Epp Petrone's Blog, page 4

“Kuidas sa viitsid?”

/See on ajakirja “Kodu ja Aed” veebruarikuu numbris ilmunud lugu./

Kuidas seletada reisisõltlasele taluelu?

 

Mul on üks sõber. Selline mees, kellest Hemingway kirjutas: eestlane igast sadamalinnast. Aastaid juba elab ta rändlindudega samas rütmis, lahkub septembris ja tuleb mais. Me saadame teineteisele pikki audioklippe, mida saab rääkida ja kuulata näiteks jalutamise saatel. Tema on parasjagu kusagil Aasia ja Okeaania piiril, saadab mulle oma jutu siia Setomaale, Venemaa piiri lähedale. Tema on rannas. Mina kasutan ära sulailma ja tassin puid kuuri.

Ja ta küsib: “Ma ei saa aru, kuidas sa jaksad?”

Mina omakorda  ei saa aru, kuidas tema jaksab ikka veel niimoodi rännata, iga uue implusi peale innustuda, iga päev olla valmis uuteks petuskeemideks ja avastusteks. Kunagi olin ma ise selline, aga siis käis üks lahvang. Ilmaisu põles läbi. Kõige viimane leek, mis minu sees maailma jaoks leegitses, oli ilmselt mullukevadine Riigikogusse kandideerimine. Tundsin, et soovin maailma muuta, saada ja jagada uusi kogemusi, soovisin tõsimeeli avatud ja avalikku olemist. See teekond ise – inimestega kohtumine ja netiraadio tegemine – oli huvitav, aga päädis hoopis sellega, et kolisin kogu täiega maakoju.

Seda perioodi tähistas ka tõeline tuli: käest ära läinud kevadlõke. Hea, et ma esimeste lõkkest eemale limpsivate leekide peale helistasin kohe nii päästeametisse kui kohalikku kohvikusse. Tänu kiirelt saabunus abijõule saime tulele piiri enne metsa. Mida see põleng mulle tegelikult tähendas, hakkan tasapisi aimama. Kui tuletõrjujad lahkusid, oli endisest võsast alles must maa, alepõld. Seda vaadates sündis mul idee külvata lilleaas. Ja kui juba, siis kogu kirega: ka aed sai korraga lilli täis. Hiilimisi võttis aiandus mind endale. Ja kanad. Ja puude istutamine. Ja lauda soojustus, sauna tõstmine, elumaja laiendamine… Ning ilma, et oleksin märganud, millal, oli minust saanud see, kelle kohta sõber kõrvalt küsib: kuidas sa jaksad, kuidas sa viitsid?  “Mul on ema samasugune, väsimatu maainimene,” räägib ta ja imestab tavalise eesti naise üle. “…lõpetab ühe asja, juba plaanib teist…”

Kui vaatan oma teise kesapõllu peale, siis näen reaalsust, aga lisaks sellele on silme ees kaks erinevat fantaasiat. Kas teha ka siia lilleaas, külvata võluvat punast mooni? Või istutada puid, ehitada roigastest onn ja panna sinna suveks kalkunid? See teeb mind nii õnnelikuks, et mul on need fantaasiad.  Rändaja plaanib laias ilmas, mina rändan siin, oma hektaril, oma aeguumi-fantaasialendudes.

 

Kütt-korilane kodumetsas ja maailmas

Ma arvan, et oleme kõik väga seotud oma ürgse olemusega. Kõige kauem on inimene olnud kütt-korilane. Isegi põllumajandus on meie kui liigi arengut vaadates värske samm, rääkimata nutimajandusest. Meie kehale valmistab naudingut see, kui ta saab minna metsa – ja midagi seal metsas teha: küttida, korjata, koristada. Ilmselt saab saagina ette kujutada ka kümmet tuhandet ärakõnnitud sammu ja häid fotosid. Mina seda ei tee, mulle meeldib midagi füüsiliselt korjata. Pärast torme käisin ja murdsin maha langenud puude küljest männi-ja kuuseoksi, kaunistasin maja, kanalat, tegin lindudele vitamiinileotist. Millist rõõm on kõndida ja tunda, kuidas koos kehaga liigub ka mõte! Kui okste teema sel kujul hakkas ammenduma, asusin otsima pikki ronte, millest kevadel ehitada onn. Liigun edasi kiiresti, koer kusagil läheduses sama õnnelik, vean kahe käega puid, hingeldan sisse metsaõhku ja taban end mõttelt: kas see on töö? Aga kas kirjutamine on töö? Ma ei tea, kuidas tööl ja naudingul vahet teha. Ka nauding võib väsitav olla.

Kõndimisest saab mu rändursõber hästi aru, eks temagi kõnnib, linnades, maal ja mägedes, eks temagi on kütt-korilane, korjab oma saaki, tavaliselt virtuaalset, aga ka inimsuhteid.

Ja eks ka nutiilmas elavad korteriinimesed tunnevad, et enda keha on vaja liigutada. Kes käib sörkimas, kes joogas, kes jõusaalis. Mulle meeldib see, et ma liigutan end sihiga: tassin tuppa puid, teen tule alla, tassin tuha välja, lükkan lund, viin lauta põhku. Kuidas ma jaksan? On see töö? Seda kõike saaks teha tundmisega, et “igati tüütu, segab mind mu elu elamast”. Oluline on, et inimene tunnetaks lõpuni selle, milline on tema elu, see sadam, kuhu ta lõplikult jõuab ja kust edasi ei lähe. Minu jaoks on see siin.

 

Me sajame täna vihma

“Mu kevad algab pääle jõulu juba,” nagu Marie Under on öelnud. Aga enne kevadet algas sügis ja enne seda talv, kõik siin mu ümber ja sees. Kas tõesti iga aasta detsember on nii pime, imestasin ma keset keskpäevaseid videvikuvarjundeid, ja õhtul kanade juures käies jäin keset hoovi seisma, ajasin pea kuklasse, et sisse hingata taevast: olgu ta täis tähti või udu. Ja kas igal aastal on juba jaanuaris nii palju kevadet? Mitte ealeski varem pole ma niimoodi nautinud ilma – mis iganes ilma.

Ma ei näe oma koduaknast ühtegi teist elumaja, ainult oma aitasid, aasa ja metsa. Niimoodi tunnen end looduse osana palju ürgsemalt kui eales varem. “Ja täna me sajame vihmana alla,” tunnen ma, aga täna on meil lörts, täna me sajame lund. Täna oleme sauna taga metskitse näol uudistamas sisse kollase tulukesega aknasse. Me oleme kõik koos: loodus,

Kas mul rännates tekkis sellist kõiksuse-tunnet? Mäletan välgatusi. Lennukist pilvede peale vaadates olen tajunud armastust planeedi vastu. Aga need on olnud põgusad, peaaegu-puudutuse hetked, mis kiirelt minema libisevad, sest liiga palju on ümberringi inimesi ja liiga lähedal on reisimisega seotud süütunne.  Lihtsam on olla inimene, “nagu teised”, mitte üritada loodusega üheks saamise igatsuse sisse minna.

“Tuleviku kriisis jäävad ellu need, kes oskavad olla looduse osa.” Kust ma selle lause võtsin, ei mäleta, aga ma tean: olgu mis iganes kriis, mina ei lähe siit mitte kusagile. Ma ei ole teel, ma ei kihuta teele, ma ei kavatse paanitseda. Mul on oma kanad ja puud ja ahi. Ja need, kes on teel, jõuavad ka kohale, ma loodan. Igatahes üks mu fantaasiaprille on olla tulevikus mõnus maavanaema – ja jutustada kunagi kuulajaile lugusid oma endiste aegade rännakutest.

 

The post “Kuidas sa viitsid?” appeared first on Epp Petrone.

Selg kuuma ahju küljes

/Jaanuarist saati olen kirjutanud kolumnisarja ajakirjale “Kodu ja Aed”, see oli sarja esimene lugu./

“Miks sa kolisid maale?” Seda on minult viimasel aastal palju küsitud.

 

On pimedus, talvine pööripäev, aasta parim kirjutamisaeg. Olen selja pannud vastu varahommikust küdevat ahju, siin on täpselt paras kirjutamiskoht, varbad mahuvad vastu omatehtud taburetti ja ümber minu on omakootud lapitekk, kah pimedate aegade looming. Nii palju muud saab ilmas luua, mitte ainult kirjasõna. Akna taga ahetab tasapisi. Hea on lasta pilk akna taha hämarasse loodusesse ja rahulikult tunda seda igahommikust tunnet: ma kuulun siia, ma olen loodud siin olema. Ma olen loodu(se) osa.

Minu otsus maale kolida ei olnud tegelikult otsus. Ma ei mäleta päeva, mil see mõte oleks mind valgustuskiire-välguna tabanud. Siia kolimine on olnud protsess, mis algas mu sünnikodust ja mu esimestest mälestustest. Samas on see olnud rahulolematuse protsess: vaiksed torkivad äratundmised sellest, mis ja kus mulle ei meeldi, ning tajumine, et keskikka jõudes on aina keerulisem elada keskkonnas, mis päriselt ei sobi.

Mulle ei sobinud elada suurlinnas. Olen elanud nii Tallinnas kui New Yorgis, kolinud mõlemal puhul nii linna äärde kui saab, otse mere äärde, käinud rannas täie rinnaga õhku hingamas, eriti hilisõhtuti ja varahommikuti. Sest mulle ei sobinud pidevalt inimesi enda ümber tajuda.

Mulle ei sobinud elada väikelinnas. Ikka seesama inimeste teema: kõik kõigile tänaval otsa vaatamas, omavahel tagaselja arutamas. Sellel oli oma võlu, aga see väsitas ja hoidis valvel.

Ja linnatänavaist rääkides, mulle ei sobinud prügi. Ka mitte tulevane prügi. Kultuur ja prügi käivad koos. Ühel hetkel maakodust tulles hakkasin seda tugevamalt tajuma. Igal pool mu ümber käis pidu katku ajal, raiskamise pillerkaar, ülepakendamine, ületurundus… Kõik need pakendid, posterid, kaubad, homne prügi, maailmas, mis uppumas rumalatesse valikutesse. Maale tulles on võimalik see südamevalu siiski kohati unustada.

Ja mulle ei sobinud keskküte, kogu aeg oli tunne, et midagi on puudu. Ei sobinud mulle ka kortermaja, see kentsakas usaldamatuse õhustik, mida ilmselt enda sees ise kütsin oma hirmudega. Kui mitmes telefoni- ja wifivõrgus ma korraga osaline olen ja kuidas me kõik saame pimesi mängida mängu, et see ühine üleküllastunud tehnopark võiks olla elamiseks hea koht? Kujutasin ette releede vaevukuuldavat pidedat pininat, mis iga kuuga aina sageneb, mida rikkamaks inimesed saavad ja mida rohkem nad asjade abiga armastust kinkida üritavad… Käisin õhtuti jalutamas, vaatasin kaugelt neid sipelgapesasid, sagivaid kortermaju. Inimesed, ma armastan teid. Aga ma ei tunne end teie hulgas nii hästi, kui ma tegelikult tunda suudaksin. Ja küsimus pole mitte vannis või telekas või kiires netiühenduses. Minu “hästi tundmise” võti on kusagil mujal. Kui tare juurde sõitsin, siis esimese asjana heitsin hoovis selili vastu maad.

Mulle ei sobinud ka linnakodu ja maakodu vahet sõitmine. Kuigi seda elustiili harrastavad ju nii paljud. Tasapisi harjud, ütlevad nad. Aga mina hakkasin tasapisi aina enam imestama: kuidas on võimalik nautida pidevat lõhestatust? Kuhu kappi sai kohv ostetud, kus sai piim otsa, kus sa mis päeval oled ja milliseid kokkuleppeid saad teha, et ei peaks rumalalt edasi-tagasi sõitma? Lisaks süütundele sõidukilomeetrite pärast tekkis mu sees valus küsimus: kus mu kodu on? Arvan, et iga naise teeb õnnelikuks üks kodukolle. Sealt võib küll – olenevalt naisest – rohkem või vähem ära käia, aga seda õiget kollet on üks.

MAAL ON HÄSTI, AGA…

…ausalt öeldes ma siiski väga igatsesin ühte tsivilisatsiooni mugavust. Nüüd on sellega korras. Ma sain endale taresse vanni! Saan tulla laudast toimetamast, kogu täiega nautida põhu-ja-sõnnikulõhna, siis need riided ült heita ja kuuma vanni pugeda.

Kõik, mis mu ümber siin tares praegusel hetkel on, kõige selle tagant paistab lugu, pingutus… ja aeg. Muinasjuttu vannist võiksin alustada kümne aasta tagusest ajast. Kuidas asusin siia, toonasesse suvekoju unistama vannituba ja kuidas see saigi mõne aasta jooksul ehitatud… ja kuidas siis selgus, et vett kaevus ei jagu… ja kuidas sai kaubeldud naabertaluga puurkaevu jagamises… ja kuidas ma lõpuks tegin ise puurkaevutaotluse, kuidas ootasin ja konkureerisin, lõpuks saingi vee… ja kuidas siis selgus, et aastaid tagasi valminud vannitoas on ehitusvead… ja kuidas sai pärast ümberehitust otsustatud siia osta korralik vann… ja kuidas vannijalad jäid postimüügist saatmata ja kuidas ma linnas ringi sõitsin ja ühest poest leti alt vannijalad välja kauplesin… ja kuidas maal selgus, et vannijalad oldi mulle ikkagi valed antud ja kuidas ma need järgmisel nädalal linnas ringi vahetasin… ja kuidas siis paari päeva pärast saabus taas torumees ja selgus, et mingi ühendus ei toimi ja käisin uuesti linnas mingit osa ostmas, ja siis… voila! Oligi vann olemas.

Ahi, mille vastu ma oma selga praegu toetan, ka temaga on kentsakad lood. Tegelikult pole seda ahju olemas. On aga lood. Kuidas käis paberitega ahjumeister ja kadus pärast projekti kirjutamist ja hinnapakkumise tegemist ära, vastamata kõnede ja edasilükkavate sõnumite padriku taha…  Kuidas ma ootasin teda kuude kaupa, kuni mu hoovi tuli juhuslikult üks ilma paberiteta ahjumeister… Ja ma viisin paberitega ja paberiteta mehed kokku, teine tegi esimese projekti järgi kiirelt ahju. Viie päevaga! Siis ehmatas paberitega ahjumeister, selgus, et projekt polnud siiski nii filigraanne, paberiteta mees oleks pidanud paberitega mehele töö käigus helistama. Aga ahi oli valmis. Paberitega mees ei soovinud seda aga oma nimel vastu võtta ja soovis ahju ülemisest otsast maha lõhkuda, sest üks siiber oli projektil kogemata puudu, pealegi oli ahi projekti järgi ehitatult tulnud liiga lähedale laetalale… Millal ta ise selle kõik ümber teeks, selle ajamääruse osas jäi ta endiselt segaseks. Teise mehe soov oli palju lihtsam: tema soovis oma tööraha kätte saada. Lõpuks tuli mulle idee helistada kolmandale ahjumeistrile, kohalikule mehele, kes on kuulus oma pikkade järjekordade poolest… ja millegipärast läks nii, et kolmas mees sai juba järgmisel päeval mu tarest läbi sõita, soovitas ühte kohta paari tellist välja võttes teha siibrikoht ja ahju peale panna kuumakindel plaat. Sain resti munade ja “aitüma” eest kuldaväärt nõu!

Paberitega ahjumeister pidi “varsti” tulema, et koldes samotte juurde panna, pliidiosale õige raud panna ja loodetavasti ahi ametlikult ahjuks vormistada, et see ka kindlustusfirmale sobiks. Vahepeal on möödunud kolm kuud ja ta pole veel aega saanud, saadan umbes kord nädalas talle meeldetuletussõnumeid. Ajutisest ahjust on saanud korralik tore koduliige. Algselt oli ta plaanitud krohviga katta, aga kogu selles segaduses ei tundnud see õige mõte. Äkki on paberitega mehel õigus, et nii kiiresti valminu hakkab pragunema? Krohvi asemel võõpasin tellised lihtsalt ühel õhtul valge kuumakindla värviga üle. Kohmakas ja kentsakas käsitöö, krobelised vuugid ja telliskivide seerianumbrite vermingud kõik silma all. “Oleks ma teadnud, et sa niimoodi viimistled, ma oleks hoolikamalt ladunud,” oigas paberiteta mees. Väga hea, et ei teadnud! Kogu ahjusaaga juures on see kindlalt üks asi, mis mulle meeldib.

RAHAKÜSIMUSED

Ja paberiteta mees sai vähem raha kui lootis, sest võtsin seisukoha: ta oleks ju võinud helistada paberitega mehele, arvestades, et mina ise ahju valmimist pealt vaadates seda helistamist korduvalt soovitasin… Ja paberitega mees pole siiani mitte midagi saanud, sest võtsin seisukoha: enne tuleks kõik ära lõpetada, ahi ametlikult vastu võtta, siis maksan. Loomulikult pole sellised olukorrad lihtsad. Kes on ehitust korraldanud, küllap see teab. Kui ma oleksin kõigile maksnud täpselt seda, mis nad küsivad, kas mul oleks siis maja täiesti valmis ja enesetunne taevalik? Mõni on mind kõrvalt süüdistanud liigses pehmuses, teine liigses karmuses. Ma pole mitte kellelegi maksmata jätnud, aga olen võtnud julguse öelda: ma ei saanud kõike seda, mis ma tellisin, ma ei saa ka maksta kõike seda, mis sa nüüd küsid.

Ühesõnaga: karastumine. Nende maaelu-lugudega võiks veel pikalt jätkata, ja seda ma siin rubriigis just plaaningi. Aitäh lugemast!

The post Selg kuuma ahju küljes appeared first on Epp Petrone.

Kuidas korraldada med-töötajate lastehoid saabuvas kriisis?

Siin on lugu, mille kirjutasin Eesti Päevalehele märtsikuu teisel poolel.

Me elame erakorralises olukorras. Kui viissada aastat tagasi sai inimene elada lokaalselt ja heas õndsuses, kuni nn katkulaine käes, siis meie elame tänu üleplaneedilisele infovõrgustikule olukorras, kus “õnnetus hüüab tulles”. Kahjuks jäi Tervisemetil see hüüe tõsiselt võtmata ja me oleme riigina hoogsalt jõudnud covid-19 viiruse endeemilisse faasi. Praegu on kusagil meie hulgas need nõrgad kopsud, kus viirus juba haiguseks areneb. Ja juba praegu on haiglates tühistatud kõik plaanilised haiged, valmistutakse neiks erakorralisteks, kes kohe lainena tulemas on. Oleme faasis, kus iga nädala tagant hakkavad intensiivravi vajavad inimesed kahekordistuma. Nii on see läinud mujal maailmas ja läheb ka meil.

Numbrite taga on inimesed. Mitte ainult haiged inimesed, vaid ka need, kes on oma erialaks valinud haigete aitamise iga hinna eest, igasuguseid riske trotsides.

Mida saame teha meie, ülejäänud, kes me pole med-töötajad? Meie esimene ülesanne on olla kodus, absoluutses karantiinis ja suhelda välismaailmaga kontaktivabalt. Aga me saame arste aidata oma toetuse, tänu ja logistikaga. Kõigepealt tuleks arstide koormuse olemus kaardistada.

 

Lasteaiad muuta ümber?

Kuidas on plaanis tagada lahingusse minevate med-töötajate tagala? See on päris keeruline ristsõnamõistatus. Kolme kuu jooksul kogunenud rahvuvaheline andmestik näitab selgelt, et arstid-õed-sanitarid on absoluutne riskirühm, sest hakkavad igapäevaselt puutuma kokku viirusega, ka kaitsevahendeid kasutades on oht “lekkeks” ja haigestumiseks suur. Sest mida suurem ja mida pikaajalisem doos viirust saabub korraga, seda suurem on oht haigestuda.

Samal ajal, kui med-töötajad päästavad elusid, on neil väga paljudel kodus noorem põlvkond. Lapsed ise ei ole raskelt haigestujad, aga nad on viiruse edasiandjad. Ja laste omapära on mõistagi see, et neil ei anna pikalt kaitsevahendeid ees hoida. Lapsed on lapsed.

Kes üldse saab neid lapsi hoida, kui emad ja isad haiglates elusid päästavad ja ületunde teevad?

Tean juhtumeid, kus mõni vabatahtlik on arstide lapsed juba praegu võtnud oma hoolde. Pole keeruline ühte-kahte last rohkem võtta enda majapidamisse (kas või öö)päevaks. Aga kui olukord läheb “Itaaliaks”, kas selliseid söakaid vabatahtlikke jagub?

Oma mõttega jõuan sinna, et kõige mõistlikum on olemasolevad lasteaiad muuta kiirelt ümber nii, et need on avatud vaid med-töötajate lastele – vajadusel ka kooliealistele, vajadusel võiks sealt korraldada ka lapsele järele tulnud arstile toidupaki. Need lastehoiud peaksid olema võimalikult pisikesed, sest kõik need lapsed on riskirühm, sest nende emad-isad on riskirühm. Seal minirühmades töötavad kasvatajad/õpetajad peaks olema terved ning samas maski kandma, et mitte laste kaudu haigestuda.

Kuidas seda kõike korraldada? Kõigepealt peaks süsteemis koormus vähenema ühest kiirest otsustavast sammust: kõigi mitte-med-töötajate lapsed tuleks saata koju. Siin võib olla erandeid, sest on teisigi ameteid, kus vanematel pole võimalik koduses karantiinis olla. Omaette teema on poodides ohus olevad teenindajad. Kui minu teha oleks, siis ostukeskused ja poed paneksin kiirelt 100% kinni kui potentsiaalsed viiruspesad ja suunaks kõik kontaktivabale kullerteenusele 100%. Siin on meie e-riigi areng trumbiks, peaaegu kõike saab e-poe formaadis koju tellida.

 

Võrgustiku pidev üle testimine

Vabatahtlikke, kes nõus appi tulema med-töötajete lastehoidu, võiks vastu võtta, kui selleks vajadus on, aga kindlasti peaks kõigi selliste hoidude töötajate puhul olema regulaarne, ideaalis igapäevane testimine. Loomulikult on seda vaja ka kõigile med-töötajatele. (Kuidas saada testimisvõimekust juurde? Nii selle kui muude ideede osas kutsun osalema Facebooki rühma “Aitame arste”)

Kui sellistes hoidudes pole 100% olemas testimist ja täiskasvanute kaitsevahendeid, siis võib med-töötajate lastehoiust saada viiruspesa: vanemalt lapsele, lapselt teisele lapsele, sellelt oma vanemale… Ja kindlasti on neile, kes meie eest lahingusse lähevad, vaja kindlust, et nende lapsed on hoitud ja terved. Meil omakorda on arste vaja, väga vaja, kui nemad haigeks jäävad ja sõna otseses mõttes otsa saavad, siis on meid ees ootav kaos suurem kui mis iganes muul juhul.

 

Alternatiiv: arstid hotellidesse?

Ka üks hoopis teine mudel on mõeldav, mujal ilmas katsetatud, kuulu järgi ka Eestis arutamisel. Kui panna kõik “rindele läinud” arstid-õed-sanitarid unetundideks kusagile eraldi tsooni? Näiteks saaks nad paigutada hotellidesse, sest sealne koormus on praeguses eriolukorras sisuliselt null? Sel juhul jääks ikkagi alles lastehoiu vajadus, aga seal poleks pidevalt nakatumise riski ja regulaarse kontrolli koormust.

Sel plaanil on kaks nõrka külge. Üks on emotsionaalne, arstid ei saaks koju, oma lähedaste juurde – aga see koju mittesaamine oleks mõistlik. Teine külg on aga meie hotellide ventilatsioonisüsteem. Praeguseks on kaudselt tõestatud või vähemasti rasvase küsimärgi alla pandud “katkulaeva” ehk kruuisilaeval tekitatud nn karantiini olukord, kus ventilatsioonist nakkusid järjest uued inimesed. On teada ka dokumenteeritud juhtumid Hongkongis, kus nakkusid sama maja erinevate trepikodade inimesed, keda ühendas vaid ventilatsioon. Võibolla on kõige mõistlikum meile jäänud päevade jooksul valida haiglatele partneriteks koostöö-hotellid? Ja kiirkorras nende ventilatsioonisüsteemid ümber ehitada nii, et need poleks omavahel ühenduses?

Mujalgi maailmas tegeletakse praegu “rinde-arstide” ellu jäämise korraldamisega, kus reaktiivselt, kus proaktiivselt. Kogu mu loos kirjeldatud olukord on praegusest hetkest arvestades tulemas umbes nädala kuni kolme pärast. Kuna Eestis on juba piisavalt rumalusi tehtud, peaksime nüüd käituma kiirelt ja ette mõtlema, proaktiivselt tegutsema – oma meditsiinitöötajaid hoidma.

 

The post Kuidas korraldada med-töötajate lastehoid saabuvas kriisis? appeared first on Epp Petrone.

Kuidas vähendada viiruspesasid?

See repliik ilmus märtsi keskpaigas Eesti Päevalehes. Praegu, kui seda üles panen, märkan, et mõni toonastest mõtetest on praeguseks reaalsus.

Kahjuks seekord siis nii, me oleme muinasjutust, kus küla ei uskunud poissi, kes karjus: “Hunt tuleb!”

Teen siia kokkuvõtte ettepanekutest, mis võiks aidata viiruse leviku tõkestamist. Nii mõnedki neist on pärit juba rahvusvahelistest kogemustest, sest eks see hunt ole kogu planeedil kallal, mitte ainult meie kohalikus külas.

Loobugem kullerteenuse kohustuslikust allkirjast. Tehkem võimalikuks jätta kullerpakid lihtsalt ukse või värava ette. On selge see, et postikulleritele saabub ülitihe graafik ja kui keegi selles ukselt-uksele süsteemis on nakkuskandja, siis kannab kuller seda edasi.

Loobugem viipega maksmisel limiidist. 25 eurot on praeguses olukorras liiga vähe ja pole mitte kellegi huvides. Kui viipega saaks maksta suuremaid summasid, jääb ära pin-koodi sisestamise võimalik nakkuspesa.

Pangem pangaautomaatide ja pakiautomaatide juurde kätepuhastusjaamad. Ka sealsed puutetundlikud ekraanid on tõenäolised viiruspesad.

Lisaks neile konkreetsele ettepanekutele on ka palju keerulisemaid küsimusi. Mina mõtlen praegu eelkõige sellele: kuidas saame toetada meie “rindele minejaid”, meie arste ja medõdesid? Kes korraldab nende lastele hoiu, kui nad ületunde tegema hakkavad ja lastehoiud on karantiinis? Kes hoolitseb nende kodude toiduvarude eest? Kui hästi on meie haiglapersonal varustatud maskide ja kinnastega, kas ehk on liiga palju maske kusagil inimeste koduvarudes? Jõuan mõtteni, et mina kõiki vastuseid ei tea: aga ehk on meil võimalik tekitada mingisugune (ilmselt online) keskkond, kus me saaksime aidata arste?

Hippokratese vannet peavad arstid nüüd iga päev meelde tuletama, et rindel hakkama saada. Neil tulevad keerulised ajad ja meie, tavainimesed, vajame omakorda võimalust, kuidas neid toetada. Kui seda võimalust pole, siis takerdume isikliku hirmu, ahnuse ja paanika sisse.

The post Kuidas vähendada viiruspesasid? appeared first on Epp Petrone.

Mu „süda 3“ sai valmis!

/Pilt: mina Indias, kunagi holi-värvifestivali raames end pähe sadanud värvist puhastades./

Ma ei tea, kuidas sinul, kallis lugeja, aga mina näiteks ei mäleta, kuidas kõik asjad mu elus juhtusid, aastal 2008 näiteks. Ei tea, kui palju sellest mittemäletamisest ajada vahepeal üle elatud puukentsefaliidi peale ja kui palju on siin loomulikku inimlikku unustamist.

See aeg tundub nüüdseks nii kaugel. Meie teine laps Anna oli sündinud, me elasime Tähtveres ja ma sõitsin rattaga kodust Petrone Printi kontorisse. Seal, Kastani 1 päkapikulossilaadses Saksa kultuuri instituudis asus üks hubane koopalaadne ruum. Ma istusin seal, meie keldrikorruse kontoris, kirjutasin, vahtisin aknast välja, silmitsesin aknast paistvat kõrvalmaja katust… Veel ei teadnud ma, et aastaid hiljem elan oma perega sellesama katuse all… Ja kirjutasin ja kirjutasin, hingepõhjast ja mälupõhjast, ise aru saamata, kas see on nüüd ilu- või elulookirjandus. Kas sellest saab romaan või reisikiri? Tükk aega oli mu tööfaili pealkirjaks „Minu maailm“, ja ma tõesti ei mäleta, miks me seda lugu toona ikkagi „Minu“-sarja ei pannud. Oli seal mingeid vaidlusi, arutlusi, või tegin ma selle otsuse iseenese sees? Nii või teisiti, ilmselt oli otsustajaks selle loo maht: oli näha, et lugu, mida ma ühe kaarena ette kujutasin, ei mahtunud potentsiaalselt ära ühe tavalise „Minu“-sarja raamatu sisse. Sinna pidi mahtuma hull periood vana hipiga lõunamaa turgudel, pidi mahtuma reality TV Malaisias ja pidi mahtuma elu India aašramos. Võimalik, et kaalusin „Minu maailm“ kolmes osas tegemist, aga küllap tundus see liiga suurejooneline.

Ja mõelda, kui oleks tulnud see otsus teisiti, siis ilmselt poleks meil Tiit Pruuli „Minu maailma“. (Ja varsti tuleb meil üks teine „Minu maailm“ ka, aga sellest mõni teine kord.)

Samal ajal, 2009nda paiku, tegelesime kirjastuses aktiivselt reisiromaani-sarja käima lükkamisega. Ma polnud veel saanud seda kogemust, et sari võib ka vettima jääda, mitte niisugust hoogu sisse saada, nagu „Minu“-sari sai. Raamatusarjadest mu elus võiks üldse palju pajatada. Ma olen sarjade koguja, olin seda juba enne selle kirjastuse tegemist. Mis mul siis on? Mirabilia krimka, Öölase krimka, Europeia klassikud, Maailm ja mõnda, Seiklusjutte maalt ja merelt, Saja rahva lood… Uhke ja vastutusrikas on see tõdemus, et Minu-sari kuulub siia ritta, see on üks Eesti kultuurilukku kuuluv vägev sari.

Aga reisiromaanidega läks nõnda, nagu enamiku sarjadega, mida kirjastajad alustavad. On ja ei ole ka. Võibolla oli selle sarja häda algusest peale see, et ta oli ka oma žanrilt liiga „on ja ei ole ka“, justkui tõestisündinud lugu, aga ilukirjanduse ambitsoonidega… Lisaks sai sarja pandud ka täiesti ilukirjandust, nii et ise ka sogasime vett.

Igatahes tagasi ma sealt päkapikulossist kodu poole väntasin, iga kord hing õhinat täis, ja järgmisel päeval tagasi… Ja sain selle esimese osa üsna kiiresti kirjutatud. Kusagilt tuli see pealkiri mu juurde, „Kas süda on ümmargune?“

Jah, kas siis on?

Ma ei tea, kas tavaline lugeja viib selle küsimuse kokku Priit Pärna traagilise multifilmiga (ja miltifilmiraamatuga): „Kas maakera on ümmargune?“ Just see inspireeris mu pealkirja. Muide, ei maakera ega süda ole täpselt ümmargused. Neile on võimalik ringi peale teha, aga nad on tegelikult pigem siiski sopilised.

Mitu aastat hiljem sain end lainele, kuidas kirjutada ära teine osa, see sündis suures osas ühel lõunamaareisil, kuhu ma koos aastase Maria ja lapsehoidjaga kaheks nädalaks kirjutama läksin.

Aga kolmas osa… sellega on läinud kuidagi eriti pikalt. Ma olen seda kirjutanud mitu erinevat satsi. Üks kirjutamiskoht, mille hõngu siin raamatus minu jaoks tunda on: Lusika paastutalu Viljandi lähistel. Sinna olen ma korduvalt käinud, kaustikud kaasas. Olen kaaspaastujatele katkendeid ette lugenud ja on juhtunud, et aastaid hiljem küsivad nad: oot, kas see raamat pole sul ikka ilmunud?… Ja 2015. aasta sügisel läksin ma seda raamatut Indiasse lõpetama, aga sellest käigust sai alguse hoopis üks teine lugu, see va kivilugu, millest räägin mõni teine kord, kuigi osaliselt kukub mõni kivi ka „südame“ kolmandasse osasse sisse. Selge on aga see, et tänu kividele ja kivipoele lükkus raamatu kirjutamine aastaid edasi. Raamat pidi tulema Indiast ja seeasemel tuli kivipood „Indiast“. Veel ei oska ma seda lugu täpsemalt jutustada, mis ja miks siis ikkagi juhtus. Aga selge on see, et “süda-kolm” jäi toppama just seoses kividega.

„Istu lihtsalt maha ja kirjuta see lõpuni!“ ütles mullu jõulu eel üks mu sõber, kes on ka selles raamatus tegelane. „Tee see ära!“ Ja nii ma siis veetsingi möödunud aastavahetuse üksinda. Ei mingeid pidusid ega lähedasi inimesi. Justkui maailma lõpus, igaviku lõpus, vaatasin oma tare aknast kaugusest paistvaid ilutulestikke ja kirjutasin… Päevi ja nädalaid alustasin oma hommikuid südamelainel… Üritasin. Vahepeal tegin asendustegevusena teoks ühe uue sarja (sellest mõni teine kord), siis olin asendustegevusena koroonaviiruse huviline ja siis tuli lõpuks see lõpulaine…

Minul kirjutajana on – kuigi täiesti surfivõõra inimesena – tunne, et kirjutamine on nagu surfamine. Ootad ja kutsud mõttes seda õiget lainet ja kui see lõpuks tuleb, pead valmis olema!

Ma olen juba ammu valmis selleks, et mind ei võeta vastu päris asjalike inimeste maailma. (Kas olen sinna kunagi kuuluda soovinud, see on küsitav.) 2018-2019 aastal juhtus minu elus nii palju kentsakat: mu heast südamest tehtud kivipood ebaõnnestus, äpardunud müügi tõttu, kaotasin palju raha ja jutusalvestusi, kaotasin mainet ja hingerahu; siis tulid kentsakad lained sotsiaalmeedias, kus inimesed nagu loomakari mu kallal nokkisid, kui ma oma koera või lindude osas nõu küsisin. Neid nokkimisi tuleb siiani ette. Ma olen muutunud. Süütuse aeg on läbi, usalduse aeg on läbi, ja samas paradoksaalselt on see kõik tekitanud olukorra, kus ma tean, et mul pole enam mitte midagi kaotada. Mul pole vaja mitte kellelegi meele järele olla, ja sellest on sündinud mingit uutmoodi usaldus.

Ja mul pole vaja isegi seda äsja valmis saanud raamatut müüa, see tähendab turundada. Nii palju võiksin ma meie kirjastuse osanikuna küll kingituseks saada, et kirjutan raamatu ilma turundusplaanita.

On üks hea inglisekeelne ütlus, kõlas vist nii: „There is the price of writing a book. You have to do the marketing for it.“ Ehk siis raamatukirjutamise hind on see, et pead pärast turunduse läbi tegema. No ega see alati nii hull ka pole, aga vahel on ikka küll… Eks olen minagi sõitnud Tallinnasse piparkooke glasuurima või viimase hetke vile peale televisooni esinema, et pärast kuulda, kuidas Perekoolis on kägude koor mu rasvumisastet või uut soengut arutatud…. Ja rohkem ma seda ei tee.

Heake küll, aga raamatutest ka veidi!

Kas “Kas süda…?” on dokumentalistika?

Jah. Kui valida ühesõnaline vastus, siis jah.

Päris mitu korda on mu elus juhtunud, et annan need raamatud („süda 1“ ja „süda 2“ lugeda inimesele ütlusega, et tead, ma ei viitsi rääkida, mis kõik juhtus, aga loe siit. Loomulikult on need lood samas „lihtsustatud ja liialdatud“, sest nagu iga kirjanik teab, siis võtab lugu endale hoo sisse, kui teda jutustama asuda.

On olnud perioode, mil ma kahetsen, et ma kirjutasin need raamatut dokumentalistikana. Oleks ju olnud nii lihtne peategelasele Mari nimeks panna. On olnud hetki, mil ma mõtlen, et eetiliselt ei olnud õige mu eksmeest dokraamatu tegelaseks teha. Isegi kui ta on kõrvaltegelane ja tema nimi on muudetud. Võibolla tõesti nii. Kahjuks polnud sel hetkel head nõuandjat. Ja nii sai see “Minu”-sarja ehk doksarja kiiluvees tehtud. Ja sai hiljem neid asju klaaritud ja loodetavasti ka andeks saadud. See on igipõline kirjanike tragöödia, või peaks ütlema: kirjanikele lähedale sattunud inimeste tragöödia. Aga: tragöödia pluss aeg võrdub… kas unustus või uus kvaliteet. Ma loodan muidugi, et mu südameraamatute tulevik on uus kvaliteet, et neid ei unustata, et neid saab lugeda palju-palju aastaid hiljem, kui see enam pole tähtis, kes olid tegelaste prototüübid.

Igatahes ei kahetse ma seda dokumentaalvormi enam.

Praegu tunnen, et 1) ma pidin need asjad endast teraapia mõttes välja kirjutama, 2) kõik need imelikud seiklused ja olukorrad maailmas olid kaante vahele panekut väärt, 3) ka nende kirjapaneku häbenemine oli lihtsalt etapp.

„Ka see läheb mööda,“ nagu ütleb üks idamaade mõistujutt.

Ja samas ei lähe mitte miski mööda, kui sul on lisaks hajevil mälule ka päevikud. (ja võibolla ei lähe miski ka siis mööda, kui mõni päevik kaduma läheb.) Ma olen justkui ikka seesama, kes magamata näoga ja sassis peaga, seljakott seljas, samasugune sassis sõber käekõrval, keset ööd end Mumbai lennujaama ees  avastab…

Ja just nii algab mu lugu, mu kulgemine Indias. Juba aprillis saate lugeda! Praegu läheb käsikiri (keele)toimetamisse!

PS. “Kas süda on ümmargune” 1. osa on siin ja 2. osa on siin… ja 3. osa kohta linki veel pole :).

The post Mu „süda 3“ sai valmis! appeared first on Epp Petrone.

REPLIIK: Viirus on kohal, kas ka vabatahtliku “Dekameroni” ajastu?

Siin on lugu, mille kirjutasin sel hommikul, kui Eestis esimene koroonaviiruse-kandja tuvastati. Avaldatud Eesti Päevalehes.

Täna sajab meie kandis laia jõulurahulund. Ja selle lume valguses võtab täna hoogu (sotsiaal)meediapaanika. Ekreiidid ja liberaalid võitlevad teemal “pagulane tõi meile koroona”, siinseal on siunamisse segatud teemad nagu Hiina valitsus, WHO peadirektor, Eesti Terviseamet…

Ma ei tea, kas poodide juures on parkimiskohti. Mina poodi ei lähe. Täna kindlasti mitte. Juba mõnda aega oli näha, et koroonaviirus on meie moodsa teadus- ja meediapõhise ühiskonna paanikahoog, milleks on – tõsi! –  põhjust rohkem kui paljude eelmiste paanikahoogude puhul, aga paanitsedes hakkab energia kuluma ebaefektiivselt ja fookus kaob.

Mille peale minu meelest ei tasu praegu aega kulutada? Minevikku ei saa muuta, erimeelset ei saa netis toksides ümber veenda. Sotsiaalmeedia on meid killustanud, siinseal kohtume vaidluspuhanguteks. Mind näiteks kutsuti Facebookis värske rühma “Koroonaviirus” moderaatoriks. Omakeskis, moderaatorite vahel, pidime kiirelt arutluseks võtma küsimuse: kas on meil mõistlik suunata see rühm pigem ühele rahvakillule? Vandenõuteooriate postitused välistada? Sest info kogumise-jagamise asemel hakkame muidu genereerima mudamaadlusplatsi? Aga kust läheb kogu selles tänases virrvarris üldse piir info, teooria ja arvamuse vahel? Meil ei ole head vastust.

Aga mul on hea soovitus, minule see mõjub ja olen seda ise täna mitu korda kasutanud: hingata sügavalt sisse ja lugeda kümneni, enne kui kusagil sotsiaalmeedias vaidlema asuda. See ei tõsta terveolemist mingilgi moel. See kulutab su aega ja energiat, jooksutab su tühjaks, viib fookuse valesse kohta.

Mida siis tasub teha? Peale korraliku kirurgi-stiilis kätepesu… Igal moel immuunsust tõsta. Õue värske õhu kätte minna. End korralikult välja magada. Võtta appi sipelgapuukooretilku, jõhvikaid, värskelt pressitud apelsinimahla, ingverit, küüslauku, D-vitamiini, punast päevakübarat jne.

Aga mis sama oluline: minu meelest tasub karantiinipuhkusele või siis niisama vabale õhtupoolikule minna oma (vana)vanemate juurde. Ütlen välja selle, mida iga numbreid uurida oskav inimene ka ise näeb: Covid-19 levib lähinädalail meile ja Covid-19 on osal juhtudel surmaga lõppev kopsuhaigus. See rahvusvaheline statistika on meist kõigist ühe google-kliki kaugusel: üle 80aastaste haigestunute seas on suremus 15%, 70-79aastaste seas on see number 8%, 60-69aastaste seas 4%.  Trend jätkub samamoodi, kuni faktini, et 0-9aastaste suremus on siiani olnud 0 ja 10-29aastastel 0,2%.

Mida me neist numbritest välja loeme? Kui oma lähedaste poole vaatame?

Ekreiidi ja liberaali ühisosa on vana ema ja isa (või vanaema-vanaisa), kellega juttu puhuda. Kui siin keegi meie netikakluste kõrvalt ootamatu viirusega manalasse läheb, siis nemad.

Nii ongi minu soovitus just see: mingem oma memmedele-taatide juurde, nende lugusid korjama. Kui nad ka meie hulgast lahkuvad, ja varem või hiljem teevad nad seda nagunii, siis oleme enne nende lood ära kuulanud, suguvõsa mälu taastanud. Väga võimalik, et paljudel meist pole viimate aastate neti- ja töönarkomaanias selleks aega jäänud. Meenutagem “Dekameroni”: katkuaegses Itaalias on pisike seltskond omavahel, ootel, jutustades lugusid. Tehkem “Dekameroni”! Parim, mis riik teha saaks praeguses seisus, on soodustada vabatahtlikke karantiine.

Lisaks suguvõsapärimusele võiksime uurida ka vanade aegade nn elunippe. Kui majanduskriis peaks suurenema (ma ei näe võimalust, kuidas see olukord ilma suure veniva majanduskriisita laheneda saakski), siis on hea memmede-taatide teadmisi meelde tuletada, ja kui mitte kasutada, siis talletada igal juhul.

See tundub mulle väga palju olulisem kui internetis “rinnet hoida”.

The post REPLIIK: Viirus on kohal, kas ka vabatahtliku “Dekameroni” ajastu? appeared first on Epp Petrone.

Neetult huvitavad ajad, läbi viiruse- ja keskkonnaprisma

 

See lugu ilmus veebruari alguses Eesti Päevalehe arvamusküljel.

“Elagu sa huvitaval ajal!” Seda ütlust tuntakse sajandeid kui “Hiina needust”.

Jah, kogu planeeditäiele, kes me ühiselt Valge Roti aastasse sisenesime, on see needus küll täiega täide läinud. Korraga on nii huvitav! Austraalias, USA-s, Iraanis, Inglismaal – ei tea enam, kuhu vaadata ja kuidas kõike protsessida, ja siis hüppab välja üks uus viirus ning algab globaalse tõsiselu-zombie-show lehekülg meie neetult huvitava aja ülihuvitavaks kujuneval aastal.

Võimalik, et ka varem on ajad olnud sama põnevad, aga meie oleme esimesed, kes elame pidevas võimenduses. Teisisõnu: sotsiaalmeedia meie sees ja ümber on ise üks paras tulekahju ja viirusepesa. Fakt ja fiktsioon on eriti viimasel nädalal täiesti segi, uusi sõltumatuid blogijaid ja vlogijaid tekib rahvusvaheliselt nagu seeni pärast vihma ja ma taban end pidevalt gugeldamas, jälgi ajamas: mis on tõde? Kui muinasjutukeeli olukorda vaadelda, kas me oleme “Taevas kukub alla!” paanika-kambas? Või oleme hoopis loos, kus poiss karjus, et hunt tuleb, aga mitte keegi ei usu, sest see poiss on enne liiga palju kordi karjunud?

Mida me teame? Näiteks seda, et bioteadlased töötavad üle planeedi ööpäevaringselt, et saada leviva superviiruse kohta rohkem infot. Tuttava teadlase kaudu kuulsin, et praeguses seisus hoiavad nende ringkonnad meelega andmeid võimalikult suletult, selline on kokkulepe, sest sotsiaalmeedia pasundaks valesti tõlgendada, nagu oli äsja juhtunud ühe ennatlikult avalikustatud tulemusega. Niisiis ka info on karantiinis. Siit saab välja lugeda, et kui sotsiaalmeediat ebameeldivaks peetakse, siis pole asi hull, sest kui asi oleks tõesti hull, siis antaks info kiiremini välja. Loodetavasti oskavad teadlased riske kaaluda.

Gugeldamine, reisimine ja arvutimängud

Ma üritan iga teemat vaadata läbi keskkonnahoiuprisma. Niisama segane, nagu on praegu maailmas toimuv kaos majandusanalüütikutele, niisama segane on see läbi minu keskkonnahoiuprisma! Alates sellest, et gugeldamine olevat keskkonnale kahjulik, ja olen kindel, et viimasel nädalal on Google-tehased huuganud täie võimsusega, sest ärevile aetud inimesed aina otsivad infot. Igaks juhuks ostavad ka neti- või pärispoodidest toitu ja ravimeid kokku. Olenevalt riigist rohkem või vähem, aga ostuviirus on praeguseks vist kõikjal: toimub massiline ühekordsete kaitse- ja puhastusvahendite kokkuost, osal puhkudel ka kasutamine-äraviskamine. Taaskasutusmaailm viirusehirmus ei toimi.

Kas on ka midagi head selles pandeemiaohtu täis ajas? Lennukid lendavad vähem, muu transport on samamoodi tasalülitatud. Inimesed püsivad rohkem kodus: kes sunniviisiliselt karantiinis, kes igaks juhuks. Globaalselt võiks see anda suure kütuse kokkuhoiu. Samas on üles läinud asendustegevuse-virtuaalreaalsuse ostmine, sest mida sa seal kinnises linnakorteris ikka peale hakkad, kui hulluks minna ei taha. Ja veel haigeks jäänud pole. Arvatavasti toimub nii vaikne kui häälekas hulluks minek neis karantiinis Hiina suurlinnades nagunii. Mis seal täpselt toimub, seda ei tea. Vähe tegelikke infokilde on välja saata suudetud viimaste päevade jooksul ja need kaadrid toovad pisarad silma.

Need, kel õnnestub olla kodusel režiimil maakodus või vähemalt tagaaiaga eeslinnas, neil näikse elu parem olevat. Niisuguses olukorras on näiteks minu USA-s elavad pensionieas sugulased. Kummikindad käes, käis papa John ostmas palju süüa, ja siis veel palju süüa. “Ja Corona õlut ka! Palju!” Nüüd saab ta rahumeeli teleri ette maandudes huvitavaid aegu tarbida, lisaks Trumpile ja viirusele on saatekavas ameeriklaste jalgpalliaasta suursündmus, Super Bowl.

Tõsi ta on, ega papa John ja teised temalaadsed seal teleka ees loodusele lähemale saa. Naiivselt võiks ju loota, et sunniviisiline kodus püsimine toob kaasa inimese ja looduskeskkonna lähenemise, aga ma kahtlustan, et pigem toob see kaasa kaugenemise (seni, kuni netilevi jagub): sest viirusohu eelses maailmas käis papa John siiski rohkem väljas, suhtles inimestega. Nüüd on ta aga kodus, nina ekraanides.

Turust, biorelvast ja harvendusest

Ma ei tahaks endale ligi lasta neid küünilisi mõtteid, mis mu keskkonnaprismast veel paistavad. Aga heake küll, ütlen selle välja: inimesi on planeedil liiga palju. Eriti haigeid ja vanu inimesi, tänu meditsiini arengule ja tänu demograafilise kella tiksumisele.

See on elevant toas, millest pole viisakas rääkida, kuigi samas räägime kogu aeg, lihtsalt ümber nurga (näiteks pensionirahade kriis, apteekide kasumid, intensiivpõllunduse vajalikkus). Meil on vaja lahendust, kuidas see tarbiv inimmass planeedile ära mahutada. Ja nuta või naera, lahendus asus Hiinas liikuma.

Tänase seisuga ei tea me, kuidas nn Wuhani viirus lahti pääses, levinud on kolm teooriat: ametliku versiooni kohaselt toimus looduslik mutatsioon ühel verisel väliturul; ühed vandenõuteooriad usuvad biorelva lekkesse laborist; teised teooriad usuvad laborist meelega “omade sisse” lahti lastud rahvastiku kontrolli relva. Mina isiklikult usun neist kolmest kõige rohkem biorelva juhuslikku leket, selle versiooni tõstis USA Senatis retooriliselt üles ka senator Tom Cotton. Esimest, ametlikku versiooni ma eriti ei usu, sest Hiina paaniline uute haiglate ehitamine ja linnade sulgemine üsna viiruse algfaasis oli kentsakas, ebaproportsionaalme, võrreldes algsete haigestunute ja hukkunute arvuga. Aga kolmas teooria, meelega omaenda rahva hulka lahti lastud rahvastikukontrolli meetod, et nõrkadest ja vanadest lahti saada? See teooria tundub liiga nahhaalne, samas ka naiivne, sest riik hetkel kaotab selles kaoses ka majanduses palju.

Igatahes, nii või teisiti, looduslikult, kogemata või meelega, on viirus liikumas ja igasuguse prognoosi kohaselt on surmasid tulemas veel palju, kui vaadata, mis praeguseks on teada: kuni kahe nädala pikkuse peiteajaga, peiteajal nakkuv, püsib veres ka päevi pärast tervenemist. Uuringud näitavad, et keskmiselt nakatab iga viiruskandja nelja uut inimest, näiteks gripil on seesama number vaid üks.

“Harvendus käib”, nagu kuulutas üks kuulus meditsiiniharidusega vlogija, Chris Martenson, kes pani need kohutava kiirusega kasvavad numbrid exceli tabelisse ja sai seeläbi veel kuulsamaks. Tema tabeli kohaselt on päevaks number 30 (17. veebruariks) jõudnud nakatunute arv üle planeedi 115 miljoni ja veenisisest ravi vajavate inimeste hulk ulatub 23 miljonini – haiglaravi vajab praeguse info põhjal 20% nakatunuist, gripi puhul aga vaid 1 %. Ja meie haiglad on ju nagunii üle ilma üle koormatud meie “tavaliste” haigustega. Tervishoiukriis on see kindlalt. Hiina haiglast äsja välja lekkinud videos on näha haiged istumas koridorides, laepaneelidest alla rippumas veenisisesed rohud, ja see on juba kontrolli alla saadud olukord. Teistes videodes on näidatud tuhandetesse ulatuvaid järjekordi õues, et haiglasse üldse sisse pääseda.

Surmasid selles ennustabelis ei ennustanud, aga selle saab omal käel juurde arvutada, pannes suremuse protsendiks 2 ehk ametliku numbri: selle tabeli põhjal tehtud tehe näitab, et veebruari teiseks pooleks on haigusse sel juhul surnud 2,3 miljonit, enamik neist Hiinas. Isegi kui need numbrid tuleksid kümme korda väiksemad, on need ikkagi väga suured numbrid.

Aga kuidas vaktsiini jagada?

Mitte ühtegi vaktsiini pole ealeski inimkonna ajaloos ainult kuu ajaga loodud, tavaliselt võtab see aastaid. Aga kujutame ette, et see õnnestub kiirelt. Ja kujutame edasi ette seda kaost ja korruptsiooni: mismoodi seda vaktsiini siis jagama hakata?

Jah, me elame neetult huvitaval ajal.

Kas ka meie maale see lugu reaalselt jõuab, ei tea, aga planeet Maal oleme igatahes, kõik koos osalised samas loos, sest maailm on tänapäevaks üks suur “hüperlink”, kõik kõigiga ühenduses nii füüsiliselt kui suhtlusvõrkudes.

Huvitav fakt: arvestatav osa maailma meditsiinitööstusest asub Hiinas, sealhulgas ka Wuhanis. Mitmetele ravimitele ennustatakse pehmelt öeldes “rahvusvahelisi tarneraskusi”. Nii et meid puudutab see alanud kriis igal juhul. Inimesed jagunevad nüüd fatalistideks ja paniköörideks. Aga ka lugude jutustajateks, küsimuste esitajaks, olenemata sellest, kas ise oled fatalist või surmakartja.

Ja ma küsin: mida meil kõigest sellest õppida on?

Seepeale hakkab keskkonnaprismast paistma üks pealtnäha küüniline mõte: üleilmselt raputust on vaja selleks, et jõuda normaalse tasakaalustatud elustiini ja ning lõpetada jamadega tegelemine. Näiteks? Ma arvan, et meil kindlasti ei ole vaja 5G tehnoloogia arendamist kogukondade peal katsetades ega superkompuutrite loomist selleks, et taas mõni õudusfilm reaalsuseks saaks.

Kui tänu kriisile läheb inimkonna edasise arengu mahv mujale, siis see on minu meelest pikemas plaanis võit nii inimkonnale kui keskkonnale.

The post Neetult huvitavad ajad, läbi viiruse- ja keskkonnaprisma appeared first on Epp Petrone.

Klaarin kahte asja koroonaviiruse ja maailma(lõpu)ga seoses

Siin on mu EPL kirjatükk, vt link: “Neetult huvitav aeg…”. Hetkel ma seda täismahus oma blogisse veel ei pane, olen sellise rutiini teinud, et pistan selle siia umbes kuu pärast ilmumist.

Tean, et sellest loost räägiti Vikerraadio meediaülevaates ja tsiteeriti kontekstist välja rebitud lauset “Inimesi on planeedil liiga palju”. Sain sellest teada, sest sain paar isiklikku kurikirja. Loo kommentaaridesse ma igaks juhuks ei piilunud.

Ma vabandan nende ees, kellele tundub, et ma neid isiklikult olen solvanud väitega, et inimesi planeedil liiga palju on.

Kaval-Antsust, Vanapaganast ja PRIA-st

Lugu ilmus jaanuaris 2020 Eesti Päevalehe arvamusrubriigis.  Foto võetud aadressilt www.filmiveeb.ee, ja olgu öeldud, et “Põrgupõhja uus Vanapagan” on väga hea film, YouTube kanalil täies mahus vaadatav.

Aga minu lugu…

Kujutage ette, et te saate oma riigilt toetuse oma maja juurde kalli kõrvalhoone ehitamiseks.

Päris palju on paberitööd, aga asi on seda väärt, täituda saab suur unistus. Paberimajanduses on sees ka see klausel, et pead võtma tööde tegemiseks kõige odavama pakkuja. Sa teed seda. Innuga ja ausalt ajad oma asju, taganjärele mõeldes oled Põrgupõhja uue Vanapagana moodi, nii väga loodad oma ausa tööga õndsaks saada. Ja siis… kujutage edasi ette (ja suure tõenäosusega olete seda ka ise oma elus kogenud) on teie odavpakkumise loogika järgi valitud ehitajad kas soss-sepad või venivillemid või mõlemat. Juhtub see, mida kahjuks väga sageli juhtub: on näha, et ehitus ei saa plaanitud ajaks valmis. Mis edasi?

Minu tuttaval mahetalunikul juhtus just selline lugu. Ta palus seepeale PRIA-lt tähtaja pikendust seoses lepingualuse objekti ehituse venimisega. Kes vastutab, kui ehitaja alt veab? Selgus, et vastutus laseb täielikult töö tellijal. PRIA polnud nõus paarikuise tähtajapikendusega, nõudis kogu toetussummat tagasi, lisaks ka suuri viiviseid, mis sõltumatu finantsinimese sõnul olid tugevasti üle raha turuhinna.

Selle loo rääkis mulle otseallikas, seesama talunik ise. Ta ei soovi oma näo ja nimega meediasse tulla. Nad üritavad oma talu kriisist välja tuua. Ikka veel Vanapagana moel, oma higi ja tööga. Noorpere rügab praegu välismaal, et PRIA-le raha koos viivistega tagasi maksta. Vanapere on kordamööda südamega haiglas ja talus ületunde tegev. Soovitasin neil võtta välismaalt mõni vabatahtlik appi ja hakata oma imeilusat talukohta “like a local” teenusena pakkuma: välismaalased olla väga huvitatud sõnnikuviskamisest nii, et ise maksavad sellise eksootilise võimaluse eest peale. Üks on selge, see pere ei julge riiklikke toetusi enam kunagi kasutada (“Ja ärge kindlasti tehke sellist tempu, et ehitustööd PRIA abiga teha!” soovitavad nad teistele.) Linnainimesed tuttavad soovitavad perel jurist võtta, aga nad ütlevad, et ei julge: asi võib veel kallimaks ja nõmedamaks minna. Mahetalunik tahab oma loomi-linde kasvatada ja põldu harida, mitte protsessida.

 

“Sündinud kabinetis” naeru ja pisaraid

Maal liikudes kuuleb ikka selliseid PRIA-lugusid. Olen lausa seltskonnas olnud, kus saunajärgselt hakkas jutt minema taas sinnapoole ja peremees lõi lauale: ärme hakka jälle… rikub laupäevaõhtu ära! Maainimesed on PRIA-ga keerulises suhtes. Lood räägivad ju ka ilusatest algusaegadest: kuidas kunagi sai toetust väga lihtsalt, näiteks kopsakas summa küüslaugukasvatuse rajamiseks. (Kes põllundusest midagi teab, see naerab: kabinettides keegi uskus, et küüslauku võiks olla keeruline ja kulukas kasvatada…) Kelles oli seesmist Kanal-Antsu piisavalt, see sai kenasti hakkama. Aga tasapisi hakkasid “sündinud kabinetis” määrused naeru asemel pisaraid põhjustama. Näiteks olla kabinetis otsustatud, et mahekasvatuse küülikutel peab olema koplis vaba jooksuruum. (Kes jäneseid on pidanud, see teab, kui lihtsa vaevaga küülik end sellisest jooksuruumist välja kaevab: idee võis olla ilus, aga reaalselt mittetoimiv.)

Hätta jäänud maainimeste kohta olen kuulnud korduvalt seda “läks välismaale, et võlgu maksta” lugu. Aga olen kuulnud ka lugu, kuidas PRIA tõttu pankrotti läinud talunik lõpetas depressiooni ja vabasurmaga. On see tõsi? Oleks hea, kui pealinna kabinettidest tuleks keegi ajakirjanik neid rahvasuus liikuvaid PRIA-lugusid uurima. Mu siinne kirjutis on napp, kipub osaliselt minema folkloori kaardistamiseks. Ka mina olen samamoodi maatööde lõksus ja lihtsalt pole aega, nii nagu kõigil neil, kes maal elavad.

Siin on ka vastus küsimusele: miks PRIA vastu nii vähe sõditakse?

Võimalik, et maaeluminister Järvik ajas õiget asja, kui ta selle neljatähelise “riik riigis” organisatsiooni võimu uurida ja tuulutada soovis? Minu andmed siit Kagu-Eesti nurgast räägivad, et paljud siinsed EKRE valijad on küll oma valikus pettunud, aga toetuspunkt tuleb just tänu sellest loost: “Järvik hakkas PRIA vastu võitlema, aga ei jõudnud kaugele, võeti enne maha.”

Miks maainimesed ise midagi ette ei võta, kui asjad tõesti hullud on? Miks ei tehta sotsiaalmeedia rühmasid ja kampaaniat, miks ei moodustada MTÜ-sid, mis koondaks (väidetavalt) ebaõiglaselt trahvituid?

Omaette mureteema on need inimesed, kel on maaelamised intensiivpõldude lähistel, nii et nad peavad elama üle “mürgipritsid”, olenevalt viljast, paar korda hooaja jooksul. Eriti karm on raps, õrnuke taim, mida keskmisest rohkem “pritsima” peab. Teadlikud hoiduvad poes rapsiõli ostmisest, arvestades milliste mürkidega selle õli tekkimine seotud on. Aga mis teha, kui su oma kodu lähistel neid mürke pritsitakse?

Helistasin enda maa kõrval oleva suure põllu omanikule. Kas me saaks teha kokkuleppe, et te rapsi ei kasvataks? Olen nõus maksma sellise lepingu eest, pakkusin ma tõemeeli. Olen mõelnud mesilaste võtmisele ja kuulnud mitut lugu sellest, kuidas rapsipõldude mürgitamine kilomeetrite radiuses mesilaste peresid on tapnud…

“Raps tuleb,” vastas ta. “Järgmisel aastal tuleb, ma ei saa siin midagi valida, see klausel on mul PRIA vahelduvviljelduse lepingus sees.”

Jätaks siis elumajade juurest pritsimata?… “Ei saa, mul on PRIA leping peal, vaja saada korralik saak.” Nii et jälle PRIA? (Või siis intensiivpõldniku bluffi ka?)

Aga miks me siis midagi ei tee? Kõik need, kelle (suve)majade või mesilastarude lähistel on intensiivpõllud, miks me ei ühine?

Sest kevadel, suvel ja sügisel ei ole meil selleks aega.

Õnneks on praegu talv. Adraseadmise ja kaugemale vaatamise aeg on just nüüd.

 

 

 

 

 

The post Kaval-Antsust, Vanapaganast ja PRIA-st appeared first on Epp Petrone.

“Minu Liibüa”: sõjast, usaldamisest ja põgenemisest

(kirjutatud Postimehe lisasse Raamat.)

“Mida te teeksite, kui algab sõda?” Niimoodi ikka arutatakse foorumites ja seltskondades, eriti kui olukord kusagil jälle kuumaks läheb. Kuhu minna, milleks valmis olla?

Kaja Kahu on inimene, kes on selle üle elanud. Mis on vastus, mille tema oma sõjatandrilt põgenemisega kaasa toob?

Kui olin “Minu Liibüa” käsikirja läbi lugenud ja toimetamisse oma panuse andnud, siis mõtlesin selle küsimuse üle. Kaja kogemuses ei olegi nii palju praktilist (mõni märkus: hoia autol bensiinipaak täis, õpi võõrkeelt purssima, katseta internetiühendust eri võimalustega), kõige olulisem on aga leida rahu keset ärevust, mitte alla anda, mitte lasta hirmul enese üle võitu saada.

Kaja Kahu esimeses raamatus “Minu Guatemala” kulgeb seesama “hirmust armastuseni” oma looga. Need raamatud panevad mind mõtlema eelmiste elude kontseptsiooni peale. Mitte midagi esoteerilist tema raamatutes otsesõnu kirjas pole, aga midagi ikkagi on. Öeldakse ju, et pole juhus, et me oleme just oma sünnimaale sündinud. Aga ehk pole ka see juhus, millised maad meile eluteel neid kõige vägevamaid õpetusi andma asuvad.

Kaja on seoses oma abikaasa rahvusvahelise tööga elanud mitmel pool, näiteks oranži revolutsiooni aegses Ukrainas. Tal on, nagu ta ise tunnistab, hirmuga siin elus tihe suhe. Ja abikaasale tööd andev rahvusvaheline firma korraldab ka korralikku turvakoolitust. Värisev maa, vulkaanid, inimröövid. Ilmas on palju, mida karta!

“Minu Liibüa” puudutab ka meie kõigi ilmselt suurimat hirmu: võimetust aidata, kui su silme all su lähedasele midagi halba võidakse teha, ja sa tead, et kui enesevalitsuse kaotad, läheks olukord hullemaks. Sama hull on võimetus võtta endaga kaasa kõiki neid, keda armastad. Vahel tähendab vastutus ka seda, et teed iseendale haiget.

Ja tundub, et kõikidest hirmudest on vaid üks väljapääs: ühendada see armastusega, muuta see armastuse kaudu rahuks. Liibüa-raamatus ei ole vihkamist. Ka püssimehele otse püssitoru ees silma vaadates saab mõelda sellele, et ka tema seal teisel pool on inimene, täis oma hirmu.

Kui peategelase perekond on Liibüa sõjameeleoludest – pärast pingelisi stseene – välja saanud, siis selgub, et maha on jäänud kogu nende maine vara. Perekond oli harjunud elama nii, et korteritäis elu koliti aina ühelt maalt teisele. Kõik see jäi sõtta, isegi kohvritesse kaasa pandu kadus lennujaamasegadustesse. Tagasi Euroopas, “kaotatud-leitud” asjade leti ees koges autor oma elu suurimat vabanemist.

„Astume letist eemale ja äkki ma taipan, et siin ma nüüd seisan, käe otsas pisike kott dokumentide ja mõnede väärtasjadega, kõik me maine vara on jäänud kuskile, kus sõda just algamas, ja needki vähesed asjad, mis kaasa pakitud said, ei ole ka meiega koos reisinud. Seisan oma armastatud mehe vastas, naeratan, vaatan talle otsa ja tunnen, et olen absoluutselt vaba.

Nii vabana pole ma end ealeski varem tundnud.

Ja sel hetkel ma kogen, kuidas vabadus ja armastus omavahel seotud on.

See tunne voolab minust läbi üürikese hetke jooksul, aga väge on temas rohkem kui milleski muus, mida seni oma elus kogenud olen. Selles hetkes on kõik ja mitte midagi, on täielik vabanemine. On teadmine, et meil pole enam asju, mida enda omadeks oleme pidanud, ja on teadmine, et meil on olemas kõik, mida eluks vajame: me oleme siin, me oleme elus ja me armastame üksteist.“

 

 

The post “Minu Liibüa”: sõjast, usaldamisest ja põgenemisest appeared first on Epp Petrone.