Epp Petrone's Blog, page 5

Minu „Minu…“-soovitused koolinoortele

(Lugu on kirjutatud 2019 lõpus Postimehe vahelehele “Raamat”, pistan siia ka.)

Äsjasel raamatukogukuul käisin lugejatega kohtumas ja kuulsin ikka sedasama küsimust (peale muude korduvate nagu „Kuidas tuli idee teha „Minu“ sari ja kas Justin Petrone on õppinud sülti sööma“): „Mis raamatuid oma sarjast soovitate koolilastele? Laps peab seal ise valima ühe raamatu, see on kohustuslik kirjandus…“

Esiteks olgu öeldud, et Justin Petrone ei armasta endiselt sülti ja lubas sellest kirjutada peagi ilmuvas „Minu Viljandis“. Teiseks oli selle sarja sünd juhuste kokkumäng ja ajahõngu tajumine. Kolmandaks anname me kirjastuses aru oma vastutusest. Üritame välja anda kordustrükke, hoida raamatuid lugejate jaoks saadaval ja hoida taset, nii kirjanduslikult kui ka maailmamosaiigi antropoloogilise mõtestamise poolest.

Ning üritame hoida taset ka selles mõttes, et oleks küllaga neid „Minu“ raamatuid, mida sobib lugeda 13aastastel.

Kui ma kuulsin esimest korda sellest, et õpetajad on hakanud seda sarja lülitama kohustusliku kirjanduse nimekirja, olin ma ühtaegu üllatunud ja kohkunud. Meenusid „Minu Tai“ playboy-jänesekõrvad, „Minu Bollywoodi“ moraalselt küsitav seebiooper, „Minu Prantsuse Guajaana“ põliselanike suguelu… Kas need sobivad koolilastele? Kui arvestada, et see on elu, siis miks mitte. Aga praegusesse valikusse proovisin ma leida meie saja mitmekümne teose hulgast sellised, mille puhul niisugust küsimust ei teki.

…„Minu Alaska“ raamatus on noore inimese õhin ja maailmavalu, peale selle kümnete kaupa koeri. Epiloog on kirjutatud tosin aastat hiljem Uus-Meremaalt ja räägib endasse uskumise ja hea külgetõmbamise seadusest, millesse minu meelest iga (noor) inimene uskuda võiks.

…„Minu London“, see on kooliraamat: ühest maailma moe-Meka eliitmoekoolist. Sel aastal ilmunud värske tiraaži järelsõnas on ka värske Brexiti-segadus. Jätkulugemiseks sobib lugu moeajakirjaniku elust – „Minu Pariis“.

…„Minu Tšiili“, see on sõna otseses mõttes kooliraamat, hilisteismelise vahetusõpilase päevik. Või hüpe ajas edasi: tudengi-noorteadlase elu, haarav lugu ahistavast õppejõust – „Minu Lõuna-Aafrika vabariik“.

…„Minu Californias“ on USA tudengi- ja koolielust juttu tänu autori ning ta abikaasa ja laste õpingutele. Aga „Minu Islandi“ autor töötab ise õpetajana. Mõlemad on põnevad ja harivad lood kohtadest, mis noori huvitavad. Õppimisest ja õpetamisest räägivad ka „Minu Tokyo“ ja „Minu Jaapan“.

…„Minu Dubai“ on üks pilguheit maailma karjääripaljususse. Mis ootab ees, kui hakata teleprodutsendiks ja võtta vastu töö luksuslikus klaaslinnas? „Minu India“ annab aga ülevaate sellest, mismoodi kulgevad tööpäevad ajakirjatoimetuses, boheemlikus Indias. Kumbki autor ei ole suu (või naljasoone) peale kukkunud. Sama kehtib ka „Minu Amazonase“ autori kohta – läbi huumori- ja põnevusprisma saab lugeja teada, mida tähendab olla rühmareiside juht eksootikas.

…„Minu Indoneesia“. Heal kirjanduslikul tasemel ja samas neutraalse pilguga edastatud islamimaailm. Mis tunne on korraldada „Teeme ära“ koristuspäeva räpases Aasias? Siia kõrvale sobib „Minu Maroko“, kus moslemist eestlanna tutvustab oma usku oma arenguloo kaudu. Keskkonnateemadega haakub aga „Minu Mongoolia“, mis kõneleb kullakaevandustest, ja budismist ja armastusest ka.

…„Minu New York“ on raamat unistuste täideviimisest karmis hullude linnas. Kuidas kord lendas modellile sülle lendleht ja kuidas ta otsustas minna näitlejaks õppima… Muu hulgas rikaste, hullude ja kuulsate elust USA läänekaldal jutustab aga äsja ilmunud „Minu Los Angeles“. Selle kandi eluga haakuvalt sobib siia soovitada ka sarja algust, „Minu Ameerika“ raamatuid.

…„Minu Austraalia“ on kümnete tuhandete noorte eestlaste lugu. Mis ootab ees, kui rännata noorte tööviisa abil planeedi kuklapoolele, kuidas sealne farmielu tegelikult toimib? Aga keda huvitab oma äri arendamine Lõuna-Euroopas, sellele sobib lõbus-kurb ja realistlik lugemine, meie värske „Minu Tenerife“.

…„Minu Peterburi“ ja „Minu Moskva“ on siin nimekirjas – peale teksti headuse – seepärast, et noored rohkem Venemaad tunneks ega kardaks. Idasuuna tundmaõppimiseks, võõristusest ülesaamiseks soovitan ka „Minu Narvat“.

…„Minu Eesti“ kolm osa annavad omal moel ülevaate eestlaste maailmavaatest ja (lähi)ajaloost, mõjudes eriti harivalt noorele lugejale.

…Aga kellele veel rikaste ja ilusate maailma? Soovitan tugeva stiiliga „Minu Prantsusmaad“ ja tabavalt eneseiroonilist „Minu Mehhikot“, mõlemad annavad edasi rikka-ilusa elu läbi lapsehoidja prisma. Ning on ka kolmas põnev lapsehoidja(tuhkatriinu)lugu, „Minu Las Vegas“.

…Kes aga tunneb huvi maailmaparandamise ja vabatahtliku töö vastu, sellele sobib „Minu Keenia“ Mustalt Mandrilt ja „Minu Toba“ Ameerika põlisrahvaste juurest.

…Keda huvitab seljakotiränduri elustiil? Selle elu ilu-valu näited on „Minu Fidži“, „Minu Kambodža“ ja „Minu Okeaania“. Viimases on noorlugejale ehk siiski liiga palju viina, aga seda on reisil vaja selleks, et kõhuviirused kallale ei tuleks.

Kõige lõppu üks ebapedagoogiline märkus – pigem põrandaaluseks noortekirjanduseks sobib „Minu Iirimaa“. Raamat, mis mind lugedes oma ootamatu huumoriga korduvalt kõõksuma ajas. See on elu.

 

 

The post Minu „Minu…“-soovitused koolinoortele appeared first on Epp Petrone.

Minu aasta kokkuvõte, 2019

 

KOLITUD… kogu oma elu siia Setomaa tallu.

EHITATUD… uus majaosa ja pool teist korrust, soojustatud maja vundament, laut, magamisait, lebola ja värkstuba, tõstetud saun, ehitatud karjaköök, puurkaev ja -kaevuputka. Aga kasvuhoone ja sahver jäid pooleli. Ja maksan võlgasid. Aitäh neile, kes mind usaldasid ja aitasid.

AVALDATUD… minu sulest tuli kaks lasteraamatut: “Tere, meie Eesti” kevadel ja “Elas kord…” sügisel. Aitäh kunstnikele, Piiale ja Kristile!

“Peres ja Kodus” avaldasin terve aasta lastelugu Jessest. Ja sügisel hakkasin “Eesti Päevalehte” kord kuus kolumni tegema.

TOIMETATUD. “Minu Aasia”, “Minu Tenerife” ja “Minu Tartu”. Äge toimetamiskogemus oli, kirjutan siin.

POLIITIKA. Kandideerisin sõltumatuna Eesti 200 nimekirjas Riigikokku ja toetasin roheliste nimekirjas kandideerivat Evelin Ilvest Europarlamenti. Ei osutunud kumbki valituks. Aga mingid teemad said tänu sellele palju selgemaks.

AVASTATUD. Kui hull teema on kiirgusfoon linnades. Sellest tuleneb ka mu aasta olulisim otsus (vt nimekirja algus: kolida maale). Võib kuulata ka mu podcastisaateid: näiteks seda ja seda.

MUUDATUS ELUSTIILIS. Elan maal ilma wifita. Päeval on mul enamiku ajast telefoni netiandmeside väljas, teen tekste off-line ja siis laadin kiirelt üles, öösel magamise ajal on telefon lennurezhiimil. Ei taha võtta riske tervisele, ega taha ka ekraanisõltuvusi.

FILMID JA RAAMATUD. Eelmainitud põhjusel nägin vähe filme ja lugesin palju raamatuid. Eriti külmal ajal. Ilukirjandusliku soone peal on hea turvaline olla.

HARITUD END JUURDE. Kanakasvatus. Aiandus. Ehitus. Kuhjaga praktilist infot, eriti suvel. Kevadel oli ports keskkonna- ja muidu poliitikateemasid, mis seoses kandideerimisega tuli enese sees läbi mõelda, neist saab ülevaate näiteks siin.

ASUTATUD. Epp Petrone podcast aasta algul. Laste podcaste (Hommikujuttu ja Unejuttu) tegime Mariaga ka edasi, aga kevadel läks see kolimise ja majaehituse intensiivsusest tingitud pausile, ja üle pole see paus siiani veel läinud.

KÜLAS KÄIDUD. Palju oli sel aastal koolide ja raamatukogude külastusi. Imelik ja imeline on see, et mulle tundub, et ma räägin iga kord uut juttu ja avastan enda seest midagi uut. See võib muidugi ka mälunõrgenemine olla…

TERVIS. Mälu ehk on tõesti muutunud? Ja emotsioonid ka. Olen helgelt melanhoolne märkan end meeleoludes, mida varem ei tundnud. Mõtlen sellele, et kurbust ja rõõmu ei saa ühe ühise sõnaga nimetada, aga ometi on ju selline emotsioon olemas, käib mul siin kraapimas nagu siilike.

Ja kael ragises hullult üksvahe, käisin kusagil moodsas kapslis uuringul ja teisel moodsal uuringul aeti mingi sond musklitesse, sain oma aasta kiirgus- ja keemiaportsu, et  lõpuks tunnistada tulemust: mul olla kaelal vana trauma, mida muuta ei saa. Ise ma ei tea, et mul elus oleks väiksematki kaelatraumat olnud. Müstika valdkonda see tulemus jääb.

MÜSTIKA. Juhtus lugusid, mida kunagi ehk jutustada.

MEHED JA NAISED. Huvitavaid tutvusi. On, kelle üle tänulik olla. Aga ei kedagi sellist, keda siin praegu ümber jutustada.

LOOMAD JA LINNUD. Oijah, see oli loomade ja lindude aasta mu elus. Koer, kaks kassi, kaks kalkunit, hani, sada kana ja tosin kukke.

PETTUMISI. Seotud loomade ja lindude kohta avalikult nõu küsimisega ja tekkinud kulutule jälgimisega. Kirjutasin netikiusamisest kolumni, seda näeb siin.

Ka majaehitus tekitas raskeid olukordi, usalduskriise. Ma pole kellegi peale pahane, ei teiste, ei enda. Aasta suurim ime minu jaoks oli see, et ma sain ju läbi segaduste selle maja ja lauda ikkagi talvevalmis.

EHITUSMEHED. Ühelgi aastal pole neid mu elus nii palju järjest olnud!

ERAKLIKKUS. Kui nad lõpuks kõik siit läinud olid, küll ma rõõmustasin selle üle, et sain olla üksi. Millise januga ma seda omaette olemist nautinud olen.

REISID. Ma arvan, et mu elu suured reisid on reisitud. Käisin mõne korra Tallinnas. Ahjaa, vaatasin märkmikusse ja tuli meelde: kevadel ju ka Itaalias, Bologna lasteraamatute messil.

USK. Enese sees, ja metsa sees, ja maa sees. Rohkem kui eales varem on olnud “käed mullas” religioosseid tunded. Aga institutsioonidest on see aasta kaugel olnud.

LILLED. Lilleaasa rajasin. Ja metsiku lilleaia ka oma varem niisama metsikusse aeda.

PUUD. Kevadel istutasime pajuonni. Ja siis umbes kakskümmend viljapuud. Pihlakate kärntõvega tutvusin ja võitlesin. Üks kadakas ja üks noor pihlakas tuli maha võtta. Üldse sain selgemaks tõe, et aianduses peab vahepeal olema Šiva, hävitusjumal. Seda õpetas…

TULI. Enne lilleaasa elasime üle tulekahju, kevadlõke läks põllule roomama, aga saime metsa veerel pidama. Suur tänu naabritele, külarahvale, sootskale Hõrna Aarele ja pritsumeestele. Alepõllule see lilleaas tuligi.

LAPSED. Suvel olime koos. Enamasti toimetan koos Mariaga, vahel tunnen kahjutunnet, et mul pole rohkem aega ainult talle pühenduda, aga siis annan aru, et kõik on hästi. Ma arvan, et tal on eriline elukeskkond, kõvasti üle keskmise, ilma ekraanideta, lauda ja metsaga.

Teised tüdrukud ka on aastaga üllatanud heas mõttes. Ja me kasvame ja kasvame… ja järsku on tekkinud tunne, et me oleme ju kõik peaaegu suured. Suhted on läinud huvitavamaks ja mahedamaks. Ka nende isaga.

TUNNETUS. Mingi uutmoodi tunnetus. Arusaam, et jõudsin lõpp-peatusesse. Ja aegruum on kokkulepe, selline tunne on ka, aga kokkulepetest tuleb kinni pidada, meie vastutus on see planeet, see elu siin.

…Ja olemegi 2020ndas sees. Nüüd saame elada 20ndates: kõik, kes sellest unistasid, saavad seda nüüd teha. Loodetavasti ka 30ndates, ja nii edasi. Ja 40ndad tulevad lihtsamad kui need eelmised 40ndad.

Head uut aastat, selgust, helgust ja valgust! Ja et suurt sõda ega muud suurt jama ei tuleks!

 

The post Minu aasta kokkuvõte, 2019 appeared first on Epp Petrone.

“Taevas kukub alla”: listeeria- ja muudest skandaalidest

Lugu ilmus detsembris 2019 Eesti Päevalehe arvamusrubriigis.

Mis võiks olla selle loo alguseks, et tekiks kompromiss: see kajastaks õiglaselt loo sisu ja lendaks samas piisavalt üle võlli, oleks “klikimagnet”?

Väidetavalt ei loe enamik lugejaid ja kommentaariumi süljetopsi sülgajaid kaugemale kui loo alguse maksupiir. Niisiis, mida iganes kirjutada, peab autor riskima: mida “klikim” lugu, seda rohkem jääb see ringlusse ja seda rohkem saab kaasa saasta. Otsuseid tehakse siin kiirelt, pidevas ajahädas on nii kirjutajal, kel vaja iga päev luua uut klikikõlbulikku sisu, kui ka lugeja, kelle tähelepanu pärast konkureerib loendamatul hulgal uut kirevat sisu, kuhu iganes ta vaatab. Pead on segi. Kõike on liiga palju. Arusaadav, et sellises – pealtnäha – infokülluses hakkavad paljud tegema säästulugemist: loevad sissejuhatust ja süljetopsi, kujundades selle abiga kogu loost oma mulje.

Kas ma tahan autorina sellises klikitsirkuses osaleda? Tean mitmeid võimalikke ja kunagisi avalikke arvajaid, kes on käega löönud, nende vastuseks on: ei taha. Ühel või teisel moel saavad nad ju end ka vaikses siseeksiilis väljendatud, oma vaimseid vajadusi kas või boikotiga rahuldatud. Kahjuks ei paista üldises müras need boikotid välja.

 

Mis paistab välja? Skandaalide algused

Ma mõtlen viimasel ajal palju mürast ja rahust ja manipuleerimisest. Elan maal, mu ümber on vaikus ja ja möödunud sajandi raamatud. Kui ma selles kontekstis interneti avan, meenub üks hiina muinasjutt: “Taevas kukub alla!” Kas teate seda lugu? Puu otsast kukkus rabinal alla üks mango, sellele järgnes karjaga amokki jooksmine, kuni enam mitte keegi ei mäletanud, kust see kõlakas üldse tuli, et taevas alla on kukkumas. Nii me traavime hullunult ühe või teise rabina järel. Fakte enam pole, või õigemini on, aga need on kusagil uskumuste ja agendade vahel peidus. Vahel mõtlen: on see kinnimakstud, kavalalt suunatud või isetekkeline – see, mismoodi meedias kambakaid tehakse? MMS skandaal: lõpuks teatas politsei, et kuriteo koosseisu ei olnudki. TTÜ teadusrahade valekasutamine: uurimiskomisjoni töö tulemus teatas, et polnudki valekasutamist. Vaktsineerimata laste läkaköhasse haigestumine ja intensiivravis poolsurnult vaakumine: hiljem selgus, et haiguse tõi koju vaktsineeritud laps ja intensiivosakonda ka polnud. MMWooli tehaste sulgemine: hüüdja häälena kõrbes karjub nüüd doktor Nelli Kalikova fakte, et listeeria bakter ei olegi tehase testitulemustes mitte kunagi olnud üle piirmäära.

Vist oli nii? Kui ma õigesti aru sain? Igal pool on ees info, mille sisse saab nagu padrikusse ära eksida. Märgatav on infopadrikus igatahes see reegel, et ajakirjandus ei jaga esimest, skandaalset infot ümber lükkavaid lugusid sugugi mitte nii hoogsalt, need pole eriti seksikad klikitoojad. Ma olen ise meediat tarbides õppinud arvestama teatud tingimustega: alati minna algallikaväite juurde; gugeldada fakte allikakriitiliselt; mõelda, kellele on lugu kasulik; vaadata, kui suur on klikipotentsiaal ehk kas antud teemat saab mõnuga mõnitada ja polariseerumiseks ära kasutada, sest las süljetopsis toimub sõda, see toob klikke ja kaudselt reklaamiraha… Ja kõigile neile küsimustele otsa vaadates leiab ehk vastuse, mis tegelikult toimus… või mis enamvähem tõelähedane on.

 

Netikiusamine ja klikimasina hammasrattad

Aga olgu teistesse puutuva info tõlgendusega, kuis on. Enda kohta võin jagada otseallika lugusid. Sel kevadel võtsin ma koera ja küsisin internetis nõu. Teema veeres “taevas kukub alla!” stiilis nii suureks klikipalliks, et varjutas Putini-Kaljulaiu tippkohtumise samal nädalavahetusel. Sel sügisel kirjutasin internetis oma unenäost liigsete kukkede metsa laskmise kohta, sellest tegi paar lehte uudise, jättes mainimata, et ma kirjeldasin oma unenägu, mitte reaalsust. Klikke tuli! Mõlema loo puhul elasin üle faasi, kus ei julgenud koduõuest rahva sekka minna. Lugesin eneseteraapiaks seda, mida õpetatakse koolikiusamise ohvriks jäänud lastele. Sisimas toimub kiusuohvris verming, “süü omaks võtmine”, ja sellest vermingust tuleb võimalikult kiirelt ja julgelt välja astuda. Edasi järgneb nn paks nahk: ükskõiksus ja kartmatus.

Minusuguseid on palju. Me elame ajastus, kus meid on tehtud pehme info sõltlasteks. Just meie jaoks  ongi see klikimasinavärk käima pandud, me kõik oleme selle süsteemi (vahe)peremehed, iga meie klikk on valuuta, mida püütakse. Ja vahepeal jääme ise hammasrataste vahele. Mõni jääb rohkem, mõni vähem, aga kaitstud pole me keegi, sest igaühe elus võib midagi uudisväärtuslikku juhtuda. Samas pole otseselt kedagi olukorras süüdistada: kui ma ütlen, et “on tehtud” ja “on pandud”, siis me tegelikult ju kõik kaasvastutame selle eest, missuguses lõugu laksutavas meelelahutust nautivas ühises külas me elame. Planeedi olulisima riigi presidendiks valiti – demokraatlikul moel – reality televisiooni abiga kuulsaks saanud laadanarr, kui üks markantne näide tuua. Mõtlen vahel, kas 1930ndate löpus tundus maailmakord sama hull kui praegu. Ehk mäletate, ka Hitler tuli võimule demokraatlikult.

 

Me ei suuda keskenduda

Viimasel ajal on üha moekam rääkida keskkonnast. Toimub polariseerumine, poolt ja vastu sõjad, vaidlused selles, kellel on õigus ja kes on süüdi. Ja nii me siis jookseme, kraageldes ja karjudes. “Taevas kukub alla!” Jah, võibolla tõesti? Vahel komistan infopadrikus uudiste otsa, mis küsima panevad: miks sellest peavoolus rohkem ei räägita? Kas maakera magnetpoolused on tõepoolest oma asukohta tasapisi muutnud ja see protsess jätkub? Kui see on tõsi, või kui see ei ole tõsi, siis igal juhul on see info rohkem väärt kui enamus pudipadi, millele me klikime.

Kurb on see, et seni, kuni me veel saaks neist ees olevatest kriisidest enamvähem eluga välja tulla, ei ole me oma ühiskonna mehhanismidega võimelised end nendeks kriisideks kokku võtma. Me ei suuda keskenduda: ei üksikisikutena, ei laiemas plaanis kogukondadena. Kas te märkate, kui vähe on meie ümber viimasel ajal optimismi? “Kollektiivsesse ajju” ja muudesse naiivsetesse utoopiatesse uskumise aeg on läbi. Demokraatia on tõenäoliselt läbi kukkunud, ei toimi korrana – kui palju aega ja muud ressurssi kulub mõttetult ja kuidas saab massidega massimeediamaailmas mängida! Majanduskasv on kindlasti ülehinnatud väärtus, seda ei pea keskkonnakriisi ajastul enam tõestama. Ja üha enam tundub mulle, et põhjuseta ülekiidetud on ka vaba ajakirjandus, vähemasti sellisel moel, klikikogujaid-mangosid puu otsast alla pildudes, lihtsalt selleks, et endal elu sees hoida ja palgaraha kätte saada.

Mis võiks olla lahendus? Suudan välja pakkuda mitu lahendust, aga need kõik tunduvad justkui ulmefantaasiatest, uutest naiivsetest utoopiatest, ja ma parem ei hakka rohkem oma unenägudest avalikult kirjutama.

The post “Taevas kukub alla”: listeeria- ja muudest skandaalidest appeared first on Epp Petrone.

Minu 2019. aasta ägedad mehed: “Minu Aasia”, “Minu Tenerife” ja “Minu Tartu”

Sel aastal toimetasin ma kolme meest. Kolme raamatut. Neis on midagi ühist.

Kõik kolm osutusid (enamvähem) bestselleriteks.

Kõik kolm on ägedad mehed, lahedad isiksused, tublid ettevõtjad, ja ka head omanäolised kirjutajad, nii et lubasin endale toimetamise käigus autorisse armunud olla :). See on muidugi ka hea võte, kuidas toimetamistöö korralikult ära teha.

Kõik kolm kirjutasid kohtadest ja kirjutasid lugu, mis mulle isiklikult lähedane on. Mu sees on mu enda “Minu Aasia” ja “Minu Tartu” ja isegi “Minu Tenerife”.

Ja kõiki kolme toimetasin ma hullumaja-puhveti olukorras, kus mu oma maja oli pooleli. Toimetasin vahel lausa salaja, sõna otseses mõttes salaja, saunalae peal arvutiga. Ma lihtsalt ei saanud oma ehituse juures moraali alla lasta, kusagil keset suvist ehitustandrit kirjatööga istuda… Ja näiteks Olavi Tenerife-failist õnnestus selles hullumaja-puhvetis osa ära kaotada, aga õnneks leidsime üles.

Aga alustan algusest, ilmumise järjekorras.

Margus Kalam, “Minu Aasia”.

Ma kohtusin Margusega Universaal Universumi poeketi laos 2016. aasta suvel, kui ma oma toonase kivipoe varustamisel otsaga sinna jõudsin, ja Margus võlus mind kohe oma ausate silmade, lihtsa olemise ja käisest kukkuvate lugudega :). Igatahes veetsin koos oma 6-aastase Mariaga tunde seal laopõrandal istudes, asju valides, ja Maria kommenteeris lahkudes: “Me olime justkui uuesti Indias.” Sellest päevast peale saime Margusega sõbraks: eelkõige kirjasõbraks ja klipisõbraks. Leidsime mooduse, kuidas jutustada teineteisele oma elust pikalt audiovormis. Ma sain kiirelt aru, et Margus on loojutustaja andega, kuigi ta ise seda hästi ei uskunud.

Kulus paar kuud, kuni sain aru, mis on tema raamatu pealkirjaks parim… Terve Aasia! Ja siis kulus umbes aasta, kuni sain aru, et ma peaksin ütlema, et las ma ise kirjutan-vormistan selle raamatu, tema ainult jutustagu. Kummaline, ma ei oskagi öelda, kas ma uskusin seda, et ma tõesti ise kirjutan, või oli see lihtsalt autori protsessi meelitamine. Igatahes tegime ära raamatu struktuuri ja Margus jutustas ja jutustas oma lugusid mulle audioklippidena. Aga minul muidugi polnud aega neid ümber kirjutada! Ja nii ta muudkui jutustas ja jutustas. Mulle tekkis isiklik kuuldemängude kogu, kus lisaks Margusele on helitaustaks igasuguseid kentsakaid Aasia hääli… aga raamatut polnud peale sisukorra veel sõnagi kirja saanud. Kuni lõpuks talle omasel vastutustundlikul moel hakkas Margus ikkagi ise neid lugusid otsast kirja ka panema. Abiks sai ka Postimehe reisiportaali kirjutamise diil, mis sujuvalt just sel ajal tekkis.

Ja ma ei mäleta, et me üleüldse oleks pidanud eriliselt pingutama. See raamat sündis kuidagi eriti lihtsalt, seda on ka Margus ise öelnud. Ühtäkki oli fail olemas, ja nii kopsakas, et osa materjali tuli välja visata.

Mis lugu see selline on? Mõnes mõttes juba ammu räägitud lugu, purustatud südamega peategelane läheb laia ilma südant lappima ja uut armastust otsima. Meiegi sarjas on sellise algusega lugusid olnud. Ja siis ta muudkui otsib ja otsib, mägedelt ja saartelt, maalt ja linnast. Kas ta leiab, mida ta otsib?

Mulle tundub, et Margus ei tahagi, et see lugu veel niipea lõppeks. Siinkohal tuleb meelde tuletada, et ega ta ju ainult naist/õnne ei otsi, ikka käsitööd ka!… Kui mina poodi tegin, siis ütles keegi kaubanduse asjatundja mulle kõrvalt kohutava, silmiavava lause: “Ükski pood ei saa mitte kunagi valmis.” Ja Marguse varustatav poekett, Universaal Universum ei saa ka mitte kunagi valmis, kõik laojäägid peavadki ebatäiuslikud olema, midagi ei tohi olla liiga palju ega liiga vähe, ja alati on vaja midagi vana ja midagi uut, ja nii veereb ja veereb ta mööda Aasiat, pidama kusagil pikalt ei jää, kohtab aina uusi kentsakaid tegelasi, uusi ilusaid tüdrukuid, uusi eksootilisi käsitöölisi…

Ja kui ma tavaliselt toimetades-lugedes tunnetan, suudan ennustada, millega antud lugu jätkub näiteks kümne aasta pärast, siis Marguse “Minu Aasia” tulevikku ma ei näe. Päris lõpupeatükis, pärast lugusid kuueteistkümnest riigist, kõlavad pigem nukrad meeleolud. Globaalse ränduri identiteedikriis: Eestisse ta enam päriselt ei kuulu, kuigi suved veedab Eestis ja varustab ju Eestis asuvat poeketti; aga kuhu ta Aasias kuulub? Võibolla liikuvatesse objektidesse ja ootekohtadesse? Ma tean seda tunnet, seda elu. Sellisel koduta elul on oma võlu ja valu.

Aga elu on – kui kirjutama hakkad – üks võluv lugude kogumik, olgugi vahel nukker ja küsimusi tekitav, ja mulle tundub, et üks on kindel, Margus kuulub kirjutajate hulka. Praegu on talv, Margus on hetkel Indoneesias ja kirjutab oma järgmist raamatut! Ka see tundub kokku voolavat sama sujuvalt.

…Järgmisena ilmus Olavi Antonsi “Minu Tenerife”.

Kuidas ma Olaviga tuttavaks sain? Mulle tundub, et see oli nii: umbes viis aastat tagasi identiteedikriisis vaeveldes otsustasid Petroned uurida võimalust kolida Tenerifele, panna lapsed seal inglisekeelsesse kooli ja hakata suvesid veetma Seto talus (selles, kus ma nüüd kogu täiega elan). Ja selle plaaniga seoses oli võimatu mitte Olavi otsa komistada. Olavi oli Tenerifel “Kompassi” reisibüroo pidaja: osavõtlik, kiire vastamisega, heade kalambuuridega, terav pliiats kirjasõber, ja kui me lõpuks kohtusime, juba saarel, siis küsisin endalt paar korda: huvitav, kas see mees on kõigiga nii uskumatult tore või on meile osaks saamas mingi erikohtlemine?

Ma arvan nüüdseks, et ta on kõigiga nii tore, sest adun, kui palju fänne ja sõpru on Olavil üle Eesti, millise hooga ta raamatut vajati ja kuidas esitlustele kohale vajuti.

Igatahes ei kolinud me Tenerifele, aga kontakt jäi ja togisin ikka aegajalt Olavit, et ta oma raamatu teeks, eriti kui nägin, kui geniaalselt ta oma kodulehel lugusid jutustab. Aga Olavil polnud aega (ilmselt ikka sellepärast, et kõigile temaga kokku puutunuile saab osaks erikohtlemine ja teame ju seda tüüpi inimesi küll, kes on ühtaegu rahvalemmikud ja andekad kirjatsurad… aga korraga kõike ei saa. Vähemasti saab elada huvitavat elu ja loota, et kunagi sa siiski kirjutad juhtunud lood raamatuks.) Vahepeal ilmus nagu välk ja pauk Mart Normeti “Minu Tenerife”, kuuekuise Tenerife-staazhiga noore pensionäri pihtimus, mida samuti mina toimetasin ja kus Olavi kanda oli kõiketeadva ja sellest hoolimata seiklushimulise kõrvaltegelase roll.

Edasi, kuigi Mardi Tenerife oli ilmunud, lootsin ma ikkagi, et kunagi kirjutab Olavi ikka ise ka meile midagi. Mardi raamat oli lahedas stiilis, aga ikkagi. Igaühes meis on oma lugu.

Ja aina enam juhtus seda, et me kirjastuses komistasime probleemi otsa, et aeg tiksub ja maakera on ümmargune… ehk et ring planeedile hakkas peale saama ja mõned raamatud olid oma aja ära elanud, autorid ei soovinud neist uusi lisatrükke, aga lugejad soovisid uusi raamatuid. Mina olin juba ammu seda meelt, et me peaks asuma pealkirju taaskasutama! Aga oli vaja veel kolleegidega arutada. Õnneks olin ma oma esimese raamatu, “Minu Ameerika”, varustanud ka alapealkirjaga, alustanud stiili, tänu millele pealkirjad siiski ei kattu! Ja saidki meil vaidlused vaieldud ja taaskasutusotsus vastu võetud… Kui Mardi Tenerife kannab nime “Noor pensionär”, siis Olavi oma on “Kompassiga kliimapagulane”.

Millest Olavi lugu räägib? Kassidest ja kassidest ja kassidest (liialdan! ega ta ikka nii palju ka kassidest räägi) ja vene kübaramooridest ja hispaania ametnikest… ja eelkõige inimese jonnist, vaistust, töökusest, loomingulisusest. Tagakaanel on Olavi pilt, ta on pealtnäha ise nagu üks laisk kass, mugavalt end päikese käes välja sirutanud. Aga see on petlik. Tegelikult on ta enne sellele pildile jõudmist pidanud igasuguste lollustega tegelema ja väga palju tööd rabanud, häda ja viletsust näinud… aga lõunamaa päikest ikka ka!

Mulle meeldib, et Olavi varem oma raamatut ei kirjutanud. Kliimapagulase lugu lõppeb (või jätkub) sellega, kuidas ta hakkas pärast oma reisifirma ülesehitamist, pärast pikki paradiisisaare-aastaid tasapisi igatsema sügisepori ja talvelund ja kuidas ta ostis omale Eestis talu… See annab kogu loole täiesti uue (võibolla isegi sadomasohallika) varjundi! Nüüd on Olavi olukorras, kus ta peab lõunamaale minema, aga süda tõmbab Eesti talusse. Seilasime, teame :).

…Kolmas sel aastal minu toimetamise abiga ilmunud raamat on Lauri Räpi “Minu Tartu”.

Ah, see Tartu. Murelaps. Sellest peale, kui otsustasime teha sarjas eestlaste lugusid Eestimaa kohtadest, otsisime sellest linnast õiget autorit. Kes keeldus kohe, kes pärast mõnusaid teejoominguid, kes lahkus üldse elavate seast… Hakkasin juba hoogu võtma, et pean vist ise selle raamatu kirjutama, mina ju ka armastan Tartut ja oman südames “Minu Tartut”, aga see ei tundunud päris õige.

Lauri peale ei tulnud ma varem ilmselt ühel konkreetsel põhjusel. Mulle tundus, et ta on oma “Minu Tartu” juba ära kirjutanud! “Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis” tema sulest rääkis ju Tartust ja isegi lausa “Minu Tartu” raamatu pealkiri oli sinna pikema pealkirja sisse kavalalt ära peidetud.

Ja nii ma ikka tasapisi otsisin seda õiget Tartu-kirjutajat, ise märkamata, et olin tegelikult juba muude kogemuste käigus selgeks saanud reegli: kes on kirjanik, see kirjutab, ja ta sees on palju samalaadseid raamatuid. Näiteks Hvostov kirjutas meile pärast “Sillamäe passiooni” “Kirjad Maarale” ja hea kirjaniku omadus ongi end natukene korrata, kogu aeg sama raamatut kirjutada, aga samas värskena mõjudes.

…kui ma järsku avastasin end hoopis ühes teises kontekstis Lauriga jutlemas, siis toimus mul sisemine plahvatus: siin ta on! Inimene, kes on justkui “Minu Tartu” ära kirjutanud, tema ongi “Minu Tartu” autor! Edasi läks kõik kiirelt. Lauri ütles jaa, saatis proovikatkendi, meie lugesime läbi ja ütlesime jaa, tegime lepingu, siis selgus, et Rahva Raamat loodab raamatut saada juba enne aasta lõppu, oma menukite nimekirja, ja nii me tegimegi kiirkorras, algselt oli plaan avaldada raamat 2020. aasta Prima Vista festivali ajal…

Aga kuigi kiirelt kirjutatud, on see samas raamat, mis on aja peatanud. Lauri on selle raamatu autorina justkui ajarändur, saja aasta taguse viisakusega ja saja-aastase inimese nostalgilise ilmavaatega. Juba sissejuhatus annab võtme: sa kõnnid mööda agulit, kusagilt avatud aknast kostub üks fraas, mis on “väljast väike, seest suur”, ja viib sind tagasi su lapsepõlve.

Ma tundsin end toimetades vahel ära, ja mitte lihtsalt ennast Tartus, vaid ennast ajas. See on mu meelest hea raamatu tunnus, kui sa märkamatult leiad end rändamas iseenda sees, oma sisemaastike unustatud radadel. Jah, loomulikult on siin Tartu-raamatus olemas kõik kohustuslikud Tartu-elemendid meie aegruumis, me ei ole unustanud Vaimu või Emajõge või Anne turgu või Maneeži või Toidutaret, aga mis teeb selle raamatu eriliseks, see on Lauri omadus kohati end kusagile täiesti eeterlikesse sfääridesse kirjutada: sinna, kus suvel on kirju laperdav kleit seljas või kus proosatekstist saab järsku haiku või luuletus. Just neis kohtades leian ma end kusagil iseenda sees, ammu unustatud aladel.

Head lugemist!

Ja ma olen täiesti kindel, et kõigilt kolmelt autorilt tuleb midagi veel, nii et: head juurdekirjutamist!

The post Minu 2019. aasta ägedad mehed: “Minu Aasia”, “Minu Tenerife” ja “Minu Tartu” appeared first on Epp Petrone.

Minu selle aasta ägedad mehed: “Minu Aasia”, “Minu Tenerife” ja “Minu Tartu”

Sel aastal toimetasin ma kolme meest. Kolme raamatut. Neis on midagi ühist.

Kõik kolm osutusid (enamvähem) bestselleriteks.

Kõik kolm on ägedad mehed, lahedad isiksused, tublid ettevõtjad, ja ka head omanäolised kirjutajad, nii et lubasin endale toimetamise käigus autorisse armunud olla :). See on muidugi ka hea võte, kuidas toimetamistöö korralikult ära teha.

Kõik kolm kirjutasid kohtadest ja kirjutasid lugu, mis mulle isiklikult lähedane on. Mu sees on mu enda “Minu Aasia” ja “Minu Tartu” ja isegi “Minu Tenerife”.

Ja kõiki kolme toimetasin ma hullumaja-puhveti olukorras, kus mu oma maja oli pooleli. Toimetasin vahel lausa salaja, sõna otseses mõttes salaja, saunalae peal arvutiga. Ma lihtsalt ei saanud oma ehituse juures moraali alla lasta, kusagil keset suvist ehitustandrit kirjatööga istuda… Ja näiteks Olavi Tenerife-failist õnnestus selles hullumaja-puhvetis osa ära kaotada, aga õnneks leidsime üles.

Aga alustan algusest, ilmumise järjekorras.

Margus Kalam, “Minu Aasia”.

Ma kohtusin Margusega Universaal Universumi poeketi laos 2016. aasta suvel, kui ma oma toonase kivipoe varustamisel otsaga sinna jõudsin, ja Margus võlus mind kohe oma ausate silmade, lihtsa olemise ja käisest kukkuvate lugudega :). Igatahes veetsin koos oma 6-aastase Mariaga tunde seal laopõrandal istudes, asju valides, ja Maria kommenteeris lahkudes: “Me olime justkui uuesti Indias.” Sellest päevast peale saime Margusega sõbraks: eelkõige kirjasõbraks ja klipisõbraks. Leidsime mooduse, kuidas jutustada teineteisele oma elust pikalt audiovormis. Ma sain kiirelt aru, et Margus on loojutustaja andega, kuigi ta ise seda hästi ei uskunud.

Kulus paar kuud, kuni sain aru, mis on tema raamatu pealkirjaks parim… Terve Aasia! Ja siis kulus umbes aasta, kuni sain aru, et ma peaksin ütlema, et las ma ise kirjutan-vormistan selle raamatu, tema ainult jutustagu. Kummaline, ma ei oskagi öelda, kas ma uskusin seda, et ma tõesti ise kirjutan, või oli see lihtsalt autori protsessi meelitamine. Igatahes tegime ära raamatu struktuuri ja Margus jutustas ja jutustas oma lugusid mulle audioklippidena. Aga minul muidugi polnud aega neid ümber kirjutada! Ja nii ta muudkui jutustas ja jutustas. Mulle tekkis isiklik kuuldemängude kogu, kus lisaks Margusele on helitaustaks igasuguseid kentsakaid Aasia hääli… aga raamatut polnud peale sisukorra veel sõnagi kirja saanud. Kuni lõpuks talle omasel vastutustundlikul moel hakkas Margus ikkagi ise neid lugusid otsast kirja ka panema. Abiks sai ka Postimehe reisiportaali kirjutamise diil, mis sujuvalt just sel ajal tekkis.

Ja ma ei mäleta, et me üleüldse oleks pidanud eriliselt pingutama. See raamat sündis kuidagi eriti lihtsalt, seda on ka Margus ise öelnud. Ühtäkki oli fail olemas, ja nii kopsakas, et osa materjali tuli välja visata.

Mis lugu see selline on? Mõnes mõttes juba ammu räägitud lugu, purustatud südamega peategelane läheb laia ilma südant lappima ja uut armastust otsima. Meiegi sarjas on sellise algusega lugusid olnud. Ja siis ta muudkui otsib ja otsib, mägedelt ja saartelt, maalt ja linnast. Kas ta leiab, mida ta otsib?

Mulle tundub, et Margus ei tahagi, et see lugu veel niipea lõppeks. Siinkohal tuleb meelde tuletada, et ega ta ju ainult naist/õnne ei otsi, ikka käsitööd ka!… Kui mina poodi tegin, siis ütles keegi kaubanduse asjatundja mulle kõrvalt kohutava, silmiavava lause: “Ükski pood ei saa mitte kunagi valmis.” Ja Marguse varustatav poekett, Universaal Universum ei saa ka mitte kunagi valmis, kõik laojäägid peavadki ebatäiuslikud olema, midagi ei tohi olla liiga palju ega liiga vähe, ja alati on vaja midagi vana ja midagi uut, ja nii veereb ja veereb ta mööda Aasiat, pidama kusagil pikalt ei jää, kohtab aina uusi kentsakaid tegelasi, uusi ilusaid tüdrukuid, uusi eksootilisi käsitöölisi…

Ja kui ma tavaliselt toimetades-lugedes tunnetan, suudan ennustada, millega antud lugu jätkub näiteks kümne aasta pärast, siis Marguse “Minu Aasia” tulevikku ma ei näe. Päris lõpupeatükis, pärast lugusid kuueteistkümnest riigist, kõlavad pigem nukrad meeleolud. Globaalse ränduri identiteedikriis: Eestisse ta enam päriselt ei kuulu, kuigi suved veedab Eestis ja varustab ju Eestis asuvat poeketti; aga kuhu ta Aasias kuulub? Võibolla liikuvatesse objektidesse ja ootekohtadesse? Ma tean seda tunnet, seda elu. Sellisel koduta elul on oma võlu ja valu.

Aga elu on – kui kirjutama hakkad – üks võluv lugude kogumik, olgugi vahel nukker ja küsimusi tekitav, ja mulle tundub, et üks on kindel, Margus kuulub kirjutajate hulka. Praegu on talv, Margus on hetkel Indoneesias ja kirjutab oma järgmist raamatut! Ka see tundub kokku voolavat sama sujuvalt.

…Järgmisena ilmus Olavi Antonsi “Minu Tenerife”.

Kuidas ma Olaviga tuttavaks sain? Mulle tundub, et see oli nii: umbes viis aastat tagasi identiteedikriisis vaeveldes otsustasid Petroned uurida võimalust kolida Tenerifele, panna lapsed seal inglisekeelsesse kooli ja hakata suvesid veetma Seto talus (selles, kus ma nüüd kogu täiega elan). Ja selle plaaniga seoses oli võimatu mitte Olavi otsa komistada. Olavi oli Tenerifel “Kompassi” reisibüroo pidaja: osavõtlik, kiire vastamisega, heade kalambuuridega, terav pliiats kirjasõber, ja kui me lõpuks kohtusime, juba saarel, siis küsisin endalt paar korda: huvitav, kas see mees on kõigiga nii uskumatult tore või on meile osaks saamas mingi erikohtlemine?

Ma arvan nüüdseks, et ta on kõigiga nii tore, sest adun, kui palju fänne ja sõpru on Olavil üle Eesti, millise hooga ta raamatut vajati ja kuidas esitlustele kohale vajuti.

Igatahes ei kolinud me Tenerifele, aga kontakt jäi ja togisin ikka aegajalt Olavit, et ta oma raamatu teeks, eriti kui nägin, kui geniaalselt ta oma kodulehel lugusid jutustab. Aga Olavil polnud aega (ilmselt ikka sellepärast, et kõigile temaga kokku puutunuile saab osaks erikohtlemine ja teame ju seda tüüpi inimesi küll, kes on ühtaegu rahvalemmikud ja andekad kirjatsurad… aga korraga kõike ei saa. Vähemasti saab elada huvitavat elu ja loota, et kunagi sa siiski kirjutad juhtunud lood raamatuks.) Vahepeal ilmus nagu välk ja pauk Mart Normeti “Minu Tenerife”, kuuekuise Tenerife-staazhiga noore pensionäri pihtimus, mida samuti mina toimetasin ja kus Olavi kanda oli kõiketeadva ja sellest hoolimata seiklushimulise kõrvaltegelase roll.

Edasi, kuigi Mardi Tenerife oli ilmunud, lootsin ma ikkagi, et kunagi kirjutab Olavi ikka ise ka meile midagi. Mardi raamat oli lahedas stiilis, aga ikkagi. Igaühes meis on oma lugu.

Ja aina enam juhtus seda, et me kirjastuses komistasime probleemi otsa, et aeg tiksub ja maakera on ümmargune… ehk et ring planeedile hakkas peale saama ja mõned raamatud olid oma aja ära elanud, autorid ei soovinud neist uusi lisatrükke, aga lugejad soovisid uusi raamatuid. Mina olin juba ammu seda meelt, et me peaks asuma pealkirju taaskasutama! Aga oli vaja veel kolleegidega arutada. Õnneks olin ma oma esimese raamatu, “Minu Ameerika”, varustanud ka alapealkirjaga, alustanud stiili, tänu millele pealkirjad siiski ei kattu! Ja saidki meil vaidlused vaieldud ja taaskasutusotsus vastu võetud… Kui Mardi Tenerife kannab nime “Noor pensionär”, siis Olavi oma on “Kompassiga kliimapagulane”.

Millest Olavi lugu räägib? Kassidest ja kassidest ja kassidest (liialdan! ega ta ikka nii palju ka kassidest räägi) ja vene kübaramooridest ja hispaania ametnikest… ja eelkõige inimese jonnist, vaistust, töökusest, loomingulisusest. Tagakaanel on Olavi pilt, ta on pealtnäha ise nagu üks laisk kass, mugavalt end päikese käes välja sirutanud. Aga see on petlik. Tegelikult on ta enne sellele pildile jõudmist pidanud igasuguste lollustega tegelema ja väga palju tööd rabanud, häda ja viletsust näinud… aga lõunamaa päikest ikka ka!

Mulle meeldib, et Olavi varem oma raamatut ei kirjutanud. Kliimapagulase lugu lõppeb (või jätkub) sellega, kuidas ta hakkas pärast oma reisifirma ülesehitamist, pärast pikki paradiisisaare-aastaid tasapisi igatsema sügisepori ja talvelund ja kuidas ta ostis omale Eestis talu… See annab kogu loole täiesti uue (võibolla isegi sadomasohallika) varjundi! Nüüd on Olavi olukorras, kus ta peab lõunamaale minema, aga süda tõmbab Eesti talusse. Seilasime, teame :).

…Kolmas sel aastal minu toimetamise abiga ilmunud raamat on Lauri Räpi “Minu Tartu”.

Ah, see Tartu. Murelaps. Sellest peale, kui otsustasime teha sarjas eestlaste lugusid Eestimaa kohtadest, otsisime sellest linnast õiget autorit. Kes keeldus kohe, kes pärast mõnusaid teejoominguid, kes lahkus üldse elavate seast… Hakkasin juba hoogu võtma, et pean vist ise selle raamatu kirjutama, mina ju ka armastan Tartut ja oman südames “Minu Tartut”, aga see ei tundunud päris õige.

Lauri peale ei tulnud ma varem ilmselt ühel konkreetsel põhjusel. Mulle tundus, et ta on oma “Minu Tartu” juba ära kirjutanud! “Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis” tema sulest rääkis ju Tartust ja isegi lausa “Minu Tartu” raamatu pealkiri oli sinna pikema pealkirja sisse kavalalt ära peidetud.

Ja nii ma ikka tasapisi otsisin seda õiget Tartu-kirjutajat, ise märkamata, et olin tegelikult juba muude kogemuste käigus selgeks saanud reegli: kes on kirjanik, see kirjutab, ja ta sees on palju samalaadseid raamatuid. Näiteks Hvostov kirjutas meile pärast “Sillamäe passiooni” “Kirjad Maarale” ja hea kirjaniku omadus ongi end natukene korrata, kogu aeg sama raamatut kirjutada, aga samas värskena mõjudes.

…kui ma järsku avastasin end hoopis ühes teises kontekstis Lauriga jutlemas, siis toimus mul sisemine plahvatus: siin ta on! Inimene, kes on justkui “Minu Tartu” ära kirjutanud, tema ongi “Minu Tartu” autor! Edasi läks kõik kiirelt. Lauri ütles jaa, saatis proovikatkendi, meie lugesime läbi ja ütlesime jaa, tegime lepingu, siis selgus, et Rahva Raamat loodab raamatut saada juba enne aasta lõppu, oma menukite nimekirja, ja nii me tegimegi kiirkorras, algselt oli plaan avaldada raamat 2020. aasta Prima Vista festivali ajal…

Aga kuigi kiirelt kirjutatud, on see samas raamat, mis on aja peatanud. Lauri on selle raamatu autorina justkui ajarändur, saja aasta taguse viisakusega ja saja-aastase inimese nostalgilise ilmavaatega. Juba sissejuhatus annab võtme: sa kõnnid mööda agulit, kusagilt avatud aknast kostub üks fraas, mis on “väljast väike, seest suur”, ja viib sind tagasi su lapsepõlve.

Ma tundsin end toimetades vahel ära, ja mitte lihtsalt ennast Tartus, vaid ennast ajas. See on mu meelest hea raamatu tunnus, kui sa märkamatult leiad end rändamas iseenda sees, oma sisemaastike unustatud radadel. Jah, loomulikult on siin Tartu-raamatus olemas kõik kohustuslikud Tartu-elemendid meie aegruumis, me ei ole unustanud Vaimu või Emajõge või Anne turgu või Maneeži või Toidutaret, aga mis teeb selle raamatu eriliseks, see on Lauri omadus kohati end kusagile täiesti eeterlikesse sfääridesse kirjutada: sinna, kus suvel on kirju laperdav kleit seljas või kus proosatekstist saab järsku haiku või luuletus. Just neis kohtades leian ma end kusagil iseenda sees, ammu unustatud aladel.

Head lugemist!

Ja ma olen täiesti kindel, et kõigilt kolmelt autorilt tuleb midagi veel, nii et: head juurdekirjutamist!

The post Minu selle aasta ägedad mehed: “Minu Aasia”, “Minu Tenerife” ja “Minu Tartu” appeared first on Epp Petrone.

Pööripäev ja pööriöö ja taotlused

On aasta pikima öö algustund.

Äsja lõppenud aasta lühim päev kukkus kentsakas välja.

Mul oli kokku lepitud ühe mulle tähtsa inimesega, et teeme täna õhtul minu pool sauna. Aga eile helistas ja kutsus üks teine tähtis inimene mind ühele pööripäevamatkale, maagilisele üritusele… ja ma otsustasin minna ja läksingi, aga jäin hiljaks! Nad olid juba metsa oma väemäele minema matkanud. Helistasin oma esimesele tähtsale inimesele, sain teada, et tema oli ka vahepeal teinud omale uued kokkulepped ja läheb juba ühte teise sauna.

Ma sõitsin tagasi koju, kõndisin oma kodust metsa, koos koeraga, nagu kuutõbine. Pööripäevatõbine. Nii kummaline emotsioon keeras rinnus ringi, vahepeal viskasin end selili ja vaatasin läbi udu seda hallikasvalget hämu, mis oli tänane päevavalgus. Mis on selle emotsiooni nimi? Kusagil oli nukrust ja kusagil oli helgust, oli otsuste sündimise tunnet, oli tänulikkust, püüdsin selle kinni ja vaatasin. Milline maagiline elu. Mitte kunagi ei tea, kuhu ja kuidas sa päeva lõpuks jõuad. Ja samas tead sa kindlalt, kuhu sa lõppude lõpuks jõuda saaksid oma potentsiaaliga, mis sulle siin elus antud on.

“On see halb või on see hea, seda öelda ma ei tea”, nagu ütleb ühe muinasjutu refrään. Pööripäevad on tähtsad, tänases päevas on väge, lausa välja arvutatud põhjusel, ja iga aastaga on usutud seda väge suuremaks. Tõhus toomapäev, oma elude, kodude, terviste korrastamise päev, rahuaja sissejuhatamise päev, valguse ja pimeduse tunnetamise päev. Aga on selle päeva vägi väiksem või suurem, kui olla üksi? “On see halb või on see hea”, lebada üksi soojas mahedas detsembris kusagil keset kodumetsa ja kaeda, kuidas hallikasvalge hämu muutub aina hallimaks, tunda, et pisarad jooksevad, ilma et neil oleks nime. Miks te jooksete? Ja planeet kihutab täiel kiirusel, võimalik, et veidi telge muutnud, aga ta ikka sama ustavalt oma kursil, ja Päike ikka sama tubli, ja kõik külbetõmbe- ja muud seadused, mis me avastada oleme suutnud, kõik toimivad ikka edasi.. ja me oleme kõik siinsamas, ühises süsteemis, ja otsime oma teed ses sigrimigris nimega inimelu, mis igasugust pisikestki perspektiivimomenti kasutades on ju nii lühike. Kui ma istutan täna puu, siis tõenäoliselt ei näegi ma selle täissuurust! Nii kiirelt lähen ma siit minema.

Mu isiklik sigrimigri on segane olnud. Milline aasta. Milline elu. Aga segaduse sees on selgus ja usk. Ma olen kogu aeg selgemaks saanud selle lapsena ära tunnetatud reegli, et galaktika ja rakk on mingi salanipiga tegelikult seesama: suurim ja vähim kategooria puutuvad kokku ja muutuvad samaks, ja seal on vastus küsimusele, et mis on tähtede taga ja kuidas saab lõpmatus loogiliselt olemas olla. Läbi alanduse saab üles, läbi väikese saab suureks, kõike lahti lastes saab kõik, need paradoksid on kõik sama võtmega lahti muugitavad.

See aasta tõi mind maale, sõnnikut viskama ja maad kaevama ja saagima ja puid lõhkuma… Ja tõi selle tunnetuse, kuidas kõige lihtsam töö on seotud kõige suuremate ülevate saladustega. Kumb on enne, kas muna või kana, kust tuleb elu, mis tunne on olla jumal… vaat millised küsimused – ja mõned vastusealged, lood – on mu paberitükkide peale kirjutatud, tänu mu kanadele, kukkedest rääkimata! Samas ei saa ma kulkalt oma raamatuideede jaoks toetust ja olen üleüldse selle inspireeriva aastaga majanduslikult täitsa põhja jõudnud. Maaelu on luksus, selle fraasi põhja olen ka jõudnud :). Ja olen aru saanud, et tegelikult on ka see luksus: olla ripakil, mittekellegimaal. Just siin on looming. Lugesin näiteks hoolega läbi Tõnu Õnnepalu essee sellest, miks kirjanikupalk ja lemmiklapseks olemise ootus ahistavad. Sain värskemalt aru sellest, et kerge pole kellelgi.

Mis võiksid olla minu taotlused uueks aastaks.

1. ÕPPIDA ÄRA ÕIGEKS AJAKS KOHALE JÕUDMINE. Ma käin koolides esinemas, peaaegu iga kord totakaid riske võttes, noh, kas seekord jõuan napilt õigeks ajaks või napilt hilinedes… Täna sain paraja õpitunni, jäin matkast maha. Miks ma küll nii teen? Ma ei tea. Kindlasti on puugihaigus mu ajatajust mõned eluterved aheldad katkestanud. Ma lihtsalt ei usu, et kohe hakkab kiire. Ja siis järsku usun! Ja siis ongi juba hilja ja kannatan. Ilmselt on see ikkagi kättevõtmise ja mõttetehnika küsimus, mul pole mõtet puugihaiguse või “itaalia kasvatuse” taha pugeda.

2. OLEN AVATUD SELLELE, ET SIIA TALLU VÕIKS TULLA PEREMEES. Ma ütlen selle välja, sest see on aus selle koha suhtes. See koht siin on tasapisi kasvanud mu elu armastuseks. Kui tosin aastat tagasi ta ostsime, siis mina ise ei tundnud ju teda lõpuni kindlalt ära. Kaalusin kahe koha vahel ja Justini sõna oli toona kaalukeeleks, et ta valisime. Aga tasapisi, leebelt, on see koht mind muutnud, või õigemini tagasi toonud selle juurde, kes ma lapsena olin ja kelleks ma nüüd uuesti saama hakkan.

“Siin on kõik sinu energiat täis”, ütles üks sõbranna. Jah, kui meenutada, milline see talu ostmise ajal oli, katkised läbisadavad katused ja vanapoisi remondikolahunnikud, nii et aitades liikudagi õieti ei saanud. Edasi tuli palju minu naiselikku energiat. Tuli ka arusaam, et Justin eriti ei taha talu ja mina tahan aina rohkem. Tulid kentsakad lood (ma pole enamikke siin juhtunud lugusid avalikult jaganud, aga kunagi jagan).

Veel aasta tagasi mõtlesin ma, et ma olen kirjanik ja mulle sobibki üksi olla. Mulle isiklikult ju sobikski! Aga talule ei sobi. Pärast aastaringi oskan ausalt öelda: ma ei saa olla korraga perenaine ja peremees (ja kirjanik!). Niisama lihtne see ongi.

Kui kevadel koristasin ära puukuuri, esimest korda põhjani, siis leidsin põhjast vanaperemehe riided. Need vedelesid tükk aega aia peal, sest ma ei saanud aru, mida nendega peale hakata. Valada betooni täis ja teha üks mängukratt? Lüüa vana harja külge ja teha üks hernehirmutis? Pesta ära ja hoida alles? Pesta ära ja hakata ise kasutama?

Lõpuks pistsin kevadise pööripäeva lõkkesse siinsamas põllunurgal. Tänuga ja pisaratega. Vaatasin, kuidas leegid üle võtsid. Lasin vabaks selle peremehe vaimu. Ma arvan, et ta on rahul. Nii sellega, mis ma siin teinud olen, kui ka sellega, et tal minna lasin.

Edasi mõtlesin realistlikult. Vana läinud, kust saab tulla uus? Tinderitesse ma ei usu. Sotsiaalmeediast tahaksin aina kaugemale astuda ja vaid kohati midagi seal öelda, nii et kindlasti ma ei usu, et selle talu peremees istuks mõnes moodsas nimetuses ning leiaks mind sealt. Ja ma ei usu ka sellesse, et keegi, kel juba on talu, saaks tulla siia peremeheks. Ja ma ei usu ka sellesse, et minust tosin aastat noorem mees siia õige oleks. Ei usu, et kirjanik sobiks, või välismaalane sobiks. (Need olid nüüd kõik need lood, mis on ära olnud ja kenad olnud, aga luhtunud.) Nii et päris pikk nimekiri kõike seda, mida ma ei usu. Aga sellegipolest ma usun, et siia jõuab see, kellest saab peremees. Mul on kõrini sellest, kui transaauto juht hõikab “Kus siin peremees on?”, kõrini töömeestega klaarimisest-kombineerimisest, pidevast eneseharimisest “meestealadel” ja sellest tundest, et vastutan siin üksi.

3. KLAARIN INIMSUHTED. Läbi saamas on maalihke ajastu mu isiklikus elus. Oot, millal see rahulikum aeg oligi? Mhm. Kunagi ütles üks nõid, et su elu teine pool saab olema väga rahulik ja samas laialt mõjukas. Mõjus kuidagi turvaliselt. Ja nüüd ongi just see teine pool kätte jõudnud! Laaste on korralikult lennanud. Näiteks kivipood, Ausalt öeldes ei saa ma aru, miks seda eluperioodi mulle üldse vaja oli, aga ehk on selles segaduses ja valus ja häbis (mis kõik kivipoega seotud emotsioonid) mingi väga hea raamat veel ootel?

Segaseid inimsuhteid on mitmeid. Naabritega, sugulastega, kolleegidega. Kui ma enne läbi halli udu taevasse vaatasin, siis tajusin maailma. Kõigil on ju needsamad mured! Kõigil on sorteerimata sahtlid ja segased sugulased ja napakad naabrid ja raha on alati vähe ja ajast on puudus! Kõigil meil. Kui seda tajuda, siis tuleb justkui mingi kirgastumine. Klaarimisel on mõte sees, igal juhul. Aga samas on neis segadustes oma võlu. Millegipärast tuleb mulle filmimees Woody Allen hinge, kui ma segaste suhete meditatsioonis taevasse vaatan ja naeratan. Me kõik oleme üks lollakas juudi perekond, kes laua taga kokku saab ja omavahel kempleb.

4. LOEN ÜLE, MITU RAAMATUT MA KIRJUTANUD OLEN. Naljakas, kuidas sel sügisel järjest seda erinevatel kohtumistel küsiti ja ma iga kord vastasin, et ei tea, aga peagi loen üle. Ma saaksin muidugi üle lugeda, mitu avaldanud olen (sedagi ma ei tea), aga mitu ma kirjutanud olen? Neid on palju rohkem. Imelik lugu, kunagi tegin ma kirjastuse selleks, et enda asju avaldada, aga kuidagi on ajapikku läinud nii, et mul on lugematu (ehk siis kokkulugemata) arv poolikuid, valmis ja poolvalmis asju sahtlites, ja kingakarpides ja aidavoodite all… Mitte kusagil pole sellist mind distsiplineerivat kirjastajat, kes ma ise teistele autoritele olen; mitte keegi ei pingesta ega julgusta mind, et tee valmis. Pigem tunnen grafomaani-süüd, et kas ehk õnnestuks mõni asi siiski pista kusagile graafikusse. Kulka ka ei toeta. Ja ma ei tea, mis see on. Umbes kakskümmend aastat tagasi kirjutasin Inglismaal haiglas oma päevikusse: “Mitte keegi teine ei saa sinu andekusse uskuda, ainult sina ise. Mitte keegi ei saa su elu selgemaks elada, ainult sina ise.” Poolteist aastat tagasi Colorados kirjutasin suure hooga oma näidendit, ja istusin seal teiste hipidega täiskuu-trummiringis, pisarad jooksid, kui tabasin ühe mõtte: mitte keegi maailmas ei oota mult näidendit!

Kummaline respekt iseendas sees oleva väe suhtes tabas mind sel äratundmise hetkel. Milline vägi. Ikkagi kirjutada. Kuigi mitte keegi ei oota.

Ja suhe selle väega on kõige alus. Tänulikkus ja ausus selle väe suhtes. Sellepärast ma praegu ka tulin metsast ja asusin teda teenindama. Kirjutama.

4. ENNE UUT EI ALUSTA, KUI VANA ON KORRAS! Jah, see kehtigu nii poolikute raamatute kohta kui ripakil MTÜ-de ja ehitusprojektide kohta.

Ega kõik vana peagi realiseeruma. Elu on õhulosside jada, mõni neist õhulossidest (näiteks Minu-sari) osutub uskumatult tugevaks reaalsuseks, mõni teine loss läheb lihtsalt plaksuga katki, mõni vajub keskelt kokku ja muutub kunagi raamatuks… Kunagi. Aga praegu ma tean, et mul on vaja need uued ja vanad projektid läbi tuulutada: lihtsalt hunnikute viisi pabereid sortida, arvutitesse lüüa, vanad arvutid üle vaadata. Ilmselt on vaja kellegi abi leida, kes selles itinduses ja pilvenduses leiaks mulle õige koha.

5, 6, 7, 8, 9. Nojah, ja mis veel… Joogat teha. Hommikuti putru süüa. Oma lastele hea ema olla. Oma kanadele, kukkedele, kassidele ja koerale hea perenaine olla. Oma kirjutamisandele hea perenaine olla.

Ilusat pööripäeva!

Lähen toon nüüd Maria küla pealt koju ja teen temaga koos meie pööripäevalõkke.

The post Pööripäev ja pööriöö ja taotlused appeared first on Epp Petrone.

“Elas kord…” Kadunud isa, ämmaemand ja teised.

Mulle meeldib küünlavalgus pimedal ööl, meeldib koguda laps(ed) selle küünla ümber ja poolihääli jutustama hakata. Kord olevat juhtunud selline lugu…

Kunagi ammu, kui ma Ameerikas elasin ja kadunud Andri Ervald siinset blogi ja minu loomeelu oma nõuannetega elavdas, siis soovitas ta: Epp, kui Eestisse tuled, otsi üles jutuvestja Piret Päär, sul on temalt õppida!

Aega läks, tulingi Eestisse, teadlikult Piretit otsima ei hakanud, oli palju muud teha, aga… kuidagi iseenesest kulges mu ellu see Jutu-Piret, ma ei mäletagi, kuidas, millal, olen selle loo ära unustanud…? Aga vahel on lugudega nii, et nad lähevad ära, ja vajalikul hetkel tulevad tagasi. Igatahes on mul meeles juba need hetked, kui ma Piret Pääri andunult Viljandi folgi muuseumi rehetoas hommikuti kuulamas käisin, igal täistunnil, ühtegi vahele jätta ei tahtnud. Ikka seesama: küünal, hämarus, vana aida lõhn, poolihääli jutustatud lood maast ja ilmast. Võib öelda, et Piret on oma olemuselt minu muusa ja guru, kuigi me ei suhtle tihedalt ja kuigi ta pole mind kunagi õpetanud muudmoodi kui lihtsalt olemas olles ja jutte vestes. Muinasjutuarmastus oli minus kindlasti juba lapsest saati olemas, aga Piret tekitas minus enesekindluse, et ka suur inimene võib muinasjuttudega tegeleda :).

**

Umbes samal ajal sain ma tuttavaks Kristiga. Nüüd on Kristi Kangilaski üks meie maa ägedamaid illustraatoreid, aga sel ajal oli ta lihtsalt mu lapse lasteaiakaaslase ema, nostalgia mõttes jätsingi ta oma telefoni niimoodi: Kristi Mia-ema. Nüüdseks oleme koos teinud kolm raamatut, minult jutud, temalt pildid. “Arva ära?”, “Võlusõnad” ja “Elas kord…”

Ka Kristi elab Viljandis, nagu ka Jutu-Piret. Kusagil Viljandi lähistel olevat Piretil muide tegemisel jututare, sinna pole ma jõudnud, aga mõtlen vahepeal, et mingi seesugune formaat sobiks mulle siia Setomaa talusse ka: lapsed tuleks veidikeseks juttu kuulama, siis veidikeseks tööd tegema (näiteks lilleaasalt maltsa ära korjama)… Pärast olen jälle rahus ja loen ja kirjutan.

Aga Viljandis tegimegi äsja oma uue “Elas kord…” muinasjuturaamatu esitluse. Kristi töötab kohalikus kunstikoolis õpetajana, tunneb olusid, ja ta oli üsna üllatunud: tuleb sada last?! Nii palju? Jaa, ja tuligi (heake küll, toodi kohale, aga tundus, et rõõmuga). See vestlus ei olnud meil küünlavalges, see oli suures saalis, mikrofonide ja kõva häälega, aga siin-seal tekkis ikkagi korraks jutuvestmise võluhetki, nende algeid. Kes soovib, kuulake-vaadake:

Epp Petrone ja Kristi Kangilaski esitlevad oma uut muinasjuturaamatut “Elas kord…”.

Posted by Petrone Print on Reede, 22. november 2019

 

Jutuks tuli meil esitlusel ka see, et milline on minu ja Kristi ühistööst minu isiklik lemmikmuinasjutt. Vastasin kohe automaatselt meie eelmise muinasjuturaamatu, “Võlusõnade” põhjal, võite lingist kuulata. Aga milline on minu lemmik siit, uuest, “Elas kord…” jutukogust?

Sirvin praegu raamatut.

Igas loos on alati mingi muu plaan veel lisaks pealtnäha paistvale loole. Üks õpetab vanade hoidmist (“Hunt ja koiott” Mehhikost), teine õpetab kannatlikkust eesmärkide saavutamisel (“Tiigri vurrud” Koreast), kolmas maandab meeste-naiste vahelisi pingeid (“Miks mehed räägivad vähe?” Ameerika indiaanlastelt) ja nii edasi.

…Kindlasti on Aafrika muinasjutt “Kadunud isa” siit kogust üks mu lemmikuid. Millegipärast tõi selle loo kõige esimene lugemine mulle pisarad silma. Ma lugesin palju muinasjutuantoloogiaid tol 2013. aasta sügisel, kui üheks õppeaastaks Ameerikasse kolisime ja ma kohalikus raamatukoguvõrgus hoogsalt lugejaks hakkasin. Olin ehk ka niisama oma elus emotsionaalselt haavatav, juurtest ära lõigatud? Igatahes tundus äraunustamise teema mulle sügavuti oluline. See lugu räägib surnud ja ära unustatud isast, kes lõpuks ellu äratati… Aga kes ta ellu äratas? Mitte need pojad, kes imetrikke oskasid. Loo lõpulause on mu meelest kõige olulisem: “Surnud on inimene siis, kui ta unustatakse.” Ja ellu ärkas kadunud isa seetõttu, et noorim poeg kõnelema hakates küsis teistelt: kus mu isa on? See äratas vanemad pojad igapäevaelu ja -töö letargiast… Mida tähtsat me veel niimoodi igapäevarabamises ära unustanud oleme? Vahel on vaja, et keegi lapsepilguga märkaks küsida tähtsaid asju.

Olen selle muinasjutu vestnud ka unejutu-podcastis:

Uurisin pärast esitlust oma 8-aastase Maria käest: milline on sinu lemmikjutt sellest raamatust? Ta vastas kohe: “See ämmaemanda lugu!” Miks? See olevat nii hubane ja maagiline, midagi sellist oli  Maria vastus, kuigi ta täpselt seletada ei osanud.

Niisiis, kusagil meie lähistel elavad nähtamatud olendid, kellel on vaja abi sünnitusel, ja siis kutsutakse appi inimene, vana ämmaemand, aga pärast sünnitusabi pannakse ta pannkooke küpsetama ja see töö ei saa kuidagi otsa, sest haldjaisa ei taha tal minna lasta, aga siis otsustab haldjaema ämmaemandat usaldada… Ma jäin mõtlema, et vaat selle muinasjutu “moraali” ei oska mitte ainult Maria hästi sõnastada, ka mina jää hätta. Aga ka mina saan aru, et sellel muinasjutul on tugev unenäoline fluidum. Niisamuti nagu näiteks ”Taevatähtedel”, mida Maria oma teise lemmikuna nimetas: lugu tüdrukust, kes soovis tähtedeni jõuda.

**

Kõik need lood olen ma valinud sadade-sadade muinasjuttude hulgast! Miks just need? Kindlasti nende pikkuse pärast (mitte liiga pikad, mitte liiga lühikesed), kindlasti sellepärast, et tuua eesti keelde juurde uusi erinevate maade originaal-rahvajutte, mis väga levinud pole… Ja kindlasti on neist kõigis see “miski”, mis paneb kas naerma või nutma või mõtlema, või kõike seda korraga.

Paljud selle raamatu muinasjutud on ka meie unejuttude-podcastis olemas. Maria kuulab ja küsib, mina jutustan. Siin lingis on Ämmaemanda-muinasjutt:

…ja siin lingis on taevatähtede-muinasjutt:

…ja siin on suurem valik meie unejutu-muinaslugudest:

Olgu välja öeldud, et plaanin lähinädalatel uuesti lastele mõeldud podcastidega alustada. Vahepeal oli elu ehituse ja maale kolimise tõttu nii kiire, et lihtsalt ei jõudnud uusi jutte salvestada.

**

Kuidas ma soovitan meie muinasjuturaamatuid “tarbida”? (Lisaks eelmainitutele on ilmunud ka minu kokku pandud ja paljude kunstnike piltidega illustreeritud “Muinasjutud armastusest”.) Minu meelest võiks teha nii, et las laps ise valib, millist juttu soovib. Esimesel korral lugege jutt ette. Teisel korral jutustage oma peast. Ise jutustades läheb jutt elama! Ja kolmandal korral võiks paluda lapsel ise jutustada? Vajadusel saab ju appi tulla. Koos jutustades saab omamoodi nalja, vahel ja uusi lugusid ka.

The post “Elas kord…” Kadunud isa, ämmaemand ja teised. appeared first on Epp Petrone.

Kuidas Joodik käis kukke tapmas

Ma valmistusin selleks päevaks kuude kaupa. Võibolla isegi sellest peale, kui ma üleüldse oma esimesed kanad võtsin.

Oli selge, et see päev tuleb, kui ma asusin ise inkubaatorit kasutama ja toetasin kanu hauduma minekul. Oli selge, et loodus jagab sugusid siia ilma 50-50 põhimõttel ja kukki tuleb. Liiga palju.

Ja tuleb teha kuketapatalgud, kui just mõnda muud originaalset ideed pähe ei tule, milleks kukki vaja võiks minna…

Lõpuks oli see hommik käes. Me olime seda Joodikuga mitu korda kokku leppinud ja edasi lükanud, küll tuli torm ja küll sadas vihma ja küll jäi ta töökaaslase laps haigeks.

Mul oli mitu korda see kõik oma peas läbi mängitud, nii detailselt kui ma oskasin, kombineerides lapsepõlves kogetut ja nüüd kokku guugeldatut.

Lapsed kodust ära korraldadda, tehtud. Suur pott vett, tehtud. Pliidil tuliseks, tehtud. Suur supipott, olemas. Sügavkülmakotid, pipar, loorber, puljongiretsept, olemas. Gaasisüütaja sulgede kõrvetamiseks. Vanad pappkastid, kuhu panna suled ja soolikad. Lõkkekoht süütamisvalmis. Kirves ja puupakk valmis otsitud, sauna taha veetud. Vaim ka valmis pandud: igast otsast on see mõistlik otsus ja teises ilmas ootab neid rahu. Teises ilmas on ka mu papa, vana hea loomaarst oma kindla käe ja filosoofilise meelega. Aitasin tal kukki puhastada siis, kui koolis veel ei käinud, kuketappusid vaatasin ka pealt. Need kogemused on mind ilmselt palju verminud elu ja surma saladuste mõistmisel.

Nii et ma ei kartnud. Teadsin, et ees ootab päev elu ja surma saladuste uuteks avanguteks.

Kui ta siis tuli, oli tal käes tort, ja ma aimasin kohe halba. Oled sa purjus? – Ei ole! – Hinga! – Phh – Õllehais. – Ühe õlle võtsin!

Ma korraks isegi uskusin, et äkki see tõesti oli üks õlu. Samas, kes ostaks poest ühe õlle? Joodik kindlasti mitte. Tal on ju kaks kätt ja sinna mahub kaks kuuspakki.

Edasi oli korraga mingi kentsakas täiskuuenergiat täis segadus mu õuel koos teiste seto külakuttidega, algava bändiprooviga, vana murutraktoriga, autos magava lapsega… siis olid teised kutid ja autos magav laps läinud.

Jäi ainult Joodik.

Meie kokkulepe oli olnud see, et tema tuleb ja korraldab. Ta oli selle eest juba tasu kätte saanud (vana õhksoojuspumba, seto bisnis, käsi peseb kätt, nagu siin uhkusega öeldakse, raha polegi vaja…) Samm oli tal aina lödimaks jäänud, mu sisemine Sherlock oli juba jõudnud arusaamale, et 2×6=12 võimalikku õlut, ja ma üritasin kordamööda kahte strateegiat. “Jätaks siis üldse ära selle kuketapu täna, võta oma tort ja mine koju!” Sain aru, et see suund ei toimi, vastuseks tuli vaid “See on mu lemmiktort”… “No hea küll, võta siis initsiatiiv ja hakkame peale! Kas pead selle tulise veepoti nüüd võtma?” See strateegia ka ei toiminud efektiivselt. Keegi lihtsalt jõlkus mu õuel jalus ja uhkustas, et tal on raudkindad ka kaasas ja et ta on juba 6aastaselt kanu maha löönud.

Heake küll.

Ma haarasin ise poti ja tassisin need 24 auravat liitrit õue. Siis mingis segaduses tagasi tuppa, sest tundus, et õues veel ei ole seda vaja ja mis ta seal jahtub.

Siis läksin ja tõin laudast ühe kuke.

See oli kurb hetk, kuigi ma ju teadsin, keda võtta ja keda jätta. Kõige usaldavama ma võetavate hulgast siis võtsin, ta tuli rahulikult, nad on ju harjunud, et minu süles saab vahel õue jalutama. Niheles huviga, ei pannud pahaks…

Edasi tuleb kõige imelikum, vaat et mäluaugukoht minu loos.

Me seisime mu armsa suitsusauna ees. Ma paitasin kukke, Lontut (ta hari oli veidi lontis ja sellest ta nimi ja sellest ka otsus ta teise ilma saata…) Ma läksin korraks midagi tegema, aga mida, miks? Kui kauaks? Ausalt, ma ei mäleta, ja mul on sellest kohutavalt kahju, ja ma tunnen, et selles hetkes oli minu vastutus selle pärast, mis ja kuidas edasi juhtus. (Joodiku vastutusest pole mõtet rääkida.)

Hetk, mida ma kindlalt mäletan, oli see, et ma kiirustasin tagasi sauna juurde, olin korraks kuke sauna ees Joodiku sülle andnud palvega seal oodata, mul vist oli midagi käes (võibolla pappkast, kuhu jääke panna, olin selle kusagile unustanud? Jaa, loogiliselt võttes nii see võis olla.) Joodik seisis mu sauna ees, ta ei hoidnud Lontut süles, oli tal hoopis jalgadest võtnud, ja ulatas kuke mulle tagasi.

Ma võtsin Lontu jalgadest ja tõstsin ta omale sülle istuma tagasi. Teadsin, et nüüd tuleb see kuumaveepott tuua õue (võimalik, et ma hoopis seda käisin võtmas, uuesti üritamas, aga ei tahtnud üksi tassida, eks see oli pliidi peal tulisemaks ka läinud…). Nii ma siis kõndisin sauna juurest tare poole ja sisendasin Joodikule reipal häälel, et tule nüüd mu järel, tule, saad aru, tule vett tassima! Joodik löntis kusagil seal omas tempos. Kukk niheles süles ja mu pea oli täis erinevaid mõtteid nagu “Hingepalve tuleb ka teha” ja “Kui Joodik saab selle vee tassimise ülesandega hakkama, siis lähen asjaga edasi, kui ei saa, siis on lõpp, rohkem täna ei ürita!” ja “No ilmselt ei ürita jah, aga kas ma võin ta autorooli lasta, aga kuhu siis veel… äkki kuseb mul siin kusagile, kui ma ta enda aita magama lasen…”

Nii jõudsime Lontuga kööki pliidi juurde ja olin oma mõttes juba loobunud kuketaputalgutest, pöörasin ringi, et veel kord reipalt röökida, et kuhu sa jääd…

Ja siis nägin ma seda, mis minu taga toimub.

Olgu öeldud, et minu tare uus osa sai just valmis. Mul on helehall, peaaegu valge laudpõrand ja värvilised triibuvaibad. Olen oma tare üle sisimas nii uhke ja vahel teen põrandale või seinale või vaibale pai.

Kõigepealt nägin ma kahte vereplekki valgel põrandal, siis viisin kokku pildi, et terve rida vereplekke tilgub mu järel, välisuksest välja läheb see punane Hansukese ja Gretekese rada (Joodik veel ukseni jõudnud ei olnud selle mu uue detektiivihetke saabumise puhul, ta töllerdas veel õues ja tuppa ta õnneks ei jõudnudki).

Ja ma vaatasin alla, oma dressipluusi ja pükste poole, need kõik olid verised, võiks öelda, väga verised.

Siis ma nägingi, et Lontul ei olegi pead.

Õigemini, ega ma seda ikka veel väga ei näinud, ja ikka veel ei uskunud. Sest ta ju ikka veel niheles ja kohendas end mu süles ja mitte sugugi surmakrampides, ikka veel ei olnud seda tunnet minuni jõudnud. Ta justkui ikka vaatas ringi seda maailma, nagu ta ikka mu süles on käinud. Nägi isegi uue köögi ära, stopp, ei, tal ei ole ju silmi, error, error…

Ma ei suutnud vist sõnagi öelda, veel vähem karjuda. Siiras üllatus, mõistuse kokkujooks.

Järgmine hetk, mida mäletan, oli sauna ees. Siis ma juba soigusin: “Mida ma sulle halba olen teinud, miks sa mulle niimoodi tegid!” ja üritasin saada vereojasid saunaukse küljest ära. “Nii ei tehta, nii ei tehta,” seda kordasin ka nagu mantrat.

“Ise tahtsid ju,” ütles Joodik. Ma ei mäleta, et ta üldse midagi muud öelnud oleks. Mina olin… ohh… nagu peata kana. Mu instinktid olid täiega segamini. Kas ma peaksin esimese asjana kaltsuvaipu plekieemaldajaga hõõruma hakkama, või enda lemmiktööpükse, või tare treppi, või saunaesist, või peaks ma kuidagi kukke puhastama, talt vere välja laskma, või olen ma selle vere juba kõik selle jalutuskäiguga välja lasknud… või peaks kukke veel kuidagi lohutama, et ta nii lollakalt ära on tapetud… Just, jätaks kõik selle koristamisjama, sulgeks end apaatiamulli ja lohutaks parem kukke… error, error.

Kuke pea oli Joodik pannud sauna ukse kõrvale ühe välja ulatuva lauajupi peale. Sealt see veri oligi voolanud nii, et kõik see minu kodu au ja uhkus, mu väge ja vaimu täis arhitektuurimälestis oli verd täis. Tegelikult pidi ta ju tapma teisel pool sauna, mitu meetrit hoonest eemal. Kirvega ja paku peal, mitte noaga salaja, mitte siis kukke mulle jalgupidi tagasi ulatades… error, error…

Siis ma jooksin, sest taipasin, et selle aurava kuuma veega ei ole küll tark tegu verd sauna küljest maha nühkida üritada. Jooksin tagasi külma vee poti ja nuustikuga ja soodapakiga.

Siis ma jooksin, sest taipasin, et Joodik oli surmapõlglikult oma raudkindad ennist käest ära võtnud ja kukel kaela läbi lõigates ka omale korralikult pöidlasse lõiganud. Ja selle verd tilkuva pöidlaga ei ole temast küll mitte mingit tolku sauna puhtaks nühkimisel. (Ega tast polnud tolku nagunii. Aga ma ei tahtnud rohkem verd, nii et pidin talle plaastri peale panema.)

Edasi vedasin ta mingil hetkel sauna taha, kus ta pidi ju kuke pärast tapmist ära puhastama, selleks ju seda kuuma vett vaja oli, et sulgesid lahti saada, ja ise läksin uuesti sauna ette verd nühkima. Kui mõne aja pärast kiikasin, kuidas kuke puhastamine õnnestunud on, nägin välja lõigatud rinnafileed. “Puhastatud!”

“See pole ju puhastamine! Sa pidid ju kuke kuuma vee sisse panema ja suled ära tõmbama! See on ju raiskamine! Ta oli ju suur ja ilus kukk!” Ma mäletan, et igas mu karjes oli sõna “ju”. Ja Joodik väitis vastu, et niimoodi siinkandis kukki ju puhastataksegi. Ma oleks talle peaaegu et füüsiliselt kallale läinud. Aga siis jooksin, sest tuli meelde, et vaipadele ma ju plekieemaldusvahendit ei pannud.

Kui tagasi jooksin, oli Joodik saunas ja üritas seal tuld süüdata, igatahes olid tal paber ja tikud käes (algse plaani kohaselt pidi ta lõkkesse tule tegema ja olin seda enne mingil hetkel maininud). Kui ma need ära võtsin, kaebas ta, et tal olla nuga kadunud.

Sel hetkel tuli mulle sisse suur vägi ja sisendusjõud ja äratundmine.

Jah, Joodik võib küll autoga sõita.

“Mine nüüd ära autosse ja sõida väga aeglaselt oma koju! Joo seal edasi või mine maga välja! Mine, auto on seal! Oot, tule võta oma tort ka!”

“See on mu lemmiktort,” ütles Joodik ja enam vastu ei vaielnud. Sain tast lahti.

Mingeid pisaraid ei tulnud tundide kaupa. Kõigepealt olid aga väga kentsakad tähelepanuhäired. Pea hakkas valust lõikama ja ma ei suutnud meelde tuletada, kus mu peavalurohud on, sest terve niiöelda peavalusuvi täis majaehitust oli tegelikult möödunud ilma tegelike peavaludeta. Kui otsima hakkasin, märkasin, kui hullult mu käed värisevad. “Võta end kokku,” rääkisin nüüd iseendaga julgustavalt. “Üks samm korraga!”

Ja nii ma siis tegin, üks samm korraga. Hõõrusin edasi sauna. Ja vaipu. Ja pesin muud riided verest puhtaks. Ja korjasin kokku kõik suled. Ja matsin maha kuke keha (kust pea ja rinnafilee oli eemaldatud), Joodik oli vist süütevedeliku kaasa võtnud ja vihma tibutas, lõket ma oma värisevate kätega üles ei saanud.

Kõige kurvem oli küsimus, et mis ma selle õnnetu rinnafileega peale peaks hakkama. Keetsin koerale.

Ja õhtul rääkisin lastele küünlavalgel kogu loo ja õpetasin neile mõne elutarkuse.

Ära kunagi tee joodikutega kokkuleppeid.

Ära kunagi maksa töö eest tasu ette, olgu see natuuras või rahas.

Ära kunagi loobu oma sisetundest: kui miski tundub esimesel hetkel jama, siis ta seda ka on.

The post Kuidas Joodik käis kukke tapmas appeared first on Epp Petrone.

Märkused endale ja riigile äsjase tormi asjus

(Avaldatud ka EPL arvamusrubriigis.)

Kas teie teate täpselt, meetripealt, kus on teie taskulamp, kus on patareide abil töötav raadio, kus on tagavara patareid?

Ma olin siin Kagu-Eesti nurgas oma arust tormiks valmis, selge oli ju see, et sügis taevasse ei jää. Ja kui tuleb torm, siis läheb elekter. Tavaline stsenaarium. Aga…

Esiteks, ma ei saanud oma elektigeneraatorit käima. See oli ostetud kalli raha eest – on avalik saladus, et maal elamine on luksus veidrikele ja romantikutele, ja selle luksuse osa on sagedased elektrikatkestused. Märkus riigile: mõni programm võiks laiemalt toetada maale elektrigeneraatorite ostmisi. Märkus endale: vajan “õppehäiret”, praktilist läbimängimist. Mu kallis generaator oli paigaldatud, bensiin sisse valatud, aga midagi oli valesti, käima teda kriisihetkel sabistades ei saanud.

Teiseks, ma ei taibanud varuda vett. Olin selles osas sama rumal nagu enamik Võru linnast. Võru linnapeale heideti hiljem ette, miks saatis ta telefonisõnumi “palun koguge joogivett” alles kaks tundi pärast seda, kui lendas ära Võru alajaama (naabermajal) katus ja Võrumaa elekter. Sõnumi saabumise ajaks olevat enamikul adressaatidel juba ka telefonilevi ammu ära lennanud.

Mina, muide, ei ole nende tormikriisipäevade jooksul saanud mitte ühtegi selleteemalist telefonisõnumit, ei enda elektriga varustajatelt ega valitsejatelt-seatutelt.

Veehäda osutus aga tol elektrivabal pärastlõunal, õhtul ja ööl suuremaks, kui alguses aru sain. Küll ma kahetsesin oma suvist käegalöömist: mul ei õnnestunud paigaldatavale puurkaevule saada juurde käsipumpa (“Milleks käsipump, see on ju ebamugav? Jah, kusagil Venemaal neid müüakse, aga mitte Euroopa Liidus,” nii ütles puurkaevupaigaldaja ning sinnapaika see jäigi, Venemaale ma pumpa ostma ei läinud.) Just seda olingi ma oma moodsa puurkaevu puhul ette kartnud: elektrisõltuvust. Õnneks oli saunapajas juhuslikult niipalju vett, et saime ise juua ja ka oma lindudele-loomadele anda, ka pajapõhja hägune vesi sobis januga, jõime end kriisi lõpuks tilgatumaks.

Küsite, mis vanast kaevust sai? Sinna panid suvised puurkaevumehed jooksma oma rauafiltri puhastuse süsteemi, hoiatusega, et see pole joogivesi. Ma nii janusse ei jäänud veel, et ämbrit vanasse kaevu visata ja sealset vett maitsta. Aga nii janus olin küll, et mõista: riiklik hajaasutuse programm oma puurkaevude toetuse süsteemiga on tänuväärne, aga tekitab samas maale väga haavatavad majapidamised. Vana kuivavõitu kaevud tuleb kriisiolukorraks säilitada. Sellega nüüd tegelen.

Kolmandaks. Kust see torm siia järsku tuli? Kust saada infot? Jah, mul oli kindlas kohas olemas patareipõhine raadio, aga olin seda kasutanud elektripõhiselt, mis igapäevaelus on mõistlik. Patareid raadio sees olid paraku vanad ja tühjad. Lisapatareid olid olemas, aga neile konkureeris ka taskulamp. Sest – tagasi punkt ühe juurde – ma ei saanud ju minna oma generaatoriputkasse masinat käivitama küünla saatel! (Sellega oleks võinud postuumselt Darwini rumalate surmade nimekirja saada: blondiin ostis bensiinigeneraatori ja läks siis küünlavalgel masinat käivitama…) Märkus endale: lisapatareisid olgu mitmekordne ports.

Neljandaks, telefonilevi. Jah, ma olen maale kolinud selleks, et olla levist väljas ja mastidest kaugel, aga tegelikult… mitte liiga väljas, mitte liiga kaugel. Sellises olukorras on inimesel vaja infot, on vaja suhelda. Samas, ilmselt on vaja rahvast koolitada ka sel teemal, et kriisiolukordades olgu meie kõigi ühine kokkulepe suhelda kiirelt ja lühidalt, hoida liinid vabad ja koormus madal. Võimalik, et kogu viimase kahe päeva levisegadus Kagu-Eestis on seotud ka sellega, et nii, kui levi korra tekkib, jooksutab liigne koormus selle taas kokku.

Viiendaks, või õigemini esiteks: ilmateade. Kas keegi oleks võinud mulle saata telefonisõnumi “esimese kategooria tormi hoiatus”? Kas oleks võinud sellise hoiatuse saata kõigile Eesti telefonikasutajatele? Võibolla pole seda vaja, võibolla on see juba lumehelbekeste-ajastu mõtlemine? Sest iga mõistlik inimene näeb ju taevasse vaadates ära, et torm hakkab tulema? Mõistlik inimene asub siis mõistlikult tegutsema, jookseb oma hoovis ringi, paneb ära kergekaalulised objektid, viib peitu loomad-linnud, pargib auto puudest eemale. Küsimus on lihtsalt, mitu minutit on mõistlikul inimesel aega seda kõike teha.

Mina olin oma meelest mõistlik inimene ka sellepoolest, et ma tegelikult kontrollingi igal hommikul ilmateadet. Mulle meeldib elada koos ilmaga, selle järgi oma päevategusid sättida, see on üks luksus, mis käib kokku maaeluga. Aga seekord lubas mu hommikune ilmateade ju lihtsalt keskmisest suuremat tuult. Selleks ajaks, kui tekkisid tõsisemad iilid, oli telefonilevi juba läinud, mul ei olnud võimalik kusagilt teada saada, et torm on oodatust tugevamaks muutunud. Mõistagi märkasin ma seda isegi, ja sel hetkel algas aja ja tuulega võidu jooksmine. Ei tea kust lendas üks eterniit (ahjaa, puuriida pealt) otse mu suunas, kui ma jooksin generaatoriputka poole… Ja silmanurgast fikseerisin, et kasvuhoone on lennanud laiali, plaadid kinni õunapuude otsas. Mul oli plaan ta nagunii lahti võtta, see oli tegemata tööde nimekirrjas. Kas ma oleksin oma talutööde kõrvalt pidanud iga paari tunni tagant värsket ilmateadet kontrollima? Märkus endale: seda tuleb ilmselt tõesti teha (kui levi on).

Kõige kurvem on see, et kuigi puuriidakatus ja kasvuhoonetükid lendasid mööda aeda ringi, ei olnud see sugugi ülisuur torm. Olen hullemaid oma elureisidel näinud.

Ja kui vähegi teadlaste prognoose uurida, siis võib väita: meil on ees palju suuremaid torme kui see äsjane, ja neid hakkab tulema pigem tihedamalt.

Mismoodi me selleks tulevikuks valmistume?

Mul on heameel tõdeda, et maal ellu jäämise alustalad on nii minul kui väga paljudel eestlastel olemas. Meil on puupliidid, on hoidiseid täis keldrid, on kaevud, kust pangedega vett ammutada. Kui meil tegelikult kriis tuleb (midagi suuremat kui keskmisest tuulisem ilm), siis on need maakodud kohtadeks, kuhu suguvõsadel koguneda tasub. Kui teede peal liikuda saab, siis liikuge kiirelt maale ja jääge seal ellu, kasutades vanarahvatarkusi. Teisisõnu: praegust traditsioonilist maaelu tuleb hoida, mitte kõike nutindada ja haavatavaks teha!

Ma ei ole samas masinalõhkujate esindaja. Haiglatele oleks vaja jätkusuutlikumaid generaatoreid. Pumbajaamadele ka, praegu on näiteks Meremäe terve asula endiselt elektrita ja seetõttu ka veeta, kortermajad ka ilma kütteta.

Ja olgu öeldud, mobiililevi võiks ka paremini vastu pidada. (Märkus riigile: meie julgeoleku huvides on taastada telefonide analoogside ja nõuda mobiilioperaatoritelt iga masti isevarustamise võimekust.) Vahepeal viskas siin Meremäe-Obinitsa-kandis telefoniekraanile “Tere tulemast Venemaale” sõnumeid ja saabus piiri tagant kohale vene levi. Kust iganes ta saabus ja kas ta oli siin kogu aeg latentselt olemas, kes teab, infot on kasinalt. Ilma selle vene võrguta oleks see kentsakas ööpäev veel keerulisem olnud.

Aga mitte ainult tormikindlaid generaatoreid pole vaja. Meil oleks vaja lollikindlaid õppusi, koolitusi, enda muutmist ellujääjaks.

Kas teie näiteks teate, et kui vedeleb elektriliin niiskel maapinnal, näiteks pärast vihma, näiteks maha kukkunud puu käest obaduse saanud postilt, siis võib see maapind anda teile surmava elektrilöögi, isegi kui olete mitmekümne meetri kaugusel? Ja sellisel puhul on vaja ohukohast lahkuda hüpates: kahte jalga korraga maha panna ei tohi, siis tekiks keha läbistav vooluring?

Kas teie laps teab seda?

Kas teie laps oskab pliidi alla tuld teha? Kas ta teab, kust puid hädaolukorras juurde saada? Kas ta saab aru, et esimene asi elektrikatkestuse (ohu) puhul on vett koguda? Kas ta oskab kaevust vett kätte saada? Kas ta teab, kust looduses janukustutust leida?

Mina soovin, et mu lapsed oskaksid neid asju. Ma õpetan neile neid ellujäämisoskusi ka ise, aga mulle meeldiks, kui riiklikes kooliprogrammides kõigile lastele midagi sellist õpetatakse. Lihtsalt “112” helistamisest pole tolku. Kas teie laps on teadlik sellest, et igasuguse suurema kriisi puhul on see telefoninumber pigem hõivatud ja ta peab ise lahendusi leidma?

Siinkandi koolides pole siiani elektrit ja vett, seetõttu on lastel praegu koolivaheaja pikendus. Nii on lihtsam. Aga samas võiksime teha ühe kriisiõppepäeva, kus koos lastega ellujäämisoskuste üle arutleda? Pakkusin selle idee meie koolile välja, aga selgus, et kuna välikäimlat ei ole, siis on tehniliselt raske isegi poolt päeva Meremäe koolimajas korraldada ilma toimiva veeta. Sest ellujäämiskursuse järgsed torutööd läheksid liiga kalliks. Kahju, et kooli hoovis vana välikäimlat alles pole…

Teadlased prognoosivad, et ekstreemsed ilmastikuolud “muutuvad epideemiliseks” üle kogu planeedi. Ellu jäävad need, kes oskavad kriise läbida looduse osana – see valem kehtib mis iganes kriisi puhul, ja mis iganes kriisi puhul on selge ka see, et elekter on meie süsteemide haavatav osa, mis “läheb ära”.

Mis kriisidest me veel rääkida saame, peale sõja? Lisaks kohalikele tormidele võib meid tabada geomagnetiline torm Päikese poolt. 1921. aasta maikuust on fikseeritud kolme päeva jooksul toimunud kentsakad sündmused: telegraafisüsteemide katkestused, raadiolainete puhangulised tugevnemised, väga tugevad virmalised. Mis saab, kui nüüdsel kõigi mugavuste ja nutindustega planeedil tuleb üle elada oma süsteemi südame, Päikese aktiivsuse puhang? Kas tuumajaamad peavad vastu, sellele ei taha mõeldagi… 1989. aasta märtsi ühte suurt Põhja-Ameerika elektrikatkestust seostatakse samuti Päikese aktiivsusega, tuumajaamad pidasid vastu, aga toonane geomagnetiline torm oli väiksem kui sajandi alguse oma. Võite gugeldada ja teaduslehtedelt rohkem lugeda.

Ja võite alati ette kujutada ka ühte üleilmset kiirelt levivat nakkushaigust. Selleks on vaja vaid kolme näitaja kokkusattumust: õhu teel levivat piisknakkust, mis oleks piisavalt pika (näiteks kolmepäevase) peiteajaga ja mis oleks tapva iseloomuga. Niisuguse stsenaariumi manab geneetikuharidusega Mari Järve oma ilukirjanduslikus romaanis “Esimene aasta”. Soovitan seda raamatut lugeda neil, kel plaanis kriise edukalt läbida. Ellujääjate punt Lõuna-Eesti metsatalus. Elekter, mis kadus kiirelt, sest elekter vajab ju kohusetundlikke inimesi, kes teda tekitaks. Laibad kõikjal, kus on tsivilisatsioon puntras. Marodööritsejate kambad hajaasustuse kallal. Valitsuse kiire maapakku minek. Raadio kui ainus infovahend.

Ja – mu lemmik – episoodiline tegelane, lehmaga naabritädike, kes nii raamatu alguses kui lõpus ikka samamoodi oma lehma ja kaevuga edasi toimetas, muu ilmaga ei suhelnud, kusagile ei jooksnud, mitte midagi ei vajanud. Lugejast jäigi ta sinna apokalüptikasse elusalt maha, omaette oma lehma ja kaevuga toimetama.

The post Märkused endale ja riigile äsjase tormi asjus appeared first on Epp Petrone.

“Greta, mine kooli ja ära ülbitse!” ehk isade-poegade konflikt 21. sajandil

(Avaldatud ka EPL arvamusrubriigis.)

Sain sel suvel omapärase kingituse ülikooliaegselt õppejõult, kes sahtleid koristades leidis minu veerandsada aastat tagasi kirjutatud essee: “Pintsaklipslaste põlvkonnast”. Mäletate veel seda terminit? Me olime võitjate põlvkond, kes ülikoolipingist, sõna otseses mõttes hilisteismelistena erialatööle tõmmati ja nii me ööd-päevad rabasime, riske võtsime, isade kadedust tajusime (isade põlvkonnas oli sel ajal enesetappude protsent kõrgem kui varem).

Aeg on läinud, oleme keskealiseks saanud ja pered loonud, oma ületööhäiretest üle saanud, oma koha ilmas kindlustanud. Meil on lapsed, ja neil on õigus ja vajadus enda üles kasvamise loole. Nemad ongi “kliimastreikjate” põlvkond, kes täna, anno 2019, reedeti kooli ei lähe ja plakatitega tänavatele kogunevad. Nüüd on meist saanud “isad”. Mässumeelsuse asemel oleme alalhoidlikud, ja see on normaalne. Kutt, kes oma noorpõlve punkarikestas veetis, kirjutab nüüd sotsiaalmeedia seinal: “Greta, mine kooli, saa targaks ja siis kohtume!”

Huviga loen, mida ma toona ülikooliessees kirjutasin. “Meie ühiskond on jõudnud Margaret Meadi kultuuritüüpide klassifikatsiooni järgi postfiguratiivsesse kultuuri, mil täiskasvanud õpivad ka lastelt. Arengutempo on nii kiireks muutunud, et minevikus, isade-vanaisade kaudu saadud kogemustest mitte ainult ei piisa, vaid sageli need kogemused lausa segavad uue mõistmist ning uutes oludes käitumist. Meil jääb järjest vähemaks võrdlusruumi nii Eesti NSV-ga kui ka okupatsioonieelse Eesti Vabariigiga. Meil tuleb elada siin ja praegu, arvestada hüpoteetiliste tulevikuversioonidega antud aegruumis. Kui isalt pojale pärandatud elukogemustega ehk figuratiivse kultuuritüübiga ühiskonnas võis isa põhjendatult väita, et “sa pead mind kuulama, sest mina olin noor, aga sina pole vana olnud, seepärast tean kõike sinust paremini”, siis nüüd võib poeg sellele vastata: “Aga sa pole kunagi olnud noor nendes tingimustes, milles mul tuleb oma elu alustada ja sellepärast on sinu kogemused mulle kasutud.””

Sel ajal, 1990ndatel, kirjutasin ma neid ridu peamiselt tööturu ja materiaalsete võimaluste kohta, kaudselt ka maailmatõlgenduse ja uue korraga kaasamineku kohta. Aga needsamad read kõlavad isegi veel tabavamalt nüüd. See on seesama lugu, mida iga teismeikka jõudev inimpõlvkond omamoodi üle elab, ainult et maailm, kus seda üle elada, muutub aina kirevamaks ja kiiremaks.

Milline oli meie põlvkond teismeeas, 1980ndate lõpus? Mäletan, kuidas ülikoolis arutasime ja leidsime, et meid oli laias laastus kahte tüüpi. Me jõudsime teismeikka kas skisofreenilise maailmapildiga (kodudes räägiti ühte juttu, koolides-meedias teist juttu) või totaalselt ajupestud maailmapildiga (koolides-meedias räägiti, kodudes oldi käega löödud). Igal juhul tabas meid koos isikliku murdeeaga ka ühiskonna murrang. Järsku läks kõik väga segaseks? Ühel hetkel näidati telerist Hirvepargi miitingut koos sarjava kommentaariga, teisel hetkel oli kõik endine valeks tunnistatud, Hirvepargi miiting oli õigemast õigem, igalt poolt tõmmati eesriideid, tolmu ja infot lendas. Keda uskuda, uut või vana? Otsisime vastuseid. Õpetajad koolis olid omapärases olukorras.

Võibolla aitab meil tänapäeva noori mõista see, kui me iseenda toonaseid emotsioone meenutame ja mõtestame?

Laialt võttes oleme kõik ühes paadis. Toona panime kõik selle paadiga vaba ühiskonna sinise ookeani poole, nüüd hakkame avastama, et kogu see ookean meie ümber on tormis. Ja läheb aina hullemaks, kui ilmateateid uskuda.

“Kliimanoorte” põlvkonna puhul peame arvestama ühe asjaga. Nad on omamoodi haritud, nad oskavad ilmateateid lugeda. Jah, nad istuvad sotsiaalmeedias, aga nad ei jaga seal mitte ainult edevuselaata. Niipalju, kui mina nende põlvkonnaga kokku puutun (mul on kaks teismeeas last ja ma käin kirjanikuna koolides esinemas), on nad keskkonnakriisi teemadest siiralt huvitatud, mures või paanikas, kuidas keegi. Nad jagavad minivideosid, meeme, fakte. Jah, faktid on kontekstist välja rebitud, aga samamoodi on nad rebitud meie põlvkonna infojagamistes.

Mis puudutab koolis käimist, siis infoühiskonnas on koolis käimise roll nagunii muutuma hakanud. Üks mu lemmik haridusteemaline raamat on arenguspühholoog Peter Gray kirjutatud “Vabadus õppida”. Kohustusliku, 19. sajandul sisse viidud koolisüsteemi mõte oli – selle raamatu järgi – nii lapsevanemate kui laste masse distsiplineerida ja struktureerida. Aga harida? Jah, harida ka, kõigile ühtemoodi infot jagades. See haridussüsteemi funktsioon nagunii tänapäeval ei toimi. Iga teismeline oskab guugeldada ja vajalikku infot leida, võimalik, et sama hästi või isegi paremini kui vastava aine õpetaja koolis. Miks siis üldse koolis käia?

Me kõik teame, et interneti infomeri on täis uudiseid ja libauudiseid. See, mille üle me praegu – tänu sõnumitooja Greta Thunbergile – uue lainega arutleme, on absoluutselt kõige olulisem teema, mitmes aspektis, nii teatud ringkondadele kasumikaotuse mõttes kui ka üldisemalt, tsivilisatsiooni jätku mõttes. Olenevalt sellest, kuhu me keskkonna(muutuseusu)sõjas end positsioneerime.

Ma loodan, et ühiskondlik energia ei lähe enam liiga pikalt sellele, küsimusele, miks Greta Thunberg endale kodukoolituse aasta võttis ja miks ta koolipingi asemel koti pakkis ja laia ilma seilas. Greta on fenomen, aga me kulutame liialt palju energiat tema üle arutades. Loodan, et ka sellised küsimused nagu põlvkondadevahelised katsumused on mööduv etapp. Kõige olulisem küsimus on keskkonnainfo kiire adekvaatne analüüs ja sel teemal tegutsemine. (Värske uudis, mida nooredki jagavad, epideemilise gluteenitalumatuse taga on tegelikult hoopis pestitsiiditalumatus. On see tõsi või libauudis?)

Veel üks hetk meenub mulle mu ülikooliajast. Üks vana tark õppejõud suunas pilgu kaugusse ja ütles: “Võimalik, et ees on ootamas uus religioosne liikumine, mis väärtustaks planeedi keskkonda. Sest mitte ükski suur religioon seda praegu ei tee.”

Võimalik, et tsivilisatsiooni päästaks keskkonnafašism? Ja reedeti tänavale tulevad noored on need, kes selle ellu viivad? Meile ei pruugi see meeldida, aga me oleme tulevaste vanaisade põlvkond, me nagunii peame maailma üle andma.

“Maailm on meile vaid laenuks antud, me peame selle laenu lastele tagastama,” umbes nii kõlab üks põllumeeste vanasõna.

The post “Greta, mine kooli ja ära ülbitse!” ehk isade-poegade konflikt 21. sajandil appeared first on Epp Petrone.