Vahur Afanasjev's Blog, page 4

Nietzsche

On’s kirjanikud eluks ajaks lapsed?Või viga on vaid minus eneses.Kui usuks Jumalat, ma teaksin täpselt,kus põõsas õige vastus vedeleb.
Võin guugeldada kümme tuhat päeva,kuid peidab ennast elutõdemus.Ehk laste silmad viimaks tõde näevad –mis näris mind, mis viltu oli mus.
Kas rääkida on õige tulnukatestja huntidest, kes igatsevad öös?Mul jonnida ja nutta pisut laske.Kui tuleb lumi, kogu valu sööb.
Ei, milleks üldse tarvis valutada,kui piisaks rammusatest valedest?On lapik maa ja taevas kaldu, agaei tohiks lapsi hirmutada, sest
nad peavad rehitsema meie raduja miskitmoodi suureks kasvama.Pean leidma nende pärast vaikse rahuja laskma ennast rohtu kasvada.
Eks kirjanikud ole tõesti lapsed.Ma napsu võtma selle peale pean.Kui usuks Jumalat, siis teda tappesvõiks kirja panna lapsemeelsed read.

Vabadus

Vabadus on pinge, millel puudub ots.Ühendatud hinged, minemise trots.
Vabadus on tuuled kuivas männikus.Luuletused, mille sisu pole mängitud.
Vabadus on raske koorem orjale.Karske kuu ja seened, mida korjame.
Vabadus on pinge, mis mind äratab.Ammumaetud kont – nii mõnus järada.
Vabadus on koer, kes haukab peremeest.Toekas tuksumine vana vere sees.
Vabadus on vaikus pärast lahingut.Mati Unt, kes hülgab Vaino Vahingu.
Vabadust ei müüda kaubamajades.Närvides peab maksma teda vajades.
Vabadus on sügis, mida pärgab kuld.Vihmaussi teekond, mõnus kerge muld.
Vabadus on piisad isa otsmikul –leidis oma rahu surnukülmikus.
Vabadus on lumi kümnemeetrine.Kutse Toompea keldrist läheb eetrisse.
Vabaduse poole tungleb inimhulk –ühest ainsast lausest leides üha tuld.
Vabadus on hunt, kes iseennast sööb.Vabadus on võistlus, osavnäpp-massöör.
Vabaduse poole roomab igaüks,kes on võtnud kanda elu veresüü.
Vabadus on valu, loodud lootusest.Lapsepõlve lumi nääriootuses.
Vabadus on kauge võõras täheke,mille poole ükskord ära läheme.

Sa ulata mul kuu

Sa ulata mul kuu, kus kurbus elab sees.Pean vaatama vist enesele silma.See pilt on loomutruu ja minu moodi meeson jätnud ennast kindlast kodust ilma.
Sa ulata mul täht, las valgustab mu teed,sest kustuvad kõik põletatud sillad.See pilt on ette näht, kuid ikka loodame,et varemeist saab uude ellu minna.
Mil taipab inimkond, et kuu on kõigest kuuja üksik täht ei valgustagi jalgu?Et pomm on kõigest pomm ja randmed lõigutudei ole mitte millelegi algus?
Kuis öelda tütrele, võib kurbus olla suurja hiirekarva minna juuksesalgud?Kui tähed küütleme ja kasvab me kultuur.Sai nähtud kuu, las tulla päevavalgus.

Lumi

Siis ma vaatasin välja –sisse hingasin lund.Lumi. Ikkagi nälgatundsin saamata und.
Mees, kes polnudki mehekskasvada osanud veel.Keegi siin hulluse keskel.Rakkude võõras keel.
Hirmusegune selgus.Vaatasin võõrana mind.See polnud minu elu.See polnud minu linn.
Teki all hõõrusin käsi –möödunu külmus, et võikssellest mõtelda hästi,jõuab kui kohale kõik.

Ööbimine kirjanik Vahur Afanasjevi juures "Serafima + Bogdan" ajal

Rohkem infot:
https://kazepel.blogspot.com/

Toimetaja

Solvusin, kui lahkus lauast menukirjanik.
Lahkus poole õlle pealt ja pika jututa.Ülejäänud õhtu teda ainult silmasintoimetaja seltsis klubi lage puutumas.
Istusid nad rahulikult, palju rääkisid.Tasakesi naersid, põsenukil sumedus.Moosiriiulisse mälestused jääksid vist,kui neil puuduks takkajärgi kaal või tumedus.
“Jätka kirjutamist, see ei ole tühi vaev,”ütles toimetaja, kui ta seltsi trügisin.Meie jäime, tema aga haihtus läbi lae.Kuidas nõnda noorelt? Ahastades küsiti.
Nagu kärbsed mööda lage ringi hulgume.See on taevas, millest läbi elavad ei näe.Vastu tahtmist, vastu talve unne suikudesulatame jääjatele elamise väe.

Palju kalleid inimesi

Liinakuru 2019. Fotod / Photos Saara Lotta Linno

Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril

Paistis tellistele peegelduvaid kiiri,lendas õhus paplilume pudemeid.Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril,tappa tahtsin, aga surra – ei.
Tundus, ootab tulevikus ainult tühjus.Ma ei eksinud, kuid veidi aega veelelu kaardilauas tuletikke kuhjubminu ette, kui ei küsi vaevadest.
Kui ma talun ööd ja karjumata appisinu silmi vaatan kurbi, rahutuid.Tihti võimalused ületavad tahtmist,poolikvõidud teevad ränka valu, kuid
enam tappa ennast sugugi ei taha,sest on elamine liiga usutavja kui hõbehundid murravad mind maha,nende laul me kõigi südant puudutab.
Paistab pilvedele peegelduvaid kiiri,korter suve rohkeid lõhnamisi täis.Tahtsin tappa ennast lapsepõlve piiril,tappa tahtsin, aga surra – ei.

Juuni vihmad

Juuni vihmad, jahedad ja värskedkui lapsepõlves suve ootasin.
Veel olin puhas, aga mitte karskekui elu hõlmad tasa paotusid.
On vesi kerge, aga pilv on raske,kui lemmikmäng mu elus pimesikk.
Mul ennast vahel kinni püüda laske.Ei ole hinge, kõik on inimlik.