Merilin Taimre's Blog, page 7

Sa ei saavuta iseseisvust enne kui…

Iseseisvus tähendab olla sõltumatu, eristuv ja saada hakkama omal jõul. Iga väikelaps sünnib sõltuvana ning meie elutee on pikk teekond iseseisvuseni. Ideaalis saavutatakse see 18-aastaselt, kui nii seaduslikult, materiaalselt, oskuslikult omandadakse vajalik, et alustada iseseisvat elu. Enamasti jõuavad noored aga sinnamaale 20ndates. Ja nii mõnigi, rohkemad kui me tegelikult arvata oskame, ei saavuta seda kunagi, sest iseseisvus ei tähenda iseenda ära elatamist. See tähendab sõltumatust oma kaaslasest, kaalunumbrist, teiste arvamusest, töökohast, ilmast jne. See teema on tegelikult NII OLULINE, sest postituse lõpuks ma loodan olla abiks kõigile, kes tunnevad end vangistuses – võimetuna lahkuda mistahes olukorrast, mis neid enam ei teeni.

 

Kuidas madal enesehinnang purustab meie iseseisvuse?

Ma arvasin alati, et ma olen üks tõeliselt iseseisev naine – 13-aastaselt hakkasin teenima ise oma taskuraha, 23-aastaselt lõin oma firma ja sain iseenda ülemuseks, ma pole kunagi olnud rahaliselt kellestki sõltuv ning ma olen saanud kõigega siin elus üksinda fantastiliselt hakkama.

Foto – Viktoria Kivimägi

Veel pool aastat tagasi, kui ma kolisin uude korterisse, mõtlesin ma valjult: “Mul on KÕIK olemas – hea tervis, armastav kaaslane, kindel katus pea kohal, kirglik töö, piisavalt raha… Aga ma ei tunne end ikkagi päris hästi. Miski hoiab mind justkui vangis”. Ja kui te lugesite mu eelmist postitust, siis te juba oskasite ise vastata mu küsimusele, mis see miski oli. See oli ebakindlus, mis minusse juurdunud nii sügavale, et ma isegi ei märganud seda enam. Noh, nagu nina kahe silma vahel – märkame seda ainult siis, kui see on nohune ja segab meid või kui keegi annab piki nina korraliku obaduse.

Kuidas see mult siis iseseisvuse röövis? Ma ei saa öelda, et ma olen iseseisev, kui minu riietus on valitud selle järgi, mis näitab vähem kehaosi, mida inimesed peavad minu puhul kogukamaks ning mida ma enda juures ei aktsepteeri. Ma ei ole iseseisev, kui ma ei avalda oma arvamust kohas, kus ma tunnen, et see on vajalik teiste ja iseenda heaolu nimel, sest ma kardan saada vihkavaid kommentaare. Ma ei ole iseseisev kui ma ei julge meigiga eksperimenteerida, seda kanda nii palju ja nii tihti kui ma soovin, kuna ma ei taha jätta pealiskaudset muljet. Ja sama vastupidi, ma ei ole iseseisev, kui ma kannan meiki ainult seetõttu, et mulle kord öeldi: “Avaliku elu tegelasena pead sa ALATI IGAL POOL hea välja nägema, sest kunagi ei tea, kes kus sinust pilti teeb!”. See olin mina, kes andis oma võimu ja vaba tahte teiste kätesse. Ma sõltusin võõrastest, kes minu kehas ei ela, kes mind ei tunne ja kellel on minust suuremas pildis päris ausalt öeldes ülisuva.

Inimesed, kes on palju avalikkuse ees, teavad mida see tähendab, kuid räägime nüüd ka teistest inimestest, kes on oma ebakindluse pärast kaugel iseseisvusest. Kuidas see väljendub? Inimene, kes on ebakindel, ei näe oma väärtust. Punkt. Olgu selleks ebakindluseks füüsiline vorm, karisma, iseloom, haridustase, intelligents vms. Enesearmastus on see, mis hoiab meie standardeid tervete ja tugevatena. Nii palju on naisi, kes algul küll on enesekindlad, aga nartsissistlikus suhtes hakatakse ajapikku nende sisemist jõudu alla talluma. Kui naise armastus iseenda vastu pole piisavalt tugev, siis ta laseb sel juhtuda, sest ta hakkab nartsissisti uskuma. Ta hakkabki uskuma, et temal endal on midagi viga. Ja et see suhe toimiks, ta peab ennast MUUTMA. Need on naised, kes leiavad igasugu põhjendusi oma kaaslase väärtegudele:

Ma ei saa pahane olla, et ta mind pettis, sest ma polnud piisavalt kodus /sest ma pole nii noor kui ta armuke /sest ma olen juurde võtnud jne.
Ma ei saa pahane olla, et ta mind lõi, sest ma ise alustasin tüli /sest ma ei teinud, mis ta palus /sest ta oli joobes ja ei mõelnud, mida teeb.
Ma ei saa pahane olla, et ta mulle paks ütles, sest ma olengi juurde võtnud / sest ma polegi ammu trennis käinud /sest ta ise on nii heas vormis

Jap. Me enamik oleme seal olnud või teame sellist naist. Ainuüksi eelmise postituse peale tuli mulle naistelt mitu kirja stiilis: “Sa ju näed imehea välja. Ma sooviks ka sama hea välja näha. Mees ütleb mulle koguaeg, et ma olen juurde võtnud ja peaksin midagi ette võtma.” või “Ma ei tea, kuidas sellesse suhtuda, et lisaks teiste õelatele kommentaaridele, saatis ka mu mees mulle mingi fitnesstšiki pildi ja soovitas mul trenni minna, et samasugune peps endale vormida”.

Polnud minu koht ja õppetund öelda ühelegi neist, et “Sa ei armasta ennast piisavalt, mistõttu oled sa suhtes, mis ei ole sinu vääriline”. Mitte üks mees, kes armastaks oma naist hinge põhjast selle eest, kes ta SISIMAS on, ei ütleks oma naisele nii. Kui mehel on tõesti mure naise tervise pärast või ta tahab olla naisele toeks kaalulangetusel, mida naine ISE on otsustanud läbi viia, siis oskab mees seda ka läbi armastuse ja armastavate tegude väljendada. Kui mul oli kohutav rahulolematuse periood oma kehaga, siis oli minu mehe suhtumine hoopis selline: “Sa näed minu arvates vapustav välja ja ei peaks midagi enda juures muutma. Aga kui sa tunned end ebamugavalt ja tahad seda teha, siis ma toetan sind selles täielikult! Ma tõmban õhtuti snäkkidega tagasi, et sul kergem oleks. Ja ma valin ka ise rohkem, mida söön, sest siis me saame koos seda läbi teha ja see pole sulle nii raske. Võin ka sünnipäevadel kräpist eemale hoida, kui see on sulle toeks?”

Naised, kes leiavad põhjendusi oma mehe lubamatule käitumisele, tunnevad end tihtipeale lõksus. Enamasti kas materiaalselt või emotsionaalselt:

“Ma ei tea, kas ma saan ise rahaliselt hakkama…” Ebakindlus oma võimete, oskuste, intelligentsi, teadmiste ja haridustaseme suhtes.
“Ma kardan, et ma ei leia endale kedagi teist, kes mind armastaks, sest no vaata mind…” Ebakindlus oma olemuse, välimuse, vanuse ja karima suhtes.
“Mis meie ühistest lastest/loomadest/kodust saab…” Ebakindlus tuleviku suhtes ja eneseohverdamine teiste heaolu nimel.

Ja see pole mitte ainult ühepoolne, vaid ka meeste puhul nii. Siiralt kahju öelda, et mul on liigagi palju lähedasi, kes on ebakindlusest kaotanud iseseisvuse, sest nad sõltuvad täielikult kellestki teisest. Need inimesed on kas õnnetud või leppinud olukorraga ja sisemiselt tuimunud. Kui me vaatame peeglisse, kas me saame öelda täie aususega, et me ei ole suhtes harjumusest, ebakindlusest ja hirmust? Kas me saame öelda, et me teeme oma tööd rõõmuga, mitte ebakindlusest leida paremat kohta või uskuda, et me saame oma ettevõttega hakkama? Kas me saame öelda, et meid ümbritsevad vaid inimesed, kellest me tahame olla ümbritsetud, mitte hirmust lõigata oma elust välja inimesi, kes ei toeta meie kasvu inimesena? Me hoiame sellest kõigest kinni, sest me ei usu, et me oleme piisavalt head, et väärida paremat. See on vale.

 

Kui teiste usk sinusse kõigutab sinu usku iseendasse

Alati tuleb meie teel ette inimesi, kes meisse ei usu, meie ideid ei poolda ning meie saavutusi alahindavad. Sellest ei tasu lasta end heidutada. Ka siis mitte, kui nendeks inimesteks on sinu lähedased ja sõbrad. Sõprade puhul me saame õnneks valida, kellega me otsustame end ümbritseda. Kui asi puutub aga perekonda, siis tuleb leppida olukorraga ning vajadusel antud vestlust vältida või nendest inimestest eemale hoida, sest kokkuvõttes elad oma elu sina ise. Ja sina oled unikaalne nagu on ka sinu silmaring, ideed, teadmised ning võimekus.

Mul on omast kogemusest tuua liigagi hea näide. Ma olin Tartu Ülikooli juuratudeng eluaegse tundmusega, et minust saab jurist. Ei saa eitada, et ka vanemad olid mu valiku üle uhked. Aasta koolipinki nühkinud, otsustasin täiesti spontaanselt lennata Austraaliasse, sest ma polnud kunagi veel omal käel niimoodi reisinud ega elu nautinud. Aastake akadeemilist puhkust… mis seal ikka. Austraalias reisiblogi pidades, avastasin hoopis oma tõelise kire, milleks oli kirjutamine. See pani mu silmad põlema palju rohkem, kui idee minust kaasuseid lahendamas. Kui akadeemiline puhkus hakkas lõpukorrale jõudma, pidin ma langetama VÄGA RASKE otsuse, kas ma jätan oma juurakarjääriga hüvasti ja astun hoopis teist rada, millest mul selleks hetkeks polnud veel ettekujutustki ,või ma lähen turvalist teed ning ei saa kunagi oma tõelist potentsiaali teada.

Ilmselgelt olid KÕIK mu ümber kindlad, et parim otsus on jätkata õpinguid. Kuid mu sisetunne oli NII TUGEV, et mulle on midagi muud siin maailmas, mis kutsub mind edasi avastama. Ma ei olnud valmis tagasi Eestisse minema ja lõpetama enda avastamist. Elanud ja töötanud 2 aastat Austraalias, leidsin ma metsiku kire kirjutamise, toidu, fitnessi ja fotograafia vastu. Tagasi tulles oli kõigi esimene küsimus: “Mida ma nüüd siis õppima lähen? Kuhu tööle? Kuidas ma elus hakkama saan?” Oli näha pettumust, et minust ei saanud “karjäärinaist” ja hirmu, et ma lõpetan keskpärasel töökohal, mis mind ei kõneta ning mulle mugavat elatist ei teeni. Ma vaatasin sellest kõigest täielikult kõrvale…

Kuna blogimine osutus mu kireks, aga reisimisega sain ühele poole, siis alustasin ma uut blogi, mis ühendab kõik mu kired – Paljas Porgand. Tervise, toidu, fitnessi ja tänaseks päevaks ka mu ühe suure lisakire, vaimse tervise blogi. Ja lubage ma tuletan meelde, et sel ajal ei olnud põhimõtteliselt olemas sõna “blogija”. Kui ma ütlesin kellelegi, et ma olen “blogija”, siis ma ei tee nalja, et mulle pahvatati näkku naerma. Igal pereüritusel uuriti, kas ma päris tööd ka hakkan tegema või äkki ikkagi läheksin tagasi kooli… See aeg nõudis mult julma eneseusku, et jätkata teel, mis mind kutsus ja millesse ma uskusin.

Ma lihtsalt teadsin, et see, mis ma teen, on õige ja ma löön läbi. Elatasin ma end Austraalia säästudest ja olin valmis raha otsa lõppemisel kolima oma üürikorterist tagasi vanemate juurde. Ma küll ei teadnud, kuidas see töö üldse end ära hakkab tasuma või kas hakkab, aga ma pole ka kunagi seda raha pärast teinud. Kuna ma uskusin, et ma olen seda kõike väärt, siis ma sain ka selle kõigega hakkama. Tänaseks päevaks olen ma loonud nullist olematute teadmistega blogi, brändi, peaaegu 5 raamatut ja edukad sotsiaalmeediakontod, mis kõik toetavad üksteist ning sõnumit, mida ma soovin edasi anda. Need kõik on peegeldus minu arengust inimese ja hingena. On olnud madalpunkte ja kõrghetki, kuid ma ei vahetaks iial seda, mis mul on, ühegi teise töö vastu ja ma olen endale tänulik, et ma ei võtnud mitte kedagi teist kuulda, sest tänaseks päevaks on mu pere mu üle kuradima uhke ning paistab, et “blogija” on saanud täitsa populaarseks päris ametiks ja lugedes kollase meedia artikleid, siis ikka metsikult tasuvaks, hehe!

 

Kuidas enesehinnang loob meie iseseisvuse?

Me oleme väärt ainult parimat. Me kõik oleme väärt KÕIKE, MIDA IHALDAME. Ja kui ma ütlen, et me kõik oleme, siis ma ka seda mõtlen. Olgu tegemist poemüüjaga, kes tahab saada ettevõtjaks. Kolme lapse emaga, kes unistab reisimisest. Noorega, kes unistab rahvusvaheliselt tuntud Youtube’i kanalist. Olgu tegemist kasvõi vaesest perest lapsega, orvuga, invaliidiga… Meil KÕIGIL on võimalik saavutada õnne, edu, rahu, enesearmastust, ligimese armastust jne. Sest isegi kui meie stardijoon on eri kaugusel, siis olenemata teele seatud raskustest, on meil võimalik need ületada. Ilmselgelt ei räägi ma füüsika seaduste vastu unistamisest ehk kui pime soovib taas näha, jalutu soovib taas kõndida või keegi soovib elada vastassoolise kehas vms. Kuigi tänapäeva teadus on imeline ja on loonud alternatiivseid meetodeid, millesse ma siin ei lasku. Jääme praegu natuke lihtsama reaalsuse juurde…

Aga mis seisab inimeste ees saavutada täielik iseseisvus luua oma reaalsust, mis pakatab õnnest ja rahulolust? Keegi…?

ENESEKINDLUS. Kõiks saab alguse enesekindlusest (eneseusust). Kui sul on olemas kogu raha, teadmised ja vahendid, et lahkuda halvast suhtest, luua miljonifirma või muuta maailma, siis ega sa ei tee seda, kui sul puudub eneseusk. Sa ei näe end adekvaatselt, milleks sa suuteline oled. Kõik suured mõtlejad, edukad juhid ja PÄRISELT õnnelikud inimesed on öelnud, et kõik on sinu enda kätes. Ja nii see ongi.

Kõige lõppu tahan ma öelda midagi, mida ma olen pidanud sisendama endale pärast iga ebaõnnestumist ja lahkuminekut: “Ma austan end piisavalt, et lahkuda olukorrast, mis mind ei teeni, kasvata ja tee õnnelikuks. Iga lõpp on millegi uue algus. Ma usaldan universumit, et ma olen hoitud ja armastatud. Ma usun, et kõige valusamast kohast saab kõik minna ainult paremaks. Ma teen vana ära saatmisega ruumi oma elus uuele ja paremale, mis mind juba ootamas on. Kõik mis saagu, on minus juba olemas.”

Soovitan südamest lugeda Eckhart Tolle loomingut “The Power of Now” ja “New Earth”.

Ma olen elus PALJU läbi kukkunud ja võtnud ette suuri riske. Sest mis mul kaotada on? Kas ma püüan end petta, et ma olen antud situatsioonis õnnelik, või ma teen midagi selle parandamiseks? Ma väärtustan end piisavalt, et mitte olla elu suhtes lihtsalt leplik. See elu on ainus, mis mul on. Miks mitte luua see sama hästi nii sigavingeks kui võimalik? Minu jaoks pole küsimust, aga sinu?

The post Sa ei saavuta iseseisvust enne kui… appeared first on Paljas Porgand.

Miks ma “paks” olen?

Antud postitusest on keelatud kasutada sisu ja pilte ilma autori kirjaliku nõusolekuta.

Nii uskumatu kui see ka poleks, alustasin ma 21.01 hommikul blogipostituse kirjutamist oma kehast ja veepeetusest. Pärast sissejuhatust lükkasin aga läpaka kinni ning otsustasin ümber – ei ole lihtsalt seda motti blogida! Kuni siis samal õhtul sain ma sellise toreda kommentaari oma treeningharjutuse IG story peale:

 

Ma murdusin

Ma olen juba ammu oma pisarad patja ära valanud igasuguse heidi peale, mida ma saan. Viimane kord nutsin kellegi kommentaari peale vist umbes aastake tagasi. Seda tänu arusaamale, et inimesed vihkavad seda, mis on neile tundmatu, kättesaamatu või vastupidi, endas olemas, kuid mida endale ei tunnistata. See mõtteviis tühistab minu jaoks kõik, sest olen aru saanud, et mitte üks kommentaar ei ole minu, vaid nende endi kohta. Kibestunud heit on vaid peegeldus levitajast endast. Meil kõigil on igasugune õigus olla ja välja näha täpselt nii nagu me tahame!

Kuid mis siis sel õhtul juhtus? Ma lugesin kommentaari läbi ja ülejäänud õhtu möödus mul nutusena, tatistades salvrätte täis. Miks ma nii nõrk järsku olin? Veel enam – miks just SEE kommentaar mulle hinge läks, kui ma olen saanud 100 korda julmema kriitika osaliseks? Miks see muutis mind end haletsevaks ja oma keha vihkavaks? See klõps õnnelikult Merrult nii katkise Merruni käis justkui välgatusega, pannes mind muretsema oma tõelise enesekindluse pärast. Kas ma üldse olen enesekindel ja armastan end? Mis on valesti?

Ilmselgelt on igal naisel vahel raskusi end piiritult ja tingimusteta armastada – ikka võiks ju olla edukam, ilusam, kõhnem, lihaselisem, positiivsem, nunnum ja mida kõike. Ka kõige vingemad naised, üksikud, keda ma jälgin (nt: Sarah’s Day) jagavad oma jälgijaskonnaga neid nõrkushetki, kus lihtsalt ei olda endaga rahul. Niisiis olen otsustanud ka täiesti ausalt teiega jagada seda, milleni ma pärast pikka enese sisse puurimist jõudsin – miks see vastik kommentaar mu murdis?

 

“Väike” bäkkstoori

Alustada tasub vist mu loost, mida ma püüan jagada nüüd võimalikult ausalt. Nii palju kui ma üldse oma ajalukku tagasi mäletan, olen ma võidelnud oma kehaga. Alustades sellest, et u 16-aastaselt jäin ma toitumishäirete kütke, mille ma seljatasin alles Austraalias u 22-aastaselt. Ma vähemalt nii ARVASIN! Mu toitumishäire aga võttis uue vormi – makrode ülitäpne jälgimine, et kontrollida oma keha, mida ma EI armastaud. See jäi minuga kuni intuitiivse toitumiseni, mis leidis aset veel eelmine aasta (sellest peaksin kirjutama suisa eraldiseisva postituse)! Alles hiljuti sain ma aru kui HAIGLANE see kõik on. Kuidas mu elu on seni keerelnud vaid mu keha ümber, et vorpida seda vormi, kuhu ta liigagi ilmselgelt EI MAHU!

Ma pole MITTE KUNAGI tellinud endale pitsat, pastat ning ma pole pea kunagi ostnud endale jäätist, šokolaadi, kommi vms. Mitte et ma ka üldse neid hullult tahaks, aga ma olen täiesti harjunud mõttega, et mina ju ei tohi, sest puhtalt nende vaatamisest lendab mulle justkui võluväel taljele kilo juurde. Ma toitun igapäevaselt väga tervislikult, 95% ulatuses täistaimselt, ma teen 4-5x nädalas trenni, ma joon alkoholi ÜLIHARVA, ma ei suitseta ja tarvita muid drooge ning ometi, ometi, ometi, on põhiline halvustav kommentaar: “paks porgand”, “ma ei usu, et ta trennigi teeb, vaadates ta keha”, “kas sa oled rase?”.

Kõik see toitumine ja trenn, mida ülalpool kirjeldasin on 100% minu enda soosing ja elustiil. Ma lihtsalt ARMASTANGI tervislikku toitu, sest see paneb mind ülihästi tundma. Ma ei telli pastat ja pitsat, sest liigne nisu paneb mu kõhu valutama ja ma eelistan 100x enne süüa midagi värsket. Ma väldin suhkrut, sest see ei mõju mu nahale hästi ja ma tean veresuhkrust liiga palju, haha. Ma ei joo, sest mulle ei meeldi olla purjus ja veel enam kannatada peavalu järgmine päev. Ma teen trenni, sest ma armastan liigutada oma keha ning Roomiga koos jõuksis idikaid mängida.

Seega ega ma ei elagi nii, et otseselt mingit vormi saavutada… aga kui ma võtan sellise elustiili juures kaalust ainult juurde, siis see tekitab ikka meelehärmi küll! Alates ajast, mil ma tulin bikiinifitnessi lavalt maha, olen ma juurde võtnud pea 20kg. Ma ei läinud kordagi all in söömisega nagu nii mõnigi. Ma toitusin ka edaspidi tervislikult naastes vaikselt oma tavapäraste toidukoguste juurde. Ma tegin ikka trenni edasi, küll mitte enam nii ekstreemselt kui seda oli vaja teha lavavormi saavutamise nimel. Ma lubasin endale jälle midagi “patust”, sest mis elu see ilma sünnipäevakoogita oleks? Kõik peab olema tasakaalus.

Ja nii hakkasid kilod kogunema. Kui ma olin ületanud oma bikiinifitnessprepi eelse kaalu, siis hakkasin ma muretsema. Võtsin ühendust mitme personaaltreeneriga ning koostasime mulle nii toitumis- kui treeningkava. Mitte ühestki polnud tolku. Kaal enam ei alanenud ning minul oli NII KÕRINI mingi toitumiskava järgimisest, sest see pole mingi elu. Mäletan, kui rääkisin oma viimasele treenerile, et ma tahan hakata oma keha kuulama ja intuitiivselt toituma – aitab makrode lugemisest! Ta oli sajaga nõus ja ütles, et on isegi sinnamaale jõudnud, sest see tõesti ongi omamoodi toitumishäire.

Alguses oli tee väga konarlik, sest ma ei osanud üldse oma keha signaale kuulda võtta. Ma ei saanud aru, millal on mul päriselt kõht tühi, millal täis, mida ma süüa tahaksin, sest ma olin harjunud võtma kuulda oma enda keha asemel, kes teab kõige paremini, mingisugust paberilehte kellegi võõra poolt kirjutatud numbritega ja kellaaegadega. Tänasel päeval on see minu jaoks TÄIELIK nonsenss ning ma olen saavutanud iseendaga läbi intuitiivse toitumise hoopis lähedasema suhte. Ja ilmselgelt millise VABADUSE!

Trenniga on samamoodi, et ma ei lähe trenni, kui olen väsinud, keha valutab või mul pole tuju, sest treeningkava ütleb, et täna on vaja teha 30 min kardiot + 8 harjutust jalgu. Ma lähen trenni täpselt siis, kui tunnen, et aeg on õige ja teen täpselt seda, mida mu keha suunab mind tegema. See kõik tuleb justkui iseenesest ja trenn pole kunagi meeldivam ja mitmekesisem olnud!

 

Miks ma siis ikkagi “paks” olen?

Ma ise pole end kunagi paksuks pidanud. Ma pole ilmselgelt nii kõhn nagu enamik “instagrammereid”, aga ma tahaks öelda, et ma olen lihtsalt suurem? Arvestades mu treeningmahtu, ei luba mu lihased isegi olla nii kõhn, sest need peavad ka kuhugi ära mahtuma. Pean aga tunnistama, et mulle polegi geneetiliselt antud siresääri, kiitsakaid käsivarsi ning lamedat kõhtu. Minu keha armastab talletada rasva just kätele ja jalgadele ning lubage ma rõhutan – ARMASTAB! Ehk piisab ühest puhkusereisist, mille ajal trenni ei tee ja toitumine on “rikkalikum”, et tagasi tulla juba kõrgema rasvaprotsendi ning ohtra veepeetusega. Ja mind ümbritsevad sõbrannad, kes ei käi kunagi trennis, söövad mida hing ihaldab ja ka XS suurus kipub suureks jääma. Või sotsiaalmeedia rahvas, kellest paljud samuti trennis ei käi, räägivad kuidas võivad süüa mida tahavad ja kaal aina langeb!

Uskuge mind, ma ei tea, miks mu keha on läinud niivõrd palju pehmemaks. Ja uskuge mind, ma ei kujuta seda endale ette, sest tegelikult te pole seda lihtsalt näinud. Ilmselgelt näitan ma end alati parimate nurkade alt, ilmselgelt kannan ma liibuvaid riideid vaid päevadel, mil ma pole paistes ja vett täis, ilmselgelt on mul sada pilti enne, kui ma leian selle poosi, mis varjab mu “mitte-nii-peenikesi” jalgu, ilmselgelt tõmban ma pildi jaoks kõhu sisse, ilmselgelt armastan ma lainurgaga pilte, sest need teevad pikemaks ja kõhnemaks, ilmselgelt ma olen olnud ikka veel ebakindel. Ja, oiiii, kui valus on seda tunnistada nii teile kui veel enam ISEENDALE.

“Miks sa selle nurga alt pilti tegid? Ma ei saa sellist pilti ju üles panna…”

Ma olen lihtsalt nii häbi tundnud, et ma olen justkui feilinud? Mul on nii palju teadmisi kogu treening- ja toitumisvallas, et olen aidanud niiii paljudel saavutada parem vorm, kasvatada lihast või põletada rasva jne. Ja iseendaga ei oska enam üldse midagi ette võtta! Ka treenerid on öelnud: “Ma ei tea, miks su keha koostööd ei tee”. Ja nii on kergem olnud end peita ja näidata end vaid soovitud valguses. Sest nii ei saa ma haiget nende õelate kommentaaridega, mõnitamistega, meedia ebameeldivate pealkirjadega jms.

Ma polnud endale siiamaani tunnistanud, et ma EI PEAGI olema nii kõhn nagu ma olin enne. Jumal hoidku, ma olingi 16-aastaselt kõhn, sest mu keha polnud veel naiseks arenenud. Alates sellest olin ma toitumishäirete küüsis ja ma harjusin ära “kõhna minaga”. Siis jälgisin ma makrosid ja hoidsin kunstlikult end “soovitud kehakaalus”, sest hoidsin end pidevas kaloridefitsiidis. Siis tegin ma läbi bikiiniprepi, mis moonutas mu arusaama “normaalsest kehakaalust” veelgi. Ja kui ma siis lõpuks olen jõudnud oma kõige tervislikumasse ja naiselikumasse kehakaalu, kutsutakse mind alatihti paksuks ja alavääristatakse iga teist kehatüüpi peale “ideaalse peenikese”. Mul on NII KÕRINI oma keha häbenemisest ja varjamisest, et tunda end “fitness- ja toidublogija” ning “sotsiaalmeediamõjutaja” tiitli väärilisena.

Ka siis ütles mulle žüriiliige: “Su rasvaprotsent on liiga kõrge”. Olin kõikidest teistest jälle “paksem”…

 

Ma arvasin, et mul on midagi viga

Algul olin kindel, et bikiinifitnessiga olen ma endale metaboolset kahju põhjustanud. Kuid kaalutõus jätkus ka mitu aastat hiljem. Tänasel päeval mul kaal muidugi enam ei tõuse (võinoh, ma ei tea, sest ma pole end kaalunud mingi aasta aega, haha), aga ometi on jäänud mulje et mul on justkui midagi viga. Miks mu kaal ei lange, kui ma treenin ja toitun korralikult? Miks ma ei näe välja nii kõhn nagu üks tüüpiline “influencer” (kes ei tee isegi trenni mitte, khm)? Ja mida rohkem ma sain kommentaare “miks sa nii paks oled?”, “kas sa oled rase?”, “paks porgand”, “mõttetu eit, vaata milline sa välja näed”, “miks ma peaks su nõu kuulda võtma, kui sa ise näed selline välja?”, seda enam ma hakkasin ka uskuma, et minuga on kindlasti midagi valesti.

Nagu teate, teen ma iga aasta SYNLABis üldist terviseanalüüsi, mis on mul viimased aastad lausa eeskujulike näitajatega olnud. Ma olen terve kui purikas, ütleb arst. Mingi hetk, juba üle aasta tagasi, hakkasin ma märkama, et mu pahkluud ja käsivarred on jube pehmed ja paistes. Mu keha hoidis palju vett kinni. Õhtuks läks asi nii hulluks, et pidin eemaldama käekella, sest see hakkas metsikult pigistama, sõrmused ei tulnud ka seebi abil sõrmest ära, saapalukud tegin lahti, sest saapasäär hakkas soonima jalga sisse ning alasti võttes nägin välja nagu Michelin. See oli minu jaoks saanud normiks… Kuid alles hiljuti tärkas mõte, et ehk polegi asi üldse selles, et ma jube rasvane oleks… äkki on see hoopis vesi, mida mu keha kinni hoiab? Soola ma üle ei tarbi, vett joon palju, kehaliselt olen aktiivne, toitun enamasti väga värskest ja tervislikust toidust, vajalikke toidulisandeid võtan ka, suhkrut tarbin väga harva, suhkruasendajad olen ka enamasti välja lõiganud. Hmm, milles veel saab asi olla?

Sellised jäljed “kaunistasid” mind koguaeg mu vett täis kehal. Piisas 10 sekundist teksapükstest, käevõrust, sokkidest jne.

Uurisin maad… järsku on tõesti mul kilpnäärmega probleeme? Võtsin SYNLABist kilpnäärmepaketi  ja laboriarst helistab tagasi, et kõik on okei – mu kilpnäärmehormoon pole just kõige ideaalsemate näitajatega, aga muretsemiseks põhjust pole. Sellegi poolest tegin läbi kilpnäärmetööd soodustava toidulisandi kuuri, et edendada seda, millest vajaka võis olla. Äkki ma peaksin laskma ka oma neerusid kontrollida? Niisiis läksin uuesti SYNLABi torkimisele, et anda neeruanalüüsid: uurea ja kreatiin. Mõlemad igati normis, mille peale otsustasime igaks juhuks uriinist teha veel ribaanalüüsi ja sademe mikroskoopia. Jällegi kõik korras.

Laboriarst arvas, et ehk on mul siis süda haige… Vaevalt! Ma ei jaksaks muidu nii palju armastada, haha! Ok, see oli nii lamp nali, isssver sussver, võtan end nüüd kokku. Igal juhul, sisetunne on tugev, et mu süda on üks tugev tegelinski ja probleem on HOOPIS mujal. Ma andsin mingi hetk alla ja lasin end üle võtta mõttel: “Ma ei näe niikuinii kunagi tulemusi, ma peaks leppima sellega, et mu keha pole kunagi selline nagu ma tahan, et see oleks.” Roomet ütles koguaeg: “Usu mind, nii pea kui sa hakkad oma keha armastama, leiavad aset need muudatused, mille nimel sa nii palju vaeva oled näinud”. Noh, teate küll, täpselt nagu mu aknega! Kuni ma vihkasin ja häbenesin oma aknet, ei aidanud MISKI. Ja kui ma LÕPUKS lasin lahti ja aktsepteerisin seda, siis hakkas ta LÕPUKS kaduma!

“Jah, Roomet, ma tean. Aga ma ütlen ausalt, et ma pole kunagi õppinud oma keha armastama sellisena nagu ta on. Ma olen koguaeg püüdnud teda kontrollida ja ma ei kujuta isegi ette, kuidas ma võiks teda täielikult aktsepteerida…” Ja seda teile siin tunnistada… on SITAKS raske. Ma olen ärevusest infarkti äärel, tunnistades teile, et ka mul on omad probleemid enesehinnanguga. 50% päevadest ma imetlen end peeglist ja olen rahul milline ma välja näen. No kohe nii rahul, et hakka iseendaga või flirtima. Ja ülejäänud 50% ajast ma näpistan oma kõhtu siit ja sealt ning mõtlen tagasi aegadele, mil mu kõhurasv oli olematu. Nutan taga pükse, mis mulle enam jalga ei lähe ning matan end suure kampsuni alla, et keegi mu pehmeid käsivarsi ei saaks kommenteerida. See olen mina, Merilin, teie ees nii haavatava ja ausana. Teil pole õrna aimugi kui palju ma olen nutnud oma keha pärast, mis on tegelikult ju minu HINGE PESA. Minu üks ja ainus. Minu vahend selleks eluks siin Maal. Ja enesevihkamine on kõige jubedam asi, mida üks inimene võib iseendale põhjustada.

Tegin endast nutuhoogude ajal pilti, et tuleviku minale tuletada meelde, kuhu halvad mõtted oma kehast viivad ja neid ennetada.

 

I LOVE YOU, HATER

Ja nüüd tagasi meie postituse alguses püstitatud teema juurde… See sama body shaming kommentaar oli kõige ilusam moment mu elus. Nagu elu näinud juba teavad, siis läbi valu sünnivad imed. See valu, mida see kommentaar mulle põhjustas, millest veel paar tundi enne seda olin sosistanud Roomile kõrva: “Ma tunnen end täna nii seksikana!”, oli nii suur, et ma tundsin, et mu keha ei ole piisavalt hea, ma ei saa kunagi olema nii kõhn nagu ma oma elustiili juures võiks olla, ma ei tunne end kunagi mugavalt ja vabalt ning ma pean alati mõtlema, mida selga panna, kuidas poseerida ning kuidas saavutada vorm, mida ma päriselt ihaldan. Ma tundsin end lootusetuna ja see on kõige ahastavam tunne.

Sellest kommentaarist oli mul suva, aga see missugust valukeha see minus esile tõi, pani mind tegutsema. Siinkohal olen ma südamest õnnelik, et olen enda jaoks leidnud vaimse tee, sest see on õpetanud mind mõistma, et MITTE MISKI EI JUHTU SINUGA, KÕIK JUHTUB SINU JAOKS. Me ei ole kunagi ohvrid. Ma ei ole selle heiteri halbade sõnade ohver. Tema oli hoopis sõnumisaatja, et näidata mulle, kus ma olen nõrk ja saaksin läbida õppetunni, et kasvada. Ja kui ma selle mõtteni jõudsin, muutus kõik. Ma ei body shame’i end enam kunagi. Ma teen hoopis midagi vastupidist! Ma tõestan kõigile teistele ja EELKÕIGE ISEENDALE, et minu keha on väärt! Et ma ei pea mahtuma iluideaali. Et ma ei pea teesklema olla keegi, kes ma ei ole. Ma võin ilmuda teie ette sada punni lõua otsas, tselluliit seeliku alt välja paistmas, reied kokku hõõrumas, kõht punnis jne. Ma ei pea otsima alati õiget nurka, mille alt parim välja näha, flexima ja peitma end riiete alla. Selline on mu keha ja ta on imeline!

Kõik minus viitas ainult ühele – ma ei olnud endaga kunagi rahu sõlminud. Ma pean aktsepteerima oma keha täielikult mitte selektiivselt  ja ainus viis seda teha, on tunnistada nii endale kui teistele, missugune on tegelikult minu suhe oma kehaga ja missugune ma ka kõige “halvema” nurga alt välja näen. Sotsiaalmeedia on nagu kunstigalerii, kuhu pääsevad ju vaid kõige imelisemad teosed, manades nii väga kunstliku reaalsuse.

Ma pole perfektne. Ma pole paks. Ma olen mina.

Me kõik oleme inimesed ja meis kõigis on enamat kui välimus. Miks me ometi kritiseerime iseennast ja teisi selle põhjal, millised me välja näeme? Kes ütles, et me peame olema KÕHNAD? Nagu see kommentaar… kõhulihased tähendavad naise puhul ju seda, et sa oled kaloridefitsiidis (või on geneetiline soodumus). Kes ütles, et keharasv on ebatervislik, kui naised vajavad seda, et kasvatada oma kõhus last ja imetada? Kes ütles, et ma ei ole vääriline olema fitness- ja terviseentusiast, kui mu tervisenäitajad on parimas korras, ma magan hästi, olen energiline, positiivne ja alati terve? Kes ütles, et ma olin rohkem väärt siis, kui ma kaalusin 20 kg vähem, olin pidevalt näljas, tegin ebanormaalselt palju trenni, olin minestamise äärel, tujukas ja alati väsinud? Miks meid defineerib kaal nii väga? Miks meid defineerib meie taljeümbermõõt? Need ajad on nii möödas ja inimesed on ärkamas sellest pimedast illusioonist.

 

“Ma sulgen oma blogi!”

Sellest unetust nutusest ööst sai minu jaoks justkui mingisugune epiphany (ingl. k ilmutus). Ma tundsin sügaval sisimas, et miski kutsub mind. Minus leidis aset järjekordne little death (ingl. k väike surm), mis õpetab mulle järjekordse suure eluõppetunni, et kasvada paremaks ja tõelisemaks inimeseks. Ma tundsin, et ma võin lõpuks saada vastuse oma viimase poole aasta suurimale küsimusele: “MIDA MA TEGELIKULT TEHA TAHAN?”.

Nimelt pole ma viimane aasta aega nautinud blogimist… Miks? Sest pärast kohutavat meediasõda, halvustavaid kommentaare, heiti, kuulujutte jpm sai mul avalikust elust totaalselt siiber. Ma olin alati armastanud südamepõhjast kõike, mida teen, kuid ma ei kannatanud seda valu enam välja. Ma otsustasin Paljas Porgandile teha rebrandingu – ma tõmbasin brändist Merilini välja. Paljud teist on kindlasti täheldanud (kas teadlikult või alateadlikult), et ma pole ammu enam endast, oma tunnetest, mõtetest kirjutanud ega rääkinud. Ma olen pikemalt juba bloginud VÄGA HARVA ja väga umbisikuliselt. Iga kord kui ma kirjutasin harjumusest sisse oma emotsioonid, tunded ja arvamused, siis proof-readingu käigus said need ka eemaldatud. Ma püüdsin teha end meediale ja heiteritele kättesaamatuks.

Kui ma seljatasin oma suure ja purustava depressiooni, millesse langemisest ma ka väga põgusalt kunagi blogis juttu tegin, siis sain ma kohe tunda isikliku teema jagamise (mu IGTV video minu kogemusest, kuidas depressiooni seljatasin) eest neid valusaid vitsasid. Mind tembeldati nii kohutavaks idioodiks, kes ajab noori enesetapuni… Minu südamest jagatud üliraske haavatavuse peal talluti seni, kuni ma otsustasin, et MITTE KUNAGI ENAM. See oli ka minu kõige viimasem kire”sõnum”, mis ise voolas minu seest sõnadesse. Justkui mingi higher calling, mis minus põleb ja tahab, et ma sellega teisi soojendaks ja abistaks. Ever since on mul peas keerelnud üks mõte: “Kas ma peaks blogi sulgema?”. Sest mul puudub see põhjus, miks ma seda ülal pidasin in the first place.

 

Ma leidsin oma elutee

Nutuööst järgmisel päeval otsustasin ma teha läbi pika meditatsiooni, et jõuda arusaamani, kuidas leida oma südametee ehk mida ma siin elus korda soovin saata. Otsustasin teha läbi guided meditationi, pannes Youtube’i otsingusse “Guided meditation how to find life path“. Listist suunas mind sisetunne valima välja hoopis hüpnoosi “Hypnosis for Finding Your Life’s Purpose (Higher Self Guided Meditation Spirit Guide)“, mis oli nagu rusikas silmaauku. KÕIK, mida seal puudutati oli täpselt see, mida vajasin. Hüpnoos viis mind sügavale ja vastused justkui ilmutasid end mulle. Väljudes hüpnoosist tahtsin ma rõõmust karjuda: “Ma sain vastuse, mida olen otsinud viimane pool aastat!”

Ma mõistsin, et minu töö juures oli mu suurimaks tasuks inimeste tänu, kui ma sain kedagi aidata, inspireerida ja toeks olla. See oli hapnik, millest leek mu sees toitus. Ja ma lämmatasin selle, kui ma lõpetasin iseenda jagamise. Hüpnoos aitas mul ka mõista, kuidas saan lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ehk sõlmida rahu nii oma keha kui oma kutsungiga. Selle asemel, et toimida hirmust, ma lülitan end ümber täielikult armastuse energiasse. Ma soovin näidata teile kõike endast – nii tugevusi kui nõrkusi, õnnestumisi kui ebaõnnestumini, rõõmu kui valu, lihaseid kui pekki, ilu kui inetust. Ma ei soovi enam olla selektiivne selles, MIDA ma jagan, sest sel viisil aktsepteerin ma ka iseend selektiivselt. Justkui üks osa minust ei vääriks jagamist, vaatamist ja tunnustust. Ja kuidas ma seda teha saan? Kui ma hakkan taas blogima täie südamega. Ma ei hoia enam tagasi oma uskumusi ja arvamusi, sest kellelegi need ei sobi. Ma teen rahu sellega, et ma ei meeldi paljudele. Ma teen rahu sellega, et ainus, kelle armastust ma tõeliselt vajan, olen mina ise. Ja ainult siis õpin ma end armastama, kui ma aktsepteerin enda IGA TAHKU ja olen unapologetically ME.

Olen jaganud juba oma esimesi storysid ja postitusi oma kehast, kus olen autentsem ning samas ka haavatavam kui kunagi varem. Ma pole kunagi tundnud sellist VABADUST enda sees ja ARMASTUST enda ümber. Jah, olles otsustanud hakata kajastama oma keha ka “ebamugavate” nurkade alt ja avaldades oma ebakindlusprobleeme Instagramis @paljasporgand, lendas unfollow hulk lakke, kui ma inimeste mulli ainult perfektsest minast purustasin, aga kui paljud naised on mulle sealjuures kirjutanud: “Just seda ma vajasin! See on kõige tõelisem inspiratsioon, mida sa saad pakkuda. Ma tänan, et näitad meile, kui väärilised me oleme, olenemata mis teised arvavad!”. Olen otsustanud Instagramis hakata kajastama oma enesearmastuse teekonda rohkem kui kunagi varem ning ei muretse seepärast, et minu ümbert kaovad ära kiimased isased, #fitspo inspiratsioonihundid ning heiterid.

Ma tunnen, kuidas mu südamelt on langenud kivi, millest ma enne isegi teadlik polnud. See enesehäbenemine oli minusse nii sügavale juurdunud, et see oli minu jaoks omamoodi norm, kuid kehale pidev stress. Ma oskan head paralleeli tuua ühest olukorrast, mis mul sama päev oli… Avastasin alles õhtul riidest lahti võttes, et mul oli rinnahoidja õlapael terve päev lahti. Ma ei pannudki seda kordagi tähele. Kui siis lõpuks selle kinni panin, tundsin KUI PALJU mugavam ja toekam oli kohe olla. Sa ei tunne ebamugavust enne, kui sa õpid tundma mugavust. Ja minu jaoks TÄIESTI USKUMATUL kombel, alanes mul käsivartel juba järgmisel päeval paistetus OLULISELT, mida ma märkasin siis, kui esimest korda mu käekell käsivarrel logises lausa ringi!

Kell oli mul tellitud täpselt käe ümbermõõduga ja oli alati ebamugavalt pingul. Õhtuks enamasti lausa soonis.

Nagu kõigega siin elus. Muutused leiavad aset siis, kui sa aktsepteerid praegust olukorda. Läbi vihkamise ei sünni kunagi midagi head. Armastage, armastage, armastage… iseennast, teisi ja kõike, mida te teete.

Ja vastus su küsimusele, kallis heiter, vot seepärast olen ma “paks”, et läbida oma elu kõige suuremat õppetundi, milleks on

ENESEARMASTUS!

The post Miks ma “paks” olen? appeared first on Paljas Porgand.

Kaenlaalused alumiiniumivabaks zero waste põhimõttel

Olen rääkinud korduvalt enese mürgitamisest naha kaudu. Põgusalt olen peatunud ka spetsiifilisemalt deodorantide teemal, mille suurimaks mürgitajaks on alumiinium. Deodorant on üks asi, milleta vähesed elavad ning mida me vähemalt üks kord päevas kasutame. Ja mõelda vaid kui sa “sööd” aastakümneid igapäevaselt seda raskemetalli endale sisse, sest läbi naha imenduvad kõik ained meie organismi. Eriti kaenlaaluste kaudu, kus on meil rohkem higinäärmeid ja mille vahetus läheduses asub lümfiringe. Raseerimine tekitab nahale veel nähtamatuid kriimustusi, mis teeb imendumise veel korduvalt kiiremaks.

Tavadeodorantides sisalduvad mürkained:

(tekst toimetatud: https://sinulooduskosmeetika.ee/miks-...)

Alumiinium – kõige tavalisem deodorantides esinev koostisaine, mis ummistab higinäärmeid, et pidurdada higistamist. Seda raskemetalli leidub paljudes deodorantides. Alumiiniumit seostatakse rinna- ja eesnäärmevähi tekkega ja Alzheimer tõvega (AT). Kindlasti tuleks hoiduda sellistest deodorantidest, mille koostises on sõna alumiinium, alum, alumiinium klorohüdraat, alumiiniumtsirkoonium tetraklorohüdrex glütsiin.
Talk – lisatakse deodoranti, sest ta imab higi. Talk võib aga sisaldada asbesti, mis tekitab erinevaid haigusi.
Triklosaan – tapab baktereid, kuid segab immuunsüsteemi loomulikku toimimist ja põhjustab ravimiresistentsete bakterite teket, mis ei allu ka antibiootikumidele. Triklosaani kasutatakse peamiselt ebameeldiva lõhna blokeerimiseks, seenhaigusevastaste ning antibakteriaalsete omaduste tõttu. Ameerikas on triklosaan Toidu- ja Ravimiameti poolt klassifitseeritud kui PESTITSIID ja USA Keskkonnakaitse Agentuur on tunnistanud seda kui võimalikku kantserogeeni. Triklosaan läbib kergesti rakumembraani ning koguneb keharasvadesse.
BHT ehk  Butylated Hydroxytoluene  – keemiline säilitusaine, mis on ohtlik nii keskkonnale kui ka inimorganismile. Organismi sattudes on BHT äärmiselt mürgine – võib tekitada allergiat, ekseeme, astmat, kesknärvisüsteemihäireid ja muid tüsistusi.
Propüleenglükool – kasutatakse oma siidise konsistantsi tõttu “pehmendajana”. See naftapõhine aine võib ärritada nahka, kahjustada südant ja maksa ning tekitada kesknärvisüsteemi häireid.
Parabeenid – kasutatakse samuti säilitusainena paljudes kosmeetikatoodetes, kuid tegelikult on see üks ohtlikum sünteetiline koostisosa, mis käitub kehas kui estrogeen, mis segab hormonaalset tasakaalu ning tekitab otseselt rinna- ja eesnäärmevähki.
Erinevad lõhnaained – lisatakse ebameeldiva lõhna varjamiseks, kuid sisaldavad keskmiselt üle 14 keemilise aine, mida üldiselt toote sildile kirjutatud ei ole. Kui deodorandil on koostisosade nimekirjas lihtsalt lõhnaaine, siis ei saa kunagi kindel olla, mis seal tegelikult sees on. Isegi loodusliku lõhnaga aroomid võivad olla hoopis midagi muud, sest teatud lõhna saavutamiseks kasutatakse ca 3100 keemilise elemendi segu. Nende elementide hulgas on ka neid aineid, mida seostatakse hormonaalhäirete ning allergiatega.
Ftalaadid – neid lisatakse deodorandile selleks, et seda võimalikult ühtlaselt nahale kanda, sest need aitavad kaasa teiste abiainete lahustumisele, millega kaasneb parem toote konsistents. Ftalaate kasutatakse kosmeetikas, sünteetilistes lõhnaainetes, kehahooldus- ja meditsiinitoodetes. Viljakas eas naiste veres ja uriinis leitud kõrget ftalaatide taset on seostatud kõrgema sünnidefektide riskiga. Arvatavalt häirivad ftalaadid hormooniretseptorite tööd ja suurendavad rakkude muteerumise tõenäosust.

Kord jagasin teiega üht Eesti tootjat, kes valmistab 100% naturaalset deodoranti, kuid jagasin hiljem ausalt ka oma arvamust, et toode ei pidanud higilõhna kinni ning jättis riietele rasvased laigud, mida ei saanud ka pesus maha. Pärast seda olen proovinud veel üht naturaalset deodorantkreemi, mis tegi tööd päris hästi ja ei rikkunud riideid ära, kuid pealekandmine oli tohutult ebamugav. Toodet tuli võtta näppudega potsikust ja nii olid mul küünealused seda kibedamaitselist kreemi alati täis. Lisaks toode murenes ja pudenes riietele, sest sisaldas savi. Ever since olen olnud mulle 100% sobiva 100% loodusliku deodorandi otsingul!

Kuni üks päev kirjutati mulle Nurme looduskosmeetikast, kelle sojaküünlaid ja käteseepe olen juba mõni aeg fännanud! Mulle saadeti proovimiseks juba mitu kuud tagasi nende uhiuued hoolikalt välja töötatud koostisega 100% naturaalsed deodorandid. Katsetasin neid nii enda kui Roometi nahal ning jäin toodete efektiivsuse, lõhna, pakendi ja pealekandmisega VÄGA rahule, mistõttu see postitus teieni jõuabki. Lubage ma kirjutan lähemalt…

 

Nurme looduskosmeetika – räägime brändist

Kümne tegutsemisaasta jooksul seebitootjast tuntud kodumaiseks looduskosmeetika brändiks kasvanud Nurme valikust leiab täna nii ihupiimasid, kreeme, dušigeele, šampoone kui palsameid. See kõik on saanud võimalikuks tänu pidevale õppimisele ja arengule. Kõik tooted on on jõudnud tarbijani koostöös kosmeetikatoote formuleerijaga, et

tagada tõeliselt kvaliteetseid toodeid. Kõik tooted läbivad terviseohutuse hinnangu, mikrobioloogilised analüüsid ja stabiilsustestid.

Kõik oma retseptid loob Nurme ise ja kogu tootmine toimub Harjumaal, Kose vallas, Liiva külas, Räbina tootmistalus. Kord aastas on olnud kõigil huvilistel ka ise võimalus vaadata Avatud Talude päeval, kuidas tootmine kohapeal välja näeb. Kuigi koht ise on vana talumaja, mis kohandatud tootmiseks, siis küünalavalgel seebitegemisest on asi kaugel. Pealevaadates vana laudamaja sisemuses on kaasaegne tootmine, kus tagatud kõik hügieeninõuded.

Looduslik ja öko on Nurmes juba iseenesest mõistetav. Nende poliitika on, et kõik, mida loomulikul viisil looduses ei leidu, seda inimene oma nahal või söögiks ei vaja. Kuigi ükski kreem ilma emulgaatori ja säilitusaineta ei valmi, on Nurme siingi teinud valikud, et need vajalikud lisakomponendid oleksid Ecocert sertifikaadi poolt tunnustatud ja taimset päritolu.

 

Nurme looduslik pulkdeodorant

Ja asume nüüd selle kõige põnevama osa juurde – Nurme üllatab looduskosmeetika fänne 100% looduslike deodorantidega, mis on pakendatud “zero waste” pakendisse! Looduslikul pulkdeodorandil on mitmeid eeliseid tavadeodorandi ees:

ei sisalda alumiiniumi
ei sisalda sünteetilisi värvi- ega lõhnaaineid
ei sisalda parabeene
ei sisalda palmirasva
ei saasta loodust – 100% “zero waste“
on julmusevabad
tagab keha loomuliku funktisoneerimise

Nurme looduslikus pulkdeodorandis neutraliseerib higilõhna sooda ja eeterlikud õlid. Kui deodorandi sees on soodat liiga palju, siis võib see nahka üleliia kuivatada ja viia isegi tugeva punetuse ja ärrituseni. Nurme deodorantides on sooda osakaal viidud aga miinimumini ja deodoranti on testitud ka tundliku nahaga inimestel.

Enamike looduslike deodorantide puhul on probleemiks naha rasuseks jäämine ja sel viisil ka riiete määrimine. Käsi südamel võin öelda, et kuigi Nurme deodorandis on sheavõid ja jojobaõli, ei jäta see kaenlaaluseid rasvaseks nagu kookosõliga tooted seda teevad. Nurme pulgas leiduv maisitärklis imab üleliigse rasu endasse ja pärast peale kandmist on tunne tõepoolest kuiv. Seega õige kasutamise puhul ei määri toode ka riideid. Deodoranti tuleks määrida nahale nii vähe kui võimalik ja enne riietumist lasta korra imenduda. Kuna toode ei sisalda savi, siis ei muretsema ka selle pudenemise pärast!

Veel üks suurepärane uudis Nurme deodorantide puhul on selle zero waste pakend, mis on taaskasutatav. Kartongist pakend on võimalik viia pakendikonteinerisse, veendudes, et seda tehes

oleks deodorant lõpuni kasutatud või allesjäänud pulgaosa eemaldatud.

Nurme deodorante on kuue erineva lõhnaga, kuid kõikidel on siiski sama baasretsept. Lõhnade valikus on nii tugevamaid kui õrnemaid, nii lillelisi kui tsitruselisemaid, nii naiselikke kui mehelikke lõhnu:

mandariini ja apelsiniga
lavendli ja salveiga
ylang-ylangi ja bergamotiga
rohemündi ja rosmariiniga
laimi ja patšuliga
sidruni ja eukalüptiga

 

Kuidas kasutada?

Kanna deodorant alati puhtale, pestud ja kuivale nahale.
Deodorandi kasutamiseks eemalda kork ja suru sõrmedega tuubi põhjast paar millimeetrit pulka

ülespoole.
Aseta pulk mõneks sekundiks soojale nahale, et see jõuaks pehmeneda ja

kanna siis paari liigutusega kaenlaalusele. Ära unusta, et vähem on rohkem!
Kui pulk kipub peale kandmise ajal tagasi tuubi vajuma, hoia alt sõrmed vastas.
Lase paar minutit enne riietumist deodorandil kuivada ja imenduda.
Deodorant sobib kasutamiseks ka pärast raseerimist.

 

Halb lõhn pärast kasutamist?

Kuna ma olen alati 100% aus teiega, siis jagan teiega ka üht huvitavat tähelepanekut. Nagu mainisin, siis testisin ma neid deodorante ikka korralikult. Kõikide puhul olin ma päeva lõpuks mures ühe ja sama asjaga – ebameeldiv kibe lõhn. See polnud isegi nagu higilõhn, mis oleks minu puhul lausa veider, sest ma vaevu üldse kunagi haisen higi järele, veel vähem kasutades deodoranti. See oli hoopis teistmoodi lõhn – selline toksiline? Proovisin eri lõhnadega deodorante ja märkasin seda kõigi puhul. Siis sundisin ka Roomi neid katsetama ja temal me sama ei täheldanud. Ei mingit ebameeldivat lõhna…

Tekkis küsimus, kas miski reageerib mul kaenla all niiviisi või mis see võib olla? Ja kui siis hakkasin uurima ja puurima, sain aru, milles asi. Pärast seda üht savi sisaldusega looduslikku deodoranti jäin ma taas tavadeodorandi peale, mis küll alumiiniumit ei sisaldanud, aga muid kemikaale ikka, k.a parfüümi, sest ei leidnud endale sobivat naturaalset alternatiivi. Selle ajaga jõudis mu keha toksiinidest küllastuda ning naturaalsele deodorandile minnes, algas mu kehal umbes kahenädalane üleminekuperiood, et lubada kehal puhastuda. Keha väljutab sel ajal mürkaineid, mis sinna on kogunenud ja täpselt nii see lõhnaski. Justkui toksiinid, mitte higi! Enamikel seda üleminekuperioodi ei esinegi (näiteks Roometil), kuid mõnel tuleb seda jällegi ette. Minu rõõmuks on see kõik mööduv ja ootamine tasub ennast kuhjaga ära. Seega ei kavatse ma nende kasutamisest loobuda, vaid täie rauaga edasi panna!

Jaanuarikuus on kõik Nurme looduslikud deodarandid koodiga “paljasporgand” -10% soodsamad! Lisaks heida pilk peale mu Instagramile ja Facebookile, et osaleda auhinnamängus!

The post Kaenlaalused alumiiniumivabaks zero waste põhimõttel appeared first on Paljas Porgand.

Minu 2019 aasta kõige…

lemmikum raamat Echkart Tolle “The Power of Now”
lemmikum tsitaat “This too shall pass”
lemmikum Youtuber Sarah’s Day
lemmikum podcast actualized.org
lemmikum Taro-naine Sarah Vrba (alati paneb kõik täppi)
lemmikum film “Bohemian Rapsody”
nutusem film “Elu läbi koera silmade”
halvem film Mart Sanderi “Kõhedad muinaslood”
lemmikum animasari South Park
lemmikum telesari Chernobyl
lemmiklugusid on liigagi palju, seega ei oska välja tuua
enim kuulatud lugu “They Move on Tracks of Never-Ending Light”, mis on VÄGA üllatav
lemmikum artist Cashmere Cat
nutusem laul Lady Gaga ja Bradley Cooper “Shallow” makes me cry every single time
lemmikum pidu on seal, kus on oma seltskond
lemmikum valmistoit ainult kõige paksemad Mamma kaera-õunapannkoogid
lemmikum jook Värska piparmündi-laimimaitseline mineraalvesi
lemmikum arvustatud restoran Pelm
lemmikum burger VegMachine Beyond Meat burger
lemmikum magustoit Gospa soe rabarberi crumble vaarikapüree ja jäätisega
lemmikum kook Oivaline vegan jõulu juustukook
lemmikum caffe latte Oivaline kaeralatte (parim lihtsalt)
lemmikum glögi Oivaline käsitöö glögi
lemmikum reis Gruusia
lemmikum meie VLOG meie eelmise aasta jõuluvlog: “Hävitasin ta unistuste maja”
loetum blogipostitus “Rindade suurendamine – kas kahetsen?”
suurimad ületused akne ja menstruaalkrambid
idiootsem skandaal “Paljas Porgand rasestab noori naisi”
raskem õppetund õppida teisi mõistma olenemata olukorrast (siiani ei suuda mõnda inimest mõista ja armastada nagu ta oleks osa minust)
ilusam õppetund mitte miski muu ei oma tähtsust, kui ainult see, mis su sees toimub, sest sina lood oma reaalsuse
suurem saavutus osta oma korter

Kokkuvõttes oli minu 2019. aasta väga tormiline, depressiivne, raske ning täis eneseületusi. Ma pole kunagi elus kogenud nii palju nuttu ja tapvat valu. Mulle saadeti eluteele uskumatult raskeid ülesandeid ja õppetunde, panemaks mind proovile, kas mu kasv on olnud reaalne või ainult mõistuse tasandil. Kas ma lihtsalt arvan, et ma olen muutunud või olen seda päriselt teinud. Kas ma käitun täpselt samamoodi nagu varem või olen endaga midagi ikka kaasa ka võtnud. Ma olen lõiganud oma elust välja nii palju ebavajalikku, ma olen irdunud väga paljudest inimestest ja ma olen lahti lasknud vanadest uskumustest. Ma ei ole enam hoidnud kinni vanast, vaid teinud ruumi uuele ja paremale. Sest ma ei karda enam kaotada. Meil pole siin elus midagi kaotada, sest me ei OMA midagi ega kedagi. Me ei oma isegi oma enda elu, nagu me seda arvame. Sest me olemegi elu. Me oleme kõik, mis on. This realization blew my mind ja muutis mu suhtumist kõigesse. Kui sa enam ei karda midagi kaotada, siis sa leiad oma tõelise autentsuse ja olemuse, mis ei ole hirmudest driven. Kuigi valu oli palju, siis see aasta oli imeliselt ilus, sest ma lõpuks leidsin iseenda. Soov järgmiseks aastaks on saada temaga parimaks sõbraks! Sigaägedat vana ära saatmist ja edukate õppetundide rohket uut siit Tenerifelt, kallikesed!

The post Minu 2019 aasta kõige… appeared first on Paljas Porgand.

Vegan piparkoogi-proteiinipuder

Jõulud on täitsa ukse taga! Et jõuluvürtsi lisada ka mujale peale piparkookide ja glögi, olen otsustanud teiega jagada oma ülimaitsvat piparkoogi-kaerahelbepudru retsepti! Puder on täiesti vegan, suhkruvaba, laktoosivaba, gluteenivaba ja kõrge valgusisaldusega. Kes ütles, et jõule ei võiks nautida tervislikult kasvõi iga hommik? Kindel lemmik nii pere pisematele kui suurematele!

Vegan piparkoogi proteiinipuder   Prindi Ettevalmistus 1 minut Küpsetamine 6 minutit Valmistamisaeg 7 minutit   Eriti rikkalik, mõnusalt rammus, kuid siiski tervislik jõuluvürtsidega hommikupuder! Autor: Merilin Taimre Retsepti tüüp: Hommikusöök Kogus: Kahele Koostisained 100 g kaerahelbeid kaerapiima 5 spl kookoskoort (soovi korral) 10 g toorkakaopulbrit 40 g maitsestamata (soja)valgupulbrit 1 tl kaneeli 1 tl piparkoogimaitseainet näputäis Himaalaja soola steviat, vahtrasiirupit või kookossuhkrut

Kaunistamiseks: kakaonibse röstitud ja purustatud metspähkleid Valmistamine Keeda kaerahelbed kaerapiimas pehmeks. Sega hulka (kookoskoor,) maitseained ja kakao. Sega ühtlaseks ja keeda veel paar minutit. Võta pott tulelt ja sega hulka valgupulber, lisades vajadusel veel kaerapiima. Serveeri kahele, kaunistades pudrukauss kakaonibside ja metspähklitega. 3.5.3251

 

The post Vegan piparkoogi-proteiinipuder appeared first on Paljas Porgand.

Minu põrgulik UNISTUSTE kodu (vol4)

Viimane hapupiimane postitus on teie ees! Räägime nüüd ühe tõelise koka meelispaigast – köögist – ja minu õudusunenäoks osutunud söögitoast. Nagu eelnevates postitustes mainitud, korteris oli olemas köögimööbel, söögitoolid, peegel ja valgustid. Seega suurem osa tööst oli juba minu eest ära tehtud. Mis sai mul siis veel nii jubedalt viltu minna?

 

Puur lõhkes köögi seina sees

Köök oli must-valge just nagu soovisin. Aga miski oleks nagu puudu. Soojusest? Kodususest? Kui ma Bauhofis suuršopingul olin, haarasin kaasa sealt lisaks voodi kõrvale asetatud seinalauale ka sellise puidust ja mustast metallist seinariiulid, mida kujutasin ideaalselt oma köögis ette. Silme ette olid kohe manatud ka taimed, klaasid, hoidispurgid, mida sellele asetada, et luua kodust hõngu. Kui läks aga riiulite paigaldamiseks, siis lõppes asi taaskord nutuga.

Foto – Karli Saul (Kroonika kodu-eri)

Mis siis juhtus? Köögisein oli tegelikult korteris meie kõige esimene ohver, kuhu me auke puurisime. Esimene riiul edukalt paigaldatud, läks teise riiuli jaoks seina aukude puurimisega vähe nihu. Seina taga juhtus vastas olema metallplaat, mis lõi puuri puruks, mille tulemusel tõmbas Roomet selle puuriga üle seina nii, et rada järel. Ilmselgelt paotasin ma paar krokodillipisarat, et ongi köök nüüd rikutud…  Alguses peitsime me selle päris asjalikult taimega ära ning üsna pea tegi pahteldaja veel omad korrektuurid. Kokkuvõttes ei jäänudki mitte midagi näha ning usun, et need riiulid olid seda frustratsiooni väärt.

Foto – Karli Saul (Kroonika kodu-eri)

Kööki ostsin ma ka kõik uued söögiriistad ja taldrikud, et luua uus olemine. Needki leidsin ma Bauhofist – tõesti kaunid musta värvi, matid ja robustsed keraamilised taldrikud. Lisaks ka mustad matid söögiriistad jpm. Prügikasti osas olin ma ka väga pirts ja otsisin kõik poed läbi, et leida üleni valge ja mustade detailidega parajas suuruses pedaaliga prügikast. Kui ma ei eksi, siis oli ka see Bauhofist. Pildid leiate InstaStorydest!

 

Kaua oodatud kummut oli valet värvi

Kööki eraldab söögitoast ja elutoast väikene vaheruum. Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis oli vaja sinna kummut muretseda, kus hoida voodiriideid, tööks vajalikke asju jmt. Pärast pikka netis lappamist, leidsin ühe musta kummuti Kaup24-st, mille ostsin 226€ eest ära 22. augustil. Jõudis see kummut minuni alles 10. septembril ja hallina. Kui Roomet oli kummuti pusle tükkidena (neid oli tõesti mitu mitu kümmend) kastidest eemaldanud ja selle käigus omal käed lahtiste klambritega ära veristanud, astusin ma tuppa ja pistsin kriiskama: “Miks see kummut HALLIDE ustega on?” Ilmselgelt ei kavatse ma sellega lihtsalt leppida ja otsustasin selle koheselt tagastada. Roomet kirus ka päris kaua, sest nüüd pidime me hakkama tetrist mängima ja mõtlema välja, kuidas kõik need tükid kastidesse tagasi mahutame, püüdes käsi rohkem mitte veristada. Need olid sinna reaalselt külg külje vastu kinni mätsitud. Long story short, siis need ei mahtunudki. Viisime kõik kastid tagasi ja andsime meie ebaõnnestunud tetrise tulemusel ülejäänud tükid lahtiselt tagasi.

Kust ma aga uue kummuti leian, mis mulle euromärke seljale ei põleta?! Enamik sobivaid ulatusid tõepoolest 1000€ ringi, mis on minu jaoks täiesti bullocks. Lõpuks leidsin ma siiski halli kummuti, kuid hoopis teist tüüpi halli, mis reaalselt sobib hästi mu diivanilaua ja diivaniga ning annab korterile tõesti hubast nooti juurde! Nädal pärast eelmise tagastust, tellisin ma Konverteri e-poest uue kummuti kõigest 190€ eest! Ei tegemist ei ole odava mööbliga, vaid tuleb välja, et tegemist on hoopis sellise mööbli outletiga, kuhu müüakse poodidest järele jäänud mööblit, näidismööblit ning praake. Minu kummuti tegelik hind ulatus 500€ kanti, ma täpselt ei mäleta.

Foto – Karli Saul (Kroonika kodu-eri)

Sain sellele juba nädala pärast ise järele minna ja veenduda, et see tõesti mulle sobib. Laopoisid olid väga armsad ja aitasid mul selle autosse tassida ning ka kokkupanek oli seekord väga süstemaatiline, lihtne ja kiire. Lõpuks veab kõik alati viltu millegi nimel. Ma ei kujuta praegu ettegi, et mu “vaheruumi” kaunistaks enam miski muu.

 

Metsik peavalu söögilauaga

Kust küll alustada? Juba enne sisse kolimist tellisin endale ära söögilaua ühest megaägedast sisustuspoest! Rohelise marmorist disainlaua, mis sobitus ideaalselt juba korteris olemasolevate sametiste söögitoolidega. Saabuma pidi see juuni teises pooles. Kui lauda juuni lõpuks veel polnud, siis uurisin, millest viivitus on tingitud? Sain vastuseks, et on suvine puhkuste aeg ning järjekorrad tarnija kontoris ja laos on olukorra äärmiselt keeruliseks teinud. Kuna tarnija on välisriigist, siis saan aru, et poe käed on täielikult seotud ja jätsin asja pikemaks ajaks sinna paika.

Lõpuks sain 25. juulil edasimüüjalt kirja, et temani on jõudnud tarnijalt pettumust valmistav kiri, kus selgus, et eelnevalt kokku lepitud transport jäi jällegi ära ning nad olid sunnitud pealevõtuks uue aja leidma. Noh, pole hullu, mul oli söögituba niikuinii riidekaste täis, kuna garderoob oli viimaseid asju, mis ma paigaldatud sain. Kui siis oli juba lõpuks kokku lepitud laua kohaletoimetamise kuupäev, sain ma järjekordse kirja, et nendeni saabusid valed kastid logistikafirma kulleri vea tõttu. See tähendas, et need kastid tuleb nüüd tagastada ning minu laua saabumine lükkus jälle 4 päeva edasi. Poe omanikuga viskasime juba nalja, et kui kuskil veab halvasti, siis ikka kohe täiega. Mul oli rõõm kuulda, et ma olen ka ainus omataoline juhtum seni, sest nagu ma ütlesin, siis head asjad jõuavad minuni ALATI läbi metsikute raskuste ja äparduste, haha!

01. juunil tellitud laua sain ma kätte lõpuks 21. augustil. Ja see pole veel kõik! Laual olid kõigile ootamatult defektid. Üks toru roostetas ja oli niivõrd paindes, et seda ei saanud kokku panna. Lisaks olid laua metallraamil kriimustused, nii et värv lausa maas. Võtsin poega ühendust ja nad olid samuti šokis, sest laud jõudis minuni otse tarnijalt. Nad tagastasid selle laua koheselt ja jäime ootama uut lauda. 12. septembril jõudis minuni lõpuks imeilus, terve ja korras roheline marmorlaud! Te ei kujuta ette KUI õnnelik ma olin! See laud saab mu korteri peale alati kõige enam tähelepanu ning sobitub söögituppa roheliste samettoolidega nagu rusikas silmaauku.

Laua kohal olev silmapaistev valgusti, peegel ja sametkattega toolid on kõik pärit Nordic Design Home’ist nagu ka vannitoa peegel ja valgusti ning magamistoa lae- ja seinalambid!

Ja teil oli õigus, mu vaakumkinnitusega seinanagi kukkus vannitoas kolinal alla. Nüüd on seal kaks uhkemat seina puuritud kinnitusega nagi! Lisaks olen muretsenud ka magamistuppa suure ümmarguse peegli otse voodi vastu ja võin etteruttavalt öelda, et ei, ma ei karda vaime, kes teispoolsusest mul öösiti külas käivad. Me saame päris hästi läbi, hehe!

PS! Vaata kogu mu uue korteri visuaalset teekonda lähemalt SIIT!

The post Minu põrgulik UNISTUSTE kodu (vol4) appeared first on Paljas Porgand.

Tule ma hoolitsen su naha eest!

Kullakesed, mul on niii toredad uudised! Esiteks, ma tahan tänada kõiki, kes on andnud mulle tagasisidet, kuidas nende akne on samamoodi imekombel hakanud taanduma ja kellel juba sootuks kadunud! Ma olen siiralt õnnelik, sest tean milline frustratsioon on õigete vahendite leidmine ning mingi hetk tahaks justkui lihtsalt alla anda! Sellest kõigest inspireerituna oli mul suur soov teieni tuua oma näo- ja kehahoolitsus täitsa Tallinna südalinnas, mis on sobilik igale nahatüübile, s.h aknelisele nahale! Anu ju ei jõua teid kõiki tervendada, seega panime Repêchage’iga kokku laia valiku hoolitsusi, et igaüks leiaks oma päästja!

 

Sinine Salong & Spa

Sinine Salong & Spa on oaas, kus Sind ootavad ees meelerahu, lõõgastus ja noorenemine – see on koht, kus segamatust ja vaikust peetakse ülimaks väärtuseks. Olgu kliendi sooviks pingetest vabastamine, vananemismärkide vähendamine, sära andmine või lihtsalt lõõgastuse ja tasakaalu saavutamine, on Sinisel Salong Spaal pakkuda ülimalt lai valik igasugu ilu-, hooldus- ja puhastusrituaale.

Hubane ja väga stiilne salong asub Tallinna südames, pakkudes klientidele kvaliteetseid ilusalongi teenuseid aastast 1998. Sinine Salong on olnud tegevjuhi Aili ilusa unistuse täitumine, mis on ajapikku arenenud tugevaks pereettevõtteks. Ühisel jõul on ettevõte kasvanud täisteenust pakkuvaks ilusalongiks ning aastal 2013 avati ilusalongi kõrvalmajas (endine Postimaja) Sinine Salong Spa.

Mis mulle selle spaa juures eriti meeldib, mida ma mujal kohanud sel viisil pole, on nende eesmärk täiustada oma külastajate vaimset, hingelist ja füüsilist seisundit, kaasates ja ergutades nende kõiki viit meelt. Hooldused on individualiseeritud, et need hellitaks kliendi keha ja vaimu, vabastaks pingetest ja kirgastaks hinge. See on esimene salong, kus pakutakse lisaks füüsilise keha puhastamisele ka vaimse keha kirgastamist energia puhastuse, reiki jms näol. Sinine Salong Spa pakub lisaväärtusena klientidele võimalust nautida hooldusi koos kaaslasega duo-toas ning hoolduste järgselt lõõgastuda spaa lounges soojendava tee või jahutava vee seltsis.

 

Teenused

Spaas on olemas ka duotoad, kus saab kaaslasega koos võtta aega maha ja hilisemalt külastada ka spaa lounge’i hooldusjärgseks lõõgastumiseks. Nad pakuvad teenuseid seinast seina, nii saad kõik kenasti ühe katuse all tehtud:

maniküür
pediküür
näohooldused
kehahoolitsused
massaaž
juuksur
rituaalid

Olles juba nende püsiklient, saad püsikliendikoodiga -15% kõikidelt teenustelt! Mina olen käinud seal juba mitmes massaažis, näo- ja kehahoolitsusel, reikit saamas ja palju muud. Ja ma võin südamest soovitada nende terapeute – seni olen kokku juhtunud fantastiliselt soojade ja armastavate naistega, kelle käte all oled seitsmendas taevas!

 

Minu Repêchage hoolitsus kõigi käeulatuses!

Kes pole kursis, millest jutt, “Repêchage mis?”, siis sa jälgid mind liiga vähe Instas ja pole arvatavasti lugenud minu postitust, kus jagan oma teekonda aknega hüvastijätu kohta, hehe! Seega võite enne seda postitust lugema lipata ja siis siia naaseda. Olen olnud tänaseks päevaks Repêchage toodetele truu juba aasta ning ma pole ainus, kes on oma akne selle abil seljatanud. Teist on kirjutanud mulle kümneid ja kümneid, tänades mind südame põhjast, et olen teid kokku viinud Repêchage toodetega. See reaalselt paitab mu hinge, sest ma polnud kordagi teinud seda sisuturunduslikult, raha eest ega midagi. Puhtalt südamest puhta soovitusega!

Kuna Anu postkast oli teie kirjadest pungil, ta tööpäevad venisid metsikult pikaks ja meil oli raske juba mullegi aegu leida näohooldusesse, siis otsustasime viia asja sammu kaugemale. Nii valisime me välja eriti hubase, professionaalse ja südamliku pereilusalongi ja spaa Sinine Salong & Spa, kus minu kallid lugejad ja Repêchage’i austajad saavad lasta end hellitada ja tervendada kogenud professionaalide käte all.

 

Paljas Porgandi kogu keha hoolitsus

Anuga üheskoos lõime hoolitsuse, mis on timmitud perfektsuseni välja! Nii võib külastaja oodata hoolitsuse ajal peamassaaži, näomassaaži, kõrvalestamassaaži, silmapadjakesi jpm. Kuna minu suur soov on alati olnud saada kaks ühes ehk siis kogukehahoolitsus ja massaaž koos näohooldusega, siis seda me ka tegime. Sündinud on SUPERLUKS “Paljas Porgand” Repêchage Matchafina pakett, mille kestuseks on rahulikud 75 minutit ning mis on juba saanud klientide lemmikuks!

Naudi uut lõõgastavat koorivat matcha ja sidrunheinaga kehahoolitsust, mis on kombineeritud vastavalt näonaha tüübile sobiva näohoolitsusega – FUSION sari, kus on valikus Matchafina, Berryfina, Chocofina ja Pumpkinfina näohooldus):

Matchafina – matcha teega hoolitsus sobib ideaalselt tundlikule nahale. Matchafina sügavpuhastav hooldus annab pehmema ja siledama naha, tasakaalustab liigsest rasueritust. Matcha roheline tee ja merevetikas aitavad parandada naha tekstuuri.
Berryfina – nahatooni ühtlustav näohoolitsus. Berryfina hoolitsus sobib ideaalselt kombineeritud ja rasusele näonahale. Mustika, maasika ja peedi rikkalikud A- ja C-vitamiinid tasakaalustavad nahka. Hoolitsus, mis pinguldab näonahka, vähendab poore, samal ajal nahka õrnalt koorides ning andes särava jume!
Chocofina – pühendusega šokohoolikutele! Chocofina hoolitsus sisaldab orgaanilist ja eriti puhast kakao pulbrit, mis niisutab nahka sügavuti, parandab naha vereringet ning jätab naha ülimalt pehmeks.
Pumpkinfina – kõrvitsa ja vanilje multivitamiinimask, mis sisaldab rikkalikult A- ja C-vitamiine pakkudes säravat jumet ning niisutades nahka. Lisaks sisaldab orgaanilist savi, mis sügavpuhastab näonahka, jättes selle peale hoolitsust siidpehmeks.

Näohoolitsus toimub sel ajal, kui keha on maski sees ja mässitud kuldsesse kilesse – nagu kuningannale kombeks! Mina ise soovitan just Matchafina näonaudingut, sest nagu teate, olen ma suur matcha fänn ka oma igapäeva elus!

Kehahoolitsus saab alguse koorimisest. Repêchage koorija on täiesti orgaaniline suhkrukoorija, mis koorib õrnalt surnud naharakud ning jätab naha siidiselt pehmeks. See ongi see sama, mida olen oma InstaStorydes korduvalt kajastanud, kui seda oma näol kasutan, et luua meigi alla siidine nahk. Selle rikkalikud, puhastavad ja nahapinda elavdavad koostisosad on kombineeritud merevetika ekstraktidega ja teiste taimsete komponentidega, mis aitavad kaasa naha uuenemisele.

Olen täiustanud selle KOGU KEHA hoolitsuse viimse lihvini, mis tähendab, et hooldatud saavad ka jalatallad ja kõrvalestad, hehe! Lisaks laadidakse külalist hoolitsuse ajal kuukividega, mis maandavad energiat ja annavad meile väge. Soovi korral tõstetakse külalise vibratsiooni ka Tiibeti kaussidega. Muidugi ei jää külastaja ilma ka lõõgastavast aroomiteraapiast, mis pakub meelelist naudingut. Hoolitsuse lõpuks on nahk saanud nautida ka jahutavat aaloet ja puuvilja AHA happeid, et paljastada noorenenud ja värskendatud nahk. Hoolitsus lõpetatakse massaažiga, kus kasutatakse Repêchage mineraaliderikast taimsete toimeainetega õli, mis on kiiresti imenduv ning taastab kergusega naha niiskuse.

Blogi lugejatele novembrikuus KÕIK kosmeetiku ja massööri teenused Sinine salong & spas -20% sooduskoodiga “paljasporgand”! Palun huvi korral kontakteeruda spaa mitte ilusalongi poolega: Sinine Salong SPA Narva mnt 1, Tallinn +372 670 5002 booking@sinine.ee. Lisaks on nii Facebookis kui Instagramis käimas ka auhinnamäng, kus võimalus võita minu Matchafina KOGU KEHA hoolitsus KAHELE duo-toas!

 

Minu akne update

Keda huvitab, kuidas ma üldse oma põletikulise ja kohutava akne seljatasin, siis sellest on väga pikalt juttu ühes varasemas postituses. Siiamaani kasutan ma AINULT Repêchage’i näohooldustooteid! Praegu ma samal teemal pikemalt ei peatu, vaid jagan oma praegust näonaha seisukorda. Olukord on lihtne:

igapäevaselt on mul nahk klaar
üksikud punnikesed ilmnevad enne menstruatsiooni
või halva toitumise, stressi ja unetuse tagajärjel
piimatoodetest tekivad mul punnikesed põskedele
hormoonidest, stressist ja magamatusest lõuale

Kas Sina oled juba külastanud Sinist salongi? Kuidas on Sinu lood aknega? Kas oled proovinud Repêchage tooteid? Jaga minuga oma akne lugu!

The post Tule ma hoolitsen su naha eest! appeared first on Paljas Porgand.

Minu põrgulik UNISTUSTE kodu (vol3)

Nii, kus me pooleli jäimegi? Magamistuba? Voodi? Ahjaa, mul lagunes voodi alt ära esimese ööga! Et saada sellest emotsionaalsest rollercoasterist maksimumi, siis loe ka mu vol1 ja vol2 postitust! Selles postituses kustutame magamistoa põrgutuled jäädavalt ära, kuid enne tuleb meil neist läbi minna. Vaatame, mis sellest magamistoast siis lõpuks sai!

 

Põlenud madrats

Kuni ma olin sunnitud magama madratsil, oodates metallikolu ära vedamist, otsisin paaniliselt juba uut voodit. Metallvoodi sai mõttes (ja ka materiaalselt) maha maetud. Mul polnud õrna aimugi, millist voodit ma seejärel soovin. Ma isegi ei mäleta enam, kuidas see täpselt juhtus, aga täiesti ootamatult leidsin ma omale unistuste voodi! Tagantjärele mõtlen, miks ma üldse nende metallkolakate peale mõtlesin? Neil pole ju korralikku seljatugegi! Asi, mille peale tuled alles läbi kogemuse. See kord soovisin ma musta metallelemendiga voodit, mis ei oleks ei must ega valge ning millel oleks tugev seljatugi. Ja parampapapaa, ma leidsin kõige ilusama ja ODAVAMA (reset.ee-s on kõik asjad ülisoodsad) voodi turul – 239€!

Voodi oli kohal nädalaga ja jäi üle vaid oodata madratsi kaitsetekki, et VÄLTIDA madratsi määrdumist ja vajadusel siis ainult seda kaitsetekki pesta. Järgneb üks halenaljakas lugu… Kaitsetekiga läks millegi pärast kauem kui ennustatud. Ootasin seda u 2 nädalat. Seni, kõik need kuud, ei olnud mul voodis midagi ümber läinud, kuigi joon tihti hommikukohvi just seal lebotades. Ühel toredal varahommikul tõi siis kuller madratsi kaitseteki ära, kuid ma olin liiga laisk, et seda kohe peale panna. “Kes neid linu viitsib ära hakata võtma?!”. Ja ma tulin oma hommikukohviga taaskord voodisse, täiesti umpalumpa, asetasin ma pärast lonku täis kohvitassi voodisse enda kõrvale, mis KOHESELT ümber läks, mattes mu madratsi kollakaspruuni lombi alla. “EIIIIIII!” röökisin ma (ok, vähe ropumalt tegelikult). Tõmbasin ruttu linad maha ja püüdsin seda lompi lappi imeda. Seejärel toimus korralik madratsipesu Vanish Oxi Actioniga, mis on mul olemas just sellisteks idiootseteks äpardusteks ning jätsin siis madratsi kuivama.

Õhtul oli see aga ikka märg ja linu ei kannatanud peale panna. Pärast kasvavad mul seal seenelised veel… Niisiis otsustasin ma protsessi manuaalselt kiirendada. Selleks võtsin välja oma võimsa fööni ja asusin madratsit föönitama. No ikka läks nii kuradi kaua aega. Tavai, ma tean! Vaataks mis juhtub siis, kui ma fööni madratsi pihta panen. Kas siis läheb rutem? Ja teadjamad vennad või sama viga teinud võtsid kõik oma peast praegu kinni ja lasid üle huulte ühe sügava ohke. Mis siis ikka juhtub? Auk põleb madratsisse nagu KOHESELT. Ja nüüd on mul ühest idülliliselt varahommikust, kus ma oleks võinud lihtsalt oma laiskusele vastu pead anda, järel üks kollane ja ära põlenud auklik madrats. Aga vähemalt on kaitsetekk valge ja voodi ilus!

 

Sada auku seinas

Ei tea, kuidas teil, aga mina saan magada vaid pimedas! Nii pea kui pistab pead päike, pistan pead ka mina. Seega peab mul magamistoas olema kohe kindlasti täispimendav ruloo. Sellega oli omajagu seiklusi. Ostsin Sunoreki täispimendava valget värvi ruloo. Esiteks liiga kitsa, viisin tagasi. Siis õige pikkusega ruloo kätte saades, asusime lõpuks auke puurima. See oli keerulisem kui oskasime arvata. Kuna see sein on ühtlasi ka välissein, siis seal taga oli metallpaneel. Tavaline puur sealt läbi ei läinud, niisiis tegime uued augud vähe madalame, siis vähe kõrgemale. Lõpuks saime hakkama. Kui aga hakkasime rulood seina seadma, sain aru, et jälle mõõdud valesti. Augud said puuritud liiga eemale üksteisest ja ruloo jäi nende jaoks liiga väikeseks. Palju nuttu ja uued augud seina. Jess, kõik nüüd korras!

Ära hõiska enne õhtut! Sellel rulool ei toiminud millegi pärast kerimissüsteem – hüppas nagu üle. Lasin vahetada selle välja. Ikka ei toiminud… järsku on asi hoopis ruloos? Vahetasin kogu komplekti välja. Ikka ei toiminud ja siis tagastasin Sunoreki ruloo lõplikult ja tõmbasin täispimendavad silmaklapid ette. Mis edasi? Kui jääda klappidele lootma, siis on mul aasta pärast vaod ümber silmade…

Jagasin kogu frustratsiooni protsessi muidugi Instastorydes, mille peale kirjutas mulle rulo.ee: “Me aitame sind! Vali välja meie laiast tootevalikust sobiv ruloo ja kuller toob sulle homme ära!” Kõlas nagu liiga hästi, aga täpselt nii läkski. Samal õhtul asusime siis uusi auke seina puurima. Seekord oli meil eraldi toodud ka metallipuur, mida kokkuvõttes vaja ei läinudki, sest seekord metall ette ei jäänud. Tegime uued augud tsipa kõrgemale, sest altpoolt oli sein hullemini “needistatud” kui emo nägu. Uus ruloo oli hoopis teist karva. Parema väljanägemisega ja oluliselt kvaliteetsem! Siiamaani magan muretult pilkases pimeduses, ükskõik, mis ilutulestik akna taga ka ei toimuks.

 

Kõik plaanid läksid pekki!

Magamistuba piinas mind aga edasi. Minu suurimaks dilemmaks üldse sai GARDEROOB! Minu sooviks oli industriaalstiilis minimalistlik, kuid efektiivse ruumikasutusega avatud garderoob. Soovisin avatut, kuna esiteks on magamistoas ruumi vähe, aga teiseks ma harjusin eelmises korteris nii ära walk-in garderoobiga, et ma lihtsalt ei taha neid kapiuksi sinna ette. Pealegi näeb see välja hoopis teistmoodi ning stiilne.

Kuna ma googeldades sellist gardroobisüsteemi Eestist ei suutnud leida, siis pöördusin eritellimusmööblipakkujate poole. Küll tehti mulle 3000€ ja 2000€ eest pakkumisi, mis olid ilmselgelt liiga kallid selle lihtsa süsteemi eest, mida ma soovisin. Lõpuks sain kokkuleppele tuttavaga, kes pakkus soodsa hinna, aga sel puhul pidin ma kogu materjali ise valima. Pikk lugu lühidalt, pärast kuu aega materjalide valimist, hindade võrdlust ja lõpuks asjade kätte saamist, olid pooled tooted puudu ja KÕIK transpordi käigus või laos kahjustada saanud. Pidime kõik tagasi viima ja jätsin selle projekti sinna paika. Mul tuli uus idee…

Juhtusin kuulma, et IKEA-s saab ise planeerida omale garderoobisüsteeme. Mõtlesin, et miks mitte tellida sealt ära riiulid ja sahtlid vastavalt oma nägemusele ning lasta oma metallitöid teostaval sugulasel teha siis raamid. Nii peaks ju ometi saama? Kuna siis ei olnud Eestis veel IKEAt ja ma ei olnud kursis ka sellest, et see tuleb, tellisin need Lätist. Mu transpordiinimesed kukkusid kõik alt (oleks pidanud märke lugema) ning lõpuks avastasin, et pakutakse ka teenust: Läti IKEAst mööbel koju kätte. Ok, see oli kallis, aga sain lõpuks, 3 kuud pärast kogu jama algust, need kätte. Ja mis ma avastan? Sahtlid ja riiulid hoopis teised kui pildil! Pildil polnud näha, et need oleksid värvitud AINULT eest ja küljed on täitsa värvivamata MDF plaat ehk nagu puitkiudplaat ikka. Ma ei hakka ju neid ise värvima ometi! Miks pildil olid need ÜLENI viimistletud?

Võtsin ühendust Läti IKEAga ja nad ütlesid, et raha tagastatakse, kui need tšeki alusel poodi tagastan. Uurisin, kas nad ei maksagi transporti kinni, sest mul juba oli tühikulu selle kohale toomisega nende vale tootepildi tõttu ja nüüd pean veel omal kulul tagastama ka?! Jah, nemad ei saa aidata. Siis tuli välja, et Eestis avatakse ka IKEA ja uurisin, kas saan sinna tagastada? Ei! Kuigi Eesti IKEA laoks on Läti ladu… No kamooooon! Plaadid ja sahtlid saatsin siis sama teenusepakkujaga tagasi ka, makstes selle eest jälle 15 eurot. Transpordikulu kokku peaaegu nullis nende toodete kogumaksumuse ära. Ka see plaan jäi katki siis.

Kui ma jälle guugeldades garderoobi üks päev otsisin, siis juhtus ette pilt IKEA lahtisest garderoobist. Selle ainus miinus oli, et see oli valget värvi, aga planeerijaga sai muidu selle päris lahedaks kujundada. Polnud küll PÄRIS see, mida ma tahtsin, kuid koguhind jäi alla 500€, seega ei saaks nuriseda. Uurisin ka professionaalseid värvimisvõimalusi ning oleksin selle lihtsasti saanud lasta mustaks värvida. Olin planeerimisprogrammiga pannud sobiva garderoobi paika, mis võttis kokkuvõttes päris palju aega. Kui ma olin lõpuks valmis seda tellima, siis näitas, et teatud tooteid pole olemas. Nagu mitte laost otsas aga POLEGI olemas!

Helistasin IKEAsse, ootasin 45 minutit ootejärjekorras, ei midagi. Läksin kohapeale ja seal olin ma lõpuks oma tunnikese ja minu ümber oli mingi 5 töötajat ja keegi ei saanud aru, mis värk on. Olid nii lätlased koolitajad, kui ka kodumaised töötajad. Roomet eemal naeris ja ütles, et seda oli koomiline vaadata, kuidas ma olin mingi närvipundar seal kümne kollase töötaja vahel. Kahju, et ta sellest siis koomilist pilti ei teinud. Igal juhul saadeti mind lõpuks koju ja öeldi, et helistatakse. Järgmine päev tuli kõne ja öeldigi: “Pole midagi teha, otsustati, et see toode läheb tootmisest välja.” Mina: “Mismõttes sahtlid jäävad tootmisesse, aga sahtliboks ümbert läheb välja?! Kuidas neid sahtleid siis edasi müüa saate?!” “Ma ei tea. Valige lihtsalt mõne teise kollektsiooni sahtliboks…?” Ma tahtsin küsida, kas ta on hulluks läinud… Need on ju kõik siis eri värvi, eri suurust, eri detailidega. Millest me üldse räägime? Mul viskas kopsu üle maksa ja ma matsin IKEA enda jaoks maha.

Mis nüüd siis saab? Mis seal ikka, guugeldasin jätkuvalt edasi ja sattusin mingi ime kombel ülivinge garderoobisüsteemi otsa. See oli kõikidest kõige lähedasem mu kujutluspildile! Mööbliaidas müüdi kahes toonis puidu ja musta metalliga avatud garderoobi süsteemi osi. Saad ise oma mõõtude ja soovide järgi need kokku panna ja hind pole ka kõige kirvem. Vähemalt ei peaks ma kogu garderoobi siis laskma üle värvida… Alguses oli mul kindel plaan puidu osa ikka üle värvida, kuid kui sõitsin Sauele kohapeale selle mööbliga tutvuma, siis jäi mulje, et hele puit sobib ideaalselt mu põranda tooniga. Ja mul oli vägagi õigus. Ostsin täieliku meelekindlusega kolmest osast koosneva süsteemi ära – kaks identset laiemat osa sahtlitega ja ühe kitsama ilma sahtliteta, et saaks pikemad asjad sinna riputada. See kõik kokku koos e-poe soodustusega läks maksma 622€. Mööbel toodi mulle koju ja Room aitas selle mul kokku panna, mis osutus olema väga lihtne ja loogiline. Te ei kujuta ette ka KUI ÕNNELIK ma igapäevaselt olen, nähes pappkastide asemel nüüd päris garderoobi. See on tõesti (peaaegu) täpselt selline nagu ma soovisin!

 

Maksimaalne ruumikasutus

Kuna magamistuba on üpris väike, siis ei saanud ma priisata meigilaua, öökappide, riiulite, kummutite, peeglite, tugitooli jms, mida ma ehk oleks soovinud. Selle asemel laiub mul 160×200 cm voodi ja kõigest 40 cm sügav garderoob. Toas oli piisavalt ruumi pehmeks vaibaks voodi jalge otsa, üheks peegliks ja vaid üheks öökapiks. Öökapiga joppas mul nii palju, et olin selle “riiuli” ostnud Bauhofist juba esimesel ehitusasjade šopingul. See oli ainus alla 20 cm variant, olles otsinud läbi kõik mööblipoed. Ei tahtnud ka midagi jalgadel sinna maha, sest see oleks oluliselt ruumi ära võtnud. Seinakinnitusega oli ainus variant. Ja see sai valitud ilma, et ma oleksin teadnud, mis voodi, garderoob jms magamistuppa tuleb.

Hoidsin seda koguaeg varuks ja olin kindel, et ka see vajab värvimist, sest nagu juba öeldud – ma pole suur puidutooni fänn. Küll aga muutus see otsus koos garderoobiga. Kuna need on nii identset tooni, mõlemad hele puit nagu ka põrand ja musta metalliga, jääb mulje nagu oleks tegemist suisa komplektiga. Ma ei tahtnud enam puuri näha ka mitte, mistõttu otsustasin selle seinale kahepoolse rullteibiga teipida. Selleks kulus täpselt 1 rull teipi ja riiul püsib seinal kenasti! Ega ta mingit raskust niikuinii ei saa, öölamp, küünal, eeterlikud õlid ja Daysy on ainsad sõbrad tal.

PS! Vaata kogu mu uue korteri visuaalset teekonda lähemalt SIIT!

Ja nii see magamistuba mul valmis saigi! Kuidas sulle tundub? Mis arvad avatud garderoobist ja uuest voodist? Kas sina lisaksid sellesse pisikesse magamistuppa veel midagi?

The post Minu põrgulik UNISTUSTE kodu (vol3) appeared first on Paljas Porgand.

Minu põrgulik UNISTUSTE kodu (vol2)

Eelmises postituses juhatasin teid sisse oma tühja korterisse. Kui esmapilgul kukkus kõik justkui perfektselt välja, siis sisustamisega läks asi juba keerulisemaks. Naaaatuke häbi tunnistada, aga ma nutsin tõesti palju, haha! Üks hetk (kuu aega siin olnud) ma lihtsalt enam ei suutnud ja ütlesin: “Ma tahaks selle korteri juba maha müüa!” Nii et kinnitage turvavööd ning valmistuge emotsionaalseks roller coaster-iks!

 

Sisustamine

Ütleme nii, et ma praegu tagantjärele vaadates, olen väga uhke tulemuse üle, kuna mul polnud õrna aimu ka mitte, kuidas see asi käib. Pealegi pole ma kunagi otsinud inspiratsiooni ning tegin kõike ette planeerimata täpselt oma sisetunde ja soovide järgi. Mul polnud kedagi abiks oma professionaalse lähenemise ega ideedega. Ma ei külastanud isegi kordagi Pinteresti ega hakanud Instas jälgima #interiordesign jms. Kõik, mis on, oli minus juba olemas. Ja ma usun, et nii peakski olema. Nii võid kindel olla, et lood endale 100% autentse kodu, mis peegeldab üksnes sind ja sinu olemust. Sest iga päev, iga jumala päev (not even kidding) ma vaatan oma kodu tänulikkusega ja ütlen endale või teiste juuresolekul teistele: “Ma olen nii tänulik ja õnnelik selle üle. See on rohkemgi veel, kui ma oskasin soovida.” See korter on paljude jaoks kindlasti tavaline, lihtne ning ei midagi erilist, aga minu jaoks on see perfektne. Ja ainult see loeb.

 

Esik

Korterist sisse jalutades astume imepisikesse esikusse, kui seda üldse võib nii nimetada. Seinanagid olid juba olemas ning esimese sisustuselemendina ostsingi ma esikupingi. Kuna teadsin, et soovin kogu korterit sisustada võimalikult minimalistlikult, musta ja kuldset metalliga ja basic toonides (hall, must ja valge), siis leidsin ideaalse pingi. Paar kuud hiljem, kui tegin Läti IKEA-st suure tellimuse, saabus sinna ka musta värvi metallist elementidega öökapp, mis ilmselgelt ei läinud tootele eesmärgipäraselt käiku. Kuna mul pole sallide jms jaoks eraldi kapikest ega riiulit, siis ostsin Bauhofist megailusa kuldse metallist sisustuskorvikese, kuhu mahtusid ära kõik mu sallid, mütsid ja kindad. Esiku “sisustamine” läks küll lollikindlalt kergelt!

 

Vannituba

Otse valisukse vastas on mul vannitoa uks. See armas kuubik oli juba sisse kolides väga ilusate plaatide, peegli ja valgustiga! Täpselt minu stiilis. Eelmisest korterist haarasin kaasa oma musta metallist redeli, mille kinnitasime seinale korduvalt väga valesti. Esmalt oli mõttes kasutada selleks kahepoolset teipi, kuid millegipärast ei haakunud see külge ja nii tõmbas seinavärvi maha. Siis puurisime hoopis augud, millest ühte jäi tüübel kinni ja kruvi jäi sinna lahtiselt logisema… Lõpuks saime siiski ühe kruviga ta kinnitatud ja noh, püsib küll! Bauhofist leidsin ma esteetiliselt stiilipuhtale vannitoale elu andmiseks vinge kunstripptaime, rippuva küünlaaluse, rippuva kunsttaime ja täitsa päris kodu energiat puhastava aloe vera.

Kõik vajalikud vannitoatarvikud on samuti Bauhofist. Nende lai valik oli väga üllatav. Rätikutehoidja on vaakumkinnitusega, kuid kõik ülejäänud said siiski seina puuritud. Ja see oli katastroof… Küll puurisime valed augud, küll teine kord unustasime puuri rentides pikendusjuhtme võtta jne. Lõpuks saime aga kõik augud kuidagi peidetud ja tulemus jäi väga korralik!

Kui jagasin InstaStorydes oma vannitoast pilte, siis soovitas fellow blogija mul need robustsed by default alumiiniumist pikad käepidemed vahetada millegi stiilsema vastu. Päris ausalt, ma ise poleks arvanudki, et neid vahetada saab… Ilmselgelt vahetaks ju välja, sest hõbedasi detaile ma oma koju ei taha. Kõik peab olema must või kuldne. Niisiis leidsin Bauhofi päris vingest kapinupu valikust sellised üliarmsad ja minimalistlikud matid mustad kapinupud, mis tegid overall looki kohe palju etemaks! Või mis te arvate?

Nipp! Kui sul on avatud dušš ja sulle ei meeldi see suur veekokkukraapija (?)… ee… dušikojamees (?)… uhmm… dušimees (?)… saate aru küll, mida mõtlen, siis leidsin Bauhofist pisikese seinale kinnitatava, teeb töö väga hästi ära ja on silme alt kenasti peidus!

 

Elutuba

Esikust vasakule jääb avatud elutuba. See on küll rohkem nagu vahekäik, aga kuna seal juba oli diivan ja telekat ju ka kuskile vaja panna, siis olgu ta elutuba, hehe! Diivan ja tumba olid korteris juba olemas. Mulle väga meeldib selle materjal (justkui tagurpidi nahk?), värv ja jalad. Kuna ruumi oli vähe, siis oli mulle oluline, et TV-alus oleks nii kitsas (sügavuse poolest), kui vähegi võimalik. Kuna poodides olid enamasti ainult 45+ cm sügavad, siis otsustasin uurida ka eritellimusmööblit. Hinnapakkumised panid pea valutama ja ma jätsin selle projekti pärast pikka tõmblust sinna paika. Mäletate? “What ever you resist, persists!” Ja ilma naljata… Ilmus uus Läti IKEA kataloog, mida ma omal initsiatiivil ei vaataks, aga milleks ma olin sunnitud Google’i kavala algoritmi tõttu. Ja tuhat tänu hirmutavalt tarkadele privaatsuserikkujatele, sest vastu vahtis kohe nii vinge kitsas TV-alus, millest ei oleks osanud ma vaimusilmas unistada ka mitte. Ja HIND?! 99 eurot? Mida?! Okei, kui ma lõpuks ta tellisin, oli hinnaks juba 129 eurot, sest eestlased olid ostnud Läti kauplust tühjaks ja hindu tõsteti kõigel. Aga siiski, milline leid!

Kui ma selle kätte sain (koos kõige muuga, mis ma sealt tellisin), siis oli kurb avastus, et selle puidupind oli liiga tume. Ei läinud kokku mu heleda tamme tooni põrandaga ja ma olen selles mõttes vähe perfektsionist. KÕIK peab olema detailideni minu maitse järgi ja eri toonides puitu ma näha ei taha. Niisiis pöördusin ma selle puiduplaadiga Bauhofi, kus uurisin eri võimalusi selle valgeks toonimiseks. Soovitati valget puidupeitsi. Seal segati mulle spetsiaalne peitsitoon kokku, võtsin veel pintsli ja olin valmis käsitööks. Ilmselgelt ei osanud ma MIDAGI ära teha ja Roomet oli lõpuks see, kes pandi pulti. Aga tüüp sai ülihästi hakkama ja sulges ka mu perfektsionisti silmad. Talle meeldis just selline toores lõppviimistlus, kus on näha erinevaid toone, värvitriipe jms. Soovitas mul jätta pärast teist kihti peitsimist selle puidu hallikaks, mitte päris valgeks seda värvida. “Alati saab ju üle värvida.” Ja tal oli täielikult õigus! See TV-alus on nüüd PERFEKTNE oma ebaperfektsuses!

Ma olen alati unistanud, et mul oleksid oma mantrad elutoa seinal, diivani kohal. Ja sein oligi väga tühi ning karjus seltskonna järele. Pildi peal küll tunduvad need pildid väga pisikesed, kuid sellise mulje jätab lainurk. Tegelikult on need mõnusalt üle seina ning tekitavad mulle alati sooja tunde sisse, kui neid vaatan. Samas meenub ka nendega kaasnenud nutt ja pahameel. Nimelt oli kõige suurem pilt mul juba varem olemas ning ülejäänud kujundasin Canva rakenduses ise ning lasin MyPrintil välja printida ja ära raamida. Olen nende juures varem trükkinud kalendreid, pilte ja palju muud, mistõttu võin nende tegutsemise kiiruses ja kvaliteedis alati kindel olla.

Kui sain ka ülejäänud pildid kätte, siis oli aeg neid seinale planeerida. Otsustasime panna need kahepoolse teibiga, et ei peaks jälle puuriga jaurama. KUID nii pea kui ma sinna alla diivanile istusin, kukkusid pildid mulle pähe. AGHH. Ja ilmselgelt läks suurima pildi raam, mis oli juba varem veidi kahjustada saanud ja liimitud, puruks! See tähendas järjekordset uue raami ootamist ja kogu jama edasi lükkamist.

Kui uus raam oli nädala pärast käes, siis tuli hakata tegema uute mõõtude järgi uut joonist. PLUSS see kord tuli väga täpselt välja arvutada ka puurimisaukude koordinaadid, et need loodi ja mõõdulindiga seinale märgistada. Ütleme nii, et see oli ikka täielik ajuk*pp, et kõik jääks täpselt keskele ja ühelaiuste vahedega jne. Õnneks oli koolis matemaatika mu lemmik ja ühtlasi ka tugevaim aine, nii et sain kenasti hakkama. Rentisime reedel siis puuri ja JÄLLE ei võtnud pikendusjuhet ning asi lükkus nädalavahetuse võrra VEEL edasi. Kui lõpuks said kõik augud puuritud ja oli aeg piltide seinale kinnitamiseks, siis avastasin, et suurima raami taga on ühe keskmise haagi asemel, nagu teiste puhul oli, hoopis kaks äärmist haaki. Mis tähendas uute aukude puurimist… Aga nagu näha, siis lõpp-tulemus tundub ilus ja veatu. Ainult see ju loeb!

Telekalaua jaoks mul otseselt ruumi polnud, kuna tumba haarab juba niigi pool elutuba. Otsustasin võtta mingisuguse pisikese abilaua, kus peal saan oma läpakat, raamatuid, kohvitassi jms hoida. Midagi hästi pisikest ja lihtsat ja eelistatavalt musta metallist. Selle ratastel armsa “käru” leidsin ma jällegi IKEA-st kui tegin Lätist tellimuse. See on täpselt see, mida vajasin, ja näeb vinge välja ka! Esimene mööbliese, mida üksi kokku panin. Ja nii lihtne ja lollikindel kui IKEA mööblit ka kokku panna ei ole, suutsin ma seda ikka valesti teha ja juba kinnitada ära nii, et seda enam lahti ei saanudki. Mu mõtted on vist liiga hajevil, haha! Õnneks tuli Roomet mulle kääride ja noaga appi ning lahendas olukorra nagu kord ja kohus.

 

Magamistuba

Elutoast läheb uks magamistuppa. Mu ettekujutus hõlmas endast industriaalset musta metallist voodit ja musta metallist avatud garderoobi. Alustame siis voodisaagast…

Nipp! Ükskõik mis mööblieset sa otsid, säästa oma aega ja ära scrolli läbi e-poode. Viska Google-isse paar märksõna selle kohta, mida sa otsid, ja vajuta “images” ning alusta shoppamist!

Minu puhul läks otsingusse “must metall voodi 160×200” ja juba esimesel lehel oli täpselt see, mida otsisin. Siis googledasin toote nime järgi välja kõik edasimüüjad ning valisin parima hinnapakkuja. VidaXL-st sain soodushinnaga täpselt soovikohase musta minimalistliku metallvoodi… kõigest 84.99 eurot, haha! Ja sealt sai see KAHE KUUNE põrgu alguse.

Voodit ootasin ma 12 päeva. Roomet pani seda oma sugulasega mingi paar tundi kokku. Maja taga oli keegi veel süüdanud selle suure paberiprügikasti, mida nad vahelduseks kustutamas käisid, et noh, värsket õhku hingata, eks? Kui mu kodu oli suitsu mattunud, kutsusime tuletõrje ja lõbu sai läbi. Voodi lõpuks koos, ilmnes ilus vaatepilt, kus voodi polnudki üleni must. Kõik poldid olid ikka tsingi värvi ja muutsid voodi üldpildi odavaks vanglavoodiks…

Voodit kasutasin 1 öö ning hommikuks olid mul põrandas augud. Ei, ma isegi ei “pannud proovile” selle voodi vastupidavust. Lihtsalt selle peal magades, olid voodi keskmised tugijalad ära paindunud ja põrandasse ka jäljed vorpinud. Jagasin pettumust muidugi ka InstaStorydes ja samasse ämbrisse astunuid oli palju. Ükskõik, kust keegi oma metallvoodi ostnud oli, tulemus oli kõigil sama. Metallvoodid on lihtsalt liiga kanged!

Saatsin klienditeenindusele sellest pildid ja soovisin voodi tagastada.

Kallis proua/härra (wait, what?) Merilin,

Täname teid kirja eest.

Pärast teie soovi hoolikat läbivaatust saame pakkuda teile ühte järgnevatest lahendustest, mille saate ise valida:

1. Osaline rahatagastus summas 20 eur.

2. Asendusosad tootele. Paljudel juhtudel võib see lahendada probleemi ilma, et peaksite toote tagastama/asendama. Leidke osad, mis võivad aidata probleemi lahendada.

Täname teid selles osas abi eest ning ootame teie tagasisidet. Nagu ikka, võtke meiega kindlasti ühendust, kui teil on rohkem küsimusi.

Palun võtke meiega ühendust, kui teil on veel küsimusi.

 

Heade soovidega,

vidaXL klienditeenindus

20 eurot tagastus? Nad peaks pigem peale maksma, et mu aega raiskasid ja põranda ära rikkusid! Pärast mu vastust, et ma siiski soovin tagastust, olid nad sellega siiski nõus, sest e-poodidel on kohustus pakkuda rahulolu garantiid ja tagastusvõimalust. Voodi pealekorje kuupäevaks sai kokku lepitud 2 nädalat hiljem, 25. juuni. Kuna nad tellivad korjeks DPD-kulleri, siis nad ütlesid, et pean TERVE tööpäev (8-17) kodus olema. Õnneks mu kodu ongi mu kontor ja ma siis tegin päeva täiesti vabaks. Isegi trenni ei läinud! Ainult selleks, et korjet EI TOIMUKS… ja täpselt samamoodi läks 8. juuli ja 16. juuli! Ma sain niiii kurjaks, et te ei kujuta ette ka mitte. Helistasin korduvalt ka DPD-sse ja nemad ütlesid, et neile pole korjetellimust isegi mitte esitatud. Saatsin juba päris kurja kirja siis VidaXL-ile ja 23. juuli võeti LÕPUKS see metallkolu peale ja kanti ka raha tagasi. 1. juuni tellisin ja 23. juuli sain lõpuks sellest lahti!

Nipp! Hoia metallvooditest eemale!

Siin kohal lõikan ma jälle postituse juppideks, et teid korraga mitte liiga üle koormata. Järgmises postituses püüame selle magamistoaga ühele poole saada, lähme edasi uute õuduslugudega ja viskame pilgu peale ka köögile ja söögitoale! Jäta mulle kommentaar, mida arvad meie kätetööst (TV-alusest), kuidas on sinu kogemus metallvooditega ja muid märkuseid või küsimusi postituse või korteri kohta!

PS! Vaata kogu mu uue korteri visuaalset teekonda lähemalt SIIT!

The post Minu põrgulik UNISTUSTE kodu (vol2) appeared first on Paljas Porgand.

Minu põrgulik UNISTUSTE kodu (vol1)

Küll ma olen pikalt seda kummi venitanud. Ma lihtsalt tean, kui palju pöörast materjali mul teiega jagada on sel teemal ning olen seda kahetsuseta edasi lükanud. Aga see päev on käes, mil mul lühimälu hakkab juba kustuma. Ei tahaks teid ju ometi ühestki äpardusest, naljast, peavalust ja võidurõõmust ilma jätta. Seega alustame täitsa algusest…

 

Korteri otsing

Korteritel olen ma silma peal hoidnud juba aastast 2017. Eelmisesse üürikorterisse kolides, ma teadsin, et see jääb ka minu viimaseks üürikaks. On aeg endale täitsa oma kodu leida. Leping sidus mind aastaks, mis tähendas, et alates 2019 veebruarist, võiksin ma ideaalis hakata kolima. Kuid mida polnud? Sobivat korterit. Küll käisin ma euromärgid silme ees kõik uusarendused läbi, suutmata leida põhjust, miks nende hinnad küll nii kõrged on? Juba panipaik ja parkimiskoht võisid maksta lisa 15 000 eurot (ja veel kohustuslikud). Lõpuks sain aru, miks nende hinnad nii kõrged on. Võtame võrdluseks salongist ostetud auto. Nii pea kui sa oled selle võtme omale tasku pistnud ja esiratastega üle salongi läve veerenud, langeb auto hind kolinal alla. Sa maksad selle ehituslõhna, puhta energia ja lause “ma elan uusarenduses” eest. Jõudsin järeldusele, et see pole minule. Pealegi pole mul sellist rahhi kuskilt võtta. Mul on vaja ikkagi maksimaalselt kasumlikku kohta, mis teenib mulle ruttu investeeringu tasa.

 

Täpsed kriteeriumid

Enne esimese korteri ostu, soovitan kõigil võimalikult palju üürikaid läbi käia, et tõesti õppida tundma oma vajadusi ja soove. On nii palju nüansse elukoha valikul, mida õpid märkama alles kogemustepagasi täitudes. Elanud kümnetes eri korterites, oskasin ma kindlameelselt seada omale täpsed kriteeriumid vastavalt oma laiskusele ja vajadustele:

korrashoid – korter peab olema täielikult renoveeritud. Mingit pintslit ma kätte ei võta ja ehitajatega jännata ei viitsi.
suurus – korter peab olema sobilik kahele inimesele ning eelistavalt kolmandale ruumi ei oleks, haha.
aknad – korter peab olema valgusküllane ning aknad vähemalt kahele poole maja, et tuul käiks läbi. Eelmise korteri suurim viga oli, et aknad olid maja tuulevaiksel poolel ning suvel võisin kannatada 40 kraadi kuumust.
stiilipuhtus –  korter ise peab olema minimalistlik: üleni valge ja eelistatavalt väga heleda põrandaga. Ideaalis valge köök.
piirkond – korter peab olema eemal tänavamürast, võimalikult kaugel trammidest ja rongidest. Samas ülihea infrastruktuuriga. Lähedal tihe ühistransport, suurem toidupood, Myfitness, park. Parimal juhul võiks jalutuskäigu ulatusse jääda veel kohvikud ning muidugi mu oma õde, kelle lapse sirgumise juures saaksin võimalikult palju olla.
TASUTA parkimiskoht, panipaik – olen elanud korterites, kus pean tänaval kesklinna tsooni parkima või maksma parkimiskoha eest renti või selle üldse välja ostma, mistõttu sai sellest päris oluline punkt mu jaoks. Ka panipaiga olemasolu on mulle oluline, kus hoida talveriideid ja suuremaid asju, millega oma väikest korterit üle ei soovi koormata.

 

Ära anna alla andes alla!

Kuna kinnisvaraportaalidesse kõiki neid kriteeriume filtritesse sisestada ei saa (kuigi VÕIKS), siis ilmselgelt ei juhtu sobiva korteri leidmine üleöö. Ma kammisin läbi ikka kõik City-d, KV-d, maaklerid, sõbrad jne. Lõpuks juhtub ikka see, et hakkad oma standardeid alandama või hinnapiiri oluliselt tõstma. Sel viisil võid, ise arugi saamata, lõpetada soklikorrusel asuvas stuudiokorteris või kaevata end sügavasse laenu. Ma reaalselt vaatasin lõpuks soklikorrusel kortereid, haha! Igal juhul, mingi hetk ma tundsin, et ma astun väga tugevalt vastuollu oma vaimse tõekspidamisega: “What ever you resist persists” (ingl. k “Millele iganes sa avaldad vastupanu, jääb püsima”). Ma aktsepteerisin olukorda ja teadsin, et olen hoitud. See korter, mida ma olen nii palju visualiseerinud vaimusilmas, tuleb minuni. Kunagi ikka.

Läks vast mööda 2 nädalat, puhastanud pead kinnisvaraportaalidest, kui ma ajaviiteks läksin uusi kuulutusi sirvima. Ilma naljata, kõige esimesel lehel oli üks 3 kuud vana kuulutus, mille avades ma tahtsin hõisata: “Ma TEAN, et see korter on minu!”. See oli nii kindel sisetunne, et see ongi see korter, millest ma alati unistanud olen. Ta pole vast perfektne, aga tal pole millestki puudu! Ma helistasin kohe maaklerile ja panin juba järgmiseks päevaks aja, et seda vaatama minna.

Nii pea kui ma korteris üle ukseläve astusin, mattusin ma värskesse renoveeritud lõhna. Enne kui ma olin jõudnud astuda 5 sammu, ütlesin maaklerile: “See ongi see! Ma võtan selle!”. Mille peale maakler vaatas mind vähe viltu ja puhkes naerma: “Äkki vaatame ikka köögi, vannitoa ja magamistoa ka üle?”. Püüdsin mind valdavat eufooriat kontrollida, kui ülejäänud korterit avastasin:

täielikult renoveeritud minimalistlik ja stiilne korter
hea hind
täpselt paraja suurusega
osaliselt möbleeritud disainielementidega, andes mulle väljavaate üldstiilile: korteris oli eelnevalt juba olemas kardinad, valgustid, diivan ja tumba, söögitoolid, seinapeeglid, vaip ja köögimööbel
imeilus vannituba
valge köök
palju aknaid ehk valgusküllane ja õhk käib läbi korteri
tasuta parkimine ja suur panipaik
õde on mul NAABRIKS põhimõtteliselt
piirkond on Põhja-Tallinn: lähedal asuvad KÕIK suuremad toidupoeketid, mu lemmik kohvikud, Myfitness, Balti jaama turg jpm
aknast avaneb vaade pargile ja rohelusele
korter on vaikne: eemal liiklusest

Niisama kindlalt võisin anda maaklerile oma sõna, et võtan selle korteri. Seejärel leppisime juba kokku notariaja ja nii pea kui olime Roometiga Valgevenest tagasi, sai minust värske korteriomanik! See sisetunne oli nii hea ja õige, et ma sain olla 100% kindel oma otsuses.

 

Kolimine

Kuna ma olen oma veel lühikese elu jooksul kolinud kümneid ja kümneid kordi (don’t ask), siis on igasugune pakkimine, tassimine, kolimine, lahti pakkimine mulle rohkem vastukarva, kui kassile vannitamine. Seni olen ma kõik asjad ise kokku korjanud, kastidesse surunud, ükskõik kui mitmendalt korruselt alla tassinud, autosse vedanud, mitme sõiduga uude kohta viinud, uuesti ma ei tea mitmendale korrusele need higistanud ja lahti pakkinud.

Minus oli sellega kaasnev ärevus juba kerkimas, kui seda protsessi oma sõbrale kirjeldasin, kui ta küsis nagu nii muuseas: “Ee, miks sa kolimisteenust ei kasuta lihtsalt?” Ei kasuta MIDA? Ja lüües Google’sse “kolimisteenus” tahtsin ma maa alla vajuda, aga õnneks tegi seda ainult mu ärevus. Ma ei koli enam KUNAGI! Tänasest päevast kolitakse hoopis mind, haha!

Ma imestasin, kui palju neid teenusepakkujaid on, mistõttu võtsin esimesed paar tükki lahti, kuulasin sisetunnet ja helistasin siis MoveMasterile, kes kolivad isegi autosid ning võivad sind täielikult ka välismaale ära kolida. Vastu võttis eriti entusiastlik ja tore noormees, kellega tundsin end kindlates kätes ja rohkem ma teiste pakkujate poole ei vaadanudki. Koos panime paika:

Kas ma soovin lisaks kolimisele, et ka mu asjad ära pakitakse? Jah
Kas ma soovin kaste nende poolt? Jah
Kas ma soovin mingeid asju ka nende laos ladustada? Võib-olla

Seejärel toodi mulle koju juba mõned kastid ja pakkevahendid, et saaksin isiklikumad asjad ise pakkida kui soovin (kosmeetikatarbed, aluspesu, väärisesemed jms). Kolimispäev käes, tulid mulle külla kaks noormeest, kes pakkisid pooleteise tunniga KOGU mu pooleteise aastase elu korteris kokku. Nagu reaalselt KÕIK nõud läksid eraldi paberisse, et vältida igasugu kahjustust. Alates toiduainetest, lõpetades potitaimedega pakiti kõik vastavalt nõuetele sisse. NIPP! Palu neil kastidele peale märkida, mis toa asjad seal kastis on, et nad saaksid hiljem kõik kastid kohe vastavasse tuppa tassida.

Kõige suurem pluss oli minu jaoks muidugi nende riietekastid. Mu silmad polnud kunagi midagi sellist näinud, aga kui sa just ei soovi hiljem KÕIKI oma kleite, mantleid ja triiksärke triikima hakata, siis neil on olemas riputustorudega kõrged kastid, kuhu riidepuuga oma riided riputada. Neid läks mul vaja 2 tükki ning need jäid minuga 3 kuuks, kuni ma lõpuks omale garderoobi sain! Need olid mulle reaalselt elupäästjaks kõik see aeg, kui mul polnud KUSKIL oma riideid hoida. Aitäh idee eest, MoveMaster!

Kogu kolimine võttis kolimisteenusega aega kõigest 2,5 tundi, mis on minu jaoks meeletu aja, aju ja närvirakkude sääst! Kokkuvõttes ma neile lattu midagi ei jätnudki, sest kõik mahtus ilusti mulle korterisse ja panipaika ära. Juhul, kui teil pole eelmisest korterist välja kolides veel uut elukohta, vaid mingi ajutine pleiss, siis tuleks kogu kraami hoiustamine nende juures väga kasuks. Ligipääs laole on sul koguaeg olemas ning asjad on seal hästi hoitud ja kaitstud.

Selleks korraks kõik ning vol2 postituses läheb asi juba nutuseks ja naeruseks, kui me hakkame korterit sisustama! Jaga minuga kommentaarides oma kodu otsingu kriteeriume ning kolimisnippe!

PS! Vaata kogu mu uue korteri visuaalset teekonda lähemalt SIIT!

The post Minu põrgulik UNISTUSTE kodu (vol1) appeared first on Paljas Porgand.