Hasso Krull's Blog, page 17

BO CARPELAN. Födelsen

SÜND

Sündides pöördusin tagasi maailma, mida arvasin emast ja isast paremini tundvat. Meie esimene jutuajamine puudutas minu tulevikku; nad kummardusid mu kohale ja uputasid mu pilgu hämarusse; jäin magama ja nägin unes, et olen väikene laps. Kas olin unes muutunud? Ärkasin nuttes.

Minus sju, 1952

KONSTANTINOS KAVAFIS. Ο ήλιος του απογεύματος

PÄRASTLÕUNAPÄIKE

See tuba, küll tunnen teda hästi.
Nüüd on ta koos kõrvaltoaga välja
üüritud. Kogu majast on saanud
vahendajate, kaupmeeste ja firmade kontorid.

Ah, see tuba, kui tuttav ta on.

Siin ukse juures oli diivan
ja diivani ees türgi vaip;
siin riiul kahe kollase vaasiga.
Paremal, ei, otse vastas, peegliga kapp.
Keset tuba laud, kus ta kirjutas;
ja kolm suurt korvtooli.
Akna all oli voodi,
kus nii sageli armatsesime.

Need vanad asjad on kindlasti kuskil alles.

Akna all oli voodi;
pärastlõunapäike paistis vaid pooleldi ta üle.

...Ühel pärastlõunal kell neli läksime
vaid nädalaks lahku... Aga siis
sai sellest nädalast igavik.

[1919]

GÖSTA ÅGREN. Den andre guden

TEINE JUMAL

Juba seisiski ta algus-
punktis ja vaatas tuleviku
joone poole, aga pööras end
siis ümber ja läks rahulikult
suure seina sisse. Nii juhtub,
tegemata asju ei saagi kunagi
ära lõpetada. Nad jäävad ikka
alles, üks vaikne metsalagendik
üleni karjest. Mitte miski pole ainult
ta ise; ei lüüasaamine, see
hägune võit; ei lein,
mis võimendab meie jäämist.
See, mida mitte kunagi ei juhtunud,
lohutab meid, kanname kaasas
lugusid, neid ebamugavaid
jutustusi ühest teisest
tulevikust.

Den andre guden, 1985

KOSTAS KOUTSOURELIS. Βιβλιοθήκη

RAAMATUKOGU

Selles sõnade mausoleumis
valvab iga lehekülg
üht ebakindlat mälestust
üht tolmust surematust

Mõnikord,
ootamatuil hetkil,
lappab keegi võõras aeglaselt tühjust
ja lehekülgede lõpus
hakkab üks jäine muusika
krigisema

MICHAEL HARTNETT. Death of an Irishwoman

ÜHE IIRI NAISE SURM

Eks ta oli vist rumal,
sest sõi üksluist toitu
ja arvas, et maailm on lapik,
eks ta oli vist pagan,
sest teadis, et öös on asju
mis pole kassid ega koerad,
vaid puukad ja mustad mehed,
ometi oli ta metsikult uhke.
Aga lõpuks ei jäänd tal muud üle,
kui süüa raudkülmas köögis
kasinat õhukest putru,
tema haprad käed hoidsid kinni
maailma ümbert,
mida ta ei mõistnud.
Tema surmast saati armastasin teda.

Tema oli suvine tants ristteede peal.
Tema oli kaardimäng, kus nina lõhki löödi.
Tema oli laul, mida keegi ei laula.
Tema oli maja, mille sõdurid rüüstasid.
Tema oli keel, mida räägitakse harva.
Tema oli lapse rahakott, tühja-tähja täis.

Collected Poems, 2001