Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904 Quotes

“Olime rahutu rahvas ja hoidsime vanemaid pideva pinge all. Alates ajast, mil sain kümneaastaseks, juhtus meie peres alati midagi, ütles mu ema, kui mitte muud, siis mõni põgenemiskatse. Oma esimesest internaatkoolist põgenesin nimelt kaks korda - see oli vanaisa-kodus veedetud metsiku vabaduse tagajärg. Ka teised õed ja vend olid alati valmis omapead maailma minema. Kui ei läinud läbi põgenemine, siis õpiti suvel salaja, et mõnest klassist üle järgmisse hüpata, või kirjutati kas või kedagi ärritav nöökav näitemäng.”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904

“Õigupoolest Artur Beek oligi kogu küünikuterühma vaimne juht, kuigi ta oskas rohkem tagaplaanil püsida. Temas oli kulmineerunud see eesti rahva lootusetus ja paadunud umbusk, mis sajandite vältel on rahva hinge närinud ja loonud ka noores intelligentsis söövitava kriitilisuse ja skeptilisuse, mis paljudele soomlastele üllatuseks on olnud.”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904

“[k]ogu tõusev sugupõlv kulutas end ülemäära, ja Luiga teadis, mida rahva närvikava seitsmesaja aasta jooksul oli pidanud taluma.”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904

“Tundsime teineteist noorpõlvest peale, võib-olla liigagi hästi. [...] Pärast mu Tartu-aega kohtusime harva, sest olin Eestist ära. Luiga oli üks paigalisemaid inimesi maailmas. Ent igakord, kui kohtusime, tundus mulle, nagu oleks miski end meis sirgu ajanud, nagu puudes, kes lähestikku ühepikkuseks kasvavad. Ta kirjutas mulle väga harva, alati siis, kui olin teinud oma elus midagi väga ebaloogilist ja ootamatut. Mina kirjutasin veel harvemini - vaid siis, kui vihastasin tema žurnalistlike mõttemängude peale. Kirjadele kirjutas ta alati alla: "See üksildane saatan"."
(Juhan Luigast)”
― Hella Wuolijoki, Koolitüdrukuna Tartus aastail 1901-1904