Epp Petrone's Blog, page 2

“Linnutee koodid” KATKEND peatükist “Maria”

Katkend mu romaanist “Linnutee koodid”.

Kuna ma kirjutasin seda lugu nii pikalt ja alustasin pärast arvutivargust otsast peale, siis oskan öelda, millised elemendid olid selles loos algusest peale, nn püsielemendid, ja millised tulid viimasel ajal.
Selle tegelase teemaliin oli mu sees väga ammu (ka see, et tema nimeks just Maria saab, see oli mul teada ammu enne mu oma tütre Maria sündi.)

Maria sulandus meie tiimi ootamatult lihtsalt. Ootasin ja kartsin seda kohtumist. Milline siis on see naine, kelle Diego on „teadlikult valinud, teades, et geenid sobituvad”?
Ta oli õbluke, pikkade tumedate juuste ja heledate silmadega. Teadsin, et ta peaks olema minust vanem, kolmkümmend täis ja kui temaga kohtusin, siis esimesel hetkel ei uskunud ma üldse, et see võiks olla Maria. Nii õrn, nii õbluke, kuidagi läbipaistev tundus ta mulle. Ja kuidagi nii enesestmõistetavalt lihtne ja olemas. Ühel päeval ilmus ta kohale meie arvutiklassi – olime selle endale kontoriruumiks rentinud. Saime seda endale lubada, sest asi arenes, raha liikus, müüsime oma foorumisse reklaami. Ütlesin Mariale hoogsalt tere ja imestasin, kui vähe emotsiooni ma tagasi sain, lihtsalt ühe vaikse, vaevumärgatava peanoogutuse ja naeratusevarju. Kas ta teadis? Aga mida? Mida oli seal teada? Minu ja Diego vahel ei olnud ju mitte midagi! Vähemasti mitte midagi sellist, millele tavainimene oleks osanud nime panna, mina ise ka mitte.
Ka sellest, mis energia valitses Maria ja Diego vahel, ei saanud ma aru – see oli iseenesest kentsakas, sest tavaliselt lugesin inimestevahelisi suhteid kähku. Diego suhtles oma laste emaga täpselt sama asjalikult ja hullult nagu minuga, nii nagu ta suhtles meie kõigiga, nii tüdrukute kui poistega, kes me seal maailmapäästmise-kodulehel liiklust korraldamas olime. Meid kõiki ühendas seesama kirg – kirg teadmise järele. Ja edevus muidugi ka. Ning võimalus ja vajadus osaleda ajaloo tegemises, olla osa millestki, mis on „fe-no-me-naal-ne” ja „fan-tass-ti-li-ne”.
Nii et kirge tegelikult oli, aga see oli ühiskirg. Olen tänulik, et ma midagi niisugust oma elus kogesin! Jah, tänulik. Tuleb ju eristada seda, mida südamest kahetseda, ja seda, mille üle olla südames tänulik. Ühes ja samas kogemuses võivad peituda mõlemad pooled.
*

Pärast teretamist libises Maria ühe arvuti taha ja hakkas midagi trükkima. Ta oskas vabalt vene keelt ja hakkas tegelema meie uuringute ja turunduse venekeelse osaga. Igal hommikul oli ta kohal ja lahkus pimedas, minust viibis ta seal arvutiklassis kahtlemata rohkem. „Naabrid vaatavat lapsi, kuni ta siin istub,” kuulsin ta kohta. „Väga tubli ja töökas inimene!” – ka seda kuulsin ta kohta räägitavat. Ise kõneles Maria esimestel päevadel väga vähe, ta lihtsalt istus seal oma sirge seljaga, väike baleriin, arvuti taha tööle pandud.
Hakkasin päevade möödudes aru saama, et selles näiliselt tagasihoidlikus ja introvertses naises on sügav sisu. „Uus taldrikutäis lendavaid taldrikuid igal hommikul!” Nii ta naljatas, omaette vaikselt naerdes.
Ja infot Maria sõrmede alt tõesti voogas. 1948. aastal lasti Nõukogude Liidus lendav taldrik alla otse tuumarelvade läheduses! KGB salatoimikutes olla info tulnukate allveebaaside kohta! Need olid muidugi ilmavõrgust leitud kuulujutud, aga siiski. Järgmisel päeval tuli Maria uue infoga: Venemaa üks olulisemaid kosmonaute on hiljaaegu avaldanud bestselleri, kuhu ta kogus kokku kõik tulnukakogemused, mida sõjaväelendurid ja kosmoses käinud olid talle pihtinud.
Mäletan neid omalaadseid hetki ja lummust, mis ta ümber tekkis. Maria. See esialgu vaikne ja märkamatu naine oli tegelikult sündinud ja vilunud pilgupüüdja, kes oskas end asetada tähelepanu keskpunkti mingi ebamaise elegantsiga. Ta seisis ja jutustas arvutite vahel, peaaegu sosinal, endal silmad säramas, kätega kummaliselt kaasa elades ja justkui rituaalset pantomiimi esitades: „Mehed ja naised avakosmoses. Nad kuulsid peas sosinaid. Heatahtlikke hääli, kes ütlesid: minge tagasi koju, oma pere juurde. Öelge oma juhtidele, te pole valmis selleks, et siit edasi lennata… Nad ei tahtnud seda infot jagada, eksole, selline jutt tähendaks karjääri lõppu. Aga kosmonaut ju ikka räägib vahel kellegagi, eksole…, teise kosmonaudiga näiteks. Kuidagi hakkas see läbi tilkuma, et teistel on ka nii juhtunud. Sosinad kõrvades! Nad sosistasid tavaliselt midagi ilusat ja isiklikku selle inimese koduse elu kohta ja siis andsid edasi oma teate. Väga heatahtlikult!”
Maria naeratas seda lugu sosistades nii helgelt, ma vaatasin ta heledatesse silmadesse ja tundsin, et meist võivad saada sõbrad.

Vaat selline oligi lugu Mariaga. Meie suur lugu – me jagasime seda ja uskusime seda. Me mõtlesime sellest, ööl ja päeval. Mina toitsin teda ja tema toitis mind. Me kõik toitsime üksteist, aina uue info ja energiaga. Oli hetki, kui ma jäin Maria silmadesse vaatama ja kaotasin ajataju. Mis see oli, ma ei tea. Ja ma ei tea sedagi, kas tema tundis vastu sedasama? Pärast neid hetki tundsin, kuidas kõik voogas veelgi tugevamalt ja kuidas mind valdasid aina uued äratundmised.
Võimalik, et neile kõigile seal kosmoses sosistati midagi, mõtlesin ma sellele Maria esitatud teadmisele. Sosinad inimkõrvas. See oli ju 1960ndatel, kosmosevõidujooksu ajastul. Venemaa ja USA üritasid teineteisele ära panna, paisates maailmaruumi aina uusi riske. See oli loogiline. Kui mina oleksin sealpool, siis sosistaksin ka mina nii. Ühele inimesele kõrva. Õrnalt ja headusega. Ettevaatust! Arenege veel, võtke aega. Aga mida oli vaja arendada? Kas tehnikat või südant? Vaat see on hea küsimus.
„Nad kõnelesid nii ilusasti, nad olid väga, väga head,” jutustas Maria, jälle poolsosinal ning kõik ennist arvutite taha kummardunud kaelad olid aetud sirgeks ja sirutusid tema poole. Maria oli ise nagu tulnukas meie seas. „Mitmel korral on dokumenteeritud, kuidas oranž udu kosmoselaeva ümber muundus suurteks tiibadega figuurideks… gaasilisteks lennumasinateks, ütleme välja, ingliteks! Ilusad ja rahulikud! Katarsis, ütlesid need, kes nägid. Korduvalt nägid. Mitu eri tunnistajat nägi, samal ajal nägid. Erinevad kosmoselaevad nägid. Nad suudavad muuta oma kuju! Nad on õhust tehtud! Nad oskavad muuta oma vormi, ja nendega tuleb kaasa headuse laine.”
Ta liigutas oma käsi üles-alla ja naeris, tantsiskles graatsiliselt korraks ümber inimeste, läks tagasi arvuti juurde ja asus vaikselt omaette naeratades jälle midagi trükkima, otsima. Me ootasime veel hetke…
Ühesõnaga, kui Maria lõpetas, jäi sisse tunne, et oleks tahtnud plaksutada. Braavo, Maria! Milline lahe vabahing, ekstsentrik, ta hakkas mulle tõesti üha rohkem meeldima! Midagi nii lapselikku, võluvat ja õrna oli temas, kui ta ümbritsevaid usaldama hakkas. Ja kuigi ta oli minust vanem, hakkasin tundma tema suhtes teatud kaitseinstinkti ja samas siiski ka veidike kadedust. Minus oli rohmakust, eesmärgipärasust, ratsionaalsust. Maria oli aga nagu laps mänguasjade kallal. Sain seal arvutiklassis teda tasapisi jälgides vastuse ka küsimusele, mida Diego temas leidis ja mismoodi ta oli osanud köita Diego enda külge, kui nii labaselt võib öelda: lubades mehel minna ja tulla, majanduslikult vastutada, välismaalt raha saata, uus laps teha, taas minna ja tulla. Maria elas oma kodus oma lastega ja tundus päris rahul olevat. Temas oli midagi ootamatult puhast ja lapsemeelset, mida ma siiani hästi sõnadesse ei oska püüda.
Tegelikult on see temas siiani alles, ka tema praeguses olukorras siin… Sest seda ei olegi võimalik kaotada.
Ma kirjutan neid ridu pisarate tilkudes. Sain äsja aru: see, mis Mariaga juhtus, ongi pärispõhjus, miks ma hakkasin oma lugu üles tähendama. Mul on vaja see valu ja süü ja vastutus enese seest välja paberile saada.

The post “Linnutee koodid” KATKEND peatükist “Maria” appeared first on Epp Petrone.

“Linnutee koodid” väike sünnilugu ja KATKEND Venemaast

Ta on nüüd valmis!
Ja ootamatult päevakajaline.
Kõik tuumajaamade radioaktiivsuse oht ja põgenemiskihk jms aktuaalsed teemad on siin sees.
Idee (õigemini kaks olulist teemat, mis selle süžee mõneti üllatuslikuks teevad) tuli mu juurde nii ammu. Rohkem kui pool elu tagasi! 1995. aasta suvel, kui elasin südamelihasepõletikust taastudes toonases maakodus ja lugesin kilode kaupa raamatuid, sealhulgas ka iidsete aegade tarkustest.
Teadsin ka kohe, et see tekst on selline, mis on omal moel jaburalt, hüsteeriliselt naljakas, vähemasti on võimalik seda ka niimoodi lugeda, sest mitte mingil muul moel mina ei suudaks nii hirmsaid teemasid lahata .
Ja siis läks aastaid, palju aastaid, kirjutasin lainete kaupa, ja ühel aastal varastati mult arvuti selle loo ainueksemplariga, nii et alustasin uuesti…
Aga nüüd sai ta valmis.
2021. aasta romaanivõistlusel osutus see lugu nn parketikõlbmatuks, äramärkimist ei saanud (samas mulle meeldisid žürii kommentaarid, mille keegi mulle edasi saatis), aga romaanivõistluse sponsoir Rahva Raamat kirjastus soovis seda romaani avaldada. Nii et see polegi mu oma kirjastuse tehtud, nõnda see läks. Aitäh Rain Siemerile, et käsikirjale kaasa elasid ja avaldamisriski võtsid.
Ma loodan, et see lugu leiab maailmas oma koha. Minu jaoks oli see lugu nagu elav, oma identiteediga kogu. Tundsin, et vahel lugu solvus, kui ta sahtlisse jätsin liiga pikalt. Ja siis ta toetas, kui temaga jälle tegelesin. Mitte ühegi teise looga pole mul olnud nii pikaajalist suhet. 1995. aastast on ju nii palju aega möödas!
Tihe kirjutamine oli 1999-2000, see päädis loo kaotusega.
Siis oli tihe kirjutamine aastal 2012 (see on ka romaani algusajaks valitud), aga siis tulid teised teemad peale.
Ent 2021, nüüdsesse hulluse-aega sisenedes, hakkas see lugu mu sees niimoodi keerama ja ähvardas, et lendab minema mõne teise kirjaniku pähe, kui ma teda nüüd ära ei lõpeta!

Sirvisin, otsisin, mida panna katkendina näiteks raamatust. Siin on mitu erinevat teemat, aga üks olulisemaid on põgenemine. Kuhu ja kuidas ja millal? On põgenemine rumalus või tarkus?

Panen katkendi.

”

Venemaale põgenemise propageerimine oli muidugi üks neid teemasid, mis tegi Diegost rahvusvahelise kurioosumi  – seda eelkõige läänemaailma jaoks. Ja „meie mehe” sõbraliku kuulsuse saavutas ta muidugi laial Venemaal. Ma lõikasin tema esinemisi ja intervjuusid kildudeks, panin veebi jooksma, igaüks veeres oma suunas, jagajad lõid hoogu ja kemplesid nende kallal.

Üks näide: saade rahvusvahelises inglisekeelses telekanalis, Diego vastas istus keskealine daam.
„Aga kui me nüüd siin mängime mõttega… Äkki on võimalik, et keegi ründab just Uuraleid?”
„Uuralid poleks turvaline ainult USA rünnaku puhul.  Mägede lõunaosas on relvatööstust, just seepärast mingem Kesk-Uuralitesse. Aga see tuumalöök on vaid teoreetiline mure. Ärge muretsege, seda ei juhtu, uskuge mind, vana šamaani. Sest Venemaa annab vastasseisu teravnedes ise USA suunas ennetava löögi! Vaatame korra kaarti, vaatame neile kahele riigile otsa. USA eripära on see, et ta on rannikutelt ülihaavatav! Venemaa on olnud kaval, planeerinud kogu strateegilise tööstuse merest kaugele, Lõuna-Uuralitesse, Lõuna-Siberisse. Ja Peterburist viis Venemaa oma pealinna ammu ära Moskvasse. Kõik Venemaale oluline on keskel, äärtest ligi ei pääse! Aga USA? Palun väga: Bahama kanti ookeani tuleks plaanida vaid üks plahvatus, üks tsunami, mis uputaks ära New Yorgi ja Washington DC piirkonna. Ameeriklased ei suuda veel registreeridagi, et Venemaa ründab. Nad ei jõuagi midagi uuridagi, juba vesi peal! Pärast polegi uurijaid. Ja kohe otsa teine pomm, tsunami teiselt rannikult! Nätakas veega mõlemalt poolt, ja rohkem Venemaa neid ei puuduta. Kas järelejäänud jänkid hakkavad veel midagi vastu võitlema või nad tahavad lihtsalt ellu jääda…? Nii et kaardile otsa vaadates on selge, et Venemaad sõjaline oht ei ähvarda.”
Oli näha, et see Diego jutt ajas intervjueerija segadusse, ta polnud sellega arvestanud. Aga Diego pani aina edasi. „Ja veel, vaadake palun Venemaa presidenti ja USA presidenti. Kumb neist ründab? Kummas on vana Tšinghis-khaani verd!?” Diego kõhistas jälle naerda.
„Nii et… te soovitate inimestel teha aegsasti Vene viisa, et olla valmis põgenema Venemaale?”
„Teate, neiu, tõelises kriisisituatsioonis pole enam viisat vaja , lihtsalt üle piiri pääseb põgenema, piire ei hoita kinni kataklüsmieelses olukorras, Venemaa on meelitatud, et nende juurde põgenetakse! Aga muidugi, kui me räägime võimaluste akna õigeaegsest kasutamisest, parem varem kui hiljem, siis võiks endale Venemaa viisa teha küll.”
„Olete ilmselt sellega kursis, et suur osa läänemaailma peab Venemaad pigem ohuks, mitte pelgupaigaks…?” Diego poolt „neiuks” nimetatud keskealine ajakirjanik oli end kogunud ja jätkas häirimatult oma küsimuste esitamist.
„Unustage ära need eelmise ajastu hirmud!” katkestas Diego teda. „Venemaad pole vaja karta! Ja kui tõesti kardate niiväga, piiluge Põhjala poole. Minge sinna, kus on vanad mäed ja kus pole tuumajaamu.”
„Vanad mäed? Vabandust, aga kas võiksite meile öelda, millised mäed on vanad?”
„Aga otsige, neiu, lugege, kontrollige! Lollikindel reegel: mida kõrgem ja järsem, seda noorem on mägi ja seda rohkem võib see mägi seismiliselt reageerida, kui planeet kiiret füüsilist muutust läbi peab tegema. Muidugi Himaalaja mäed on noored, Kaljumäed on noored… Minge parem Altaisse, see on vana, nii et Kirgiisia on ka üsna hea koht ellu jäämiseks.”
„Kas vanu mägesid leidub ka Lääne-Euroopas? Kuidas on Alpidega?”
„Alpid on noored mäed ja tuumajaamu täis! Ja punkt üks. Lahkuge Lääne-Euroopast! Lahkuge kohe! Kui mitte täna, siis homme või ülehomme! Mitte keegi pole vana Euroopa päästmisest huvitatud, kõik tahavad seda ära kasutada… Euroopa õitsengu ja viljakandmise ajad on ammu läbi, Euroopat ootab talv! Mis iganes stsenaariumist me kõneleme… Euroopa allakäiku ei peata ka ilus ilm ja rahulik kosmos! Hiina võtab Euroopa tükkhaaval üle. Samal ajal kobrutab Euroopas kõik, skinheadid, moslemid, kodusõjad. Isegi kui me unustame kõik kosmilised riskid, igal juhul on kaks kõige lollimat kohta pesitsemiseks Euroopa ja USA! Täpsemalt: eriti Lääne-Euroopa ja eriti USA rannikualad!”
Sellest telesaatest sai üks väga palju jagatud lumepall…

”

PS. Ma võin lõpu ka ära rääkida .
Sel hetkel, kui mul idee tekkis, 1995. aasta suve õhtupoolikul, olid Tabivere metsa kohal roosad pilved. Ja ma teadsin, et raamatu lõpusõnadeks saavad “roosad pilved”. Nii saigi.

The post “Linnutee koodid” väike sünnilugu ja KATKEND Venemaast appeared first on Epp Petrone.

Kuidas sündis helikiirusel ukrainakeelne “Naša Estonija”

Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul on viimane kuu möödunud nii, et kõrvus pidevalt vilistab, selline tunne, et planeet kihutab aina kiiremini. Kuu aega on nüüd Ukrainas sõda käinud. Ja umbes kuu aega on olnud ka uus Aasia kalendri aasta. Minu, see tähendab Tiigri aasta. Ja ma olen väga omaks võtnud selle teadmise, et iseenda aastal tuleb kiiresti tegutseda, sest võimalused on suured. Nii, kui tekib idee, siis see kiirelt ära testida ja kui testi läbib, siis sama kiirelt ellu viia, iseendasse uskuda, pärituult usaldada.

Tegelikult on selle kuu aja jooksul olnud igasuguseid perioode. Ma olen vaadanud otsa oma Tšernobõli-traumale ja lapsepõlve-tuumasõja hirmule, ma olen lennupileteid vaadanud ja olen jõudnud arusaamale, et mina jään siia, kus ma olen, saagu mis saab. Põgenemine võis olla vastus selles eelmises ajastus. Nüüd on vastuseks paigal olek ja oma maailma loomine.

Olen ärganud – umbes kolm nädalat tagasi – kolm ööd järjest öösel kell kolm võptausega ja saanud aru, et ainus, mis praegu teha saan: tegeleda sellega, et enda sees ärevus muuta suureks toekaks armastuseks. Uskuda ja teada, et ei juhtu mitte midagi halba. Kõik läheb aina paremaks. Kriis toob inimestes välja hea. (Kella kolme ja nelja vahel on muide traditsiooniliselt kõige parem aeg sõjaliste rünnakute alustamiseks ja on ka vana teada-tuntud nõidade tund, pimeduse aeg, kui valgus veel võitu pole saanud…)

Ja edasi. Ma olen aru saanud, et kõige paremini maandab inimest/mind aitamine. Hea tegemine. Teiste rahustamine, teistele armastuse kinkimine. See viib ärevuse.

Olen kentsakal positsioonil, sest kuulun justkui mitmesse kogukonda. Mu sõprade-tuttavate hulgas on neid, kes Ukrainas toimuvat sõjategevust peavad lavastatud näitemänguks, umbes nagu Iraagi kriis 2002 oli sulepeast imetud, tegelikult käib sõda ressursside pärast, mitte kellegi vabaduse kaitsmiseks, gaasijuhtmed ja muu selline. On ka sügavamaid vandenõuteooriaid kui tavaline ressursisõda.

Aga mina? Ma olen ammu otsustanud, et mina seda sõda jälgin, kaasa elan, aga ma ei analüüsi põhjuseid lõpuni – sest ma ei tea. Ma nagunii ei tea. Ja vastus ei olegi peas, analüüsiüksuses.

Aga mida mina tean.

Seda, et need lapsed ja emad on reaalselt ohvrid selles sõjas ja mina soovin neid aidata.

Vastus on südames, hinges.

Ukrania on minu hingele alati oluline olnud (ja samamoodi on Venemaa, kust üks mu juur on pärit). Ma kasvasin ukrainlastest naabripere kõrval ja kohati isegi selle pere sees, meil olid korteriuksed vastakuti, ühevanused lapsed, nii me seal kulgesime, naabriema õpetas meid pliine ja vareenikuid ja borši tegema, isegi keel jäi natuke külge.

Kummaline, kuidas ma nii täpselt mäletan lapsepõlve, aga kui te ootate siin vastust küsimusele “Kust tuli otsus teha need raamatud ukraina keeles”, siis… ma ei mäleta. Kuigi sellest on ju möödas vähem kui kuu.

See kõik lihtsalt juhtus, sest see oli õige, sellel oli pärituul taga.

Kõigepealt ühendusin Võrus asuva heategevusliku MTÜ-ga Saagu Parem, viisin sinna oma kodust asju ja sain sealt teada, mis on suur vajadus äsja saabunud pagulastel: lastele midagi kätte anda, et neil midagi teha oleks. (Väike vihje, kõigile väikestele põgenikele kuluvad ära paberid ja värvipliiatsid!) Nii tekkis idee viia neile enda kirjastuse lasteraamatuid vene keeles, ukrainakeelsete pühendustega…

Ja sealt edasi tekkis kuidagi iseenesest idee, et sellesama raamatu mõne peatüki võiks ju ka eesti keelde kiirelt tõlkida, näiteks mustvalgelt välja anda.

Suur aitäh “Minu Ukraina” autorile Jaanika Merilole, kes saatis mulle kohe ühe Facebook-rühma info. See rühm koondab Eestis elavaid ukrainlasi. Ja suur aitäh mu lapsepõlvele, et ma julgesin sinna rühma sisse hüpata, ukraina keelt purssides. Muidugi kasutan ma google translate’i, aga see julgus, see usk, et ukraina keeles saab suhelda (ja ka mingi lapsepõlvekogemusest külge jäänud keelevaist, kui vahel tundub mõni väljend veidi vale ja ma kontrollin teise keele kaudu järgi. Eesti-ukraina tõlge on kohmakam kui inglise-ukraina, näiteks. Samas, google translate on igal juhul hea asi, ka vigadega kirjutamiseks, keegi ei pane vigu pahaks! Soovitan ka iga kord audionuppu vajutada ja hääldus ära kuulata.)

Ja siis juhtuski see, et üheainsa tunni jooksul avasin ma vabatahtlike ukrainlaste väe! Üheainsa tunniga oli selge, et seda väge on nii palju, et ei ole mõtet tõlkida vaid “mõni peatükk”. Ikka terve raamat! Sest tõlkida soovijaid oli nii palju. Abiks oli muidugi ka see, et “Naša Estonija” raamat oli olemas ka vene keeles, aitäh Maxima poeketi kampaaniale, tänu millele see raamat üldse sel kujul teoks sai 2018. aastal… ja mitte ainult eesti, vaid ka vene keeles. Nii et enamus tõlkimisest käis läbi vene keele. Aga ma lugesin ka kõik ise ukraina keeles läbi ja vahepeal võrdlesin eestikeelsega.

Ja edasi, kulgesin riski võttes kohe suure lahenduseni: värvitrükis, kiirtrükikoda kasutades (on üks tore kiirtrükla, grano.ee, kes oli meile varemgi teenust üritanud pakkuda… ja kõik pusletükid langesid oma kohtadele, nüüd oligi selle koostöö aeg käes ja nad tõepoolest trükivad värvitrükis üsna paksu, 64 lk suuruse raamatu vähem kui nädalaga!)

Täiesti jumalikult tekkis kohe vabatahtlikest esile Alla Kukoba, kes on Ukrainas töötanud toimetajana ja kelle ema on ukraina filoloog. Nii et Alla ja ta ema abiga sai täiesti professionaalne toimetustiim kokku.

…Kui palju häid sõnu lendas koos nende tõlgetega, siiani tulevad pisarad silma. Kui kiiresti need tõlked kokku lendasid, see oli lihtsalt uskumatu.

Alles siis, kui mõni päev hiljem kujundama asusime, sain mahti hinge tõmmata ja vabatahtlikelt võtta kontaktid, kuhu kingiks raamat(uid) saata, siis selgus, et mitte kõik nad pole Eestis. Kaks Ljudmillat elavad Ukrainas. Ja ka Alla ema Larissa, meie teine toimetaja, elab Ukrainas, ta kolis raamatu toimetamise ajal idaosast läände. Osale meist on sõda otse kuklasse hingamas.

Ahjaa, raamatu tekstide valik oli omaette kentsakas teema. Kõik tekstid tuli läbi vaadata selle pilguga, kuidas need mõjuvad äsja sõjakoldest saabunud lastele. Kas saab lastele rääkida metsavendadest? Küüditamisest? Sellest, et Tallinna vanalinnal vedas, sest ta pääses suurtest pommitamistest? Sellest, et Muhu kollaseid seelikuid värviti miinidega? Sellest, et Narva tornist paistab Venemaa? Mõne neist kohtadest jätsime sisse, mõne võtsime välja, küsisin nõu nii psühholoogidelt kui ukrainlastelt.

Palju ennastsalgavat vabatahtlikku abi andis meie kujundaja-kunstnik Piia Maiste. Vahepeal mainides, et meie teise projekti (“Lood loodusest”) honorari eest läks ja ostis ta ukrainlastele koolikotte ja kirjutus-joonistusvahendeid…

Ma ütlen, see aeg toob meis välja helged ja head omadused ja kõik läheb lõpuks hästi.

Nii et nüüd on see raamat ukraina keeles valmis, kiirelt nagu muinasjutt, ja seda saab osta. Nii iseendale tellida (kui ehk teate kedagi, kellele see kinkida) kui ka MTÜ Eesti Pagulabile annetusena saata. Loodetavasti leiavad selle raamatu ka koolid, hind on soodne, sest kõik tegid vabatahtlikku tööd. Minu meelest sobib see raamat vanusele 5 kuni 12 ja on päris hea materjal alustuseks, millega siia saabunud lapsi tegevusse panna.

–

 

Lisaks tegime eestikeelsest “Meie Eesti töövihikust” kiirelt 10 lk suuruse ukrainakeelse “Meie Eesti töövihiku”, seda me ei trüki ise, aga seda saab iga soovija tasuta meie kirjastuse küljelt võtta ja välja printida ja kinkida sellele, kellele vaja… Loodetavasti ka selle leiavad koolid-lasteaiad üles.

Meie aga jätkame… Tõlgime järgmiseks pisikestele mõeldud “Marta varbad”, ukraina keeles «Крихітка Марта». See ilmub järgmisel nädalal!

Nii et see on minu vastus. Mitte pabistada, mitte siunata ja mitte põdeda. Mina usun, et need lapsed pääsevad tagasi oma kodumaale ja neile saab rikkuseks see kogemus, et nad oma lapsepõlves sellise seikluse ja teise keele-kultuuriruumi osaliseks said.

PS. Ja veel kord tänud Maxima poeketile, kellega koos see raamat viis aastat tagasi tehtud sai. Ja kes annetas esimesed 200 ukrainakeelset raamatut MTÜ-le Eesti Pagulabi!

Panen siia ka oma jutu, mis läks Maxima pressiteatesse:

Idee see raamat kiirelt tõlkida tekkis tänu ukrainlastest tuttavatele ja sai teoks tänu ukrainlastest vabatahtlikele. Oli selge, et siiasaabunud lastele on kiirelt vaja midagi, mis neil aitaks kohaneda: annaks infot, mis maa see on, annaks ka soojust ja turvatunnet, et ka siin maal elavad lapsed ja emad, kes omavahel asju arutavad, ja on ka palju kultuurielemente, mis on ka  Ukrainas olemas, näiteks jaanipäev. “Meie Eesti” ja venekeelne “Naša Estonija” on minu meelest üks paremaid lõimumisprojekte, mis Eestis üleüldse olnud on, nüüd loodetavasti aitab ukrainakeelne “Naša Estonija” samamoodi kaasa, et me oleme kõik ühel pildil ja elame ühel maal. Nagu ütles raamatu peategelane Anna ühes loos: “Me oleme kõik inimesed.”

The post Kuidas sündis helikiirusel ukrainakeelne “Naša Estonija” appeared first on Epp Petrone.

Metsa-kriisiõpe vol 1: alustame algusest. Riided ja kott

(Pildil: Hetk meie esimesest metsa/kriisilaagri õppepäevast. Kui olime riided ja kotid selga saanud ja metsa jõudnud… Meie laagrite sari jätkub terve 2022 jooksul, Kagu-Eesti inimesed võivad ühenduda info saamiseks paivalaagrid@gmail.com.)

Ah et mis seal keerulist? Riided selga, kott selga ja metsa? Aga mis riided? Ja mis kott? Ja mis sinna kotti panna?

Nii otsustasimegi alustada oma metsapoole-päevalaagritega päris algusest.

RIIETUS:

1)     Soe pesu. Eestimaine meriinovillase pika pesu tootja

2)     Särke, kampsuneid, veste, püksid, jope – erinevaid võimalusi, millega tekitada kihilist riietust. Sest kihiline riietus on iga matka a ja o.

3)     Sõrmkindad. Ideaalsed on matkapoes “taktikakindad” nime all, aga need on ka üsna kallid. Suusakindad on reeglina liiga palavad, kohmakad ja süttivad. Hea variant on villased sõrmikud ja neile peale mahtuvad  vett ja tuld hülgavad sõrmikud.

4)     Sokid, mitu paari, kõik kas villased või peenvillased, puuvillaseid pole vaja. Igal aastaajal on villane sokk parem, sest see on vetthülgav.

5)     Peakatteid ja salle võib ka mitu võtta, teeme kõigele “auditi” ja valime parimad.

Mis vigu me tegime? Liiga paksud mütsid olid meil enamikul. Kui metsa minna, võib paks müts kaasas küll olla, et seda puhkehetkel pähe panna. Aga metsas kõndimise ajal on parem mõni poolenisti tuult läbi laskev müts või peapael.

6)     Õhuke kilekeep – tugevam, mitte ühekordne.

Selgus, et Magaziinis on müügil hea hinnaga korralik keep.

 

JALATSID: vetthülgavad, kerged, mugavad. Kunagi ei tohi metsa minna sellise jalatsiga, mis on “sisse kandmata”.

Ja libedal hooajal tasub jalatsile kaasa võtta ka “kassid” ehk naelad.

MILLINE VÕIKS OLLA SELJAKOTT?

Hea, kui kott on mitme lahtriga – nii et omanik teab, kus taskus miski on. Ka vähemalt üks lukuga sahtel oleks hea.

Ka metsa võetud lastel peaks olema osa seljakott, maast madalast. Ja ka arusaam, kus taskus mis käib.

Hea, kui seljakott oleks vetthülgavast materjalist. Kellel pole vetthülgav seljakott, sellel tasub kaasas kanda kilekotti (nt parajas suuruses musta prügikotti), mis seljakoti kataks.

MIS PEAKS SELJAKOTIS OLEMA?

1)     Puhta vee joogipudel (keeratava korgiga, mitte klaasist. Päris tavaline taarapudel pole hea, sest väsib kiirelt), vähemalt pool liitrit.

2)     Üks parajas, st mitte liiga suures mõõdud termos, millel ka joogitops korgiks.

3)     Mõni kilekott minigrip-suletavas formaadis, võivad olla erinevates suurustes, aga hea, kui on üks sellises suuruses, kuhu mahuks telefon. Ja tikud olgu ka kilekotti pandud.

4)     Tikud või mõni muu vahend tule alustamiseks. Tulerauad on head asjad, kui kasutamise selgeks saab.

5)     Mõistlik tänapäevasel nutitelefoniajastul (nutifonid kurnavad ju akut palju!) võtta kotti laetud akupank telefonile, pluss laadimisjuhe. Ka need panna lukustatud kilekotti.

6)     Võileivad või muu snäkk toidukarbis.

7)     Väike matkakirves. Mida kergem ja väiksem, seda toredam, sest väiksega saab samamoodi lõkkematerjali koguda ja seda on palju lihtsam kaasa tassida.

8)     Taskunuga, hea, kui mitme funktsiooniga.

9)     Kompass. Hea asi on ka vile ja minikompassi kombo, mis käib nööriga kaela. Vilet on hea puhuda, kui eksinud oled, kõlab kaugemale kui karjumine.

10)  Taskulamp, hea on pealamp või klamberlamp, mille mütsi külge saab kinnitada. (Ja taskulambi tagavarapatarei suletavas kilekotis!)

11)  Nöör, 3-4 meetrit – punutud, pesunööri moodi. Ah et milleks? Seda ei tea kunagi täpselt, milleks. Aga kindlasti kulub ära varem või hiljem!

12) Hall ehitusteip. Samad sõnad!

 

The post Metsa-kriisiõpe vol 1: alustame algusest. Riided ja kott appeared first on Epp Petrone.

“Lood loodusest”: kuidas taas- ja kooskasutada

Kuna meie Mariaga saime “tutvuse poolest” oma “Lood loodusest” raamatu kätte kolm päeva enne kampaania algust, siis saan ma juba täna tutvustada meie pere kahte eripära ehk mismoodi meie selle raamatu ja kleepsud “kodustasime”.

Esiteks, kleepsude tagaküljed. Kui oled kleepsu eemaldanud, siis kuidas sa ometi viskad minema neid rebasepoisse, uudishimulikku Parahetti ja lontis kõrvaga Unistajat? (Vihje sellele raamatule: Paharet ja Unistaja – Petrone Print)

Meie tegime neist memoriini. Joonistasime tekkinud libedale paberile veekindla markeriga (sest muu ei hakka peale) topeltpildid, mis enamvähem samasugused. Isegi kui me seda memoriini väga sageli ei kasuta, igatahes on see tore täiendus meie lauamängude sahtlisse.

Sama hästi saaks nende kaartidega mängida “musta notsu” tüüpi mängu, vaja vaid jokker ehk üksik kaart tekitada.

Ja sama hästi saaks teha ka klassikalise kaardipaki, kui nii palju kleepsutaguseid jagub.

Nii et ärge visake Parahetti ja Unistajat minema, mõelge midagi välja, mis nendega peale hakata :).

–

Edasi, mida teha “Lood loodusest” venekeelse raamatuga, mille ma ka meile autorieksemplar-kingiks nõutasin? Aga loomulikult: paralleellugemise keeleõpe! Olen seda varemgi soovitanud sel puhul, kui on saadaval sama raamat kahes keeles. Me oleme Mariaga lugenud näiteks “Marta varbad” raamatut niimoodi, tõsi, ta tüdines sellest kiirelt. Aga nüüd siis katsetame looduselugudega ja tundub, et sellega läheb paremini.

Paraleellugemine käib nii, et ühel inimesel on nina all üks ja teisel teine raamat. Minul venekeelne, Marial eestikeelne.

“Кто сделал эту фотографию?” loen mina. Maria samal ajal silmadega jälgib oma tekstis, mis on eesti keeles kirjutatud, tõlgib automaatselt ära. Ja loeb edasi ja vastab: “Selle pildi tegi Remo.” Siis on jälle minu lause. Kordamööda. Ja päris hästi läheb!
Oleme varem lugenud pigem nii, et kordame lause lause haaval, üks eesti ja teine vene keeles, aga see läheb liiga aeglaselt ja tüütult edasi. Igatahes on kiirem edasiliikumine parem, kui lapsel on väikene taust keeles olemas ja omal lugemisoskus, siis on see õige mõnus keeleõpe.

Tõlkimisele olen neil päevil palju mõelnud… Miks, seda kirjutan teile homme :). Aga tahtsin öelda praegu vaid seda, et on alati uuesti see imelik-kummaline tunne lugeda enda teksti teises keeles.
Nagunii on “tekstid meile vaid laenuks antud” (nagu öeldakse, et “lapsed on meile vaid laenuks antud”), nad lendavad meist välja ja hakkavad laias ilmas oma elu elama. Ka omakeelne tekst on täiesti oma iseloomuga ja liigub emast kaugemale, nii et ma vahel vaatan ja imestan: kes sina küll oled ja kas tõesti mina olen su sünnitanud? Võõrkeelne tekst on aga omamoodi kentsakas, temaga suheldes ei arvagi ju, et ta niiväga oma on, aga siis tuleb ette üllatuslikke äratundmisi. Ahhaa, jah, mina olen seda öelnud ja et niimoodi siis tõlgitakse seda väljendit… Aitäh meie tõlkijale Maia Meltsile, ta on juba päris palju mu raamatuid vene keele pannud! Meie kirjastuse võõrkeelsete raamatute valik on näha siin: Võõrkeelsed – Petrone Print.

Ma loodan väga – ja lausa tean, et – see raamat läheb inimestele südamesse samamoodi, nagu läks viis aastat tagasi meie koostöö Maximaga, “Meie Eesti”.

“

The post “Lood loodusest”: kuidas taas- ja kooskasutada appeared first on Epp Petrone.

“Lood loodusest”: kuidas Remo-fotode sõltuvusest sündis raamat

Küll on hea jälle üle pika aja käes hoida vastsündinud raamatut :). Alates homsest (22. märtsist) saab seda osta Maxima poeketist. Jah, juba traditsiooniline kleepsuraamat (viiendat aastat alustab Maxima kevadet sellega, et lapsed koguvad kleepse ja panevad raamatu kokku), aga siin on ka päris palju mittetraditsioonilist.

Kuidas sündis “Lood loodusest”? Kunagi mullu sügisel sain telefonikõne Maxima poeketilt, paluti ideid, sain kohe aru, milleks, sest olen kleepsuraamatu autor ju ka korra varem olnud, pealegi osalesime eelmisel ja üle-eelmisel aastal klientidena-kogujatena kleepsukampaanias :). Ma pakkusin kiirelt välja kaks, isegi kolm erinevat ideed, Maxima valis sealt välja kõige kallima ja eksklusiivsema idee, “Lood loodusest” ja nii me siis sammuma hakkasime.

Algusest peale teadsin, et soovin seda raamatut teha koos Remo Savisaare fotodega ja eks Remo oligi ilmselt see võluvägi, miks Maxima just selle idee valis, kuuldavasti üks otsustajatest oli Remo fänn. Ka mina olen olnud Remo fänn… juba  aastast 2005, mäletan, kui elasin New Yorgi äärelinnas, olin kraapivas koduigatsuses ja vaatasin iga päev, kas ta on üles laadinud uusi pilte Eestimaa loodusest. Samast ajast on pärit meie tutvus. Mõelda vaid, juba 17 aastat! Remo on vaikselt ja kindlalt aina edasi tegutsenud, temas toimib hea kombinatsioon: loominguline jutuvestja (nii pildis kui sõnas, pildiallkirjas) ning korralik süsteemiinimene. See, et ta blogi on nii süsteemne ja järjepidev, see on kindlasti üks põhjus, mis mind aina sinna tõmbab! Tema moment.ee on olnud mu magus sõltuvus, ja nüüd tänu Maxima valikule – “jah, me soovime teilt seda raamatut!” – sain ma hakata seda sõltuvust samm sammult õhtute ja ööde jooksul süsteemselt süvendama, aastate ja kategooriate. Vahepeal tundus, et ma ei suu-da-gi kõiki neid linde, loomi, taevaid, maid ja puid üle vaadata! Aga siis käis peast läbi: iga selle pildi taga on raske töö. Varahommikused ärkamised, lume sees sumpamised, sääskede poolt äranäritud turi, tundide kaupa ootamine… (Meil on ka raamatus üks näide ühe pildi sünniloost: kuus tundi ootamist ja kuus sekundit pilditegemist; kuus sekundit, mis seda pikka ootust väärt oli.) Iga pildi taga on lugu, higi ja aeg, ja mina ei jaksa neid isegi läbi vaadata? Igatahes vaatasin kõik läbi jah, sama tegi oma mätta otsast kujundaja Piia Maiste.

Kiirelt sain aru ka sellest, et soovin seekord teha küsimus-vastus raamatu. Kahekõne formaat, kui ausalt ja kõnekeelselt teha, on väga mõnus formaat! Kui aus olla, siis selle raamatu tekst polegi ainult minu oma. Päris paljud küsimused on pärit minu tütrelt, 10aastaselt Marialt. Näitasin talle õhtuti Remo pilte ja küsisin: “Noh, kas küsimusi on?” Nii mõnigi küsimus oli nii jabur ja lapsik, et ma ise poleks selle peale tulnud. “Kas tigu ise arvab, et ta on kiire?” või “Miks jänesel kõrvad lonti ei kuku?” Sama ägedad kui küsimused on 10aastase Maria joonistused. mis raamatusse sisse läksid.

Vastustega oli aga raskem.

Võru raamatukogust tõin koju kilode kaupa igasuguseid loodusraamatuid, lisaks guugeldasin mitmes keeles. Küsida on lihtne, vastata on raskem, ärgem selle pärast pead veel norgu laskem (parafraseerides Hando Runnelit)… Suur-suur aitäh Eesti Loodusmuuseumi tiimile, eriti minu kontaktile sealt, Tiiu Liimetsale, kes kannatlikult võttis vastu kõik minu valmis lood ja siis põrgatas neid teadlaste vahel, kogus vastused kokku ja saatis mulle tagasi. Kujutan ette, kuidas teadlastel nii mõnegi lapsesuise küsimuse peale juhe kokku võis joosta, ja kindlasti minu sõnastatud vastuste peale ka, sest lastele tuleb ju vastata laste keeles, aga kuidas sa vastad näiteks küsimusele “Miks osa puulehti on sügisel punased ja osa kollased”, ilma et teaduse sõnavarasse libastuks ja lastest kaugeneks… Aga hakkama me saime. Leidsime ka kompromisse. Näiteks ei tohi teadlased öelda “linnud ja loomad”, sest linnud ongi loomad. Aga nad olid nõus sellega, et ma kirjutan raamatusse “linnud-loomad”.

Ja muidugi väärib au ja kiitust meie Piia, superkujundaja, kes põlve otsas kohe ka midagi armsat joonistab, kui vaja (raamatu joonistused on kombinatsioon Piialt ja minu tütrelt). Meie tutvus Piiaga on samuti 17 aastat vana, sellest samast ajast, kui ma New Yorgi äärelinnas Eestit igatsesin ja kui ühele mu artiklile leiti keegi naljaka-nunnu pildi teinud kunstnik, kellega ma ühendust võtta soovisin… Meil on Piiaga sarnane lapselik ja loodust armastav mõtteviis ja me mõlemad oleme lapsepõlves veetnud tunde üksi metsas uidates (ma pole Remolt üle kontrollinud, aga olen üsna kindel, et sama kehtib ka tema lapsepõlve kohta). Nii mõnegi infodetaili lisas raamatusse Piia, näiteks selle hoiatuse, et seisnud oksahunnikut ei tohi niisama põlema panna, seal võivad olla all varakevadel siilid magamas või linnupea kusagil seal okste põhjas hiliskevadel-suvel… Tuli tehke oksahunnikust veidi eemale ja visake sealt oksi lõkkesse, ettevaatlikult, vaadake, ega seal elu ole!

Väga palju abi vastuste leidmisel – aga ka nii mõnegi küsimuse – sain Remolt. Ma usun, et saime kõik need valuteemad sisse, mis me algusest peale kokku leppisime. Lageraie, mis teeb linnud-loomad kodutuks. Prügi, mis maha visates jääb mürgiks neile, kes seda nokkima asuvad. Puhtaks klantsitud suured aknapinnad, mille pihta linnud end vigaseks ja surnuks lendavad. Sai, mida lindudele söögiks topitakse ja mis neid tapab… Aga ka teemad, mismoodi saab inimene looduse rasketes oludes linde-loomi aidata. Näiteks terava koorikuga lume puhul saab metskitsedele lume sisse radasid tallata.

Minu jaoks on see “Lood loodusest” tegelikult mu “Roheliseks kasvamine” raamatu jätk. Selliseid loodushoiu teemasid tulebki õppida juba maas madalast, kui empaatia on suur ja maailma tajumise võime on tugev.

Aga ühel hetkel seda Maxima raamatut kirjutades sain ma aru: see polegi ju lasteraamat. See on sama hästi täiskasvanutele, lihtsalt küsimused-vastused on täiskasvanud lugeja seisukohalt võttes humoorikas võtmes. Tegelikult me ei nunnuta siin tekstides ega piltides, raamatus on ka üksteise ärasöömist, looduse loomulikku ringkäiku. Sest just selline loodus on! Minu jaoks on see raamat kummardus, au loodusele, et ta meie ümber ikka edasi püsib ja meid leebelt ära kannatanud on.

Ja au Maximale, aitäh poeketile, et ta sellise üdini ebakommertsliku loodusraamatuga 100% kaasa tuli! Selles raamatus pole mitte ühtegi tootereklaami! Mäletan, kuidas meie koosolekute maratoni alguses uurisin ääriveeri, et ehk saab kuidagi loodus- ja ökotoodetega piirduda… ja siis saime vastuseks, et saame tegemisel vabad käed, kleepsudesse tuleks ainult loodusteemadega seotud asutuste reklaame (kui seda üldse saab reklaamiks nimetada), ei mingeid tootereklaame. Nii saime sisse tuua ka loomade varjupaigad – paljude linnalaste jaoks on just tänaval liikuvad kassid-koerad ju see loodus, millega nad reaalselt kokku puutuvad. Aga sisse tulid ka Elistvere loomapark, Tartu loodusmaja, Tallinna loomaaed ja muud sellised kohad. See teeb minu jaoks ringi täiuslikuks: laps saab läbi teksti ja pildi loodusega rohkem sõbraks ja ta saab raamatust ka infot kohtade osas, kuhu minna, et loodusega päriselt kokku saada. Minu suur mure on see, et väga paljud lapsed/pered on oma elu rutiinis ja loodusest võõrandunud. Iseendalgi on mul see mure, et käin küll looduses, aga tegelikult vaid ühtesid radu pidi. See raamat avardas mu radu.

Ja ma sain seda raamatut kirjutades väga, väga palju targemaks! Sama ütles ka keeletoimetaja Triinu-Mari. Nii et ma loodan, et seda raamatut saaks isegi koolide loodusõpetuse tunnis lisamaterjalina kasutada. Võru raamatukogus töötajad rääkisid, kuidas nemad käivad igal kevadel Maxima kleepse kogumas, et endale inventari neid raamatuid saada, loodetavasti leiavad sama raja (või on juba varemgi leidnud) ka teised raamatukogud. Muide, üks asi, mis on sel kevadel teistmoodi kui varem – kleepsukohad ei ole kirgasvalged, me väga-väga palusime poeketilt, et saaksime sinna teha õrna vesimärgi sellest pildist, mis sinna kleepida tuleb. Ja minu meelest on raamat – mis sisuliselt ju pooltoode, kuni pole kleepsudega kaetud – ka sellisel moel imeilus. Kleepsudega täidetult muidugi veel ilusam.

“Lood loodusest” loomise protsess tõi mind taas lähemale ka vanale sõbrale Fred Jüssile, kellele mõne asja täpsustamiseks telefonikõne tegin. Nagu vanasti, kui ta võttis telefoni ja ütles: “Noh, Epp, kas on lindude kohta uusi küsimusi?” Varsti teeme Fredi “Rebasetunni” tekstiga ja Remo fotodega uue ilusa raamatu! Selgus, et “Rebasetund” on nii minu kui Remo lemmikraamat. Ja see on tõesti eriline ja aegumatu tekst, väärikalt kapsaks loetud üle Eesti, nii et aeg on talle värvitrükis uus elu anda.

Seniks aga, rebaselainel, tuletan meelde ka enda ja Remo mõne aasta tagust “Paharet ja unistaja” lasteraamatut. Loodan peagi Remoga veel midagi koos teha.

PS. Rebaseteemadel on ka meie “Looduse nupuraamatu” kaas, see on samuti Maximas müügil, suure “Lood looduse” väike nuputamislisa.

The post “Lood loodusest”: kuidas Remo-fotode sõltuvusest sündis raamat appeared first on Epp Petrone.

Mu kunagine pikk vestlus Jaan Kaplinskiga (kärpimata versioon)

Oli suvi 2008. Roheline mõtlemine oli moodi ja hinge läinud, ma olin
otsustanud kirjutada lisaks oma raamatule “Roheliseks kasvamine” ka raamatu „Rohelised kohtumised“ ja just seepärast
kõndisimegi Jaan Kaplinskiga tema aida ette istuma…
Raamat jäi segastel põhjustel venima. „Las ootab,“ ütles Jaan, kui kord
piinlikkusega seda avaldamata vestlust meelde tuletasin. „Need pole
teemad, mis vanaks jääksid…“

 Lühendatud kujul ilmus see intervjuu ka Eesti Ekspressis: Jaan Kaplinski seni avaldamata intervjuu: „Ökokatastroof tuleb järsku, mitte aegamööda“ – Eesti Ekspress (delfi.ee)

Jaani pildi võtsin aga siit: Jaan Kaplinski: metsa tagasi minek on julgustav ja lootustandev märk | Kirjandus | ERR

JA NÜÜD SEE MEIE VESTLUS…

Oli suvi 2008. Roheline mõtlemine oli moodi ja hinge läinud, ma olin otsustanud kirjutada raamatu „Rohelised kohtumised“ ja just seepärast kõndisimegi Jaan Kaplinskiga tema aida ette istuma…

Raamat jäi segastel põhjustel venima. „Las ootab,“ ütles Jaan, kui kord piinlikkusega seda avaldamata vestlust meelde tuletasin. „Need pole teemad, mis vanaks jääksid…“

 

Ütlesid ennist, kui siia aida ette kõndisime, et oled viimasel ajal päris õnnelik. Mis tunne see on, õnnelik olla?

 

Õnn on biokeemiline reaktsioon, milles oluline osa on dopamiinil. Mida seal täpselt vaja on, eks see oleneb inimesest. Aga selge see, et õnnetunde tekkimise tingimused pole nii kindlalt fikseeritud – rohkem märgatakse seda, kui õnne pole. Inimene on õnnetu, kui tal on mõnest põhiasjast puudus: kui tal on nälg, külm, janu, kui ta liikumisvabadus ja ümbritsev maailm on piiratud, ütleme näiteks, ta on vang. Või kui tal pole võimalik oma seksuaaltungi rahuldada. Siis on ta õnnetu. Aga mis on õnn? Kuidas seda märgata, sõnastada?…

 

Sinu sulest pärineb mõte, et pigem on kasinuses võimalik tõelist õnne kogeda? Mitte külluses.

 

Õnn on see, kui sa tunned rõõmu lihtsatest asjadest. Saad hääd värsket leiba, märkad, et lill läheb aias õitsema, märkad, kui laps esimest korda naeratab… Külluses sa ei märka neid hetki.

Ja ma arvan, et tõeline õnn on olukord, kus sa ei ole sõltuv asjadest. Aga meie tsivilisatsioon on ehitatud üles haiglaslike sõltuvuste loomisele. Tekib seesama mehhanism, mis ülesöömise või alkoholismiga: sa vajad impulssi aina tugevamalt. Kirjanduses ja kunstides näeb seda ka: mis vanasti mõjus, see enam ei mõju, ja nii pakutakse aina rohkem jõhkrusi, toorusi, sadismi. Paljast seksist enam ei aita, seda peab panema ikka veel vängemalt. See on inflatsioon. Märke meie ümber on väga palju. Kõik, mida meile müüakse ja pakutakse, on ju märgid, olgu see siis raamat, idee, auto või konjakimark. Aga kui neid märke on palju, siis iga üksiku märgi tähendus väheneb. Kõike toodetakse rohkem, aga tähendused aina vähenevad. Tekib nõiaring. Minu meelest täiesti analoogne majandusliku inflatsiooniga. Raha on ju ka märk. Kui raha trükitakse rohkem juurde, siis raha tähendus väheneb. Seega tuleb seda veel rohkem juurde trükkida, ja seeläbi raha väärtus langeb veelgi.

 

Kas sa tuleviku peale mõtled? Sul on siin mets ja maja. Mis elu elatakse siin 50 aasta pärast? Tõenäoliselt sina enam siis elus ei ole siis, aga mida võiksid siin teha sinu järeltulijad?

 

Olen kogu aeg mõelnud, et inimestel peab olema võimalus tagasi minna. Ma hoian oma järeltulijatele täiesti teadlikult selle värava lahti.

 

See talu on niisiis tagala kindlustamine su laste jaoks?

 

On küll, jah. Siin on kaev, kus saab ämbriga vett võtta. Kui kook katki läheb, siis tõmbad köie otsas. Siin on piisavalt maad, mida harida. Mis on oluline, mida iga hinna eest peaks säilitama ja lastele edasi andma – kõiki neid põhilisi vanu talupojaoskusi.

Ma ise olen kasvanud talvel linnas, aga suvel maal sugulaste juures. Olen enam-vähem kõiki põhilisi maatöid teinud ja usun, et kui vaja oleks, küllap ma saaks ka hobusega küntud, natukese on elus seda ka proovitud. Lehmalüpsmist olen proovinud, see ei olnud üldse raske. Sellised oskused peaks inimestel alles olema, neid võib vaja minna.

 

Ma tean, kui vilets oli inimeste elu sissepiiratud linnades. Näiteks Sarajevos, alles hiljaaegu. Kui süsteemide põhiosad üles ütlevad, elekter ja vesi ja küte kaovad, siis tuleb pöörduda tagasi mineviku tarkuste juurde. Minu põlvkond saab veel hakkama. Oleks väga hää ja oluline, et ka järgmised põlvkonnad saaksid ette valmistatud selliseks võimalikuks kriisiks.

 

Mis siin majas saaks ilma elektrita?

 

Meil on ahjud olemas. Pliit on olemas. Küll valgustusele ka lahenduse leiaks. Suvel tuleb lihtsalt kauem üleval olla, talvel varem magama minna, elada looduse rütmis, nagu aastatuhandeid enne meid on elatud.

Kui Kant pidas loengut, siis tema loengud algasid kell 7 hommikul või varem, olenevalt aastaajast – sest tuli ära kasutada maksimaalselt valge aeg. Ja kui lugeda kirjandust 19. sajandi alguse ballisaalist, kus aristokraadid tantsivad ja kus on kõik nii uhke… aga mis valgus seal oli? Rippusid kroonlühtrid. Ütleme, et kroonlühtreid oli näiteks 10 tükki, igas oli 100 küünalt. Mida see siis tähendab. Kümme 100-vatist pirni suure saali peale. See on ju täiesti naljakas! (naerab). See oli kõige kõrgem seltskond. Daamid kippusid minestama ja pole ime – need sajad küünlad võtavad nii palju hapnikku. Siis pidi vahel keegi kavaler kuskil akna puruks lööma ja õhu sisse laskma.

Aga see oli tegelikult palju loomulikum aeg kui see, kuhu me jõudnud oleme, arvatavasti küll. Valgusel on mõju inimese närvikavale, aga ka hormoonsüsteemile. Ma ei tea, et neid asju oleks põhjalikult teaduslikult uuritud. Igal juhul lindudel on selge, et kui päeva pikkus ületab teatud piiri, siis lindude  hormoonsüsteem hakkab toimima ja nad muutuvad vastavalt isaseks ja emaseks, hakkavad vastavalt käituma. Kuidas mõjub inimestele kunstlikult muutunud valguspäev, me ei tea, see aeg on olnud väga lühike. Aga selge on see, et me oleme pidevalt ülestimuleeritud. Liialdatud helitaustaga, liialdatud valgustaustaga.
…Aga tulles tagasi küsimuse juurde. Elekter. Mul ühel sõbral Soomes olid päikesepaneelid. Tal oli saare peal majake, üks paneel katusel ja ta sai sellega kogu majakese ära valgustatud.

 

Suvisel ajal või talvel ka?

 

Palju ta seal talvel oli, ei tea… Aga üldiselt jah. Pealegi, seda asja annab täiustada. Just sinna tuleks suunata inimeste leidlikkus.

 

Millele sa loodad?

 

Ma arvan, et ühel hetkel võib Eesti Rahva Muuseum osutuda Eesti rahva olemasolule väga oluliseks institutsiooniks. Siis, kui ei ole enam Eurovisiooni ja mida kõike veel, aga seesama Eesti Rahva Muuseum oma arhiividega on alles ja selle muuseumi funktsioon täieneb. See mõte on aegamööda tulnud, et võib-olla meie kõige tähtsamaks teaduseks osutub etnograafia. Paljud ressursid lõpevad ja Eesti saaks väga hästi hakkama niisuguse vanamoodi elamisega. Probleem on selles, et suur osa maailmast enam ei saa. Eesti on nii hõredalt asustatud, meil on ka selles osas kõik hästi. Siin on nii palju maad ja metsa ja vett, siin jätkuks tegelikult kõiki võimalusi.
Ja ma pole pessimist! Ma usun, et kui inimene peab rohkem pingutama, siis ta areneb. Ja arvan ka, et me oleme tegelikult kohanenud selle eluga, mida elasime paarsada tuhat aastat, meile ongi tegelikult just sellist elu vaja. See küllasuses elamine nagu Ameerikas… Olen käinud seal, näinud neid rasvunud inimesi, igas mõttes inetu vaatepilt, need on inimesed, kes ei ela maailmas, millega nad kohastunud oleks.

Meie poeg oli vahetusõpilasena väikeses Ohio linnakeses, kus oli küll kuus kirikut, aga ei olnud kõnniteid. Kui ma kõndisin tee äärt mööda, siis küla koerad olid nii jahmunud, et nad ei teadnud, mida teha…

 

Kõndiv inimene!

 

Nad ei olnud niisugust kahejalgset olevust varem näinud, kes maantee äärt mööda kõnnib (naerab).

 

Kas see tekitab sul süütunnet ka, et sinu enda elustiilis on palju autosõitu, linna ja maa vahet pendeldamist?

 

Ikka, see on raiskamine.

 

Kuidas suhtud roheliste liikumisse, õigemini rohelistesse liikumistesse?
Jah, neid liikumisi on mitu. Kui sinna juurde tulevad igasugu astro-, ja bioväljad ja esoteerika, siis minu jaoks on see liialdus. Ma olen ikkagi teaduskoolitusega inimene, diplomi järgi õppisin matemaatilist keeleteadust.
Üks asi, mis kuidagi ei sobi kokku minu rohelise mõtteviisiga, on osade loomakaitsjate entusiastlik tegutsemine. Võtame lemmikloomad, koerad-kassid, need on ju oma loomult kiskjad. Nende ülalpidamiseks kulub väga palju teiste loomade liha. Ühesõnaga: selleks, et pidada oma armsat kassikest või koerakest või et hoida teda elus varjupaigas, selleks me hävitame teiste loomade elu. Siin on suur vastuolu. Ja see kõik mängib ühele asjale: väikesel kassil ja kutsikal on nägu, mis inimeses äratab teatavat hooldamisinstinkte. Ta on nii armas. Aga samal ajal veised surevad selleks, et kiisukesed-kutsukesed toitu saaksid.

 

Samas see lemmikloom, kuigi ta kulutab keskkonda, hoiab vähemasti tänapäeva inimese ühendust loodusega. Arendab empaatiat.

 

Aga sama annab hiire või isegi tarakani pidamine annab.

 

Teie siin talus loomi ei pea?

 

Me ei ole kogu aeg siin. Peale selle: meil ei ole vajadust. Kui tekiks probleem, kust süüa saaks, siis ma peaks. Võtaks kitse ja kanad.

 

Kas sa tulevikus kavatsed siia jääda täisaastaks?

 

Ma ei tea, kui palju mul tulevikku on.

 

Samas maal ju on vaja mõelda tulevikule, teha plaane?

 

Ma tahaks siin tiikide ümbrust kujundada… (jääb mõttesse) Huvitav, et meile on põõsad negatiivse varjundiga sõna, „viska põõsasse“ öeldakse näiteks. Aga puud on positiivse tähendusega.
Eestis väga vähe tõeliselt ilusaid parke, sest meil puuduvad põõsad. Meie pargikujundusega tegeles nõukogude ajal miilits ja praegu mingil määral politsei. Ma tean, et politsei soovis tungivalt Kuressaare lossi pargis põõsaid vähendada, siis on politseil vähem tööd, „pätt on ju põõsas peidus“. Aga kui võtame hiinlaste teooriad maastikukujunduses – ka Jaapani ikebana pärineb tegelikult Hiinast – siis on maailmas kolm põhijõudu, taevas, maa ja inimene. Ja park peaks vastama neile kolmele. Taevas on puu – vaatame üles, puulatv ulatub kõrgele. Maa mõõde on muru. Aga kus see kolmas on? Inimese mõõde? Põõsas on inimese mõõde. Põõsas on minusugune, ma ulatun temani, saan temaga suhelda kui endasugusega.
Ma tahaksin siin tegeleda natuke põõsastega ja eriti pajudega. Pajud mulle hästi meeldivad. Kui vaadata neid pajuvõsasid üle Eesti, keegi neid eriti ei märka, suhtutakse põlastusega. Eestis on üle 20 liigi pajusid, need annavad ka hübriide omavahel. Pajude elujõud ja rikkus on meeletu. Lisaks liikidele on neil oma vormid. Kerapaju on kõige tuntum, aga on veel igasugused. Plaanin, et võiks neid paljundada. Võtta säält, kui on niisugune hästi ilus ümmargune puu, võtta säält üks oks ja panna kasvama… Tahaksin teha pajupargi, võibolla kooslusesse mändidega. Aga vaat kasevõsa mulle ei meeldi.

 

Miks sulle kased ei meeldi? „Kaske, kaske…“ Eesti rahvale ju nii omane puu?

 

Neid on lihtsalt nii palju ja igal pool… isegi lillepotti kasvab kask, kui välja ei tõmba. Kasemetsa on meil siin küllalt, mitu hektarit.

 

Räägi veel oma metsadest?
Mina olen mõttes oma metsad tsoneerinud. Keskosas on rabamännikut või siirdesoomännikut, selle ma tahaks jätta tõepoolest reservaadiks, seal ei puutuks absoluutselt mitte midagi. Seda oleks paarikümne aasta pärast või saja aasta pärast väga huvitav vaadata, mis seal siis on toimunud. Aga muidugi, kui on haiged puud ja see haigus võib levida, siis tuleb vahele astuda. Me ükspäev tegime puhastustööd. Raiusime, saagisime hulga kuuski maha, mis olid vigased ja haiged.

Loodus hoiab ka ise tasakaalu, see on selge. Aga kui me oleme seda tasakaalu juba nii palju nihestanud, siis peab sekkuma.

 

Miks olid kuused vigased ja haiged?

 

Metsloomad. Kitsedel ei ole enam tõelisi vaenlasi, neid paljuneb nii armutult, kõik kohad on neid täis. Kitsede looduslik vaenlane on nüüd auto. Hunte on nii vähe, nad ei hoia kitsede arvu tasakaalus. Jahimehi on rohkem vaja. Metsade koostis on selline, et ta soosib kahjurite levikut.

 

Osas riikides on puupõllud, mida ka metsadeks kutsutakse.

 

Ma olen näinud neid. Need ei ole metsad. Mulle ei meeldi väljend „metsaistutamine“. Metsa ei saa istutada, mets peab kasvama. Ka siis kui keegi teda ei istuta, siis ta kasvab ise. Puid saab istutada, metsa mitte. Mina tahaks oma metsa säilitada metsana. Ekspluateerin teda ekstensiivselt. Mõni puu kukub ümber, sel juhul teen ta küttepuudeks või saab sealt ehitusmaterjali. Niimoodi tasapisi võtan. Teeäärne mets – sealt saabki materjali, küttepuid. Aga see mis kaugemale jääb ja kuhu ei pääse ligi, las ta jääb. Sellel on oma väärtus ja see väärtus aina kasvab. Mida rohkem me metsi puupõldudeks muudame, seda suurem väärtus on niisugusel väikesel reservaadil.

 

Kui sa siia tulid esimest korda, siis alguses oli teil vaid väike maalapike?

 

Isegi seda ei olnud meil, aga kuna see on nii kõrvaline koht, siis kolhoos ei sekkunud eriti. Endise peremehe maa peal lubati toimetada, sain siin istutada oma puid. Kui ajad muutusid, siis ma sain selle maa endale. Pakuti, et võtke rohkem, võtke talu. Võtsingi, 14 hektarit kokku. Aga sellest suur osa on sookaasik, mis on suhteliselt väheväärtuslik maa praeguste arusaamade järgi. Ta ei anna rahalist tulu. Aga loodusevaatleja jaoks on ta väga väärtuslik.

 

 

Kui palju sa ise siin maaelu käigus arenenud oled?

 

Ma ei olnud linnapoiss. Maa juured olid ikka päris tugevad.

Aga väga palju asju tuli õppida. Näiteks ma ei olnud kunagi saagi teritanud. Lähikonnas oli üks sõber, vana puuseppmeister, kes ka nüüd surnud on. Tema mulle väga palju õpetas. Tore inimene oli. Õpetas mitmesuguseid puutöövõtteid. Väga palju siin on tehtud mu oma kätega.

 

Kas sa liitud selle koolkonnaga, kes ütleb, et füüsiline töö teeb õnnelikuks ja aitab vaimset pinget hoida?

 

Aga loomulikult. Ma ei suuda istuda rohkem kui kolm tundi. Olen oma eesti esivanematelt pärinud talupoja kehaehituse. Tunnen ennast hästi, kui ma saan pärast istumist ka tund või kaks teha korralikku füüsilist tööd. Ikka tõelist tööd: kaevata maad, niita või puid lõhkuda või midagi säärast. Inimene on ju kohanenud  ikkagi keskmise või tugeva füüsilise pingutusega. Meil on seda vaja. Siis hakkavad mitmesugused mehhanismid tööle. Hormoonid ja muud asjad.

 

Millal sa selle mõtte endas tabasid, et võib-olla sinu järeltulijad elavad kunagi siin tõelises talus, nagu sinu vanaisade põlvkond kunagi elas?

 

See oli ikka üsna ammu. 70ndatel.

1974-75. aastal ma läksin tööle Tallinna botaanikaaeda, kus tegeldi kõikvõimalike asjadega ja teoretiseeriti, nagu kombeks oli. Siis hakkas mind huvitama inimese ökoloogia. Kirjutasin esimese selleteemalise essee vist veel enne seda. Umbes aastal 1970. Essee idee oli selles, et kui inimest ei pidurda mitte mingisugused tabud, siis ta muutub ohtlikuks maailmale ja iseendale. Vaatasin religioone nagu mingisuguseid tabude süsteeme, mis enam ei toimi.

Sest religioonid, sellistena nagu nad on, ei takista keskkonna hävitamist. Kristlus ei takist sul osta plastikut ja kohe ära visata.

 

 

Ühe enam on ilmas inimesi, kes hakkavad aru saama, et me oleme end kriisi elanud…

 

Ma arvan, et mida varem see kriis tuleb, seda parem. Seda rohkem on eelmist maailma alles, seda kergem on kurssi muuta. Ma kardan väga, et see kursimuutmine saab nagunii keeruline olema. Me peame mingisuguse valemi abil arvutama midagi välja ja saame hea teoreetilise tulemuse. Aga unustame ära ühe muutuja, õigemini konstandi, millega kõik tuleb läbi korrutada.

 

Ja see konstant on?…

 

See on inimlik rumalus. Ma kardan, et kui me sellega kogu valemi läbi korrutame, siis on tulemus kahetsusväärselt vilets.
Inimene ei ole targemaks saanud üldse, teatud faktide teadmise osas on justkui jah, aga kui vaadata moslemeid, juute ja neid ameerika fundamentaliste, siis… näiteks küsitluste kohaselt 50% ameeriklasi ei usu evolutsiooni.

Aga samal ajal see võim, mis inimeste kätte antakse, on aina suurem. Mida suurem onvõimsus, seda hullemad tagajärjed on tehtud vigadel.

 

Sa räägid praegu vesinikpommidest või?

 

Ükskõik millest. See ei ole veel kõige suurem oht. Pommide puhul on tehtud kõik, mis teha annab, et asi oleks kontrolli all. Üks inimene ei saa kunagi seda pommi kasutada, sel peab olema mitmekordne filter ja viimane samm on kinnises, koodiga kinni pandud kohvris.

 

Loodetavasti on see nii, isegi kusagil Põhja-Koreas…

 

Iraan on kõige kahtlasem koht.
Ja ma rääkisin ühe India kirjanikuga, kellel, mulle tundus, on mingid sidemed valitsusringkondades. Ma küsisin, et mida teeb India valitsus, kui Pakistani tuumarelv satub ekstremistide kätte. See mees vastas ilma mingi kõhkluseta, et me ei jää seda kõrvalt vaatama ja ründame esimesena. Nii et sääl on muidugi väga suur oht.

 

Aga mis on sinu arust kõige suurem keskkonnaoht planeedile…

 

Kõik kokku. Saastumine. Elu planeedil on üks ühine troofiline võrgustik. See tähendab, et ained liiguvad, üks sööb ühte, teine teist. Me lõhume praegu seda võrku aktiivselt, aga ilma selle võrguta ei saa miski enam vanaviisi funktsioneerida, ka meie ise mitte. Siis tulevad väga järsud muutused.
Seda protsessi nimetatakse perkolatsiooniks. Kui meil on švamm ja me muudame teda aina poorsemaks, siis tuleb üks hetk, kus need poorid moodustavad kuskil ühe või mitu ühendust ühest švammi äärest teise. Siis hakkab švamm vett läbi laskma. Ja ka vastupidi, kui me hakkame švammi pooride arvu vähendama, siis ühest hetkest pääle on ta juba veekindel. Planeedi suur eluvõrgustik on samasugune švamm, mida me muudame vaikselt. Praegu tundub, et me võime hävitada liike ja ökosüsteeme ja nagu midagi väga erilist ei juhtu. Aga see teooria ütleb, et mis juhtub, see juhtub järsku. Mitte aegamööda ei lähe keskkond halvemaks ja olukord muutub, aga see muutus tuleb järsku. Vesi tungib švammist läbi. Mis siis täpselt juhtub, ma ei tea. Aga see on tõeline ökokatastroof. Muidugi mingisugused tuumapommid võivad kiirendada, kui korrutame ka inimliku rumaluse konstandiga.

 

Aga kas kuidagi pehmelt ja kokkulepete teel oleks seda kurssi võimalik muuta?

 

Kursimuutus tähendab seda, et inimkond peab lõpetama raiskamise ja hakkama elama väga kasinalt, et mitte öelda vaeselt. Muidugi lõpetama juurdekasvu, radikaalselt. Katsuma oma arvukust vähendada. See on teoreetiliselt võimalik ka väga humaansete vahenditega. Kuid me põrkame kokku aegunud religioossete arusaamadega kokku, mis sellist kurssi keelavad.

 

Paljunemine on instinkt. Kas kujutad ette, et ütled oma lastele, et  ärge teist või kolmandat last saage?

 

Mina oma lastekarjaga muidugi ei ole õige inimene seda rääkima. Aga niimoodi ta on lihtsalt. Jah, siin põrkuvad koku kõik ilusad põhimõtted. Me oleme jõudnud olukorda, kus arusaamad vabadusest tuleb ümber hinnata. Nii, nagu praegu meie vabadus kuidagiviisi ei tähenda seda, et me võiksime kolida naabri korterisse elama, teha tema pliidi peal süüa või veel enam, tema maja põlema panna. Siis ilmselt tulevikus vabadus tähendab ka seda, et meil ei ole õigust saada nii palju lapsi, kui me lihtsalt ise tahame. Meil ei ole õigust nii palju autoga sõita ja nii palju lennata.

 

Kas sa kujutad ette, et oleks roheline diktatuur?  Demokraatia tingimustes seda ei kujuta küll hästi ette.

 

Seda võib ka demokraatiaks nimetada. Minu jaoks kõige õiglasem tundub kaardisüsteem. Igale inimesele antakse teatud hulk kaarte, vastavalt ressurssidele, mis kulutamiseks olemas on. Aastaks sa saad kaarte: nii ja nii palju sa saad sõita, kütust tarbida. Ise tead, kui sa nii palju ei sõida, müüd kaardid teistele ära. See tähendab ka äri nendega, nii nagu toimub riikide vahel süsinikdioksiidi äri. Ja niisamuti saad sa oma lapsesaamise limiidi teistele müüa, kui ise ei soovi (naerab). Ja näiteks mul on viis kaarti, et ma võin endale muretseda viietoalise korteri, aga ma vahetan ühe toa kaardi ära ja saan vastu ühe lapse loa. Umbes sellised asjad on mul meeltes, paratamatult midagi sellist peab tulema. Puhtal rahaga seda ei saa süsteemi reguleerida minu arust. Ja kas see on demokraatlikult teostatav? Aga miks ka mitte? Inimeses on ühelt poolt tahtmine rohkem saada, aga teiselt poolt ka õiglustunne, mis võib ka kadedusena väljenduda.
Isegi meditsiinilised uuringud näitavad, et ühiskond, mis on egalitaarne, kus ei ole suuri varandusvahesid, seal on inimesed ka vaimselt tervemad ja igasuguseid psühhogeenseid haigusi on vähem. Kostariikalastel on näiteks vähem südamehaigusi kui jänkidel. Costa Rica on selline suhteliselt sotsiaaldemokraatlik ühiskond.

 

Mis võiks sellise kaardisüsteemi tekitada?
Et  niisugune asi teoks saaks, oleks vaja ühte suurt prohmakat, katastroofi. Mida varem see tuleb, seda parem. Siis on rohkem järel. Kui see tuleb saja aasta pärast, siis oleme maailma viinud juba sellisesse seisundisse, et on võimalik ainult allakäik. Praegu oleks veel võimalik päästa mõndagi.

 

Lisaks planeedi hädadele on meil hädad ka inimese sees, aina rohkem allergiaid ja talumatusi. Needki ju tormid, lihtsalt teisel skaalal…

 

Ma arvan, et allergia on tulemus sellest, et inimene ei ole tegelikult kohanenud elama steriilses keskkonnas. Tänapäeval on arusaam hügieenist see, et mida vähem me puutume kokku teiste elusolenditega, seda parem, eriti igasuguste bakteritega ei tohi meid kokku lasta, nii arvatakse. Ja me sööme rafineeritud puhtaid asju. Suhkrut, mis koosneb ainult saharoosidest, samal ajal kui läbi ajaloo oleme söönud aineid, mis on palju mitmekesisema koostisega.

Igasuguste lisa- ja säilitusainetega on üks probleem – nad mõjutavad meie soolte floorat, ja halvas mõttes. Meie sooltele on pigem vaja mustust. Ilmselt on siiski oluline mitte süüa kõike liiga puhtalt, vaid umbes nii, et võtad peenrast porgandi, pühid puhtaks rohu peal, sööd ära, natuke mulda on kasulik.

 

 

Lugesin ka kusagilt ajakirjast, et Prantsusmaal olla uus trend, et arstid soovitavad lastel natuke mulda suhu saada, toimivat allergiate vastu.

 

(Naerab) Mina oma ökoloogia teadmistega olen selle ammu välja mõeldud.
Oli üks telereklaam, mis mind vihastas, nii et ma isegi helistasin tuttavale mikrobioloogia professor emeritusele. See oli siis, kui meil hakati propageerima neid bakteritsiidseid seepe, mis „hävitab kõik bakterid“. Ma mõtlesin, et see on ju nurjatus. Professor naeris, et ära muretse, need seebid ei tee seda nagunii. Mingit kahju nad teevad ikka, võivad häirida meie loomulikku keskkonda… Ka meie ise oleme ju terve ökosüsteem, on sadu liike baktereid, kes elutseb meie sees ja meie peal. Kui me oma ökosüsteemi segi lööme, siis selle tulemus ongi see, et siia satuvad niisugused, kes ei peaks siia sattuma, sest me oleme teinud tühja koha nende jaoks valmis.

 

Liiga sage pesemine on ka probleem.

 

Just üks tuttav arst mulle ütles ka seda – ma kurtsin, et nahk hakkab hirmsasti lõhenema ja kestendama – ta ütles, et nahk on liiga kuiv, oled liiga palju end pesnud. Ja rääkis, et praegu eriti noortel inimestel pidi see pesemise häda küljes olema. (naerab) Käiakse mitu korda päevas duši all ja pestakse ennast seepidega. Aga põhjamaa inimene ei ole kohanenud sellega, et teda niipalju leotatakse. Tegelikult ei ole mõtet pesta end kogu aeg seebiga. Kui lapsel käsi must on oma aia mullast, siis las loputab ära lihtsalt mustuse päält. Meie liigina ei ole tegelikult seebiga kohastunud.

Ja meie organism vajab neid baktereid. Miks? On ikka enam-vähem selge, et allergia kipub tekkima siis, kui meie kohanemismehhanism keskkonnaga ei saa piisavalt stiimulit, ei saa treenitud piisavalt hästi. Siis ta kaotab orientatsiooni ja hakkab hävitama organismi ennast. Reageerib üle  Süütu õietolmu peale paneb kokku võitlussalga.

 

Puudutasime enne põgusalt religioone. Mis sa arvad, kas võib tekkida uus religioon, mis arvestaks looduskeskkonnaga ja niiöelda alandaks inimese looduse osaks?

 

See on võimalik, aga ma ei tea, kas see just religioon on, mis selle alanduse tekitaks. Religioon on loomult midagi väga staatilist ja kindlat, maailm meie ümber muutub nii kiirest.
Üks rabi rääkis mulle, et paljud liberaalsed rabid on asunud propageerima arusaama, et tõeliselt koššer on vaid taimetoit. Niimoodi saab olemas olev religioon muutuda, arvestades muutuvate oludega.

 

Kas sina sööd liha?

 

Ma olen lapsest peale olnud väga väike lihasööja. Mingil ajal olin päris taimetoitlane. Ainult üks kord elus, kui mul oli raske operatsioon, siis pärast seda ma hakkasin liha tahtma. Ilmselt organism tahtis taastada oma kudesid. Aga see läks mööda ja praegu mul ei ole mingit erilist vajadust.

Minu jaoks on liha söömisel ka kindel eetiline piir. Hää küll, kui ma tahan nii kangesti liha süüa, siis kas ma olen valmis looma tapma oma käega? Kui ma ei ole saa siga tappa, siis ma ei saa siga süüa. Kuke tapsin niimoodi. Vastik oli. Mõtlesin, et vastikud asjad lükkame kuskile eemale, kuskile kaugele eesriide taha, anonüümsusse. See ei ole õige.

 

Aga isiklik vastutus bensiini kulutamise suhtes, reisimise suhtes?

 

Mul on tunne, et ühel hetkel ma ütlen, et nüüd aitab. Aga olen mõelnud, et natuke veel tahaks… Mul on tunne, et ma pean mõnda asja nägema. Ma ei saa muidu aru. Kui ma ei oleks Nepalis ja Indias käinud, siis oleks nii mõnedki asjad minu mõtteilmas teisiti.

Aga ma loodan südamest, et tuleb bensiini hinna tõus, ja inimesed hakkavad sõitma tõesti vaid siis, kui ilma ei saa. Mitte niisama, et istume autosse, lähme käime, teeme ühe tiiru.

Enne oma vähioperatsiooni sõitsin ma rattaga päris pikki maid, Tartu ja maakodu vahet. Kui olin noor, siis sõitsin ka Võrumaale jalgrattaga, ikka 100-kilomeetriseid otsi. Olen ka väga palju jala matkanud.

Aga enam ei jaksa. Ja ega eriti keegi ei jaksa.
Ma mõtlen, et meie tsivilisatsioon ongi tsivilisatsioon vanade haigete ja invaliidide jaoks, kelle jaoks kõik mugavused on hädavajalikud.

 

Ka paljud lapsed kasvavad niimoodi, invaliidide ühiskonnas: ekraani eest autosse ja tagasi, ongi kõik.

 

Just nimelt, terveid normaalseid noori inimesi paneme elama nagu invaliide. Nagu mittetäisväärtuslikke inimesi.

 

Aga räägiks lõpetuseks sellest, et kui Eestis oleks sinu olemine sinu tegemine, mis siis oleks siin paremini tehtud?

 

Nojah, et kui mina oleks diktaator, kuningas? (naerab) Bussiliiklust tuleks kõvasti doteerida. Autod tuleks maksustada korralikult. Siis need ATV-d või jetid tules kas täeisti ära keelata või väga kõvasti piirata maksudega nende kasutamist. Nendel ei ole mitte mingit positiivset väärtust. Ainult lõbusõiduvahend.
Ja mida ma veel teeks – ma tooks pealinna ära Eesti südamesse. Eesti geograafilise keskpunkti lähedale. Kuskile sinna Põltsamaa ja Paide kanti.

 

Et oleks lihtsam ligi pääseda?

 

Jah, just nimelt, et igalt poolt  oleks enam-vähem võrdne ligipääs. Ka see on ressursi mõistlik kulutamine.

 

The post Mu kunagine pikk vestlus Jaan Kaplinskiga (kärpimata versioon) appeared first on Epp Petrone.

“Maal mamma juures”

Ei osanud mu mamma arvata, et temast kunagi raamatutegelane saab!

Minu mammal ei olnud absoluutselt valehäbi ega edevust. Vähemasti mina tunnetasin teda sellisena. Ta kõneles asjadest nii, nagu need olid. Tema tütar, minu ema, vaat tema oli tunduvalt tundelisem tüüp, aga heake küll, ma ei hakka siin praegu kogu suguvõsast heietama… Sellest mõni teine kord. Täna on mul  hea meel, et mamma raamatusse pandud sai! Ja mul on tunne, et seesama keskkond ja lugu jätkub tulevikuski: mismoodi perelugudest tuttavad tüdrukud oma mamma (ehk siis oma vanavanaema) talus külas käivad ja seal hakkama saavad.

Niisiis: “Maal mamma juures”. Selle raamatu sünnil on mitu tahku.

Üks neist tahkudest on kindlasti meie koroona-ajastu. Ma tajusin juba veebruaris seda, kui oluline on algaval viiruseajastul vanemate inimeste tarkusi hoida, nende olemasolu ja nende käes olevat infot väärtustada, kirjutasin sellest siin ühes kolumnis. Ei saanud ma päris kohe ehk aru sellest, et viiruskriis tekitab olukorra, kus lapsed ei saagi mammade juurde! Kirjutasin just sellest, et tuleks kohe minna ja nendelt suulist pärimust ja armastust korjata.

Järgmisena adusin seda ängistust, mis hakkas ühiskonda tekkima sellest, et noor ja vana põlvkond ei tohtinud kokku puutuda. Suvel see õnneks veidi leevenes, aga nüüd, sügisel ja talvel, on see piirand samamoodi ängistavalt õhus. Kõige kurvem on see, et paljud lapsed ei oskagi enam tahta vanavanematega suhtlemist – tõelist suhtlemist, mitte vormilist suhtehoidmist. Nende laste maailm oli juba enne koroonapiiranguid piiratud ekraanidega ja ega neil ju selles maailmas igav ole…

Ma ei oska isegi seda lõpuni sõnadesse panna, mida kõike mu meelest annab lapse ja vanavanema suhtlus. See elutarkus, see elukogenud karakteri tajumine… Olin suvel palju üksi, rühmasin oma aias tööd teha ja metsas seeni-marju korjata, olin ise nagu mingi mamma – ja mõtlesin palju nende asjade peale. Meenutasin ja mõtestasin oma lapsepõlve.

Mõtlesin siis ka selle välja, et kui ma ei suuda mitte midagi muud muuta, siis vähemasti kirjutan ma lastele lähiajal mõned sellised raamatud, läbi mille nad saavad tajuda seda, mida mina oma lapsepõlves mamma (ja papa) juures läbi elasin.

Aga jah, papa. See on selle loo hoopis teine tahk.

Kuulsin just juttu, et viimases kulkavoorus olla olnud väga palju surmaga seotud tekste. Jah, surm on 2020 aastal meile kuidagi lähemale astunud, kuigi surm on ju alati siin meie elu lähedal olnud ja lapsed saavad sellest ehk palju paremini aru, kui me söandame tunnistada. Ma mäletan oma lapsepõlvest, millise hardumusega ma lugesin Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed” raamatut. Olin tänulik sellise loo eest, kus peategelased avapeatükis surma saavad ja avaneb lugu sellest, mis siis saab, kui surm tuleb.

Minu mamma-raamatus ei ole surmast eriti üldse kõneldud. Papa on surnud, see selgub kohe raamatu alguses. Ja alles hiljuti surnud. Sellist algust oli mulle vaja kahel põhjusel. Esiteks tundus see loogiline – mismoodi veel saaksin tekitada olukorra, kus ma oma Marta ja Anna ühekorraga emme-issi kodust ära maale saadan? Mammale on uues tekkinud olukorras emme meelest seltsi vaja, see on loogiline lahendus.

Teiseks, see äsja teise ilma läinud papa avas mulle autorina võimaluse puudutada seda, mida tavaliselt ei puudutata. Kuidas kõnelda leinast? Ma ei teadnud raamatut alustades ise ka, mis vastuseks tuleb (eks see ole raamatukirjutamise suurim võlu). Emme ütleb lastele, et pole vaja peljata, kui mamma tahab papast kõnelda. Ja nii see raamatu lehekülgedel kulgebki. Lapsed ei pelga midagi, nad ka ei forsseeri midagi… Ja täiesti iseneesest (ka mina kirjanikuna ei pidanud midagi forsseerima) hakkas papa ise ilmuma juttudesse. Papa tegi nii, papa ütles nii, see oli varem papa töö… Nii et nähtamatu papa oli kogu aeg olemas. Kunstnik Piia joonistas nähtamatut papat siia-sinna ka naaatuuuke nähtavaks. Lõppkokkuvõttes on see lahkunud papa kogu loo täiesti loomulik ja loogiline osa. Minu arusaama pidi just niisugune ongi “tervislik lein”: inimene jääb meiega ja me ei nuta, vaid elame edasi, tunnetades teda, mäletades teda.

Nii et võib öelda, mamma on terve tugev (talupoja)natuur. Muide, see tsitaat “Ma olen pahane, et papa ära suri!” pärineb reaalsest elust. Ka see lugu on päris, mismoodi mamma jonnakalt iga suve lõpus ikka õunapuu otsa ronis, et ubinaid alla raputada, ja oli vihane, kui teda alla veensime tulema. Siin blogipostis olen oma mammast kirjutanud rohkem.

Üks tahk mamma-raamatus on muidugi maaelu. Kui vähe on lapsi, kes tegelikult oskaks vastata küsimusele “Mitu nädalat kana haub oma mune, et tibud välja tuleks?” Ja mis teha nende munadega, kust haudumise lõpuks ikkagi tibusid välja ei tule? Ma ei läinud nende teemadega väga sügavuti, aga siinseal tuli reaalse maaelu killukesi sisse küll.

Nii et head teed mamma-raamatule! Mina aga tegelen siin praegu tema vaimse õega, memme-raamatuga! Nimelt tuleb jaanuaris välja “Meie taluelu. Memme nõuanded”, mis just samamoodi tegeleb vanema põlvkonna tarkusega ja hingetarkusega.

Siin on aga 10 minutit kestev raamatuesitlus, kus me Mariaga ja oma lauda kukkede-kanadega natuke juttu vestame.

 

The post “Maal mamma juures” appeared first on Epp Petrone.

“Minu Viljandist” toimetaja pilgu läbi

See on üsna keeruline olukord, kuhu elu on mind pannud. Kunagi läksime Justiniga lahku, samas pole me ealeski olnud vihavaenlased, ikka sõbrad edasi. Ma andsin kord küll kindla sõna, et ei võta “Minu Viljandit” toimetada, aga kui Justin oli ligi 600 000 tähemärki valmis kirjutanud ja tundus, et tal pole toimetajat, siis leidsin, et tuleb ikka võtta küll. Kuidas siis teisiti. Ma olen siiani olnud kõigi ta raamatute toimetaja, võibolla on see midagi ülemat kui isiklik suhe eraelus. Ma tunnetan ja tean tema teksti, tema autorikäekirja, kes siis veel…

Ja siis tuli mul toimetajablokk.

Tema tekst tundus mulle nii melanhoolne ja nii kentsaka struktuuriga, pisikestest killukestest koosnev, sealt oli esialgu raske leida seda suurt lihtsat lugu – ja võibolla ma lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et pole muud võimalust, see lugu on “pärast lahutust ellu jäämine” (võibolla ei tahtnud autor ise seda ka tunnistada ja seepärast oligi see kildude mosaiik loole pettteks ees). Ja ärge saage valesti aru, ma ei kritiseeri, see tekst lummas mind omal moel oma segaduses. Meeleolude loomises on Justin meister ja tal on hästi omalaadne sürrealistlik huumoritaju…

Aga ikkagi oli mul blokk. Minu toimetamise lõpetamise taga seisis tekst kinni mõnda aega. Ja ma sain aru, et see magusvalus tunne, mis mul on Viljandi suhtes, see on mul ka Justini suhtes. Viljandi on ju minu sünnilinn ja ma mäletan, kuidas ma seal kõndisin (“Minu Eesti 3” tegevustik) ja tundsin, et siia ma kuulun, siin on mu lapsepõlverajad. Aga. Elu läks teisiti. Kolisime Viljandist ära, läksime lahku, Justin kolis tagasi, kirjutas teksti “Minu Viljandi” neist aastatest, mis algasid pärast ta tagasikolimist. Ja mina olin selle teksti toimetaja.

Palusin tal toimetamise käigus kindlasti rohkem sisse kirjutada mu lemmiktegelast, süüdimatut-sangviinilist Peakokka. Temaga juhtuvad lõbusad lood rikastavad mu meelest muud lugu. Ja toimetasin muust loost välja peaaegu pool mahust, igasuguseid killukesi, sest muidu oleks raamat olnud lihtsalt liiga paks. Loodan, et Justinilt tuleb nende välja jäänud kildude abiga tulevikus mõni muu raamat.

Ja milline siis on see “Minu Viljandi”? Ma olen tekstiga nii lähedalt seotud, mul on teemaga oma suhe, nii et mina tõesti ei oska ettegi kujutada, kuidas see raamat vastu võetakse. Justini “Minu Eesti” 1,2 ja 3 on kõik üsna sirgooneliselt voolavad lood, esimene osa ehk kõige lihtsam ja naljakam, edasi tuleb süngemaid noote ka, eriti kolmandasse. Kõige süngem Justini raamat on ilmselt ta romaan “Montreali deemonid”. Ja mismoodi hakatakse tagantjärele vaatama “Minu Viljandit”? On see tema kõige nukrameelsem teos? Samas ärgem unustagem Peakokka, ikka nalja saab ka…? Ja lõppkokkuvõttes on see lugu ikkagi lootusrikas. Kui mitte midagi/kedagi muud, siis oma ande püüdis see peategelane kinni, kui ta paadimehega lõpuks udusse ja armastusse suubus.

Toimetades tabasin end mõtlemast sellele, kui oluline on Justinile naistegelane. Keegi tugev, müstiline ja hull. Neid on tal “Minu Eestis”, ka seal rohkem kui üks, peale Epu näiteks kunstnik Sigrid. Ja neid on tal “Minu Viljandis” – vähemasti neli värvikat tegelannat. Mitte igal meeskirjanikul ei õnnestu naisi elama panna. (Prototüüpide protest lihtsustamisest-ja-liialdamisest on hoopis teise tasandi küsimus. Prototüübiks olemine on lihtsalt saatus… mis seal ikka teha, kunst nõuab objekte. Ja kirjanik jääb ellu tänu kirjutamisele.)

Tabasin end ka mõtlemast, kuidas on kunagisest “Minu Eesti 1” noorest maailma-uudistajast saanud vana elukogenud mees, kes Eestisse sattunud maailma-uudistajatele nõu annab. Punkt üks: harju ära ahjuküttega, mis siis, et see nii pikalt iga päev aega võtab. Punkt kaks: harju ära saunaga, mis sest, et mehed end omakeskis paljaks koorivad ja peksavad. Jne. Kui nii võtta, siis äkki on see siiski ka naljakas raamat?

Ning see on kindlasti raamat, mis räägib väga konkreetselt elust pärast lahutust. Tegelikult on ka minu peagi ilmuv “Meie taluelu” omal moel elust pärast lahutust, aga see post-divorce faktor on minu tekstis üsna sügaval peidus. Kes oskab vaadata, see märkab. Meie ümber on alati lood, ja iga loo vaatamiseks on mitu nurka. Justini ja minu lugu võib vaadata näiteks sellise nurga alt: kuidas kahest seljakotirändurist sai aktiivselt rabelev globaalküla eduperekond. Ja kuidas see pere keskea künnisel jagunes: mees valis kohvikutes kirjutamise ja naine valis taluelu. Mitte et üks oleks parem kui teine, aga üks valik on kindlasti teisest kaugemale viiv. Me kõik teeme valikuid läbi elu. Viljandi – see on väikelinn, inimesed, kes teavad üksteisest peaaegu kõike ja kohtuvad iga päev kohvikus. See on üks võimalik Viljandi, ja üks võimalik elustiil. Just sellest elukeskkonnast Justini raamat räägibki. “Viljandi, see on üks suur kolledži ühiselamu” ütleb ta kusagil.

Mis edasi? Uued leheküljed, uued raamatud.

Aga “Minu Viljandi” on välja lennanud ja hakkab oma teed lugejate südametesse otsima. Head teed talle!

“Meie” sarja esimesed pääsukesed: kalkunid ja mesilinnud

Hoian käes kahte raamatut, kahte esimest pääsukest meie uues sarjas. Ja arvutis on lahti kolmas, minu oma pääsuke, seda saab piiluda siit…

Kuidas ja kus tekkis see idee, teha “Minu” sarjale lisaks midagi muud samalaadset? Ma mõtlen tagasi ja leian alguspunktina Frankfurdi raamatumessi viis aastat tagasi. Vaatasime tookord kirjastuse rahvaga kõiki neid võimalikke tõlkeraamatuid: kirevaid, ilusaid, asjalikke, praktilisi. Mõtlesime, et ka meie võiksime peale reisikirjanduse ja ilukirjanduse väljaandmise osaleda “asjaliku lugeja” harimisel.

Ja siis, hommikukohvi juues, enne uude messipäeva sukeldumist, meil turgataski. Ei ole meil vaja neid välismaiseid teoseid tõlkida ja kohandada. Meil on oma Eesti autorid kindlasti olemas! Ja meil on võimalus kas laiendada “Minu” sarja või teha kõrvale samalaadne sari. Me oleme ju kogenud seda, mismoodi eestlased tahavad lugeda teiste eestlaste kogemusi, mis ühe katuse alla pandud!

Tundub, et meie kirjastuse tee on alati olnud siduda väikest ja suurt – “maailm läbi inimese”, nii sai see kunagi sõnastatud. Ka “Aja loo” sari teeb sedasama: ühe inimese lugude kaudu avame midagi suuremat, selle sarja puhul ajastut. “Minu” sari avab maid ja linnu. Uus sari hakkaks aga avama praktilisi teemasid.

Edasi jäime loksutama, ideestama, ootama…

Olgem ausad, praegu me veel ei tea, kui suure tuule tiibadesse “Meie” sari saab. Aga me oleme ta igatahes pesast välja lasknud ja ootame teie heasoovlikku vastuvõttu.

Kes teid ootab? Lendab siin see esimene pääsuke, vabandust, kalkun… “Meie kalkunite” raamatus on haaravad lood taluelust, huumor ja pisarad kõrvuti, jutustajaks tavaline ja samas ebatavaline memm maalt. Kuidas ta kogemata omale kalkunitibud sai, kuidas nende liiki armus, kuidas koperdas ämbreid mööda, kuidas kasvatas endale lotiga lemmiku, kes toas diivanil lösutada armastas, ja kuidas ta oma kööginurgas hauduvat emaskalkunit majandas… Need on lood, mida ei ole lihtne pooleli jätta! Ja just seda ma kirjastajana sellelt sarjalt loodan: teise inimese kogemuslugude kaudu oma maailma avardamist. Loodan, et seda uut sarja võtavad kätte ka need inimesed, kellel ei ole reaalset plaani hakata näiteks kalkuneid või mesilasi pidama, aga kes soovivad teada saada, mis tunne see on ja mida sealt õppida saaks. Sama lugu on ju ka meie kirjastuse teiste sarjadega: te ei pea plaanima reisi Indiasse või Alaskale, et lugeda mõnusat “Minu India” või “Minu Alaska” kogemuslugu. Meie “Aja loo” sarjas on pilet minevikureisile nagunii hüpoteetiline, aga samamoodi võrreldav: kinnitage turvavöö ja tulge kaasa, vaadake, kuhu ajastusse autori lugu viib!

Samas tulgem tagasi selle juurde, kust see meie uus lendu tõusev sari alguse sai. Praktiliste raamatute hunnikud rahvusvahelisel raamatumesssil. Millal mida teha, kuidas teha, kas teha, miks teha… Ka see on kõik siin sarjas olemas. “Minu” sarja raamatute ideaaliks on ju ikka see, et raamatust loeb peale hea loo välja ka reisisoovitused reaalse reisi kohta. “Meie” sarja raamatutes on praktiline pool veel tugevamalt välja toodud: paneme nõuandeküsimusi-vastuseid loo kõrvale kastikeste sisse. Nii et mõttereisist võib saada reaalsus, oleme abiks.

Toimetasin ise neid kahte esimest uue sarja raamatut. Teisena on nüüd pesast lennanud… mesilaste sülem, ütleme nii. “Meie mesilased”. Mismoodi toimib mesilaste elu? Missugune on sarnasus inimeste ühiskonnaga? Kuidas on perenaisel-peremehel sees see tunne, et üks tarutäis mumme on kokku justkui üks elusorganism… Kui sul on näiteks tagaaias kolm taru, siis on sul justkui kolm eraldiseisvat lemmiklooma. Läheb midagi nihu ühega, võib muidugi teine ka nakkuda. Aga kui ühel on süda viltu (näiteks ema kadunud, ema asemel väärema tekkinud), siis on see tema sisehaigus, mis võib täieliku hukuni viia. Toimetades tekkisid mul pidevalt paralleelid meie kriisis riigi ja kriisis planeediga…

Katsusin toimetamise käigus ka oma isiklikku majapidamisse mesilasi ette kujutada. Kalkunite pidamist olen nüüdseks ise proovinud. Mesilaste pidamisega on aga nii, et… jääb ära, mul on rapsipõllu võimalus liiga lähedal kodule. “Meie mesilaste” raamat puudutab ka seda tasandit: keskkonnamuresid. Miks mesilased surevad intensiivpõllunduse kõrval ja mida on meil võimalik veel ette võtta?

Aga kuniks meil on elu, seniks on meil mesi. Päike purgis. Hoolikate mesilaste talvehoidis – et mesi just seda on, sain alles raamatut toimetades lõplikult teada. Me pätsame suure osa nende talvehoidist endale, paneme asemele kehvema aseaine. Ja mida me meega siis peale hakkame? Sain mitu uut ideed, kuidas mett näiteks kuivatatud marjadest tehtud jahuga segada.

Mees on midagi väga turvalist. Aitäh mesilastele! Ütlen ikka oma lapsele, et tilkagi mett ei tohi jätta lusikale. Kui palju on mesilased vaeva näinud, et seda kokku korjata ja kokku vaaritada. Ja kuidas me selle omale võtsime. Olgem tänulikud ja kasutagem ära iga meetilk!

Teen endale tee, segan sisse mett – raamatust sain teada, et tegelikult võib ikkagi ka enam-vähem kuuma tee sisse mett panna! – ja vaatan otsa arvutifailidest paistvale kolmandale pääsukesele, kes veel päris koorunud pole. Kunagi uue aasta alguses lendab ta välja – “Meie taluelu. Memme nõuanded”. Selle tagant paistab juba järjekord, koorub midagi rohenäppudele, ja midagi saba ja sarvedega, ja midagi katseaia-gurmaanidele…

Palun võtke nad armastuse ja usuga vastu, kui nad kooruvad ja teie juurde jõuavad :).

Ja võite meile alati kirjutada – info@petroneprint.ee –, kui teil on idee, millest võiks meie uues, praktilises kodu ja aia suunitlusega sarjas veel juttu teha… Võibolla oskate isegi autorit soovitada. Võib ka iseennast.

The post “Meie” sarja esimesed pääsukesed: kalkunid ja mesilinnud appeared first on Epp Petrone.