Hasso Krull's Blog, page 13

OCTAVIO PAZ. Las armas del verano

SUVE KÄED

Kuula ruumi tukslemist
need on kiimas aastaaja sammud
aasta hõõguvatel sütel

Tiibade ja lõgismadude plagin
tormi kauged trummilöögid
maa pragin ja lõõtsutamine
putukatest ja juurtest riiete all

Janu ärkab ja ehitab
suured klaasist puurid
kus su alastus on aheldatud vesi
vesi mis laulab ja murrab end ahelatest vabaks

Relvastatud suve relvadega
tuled sa minu tuppa minu pähe
ja vallandad keelejõe
vaata ennast nendes ruttavates sõnades

Päev põleb tasapisi ära
tühistatud maastiku kohal
sinu vari on lindude maa
mille päike ainsa liigutusega hajutab

Hacia el comienzo, 1964-68

MOE WAY. Watch Out Maung Maung

MAUNG MAUNG, VAATA ETTE
(KÄTTEMAKS ON OLEMAS)

mina tulin esindama kõiki
tulin läbi tormi ja raju
mul on küll nõrkusi
aga ma ei looda mitte midagi
olen enamuse delegaat, jääksin täiesti rahule
kui te mõistaks mu head tahet, kui te minust aru saaks
mõned teie seast võib-olla kõhklevad ja kahtlevad
vabandan, kõiki erinevusi ma välja rookida ei suuda
aga üht-teist olen ma enda heaks teinud
nagu näete, seisan siin üksi
täiesti üksi lageda taeva all
palun saage minust aru
ma pole teid kunagi petnud
tõtt öelda pole asi mitte selles
et mul oleks teie esindamisega liiga palju tegemist
see on hoopis minu loomupärane harrastus
elu on mind õpetanud esindama enamust
just sellepärast seisangi teie ees
mind mõistetakse valesti, minust käiakse üle
tean, et mõnedel teie seast on minu suhtes eelarvamusi
aga vabandage, mina töötan enamuse heaks
isegi jõudeolek pole mulle lihtsalt lõbu
minu keha ja hing on enamuse esindamisega usinasti ametis
üleüldise hea tahte eest
ma mingit vastutasu ei oota
teen täie teadmisega kõike
mida ma tegema pean
mind valiti välja, olen kindlalt otsustanud
teha teoks oma tõeline kutsumus, minu elu siht
ma palun teid, uskuge mind, usaldage mind
mina esindan enamust.

Bones Will Crow: 15 Contemporary Burmese Poets, 2012

JOHN ASHBERY. Some Trees

MÕNED PUUD

Hämmastav: kõik nad on kenasti
üksteise kõrval, nagu peaks paigal
püsima, et juttu ajada.
Kogemata kokku lepitud

kokkusaamine hommikul, maailmast
nii kaugel, et see mõjub nagu nõusolek,
ja korraga me kahekesi olemegi
see, mis me puude meelest oleme

ja mis nad meile öelda tahavad:
tähendus tuleb lihtsalt sellest, et nad
on siin; varsti võime teineteist puudutada,
armastada, kõike seletada.

Oleme ümber piiratud, ja meil on hea meel,
et meie ei mõelnudki välja
kõike seda toredust: vaikuse on juba
täitnud helid, lõuendilt ilmub

naeratuste koor, talvine hommikupoolik.
Selles ehmatavas, liigutavas valguses
jäävad meie päevad nii tagasihoidlikuks,
et need sõnad näivad kaitsvat ennast ise.

Some Trees, 1956

BRUCE WEIGL. Meditation After Prayer

MEDITATSIOON PÄRAST PALVET

Ainult vihm ja lörts ja jäine helk igal pool muudab
asjad tõeliseks. Suremise aeg, et saaks uuesti sündida.
Keegi kraapis koopaseina sisse mõned märgid,
justkui tahtnuks midagi öelda, näidata teed maailma, mida polnudki veel olemas,
aga mida võis kuulda, nagu suurt sõjaväge, mis rühib kaugel üle mägede.
Mõnikord olen ma kaugel ära, kuigi alati mitte omatahtsi. See, mis juhtub
pärast palvet, on küsimus, kuumus, mis torgib mu selgroogu
otse valu piiril, nii nagu mulle meeldibki. Teisiti ei saa ma seda öelda.

The Abundance of Nothing, 2012

JANE GIBIAN. Above

ÜLAL

Vaatasime pilvelõhkujast alla
ja nägime lindude selgi: siis
hakkasimegi tundma talve taandumise
lõhna; ähmasest lillearoomist,

mis pole ühegi lille oma,
hakkasid jäsemed kihelema,
justkui oleksime rändloomad,
kirjutamata kalendri jõud

haarab keha, ja sa igatsed
minna pikale reisile ümber
maailma, vastupäeva,
teadmata kuhu.

Oleme ülalpool lindudest, kes tiirlevad
linna kohal, valgus põrkab tagasi
lennuki süütukahvatult kõhualuselt,
nii kõrgel on ta võitmatu.

Space: New Writing 2, 2005

JOHN ASHBERY. The History of My Life

MU ELU AJALUGU

Elasid kord kaks venda.
Alles jäi ainult üks: mina.

Enne kui õppisin autotki juhtima, olin juba suureks
kasvanud. Haisev täiskasvanu: mina ise.

Tahtsin, et mul oleks mingeid huvisid,
mis kellelegi huvi pakuksid. Seebita.

Varajased aastad tundusid nii mõnusad, ma
hakkasin nutma. Vananesin järjest

ägedamalt ja meel läks aina lahkemaks
mu oma mõtete vastu,

minu meelest polnud need halvemad kui teistel.
Siis tuli üks suur kiskjalik pilv,

jäi silmapiirile peatuma ja jõi selle
ära, see kestis kuid või aastaid.

Quick Question, 2013

WARSAN SHIRE. what they did yesterday afternoon

MIDA EILE PÄRASTLÕUNAL TEHTI

mu tädi maja pandi põlema
ma nutsin nii, nagu naised telekas nutavad,
nagu kokkumurtud
viienaelane.
helistasin poisile, kes mind kunagi armastas
proovisin rahulikult rääkida
ütlesin tere
tema ütles warsan, mis lahti on, mis juhtus?

mõnikord palvetan
ja minu palved on sellised:
armas jumal
olen pärit kahest riigist
üks on janune
teine põleb
mõlemal on vett vaja.

hiljem tol õhtul
võtsin kätte atlase
libistasin sõrmedega üle kogu maailma
ja sosistasin
kust sul valus on?

ta vastas
igalt poolt
igalt poolt
igalt poolt.

LAUREN MENDINUETA. Así pasan los años

NII MÖÖDUVAD AASTAD

Aastad mööduvad
ja kuigi elu süüdistab mind liikumatuses,
olen minagi rännanud.
Olen majas ringi hõljunud
nagu tolmukübe ja raamatutele külge hakanud.
Olen puhanud kraavikallastel nagu putukas,
või lihtsalt olnud üks naine, kes pärastlõunati
ikka merele vaatab
otsides laevu, mille udu on unustanud,
lootmata millelegi peale surma.

La Vocación Suspendida, 2005

HAL SIROWITZ. Sons

POJAD

Meie oleme juudid, ütles isa.
Sellepärast me Jeesusesse ei usugi.
Kui Jumal oleks tahtnud, et me Jeesust
usuksime, oleksime sündinud
itaallastena. Mul pole tema vastu
midagi. Küllap ta oli täitsa tore mees.
Ta tõepoolest püüdis midagi ära teha.
Paljud arvavad ikka veel, et ta on Jumala poeg.
Ma ei tea, mis tal oma päris isa vastu oli.
Aga kui sina hakkaksid ka rääkima,
et sa oled kellegi teise poeg, siis ma küll solvuksin.

Mother Said, 1996

SYBIL VOLKS. Die Garten

AED

Mu käsi raudvärava peal, kus ogad ja väädid
Roostes on võtme hambad ja luku keel
Samm isa kruusasel jalgteel, kohe seal samas
kasvavad ema peenardel roosid ja oad

Pirnipuu oksad on kuldsetest kelladest lookas
All põlvekõrguse rohu sees vedeleb redel
Kõrval on plekkämber, külje pealt auguline
Katkisi pirne maas järavad herilased

Pirnid: neid korjab isa ja vekib ema
Redel: puu otsas isa ja ema puu all
Ämber: täis paneb isa, tühjaks teeb ema
Mu süda: üks alla visatud mäda pirn

Ülevalt ladvast üks köis ripub lõdvalt alla
Nüüd peksleb maas. Loob rohu sees oma rada
Lainetus käib läbi kõrte ja tõmbab mu ümber
ringi. Sisinat kuulen, näen hambaid ja keelt

2003