Hasso Krull's Blog, page 5

RAFAEL SOLER. ¡Lávate las manos!

PESE KÄED!

Hoolitsedes oma arvukate jõnglaste eest
rääkis isa lakoonilistest sündmustest

näiteks dollari langus
või Merkuuri salapärane kaaslane
kõrgem kui meie kuu ja krooniliselt kurb

koos veini ja mulliveega
kallas ta tähtsusetuid uudised
apokalüptilisi sonimusi
muresid mis ikka toovad hukatust

kuulatas kella ja tema lööke
kuulatas ema supitirinas
kuulatas vakstut linase riide all

kahvlit tõstes
kirjeldas ta kaaliumi kasulikke omadusi
forellide substantsiaalset minevikku
viit ilmakaart mis sündisid lõunas

tema peapiiskopi lõualott
ja kokkusurutud terashuuled
tähistasid kõigi jaoks distantsi

siis võõpasime vaniljega
seltsimehi riiulil
igaks juhuks üksteiselt kunagi küsimata
miks

ta vaidles kella ja tema löökidega
igatses ema supitirinas
meie hääle aga summutas vakstu laudlina all.

GIANNIS RITSOS. Σημείο

TÄHIS

Tume tuul tuhises ümber taevatähtede.
Mingi kurb ja salapärane vägi
muutis puud sünkjaks.

Ainsaks tähiseks pimedas
kaks nappi valgussõõri –
ühe vaikiva naise põlved.


Παρενθέσεις, 1950-61

ANDRÉ BRETON. Non-lieu

MITTEKOHT

päevakunst ja öökunst
haavade tasakaal mille nimi on Vabandage
punane ja tundlik tasakaal raske nagu linnu lend
kui tühjade kätega ratsanikud kel lumest kael
ajavad auruvankreid üle nurmede
see lakkamatult hulluv tasakaal seda ma näengi
näen ühte viisakat iibist
kes naaseb mu südame kinninööritud järvelt
unerattad nõiuvad mõnusaid roopaid
mis kerkivad kõrgele all nende kleitide merikarbid
ja mere kohal kargleb ehmatus
mine nüüd armas koit ära unusta midagi mu elust
võta kaasa need roosid mis peegelkaevudes ronivad
võta isegi paelad mis hoiavad veetilku ja köietantsijate samme
päevakunst ja öökunst
olen akna peal väga kaugel õudust täis linnas
möödub mehi korrapärases rütmis kõigil torukübar peas
nagu vihmasid mida ma armastasin
kui päike paistis ja ilm oli nii ilus
„Jumalaviha juures“ on ühe kabaree nimi kus ma eile käisin
kirjutatud heledale põhjale tähed ise kahvatumad veel
aga klaaside taga liuglevad merenaised
on liiga õnnelikud et midagi karta
siin pole iialgi ühtki laipa ikka vaid asitõenditeta atentaat
ei iialgi taevast ikka vaid vaikus
ei iialgi vabadust muidu kui vaid vabaduse pärast

Le revolver à cheveux blancs, 1932

KETTY BLANCO. Ser

OLEMINE

Jäätis sulab mu peos.
Üks piisk kukub kleidile.
Lasen tal olla.
Usundid vaidlevad olemise üle.
Filosoofid arutlevad olemise üle.
Minul aga
on
üks tume plekk
riietel.

Quién anda ahí, 2017

ADONIS. La blessure

HAAV

1
Tuule käes magavad lehed
on haava purjelaev
Habras aeg on haava uhkus
ja me ripsmete all turnivad puud
on haava järv

Haav on sild et maale tulla
kui haigutab haud
kui kannatus pikale venib
me surma ja armastuse kallaste vahel
Ja haav on märk –
ta on läbipääs

2
Piinatud helinate keelele
jätan haava hääle
Kaugelt tulnud kividele
põuailmale, kõrbele
jää kanderaamil veetavale ajale
süütan haava tule
Ja kui minu riietes hõõgub ajalugu
kui mu raamatutes puhkevad sinised küüned
ja ma kisendan päevale:
Kes oled sina, kes sööstsid mu märkmetesse
mu neitsilikule maale?
kuulen üht häält, mis kuulutab:
Mina olen haav, mis sünnib ja kasvab
su ahtas ajaloos

3
Nimetasin su pilveks
oi haav, teelemineku turteltui
Nimetasin su suleks ja raamatuks
ja hakkan nüüd pidama kahekõnet
allaneelatud keelega
saartel mis kohe lähevad rändama
muistse languse arhipelaagist
Hakkan nüüd õpetama kahekõnet
palmidele ja tuulele
oi haav, teelemineku turteltui

4
Kui mul oleks ruumi sadamatele
une ja peeglite maal
kui mul oleks laev
kui mul oleks linna varemed
kui mul oleks linn laste
ja pisarate kodumaal
oleksin kõik selle haavale kokku toonud
et sellest saaks laul nagu piik
läbi puude, kivide ja taeva
sametpehme laul nagu vesi
mahalöödud ja tõrges nagu võit

5
Tule vihmana üle meie kõrbete
oi une ja igatsusega ehitud ilm
Tule ise, aga raputa meid
sest oleme ju haava palmipuud
murra meile kaks oksa
haava vaikuse armunud puudelt
puudelt mis haava hoiavad
sõrmed ja ripsmed koos

Oi une ja igatsusega ehitud ilm
kes sa mu lauba karile sööstad
selge kujuga nagu haav
ära ligemale tule – sinust ligemal on haav
ära ahvatle mind – sinust kaunim on haav
Ja see võluvägi mis kiirgab su silmist
ülimatesse valdadesse
jääb haavast ikkagi kaugele
Haav läks juba mööda
jätmata ühtegi saart
ega peibutavat loori

Chants de Mihyar le Damascène, 1961
Traduit de l’arabe par Anne Wade Minkowski

RAYMOND CARVER. The Baker

PAGAR

Siis tuli linna Pancho Villa,
poos linnapea üles
ja kutsus vana põdura vürst Vronsky
endaga õhtust sööma.
Pancho tutvustas oma uut tüdrukut
ja selle meest, kellel oli valge põll ees,
näitas Vronskyle püstolit
ja palus siis vürsti jutustada
õnnetust pagulaspõlvest Mehhikos.
Pärast hakati rääkima naistest ja hobustest.
Asjatundjad olid mõlemad.
Tüdruk itsitas
ja keerutas Pancho pärlmutrist
särginööpe, kuni see
keset ööd äkki magama jäi,
pea lauale vajunud.
Mees lõi risti ette
ja hiilis majast välja, saapad käes,
andmata vähematki märku
ei oma naisele ega Vronskyle.
See nimetu mees, kes paljajalu ja
alandatuna püüab oma elu päästa, ongi
selle luuletuse kangelane.

Fires, 1983

LORNA CROZIER. The Motionless Angel

LIIKUMATU INGEL

Hobune on juba nii kaua
lume sees seisnud,
tema tuulepoolne külg
on valge, teine aga
must.

Valge hobune
läheb tuulega kaasa.

Must ei teagi,
et temast jäi järele
ainult lumme lõigatud
ava.

Nüüd võivad kõik
sealt otse läbi minna
ja kaduda.

Inventing the Hawk, 1992

MANDY KAHN. Grass

ROHI

Tüdrukuna arvasin,
et ükskord on mul juuksed nagu naisel:
lilleseadja ere bukett,
mis jutustab loomulikkusest kasvuhoone peenral,
ja kui midagi muuta ei saagi, saab järele aidata.
Või hoopiski jahe kimp raamatukogust,
mis vaimu asemel õitsele lööb.
Tüdrukuna eelistasin
asjalikku pead – võib-olla oletasin,
et selline mulle kord võrsubki. Nüüd
on pea kasvanud võssa, seal on sitked pulgad, ainult
päike silitab neid, nad murduvad kus juhtub,
kujutades unistust täiusest
nii, nagu nemad seda mõistavad.

Mina olen rohi
ühe kauge puu varjus
kauge nurme peal,
tihedam ja lopsakam
kui mujal.
Ei tea, kas see tuleb mullast või varjust,
või mõnest rauakarva veesoonest
otse maa all.
Vaatan ja imestan nagu sinagi: möödub vaid kuu,
juba jälle on seal mingi pahmakas,
vahel mantel,
vahel kividele langev kosk.
Uudistan
oma peegelpilti
nagu kunagi piilusin sinisesse koopasse
mererannas. Nojah, mõtlesin siis, kivist kardina taga
teeb loodus oma tööd,
punub sõrmedega, loob ja niisutab,
siis jätab rahule.

Glenn Gould’s Chair, 2017

PABLO NERUDA. Walking around

WALKING AROUND

Vahel olen väsinud olemast inimene.
Vahel astun sisse rätsepatöökodadesse ja kinodesse,
olen närbunud, seletamatu nagu vildist luik,
kes purjetab päritolu ja tuha vetel.

Juuksurite lõhn ajab mind valjult nutma.
Tahaksin lihtsalt puhata kividest või villast,
tahaksin lihtsalt, et ei peaks nägema asutusi, aedasid,
kaupu, prille ega lifte.

Vahel olen väsinud oma jalgadest ja küüntest,
oma nahast ja varjust.
Vahel olen väsinud olemast inimene.

Aga ikkagi oleks tore
ehmatada notarit liiliaõiega
või tappa kõrvakiiluga nunn.
Oleks kena
käia tänavail halja pussiga
ja lõuata kuni külmun surnuks.

Ma ei taha jääda juureks pimeduses,
kes kõigub, küünitab, lõdiseb unes,
all, maa märgades soolikates,
süveneb ja mõtleb, sööb iga päev.

Ma ei taha nii palju viletsust.
Ei taha olla juur ega kalm,
üksi maa all, hauakamber täis
kangeid koolnuid, kustumas kurbusest.

Seepärast põlebki esmaspäev nagu petrooleum
kui ta näeb mind tulemas, vanginägu peas,
möödudes ulub ta nagu haavatud ratas
ja astub kuumaverelisel sammul öhe.

Nii satungi teatud nurgatagustesse, rõsketesse majadesse,
haiglatesse, kus kondid tungivad akendest välja,
teatud äädikalõhnalistesse kingapoodidesse,
tänavaile, mis on kohutavad nagu kuristikud.

Väävlikarva linnud ja jõledad soolikad
ripuvad majauste küljes, mida vihkan,
kohvikannu ununenud valehambad,
peeglid,
mis pidanuks häbist ja hirmust nutma,
kõikjal on vihmavarjud ja mürgid ja nabad.

Kõnnin ringi rahu, silmade, kingade,
viha, unustusega,
kõnnin ja möödun kontoritest ja ortopeedilistest poodidest,
hoovidest, kus pesu kuivab nööril:
aluspüksid, rätikud ja särgid, mis nutavad
aeglasi rõvedaid pisaraid.

Residencia en la Tierra, 1935

LIZABEL MÓNICA. Escarlata

SARLAKPUNANE

Läksime üles veesilma juurde. Silmapilkude vahel arutlesime, kas vihmausside jaoks on taevatähed mõttetud või mitte.
Ja sarlakpunasele andsime uue nime.

Oleme hoidnud teise kätt oma pihkude vahel. Hakkame pihta, kordame seda ja toda vahetpidamata. Päike ja aurude küllus rebivad lõhki kõik lilled, mis me vaatevälja ilmuvad. See on elu, tuletan endale meelde ja lähen naeratades edasi, mõeldes, et ühel kaugel ajahetkel minevikus täitusid mu silmad helkiva umbrohuga nagu postid; justkui öeldes: „Võta, nii võib teha, sa peaksid sellega miskit pihta hakkama.“