Vahur Afanasjev's Blog
April 8, 2021
Kirjandus, muusadest julmim.
Kirjandus, muusadest julmim.
Olen ohverdanud liiga palju
sinu naeratuse eest.
Lõpuks ohverdasin perekonna.
Need õhtud, kui eraldusin töötuppa.
Need õhtud, kui olin ärritunud
oma naise peale.
Tegin süüa, me sõime, ma väsisin,
aga sina ootasid töötoas
ja ma isegi ei armastanud sind.
Pole iialgi armastanud.
Kes sa üldse oled?
Kalliope,
Euterpe,
Polymnia,
Thaleia?
Vahetad nimesid nagu petis.
Millist luureteenistust
sa esindad, kelle huve
sa kaitsed?
Sina pole toonud
inimkonnale tuld,
pole õpetanud ehitama maju,
küttima loomi,
tegema integraalarvutusi.
Või siiski?
Miks ei tunne ma armastust,
kuigi armastusest oled sa õpetanud
kirjutama verega?
Tegime süüa, sõime.
Käisime seenel, jalutasime metsas.
Mina, naine, laps.
Aga ikkagi kibelesin tööle.
Nüüd olengi su vang.
Suure järve kaldal, üksinda.
Kirjandus, muusadest julmim.
Sa pole iialgi naeratanud.
April 7, 2021
Luulevaikus
Kui luuletus on kirjutatud
tuleb luulevaikus.
Ma võtan su käest
ja me tõuseme lendu.
Lendame läbi Tartu
uhked ja õnnelikud.
Paplite valge saluut
ajab sind aevastama
ja õrn vihmasabin
tabab ilusaid uusi maju.
Olen toores nagu lõikama puu.
Olen kerge, sest sina mind kaalusid
ja leidsid olevat elusa.
Parim nõuanne
tuleb küsija suust.
Vaatan endasse
ja sina oledki vastus
ja jälle
tuleb luulevaikus.
Ja me lendame.
Jumalad joovad õlut
Jumalad joovad õlut ja hingavad raskelt.
Muud võimalust pole.
Keegi peab olema süüdi
sügise kestmises,
märtsinukruses,
hukatuse hirmus.
Tol suvel kui isa surema hakkas
lõõtsus lakkamatu tuul,
aga nüüd on tublisti hullem,
nüüd kuseb miski
päevade kaupa mu hinge,
tundmata vähimatki muret,
et mul sõidab katus
ja tuul,
mis rebis puukuurilt eterniiti,
ei lase mu närvidel magada.
Selle maailma lõkked
tossavad, kaotades jõudu.
Riikide piirid muutuvad uuesti tõkkeks
ja lennukid enam ei vilguta
ähmase lootuse tulesid.
Paadid lahkuvad,
aga sina pole jõudnud
roostikust varjatud abajasse.
Ma ootan ikka veel.
Leban palves, tundmata jumalaid.
Äkki see siiski mõjub, ehk viimane paat
ei kiirusta ülearu
ja mehed, kes parandavad mootorit,
pillavad tööriistad, hakkavad jooma.
Kuhugi minna. Eemale endast.
Tuhanded otsivad väljapääsu
just nagu mina.
Tuhanded tossavad lõkked
märtsinukruses,
jumalate hingamine kuklas
ja kusi krae vahel.
Aga öösel kui halastab uni
tulevad suured muutused.
Ah see siis kopsiski vastu hommikut,
mitte esivanemate hinged –
märg lumi poolde aknasse.
Võibolla siiski on võimalik –
algavad tuulevaiksed aastad?
Olen tagasi Rakveres
Olen tagasi Rakveres
Lennuki tänava korteris.
Olen tagasi
lõhnaküünalde ja tarbetu vabaduse
üksildasel ballil.
Vahepeal kraapisin seinu,
kihtide kaupa võõraid tapeete.
Lõhkusin põrandailt
linoleumi ja saepuruplaate.
Krohvisin, värvisin ja unistasin.
Kaklesin naisega, justkui sellel
oleks mingisugune mõte.
Justkui ühine pesa
mahutaks rohkem lapsi
kui seinad on heledad,
kui aknad on suured.
Aga nüüd
olen tagasi mälestuste Rakveres.
Väikeses üksildases korteris,
mis jäi minust muutmata.
Isa paigaldas boileri
matemaatikukätega,
aga sellegi võtsime kaasa.
Ja sellest ajast
on möödunud ajajärk.
On mängitud kitarre ja tervitatud hommikut,
kihutatud Euroopa kiirteedel,
tuul kuklas, sest nõnda
toimib füüsika lahtises autos.
Olen tagasi ja mul pole õde.
Pole kunagi olnud
võimalust tunda tüdrukuid
enne kui tundma sain rõõmu ja valu.
Olen tagasi. Tunne on täpselt sama.
Kuulan Kinod
ja kedagi teist ei kuula.
Kuulan Kinod
ja kedagi polegi kuulata.
Ja ma mõtlen
kirvestest ja kalkunitest.
Elu kiirtee.
Sekundid veel ja betoon.
Sekundid veel
ja seisangi hüppetornis
nagu Matti Nykänen.
Elu on laiff
ja vabadus
on tõepoolest mõtetest vaba.
Hallahommik
Sa tahtsid, et luuletan sulle.
Jällegi pelgasin.
Esimesed hallad olid maas,
ma lükkasin lapsekäru
tuhandeaastases Tartus
ja tundsin, et sõnad
ei suuda seda edasi anda.
Õieti on kõik nõnda lihtne,
tuleb vaid mõelda su nimest,
Sina, kirjanik nagu minagi,
inimene nagu minagi
oma mure ja rõõmuga,
mis kirjapanduna
muutub vaid sõnadeks.
Mäletad seda päeva,
mil tõstsime vana punase diivani
vana hõbehalli Fordi
katusele.
Ja õige pea pärast seda
oli mitu hommikut kringliga,
mis muutus aina paremaks
meie uues kodus.
Olin kohutavalt nõudlik
nagu Mooses oma rahvaga,
aga mina pole Mooses,
vaid osake rahvast.
Elu on väärt petitsiooni.
Kahte allkirja.
Ühte luuletust.
Ja puud on püstijalu seistes
valged nagu jumal.
April 5, 2021
XXDMarch 28, 2021
March 22, 2021
February 2, 2021
Roopealne maa
Lühinäidend. Mängida aplombikalt.
Tegelased
PIISKOP, vanaldane ja õhku täis
TIMUR, okassiga
RIDIKÜL, teatud tüüpi kott
KOPP, tulvil inimlikku headust
1. stseen
Piiskop istub rohelise linikuga laual, hiigelsuures salatikausis. Kulunud spordidressis Timur meisterdab tema pähe roost ja raagudest linnupesa.
PIISKOP: Mis see on?
TIMUR: Garniir.
PIISKOP: Mida te sellega taotlete?
Timur ei vasta.
2. stseen
Linnupesa on valmis.
RIDIKÜL (tormab lavale): Ma olen nii naljakas, issand, ma olen nii naljakas!
TIMUR: Just sind me ootasime. Istu pessa, hakkad munema!
PIISKOP: Ma protesteerin.
RIDIKÜL: Muna! Muna! Muna!
TIMUR: Kiiga-kaaga, kiiga-kaaga, kiiga-kaaga!
RIDIKÜL: Kiiga-kaaga, kiiga-kaaga, kiiga-kaaga!
PIISKOP: Isa, anna mulle jõudu!
Timur toob kusagilt kõrvalt kolmnurkredeli ja asetab Piiskopi kõrvale. Ridikül loperdab redelile.
3. stseen
Ridikül valmistub Piiskopile pähe istuma.
PIISKOP: Ei! Ei! Mu isa paneb teid põlema.
TIMUR: Siga.
RIDIKÜL: Kiiga-kaaga, kiiga-kaaga, kiiga-kaaga!
Paremalt vurab lavale Kopp, tulvil inimlikku headust. Lööb osavalt Piiskopi pea lõhki.
KOPP: Kui on muna, siis olgu ka seemned.
TIMUR JA RIDIKÜL: Aitäh, aitäh, aitäh!
KOPP: Kõik inimkonna hüvanguks, väikeste lihtsate inimeste nimel. Ma tean, see on suur ülesanne, ning ma olen selle täitmiseks valmis.
TIMUR JA RIDIKÜL: Hurraa!
4. stseen
Lava veikleb punases valguses. Toss ja põlemise hääled.
KOPP: Vurra-vurra! Kus on vesi?
Timur kannab lavale Ridiküli, ühendab voolikuga, pritsib.
KOPP: Kõik ühise hüve nimel!
5. stseen
Lava on tühi. Lava keskel tahmunud hunnik, millest võib ära tunda laua ja salatikausi söestunud Piiskopiga. Pärast painavat vaikust vallanduvad kuhjast valged tuvid.
LÕPP
Perekondlik arutelu
Sketš ühes vaatuses kahele näitlejale, võib ka ühele.
A: Ausalt öeldes võiks meil olla küll.
B: Mis asi?
A: Uudra tondur.
(B hakkab laperdama).
C, D, E (läbisegi): Gõgõõ! Gõgõõ! Tahame rõõklit.
A: Kui te õhtuni ilusti kuperdate, võin härra Rupskilt natuke tellida.
B: Mida?
A: Rõõklit.
B: Issand küll, kas sa üldse enam ei vastuta oma tegude eest? Vaata nende hambaid.
C: Gõgõõ! Gõgõõ!
D, E: Palun! Palun! Palun!
A: Piimahambad. Varsti kasvavad uued. Kuidas siis jääb?
B: Millega veel?
A: Uudra tonduriga.
(B haarab kööginoa).
LÕPP
