Hasso Krull's Blog, page 15

HENRIK NORDBRANDT. Efter en ond drøm

PÄRAST HALBA UNENÄGU

Kui ärkasin, oli suure musta
poti kaas ikka omal kohal
ja inimsööjatest polnud alles
muud kui võõrapäraste
nimede kaja.

Järjehoidja raamatu vahel, öökapi peal
oli täpselt õiges kohas
ja kui ma jalad voodist välja pistsin
nägin, et paelad on kingadel
õigesti peal.
Ning sokid kohe sealsamas.

Voodi all polnud krokodilli
ja ämblik
kes ukse taga passis
oli läinud oma teed.

Minu pea ja käed
polnudki kõik eraldi
mustadesse kilekottidesse
pakitud.
Nad olid kõvasti keha küljes kinni.

Sain liigutada, ilma et verd tuleks.
Isegi kõht
ei valutanud.

Köögilaual seisis kohvimasin
täitsa tavaline kohvimasin
hommikuvalguses, mis lilleliste
kardinate vahelt tuppa immitses.

Neid peaks pesema.
Paistis aprilli
keskpaik olevat.

Kui vesi kees
tundus maja nii tühi.

Kõik need, keda armastasin

olid juba ammu surnud.

Pjaltefisk, 2004

ANNE SEXTON. The Nude Swim

ALASTISUPLUS

Capri edelapoolsel küljel
leidsime üksiku väikese groti
kus polnud ühtegi inimest ja me
läksime sinna üleni sisse
ja meie kehadest kadus
kogu üksindus.

Kõik kalad meie sees
põgenesid hetkeks.
Päris kaladel polnud sest midagi.
Nende isiklikku elu me ei seganud.
Hõljusime vaikselt nende all
ja peal, tekitasime
õhumulle, väikseid valgeid
õhupalle mis liuglesid üles
päikesepaistesse paadi kõrval
kus magas itaalia paadimees
näo peal müts.

Nii selge vesi et seal
võiks raamatut lugeda.
Nii kandev vesi et seal
võiks küünarnukkidel hulpida.
Leban siin nagu diivanil.
Leban siin nagu
Matisse’i punane odalisk.
Vesi oli mu kummaline lill.
Naist peab kujutama
ilma tooga või sallita
diivanil, mis on sügav kui haud.

Selle groti seinad
olid igat värvi sinised ja
sa ütlesid: „Vaata! Sinu silmad
on meresinised. Vaata! Sinu silmad
on taevasinised.“ Ja mu silmad
sulgusid justkui oleks neil järsku
häbi hakanud.

Love Poems, 1969

SIRKKA TURKKA. Maleksin ihan pieneen puistoon

Longin päris pisikesse parki ja seal ta ongi, päris pisike tädi, kellel on komme mere ääres põõsa all magada. Pargi ja mere vahele jääb autotee. Üksainus pikk laine, ja tädi olekski merre uhutud. Aga mutt oleks sealtki välja roninud, ukerdanud piisavalt kaugele, teise põõsa alla, ja hommikul oleks ta jälle pargipingil istunud, sirge nagu küünal, kõikudes mööda joobe silda laisa keskpäeva poole. Kena pisike tädike, elutuultesse heisatud lustakas lipp. Nii me siin omaette triivime nagu saared saarestikus.

Kus on nüüd see poiss, kes naeratas nagu piparmündikomm, kirjutas luuletusi, mängis klaverit ja tõlkis vene kirjanikke, võis varavalgeski pakkuda tassikese teed, aspiriinitableti või paar mahvi piibust. Kus on see tüdruk, kes seltskonnas ikka omaette põrandal istus ja ütles: mulle meeldib nii. Isa oli tal tore mees, tüürimees, sõitis laevaga karile, jõi end tasapisi surnuks. Ema läks peast segi, sai invaliidsuse ja hooldaja, valmistas ajaviiteks paberist roose ja saatis neid tütrele, kes oli pelglik ja tedretähniline. Nagu laul astelherne õitest. Ja kus on see poiss, kes armus, liivakarjääri läks ja enda maha laskis. Kus on kõik väikesed tüdrukud ja poisid. Kus on Johanna, kes pakkus külmutatud maasikaid ja ütles sõber, sõitis Kreekasse maalima, saatis sealt postkaardi ja kirjutas, et nägi Paani. Siis tuli Soome ja sai surma, üks purjus politseinik kihutas ta liiklusmärgi vastu lömaks. Keegi ütles kunagi: meiega on juhtunud see, mis maailmas ikka juhtub. See oli Nazim Hikmet. Aga kõiki ta muidugi silmas ei pidanud.

Kaks musta riietatud eidekest on kõnnitee peal ees. Üks on kõva kuulmisega, teine aga loeb talle võimsa ja käskiva häälega kõrva sisse pärjalindisalmi: on lahkumisi valusaid, kuigi ainult hetkeks vaid... Jääb mulje, et matused olid hästi õnnestunud. Oma surma nad elavadki. Varsti saavad nendestki mõrsjad. Komberdavad, liipavad, vanguvad tänavatel tumedates riietes. Nad on väiksed tühjad nukrad suvilad. Riided hoiavad elu jäänuseid veel vaevu koos. Mina sobin siia, aga koer on üksnes kohanenud. Püüan temaga olla nii hea kui oskan. Ta valis just minu, ühtegi teist inimest tal enam siin ilmas ei ole. Õudne mõelda, et tal pole mingit valikut, tema elu on minu kätes. Teen välisukse lahti, vastasmaja aknas kõigub üks pea. Siis veel peotäis varblasi ja loojangupäikesest nõretav tänav.

Valaan vatsassa, 1975

FRANCO BUFFONI. Protezione della giovane

NOORTE TÜDRUKUTE EESTKOSTE

Noorte tüdrukute eestkoste
saatis Teresa Soave
Rita Mugnoni asemele
kuna too oli mehele läinud.
Ta oli alles kuusteist ja isa
tuli teda saatma.

Kolmteist tuhat kuus ilma ravikindlustuseta
väike toake kraanikausi ja peegliga
õhtuti raadio söögitoas
aga ainult vanaema juuresolekul.

Pühapäeva pärastlõunad
kella seitsmeni vabad
ulgumine et sõdurpoisid ja suudlused
ikka veel viibivad.

Ühel õhtul nõusid pestes
ta aina nuttis ja nuttis
see äratas mu üles.
Piilusin natuke aega salaja kuidas ta töinab
kuni ta lõpuks mind märkas:
Luba et lähed tagasi voodisse
ära oma mammale küll räägi.

Ta üritas seda kudumisvardaga
parkettpõrandal, kus valgus
immitses väikeste
kübemetena ruloo vahelt.

Söe mustad jäljed
olid ikka veel näha
päevast mil ta neljakäpukil
ahjus tuld lõkkele puhus.

Suora carmelitana e altri racconti in versi, 1997

SHAZEA QURAISHI. Still light

VAIKNE VALGUS

Sa kujutled oma ema puuna
– millegipärast on nii kergem.
Hõbedane kask, riietub aeglaselt
lahti, justkui oleksid päevad aastad
ja peen vihm mängib tema
juustes nagu jazz. Ta laseb oma
ilusad valged lehed ükshaaval
langeda. Tema oksad
on nüüd peaaegu paljad. Vaata
kui ilus ta on tumeda taeva taustal.

I Am Twenty People: A third anthology from the Poetry School, 2007

CAROLINE HARTGE. Elektrische Balladeske

ELEKTRILINE BALLADESK

Väikesi rattaid kukub su suust
kui räägid.
Ja mutreid ja narde ja kruvikesi.
Kilks.
Kõlks.
Kaneeli sisse.

Ja sinine. Ja taevakivi.
Su silmad on nagu kaugtuled
ultramariinsete klaaside
taga.
Ja oliiviõli ja banaanikarri.
(Ei mingit seesamikastet.)
Linnaväravad pandi kinni.

Su hambad on nagu majad kuskil tagahoovis
maal. Valgeks pügatud mäel. Risti. Ja põiki.

Väikesed üleskeeratavad kalad on ümber su kaela
ja jahutavad:
ookerkäed, ambrakäed, peenmehhaanilised.

Ja niidud täis liiliad seal kus sa käid.
Nagu too suuresilmne. Nagu too tüdruk.

Ja rooste, ja kuldne, ja kardemon.

Totem, 1996

MOHAMMED DIB. La Chinoise

HIINATAR

Hiinas oskab iga lapski
hiina keelt rääkida.
Mis ma siin veel ootan?

Kui sinna tahan jõuda, pean igatahes
mööda Siiditeed minema.
Siis ma igatahes näen, kuidas
seda siidi tehakse, neid siidiusse.

Issand, me pole ju hiinlased, ometi
on meil täitsa head siidi, aga
hiina keelt meil ei räägita,
eks ole. Ikkagi lähen sinna.

Ja ma näeksin nende silmi.
Väikesed hiinlased on ju nii ilusad
oma hiina silmadega. Ja mitte keegi
ei räägiks minuga, suured ka mitte.
Mis võiks veel ilusam olla.

Iga neljas inimene maailmas
on hiinlane. Ja meid ongi peres
neli, see ju sobib.
Kas mina olengi meie pere hiinlane?
Issand, tee, et ma oleksin.

Poésies, 2007

ANTONIO GAMONEDA. Un animal oculto

SALALOOM valvab mind videvikus ja tal on minust hale. Ripnevad mädanend viljad, pulbitsevad keha kojad. Peegleid täis topitud haigus, tüütu on sellest läbi käia. Keegi vilistab mu südames. Ma ei tea, kes see on, aga tema lõputu silp on mulle arusaadav.

Mu mõtetes on verd, kirjutan mustadele mälestustahvlitele. Mina ise olengi see imelik loom. Tunnen enda ära: ta lakub armastatud ripsmeid, hoiab oma keelel isalikke aineid. Muidugi, kahtlemata olen see mina: ta laulab hääletult ja on maha istunud, et mõtiskleda surmast, aga ei näe muud kui lampe ja kärbseid ja leinalinte. Mõnikord ta kisendab pärastlõunases tardumuses.

Nähtamatu on valguse sees, aga kas nähtamatuses miski ka põleb? Meie kirik on võimatus. Igatahes, see loom pole nõus agoonias raugema.

Tema püsibki minu sees virgena, kui ma magan. Ta ei ole veel sündinud, ja ometi peab ta surema.

Kui asi on nii, kust kadunud selgusest oleme siis pärit? Kes olematust meenutada suudaks? Mõnusam oleks vist tagasi minna, aga

me astume kõheldes okasmetsa. Pärast viimast ettekuulutust ei tule enam midagi. Nägime unes, kuidas üks jumal meie käsi lakkus: tema jumalikku maski ei näe mitte keegi.

Kui asi on nii,

siis on hullus täiuslik.

Arden las pérdidas, 2004

MICHAEL ONDAATJE. King Kong meets Wallace Stevens

KING KONG KOHTUB WALLACE STEVENSIGA

Võta kaks fotot –
Wallace Stevens ja King Kong
(On see tähenduslik, et söön seda kirjutades banaani?)

Stevens on tüse, leebe, juuksepahmak üle pea
triibuline lips. Ärimees vaid
tumedate kämmalde poolest, alasti aju
mõte tema sees.

Kong taarub
jälle eksinuna New Yorgi tänavatel
varvaste vahel ärevil autode kullesed.
Vaim on eikusagil.
Sõrmed on plastmassist, naha all elekter.
Metro-Goldwyn-Mayer on ta peremees.

Samal ajal W.S. oma ülikonnas
mõtleb kaos mõtleb tarad.
Tema peas – värske valu seemned
manamine,
tardunud vere röögatus.

Ta käed nõrguvad pintsakust välja,
poseerivad mõrvari varjus.

There's a Trick with a Knife I'm Learning to Do: Poems, 1963-1978

MARLÈNE PHIPPS-KETTLEWELL. Frog

KONN

Kui päriselt saaks, kas sa siis tahaksid
konnaks muutuda?
Kui see tähendaks, et sul on peenike selgroog
ja niiske sammalroheline nahk, mis tunneb
iga mutuka pistet, kuigi sa muidu
ampsaks ta suhu ja neelaks alla,
sa kükitaks neljal ligedal jalal
otsekui omaette maailm,
su südametuksed oleks kõri peal näha,
ja ikkagi jaksaksid teha
iseendast mitu korda pikema hüppe.

Kui see tähendaks, et võid vette minna,
kust sa elu seeski üle ei ujuks,
ja ikka on mõnus, käed-jalad laiali
hulpiv molekul,
neelaksid maailma ümmarguste silmadega
läbi roheka sise-ekraani,
mis tõmbab su ligi, su sisse
veepinna pehme libeda siidi,
kõrgete palmilehtede plagina ja õõtsumise
ja sinisesse laotusesse kogunend edevad linnud,
ja ikkagi võiksid sa päikesesse vaadata.

Ja kui see tähendaks sedagi, et võid sukelduda täitsa sügavale,
minna alla, päris alla, kus polegi põhja, pole midagi tunda ega kuhugi jõuda,
alla liikumise lõpmatusse, kus pole vaja hingatagi.

Kui päriselt nii saaks, ja see tähendaks
et tunned armastustki, kas siis veel hakkaksid
inimeseks sündima? Meheks, või isegi naiseks?

New Carribean Poetry, 2007