ANA GORRÍA. Ariadna olvida el mar

ARIADNE UNUSTAB MERE

Tema nägu naaldub. Kaldast edasi
kõik oli rahu. Lõhn. Ääretus.

Tõed andsid ruumile järele,
õõtsusid õrnalt okste vahel.

Ta hingas külma õhku, mis avanes
kopsudes nagu paberist päike.

Tunda mere valgust, tema koridore.
Jätta maha sool. Minna tagasi koju.

Araña, 2005