Hasso Krull's Blog, page 8

KATHRYN MARIS. Jesus with Cigarette

SIGARETIGA JEESUS

Michael rääkis ühest pildist, kus Jeesus suitsetab
sigaretti. Olevat kuskil Roomas, vist Giotto maalitud.
Mina pole Roomas käinud, aga mõte ei andnud rahu,
võib-olla näeb seda Peckhamis, seal on ju mingi garaaž,
kus vahel tehakse installatsioone. Aga kuskil ei olnud
vana meistri sigaretiga Jeesust. Helistasin Michaelile, tema
on ise suitsetaja, ja rääkisin, et ei leidnud sellist Jeesust.
Ta hakkas naerma. Minu kõrval oli Gabriel, kes ei suitseta,
temagi hakkas naerma ja ütles: “Michael tegi lolli nalja.” Siis
ütles Michael: “Jeesus oleme meie. Kunstnik oled sina.”

The House with Only an Attic and a Basement, 2018

TOR ULVEN. Visst finnes skjønnheten

ILU LEIDUB VIST igal pool. Ma laman voodis, tuli kustutatud, laman ja hingan rahulikult, kui kuulen linnulaulu. Kõigepealt kostub sädistamist akna tagant, pargi poolt, päris lindude sädinat, kuni avastan, et need on tegelikult mu enda kopsud – kui hinge kinni hoian, jääb kõik vait. Suitsetan umbes kolmkümmend sigaretti päevas, kangeid, köhin välja kõvasid limaseid klompe (mis meenutavad millimallikaid või molluskeid, justkui mu sisemiselt rannalt), ja lima loksub bronhides, eriti õhtuti, ning teeb ikka vahel vilistavat häält, mis meenutab linnulaulu. Kopsudel on puude kuju, nii elavadki seal laululinnud. Minu sees on puud sädistavate lindudega. Vaja oleks veel ainult, et kest nende ümbert laiali laguneks.

Fortæring, 1991

ANA GORRÍA. Ariadna olvida el mar

ARIADNE UNUSTAB MERE

Tema nägu naaldub. Kaldast edasi
kõik oli rahu. Lõhn. Ääretus.

Tõed andsid ruumile järele,
õõtsusid õrnalt okste vahel.

Ta hingas külma õhku, mis avanes
kopsudes nagu paberist päike.

Tunda mere valgust, tema koridore.
Jätta maha sool. Minna tagasi koju.

Araña, 2005

HENNING H. BERGSVÅG. Hele verdener av ord

Terved sõnadest ilmad kadusid. Kaks peeglit
nii tihedalt vastastikku, et ei peegelda midagi.

Ärkasin ja peas oli üks lause. Hea lause. Terve hommikupooliku olen püüdnud
seda unustada. Mitte talle järgneda, mitte luua talle kohta maailmas.

Sinu keha hõivas pelga kuupmeetri meie ruumist.
Kui õhk siin pulbriks pudeneks: kolm tuhat teelusikatäit.

Du er ikke her, 2016

Henning H. Bergsvåg. Hele verdener av ord

Terved sõnadest ilmad kadusid. Kaks peeglit
nii tihedalt vastastikku, et ei peegelda midagi.

Ärkasin ja peas oli üks lause. Hea lause. Terve hommikupooliku olen püüdnud
seda unustada. Mitte talle järgneda, mitte luua talle kohta maailmas.

Sinu keha hõivas pelga kuupmeetri meie ruumist.
Kui õhk siin pulbriks pudeneks: kolm tuhat teelusikatäit.

Du er ikke her, 2016

VICENTE ALEIXANDRE. Mi voz

MINU HÄÄL

Sündisin ühel suveööl
kahe pausi vahel. Räägi: ma kuulan.
Sündisin. Kui sa vaid näeksid, millist agooniat
vähemagi vaevata kujutab kuu.
Sündisin. Sinu nimi oli rõõm;
üks lootus, üks lind päikeselõõsas.
Saabuda, saabuda. Meri oli tukslemine,
peopesa, soe medaljon.
Nüüd saabki olla valgust, kallistusi, ihu, silmapiire,
võib rääkida mõttetuid sõnu,
mis keerlevad nagu kõrvad, merikarbid,
nagu paokil kõrvalest, mis koidab
(kuula, kuula) mahatallatud valguse käes.

Espadas como labios, 1932

VICENTE ALEXAINDRE. Mi voz

MINU HÄÄL

Sündisin ühel suveööl
kahe pausi vahel. Räägi: ma kuulan.
Sündisin. Kui sa vaid näeksid, millist agooniat
vähemagi vaevata kujutab kuu.
Sündisin. Sinu nimi oli rõõm;
üks lootus, üks lind päikeselõõsas.
Saabuda, saabuda. Meri oli tukslemine,
peopesa, soe medaljon.
Nüüd saabki olla valgust, kallistusi, ihu, silmapiire,
võib rääkida mõttetuid sõnu,
mis keerlevad nagu kõrvad, merikarbid,
nagu paokil kõrvalest, mis koidab
(kuula, kuula) mahatallatud valguse käes.

Espadas como labios, 1932

VÉNUS KHOURY-GHATA. Les arbres qui savaient écrire sont partis

Puud kes kirjutada oskasid läksid ära
muutusid paberiks
nad loevad ilma prillideta hommikust ajalehte
ja söövad õhtust suppi tagasipööratud lehtedega raamatutes
kord aastas saadavad nad metsauudiseid
postiljon ajab ümbrikud segi
„ootan sind mu arm“ kordab sametpehme lõhega mandlipuu
pilliroog kes peenelt sulge hoiab
lisab tindile roosivett ja joob siis kõik ühe sõõmuga ära

Quelle est la nuit parmi les nuits, 2004

CHRISTIE WILLIAMSON. Trouble

HÄDA

Häda on selles,
et ma meeldin sulle
ja sina mulle
ja kuna me seda ei valinud,
ei saa enam jätta valimata
toda häda sulle,
häda mulle.
Häda on selles,
et mina olen mina
ja sina sina
ja me oleme täiesti erinevad,
aga vahel tundume samasugused.
Häda sulle,
häda mulle.
Häda on selles,
et see, mis ma räägin, on tõsi
ja nii peabki olema,
sina oledki ainus,
kellele olen sellest rääkinud.
Häda mulle,
häda sulle.
Häda on selles,
et ma ei kao kuskile,
sest mu meelest võikski elada
ainult sinu pärast,
nii olengi ikka siin
ja tänan sind, et tõid
häda sulle
häda mulle.

Oo an Feddirs, 2014

CHARLES BAUDELAIRE. L'albatros

ALBATROSS

Albatross: see on suur merikajakas.
Sügavike kohal liugleb laev,
laeva kõrval merikajakad, ükskõiksed
reisikaaslased.

Siis lahutab meeskond meelt.
Üks püütakse kinni: nüüd seisab ta tekil,
heledad tiivad sorakil
nagu aerud.

Sinitaeva kuningas! Tiivuline rändur!
Kohmakas, armetu sandike.
Kas ta tõesti oli kunagi ilus?
Vaevalt küll.

Mingi koomiline koletis paterdab
mannetult laudade peal,
keegi mõnitab, topib noka vahele piipu,
keegi tuterdab järel, matkib sammu.

Kas tõesti ta – lendas?

Poeet ongi pilvede prints.
Kui möllab torm, ta tuuseldab ringi
kui tont. Teda lastakse vibust:
halb nali.

Siis seisab ta maa peal. Oi pagulane.
Ümberringi räuskamine, huilged.
Nende tohutute tiibadega
ei saa ju käia.


1859