Merilin Taimre's Blog, page 6

Miks see suhe ei toiminud…

Nagu iga suhe, algab see väikese flirdiga ning esimene aasta on ikka käänulisem. Nii ka minul ja Menstruaalanumal. Olnud pikalt mitte-jätkusuutlikus suhtes Tampooniga, otsustasin ma selle suhte lõpetada. Me ei mõistnud teineteist. Tal olid suured tähelepanuvajadused, pistes oma pead koguaeg välja ja püüdes end teistele märgatavaks teha. Ta tahtis pidevalt tähelepanu, pidin iga paari tunni tagant kontrollima, kas ta on ikka õnnelik. Sest kui ma seda ei teinud, siis ta vihastas ja läks näost veripunaseks! Algul ainult minu peale, aga suuremate vihapursete ajal, nägid seda kõik! Oli aegu, kus ta tegi mulle haiget ja ma tundsin, et meie suhe on väga kuiv, ma vajan midagi lisaks! Oli öid, kus ma petsin teda Hügieenisidemega, aga nagu ikka, siis üheöösuhe pole lahendus suhteprobleemile. See kogemus oli veel jubedam!

Pärast aastaid mittetoimivat suhet Tampooniga, kohtusin ma Menstruaalanumaga. Ta oli nii õrn ja hooliv. Ta oli suur keskkonnasõber ning tegi kõik, et loodust säästa. Ta kuulas mu muresid ja ma hakkasin teda vaikselt endale ligi laskma. Oli päevi, kus me olime 12 tundi koos. Ma ei pidanud talle midagi ütlema, isegi otsa vaatama, sest lihtsalt teadmine, et ta on minuga, oli meie algavale suhtele piisav. Muidugi oli meil aeg, kus me teineteist ei mõistnud ja mille peale ma tahtsin Tampooni juurde kohe tagasi joosta. Aga ma teadsin, et see pole õige pääsutee! Tampoon tuleb ja läheb ja ei ole minu jaoks päriselt kunagi olemas! Ta ei hooli minust!

Niisiis otsustasin ma end kätte võtta ja Menstruaalanumaga südamest südamesse rääkida. Pärast pikka vestlust me õppisime teineteist tundma. Naljakal kombel õpetas tema tundma õppimine mulle sama palju minu enda kohta. Ma mõistsin, miks mõni päev ta ei tahtnud minuga koostööd teha. Asi polnud kunagi temas, vaid hoopis minus endas. Ma ei osanud temaga lihtsalt õigesti käituda. Nüüd, mil me oleme koos olnud juba pea kolm aastat, mõistan ma Menstruaalanuma keelt täielikult! Me austame teineteist – ta ei pea teistele kuulutama, et me koos oleme, pistes pead tähelepanu kätte, ta ei põhjusta mulle mitte kunagi ebamugavaid olukordi, ta ei tee mulle haiget, ta ei vea mind alt, ta on alati olemas, kui ma teda vajan, ta on usaldusväärne, ta võtab vastu kõik mu mured ning ometi ta ei upu nendesse. Ta on lihtsalt imeline! Ja ma olen talle alati truu!

Me anname üksteisele väga palju hingamisruumi. Me kohtume vaid kord kuus ja sedagi vaid viieks päevaks. Me oleme terved päevad siis koos, aga meile piisab vaid üksteise lähedusest, ilma et me koguaeg suhtlema peaksime. Kuna mul on väga palju tegemisi, palju ringi jooksmist ja rohkelt tööd, siis vahel ei suhtle me isegi 24 tundi ja sellest pole ka midagi, ta ei purska vihast ega jäta valusat jälge maha. Ta on kannatlik ja ootab, kuni mul aega on. Aitäh, Menstruaalanum, et oled mul olemas!

 

Aga ilma naljata…

Miks ma otsustasin tampoonidest loobuda ning valisin hoopis OrganiCup menstruaalanuma, saad lugeda mu paari aasta vanusest postitusest. OrganiCup lööb laineid terves maailmas ja põhjusega! Olen kasutanud seda juba pea 3 aastat ning see oli üks mu parimaid otsuseid (antibeebipillidest loobumise kõrval). Toon välja nii minu kui kõikide teiste naiste peamised põhjused, miks hüljata tampoonid ja minna üle menstruaalanuma peale:

mugavus – menstruaalanumat ei ole tunda, ükskõik mis tegevusega (v.a seksuaalvahekord, haha)
keskkond – ühekordsed menstruatsioonitooted toodavad aastas 200 000 tonni jäätmeid, mis ei lagune ka 500 aasta jooksul. Indiviid kasutab eluea jooksul 11 000 ühekordset menstruatsioonitoodet. Lisaks sisaldavad need kemikaale, mis saastavad meie vett, maad ja õhku pidevalt. OrganiCup on kasutatav aastaid ning see toodab 99,9% vähem jäätmeid, minimaliseerides kahju keskkonnale.
hind – OrganiCup on ühekordne ost (24€), samas 1 tampoon maksab u 0,18€. OrganiCup on sulle aastateks kuni eluks ajaks, kuid 1 aasta jooksul kasutab naine minimaalselt 250 tampooni (45€). (kalkulaator, mis arvutab, kui palju raha ühekordsetelt menstruatsioonitoodetelt üleminekuga sa tänasest kuni menopausini umbes säästad)
ohutus – ühekordsed vahendid on toksilised ning võivad pikema kasutusaja korral põhjustada ka toksilise šoki sündroomi. Alates materjali kasvatamisest kuni tootmiseni välja, kasutatakse ühekordsete vahendite valmistamiseks pestitsiide, polüetüleenplastikut ja paljud tampoonid sisaldavad kemikaale nagu dioksiin, kloor ja kunstsiid. OrganiCup on valmistatud aga 100% meditsiinilisest silikoonist, mis on 100% ohutu ja testitud (100% vegan – pole loomade peal testitud).
keha tundma õppimine – sa õpid oma keha läbi vereerituse paremini tundma. See annab palju naiselikku energiat. Sa näed oma menstruaalverd, kui palju seda erinevates etappides eritub, kas see näeb tervislik välja või hoopis klimpis, tume ja ebameeldiva lõhnaga. Nii saad varakult jaole, kui miski on valesti.
lekkekindlus – hüppa, jookse, uju, tee pea peal seise… OrganiCup on täiesti lekkekindel, kui see on õigesti paigaldatud
hügieen – OrganiCup kogub kogu vere enda sisse, ilma et tupesein enam sellega kokku puutuks. Nii ei teki vere seistes ebameeldivat lõhna, bakterid ei lähe vohama ja keha ei puutu millegi toksilisega kokku nagu seda kõike esineb tampoonidega.
Period Poverty (ingl. k päevade vaesus) – arenguriikides (ja vaestes piirkondades arenenud riikides) pole menstruatsioonitooted naistele kättesaadavad. Noored naised puuduvad päevade ajal koolist ja täiskasvanud töölt, sest neil pole rahaliselt võimalik intiimhügieeni tagada. OrganiCup on võtnud missiooniks algatada heategevuskampaaniaid, mille tulemusel on nad annetanud juba üle 10 000 menstruaalanuma naistele, kes ei saa endale igakuiselt tampoone ja sidemeid lubada. Nõnda väikesest annetusest nagu ühest OrganiCupist piisab, et parandada naiste elukvaliteeti igakuiselt aastateks!

Kalkulaator: https://www.organicup.com/product/org...

Rohkelt lisainfot, põnevaid fakte ja paigaldamisõpetusi leiad OrganiCup ametlikult veebilehelt. Kõik igapäevased küsimused, mis teil võivad tekkida, vastasin ma juba ära Instagram Storydes Q&A käigus! Kui teil aga esineb veel küsimusi, siis ma vastan kõigele meeleldi! Ärge unustage, et tasub vaid varuda kannatust, et õppida ära, missugune paigaldusviis just sinu tupele kõige enam sobib. Kui OrganiCup on paigas, siis ta ei liigu sealt kuhugi ja on täiesti lekkekindel. Anumat saab kergesti puhastada kraanikausis või selle olemasoluta WC paberiga. Ei mingit ebahügieenilist rippuvat märga tampooninööri või läbivettinud hügieenisidet enam. Ei mingit pidevat WC vahet jooksmist. Mina tühjendan anumat iga 12 tunni tagant. Kui ununeb, siis 24 tunni tagant ja ikka on kõik korras. See on tõesti mu südame võitnud!

Mis menstruatsioonitooteid kasutad sina? Miks? Kas oled juba OrganiCupi kasutaja?

Kuidas on muljed? Kui ei, siis miks mitte?

OrganiCup on müügil:

viljakusmonitor.ee

Hyper Rimi

Ilu Heaks kampaania raames on Hyper Rimidest al 14.04 võimalik OrganiCup-i osta

20% allahindlusega ning viljakusmonitor.ee poes kehtib samal ajal

-20% sooduskood “minuorganicup”!

The post Miks see suhe ei toiminud… appeared first on Paljas Porgand.

Uued taimsed piimad ja RETSEPT: Kolme koostisosaga kohevad pannkoogid

Mulle meeldib kui pikalt ma teid õnge otsas hoidsin selle postitusega. Ma pole näinud teid niimoodi ühegi toidupildi (peale mu koogipiltide) peale hullumas. Aga on ju arusaadav, kui keegi võtab järsku julguse öelda, et kohevad ameerika pannkoogid võivad olla magusad ja maitsvad, aga samas täitsa suhkruvabad, gluteenivabad, jahuvabad, laktoosivabad, rasvavabad, taimsed ning VÄGA valgurikkad! Minagi kukuks toolilt maha, hehe! Ma räägin teile ka taustaloo, kuidas ma nende pannakateni jõudsin ning miks vahetada (pannkookide puhul) lehmapiim taimse alternatiivi vastu välja!

 

Lehmapiim EI OLE tervislik

Ei leidu ühtegi põhjust, miks me peaksime tarbima teise looma piima, kui vaid meie enda ema oma. Müüt, et lehmapiim on tervislik, on juba ammu murtud. On hoopis leitud, et piimatooted põhjustavad laia spektrumi tervisevaevusi ning on esimene toidukategooria, millest arstid soovitavad loobuda, kui püüad võidelda ühegi tervisemurega. Kui vanasti olid piimatooted toidupüramiidis auväärsel kohal, siis tänaseks päevaks neil seal tegelikult kohta polegi. Ma ei püüa postitusega öelda, et ära nüüd kunagi tarbi lehmapiima, kuigi ideaalses maailmas võiks see nii olla, vaid tarbi omal vastutusel ja mõõdukalt!

Allikas: biomin.net

Saan aru, et šokolaadist, kohupiimast ja jäätisest on raske loobuda, kuid neid võiks siis vähemalt võimalikult harva tarbida või leida sobilikud taimsed alternatiivid. Ka mina tarbin vahel harva šokolaadi, kommi, jäätist, juustu vms. Aga ma annan endast parima, et seda juhtuks võimalikult harva ning võimalusel eelistan alati taimset. Soovin postitusega tuua sinuni vaid teadmised, millega sa ei pruugi kursis olla, sest lehmapiima kohta on kunagi levinud liiga palju müüte.

 

Miks vältida/oluliselt vähendada lehmapiima tarbimist:

see on väga keskkonnakahjulik – 2018 uuring näitas, et ühe klaasi lehmapiima tootmine toodab kolm korda rohkem kasvuhoonegaase ja kasutab üheksa korda suuremat maa-ala kui mistahes taimne piim.
et kaitsta loomi – lehmad viljastatakse kunstlikult ning neid hoitakse pidevalt tiinena, et nad toodaksid piima, nende vasikad röövitakse emadelt, neil puuduvad terve elu liikumisvõimalused, neid toidetakse neile mitte ettenähtud toiduga, neil on palju haigusi, neile antakse antibiootikume,  ravimeid ja kasvuhormoone ning kui lehm enam piisavalt piima ei tooda, siis ta hukatakse. Vale toit, medikamendid ja stress kanduvad kõik lehmapiima, mida inimene mitte-teadlikult endale sisse joob.
see pole inimesele sobilik – lehmapiim on toitumisalase koostise poolest sobilik vaid vasikate toitmiseks, kelle kaal kasvab mitukümmend kilo kuus. Sa ei läheks lehmanisa otsa ju jooma.
laktoositalumatus – imikute organism toodab ensüümi laktaas, et emapiimas olevat laktoosi lagundada. Selle tootmine aeglustub võib peatub sootuks, kui laps enam emapiima ei saa. Kui meie keha ei suuda lehmapiimas olevat laktoosi lagundada vähemal või rohkemal määral, põhjustab see seedeprobleeme, mis omakorda põhjustavad palju teisi haiguseid ja tervisemuresid.
tekitab aknet ja muid nahaprobleeme – mitmed teadusuuringud on tõestanud, et piimatoodete tarbimine tekitab aknet. Piimatoodetest loobumine vähendab oluliselt ekseemi, psoriaasi, atoopilist dermatiiti ja teisi nahakonditsioone.
tõstab kolesteroolitaset – üks portsjon piima sisaldab u 24 mg südamele kahjulikku kolesterooli, mida taimsed piimad ei sisalda.
suurendab menstruatsioonieelseid sümptomeid – kui vaevled päevade eel akne ja kõhuvalude käes, siis on soovitatud loobuda piimatoodetest, mis tõstavad kehas põletikutaset
suurendab vähiriski – piima tarbimine suurendab riski rinna-, munasarja-, munandi- ja eesnäärmevähki oma kõrge östrogeenitaseme tõttu.
sisaldab palju küllastunud rasva – üks portsjon täisrasvast piima sisaldab rohkem küllastunud rasvu kui 20% päevasest lubatud soovitusest. Juustu puhul on see number veelgi kõrgem.

 

Taimsed alternatiivid

Ma olen proovinud ära vast kõik erinevad taimsed “piimad” (enam ei tohi taimset piima aga piimaks nimetada, vaid hoopis taimseks joogiks) ning kirjutanud kõikvõimalike piimade kohta ka võrdleva postituse (makrotoitained, mikrotoitained, tootmisviis, tervislikkus, vahustatavus jne). Taimsed piimad on täpselt sama head (veelgi paremad minu arvates) joomiseks, kohvile, hommikuhelvestega, pudru keetmiseks, pannkookide valmistamiseks, smuutides jne.

See kord tahan ma võtta ette aga meie oma turu uued taimsed “piimad” Don Simonilt! Nii pea, kui näen turul uut brändi, pean ma selle koheselt ära proovima ja teile tagasisidet andma! Don Simon aga märkas minu positiivset tagasiside nende kaerapiimale Instagram Storydes ning saatsid mulle proovida ka nende ülejäänud piimasorte! Proovisin kõik järele nii paljalt juues, küpsetamises (need pannakad, mille retsepti ma teiega kohe jagan) kui ka kohvi peale – nii külmalt kui ka vahustatult.

 

Don Simonil on valikus neli taimset jooki:

Don Simon Mandlijook  – Rikas kaltsiumi ja vitamiinide (E, D) poolest. Madal kalorite ja rasvade tase. Gluteenivaba.Toiteväärtus 100 ml kohta: 15kcal, rasvad 1,2g sh küllastunud rasvhapped 0,1g, süsivesikud 0,4g sh suhkrud 0,1g, kiudained 0,3g, valgud 0,5g, sool 0,12g, kaltsium 120mg, vitamiin E 1,8 mg, vitamiin D 0,75 µg.Maitse: Mu uus lemmik mandlijook turul! Kunagi olin mandlipiima suurim fänn, aga siis hakkas mind häirima kibe röstitud mandli maitse. See on maitselt aga väga magus, kuigi tootesse ei ole lisatud suhkrut. Ta on maitselt rohkem nagu Kinder Bueno ehk väga mõnusalt metspähklimaitseline. Kusjuures metspähklipiim on parima maitsega piim joomiseks.

Kohvile: Vahustub väga hästi, maitseb kohvil hästi.

Don Simon Kaerajook – Rikas kiudainete, kaltsiumi ja vitamiinide (B12, D) poolest. Sisaldab vähe küllastunud rasvahappeid, mis aitab hoida normaalset kolesteroolitaset.Toiteväärtus 100 ml kohta: 43kcal, rasvad 0,8g sh küllastunud rasvhapped 0,2g, süsivesikud 7,5g sh suhkrud 4,9g, kiudained 0,5g, valgud 1,2g, sool 0,04g, kaltsium 120mg, vitamiin B12 38 µg, vitamiin D 0,75 µg.Maitse: Tavaliselt on kaerapiim magus, kuid see nii väga pole. Neutraalse maitsega ja pole nii rasvane, et jätaks suulae libedaks nagu paljud teised turul olevad kaerajoogid (Valio Oddlygood ja Oatly Barista). Ka ei ole sellel haput maitset nagu Friendly Vikings piimadel. Kõrvutaksin seda kõige enam Alpro kaerapiimaga.

Kohvile: Vahustub väga hästi ning maitseb kohvil hästi. Ei ole liiga rikkalik ja rasvane nagu paljud teised kaerajoogid.
Don Simon Sojajook Light – Rikas kaltsiumi ja vitamiinide (B2, B2, D2 ja B12) poolest. Sellel on kõrge valgusisaldus ja tavapärasest 40% vähem kaloreid ning vähem rasvu. Gluteenivaba.Toiteväärtus 100 ml kohta: 28kcal, rasvad 1,1g sh küllastunud rasvhapped 0,2g, süsivesikud 2,1g sh suhkrud 1,8g, kiudained 0,6g, valgud 2,1g, sool 0,15g, kaltsium 160mg, vitamiin B12 38 µg, vitamiin B2 0,21 mg, vitamiin D2 0,75 µg.Maitse: Väga magus, aga mulle just magusam piim meeldibki. Pani kahtlema, kas sinna on suhkruid lisatud ja minu kurvastuseks on tõesti lisatud glükoosi- ja fruktoosisiirupit ning suhkrut. Sojapiima puhul vast ilma ei saa, sest seal ei esine otseselt looduslikke suhkruid, seega jook ei maitseks muidu hästi. Kindlasti uus lemmik neil, keda see vähene suhkrusisaldus (kõigest 1,8g 100 ml kohta) ei heiduta.

Kohvile: Teeb kohvi nii maitsvaks! Kes armastab suhkrut kohvi sees, siis selle “piima” puhul seda lisada kindlasti pole vaja! Vahustub ka väga hästi.
Don Simon Sojajook – Rikas kaltsiumi ja vitamiinide poolest. Sellel on kõrge valgusisaldus ja vähe kaloreid. Gluteenivaba.Toiteväärtus 100 ml kohta: 47kcal, rasvad 1,9g sh küllastunud rasvhapped 0,3g, süsivesikud 4g sh suhkrud 3,5g, kiudained 0,3g, valgud 3,2g, sool 0,01g, kaltsium 120mg, vitamiin D 0,75 µg, vitamiin A 120 µg.Maitse: Maitselt nagu sojapiim ikka, natuke rasvasem ja rikkalikum kui Soja Light. Sobib hästi pannkookide tegemiseks.

Kohvile: Kohvile ei sobi, sest nii külmalt kui vahustatult läheb kohvi sees tükki… (vt pidilt)

Don Simoni taimsed joogid on hetkel saadaval maaletooja e-poes,

Finewine ateljees ja Rimi kauplustes.

Osale ka minu Instagrami ja Facebooki auhinnamängus, kus annan ära kummaski

2 kasti neid piimasid!

 

Parim pannkoogi retsept

Miks ma julgen öelda “parim”? Sest selles retseptis on kõigest KOLM KOOSTISAINET, sisaldamata rasva, jahu, suhkrut, gluteeni, laktoosi, loomseid koostisosi ning seda seda on ülilihtne valmistada. Pannkoogid on ülitervislikud ning sisaldavad palju valku! Põhimõtteliselt võrdub üks portsjon pannkooke ühe treeningjärgse taastusjoogiga: 28g valku ja 22g süsivesikuid. Jeap, see on võimalik!

Ma tulin selle retsepti peale, kui katsetasin Don Simoni taimseid jooke. Mõtlesin, kuidas oleks neist pannkooke teha. Kuna ma tavaliselt teen vegan pannkooke kaerahelveste, banaani ja valgupulbriga, siis seekord avastasin, et mul polnud kodus kaerahelbeid. Miks mitte proovida ainult valgupulbriga? Kuna herne- ja riisivalk (mis koos moodustavad täieliku aminohapete profiili) on väga tugeva kõrvalmekiga, siis otsustasin valmistada neid sojavalguisolaadiga (omaette täieliku aminohapete profiiliga), mis on igasuguse kõrvalmaitseta.

Kogused valisin vastavalt sellele, kui palju ma valku soovin saada. 30g valgupulbrit näo kohta on optimaalne ja samuti ka 1 suurem banaan on maksimum. Püreestasin banaani kahvliga (mitte blenderiga, et jätta taignasse tekstuuri – seda kohevamad on pannkoogid), segasin hulka valgupulbri ja seejärel hakkasin valama taimset piima (proovisin kõigiga ning tulemus sama hea), kuni segu on piisavalt voolav, aga siiski paksem. Lisasin hulka veel kaneeli ja tiba soola, et maitseid esile tuua ja nii see retsept sündiski! Kõige lihtsam ja tervislikum (= PARIM) pannkoogiretsept üldse!

Kolme koostisosaga kohevad pannkoogid   Prindi Ettevalmistus 3 minutit Küpsetamine 15 minutit Valmistamisaeg 18 minutit   Kõige lihtsamad ja tervislikumad valgupannkoogid, mis ei sisalda suhkrut, gluteeni, jahu, laktoosi, rasva ega ühtegi loomset koostisosa. Kohevad ja maitsvad pannkoogid, mida on rangelt soovituslik uputada (suhkruvaba) moosi alla! Autor: Merilin Taimre Retsepti tüüp: Hommikusöök Kogus: Kahele Koostisained 235 g taimset "piima" või vett 175 g kooritud banaani (2 suuremat) 60 g sojavalku 1 tl kaneeli (valikuline) näputäis Himaalaja soola Valmistamine Püreesta banaanid kahvliga. Sega hulka sojavalk ja vesi/taimne "piim". Maitsesta soovi korral kaneeliga ja lisa näputäis soola. Sega taigen ühtlaseks. Kuumuta pann ja kasuta vajadusel oliiviõli. Aseta taigen lusikaga kuumale pannile ning kujunda see ilusalt ümmarguseks. Prae mõlemalt poolt kuldpruuniks. Serveeri rohke (suhkruvaba) moosiga! Toitumisalane teave Kogus: 1 portsjon Kalorid: 182 kcal Rasv: 0 g Küllastatud rasv: 0 g Küllastamata rasv: 0 g Transrasv: 0 g Süsivesikud: 22 g Suhkur: 10 g Kiudained: 3 g Valk: 28 g Kolesterool: 0 g 3.5.3251

Kas sina tarbid lehmapiima või taimset “piima”? Milline on sinu lemmik taimne piim? Anna mulle muidugi ka teada, kuidas pannkoogid välja tulid!

The post Uued taimsed piimad ja RETSEPT: Kolme koostisosaga kohevad pannkoogid appeared first on Paljas Porgand.

Minu võitlus pärmseenega (hoiatus: graafilised pildid)

Antud postitusest on keelatud kasutada sisu ja pilte ilma autori kirjaliku nõusolekuta.

Eelmine postitus oli oluline sissejuhatus sellele postitusele. Kui sa pole seda lugenud, siis soovitan väga, et mõistaksid, millest ma nüüd kirjutan. Kui enne kirjutasin üldises võtmes informatiivselt pärmseene vohamisest, siis nüüd jagan ma teiega oma kogemust. Ja avaldan ka midagi, mida ma kunagi poleks arvanud, et ma julgen…

 

Ma poleks kunagi arvanud, et see on pärmseen

Kirjutades eelmist postitust, viisid mu mõtted mind palju tagasi minevikku. Mulle meenusid järsku sümptomid, mis iseenesest tulid ja läksid, mida ma pidasin normaalseks nähtuseks. Täitsa lapsepõlves oli üks mu põhilisi probleeme kõõm, naha kuivus ja valge katuga keel (e suusoor), mis on kõik pärmseene vohamise sümptomid. Lapsena ei teadnud ma muidugi midagi toitumisest. Sõin seda mis pakuti. Enamasti oli selleks: kartul või kartulipuder, jahukaste vorsti või hakklihaga, makaronid, friikartulid, kalapulgad, väga… no kohe VÄGA kõrge suhkrusisaldusega hommikupuder või pannkoogid, millele veel lisatud veel kõrgema suhkrusisaldusega moos, jäätisekokteilid (arvasin, et see ongi smuuti),  limonaadid, mahlad, kommid, šokolaad, koogid, küpsised, suhkrusaiad, krõpsud jne. Oli ka palju värskeid salateid, tervislikke suppe, köögiviljaroogasid, puuvilju ja marju muidugi, aga need ei teinud tasa seda suhkru ja süsivesikuterikast toidulauda, mis toitis minu Candidat.

Muidugi esinevad need sümptomid ka paljude muude haiguste või lihtsalt valede toitumisharjumuste puhul, aga ma täna tean, et minus vohas kohe kindlasti pärmseen. Kuidas? Ma vaevlesin väga palju ka küüne- ja tupeseenega (mida põeb enamus inimesi vähemalt kord elus), ilma et ma oleksin teadnud, et midagi on üldse valesti.

 

Küüneseen

Ma ei ole teile küll kunagi sellest rääkinud, aga mu parema käe nimeta sõrm (e neljas sõrm) on vähe deformeerunud ning sellel ei kasva normaalselt küünt. Ei, see pole sünnidefekt, vaid minuga juhtus vaid paar päeva enne esimese klassi aktust õnnetus. Jooksin kodus esikust rõdule ehitatud onni jalanõusid viima. Tõmbasin esiku ukse (Lasnamäe korteri metallist esiukse) selja tagant kinni, jättes oma nimeta sõrme sinna küünepidi vahele kinni. See murdis mu näpuluu ja eemaldas sõrmeküüne. Esimese klassi aktuse võtsin ma vastu käsi kipsis, rippumas kõhu peal. Mäletan, et püüdsin direktori paremat kätt oma vasakuga kätelda, häbist maa alla vajumas.

Sõrmeluu on seni veits vildakas ja ka küüs ei kasva normaalselt tagasi. Arstid arvasid, et seda ei hakkagi enam kasvama, aga mingi pisike tömp nagu üritab seal nägu näidata. See, et ta viltu kasvab polegi nii suur probleem, kui see, et ta ei võta n-ö “juuri” alla – kasvab nahast lahku. Sinna alla leiab oma tee väga kergesti mustus, toidujäägid, bakterid ja niiskus, mis on küüneseenele ideaalseks pinnaseks. Mul oli seal terve lapsepõlv küüneseen, ilma et ma oleks seda teadnud. Arvasin, et küüs on lihtsalt traumatiseeritud.

Pärast geeli maha viilimist.

Kui mul juba päts kerkima hakkas (metafooriliselt öeldud, sest ega ta päriselt kunagi kasvama ei hakanudki, haha!), tekitas see minus palju ebakindlust. Üldse olid mul alati koledad, näritud ja väikesed tömbid küüned. Murele leidsin aastateks lahenduse peale kleebitavate kunstküüntega, mida müüakse igas suuremas poes. Küll aga tulid need koguaeg ära ja jama kui palju, kui mõni kaduma läks. Anoreksia ajal läks see küüs alt mädanema koguaeg – eritas sellist kollakat valkjat vedelikku, mis haises KOHUTAVALT, näpp oli paistes ja põletikus. Austraaliast tagasi tulles, sain ma lõpuks rahaliselt lubada endale geelküüsi. See oli ainus viis, kuidas mu küüs ei teinud mulle valu, kui ma millegi vastu läksin, ning ei läinud koguaeg katki, sest see oli õhuke, pehme ja naha küljest lahti. Tervislik toitumine ja geelküüned hoidsid küüneseent eemal, kuid sellegipoolest tuli ta tagasi stressirohketel aegadel end mulle meenutama.

Suur aitäh ühele tehnikule Tüdrukute Ilutoas, kes lõpuks (eelmine talv) pani tähele, et tegemist on küüneseenega ja see on ravitav. Apteekrid ütlesid, et ainus viis sellest lahti saada, on küüs jäädavalt eemaldada, millega ma polnud kohe ÜLDSE nõus! See sama küünetehnik pakkus välja mulle veel üht võimalust – ta puuris mulle küüne keskele augu ja pani sinna ühte seenevastast vahendit. Ja alates sellest ajast, pole seda mulle tagasi tulnud. Ma olen nii südamest tänulik! Niiskemas kliimas või rohkelt käsi pestes, kannan Nailner küünepliiatsit küüne alla ja see hoiab seent kenasti eemal.

Nii kannan ma geelküüsi tänase päevani. Bikiinifitnessi ajal olid need ikka väga teravad, värvilised, kividega jpm, aga tänaseks päevaks olen ma väga maha rahunenud, ja kõige lihtsamad nude (loomuliku küüne värvi) lühikesed küüned on mu lemmikud! Seda vähem pean ma ka hoolduses käima, sest küünte väljakasvu pole nii palju märgata.

 

Tupeseen

Enamik naisi puutub vähemalt korra elus kokku tupeseenega. Mäletan kui noores eas günekoloogi külastades too ütles mulle, et mul paistab olevat tupeseen ja ma tundsin metsikult häbi, arvates, et see on midagi kohutavat. Õnneks ta selgitas, et tupeseen on meil kõigil, aga vohamise puhul tuleb sellele rohkem tähelepanu pöörata ja see rahustas mind maha. Nimelt nii palju kui ma noore naise east mäletan, siis mul oli tihtipeale probleeme voolusega, mis kippus olema valkjas ja tugevama lõhnaga kui ta peaks. Enne kui günekoloog mulle “diagnoosi” pani, ei osanud ma üldse arvatagi, et see pole normaalne.

Tupeseen ei ole mingi haigus. See annab märku, et midagi on valesti ja soovitab elustiilivalikud üle vaadata. Minu puhul aitas väga pitspesu (eriti stringide) väljavahetamine puuvillase hingava pesu vastu, intiimpesuvahendi kasutamine (millest ma polnud varem kuulnudki, vaid kasutasin odavaid kemikaale sisaldavaid dušigeele ka seal allpool), alkoholist loobumine (varajases naispõlves tarbisin seda päris palju), suhkrust ja kiiretest süsivesikutest loobumine (alustades tervisliku eluviisiga aastal 2015) ning muidugi tampoonidega hüvastijätt ja menstruaalanuma peale üle minek. Muidugi on olemas ka tupeküünlaid, mis seent pärsivad, kuid minu eesmärk oli juurida välja probleem juurest, mitte noppida ära vaid õis. Üsna pea kadusid käik sümptomid ja seda jäädavalt.

 

Muud sümptomid

Alates ajast, mil ma olin toitumishäirete küüsis, on mind vaevanud väga palju tervisemuresid – keerasin selle korralikult pekki, teadmata mida see mu tervisega teeb, mõeldes ainult oma välimusele. Olen käinud kõhuvaludega gastroenteroloogi juures (ei soovitaks vihavaenlasele ka sellega seonduvat valu ja ebamugavustunnet), endokrinoloogi juures kontrollimas hormoone, ämmaemanda juures kontrollimas naisteasju, ultrahelis kontrollimas sapipõit ning Synlabis kontrollimas oma neerusid ja kilpnääret. Kõik uuringud on olnud seni täiesti korras.

Ma olin täiesti ahastuses, kuidas saab mul olla siis keha nii paistes ja vett täis, pidevad gaasid ja kõhuvalud pärast enamikke toidukordi, nahalööbed ja akne, kuiv nahk, kõõm jpm. “Mis ma valesti teen?” oli küsimus, mis tiirles mu peas pidevalt. Ja ega enne ei tulnud kuskilt kelleltki pakkumist, et tegemist võiks ehk olla pärmseene vohamisega, kui ma sain sügisel kätte Elisa toidutalumatusetesti tulemused 111-le toiduantigeenile, siiss eal lõi tugevalt välja, et mul on organismis üleliia pärmseent ning soovitati sellega tegeleda.

Ega ma esimesed kuud ikka ei tulnud selle peale, et kõik puhitused, gaasid ja kõhuvalud võivad olla pärmseenega üldse seotud… Niisiis ma lükkasin seda ikka edasi, sest ma ei teadnud isegi, mis see pärmseen õieti on. Kui ma ühel päeval jagasin InstaStorydes oma kõhuprobleeme, siis pakkus üks jälgijatest välja, et seda võib põhjustada pärmseene vohamine, mis tekitas temale sarnaseid sümptomeid ning ta soovitas mulle Dida tablette, mida soovitas mulle ka toidutalumatusetesti läbi viinud arst. Hakkasin uurima lähemalt ja alles siis klikkas ära, et täitsa lõpp! Mul on ju põhimõtteliselt KÕIK sümptomid esindatud:

Ütlen ausalt, et ma polnud veel aasta aega kuulnudki sellisest asjast nagu pärmseene vohamine e kandidoos. Mul polnud õrna aimugi, et tupeseen, küüneseen ja kandidoos võiksid olla seotud, enne kui kirjutasin eelmist postitust ja selle lugemise käigus teada sain. On üsna tõenäoline, et alates ajast, mil ma oma mikrobioomi tapsin lapsepõlve toitumisega ja nooruspõlve näljutamisega, on pärmseen läinud vohama ja ma polegi seda kontrolli alla suutnud saada. Siis veel hormonaalpreparaadid 6 aastaks peale, vahepeal antibiootikume ja voila. Ideaalne kokteil kandidoosile. Minu “diagnoosi” kinnitas ka kodune süljetest, millest eelmises postituses juttu.

 

Alustasin raviga

Otsustasin midagi ette võtta ning esimese asjana lippasin apteeki Dida tablettide järele, mis mul õnneks osutus saada suure soodukaga kaks viimast pakki. Viisin läbi mitmeid muudatusi, et alustada raviga:

hakkasin võtma enne sööki 2x päevas looduslikke Dida tablette
loobusin ajutiselt kofeiinist – ma poleks kunagi uskunud, et ma seda suudan, aga seekord see juhtus iseenesest, ma ei teinud seda isegi teadlikult. Mu keha justkui ei tahtnud seda happelist jooki enam.
hoidun suhkruga ja kiirete süsivesikutega toitudest
piiran oluliselt teraviljade tarbimist
hoidun pärmist
otsustasin mitte aga loobuda marjadest ja mõistlikul määral puuviljadest, millest paljud loobuvad. Näen, et need on väga oluline osa vitamiinide allikast ajal, mil mu mikrobioom seda Candidaga võitlemiseks vajab.
tarbin igapäevaselt kurkumi, ingverit, kaneeli ja muid vürtse, mis võitlevad Candidaga
tarbin topelt koguse probiootikume
enne igat suuremat toidukorda võtan Biolatte Hiivax inimspetsiifilisi ensüüme  – lõhustavad toiduvalke, rasva ja laktoosi, aktiveerivad kõhunäärme tegevust (ekstraktid takistavad kahjulike bakterite ja seente kasvu) ning puhastavad jämesoolt. Kui pärmseene algpõhjused on likvideeritud, siis terve bakteritüvi asendab pärmseene automaatselt.
kord päevas tühjale kõhule võtan Biolatte Havitalli (psyllium husk + piimhappebakterid) –  parandab kõhu ja soolestiku tegevust. Kiud puhastavad soolestikku, sidudes endaga kahjulikke ühendeid, mis eralduvad pärmseene hävimisel. Kiud lisavad ka osmootilist rõhku soolestikus ja piimhappebakterid paljunevad selle tulemusel kiiremini.
alustasin lõpuks ka sellerimahla joomist, mida on mu murede puhul soovitanud juba u sada jälgijat ning jaganud minuga oma lugusid, kel kadus akne, kel dermatiit, ekseem, ülekaal, puhitus, veepeetus, allergiad jne. Olen veel skeptiline, aga otsustasin, et halba see mulle ju niikuinii ei tee. Sellerimahla rännakust kirjutan ma tulevikus juba eraldi postituse!

Midagi rohkemat ma ei tee ehk nagu näete, siis ei mingeid antibiootikume, mis tapaksid ka kõik kasulikud bakterid ja immuunsuse ning tagaksid seeläbi soodsad tingimused paljudele teistele viirustele ja haigustele. Ja pole kahtlustki, et juba on tulemusi näha!

Kuna pärmseene hävitamine toob endaga kaasa toksiinide vallandamise, mis sellesse on kogunenud, siis võib oodata vähem või rohkem kõrvalnähte. Selle 5-nädalase kuuriga:

kogesin ma nii õrna kui väga tugevat peavalu
tekkis uuesti kõõm
juuksed hakkasid minema palju kiiremini rasuseks
keratosis pilaris lõi välja veel tugevamalt
tekkisid punnikesed käsivartele ja jalgadele
algul ägenes akne ja siis kadus sootuks
läks mu keha veel rohkem vett täis
mõnel päeval oli kõht nagu õhupall
tõusis kaal
häirus uni

Praeguseks on aga paranenud mu uni uskumatult heaks, veepeetus hakkab vaikselt juba alanema, kõõma olen kontrolli alla saanud ja vahekord pole enam valulik olnud. Ma saan kanda pihast ümber riideid, sukkpükse ja püksirihma, ilma et mõne aja pärast ülakõht üles paistetaks ja tekkinud puhitusest tekiksid tapvad kõhuvalud, kuni ma riidest lahti võtan, õhu välja lasen ja kõik jälle korda saab. Gaasidest ja kõhuvaludest pole üldse enam jälgegi. Mul ei teki enam ka krookse, mis vahepeal läks täitsa käest ära, haha! Ma ei pea enam süües muretsema, et ma pärast seda pean minema salaja kuskile nurka peeretama ja krooksuma. Ma tunnen end lõpuks juba inimlikumana! See on alles 5 nädalat hiljem… Olenevalt kandidoosi tõsidusest võib ravi kesta ka aastaid. Jälgi minu kandidoosi täpsemat teekonda SIIN!

Siinkohal oleksin väga tänulik, kui jagaksite minuga oma kogemusi. Kas olete pärmseenega, küüneseenega või tupeseenega võidelnud? Millised sümptomid avaldusid? Kuidas te end ravisite? Kas ja millal nägite tulemusi? Kõik kommentaarid on soovi korral anonüümsed, seega ärge kartke jagada ja olla siin nii minule kui üksteisele toeks!

The post Minu võitlus pärmseenega (hoiatus: graafilised pildid) appeared first on Paljas Porgand.

Pärmseen – kas sõber või vaenlane?

Ei, juttu ei tule pärmitaina kergitamisest. Siia eksinud kokandushuvilised peavad kahjuks pettuma, hehe. Juttu tuleb hoopis mikroorganismist, mis elutseb meie kõigi nahal, limaskestal, seedetraktis ja välistel suguelunditel. Selle pärmseenekese teaduslik nimi on Candida albicans. Ta on meie organismis alati olemas, mängides olulist rolli meie soolestiku mikroflooras. Tundub küll hea sõber, aga võib osutuda ka ohtlikuks vaenlaseks, kui me ei pööra tähelepanu oma toitumisele ja tervisele. Räägime lähemalt, mis põhjustab pärmseene vohamist, mis kahju see meie organismile põhjustab ning kuidas seda taas tasakaalu saada!

 

Mis on pärmseen?

Inimese organismis esineb loomupäraselt palju erinevaid mikroorganismide vorme. Üks neist on pärmseen, mis elutseb jämesooles, kus happeline keskkond selle arvukust tasakaalus hoiab. Kui aga valede toiduvalikute (suhkur, rohkelt süsivesikuid, pärm), alkoholi ja kofeiini, ravimite, antibiootikumide, antibeebipillide, hügieenihäirete, stressi, immuunsüsteemi häirete või muude tegurite tagajärjel on soole mikrofloora ja pH häirunud, võib pärmseen kontrollimatult vohama hakata. Pärmseen ei saa enam suhkrujääkide kahjutuks tegemisega hakkama ja hakkab kiiresti paljunema. Mida kauemaks antud konditsioon jäetakse tähelepanuta, seda ülespoole pärmseen end suruma hakkab, jõuades nii peensoolde, kõrri ja üle kogu keha laiali ning võib osutuda suisa eluohtlikuks.

Kui pärmseent on aga vajalikust vähem, oleme me viirustele haavatavamad. Ka kõikvõimalikud kiirgused, elektromagnetväljad, raskemetallid teevad siis rohkem liiga. Pärmseen nimelt “sööb ära” organismi sattunud raskemetallid ning neutraliseerib kiirguse mõju. Kui aga pärmseent on organismis liiga vähe, on see tajutav kõhulahtisusena, mille puhul väljaheide on eriti happeline ja vahutav ning ei allu kõhulahtisuse ravile.

 

Sümptomid ja diagnoosimine

Pärmseene vohamine ehk kandidoos võib haarata nahka, küüsi, suud, söögitoru, sooletrakti ja/või väliseid suguelundeid. Üks naistele tuntumaid vorme on näiteks tupeseen. Kuna pärmseen esineb meil loomupäraselt ka tupes, siis tegelikult ta ei kujuta ohtu. Kui see läheb aga vohama, siis nimetakse tekkinud konditsiooni tupeseeneks, mis võib põhjustada sügelust, ebameeldivat lõhna, tupe limaskestade turset, valkjat valget voolust, valulikku vahekorda jne. Enamikel naistest esineb infektsioon elu jooksul vähemalt korra ning umbes pooltel naistest infektsioon ka kordub. Teine tuntum pärmseene pindmine vohamine on küüneseen (küüneseent põhjustavad veel ka hallitusseened ja dermatofüüdid), mille tulemusel tekib küüne alla kollakas, pruun või roheline moodustis, mis võib küüne sootuks ära mädandada. Küüneseen on üpris tavaline haigus, mis moodustab ~50% kõikidest küünte probleemidest. Enamasti tabab küüneseen varbaküüsi, nakatudes otsese kontaktiga (avalikud duširuumid, saunad) või olles liiga umbses ja niiskes keskkonnas (higised sokid, mitte-hingavad jalanõud).

 

Kandidoosi sümptomeid:

Kandidoos on tänapäeval väga laiaulatuslikult levinud ning võib häirida paljude inimeste elukvaliteeti nende endi teadmata. Kahjuks on organismisisese pärmseene diagnoosimine laboratoorselt veel problemaatiline – väljaheide peaks laborisse jõudma õige tulemuse saamiseks tunni jooksul. Pindmist pärmseent saab testida mugavalt nt Synlabis või nahaarsti juures. Sageli pole uuringuid vaja teha, sest üldjuhul pannakse diagnoos iseloomuliku haiguspildi põhjal:

Kõõm
Naha- ja küüneseen
Tupe valgevoolus ja ebamugavustunne
Krooniline nohu, allergiad, kõrvapõletikud
Magusaisud
Seedehäired, soolestikuhäired, gaasid, puhitus
Krooniline väsimus, energia puudus, uimasus
Unehäired
Meeleoluhäired
Valge katuga keel ehk suusoor, katkised suunurgad

Pilt on illustratiivne. Allikas: draxe.com

 

Koduseks pärmseene määramiseks on olemas mitmeid võimalusi:

Väljaheitetest – väljaheide jäetakse tunniks WC-potti vette seisma ja kui see tunni aja pärast ikka veepinnal hulbib, on tegemist normaalsest rohkema pärmseenega.
Süljetest – koheselt pärast ülesärkamist, enne joomist ja hammaste pesemist, laske läbipaistev klaas vett täis ja sülitage sinna sisse. Vaadake, mis juhtub süljega järgneva poole tunni jooksul. Kui sülg „kasvatab endale jalad“, kui vesi klaasis muutub häguseks või kui sülg vajub põhja, võib olla põhjust kandidoosi kahtlustamiseks. Pärmseen muudab sülje raskeks.  Terve sülg jääb lihtsalt veepinnale hõljuma.
Tervise vaatlus – vaata üle oma toitumisharjumused (kas need on Candida vohamiseks soodsad), sümptomid (kui esineb kaks või enamat sümptomit, siis võib organismis esineda liigselt pärmseent) ning kas sul on esinenenud hiljuti ka pindmist seenhaigust (küüne-, naha- või tupeseent)?

Loomulikult ei saa neid koduseid teste kasutada surmkindla diagnoosi panemiseks. Sülje ja väljaheite koostis, viskoossus ja raskus võivad muutuda väga erinevatel põhjustel ning peegeldada ka toidutalumatust, allergiaid, tarbitud piimatooteid, hommikust veepuudust kehas, parasiite, viirushaigusi jne. Juhul, kui aga kahtlustate oma sümptomite põhjal pärmseene ülekasvu, võib kodune test anda siiski kinnitust haigusele.

 

Kuidas pärmseent kontrolli alla saada?

Nagu ka oma viimases postituses kirjutasin, siis tervislik toitumine on hea tervise A ja O! Sellest ei saa üle ega ümber mitte ühegi haiguse puhul. Tervislik toitumine Candida tõrjumiseks võib tähendada suuri muudatusi senises elustiilis, kuid seal on üks konks! Sellele ei tasu läheneda liiga järsku ja kardinaalselt, sest see võib osutuda organismile liiga kurnavaks. Liiga kiire ja suure koguse pärmi- ja seenerakkude tapmine vabastab organismi suurel hulgal ainevahetuslikke jääkprodukte, mida nad enda sisse on kogunud. Kui tappa Candida rakke korraga suurel hulgal, vabastavad nad korraga organismi kõik (vähemalt 79 eri liiki) kahjulikud toksiinid, mis põhjustavad rohkelt tervisevaevusi ning on peamiseks põhjuseks, miks inimesed otsustavad ravi pooleli jätta. Seetõttu tuleb Candidat suretada järk-järgulise elustiili muutmisega, et tagada ravi jätkusuutlik kulg ning selle ühtlane kontrolli alla saamine ilma tüsistusteta.

 

Mida vältida:

suhkur
pärm
kiired süsivesikud (rafineeritud toidud ja teraviljatooted)
gluteen
alkohol
kofeiin
stress
antibiootikumid
hormonaalpreparaadid
liigne niiskus

 

Mida eelistada:

rohkem valku ja rasva
täisteratooteid
kiudaineid
aeglaseid süsivesikuid
marju puuviljadele
mõrusid toiduaineid ja vürtse (kurkum, kaneel, tšilli, ingver, küüslauk jt)
kookosõli
orgaanilist toitu
hapendatud toitu
piimhappebaktereid ja ensüüme
rohkelt vett
taimeteed
pärmseent pärssivaid toidulisandeid
meditatsiooni
Hiina meditsiini
head hügieeni

Nagu eelpool mainitud, tuleb pärmseenega olla kannatlik. Selles postituses jagasin teiega põhilist informatsiooni, mida ma pärmseent uurides olen leidnud. Järgmises postituses jagan teiega oma kokkupuudet pärmseene vohamisega, sümptomeid, kuidas ma seda ravin ning millised on ravi kõrvalnähud! Kas sina oled pärmseene vohamisega kokku puutunud? Millised olid sümptomid ning kuidas probleemi kõrvaldasid?

Minu pärmseene teekonda saad jälgida ka SIIT!

The post Pärmseen – kas sõber või vaenlane? appeared first on Paljas Porgand.

Meie tervis on meie enda kätes

Viimase paari aastaga on mu mõttemaailm teinud kannapöörde. Uskusin kunagi pimesi, mida meile räägitakse – meedia, arstide, riigivõimu, õpetajate ja vanemate poolt. Täna ma ei usu kedagi. Mida rohkem me teame, seda rohkem me mõistame, kui vähe me teame. Oleme ju näinud viimaste aastakümnetega, kuidas meie uskumused tervisliku toidu, haigustekitajate jne osas muutuvad nagu võluväel. Kuidas soovitatakse piimatooteid ja liha tarbida, siis jälle nendest kauge kaarega hoiduda. Kuidas süsivesikud on halvad, siis hoopis rasvad. Kuidas suitsetamine on lahe, siis jälle tappev. Kuidas antibeebipillid on imeravimid kõige vastu, siis jälle naiste tervisele pöördumatut kahju põhjustavad. Kuidas antibiootikumid ravivad kõike, samas tapavad meis ka kõik hea ja kasuliku. See maailm on niiiii kirju ja pidevas muutumises, seega me ei tohiks anda oma väge ära. Ma usun sügavalt, et meie keha on kõige võimsam ja intelligentsem masin, mille võimeid me ei oska tänase päevani hinnata. Ja meie keha ja mõttejõu alahindamine toob meile palju valu, haigusi ja surma.

 

Me pole katkised

Meditsiin on arenenum kui kunagi varem. Ometi on haigeid inimesi kõikjal meie ümber, rohkem kui kunagi varem. Meid toidetakse hirmuga, et meie kehad on vähem või rohkem katki või mitte piisavad, mis annab ruumi ravimitööstusel hiilata kõiksuguste medikamentide, ravimite ja meditsiiniliste treatmentidega. Toitu ei peeta enam ravimiks. Toidust on saanud mugavus ja meelelahutus. Inimest, kes pöördub toidu ja oma keha poole, et end seestpidiselt tüvest saati tervendada, peetakse hulluks ja vastutustundetuks. Kuid enda haigussümptomite allasurumine ravimitega, mille pikemaajaline toime on inimkonnale seni teadmata, on ainuõige viis? See on see terve viis läheneda haigusele, mis tuleb sind kimbutama sinu elustiili valikute pärast? Pole ime, et aina rohkemad inimesed on hakanud kahtlema tänapäevases süsteemis, sest see on fundamentaalselt katki. Homöopaatiast on saanud nõiateadus, kuid miks? Sest see ei too ravimitööstusele raha ja võimu inimestele ajupesu teha?

Ma ütlen kohe, et ma pole kardinaalselt konventsionaalse meditsiini vastu. Sel on olemas HIIGELSUUR ja OLULINE roll meie tervisele ja heaolule. Küll aga tahan ma rääkida alternatiivsetest võimalustest ja uurida ka nende tagamaad. Panna teid küsitlema oma seniseid (pimesi) uskumusi ja soovi korral avastada oma keha tõeline võimekus. Kas pole mitte imeline mõelda, et me oleme kõikvõimsad isetervenevad energeetilised loomad, kelle keha on suuteline tulema välja ka kõige raskematest haigustest?

 

Meie keha võime ise terveneda ei ole ime

Kas pole mitte imeline mõelda, et meie keha peamine eesmärk on hoida meid tervete ja tugevatena, mitte vastupidi? Meie keha “infolehele” ei ole kirjutatud “Kõrvalnähud”. See on intelligentne tervik, mille ainus eesmärk on hoida sind elus. Me kõik oleme oma silmaga tunnistanud, kui kiiresti on keha võimeline haavu tervendama ja asendama katkised rakud uutega, nii et armigi pole järel. Vähesed aga teavad, et luumurru korral juba loetud tundide jooksul pärast vigastust asub keha tekitama haava ümber vereklombi sarnast moodustist, et katkist luud kaitsta. Nädala või kahe möödudes asendub see pehme, kollageenist koosneva luukoega, kuhu hakkab lisanduma mineraale, et kude muutuks uueks luuks.

Kui keha suudab luua uusi rakke ja isegi luid, siis miks me ei usu selle võimekusse ravida kroonilisi ja raskeid haigusi? Kas need haigused üldse on kroonilised või nii rasked, kui me usume, et nad on? Kas tõesti on meie keha nii saamatu, et meie ainus võimalus on olla kas haige või ravimitööstuse igapäevane klient?

Meie mõtted, uskumused ja emotsioonid on otseses seoses meie tervisega. Imestan, et ikka veel inimesed seda ei usu, kuigi see on teaduslikult korduvalt tõestatud. Üks põhilisi näiteid on teadusuuringud platseebodega. Inimesed on tervenenud või haigestunud, uskudes arsti, kes ütleb, et ta annab neile vastavalt siis ravimit või haigustekitajat. On isegi leitud, et libaoperatsiooni tagajärjel on inimese keha tervenenud. Operatsiooni tegelikult ei toimu, kõigest lõige, kuid inimene on tervenenud. Mõni arvab, et see on mingi voodoo või imejutt, aga tegelikult on see niiiiiiii lihtne ja loogiline. Toome näite materialistlikust maailmast. Mitte üks lotovõit pole ime. Kui sa ei osta järjepidevalt lotopileteid ehk ei usu võiduvõimalusse ning ei loo võiduks potentsiaali, siis ei juhtu ka “lotoime”. Lotovõit on lotopiletite ostmise üks võimalikest tulemitest. Keha tervenemine, ilma meditsiini sekkumiseta, on üks võimalikest tervisliku eluviisi ja oma tervenemisesse uskumise tulemitest. Ainult inimese jaoks, kes ei usu, on millegi juhtumine ime. Teiste jaoks on see võimaluste loomine ja nende saavutamine ehk tulemus.

 

Platseebo efekt

Ravimite teadusuuringu jaoks on vaja vähemalt kahte testgruppi, millest üks on platseebogrupp ehk inimesed, kes arvavad, et neid ravitakse, kuid tegelikult mitte. Kui päriselt ravitav grupp näitab paranemismärke u 75% ulatuses, siis paranemismärke näitab alati ka platseebogrupp ja seda kuni sama palju kui ravitavas grupis, sest nad USUVAD, et neid ravitakse ja nende tervis paraneb. Uskumus muudab meie bioloogiat, programmeerides meie autonoomset närvisüsteemi tootmaks ise vajalikke kemikaale, mis on ka haiguse ravimiks. Kahjuks ei õpetata meditsiinikoolis seda aga piisavalt.

Kui positiivse mõtlemise ja uskumustega suudame end tervendada, siis peab toimima ka vastupidine. Me suudame end haigeks mõelda ja tappa, kuna usume oma hävitavatesse mõtetesse (ja notseebo efekti). Ja paljud mõtted ei tule meist endist, vaid teistelt. Kui meie vanemad ütlevad meile kui rumalad me oleme ja me ei saavuta midagi ning me usume seda, siis me jäämegi rumalateks ja ei saavutagi midagi. Kui arst diagnoosib, et sa oled ääretult haige ja prognoosib, et sul on jäänud elada 6 nädalat ning sa tingimusteta usud seda, siis sa suredki. Diagnoosi võta tõsiselt, sest see on üleskutse avada oma silmad ja muuta oma elu. Prognoos ei ole aga kivisse raiutud. Ilmaprognoosi kohaselt võivad kõik märgid näidata, et homme sajab, aga jube tihti paistab hoopis lauspäike. Prognoos jäta enda kätesse. Prognoosi endale tervist ja rõõmu ning võta vajalikud sammud selle jaoks. Kui sa usud, et sa oled enamat, kui see, mis teised näevad ja ütlevad, siis sa oledki.

 

Me pole elu ohvrid, vaid selle loojad

Ma lugesin läbi silmiavava raamatu nimega “The Biology of Belief: Unleashing the Power of Consciousness, Matter & Miracles”, mille autoriks on tunnustatud tüviraku bioloog Bruce Lipton. Raamat on ülesehituselt keeruline teaduslik tekst, kuid siiski aitab lugejal mõista meie elu (tervise, iseloomu, välimuse, oskuste jms) seost geneetikaga. Kas tõesti määrab DNA meie elu? Pärast kümneid aastaid uuringuid ja praktikat avastas ta midagi fantastilist: meie rakud on otseselt mõjutatud meie mõtetest, mitte nii väga DNA-st. DNA on justkui rakkudele ette antud plaan, kuid rakkude käike haldavad meie mõtted. Kõikidel meie mõtetel on võim mõjutada koheselt meie füüsilist ja vaimset tervist, seda kas tervendada või hävitada. See teadmine polnud mulle võõras, aga mulle lugeda teadust selle taga.

Ma olen veendunud, et meil on võime end tervendada viisil, millest meile ei räägita. Mitte, et keegi ei tahaks, et me terved oleksime. Aga suurimad rahad on alati seal, kus esineb puudust: luksusest, tervisest, fitnessist, sotsiaalsest staatusest jne. Tegelikult pole me katki ja tegelikult pole meil millestki puudu. Me oleme täielikult täiuslikud just sellistena nagu me oleme selles momendis. See, et me pole nii rikkad, nii ilusad, nii terved või nii tugevad, kui me tahaksime, ei ole Tõelise Mina mõtteviis. See on meisse kodeeritud ühiskonna poolt. Me tarbime neid uskumusi hommikust õhtuni lapseeast saati. Kordan veelkord, me sündisime täiuslikena, väärt kõike, mida me vaid tahame, ilma, et me tunneksime millestki koguaeg puudust. Aga see on omaette topic ja ma lähen teemast kõrvale. Peaasi, et sa mõistad, et sa oled alati kõike suutnud. Sa lihtsalt ei teadnud seda enne, sest sa oled andnud oma väe ja võimu ära “autoriteetidele”, kes dikteerivad su elu.

Mitte ainult haigused ei alga mõtetest, vaid kõik algab sealt. Mitmed arstid on tunnistanud, et neile ei õpetatud koolis, et meie kehal on võime iseend ravida. Mitte üks haigus ei saa ravitud sümptomite kõrvaldamisel. Kõik haigused on justkui infokandjad, mis tulevad meid teavitama sellest, et midagi on meie elus valesti ja me peame viima läbi muudatusi. Kuidas muudab su elustiili, mõttemustreid, stressitaset ravim? Kas muudab? Või tegeleb ta tagajärgedega? Kui nt kiiritus raviks päriselt vähki (mitte ainult vähki kui sümptomit), siis kas ta tuleks tagasi? Kas vähk ei ole mitte tekkinud ebakõlast sinu sees, sinu elustiili valikutest, valest toidust, halbadest mõtetest ja pidevast stressist? Kas kiiritus ravib neid? Ei. Ainult sinu käes on võim seda teha.

Kogu info, mida me välismaailmast kätte saame (lõhn, valgus, helid, puudutused, maitsed), saadavad signaale meie ajju, kus meie mõtted tajutavast loovad meie jaoks kogemuse. Seega ei ole välismaailm kunagi reaalne, vaid kujutatud läbi meie mõtete prisma ehk alati suhteline. Seepärast usun ma täielikult, et meil KÕIGIL ON ÕIGUS. Me kõik näeme ja kogeme seda maailma omal moel. Kuid see tõestab ühtlasi ära, et meie mõtted on need, mis loovad meie maailma. Meie taju on see, mis saadab rakkudesse signaali, kuidas nad peaksid käituma. Kui mõni laps armastab kloune, siis klouni nähes ja kuuldes vallandub tema kehas õnnehormoonid, mis on tervisele head. Kui ma aga kardan neid oma kogemuste baasil, mis aga pole absoluutne reaalsus, siis igasugune kokkupuude klouniga tekitab mu kehas kohest stressi, millel on tervisele negatiivsed tagajärjed. Ja nüüd kujuta ette, et see toimub meiega iga sekund koguaeg.

Millest tekib krooniline stress? Varajane äratus, väsimus, ummikud, külm ilm, kohviplekk pluusil, ebameeldiv töö, karjuv ülemus, tülid kolleegidega, külmaks läinud lõuna, koerakaka sisse astumine, lisakilod vöö peal, lastele järgi minemine, nende omavaheline tülitsemine, toidupoes ootamine, telefoni maha katki kukutamine, tüli kaasaga, põnevusfilmid telekas, nõude pesemine jne. Meil on stressi ööpäevaringselt igal pool. Aga nii ei pea olema. Sest sa ei ole elu ori, vastupidi, sina oled oma elu looja. Sina otsustad, kuidas sa kõigesse suhtud. Sina lood AINSANA oma kogemuse selles elus. Isegi kui sulle tundub, et elu on sinuga ülekohtune… Vaata Aafrika vaese pere lapsi – nad on ääretult õnnelikud inimesed, sest kuigi pealtnäha neil on paljust puudu, siis tegelikult pole neil millestki puudu. Kõik on kinni meie uskumustes ja pertseptsioonis.

 

Kuidas me end tapame?

Tavameditsiini arstidki tunnistavad, et suurim tervisevaevuste põhjustaja on stress. Sellele järgneb geneetika, elustiil ja toitumine. Kui me aga ennist juba rääkisime stressist, siis mõistsime, et stress on suhteline. Samades asjaoludes võib üks inimene kogeda stressi ja teine rõõmu. Seega kui minna veel sügavamale, siis kõige suuremaks tervisehädade põhjustajates on meie mõtted/pertseptsioon ehk meie ise. Meil on üüratu võime end hävitada. Suurem osa inimestest pole aga teadlikudki, et nad seda teevad.

Stress on üsna uus nähtus, mis on kaasnenud modernse eluviisiga. Enne seda oli vaid fight or flight response (ingl. k võitle või põgene refleks), mis aktiveeris potentsiaalse ohu korral meie adrenaliinsüsteemi. See on keha viis maksimeerida meie ellujäämisvõimalus juba aegade algusest. Kui inimest ajas taga mõõkhambuline tiiger, siis ilmselgelt tahab keha rakendada kogu saadaoleva energia, et võimaldada inimesel tiigri eest põgeneda. Veel mõned tuhanded aastad tagasi oli selline kehareaktsioon meile kasulik, et ellu jääda. Modernses maailmas korteris elades, autoga tööl käies ja toitu Woltiga koduuksele hankides see aga nii vajalikuks enam ei osutu. Unless koroonaviiruse tagajärjel tabab meid postapokalüptiline maailm, kus igaüks võitleb elu eest, hehe!

Tänapäeval on asendunud eluohtlikud kiskjad meie näägutava partneri, kritiseeriva bossi või maksmata arvetega, mis saadab meie kehale samasuguse signaali nagu tegemist oleks eluohtliku situatsiooniga, vallandades meie organismis kortisooli, adrenaliini ja noradrenaliini. Küll aga pole enam tegu võitle või põgene režiimiga, mis peaks üle minema pärast hädaohtu, vaid pideva stressiallikaga. See loob aluse krooniliseks stressiks, mis mobiliseerib vahendeid meie seedesüsteemist, soolestikust, immuunsüsteemist, kõrgematest ajukeskustest, endokriinsüsteemist (ehk sisenõrenäärmetest ja hormonaalsüsteemist) ja suunab kogu energia lihastesse, et võidelda elu eest. Sel hetkel kannatab meie mälu, tähelepanuvõime, seedimine, reproduktiivsus, toksiinide elimineerimine ja immuunsüsteem. Ja seda krooniliselt. Kogu aeg.

Meid tabab peamiselt kolm tüüpi stressi, mis kõik viivad meie keha ja aju tasakaalust välja:

füüsiline stress – õnnetused, vigastused, traumad
keemiline stress – viirused, bakterid, antibiootikumid ja hormoonid toidus, raskemetallid, alkohol, kõrge veresuhkur, kemikaalid
emotsionaalne stress – tülid, lähedase surm, töö- ja finantsmured, masendus

On teaduslikult tõestatud, et stress tekitab meis psühholoogilisi häireid, vaimseid haigusi, füüsilisi vaevusi, patoloogilisi konditsioone, kroonilisi haigusi, ülekaalu jne. Ja mis kõige olulisem, stressihormoonid häirivad immuunsüsteemi väga kõrgel määral. Et tuua näide, siis kui arstid tahavad organit siirdada, annab arst patsiendile stressihormoone ja alles siis siirdab organi, sest stress lülitab patsiendi immuunsüsteemi välja, et see ei hakkaks ründama siirdatud organit kui võõrkeha.

Seepärast ma ei väsi kordamast inimestele, kes praegu koroonaviiruse pärast paanitsevad. See paanitsemine ei too kuidagi kasu, ainult kahju! Sa oled pidevas stressis ning nõrgestad sellega oma immuunsüsteemi ja teed end palju vastuvõtlikumaks viiruse negatiivsetele tagajärgedele. Paanika ei aita kellelgi hoiduda viirusest, küll aga aitab rahu säilitamine ja oma energia mujale suunamine tugevdada oma immuunsust ning üleüldist tervist. Paanika võib põhjustada hoopis kõikvõimalike muid haigusi, sest sa kahjustad oma tervist stressiga pidevalt! See on number üks põhjus, miks ma hoian täielikult eemale igasugusest meediast ja viin end kurssi vaid mulle olulisega. Kollane meedia on klatš ja kõmu ning uudised on suuremas ulatuses negatiivsed, vastuseisu tekitavad või kurvad. Mõtle, kui palju stressi sa endale ligi kutsud hommikust õhtuni. Kas seda on vaja? Irdudes meediast ja negatiivsetest inimestest, läks mu elu hüppeliselt ilusamaks ja positiivsemaks!

 

Ja kuidas ravime?

Stressiga seotud hädasi ei ravi antidepressandid, antibiootikumid ja muud medikamendid. Jah, nad võivad osutuda väga oluliseks, et sind kriisist välja aidata ja sümptomeid leevendada, kuid haigus tuleb tagasi samasugusena või uue haigusena. Mis kõige hullem, siis arstid tihtipeale ei tegele mitte terve inimesega, vaid pigem teda tabanud kindla haigusega. Küll aga pole me “nahk” või “kopsud”. Me oleme üks tervik ja vajame ka terviklikku lähenemist. Sest muidu antakse meile ravimid, millel on kõrvalnähud, millele vajame hiljem järjekordset ravimit, millel on järjekordsed kõrvalnähud. See on kuri spiraal, kust alla veereda. Aina rohkem mürke, et ravida mürkidest tekkinud haiguseid. Aina rohkem haiguseid ja aina kehvem tervis. On tegelikult väga vähe haiguseid, mis on päriselt orgaanilised ja vajavad meditsiinilist abi ehk mis ei ole meie enda tarbimise, elustiili, stressi ja mõtete tagajärjel tekkinud ning ravitavad seestpidiselt. Kahjuks on konventsionaalne meditsiin jäänud aga vanade uskumuste küüsi, sest seal peitub ka rahastus: me oleme fundamentaalselt katki ja vajame välist sekkumist, et terveneda. Kuid see ei tervenda meid kunagi, vaid teeb meid aina haigemaks nagu statistika näitab.

Kust on üldse alguse saanud see suur ravimimaailm, milles me täna elame? Haiguse korral on esimeseks lahenduseks keemilised ravimid, mitte vaatlus enese sisse. See sai alguse Newtoni füüsikaseadusest, mis vaatleb inimest kui füüsilist mehhanismi. Kui meil on midagi viga, siis on see keha mehaanilise probleemi tagajärg. 1925 sai alguse kvantfüüsika, mis vastandub seni valitsenud teooriaga, tuues tähelepanu meid ümbritsevale energiale, mida ei võetud meditsiinis arvesse, sest arvati, et me oleme kõigest füüsiline keha. Kuid nagu me teame, siis meie pertseptsioon füüsilisest kehast on illusioon. Siin pole midagi füüsilist, on vaid ENERGIA.

Kui me vaatame ükskõik mille (inimkeha, kivi, metall, bakter vms) sisse, siis kõik rakud koosnevad aatomitest, mis omakorda koosnevad prootonitest, elektronidest ja neutronitest. Põhikooli füüsikatundide basic knowledge küll, aga vaatame edasi…  Kas teadsid, et 99,9999999999999% meie aatomitest on tühjus? Kui prooton oleks õuna suurune, siis lähim elektron oleks soolatera suurune ja u 2 km kaugusel õunast ehk distantsil πr2. Kõik osakesed on pidevas liikumises, moodustades juskui elektronmagnetlaine ehk siis energeetilise vibratsiooni. Jah, me oleme põhimõtteliselt seest füüsiliselt tühjad, kuid täis energiat. Me oleme energeetilised loomad. Meie ja kõik meid ümbritsev on energia ja vibratsioon. Nii et teinekord, kui mingi objekt tundub sulle muutumatu ja puhtfüüsiline nähtus, siis võta seda hoopis kui energiat, mis on pidevas muutumises.

Mõni energia on püsivam ja mõni muutlikum. Kui me vaatleme näiteks haigust, mis on tekkinud kuuga, siis on sama suur tõenäosus, et see haigus võib sama kiiresti ka kaduda. Tavameditsiin läheneb haigusele kui füüsilise nähtusele, mitte madala vibratsiooniga energiale, mis on sinna ka tekkinud madalast vibratsioonist (negatiivsetest mõtetest, stressist, psühholoogilisest traumast jne). Kui me suudaksime selle negatiivse energia vibratsiooni tõsta, siis suudaksime seda haigust ravida ehk iseend tervendada. Selliseid “imesid” on tunnistatud korduvalt, kus inimene suudab end ravida vähist, kroonilistest haigustest, nahahaigustest, depressioonist jne.

Kunagi olid inimesed selles vallas ka targemad, nad ravitsesid end looduse ja oma vaimu abil. Inimest ei vaadeldud kui vaid füüsilist keha, vaid kui tervikut – ennekõike vaimu, mis kogeb ja manifesteerib elu läbi füüsiliselt vaadeldava keha. Vaim tähendaski silmale nähtamatut väge, mis mõjutab füüsilist reaalsust. Tänapäeval on mindud aga pealtnäha kergemat teed ning võetud kasutusele füüsiline (kirurgia) ja keemiline (ravimid) sekkumine väljastpoolt. Jah, see on fantastiline tehnoloogia ja ravib inimesi terveks ning on mitmel juhul täiesti kriitilise tähtsusega. Nt füüsiline trauma nagu autoõnnetus, kus homöopaatiast ilmselt kasu pole, haha. Või tähelepanuta jäetud neljandasse staadiumisse arenenud vähk, kus kiiritus on ainuvõimalus, et vähki kontrolli alla saada. Küll aga jääb tavameditsiini puhul ravimata algpõhjus ehk haiguse juur – mis selle haiguse esile kutsus in the first place.

Kvantfüüsika on see, mis viib meid tagasi aega, kus tunnistati, et silmale nähtamatud jõud (mõtted, teadlikkus), mida meditsiinis täna ei tunnistata, on peamine jõud, mis kontrollib KÕIKE. Nii et kui sa tahad haarata tagasi väge oma bioloogia üle, siis sinu mõtetes peitub see jõud. Jõud, mis kujundab su keha, elukogemust ja sinu suhet selle maailmaga. Inimesed, kes on haaranud kontrolli enda üle oma kätesse, teevad silmad ette arstidele, kes on neile öelnud, et kahjuks neil pole võimalik taastuda või nad surevad teatud aja pärast. Uskudes kedagi teist, et sa oled jäädavalt haige, suremise äärel või sul pole võimalik paraneda, annad sa ära oma keha võime end ise tervendada. Sest mõttejõus on vägi, mis saadab meie kehale signaale, kuidas ta peab käituma. Kas sa saadad oma kehale signaali, et ta on suremas, et ta on alla andnud või sa saadad talle signaali, et ta on paranemas, terve ja tugev. Su keha kuulab sind rohkem, kui sa ette oskad kujutada.

Antud postituse mõte pole panna sind arstidest hoiduma, mitte järgima meditsiinilist nõu, mitte otsima ravi. Antud postituse idee on aidata sul lõpetada elu ohvriks olemine ning enda hävitamine stressi, negatiivsete mõtete ja uskumustega. Soovin aidata Sul avastada oma vägi ja tuua see enda sisse tagasi, eemale välistest autoriteetidest. Sina oled oma õnne ja tervise sepp. Sina otsustad, kas sa oled terve või mitte. Me ei ole elu ohvrid, me oleme Loojad.

Loe, kuidas ma ravisin ISE oma akne (SIIT!) ja metsikud PMS kõhuvalud (SIIT!), vabanedes stressist ja negatiivsetest uskumustest enda kohta. Samuti olen ma vaadanud sügavale enda sisse ja läbi metsiku töö seljatanud depressiooni.

Kasutatud materjalid:

Postitus on suuresti sündinud dokumentaalfilmi “Heal” põhjal
Dokumentaalfilm “The Magic Pill”
https://www.mayoclinic.org/healthy-lifestyle/stress-management/in-depth/stress-symptoms/art-20050987
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5579396/
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2568977/
https://www.stress.org/stress-research
Bruce H. Lipton, Ph.D. “The Biology of Belief: Unleashing the Power of Consciousness, Matter & Miracles”
David R. Hamilton, Ph.D. “How Your Mind Can Heal Your Body”

The post Meie tervis on meie enda kätes appeared first on Paljas Porgand.

Kummal on PÄRISELT õigus – kas veganil või omnivooril?

Ükskõik, kas sa oled veganlusega kursis või mitte, sa oled kindlasti kuulnud sarkastilisi nalju veganite kohta, nagu näiteks “Kust sa tead, kas keegi on vegan? Ta ütleb sulle!” või “Kui ma ei taha enam kellegagi sõber olla, siis ma alustan vestlust nii: “Veganina…”” Neid nalju on ütleme nii, et PALJU. Ja selleks on väga hea põhjus. Üksikud veganid püüavad olla suurimad maailmapäästjad, tuues veganlusele üldises pildis väga palju negatiivset tähelepanu. Ma tean omnivoore, kes põhimõtte pärast ei taha hakata veganiteks, sest nendega käib kaasas kibestunud mekk. Isegi paljud brändid on eelistanud, et nende tooteid ei märgistataks sõnaga vegan, vaid pigem plant-based ehk taimne, et mitte hirmutada ära veganitest mitte lugupidavaid inimesi. Ma tean, et on palju väga toredaid veganeid, kuid kahjuks paistavad silma ikka need kõige lärmakamad, kes astuvad vaidlusesse kõigiga, kes nende teele ette jäävad. Milles siis konflikt on ja kumma argumendid on vaidluses vettpidavam?

Enne kui vihkad, see on sojavorst…

 

First things first

MA EI OLE VEGAN. Ma ei jaksa seda enam korrutada järjekordsele veganile, kes minu eluvalikuid kritiseerima tuleb, kuna ma vahel tarbin ka loomset. Ma olen sellest kirjutanud igas oma raamatus ja ka siinsamas blogis pikemalt. Isegi kui ma toituksin täiesti vegan toidust, ei nimetaks ma end veganiks. Sest miks me neid silte enda külge vajame? Me oleme inimesed. Me eksime. Kui ma peaks vegani sildiga märgistatuna võtma ampsu ema koogist, kuhu ta pani võid mitte kookosõli ja unustas mulle seda mainida, siis ma ju enam pole vegan! Ja ma peaks tundma end hirmus halvasti ja ka ema saaks korraliku keretäie. Pealegi peaks ma olema veendunud, et kõik riided, kosmeetika, tarbeesemed on vegan. Ma ei tohiks mitte üht ämblikku ega kärbest maha lüüa. Kas ma üldse restoranis, kus pakutakse ka mitte-vegan toitu tohin süüa? Kas ma lemmiklooma tohin pidada? Kergem on lihtsalt elada ja teada, mis eluvalikuid sa ise teed. Seda ei pea ju teistele kuulutama ja endale märki külge panema. Mulle meeldib pigem öelda: “Ma armastan taimset toitu!”. Ja sa ei pea kellelegi oma eluvalikuid põhjendama hakkama. Kas kellelgi on üldse õigus sinu elus tuhnida?

 

Miks me ei tohiks teiste eluvalikuid kritiseerida?

Kõige tüüpilisem ja närvesöövam on see stereotüüpiline vegan (ja ma olen sadade sellistega kokku puutunud), kes tuleb minu platvormile (olgu selleks Instagram või blogi) ja kukub kommenteerima, kui HALB inimene ma olen, mina aitan kaasa Amazonase vihmametsade hävimisele, tänu mulle surevad delfiinid, mina tapan lihatööstuse loomi jne. Ma olen nendega liiga palju astnud vaidlusesse ja ma otsustasin, et nüüd aitab! Ma ei vasta enam ühelegi sellisele, vaid loon hoopis blogipostituse, mille saan neile koheselt edastada, kust nad saavad kõik vastused. Ja lõpuks see sünnib, sest ma ei jaksa enam oma väärtuslikku energiat neile kulutada. Kui ta kavatseb jätkata, siis block ja delete.

Kes olen mina ütlema omnivoorile, et ta EI TOHI liha süüa? Isegi kui ta sööks kilo liha päevas, siis ma olen piisavalt in alignment iseendaga, et ma ei kritiseeri teda. Ma ei saada talle loomade tapamajast pilte ega süüdista teda kliima soojenemises. See ei ole minu asi! Minu viha tema suunas ei mõjuta planeeti paremuse poole. AINUS, mida see toodab on kahepoolne viha ehk negatiivset energiat. Ilmselgelt see inimene kaitseb end, kui tajub rünnakut oma tõekspidamiste suhtes. Ja minu agressiivne lähenemine ajab teda vaid eemale taimsest toidust, sest nüüd assotsieerib ta veganiga vastikut vinguvat inimest.

Viha ei tooda KUNAGI armastust. MITTE KUNAGI. Viha loob vaid viha. Armastusega loome armastust. Ja kuigi need kritiseerivat sorti veganid usuvad just armastusse loomade ja kõige elusoleva vastu, siis nad unustavad tihtipeale armastuse ligimese vastu. Nimelt on tegemist tingimustega armastusega. Kui loom tapab teise looma söögiks, kas nad siis ei armasta teda? Armastavad. Jah, inimesena me ei vaja loomset toitu ellu jäämiseks, aga paljud ei oska teisiti. Nad ei tea, et nende tarbimisharjumustes miski valesti oleks. Järsku nad on nii tugevalt harjumustes kinni. Järsku nad ei kannata taimset toitu. Mis iganes on põhjuseks, siis see inimene on ikkagi väärt armastust. Me KÕIK oleme. Tingimusteta. Ja seda kiputakse unustama.

Pole meie asi, mida see inimene sööb, tarbib ja kui palju. See on tema elutee. Temal on omad õppetunnid. Oma karma. Oma taipamised. Sinu vingumine tema kallal, ei muuda MITTE MIDAGI niikuinii. Parem säästa oma energiat ja suuna see enda sisse. Kas sa ise oled üldse nii perfektne? Kui nende süüdistused lähevad väga hullumeelseks, siis muutub nendele vastuargumenteerimine lausa lõbusaks. Kui mina oma elustiiliga põletan nende jaoks Amazonase vihmametsi, tapan delfiine jne, siis ei oska ma muud kosta, kui anda neile sama utoopilised ja hullumeelsed vastuargumendid:

Sina vist autoga ei sõida? Sinu auto ülalpidamine toodab aastas u 4,6 tonni CO2-e.
Sa putukatele ka mõtled? Sa tapad päevas tuhandeid putukaid neid jalge alla ja vastu sõitvat autot lömastades.
Kõik elusolendid väärivad elu? Aga taimed? Nad on ka elus.
Räägid loomade õigustest? Aga inimeste? Suure tõenäosusega on mitmed su riided ja tehnikavahendid pandud kokku lapstööjõu poolt või alamakstud palga eest.
Sa vist küll kunagi ei reisi? Lennukiga lennates on CO2 emissioon u 90 kg tunnis.

Minu eesmärk pole kunagi neid vastu kritiseerida, vaid avada nende kitsast maailmapilti. Jah, me teeme maailmas loomadele julmalt liiga. Aga samamoodi teeme me putukatele, taimedele, lastele, teistele inimestele, planeedile jpm. Elu sünnib alati teiste elu arvelt. Ja isegi kui meie kõigi eesmärk oleks oma jalajälge ja piina siin maailmas vähendada, siis indiviidina on meil raske midagi ära teha. Eriti sõdides teise indiviidi vastu. Selle asemel võiks võtta õppust tublidest veganitest, kes on algatanud mitmeid liikumisi loomade heaolu nimel, astunud poliitikasse, loonud gruppe, teinud teavitustööd, kampaaniaid jne, mis päriselt suudavad mõjutada inimeste tarbimisharjumusi.

 

Ainult see, kes püüab, jääb ette

Rääkides mõjutamisest, siis mulle “meeldib”, et need lärmakad veganid kritiseerivad mind igal sammul. Nende maailmavaade on niiii valikuline. Nad justkui otsivad kohta, kus saaks möliseda, selle asemel, et näha suurt pilti. Kas nad on ehk kunagi pannud tähele, et:

ma olen mitmesse restorani loonud vegan menüüsid, et anda veganitele võimalusi rohkem restoranitoitu nautida, kui see veel nii mainstream polnud. Ma usun, et mu vegan Caesar ja pitsa olid esimesed, mis olid restoranides olemas, sest ma polnud varem kuskil neid näinud. Lisaks avastasid nii palju kõigesööjad, et vegan toit võib tõepoolest olla rohkem kui salatileht.
ma olen jaganud metsikult palju vegan retsepte ja isegi retseptiraamatu, et tuua taimetoitlust inimestele lähemale.
ma jagan sotsiaalmeedias koguaeg uusi vegantooteid turul ning tekitan ka omnivoorides soovi neid järele proovida.
ma ei mölise mitte ühe indiviidiga, et ta vihkab loomi, sest ta sööb loomset toitu, vaid ma jagan ilma viha õhutamata suurele üldsusele (üle 46 tuhandele inimesele) informatsiooni, miks võiks rohkem taimset toitu eelistada ning mida liha (liigne) tarbimine kaasa toob.
ma ei lange äärmustesse ning ma aktsepteerin kõigi toiduvalikuid. See ei tähenda, et ma nõustun kõigega, vaid ma näen, et pole minu koht nendega möliseda nende valiku pärast. Aktsepteerides teisi nende valikuga, muutub elu palju ilusamaks ja tolereerivamaks. Isegi kui sa ei kiida nende teguviisi heaks.
nad kiusavad mind, kes ma kokkan ainult taimseid toite. Mitte üht teist retseptiblogijat, kes teeks ka loomseid retsepte, nad ei kiusa.
nende viha ajab inimesi ainult eemale. Lahkusin kõikidest Eesti vegangruppidest, sest see negatiivsus ja heit seal üksteise ja teiste vastu on mulle vastuvõetamatu.

Kui sina oled see kiusaja, kes käib n-ö “ukselt-uksele” oma viha kõigesööjate vastu välja elamas, siis pigem panusta aega ja vaeva, et luua platvorm, millega saad päriselt inimeste elusi ja tarbimiskäitumist mõjutada. Ja järgmine kord, kui sa tuled minu kallal jälle võtma, siis pea meeles, et minule on kirjutanud SAJAD inimesed tänusõnaga, et olen neid motiveerinud vähem liha tarbima (ja ka plastikut, kemikaale jms) ning oma toidulaua üle vaatama. Kui mitu inimest on sind sinu pealetükkiva informatsiooni eest tänanud, veel vähem kasulikke muudatusi ellu viinud? Seega statistiliselt see, et sina kunagi ühtegi loomset toorainet ei tarbi, on sada korda vähem Maale ja loomadele kasulik, kui see, et mina vähesel määral tarbin, aga inspireerin sadu inimesi vähendama oma tarbimist. Mina pole milleski perfektne ja ei oota seda ka teistelt. Nagu olen ka Instas korduvalt öelnud, siis ma elan kaasa KÕIGILE, kes toovad oma ellu kasvõi väikseima sammu planeedi hoidmise poole, olgu see kord aastas talgutel osalemine, nädalas üks päev taimselt toitudes, annetades abivajajatele vms. Me indiviididena saame vähe ära teha niikuinii. Et indiviididena luua muutust, peaksime KÕIK võtma ette muutuse, et näha tulemust. Seda aga “ukselt-uksele” mölisemisega ei saavuta.

Et näha tõelisi muutusi, tuleb valitsustel üle maailma vastu võtta regulatsioonid, selgitades inimestele selgelt lahti nende olulisus Maa säästmisele. Olgu selleks loomsete toodete maksustamine, lihatööstuste produktsiooni piiramine, loomadele paremad õigused vms. Ainult see puudutab kõiki inimesi ning toob kaasa ülemaailmseid muudatusi. Loodetavasti võetakse midagi suurt ette juba järgmisel United Nations Climate Change Conference’il, mis leiab aset novembris, sest vanaviisi ei saa jätkata.

 

See käib kõigi äärmuslaste kohta

Veganlus ei ole ekstreemne. Aga teiste vihkamine, et pöörata neid veganiks, on. Pange tähele, et ma ei räägi veganist, kes jagab inimestega oma maailmavaadet, vaid veganist, kes reaalselt sõimab teisi ning sunnib neid muutuma. Ja selline käitumine ei esine mitte ainult veganite seas, otse loomulikult. Lihtsalt nemad kritiseerivad just mind enim, mistõttu kirjutasin ka valdavalt sel teemal postituse. See kehtib kõigile äärmuslastele, kes arvavad, et neil on õigus öelda teistele, kuidas elada. Mind ei huvita, kas sa oled ekstreemne feminist, ekstreemne ökošmöko terviseguru, ekstreemne vegan, ekstreemne parempoolne, ekstreemne vasakpoolne vms. Ela nagu soovid ja lase teistel sama teha. Mitte kellelgi pole õigus ja samas on kõigil õigus! Ära unusta, et me ei näe maailma reaalsena, vaid reaalsus on meie nägemus maailmast ehk suhteline. Me kõik reaalselt näemegi maailma erinevalt ja meil kõigil on õigus!

Kõik estreemsed veganid, kes siia alla midagi negatiivset kommenteerida kavatsevad, siis loe postitust nii mitu korda läbi, kuni sa kommenteerida enam ei soovi. Ole parem positiivne, tore, sõbralik ja saavuta midagi läbi armastava hoiaku! Mu üks kallis sõbranna on aastaid olnud range vegan, kuid ta aktsepteerib oma meest, kes sööb kõike. Ta ei heida kunagi ka ühelegi sõbrannale ta toiduvalikuid ette. Ta on pakkunud ka külalistele loomset toitu, kui teab, et nad seda soovivad. Tema eesmärk on elada oma elu kõige paremal viisil ja lasta teistel sama teha. Ja läbi oma positiivse ja tolereeriva suhtumise mõjutab ta teisi aina rohkem sama rada käima! Ole sinagi targem!

Lõpetuseks imelise Louise L. Hay sõnad raamatust “You Can Heal Your Life”:

“See on ainus viis teisi muuta. Muuta end esimesena. Muuda oma mustreid ja sa näed, et teised muutuvad sinuga. Süüdistamisest pole abi. Süüdistamine annab ära su väe. Hoia oma väge. Ilma väeta ei saa me luua muutusi.”

Täpselt nii olengi mina loonud Eesti elanikkonnas positiivseid muudatusi. See on ka ainus viis.

Kuidas on sinu kogemused äärmuslastega? Kas oled langenud nende verbaalse kiusamise ohvriks? Kuidas suhtud sina loomsesse ja vegan toitu? Kas keegi on sind inspireerinud paremaid (toidu)valikuid tegema? Kuidas ta seda tegi?

The post Kummal on PÄRISELT õigus – kas veganil või omnivooril? appeared first on Paljas Porgand.

Kuidas tulla toime lisakilode ja halva kehapildiga?

Ma ei ole veel kohal. Ehk ei ole ka sina veel kohal. Ehk ei ole keegi meist kohal sel enesearmastusteekonnal. Mõni päev ma tantsin pesus valju lemmikmuusika saatel ja imetlen oma keha võimekust. Teine päev tõmban trenniriideid selga ja tunnen, et nad on justkui kitsamaks jäänud, soonides mulle kõhtu sisse ning tekitades mulle uue voldi, kellega ma varem tutvunud pole, kuid keda ma juba eos vihkan. Mõni päev ma imetlen teiste naiste ilu ja komplimenteerin neid. Teine päev ma piilun neid kadedusest ja nean enda keha, et ta minuga koostööd ei tee. Mõni päev tunnen end seksuaalsena ja tahaksin kaaslasega voodit vallutada. Teine päev ma peidan end lohvakate riiete alla ja ei taha, et mind katsutaks. Meil kõigil on need päevad, kus mõistus justkui ei koopereeru. Ta täidab mu pea salvavate mõtetega enda suhtes ning tekitab minus väärtusetu tunde. Kuid see ei pea nii olema. Sest ma tean sisimas, et need EI OLE MINU MÕTTED. Need on sinna istutatud kellegi teise poolt ja ajaga on läinud seal vohama. Minu ülesanne on tunda ära need umbrohumõtted, nad välja juurida ning nende asemel istutada ilusad mind toetavad mõtted. Selle postitusega soovin ma jagada oma viise, kuidas sellest kurjakuulutavast mõtetejadast lahti saada ning astuda samm lähemale enda aktsepteerimisele ja armastamisele.

 

Kust tekib negatiivne kehapilt?

Me kõik sündisime ideaalsetena. Beebidena oleme sellest ka teadlikud. Mitte üks beebi ei kahtle oma väärtuses olla väärt tingimusteta armastust. Kuid mida vanemaks me saame ja kaugeneme täielikust armastusseisundist, seda enam me tajume, et meie väärtus on justkui tingitud välismaailmast. Me usume, et millised me oleme, dikteerib, kui palju meid aktsepteeritakse ja armastatakse. Väärtusetuse tunne ei ole kaasa sündinud, see on ÕPITUD. Mõni õpib seda juba varakult, teine hiljem, kolmas mitte kunagi. See kõik oleneb meie sisemaailma terviklikkusest ja meid ümbritsevast meeleseisundist.

Foto – Fotoraat

Kehapilt ei ole mitte ainult see, mis peeglist vastu vahib. See hõlmab endast ka mälestusi, eeldusi ja üldistusi meie kehast. Missugune meie keha on olnud, missugune ta on ja missugune ta peaks olema. Ühiskond, meedia ja popkultuur vormivad seda pilti pidevalt. Pidevad pildid valitud kehatüüpidest loovad meie silmis ebaloomuliku üldistuse sellest, missugune on üks “normaalne” pidistamist väärt keha. See tekitab väga paljudes (ka sama kehatüübiga inimestes, kelle minapilt on moonutatud) pidevat ebamugavus- ja häbitunnet oma keha suhtes. See on alus vajaduseks hakata kontrollima oma kehakaalu läbi toitumise ja trenni. Väga suurel osal inimestest, kes ei saavuta soovitud tulemusi, areneb välja toitumishäire.

Negatiivne kehapilt ei teki KUNAGI isolatsioonis. See tekib siis, kui me kaldume uskuma, et meie välimus ei ole ühiskonna, perekonna, sõprade ja meedia ootustega kooskõlas. Enamasti tajutame seda esmakordselt siis, kui meie keha kommenteeritakse kritiseerivalt. Ka lapsena väike märkus vanaemalt, stiilis: “Järsku sa ikka ei peaks seda moosi sinna pannkookidele nõnda palju panema, muidu kosud veel suuremaks” või nähes ema kommenteerimas omaenda keha: “Ma näen selles kleidis nii paks välja. Ma ei saa sellisena kuhugi minna!”. Me ei võrdle end mitte ainult meie pihta suunatud kriitikaga, vaid ka oma lähedaste pihta, kes meie silmis on ideaalsed sellisena nagu nad on. Meie terve minapilt hakkab sel moel juba väga varakult pragunema. Sest meie vanemad on meie peegeldus. Me õpime neilt kõike ja mitte isegi teadlikult. Meie alateadvus talletab kogu informatsiooni, mida me piisavalt palju kogeme.

Me hakkame end võrdlema nähtuga. Kui me näeme päevast päeva 0-suuruses modelle, siis tahest-tahtmata me võrleme end selle figuuriga. Kui me kuuleme alapidevalt ema oma kõhu pärast endale etteheiteid tegemas, siis me oleme ülikriitilised ka enda kõhu üle. Kui meie sõbrad naljatlevad meie lühema pikkuse üle, siis meil tekib ebakindlus meie pikkuse osas. Meie mõtted on pidevas muljumises. Ja kui me teadlikult ei kontrolli, mida me enda pähe lubame, siis puudub meil võimalus mõttereostust ennetada. See on justkui tuba, mis läheb ajaga sassi. Seda hakkavad täitma väljast sisse pääsenud hirm, viha, ebakindlus, ebamugavus. Selle ennetamiseks peab väga täpselt teadma, mida me oma tuppa lubame, mida me seal hoiame ja mille välja viskame. Ning ikka ja jälle peame me seda korrastama. Korrapäratust toast tingitud negatiivsed mõtted ei ole sina. Sa oled hingelt puhas. Sa oled armastus. Ja ära kunagi usu midagi muud.

Kui me tuba ei korista, siis reostuse tulemusel tunneme end oma kehas ebamugavalt, valena, kohmakana. Meid on justkui “liiga palju” või “liiga vähe”. Meil puudub reaalsustaju, mis on “päris” ja mis “loomulik”. Me ihkame olla selle pildil oleva inimese Photoshopitud või kirurgiliselt muudetud kehaga, mida ei ole aga võimalik loomulikul teel saavutada. Meie minapilt ei ole siin ja praegu, vaid kinni tulevikus. Ma hakkan normaalselt sööma siis kui, ma olen õnnelik siis kui, ma kannan seda kleiti siis kui, ma ei kanna lühikesi pükse enne kui…. ma mahun idealiseeritud raamistikku. Sundida oma keha nägema välja selline nagu ta pole loodud välja nägema mõjub meie tervisele laastavalt. Me seame endale ebarealistlikke ootusi, mõtlemata, et me oleme ju KÕIK erinevad. Mõtlemata, et elus on niiiiii palju rohkemat, millesse oma energiat panustada. Mõtlemata, et kui me võtame mõttejõu ära sellelt, mida ma endas EI ARMASTA, ning suuname sellele, mida ME ARMASTAME, siis me suudame viia korda imesid! Kõige olulisem samm õppida end armastama muul moel kui läbi oma välimuse, on õppida nägema oma väärtust mujal – oma lahkuses, huumoris, intelligentsis, oskustes, empaatiavõimes, abivalmiduses, positiivsuses jne.

 

Kuidas mina lisakilodega toime tulen?

Siin kohal ei saa mitte üks inimene teisele öelda: “Sa oled ju nii heas vormis, sa ei peaks üldse muretsema!” Ebakindlust on meis kõigis. Ka 50-kilosena tundsin ma end “mitte-piisavalt”. Olen kuulnud ka kõige kõhnemaid naisi ütlemas, et nad ei kannaks kunagi lühikesi pükse, sest nende põlved pole ikka veel piisavalt kondised. Kõige ulmelisem ongi see, et ülekaalulised naised on tihtipeale oma keha suhtes aktsepteerivamad kui alakaalulised. Nad küll ehk püüdlevad kaalulangetuse poole, aga nende minapilt pole nii moonutatud kui seda on alakaalus naistel, kes tihtipeale vaevlevad toitumishäiretega.

Seega MEIL KÕIGIL on neid “halvemaid päevi”. Elu on pidev kõikumine üles-alla. Ma ei taha kellelegi valetada, et lõpetades dieeditamise ja seljatades toitumishäired kaalutõus saab olema lihtne. Ei saa. Suure tõenäosusega sa ei taha aktsepteerida neid liigseid kilosid oma kehal. Kaalust juurde võtnud inimesele “Lihtsalt armasta oma keha!” ütlemine ka ei aita. Ma viskan karmi tõe lagedale, et see on raske teekond. Ja sa ei peagi armastama oma “uut” keha nüüd ja praegu. Kes üldse ütles, et sõna “enesearmastus” tähendab oma füüsilise välimuse armastamist? Kas me peame seda armastama ja jumaldama? Ma arvan, et mitte. Ma olen hakanud aina enam mõtlema, et enesearmastus on hoopis midagi muud. See on tõelise mina armastamine, kes sa oled kogemas elu keha sees inimhingena. Sealjuures oma keha AUSTAMINE (hästi toitmine, liigutamine ja hoidmine) ja HINDAMINE (mida see meile võimaldab ja kuidas meie elu eest iga sekund võitleb). See on uskumine, et sa oled väärt kõike kõige paremat.

Täpselt nagu kaaslasega. Paljud armuvad inimesse, kes välimuse poolest pole päris nende maitse. Kuidas? Nad õpivad seda inimest tundma ja nad armuvad inimese HINGE mitte tema välimusse. Ja mis üsna pea avastatakse? Tingimusteta armastuse puhul hakatakse ka selle inimese välimust armastama. Me näeme inimest kui kogupaketti, mitte osadena. Sama usun, et juhtub, kui me õpime iseennast tundma ja hakkame armastama seda ilusat HINGE, mis meis peitub. Kui me armastame ennast, siis me tahame austada ja hoida selle hinge keha samamoodi. Me õpime armastama enda kogupaketti, sealjuures ka oma keha. Aga see ei tähenda, et see keha peab üldse olema ilus, vormis või kuidagi meie või teiste meele järele.

Isegi kui ma seda kõike tean, siis paratamatult olen ma inimene oma perfektsete ebaperfektsustega, mistõttu on ka minul päevi, kus mu kõht jääb mulle rohkem ette, kui proovin vanu riideid selga. Või kui satub ette pilt minu kunagisest vormist, kus ma kaalusin 20 kg vähem. Aga sellega toime tulekuks, enne kui sellest saab negatiivne spiraal allamäge, on mul VÄGA HEA nipp varuks. Ja see ei ole mõtete mujale viimine joogaga, jalutamisega, vanniga või söögiga. Tähelepanu ajutine kõrvalejuhtimine pole lahendus. Lahendus on meie alateadvuses. Ma koristan seda teiste poolt sassi aetud tuba oma alateadvuses. Ma kirjutan oma alateadvust üle kvaliteetsema kraamiga. Kuidas?

Kui mul tekib pähe pilt minust kunagi tippvormis või lihtsalt madalama kehakaaluga, siis ma ei vaata seda kadedusega – oleks ma vaid jälle sellise kehaga. Ma sain nii palju komplimente. Ma olin nii palju ilusam. VAID ma meenutan, mis päriselt selle pildi taga oli – ma arvasin, et ma pole piisavalt heas vormis. Ma treenisin end pildituks. Ma käisin toidukaaluga igal pool. Mu suhted olid purunenud, sest ma olin nii emotsionaalne ja närviline. Ma näljutasin ennast. Ma ei nautinud elu. Ma olin sügavalt õnnetu.

14. september 2017. Kaal 58.7 kg. Mäletan seda pilti liiga hästi. Tegin selle enne personaaltreeneri võtmist, kuna olin kaalust võtnud 10 kg juurde. See oli mu DIEEDIEELNE pilt, millega ma POLNUD ÜLDSE RAHUL. Ma nägin end paksuna. Lihtsalt kurb kui moonutatud meie kehapilt võib olla!

Ja kui ma vaatan nüüd pilti, mis ehk pole mu parimas vormis tehtud, siis mida ma näen? Ma ei tõmmanud kõhtu sisse ja ei otsinud parimat nurka, et parem välja näha. Ma ei häbene oma keha. Ma olen hästi toidetud, tugev ja terve. Ma naudin kokkamist, söömist ja teistega väljas käimist. Mu peas on rohkem mõtteid kui mu kehakaal. Ma saavutan rohkem. Ma olen õnnelik. Mind armastatakse hoolimata mu kehakaalust. Ma meenutan endale, MIKS oli oluline hakata normaalselt sööma ja terveneda.

Mul pole õrna aimu palju ma kaalun. Mu väärtus peitub sügavamal kui mu nahaaluses rasvkoes. Ma ei dieedita, ma ei mõtle ainult toidust ja trennist, ma ei nuta koogiampsu pärast. Ma elan elu selle kõige tähendusrikkamas mõttes.

Harjutuse mõte on visata mõttetoast välja see vana kraam, mis sind enam ei teeni ning võtab ära vaid väärtuslikku ruumi. Me ju kõik teeme seda füüsilises maailmas oma toaga. Miks peaks olema mõtetetuba erand? Me avastame kui palju mõttetuid uskumusi, teiste arvamusi ja tõekspidamisi me seal hoiame, mis hoiavad meid elus tagasi ja teevad meid õnnetuks. Võta aega ja käi kõik need negatiivsed uskumused läbi, analüüsi neid (kust see tuli? miks see seal on? kuidas see sind elus tagasi hoiab?), viska need minema ning tee ruumi uuele ja paremale.

Ka siis, kui kadestate hoopis mõnd modelli, influencerit või tuntud inimest, siis teadvustage endale alati, et te ei tea tema lugu. Te ei saa kunagi teadma, mis selle pildi ja selle keha taga tegelikult on. Te ei tea kas ta on Photoshopitud, kas ta läbis selleks mitu kuud dieete, kas tal on toitumishäired, palju ta trenni teeb, kas ta on päriselt üldse õnnelik. Te ei tea! Küsi endalt hoopis: “MIKS ma usun, et see keha loob parema elu? Kust on see absurdne uskumus pärit? Kas see mõte on prügi või väärtuslik? Kas ma saan seda paremaga asendada?”

Oma keha armastamine ei ole uskumine, et su keha näeb hea välja. See on teadmine, et su keha on hea ja teeb head, olenemata selle välimusest. See pole mõtlemine, et sa oled ilus, see on teadmine, et sa oled rohkem kui ilus. See on mõistmine, et su keha on sinu elu VAHEND, mitte teiste silmade ORNAMENT. – Lindsay Kite

Foto – Fotoraat

Ärge mitte kunagi-kunagi-kunagi võrrelge end teise inimesega. Sest sina just selles hetkes oled unikaalne indiviid! Sest sina oled rohkem kui su välimus! Sinu elueesmärk on kindlasti rohkem kui mahtuda XS-riietesse. Sa ei ole väärt rohkem, kui sa võtad siin Maal vähem ruumi.

 

Igapäevaseid nippe, kuidas end oma kehas paremini tunda:

Rõõmusta oma keha võimete üle – jooksmine, ujumine, tantsimine jne.
Pane kirja 5 omadust, mida sa enda juures kõige enam armastad ja jäta see nähtavasse kohta
Vaata end kui tervikut. Sa pole tselluliit, kõhuvolt või kongus nina. Sa oled tervik.
Pööra negatiivne positiivseks: “Mul on tselluliit… Aga vähemalt on mul jalad, millele saab tekkida üldse tselluliit”. “Mul on venitusarmid, aga need meenutavad mulle lapsi, keda ma 9 kuud oma kõhus kandsin”.
Kanna mugavaid ja õiges suuruses riideid. Saa lahti riietest, mis sulle enam selga ei lähe. Need annavad sulle pidevalt negatiivset energiat. Investeeri uutesse riietesse, millega end mugavalt tunned.
Hoidu meediast ja sellega kaasnevast ajupesust! Ma pole meediat tarbinud juba aastaid. Tee tühjendus ka oma sotsiaalmeedias. Pane tähele kontosid, mida silmates tekib sul enda suhtes halb tunne. Eemalda need!
Kasuta aega, mida seni kulutasid oma keha vihkamisele, dieeditamisele ja ületreenimisele, millegi targema jaoks nagu näiteks enda harimine, mediteerimine, sõpradega olemine, uute hobide leidmine jms.
Hoidu nii enda kui teiste keha kritiseerimisest ja palu ka lähedastel sama teha. Negatiivsus toidab negatiivsust.
Kohtle oma keha hästi – liiguta seda, toida seda vastavalt, armasta seda, hellita seda.
Ilu on alati rohkem seesmine kui väline. Ära unusta seda!

 

Korda minu järele:

“Ma tean, et ma olen ilus, olenemata mu riiete suurusest. Ma tean, et ma olen ilus inimesena, kes ma hingelt olen. Ma tean, et ma olen ilus, sest ma tahan aidata inimesi. Ma tean, et ma olen ilus, sest ma olen haavatav ja jagan oma rasket teekonda naistega, kes peavad seda kuulma. Ma tean, et ma olen ilus, sest ma ütlen endale, et ma olen ilus. Ma loon endale uusi mõtteid, mis mahuvad minu koristatud tuppa ja loovad mulle uue ilusama reaalsuse. Ma olen loodud. Ma olen siia Maale sündinud. Universum tahab mind siia ja ma olen väärt seda elu kogema täie armastuse ja iluga. Ma olen seda kõike väärt, olenemata kui suur on kaalu peal minu numbriline suhe gravitatsiooniga.”

Kas ka sinult on halva kehapildi päevi? Räägi mulle oma kehapildist! Kas tunned, et oled liiga kõhn/paks/pikk/lühike/rinnakas/lame vms? Kas sind on kunagi narritud su välimuse pärast? Kas suudad näha oma välimusest kaugemale? Kas austad ja hindad oma keha, olenemata missugune see välja näeb?

The post Kuidas tulla toime lisakilode ja halva kehapildiga? appeared first on Paljas Porgand.

Pastahäkk – kuidas valmistada kõige maitsvamat ja lihtsamat pastat?

No ma olen täiesti lummatud kui maitsva, lihtsa, tervisliku ja kiiresti valmiva pasta “baasretsepti” ma enda jaoks avastanud olen! Nii palju, kui ma seda ka Instagramis jaganud olen, olete ka teie pöördesse läinud ja nillinud mult retsepti. Mõnele ma siis tippisin pöidlatega üle ekraani libistades iga pasta retsepti mälu järgi ära, aga mingi hetk mõtlesin, et teen selle kohe kõigile kättesaadavaks. Iga kord, kui ma järjekordse pasta kuskile üles riputan ja teis huvi tärkab, saan kohe postitusele lingi jagada.

 

Kuidas ma häkkisin ära parima pasta retsepti?

Ma pole olnud kunagi koorese juustupasta fänn. Mulle maitseb eelkõige värske ja tervislik toit, mille söömise järel ei pea püksirihma lõdvemaks laskma ning mis ei tekita tunnet, et tahaks kõhugaasidest diivanisse auku uuristada. Pasta ei pea olema ebatervislik! See saab olla kõige täisväärtuslikum toidukord üldse, mida võiks kasvõi iga päev süüa. Ja ma häkkisin ära kuidas…

Alustasin ma lihtsamalt – 100% naturaalne tomatipasta, köögiviljasegu, valguallikas, maitsetaimed, vürtsid ja täistera pasta. Gluteeni mu keha aga väga ei armasta ja tuli leida alternatiiv, mida tuleb välja, et on metsikult palju. Turul on juba pikemat aega kättesaadaval pruuni riisi, kinoa, tatra ja läätsepasta. Ma armastan neid! Konsistentsi osas ei tee mingit vahet. Neil on lühem keetmisaeg ja nad maitsevad oluliselt paremini. Olukord lahendatud!

Ajapikku saavutasin ma ka unistuste kastme. Mul pole selle jaoks otsest retsepti, küll aga on mul kindlad sammud, et tagada parim maitsekooslus:

prae külmutatud köögiviljad (parimad selleks on Rainbow uunijuurekset (rough cut ahjus küpsetatud pastinaak, porgand ja šalott), mida müüakse ainult Prismas)
lisa valk (lõhe, sojatoode, oad, kana, liha vms)
lisa naturaalne vähesoolane puljong (A. Vogel on siinkohal lemmik)
seejärel 100% tomatipasta (Salvest tomatipasta ürtidega on kõige maitsvam)
maitsestamiseks lisa natuke liquid smoke’i, õunasiidriäädikat ning soja või tamari kastet
lisa värskeid või kuivatatud ürte (koriander, oregano, tüümian vms)
lisa sibula- ja küüslaugujahu, mis annavad väga hea maitsenüansi ning paksendavad ka kastet
maitsesta soolaga (lemmik on kas suitsusool või ürdisool)

Selle valmistamine võitab reaalselt umbes 5 minutit. Samal ajal keedad ka pasta ära, segad kõik kokku ja imeline õhtusöök ongi valmis! Ei mingit juustu, transrasvu, nisujahu, suhkrut, üleliigset soola jms. See on ideaalses tasakaalus mitmekülgne toidukord, mis maitseb kindlasti kõigile!

 

1 samm veel kaugemale

Ma tegin seda tomatist pastat umbes kaks kuud jutti, kuni tulid müügile Salvesti uued püreesupid. Nägin tomatisuppi ja mõtlesin, aga mis oleks kui ma lisaksin seda hästi maitsestatud suppi hoopis tomatipasta asemel? Ja kui ei meeldi, siis püreesuppe armastan ma väga ja ära saab ta söödud ühel või teisel moel. Lisaks tahtsin väga proovida nende paprika püreesuppi, sest ajal, mil ma kokana töötasin, oli see alati mu lemmik püreesupp, mida valmistada. Küll aga pole mul praegu ei aega ega viitsimist neid paprikaid röstida ja supiks püreestada. Supp oli Selveris väga normi soodukaga ka, nii et miks mitte!

Ja see on eelugu minu imemaitsva pasta 2.0 sünnile! Tomatisupiga oli pasta väga maitsev, kuid ainult tomatipasta viskas lõpuks üle. Niisiis otsustasin ma seda külmkapis oma aega ootavat paprikapüüresuppi proovida samamoodi kastme valmistamisel ja see oli kõige parem otsus! Ma ei tarbinudki seda lõpuks supina, vaid hoopis pastakastmena. Järgmine kord võtsin poest prooviks hoopis  porgandipüreesupi, mis oli imehea karripasta põhjaks ning ka lihtsalt püüresupina serveeritult. Nii on mul ülikiire ja lihtne valmistada iga õhtu uue maitsega tervislik eine, ilma et ma peaks ahjus köögivilju selleks röstima.

Tänaseks päevaks olen ma kõik Salvesti uued Presto püreesupid ära proovinud! Pasta jaoks pole ainsana sobivaim hernepüreesupp, kuid seda nautisin ma taimsete frikadelliga liigagi palju, et seda pastakastmesse üldse lisama hakata. Minu vastlapäeva õhtusöök on igal juhul teada, hehe! Kõik ülejäänud maitsed on head nii lihtsalt supina tarbimiseks kui ka igasuguste paja- ja panniroogade valmistamiseks. Kõige lemmikum on siiski paprikapüreesupp vürtsidega!

Supp kõige üldisemas mõttes on tervislik ja hästi seeduv eine, kuna kuumtöötlemine pehmendab kiudaineid ja parandab mõne komponendi (näiteks karotenoidide) paremat omastamist. Presto suppide pluss on veel nende pakend, mis lubab neid valmistada ka mikrolaineahjus või kuumas veevannis ilma lisanõusid määrimata. Maitsete osas on ülaltoodutest lisaks valikus kõrvitsapüreesupp kookospiimaga ja köögiviljapüreesupp kanafileega. Kõik Presto supid on ökoloogilise märgistusega! Ise armastan neid köögiviljarohkeid suppe tuunida värskete ürtidega, nuudlitega, kaunviljadega ning valguga (olgu selleks taimne valgutoode või kala). Roomet lisab alati ka teravat tšillikastet!

Kas sina oled kunagi supist pastakastet valmistanud? Mis on sinu lemmikpasta? Kas proovid ka minu meetodit?

The post Pastahäkk – kuidas valmistada kõige maitsvamat ja lihtsamat pastat? appeared first on Paljas Porgand.

Miks ma lõpetasin kalorite lugemise ja miks sellest hoiduda?

Kalorite lugemise esimesed mälestused ulatuvad mul aega, mil olin alles põhikooliealine, u 14-aastane. Proovisin ema moodi olla ja Kaalujälgijate päeviku järgi lüüa oma söögikoguseid kokku. Mäletan vist õigesti, et tatart võis süüa päris palju. Ilmselgelt polnud mul aimugi, mida kalorite lugemine tegelikult endas peidab ning kui libe rada see toitumishäireteni on. Aga näete, tegin algust juba siis, kui peeneid äppe selleks veel polnudki. Põhikooli lõpus ma juba uhkustasin sõbrannadele: “Sõin täna ainult 470 kcal”. Teadmata üldse, millist kahju ma oma noorele organismile avaldan. Kuigi toitumishäired ma küll seljatasin, siis omaette häire ehk kalorite lugemine jäi minuga aastateks… kuni veel 2018 aasta novembrini. Olin selleks ajaks juba 25-aastane, 10 aastat kalorite lõksus veetnud. Nii et mul on teiega palju olulist, mida sel teemal jagada, ja ma tahan loota, et ma saan oma kogemustega ennetada teie langemist samasse lõksu.

 

10 põhjust, miks ma lõpetasin kalorite lugemise:

 

1. See on läbi ja lõhki EBATÄPNE!

1) Mitte keegi teine ei tea öelda palju sina kaloreid vajad, veel vähem teab seda ükski äpp sinu pikkuse, soo, vanuse ja kehakaalu põhjal otsustada. Meie kõigi kehad on erinevad. Nii erineb ka meie baasainevahetus, ainevahetuse efektiivsus, hormonaalne tasakaal, vaimne tervis, stressi tase jpm, mida keegi arvesse ei võta, kuid mis mõjutavad oluliselt viisi, kuidas meie keha toiduga toime tuleb.

2) Toitude kaloraaž ja makrotoitainete sisaldus on samamoodi väga ebatäpne. Paljude äppide toidulogid on loodud teiste kasutajate poolt, mis teeb selle sama usaldusväärseks kui Vikipeedia. Lisaks sellele ei saa usaldada ka pakendite peal toitumisalast teavet, sest ka need on ebatäpsed ja liigagi tihti vigased. Veel hiljuti avastas Room ühe vegan toote, millel oli kirjas, et see sisaldab 100g kohta 62g valku. Alles mõni aeg hiljem kleebiti vigane etikett uuega üle. Kuid kui paljud üldse märkavad neid vigu?

3) Pealegi pole paljud kursis, et etiketil ei peagi olema 100% täpne teave. Toidu märgistamisel on lubatud umbes 20%-line eksimusruum (eri riikidel erinevad seadused selles osas). See tähendab, et 500 kcal snäkk võib tegelikult olla hoopis 600 kcal… Ja mõelda vaid, et ma ajasin 1 kcal täpsusega taga mingit numbrit, mida polnud tegelikult olemas in the first place.

4) Kuidas üldse saadakse teada, kui palju kaloreid on mingis toidus? Selleks viiakse läbi laboritest, kus toidu kuumutamisel, tõused seda ümbritseva vee temperatuur. Üks kalor ongi energiahulk, mis on vajalik ühe grammi vee soojendamiseks ühe kraadi võrra. Aga kas meie inimesed seedime toitu nii? Kas me oleme masinad? Ei, me oleme bioloogiliselt keerukad elusolendid. Meie keha ei saa toidust kõike kätte niikuinii. Näiteks maapähklite, pistaatsiapähklite ja mandlite puhul, ei saa me kätte kuni 20% kaloritest. Arvatakse, et põhjuseks on rakustruktuur ja viis, kuidas meie keha suudab neid lagundada. Kui toidu rakustruktuur on eelnevalt lagundatud selle töötlemise käigus, omastame me kaloreid palju kergemini. Seetõttu räägitakse ka sellest, miks kalor ei võrdu kalor. Kiiresti imenduva kalori (kõrgelt töödeldud toit, kiired süsivesikud jms) mõju meie organismile on HOOPIS teine täisväärtusliku toidu (köögiviljad, kaunviljad, teraviljad jms) puhul. Ka meie soolestiku tervis mängib olulist rolli selle juures, kui hästi me suudame toitu seedida.

5) Laboritesti teel saadud teave, mitu kalorit üks kindel tükike antud toodet sisaldab, ei kindlusta, et iga järgnev toode on täpselt sama kaloraažiga, sest kaloraaž oleneb mõneti ka tooraine kvaliteedist. Ei saa ju eeldada, et küpsem tomat on täpselt sama toitaineväärtusega kui toores tomat. Või et 100g rohelist banaani on täpselt sama suhkrusisaldusega, mis 100g küpsemat banaani. Eriti palju varieerub toitainesisaldus liha, kala jms puhul. Mitte üks siga ei saa olla täpselt sama rasvane, sama veesisaldusega jms kui teine ta kõrval. Ja vaevalt iga lihatükki laboris keegi testib. See kõik on n-ö Harju keskmine ning inimesed, kes ajavad grammi väel makrosid taga, teevad seal suure vea.

 

2. Kalorid sisse – kalorid välja ≠ kaalutõus!

Jah, me ei saa eitada fakti, et seal on seos, aga on väga kitsarinnaline panna sinna vahele võrdusmärk nagu kalorite jälgimise puhul tehakse, et kui sa sööd rohkem kaloreid, kui päeva jooksul põletad, siis sa võtad kaalus juurde. Meie kalorite põletamise võime oleneb palju rohkem stressi tasemest, hormonaalsest tasakaalust (ERITI naiste puhul), une kvaliteedist, veresuhkrutasemest, insuliiniresistentsusest, metaboolsest kahjust ja paljust-paljust muust! Mõni näine sööb 4000 kcal ja ta EI võta kaalust juurde, isegi kui ta ei põleta seda kõike ära.

 

3. Me vajame eri koguses kaloreid iga päev!

Nii nagu me ei astu iga päev sama palju samme, ei tee iga päev samal koormusel trenni, ei kasuta oma mõtlemisvõimet alati sama palju ja ka ei maga iga päev sama palju, nii ei vaja me ka toitu iga päev sama palju. Eriti naiste puhul, kes menstruatsiooni ajal on põhjusega palju näljasemad, sest nende keha peab tootma rohkelt uut verd ja vajab selleks kiiret energiat. Kalorite lugemine ei lase sul austada oma keha vajadusi ning surub sind raamidesse, milles sa pole loodud elama. Mõni päev jätad sa nii oma keha vajalikust energiast ilma ja teine päev toidad seda üle.

 

4. Toidust saab numbritemäng, mille sa pead võitma!

Läbiv signaal, mille sa endale kaloreid lugedes annad: ma võin süüa ainult X koguses kaloreid, et püsida oma kaloripiirides. Kui sa sööd kodus, siis võid selle järgi kaaluda välja oma toidu portsjoni suuruse. Või hullemal korral sobitada kokku toitu, mida sa muidu ei sööks, kuid mis sobituvad su makrodesse täiuslikult! Mul on enda ees lausa häbi tunnistada, et ma võisin suua jogurtit, tomatit ja sinki, kui võis juhtuda, et see on ainus viis makrodesse sobituda. Ma sõin kaloreid, mitte TOITU!

Kõige hullem on muidugi väljas söömine. Kalorite jälgija ei vali toitu selle järgi, mis teda isutab, mis talle maitseb ning mida ta keha vajab. Ta valib toidu selle järgi, kus on sobilikud makrod ja mitte liiga palju kaloreid. Mäletan aegu, kui ma käisin väljas söömas oma toidukaaluga või ma palusin kokkadel kõik tooraine ära kaaluda, et ma saaksin oma toitumispäevikut täita! Kas see pole mitte haiglane? Ma ei mäleta tagantjärele mitte ühtegi toiduelamust sellest ajast, sest minu jaoks oli toit kalor ja numbritemäng, mitte päriselt toit, maitseelamus või eluks vajalik kütus, mille eest tänulik olla. Toit oli rohkem nagu vaenlane!

 

5. Olenemata püüdlusest, kalorite jälgimine muudab su toitumise kõigeks PEALE oma keha signaalide järgimise

Vähe sellest, et sa ei söö enamasti vastavalt oma isudele, mis kõige hullem, sa ei söö vastavuses oma näljatundega. Kaloreid jälgides, oli mu kõht pärast söögikorda tihtipeale ikka veel tühi. Ning vastupidi, mul polnud kõht tühi, aga mul oli vaja veel kaloreid tarbida, et oma kaloraaži täita. Ma sundsöötsin end. Või kui mul oli lõhe isu, aga kava ütles, et pean sööma kana, siis kala isu jäi ikkka alles ning ma crave’isin seda üha enam! Igal juhul, kui sa hakkad kuulama, mida su keha sulle öelda püüab, siis sul on luba süüa, mida su keha vajab, kui palju seda vajab ja millal vajab. Sa saavutad vabaduse toidu ümber, mis on sulle sünnipäraselt tegelikult antud. Me oleme loodud oma keha kuulama.

 

6. Et makrodesse mahtuda, vahetad sa tervisliku toidu madala kaloraažiga ebatervisliku toidu vastu

Null-kalori joogid, suhkruvaba see, rasvavaba teine, zero kastmed ja kõik muu töödeldud jama, millest on raske eemale hoida, sest sa soovid ka elu nautida, aga sa ei tohi ju neid suhkruid ja kaloreid tarbida. Mul oli periood, kus mul oli külmikus zero moos, soolane ja magus kalorivaba kaste, erinevate maitsetega suhkruasendajad, zero joogid, proteiini jäätised jne. Ma olen selle raja läbi käinud, kus ma ei söönud enam putru ega smuutisid, sest süsivesikuid ei olnud mulle nii palju ette nähtud. Kus mul oli hirm süüa terve avokaado, sest seal on palju rasva. Ma ei söönud enam ühtegi teravilja, tärkliserikast köögivilja, puuvilja ega marja. Ma olin täiesti obsessed! Ma ARMASTAN puuvilju, bataati, kinoad, pruuni riisi, tatart, smuutisid ja putru (dah, “Mu süda kuulub ju pudrule”). Ja mul on nii kahju kui kaua ma uskusin, et mina ju EI TOHI! Ma vahetasin täisväärtusliku tervisliku toidu töödeldud tühja jama vastu, sest ma uskusin, et kalorid sisse peab võrduma kalorid välja… Ja ma ei kaotanud kunagi kaalu enivei.

Foto – Krooniku kodueri (Karli Saul)

 

7. See pole jätkusuutlik

Enamikel käib peas klõps ära siis, kui nad saavad lapse, nähes kui palju olulisematesse elutahkudesse oleks vaja oma energiat panustada. Teised aga väsivad sellest pidevast stressist, enda piitsutamisest ja toidu suhtumisse kui kalorisse. Ma pole veel näinud ühtegi vanemat inimest, kes viitsiks toitu kaaluda. Kui tänapäeva fitspod ka 70-aastasena kaloritel näpuga järge ajavad, siis kummardus neile, nad teevad seda tõesti, sest armastavad seda. Kui aga mitte, siis on see lihtsalt üks viis, kuidas end praegusel hetkel  kontrollida.

 

8. “Aga need kalorid ei loe” mentaliteet

Ma ei kujuta ette, kuidas teiste puhul on, aga minu jaoks pani kalorite lugemine alguse eriti salakavale käitumisele, mis pettis vaid mind ennast. Ma tahtsin end trikitada uskuma, et mingid kalorid ei loe. Ehtne näide oleks see, kui ma valmistan süüa. Siis sööki valmistades toidu maitsmine “ei läinud arvesse” minu jaoks. Ja mida rohkem ma seda uskusin, seda rohkem hakkasin ma toitu “maitsma”, kuni mul võis juba enne söömist olla kõht peaaegu täis. Või näiteks, kui ma olin endale lubanud süüa sünnipäeval ühe koogilõigu ja olin selle makrodesse arvestanud, siis ma ei arvestanud sisse ampse kaaslase taldrikust ega seda koogi “pudi”, mida ma näppudega taga ajasin serveerimistaldriku peal, kuigi seda võis olla mitmekümne grammi jagu. Kuna kõik oli nii grammidega arvestatud, aga ma ju ometi tahtsin rohkem, siis hakkas mu aju (mis on meil kõigil väga salakaval) otsima justkui salateed soovituni.

Foto – Roomet Poom

Vahel leidsin end kodus näksimas justkui igasugu nonsenss asju. Ala paari pähklit nosimas, müslipuru paki põhjast välja kookimas, jogurtitopsi seina “puhastamas”, šokolaadiruudu ümbrust näksimas nii, et järele jääb perfektne ruut, aga maitse saan suhu ikka, mahlast lonksu võtmas jne. Mida rohkem ma märkasin end niimoodi “see ju ei loe” snäkkimas, seda rohkem sain aru, et sellest on saanud justkui haigus. Ma häbenesin seda. Kui ma aga ei oleks endal keelanud süüa, mida ma tahan, ei oleks mul tekkinud ilget vajadust seda kõike teha. Ja ma olen kuulnud seda paljudelt! Sealt saab alguse salasöömine, mida teiste ja ISEENDA eest häbeneme. Ja see paneb alguse ka binge eatingule, kui asi läheb vähem või rohkem juba käest…

 

9. Libe tee toitumishäireteni

Igasugused kinnisideed toidu ümber ning suhtumine sellesse kui vaenlasesse, kes teeb sind paksuks, on omamoodi häire. Ütleme pigem hälve ehk kõrvalekalle normist. Ning mida kauem seda praktiseeritakse, seda intensiivsemaks see muutub. Toit ei ole enam toit. Minu jaoks ei olnud enam: “Mis me õhtusöögiks sööme?”, vaid: “Kuidas ma õhtul saan 300 kcal-iga piirduda? Millega seda täita?”. Kui elu hakkab käima numbrite ümber, siis on suur tõenäosus, et sama on ka kehakaaluga. Ei loe enam füüsiline heaolu, tervis ja väljanägemine, vaid see kaalunumber, millest on samamoodi saanud kinnisidee. Igahommikused kaalumised enne sööki pärast pissil (ja parimal juhul ka kakal) käimist on suur ohumärk. Kui kaalunumber ei ole rahuldav, siis langetatakse kaloraaži ning jälgitakse toitumist veel täpsemini ja rangemalt. See on spiraal, mis LIIGAGI tihti lõpeb enese näljutamise, söömissööstude ja toidu väljutamisega.

 

10. Sest ma tahtsin saada VABAKS!

Foto – Fotoraat

 

Intuitiivne toitumine

Minu pikk lugu toitumishäiretest kalorite lugemiseni ja tagasi toitumishäireteni sai lahti kirjutatud eelmises postituses. Nüüd räägime, kuidas ma samm-sammult jõudsin intuitiivse toitumiseni ehk oma keha tundma õppimiseni ja selle usaldamiseni. Kuna ma juba pikemat aega Roomi käe kõrval nägin, et kalorid ei pea sind üle võtma ning elu on ka väljaspool MyFitnessPali võimalik. Suur klõps mu peas käis Itaalia reisi ajal, kus kalorite taga ajamine grammi täpsusega muutus pea võimatuks. Ma tundsin, et kõik väljub mu kontrolli alt ja tekkinud ärevus oli next level. Kes vaatasid, see mäletab, et ma olin nutu äärel (tegelikult ma nutsin ka), kui sõin enda pudru asemel Roometi pudru ära, sest seal oli kaloreid pea topelt minu omast ja kõhutunnet, et ma olen liigagi palju söönud, ei osanud ma kuulata, sest ma võtsin kuulda ainult numbreid! Ma nägin Itaalia reisi ajal ka kui palju rõõmu võib pakkuda endale spontaanselt ühe hiigelsuure gelato lubamine… Selle pakutud elamus oli KÕIKI neid kaloreid väärt, sest siiamaani ma mäletan seda maitset, nautisin seda sajaga ja arvan, et see on olnud parim gelato, mis ma saanud olen.

Ma hakkasin vaikselt mõistma, et ma olen täielikult consumed by calories (ma lihtsalt ei leia sobivat eestikeelset vastet, ma vabandan). Ma hakkasin nautima toidukordi üha rohkem ja jätma neid äppi logimata. Tuli ette päevi, kus ma üldse ei jälginud kaloreid ja nautisin grilliõhtuid perega. Varasemalt oli mul alati kaasas kaaslane – selline must ja läikiv ning talle meeldis arvutada toidu suhet Maa gravitatsiooniga.

See kõik ei juhtunud üleöö, sest ma arvan, et ma oleks siis toidulauas olnud Paanika-Jaanika. Juba paari kuu möödudes, avastasin ma end kaalumas ainult kaerahelbeid, valgupulbrit, teravilju ja pastat. Ning mitte selleks, et neid äppi logida, vaid et ma teaksin, mis koguses süüa valmistada, sest need on ained, mille puhul on suur vahe, kas sa valmistad 20 või 35 grammi. Ma tutvustasin endale taas puuvilju, teravilju, tärkliserikkaid köögivilju jne. Mu suhe toiduga paranes üha enam ja mul kadus igasugune food craving ära! Instastoryde truud jälgijad mäletavad, et läbisin ka faasi, kus mul polnud sootuks söögiisu. See oli mu kehale justkui reset, et näidata, et toidu mitte kaalumine ei tähenda lõputut söögi ahmimist, vaid seda, et sa õpid austama on keha näljasignaale ja neid kuulama.

Ma ei keskendunud enam nii palju sellele, kui palju ja millal ma söön, vaid sellele, et ma täidaksin oma keha hea ja kvaliteetse toiduga. Ja tervislik toitumine ei tähenda tervisliku toidu SÖÖMIST, vaid see tähendab, et sul on tervislik SUHE toiduga. See tähendab tasakaalu kehale hea toidu ja vaimule hea toidu vahel. Ehk kui sa ARMASTAD šokolaadi ja sa tahad seda süüa, siis sa toidad oma vaimu selle šokolaadiga. Kui su keha aga ütleb, et nüüd aitab, me oleme saanud piisavalt ja rohkem ei tee meile enam head, siis sa kuulad ka keha! See tähendab, et sa võid mõni päev elada ka köögiviljade vabalt ning sa ei bashi end selle eest maatasa. See tähendab, et su elu ei keerle enam toidu ja kalorite ümber, vaid sa näed, et toit on kütus, mis pakub sulle võimalust elu täiel rinnal elada.

 

15 põhimõtet, mida ma rakendan kalorite lugemise asemel:

Ma kuulan oma keha.
Ma söön ALATI, kui mul on kõht tühi.
Ma söön toitu, mille isu mul on.
Ma keskendun toidule, mida ma söön.
Ma olen tänulik IGA söögikogemuse eest, sest ma armastan toitu, mida ma söön.
Ma märkan oma keha sensatsioone enne söömist, selle ajal ja pärast söömist.
Ma ei söö vilksamisi, vaid võtan aja, et istuda maha ja süüa.
Ma närin läbi iga ampsu, enne kui järgmise kallale asun.
Ma tajun kõiki maitseid, tekstuure ja helisid, mis söömise ajal esinevad.
Ma teen teadlikke valikuid oma toidulaual süüa täisväärtuslikku toitu, mis on lisaks ka maitsev mulle.
Ma vahel valin süüa toitu vaid naudingu pärast. Isegi kui seda ei peeta “tervislikuks”, siis on see tervislik mu hingele.
Ma vahepeal otsustan süüa rohkem, mis pakub mulle kõhus ebamugavustunnet, sest see toit maitseb tõesti hästi või ma tean, et mul pole võimalust süüa pikemat aega. Ma aktsepteerin seda ja ma ei karista end selle pärast hiljem näljutamisega või söödu maha treenimisega.
Minu toidu ja koguse valikud on dikteeritud mu näljatundest, mitte kaloritest.
Mu toitumisviis on jätkusuutlik ja nauditav.
Ma USALDAN oma keha.

Kui mu point veel läbi ei jõudnud, siis kordan, et kalorite jälgimise lõpetamine annab sulle võimaluse kuulata oma keha ja pakkuda talle seda, mida ta vajab. Isegi kui sa loed kaloreid vähesel määral või ainult kaalud oma toitu, siis sellegi poolest on sul koguaeg kuklas mõte sellest, kui palju sa tohid ja peaksid sööma. Ainult siis, kui sa ei näe toidus enam numbreid, saad sa täielikult lülituda ümber oma intuitsioonile. Sellega kaasneb uskumatult vabastav tunne, kui me hakkame sööma nii nagu me oleme loodud sööma! Ja selle protsessi käigus leiab su keha naturaalsel viisil soovitud püsikaalu, mis on talle kõige mugavam ja tervislikum ning tema eesmärk on ise seda hoida. Sa ei pea oma kehaga võitlema ja suruma seda raamidesse, mis ei ole talle mugav ja jätkusuutlik. Ta teeb omalt poolt kõik, et vastu võidelda, sest tema eesmärk on tagada sulle parim tervis. On empowering mõelda, et meie keha teab kõige paremini!

Kõige vingem intuitiivse toitumise juures on see, et kuna meie keha tahab meile parimat ja kui me oskame seda tõesti kuulda võtta, siis sa märkad, et su keha ISE TAHAB, et sa sööksid täisväärtuslikku tervislikku toitu, mis paneb su keha õitsema. Kui varem hoidis kalorite jälgimine mu käsi eemal kapis seisvast šokolaadist või külmikus pesitsevast jäätisest, siis nüüd puutun ma neid veel väiksema tõenäosusega. Kui varem oli üle paarkümmend kalorit, siis ma tahtsin selle eest kohe ampsata šokolaadi, sest mul oli selleks VÕIMALUS. Täna on mul võimalus teha seda iga kell ja ma pole KORDAGI tundnud vajadust selle järele. Mul pole alates intuitiivsest toitumisest olnud MITTE ÜHTEGI söömissööstu, sest mu keha pole pidevas kalori ja mikrotoitainete defitsiidis. Ma olen tervem kui kunagi varem!

Kui sa tunned, et kalorite jälgimisest on saanud sinu jaoks sunniviisiline käitumine, siis tea, et sul on alati võimalik lõpetada ja sellest kenasti välja tulla ilma paksuks minemiseta või toitumishäiretes lõpetamiseta. Küsi endalt, millist elu sa päriselt tahad elada ja kas kalorite jälgimine aitab sellele kaasa või mitte? Ära kunagi unusta, et:

Kalorid pole muud kui ühikud
Meie keha vajab neid ühikuid, et meie süda pumpaks verd, et meie aju töötaks ja meie keha liiguks
Kalorid ei loe. Meie tervis aga küll.
Kalorite hulk, mida sa päevas tarbid, ei määra sinu väärtust. Sa oled rohkem kui number.

Kokkuvõtteks, ma ei kahetse üldse seda faasi (10 aastat – pigem nagu elujärku). Kuigi kalorite jälgimine kahjustas mind nii füüsiliselt kui vaimselt, usun ma, et see haris mind toitumisvaldkonnas väga palju! See on kindlasti andnud oma panuse, et tänasel päeval on mu intuitiivne toitumine nii tervislik, mitmekülgne, tasakaalukas ja teadlik. Olnud obsessed sellest, mis kui palju rasvu, valke ja süsivesikuid sisaldab, on rikastanud mu teadmisi oma keha toimimise kohta, mida täpsemalt mu keha mis hetkel vajab ja kuidas ma seda talle pakkuda saan.

Tänaseks kasutan ma kõiki neid teadmisi orgaaniliselt ja intuitiivselt ära enda kasuks, mitte oma kehakaalu vastu sõdimiseks. Ma usun, et see kõik on kasulik info astumaks teadlikule tervisliku elustiili teele, et mõista, kuidas meie keha toimib ning mida me saame ära teha, et see masin saaks töötada täiel potentsiaalil. Aga ma ei väsi kordamast, et minu viis ei pea olema sinu viis. Minu tõde ei pea olema osa sinu tõest. Me kõik oleme erinevad ja meil kõigil on õigus elada omal moel. Mu postituse eesmärk oli panna sind küsitlema, kas ma elan praegu viisil, mis minu õnne ja heaolu enim toetab, kas minu viis on mulle nauditav, stressivaba ja jätkusuutlik või pidev võitlus iseendaga, mis tekitab minus ärevust ja süütunnet? Ole enda vastu aus.

Kas sina oled kaloreid jälginud? Kas oled suutnud selle juures püsida pikemat aega või andsid sa selles alla? Miks? Ma tahan väga kuulda teie kogemuslugusid sel teemal.

PS! Soovin teiega jagada äärmiselt inspireerivat lugu Stephanie Buttermore’ist, keda ma olen Youtube’is väga pikalt jälginud. Kui ma otsustasin öelda head aega kalorite lugemisele, siis ma ei kannatanud teda enam jälgida, sest ta oli pidevalt dieedil. Väliselt paistis nii heas vormis, õnnelik ja justkui kõik kukuks talle sülle. Miski tundus mulle võlts ja mu vaimsele tervisele polnud sel hetkel kasulik tema teekonna juures enam olla. Ma hakkasin teda jälgima taas alles kuu tagasi, kui Room mulle ootamatult tema kaalutõusust tehtud emotsionaalset videot näitas. Ta avas lõpuks kogu oma makrode jälgimise telgitaguseid: kuidas ta kartis koguaeg juurde võtta, kuidas ta oli PIDEVAS näljas, oma söömissööstudest, ületreenimisest, pidevast väsimusest, menstruatsiooni ära jäämisest, elu ümber kalorite pöörlemisest jne. Ta oli lõpuks aus ja TÕELINE ja ta on saanud mulle suureks inspiratsiooniks. Ta lõpetas kalorite jälgimise ja läks ALL IN-i ehk siis hakkas sööma täpselt seda, mida hing ihaldas ja nii palju kui ihaldas. Esimene kuu sõi ta 5000 kcal iga päev. Nii suur oli tema isu pärast aastatepikkust kalorite piiramist. Tema eesmärk ALL IN-iga oli lahti saada täitmatust näljast, saada oma tervis korda ja lasta oma kehal ise otsustada, mis kaalunumber on temale kõige parem. Tänaseks on ta pidev nälg kadunud, isud vähenenud, algne veepeetus kadunud ning ta hakkab ilma kaloreid piiramata taas vaikselt alla võtma. Ta kehal oli vaja lisaenergiat, et paraneda ja taastuda ning ta võttis oma keha kuulda.

The post Miks ma lõpetasin kalorite lugemise ja miks sellest hoiduda? appeared first on Paljas Porgand.

Kaldusin ühest toitumishäirest teise

Antud postitusest on keelatud kasutada sisu ja pilte ilma autori kirjaliku nõusolekuta.

Näljutamine, anoreksia, buliimia, dieedid, ületreenimine, toitumiskavade järgimine, toidu kaalumine ja makrode lugemine, ülesöömishood, lõputud mõtted toidust. Mõned meist kuuluvad selle lõputu ahela ekstreemsemasse otsa, enamus jällegi sinna otsa, mis on saanud tänapäeval uueks normiks – kinnisidee kalorite ümber. Tänane jutt tuleb päris raske mulle, sest ma pole teile end kunagi varem toitumishäirete teemal niimoodi avanud nagu ma seda nüüd teha kavatsen. Teeme juttu ülemaailmsest HÄLBEST, mis on tabanud pea kõiki, kes püüavad kaalu alandada. Toit ei ole enam lihtsalt toit, vaid kalorid, mis teevad meid paksuks. Toidust on saanud meie vaenlane. Miks ma ütlen hälve? Sest hälve, selle otseses mõttes, on kõrvalekalle normist. Ja normaalne suhe toitu tähendab meelepärase head tunnet tekitava toidu söömist siis, kui kõht on tühi, ja lõpetamist siis, kui see on täis. Kuna kasutusel on aga termin toitumishäire, siis mugavuse mõttes jätkame sellega.

 

Mis on toitumishäire tegelikult?

Toitumishäireks loetakse haiglast suhtumist toitu, millega kaasneb ka häirunud mõtlemine toidu, kehakaalu ja oma väljanägemise osas. Et teada saada, mis siis kuulub toitumishäirete alla PÄRISELT ja mis mitte, on kõige kergem kasutada selleks välistamismeetodit ehk mis ei kuulu toitumishäirete hulka:

Terve suhtumine toitu kui keha kütusesse, mis on vajalik elus püsimiseks, ning millest ei olene suhtumine oma kehasse ja võime seda armastada.

Ja nii lihtne see ongi! Toitumishäireteta inimene ei pea toitu kartma, toitu kaaluma, toidule pidevalt mõtlema, toitu piirama, toitu kahetsema ning toidu ümber panema oma elu keerlema. Seega kas mitte KÕIK, mis ei kuulu ülaltoodud punkti pole mitte vähem või rohkem häirunud suhe toiduga? Muidugi ei ole elu MITTE KUNAGI must-valge ja ma pean norijate nimel jälle välja tooma erandid nagu ekstreemsed haigused, talumatused, allergiad ning muidugi inimesed, kelle sport ja töö sellest sõltub (fitnessvõistlejad, sportlased jne). Kui sa tunned, et sina oma toitumiskava või dieediga antud postituse konteksti ei kuulu, siis olgu nii, sest mu eesmärk pole sulle tõestada, et sa oled söömishäirega. Jagan oma mõtteid sel teemal, mis puudutab eelkõige mind, ning sul pole vaja hakata end kommentaarides õigustama, sest ma ei ründa sind.

Siin kohal pani mind ka mõtlema, kas inimesed, kes kasutavad toitumiskavasid, et õppida normaalselt toituma ehk kasutavad seda kui üleminekuks vajalikku abivahendit, kannatavad ka mõneti toitumishäire all? Raske öelda. Sest ilmselgelt ei pea ma silmas, et kõik inimesed on nüüd haiged ja häirega, vaid pigem, et normaalsus on tänapäeva pildis nii kõrvale nihkunud. Kui võtta, et inimene peaks sünnipäraselt oskama toituda oma intuitsioonist, siis on tõepoolest suurem osa inimesi hälbega oma intuitsiooni järgida, sest enamik peavad ikkagi mingil perioodil oma elust teadlikult jälgima mida ja kui palju nad söövad. Ärge võtke seda minu poolt absoluutse tõena, vaid pigem mõtteavaldusena. Mis on minu jaoks tõsi, ei pruugi sinu jaoks olla. Ja tean omast kogemusest, et kui ma ajasin grammi ja minuti täpsusega toitumiskavas kirjutatut taga, siis ma poleks ka eales nõustunud kellegagi, kes julgeks väita, et mul on toitumishäire. Sest sel hetkel oli see minu jaoks NORM ja kaugel toitumishäirest. Kuigi tänasel päeval ma näen, et see oli kindlasti häiritud suhe toiduga.

 

Mis põhjustab toitumishäireid?

Toitumishäiret võib mõneti kõrvutada sõltuvusega (nii käsitlevad seda ka teadusuuringud). See on justkui kontrollimatu vajadus toidu ümber nagu alkoholismi puhul alkoholi ja narkomaania puhul narkootikumide ümber. Neil on meie ajule sama efekt. Nii nagu käivitab meie aju reward centerit kiitus, kompliment, oma keha eest hoolitsemine, trenn ja armastus, nii käivitavad seda ka narkootikumide, alkoholi ja toidu kuritarvitamine. Kui reward center on aktiveerunud, siis blokeerib aju ebameeldivate tunnete ja emotsioonide tundmise. Sealt ka teaduslik põhjus, miks armastus “pimestab”. Kõik sõltuvused on üles ehitatud endorfiinide vallandumisele, mis premeerib meie aju “hea tunde” neurotransmittereid. Endorfiinid summutavad meie valu taju ja ergutavad mõnu, luues nii ajutise, kuid võimsa, heaolu tunde.

Tavaliselt kasutatakse halbade tunnete blokeerimiseks ära loomulikemaid viise nagu jalutuskäik, kuum vann, kallimale muret kurtes ja tuge otsides või parimal juhul reaalselt probleemidega tegeledes. Kui aga hakatakse valu blokeerima sobimatul viisil ehk mingi aine kuritarvitamisel nagu alkohol, narkootikumid või toit, siis pikapeale saabki sellest sõltuvus. Aju oskab juba küsida seda “rohtu” valule, sest see on kiire leevendus. Pika peale vajab ta seda aga aina enam ja sellest sõltuvusest saab olema aina raskem vabaneda.

Pikemalt seletamata, pole sõltuvused tegelikult muud, kui meie aju põgenemistee valu käest. Sõltuvuse juured asuvad meil hingetasandil valukehades. Nii mõeldes, ei tunne me end enam sõltuvuse ees nii abituna. Jah, kui keegi või miski vajutab valukeha päästikule, siis röövib sõltuvus me vabaduse ise otsustada, kuid võti sellest vangikongist välja saamiseks on liigagi kättesaadav meile alati olnud – valukeha teadvustamine. Teadvusta momenti, mil sõltuvus tahab esile kerkida – järsk vajadus toidu (või vastupidi enda näljutamise), alkoholi, narkootikumide või ka suitsu järele.

Järgmine kord kui sind tabab see metsik vajadus, küsi endalt mida sa sel hetkel tunned? Kus sa koged valu või millega sa oma elus leppida ei suuda? Miks tahab su aju joosta suitsukatte järele ja seda valu sinus peita? Miks ei võta sa vastutust enda valukeha eest ning ei tegele sellega? Mida sa kardad? Mida su alateadvus sulle karjub, mida sa kuulda ei taha võtta? Kas ei oleks mitte aeg end tervendada ehk kogeda seda valu, mille eest sa põgeneda püüad? Ainult nii võtad sa vastutuse enda kätte ja avad võimaluse oma elu korda seada, ilma et sa peaksid läbi sõltuvuste ja häirete selle eest enam põgenema.

Kuigi iseendaga sügavamal tasandil tegelemine on VÄGA VALULIK ja pikk protsess, võib see tuua kaasa endaga rahuliku ja fulfilling elu, mis on täiesti vaba igasugustest välistest vajadusest. Sama protsess on väga kasulik ka neile, kes kannatavad depressiooni all (ei räägi kliinilisest depressioonist siinkohal). Olen ise mõlemat teed käinud ja olen väga hästi kursis, kui laastav see kõik on nii kannatanule kui kogu ta lähikonnale. Kuidas see võib süüa sind tasapisi täiesti ära, jättes mitte midagi sinu algsest olemusest alles. Kui sina või su lähedane kannatab toitumishäire, sõltuvuse või depressiooni küüsis, siis soovitan südamest pöörduda abi saamiseks professionaali poole ning tea, et paranemine ON VÕIMALIK, ja ära kunagi kaota lootust! Selle tõestuseks jagan ma teiega killukese oma loost…

 

Kuidas ma kukkusin ühest august teise?

Ma ei hakka siia oma elulugu toitumishäiretega päris kirjutama, sest sellest on varasemates postitustes ja ka mu raamatutes palju juttu olnud ning see läheks kohe väga pikaks. Kuid võib öelda, et alates nii umbes 16. eluaastast olen ma kannatanud toitumishäirete käes. Ja kuigi ma arvasin, et nendega sai lõpparve tehtud, kui ma seljatasin anoreksia, siis päris nii lihtne see polnud. Haigus vahetas vaid vormi…

Ma arvasin, et toitumishäirel ei peagi olema otsest põhjust. Noh, olete kuulnud küll: “Kui ma saavutan oma ideaalse keha, siis ma lõpetan!” Ma arvasin, et põhjus oli selles, milline mu keha välja näeb. Kuid kaugel sellest. Ma lõpetasin alakaalus ja arst ütles mulle, et kui ma ei hakka normaalselt sööma, siis võin ma tulevikus jääda lastetuks. See oli minu motivaator end tervendada. Ma küll seljatasin anoreksia, kuid mis edasi sai? Ma hakkasin kaalust aina juurde võtma. Ilmselgelt polnud ma paks, vaid pigem juba tervislikuma noore naise mõõtu, kuid hirm ülekaalulisuse ees tegi oma töö. Ja nii ma hakkasin kaloreid lugema. Algas see tagasihoidlikult, kuid lõppes grammi täpsusega kohvile mandlipiima valamise ning isegi lehtsalati kaalumisega. Ma kaalusin isegi KANEELI, mida puistasin oma pudrule. Asi läks nii hulluks, et ma ei suutnud enam väljas süüa. Toidukaal oli mul ALATI kaasas. Mitmel korral olin sunnitud isegi uue toidukaalu ostma, sest enda oma ununes koju ja ma ei saanud lubada toidu mitte kaalumist. Kuidas ma siis tean palju ma süüa tohin, ilma et ma paksuks läheksin?!

Kuid mida ei juhtunud? Makrode täpsusega toitumine ei toonud mulle “ideaalvormi”. Ma olin ikkagi n-ö “pehme”… Ometi ma ju treenisin nii palju ja ajasin iga kilokalorit taga?! Mu toit oli alati täisväärtuslik ja sõin täpselt siis kui toitumiskava ette nägi! Lõin mitmeid kordi käega ja hing karjus vabaduse järele, kuid ikka ja jälle leidsin ma end seda sinist “MyFitnessPal” nuppu avaekraanil vajutamas ja toitu sisse logimas. Kas te kujutate ette, mis tunne on tunda rahulolu, kui su ettenähtud makrod on spot-on? Millist haiglast endorfiinide laengut see pakub? Kas te kujutate ette, mis tunne on näha äpis päeva lõpuks, et sul on veel 90 kcal võimalik tarbida, mis tähendab, et sa võid endale lubada ampsu seda kooki, mida kõik teised naudivad südamest, mõtlemata üldse kaloritele? Ma olin justkui MyFitnessPal-ohoolik, kes teadis, kuidas see ta vaimset tervist kahjustab, kuid ei suuda enam lõpetada. See saatis mulle isegi teavitusi: “Sa pole oma hommikusööki loginud! Stay on track!“, tekitades minus eriti halva tunde. Ma olen korduvalt seda uninstallinud ja siis uuesti installinud.

Kas teate, mis tunne on iga hommik end pärast pissimist (ja parimal juhul kakamist) enne veelonksu kaaluda, et näha seda 100 grammi madalamat kaalunumbrit, justkui see üldse muudaks midagi meie kehas, sest me oleme suuremas osas vesi… Seda õõvastavat meeleheidet kogeda, kui kaalunumber on hoopis paarsada grammi kõrgem, kuigi nägid kurja vaeva, et mitte seda šokolaadikommi süüa, mida töökaaslane sulle pakkus, ning käisid need 10 korrust treppe jala, et ikka rohkem kaloreid põletada?! Kas see siis on TERVE inimene? Ja enamus naisi on seda vähemalt korra elus kogenud… Ja, kurat võtaks, kui paljud on tänaseni selles lõksus?

Minu jaoks lõppes asi eriti kurjalt, kui ma võtsin vastu otsuse osaleda bikiinifitnessi võistlustel. Minu haiglasest makrode lugemisest sai veel süvenenum toitumishäire. Ma käisin igal pool ainult oma toiduga. Minu mälestused suvegrillimistest sõpradega on kõige eredamad sellest, kuidas ma neid kadedusega vaatasin söömas, mida hing ihaldab. Kuidas nad jõid külma limonaadi või kihisevat siidrit, millest ma ei tohtinud mõelda ka mitte. Pärast sauna, kui teised sõid jäätist, mis põhjustas mulle nii palju valu… Ma mäletan ainult seda viha, mis minu sees oli, et mulle on justkui kõik keelatud… See oli TÄPSELT sama tunne, mis oli anoreksiaga. Sa justkui naudid seda valu, et sina “ei tohi” süüa, sest sa karistad end oma keha pärast. “Ma pole piisavalt peenike, seega ma pean kannatama.” Ja sa loodad nii siiralt, et keegi mõistaks sind. Et keegi oleks sulle toeks ja annaks sulle armastust, mida sa iseendale pakkuda ei suuda, kuid nii väga vajad. Sest, noh, sa lihtsalt ei oskagi end armastada.

Bikiiniprepi lõpupoole läks asi nii hulluks, et mul tekkisid ülesöömishood. Kui ma olin üksi kodus ja nälg oli kallal ning mul oli näiteks kolme päeva hommikupuder ette valmistatud, siis ma ei suutnud piirduda ühe portsjoniga. Ma lubasin endale näiteks ühe ampsu homsest pudrust veel… ja veel ühe… ja veel ühe, kuni ma märkasin, et olin söönud ka homse pudru ära. See SÜÜTUNNE, mis minus kerkis oli nii suur! Hääl mu peas ütles, et ma võtan nüüd kaalust juurde ja mu bikiiniprep on rikutud. “Ma pean jooksma trenni või jätma järgmise toidukorra vahele!”, karjus toitumishäire mu peas. Ma võisin prepi lõpuks süüa ainult u 1300 kalorit, kuigi ma tegin veel julmalt trenni ka. Ma tundsin end täielikult läbikukkununa, sest tundsin toitumishäire tagasi hiilimist, ja ma palvetasin, et see kõik juba läbi oleks.

Kui ma piirasin end pidevalt, siis lõppes see ülesöömishooga.

 

Kas sa ikka tõesti armastad end?

Japp, toitumishäired polnud minus aastate jooksul kuhugi kadunud. Nad järgnesid mulle kõik see aeg, maskeering oli veidi teine lihtsalt. Sest ükskõik mis sõltuvusega on tegu, nad ei teki millestki väljaspool asetsevast, nad võtavad vormi, et täita auku meie sees. Ja kuni sa ei täida seda ise, täidab selle miski muu. Palun ärme mõtle vasakule, haha! Ütleb Merru, kes ise hakkas vasakule mõtlema…

Mis oli minu valukeha? Enesearmastuse puudumine. Ma polnud kunagi õppinud end armastama, vähemalt tingimusteta mitte. Ma arvasin alati, et ma armastan end. Ma ju isegi kirjutasin selle kohta blogipostituse, teadmata, et see oli tühipaljas tingimuslik armastus. Ja nii paljud vanemad ja targemad naised kommenteerisid, et nende arvates ma ei armasta end. See ajas mind marru, sest sisimas ma teadsin, et see on tõsi. Kuid ma siiski ei mõistnud, miks nad nii arvavad? Täna ma tean vastust – ma ei armastanudki iseennast, vaid oma kõhulihaseid. Ma armastasin end vaid siis, kui ma olin heas, kohati lausa ideaalses vormis. Ja ülejäänud aja ma sisendasin endale, et ma olen õnnelik siis, kui ma selle vormi saavutan.

Nii nagu olin mina pime, olid ka teised. Ma treenisin iga hommik tühja kõhuga, jälgisin iga kalorit ning hoidusin sotsiaalsetest üritustest, et mitte oma “dieedist” kõrvale kalduda. Ma lasin mingil kaval öelda mulle millal ja mida süüa ning karistasin end, kui kõrvale kaldusin. Ma kahetsesin igat magustoitu ja ma sain vihaseks inimeste peale, kes endale kõike lubasid, sest ma olin sügaval sisimas kade nende peale. Minus valitses tühjus, kurbus ja kibestumus, kuid väliselt paistsin teistele õnnelik, end armastav, parimas vormis ja tervislik. See oli reaalselt see, mida TEISED nägid.

Tänapäeva suhtumine, hea füüsiline vorm = enesearmastus ja hea tervis, on nii fucked up! Me usume, et üks kindel vorm tähendab kõigi puhul sama. Kuna ma olin kõhulihastega ja mul polnud pekki kuskil, siis inimesed kommenteerisid pidevalt:

“Ma hindan su sihikindlust!” Minu reaalsus: Mu tegelik siht oli armastada iseennast, mida ei saavutanud ma ka “parimas” vormis!
“Sa oled nii tervislik ja toitud nii hästi!” Minu reaalsus: Ma olin pidevalt näljane ja unistasin järgmisest toidukorrast.
“Sa oled nii ilus ja seksikas!” Minu reaalsus: Ma ei tundnud, et ma olen kunagi piisavalt vormis.
“Sa oled nii tubli, et nii palju trenni teed!” Minu reaalsus: Ma hakkasin trenni vihkama, sest mul polnud selleks enam ei jõudu ega energiat.
“Vau, sa oled nii palju alla võtnud! Näed fantastiline välja!” Minu reaalsus: Ma pidin selle nimel nälgima ja olema oma keha vastu väga mitte-armastav.
“Ma soovin, et mul oleks sinu keha!” Minu reaalsus: Ma soovin, et keegi ei peaks sellist põrgut taluma nagu mina.
“Sa hoolitsed enda eest nii hästi!” Minu reaalsus: Ma ei hoolitse enda eest üldse. Vastupidi, ma hävitan end.

Seda sama kirjutasid mulle ka paljud naised pärast üle-eelmist blogipostitust. Mulle räägiti oma toitumishäiretest, mis tekkisid pärast õelaid kommentaare nende keha kohta (kuigi oldi isegi normaalkaalus). Seejärel suudeti ebatervislikult ja läbi enesevihkamise võtta kaalust palju alla ning inimesed kiitsid seda takka: “Sa oled lõpuks oma toitumise korda saanud!”, “Vau, sa oled hakanud trennis käima?”, “Sa näed fantastiline välja!”. Mis maailmas me elame? Kui pealiskaudne! Kas keegi kunagi tunneb huvi, miks keegi on alla võtnud? Kas keegi kunagi mõtleb, et alakaalus keha ehk ei ole tervislik? Kas võiks juba saabuda aeg, kus inimene täheldaks hoopis: “Vau, sa oled lõpetanud dieeditamise ja oled nõus meiega koos väljas sööma? See on ülitore!”, “Sa ei põe enam oma keha pärast ja ma näen, et aktsepteerid end igas vormis. Ma olen su üle uhke!” vms…

Kas sa armastad ainult seda vormis keha, mida sa praegu peeglist näed? Või armastad sa ennast ka siis, kui sul on pärast lapse sündi venitusarmid? Ka siis, kui sa enam ei jõua trenni ja võtad kaalus juurde? Ka siis, kui sa pidevalt ei planeeri oma toidukordi, vaid naudid elu täiel rinnal, muretsemata kaalunumbri pärast? Kas sa armastad end ka siis, kui sa pole enda jaoks kergesti armastatav? Selles on küsimus…

Õnn > kõhulihased

Head aega dieedid, toitumiskavad, trennikavad, makrod, kalorid, enda ja toidu kaalumised, enda võrdlemine teistega, oma keha häbenemine! Mina aktsepteerisin oma keha sellisena nagu ta on ALLES NÜÜD aastal 2020, olles sõdinud sellega 10 aastat. Seda on niiii kurb tunnistada, sest miks ometi panin ma oma elu kõige ilusamad aastad riiulile ootama päeva, mil ma olen ideaalkaalus, et ma saaksin end alles siis nautida? Miks ma uskusin, et mu keha määrab mu õnne, mitte see, kes MINA olen. Ma ju olen rohkem kui mu keha. Ja ma pole kunagi olnud õnnelikum kui täna, mil mul on väike pekk siin ja seal. Ma ei märka seda enam ja ma ei obsessi enam selle üle! Ma olen tervislik, õnnelik, tugev, end väärtustav ja fantastiline indiviid selles kehas, mis mulle on antud, et nautida seda, mis elul mulle pakkuda on!

Ma planeerisin selle postitusega kirjutada veel pikalt toitumiskavadest, kalorite lugemisest, intuitiivsest toitumisest jms, aga mu sissejuhatus digimuutus eraldiseisvaks postituseks. Et teid mitte üle koormata, siis jätan teid nende sügavate ja valusate mõtetega, et saaksite vaadata kriitilise pilguga ka enda sisse. Järgmises postituses räägin ma toitumiskavade pahupoolest ning kuidas ma leidsin õnne intuitiivse toitumisega!

The post Kaldusin ühest toitumishäirest teise appeared first on Paljas Porgand.