Hasso Krull's Blog, page 4

ADELAIDE IVÁNOVA. A mulher casada

ABIELUNAINE

istun
ringis
nii nagu
üritusel
kohane
kulistan
veini
oliivi-
kivid
panen
kõrvale
haldan
oma
fertiilset perioodi
teesklen
et olen
registreeritud
vaktsineeritud
ilus
koduloom
ülistan
banaalsusi
osalen
vestluses
lähen ära
viiakse koju
sõidan tummalt
peas keerlevad
väiksed asjad
seks
bikiinid
žiletid
reisid
oliivid
salvrätid
munad
magusad mandlid
jääkarud.

o martelo, 2016

CYNTHIA CRUZ. Porcelain Pillow in the Form of a Theater

PORTSELANPADI TEATRI KUJUL

Auk taevas tuli minu juurde

sosistas ja ma ütlesin

ei. Ma ei
kuule seda.

Aga ta sosistas, tal olid kollased
sõrmused ja karjade kaupa vastuseid.

Sada aastat elasin maa-alustes kongides,
hulkudes pikalt üles-alla mööda rõskeid treppe.

Ja sosistaja
tuli jälle tagasi.

Ja mina ütlesin, ei

ma ei hakka rääkima.

Ja seekord tulid kõrbeloomad minu juurde
istusid mu kõrvale

aga nad ei hakanud mind armastama.

Ja siis tuli taeva kuningas
ja kuu keerles nagu vurr.

Ja mina läksin lõputu rongkäigu lärmi ja kellamängu sisse,
kõrbeloomad minu taga langesid karjade kaupa,

otsekui lööve, kohutav hüljatud vastus,
karusnaha ja luksuse lõputu rong.

Wunderkammer, 2014

ERICA JONG. The Stone People

KIVIRAHVAS

Inimesed, kes elust eriti
ei hooli,
kes veavad oma keha lihtsalt harjumusest
siia-sinna,
kes nälga tundmata
täidavad suu,
kes muudkui lähevad, minemata kuhugi,
kes armastuseta kepivad
ja vimmata vihkavad –
sest mis salata, nad on ju elus
ainult juhuse tõttu,
sest mis salata, ega nad kunagi
sündida tahtnudki,
sest mis salata, nemad ei järgi
oma tähte.

Nemad ongi kivirahvas.
Nende nahk on varjude värvi.
Nad seisavad üllatunult nagu kujud skulptori hoovis.
Sinu armastust nad ei taha.
See neid ei päästaks.

Kui mõni lennuk vahel puruks kukub,
laulavad just nemad
üht habrast laulu leegitseva mootori taustal.
Pärast autoõnnetust leitakse nende naeratavad laibad.
Lume alt leitakse nende jäätunud naeratused.

Nüüd avan oma peo
õhule ja veele.
Nüüd kustub mu meelest isegi mälestus valust.
Nüüd unustab mu käsi,
kuidas tõmbuda rusikasse.
Nüüd olen kerge,
mu peopesas surm.

Loveroot, 1975

SILVINA OCAMPO. Canto

LAUL

Oi, miski, mitte miski pole minu oma!
Ei minu hääle kõla ega mu äraolevad käed,
mu kauged kallistused.
Kõik on mulle antud. Oi, mitte miski pole minu oma.
Olen nagu sünkja järve peegeldus
või hääle kaja sinise kaevu
põhjas pärast vihma.
Kõik on mulle antud,
nagu vesi või klaas,
millest võib saada ükskõik mis –
suits, spiraal,
maja, kala, kivi, roos.
Olen iseendast nii erinev, nii teistsugune,
nii nagu mõnikord inimesed rahvamassis.
Olen kõik need kohad, mida olen armastanud.
Olen naine, keda vihkan kõigist enam
ja olen see lõhn, mis mind ühel ööl haavas
ebakindla saatuse määrustega.
Olen varjud, mis imbusid autosse,
olen helendav uks,
silmadesse peidetud salajased kallistused.
Olen kadedus, olen puss
ja punaste haavade valu.
Pikkade ahnete pilkude helk olen ma.
Olen hääl, mida kuulsin ruloo tagant,
olen valgus, õhk suhkrumändide kohal.
Olen sõnad, mida jumaldasin
imetletud raamatute huulil.
Olen hurt, kes pages kaugustesse,
üksik oks teiste okste vahel.
Olen rõõm päevast,
leekide mühin.
Olen paljaste jalgade vaesus
ja lapsed, kes tummalt eemalduvad.
Olen see, mida mulle pole räägitud, mida ma ei tea.
Oi, tahtsin, et kõik oleks minu!
Olen kõik, mille olen kaotanud.
Ja kõik see on haaramatu nagu tuul või jõgi,
nagu suve kuldsed lilled,
mis surevad peos.
Olen kõik, aga miski pole minu,
ei valu, rõõm, hirm,
ega isegi sõnad minu laulus.

Poemas de amor desesperado, 1949

ANA LUÍSA AMARAL. Europa (Poema 1)

EUROOPA (LUULETUS 1)

Jään siia
su une
või armastuse pärast:

olen su juures,
kuigi ise vist – oled võimatu?

Oled nii kaugel. Koletiste
elupaik. Aga milliste?

Just seda ehk nägidki unes.
Aga su hirmud
kaitsevad sind.

Alasti istusin
su juurde maha,
oodates sinu pilku.

Escuro, 2014

MARIE-CLAIRE BANCQUART. Du moins, à l’approche du sol

Vähemalt siis, kui ligineb maa
on minutitel mahti
hinge tõmmata.

Lennujaama ümber
on vaba väli
jänestele joosta, taimedele pidutseda
ümarast aknast näeb seda põgusalt

suur tiib laotab oma varju
üle selle tarastatud ala.

Hetkeks
just seal
tahaksimegi oma telgi üles panna,
et elada tulevikku, kus poleks sihtkohti, jällenägemisi.

Terre énergumène, 2009

CYNTHIA CRUZ. The Invisible Kingdom

NÄHTAMATU RIIK

Üle Orinoco jõe,
läbi mustade väljade,
kus vanasti asus Eeden.

Tulekahju magasin maha,
nagu kuninganna
klaasist kandetoolis,

siis pandi mind murule pikali
ookeanist välja
tiritud lapsena.

Kolm naist tuli hommikul lauluga.
Nad lõikasid mu kõhu kopsu lõhki,
aga seal polnud ühtegi beebit,

ainult roheline merevaht ja kallis-
kividega inkrusteeritud vihmaussid.
Need sõnad, see kohutav laul.

Wunderkammer, 2014

WILLIAM BLAKE. Tyger

TIIGER

Leegid! Leegid! Eredad leegid
öömetsades. Leekivad vöödid
otsekui tuli: kes
su ometi tegi?

Sina, tiiger: tema, surematu,
üks käsi, üks silm
ja õudne sümmeetria.

Sügavuste sügavused, taevaste taevad,
seal läideti sinu silmade tuled,
kuid kes pistis tulle käe?

Metsikult leekivad tiivad, metsikud õlad,
metsiku kunstiga põimiti su süda,
kuni see põksuma hakkas.

See õudne käsi.
Jalgade košmaar.
Sepavasar, kett ja hõõguv ääs,
kus mulksus su aju,
alasi otsekui hirmuunenägu.

Siis heitsid tähed ülalt oma piike
ja taevas uppus nende pisaraisse.
Aga tema? Kas ilmus ta huulile
naeratus, nähes sind?
Kas lambukesegi tegi tema?

Leegid! Leegid! Eredad leegid
öömetsades, leekivad vöödid
otsekui tuli: sina, tiiger,
tema, surematu,
ja õudne sümmeetria.

Songs of Experience, 1794

NICK LAIRD. Grenfell

GRENFELL
i.m.

Palun hinnake, kuidas te kogesite oma kogemust.
Kas olete sellega üldiselt rahul; enam-vähem
rahul; neutraalne; rahulolematu; või üldse mitte rahul?
Kas soovitaksite meie ettevõtet oma sõbrale?

Kas võiksite öelda, et õhtuvalguse langemine pilve-
lõhkujale aitab teha teid õnnelikuks või üldse
mitte? Kas võiksite öelda, et kõik liidu liikmed
on mustas masenduses? Kui peaksite hindama

tundides, kui kaugel me sellest veel oleme?
Kui oskate, palun kirjeldage üksikasjaliselt
struktuuri, milles te sündisite, varasemaid visandeid,
tekstuuri, neid eneseasutusi, mis teie sees

oma päevi veedavad, ja kui olete märkinud
soo, vanuse, rassi, religiooni, seksuaalse sättumuse,
saavutused hariduse alal ja leibkonna kogusissetuleku,
võib öelda, et tunneme teineteist juba piisavalt

ega karda tunnistada, et mõistame neid puhtalt
juhuslike seisunditena, sest ihasid saab alati kaardistada
võõraste peal, ilma eranditeta. Kõik kehad on
vesikehad, see ei olene kokkulepitud tingimustest

ega energiast, mis on mateeriale määratud.
Palun hinnake oma viimast reaalset päeva kümne
palli süsteemis, kus üks on surmavalt igav ja
kümme keerab kontrasti maksimumi peale.

Kuidas te meie klienditoega rahule jäite?
Palun hinnake, kuidas võiks kirjeldada selle
viimaseid minuteid. Tühjale alale võite
lisada oma isiklikud kommentaarid siin

ja kõigil järgnevatel lehekülgedel.

Feel Free, 2019

SAPPHO. νύκτ[. . . ]

… öö

neiud …
pidutsesid terve öö …
nemad võiks laulda sinu ja su kannikese-
sülise mõrsja armastusest.

Ärgates mine …
omaealiste poiste juurde …
et me ei näeks und kauem
kui siristaja [lind].


Fragment nr 30 (LP)