Epp Petrone's Blog, page 9
February 12, 2019
Ajakirjanikumullist ja nännijagamisest ja sundkolimisest
Igor Taro on minu ammune tuttav ülikoolipäevilt, aga nüüd võin öelda: ta on ka minu elu muutnud inimene. Just Igor võttis selle telefonikõne sel viimasel tunnil, kui “Eesti 200” RK-kandideerijate nimekiri oli just kinni panemisel ja instantsidesse saatmisel.
“Jaa!” ütlesin mina.
Nüüd võtsin mikrofoni ja küsisin Igorilt, et kuidas tavaliselt see inimeste poliitikasse värbamine käib.
Ja kuidas käib ukselt uksele valijatega kohtumine, ja kuidas käib nännijagamine ostukeskuses…
Ja mis tunne on päevas seitse tundi kulutada autoroolis Tallinnasse koosolekule ja tagasi sõitmisele?
Ja mis lugu ikkagi oli sellega, et pank laenu ei andnud?…
Põlva lähedal Rosmal, Igori kodus, vestlesid 6. veebruaril 2019…
ja
The post Ajakirjanikumullist ja nännijagamisest ja sundkolimisest appeared first on Epp Petrone.
Kui vana sa oled? Ja mis siis?
Tere tulemast Tallinnasse, Kalamajja, punase külmikuga hispterkööki!
Vestlevad 40ndates eluaastates, elu parimais aastates, igavesti noored… (stopp! see oli vist diskrimineerimine?)… ühesõnaga, inimesed, kes 80ndate lõpus ja 90ndate alguses ülikooli sattusid ja kohe karjäärikaruselli tõmmati. Teisisõnu: võitjate põlvkond.
Räägime aga ka minu vanaisast, Justin Petrone nukrast peatükist “Pensionäri surm” (raamatust “Peegelmees”).
Kas pensionär ja vanur on sõnad, mil on kuidagi põlglik maik man?
Kas meie ühiskonnas saab mõnuga mitut karjääri teha? Kas “pensionieelik” võib olla üliõpilane?
Ja mismoodi igavlevad koertega jalutavad väärikad mehed alustasid Kuldliiga.
Ja keda diskrimineerib tööandja? ja keda diskrimineerib meedia? Kas noort või vana? Või noort ja vana? Ja mis nipid meil on, et tekiks sidus rõõmus ühiskond, kus vanad ja noored kogemused kokku saaksid? Kuidas saaksime koole-lasteaedu aidata?
Minul hakkas selle jutu peale igatahes pea ringi käima, nii et oma vanus hakkas meelest ära minema :).
Kalamaja hipsterköögis vestlesid 4. veebruaril 2019…
ja
The post Kui vana sa oled? Ja mis siis? appeared first on Epp Petrone.
February 11, 2019
“Minu Saksamaa”: kuidas pagulasprobleemi kogedes sai lillelaps otsa
Mis Saksamaal juhtus?
Marianne on minu moodi inimene, avatud globaalne kosmopoliit, lillelelaps, kui lubate…
Miks Marianne oma lastega tagasi Eestisse kolis? Kuidas ta koges segadust vanas Euroopas oma nahal…? Kas seda valusat ristsõnamõistatust saaks ka kuidagi muudmoodi lahendada kui ära kolides?…
Kas tagasi koju kolida on lihtne?
Ja miks just Sännasse?
Me jutu juurde võib uurida ka Sänna kultuurimõisa www.kultuurimois.ee ja Leiutajate Külakooli: lkk.kultuurimois.ee/
Ja muidugi Marianne raamatut: petroneprint.ee/raamatud/minu-saksamaa/
Ja peagi tuleb Mariannelt uus raamat, “Minu Sänna”!
The post “Minu Saksamaa”: kuidas pagulasprobleemi kogedes sai lillelaps otsa appeared first on Epp Petrone.
February 7, 2019
“Kräpisõda”: mida teha siniseid komme müüva koolipoega?
Ma ei tahaks sõdida.
Kui ma teaks, et keegi teine minu asemel mu lapsi kaitseks, siis ma kindlasti tõmbuksin vaikselt urgu ega peaks ühtegi sõda.
Ah et miks üldse peab mu lapsi kaitsma?
Tundub, et tänapäeva maailmas jagunevad lapsevanemad kahte leeri. Ühed arvavad optimistlikult, et ei ole vaja muretseda telekast ja arvutitest tuleva või ka poodides müüdava kauba pärast – kusagil on keegi kontrollimas, et meie lastele ei pakutaks jama. Ja teine leer on see, kelle meelest pole mitte ühtegi kõrgemal seisvat kontrollorganit ja ainult skeptilised lapsevanemad ise saavad kontrollida, mis toitu ja mis vaimutoitu nende lapsed õrnas eas saavad, sest me elame maailmas, kus suured süsteemid on vaid ühe asja peal väljas: kasumi saamine.
Mina kuulun teise, skeptikute leeri.
Meie uude kohta kolimine tõi kaasa uue pisikese kodupoe. Teoorias võiks see pood olla imeline naabritega suhtlemiseks ja laste pärisellu sulandamiseks, selline koht, kuhu laps nimekirjaga piima ja leiva järele saata… Aga tegelikult on pood mulle frustratsiooni allikas.
Pood asub kolme kooli trajektooril, ühest koolist saab isegi vahetunni ajal välja joosta, et taskud ostudega täita, ja suur osa kolme kooli jütsidest kõnnivad poest hommikuti või õhtuti mööda. Nii pole ime, et poeomanikud on otsustanud võtta enda peaeesmärgiks koolilaste ahvatlemise ja rahuldamise. Alaealiste sihtrühma tooted on otse letil: nii kui sisse astud, haarab kohe silma nende värvigamma. Need maiused on ühtviisi värvilised nii seest kui ka väljast, ja need on kõige õudsemad söödavad asjad, mida mina oma elus olen näinud. Näiteks kilekotitäis Poolas toodetud elektrisinist pudi, mille koostise silti uurides võib tõdeda, et kõige süütum osa siin on suhkur.
Ja just selliseid kotte ma oma laste madratsi vahelt või koolikoti põhjast leidma hakkasingi.
„Tüdrukud, te ju teate, et värvained on väga kahjulikud. Need muudavad kõik teie soolikad ka seest värviliseks ja te jääte haigeks.“
Ma olen neid alati sellise hirmutava ajupesu saatel kasvatanud. Jutul on vist mõju, olen kuulnud, kuidas nad on seda oma sõbrannadele jaganud. Aga isegi meie, täiskasvanud, teeme ju küllalt sageli asju, mille kohta teame, et need on amoraalsed või kahjustavad tervist või teevad paksuks, ja me teeme neid ikkagi, kui ahvatlus on silmapiiril.
Pärast seda, kui hirmsa sisuga pakendeid hakati lihtsalt paremini ära peitma ja kui selgus, et snäkitaskuraha piiramise projekt ka hästi ei õnnestu, sain ma aru, et ainus viis, kuidas ma saan seda probleemi enamvähem süsteemselt lahendada, on rünnata silmapiiril olevat ahvatlust.
Seda poodi.
Esialgu küsisin poemüüjalt omaniku kontakti (sain rendipinna esindaja kontakti) ja kirjutasin talle. Vastust ei tulnud. Saatsin uue kirja, ikka vaikus.
Piinlik oli. Nagu ma ütlesin, mulle ei meeldi sõdida. Mulle meeldiks üles ehitada midagi uut. Oli hetki, kui plaanisin koos sõpradega selle poepinna ülevõtmist ja ideaalse kodulähedase ökopoe tegemist, kirjutasin pinna omaniku esindajale, aga ka sealt ei tulnud vastust. Tõsi, ega me oleks ka valmis olnud. Uue poe tegemine lahendaks elektrisiniste kommide probleemi, aga tekitaks muidugi mitu uut. Sinnapaika see jäi.
Ma pole uhke, et see lahing pidamata jäi ja ma oma urgu pugesin ja lihtsalt üritasin seal oma lastele piitsa ja prääniku abil selgeks teha, et nad ei ostaks neid kohutavaid maiuseid.
–
„Jah, aga…“ Jah, aga poes ju müüakse. Jah, aga teised ju ostavad. Jah, aga teiste emad küll niimoodi ei keela. Mu Marta pole suu peale kukkunud ja argumenteerib mulle vastu, ja ma saan ju ka temast aru.
On selge, et ainult kodusest harimisest ja eeskujust pole tolku. Teismeeas laps keerab end nagunii kuigivõrdki oma vanemate vastu ja kui ta siis näeb, et „muu maailm“ ehk kodupood on tulvil seda, millest ema ja isa üritavad hoiduda, siis esiteks võib ta hakata keelatud vilju salaja ja ahnemalt tarbima ja teiseks oma ema ja isa napakateks pidama…
Üritasin sättida tüdrukute trennid nii, et nad „selle poe“ suunas ei satuks. Kooliaasta lõpus kolisime mitmel põhjusel minema, nii et „see pood“ on meist nüüd natuke kaugemal ja meie läheneme koolimajale teiselt pool.
Aga see pole ju lahendus. Iga päev satuvad sinna poodi kümned lapsed, kes end mürgitavad. Ja on ka vaid aja küsimus, kui mu oma lapsed sinna tagasi lähevad. Võib-olla käivad nad seal sageli? Nad on nutikad, on ehk selgeks saanud, et rõvemaius tuleb tänaval ära tarbida ja asitõendid õues mõnda prügikasti toppida.
–
Tasapisi on mind kummitama hakanud üks plaan, see on palju suurem, kui oleks selle poe ülevõtmine ja ökokaupluseks muutmine.
See oleks plaan, mis võiks muuta kogu Eestit, ei, kogu Euroopa Liitu, kogu maailma. Kui keegi võtaks selle sõja juhtimise enda peale, ma tuleksin sinna sõduriks. Sõjaplaan on väga lihtne: tervisele kahjulikele koostisainetele tuleks lisada aktsiisimaks ja hoiatavad suured sildid pakenditele täpselt samamoodi, nagu on tubakal ja alkoholil.
Milliseid aineid ma siis täpselt mõtlen? Sünteetilised värvained ja magustajad, kõrgfruktoosisiirup, maitsetugevdaja naatriumglutamaat. Kõigi nende kahjulikkuse kohta on olemas teadusuuringud. Just samamoodi toimus kord sõda tubakatööstuse vastu.
On küllalt hetki, kus olen mõelnud, et võtaks selle sõja iseenda missiooniks. Paneksin kirjutamise kõrvale, kandideeriksin Euroopa parlamenti ühe konkreetse plaaniga, osutuksin valituks, tekitaksime seal sellise seaduseelnõu, leiaksime nii palju mõttekaaslasi, et suurtootjate lobi ei suudaks meid teelt väärata, saaksime seaduse, teeks maailma paremaks. Kui see õnnestus teha sigarettidele ja alkoholile, miks ei peaks see õnnestuma toidu sisse pandud mürkidele? Las need ained olla kallimad ja las neil olla peal sildid, et nad on ohtlikud? Mu nutikas Marta oskaks lugeda ja jääks uskuma…
Aga saan isegi kõige suurematel erutushetkedel aru, et see kõik pole niisama lihtne. Poliitikasse minekul inimesed muutuvad, nii nad räägivad. „Poliitika on see koht, kus idealismist kõige kiiremini lahti saab,“ ütles üks mu tuttav, kes sai vastava kogemuse, kui oma nina maailmamuutmise tuhinas poliitikavalda toppis.
Ja nii on minul alles mu idealism ja südamemure, ja kräpisõda pean ma ikkagi ainult oma kodus. Ühte lasteraamatusse, tõsi, kirjutasin sisse peatüki, mis ehk veidi maailma muudab.
(Katkend minu raamatust “Lastekirju”, ilmunud 2017.)
Koduõppe kolmas nädal: kosmos
See oli nädal, mis algas, ja ei lõppenudki ära :). Siiamaani aina räägime sellest, mismoodi Päike varsti paisuma hakkab ja meid kõiki endasse võtab. “Saad sa aru, see juhtub umbes viie miljardi aasta pärast!” ütlen ma Mariale.
“Aga kust nad teavad?” küsib ta.
Hea küsimus!
Minu jaoks oli kosmose teema niiväga mõtteid avardav. See langes kokku ka selle nädalaga, kui ma hakkasin reaalsemalt aru saame, et olen nüüd poliitikas, koduplaneedi Maa teemade kallal tõsisemalt toimetamas.
(jätkan…)
Eesti-(Seto)-Vene piirist ja Vene viisadest
See on teema, mida mulle absoluutselt kõik kõrvalseisjad on soovitanud mitte puutuda. Ei olevat võimalik lahendada. Ainult haiget teed ja songid vana pori üles!
…Ma siiski ei suutnud seda jätta ja võtsin ette teekonna Venemaa asjatundja, professor Lauri Mälksoo juurde.
Ise olen endale aastaid ostnud pikka vene viisat ja ma pean üheks oma vaimseks koduks Petserit – Setomaa kunagist pealinna, mis kuulus kunagi Eesti riigi koosseisu ja pärast N. Liidu lõppu jäi see ampsuke Vene Föderatsioonile.
Setodele on see hingevalu, Eestile ja Euroopa Liidule on see peavalu. Ja mis valu on see Venemaale?
Kas kuidagi annaks kokku tõsta kaks probleemi – liiga kallid Vene viisad ja liiga segane piirijama…?
Vestlesime 4.02.2019 Tallinna kesklinnas, Lauri Mälksoo kabinetis.
February 5, 2019
Legaalne ja austatud raiskamine? Valimisreklaamist
“Ilmselgelt on erakondadel liiga palju raha!”
Raha ahju toppimisest ja poliitikute paanikast häälteta jääda räägib mees, kes aastast 1992 on valimisi valvurina vaadelnud – reklaamimees Marek Reinaas. Ta kutsus mind külla oma Kalamaja hipster-kööki ja tunnistas üles, et Eesti 200 säästulistis parlamenti kandideerimine olla “karmavõla kustutamine” kogu selle risu eest, mida ta on oma tööga varem tootnud.
Nii et reklaamimees on ka rohemees?
Kas hiiglasuurte nägudega plakatid panevad inimesi valima?
Kas mõnele valijale võiks meeldida vaene partei rohkem kui rikas partei?
…Kiirelt ka teatud skandaalsest trammipeatusest. Ja Ameerika Ühendriikide presidendist. Ja rämsputrükkijate boikoteerimise võimalikkusest.
Vestlesime 4.02.2019 Tallinnas, Kalamajas, osales ka KesKus-lehes arvamusguruks promotud Kultuurikoer Saba.
Ja…
eesti200.ee/kandidaadid/#marekreinaas
eesti200.ee/kandidaadid/#epppetrone
Loodan, et jõuan Mareki hipsterkööki tagasi valimiste temperatuuri mõõtma veel enne seda, kui kell kukub!
February 4, 2019
February 3, 2019
Epp Petrone's Blog
- Epp Petrone's profile
- 14 followers
