Vahur Afanasjev's Blog, page 2
February 2, 2021
Platsil eskalaatorite ees
Sketš ühes vaatuses kahele näitlejale, üksi mitte esitada. Soovitavalt statistid ja koor. Tegelased PEETRUS ja ÄSJASURNU.
Linnaväljak. Palju inimesi, üksainus pääsla. Eskalaatorid üles ja alla.
(Peetrus ulatab paberilehe.)
ÄSJASURNU: Mis see on?
PEETRUS: Tagasisideankeet.
LÕPP
Logistika
Sketš ühes vaatuses kahele näitlejale, võib ka ühele.
TRANSAMEES: Inimesed võiksid ometi ära otsustada, kus on asjade koht. Minu meelest ei muutuks midagi, kui asjad oleksid seal, kus need olid.
KLIENT: Eks jah. Vist.
TRANSAMEES: Aga öelge mulle, mis muutub nende raamatute olemuses, kui ma need asukohta vahetavad?
KLIENT: Tõepoolest, midagi ei muutu.
TRANSAMEES: Analüüsigem ratsionaalselt. Vaadake, kui suur auto! Milline teljevahe. Riskid liikluses. Kütusekulu. Mõju elusloodusele.
KLIENT: Kuule, aga las nad siis jääda. Las olla.
TRANSAMEES: Mida?
KLIENT: Et las need raamatud jäävad siia.
TRANSAMEES: Vedu on ju tellitud.
KLIENT: Kas kuidagi tühistada ei saa?
TRANSAMEES: Mina ei tea midagi. Mul on dispetšerilt korraldus kaup peale võtta.
KLIENT: Aga kas nii saab, et võtate peale ja laete kohe maha?
TRANSAMEES: Pöörduge dispetšeri poole. Mina ei otsusta midagi.
KLIENT: Selge.
TRANSAMEES: Midagi pole siin selget. See pole teile Wittgenstein, see on logistika.
LÕPP
Salat
Sketš ühes vaatuses kahele näitlejale, võib ka ühele.
A ja B lõikavad salatit vanaema juubeliks.
A: Kuule, sa lõikasid sõrme.
B: Ei lõiganud. (Varjab kätt).
A: Miks kartulid verised on?
B: Ei ole.
A: Mis see siis on?
B: Ketšup. ma panin natuke ketšupit.
A: Ketšupit vanaema salatisse? Lolliks oled läinud?
B: Millised vananenud stambid! Püüa olla avatud, mõtle nagu maailmakodanik.
A: Ma olengi avatud. Lõppude lõpuks elasin ma viis aastat välismaal.
B: Elasid välismaal, aga jäid provintslaseks. (Krimpsutab nägu).
A: Kuule, sul tilgub ju käsi verd.
B: Ei tilgu. Ega ma mingi sinu moodi kobakäpp ole, vaata, millised su kurgid on. Mis sa neid
üldse lõikad, kas jämedamalt ei oska? Pane kohe tervenisti sisse.
A: Tõesti, lolliks oled läinud?
B: Sa solvad mind! See, et ma pooldan avatud ühiskonda, ei anna õigust mind solvata.
A: Mis mõttes solvata, ma ütlesin, et su käsi jookseb verd. Tahad, otsime sidet?
B: Mul pole midagi viga. (Lõikab endal käe otsast).
LÕPP
November 6, 2020
October 12, 2020
"Surmahirm" Loomingus
Esimene peatükk Vahur Afanasjevi uuest romaanist "Õitsengu äärel" ilmus Loomingus. Mulle omaselt ei astu kohe lavale peategelane, vaid tähtis kõrvaltegelane, tegevuse sütik. Peategelane on Dotty Godman, vägev inimene, kes ise kulisside taha jäädes paneb maailmas asjad liikuma. Võimalik, et just tema päästab meie planeedi vähem kui kümne aasta pärast!
Tutvu peatükiga: https://www.looming.ee/arhiiv/surmahirm/
September 2, 2020
Novembris ilmumas romaan "Õitsengu äärel"
Novembris ilmumas romaan "Õitsengu äärel"
Lühidalt räägib see ühest tugevast naisest ja nõrgast asteroidist.
Pikemalt (tagakaanetekst):
Suvi 2028. Seni ohutuks peetud asteroid ähvardab vähem kui aasta pärast hävitada inimtsivilisatsiooni. Kas meie lõpp on vältimatu? Üleüldises viimsepäevaootuses ei ole vaid üksikud nõus alla andma.
„Serafima ja Bogdani“ autori uues romaanis juhivad võidujooksu ajaga planeedi rikkaim lätlanna ning ekstsentriline Lõuna-Aafrika päritolu miljardär. Või jooksevad tegelased võidu üksteisega? Kellegi motiive pole lihtne läbi näha. Korraga on kaalul inimkonna saatus, eesti kunstniku rahvusvaheline edu, teismelise neiu eneseteostus ja esimene armastus, müstikust juudi matemaatiku kadunud käsikiri ja vasakpoolse bosnia filosoofi usaldusväärsus. Tegevus viib Prantsuse Rivierast ja Räniorust Riiga ja Sahara kõrbesse.
Oma mitmetahulises teoses asetab Vahur Afanasjev peegli tsivilisatsiooni silme ette ja küsib: kuidas me siia jõudsime ja mis annab meile jõudu edasi minna? Kui üldse? Võimalik, et suurimad katastroofid toimuvad hoopis inimestes endis.
Nagu kunstiteadlik vaataja aru saab, väärindavad raamatut Toomas Kuusingu illustratsioonid!
May 18, 2020
Läbipaistev sinine
Läbipaistvat sinist nägin unes.Tenerifet või Aadria merd,võibolla ikkagi Emajõge,aga kindlastivalget purjekat ja tuult,tuult su kleidiga mängimas.
Nüüd juba kauem kui aastaoled sa nõnda tihtiunedes kohal,et kaotasin su ilmsi.
Tagasi unes. See oli ikkagi EmajõgiTenerife läbipaistva veega,mida ma näinudki pole.
“Inimene üle parda!” ütles instruktorning me pidime tegema manöövri.Päästma oranži päästerõnga.Ja me päästsime.
Ärkasin armastades,kuulasin su hingamist,kuigi sa polnud minuga.
Inimesed üle parda.Uppuja haaramas päikesekiirtest.Läbipaistev sininearmulikult soe ja sõbralik.Ühised merekaardidmärgitud paljude lootustega.
Õhtuti kuulan kuuri taga hüüpija tunnen sind enese kõrval.Ja tead, viimasel ajaloled sa unedes peaaegu kehatu,peamiselt kohalolu, teadmine sinust,nii et unel ja ilmsilpolegi suuremat vahet.
Nüüd olen valmis uskumaet taevas, milleni lendasime,jälgib instruktor,kuidas ma, ähmi täis,natuke liiga kiiresti,aga vähemalt tegude, mitte vaid sõnadega,püüan kinkida sinule maailma –ilmsiolemise läbipaistvat sinist.
Muutumine
Olen reisinud läbi elu,küsimused kojana kukil.Kuidas olla?Kelleks moonduda?Tuhk ja teemant, vastne ja liblikas,õhtupoolik ja õhtu, keel ja kirjandus.
Olen püüdnud ennast muutaja muutunud.Või siis mitte. Jäänud samaksja küsimusedpole koda või kohver,vaid mu enese olemus.
Olen kihisenudnagu mudane tiik,kus müttavad alasti pidutsejad.
Vastuolud on hoidnud mu vormining mina, soovides muutuda,olen kaaslastelt nõudnud,et nad vahetaksid dekoratsiooneisehakanud geeniuse taustal.
Aga nüüd, silmitsi sinuga,mõistan viimaks muutumise mõttetust.Elu muudab meid iseja mina, tigu nõlvakul, reede ja esmaspäev,olen unustanud küsimused.
Ja seeon sinu teene.Sina, kes sa tulid liiga kergete sammudega,nii et tiigid tõusid kosena taevasse,templi eesriie kärises,tuhk ja teemant sulasid ühte –sina oled esimene,kes on piisavalt muutlik,et sind pole mõtteski muuta.
Sinus on kahekordne vikerkaarkuue prismaga kaleidoskoobis.Su tõusud ja mõõnadon kaunid nagu merija ennustamatudnagu järgmise aastabörsigraafikud.
Ma ei taha sind muuta.Tahan ainult armastada.Tahan olla su taustapilt,rahulik saatja,kes kuulab ja vaimustub.Tahan olla tuulmurede roostikus.
Ja ma tean, meil on üks rebitud vikerkaar,värvid liitunud läbipaistvaks,kuid veelon vett ja päikest,et sinu taustale ilmuksid värvid.
Kuidas olla? Kelleks moonduda?Küsimused kaotasid mõttejust sellel hetkel,kui tuhk ja teemant said üheksja sinu pea puhkas mu rinnal.
Ainult alasti pidutsejadtantsivad endiselt muutmise tantsuvanas maailmas,hetk enne armumist elusse.
April 10, 2020
Norwich Residency
An interview in English. Full podcast here:https://nationalcentreforwriting.org.uk/article/writing-in-interesting-times/
Thank you Lewis, Kate, Simon, Peggy, Lillie et all! Best greetings to Norwich!
Also, a story of walking in Norwich, real and imaginary:
https://nationalcentreforwriting.org.uk/walking-norwich/walking-on-water-in-norwich/
