Hasso Krull's Blog, page 14

GRO DAHLE. Det er ikke alltid

Alati ei olegi
nii lihtne olla paavst,
ütleb paavst
Ta poeb laua alla peitu
ja kutsub koera enda juurde
Seal nad siis kükitavad, kuni läheb pimedaks
ja keegi ei otsi neid enam
Kui kõik on Vatikanis
vaikseks jäänud
roomab ta
laudlina alt välja
ja paneb koerale
kaussi puhta vee
Siis sööb ta akna ääres
tähestikuküpsiseid

Audiens, 1987

BO CARPELAN. Sömnlös

UNETU

Mida mäletada tahan, ununeb.
Mida unustada tahan, püsib meeles,
laman unetult nagu ükskord ammu,
elu etteheited.

Annan alla, tõusen üles ja lähen akna juurde:
koidikul ei liigu väljas keegi,
ainult üks tuulehoog, mõned karmid
kevademärgid.

Dagen vänder, 1983

JESSIE KLEEMANN. Eskimoder-øvelse

ESKIEMA-HARJUTUS

Minu eskiema
on nagu mu laps
keda kannan seljas
pea püsti
uhke
nagu tõeline orsoqi inuit
lõhnan hästi ja
kõvasti nagu minu ilus eskiema

Minu eskiemakeelt
kirjutatakse sulaselges taani keeles
Orville õpib seda inglise keeles
sest see on peaaegu elus keel
nii elus, et ta on
nagu ohustatud liik
mille DNA
on loetamatu

Minu eskilaps
lõhnab ja maitseb hästi
nagu orsoqi peekon
hülgeprae peal
mis väljasuremisohus ei ole

Siia on grööni keeles kirjutatud Eeri
lihtsalt et sa teaksid
minu eskiemakeel ütleb mis seal kirjas on

NORA NADJARIAN. The Islanders

SAARERAHVAS

Lapsena jälgisid nad kajakate soolapuistavat lendu,
silmapiiri ja lainete kaost. Päeval ootasid laevu.

Öösiti, kui kõik magasid,
kõndisid nad merre. Justkui astuksid oma minevikku.
Kõigepealt kadusid nende jalad, siis reied, kaelad ja huuled.

Neile meeldis mõelda, et kuskil pilkases pimeduses
leiavad nad oma alguse, et lõpuks leiavad nad lohutust.

KONSTANTINOS KAVAFIS. Το Πρώτο Σκαλί

ESIMENE ASTE

Noor luuletaja Eumenes
kurtis ühel päeval Theokritosele:
„Olen juba paar aastat kirjutanud,
aga valmis on vaid üks idüll.
See on mu ainus lõpetatud töö.
Ah, näen et kõrge on
Poeesia trepp, nii väga kõrge;
ja esimesest astmest, kus seisan,
ma kahjuks kõrgemale kunagi ei saa.“
Theokritos vastas: „See jutt
on kohatu ja teotav.
Ka esimesel astmel seistes
sa olema peaks rõõmus, uhke.
Siia jõuda pole tühiasi,
mis oled saavutanud, on suur au.
Sest ka esimene aste
on tavalisest ilmast kõrgemal.
Et jalga sinna seada,
sa olema pead vääriliselt
ideede linna kodanik.
Ja selle linna kodanikuks saada
on raske, seda juhtub haruharva.
Siit turuplatsilt leiad Seadusandjad,
ja neid ei peta ära ükski õnnekütt.
Siia jõuda pole tühiasi,
mis oled saavutanud, on suur au.“

Ποιήματα 1897-1933

JIAO TONG. 壽山動物園

SHOU SHANI LOOMAAED

Taaskord unistan oma nooruse parkidest –
purskkaev kutsub kirglikult tantsule, udu kõhkleb,
taaskohtumine embuste ja suudlustega.
Jumalagajätu mets, kaks väänlevat kiviastet,
siin läksimegi lahku. Mussoon sööstab
üle järk-järgult hääbuva Sizihwani päikese nagu lubadus,
ta pomiseb, kokutab, jääb nõrgaks,
ahistav, kuid meeldivalt üllatav sõnum. Mussoon käib
mälunurkadest läbi, jättes endast maha vanadusest tülpinud
Swinhoe faasani, mööduva aja looded
piinarikkad, igatsevad, kildudeks löödud, tasased ookeani pritsmed.
Läbi aia silmitseme lõviga vaikselt teineteist
noorus keskealise keha sees vangis.

NIKOLA MADZIROV. По нас

PÄRAST MEID

Ühel päeval paneb keegi meie tekid kokku
ja viib nad keemilisse puhastusse,
et küüritaks välja viimanegi soolatera,
vaatab meie kirju ja paneb kuupäeva järgi ritta,
ükskõik, kui tihti neid loeti.

Ühel päeval tõstab keegi toas mööbli ümber
nagu malemängija, kes alustab uut partiid,
ja teeb lahti vana kingakarbi,
kuhu kogusime pidžaama küljest kukkunud nööpe,
pooltühjasid patareisid ja nälga.

Ühel päeval hakkab meil selg jälle valutama
hotellitoa võtmete raskusest
ja administraatori kahtlusest,
kui ta ulatab meile telekapuldi.

Teiste kaastunne saadab meid
nagu kuu eksinud last.

Преместен камен, 2007

KAUKSI ÜLLE. Hal´as Peko

ROHELINE PEKO

Hingedeööl kukub toanurgast alla
Peko, pühakuju.
Peas on tal
roheline ämblik
või mingi muu putukas.

Videvikus õrritas ta mind
nagu treener poksijat
enne otsustavat raundi.

Päeval jälle käratas:
„Ära unista,
küsi
või ütle välja.”

Vastasin:
„Istume enne teeleminekut,
paneme peas küünlad põlema.”

Palunõiaq, 2012

BERNARD NOËL. celui qui peut dire

keegi kes võib öelda
mis minu sees on oledki sina
milline on tema nägu

silm võtab võimust
kõik pilgud on kuningriigid
ja neid ei jagata

aeg avab järjepidevuse
valitseja muutub surelikuks
kes sa minu sees oled

kõiksus on parukas
tõde niisamuti
mõtted alati kiilaspäised

kuni pea sees
hakkab pöörlema
maa

La Moitié du geste, 1982

MARION POSCHMANN. Gnadenanstalt

VARJUPAIK

barokne ülevoolamishimu,
tõmblevad silmalaud, tõmblevad jalad,
paksu suhkruvaabaga kaetud uni, selle ihu
magus koorem, juba ta ongi kontrolli alt väljas,
juba voolamas piltides, privaatne
teleprogramm, roosa mahl, mida neelan,
sa kruvisid mu huuled oma huulte külge
ja su keha tuksleb, näeb und
ja liigub telepuldi abil

läheme eetrisse, liikmed
puutuvad kokku, annavad signaale, mu keha
on siirupit täis, kleepun
su külge, nõrguvad õhtused seriaalid,
hõredad mängufilmid, REM-faasid, kanaleid klõpsides
timmib meid öö

mul on hulluksminemise himu,
sina katsetad unes
käte haaramisvõimet,
proovid lõunamaa vilju, keerutad
kuumas kompotis paisuvaid virsikuid,
ploome, aprikoose, pildid sulavad ühte,
näen kleepjana südamevatsakesi, slaide
suhkruga ülepuistatud seintest,
valguskiir, kokanduse-stuudio, mis stabiliseerub,
ja sa kompad mind, kuni ma muutun raskeks,
läbipaistvaks, sädelevaks, karamellkehaks

Verschlossene Kammern, 2002