auto lausa juppideks, et näha, et uste sisse või pagasniku alla midagi peidetud pole. Mõne auto nuusutab koer läbi, aga enamik käiakse veel pommidetektoriga üle. Siis on seal totaalne segadus, kes juba autot üle on vaadanud, nii et sama autokontrolli teostab kokku oma 2-4 inimest. Ühesõnaga kaos.

Rääkides kaosest… Siis meil õnnestus Minskist Ukraina piiri ületades lõpetada politseibussis, hirmul kas me peame auto piiri peal hülgama. See on nüüd see koht, kus labased meediakanalid kirjutasid: “Valgevene politsei pidas kinni trikoo väel ringi reisinud Palja Porgandi ja tegi talle trahvi!”. Hea näide, miks ma ei loe ÜHTEGI meediakanalit ning olen lõpetanud igasuguse kontakti reporteritega. Tegelikult oli asi siis hoopis nii, et mul polnud seljas trikoo. Trahvi saime aga küll. Ja mitte vähe! Mis juhtus?

Nagu arvata võite, siis Valgevenes ei kõnele pea keegi inglise keelt. Ja kui ka kõneleb, siis mitte just vestlustasandil. Ma usun, et iga teine oskab keskmist sõrme sõnadega väljendada, aga tänusõna ütlemisega võib juba raskusi tulla. Igatahes, sama kehtis isegi piiripunktis. Niisiis riiki sisenedes ei mõistnud me pea midagi korraldustest, mis meile anti. Tagantjärele tuleb välja, et seetõttu me trahvi saimegi.

Nimelt, piiri ületades tuleks pöörduda esimesse tanklasse, kust saaks endale BelToll seadeldist osta, mis kleebitakse tuuleklaasile sissepoole. Sinna peale laetakse krediit, millel läheb automaatselt maha tollimaks, kui sõidad tolliteel. Kui seadeldis toimib korrektselt, siis teeb “piiks” iga kord antud tollitee arvesti alt läbi sõites. Antud informatsiooni polnud inglise keeles aga MITTE KUSKIL. Mis me peame selgelt nägema nende uut tollisüsteemi, mille sarnast me pole kunagi kohanud?

Me kuulsime antud süsteemist esmakordselt üldse ajakirjanikult. Juhtus siis nii, et kuna me olime hulljulged parkima keskväljaku ääres.. Pfft. Mis parkima? Me lausa ööbisime seal, haha! Astusime hommikul autost välja, tegime väikese hommikuringutuse ja kohvi seal samas keskväljakul ja hakkasime oma päevaga pihta. Miks me nii nahhaalsed olime, et linna kõige kesksemas südames ööbisime? Sest nii naljakas (ja loogikavastane) kui see ka pole, siis kesklinna üks väheseid tasuta parkimisi oli peaväljaku kõrval. See oleks sama hea nagu raekoja platsil oleks tasuta parkimine. Ega me polnud ainsad, kes seda ära kasutasid või vähemalt tahtsid ära kasutada, sest seda parkimiskohtade rida ümbritsevad paar sõidurada olid ka kinni pargitud parkimiskohta ootavate autode poolt, haha. See nägis päris halenaljakas välja. Ja siis olime seal meie oma valge suure hiilgava bussiga, mis haaras enda alla ka parkimiskoha taha jääva kõnnitee. Vähemalt juhtusime parkima puu alla, mis tekitas väga looduslähedase tunde.

Ja nii me ajakirjanikele silma jäimegi. Üks hetk meile koputati uksele ja eks me kartsime kohe, et tegemist on mendiga. Aga oli hoopis väga hästi inglise keelt kõnelev naisajakirjanik, kes tundis huvi, mida me sellise masinaga Minskis teeme. Nimelt pole matkaautod ja karavanid seal just populaarsed. Seda mõistsime ka piiriületuspunktis, kui reaalselt iga piirivalvur leidis põhjuse, miks astuda autosse sisse ja saada meie poolt guided tuur. Ja meist kirjutatigi kohalikku lehte artikkel, kus paluti meil jagada oma kogemust, kui turistisõbralik Valgevene on. Kiruda oli meil palju, sest nagu ka kohalikud teavad, siis tegemist on üpris turistivaenuliku kohaga. Mitte, et inimesed kurjad oleks, aga kogu süsteem on nii auklik ja vigane ning halvasti välismaalastele kommunikeeritud, sest kõik käib AINULT vene keeles. Küll on hästi, et me Roometiga kahe peale paar sõna vene keelt oskame, sest vene keelt mitte õppinud jääksid Ida-Euroopas puhta hätta.

Ja nii meilt uuritigi, kas me oskasime tolli eest maksta ka. Me seepeale: “Mis tolli?” Ja meile räägiti, kuidas see süsteem toimib. “Loodetavasti ei saa te riigist lahkudes trahvi, sest sellest see süsteem toitubki. Trahv on mitusada eurot, mis on ilmselgelt turistidele seatud, sest kohalik peaks selle tasumiseks oma kuupalgast loobuma.” Kostus valus neelatus meie kummagi kurgusopis ja me jäime lootma inglitele.

Järgmine päev lõpetasime politseibussis. Juhtus just nagu ennustatud. Politseibuss ootab piiril rahulikult turiste, kes pole tolli maksnud ja tõmbab nad enda autosse kaasa, et teha neile korralik vene keelne ettekanne, millest ei saa mõhkugi aru. “Tollikorraldusest rääkis teile riiki sisenedes piirivalvur.” “Vene keeles küll, aga me ei mõista vene keelt. Tšut-tšut ainult. Inglise keeles ei antud meile isegi mingit infovoldikut mitte.” Kuid politsei ei mõistnud meie inglisekeelset juttu ja ütles: “500 eurot” Meie ühest suust: “AH??????” Õnneks saime nii palju venekeelsest selgitusest aru: “C-kategooria sõiduki trahv on 500 eurot”. Roomet kohe: “Eta B-kategorija“ Ta ei uskunud meid ja ei mõistnud lugeda ka eesti- ja inglisekeelsest auto dokumendist välja auto tühimassi, mis oli meie auto puhul alla 3,5 tonni. Üle selle kategoriseeruks sõiduk juba C-kategooriasse.

Roomet seepeale palus luba väljuda bussist, et minna füüsiliselt kehakeelega demonstreerima, mida tähendab “tühimass”, et me saaks talle oma poolt kommunikeerida. Tüüp oleks võinud seal hundirattaid ka visata, nad ei saanud essugi aru. Me ei jätnud jonni ja Roomet suutis lõpuks läbi koomiliste joonistuste talle selgeks teha, et meie auto tühimass on alla 3,5 tonni. Kauplesime trahvi 500-lt 200-le. Vähemalt 300 halli karva vähem. Olime politseiautos juba tunnikese passinud ja meie transiitviisa lõppemiseni oli aega 20 minutit. Tuleb välja, et nende kaardimakseterminal ei tööta. Mingid koodid vajasid sisestamist, mida nad ei leidnud. Nägime, et asi ei lahene nii pea ja uurisime, kas saab ka tagantjärele maksta. “Ainult siis, kui auto piiri taha jätate” See vast kõne alla ei tule, härra politsei?

Nägime juba, et meid on ootamas piiri peal järgmine trahv, kui me kohe politseiautost minema ei saa. Ka viisa olukorda ei suutnud me neile kommunikeerida ning pidime veel paarkümmend minutit seal nende ebapädevust taluma. Õnneks piiri peal sellest suurt numbrit ei tehtud ning saime lõpuks sammu võrra lähemale oma unistuste sihtpunktile. Olime jõudnud 200 halli juuksekarva võrra rikkamana Ukrainasse!

 

Kiiev, kuumaastik ja tänaval kanalisatsiooni roojamine

Ukrainasse jõudmist ei saanud mitte märgata, sest Valgevene auklikest teedest sai ootamatult kuumaastik. Ma päriselt ka ei liialda, Roomet näitab seda ka meie reisivlogi teises osas! Tegemist oli nii suurte aukudega, et ma kartsin et meie matkamašiin kukub mingi hetk pikali. Ma ei mõista, kuidas selline asi suurtel maanteedel üldse lubatud saab olla, liiklusohutus missugune. Ega seal polnud ka parkimisega paremini. Autod parkisid põhimõtteliselt keset maanteed, kurvide peal ja sissesõiduteedel. Meie oma suure masinaga ei pääsenud just kergelt hooletutest parkijatest mööda. Võime öelda, et Kiiev oli Minskist kõvast kaootilisem.

Suu ei jäänud ammuli vaid teedeolude ja parkimiskommete peale, vaid ka linna arhitektuuri nähes. See pilt oli hüplik nagu seebika süžee. Üks hetk vautasin ja imestasin, teine hetk palusin Jumalat, et meid nurga peal paljaks ei röövitaks. Reaalselt kõrge klaasist ärihoone kõrval võis olla slumm. Vaatepilt oli väga kontrastne. Aga pole midagi öelda, Kiiev on tõesti suur ja võimas.

Hinnad olid Kiievis justkui Eestis. Mõneti suisa kallimad. Ka kütus oli Valgevenest juba kallim, jäädes umbes 1,2 €/L juurde. Kuna sealsetes tanklates polnud kohta, kuhu me oma WC kogumispaaki saanuks tühjendada, siis tegi Roomet seda suure kaubanduskeskuse ees otse kanalisatsiooniauku, haha. See poiss on hulljulge.

 

Tšernobõl ja täitumata unistus

Tšernobõli reisi me ajaliselt palju ette ei planeerinud. Tahtsime olla enne piletite ostmist ikka kindlad, et üldse Valgevene piirilt üle jõuame, haha. Nagu näha osutus meil hoopis sealt välja jõudmine raskeks, kuid kord juba Kiievis, sain hakata Tšerobõli pakkumistesse rohkem süübima. Nimelt pakub sama ekskursiooni väiksemate ja suuremate detaili erinevustega kümneid ja kümneid erinevaid kohti. Pikalt ette planeerides, on raske leida sobivat, sest mida varem broneerid, seda odavam on pilet (50-100€) ja seda rohkem vabu kohti on. 3 päeva ette planeerides tasub otsida juba soodsaimat pakkumist (75-300€)  ja hoida pöialt, et on vabu kohti. Õnneks aga leidsin ühe pakkumise läbi vahendusportaali, mis pakub parima hinna garantiid. Kõik tundus täitsa adekvaatne. Sertifikaadid, särgid, värgid kõik olemas.

Ostsin kaks piletit ära, kõigest 75€ kumbki. Piletit broneerides pidin täitma ära ostja ankeedi, kus annan oma nime, sünniaja, passinumbri jne. Kui tuli kord täita teise isiku ankeet, siis aga passinumbri lahtrit ei olnud. Mõtlesin, miks küll minu omal oli? Vaevalt on ostja jaoks vaja sellist lisalahtrit. Hmm. Makse teostatud, tulid koheselt kaks piletit mulle meilile. Saime järgmised kaks päeva linna peal festivalipidustusi nautida, kohalikku toitu degusteerida, saada auto tagaosale kohalik graffiti, Tšernobõli muuseumis käia (2€ pilet) ja Tšernobõli jaoks mulle katvamaid riideid otsida.

Nimelt peab seal selga panema kinnised jalanõud, SOKID, pikad püksid ja pikkade käistega riideeseme. Avastasin ootamatult, et mul polegi kaasas pikki pükse. Ja me reaalselt ei suutnudki leida mulle sobivaid. Kesklinnas olid veidrad discount poed, mille valik oli seinast seina veidrast veidramaks. Kui lõpuks sattusime Lindexisse, siis ka sealt ei leidnud ma tõesti midagi. Päris 45-euroseid pükse ühekordseks Tšernobõliks ka ostma ei hakka. Olin enam kui kindel, et saan oma maani seelikuga ka asja aetud ja katkestasime oma missiooni.

Tuur pidi saama alguse Kiievi rongijaama lähistelt, kus meid ootas ühine buss, millega Tšernobõli paar tundi sõita. Kogu seik kestab keskeltläbi 12h. Kuna Tšernobõl oli meie lõpp-punkt sel tripil, siis uurisime giidilt, kelle inglise keel oli uskumatult hea, kas me võime oma autoga sõita Tšernobõli piirini ja seal ümber hüpata ühisbussi. Sel juhul ei pea me tegema pikka tiiru läbi Kiievi, et tagasi sõita, vaid saame Valgevene piiri ületada Tšernobõli poolt. Ta oli igati nõus ja olime valmis ELUSEIKLUSEKS!

– “Kuidas on teie nimed?”

– “Merilin ja Roomet”

– “Huvitav, ma ei leia teid listist… näidake palun pileteid”

Näitasin talle pileteid, mis pani ta kulmu kortsutama, sest Roometit polnud militaarnimekirjas. Nimelt, tuli välja, et kogu Tšernobõli pääsemise protsess on päris bürokraatlik. Sa ostad pileti, andes oma passinumbri ja andmed. Need andmed saadetakse edasi mingitele militaartegelastele, kes seal piiri valvavad. Nad taotlevad sulle sisenemisloa, mis saadetakse tagasi siis ekskursioonipakkujale. See protsess võtab vähemalt 24-48h aega.

Giid sattus juba täitsa paanikasse nagu ka meie. Ta ühendas meid oma ülemusega läbi telefoni. Ülemus ütles, et kui ta vaatab järele mu ankeedist, siis näeb, et Roometi passinumbrit seal pole, mistõttu jäi see tellimus piirivalvuritele edastamata. “Misasja?! Mul polnud seal kohtagi, kuhu ta passinumbrit panna!! Tegin seda läbi vahendaja ja seal ei küsinud kahte passinumbrit.” Ülemus oli viisakas ja vabandas ja ütles, et võtaksin vahendajaga ühendust, et raha tagasi saada. Küll aga ei saa ta meid kuidagi aidata. Ka ei olnud tal meile järgmiseks paariks päevaks ühtegi trippi pakkuda, sest kõik on juba kinni.

“Roomet, see ei saa jälle meiega juhtuda! Miks alati meiega mingi s*tt lahti on?!” Paaniliselt jooksime esimesse WiFi kohvikusse ning hakkasime otsima uusi trippe. Hinnad olid järgmise päeva trippideks juba oluliselt krõbedamad, kuid me ei jätnud jonni, sest Tšernobõli pärast me siia ju tulime. Leidsin lõpuks oma kolm kohta, kelle poole ka pöördusin. Ühel oli lehel mingi error sees ja maksmine ei toiminud. Keegi ka kõnele ei vastanud, niisiis polnud midagi teha. Teises kohas toimus broneerimine läbi e-maili. Saatsin kirja, kuid vastusega tuldi tagasi alles järgmine päev, kui olime juba tagasi Valgevenes: “Vabandust, olin Tšernobõlis”. Oli veel kolmas koht, kellel oli järgmiseks päevaks paar vaba kohta. Tegin kõne ning õnneks räägiti peaaegu arusaadavas inglise keeles. “Jah, meil on veel kaks kohta, aga need on broneeritud. Pileti hind oleks 175€ nägu. Hind on juba seepärast kõrgem, et taodeldakse kiirmenetlust, et luba võimalikult kiiresti kätte saada. Kui hind on vastuvõetav, siis uurin, kas need kohad ostetakse ära.” Olime nõus ja ootasime kõne tagasi. Kohad olid järgmiseks päevaks võetud, kuid ta saaks pakkuda ka ülehomseks meile võimalust. See jääks juba liiga hiliseks. Päris 24 tunniga me tagasi koju ei põruta, et auto õigeaegselt tagastada. Pidime keelduma.

Noh jah. Mul oli nii kahju. Eriti halvasti tundsin end Roomi pärast, sest see oli justkui kivi minu kapsaaias. Ma tean, et see polnud ka minu süü, aga süütunne oli metsik. Roomet oli nii kurb nagu oleksin ma ta burgeri salaja ära söönud ja see tähendab VÄGA KURB. Olin ka ise ikka väga löödud, sest olen tahtnud Tšernobõli minna juba aastaid. Aga meie ellusuhtumine on järgmine: Ju see kõik pidi nii minema. Kuigi me sel hetkel ei mõistnud miks, siis ükskord vaatame tagasi ja oleme väga õnnelikud, et see nii läks. Just nagu oli meie ebaõnnestunud üritusega Valgevenesse sõita ja lõpetasime ühe eriti vinge Leedu tripiga instead, mis andis meile võimaluse minna matkaautoga Valgevene avastama.

Nüüd kuu aega tagasi saime me juba ka aru, miks Universum meid Tšernobõli ei lasknud. Nimelt, binge-vaatasime me ära HBO miniseriaali “Tšernobõl”. Me nägime kogu katastroofi hoopis teise nurga alt. Alles pärast seda mõistsime, kui haige looga on tegemist, kuidas see omal ajal maailma mõjutas ning milline oli tehtud kahju nii Maale kui inimestele. Kes seda näinud pole, siis see võiks vabalt olla ajaloo tunni kohtustuslik materjal. See on väga väärt vaatamine! Näinud selle kõik 5 osa ära, olime veendunud, et Tšernobõli külastamine enne selle vaatamist ei oleks sama olnud. Nüüd oskaksime vaadata katastroofi paika hoopis teise pilguga ning siduda sellega kõik, mida see seriaal inimese perspektiivist edasi andis. Paistab, et me peame varsti ette võtma järjekordse tripi!

Seejärel võtsime ette matka tagasi koju. Auto jäi terveks, tagasiteel oskasime juba tolli eest maksta ning kokkuvõttes olime reisiga ikka VÄGA RAHUL! Väga palju lisamaterjali leiate mu Ida-Euroopa highlightside alt Instagramist! Kogu liikuv pildimaterjal juba meie vlogist! Sealt saad palju paremini kätte emotsiooni, mis kaasneb matkaautoga trippimisest ning näed autot nii seest kui väljast, meie reisiseiklusi, meie emotsioone ja palju muud lähemalt:

The post Nina eest suletud Tšernobõl ja matkaautovaenulik Ida-Euroopa (21-29.05) appeared first on Paljas Porgand.

Suhkruasendajate pahupool

Ma täitsa imestan, et pole sel teemal veel kirjutanud. Sest suhkruasendajate mõju meie kehale ja tervisele on olnud mul fookuses juba aastaid. Nagu paljudel, siis ka minu elus on olnud aegu, kus olen nendele tugevamalt toetunud või, vastupidi, neid iga hinna eest vältinud. Olen lugenud paljusid vastakaid artikleid ja teaduslikke uuringuid nende tegelikust mõjust meile. Eks see oleneb paljustki meie eesmärkidest. Kas meie eesmärk on langetada ennekõike kehakaalu või hoolitseda maksimaalselt oma tervise eest? Vaatame järele, kuidas see meid siis tegelikult mõjutab ning kas sina peaksid neist eemale hoidma!

 

Mis on suhkruasendajad?

Suhkruasendajate kasutamine laieneb iga päevaga. Neid kasutatakse magustamiseks:

karastusjookides
pulbri kujul toidu- ja joogimiksides (BCAA, valgu-, koogi- jms pulbrid)
küpsetistes
kommides
pudingites
moosides
piimatoodetes ja mujal

Suhkruasendajad on kalorivaba versioon suhkrust, mida meie keha ei lõhusta, mistõttu ei saa me neist energiat. Suhkruasendajad on magusamad kui lauasuhkur, kuid teatavasti ei avalda meie kehale mõju. Kui tavalises karastusjoogipurgis on u 150 kcal, mis tuleneb pea kõik lisatud suhkrust, siis zero jookide puhul tarbitakse sama koguse puhul pea 0 kcal, s.h 0 grammi suhkrut. Nende kahe vahel valides, tundub valik lausa ilmselge. Jah, need vähendavad päevas tarbitava suhkru kogust, vähendades nii ka päevaste kalorite hulka. Kui see võimaldab inimesel püsida kaloridefitsiidis, siis aitab see ka kehakaalu alandamisele kaasa, alandades nii ka riski südamehaigustele ja diabeedile. Lisaks ei ole veel teaduslikult tõestatud suhkruasendajate otsest ohtu tervisele. Kõlab esmapilgul imeliselt, kuid mis jääb meil märkamata?

 

Suhkruasendajate mõju

Suhkruasendajaid on nii looduslikku päritolu kui ka sünteetilisi. Looduslikku päritolu suhkruasendajaid: ksülitool (E967), laktitool (E966), maltitool (E965), mannitool (E421) ja sorbitool (E420). Sünteetilisi magusaineid (E950–E954): aspartaam (E951), atsesulfaam K (E950), isomalt (E953), neohesperidiin DC (E959), polüdekstroos (E1200), sahhariin (E954), sukraloos (E955) ja tsüklamiinhape (E952). Väga vahet ei ole, kas tegemist on naturaalse või sünteetilise suhkruasendajaga, meie aju reageerib neile kõigile väga kompleksselt. Kuigi tänasel päeval ei ole veel teada nende pikemaajalisest tarbimisest tingitud otsest mõju meie tervisele, siis sellegipoolest on viidud läbi mitmeid teadusuuringuid, mis võimaldavad meil vaadelda, kuidas meie keha neile otseselt reageerib.

Üheks murekohaks on inimeste suhtumine kunstlikesse magustajatesse. Kui suhkru asendamisega vähendatakse tarbitud kalorite hulka, siis kiputakse neid kaloreid ikkagi mujalt saama. Nii lubatakse endale rohkem kaloreid tarbida muu toidu arvelt ehk siis lollitatakse oma aju lihtsalt rohkem sööma / süüa nõudma. Kokkuvõttes tehakse oma kaalulangetusele rohkem kahju kui kasu. On leitud ka, et suhkruasendajate magus maitse ja samas kalorite puudumine tekitab ajus segadust. Keha ootab magusa maitse peale glükoosi ja kaloreid, mida aga ei tule ning peab sellega adapteeruma, mille tulemusel aju saadab välja rohkem näljasignaale või aeglustab ainevahetust. Seda on uuringutes (link1 ja link2) võrreldud näljaseisundiga.

Järjekordne murekoht on maitsemeelte häirumine. Kuna suhkruasendajad on enamasti kordi kuni kümneid kordi magusamad kui lauasuhkur ehk sahharoos, siis on oht, et meie maitseretseptorid saavad ülestimuleeritud magusa maitsega, mis häirib meie maitsemeelt ka komplekssemate maitsete puhul. See tähendab, et mida rohkem me harjume magusa maitsega, seda magusamat toitu me hakkame eelistama, tekitades meis samamoodi magusa maitse sõltuvust nagu suhkur seda teeb. Seda rohkem me ülestimuleerime oma maitseretseptoreid ja seda vähem tunneme me toidu tegelikku maitset. Nii muutuvad naturaalseid suhkruid sisaldavad toidud vähemagusaks (puuviljad, köögiviljad) ning hakatakse alateadlikult eelistama suhkrurikkaid maiustusi. Järsku olete täheldanud seda nõiaringi kunagi ka soola liigse tarbimisega? Toit hakkab retseptorite ülestimuleerimisel paistma aina magedam, mistõttu on vaja iga korraga lisada aina rohkem soola.

Allikas: https://www.hsph.harvard.edu/nutritio...

Ühesõnaga võivad suhkruasendajad mõjutada meie toiduvalikuid negatiivsel moel. Panna meid valima toitaineterikka, kõhtutäitva ja tervisliku toidu asemel kiire kunstlikult magustatud vahepala või zero joogi. On leitud, et suhkruasendajate tarbimisel muutub soolestiku mikrobioom, hävitades kasulikke baktereid, ning maksas võivad esineda talitlushäireid mürkide eemaldamisel verest. Need omakorda soodustavad tüüp II diabeedi ja ainevahetushäirete teket. Multiethnic Study of Atherosclerosis uuringus on leitud sama seos igapäevasel suhkruasendajate tarbimisel ja kõrgendatud riskil ainevahetushäiretele (36% kõrgem) ja tüüp II diabeedile (67% kõrgem).

Seni teostatud uuringud on paljuski vastuolulised, mis puudutab suhkruasendajaid ja nende mõju meie tervisele. Sellegi poolest ei saa eirata, et mitmed uuringud on leidnud, et kõrgetes kogustes suhkruasendajate tarbimine võib põhjustada vähki, infarkti, närvisüsteemihäireid, tekitada krampe, soodustada migreenihoogude teket, vallandada löövet ja kahjustada seedesüsteemi mikrobioomi, mis põhjustab omakorda mitmeid terviserikkeid.

 

Aga stevia?

Ükskõik kas suhkruasendaja päritolu on naturaalne saadus või keemialabor, mõlemad on läbinud mitmeid (mitmekümneid lausa) töötlusprotsesse ning on väga rafineeritud. Stevia on ehtne näide. Olin sellest esimest korda kuuldes väga elevil, et miski nii tervislik on turule toodud. See pärineb ju lehest! Kuid mu roosa mull lõhkes peagi, kui uurisin välja, kuidas on võimalik, et rohelisest lehest on saanud valge pulber? Stevia leht on läbib selle nimel mitmeid töötlemisprotsesse kemikaalidega ning lõpp-produkt enamasti sisaldab ka lisaaineid. Seega kui naturaalne see ikka on? Ja kui võttes arvesse ülalpool kirjeldatud aju lollitamist, siis kui ohutu see on?

Kahjuks on kaotanud sõna “looduslik” ja “naturaalne” oma tähenduse toidutööstuses, sest neid termineid kasutatakse igal pool kurjasti ära. FDA pole tõmmanud ka vastavaid jooni, mis võiksid nende kasutamist rohkem piiritleda. Seega ärge uskuge kõike, mida pakendile märgitakse. Ükskõik, mis suhkruasendajaga on tegu, see on sünteetiline.

 

Petukauba juhtum Eestis!

Toon teile ehtsa ja väga hoiatava näite, kuidas me ei saa uskuda tootjate poolt välja toodud fakte, toitumisalast teavet ega toote kirjeldust. Detsembris sooviti läbi mu kanalite turundada uut turule tulnud steviat Golden Stevia, mille kohta kirjutati täie kindlusega:

tegemist on puhta, naturaalse ning suurima steviol glycoside sisaldusega tootega kogu Euroopas;
toode on 0 kcal, gluteiini, laktoosi, GMO-vaba ning vegan;
toodet on võimalik kasutada magustajana kõikides roogades, küpsetistes kui ka jookides – see ei jäta kibedat kõrvalmaitset.

Ilmselgelt kõlas imeliselt, sest kes steviaga kursis, siis sellel on päris äratuntav kibe kõrvalmaitse. Enne aga teistele soovitamist, võtsin asjaks seda järele proovida. Tõepoolest polnud kibedat kõrvalmekki, aga magus oli sellegipoolest. Proovisin seda oma hommikukohvis paastuakna sees, kui musta kohvi vaid magusana veel juua suutsin ja polnud veel kursis, et ka suhkruasendajad tõstavad insuliinitaset kehas ehk neid ei tohiks paastu ajal üldse tarbida. Ja mul hakkas reaalselt paha! Tundsin nagu veresuhkur skairoketiks. Kuigi suhkruasendajad peaksid oluliselt vähem ju mõjuma? Mis värk oli?

Mingi hetk viis üks asjatundja tuttav mu tähelepanu toote vastuolulisusele. Nimelt seisab pakedi etiketil selgelt, et see sisaldab maltodekstriini, kuid pole täpsustatud kui palju. Pakendi toitumisalase teabe kohaselt jällegi sisaldaks see justkui AINULT steviat, sest kaloraažiks on märgitud 100g kohta 0kcal. Kes kursis pole, siis maltodekstriin on väga kõrge glükeemilise indeksiga süsivesik (2x KÕRGEM KUI SUHKRUL), mis tõstab insuliinitaset hüppeliselt. Ehk siis tegemist on suhkrust isegi hullema variandiga, mille kaloraaž on 380 kcal/100g! Kui sellesse “tervise”tootesse oleks maltodekstriini lisatud kasvõi 1%, siis oleks tegelik kaloraaž juba 3,8 kcal/100g. Aga VAEVALT on seda lisatud VAID 1%, sest maltodekstriini kasutatakse toidutööstuses eelkõige odava mahuainena, et toote hind oleks madalam. Ja kui võtta arvesse, et tootel polnud mitte mingisugust kibedat maitset, mis steviale kohale, siis kui palju sinna tegelikult on lisatud maltodekstriini?

Ja nüüd tuleb siis see pommuudis! Olete valmis? Ma kirjutasin minuga kontakteerunud turustajale: “Pakil pole kirjas, palju see maltodekstriini sisaldab? Sel juhul see ju ei saa 0 kcal olla..?”. Vastuseks tuli: “Golden Stevia sisaldab 95% steviol glycoside ning 5% maltodekstriini, kuna maltodekstriini sisaldus on antud koguse kohta nii väike, ei anna see kaloreid tootele juurde.” Arvutame siis uuesti: 100g kohta teeks see 5g maltodekstriini (ehk pmst 5g süsivesikuid), mis annab 19 kcal. KUIDAS KÜLL ei anna see tootele kaloreid juurde?

Seal hakkasid mul süvenema toote osas juba väga tugevad kahtlused. Turustaja lubas tulla minuni tagasi toote ametlike sertifikaatide ning laborianalüüside tulemustega. Minu usaldus toote vastu oli juba null ja toode sai koheselt elimineeritud. Ma hoiatasin ka selles osas tuttavaid toidublogijaid, kellelt sooviti tellida Golden Steviale sisuturundust. Ma südamest loodan, et toote etiketti usaldavate seas polnud ühtegi diabeetikut, sest laborianalüüside tulemused olid ŠOKEERIVAD!

Turustajalt tuli KOLM KUUD HILJEM kiri: “Kirjutasime Teile mõned kuud tagasi ning saatsime paki Golden Steviat katsetamiseks. Peame suure pettumusega teatama, et antud toode ei vasta tegelikkusele. Saime nüüdseks Soome Eurofins labori analüüsid, milles lasime testida seda toodet ning analüüsidest selgusid, et toode sisaldab 91% maltodekstriini ja stevioolglükosiide esialgse 95% asemel hoopis vaid 0,06%. Omaltpoolt väga vabandame ning loodame, et toode kuidagi ei kahjustanud ega mõjutanud Teie tervist. Meil on väga kahju, et lasime toote ringlusesse, usaldades koostööpartnerite poolseid sertifikaate ning Eesti Veterinaar- ja Toiduameti luba antud tootele, enne kui veendusime ise toote kvaliteedis. Koostööpartnerite sõnul on testi tulemus selline, sest Steviol Glycoside on üle pritsitud maltodextriniga ning seetõttu ei saa labor tuvastada õiget tulemust. Meie ettevõte aga lõpetas antud toote turustamise koheselt, sest usume antud testi õigusesse ning meil pole põhjust kahelda, et tegemist pole õige stevia tootega. Kahjuks antud toodet turustatakse Eestis edasi Stevia nime all, kuid teeme omalt poolt kõik, et see tegevus lõpetada.”

Terviseamet GOLDEN STEVIA märts 2019 uuring

Loodan, et antud toode ei jõudnud massidesse, sest kui lõpuks tuli välja tõde, oli toode turul juba mitmeid kuid ringelnud, ilma et keegi oleks olnud kursis millega tegelikult tegu. Mis siis kui diabeetik jõudis tarbida seda “tervislikku” suhkruasendajat, mis etiketi kohaselt peaks sisaldama 0 kcal, olemasuhkruvaba ja tervisele igati ohutu, kuid tegelikult peitis see endast 95% ulatuses suhkrust veelgi jubedamat tegelast maltodekstriini, osutudes neile hoopis eluohtlikuks?

Kummardus antud turustaja ees, kellega kontaktis olin, kes võttis südameasjaks kõiki koostööpartnereid, edasimüüjaid, tarbijaid ja asjakohaseid isikuid sellest koheselt teavitada. Kes soovis selle suure kella külge panna, et inimesed oma tervist ohtu ei seaks. Sest paistab, et Golden Stevia pole ise oma viga suutnud tunnistada. Golden Stevia eesotsas on kurikuulus ärinaine Annika Urm ja tema kaasa Veiko Huuse, kelle mõlema kohta leiab väga vastumeelseid artikleid. Siiamaani on Golden Stevia toode huvilistele kättesaadav ning kodulehte on vastavalt testi tulemustele modereeritud, kuid mitte päris ausal teel. Ütleme nii, et pilti on metsikult ilustatud:

“Soovitatav päevane energia tarbimine (Recommended Energy Nutrient Intake (RENI) ja protsentuaalne päevaväärtus Daily Value (% DV), mis kõik on 0% ja mis põhinevad meie serveerimiskogusel 1 g koguse kohta. Meie serveerimise suurus on 1 g, mis on vaid väike osa 100g-st, mille 378 kcal tulemus 100g puhul tähendab, et ainult 3,7 kalorit grammi kohta. Mida loetakse null kaloriks vastavalt Rahvsuvaheliste USRDA ja USNLEA ümardamisreeglite järgi.”

Ma purskasin päris valjult naerma ja tahtsin pead kümme korda vastu seina lüüa. Selle kohaselt on kõik maitseained ja maitsetaimed täpselt samamoodi 0kcal, kui võtta serveerimiskoguseks kui vähe neid kasutatakse. OMETI on toodetel ausalt märgitud, mitu kcal see 100g kohta sisaldab. Pealegi, kes REAALSELT lisaks magustajat 1g? Naeruväärne! Ma olen seda toodet proovinud ja 1g ei olnud kohe kindlasti mitte piisav isegi kohvi magustamiseks!

Allikas: goldenstevia.ee

Kes tahab lugeda, kuidas Golden Stevia mätta otsast kogu asi välja nägi, siis võite seda teha SIIT! See artikkel paistis mulle väga ebaprofessionaalne. Nii olulist teemat ei ole pädev nõnda emotsionaalselt kirjeldada. Brändi esindajana võiks jääda siiski faktidele toetuma ja juhtunus mitte süüdistada VET ja Tolliameti ebapädevust. Minule üllatuseks, tuleb artiklist välja, et teema jõudis isegi Kuuuurija saatesse (vaata SIIT ja SIIT). Pean tõdema, et ka see oli täiesti naeruvääärne! Kui õhtuks komöödiat otsite, siis kaugemale ei peagi vaatama, haha!

Kokkuvõttes on see õpetlik meile kõigile. Mida töödeldum ja naturaalsusest kaugemale ulatuv on toode, seda vähem tasub seda usaldada. See pole esimene kord, kui avastan, et toote etikett ei peegelda pooltki tõde!

 

Kokkuvõtteks

Vähemalt ühes on teadlased samal nõul – täiendavaid uuringuid suhkruasendajatega on vaja läbi viia. Seni on kõige ohutum siiski jääda PÄRIS toidu juurde ja tarbida vaid LOODUSLIKKE ühendeid. See tähendab, et joogiks võiks olla vesi (naturaalne, karboniseeritud või magustamata maitsevesi) ning toitu võiks tarbida ilma lisatud suhkrute ja suhkruasendajateta. Seal juures pean silmas ka naturaalseid lisatud suhkruid nagu mesi, agaavisiirup, kookospalmisuhkur jms. Suhkur on siiski suhkur. Mõõdukas koguses liiga ei tee, aga kasu need meile ka ei tee. Karta ei tasuks aga mõõdukas koguses puuviljade ning tärkliserikaste köögiviljade tarbimist!

Alustades selle postituse kirjanduse uurimist (nädalake tagasi), tegin ma igasuguse lõpu suhkruasendajate tarbimisele. Sisetunne on seda mulle öelnud juba aastaid, kuid fitnessmaailmas justkui ei oskagi teisiti hakkama saada. Ma ei ütle, et ma neid enam kunagi ei tarbi, kuid kohe kindlasti hoidun ma neist igal viisil. Juba paar kuud tagasi muutus mulle vastuoluliseks Monster Ultra ja Coca-Cola Zero maitse. Nüüd paar nädalat tagasi hakkasid mulle vastu ka valgubatoonid jms. On veel suhkruasendajatega tooteid, mis mulle maitsevad, kuid mida ma teadliku tarbijana otsustan mitte tarbida. Nädalaga oskan täheldada nii palju, et söögiisu on KÕVASTI vähenenud ja puhitus on alakõhus väiksem! Ka on ära kadunud nahalööve, millele ma selgitust ei osanud varem leida.

Aga eks igaühele oma! Soovisin teiega vaid oma mõtteid ja leide jagada. Loodan, et oli postitusest kasu! Kommentaaridesse ootan teie kogemusi suhkruasendajatega ning sooviksin teada kui palju neid päevas tarbite? Kuidas suhtute sellesse petukauba loosse ja kui palju usaldate ise toote etikette?

Kasutatud kirjandus:

https://care.diabetesjournals.org/con...
https://www.news-medical.net/news/201...
https://www.ahajournals.org/doi/10.11...
https://www.frontiersin.org/articles/...
https://www.eurekalert.org/pub_releas...
https://www.sciencedaily.com/releases...
https://www.sciencedaily.com/releases...
https://www.news-medical.net/news/201...

The post Suhkruasendajate pahupool appeared first on Paljas Porgand.

Number üks asi, mis rikub su suhte iseenda ja teistega

Me kõik olema sündinud siia maailma “üksainsusena” ehk “terviklikuna”. Me oleme täielikult “mina ise”. Meil puuduvad kompleksid, sisemised võitlused, hirmud, kired ja kõik muu, mis viiks meid oma “tõelisest olemusest” ja ka teistest eemale. Kogedes oma elu jooksul aga traumasid, lõhestub meie olemus, et siin maailmas hakkama saada ja “ellu jääda”. Me kõik kogeme elus traumasid ja me KÕIK lõhestume. Nimelt kogu vaimne tee ongi üks teekond tagasi “tervikliku minani” ehk “üksainsuseni”, kus võime lahti lasta oma sisemistest hirmudest, egost, tõekspidamistest jms, mis ei lase meil maailma kui üht tervikut kogeda. Miks oleme lõhestunud sadadeks “isiksusteks”? Millal, kuidas ja miks see aset leiab? Kuidas see muudab meid täielikult? Kui ühined minuga selle postituse rännakul, võid saada vastuse enda sees peituvatele küsimustele, mida sa seni pole osanud endale esitadagi!

Foto – Artur Ivlijev

Disclaimer: Ilmselgelt ei ole elu must-valge, vaid viiskümmend halli varjundit. Et aga lugeja leiaks ennast antud värvigammas, siis kirjutan ka väheke äärmuslikult. Poleks realistlik oodata kõiki võimalikke variatsioone ja näiteid neist. Postitus on suunatud eelkõige vaimselt avardunud mõtlejatele. Antud postituses soovin anda edasi minuni jõudnud vaatenurka meie erinevatele isiksustele, milleni jõudsin tänu Teal Swani õpetustele, kes on Ameerika vaimne õpetaja ja eneseabi raamatute autor. Mõistan täiesti, kui kõik sellega ei resoneeru. Loodan, et leiad vähemalt huvitavat mõtteainet ning postitus on mingilgi määral kasuks enese paremaks mõistmiseks.

 

Kuidas toimub lõhestumine?

Peamine lõhestumine jaotab meie teadvuse teadlikuks ja alateadlikuks. Need omakorda fragmenteeruvad veel mitmeks osaks. Kõik omadused, mis sinus on liialdatud (e esileulatuvad, ülevoolavad või domineerivad) varjavad sellele oponeerivat omadust. Allasurutud osake meist on saanud (enamasti lapsepõlves) haiget ja me oleme tundnud end selle tõttu hüljatuna. Kes eelmisest postitusest mäletab, siis hüljatustunne lapsele on võrdväärne surmahirmuga täiskasvanule. Nii õpime, et see osa on meile eluohtlik ja me peame sellest lahti saama. Küll aga ei saa me enda isiksusest kunagi lahti öelda, mistõttu me peame hoopis toimetuleku mehhanismi rakendama. Me peame lõhestuma. Selleks oleks soovimatu isiksuse varjamine vastandliku omadusega, mis on teiste poolt aktsepteeritud ja armastatud.

Ma pole kindel, kas mu jutu point jõuab läbi, mistõttu toon selgitava näite. Lapse, kelle vanemad ei luba oma kodus “negatiivseid” (jutumärkides, sest ükski emotsioon pole tegelikult negatiivne) emotsioone väljendada, allasurutud isiksus on “vihane/kurb/pettunud laps”. Kuna nuttes, karjudes või vihastades saatsid vanemad ta oma tuppa isolatsiooni ning lõikasid ta nii-öelda pere armastusest välja, siis õppis laps, et selliste emotsioonide väljendamine ei vääri armastust. Tema toimetuleku mehhanism oleks seega “negatiivsete” emotsioonide allaneelamine ja oma arvamuse allasurumine. Ta õppis tegema head nägu ka siis, kui see polnud temale autentne. Ja nii toimuski lõhestumine. Tulevikus on selline laps heaks näiteks suuremale osale inimkonnast – inimene, kes surub alla oma viha, pettumust ja kurbust. Kurbuse ja viha väljendamine ei ole osa ühiskondlikust normist ning seda ei tehta avalikkuse ees. Ühtlasi ka põhjus, miks sotsiaalmeedia on nii lilleline. Miks inimesed ei jaga oma kurbust, depressiooni ja valu, vaid “peavad” sellega ise üksi toime tulema. Ütlen ausalt, et teiste ees nutmine ja autentne olemine on parim tunne! Olen minagi seda osa endast alati alla surunud, kuid enam juba pikemat aega mitte. Vastasel juhul jääb see valu inimeses kogunema, kuni see vallandub suure purskena nõrgema emotsionaalse seisundi ajal (tülide, joobesoleku, kurbuse, valu vms käigus).

Miks mitte tuua ka vastupidist näidet? Lapse, kelle vanemad andsid talle tähelepanu, tuge ja armastust ainult siis, kui ta oli õnnetu ja nuttis, allasurutud isiksus on “õnnelik laps”. Kuna laps sai tähelepanu, kaastunnet ja armastust vanematelt ennekõike siis, kui ta sai haiget (emotsionaalselt või füüsiliselt), kui miski teda kurvastas või kui tal ei läinud soovipäraselt, siis on laps õppinud, et rahulolev ja õnnelik pool temast ei vääri armastust sel määral. Tema toimetuleku mehhanism oleks seega ohvri rolli astumine ja eluga toimetuleva, rahuloleva ja tänuliku osa allasurumine. Ta õppis nägema end ohvrina olukordades, kus ta seda tegelikult polnud, panema teisi endale kaasa tundma ning olema püsivalt mitte-rahulolev. Isegi siis kui see polnud talle autentne. Ja nii toimuski lõhestumine. Tulevikus on selline laps jällegi heaks näiteks suuremale osale inimkonnast – inimene, kes leiab alati põhjuse virisemiseks, miski pole kunagi piisavalt hea ja kõik tahavad alati talle halba. Tema on igas situatsioonis ohver ning ta ei hoia tagasi ka selle väljendamisega. Ta otsib armastustunnet teiste kahjutundest. Enamik poliitika, sõiduteede, ilma, palga jms üle virisevaid inimesi. “Elu on nendega ebaõiglane”.

Ka see osa on minus kahtlemata olemas. Küll aga pole see minus nii polaarne. Seda tuleb esile näiteks olukordades, kus tunnen enda vastu ebameeldivat suhtumist ja palju negatiivsust (loe: armastusest puudujäämist) ning ma pööran end ohvri rolli ja ka väljendan seda, et teiste kaastundega seda leevendada ja end taas armastatuna tunda. Inimene, keda pole kussutatud ja valust püütud eemale hoida liigse armastuse väljendusega, ei tunne vajadust viriseda ja ohvrit mängida. Seda on lausa naljakas analüüsida, sest ma reaalselt näen teisi inimesi nüüd niiiii palju selgemalt.

 

Millest oleneb lõhestumise polaarsus?

Ilmselgelt pole kõik lõhestumised ühe puuga löödud. Jah, kõik lõhestunud osakesed meist on polaarsed, kuid erineval määral. See, kui polaarne sa seesmiselt oled, olenebki traumade intensiivsusest. Kui tugevalt oled mingit osa endast alla surunud ja sealjuures polaarset osa endas esile kutsunud. Kui tegemist on väga tugevate polaarsustega, siis võib asi olla ka nii tõsine, et inimesel esinebki isiksushäire või suisa mitu. Sel teemal ma pikemalt ei kirjuta, sest tegemist on juba väga jäiga polaarsusega. Lähemalt võid uurida erinevatest isiksushäiretest siit: http://peaasi.ee/mis-on-isiksushaired/#1515098059163-0a960a8c-524e.

Kui lapsevanem oskas end hästi ja mittetraumeerivalt väljendada nagu näiteks: “Saan aru, miks nii käitusid ning mida tunned, kuid nii ei ole sobilik avalikus kohas käituda. Jõuame koju ja räägime selle olukorra rahulikult läbi. Kindlasti saab kõik korda. Emme/issi armastab sind.” Siis võib oodata, et lapsel ei teki antud olukorras armastuseta jäänud tunnet ja ühtlasi ka traumat. Kui aga teised lapse ümber tema käitumise üle naersid, siis võis lapses olla juba trauma esile kutsutud. Kuna aga lapsevanem oskas sellega kohe tegeleda, siis võis olukord olla vähetraumeeriv. Selle asemel, et suruda endas haavunud osa alla ja seda polaarse poolega katta, õpib laps tänu lapsevanema kasvatusele valima, kus oma emotsioone väljendada ja mil viisil. See tähendab, et lapsel tekkinud polaarsus ei ole marginaalne, mõlemad pooled saavad hästi läbi ja on teineteisele lähedal ja hoitud. Kumbki pole välja tõrjutud ega alla surutud. Mõlemal isiksusel on lapse juures oma aeg ja koht.

Kui aga lapsevanemad oma taltsutamata käitumise, väljaütlemiste ja karistamistega (tihti alateadlikult, sest ka neid on nii kasvatatud) mõjuvad lapsele traumeerivalt, siis tekib oluliselt polaarsem lõhestumine, kus laps ise otsustab, et üks osa temast on “halb” ja teine “hea”.  Saamata aru, et “halba” osa surub ta alateadlikult alla, pakkudes sellele haavunud osale endast veelgi vähem armastust. Kui me ei näe, kuidas “soovimatu” osa meist võiks armastust saada ja hoida meist siiski “ohutuna”, siis me peame end sellest eraldama. Me peame justkui “ohust” lahti saama. Me hülgame selle osa täielikult, mis jääb alati otsima armastust ja on kui põhjatu kaev, mis kunagi ei täitu. KUI JUST, me ei otsusta seda ise täita ja olnud reaalsust enda jaoks ümber mõtestada (tervendada sisemist last). Valideerida seda haavunud poolt, et tal on õigus nii tunda ja käituda ning see ei tee meist halba inimest. Näidata sellele osale meist, et ta on samuti armastatud ja tal on meie elus oma koht.

 

Kuidas polaarsusi endas märgata?

Pane tähele, et need polaarsed isiksused ei presenteeri end meie elus eraldiseisvate isiksustena, vaid pigem meeleoluseisunditena, mis võtavad meid üle olenevalt olukorrast füüsilises maailmas. Toome näite: Liisa armastab oma kallimat väga. Ta veedaks temaga koos iga minuti, tal ei saa kunagi küllalt kallima füüsilisest lähedusest ning nad on emotsionaalselt tugevalt seotud. Veel hommikul vandus Liisa oma kallimale armastust ning otsis temalt füüsilist lähedust. Õhtul pärast tööd, kui Liisa kallim töölt stressis olekus naases, Liisa peale häält tõstis ja Liisa armastust endast eemale tõukas, tundis Liisa end ühtäkki hüljatult, mõistmata, millega ta selle ära teenis. Liisale oli see kui nuga südamesse, mille peale ta tõmbus alateadlikult täiesti jääkülmaks ning eemaldus kallimast, sõnagi lausumata terve õhtu jooksul. See on osa temast, mida ta ei kontrolli, vaid mis juhtub täiesti automaatselt siis, kui ta haavub tugevalt. Alles hommikul ärgates on Liisa jälle tema ise ja valmis tekkinud olukorda lahendama.

Mis juhtus? Liisa sees esinevad tugevalt polaarsed isiksused, millest üks on ülimalt armastav ja teine täielikult ükskõikne. Alati dominantse üliarmastava isiksuse võttis tekkinud olukorras üle tema haavunud ja allasurutud isiksus, mis hülgab valu korral teise inimese. See juhtus, kuna Liisa oli emotsionaalselt nõrk ning ei suutnud olukorda kontrollida. Hommikuks oli Liisa nõrk emotsionaalne seisund kadunud ning samamoodi ka allasurutud isiksus taandunud.

Kuidas on nii tugev polaarsus Liisas tekkinud? Liisa on kogenud (lapsepõlves), et solvumise (lapsed pigem solvuvad kui väljendavad enda valu suusõnaliselt) ja rahulolematuse väljendamine ei ole armastusväärsed. Kui keegi tegi talle oma sõnade või käitumisviisiga haiget või ülekohut, siis Liisa solvumise peale saadeti ta teise tuppa: “Kui tahad, siis mossita üksi!” Või invalideeriti tema tundeid: “Tänamatu laps! Muidu ju koguaeg saad, mis tahad! Kasva juba suureks!”. Lapse jaoks tähendab see, et tema tunded ei ole õiged, vaid pahad. See osa temast ei vääri armastust ja on talle “eluohtlik”. Armastust saab ta hoopis siis, kui on ise alati armastav ja tänulik oma vanematele.

Liisas toimus lõhestumine, kus ta hoidub võimalikest olukordadest, mis võiksid temas tekitada solvumistunnet. Selle jaoks on temas esile kerkinud vastandlik poolus, mis on alati armastav ning püüab suhet võimalikult soojana hoida. Kuna Liisa kallim ei vastanud talle sel momendil samaga, siis tundis Liisa just nagu ka tema üliarmastav pool oleks saanud karistada ja ei oleks piisav. Sisemise lapse valu kerkis esile ja Liisa tundis end väga hüljatult, mis lubas kerkida esile väga polariseerunud haavunud Liisal, kes on üksi, väga solvunud ja hüljatud. Kuna Liisa on seda osa endas tugevalt alla surunud, siis kerkib see osa temast väga tugevalt välja. Liisa kallim ei tunne Liisat sel hetkel äragi ja ei saa aru, miks ta nii lapsikult käitub. Kõige hullem variant on, kui kaaslane otsustab seda osa temast veelgi rohkem invalideerida: “Ma olin lihtsalt stressis! Suur asi, et ma ei tahtnud sel hetkel sind musitada ja kallistada. Nii lapsikult käitud siis kohe?! Mossita üksi, mina sellega praegu tegeleda ei viitsi. Kasva ükskord juba suureks!”

Need allasurutud isiksused meis jäävad meile endile täiesti nähtamatuks. Küll aga panevad teised neid tähele. Et neid omadusi aga iseendas märgata, peame me panema tähele, mis meid teistes enim ärritab. Antud näite puhul ärritas Liisat see, et armastusavalduse peale, otsustas kallim teda eemale tõrjuda ehk “hüljata”. Tegelikult on see otsene peegeldus Liisa püüdele põgeneda olukorrast, kui keegi talle väga haiget teeb. See on Liisa allasurutud isiksus. Selle peitmiseks on Liisast saanud üliarmastav ja suisa klammerduv isiksus. Tegemist on väga tugeva polaarsusega.

Polaarsed isiksused meis on need, mis tekitavad meis kannatusi. See kaugendab meid iseendast ja ühtlasi ka teistest. Isiksuste allasurumine ja vihkamine meis endis peegeldub välismaailma. Nii sünnib teiste inimeste vihkamine, nende alla surumine, manipulatsioon, haiget tegemine, solvumine jpm. Iseennast täielikult tunnistav ja armastav inimene tajub kõike teda ümbritsevat kui “üksainsust”. Et me kõik oleme üks. Selline inimene ei ihka teisele inimesele kannatusi. Võib öelda, et tugev polaarsus meis endis on aluseks teiste petmisele, vihkamisele, hävitamisele jpm. Kõik inimkonna kannatused (sõjad, kuriteod jms) on põhjustatud sellest, et me eristame end teistest. Et me ei näe end ühena. Et me ei armasta teisi nagu me oleksimegi üks. Sest me ei armasta kõiki osi ka endast. Kui Liisa armastaks endas seda allasurutud isiksust, siis ei oleks ta ka reageerinud mehe käitumisele, vaid mõistnud, et mees on stressis ja tahab omaette olla, et rahuneda. Igasugune olukord oleks jäänud toimumata.

 

Kuidas taas integreeruda?

Kui oled endas täie tõsidusega polaarsusi märganud ja aru saanud, millega tegu, on aeg seda polaarsust endas vähendada, leida tasakaal ja neid kaht isiksust lähendada. Selle tulemusel võib näiteks Liisa liigne armastuse väljenduse janu väheneda ja järsu külmumise ning põgenemise asemel õpib ta konflikte rahulikult lahendama. Ta õpib austama mõlemat isiksust endas ja lubab ka sellel “pimedamal” poolusel end näidata. Ehk ta ei suru seda poolt endas enam alla ja ei peida seda polaarse (ülimalt sooja ja armastava) isiksuse taha.

Nii tasub teha ka kõigi teiste polaarsustega endas. Kõige lihtsam minu arvates on teha seda nii:

Kirjuta täie aususega üles, mis sind teiste inimeste puhul tugevalt häirib või sind ärritab
Leia see varjatud pool endas. Kas sa oled selle osa endas alla surunud? Vihkad sa seda osa endas?
Mis on selle varjatud isiksuse polaarne pool?
Hinda mitu % kogu ajast kumbki pool sinus esindatud on.
Mida suurem on kummagi %-i vahe, seda polaarsemad need isiksused sinus on.
Kuidas seda polaarsust vähendada? Kuidas alla surutud osa endas rohkem armastada ja ka talle tähelepanu anda? Mis hetkedel võiks olla “tema aeg”?

Liisa viiks seda läbi nii:

Hülgamine, konfliktile käega löömine
Kui olen väga haavunud, siis teen sama, kuid ei tunnista seda endale
Liigne hoolimine, pidev armastuse väljendamine
Armastav 97%, hülgav 3%
94% polaarne ehk VÄGA polaarne
Ma õpin suunama liigse armastamise asemel energiat rohkem iseendasse. Ma lõpetan sealjuures iseenda hülgamise. Ma õpin olukordades nägema oma polaarseid isiksusi ning veendun, et mõlemad on hoitud ja armastatud. Kummalgi on oma koht ja ma ei suru endas enam haavunud osa alla. Ma õpin haavumise korral mitte selga pöörama, vaid oma valu rahulikult väljendama, oodates mulle valu põhjustanud isikult selgitust. Nii ei tunne ma iseennast hüljatult ning ma ei hülga ka teist inimest. Hülgamise, külmaks tõmbumise ja vihast lahkumise asemel võtan aja maha, et olukorda oma peas läbi mõelda ja hiljem rahulikult tekkinud olukord lahendada.

See on puhtalt minu viis aru saamaks, kus esineb polaarsust kõige enam ja kuidas neid vastandlikke isiksusi omavahel intregreerida. Tegelikult on olemas väga palju erinevaid viise, kuidas polaarsust endas vähendada. Selleks soovitan lugeda antud teemal kirjandust või pöörduda hüpnotisööri või psühhoterapeudi poole. Igal juhul otsida professionaalset abi. Sest nagu ikka, siis ma pole meditsiiniline töötaja ning soovin teiega jagada vaid uusi teadmisi, mida olen rohke lugemuse ja uurimise järel teada saanud, mis on mind minu teekonnal aidanud ja võiks olla abiks ka teistele. Loodan, et antud postitus aitas teil näha uusi aspekte iseendas ning leida võimaluse, kuidas oma elukvaliteeti parandada!

The post Number üks asi, mis rikub su suhte iseenda ja teistega appeared first on Paljas Porgand.

Lõhestunud isiksus meis kõigis

Me kõik olema sündinud siia maailma “üksainsusena” ehk “terviklikuna”. Me oleme täielikult “mina ise”. Meil puuduvad kompleksid, sisemised võitlused, hirmud, kired ja kõik muu, mis viiks meid oma “tõelisest olemusest” ja ka teistest eemale. Kogedes oma elu jooksul aga traumasid, lõhestub meie olemus, et siin maailmas hakkama saada ja “ellu jääda”. Me kõik kogeme elus traumasid ja me KÕIK lõhestume. Nimelt kogu vaimne tee ongi üks teekond tagasi “tervikliku minani” ehk “üksainsuseni”, kus võime lahti lasta oma sisemistest hirmudest, egost, tõekspidamistest jms, mis ei lase meil maailma kui üht tervikut kogeda. Miks oleme lõhestunud sadadeks “isiksusteks”? Millal, kuidas ja miks see aset leiab? Kuidas see muudab meid täielikult? Kui ühined minuga selle postituse rännakul, võid saada vastuse enda sees peituvatele küsimustele, mida sa seni pole osanud endale esitadagi!

Foto – Artur Ivlijev

Disclaimer: Ilmselgelt ei ole elu must-valge, vaid viiskümmend halli varjundit. Et aga lugeja leiaks ennast antud värvigammas, siis kirjutan ka väheke äärmuslikult. Poleks realistlik oodata kõiki võimalikke variatsioone ja näiteid neist. Postitus on suunatud eelkõige vaimselt avardunud mõtlejatele. Antud postituses soovin anda edasi minuni jõudnud vaatenurka meie erinevatele isiksustele, milleni jõudsin tänu Teal Swani õpetustele, kes on Ameerika vaimne õpetaja ja eneseabi raamatute autor. Mõistan täiesti, kui kõik sellega ei resoneeru. Loodan, et leiad vähemalt huvitavat mõtteainet ning postitus on mingilgi määral kasuks enese paremaks mõistmiseks.

 

Kuidas toimub lõhestumine?

Peamine lõhestumine jaotab meie teadvuse teadlikuks ja alateadlikuks. Need omakorda fragmenteeruvad veel mitmeks osaks. Kõik omadused, mis sinus on liialdatud (e esileulatuvad, ülevoolavad või domineerivad) varjavad sellele oponeerivat omadust. Allasurutud osake meist on saanud (enamasti lapsepõlves) haiget ja me oleme tundnud end selle tõttu hüljatuna. Kes eelmisest postitusest mäletab, siis hüljatustunne lapsele on võrdväärne surmahirmuga täiskasvanule. Nii õpime, et see osa on meile eluohtlik ja me peame sellest lahti saama. Küll aga ei saa me enda isiksusest kunagi lahti öelda, mistõttu me peame hoopis toimetuleku mehhanismi rakendama. Me peame lõhestuma. Selleks oleks soovimatu isiksuse varjamine vastandliku omadusega, mis on teiste poolt aktsepteeritud ja armastatud.

Ma pole kindel, kas mu jutu point jõuab läbi, mistõttu toon selgitava näite. Lapse, kelle vanemad ei luba oma kodus “negatiivseid” (jutumärkides, sest ükski emotsioon pole tegelikult negatiivne) emotsioone väljendada, allasurutud isiksus on “vihane/kurb/pettunud laps”. Kuna nuttes, karjudes või vihastades saatsid vanemad ta oma tuppa isolatsiooni ning lõikasid ta nii-öelda pere armastusest välja, siis õppis laps, et selliste emotsioonide väljendamine ei vääri armastust. Tema toimetuleku mehhanism oleks seega “negatiivsete” emotsioonide allaneelamine ja oma arvamuse allasurumine. Ta õppis tegema head nägu ka siis, kui see polnud temale autentne. Ja nii toimuski lõhestumine. Tulevikus on selline laps heaks näiteks suuremale osale inimkonnast – inimene, kes surub alla oma viha, pettumust ja kurbust. Kurbuse ja viha väljendamine ei ole osa ühiskondlikust normist ning seda ei tehta avalikkuse ees. Ühtlasi ka põhjus, miks sotsiaalmeedia on nii lilleline. Miks inimesed ei jaga oma kurbust, depressiooni ja valu, vaid “peavad” sellega ise üksi toime tulema. Ütlen ausalt, et teiste ees nutmine ja autentne olemine on parim tunne! Olen minagi seda osa endast alati alla surunud, kuid enam juba pikemat aega mitte. Vastasel juhul jääb see valu inimeses kogunema, kuni see vallandub suure purskena nõrgema emotsionaalse seisundi ajal (tülide, joobesoleku, kurbuse, valu vms käigus).

Miks mitte tuua ka vastupidist näidet? Lapse, kelle vanemad andsid talle tähelepanu, tuge ja armastust ainult siis, kui ta oli õnnetu ja nuttis, allasurutud isiksus on “õnnelik laps”. Kuna laps sai tähelepanu, kaastunnet ja armastust vanematelt ennekõike siis, kui ta sai haiget (emotsionaalselt või füüsiliselt), kui miski teda kurvastas või kui tal ei läinud soovipäraselt, siis on laps õppinud, et rahulolev ja õnnelik pool temast ei vääri armastust sel määral. Tema toimetuleku mehhanism oleks seega ohvri rolli astumine ja eluga toimetuleva, rahuloleva ja tänuliku osa allasurumine. Ta õppis nägema end ohvrina olukordades, kus ta seda tegelikult polnud, panema teisi endale kaasa tundma ning olema püsivalt mitte-rahulolev. Isegi siis kui see polnud talle autentne. Ja nii toimuski lõhestumine. Tulevikus on selline laps jällegi heaks näiteks suuremale osale inimkonnast – inimene, kes leiab alati põhjuse virisemiseks, miski pole kunagi piisavalt hea ja kõik tahavad alati talle halba. Tema on igas situatsioonis ohver ning ta ei hoia tagasi ka selle väljendamisega. Ta otsib armastustunnet teiste kahjutundest. Enamik poliitika, sõiduteede, ilma, palga jms üle virisevaid inimesi. “Elu on nendega ebaõiglane”.

Ka see osa on minus kahtlemata olemas. Küll aga pole see minus nii polaarne. Seda tuleb esile näiteks olukordades, kus tunnen enda vastu ebameeldivat suhtumist ja palju negatiivsust (loe: armastusest puudujäämist) ning ma pööran end ohvri rolli ja ka väljendan seda, et teiste kaastundega seda leevendada ja end taas armastatuna tunda. Inimene, keda pole kussutatud ja valust püütud eemale hoida liigse armastuse väljendusega, ei tunne vajadust viriseda ja ohvrit mängida. Seda on lausa naljakas analüüsida, sest ma reaalselt näen teisi inimesi nüüd niiiii palju selgemalt.

 

Millest oleneb lõhestumise polaarsus?

Ilmselgelt pole kõik lõhestumised ühe puuga löödud. Jah, kõik lõhestunud osakesed meist on polaarsed, kuid erineval määral. See, kui polaarne sa seesmiselt oled, olenebki traumade intensiivsusest. Kui tugevalt oled mingit osa endast alla surunud ja sealjuures polaarset osa endas esile kutsunud. Kui tegemist on väga tugevate polaarsustega, siis võib asi olla ka nii tõsine, et inimesel esinebki isiksushäire või suisa mitu. Sel teemal ma pikemalt ei kirjuta, sest tegemist on juba väga jäiga polaarsusega. Lähemalt võid uurida erinevatest isiksushäiretest siit: http://peaasi.ee/mis-on-isiksushaired/#1515098059163-0a960a8c-524e.

Kui lapsevanem oskas end hästi ja mittetraumeerivalt väljendada nagu näiteks: “Saan aru, miks nii käitusid ning mida tunned, kuid nii ei ole sobilik avalikus kohas käituda. Jõuame koju ja räägime selle olukorra rahulikult läbi. Kindlasti saab kõik korda. Emme/issi armastab sind.” Siis võib oodata, et lapsel ei teki antud olukorras armastuseta jäänud tunnet ja ühtlasi ka traumat. Kui aga teised lapse ümber tema käitumise üle naersid, siis võis lapses olla juba trauma esile kutsutud. Kuna aga lapsevanem oskas sellega kohe tegeleda, siis võis olukord olla vähetraumeeriv. Selle asemel, et suruda endas haavunud osa alla ja seda polaarse poolega katta, õpib laps tänu lapsevanema kasvatusele valima, kus oma emotsioone väljendada ja mil viisil. See tähendab, et lapsel tekkinud polaarsus ei ole marginaalne, mõlemad pooled saavad hästi läbi ja on teineteisele lähedal ja hoitud. Kumbki pole välja tõrjutud ega alla surutud. Mõlemal isiksusel on lapse juures oma aeg ja koht.

Kui aga lapsevanemad oma taltsutamata käitumise, väljaütlemiste ja karistamistega (tihti alateadlikult, sest ka neid on nii kasvatatud) mõjuvad lapsele traumeerivalt, siis tekib oluliselt polaarsem lõhestumine, kus laps ise otsustab, et üks osa temast on “halb” ja teine “hea”.  Saamata aru, et “halba” osa surub ta alateadlikult alla, pakkudes sellele haavunud osale endast veelgi vähem armastust. Kui me ei näe, kuidas “soovimatu” osa meist võiks armastust saada ja hoida meist siiski “ohutuna”, siis me peame end sellest eraldama. Me peame justkui “ohust” lahti saama. Me hülgame selle osa täielikult, mis jääb alati otsima armastust ja on kui põhjatu kaev, mis kunagi ei täitu. KUI JUST, me ei otsusta seda ise täita ja olnud reaalsust enda jaoks ümber mõtestada (tervendada sisemist last). Valideerida seda haavunud poolt, et tal on õigus nii tunda ja käituda ning see ei tee meist halba inimest. Näidata sellele osale meist, et ta on samuti armastatud ja tal on meie elus oma koht.

 

Kuidas polaarsusi endas märgata?

Pane tähele, et need polaarsed isiksused ei presenteeri end meie elus eraldiseisvate isiksustena, vaid pigem meeleoluseisunditena, mis võtavad meid üle olenevalt olukorrast füüsilises maailmas. Toome näite: Liisa armastab oma kallimat väga. Ta veedaks temaga koos iga minuti, tal ei saa kunagi küllalt kallima füüsilisest lähedusest ning nad on emotsionaalselt tugevalt seotud. Veel hommikul vandus Liisa oma kallimale armastust ning otsis temalt füüsilist lähedust. Õhtul pärast tööd, kui Liisa kallim töölt stressis olekus naases, Liisa peale häält tõstis ja Liisa armastust endast eemale tõukas, tundis Liisa end ühtäkki hüljatult, mõistmata, millega ta selle ära teenis. Liisale oli see kui nuga südamesse, mille peale ta tõmbus alateadlikult täiesti jääkülmaks ning eemaldus kallimast, sõnagi lausumata terve õhtu jooksul. See on osa temast, mida ta ei kontrolli, vaid mis juhtub täiesti automaatselt siis, kui ta haavub tugevalt. Alles hommikul ärgates on Liisa jälle tema ise ja valmis tekkinud olukorda lahendama.

Mis juhtus? Liisa sees esinevad tugevalt polaarsed isiksused, millest üks on ülimalt armastav ja teine täielikult ükskõikne. Alati dominantse üliarmastava isiksuse võttis tekkinud olukorras üle tema haavunud ja allasurutud isiksus, mis hülgab valu korral teise inimese. See juhtus, kuna Liisa oli emotsionaalselt nõrk ning ei suutnud olukorda kontrollida. Hommikuks oli Liisa nõrk emotsionaalne seisund kadunud ning samamoodi ka allasurutud isiksus taandunud.

Kuidas on nii tugev polaarsus Liisas tekkinud? Liisa on kogenud (lapsepõlves), et solvumise (lapsed pigem solvuvad kui väljendavad enda valu suusõnaliselt) ja rahulolematuse väljendamine ei ole armastusväärsed. Kui keegi tegi talle oma sõnade või käitumisviisiga haiget või ülekohut, siis Liisa solvumise peale saadeti ta teise tuppa: “Kui tahad, siis mossita üksi!” Või invalideeriti tema tundeid: “Tänamatu laps! Muidu ju koguaeg saad, mis tahad! Kasva juba suureks!”. Lapse jaoks tähendab see, et tema tunded ei ole õiged, vaid pahad. See osa temast ei vääri armastust ja on talle “eluohtlik”. Armastust saab ta hoopis siis, kui on ise alati armastav ja tänulik oma vanematele.

Liisas toimus lõhestumine, kus ta hoidub võimalikest olukordadest, mis võiksid temas tekitada solvumistunnet. Selle jaoks on temas esile kerkinud vastandlik poolus, mis on alati armastav ning püüab suhet võimalikult soojana hoida. Kuna Liisa kallim ei vastanud talle sel momendil samaga, siis tundis Liisa just nagu ka tema üliarmastav pool oleks saanud karistada ja ei oleks piisav. Sisemise lapse valu kerkis esile ja Liisa tundis end väga hüljatult, mis lubas kerkida esile väga polariseerunud haavunud Liisal, kes on üksi, väga solvunud ja hüljatud. Kuna Liisa on seda osa endas tugevalt alla surunud, siis kerkib see osa temast väga tugevalt välja. Liisa kallim ei tunne Liisat sel hetkel äragi ja ei saa aru, miks ta nii lapsikult käitub. Kõige hullem variant on, kui kaaslane otsustab seda osa temast veelgi rohkem invalideerida: “Ma olin lihtsalt stressis! Suur asi, et ma ei tahtnud sel hetkel sind musitada ja kallistada. Nii lapsikult käitud siis kohe?! Mossita üksi, mina sellega praegu tegeleda ei viitsi. Kasva ükskord juba suureks!”

Need allasurutud isiksused meis jäävad meile endile täiesti nähtamatuks. Küll aga panevad teised neid tähele. Et neid omadusi aga iseendas märgata, peame me panema tähele, mis meid teistes enim ärritab. Antud näite puhul ärritas Liisat see, et armastusavalduse peale, otsustas kallim teda eemale tõrjuda ehk “hüljata”. Tegelikult on see otsene peegeldus Liisa püüdele põgeneda olukorrast, kui keegi talle väga haiget teeb. See on Liisa allasurutud isiksus. Selle peitmiseks on Liisast saanud üliarmastav ja suisa klammerduv isiksus. Tegemist on väga tugeva polaarsusega.

Polaarsed isiksused meis on need, mis tekitavad meis kannatusi. See kaugendab meid iseendast ja ühtlasi ka teistest. Isiksuste allasurumine ja vihkamine meis endis peegeldub välismaailma. Nii sünnib teiste inimeste vihkamine, nende alla surumine, manipulatsioon, haiget tegemine, solvumine jpm. Iseennast täielikult tunnistav ja armastav inimene tajub kõike teda ümbritsevat kui “üksainsust”. Et me kõik oleme üks. Selline inimene ei ihka teisele inimesele kannatusi. Võib öelda, et tugev polaarsus meis endis on aluseks teiste petmisele, vihkamisele, hävitamisele jpm. Kõik inimkonna kannatused (sõjad, kuriteod jms) on põhjustatud sellest, et me eristame end teistest. Et me ei näe end ühena. Et me ei armasta teisi nagu me oleksimegi üks. Sest me ei armasta kõiki osi ka endast. Kui Liisa armastaks endas seda allasurutud isiksust, siis ei oleks ta ka reageerinud mehe käitumisele, vaid mõistnud, et mees on stressis ja tahab omaette olla, et rahuneda. Igasugune olukord oleks jäänud toimumata.

 

Kuidas taas integreeruda?

Kui oled endas täie tõsidusega polaarsusi märganud ja aru saanud, millega tegu, on aeg seda polaarsust endas vähendada, leida tasakaal ja neid kaht isiksust lähendada. Selle tulemusel võib näiteks Liisa liigne armastuse väljenduse janu väheneda ja järsu külmumise ning põgenemise asemel õpib ta konflikte rahulikult lahendama. Ta õpib austama mõlemat isiksust endas ja lubab ka sellel “pimedamal” poolusel end näidata. Ehk ta ei suru seda poolt endas enam alla ja ei peida seda polaarse (ülimalt sooja ja armastava) isiksuse taha.

Nii tasub teha ka kõigi teiste polaarsustega endas. Kõige lihtsam minu arvates on teha seda nii:

Kirjuta täie aususega üles, mis sind teiste inimeste puhul tugevalt häirib või sind ärritab
Leia see varjatud pool endas. Kas sa oled selle osa endas alla surunud? Vihkad sa seda osa endas?
Mis on selle varjatud isiksuse polaarne pool?
Hinda mitu % kogu ajast kumbki pool sinus esindatud on.
Mida suurem on kummagi %-i vahe, seda polaarsemad need isiksused sinus on.
Kuidas seda polaarsust vähendada? Kuidas alla surutud osa endas rohkem armastada ja ka talle tähelepanu anda? Mis hetkedel võiks olla “tema aeg”?

Liisa viiks seda läbi nii:

Hülgamine, konfliktile käega löömine
Kui olen väga haavunud, siis teen sama, kuid ei tunnista seda endale
Liigne hoolimine, pidev armastuse väljendamine
Armastav 97%, hülgav 3%
94% polaarne ehk VÄGA polaarne
Ma õpin suunama liigse armastamise asemel energiat rohkem iseendasse. Ma lõpetan sealjuures iseenda hülgamise. Ma õpin olukordades nägema oma polaarseid isiksusi ning veendun, et mõlemad on hoitud ja armastatud. Kummalgi on oma koht ja ma ei suru endas enam haavunud osa alla. Ma õpin haavumise korral mitte selga pöörama, vaid oma valu rahulikult väljendama, oodates mulle valu põhjustanud isikult selgitust. Nii ei tunne ma iseennast hüljatult ning ma ei hülga ka teist inimest. Hülgamise, külmaks tõmbumise ja vihast lahkumise asemel võtan aja maha, et olukorda oma peas läbi mõelda ja hiljem rahulikult tekkinud olukord lahendada.

See on puhtalt minu viis aru saamaks, kus esineb polaarsust kõige enam ja kuidas neid vastandlikke isiksusi omavahel intregreerida. Tegelikult on olemas väga palju erinevaid viise, kuidas polaarsust endas vähendada. Selleks soovitan lugeda antud teemal kirjandust või pöörduda hüpnotisööri või psühhoterapeudi poole. Igal juhul otsida professionaalset abi. Sest nagu ikka, siis ma pole meditsiiniline töötaja ning soovin teiega jagada vaid uusi teadmisi, mida olen rohke lugemuse ja uurimise järel teada saanud, mis on mind minu teekonnal aidanud ja võiks olla abiks ka teistele. Loodan, et antud postitus aitas teil näha uusi aspekte iseendas ning leida võimaluse, kuidas oma elukvaliteeti parandada!

The post Lõhestunud isiksus meis kõigis appeared first on Paljas Porgand.

Lõputu armastuse janu vs hirm intiimsuse ees (haavunud sisemine laps)

Tänapäeval on levinud suhteprobleemide põhjustajateks armastusest puudu jäämise tunne või vastupidi hirm läheduse ees. Naise puhul: mida rohkem ma armastust mehelt otsin, seda rohkem ta minust eemale tõmbub. Ja mehe puhul jällegi: ükskõik kui palju ma ka ei annaks, naisel pole minu lähedusest kunagi küllalt. Antud olukord võib esineda sooliselt ka vastupidi või ka samasooliste suhtes. Et aga antud postitust mitte liiga keerukaks ajada, siis lähenen ma teemale just seda pidi. Mis võis juhtuda meiega lapsepõlves, mis kahjustas meie sisemist last nii väga, et armastusdünaamika tulevikusuhetes on selle tulemusel nihkes? Kuidas seda korda saada?

Foto – Siiri Kumari

Disclaimer: Ilmselgelt ei ole elu must-valge, vaid viiskümmend halli varjundit. Et aga lugeja leiaks ennast antud värvigammas, siis kirjutan ka väheke äärmuslikult. Poleks realistlikult oodata kõiki võimalikke variatsioone ja näiteid neist. Postitus on suunatud eelkõige vaimselt avardunud mõtlejatele. Antud postitus on sündinud suuresti Teal Swani õpetustest, kes on Ameerika vaimne õpetaja ja eneseabi raamatute autor.

 

Naise seisukohalt

Me oleme kadedad ülilähedaste suhete peale, kus mees hoiab naist nagu kullatükki. Me sooviksime endale tõelist rüütlit nagu muinasjuttudes või seebikates, kes hindab meid täpselt sellistena nagu oleme nüüd ja praegu. Kes on piisavalt maskuliinne, et meie eest hoolt kanda, et mitte tunda end meie edust ohustatuna ja et haarata suhtes ohjad. Aga miks me siiski komistame meeste otsa, kes pole päris all-in, kes on meie suhtes apaatsed, kes ei pööra meie tunnetele ja vajadustele piisavalt tähelepanu ja kui otsime neilt armastust, vastavad: “Me oleme ju niigi koguaeg koos. Kas sellest siis ei piisa sulle?”

Ja nii oleme me kinni oravarattas, kus püüame teda inspireerida meile rohkem tähelepanu osutama, kus püüame end muuta, et talle rohkem meele järele olla, kus püüame teda oma välise iluga rohkem kütkestada ja kus püüame talle ise aina rohkem läheneda, et lähedust vastu saada. Me püüame nii palju, et me lükkame ta hoopis eemale. Ja nii, olgugi, et oleme mehele füüsiliselt lähedal, tunneme end nii üksikuna. Me ei tunne end enam armastatuna (nagu ta ehk suhte alguses meid armastas), me tunneme end suisa meeleheitel. Soov tunda lähedust, armastust ja vastuenergiat on nii suur, et me tunneme end suhtes jõuetult. Ja jõuetu tunne ehk kontrollimatu olukord tekitab inimeses frustratsiooni, halvimal juhul viha.

Selle tulemusel hakkame mehe kallal näägutama. Number üks asi, mida mees ei kannata, on just näägutamine nagu oleks ta veel väike poiss, kellega ema kurjustab. See tekitab temas tunde justkui sina ei ole enam temaga rahul, ei armasta teda enam vanaviisi ja ootad, et ta muudaks end. See tõukab teda meist eemale. Ja kui mees kaugeneb veelgi, siis näägutame me veel rohkem. Ja mida rohkem me näägutame, seda eemale mehe tõukame. Ja mida rohkem ta eemale tõmbub, seda vihasemaks me muutume.

 

Mehe seisukohalt

Mees otsib endale stressivaba naist, kes ei lähe pöördesse pisiasjade pärast. Naist, kes annab talle piisavalt vabadust, olles samas armastav ja hooliv. Naist, kes vajab teda mehena enda kõrvale, kuid ei ole tema külge klammerdunud. Naist, kes teeb ta oma naiseliku energiaga õnnelikuks ning heaks meheks. Ning viimaks ka naist, kes austab teda sellisena nagu ta on siin ja praegu. Kes näeb mehes rüütlit ning ei alanda teda.

Aga mis on reaalsus? Mees leiab endale naise, kellele koguaeg miski ei sobi. Naine, kes kritiseerib ja näägutab. Naine, kes põhjustab mehele hoopis stressi, sest mees ei suuda olla kunagi talle piisavalt hea, piisavalt lähedal, piisavalt hooliv, piisavalt armastav. Mehel tekib tunne justkui ükskõik, mida ta ka ei teeks, ta ei suuda naist õnnelikuks teha, seega hakkab ta eemale tõmbuma. Ja see ajab naise veel enam marru. Ja seda enam mees eemale hoiab.

 

Lapsepõlves peitub vastus

Üks asi, mis ma olen psühholoogide ja vaimsete õpetajate käest suure lugemuse tulemusel õppinud, on lapsepõlve märkimisväärne mõju kogu meie elule. Seda ei saa eitada. Varajases eas, mil meie identiteet on alles kujunemas, kogeme me traumasid, mis kujundavad meie arusaama elust, meist endist ja suhetest kogu eluks. Lapsepõlves õpime me toime tulema valu, armastuse ja vihaga. Ning ma ei taha sugugi öelda, et lapsevanemad kunagi sooviks lastele halba. Vaid enamik vanemaid kasvatavad lapsi teadmatult. Ja iga laps kogeb traumasid – kes väiksemaid, kes suuremaid, kes vähem, kes rohkem. Olgu traumaks surnud linnu nägemine tee peal või vanemate lahutus. Me kõik oleme omamoodi traumeeritud.

Miks aga mõne täiskasvanu sisemine laps on tervem kui teisel? See tulenebki kasvatusest. Kuna vanemad on meie elu allikaks, siis me seostame lapsena oma vanemaid üks-ühele ellujäämisega. Lapsena me sõltume oma vanemate armastusest. Mida rohkem ja tervemalt meid armastati, seda tervem on meie sisemine laps. Mida rohkem meid eemale tõrjuti, mida vähem meie jaoks aega leiti, mida rohkem meid karistati ja mida vähem meid mõisteti, seda rohkem oleme me traumeeritud.

Me ei õppinud tulema toime oma valu, viha ja armastuse väljendustega läbi armastuse. Ja nii me õppisime neid osi endas mitte tunnistama, peitma ja ignoreerima. Aga see ei kaota kunagi neid osi meis ära. Me õpime osa endast kinnisesse ruumi lukustama, et ta jumala eest ei saaks välja ja meid (vanemate) armastusest ilma ei jätaks. Kuid see katkine osa meist sellega ei lepi. Ta soovib tähelepanu ja pistab pea välja kõige soodsamatel hetkedel – kui me oleme haavunud, väsinud, depressioonis, alkoholi või narkootikumide mõju all, emotsionaalsed vms.

Kui romantiline suhe kannatab meie sisemise lapse haavade pärast, siis võib see olla meie suhte pärast oma vastassoost vanemaga. Kui naine ei suuda mehega tervislikku suhet luua, siis tuleb vaadata ta lapsevanema dünaamikat isaga ja vastupidi. Suhe meie partneriga on otsene peegel suhtest meie (enamasti vastassoost) lapsevanemaga. Meil on raske seda näha ja endale tunnistada, sest oleme selle valu matnud nii sügavale endasse, et sellega toime tulla. Tihtipeale me ei suuda isegi näha, kui palju valu vanemate eemalolek meile põhjustanud on. Me ei märka kui haavunud meie sisemine laps on, kuni see info jõuab meieni pärast mitmeid põrunud paarisuhteid. Kuni me lõpuks ise näeme (või meile manatakse see silme ette professionaali poolt), et see on täpne peegel meie suhtest lapsevanemaga.

Me ei ole aga kunagi lahti lasknud soovist tunda vanema armastust, sest lapsele on omane idealiseerida oma vanemaid. Me kannatame seda sama valu igas suhtes ning ihaldame tunda vanemate armastust nii palju, et ise arugi saamata, kutsume me sama situatsiooni oma ellu romantilise partneri näol. Ja soovides seda valu lahustada ning lõpuks tunda oma vastassoost vanema armastust, me lämmatame hoopis oma partnerit. Me süüdistame teda meie hülgamises, me ootame temalt kõike, millest me lapsena ilma jäime. See pole mitte terve romantiline suhe, vaid meie hüljatud sisemise lapse tähelepanu järele karjuv suhe lapsevanemaga.

 

Naise seisukohalt

Meie isa ei suutnud meiega sidet luua. Ta ei teadnud meie kohta suurt midagi ning ei tundnud meie tunnete, mõtete, tegemiste ja hobide vastu huvi. Tal oli alati midagi olulisemat teha – töö, meelelahutus, sõbrad, kodused kohustused või ta armastus oli suunatud ainult meie ema vastu. Me ei veetnud oma isaga piisavalt kvaliteetaega ja ta ei õppinud meid tundma. Ta ei kaitsenud meid emotsionaalselt ega füüsiliselt. Me püüdsime ta tähelepanu nimel silma paista oma sooritusega spordialadel, hinnetega koolis või vastupidi pättuste, vingumise ja karjumisega.

Me ei saanud isa tähelepanu. Me hakkasime uskuma, et me peame ta tähelepanu ja armastust välja teenima. Ja välja teenitud tähelepanu hoidmise nimel peame me veel enam vaeva nägema. Me ei tundnud end armastatuna. Me tundsime end hoopis üksiku ja väärtusetuna. Me hakkasime uskuma, et me pole armastust väärt ja armastuse nimel peab võitlema. Need on mõned näited võimalikest suhtetüüpidest isaga, mis võisid lapsepõlves mõjutada meie suhtumist tuleviku intiimsuhetesse.

Tavaliselt ongi nii, et kui me pidime oma isa vähese saadaoleva tähelepanu nimel võitlema oma ema või õdede-vendadega, siis me kutsume oma ellu partnereid, kelle tähelepanu on samuti mujal – liigselt oma perekonnal (tavaliselt just emal), sõpradel või hoopis teistel naistel. Kui võitlesime isa tähelepanu nimel tema tööga, siis kutsume ligi partnereid, kes on mattunud töösse ja ei suuda meile aega leida.

 

Mehe seisukohalt

Mehe ema oli nii klammerdunud, et ei lasknud tast kunagi lahti (võib juhtuda, et ka täiskasvanu eas mitte). Mehe ema lämmatas teda liigse lähedusega. Mehe ema eksitas liigset muretsemist armastuse pähe. Meest kritiseeriti tema elu valikute pärast ning ema arvas ikka, et teab paremini, mis talle hea on. Ema hoidis teda eemale sõpradest ning purustas ka võimalusi romantilisteks suheteks. Ema hoolitses selle eest, mida mees selga pani, kus ta käis ja kui palju aega nad koos veetsid. Ta oli pidevalt emaga telefoni otsas ning nad jagasid üksteisega kõiki hinge-, suhte- ja elumuresid. Kui mehe tähelepanu läks mujale nagu töö või uus suhe, siis ema süüdistas teda hülgamises ja ema õnnetuses. Mees tundis ennast süüdi ema kurbuses. Mees ei suutnud emale anda kunagi piisavalt tähelepanu ja armastust. Mees tunneb ema õnne eest vastutust ning kuna me oma vanemaid idealiseerime, siis ta teeb kõik, et ema õnnelikuks teha, lõhkudes nii ka oma lähisuhteid. Need on mõned näited võimalikest suhtetüüpidest emaga, mis võisid lapsepõlves mõjutada mehe suhtumist tuleviku intiimsuhetesse.

Kui mehe isa oli perekonnas veel passiivne, apaatne ja/või sõltuvussuhtes (alkoholist, narkootikumidest vms), siis seab ema pojale veel ka abikaasa rolli. Sel juhul ootab ema oma pojalt emotsionaalset tuge, et eluga toime tulla. Tihtipeale laieneb emotsionaalne tugi ka finantstoeks. Selline suhe ema ja poja vahel on mehele mürgine ning mehe sisemiselt lapselt on röövitud lapsepõlv. Mees seatakse juba varakult isa rolli ning mees õppis suhtest emaga, et intiimsus on ohtlik. Intiimsus tähendab vabadusekaotust, mistõttu hindab ta vabadust kõige enam. Mees õppis, et naist on raske õnnelikuks teha või see nõuab temalt kogu aja ja energia. Mees tahab veel laps olla, mistõttu on mehel raske naisega commitida ehk tõsisesse suhtesse astuda ja pere luua.

 

Mida teha?

Kui see olukord tuleb sulle tuttav ette ja näed, et võiks kehtida sinu puhul, siis pead seda endale esmalt tunnistama, et muutust oma ellu tuua. Me peame 100% ausalt vaatama endale silma, heitma kõrvale võltsarusaama oma õnnelikust ja toredast lapsepõlvest ning mõtlema tõsiselt järele, kas meie intiimsuhe peegeldab meie suhet vastassoost vanemaga. Seejärel peame tegema esimesed sammud tervema suhte suunas (või sellest üldse lahkuma). Kolmandaks me peame tervendama oma sisemist last.

 

Naise seisukohalt

Et seda lihtsustada, võid küsida endalt:

Kas ma püüan oma apaatset meest muuta armastavaks, kaitsvaks ja hoolivaks (isa)figuuriks, keda ma olen alati soovinud oma ellu?

Kui see nii on, siis ainus asi, mida reaalselt teha, on lahti lasta. Lase mehest lahti. Tõmba oma energia välja püüdlusest teenida välja tema armastust. Anna talle küll teada, mida sa paarisuhtes vajad, kuid seejärel suuna liigne energia tema suunast taas iseendasse. Saa vahelduseks sõpradega kokku, hoolitse enda eest, arenda ennast. Loo suhteelu kõrvale ka isiklik elu.

Kui seda tehes suhe närbub ja mees lahkub, siis ta ehk ei peakski su kõrval olema. Kui ta hakkab aga ise suunama oma energiat sinu suunas ja annab sulle vabal tahtel oma armastust, hoolt ja kaitset nagu ta teab, et seda vajad, siis sa lõpuks saadki tunda seda tunnet, millest oled alati unistanud! Kuni sa seda aga taga ajad, siis jääb sulle alati mulje, et ta ei anna seda sulle. SEST sa ei anna talle võimalust seda iseendale anda. Sa lämmatad teda oma lähedusega nii palju, et tal puhtfüüsiliselt polegi ruumi sinu suunas liikuda ning ta tõmbub hoopis eemale, et hingamisruumi saada.

Kui mees tahab su elus olla, siis ta ka on seal.

 

Mehe seisukohalt

Et seda lihtsustada, võid küsida endalt:

Kas sa püüad oma külge kleepuvat naist muuta stressivabaks, õnnelikuks ja sinuga rahulolevaks (ema)figuuriks, keda sa oled tegelikult soovinud oma ellu?

Eemale hoidmine on valik. Kui sa prioritiseerid tööd, perekonda, sõpru, meelelahutust ja hobisid oma naisele, siis pead endalt ausalt küsima, kas sa üldse tahad suhtes olla? Kui sa tahaksid temaga koos olla, siis sa ju oleksid. Sa pead olema endaga aus, kas sa üldse tahad suhtes olla või tunned sa seda sama vastutus- ja süütunnet naise ees, mida tundsid suhtes emaga? Küsi endalt, kas sa oled selleks suhteks täielikult valmis või mitte?

Kui ei, siis tead, mida teha – lahku. Kui jah, siis pead tunnistama endale hirmu intiimsuse ees. Hirmu vabadusekaotuse ja vastutuse ees. Kui paned tähele, et tõmbud naisest eemale, kui ta sult lähedust otsib, siis pead end n-ö “teolt tabama” ja käituma risti vastupidi, kuidas oled harjunud. Ehk eemale tõmbumise asemel hoopis õppima ise pakkuma lähedust. Õpi oma naist armastama ning nägema, et armastus ei pea olema lämmatav ja vabadust rööviv.

 

Kuidas tervendada sisemist last?

See on juba märksa keerukam teema. Kui mõistad eneseanalüüsi käigus, et su sisemine laps on tõeliselt haavunud ning vajab märksa rohkem tervendamist, siis soovitan pöörduda professionaali poole või lugeda antud teemal eneseabi raamatuid (Mai-Agate Väljataga on antud teemal palju kirjutanud ja meditatsioone läbi viinud). Kui aga usud, et sisemine laps kriiskab vaid mõnes kohas tähelepanu järele, siis just seda peadki tegema – andma talle tähelepanu.

Ära unusta, et KÕIK osad sinust on tõesed, põhjendatud ja kehtivad. Olgu see avalikkuse silmis “halb” või “hea”. Kõik osad sinust vajavad tähelepanu ja armastust. Seega sinu ülesanne olekski näha seda last, kes vajab näiteks võimalust väljendada pettumust. Lase tal seda teha, tunnista seda tunnet ning siis vasta armastusega. Ole lapsevanem oma sisemisele lapsele. Armasta seda osa temast, mis armastust ei ole saanud. Räägi oma sisemise lapsega. Ütle talle, mida ta on kuulda soovinud: “Sul on täiesti õigus olla vihane ja nutta, kuna ma olen olnud tööga nii hõivatud, et pole sinu jaoks aega leidnud. Kuidas ma saan sulle tähelepanu anda? Kas sa sooviksid lülitada muu maailma välja ja minna minuga jalutama? Või sooviksid sa vanni minna? Raamatut lugeda?” Sisemise lapsega rahu sõlmimine tähendabki tegelikult iseendaga rahu sõlmimist. Mõistmist, miks sa tunned end nii nagu tunned. Mitte selle vastu sõdimist.

Sisemist last tervendades, õpid enda KÕIKI tundeid aktsepteerima. Õpid neid kuulama ja neid mitte ignoreerima. Õpid nendega enda sees tegelema. Kui sa õpid kuulama oma TÕELIST mina ja oma tundeid, siis võid avastada väga palju uut enda kohta. Traumasid, mille oled maha matnud ja mis sinu elu dikteerivad. Haavunud sisemist last, kes ei lase sul tervet suhet nautida. Polaarseid isiksusi, kes sinu sees möllavad, põhjustades meeltesegadust jpm. Loodan, et vähemalt kellelgi avas see postitus silmi ning aitas suunata paremale rajale iseenda tervendamisel.

The post Lõputu armastuse janu vs hirm intiimsuse ees (haavunud sisemine laps) appeared first on Paljas Porgand.

Tee mitu nägu + RETSEPTID

Minu üks tervisliku eluviisi peamisi sisse harjutatud nippe on rohke vee tarbimine. Olgu see puhta veena, gaseeritud või maitseveena, kohvi või teena. Ma tarbin päevas reaalselt 3-4 liitrit vett. Hommikul ärgates klaas vett ja kohvi, trennis juba liiter vett, enne esimest tõidukorda soe vesi õunasiidriäädika ja sidruniga ja õhtuti naudin ma veel lõõgastavat teed. Mil ilmad on kuumad, tahaks ka päevasel ajal midagi kosutavat peale vee juua. Jääkohv on VÄGA minulik, aga olen nendega oluliselt tagasi tõmmanud, sest kofeiinist pole hea mõte end üle tõmmata. Pealegi väljutab kohv kehast vett, mis ei ole palavusega parim idee. Seetõttu armastan ma päevasel ajal jääteed juua. See on maitsev alternatiiv mahlale ja limpsile, mis sisaldavad ohtralt lisatud suhkruid ja kaloreid.

Selles postituses annangi ma teile kasulikku infot, miks teha tee joomisest osa oma igapäevast, miks on tee joomine kasulik, missugune tee on tervisele kõige parem, missugune tee sisaldab enim antioksüdante ning missugune vähim kofeiini ja kuidas valmistada KÕIGE paremaid ja tervislikemaid JÄÄTEESID! Ma jagan teiega nelja jääteeretsepti, mis on sündinud hoole ja vaevaga ning viivad keele alla!

 

Mis on üldse tee?

Kas teadsid, et kõik mitte-taimeteed on valmistatud ühe ja sama teepõõsa (Camellia sinensis) lehtedest? See, kas tegemist on rohelise, valge, musta või oolong teega, sõltub teelehe töötlemise viisist. Valge ja roheline tee on neist vähim töödeldud. Näiteks rohelist teed saadakse teelehti auruga töödeldes, ensüümid inaktiveeritakse ja seeläbi säilib ka teelehtede roheline värvus.

 

Tee mõju tervisele?

Lisaks sellele, et tee on maitsev, peidab see endas veel mitmeid kasutegureid. Mõni neist on siililegi selge, kuid mõni suisa üllatav. Vaatame järele peamised viisid, kuidas tee võib meie tervisele kasulik olla:

 

1. Antioksüdandid

Roheline ja valge tee on teistest vähim töödeldud, mistõttu sisaldavad ka enim polüfenoole. Polüfenoolid toimivad organismis antioksüdantidena, mis vähendavad vabade radikaalide kahjustavat toimet keha rakkudele. See aitab ennetada enneaegset vananemist ning võidelda erinevate haigustekitajatega.

 

2. Tee sisaldab kohvist vähem kofeiini

Ma ARMASTAN kohvi – don’t get me wrong here! Aga kofeiinisisaldus kohvis on ainus asi, mis hoiab mind tagasi seda päev läbi kõrist alla valamast. Just seetõttu olengi teinud teadliku valiku nautida teed just õhtuti või päevadel, mil kofeiini on juba niigi tarbitud. Kofeiini tarbimist tasub piirata ka kuumedal suvepäevadel, mil vedelikukaotus on kõrgema õhutemperatuuri tõttu niigi suur. Kui taimeteed ei sisalda üldse kofeiini, siis traditsioonilises teeski on seda kohvist oluliselt vähem – lausa 50%, mis tähendab, et teed võid sa oluliselt rahulikumalt ja suuremates kogustes juua. PS! Mustas ja rohelises tees leidub teistest teesortidest enim kofeiini.

 

3. Tee joomine võib vähendada südameinfarkti ja insuldi riski

Tee ja südame tervise vahelise seose kohta on tehtud mitmeid uuringuid. On leitud isegi, et nende hulgas, kes jõid päevas 1-3 tassi rohelist teed, vähenes südameinfarkti risk 20% ja insuldi risk lausa 35%. Lisaks vähenes neil ka LDL-kolesteroolitase.

 

4. Teed juues tarbid rohkem vett

Pole vaja vast rääkida, miks on vee joomine eluks vajalik (sellest võid lugeda SIIT!) või miks võiks vett juua vähemalt 2 liitrit päevas. Kuigi ma joon päevas oma 3-4 liitrit vett, siis tean kui raskelt võib paljudele vee joomine kujuneda. Mõnele lihtsalt ei maitse vesi, mõni pole harjunud vett jooma ning teistel jällegi ei püsi see meeles. Kuna tee ongi vesi, siis võib tee joomine aidata hästi kaasa oma igapäevase veekvoodi täitmisele.

 

5. Tee joomine võib aidata kaasa kaalulangetusele

See on väga mitmetahuline väide. Tee ise ei ole kaalu alandava efektiga otseselt, kui siis väga vähe väga rohke rohelise tee ekstrakti toimel (pigem rohelise tee kapslite puhul). Teadusuuringud ei ole selles osas väga vettpidavad. Pigem pean silmas tee joomise juures isu alandavat toimet. Sama on kohviga. Kuna vesi täidab mahu poolest kõhtu ning kustutab janu, siis sama on ka teega. Tihti ajame me segi nälja ja janu sensatsiooni. Kui sa pole piisavalt palju vett joonud, siis võib sulle tunduda nagu oleksid näljane, kuigi tegelikult vaevab sind veepuudus. Kui jood päeva jooksul teed, siis võid täheldada, et näljatunne ei hiili nii tihti ligi ning kõht püsib kauem täis.

 

6. Tee joomine võib võimendada immuunsüsteemi

Tee joomine võib olla immuunsüsteemile kasulik, omades haiguste vastu võitlevaid antioksüdante polüfenoole ja flavanoide. Just rohelises tees leidub rohkesti polüfenoole (umbes 30% kuivkaalust) – neist tähtsamad on flavonoidid katehhiinid (EC, EGC, ECG ja EGCG), mis on peamised tervistavate omaduste andjad.

 

7. Tee joomine aitab võidelda vähi vastu

Kuigi teadlased on selles osas eri arvamustel, siis sellegi poolest on leitud seoseid rohke tee joomisel ja vähi riski vähenemisel. Kui sul pole midagi kaotada, siis miks mitte seda omadust ära kasutada?

 

8. Tee on lihtsalt maitsev!

Teed on tänapäeval võimalik saada igasugustes maitse kooslustes! Me elame ajal, mil võiksime iga päev nautida uut tee maitset. Kõige toredam on see, et meil on võimalus ise asjale veel vürtsi juurde lisada. Katseta erinevate vürtside, ürtide, puuviljade, marjade jms lisamisega oma klassikalisele teele. Kui ise pole nii aldis katsetama või jääb inspiratsioonist väheks, siis Liptoni teevalik on laiem kui kunagi varem. Pealegi paluti mul nende uue teevalikuga katsetada veelgi põnevamaid maitseid ja nii sündisid minu selle suve “kuumimad” jäätee retseptid!

 

Selle suve “kuumimad” jääteed

Aiasaaduste hooaeg on täies jõus! See on parim aeg ära kasutada peenrates kasvavaid ürte ja marju või visata võrk üle õla ja minna turule kondama. Kuidas nautida looduse poolt antut aga muul moel kui toidus? Üheks variandiks on teha teed, kuid kes see suvel kuuma teed ikka juua tahab. Palju värskendavam oleks hoopis jäätee! Katsetasin köögis veidi, et tuua teieni väga erinevaid retsepte koduste ürtide, marjade ja muude aiasaadustega. Kõik valminud jäätee retseptid on VÄGA lihtsad ning ülimalt tervislikud! Ei mingeid lisatud magusaineid!

Muidu olen suurim kohvifanatt ja jääkohvi austaja, kuid kofeiini tarbimisega tuleks piiri pidada. Ka tee sisaldab vähesel kofeiini, kuid selle mõju on teine ning sellest on raske end üle tõmmata. Pigem saad kätte kofeiini kasulikud ergutavad omadused. Seega võid jääteed valmistada suuremasse anumasse, et seda päeva jooksul limonaadi asemel lürpida. Ja ma ütlen ausalt, et ma pole saanud kunagi paremat jääteed! KÕIK retseptid on omamoodi uskumatult maitsvad! Soovitan soojalt antud retsepte teha just soovitatud teepakikestega, et maitsed oleksid ideaalselt paigas, sest nägin rohkelt vaeva, et panna kõik omavahel hästi sobituma. Veel soovitan kasutada valmistamiseks suuremat kaanega klaaspurki/-pudelit, mida on ilus külalistele ka laua peal serveerida. PS! Kõik retseptid on mõeldud kahele.

 

VIRSIKU TÜÜMIANI RELAX JÄÄTEE

1 virsik

1 peotäis tüümianit

1 pakk Lipton Time To Relax teed

Vala teekotile 250 ml keeduvett.

Lase tõmmata 10 minutit ning lisa sisse tüümian.

Hoia teekotti sees 2 tundi ja seejärel eemalda.

Lõika virsik viiludeks ning lisa teele.

Sule purk kaanega ning jätta külma üleöö seisma.

Serveeri värske tüümianiga.

 

MUSTIKA-PIPARMÜNDI FITNESS JÄÄTEE

50 g mustikaid

1 peotäis piparmünti

1 pakk Lipton Fitnessa teed

Vala teekotile 250 ml keeduvett.

Lase tõmmata 10 minutit ning lisa sisse piparmünt ja mustikad.

Hoia teekotti sees 2 tundi ja seejärel eemalda.

Sule purk kaanega ning jätta külma üleöö seisma.

Serveeri värske piparmündiga.

 

VAARIKA ROSMARIINI BEAUTY KIHISEV JÄÄTEE

50 g vaarikaid

1 peotäis rosmariini

1 pakk Lipton Beauty teed

Vala teekotile 250 ml keeduvett.

Lase tõmmata 10 minutit ning lisa sisse rosmariin ja vaarikad.

Hoia teekotti sees 2 tundi ja seejärel eemalda.

Sule purk kaanega ning jätta külma üleöö seisma.

Valikuline: Enne serveerimist vala juurde 150 ml (Aura Schörle vaarikamahlaga) mullivett.

Serveeri värske rosmariiniga.

 

SIDRUNI INGVERI BASIILIKU DETOX JÄÄTEE

1 väike sidrun

5 g ingverit

1 peotäis basiilikut

1 pakk Lipton Do The Detox teed

Vala teekotile 250 ml keeduvett.

Lisa kohe sisse ingver ja sidrun.

Hoia teekotti sees 2 tundi ja seejärel eemalda.

Lisa hulka basiilik.

Sule purk kaanega ning jätta külma üleöö seisma.

Serveeri värske basiiliku ja sidruniga.

Proovi järele ja anna mulle teada, missugune retsept meeldis sulle enim? Kas sul on ka omast käest ühtegi põnevat retsepti/nippi jagada?

The post Tee mitu nägu + RETSEPTID appeared first on Paljas Porgand.

RETSEPT: Üleöö chia-šokolaadipuder

Ja olengi lõpuks taas leidnud armastuse pudru vastu. Pudruraamatu kirjutamise ajal sõin putru kuni 3x päevas, haha! Ja mingi aeg pärast selle ilmumist ei tahtnud ma kaerahelbeid näha ka mitte. Möödus kohe mitu-mitu kuud ja nüüd järsku tekkis mul taas suur pudruhullus. Just nimelt kaerahelbepudru oma. Kuid suvel pole kuum puder just väga kutsuv. Või mis? Mul on selleks lahendus pakkuda!

Saage tuttavaks minu vana hea sõbraga – overnight oats ehk eesti keeles üleöö puder. See on puder, mis ei vaja keetmist ning mida tõepoolest serveeritakse külmana. Parim just neile, kes virisevad, et hommikul pole aega süüa teha. Lihtsalt sega kõik koostisained purgis kokku ning aseta ööseks külma seisma. Ja ongi valmis! Hommikul söö seda otse purgist või võta tööle/kooli kaasa. Bikiiniprepi ajal oli see mu lemmikviis, kuidas oma hommikusöök kindlustada!

Seda saab valmistada mitmes eri maitsekombinatsioonis. Minu üks lemmikuid on šokolaadi oma. Kuid muidugi ka maapähklivõi ja banaaniga! Kui olete huvitatud ka teisest retseptist, siis andke kommentaarides sellest märku! Bikiiniprepi ajal sõingi just viimast ning lisasin pudrule ka valgupulbrit. Hea nipp trennihuntidele: sega pudrusse lisaks veel pool kuni üks kulbitäis valku.

Lihtne, kiire, šokolaadine, kreemjas, tervlislik, valgurikas, suhkruvaba, vegan, gluteenivaba.

RETSEPT: Üleöö chia-šokolaadipuder   Prindi Ettevalmistus 3 minutit Küpsetamine Valmistamisaeg 3 minutit   Puder, mis keetmist ei vaja! Üks tõeliselt mõnus šokolaadine külm kaerahelbepuder palavaks hommikupoolikuks. Autor: Merilin Taimre Retsepti tüüp: Hommikusöök Kogus: 1 puder Koostisained 20 g kaerahelbeid 20 g kaerakliisid 15 g Rawsom toorkakaopulbrit 10 g Rawsom chia seemneid 200 ml vett või mandlipiima meelepärast magustajat maitse järgi näputäis soola

Kaunistuseks: 5 g Rawsom purustatud kakaotuumasid Valmistamine Sega kõik koostisosad suletava kaanega purgis kokku. Magusta vastavalt vajadusele. Sulge kaanega ja jäta üleöö külmikusse seisma. Hommikul sega puder läbi ja lisa vajadusel veel vett/piima. Puista peale kakaotuumad ja serveeri! Toitumisalane teave 1 portsjon: 1 puder Kalorid: 280kcal Rasv: 10g Küllastatud rasv: 3g Transrasv: 0g Süsivesikud: 36g Suhkur: 1g Kiudained: 14g Valk: 12g 3.5.3251

 

The post RETSEPT: Üleöö chia-šokolaadipuder appeared first on Paljas Porgand.

Kuidas reisides passiivselt raha “teenida”?

Olen suurim reisifanatt. Olen külastanud kümneid riike – nii kiviviske kaugusel kui ka kaugemal. Kui on üks asi, mis mind alati õnnelikuks teeb, siis on see šokolaad. Okei, see oli nali. Seks. Okei-okei, see oli ka nali. Reisimine. Jah, reisimine. Kui mul kipub koduseinte vahel liiga depressiivseks minema, siis tean, et reisimine on mu vaimsele tervisele tõeline reset (loe lähemalt SIIT!). Kui nüüd sinna veel raha ka lisada. Just nimelt see tasuta raha, mille nimel ei pea vaeva nägema ja tööd rügama, siis on elu jälle lill. Räägime, kuidas reisides raha säästa ja kuidas reaalselt reisida nii, et raha tiksub lisaks veel tagataskusse?

Reisi planeerimine säästlikult

Number üks asi, mida ma olen oma vitsade pealt näinud, on etteplaneerimisoskus! Jah, on metsikult tore reisida spontaanselt ja avatud kaartidega. Aga kui sa elad igapäeva elu ikkagi sooduskaarte rahakotis lapates, siis ei tasu teha seda fataalset viga ja reisida nagu homset ei tuleks! Ka reisides tasub jääda mõistlikkuse piiridesse. Ja kõige paremaks viisiks kulutada minimaalselt oma külikoolifondi, on planeerida reis nii pikalt ette kui vähegi võimalik.

 

Sihtkoht

Reisi puhul kõige olulisem on ilmselgelt sihtkoha valik. Ka kõige raskem tihtipeale… Siinkohal ei saa anda nõu, kuhu tasub minna ja kuhu mitte, sest igaühel oma paradiis ja põrgu. Kui aga sihtkohta valida säästukaardi meetodil, siis on oluline vaadata lennuhindu. Kui soovid paketireisi, siis selleks on erinevad turismifirmad, mis koondavad kõikide reisikorraldajate pakkumised ühte kohta kokku (loe SIIT!).

Kui oled huvitatud rohkem ise möllamisest, mitme linna külastamisest ja paindlikumast reisigraafikust, siis soovitan lennupileteid piiluda. Vali näiteks välja 3 lemmikut sihtkohta ning seejärel hakka uurima reisipakkumisi igasse sihtriiki. Kõige odavamad pakkumised saad praakida välja tänapäevaste teenusepakkujate abil, kes toovad välja valitud ajavahemikus kõik lennureisid alates soodsamaist. Lisaks tuuakse välja ka kõige optimaalsem pakkumine, mille mugavuse (lennu pikkus, ümberistumised) ja hinna suhe on kõige parem. Mina olen seni kasutanud selleks momondo-t.

 

Majutus

Kui sihtkoht paigas, siis tasub hakata reisi planeerima. Mis linnades peatud, kui kaua, mis piirkonnas? Otsi erineivaid pakkumisi nii hotellides, hostelites kui ka apartementides. Et mitte metsikult aega raisata iga majutuse kodulehel surfamisele, siis kasuta ära järjekordset võimalust saada koondav vaade kõigile läbi Booking.com-i. Kõik ühe piirkonna majutuskohad (lisa ka filtreid täpsemaks otsinguks) üheskoos nina ees. Lisaks on esile toodud ka selle piirkonna parim hinnapakkumine! Kõik toimub ilma broneerimistasuta ning teenusele pääseb mugavalt ligi ka telefoniäpiga.

Paar nippi Booking.com saidil:

Broneeri varakult – Booking.com-i üks parimaid omadusi on võimalus broneerida majutuskoht nii varakult kui aga soovid. Mida lähemale kuupäevale broneerid, seda kõrgem on hind. Enamik majutuskohti ei võta tühistamise eest ka tasu. Nii saad vahepeal jälgida, kas kuskil pakutakse paremat hinda ja vajadusel broneeringu ümber teha.
Peatu ühes kohas pikemalt – eelista peatumist ühes majutuskohas pikemalt, sest nii väldid lisakoristuse eest maksmist. Tavaliselt maksab iga järgnev öö u 2x vähem! S.t kui üks öö maksab 70 eurot, siis 2 ööd juba 100 eurot.
Mängi kuupäevadega – kui su reisigraafik on paindlik, siis muuda oma eelistatud kuupäeva üks päev ette-taha, sest hind võib sellest oluliselt muutuda!
Genius programm – paar aastat tagasi alustas Booking.com lojaalsusprogrammiga, mis on ülimalt lihtne ja ei nõua sinult mitte midagi. Kui teed vähemalt 2 broneeringut aastas, siis saad osa nende lojaalsusprogrammist kogu eluks. Kui oled osa sellest, siis näed broneerides mõndade pakkumiste kõrval väikest kollast Genius ikooni, mis tagab tavahinnast sulle 10-15% soodustust!

 

Lisanipp!

Ja kuidas siis kogu reisi planeerides veel passiivselt raha tagasi ka “teenida”? Selleks olen mina kasutanud näiteks vana head Bonusway-d (loe esimest postitust SIIT!). Ei mingit registreerimis- ega teenustasu. See on justkui koht, mis koondab kõiksugused teenusepakkujad ühte kohta kokku ning pakub igaühele erinevaid sooduspakkumisi. Portaal, mille läbi osteldes, teenid tagasi raha mitte punkte. Kogutud boonused saad täielikult välja võtta alates 10€, kandes boonused rahana panga- või Paypali kontole.

Mina olen teeninud raha tagasi Booking.com, Airbnb, Rentalcars, boohoo, Zaful, Forever21, iHerb jt lehtedel poodeldes. Tagasikantav summa on juba paarkümmend eurot. Ja ilmselgelt, mida rohkem kulutad, seda rohkem teenid tagasi. Kui osta lennupileteid, paketireise, majutust, autorenti vms läbi Bonusway lehe, siis võid tagasi teenida lausa sadu eurosid. Seega mõtle nutikalt ja võta seda kui universaalset säästukaarti! Seega, et soodne majutus veel soodsamalt kätte saada ja reisides passiivselt raha “teenida”, siis piisab vaid sellest, kui sisened Booking.com lehele läbi Bonusway, et teenida tagasi lausa 4% kogu kulutatud summalt! 600-eurose pakkumise puhul teeniksid tagasi juba 24 eurot!

 

Autorent

Kes soovib uut sihtkohta avastada omapäi, ilma giidi, bussi ja segasummasuvilata, siis soovitan väga endale auto rentida. Autot tasub rentida pigem paariks päevaks kui terveks reisiks, sest kindlasti soovid ka niisama rannaliival või basseini ääres lösutada ja lähiümbruskonda jalgsi avastada. Nii säästad korralikult rendiraha! Alati pakutakse autorendi poolt võimalikult uhket masinat, et maksaksid ikka rohkem. Ütlen ausalt, et olen ALATI võtnud kõige odavama vähegi sõidukõlbuliku auto, lisakindlustust pole ma KUNAGI võtnud (säästad vähemalt 50-200 eurot) ja auto tasub ALATI kõvasti ette broneerida, et vältida liigseid tasusid. Nii garanteerid endale kõige soodsama pakkumise!

Kui ei viitsi mööda erinevaid autorendifirmade kodulehti end hulluks lapata, siis soovitan piiluda Rentalcars.com saidile, kus on kõikide autorendifirmade pakkumised ühte kohta kokku koondatud. Ja kui tahad veel soodsamalt lehe parima pakkumise kätte saada, siis jällegi – mine Rentalcars.com lehele läbi Bonusway ning teenid tagasi 3,6% ostusummalt. 350-eurose pakkumise puhul teeniksid tagasi juba 12,6 eurot!

Et koguda esimese ostu boonustele lisaks veel 3€, siis liitu selle lingi kaudu (ei, ma ei teeni raha su klikiga):

https://www.bonusway.ee/paljasporgand_booking

Küll oleks tore, kui sama süsteem toimiks ka restorane külastades. Siis tilguks reisil olles raha tagasi päris korralikult. Aga tuleb võtta, mis võtta annab. Jaga minuga ka oma salanippe!

The post Kuidas reisides passiivselt raha “teenida”? appeared first on Paljas Porgand.

Lõpuks ometi soovitab arst antibeebipillidest eemale hoida

Mind assotseeritakse Eestis varsti rohkem antibeebillide vastase liikumise eestkostmise kui blogimisega. Või Daysy eest kostmisega? Või akne vastu sõdimise ja lõpuks selle alistamisega? Või siis üldse naiste enesetunde ja heaolu parandamisega. Sest see on tegelikult ju mu eesmärk! Mu eesmärk pole kunagi üht brändi/toodet/teenust maha teha ja teist ülistada, vaid suunata inimesi õigele teele, mis tuleks kasuks nii nende tervisele, heaolule kui ka rahakotile. Ja muidugi ka meie keskkonnale.

Seekord ei süvene ma ei internetiavarustesse ega isiklikesse kogemustesse, vaid juhtusin lugema raamatut, mis peaks olema igale suguküpseks saavale naisele KOHUSTUSLIK, et nooruses teadlmatusest oma tervist terveks ülejäänud eluks ära ei lõhutaks. Muidugi leiame me abi arstidelt, aga nagu enda ja ka teiste kogemus on näidanud, siis tihtipeale läheb arst lihtsamat rada pidi ning ei süvene indiviidi vajadustesse. Pealegi… keda me saame usaldada, kui ravimitööstus ja arstiteadus on nii tugevalt teineteisest sõltuvad? Kas tõesti ei kriibi naistearstil hinge, kui ta kirjutab 13-aastasele tüdrukule välja hormonaalpreparaadid, et ta menstruatsioonitsükkel oleks valutum ja korrapärasem?

 

“Paremate päevade käsiraamat”

Lara Briden, töötanud üle 40 aasta arstina ja teadlasena naiste reproduktiivtervise alal, on pannud naistele kokku käsiraamatu, mis toetub 400-le teadusuuringule ja patsientidelt õpitud kogemustele. “Paremate päevade käsiraamat” võimaldab loobuda pillidest, pakkudes teadmisi, kuidas kehasiseselt oma menstruaalsüsteemi ravida ja püsivalt toetada läbi loomuliku reguleerimise. See kätkeb endas kõike, mida üks naine peaks teadma hormoonide, menstruaaltsükli ja rasestumisvastaste vahendite kohta.

Aina rohkem räägitakse menstruatsioonist ja öeldakse hormonaalpreparaatidele ei. On oluline õppida oma tsüklit tundma, sest päevad pole juhuslik nähtus, vaid väljendavad otseselt naise tervislikku seisundit. Kui oled terve, siis algab menstruatsioon sujuvalt ja regulaarselt ilma soovimatute sümptomiteta. Tervisehäirete korral peegeldab seda ka menstruaaltsükkel.

Sellega nõustub ka Ameerika Sünnitusabi ja Günekoloogia Kolledž: “Teismeeas märgatud normist erinev menstruaaltsükli muster võib aidata täiskasvanueas varakult avastada võimalikke terviseriske. Arstid peaksid oskama seda analüüsida, et hinnata üldise tervise seisundit.”

Küll aga elame naiste tervise jaoks kummalisel ajal, mil peetakse normaalseks selliste ravimite välja kirjutamist, mis nende hormonaalse süsteemi hoopis välja lülitavad. Miks peaks terve naise hormoonid (sealjuures tema reproduktiivtervise) alla suruma lihtsalt selleks, et rasedust vältida? Viljakus ei ole haigus, mida peaks sünteetiliste rohtudega ravima.

 

Miks hormonaalne rasestumisvastane vahend ei ole lahendus?

Enamik arste isegi mitte ei mõtle, mis on naise ebaregulaarse, valuliku või puuduliku tsükli põhjus, kuna tal on sellele kohene lahendus – pille võtta. Ja miks nii? Sest see on mugav kõigile lahendust pakkuv vahend (KUIGI VALE):

pole menstruatsiooni?
liigne veritsus?
menstruatsioonikrambid?
ei taha rasestuda?
(menstruatsiooni ajal esinev) akne?
endometrioos?

Võta PILLE!

Küll aga… ei ole pillid imeravim, mis meie tsükli korda teevad ja sümptomid kaotavad. See on kunstlik ja ajutine viis kuidas naha rasueritust pärssida, suruda alla meie kehaomaseid hormoone ja tekitada veritsust, mis ei ole isegi mitte tegelik menstruatsioon. Jah, naised, pillide manustamise ajal teil EI OLE menstruatsiooni.

Pillid ei reguleeri meie hormoone, vaid lülitavad need täielikult välja. 

Pillidest tekkiv veritsus ei järgne ovulatsioonile, vaid on ravimite toimel tekkinud vaheveritsus. Hormonaalvahendid stimuleerivad emaka limaskesta, põhjustades veritsust, kuid lülitavad munasarjad välja ehk peatavad kehaomased suguhormoonid. Fakt, millega enamik naisi kursis pole!

 

Mida hormonaalvahendid tegelikult sisaldavad?

Selline sünteetiline hormoonasendus võiks olla okei, kui sünteetilised hormoonid oleksid samaväärsed kehaomaste hormoonidega, kuid nad pole seda ning võivad tekitada hoopis hulgi olulisi terviseprobleeme.

Pillides sisalduvad hormoonid ei ole päris hormoonid. 

Naise munasarjade hormoonid on östrogeen ja progesteroon. Need pole vajalikud mitte ainult rasestumiseks, vaid ka meeleolu, kilpnäärme, lihaste ning ainevahetuse tervise heaks. Need on INIMESE hormoonid, mis on meie tervise heaolu ja füsioloogia toimimise jaoks meile looduse poolt ette nähtud ja VAJALIKUD. Võrdluseks on pillides toimivateks sünteetilisteks  hormoonideks etinüülöstradiool, drospirenoon, levonorgestreel ja teised pseudohormoonid.

PS! Hormonaalses rasestumisvastases vahendis ei ole ovulatsiooni toimumise tulemusel vallanduvat naise kehale vajalikku tsüklitervise kõige olulisemat hormooni progesteroon. Progesteroon tasakaalustab östrogeeni ning on oluline ka aju, kognitiivse süsteemi ja juuste tervise jaoks. Üks hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite suurimaid varjukülgi ongi see, et need röövivad naiselt rahustava, meeleolu parandava progesterooni toimed, mistõttu hormonaalsed ravimid põhjustavadki naistes soovimatut “tujukust” ja ärevust, muutes naise aju struktuuri.

Foto – Siiri Kumari

Oleme aastas 2019 ja ometi kasutame rasedusest hoidumiseks nii iganenud meetodit. 50 aastat tagasi (mil hormonaalpillid turule tulid) oli normaalne kasutada putukamürki DDT ja suitsetamist peeti peeneks tegevuseks. Kas ikka veel? Ei. Kuid hormoonidega oma tervise kallale asumine on jäänud oma kohale. Miks küll? Järsku kuna nende naise tervisele põhjustavatest ohtudest ei räägita piisavalt? Õnneks annab raamat sellest põhjaliku ülevaate nagu olen seda püüdnud vähemal või rohkemal määral teha varasemalt ka mina.

 

Hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite riskid ja kõrvaltoimed

Vähk, trombid, depressioon, ärevus, tujukus, madal libiido, akne, juuste väljalangemine, kaalutõus, kõrge vererõhk, toitainevaegus, kilpnäärme funktsioonihäired, soolestiku ning vaginaalsete bakterite tasakaalu häire, põhjustades nii seedeprobleeme, pärmseene ja tupeseene vohamist ning viies lõpuks ka emakakaela rakkude patoloogiliste muutusteni. Tuleb tuttav ette?

Jah, ei vaidle vastu, hormonaalravimitel on ka oma positiivne külg. Mitte miski siin maailmas pole üdini hea või üdini halb. Ka liigne vee tarbimine võib tappa ning isegi kauem seisnud vee tarbimine võib tervisele kahjulik olla, haha. Kuigi hormonaalpillid vähendavad pärasoole-, munasarja- ja emakavähi riski, siis on sellegipoolest olemas ka alternatiivseid ohutumaid ja looduslikemaid ravivõimalusi. Ka kõigele sellele saab vastuse raamatust.

 

Hormoonpillid – kas akne ravim või tekkepõhjus?

Ma pakun, et suurem osa noori naisi otsustab hormoonpillide kasuks just oma naha väljanägemise pärast. See mõte ei teki neil pähe aga niisama. Seda soovitab pea IGA naistearst! Miks küll? Sest see on ajutine kõige kiirem lahendus võidelda noore naise hormonaalse mölluga, selle lihtsalt VÄLJA LÜLITADES. Aga kas noor naine on ka kursis, mida see pill tegelikult teeb? Et see ei ravi mitte aknet, vaid kõigest pidurdab tema kehapärast protsessi tasakaalustada hormoone, mis naiseks saamisega on östrogeeni suurema tootmise tõttu paigast loksunud? Kas teda viidi kurssi ka sellega, et pillidelt maha tulemine põhjustab enamikel naistest VEEL HULLEMAT aknet, millest on juba kordades raskem lahti saada? Vaatame seda asja lähemalt!

Hormoonpillidega lõpetamise tulemuseks võib olla rohkem rasu, kui eales varem on olnud, põhjustades aknet.

Steroidravimid hormonaalses rasestumisvastases vahendis mõjuvad ülihästi akne vastu, sest need suruvad alla naharasu tootmise – pole enam mingi uudis. Ka kõige rängema aknega naine võib steroididel nautida beebipehmet nahka, sest tsüprosteroon viib rasutootmise lapsepõlve tasemele, mis on tõsisemalt järele mõeldes lausa hirmutav. Täiskasvanutel peab olema rohkem rasu kui lastel, seega tekib ebanormaalne seisund – ravimitele reageerimiseks peab nahk hakkama rasu juurde tootma, mis jätkub ka hormoonpillidega lõpetamisel. Tulemuseks võib olla rohkem rasu, kui eales varem on olnud.

Pillidejärgse akne teiseks põhjuseks võib olla ka munasarjade ajutine suurenenud androgeenide tootmine, kui need pillidega lõpetamise järel oma tegevust taas alustavad (ära unusta, et pillide ajal naise munasarjad ei ole töövõimelised). Õnneks hakkavad munasarjad mingi aja peale (taastudes pillidest) taas östrogeeni ja progesterooni tootma, mis mõjuvad loomulikul moel nahale väga hästi. Võitlusperiood võib kesta aga umbes 6-12 kuud.

 

Mis võimalusi peale hormonaalvahendite meil veel on?

Ilmselgelt on meil olemas ikka veel vana hea barjäärimeetod ehk preservatiiv… noortekeeli kondoom. Kuid kiirust ja loomulikkust eelistavad himurid seda ei eelista. Mis variante siis veel on, kui hormonaalsed vahendid kõrvale jätta?

Mul on hea meel, et te küsite, haha! Ja mul on veel parem meel, et minule meelepärasest meetodist (juba aastast 2016) kirjutab ka austatud autor Lara Briden oma raamatus. Selleks on viljakusteadlikkuse ehk loomulik pereplaneerimise meetod. Ei, selleks ei pea ennast iga hommik kraadiklaasiga kraadima, kuufaase jälgima ja märkmikku pidama. Elame aastas 2019, mil meil on mugavus seda kõige imelihtsalt ja TURVALISELT teha.

Selleks on olemas küll igasugused äpid nutitelefonis kasutamiseks, kuid pea meeles, et äpid ei ole piisavalt usaldusväärsed. Need ei tunne sinu tsüklit päris täpselt ning ei lähtu oma andmete kokku panemisel ka sinu basaaltemperatuurist, mis on otsustava tähtsusega rasestumisvõimaluse määramisel. Selleks on meil olemas Daysy (loe lähemalt SIIT), mis on Lara Brideni poolt suure au sees esile toodud ta raamatus, kui usaldusväärse ja täpse viljakusteadlikkuse meetodi vahendina. Daysy viljakusmonitor on meditsiiniseade, mis annab igale naisele, kes soovib elada terviseteadlikult ja harmoonias oma organismi toimimisega, võimaluse jälgida menstruatsioonitsüklit, et teada, millistel päevadel on võimalik rasestuda ja millistel mitte.

Või peaksin ma ütlema Daysy 2.0? Jah, mul on uudiseid jagada! Välja on tulnud uus uuendatud Daysy 2.0, mis ühildub nutitelefoniga läbi Bluetoothi. Daysy-l on ka oma äpp DaysyView, mis võimaldab Daysy’l ühilduda nutitelefonidega ja pakub võimalust laiendada teadmisi oma menstruaaltsükli ja keha toimimise kohta: ovulatsioonipäeva, keskmise tsükli pikkuse, keskmise madalama basaaltemperatuuri, keskmise kõrge basaaltemperatuuri, luteaalfaasi pikkuse jpm. DaysyView annab võimaluse seda teavet alla laadida ja ka oma arstiga jagada.

Daysy hind on 299€. Kui sul on huvi see endale soetada, siis kirjuta sellest mulle merilin@paljasporgand.ee, jättes mulle oma täisnime, telefoninumbri ja pakiautomaadi nime, kuhu soovid Daysyt saada (postikulu on TASUTA). Vastu saadan arve, Daysy juhendi ning üsna pea kuuludki Daysy perekonda.

PS! Kõik viljakusteadlikkuse meetodid peale Daysy nõuavad väljaõpet.

 

Menstruatsioonivalule vastu teaduslikult ja loomulikult

Valu alakõhus on oluline näitaja ning sellest ei tohiks mööda vaadata. Kõik tabab meid põhjusega. Pea meeles, et kannatusi tekitav menstruatsioonivalu ei ole normaalne. Terve naise menstruatsioon peaks toimuma suuremate valuilminguteta. Õrnem valuhoog alakõhus on igati normaalne veidi enne mentstruatsiooni või selle esimesel kahel päeval. Valu ei tohiks aga häirida igapäevategevust.

Tõsise menstruatsioonivalu üks tüüpilisemaid põhjuseid on endometrioos või adenomüoos.

Kui valu on aga väljakannatamatu ning ei kao vanusega või sünnituse järel, siis ei ole tegu enam normaalse menstruatsioonivaluga, vaid tuleks uurida põhjuseid. Selline tõsine menstruatsioonivalu on tuikav, põletav, kõrvetav või torkiv valu, mis kestab päevi. Selle vastu ei pruugi aidata ka ibuprofeen ning valu tugevus võib esile kutsuda ka iiveldust ja oksendamist. Tõsise valu üks tüüpilisemaid põhjuseid on endometrioos (loe lähemalt SIIT!) või adenomüoos (valulik seisund, kus endomeetriumi kude sopistub emaka paksenenud lihaskesta vahele).

Minu jaoks on suureks probleemiks viimasel ajal olnud ülitugev valu alakõhus päevade esimesel päeval (loe lähemalt SIIT!). Alguses kimbutas valu mind mitu päeva, kuid NPA-meetodiga sain valu vabastatud ja mingiks ajaks kadus see sootuks (loe lähemalt SIIT!). Küll aga kimbutab see mind vahel ikka ja jälle, kuigi õnneks vaid esimesel päeval. Aga ikka nii tugevalt, et võtab jalutuks, voodisse pikali. Ma ei taha leppida, et see nii hakkabki olema, mistõttu võtan ma enda selle suve missiooniks saada valust lõplikult lahti. Eks ma hoian teid kursis, kui probleem on seljatatud!

Lara Briden aitab raamatus väga hästi enda sümptomid seal kirjeldatuga kokku viia ning leida erinevate valude põhjustajad ning ravi. Raamatu teine osa keskendubki eelkõige ravile – kuidas enda jaoks päevad võimalikult meeldivaks teha toitumise, liikumise, treeningu, stressi alandamise, une, toidulisandite jm võtete abil. Kui soovid enda eest maksimaalselt hoolt kanda, valust lahti saada või enda naiselikku tervist tundma õppida, siis on see raamat sinule!

Raamatut saad soetada SIIT! Sooduskoodiga “TERVENAINE” saad raamatu täishinnast -15% soodustust!

Viin 27.06 kl 16:00 läbi InstaLIVE’i (võimalus järele vaadata 24h), kus räägin lähemalt:

kogemusest pillidega
sõjast hormonaalse aknega
tapvatest menstruatsioonivaludest ja nendega toimetulekust
kogemusest Daysyga
kogemusest menstruatsioonianumaga

Kallid naised, nagu alati, ootan ka teie kogemusi, teadmisi, arvamusi antud teemal. Jäta mulle kommentaar, et saaksime häbitundeta ning kritiseerimata teisi oma kogemustest rääkida. Järsku leiab keegi sellest abi!

The post Lõpuks ometi soovitab arst antibeebipillidest eemale hoida appeared first on Paljas Porgand.