Läbipaistev sinine

Läbipaistvat sinist nägin unes.Tenerifet või Aadria merd,võibolla ikkagi Emajõge,aga kindlastivalget purjekat ja tuult,tuult su kleidiga mängimas.
Nüüd juba kauem kui aastaoled sa nõnda tihtiunedes kohal,et kaotasin su ilmsi.
Tagasi unes. See oli ikkagi EmajõgiTenerife läbipaistva veega,mida ma näinudki pole.
“Inimene üle parda!” ütles instruktorning me pidime tegema manöövri.Päästma oranži päästerõnga.Ja me päästsime.
Ärkasin armastades,kuulasin su hingamist,kuigi sa polnud minuga.
Inimesed üle parda.Uppuja haaramas päikesekiirtest.Läbipaistev sininearmulikult soe ja sõbralik.Ühised merekaardidmärgitud paljude lootustega.
Õhtuti kuulan kuuri taga hüüpija tunnen sind enese kõrval.Ja tead, viimasel ajaloled sa unedes peaaegu kehatu,peamiselt kohalolu, teadmine sinust,nii et unel ja ilmsilpolegi suuremat vahet.
Nüüd olen valmis uskumaet taevas, milleni lendasime,jälgib instruktor,kuidas ma, ähmi täis,natuke liiga kiiresti,aga vähemalt tegude, mitte vaid sõnadega,püüan kinkida sinule maailma –ilmsiolemise läbipaistvat sinist.