JOHN ASHBERY. Some Trees

MÕNED PUUD

Hämmastav: kõik nad on kenasti
üksteise kõrval, nagu peaks paigal
püsima, et juttu ajada.
Kogemata kokku lepitud

kokkusaamine hommikul, maailmast
nii kaugel, et see mõjub nagu nõusolek,
ja korraga me kahekesi olemegi
see, mis me puude meelest oleme

ja mis nad meile öelda tahavad:
tähendus tuleb lihtsalt sellest, et nad
on siin; varsti võime teineteist puudutada,
armastada, kõike seletada.

Oleme ümber piiratud, ja meil on hea meel,
et meie ei mõelnudki välja
kõike seda toredust: vaikuse on juba
täitnud helid, lõuendilt ilmub

naeratuste koor, talvine hommikupoolik.
Selles ehmatavas, liigutavas valguses
jäävad meie päevad nii tagasihoidlikuks,
et need sõnad näivad kaitsvat ennast ise.

Some Trees, 1956