Epp Petrone's Blog, page 3

Minu armsad rohelised lollikesed

Ajakirja Kodu ja Aed jaoks kirjutatud ja seal ilmunud.

Ma ei mäletagi, kust ma seda esimest korda lugesin: olla teaduslikult ära tõestatud, et kui taimedega rääkida, siis kasvavad nad paremini. Mulle seostub see jutt toalilledega, ilmselt seepärast, et mul on meeles, kuidas mu ema justkui-vastukarva-silitades oma õide puhkenud ratsuritähe kallal aasis.

Hakkasin toataimedega tegelema teismeeas. Emale kuulusid ratsuritähed, jõulukaktused, aaloed, ahvileivapuud ja suur vahalill. Mind tabas aga kaktuste huvi. Põhjuseks oli üks toonane raamat, “Sündinud kaktuse tähtkujus”. Mu voodi oli täpselt akna ääres, nägin hommikul esimese ja õhtul viimase asjana oma ogalisi sõpru. Reeglid olid lihtsad: mitte kasta, natuke juttu ajada. Ümber ma neid ei istutanud, väetist ei andnud, kastsin harva. Kevadeks hakkasid mitmed neist õitsema, nii et järelikult neile meeldis.

Mis neist kaktustest edasi sai, kui ma suureks sain ja linna kooli läksin? Mulle tundub, et nad anti ära, sest mõne aja pärast koliti sealt kodust minema ja tulid uued ajad.

Ma ei oska kuidagi vastata küsimusele, miks ma oma praeguses kodus toataimedega tegeldes kaktustest eemale hoian. Kas mul on traumasid, mis just kaktustega seostub? Võibolla tõesti? See aeg lõppes ema haigestumise ja surmaga.

On üks teine lapsepõlvelill,

mida ma selgelt mäletan ja samuti siiani enesele ei soovi. See on vahalill. Miks mitte? Üks mälupilt on selgelt tee peal ees. Pidin ema aitama vahalille vannitamisel. See oli kahe inimese nelja käe töö, et võimsate harudega lill liikuma saada ja vannituppa vanni viia. Kogu jama tulemusena olid taime lehtedel hiljem ikkagi näha kuivamisest tulnud täpid. “Parem kui tolm!” lohutas ema. Mäletan teda ka tooli peal seismas, lapp käes, iga lehe pealt eraldi tolmu võttes. On selge, miks ma ei unista vahalillest, ei suurest ega väikesest, sest väike kasvab suureks. Ja võimalik, et tee peal ees on ka see, et ma ei mäleta, mis ema vahalillest sai, kui meie peres raskete aegade periood tuli.

Aga mitte kõigi taimedega pole mul sellist traumat ja blokki.

Lapsepõlvetaimedest kasvab mu kodus aaloet – on, mida käe peale põletuse puhul panna. Aaloe kasvas nii ema kui vanaema lillelaual ja ta seostub mulle turvatundega, oma naha vastas kogetud leevendusega.

Mul oli ja on ka oma ahvileivapuu – mäletan, kuidas omal ajal lasime õega oma hamstreid tuppa lahti ja kuidas tuba kaunistas ekstravagantselt sakiliste lehtedega suur ahvileivapuu. Hamstrid ronisid puu tüvel ringi nagu ahvid ja ampsasid suutäisi. Kuna taim oli juba rikutud, aga kasvas rõõmsalt edasi, siis oli ka ema käega löönud ja hoidis oma teisi taimi: hamstrite vabaduse aeg oli lubatud ainult minu ja õe toas! See on tore mälestus ja ahvileivapuu ongi minu jaoks lõbus lihtne lill. Samamoodi vähese veevajadusega ja lihtne pidada nagu aaloedki, ja eriti mõnusate legendidega: kui suureks sain ja linna kolisin, hakkasin kuulma taime teist hüüdnime, “rahapuu”. Millegipärast teeb see mulle nalja, korraga jookseb mõtetest läbi innuka hamstriga tüvel mu sakiliseks näritud puu, millel samal ajal rohelised lihavad mündid küljes. Hea sooja emotsioonihoo tekitab see mõttepilt küll.

Emal olid ka ajatamist

nõudvad toalilled: ratsuritähed ja jõulukaktused. Kui ma olin oma kolmanda lapse ootel ja pesapunumishoos, sis sattusin jalutades aina ühte lillepoodi. Elasime hubases ja pimedas Viljandi vanalinna korteris, kus enamvähem ilma minu abita sai hakkama eelmistest omanikest jäetud juudihabeme puhmas akna kõrval riiulil. Asusin jalutuskäikudelt aina juurde tooma jõulukaktuseid, olin lummatud neist pisikestest pungadest – alles hiljem sain aru, et mu pungasõltuvus oli seotud mu enda rasedusega. Aga kuhu taimed panna? Valgusrikkaid aknalaudu meil polnud. Disainisin suurele aknale aluskardinad nii, et lilled seisid otse aknaklaasi ligi, oma valgusenatukest püüdma.

Mu lapsuke sündis sügise hakul, ja peagi asusid jõulukaktused õitsema. Ja õitsesid ja õitsesid! Mõni vahepeal puhkas, siis alustas uuesti pungadega. Talvest sai kevad ja suvi ja algas uus aastaring… Mäletan, et sel suvelõpul, kui laps hakkas saama juba kahe aastaseks, oli mul külas sõbranna, ta istus diivanil akna all ja küsis: “Mida imet sa oled teinud, et sul jõulukaktused augustis niimoodi õitsevad?”

Olen hiljem mõelnud: mis ime see küll oli? Vanalinna ahiküttega korter, ahjust kaugel asuv jahedavõitu aken, enamvähem lõunasuund, aga otse üle tänava asuv maja tegi päikese nägemise taimedele napiks. Järeldus: need taimed said pidevalt kogeda lühikest valguspäeva – ja lühike valguspäev olevat tähtis, et neid õitsema meelitada. Lisaks oli nende elukeskkond sobivalt jahe, õhk niiske ja muld kuiv. Naabrid ka kõrval aina õitsemas, ja taimedel on nagu inimestel vajadus naabritega konkureerida. Niimoodi nad seal oma kommuunis riburada minipuhkuste järel õilmitsesid.

Aga siis kolisime sealt korterist minema. Tuli keskkütte ja valgusrikka kodu aeg. Ma ei olnud sel ajal veel lugenud valguspäevade ja pungade meelitamise kohta. Tegelesin muude asjadega, toalilled lihtsalt elasid ja kolisid koos minuga. Ühel hetkel märkasin, et mu jõulukaktused enam ei õitse, isegi õigel ajal mitte. Hakkasid kõik koos uues korteris pikalt puhkama.

Mul on nüüd, kolimiste ja ärakinkimiste järgselt, mõned neist jõulukaktustest alles, talveootuse pungad küljes. Oma lugemiste ja katsetega pole ma veel jõudnud selleni, et aru saada, kas nad vajaksid ideaalis kohta peagi saabuva taimelambi lähedal või mitte.

Üks mis selge, olen eluspiraaliga tagasi teismeeas, kus harisin end, mitte ainult ei elanud toalillede kõrval. Olen netist tellinud taimelambid: kuna nende valgusspekter peaks ka inimeste tuju päikselisemaks muutma, siis on see ju topeltinvesteering. Kõik, mida me soovime, on õnn. Kunagi soovisin reisida lõunamaale, et päikest püüda, nüüd ehitan sama tunnet teisiti. Olen hankinud taimi juurde ja katsetan uute liikidega, olen ehitanud majja siserõdu koos taimekastiga. Kõigi taimeliikidel on oma kataloogikaardid ladinakeelsete nimedega, mis karbi sees tähestiku järjekorras – just samamoodi majandasin teismeeas oma katktustega. Kui midagi uut loen või märkan, panen selle kaardile kirja.

Toataimesõltuvus on hubane

…ja üsna puhas hobi, mõtlen ma. Sellest võib ka enese kohta päris palju välja lugeda. Ma olen oma eluga jõudnud vanusesse, kus enam lapsi juurde ei tule. Aga minu sees on veel palju emainstinkti. Eelmisel kevadtalvel olid meil siin inkubaatoritibud, kogu kodu oli pidevalt tolmune. Otsustasin hooaja lõpuks ära, et ühtegi tibu ma enam oma elumajja ei tekita! Tibud tekkigu laudas kanade all, suvehooajal. Las kanad ise ajatavad ja asjatavad seda teemat.

Ja nüüd on mul siis rohelised lollid tibukesed, kellega rääkida. Hommikul jalutan ringi, kohvitass käes, vaatan, kellel kuidas läheb ja kas kedagi peaks kusagile mujale kolima.

Esimest aastat asusin katsetama ka oma ema lemmikuga, ratsuritähega. Meeles on see, mismoodi ema hoidis lille vahepeal jaheda toa aknal, aga miks? Otsin vastuseid kirjandusest. Oot, kas ma istutasin taimed liiga suurtesse pottidesse? Emal olid jah väiksemad. Ah et väike pott soosib õitsemaminekut, sest taim suunab energia sinna, kuhu saab?

Nii palju on veel lugeda ja katsetada, hoolida ja elada.

Aitäh minu aastaringi jälgimast, tervitused Setomaa nurgast!

Sellega lõppes minu aastane kolumnisari ajakirjas Kodu ja Aed :).

The post Minu armsad rohelised lollikesed appeared first on Epp Petrone.

Hinge tõmbamise aeg

 Ajakirja Kodu ja Aed jaoks kirjutatud ja seal ilmunud.

Nüüd on see käes, kui kõik on tehtud, peaaegu kõik. Suve jooksul on riiulisse kogunenud raamatuvirnad. Korvis oootavad katkised sokid. Kelder on purke ja juurikaid täis veetud. Kas nüüd lõpuks jõuab kätte see kuu, kas või üks nädal, kas või üks päev, kus pole vaja mitte midagi korraldada, ehitada, kaevata, tassida, rehitseda… Kus saab kerra tõmbuda ja lihtsalt olemas olla?

On hingede aeg. Ahjutuli võbises klaasukse taga, küünal võbiseb aknal, kadunud hinged liiguvad kusagil siiinsamas. Pole nad kusagile kadunud! Kõik nad on kusagil alles, lihtsalt meil on enamasti nii kiire oma igapäevaelus rabeledes, et me ei märka neid. Niimoodi see igatahes tundub, kui rahuhetk lõpuks käes on.

Mu kadunud ema töötas raamatukoguhoidjana. Jah, mul on palju lapsepõlvemälestusi oma mamma-papa laudast, aga kõige rohkem kasvasin ma siiski üles ühes vanas mõisahoones, ühe kolhoosi raamatukogus, ühes emaga: lasteaeda mind ei pandud ja veetsin oma päevad riiulite vahel. Öeldakse, et “inimene vermitakse valmis eelkõige esimese seitsme eluaasta jooksul, edasistel aastatel tuleb vaid peenem lihv”. Mind vermis lapsepõlv raamatutest rahu ja toetust saama.

Mis tunne on raamatukoil maal?

Olen kohati kartnud, et siinne elu võtab niimoodi üle, et mitte midagi muud ei jäägi kui töö. Sest “töö, see ei saa maal mitte kunagi otsa” – see on üks ütlus, mida öeldakse kui sõnakõlksu, aga vahel jõuab selle kõlksu tähendus mulle pärale. Olen olnud siin vahel vaimse häire seisundis, mures: kuidas ma jõuan? Rahu on kadunud ja sees keerleb suur küsimustering: miks ma üleüldse kõike seda teen, kelle ees ma süüdi olen, mida ma lunastan? Justkui Vargamäe Indrek pärast Karini surma, lisaks ema surma asjaolusid hingel kandes, maal rassides, higiveremaitse suus. Maaelu ei peaks nii raske(pärane) olema! Võibolla olemegi seda meelt, et peab? Öeldakse ju ka seda, et “ilma pingutuseta ei tule rahuldust”. Öeldakse, et “tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”. Tõsi, see viimane on poolikult tsiteeritud katkend raamatust, jääb õhku jääb rippuma küsimus noore ja vana Andrese vahel: kas see armastus siis kunagi tuli ka?

Tammsaare raamatud ei ole üheplaanilised. Vastus sellele, kas armastus siis lõpuks tuleb, selle võib igaüks meist ise läbi oma elukogemuste prisma oma “Tõest ja õigusest” välja lugeda. Üks, mis kindel: vähemasti november tuleb igal aastal, suured maatööd saavad tehtud ja saabub aeg, kui saab raamatuid lugeda.

Mul on heameel, et siin lähikonnas elab üks memm, kes on aidanud mul ennast läbi selle liigtööd täis kevade, suve ja sügise vaimselt korrastada. Vahel heidab ta “äh, mul on toad segi” või “too mulle jah raamatuid, nii tahaks midagi uut lugeda!” Ma olen lapsena valmis vermitud, aga peenlihvimine käib iga päev – ja tunnen tänuga, mismoodi mu isiksust lihvib selle memme eeskuju. Ta ei ole lihtsalt vintske maainimene, kes aeda, lauta ja metsa lugeda mõistab. Ta loeb ka raamatuid! Ja ta on aastakümneid õppinud seda tasakaalu: kuhu mahutada elukohustuste rägastikus aega iseenese jaoks, kust leida rõõmu ja rahu, kuidas kombineerida maatöid ja kultuuritarbimist, kuidas kombineerida oma põldu, aeda, loomi ja metsas kollamist – teisisõnu, ta on aidanud mul ennast defineerida kogu selles tallu kolimise identiteedisegaduses. Tänu temale olen üritanud tegeleda kohustuste harvendamisega ja elu nautima õppimisega.

“Pärast jaanipäeva jätan ma aiarohimise maha, muidu metsa ei jõuagi!” jagas ta näiteks oma tarkust ja ütles, et suve teise poole rohimine on tema meelest rohkem naabritele meeldimiseks. Enamik aiavilju saab hakkama kenasti pisukese umbrohuga koos elades, eelduseks muidugi see, et enne jaanipäeva on neile rohides umbrohu eest edumaa antud. Võtsin selle teadmise tänuga vastu! Nii tekib identiteet: see elulihv, mille klapitad oma esimese seitsme eluaasta jooksul saadud verminguga ja mille sa siis uhkelt ja õnnelikult omaks võtad, välja kannad.

Kes ma olen?

Ma mäletan, kuidas sattusin internetis vaidluse peale, kus keegi tõestas, et Eestis ei ole enam talusid olemas ja “mingid pooleteise hektariga majakesed solvavad talu nimetust”. Aga mis koht see siis on, kus ma elan? See on ju talu, kui ma enda tarbeks pea kõik ise olen kasvatanud? Tõsi, mul ei ole suuri hektareid, mul on oma pisike talu, just täpselt poolteist hektarit, on õunad, marjad, juurikad, on paarkümmend lindu ja küülikut. Kõik parajalt segi ja parajalt arenev. Paneme aknale hingedeaja küünla ja oleme rahus. Kanname välja küll. Pärast puhkustalve tuleb uus kevad.

Mõtlen selle küünla saatel ka sellele, kui erinev on lõuna- ja põhjamaise talupidaja elu. Olen elanud mõnda aega soojades maades, näiteks Iisraelis. Ka sealmaal valitseb aastaringi rütm, aga viljade kasvamise periood on sealses rütmis palju pikem. Vahemere ääres on juba märtsi hakul puud õides ja looduse puhkeperiood algab alles detsembris. Rääkimata mu kunagisest elukohast Kanaari saartel, kus valitseb igavene kevad! Tõsi, väga väheste sademetega kevad, seega aiandust saab neil paradiisisaartel teha vaid kastmissüsteemidega. Perfektne pole elu kusagil.

Aga pean tunnistama, et mul oli sel suvel küll selliseid hetki, kus ma kiirustasin läbi oma aia, seisatasin meelehärmis ja hüüdsin sisimas: “Oh, kaunis hetk, sa viibi veel!” Tundsin, et Eestimaises aianduses tuleb liiga palju ajaga võidu joosta! Kevadel joonistusid mulle vaimusilmas mõned visioonid, mille nimel õhinal tööle asusin. Näiteks: kui ilus võiks olla põllunurgas suur päevalilledest kaar, ja tänu lillekaarele saaksin tekitada arbuusidele “soojalõksu”, lõunamaisema elukeskkonna? Nii ma kujutasin ette ja viisin ellu: külvasin, istutasin, lisasin kõrgeid kassinaereid teise külge, põhupallid kolmandasse, aedvaagipuhmad neljandasse külge. Kokkuvõttes tuli imeliselt romantiline, soe, tuult hoidev, aga päikest läbilaskev põllunurk, kus arbuusid tõesti rõõmsalt kasvasid ja kus inimeselgi oli hea olla. Kogu see vaev oli oma ilu ja funktsionaalsuse tipus ehk kuu aega, siis algasid lagunemise märgid. Eesti elu!

Kõik läks ju hästi, saime arbuusi, saime kassinaerisest teematerjali, päevalilledega said maiustada kanad. Lihtsalt see kõik käis liiga kiirelt! Võimalik, et küsimus on minus eneses, mitte aja kulgemises mu ümber. Vahel pean meenutama lõunamaiseid kogemusi – seda, kui lõdvalt ja rõõmsalt sooja päikese all elu võeti. Pean ehk seda suhtumist veel juurde õppima, mitte kurtma fakti üle, et kodumaine suvi kiirelt läbi sai?

Sama “soojalõksu” teen uuel aastal kindlasti veel, aga mul on ka üks uus visioon: päevalilledest saaks teha lastele mängimiseks suure põllu, kuhu sisse tekitada labürindid, umbes nagu Ameerikas on maisipõldudesse tehtud mängukoridorid. Eks näis, kas see idee elab talvise settimisaja üle. On veel mitmeid mõtteid, mille kallal just talvel tegelema asuda. Eesti elu! Nüüd on aega õhtuti lugeda aiandusraamatuid, panna kleepse vahele, joonistada eskiise, guugeldada juurde, küsida nõu foorumitest. Nüüd on “aega atra seada” ja “üheksa korda mõõta”, sest meie ei ela igaveses põllumajandushooajas, me elame sellises kohas, kus elurütmi käib hinge tõmbamise aeg.

The post Hinge tõmbamise aeg appeared first on Epp Petrone.

Lugu naabritest ja minust, 1

Olen otsustanud olla aus.

Ma olen juba nii ammu hiilivas depressioonis, et ma ei oskagi öelda, millal see algas. Kas ehk siis, kui ma kivipoe müügiga korralikult hakkama ei saanud, sügisel kaks aastat tagasi? (Ma maksin juristile ja lepitajale ja ma pole siiani ikkagi kätte saanud kõike seda, milles kokku lepiti…) Või oli juba kogu see kivipoe tegemise aeg täis madalseise?

Praegu on nii, et rõõmu – eskapistlikke hetki – saan lastest, lindudest, loomadest, aiast, metsast. Aga (täiskasvanud) inimestega suhtlemisest olen võõrandunud, käima on läinud nõiaring. Ega ma soovigi olla pidevalt inimeste keskel, lihtsalt soovin mõnda head toredat kontakti ja soovin tasakaalu.

Tegelikult on mulle väga abi vaja. Siin on palju tööd ja palju süüa. Täievereline talu, põld, aed, kasvuhooned, laudad, aga mina siin üksi koos lapsega või lastega. Sotsiaalmeedia mõjub mulle kehvasti, nii kui lahti teen, näen, kuidas teised korraldavad koolitusi ja talgusid.

Veel mullu unistasin ka mina sellest, et võiks ju midagi siin teha, midagi mõnusat, koos teistega. Aga nüüd… Kunagi ei tea, millal jälle üle aia tüli kisutakse.

Hea küll, ma räägin naabritest. Minu tüli naabertaluga, alustan siis sellest, et kusagilt alustada. Eks mul neid murekohti ole elus teisigi, aga see on kindlasti üks olulisemaid. (Mina ise ei pea seda siiani “tüliks”, sest ma olen hoidunud tülitsemisest. Aga tüli see ju tegelikult on.)

Ma panin sel kevadel korra Meremäe FB-rühma ühe talguhõngulise kuulutuse, maksin permakultuuri koolitaja eest ja kutsusin juurde tasuta abilisi, seepeale toimus telefonikõne naabrinaisega ja tema viimased sõnad mulle, enne kui ta telefoni ära viskas: “Tead, käi perse!”

(Selliste sõnade puhul on muidugi õiglane küsida, et mis juhtus dialoogis enne seda. Enne kõlas tema väide, et ma otsin tähelepanu ja seepärast kutsungi endale abi. Ja et ma võiks üldse kusagile tilulilu kommuuni ära kolida. Ja et kui mul on selg haige ja kõike üksi ei jõua, siis olen ise loll, et üle oma varju tahan hüpata. Sellepeale ma ütlesingi, et mina ei soovi tema ellu sekkuda ja loodan sama temalt… “Tead, käi perse!”)

Nii et sellistes tingimustes ei ole eriti mõnus isegi kulleriautot enda juurde juhatada. Kõik liiklus minu juurde toimub ju vana külateed pidi, mis on läbi nende maa.

Naabrinaine on ilmselt harjunud sellega, et ma ei taha nn skandaali teha, hoian madalat profiili meie omavahelise “Tõe ja õiguse” teemaga, ei lähe kusagile avalikult kaebama. Aga ta ei tea, kui raske on mul olnud ja kui raske on päev päevalt niimoodi elada. Ja kuidas ma olen jõudnud sellesse seisu, kus ma tänaseks olen. Ma ei karda enam midagi, ma loodan lihtsalt ellu jääda, vaimselt, emotsionaalselt, füüsiliselt. Üle aia on kuulda naabrilaste kilkeid, aga naabrinaine ei luba lastel omavahel suhelda. See on mind Mariaga lähedasemaks teinud ja on mind pannud talle õpetama väga olulist asja. Me alati lehvitame, kui teed mööda sõites naabreid näeme. Ja ma alati ütlen talle autos kõva häälega: “Maria, meil on väga head ja tublid naabrid, vaata, kui ilusasti nad oma aeda korras hoiavad – ja meie nende peale pahased ei ole. See on ainult üks aasta, see läheb mööda, küll sa näed!” Sõnastus muutub, aga mõte on alati see.

Kuigi vahel olen ka ise kahtluses: kas see ikka läheb mööda? Ma ei tea. Et üleüldse ellu jääda selles valus ja segaduses, on mul vaja samm sammult harutada ja kirjeldada.

–

Aastal 2008 ostsin ma oma kogunenud honoraride eest selle pisikese talu. Ma otsisin just nimelt sellist kohta: metsalähedast, samas naabritega, kel meie laste vanused lapsed, ja kes aastaringselt sees elaks, nii et keegi vargile ei tuleks. Nemad olid ostnud naabertalu paar aastat enne seda, nii et selle küla mõistes oleme mõlemad sissetulnud. Nemad on siitsamast lähedalt, mina olen kaugemalt.

Ja ma teadsin algusest peale, et naabri selja taga elamisel on oma hind – meie juurde ei lähe ametlikku teed, nagu maakler ka kohe hoiatas. Aga ma mäletan ka väga täpselt seda esimest kohtumist, kuidas naeratavad noored naabrid, kahenädalane laps naabrinaisel süles, kinnitasid, et loomulikult tohiksime me seda teed pidi sõitma hakata, kui me nende naabertalu ostaksime.

Paljuski just nende naabrite – ja eks ka mingi erilise äratundmise – pärast ma selle koha ostsin. Ütlen “mina”, sest see oli algusest peale selge, et tegu on minu honoraride ja minu maaelu-kiiksuga. Hakkasin siin esimesel kevadel Tartust käima koos vendadega. Maksin neile. Ma olen üldse harjunud kõigile kogu aeg maksma ja ma ei tea, miks see nii on. Sellepärast mul ehk need rahamured nii hulluks läinud ongi, et ma olen rahavabas talgumajanduses ääretult kohmakas… Aga see on juba ühe teise jutu teema.

Tagasi esimese paari suve juurde. Naabrilapsed jooksid meie õues, meie omad naabrite õues. Peaaegu iga kord läbi sõites peatasin auto, tulin välja, ajasin juttu. Kõigest sai räägitud. Olin nii õnnelik, et meil nii head naabrid on! Ja nii armas oma talu ka. Investeerisin siia aastate jooksul palju.

Peagi sai selgeks, et vett kaevus ei jagu, küll sai kaevu tühjaks pumbatud ja küll sai rakkeid juurde süvendatud, aga ei, endiste maaparandustega kusagil siinkandis olla veesooned ära rikutud.

Ja naabritel oli puurkaev (nemad olid kaks aastat varem kogu kuiva kaevu jama üle elanud), aga ametlikult nad seda mulle jagada ei tahtnud.

Sellest ei tulnud meil kunagi otseselt tüli, aga ma ikka vahel küsisin seda mahedalt üle ja sain mahedalt eitava vastuse. Naabripere sa oma puurkaevu – meie küla puurkaevu; meie külas ongi ju alles vaid kaks maja – vist aasta enne minu stseeni tulekut ehk 2006-2007 aastal. Ajal, kui hajaasutuse toetusprogrammi ei olnud veel kirjutatud seda, et raha saajal on kohustus puurkaevu ka naabritega jagada. Nad ei tahtnud trassiga oma maastikku rikkuda, õunapuu juured võisid viga saada. Nii nad ütlesid.

Ei saa öelda, et nad oma vett mulle ei jaganud. Meil oli ju mitmel suvel tõmmatud pikk voolik üle mu krundi minu maja trassini, veemõõdik peal, sügisel maksin kinni kasutatud vee. Neid suvesid oli palju, enam ei mäleta, kui mitu. Aga ühel kevadel teatas naabrimees, et tema enam ei soovi vett niimoodi jagada, sest see voolik tema krundi nurgas jääb talle tegelikult ette, iga kord tuleb ju murutraktoriga niites selle ees peatuda ja see üle tõsta.

Mõtllen praegu, see oli üks hetk, millest sündis minu siia kolimine. Kui oleks siiani seda suvevett saanud, siis oleks ma siiani suvitaja. Arvatavasti küll.

Aga kõigepealt läks mu olme hoopis palju viletsamaks. Samas, mingil kummalisel põhjusel leidsin just siis ja siin selles kasinuses oma kauaotsitud hingerahu. Vett hakkasin tooma täitekanistritega naaberkülast või linnast, vahel naabritelt ka. Õppisin enda ja Maria kausis pesemise ära ja nõudepesu käis loomulikult kausist.

Sissesõiduteed kasutasin endiselt. Sõbrad olime endiselt. Ahjaa, kaks korda kogu selle aja – esimese kümne aasta – jooksul pakkusin oma maja ka naabritele müüa, ja ühe korra oli see ka ametlikult müügis, aga selguski, et maja müüa lihtsa vaevaga ei saa, sest teel pole servituut (läbisõiduõigus) korras ja seetõttu ei ole ostjail võimalik võtta pangalaenu.

On olnud hetki, kus olen väga tänulik, kui suurt pilti tunnistan. Nagu me selle koha tänu naabritele valisin, nii ma ka tänu neile siia paika jäin. Sest kui nad oleksid teeasja juriidiliselt korda lasknud ajada, siis oleks ma selle maja ju oma otsingute käigus ära müüa saanud. Ostuhuvilisi toona oli. Miks naabrid aga ise ei ostnud… ega neil ju tegelikult seda vaja olnud, ilus maja omal olemas.

Võimalik muidugi, et selle otsuse kahetsemine ongi põhjus, miks nad ajapikku on muutunud.

Aga esimesed kümme aastat olime sõbrad, kuigi mööndustega. Minu ligipääsutee juriidilist korda ajamist mainisin ma ikka, nii kord aastas võtsin jutuks, aga kaugele sellega ei jõudnud. Juba müügi ajal ütles maakler, et tema soovitus on minna kohtusse ja teeasi kohtujõu abiga korda ajada, sest igaühel on õigus oma kinnistu ligipääsule ja kohtus saaks ligipääsu taotleja igal juhul õiguse. Võimalik. Aga see pani mind lihtsalt õlgu kehitama: ma pole elu sees kellegagi kohtus käinud ja see tundus mulle pehmelt öeldes naljakas, karmimalt öeldes võõras ja õõvastav.

Mäletan igasuguseid ilusaid hetki. Kuidas naabritel kartulit võtta aitasime, kuidas nägin nende köögis inkubaatori tibude koorumist, kuidas sain naabrinaiselt taimi istutamiseks ja söömiseks, kuidas iga kord viisin neile raamatuid kingiks, kuidas kinkisin meil üle olnud kaltsuvaibad ja kirstud neile, kutsusin naabrinaist kaasa marjule ja seenile ja meie kümblustünni tähtede valgusse napsutama, kuidas sain naabrite nõudepesumasinas oma veekriisi ajal nii mõnigi kord oma nõud puhtaks, kuidas oma ülekasvanud kurke ja suvikõrvitsaid naabri kanadele viisin ja neid nokkivaid linde vaatasin, mõtlesin: küll tahaks omale ka kanu…ja veel palju muud.

Ja kuidas naabrinaine kord ütles, kui arutasime tulevikku: “Äkki saab ikka sinust endast asja ja sa jääd siia!”

Mulle tundus, et ta igatses endale naabriperet. See lause jäi minusse tiksuma. Aga äkki minust ikkagi saab asja! Sest kogu see aeg, mil see talu kasvas mulle mingiks “rahusadamaks”, oli ju ka muude otsingute kirev foon, kusagil kaugemal, reisimist ja kolimist. Igal pool mujal olles tekitas sellele talule mõtlemine minus süütunnet ja igatsust.

–

Tasapisi, aastate jooksul, olen seda kohta siin palju muutnud. Maastiku ja hoonete lummus on ikka seesama, nüüd paistab see vist paremini välja. Vana peremehe nokamüts ja transistorraadio on ikka seal, kus nad kõige alguses olid. Aga nii palju puid, põõsaid ja taimi on juurde tulnud. Tasapisi olen seda kohta aina rohkem armastama hakanud. Ja ma olen teinud selle valiku, tasapisi, mitte sugugi dramaatiliselt ja põneva loo vääriliselt… ma lihtsalt märkasin ühel hetkel, et see valik on tehtud. Ma jäängi siia.

Miks ja millal naabrid mu peale selle valiku pärast pahaseks said, seda ma ei märganud. Kui täiesti aus olla, siis on mul kohati enda aju osas küsimusi. Olen ju puukentsefaliidi-borellioosi korraga üle elanud. Äkki on mu sees mingi ebaadekvaatne tajuhäire, kus ma lihtsalt ei saa millestki aru?

Kui ma mullu kevadel siia koerakutsika võtsin ja sotsmeediast nõu küsides skandaali põhjustasin, siis oli naabrinaine igatahes veel mu sõber, aitas mul kadumaläinud koera otsida (See on üks omaette lugu, koer oli tegelikult terassi all peidus… nüüd tunnen ma ta iseloomu, aga see oleks taas üks teine lugu.) Enne koera võtmist mullu kevadel oli meil aga põllu peal lõkkest laiali läinud tulekahju, kus tark naabrimees… mitte ei tormanud kohe, kui ma jooksuga abi palusin, vaid võttis mõne minuti ja ehitas mattidest ja jämedast varrest kustutusriista. Mäletan sellest hullust kustutamise tunnist seda, mismoodi ta seisis suitsus, tahmane, ja materdas tulerida, ja kui tänulik ma olin: kui head naabrid mul on!

Aga varsti pärast seda tulekahju ja koerajama hakkaski asi kiiva minema.

Ühel päeval koju sõites leidsin eest terava kõrgendiku naabrite krundi lõpus, endise külatee peal. Umbes lamava politseiniku laadse, ainult et mitte lameda, vaid terava. Nüüd on see kõrgendik poolteist aastat kohapeal olnud ja olen ikka mõne siia sõitva sõbra, töömehe või kulleri käest repliigi osaliseks saanud: “Miks teil siin selline automõrvar on, ilma hoiatusmärgita?” ja muud sellist.

…“Sa kihutasid liiga palju!” See oli naabrite vastus, kui ma küsisin tookord poolteist aastat tagasi, et miks te sellise asja siia tee peale valasite.

Aga nad ei olnud mitte ükski kord enne selle asja tekitamist mulle öelnud, et ära kihuta.

Imelik lugu.

Meie kunagine külaelanik – tema talu pole enam alles – jäi mullu kevadel otse oma kodutalu varemete lähistel selle teraviku peale kinni ja vandus kurja, kui mulle helistas. “Mis teil seal toimub? Miks naabrid sellise asja keset teed ehitanud on? Meie küla oli nagu üks suur pere, lapsed lasid hommikust õhtuni ringi kõik koos ja söödeti seal, kus talu õues nad olid… Meil oli nii õnnelik ja ühte hoidev küla.” Jah, meil oli ju ka alguses nii. Aga mullu kevadel sai see asi läbi. Igatahes rikkus meie külast pärit memm oma auto sumbuti ära, kui lapsepõlvemaid-metsi vaatamas käis, ja ütles, et kui ma kohtusse tee asjus peaksin minema, siis tema tuleb tunnistajaks! Ajalooliselt oli just see tee külatee. Ega siin muid teid alles ole ka. Jah, teed läksid külast läbi, aga neid teid pole alles, kõik on üles küntud ja PRIA-lepingute all, põldude all. Ja ka omal ajal, kui need teed olemas olid, sõitis küla ikkagi just seda teed pidi, mida praegugi sõidame.

Tasapisi olen hakanud uskuma, et midagi ma selle tee kasutamise osas tõepoolest tegema pean. On vist juba ammu aeg… Lõpetada lootuse hoidmine, et asjad ise paika loksuvad.

–

Samamoodi inertne olin ma ju ka veepuuduse probleemiga. Ootasin mitu aastat, et ehk ikka kuidagi laheneb, siis lõpuks otsustasin liigutama asuda. Kõigepealt oli seepeale mitu aastat, kus mulle vallast öeldi, et ma ei saa hajaasutuse programmist abi oma veepuudusele, sest (lisaks sellele, et meie külas juba on puurkaev ja naabriga tuleb läbi rääkida) ei ela ma alaliselt kohal. Kusagil mu postkastisügavustes on alles need kirjavahetused, kus ma vallaesindajaga kemplesin teemal “mida tähendab kohapeal elamine”, kui mu laps käib sügisel ja kevadel lasteaias ja mina olen raamatukogus sügisel ja kevadel laenutaja ja me oleme oma maksudega valda sisse kirjutatud, siis – kuidas ma ei ole alaline elanik? Seda kõike ilma veeta elades? Rohkem lihtsalt ei jaksa… Aga küllap oli mu kirev omanimeline kirjastus ja muu taust niimoodi vallarahva tajudel ees, et neil lihtsalt polnud võimalik mind vaadata kohalikuna.

Ja siis muudeti midagi taotlusprogrammis. Sain teada eelviimasel päeval, et vaat sel aastal ma sobiksin taotlema, ei pea olema alaline elanik, tegin viimasel päeval paberitöö – aitäh abilistele üle põllu naaberkülast! Ja saingi puurkaevu toetuse! Ja päris oma vee, mis kunagi otsa ei saa (kuniks elektrit jagub, aga see oleks juba teine jutt).

Ja sain võimaluse siin päriselt elama hakata.

Nüüd tundub, et midagi edasiviivat on vaja teha ka teeküsimuses.

See oli mullu hiliskevadel, pärast lamava teravpoliteiniku tekkimist, kui ma plaanisin ka teeprobleemi jaoks hajaasutuse programmi kasutada. Teisisõnu: leida see võimalus, kuidas ma saaksin kusagile uue tee ehitadam, taastada. Olin ühe teise asja (oma Põlva korteri) müügi pärast toreda heasüdamliku Põlva notari juures ja palusin talt nõu.

Ta tegi teede registri lahti ja ütles: “Oi, aga see on teil ju vallatee! See ei ole eratee.”

Ja vaat selline see lugu ongi, üks kentsakas hapuks läinud lugu.

Väsisin praegu ära. Lähiajal jätkan.

Aga ühte ma ütlen, kirjutamisteraapia mõjub. Palju parem on olla kui tund tagasi.

 

 

The post Lugu naabritest ja minust, 1 appeared first on Epp Petrone.

Kes otsustab meie karjas asju?

Ka see on ajakirja Kodu ja Aed jaoks kirjutatud ja seal ilmunud.

Igas karjas on oma juht. Ja iga karja saabuv noorliige üritab endale haarata hierarhias võimalikult kõrge koha.

Niimoodi seletas mulle elukarja põhimõtteid üks loomapsühholoogi kalduvustega sõber, kui me omale kutsika võtsime. Kutsikas hakkas esimeste päevade jooksul mind respekteerima karjajuhina, aga mu tütre peale ta urises, ei lasknud 7-aastasel lapsel kodus vabalt ringi liikuda. “Lihtne: kutsikas üritab haarata kohta, mis oleks lapsest ülalpool,” seletas sõber. “Karjas käivad asjad ikka nii, üks on üleval ja teine all.”

Kui me paar kuud hiljem kassipojad võtsime, siis oli koer paigas: lapsest allpool. Aga kassid? Kaks triibulist vennakest hakkasid end ka kohe kehtestama, läbi kohahõivamise. Minul oli plaan hakata kasse pidama laudas, nad olid korraliku hiirepüüdja järeltulijad ja nende koht oli plaanitud konkreetselt: hiirepopulatsiooni kontrolli all hoidjatena. Ma pole kordagi neile kassidele enda maja elupinnana tutvustanud, aga nad ise tutvustasid: kaks kollast karvakera kolisid võluva jultumusega laudast tuppa, niipea kui üle hoovi vänderdamise selgeks said. See enesekehtestamine ei ole neil terve möödunud aasta jooksul lõppenud.

 

Kes on ülal, koer või kassid?

Jään selle küsimuse üle mõtlema. Kui ma koerakuudi kõrvale kaussidesse toitu panen ja hõikan “Lõvi! Kiss-kiss!”, siis jooksevad ja söövad nad koos. Üks kass, ekstravertne Morris, saab koeraga paremini läbi, sööb koeraga samast kausist, teine, salalik Chuck, hoiab omaette. Võimalik, et Chuck on kaassööjate meelest hierarhias allpool, samas on just tema see, kes arvab, et ta loomulik rada on avatud tareaknast tuppa hüpata ja mõnda hoolega valitud salakohta terveks päevaks lesima minna. Chuck on ka see, keda võib leida pikutamast kasvuhoonest otse noorte basiilikute pealt.

Lõvi meil toas või kasvuhoones ei käi. Talle meeldib õu, kuut ja laut, samamoodi Morrisele.

Aga kui õue mõni hea söömaaeg panna, mis Lõvile väga meeldib, siis suudab koer minema uriseda mõlemad kassid. Niisiis on Lõvi iseenda standardite järgi karjas auhinnalise koha kätte võidelnud: ta on inimeste järel esikohal. Tõsi, mõlemal kassil võivad hoopis oma standardid olla.

 

Kanad, kalkunid ja neljajalgsed

Niimoodi saab jätkata, loomi ja linde vaadeldes… Kes on kus ja kuidas ma seda tean? Olen otsustanud, et iga päev tuleb talu fauna-vaatlusteks veidi aega võtta.

Võimalik, et meie karja hierarhias on esikohal hoopis kodulinnud, sest nemad saavad oma hommikusöögi kõige varem. Minu kohv sel hetkel alles tõmbab. Ja kassid-koer jooksevad mul jalus, kui ma hommikuti kanu ja kalkuneid toidan, nad ahmivad võimalusel lindude kausist ampse, seni, kuni nende kord saabub.

Kodulindude karjad on kõik täis hierarhiat, inglise keeles on selle kohta üks sümboolne väljend, pecking order: rühma hierarhiasüsteemi saab paika panna nokaga löömise järgi. Kes on kõrgem, see nokib allapoole. Oleneval rühma suurusest on igaühel allapoole nokkimiseks oma kamp ja selles pole mitte midagi juhuslikku, kõik on konkreetselt väja võideldud. Kui saabub mõni uus, süsteemi laiali lööv “info”, näiteks kui viia noorkanad suure karjaga kokku, siis hakkab toimuma üks üleüldine nokkimine. Kestab see umbes kaks päeva. Ja keegi nokib end selle tulemusena kõrgemale. Kõlab hirmsalt, aga tegelikult on selles oma turvatunde-aspekt: igaüks karjas teab, kuhu ta kuulub. Vähemasti niimoodi lohutavad nokimismisrituaalide teemadel meid välismaised kanatarkuse-raamatud.

 

Varblased, kuldnokad ja pääsukesed

Meie karja liikmed on ka varblased, kes elavad kanaaias suure toomepuu otsas. Nad on kanade meelest karja allosas. Neid näeb kanakünast toitu nokkimas vaid siis, kui kanakari on mõne uudishimujooksu tõttu nurga taha kadunud. Võimalik muidugi, et varblasemaailma standardite järgi on nad vabaduse hierarhia esireas, elavad nad ju ka kanadest ülalpool, oma suure puu otsas.

Niisamuti kuuluvad meie karja kuldnokad. Neile tuli mul kevade alguses eriolukorra inimvaeguses ise pesakaste korraldada: ühel märtsikuu hommikul oli kõik kädistavaid kuldsete nokkadega linde täis ja olemasolevatest kohtadest ei piisanud. Kui kuldnokad elupaikade pärast konkureerivad, siis teevad nad kurja haraka häält! Läbi häda panin kiirelt oma poolikule rõdule ühe pesakasti üles, sinna oli seda lihtne paigaldada. Nüüd ärkan igal hommikul selle peale, et kuldnokkade ema-isa vilguvad pesakasti vahet, ussikesed nokas, ja pojad viuksuvad pesas. Rõdu ma valmis ehitada ei saa, sest valitseb ehitusrahu – niisiis kuulub kuldnokkadele meie karjas suur võim: nad on ainukesed, kes on suutnud ehitusprojekti peatada! Ma ei tea, kui kaua rahu veel kestma peab, aga ühel hommikul tunnen selle ära, kui ärgates näen, mismoodi pojad lendamist harjutavad.

Ka pääsukesed üritasid meil võimu võtta. See oli üks hiliskevadine hommik, kui lõpuks ometi olid öökülmad möödas ja pääsud olid otsustanud, et aeg on hakata pesa looma. Meil on neli suurte ustega aita ja sel hommikul olid kõik need uksed valla. Pääsudel oli aga valla nende esivanematelt päritud instinkt ja nii nad meie arhailistest ustest sisse lendama asusid.  Algas kohakehtestamine, kõlasid minu otsused: “Uksed kinni, ma ei taha, et pääsud magamisaita saaks! Ja tööriistakuuri ka ei taha!” Aga lauta? Ei, lauta ka ei saa, sest sinna sai mullu ehitatud uus tihe uks, siis ei saaks ma seda suvi otsa kinni panna, või tuleks kusagile külmakindlasse pinda mingi pääsukeseauk teha.

Nõnda jäigi sõelale meie “raamatukoguait”. Selle uksed käivad lahti nii, et saan need vihma eest ära räästa alla panna kuni sügiseni. Pühalikult võtsime vastu otsuse, et õnn võiks meie õnnele tõepoolest tulla – pääsud võiksid oma pesa ehitada kiiguaita.

Ja pääsud asusidki ehitama. Isegi kaks paari.

Aga järgmisel hommikul selgus, et kassid olid end kehtestanud.

Üks pääsuke oli juba peaaegu lõpuni söödud, teine oli veel poolenisti alles.

Ma olin kuri, võtsin kassidel kratist ja pidasin neile pedagoogilise dramaatilise epistli. Kassidel oli nende seisukohast võttes segadus suur. Nad olid oma esimese eluaasta jooksul selgeks saanud, et minu poolt toidetud kanatibusid puutuda ei tohi. Nad olid aru saanud, et samas laudas elavaid hiiri püüda tohib ja võib isegi kiita saada, välja arvatud juhul, kui poolsurnud hiirega esikuse uhkustama tuled. Ja nüüd siis said nad selgeks, et ülbelt aita kohale lennanud käärsabadega linde rünnata ei tohi, vähemasti perenaise silma ulatuses mitte.

Pääsukesi meie õuel pärast seda päeva rohkem ei nähtud. Kuldnokad ja varblased ja kassid saavad aga ühes karjas hakkama.

Aga seda, kes meil asju otsustab, ei tea ma ikkagi.

The post Kes otsustab meie karjas asju? appeared first on Epp Petrone.

Memmetarkuse saamisest ja andmisest

Lugu on ilmunud ajakirjas Kodu ja Aed.

Kui rääkida aiast ja kevadest, siis tuleb rääkida lapsepõlvest.

Minu lapsepõlvelugu on kahjuks katkestuse lugu. Enamus aiatarkusi õppisin ma oma esimese 15 eluaasta jooksul. Sain vanaema ja ema kõrvalt aimu näiteks sellest, et ühte sorti peenraid ei tohi pidada  ühe koha peal. Aga mis liigid sobivad naabriteks ja mis mitte? Seda mulle ei seletatud. Mulle öeldi, et “mine tee kasvuhoone mõlemad uksed lahti” või “mine tee kasvuhoone üks uks lahti” ja ma ei süvenenud ealeski, millal üks ja millal kaks ust ja miks nii.

Minu 16. eluaasta aiandussuvel hakkas juhtuma palju erilisi asju. Käisin suve hakul pikal poliitilisel protestimatkal ja augustikuu päädis putšiga Moskvas. Hakkasin ajakirjandusele kirjutama, võõrkeeli õppima. Samal ajal jäi mu ema haigeks, koduaed jäi unarusse. Kusagil selles aegruumis peitus mu elu tähtis teelahe. Mind tõmbas korraga linna ja maale, laia maailma ja talueraldusse. Jah, tuupisin sõnastikust inglise keelt ja lugesin välismaa reisiajakirju, aga samal ajal unistasin talunikuks hakkamisest, sest talupidamine oli sel ajal värskelt moes, üks olulisi kuulsusi oli näiteks Võrumaa miss, kes talu pidas ja ajakirjanikule kummikutega teeotsale vastu läks. Minu eeskuju! Ma õppisin isa kõrvalt lüpsma, piima jahutama, seasööki raiuma. Edasi, meie suguvõsa sai õigusvastaselt võetud varana tagasi mu vanavanaisa ehitatud talu, täiesti elatava, lihtsalt teises Eesti otsas… Ma rääkisin vanematele ja vanavanematele, et soovin seda talu pidama hakata, aga 16aastase humanitaarsete kalduvustega unistaja juttu ei võetud tõsiselt. Talu müüdi maha. Ja minu eest oli valik tehtud, tee viis edasi laia ilma: ülikooli ja linnaellu. Ema jäi haigemaks ja suri, vanaema samuti, mu side maaeluga hõrenes ja peaaegu katkes.

Muidugi tuli mu ellu mehi, aedu ja õpetlikke memmesid. Aga ma ei olnud ilmselt valmis õppima. Aianduse lained tulid ja läksid, elu oli kiire ja ilus, mitmele poole panin kollaseid tulpe, aga näiteks kasvuhoone ehitamiseni ja põõsaste-puudeni istutamiseni ei jõudnud. Kulgesin kuidagi külglibisedes neist aedadest ja aegadest läbi.

Tark naabrinaine

12 aastat tagasi tuli mu ellu see Setomaa talu, kus nüüd – ilmselt lõpuni – paikseks jään. See on koht, mis minu sees kasvanud on, ja koht, kus olen kogenud nii suuri vigu kui suuri õnnestumisi.

Võib öelda, et mu esimene seda kohta aidanud “memm” oli mu seto naabrinaine, kes tegelikult küll vanuselt minust noorem, aga kellel on elus korda läinud palju tugevam side esivanemate tarkusega. Ta elas ja elab siiani oma lapsepõlvekodust paari kilomeetri kaugusel, ta ema oli elus ja igapäevaselt abiks.

Näiteks ostsin kord linnast tomatiistikuid ja maheväetist. Segasin rammusa kokteili, et äsja istutatud tomateid kasta. “Ei tohi!” kõlast õigel hetkel kohal olnud naabrinaiselt memmetarkus. “Sa kõrvetad nad ära. Enne peab juurduda laskma ja siis väetama!” See lugu juhtus ajal, kui internet-tarkuste-kontroll polnud nii igapäevaselt levinud mõttemall kui praegu, ja polnud mul tehniliselt võimalikki maal olles netist midagi kontrollida. Olin lihtsalt üksi oma õhina ja õnneproovimisega: miski läks hästi, miski halvasti, vahel jõudis naabrinaine õpetama, vahel tuli rakendada tagantjärele tarkust. Praeguseks olen oma talu maad paremini tundma õppinud ja loodetavasti saan ma kunagi ise olla memm, kes selle maa kellelegi edasi pärandab, koos nippidega, mis kus kasvab, mida kuidas teha ja mida mitte. Ehk on see üks mu tütardest. Ma üritan võimalikult palju neid kaasata, ja ka taustu juurde selgitada, et ei juhtuks olukorda, kus “tee kasvuhoone uks lahti” on ainus, mis nad kasvuhoone jahutamissüsteemist aru saavad.

Uus memm Facebookist

Palju on mulle memmetarkust tulnud internetist: Facebooki aiandusrühmadest ja YouTube’i aianduskanalitest. Ka paljud raamatud, nii nõukaaegsed kui tänapäevased, on mul voodi kõrval kuhjas. Aga mitte miski ei asenda elusat memme!

Üks memm tuli mu ellu mullu kevadel, kui kuulutasin Aiaelu rühmas, et otsin oma metsikus stiilis aia jaoks lihtsalt naturaliseeruvaid lilli. “Mina just olen otsustanud oma lilleaeda koomale tõmmata, tule ja kaeva, elan sinu lähistel,” kirjutas ta. Ja ma läksin ja kaevasin! Memmetarkuse edasi andmiseks peab hea klapp olema ja see meil tekkis. Tegin tema lilleaia ümber kolimise käigus muidugi vigu ja pidin osa asju mitmekordselt istutama. Näiteks brunnerale otsa vaadates olevat kohe aru saada, et ta tahab rõskemat ja varjulisemat kohta, mitte päikest? Selge. Jätan meelde. Ja igasuguseid tarkusi aina tuli. Peiulilli näiteks tasub panna nii palju ja nii laialt üle aia, kui võimalik, sest need hoiavad halvad putukad eemale. Ning mitte ainult köögiviljaaiast, aga ka kanalast: tuleb õisi kuivatada ja pesadesse lisada. Selge. Jätan meelde.

Me jäimegi selle memmega suhtlema ja see oli minu tänavuse kevade suurim löök, kui me aktiivsel aiandusajal koroonakriisi tõttu temaga silmast silma, käed mullas, suhelda ei saanud. Aga õnneks läks kriis siiski enne vähemaks, kui aianduskevad mööda sai. Memm tuli mulle külla ja märkas kohe, et olin põllu pealt ära toodud taliküüslaugud valesti ümber istutanud: “Absoluutselt liiga kõrgel, nad peavad sügaval maa sees olema!” Sama kehvasti oli metsaveerelt võetuld kuldtähtedega: “Liiga päikese käes, nad tahaks puu all olla.” Kust ta küll kõike teab? On asju, mida memmele on ta oma memm õpetanud, ja on asju, mida memm teab, sest memm on elu näinud. Suured tarkused saab selgeks sünteesi abiga: kui sarnast viga olen juba mitu korda teinud, siis hakkan märkama mustrit ja uut viga ennetama. Nii saabki minust ka lõpuks memm, kui ma ise ka pingutan seoste märkamisel.

Aga esialgu olen pigem vigade faasis. Kõige suuremad selle kevade möödalaskmised olid muidugi minu hoogsad ettekasvatamised. Olin nii võlutud oma rohelistest kaaslastest mu suurtel akendel, kasutasin neid ilmselt ka stressimaandajate ja pidepunktidena koroonakriisis. Asjad ei saa ju väga hullud olla, kui päevalilled ja kapsad nii hästi kasvavad! Aga päevalilli ja kapsaid pole vaja märtsi keskel ette kasvatama hakata. Nüüd ma tean. Olen kogenud. Äramurdunud pikkade taimevolaskite hinnaga, keda aeda ümber istutada ei õnnestunudki. Memmelt sain uued pisikesed tublid kapsad ka. Ja päevalilli ma enam kunagi ette ei kasvata, need lähevad ilusasti avamaale külvates.

Lisaks sellele memmele on mul ka paar kirjasõber-memme. Saatsin kunagi keskkevadel näiteks uhkeldava pildi oma suuurtes tomatitaimedest, kirjasõber-memm tulistas hetke pärast vastu: “Ruttu taimed aknale lähemale! Nii valguse kätte kui saab. Vaata, nad ju venivad sul valguse poole!” Selgus, et meeter aknast on liiga palju, kes oleks võinud seda arvata… Seesama memm saatis ka hoiatuse, kui öökülmalaine oli tulemas: “Kasvuhoonesse küttekehad! Pane teeküünlad põlema keraamiliste pottide alla, õhuvahe jäta sisse.”

Vahel igatsen oma ellu vana talupere elustiili. Muidugi oli selles elus oma hädasid, aga tugev talupojakultuur sai niimoodi edasi antud, memme- ja taaditarkused ümbritsesid noort põlvkonda igal hetkel. Küll oleks tore (ja utoopiline), kui saaksin sellise memme ja taadi, kes oma nõu ja jõuga tuleks siia tallu igapäevaselt appi…  Reaalsuses aga tuleb elada katse-eksituse, interneti ja kaugkommunikatsiooni abiga, teades: see on minu elus  üks oluline missioon. Kuigi kunagi toimus katkestus, tuleb mul nüüd info omandada, et memmetarkus oma lapselastele edasi kanda.

The post Memmetarkuse saamisest ja andmisest appeared first on Epp Petrone.

Potipõllundusest, kolumn koroonakriisi ajast

Lugu on kirjutatud koroonamärtsis 2020, ilmunud ajakirjas Kodu ja Aed.

Mulluse “Maale elama päeva” raames kirjutasin ma prohvetlikud read, tundub nii. “Kui mu ülejäänud elu mööduks 10 kilomeetri raadiuses kodust, siis oleksin õnnelik.” Ja nüüd ma elangi sellist elu, vabatahtlikust on saanud sunniviisiline, aga sama nauditav ikka.

Nüüd on selge, et elame kõik koos selles tsunamis, mis tuli pärast maavärinat – teisisõnu, elame majanduskriisis, mis tuli pärast viirust. Ja me ei saa mitte kunagi tagasi sellesse maailma, kus me võileivahinna eest mööda ilma reisimas käisime. Kui rängaks see tsunami osutub, seda me veel ei tea.

Aga ma tean vastust iseenda jaoks, ja tundub, et teadsin ka aasta tagasi, kui maale kolisin ja selle lause kirjutasin. Vastus on siinsamas: tuleb ise end ära majandada. Maailm on taas lokaalne, globaalse küla tarbimis-reisimispidu on möödanik. Minul isiklikult, nagu vist praeguseks enamikus meie suguvõsades, on samas ka globaalse küla jääknähud ja suur kurbus: meie kõige vanem laps elab praeguse seisuga minust ühe planeedi kaugel, New Yorgi lähistel. Meil on alles internet, nii et saan teda ja ta vanaema-vanaisa oma potipõllunduse edusammusega inspireerida. Nemad seal on samas rütmis. 10 km on maksimumpiir, igapäevane reaalsus on iseenda tagaaed.

Mida me koos kasvatame?

Näiteks tomateid – ma panin nad maha liiga kärsitult, sõna otseses mõttes New Yorgi rütmis. Võimalik, et pean liiga pikaks veninud taimed viima kevadisse kasvuhoonesse, mis sel hetkel veel elektri väel öist kütmist vajab (aga abiks on pikendusjuhe ja radiaator, elame üle). Samal ajal pole meie ülemere-tiimil isegi kasvuhoonet, New Yorgis on soojem kliima, nii et nad saavad maikuu alguses oma tomatid juba avamaale viia.

Ka kurgid panime potti samas rütmis. Pean tunnistama, et kurgid on ühed mu lemmik-kasvajad, kes mult hommikuti ikka kiidusõnu saavad. Öeldakse, et rohenäpud jagunevad kaheks: ülekastjad ja alakastjad. Mina kipun ikka sinna ülehoolitsejate hulka ja seetõttu on mul kurkidega head suhted, neile on mu vett alati vaja. Mulle meeldib igal hommikul neid kasta ja nendega lõõpimisi juttu ajada – 8-aastane laps ärkabki tavaliselt mu kurgikastmisjutu saatel. Naljapärast (ja ilmselt ka selleks, et kogu koroonaviiruse-paanikas oma vaimset keset korras hoida) oleme sel aastal kõige tublimatele kurkidele isegi nimed pannud. See, kes rekordiliselt kiiresti nina mullast pistis, sain nimeks Koljat, edasi tulid Tessa ja Kossa.

Selle aasta uus katse meie aknalaual on aga ogakurk, hüüan neid “ogameesteks”. Need on ühed väheseid F-tähisega seemneid ehk hübriide, mille ma varakevadel soetasin. Kollased, pehmete ogadega, ronivad, söödavad, mahlased… nii lubati. Kujutan neid juba vaimusilmas ette. Kui ma neid ridu kirjutan, siis ma veel ei tea, kas mul õnnestub sel aastal ellu viia üks õhuloss: lehtla-ronikasvuhoone, kus kurgid, aga ka väiksemate viljadega kõrvitsalised saaksid kasvada ja tekitada varju ning romantikat Siruta vaid käsi ja nopi. Ideaalne elu koos taimedega: tunda seda, et taimed naudivad kasvamist, päikese poole pürgimist. Joonistasin selle lehtla eskiisi ka oma New Yorgi perele ja võibolla teevad nemadki selle ära.

Mu itaalia päritolu newyorklastelt on pärit ka mitu eesti mõistes eksootilise taime ideed, ilma milleta ei saa ideaalset koduaia-menüüd kokku. Näiteks artišokk. Seda taime on väga mõnus seemnest kasvatada… Juba seeme ise on sümpaatne, parajalt priske, usaldusväärne. Edasi on vaja varuda keskmisest rohkem kannatust, aga kui ta lõpuks mulla alt nina välja pistab, siis on ta turske ja tubli sell, kes hakkab kiirelt kiirust viskama. Artišokke soovitan Eestimaale rohkem, vaadake itaalialiklke retsepte, marineerimist!

Ja baklažaanid. Ka minul on nendega kehvasti läinud, tulnud pisikesed kibedad vissid, aga pärast katsetamist olen leidnud õige sordi ja olen leidnud imehea retsepti, kus tšillipipraga komnbineeritult purki tehes saab imehea hoidise.

Ning muidugi piprad, paprikad, basiilika… aga itaalialik põnev lahendus on ka kasvatada suvikõrvitsaid selleks, et nende õisi pannil paneerida-praadida. Muidugi jätta piisavalt ka viljadeks kasvama. Maitsevad endale ja maitsevad kanadele.

Mis veel sel aastal uut?

Ma asun katsetama spargliga, abiks üks YouTube-aednik. Üritan tegelikult nii suguvüsaga suheldes kui veebitarkusi otsides oma aega limiteerida (kõik need koroonakriisis ületarbitud mahud on meie ühine vastutus… kui me ei soovi liigset kiirgusfooni ellu, siis tuleb ka netti säästa) – aga mis teha, on mõned head YouTube kanalid, kust ma palju kiiret “puust ja punaseks” infot saan. Loodetavasti tuleb mu sparglikasvatus välja ja saan järgmisel aastal neid rohelisi krõmspjuuri nautida.

Uus on ka mu katse põhurullidega. Need kaitsesid meie puurkaevupumba suveühendust, tosin rulli tekitasid talvise “põhubatuudi”, aga nüüd on plaanis nad viia keset põldu, katta turbasõnnikuga ja panna sinna kedagi peale kasvama… Neid ridu kirjutades tundub kõige mõistlikum minna riskide hajutamise ja taimedega katsetamise peale: iga põhurulli otsa istutada erinev kultuur. Ühele kurgid, teisele kõrvitsad, ja nii edasi.

Uusi kultuure tuleb veel. Ma pole kunagi varem kasvatanud hiigel-nuikapsast (minu teine erand hübriidide vallas). Ja ma pole vist juba kolmkümmend aastat söödapeeti kõblanud, aga sel aastal tulevad siia – laudaelanikele mõeldes – söödapeedivaod.

Naturaalmajandus, millise piirini?

Miks ma nii pika hambaga hübriididesse suhtun? Sest ma ei saa neilt võtta seemneid, mis emataimede omadusi edasi kannaks. Kas meil on aasta pärast raha ja võimalusi, et poest põnevaid seemneid osta? Või on mõistlik oma seemned sügisel oma maa pealt korjata?

Me ei tea veel, kuhu see kriis meid viib.

Järsku on memmede-taatide õpetussõnad hinda läinud. Kas teate, et kartulit saab seemneks kasutada ka katki lõigatult, iga tüki küljes peab olema idu? Või et keldris vanaks jäänud taliküüslauku tasub ka kevadel mulda toppida ja läheb käima küll? Ma kogun ahnelt neid õpetussõnu. Soovin suhelda inimestega, kellel on reaalsed põllumajanduselu-kogemused, mitte lihtsalt YouTube tarkus. Sooviksin kedagi sellist enda värskelt alustatud talumajapidamisse appi, kombineerida nende kogemust oma lapsepõlvemälestustega ja internetitarkusega, aga… nende ridade kirjutamise ajal on meil vanema põlvkonna osas viirushirmu-põhine isolatsioon. Nii ma siis lihtsalt helistan ja pärin veel nippe, põllumajandustarkust suulise pärimuse vormis.

Ja ma loodan, et elus jätkub võimalus, kus me majanduskriisist väljume, oma põlved puhtaks klopime ja jätkame enamvähem sama elu nagu aastal 2019. Aga pigem arvan ma, et meid ees ootavad “kahekümnendad” on selline kriis, kus on vaja igaühel reaalselt pingutada, et endale süüa tekitada. Ja seepärast olen ma sel kevadel oma inkubaatorisse juba kuues kord uued munad pannud. Neist kasvavad sügiseks munejad kanad – see tundub mulle stabiilseim valuuta naturaalmajanduslikeks tehinguteks, mida ma enda talu oludes ette suudan kujutada.

Olen igaks juhuks ostnud ka nii mõnegi tööriista, mis ilma elektrita suure töö ära teeks, näiteks käsitsi toimiva helbeveski. Igaks juhuks, kui peaks elektrikatkestusi tulema. Ja olen asunud oma talusse selleks suveks kogukonda tekitama. Üks samm korraga. Elu on võtnud – kui rääkida möödunud kümnendite võtmes – realitytelevisiooni mõõtmed. Mina ei keskendu surmale ja hirmule, ma võtan sellest uuest ajast võimaliku arenguhüppe, ise loomingu ja ellujäämiskursuse piirimail balansseerides ning loodetavasti ka seda nautides.

 

The post Potipõllundusest, kolumn koroonakriisi ajast appeared first on Epp Petrone.

Koduõppest ja vahetunni-töövihikust

Olen siin Maria ja enda tegemiste kõrvalt ikka mõtisklenud õppimise peale.

Kui suur osa õppimisest peaks teie meelest olema vaba tahe/teadmishimu ja kui suur osa (enese)distsipliini haare?

Ma jumaldan vaba tahet igasuguste asjade käimalükkamisel ja käigushoidmisel. Vaba tahtega võib mägesid liigutada, mullu näiteks tegin võsast lilleaasa. Praegu on mul istumise kõrval suur paks klade, kuhu kirjutan üles aiatarkusi liikide kaupa. See on minu õppimine, mu vabast tahtest, iga hetk sellest nauditav.

Kunagi käisin koolis ja ülikoolis ja sain selgeks ka selle, mida tähendab liigutus “võtan täna ja õpin selle asja ära”. Vahel tuli ühe ööga omandada eksamimahu jagu õpikuid. Mul on hea meel, et seda enam tegema ei pea! Aga ka vabatahtelises õppimises on peidus seesama ärategemise-mehhanism, näiteks “võtan kätte ja õpin nüüd lähema tunni jooksul kõik ära, mis kurgikasvatuse kohta guuglist leian”. Seesama alustamise ja lõpetamise enesedistsipliin on kunagi mul koolis omandatud. Samuti oskus oma asju hommikuti plaanida ning mis iganes asju struktuuri panna – aiakaustik on mul jagatud osadeks, nii nagu on koolielu jagatud tunniplaaniks. Rääkimata sellest, et olen ju kunagi tänu haridussüsteemile kirjutama õppinud :).

Nii et loomulikult ma näen, et süsteem on vajalik. Aga mulle tundub see kuidagi nii frustreeriv (ja tunnetan lapse frustratsiooni), kui laps ise mitte midagi valida ei saa! Et täna olgu just see ja see lehekülg tehtud, ei mingit vaidlemist, käsk on vanem kui meie. Selles puudub õppimise võlu, uute asjade teada saamise iha. Ja ilma selle võluta läheb kõige olulisem kaduma… Olen aru saanud, et minu elus läks hästi, et lapsena haiglane astmaatik olin ja palju koolipäevi emaga hoopis raamatukogus veeta sain. Keegi ei kahelnud mu mõistuses ja samas õnnestus päris palju kohustuslikku kuidagi vahele jätta, sest nina oli ju nagunii raamatutes.

Nii et mina lapsevanemana-koduõpetajana proovin samuti mitte liialt last kohustustesse takerdada: olen tõmmanud ringi töövihikus selle lehe peale, kuhu me aprilli lõpuks peaksime jõudma, ja lasen tal endal valida, milliseid ülesandeid ta antud lehtedelt just täna tahaks valida. Tegelikult ei muutu midagi, kui ta teeb neid ülesandeid enda valitud järjekorras. Ega juhtu tegelikult ka mitte midagi, kui mõni ülesanne jääb vahelt hoopis tegemata. (Eks ma veidi siiski piilun, et kõik oskused harjutatud ja korratud saaksid.) Peaasi, et me iga päev mõnuga areneks ja õpiks.

Toon siia ühe raamatusoovituse, “Vabadus õppida”, kus autor ütleb kõige alguses otse välja elutõe: ta sai kunagi aru, et oma elu ühed olulisimad õppetunnid sai ta naabripoisilt. Mõtlen seepeale oma naabritädile, Galinale, kes õpetas korralikult kahe panniga pliine tegema ja kahe käega rohima, näiteks. Ma ei naeruvääristas absoluutselt kodundusõpet koolides. Ja ma näen seda, mismoodi mu laps(ed) õpivad mu kõrvalt neid teadmisi, mis tegelikult elus vajalikuks osutuvad. Oluline on oskus neid praktilisi teadmisi ja teoreetilisi teadmisi koos anda, ja veel nõnda, et mõnus oleks, et aina rohkem tahaks. See on ju seesama õpihimu, mis meid, täiskasvanuid, foorumitesse ja rahvaülikoolidesse õppima ajab. Mootoriks vaba tahe.

“Kui paneme varakevadised herned, siis neid ei tule leotada, need paneme kuivalt ja kuiva mulda, hiliskevadised leotame ja paneme niiskesse mulda,” õpetas kord ema ja mina õpetan nüüd lastele edasi. Üritan juurde ka seletada, miks, kui ei tea, siis otsime koos. Ja miks kanad magavad õrrel? Miks soojus läheb üles? jne.

Mulle meeldib see, kui säilib tung õppida, ja säilib tunne, et õppimine on privileeg. Ideaalis on õppimine inimõigus. Seda ei tohiks peale suruda. Muidugi on raske seda alati nii mõnusaks mängida. Aga proovigem.

Meil on kodus raamatumessidelt saadud hunnik õpikuid, loodusteaduste raamatuid, keeleõppekaarte. Need on kõik asjad, mille hulgast võib valida: mida sa täna uurida tahad? Heal päeval on see kõik lisaks kooliprogrammile, aga juhtub ka, et see on lihtsalt kooliprogrammi asemel.

Nüüd jõuan ringiga oma “Meie Eesti” raamatu ja “Meie Eesti töövihiku” juurde. Need on mõlemad tehtud mõnuga ja samas on nad mõlemad harivad. Mul autorina on heameel, et need on vaba tahte valdkonda kuuluvad ega ole kusagil programmis kohustuslikud. Aga mul oleks heameel, kui neid märgataks ja hoitaks neid nn vahetunniraamatuteks meie koduõppe-distantsõppe majapidamistes!

“Millist juttu sa lugeda ja arutada tahad? Kas seda, kui Eesti polnud vaba? Või seda metsavendadest? Või jääajast?” – näiiteks nii saab lapselt küsida. Ja lasta tal endal valida ka seda, milliseid töövihikuharjutusi ta teha tahaks: kas otsida kokku meie aasade lilli, tunda ära ravimtaimi, leida eestlaste pühad loomad-linnud, lõpetada rahvalaulud…

Need “Meie Eestid” on mõeldud 5-9aastastele ja on praegu kirjastuse poes hea hinnaga, loodan, et leiavad tee meie laste vabatunnilaudadele!

Olen kunagi varem ka neist “Meie Eestidest” kirjutanud, siin.

Ja siia üks link, sõbra tehtud video “Meie Eestidest”:

Head õppimist!

The post Koduõppest ja vahetunni-töövihikust appeared first on Epp Petrone.

Ilma netita on kodukontor-koduõpe palju efektiivsem

Siin aga lugu, mis ilmus aprilli alguses Eesti Naise veebiküljel. Jätsin siia oma blogisse algse pealkirja ja ilma toimetamata versiooni.

Kuhu kaob aeg ja kust tekib tolm? Need igavikulised küsimused on saanud koroonakriisi-koduelu valguses uue hoo.

Laps(ed) on kodus, täiskasvanud on kodus. Me peame koolist koju jäetud lapsi õpetama. Me peame oma palgatööd tegema. Me(ile tundub, et) peame pideva uudisvooga kursis olema. Ja me peame kevadtöid tegema, aknalauale seemned panema, majanduskriisi isemajanduseks valmistuma… Sinna see aeg lähebki. Hommikust on saanud õhtu nii, et pole saanud segi tubadesse korras käimiskoridorigi tekitada… Oleneb muidugi ka koolis käivate laste arvust ja vanusest ja sellest, kui intensiivne on meie oma palgatöö.

Aga kust tuleb tolm? Tolm on seotud ruumis ringi liikuvate inimestega. Loomulikult tulenb tolmu rohkem, kui lapsed koolis ja vanemad tööl ei käi ning hoopis koduseinte vahel oma päevi veedavad.

Minu kogemus kodukontorist

Ma olen aastaid olnud kodukontori armastaja. See algas kaksümmend aastat tagasi, ajal, kui ma töötasin ajakirjanikuna ja armastasin tööle saabuda argipäevadel kella viieks õhtul ja veel parem, nädalavahetuste päevadel. Enamiku aja kirjutasin kodus. Minu jaoks said juba toona selgeks mõned tähtsad reeglid.

Üks aina olulisemaid reegleid tänaseks päevaks on: ära ole saadaval. Lülita telefon välja.

See ei kehti muidugi igasuguse ameti kohta. Aga mina olen oma strateegilised ja taktikalised tööd sisulises mahus kõik nii teinud. Netist väljas. Mõeldes, lugedes, kirjutades. Netiühenduse ja sageli ka telefoniühenduse panen ma sisse nagu praeahju: kui vaja kasutada, siis kasutan, seejärel lülitan välja. Kui keegi vahel küsib, “kuidas sa nii palju jõuad?”, siis on mu stampvastus olnud just see: “ma ei ole saadaval.”

Teine oluline reegel on seada prioriteedid. Igal hommikul või vähemasti igal esmaspäevahommikul soovitan ma endalt küsida,  soovitavalt kirjalikus vormis: mis on mul vaja ära teha? Kodu on ju tegemata tegude ahvatlusi täis ja pea läheb kiirelt segi. Kui ma saan tehtud selle, mis on prioriteet, siis võin ju ka teisest, igaks-juhuks-listist midagi ära teha. Aga oluline on kodukontoris kulgedes teada, mis on prioriteet, Mina saan sellele vastuse hommikuti meditatsioonilaadses seisundis oma elule vaadates. Oluline on olla aus ja vastata enda vajadustele. Eriti on see ausus oluline nüüd, koroonakriisis, kus sageli on mugavam olla kastis ja teha midagi ära inertsist, sest kunagi on niimoodi otsustatud. Praegusel ajal, kus kõik muutub nii kiirelt, on mõistlik eneselt üle küsida: mis siis ikkagi on prioriteet? Ma olen näiteks nii mõnegi raamatutoimetamise praegu kõrvale pannud. Võibolla ei saa me neid veel lähiaastal avaldada. Võibolla on praegu olulisem isikliku päeviku kirjutamine ja praegu käsil olevate ajalooliste nädalate väärtustramine? Minu meditatsuooni vastus tuleb igatahes selline.

Kolmase oluline kodukontoritöö reegel:  ma ei ole perfektne.

Mulle meenub üks ameeriklasest keskkonnaaktivist ja kirjanik, kellele ma kord koju külla sattusin ja kes teatas tuppa sisse juhatades: “Ära pane tähele, et mul siin kõik segi on. Ma olen oma identiteediga rahujalal. Ma olen üle keskmise tervisesportlane ja kirjanik, aga alla keskmise koduperenaine.” Väga lihtne. Energia jookseb ühendatud anumites ja kõikjale ei jätku maksimaalselt. Kui valida ideaalse majapidaja roll, siis jääb kodukontori töö lihtsalt tegemata. Ma olen sellele leidnud isikliku vastuse lainete näol: näiteks tund arvutitööd, tund füüsilist kodukorrashoiutööd, samal ajal prioriteete silmas pidades, nii et reaalsus võib ka olla kaks tundi arvutit ja pool tundi koristamist.

Nüüd on aga pildil lisaks koduõpetajatöö.

 

Minu kogemus koduõppest

Aasta tagasi (kevad)talvel oli mu laps koduõppel, tegin teoks oma ammuse unistuse, see õppestiil ära proovida. Minule meeldis see aeg väga, olin indu täis nädalate kaupa teemasid kavandades ja olin rahul sellega, et võisime hommikuti oma une täis magada.

Aga mu toona 7-aastane tütar polnud päris nii rahul. Ta igatses eakaaslasi. Seda kompenseerisid külalised ja hobiringid, aga ikkagi, õppeaasta lõpuks soovis ta kooli tagasi saada ja kui ma uuel õppeaastal hommikuti teda vahel üles ei saanud, siis ütlesin naljaga pooleks: “Kas tahad jääda koduõppele?” – “Ei, kooli!” Ja üleval ta oligi.

Nii et selline oli foon, millega me koroonakriisi sisenesime.

Kui olukord maailmas oli läinud igale suure pildi vaatajale kahtlaseks, võtsin ma ta siiski uuesti koduõppele – see oli mõni nädal enne ametlikku koolide sulgemist ja distantsõppe väljakuulutamist. Sain meile kuupõhise õppekava ja asusime tegutsema.

Sain ka üsna kiirelt aru, et me hakkame koduõpet tegema mitte rida realt õppeprogrammi järgi, vaid epohhipõhiselt ja prioriteedipõhiselt.

Üks olulisemaid asju, mis lapsevanem lapsele saab õpetada, on minu meelest planeerimise kunst. Nii olen ma koos oma 8-aastasega teinud hommikusi koosolekuid, eriti esmaspäeviti. Mis on meie prioriteedid sel nädalal? Mis me soovime saavutada ja mis me selleks samm-sammult ära peame tegema? Ja me paneme need prioriteedid paberile kirja ja korktahvlile seina, terveks nädalaks endale silma alla, nii et võimalusel saame siia-sinna ka mõne rasvase juti tõmmata: tehtud!

Kui ta köhis “kopse välja”, nagu uuel ajal öeldakse, siis panime prioriteediks terveks saamise. Enne köhast täielikku paranemist ei ole mitte mingit teoreetilistki võimalust kellegagi kohtuda, ka mitte naaberkülas karanatiinis elevate sõpradega. Kuidas köhast vabaneda? Panime kõik punktid kirja. Näiteks ka ravimtaimeraamatud lektüüriks.

Üks priorieet tekkis meie listi saabuva kevade sunnil: nädala jooksul oli vaja panna paprikad, tomatid ja kurgid pottidesse kasvama. Ka sellest sai meie ühisprojekt, kus 8-aastane õppis seemnepakkidel olevaid märke dešifreerima. Selgeks said ka näiteks kuid tähistavad rooma numbrid ja ladina keele roll maailmas.

Prioriteediks sai lapse soovil ka lihavõttepühadeks valmistumine, selleks oli vaja meil näiteks keldriruum koristada, sibulad sorteerida (osa sibulaid ajatada), sibulakoori koguda, kanalast tulevaid valgeid mune eraldi koguda… Lisasin nii paganlikku kui kristlikku lugemist kevadpühade tausta kohta. Peale selle sai ta omamoodi kogemuse selle kohta, et kui miski on kadunud, siis tuleb asju sorteerida niikaua, kuni leidmiseni jõuame. Otsisime nimelt taga kadunud munavärve, sahtel sahtli haaval koristasime, kuni leidsimegi.

Aga üles antud koolitööd? Haakisin enamvähem meie programmi sisse. Korrutamine ja jagamine klapivad imeliselt igapäevaeluga. “Bullerby laste” lihavõttepühade tükk lugemikust oli kui kirss tordil ja sahtlukoristamine haakus suguvõsa uurimise kodulootunni-projektiga.

Tunnistan üles, et peaageu kõik meie koduõppetunnid olen ma läbi viinud omakasupüüdlikult ja rööpräheldes, üritades samal ajal ära teha kodumajapidamises olulisi asju. Ka siis, kui me võtsime kuu lõpus ette õpetaja antud ülesanded, siis istusin samal ajal kõrval, parandades katkist pesu või koorides kartuleid. Aga mõned ülesanded jäidki tegemata ja saabus juba uus kuu uute normidega. Meenutasin sel puhul õpetaja Lauri ütlust: “Kui tervet rehkendust ei jõua, siis tee pool!” Sest lisaks kõigele muule on mu laps vahepeal õppinud… näiiteks haududuvat kanaema kolima, tibudel korpas küüsi puhastama, kuldnokapesakastide jaoks õigeid ilmasuundi leidma, metsas põdrasammalt korjama… Ta on saanud väärt elutarkusi, mida võib, aga ei pruugi kooli õppeprogrammist saada.

Ja mul on nii kahju neist lastest, kes on selle kevade veetnud aheldatuna interneti külge. Mitte et nad ise sellest aru saaksid, et selles midagi valesti on. Dopamiin mõjub nii mõnusalt. Vahendu

 

Kas olla koduõppe perioodil “online”?

Minu vastus on kindel ei.

Nagunii tuleb sellele vastusele teha reaalses elus erandeid, ja just seepärast soovitan ma lähtepositsiooniks võtta “ei”.

Põhjusi selleks, miks pidevast veebist hoiduda, on mitmeid. Alustame dopamiinist, ajumõnust. Peaaegu kõigil lastel ja lastevanematel on tänaseks päevaks nutitelefoni või mõne muu ekraani sõltuvus. Mina ise ka võitlen sellega ja üritan asendada tervislikemate sõltuvustega: paberraamatu lugemine, offline kirjutamine, potipõllundus… samamoodi ahvatlen ma neile radadele oma last. Iga tund, mis on veedetud sõltuvusest eemal, tundub mulle tervislik töövõit ja sisemist õnnitlust väärt.

Miskipärast räägitakse praeguses viiruskriisis väga vähe immuunsuse hoidmisest ja tõstmisest tehnoloogiasõltuvuse kontekstis.

Ma mäletan veel aegu, näiteks kümme aastat tagasi, kui peavoolumõte oli kindlalt see, et lastele ei anta nutividinaid ning wifid ja telefonid lülitati ööseks välja. Netiaega piirati, võitlust peeti teleka liigvaatamisega, soositi kogukonniti koos mängimist… Tasapisi nägin aga üha enam endisi kogukonnaentusiaste… eks ikka sealsamas, sotsiaalmeedias. Ka mina ise olin seal, liiga palju.

Ja sel kevadel ei saagi kogukonnad koos mängida. Meil tuleb lahendada ristsõnamõistatus: kuidas jääda ellu ja terveks, kuidas hoida oma immuunsus kõrgel ja kuidas samal ajal siiski harida oma lapsi.

Minu jaoks on vastus väga selge: paberraamatud ja õueõpe. Ning emadele-isadele kodumajapidamises töövarjuks olemine.

Paraku on peavooluharidus läinud teist rada pidi. Igas koolis veidi omasoodu, aga tundub, et ebamvähem kõikjal on võetud elementaarseks lähtepositsiooniks see, et kodudes on internet ja lapsed istuvad netis, vähemasti aruandluseks, aga vahel ka videokoolitusteks ja videogrupisessioonideks.

Mida see nende laste kukaldega teeb? Heake küll, sama asja, mis paberraamatud. Kukal jääb valusaks.

Mida see teeb üldise immuunsusega?

Kuna telekom-maailmas liiguvad suured rahad, siis ei ole eriti kellegi rahahuvides rääkida sellest, et wifi tekitab kiirgusfooni, samamoodi nagu telefoniga “mis iganes G” võrgus rippumine. Alles hiljuti elasime maailmas, kus me suhtusime tehnoloogiasse kahtlusega, me ei lasknud väikelapsi teleka lähedale, me ei andnud lastele telefone… Ja nüüd oleme järsku maailmas, kus lapsed suhtlevad vanavanematega ja sõoradega ja õpetajatega läbi ekraanide. Ja kui neil saavad koolitööd tehtud, siis on meil vaja enda kodukontoritöid teha ja anname lapsele ülesande “ära sega”, ja laseme ta taas… ekraani taha? Meelelahutuseks?

Olen kummalises positsioonis, ma saan aru, et niimoodi areneb maailm vääras suunas, aga ma ei soovi enda arusaamade toetuseks palju teadusinfot juurde guugeldada. Igasugune veebis istumine on minu enda aja ja immuunsuse arvelt, ja teiseks: sel kevadel on kõik andmemahud ületatud ja ma soovin hoida kokku, mitte aina juurde gugeldada, nii nagu ma ei soovi või aina uusi pilte, videosid ja otseülekandeid läbi oma andmemagu saata. Kõik see netiliiklus tuleb kaudselt meie tervise arvelt, mobiilimastid peavad suurendama koormuseid, sest me aina tarbime veel ja tarbime rohkem…

Ma panen oma telefonis nn “data” sisse iga mõne tunni tagant, muul ajal saab mulle ainult vanamoeliselt helistada. Tean teisigi, kes niimoodi säästvalt meie mobiilimastide koormusesse suhtuvad. Meiesuguseid võiks olla rohkem.

Ja koolid võiksid anda rohkem võimalusi ja otsustusõigust lastevanematele. Stress kogu selle korioonakriisi pärast on nagunii suur, lisaks on lapsevanemad järsku lõa otsas, kus kangastub paljudele justkui vana kooliaeg, kus pidi aru anda, pidi tegema asju nööri mööda, pidi alluma, õigeks ajaks esitama… Kas me saaksime korraks elada “Dire Strait” laulu järgi ja anda haridus kriisiaja puhul vabamaks? Mitte midagi halba ei juhtu, kui me selle kriisi veedame “vanemate töövarjuna” ja “suguvõsalugude tundma õppimisega”. Pigem juhtub head, seda usun ma enda kogemuse kohaselt kindlasti.

Ja kui ka üldine vool seda mõtet kuulda ei võta, siis võib igal juhul arvestada sellega, et omal soovil koduõppele saab oma lapse igal ajal vormistada, nii nagu mina seda märtsi hakul tegin.

The post Ilma netita on kodukontor-koduõpe palju efektiivsem appeared first on Epp Petrone.

Elu loomade ja lindudega

/See on ajakirjas “Kodu ja Aed” aprilli hakul ilmunud lugu./

Küll on hea tunne, kui mind toetab rutiin! Ka kõigi oma varasemate eluseikluste juures olen ma rutiini alati kalliks pidanud. Ja nüüd, siin maaelus, ei olegi muud lahendust: just korduvad päevarütmid aitavad elu nautida.

Kas maal on lihtne? Ei ole. Maaelu on vintsutus ja karastumine. Eriti tunduv see nii kaheksal kuul aastaringist: mõtlen neid r-tähega kuid, mil soovitatakse D-vitamiini juurde tarbida. Aga isegi kui mul on mõne r-tähega kuu hommikul ärgates selline tunne, et ei tahaks mitte kuidagi nina õue pista, siis tasub mul vaid vaadata klaasist terassiukse poole, ja see tunne muutub. Sealt paistab valge kasuka seest kaks ustavat silma. Ta teab, et minu peale võib loota. Meie Lõvi. Koolibussile läinud peretütre on ta teele saatnud ja nüüd on ta tagasi: vaatab läbi klaasukse, pea viltu, mismoodi ma köögilaua juures talle sööki kaussi panen. Kui näeb, et olen valmis, jookseb terassiukse juurest minema, ringi ümber maja, eesukse juurde: seisab seal valveseisakus, sest teab, et kohe avaneb välisuks. “Lõvi, koht!” Teeme iga kord ka kuuti mineku rituaali läbi, lihtsalt niisama, rutiini kinnistamise mõttes.

Samal ajal on eesuksest sisse lipsanud meie kassid. Morris kindlasti. Aga Chucki pean vahel kutsuma. Kuigi identsed kaksikvennad, on nende iseloomud täiesti erinevad. Morris on inimsõbralik, Chuck aga salapärane, isegi salalik. Mina neil väliselt vahet ei tee (sellega saab hakkama vaid noorem põlvkond), aga käitumise järgi küll. Vahel tundub mulle, et Morris nügib Chucki välisukse juurde ootama. Mul on nimelt üks reegel: ma ei anna kunagi kassidele eraldi süüa – kuna ma neil vahet ei tee, siis on ainuke võimalus neid korraga toitu. Ja Morris on sellest ammu aru saanud, et üksinda platsi ilmumisest pole küllalt. Ta on koostööaltis, sangviiniline, ekstravertne, ja muidugi saan ma temaga paremini läbi kui Chuckiga. Tundub ehk imelik väide kõige selle juures, et ma neil väliselt päris hästi vahet ei tee? Nad on mõlemad kollasetriibulised, tõunimeks “seto kuld”, seega peaksid kohaliku uskumuse järgi majja rikkuse tooma.

Ja siis nad saavadki ühe laia madala taldriku peal oma suure portsu korraga ette. Nii kassid kui koer saavad siin majas hommikuahetuses suure söögi ja õhtupimedas väiksema lisaportsu. Sel ajal, kui seto kuld kahest suust süüa ahmib, toidan mina toatibusid. On ju kevad, tibutamise aeg! Vaasis koguvad hoogu pajutibud, inkubaatoris soojenevad uued munad ja kaks laari vastkoorunuid on juba väljas. Vanadesse sahtlitesse olen ise ehitatud võrgud peale, seal nad kudrutavad ja säutsuvad, oma soojade plastemade all. Kassidelegi pakub see säutsuv kooslus huvi, aga nad teavad, niipea kui nad selle huviga midagi ette võtavad ja varitsusse asuvad, saab perenaine vihaseks. Ja nad teavad ka seda ka, et kui mul tibud söödetud, peavad nemad nagunii õue tagasi minema. Morris laseb sel rahulikult sündida ja suundub kas lauta või koeraga mängima, aga Chuck võib olla see, kes tagasi majja üritab vupsata.

Kas toakassist saab laudakassi?

Kui mult keegi küsiks, milline loom on mulle maaelu kombinatsioonis kehva üllatuse valmistanud, siis… pean tunnistama, et seda on teinud kass. Ma olen terve elu olnud kassiinimene, kasvasin koos  kassidega ja kui ma siia tarre aastaringselt kolisin, võtsin kaks kassipoega. Teoorias oli plaan selge: kasvatada neist laudahirmud-hiirtemurdjad. Me pole ealeski ise neid kasse elumajja sisse toonud. Esialgu elasid nad aidas, siis laudas, aga kui ma ütlen, et “elasid”, siis mõtlen seda, kuhu meie neid tagasi tassisime. Tegelikult leidsid kaks triibikut ise väga kiirelt üles tee majja, ja kuigi selles majas käis suvi otsa remont ja juurdeehitus, ei lasknud nad end sellest heidutada, ikka arvasid nad, et nende koht on seal, kus asuvad diivan, pliit ja külmkapp. Tagantjärele mõtlen, et asi oli selles, mismoodi möödus nende varane lapsepõlv: kuigi geneetiliselt pärit “seto kuld” liini laudakassidest, sündisid-kasvasid nad lauljatar Lenna Kuurma hubases Nõmme kodus. Selleks, et hiirepüüdjaid laudakasse saada, tuleks nad võtta poolmetsikust laudapesakonnast, nii et neil ei tuleks pähegi ideed, et ka toas võiks elada. Karta on, et suure suve saabudes jätkub miu oma triibikutega sama sõda nagu mullu: kui aknad lahti, hüppavad kassid sisse, köögilauale uudistama ja toadiivanile magama. Olen nõutu. Nad on endale kehtestamas elu, mis oleks täiesti sobilik korterikassidele. Aga meil on siin teispool hoovi laut, kus võib viljakottide kõrval kohata hiirejunne. Ehk on rutiinist abi? Meelitan kassid järjepidevalt lauta tagasi ja vaatan, et ma neid üle ei toidaks.

 

Aga tagasi hommiku juurde. Kui olen toatibud ära toitnud, siis on aeg minna – ettevaatust, et kassid jälle sisse ei saaks! – uksest välja, üle hoovi, lauta. Seal elavad meil üheksas erinevas boksis üheksa erinevat kanakommuuni. Ma olen hingelt sisekujundaja, nii olen meie kanaboksid teinud esteetiliselt meeldivad: vanad klaasideta aknaraamid on klammerdatud võrkudega, siiasinna on riputatud kuivatatud taimi, vanadest pistkardinatest on tehtud pesakastide katted. Kui ma oleksin kana, siis tahaksin siin elada.

Kõigepealt avan uksed neile, kel on olemas õueühendus – seda praegu kõigil ei ole, aga suveks saavad nad kindlasti kõik värskesse õhku. Praegused üheksa boksi on vajalikud selleks, et tegeleda kevadise tõuaretusega. Ühes boksis elavad hõbehallid, teises oranži-valge kirjud, kolmandas mustade sulgedega rohemuna-munejad, ja nii edasi… Nad on kõik ootel: kohe tuleb hommikune toidunoos, nad teavad!

Mulle meeldib kuulata lindude audioetteastet. Hetkel, kui ma hommikul lauta tulen, sädistavad kõik ootusärevalt. Hoian alati sama toitmise järjekorda: mida rutiinsem, seda turvalisem ja õnnelikum on olukord. Päripäeva järjekorras saavad kõik boksid oma söögi kätte. Vesi tuleb õnneks automaatselt. Ja boks boksi järel muutub audiotaust laudas. Sädinast saab vaikne toksiv nohin ja mõned üksikud kiuksatused-ühmatused… kuni saabubki vaikne rahuolev söömine. Koer ja kassid on mul kogu see aeg jalus ja kasutavad võimalust saada kausist jõusöödasegu ampsu. Las nad siis saavad. Las neil olla oma karja tunne.

Kui see kõik tehtud, siis saan lõpuks tuppa, oma kirjatööde kallale. Vahepeal ilmestab elu kanakari akna taga. Kui jäsemed kangeks hakkavad jääma, lähen teen taas mõne laudalaine: suurte taskutega dressipluus selga ja mune korjama! Ka harilik pliiats on pluusitaskus, et kohe kirja panna, kust boksist ja mis kuupäevaga on see muna tulnud. Ma olen läinud selle peale, et aretan iseenda lauda põhjal ristandtibusid, pärast seda, kui mul aasta tagasi tõutibude tung peal ära käis. Mu boksides elab ka tõugude esindajaid, aga mu eesmärk on iseenda – ja võibolla ka mõne sama meelt ostja – jaoks saada teadlikult ristatud linde, võimalikult haiguskindlaid ja ilusaid, värviliste munade munejaid.

Kui ma umbes kolm korda päevas neilt mune käin korjamas, siis ajan kindlasti lindudega juttu. Kummalised äratundmised tekivad selle protsessi käigus. Ma märkan näiteks, kes mis kellaajal ja mis pesakastis muneb, ja kes on see boksikaaslane, kes tammub jalalt jalale ja tänitab kõrval… Miks see tänitaja ometi küll teise pesakasti ei lähe, see on ju täpselt sama ilus ja ootel?

Mõnikord juhtub, et ma teen laudas midagi ootamatut, rutiinist välja ulatuvat. Kord näiteks tõmbasin pähe oma tütre mütsi. Audio, mis mind laudas tabas, oli selgelt eristatav. “Aaappi, see on ju tema!” täheldas üks. “Kaas taaa on kuidagi imelik?” lisas teine. “Iiimelik müts!” pani kolmas. “See on ju selle teise oma!” lisas neljas. Ühesõnaga, lõugade lõksutamine käis laisa uudishimu saatel, see oli teistsugust tooni, kui tavaliselt, aga kindlasti tundsid nad ära, et mütsilotu all oli ikka seesama perenaine.

Niimoodi need päevad siin lainetena lähevad. Vahepeal kirjutan, siis võtan ette füüsilisi töölaineid, kusagile sinna mahub ka lapse koolist tulek, söögitegu. Ootamatult ongi pimedaks läinud. Seda tähistan laudas tulede kustutamise ja koerale-kassidele õueampsu andmisega. Kanad on õigeks kellaajaks end õrrele sättinud ja koer-kassid tulevad jooksuga oma ampsu ootama.

Homme jälle päev!

Ja mis on elu mõte? Elu mõte on elu ise. Selles ei saa kahelda, kui loomade ja lindudega koos oled.

 

The post Elu loomade ja lindudega appeared first on Epp Petrone.

See aasta tuleb kevad teisiti

/See on ajakirjas “Kodu ja Aed” märtsi hakul ilmunud lugu./

Ma tulen laudast toimetamast, jään keset õue seisma, vaatan taevasse ja hingan sisse mahedat õhku. Mis aastaaeg see meil on? Kas talv jäi tõepoolest taevasse, vananaistesuve järel saabus vananaistesügis ja vananaistetalv?

Palju imelikku on viimasel ajal juhtunud. Austraalia põles, USAs praetakse presidenti, Iraanis lasti drooniga kindral alla, Hiinas algas tõsielu-zombifilm. Aga kõnelesin hiljuti ühe 90aastase memmega, kes ütles: “Maailmas pole minu mälu järgi mitte kunagi tavalist elu olnud.” Alati on olnud segadused ja ootused, on uue hinguse tunnetus. Lihtsalt vanasti ei olnud sotsiaalmeediat ja sul oli võimalik segadused unustada, kui oma tare ja lauda vahet tatsasid.

Siis lasin ma pilgu taevast lahti, maagiline hetk oli selleks korraks läbi. Tulin tuppa, istusin köögilaua äärde ja hakkasin kirjutama kirja, iseendale ja sulle, mu lugeja. Kirja tulevikku.

Milline on meie elu märtsi hakul 2020, kui mu kiri ajakirjapaberi peal su postkasti jõuab? Kas Hiinast jaanuaris veerema läinud superviirus on kontrolli alla saadud? Või on hoopis nii, et märtsikuus tagasi aasta algusesse vaadates meenutame seda süütust ja mugavust, meie endist maailma?

Ma loodan, et meie märtsikuusse mahub palju muud kui see superviirus. Ja me saame rääkida ilusatest asjadest: lilledest ja liblikatest, puudest ja põõsastest.

Lugusid lilledest ja liblikatest

Näiteks sellest, kuidas ma oma aias möödunud sügisel ühte kollast teisega asendasin. Toimetasin labidaga ringi: kust paistsid võilillelehed, sealt kaevasin mätta välja. Mätas läks kärusse, sealt edasi hunnikusse koormakatte alla – kõdunema ja mullaks muutuma. Aga tekkinud augu põhja panin krookusesibulate viisnurga ja selle peale kompostimulda. Milline see eksperiment välja tuleb? Neid krookosibulaid panin palju, kõik muru peaks kolletama. Eks kevadel näeb.

Kollane ei olevat praegu aiakujunduses moes, nii teadis mulle möödunud suve hakul üks aiandiomanik rääkida. Minu õnneks! Sain talt palju kollaseid käest läinud rusesid poole hinnaga, lõikasin lilled tagasi ja nad jõudsid mu juures korralikult õitseda, ka pärast teist tagasilõikamist, ning lõpuks käisin ja raputasin ruse seemneid vajalikesse kohtadesse, uueks kevadeks. Ruse on küll üheaastane lill, aga tubli isekülvaja. Eks siis näeb, kas niimoodi teadlikult isekülvates seemed ka kasvama lähevad. Korjasin mitmeid oma lillede seemneid ka lahtistesse topsidesse ja tõin tuppa ootele. Kevadel on mul plaanis neid edasi külvata, tegin seda jõudumööda ka sügisel. Üks enda välja mõeldud meetod on laia terava noaga: lõige mulda ja sinna veidi seemneid. Kuna meie maastik muutub sujuvalt metsast aasaks ja aasast aiaks, siis siia sobib selline metsik meetod.

Aga miks just kollane? Läks nii, et otsustasin möödunud kevadel oma aeda lilli lisada. Aed oli üsna metsistunud, ma lihtsalt vaatasin talle otsa ja nägin, mis värvis ta minuga kõneleb: võilillede ja kellukeste keeles. Kollane ja sinine olgugi minu aia värvid, nii ma otsustasin. Siis ei pea ma kunagi muretsema ka nende metsikute lillede pärast, kes kasvada tahavad. Nad sobivad siia sisse, mu aed “kannab nad välja”.

Suur osa mu lilleaiast on veel vaid mu vaimusilmas. Aga uskumatult efektsed mõjusid kiirelt pikaks visanud päevalilled. Nende külvamist jätkan kindlasti ka uuel kevadel. Seda enam, et päevalilleseemnete tõlvikutest sai kanakarjale süüa. Imehea ja odav, kiire ja maitsev lill! Plaanin tekitada päevalillesaari: keskele kõige kõrgemad, äärte poole keskmist kasvu ja kõige äärtesse madalat kasvu lilled. Päevalillesid minu mulluse praktika järgi eriti ümber istutada ei saa, aga kes pandud õigesse kohta, need kasvavad vuhinal.

Lugusid liblikatest ja mesilastest on mul ka! Iirimaalt leidsin veebipoe, kus on müügil seemed (väike tasuta reklaam: www.seedaholic.com), seemneid on seal seinast seina ja lilleseemned on jagatud eriilmelistesse kategooriatesse, näiteks värvide järgi, aga on võimalik välja valida ka liblikate ja mesilaste meelitamise lilli. Neidki seemneid saabus mu juurde.

Aga mis puudutab talvisesse ettekasvatamisse, siis otsustasin kusagile piiri tõmmata ja oma liistude ehk talvise kirjutamise juurde jääda. Teen koostööd ühe kohaliku aiandiga: minult on seemed, aiand kasvatab istikud valmis ja saab selle eest osa seemneid/istikuid endale. Eks näis, mis lugusid sealt tuleb.

…ja puudest ja põõsastest

Veel on mul lugu sellest, kuidas sel talvel tuli maja ümber kuus puud maha võtta, sest tormides ragisesid nad päris ohtlikult. Ja kuidas ma otsisin puude “realiseerimiseks” kõige mõstlikumat lahendust. Iga puu puhastab õhku, seob süsinikku terve oma eluaeg. Kõige kliimahoidlikum oleks mahavõetud puu lihtsalt vedelema jätta, nii hoiab ta oma kinni püütud süsinikku kõige kauem kinni. See ei lähe aga sugugi kokku meie esteetikaga (kuidas sa jätad lihtsalt notid vedelema!) ega muidugi mitte meie talupojamõistusega (puu tuleb ju ikka ahju panna!).

Mul oli aega seda kõike läbi mõelda ja otsida lahendusi puunottidele aianduses. Kui puude langetamise aeg oli käes, siiis olin oma südames selle kurva teemaga rahu teinud. Nende puude eluaeg on läbi, au nende põrmule, nüüd väärindan ma neist teistmoodi. Keskmiselt jämedad notid läksid hunnikusse puulõhkumisvmasinat ootama. Jämedatest nottidest sai aga päevitustool-mänguväljaku, terassilaua, viinamarjapeenra osa, ürdi-püramiidi aluse, lillepotid, kompostihoidla… Ja jätkus paar viilu ka ladustada, et ehk tulevikus mõned taburetid teha.

Kui juba puude peale jutt läks, siis räägin ka loo, kuidas mul mullu õnnestus neli noort puud päästa. Seoses majale veetrassi ehitamisega oli vaja üks kahemeetrine saar tee pealt ära koristada. Palusin kopameest: anname saarele võimaluse mujal jätkata. No proovime! Kõigepeal haukas mees uude kohta korraliku laia augu, siis haukas puu koos mullapadjaga… ja kümme minutit hiljem oligi saar istutatud. Tõmbas küll lehed kollakaks, aga siis juurdus.

Kui asusime ehitama kuuri, siis juba teadsin: kolm minupikkust pihlakat tuleb samamoodi ümber istutada. Tegime seda ajal, kui kestis “vananaistetalv” ehk varakevad, arvestusega, et kui tuleb öökülmi, siis katan ümber istutatud puude juured kuuseokstega ning vajadusel teen puude lähistel öösel tossulõket. Praeguse seisuga tundub, et puud juurduvad, pungad paistavad!

Ja me saame koos minna edasi kevadesse, mis tuleb sel aastal teisiti, nagu ikka…

The post See aasta tuleb kevad teisiti appeared first on Epp Petrone.