Mirjam > Mirjam's Quotes

“Why, if one wants to compare life to anything, one must liken it to being blown through the Tube at fifty miles an hour--landing at the other end without a single hairpin in one's hair! Shot out at the feet of God entirely naked! Tumbling head over heels in the asphodel meadows like brown paper parcels pitched down a shoot in the post office! With one's hair flying back like the tail of a race-horse. Yes, that seems to express the rapidity of life, the perpetual waste and repair; all so casual, all so haphazard...
But after life. The slow pulling down of thick green stalks so that the cup of the flower, as it turns over, deluges one with purple and red light. Why, after all, should one not be born there as one is born here, helpless, speechless, unable to focus one's eyesight, groping at the roots of the grass, at the toes of the Giants?”
― Virginia Woolf

“Unexpected intrusions of beauty. This is what life is.”
― Saul Bellow, Herzog

“Ma olen maalt, kus päike on haruldane teemant, uskumatu kuldmünt, mida uuritakse tule paistel ja katsutakse hambaga, enne kui tihatakse silma usaldada. Sügisel pannakse päike koos kartulite ja kaalidega koopasse varjule; ja kui ta kevadel sealt välja tuuakse, õue tuulduma, siis on tal valgete kartuliidude mürgine lõhn; seda lõhna on täis terve õu kuni metsani välja.”
― Emil Tode, Piiririik

“Ach, Tchekov! Why are you dead? Why can’t I talk to you in a big darkish room at late evening—where the light is green from the waving trees outside? I’d like to write a series of Heavens: that would be one.”
― Katherine Mansfield, Journal of Katherine Mansfield

“Võib-olla ei peaks kunagi hommikul seda lugema, mis südaöösel kirjutatud: hommik ja südaöö ei mõista teineteist või nad mõistavad võõriti.”
― Anton Hansen Tammsaare, Ma armastasin sakslast

“Sõnade teed on mõnikord imelikud, nende teed on kõige imelikumad teed, mida inimvaim käinud. Sõnades on ikka palju seda, mida rääkija sugugi ei mõtle, sõna toob sagedasti vastuse, mida mõtleja kõige vähem aimanud. Nõnda ka täna, kui keegi joomisel hakkas rääkima mingisugusest inimlikust tõest.
„Kõik tõed on inimlikud,“ vastati kõikteadvalt.
„Mis tähendab inimlik?“
„Inimlik tähendab humaanlik.“
„Aga humaanlik?“
„Et on olemas inimlikud asjad, aga mitte inimest.“
„On olemas inimlik tõde, inimlik õigus, inimlik vagadus, inimlik kurjus ja muud niisugused asjad, aga inimest ennast ei ole.“
„Aga kes siis on?“
„On hiinlased, jaapanlased, neegrid, venelased, türklased, sakslased, inglased, on isegi lätlased ja eestlased; on ametnikud, professorid, üliõpilased, kodanikud, ajakirjanikud, kirjanikud ja poepoisid, aga inimest ei ole.”
― A.H. Tammsaare, Kärbes

“Kulno oli vait ja laskis Lutveid rääkida. Oli, nagu kuulaks ta iseennast, seda ennast, kes elas, patustas, kannatas ja kaebas aastate eest.
Või ei kannatanud ega kaevanud tema sugugi nõnda? Ehk ei oska tema Lutvei kaebehelides muid toone tabada, kui aga ainuüksi neid, mida ta millalgi iseenese rinnas uulatanud? Võib-olla meie ei tea ilmast üldse muud, kui aga seda põrmukest, mis leidub vähemalt idunagi meis enestes? Kõik muu on ehk sealpool meie ilma läve, kõik muu on hauatagune, surnute riik, kuigi ta oleks elavaid täis. Nõnda mõistaksime teiste kannatusi ainult kannatades ja teiste valudele kaasa tundes tunneksime tõepoolest ainult iseenestele kaasa. Meid huvitab teiste kannatus ainult sel määral, kui palju nad meie viisil kannatavad. Kes kõigele kannatusele tahavad kaasa tunda, need peavad võima kogumi kannatusi maitsta, peavad võima kannatada kui ussike, kui rohulajuke, kui lõhnav lill, kui pakatavalt muhelev maa, kui liivaterake.”
― A.H. Tammsaare, Kärbes

“Teda vaevas mu räägitud saamatus; ta oleks tahtnud mind tõsta, mulle usku anda oma võimisesse, mind teiseks, paremaks teha, magusust imedes teadmisest, et teda kellelgi eluliselt tarvis läheb, et tema veel kedagi suudab aidata. Aimasin teda sama ainumõtte paelus, milles Anton Petroovitški siples, haududes mõtteta plaane Lucie päästmiseks. Mul turgatas meelde ka see puhas, rõõsk üliõpilane, keda Nadežda Pavlovnaga sagedasti olin näinud: kas temagi ei tee lunastustööd, lootes elust tülpinud naist pöörata karskele teele, kuni liha ideaalid hävitab ja lunastaja langeb kavala võrgutaja kenaduse silmusesse. Kõik tahaksid olla teiste lunastajad, iseäranis siis, kui nad on oimetuks saanud enese lunastamiseks. Nagu läheneva hukatuse unustamiseks mõeldakse aina teiste peale, püütakse ainult ilma lunastada. Aga ilma lunastajaid on juba palju olnud, kui keegi ometi iseenda lunastaks!”
― A.H. Tammsaare, Jutustusi ja novelle

“It is what you read when you don't have to that determines what you will be when you can't help it.”
― Oscar Wilde

“Personally of course I regret everything.
Not a word, not a deed, not a thought, not a need,
not a grief, not a joy, not a girl, not a boy,
not a doubt, not a trust, not a scorn, not a lust,
not a hope, not a fear, not a smile, not a tear,
not a name, not a face, no time, no place...that I do not regret, exceedingly.
An ordure, from beginning to end.”
― Samuel Beckett, Watt

“The secret of a good librarian is that he never reads anything more of the literature in his charge than the title and the table of contents. Anyone who lets himself go and starts reading a book is lost as a librarian...He's bound to lose perspective.”
― Robert Musil, The Man Without Qualities

“In earlier times, one had an easier conscience about being a person than one does today. People were like cornstalks in a field, probably more violently tossed back and forth by God, hail, fire, pestilence, and war than they are today, but as a whole, as a city, a region, a field, and as to what personal movement was left to the individual stalk – all this was clearly defined and could be answered for. But today responsibility’s center of gravity is not in people but in circumstances. Have we not noticed that experiences have made themselves independent of people? They have gone on the stage, into books, into the reports of research institutes and explorers, into ideological or religious communities, which foster certain kinds of experience at the expense of others as if they are conducting a kind of social experiment, and insofar as experiences are not actually being developed, they are simply left dangling in the air. Who can say nowadays that his anger is really his own anger when so many people talk about it and claim to know more about it than he does? A world of qualities without a man has arisen, of experiences without the person who experiences them, and it almost looks as though ideally private experience is a thing of the past, and that the friendly burden of personal responsibility is to dissolve into a system of formulas of possible meanings. Probably the dissolution of the anthropocentric point of view, which for such a long time considered man to be at the center of the universe but which has been fading away for centuries, has finally arrived at the “I” itself, for the belief that the most important thing about experience is the experiencing, or of action the doing, is beginning to strike most people as naïve. There are probably people who still lead personal lives, who say “We saw the So-and-sos yesterday” or “We’ll do this or that today” and enjoy it without its needing to have any content of significance. They like everything that comes in contact with their fingers, and are purely private persons insofar as this is at all possible. In contact with such people, the world becomes a private world and shines like a rainbow. They may be very happy, but this kind of people usually seems absurd to the others, although it is still not at all clear why.

And suddenly, in view of these reflections, Ulrich had to smile and admit to himself that he was, after all, a character, even without having one.”
― Robert Musil, The Man Without Qualities: Volume I

“Kui ma oleksin kass, tahaksin ma olla Barbi Pilvre kass Vormsil.”
― Barbi Pilvre, Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks

“The true genius shudders at incompleteness — imperfection — and usually prefers silence to saying the something which is not everything that should be said.”
― Edgar Allan Poe, Marginalia

“Belatedly I loved thee, O Beauty so ancient and so new, belatedly I loved thee. For see, thou wast within and I was without, and I sought thee out there. Unlovely, I rushed heedlessly among the lovely things thou hast made. Thou wast with me, but I was not with thee. These things kept me far from thee; even though they were not at all unless they were in thee. Thou didst call and cry aloud, and didst force open my deafness. Thou didst gleam and shine, and didst chase away my blindness. Thou didst breathe fragrant odors and I drew in my breath; and now I pant for thee. I tasted, and now I hunger and thirst. Thou didst touch me, and I burned for thy peace.”
― St. Augustine of Hippo, Confessions

“Tundsime teineteist noorpõlvest peale, võib-olla liigagi hästi. [...] Pärast mu Tartu-aega kohtusime harva, sest olin Eestist ära. Luiga oli üks paigalisemaid inimesi maailmas. Ent igakord, kui kohtusime, tundus mulle, nagu oleks miski end meis sirgu ajanud, nagu puudes, kes lähestikku ühepikkuseks kasvavad. Ta kirjutas mulle väga harva, alati siis, kui olin teinud oma elus midagi väga ebaloogilist ja ootamatut. Mina kirjutasin veel harvemini - vaid siis, kui vihastasin tema žurnalistlike mõttemängude peale. Kirjadele kirjutas ta alati alla: "See üksildane saatan"."
(Juhan Luigast)”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904

“[k]ogu tõusev sugupõlv kulutas end ülemäära, ja Luiga teadis, mida rahva närvikava seitsmesaja aasta jooksul oli pidanud taluma.”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904

“Õigupoolest Artur Beek oligi kogu küünikuterühma vaimne juht, kuigi ta oskas rohkem tagaplaanil püsida. Temas oli kulmineerunud see eesti rahva lootusetus ja paadunud umbusk, mis sajandite vältel on rahva hinge närinud ja loonud ka noores intelligentsis söövitava kriitilisuse ja skeptilisuse, mis paljudele soomlastele üllatuseks on olnud.”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904

“Olime rahutu rahvas ja hoidsime vanemaid pideva pinge all. Alates ajast, mil sain kümneaastaseks, juhtus meie peres alati midagi, ütles mu ema, kui mitte muud, siis mõni põgenemiskatse. Oma esimesest internaatkoolist põgenesin nimelt kaks korda - see oli vanaisa-kodus veedetud metsiku vabaduse tagajärg. Ka teised õed ja vend olid alati valmis omapead maailma minema. Kui ei läinud läbi põgenemine, siis õpiti suvel salaja, et mõnest klassist üle järgmisse hüpata, või kirjutati kas või kedagi ärritav nöökav näitemäng.”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904