Hasso Krull's Blog, page 9

LIYOU LIBSEKAL. Regrets as Long as Fishing Lines

KAHETSUSED PIKAD NAGU ÕNGENÖÖRID

Nägin unes, et oleme tehtud liivast,
mis niriseb merihuntide suust
(ja mulle meenus, et püüdsin kaks tükki Langanost);
ema loksutas meid maha ja me võtsime kuju,
siis köhis ta välja pronksist rõnga
ja vajutas selle meie kõigi otsaette,
siis, alates vuntsidest,
purunes ta merekarbikuhjaks,
peitsin nad oma juustesse
ja läksin rannajoone servani,
tahtsin anda talle rahu, teda õnnistada,
aga tükid sulasid päikse käes ära
ja mu rand jäi halliks ja sopaseks.

Bearing Heavy Things, 2015

CHARLES BUKOWSKI. Small talk

LOBAJUTT

tulin baaripukilt maha
ja läksin meeste vetsu.
selgus et vetsus
polnudki pissuaari
ainult üks kaaneta
peldikupott
ja poti sees paar
koledat junni.
püüdsin jalaga vett
peale tõmmata aga
hoob oli katki.
vaatasin kõrvale ja
kusin
tõmbasin luku kinni
läksin kraanikausi juurde:
dosaatoris polnud seepi.
keerasin kraani
lahti ja sealt
tilkus mingit külma
roostepruuni vedelikku.
paberist käterätte
polnud
ja peeglinurgast
oli suur kild
ära tulnud.

tulin vetsust välja
ja kõndisin tagasi puki juurde
võtsin istet.

„ei tea kas Valenzuela
teeb Dodgersiga
lepingu?“ küsis
baarimees.

„mul ükskõik,“
vastasin, „mulle
pesapall ei meeldi.“

„ah pesapall ei meeldi?“
küsis tema. „sa oled mingi
pede või?“

„oma arust mitte,“ ütlesin
mina. „anna veel üks
õlu.“

kui ta külmkapi kohale kummardas
oli mul au silmitseda ta
jämeda perse kannikaid.
valgete pükste hargivahe
juures oli suur kollane
plekk.

ta tuli pudeliga tagasi
kaksas korgi pealt ja
lajatas õlle mu ette
letile.

„kui pesapall ei meeldi
mida sa, mees, siis
vabal ajal teed?“
päris ta.

„keppi teen,“ vastasin mina.

„unistaja,“ ütles tema
võttis mu raha ja läks
kassaaparaadi
taha.

„tõsi seegi,“ vastasin.

arvan, et seda ta
enam ei kuulnud.

Sifting Through the Madness for the Word, the Line, the Way, 2002

EZRA POUND. Song of the Bowmen of Shu

SHU VIBUKÜTTIDE LAUL
Kutsugen, 4. saj e.m.a

Siin me olemegi. Nopime varajasi sõnajalavõrseid
ja arutame, millal küll ükskord koju jõuame?
Ken-nini hõim on meie vaenlane, sellepärast olemegi siin,
ega need mongolid meid ju rahule ei jäta.
Urgitseme mullast pehmeid sõnajalavõrseid
ja kui keegi ütleb „kodu“, jäävad kurvaks kõik.
Kurvad mõtted ja meel, kange kurbus, janu ja nälg.
Veel pole kindel, kas peame vastu, keegi ei saa sõpra koju lasta.
Urgitseme välja vanu sõnajalarootse.
Arutame: võib-olla saame siiski hingekuul koju?
Kuningakojas pole iial rahu, ega meidki rahule jäeta.
Meel on kibe, ja ometi ei saa me kodupaika tagasi minna.
Mis lilled praegu õitsevad?
Kelle kaarik see on? Kindrali kaarik.
Hobused, temagi hobused on väsinud. Ometi olid nad tugevad.
Hinge tõmmata ei saa, kolm lahingut iga kuu.
Jumaluke, tema hobused on tõesti väsinud.
Kindralid hobuste seljas, sõjamehed nende kõrval.
Hobused on hästi õpetatud, kindralitel elevandiluust
nooled ja kalanahksed nooletuped.
Vaenlane on väle, tuleb ettevaatlik olla.
Kui asusime teele, olid pajud kevadest lookas,
tagasi jõuame lumega,
pikkamisi liigume, janu ja nälg vaevavad meid,
meel ja mõtegi kurb, kes mõistaks meie südamevalu?

Cathay, 1915

SYLVIA PLATH. Words

SÕNAD

Kirveterad,
puu kõliseb löökide all,
ja kajad!
Kajad pagevad
keskpunktist nagu hobused.

Elumahl
voolab pisaratena, veena,
mis tahab taas leida oma
peegelpinda kivil,

ta mäsleb ja keerutab –
valge pealuu,
mida õgib umbrohi.
Aastaid hiljem
kohtan neid järsku teel –

kuivad ratsanikuta sõnad,
väsimatu kabjaplagin.
Samal ajal
valitsevad liikumatud tähed basseini
põhjas üht elu.

1. veebruar 1963

The Collected Poems, 2008

LAURA ACCERBONI. Ieri il bambino più alto

Eile pani
kõige pikem poiss
hambusse kivi
ja hakkas järama.
Ta näitas
oma emale
mida suudab suu
ekstreemsetes oludes
ja et hävinud kodu
on hävinud kodu.
Eile panid kõik kõige pikemad poisid
oma vaenlased nälgima
ja korjasid ruttu mänguasjad kokku.
Nad näitasid emadele
mis on kord
ja surnute distsipliin.
Siis lippasid
käsi pesema
ja uudiseid
kuulama
unelaulu vormis.

La parte dell’annegato, 2015

SØREN ULRIK THOMSEN. For hver gang vi sås

Alati kui teineteist nägime
mõnikord et kuulata eesti muusikat

ja vaadata lindude
väikeseid tõlkimatuid kirjamärke tuules

varisesid sinu luud mantli sees
jälle natuke sügavamale

aga kuna pilgud ja hääl
ja isegi sinu käed

hõljusid ikka õhus

on nüüd peaaegu sama võimatu
kujutleda et sind pole enam olemas

kui kunagi oli mõelda
et sa käid ikka veel Nørrebrol ringi.

INGEBORG BACHMANN. Alles verloren, die Gedichte zuerst

Kõik on kadunud, kõigepealt luuletused,
siis uni, seejärel päev, ja siis kaob kõik
muu; kaob see, mida päev endas kätkes,
ja mida kätkes öö; ja kui miski ei saa enam
kaduda, kaob ta ikka, kaob üha edasi,
kuni alles jääb vähem kui eimiski, isegi mind
ennast ei jää, ja miskit polegi enam.

Tuleb taas taganeda sisemaale
kõikide kindlate aastate ja nähtud paikadega,
mis püsivad ikka veel silme ees, kui maad
enam ei ole, ega häbi, seal
tagapool, kus on veel ruumi,
avarusi tuvidele, mida piiravad
kulliküünte sõõrid õhus, vaikivaid
ja heledaid avarusi hüüdekaugusel temast
saabumine, vaigistaja.

Vaigistatule jääb üksildus
oma silmnähtava võrguga,
mis koob hullust õrnalt kookoniks,
kuni sellest saab klaasist hotell.

Gedichte 1962-1963

MARK STRAND. In Celebration

TÄHISTADES

Istud toolil, sind ei puuduta miski, sa tunned kuidas
vana mina jääb veel vanemaks minaks, kujutled
ainult vee kannatlikkust, kivi tüdimust.
Mõtled, et vaikus on lisaleht,
mõtled, et miski pole hea ega halb, isegi
mitte pimedus, mis täidab kogu maja, sina aga
vaatad lihtsalt pealt. Oled seda ennegi näinud. Sõbrad
käivad aknast mööda, näod kahetsusest määrdunud.
Tahaksid lehvitada, aga ei suuda kätt tõsta.
Istud toolil. Pöörad maavitsa poole, mis levitab
maja ümber mürgist võrku. Maitsed
äraoleku mett. See jääb ikka samaks, ole kus
tahes, ikka samaks, kui hääl kõdunebki enne
keha, või keha kõduneb enne häält.
Tead, et iha viib üksnes kurbuseni, et kurbus
viib saavutuseni, mis viib tühjuseni.
Tead, et see on midagi muud, et see
on tähistamine, ainuke tähistamine,
et kui sa loovutad enese eimiskile,
saad terveks. Tead, on rõõm tunda, kuidas
kopsud valmistuvad tuhakarva tulevikuks,
seepärast ootadki, vahid ja ootad, ja tolm langeb maha
ja lapsepõlve imelised tunnid ekslevad pimeduses.

The Story of Our Lives, 1973

ELIS BURRAU. Hjärta

SÜDA

ajalehest
kuhu vahel kirjutan
lahkub tegevdirektor

ta saadab kõigile
kaastöölistele meili

mõned vastavad
südamega

kas peaksin vastama
südamega

ALEJANDRA PIZARNIK. La noche, el poema

ÖÖ, LUULETUS

Keegi leidis oma õige hääle ja proovis sellega surnute keskpäeval rääkida. Tuhakarva sõber. Kohutav hirm kaotada oma identiteet. See kitsas ruum, täis minu luuletusi, tunnistab, et mahajäetud tüdruk lagunenud majas olengi mina.

Kirjutan sõgedalt ja hingetult nagu lapsed, kes loobivad hullu naist kividega, nagu oleks ta musträstas. Tegelikult ma ei kirjutagi: löön augu, et surnud mehe sõnum hämarikus minuni jõuaks.

Ja see kirjutamise amet. Näen peeglist läbi, otse pimedusse. Aiman üht paika, mida keegi teine ei tea. Laulan kaugustest, kuulan lindude hääli – nad maaliti puudele, mis on ehtes nagu kirikud.

Minu alastus valgustas sind nagu lamp. Surusid end vastu mu keha, et mitte jääda öö käreda külma kätte, pimeduse kätte.

Minu sõnadel on vaja vaikust ja mahajäetud ruume.

Mõnedel sõnadel on käed; vaevu kirja pandud, otsivad nad mu südant. Mõned sõnad on hukkamõistetud nagu sirelid marutuule käes. Mõned sõnad on nagu teatavad surnud, nende seast meeldivad mulle nood, mis meenutavad mõne õnnetu tüdruku nukut.

Poemas no recogidos en libros 1962-1972