Lauri Vahtre's Blog

Pisuhänna nimi oli antropotseen

Keskajal vaidlesid skolastikud pikalt ja tuliselt, mitu inglit mahub nööpnõela otsale. Tänapäeval me neid vaidlusi enam kuigi sisukaks ei pea, pigem ülespuhutud lobaks, ehkki loogika ja teadusliku mõtteviisi arengule võis mõne argumendi esitamine ja/või kummutamine isegi kaasa aidata.

Zoltan Boldiszar Simoni ja Marek Tamme raamatul „Ajaloolise aja kude“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2023) see viimane omadus paraku puudub, esimest on aga rohkem kui küllalt. Tegemist on lausa heroiliselt sisutu raamatuga, mille tekst jutustab pikalt ja sõnaohtralt kas mittemillestki või siis püüab lugejale sisse sööta koomiliselt baroksesse sõnavahtu peidetud triviaalsusi, mida sõnavahust puhastamise järel teab iga haritud ja isegi harimata inimene.

Kõik see pole otsast lõpuni autorite süü, sest tegemist on vähesel määral omaenda arvamuse avaldamisega ja suurel määral arvukate õhumüüjate kentsakate uitmõtete (õieti uitmõttetuste) refereerimisega. Kuid siiski toonil, mis näitab, et Simon ja Tamm võtavad neid õhumüüjaid tõsiselt ning on nõuks võtnud eimillelegi eimillestki värsket eimiskit juurde toota. Et siis peagi figureerida juba kellegi teise tekstis sulgudesse asetatud viitena: (vt ka Simon, Tamm 2023).

Kuid kui raamat on peamiselt eimillestki, siis millest ta autorite endi arvates on? Või Jüri Üdile viidates: „Mis siis pakub tsirkus „Tschudo“?“ Nagu pealkiri ütleb: ülevaadet ajaloolise aja koest. Õieti mitte küll koest endast, vaid sellest, et on olemas selline kude ja pealegi pööraselt keeruline. On erinevad ajalisused ja erinevad ajaloolisused, on sünkroniseerimine ja desünkroniseerimine, on protsessuaalsus ja singulaarusus, on ümberlülitus ja epohhiloov sündmus. Ja lõpuks, nagu kirss tordil, muidugi moeröögatus nimega antropotseen.

Nagu öeldud, on sõnavahu all siin-seal mõningaid ammutuntud tõdesid. Autorid küll hoiatavad, et „aegade paljusust tõsiselt võtta on raske töö“ (109), aga kuidas kellelegi. Kõigepealt avaldame saladuse: jutt ei käigi üldse ajast – mida siin maamunal, erinevalt universumist, on siiski üks – , vaid subjektiivsest ajast ehk ajast sellisena, nagu ta inimesele või mingile inimeste ühendusele tundub. Seega aja tajumisest. Mida kultuurantropoloogid on uurinud vähemalt ülemöödunud sajandist saadik, eritledes selliseid mõisteid nagu aja korduvus, samaaegsuse fenomen, aja kvaliteetsus, kõrvalaeg, mütoloogiline aeg, mineviku taastulek rituaali käigus jpm. Igaüks meist teab, et meeldiv aeg lendab kiiremalt kui ebameeldiv; et meil kõigil on mõnikord „rasked ajad“ ja mõnikord „head ajad“, mis ei lange kokku teiste inimeste raskete või heade aegadega jne.

Samuti on eeskätt ajaloolased väga palju kirjutatud kuskil eraldatuses „tukkuvatest“ kogukondadest või koguni riikidest, kus aeg voolas/voolab hoopis teisiti kui nn eesrindlike rahvaste seas. Taas teab igaüks, et väikelinnas või maakohas voolab aeg aeglasemalt kui suurlinnas ja igaüks teab, et eri rahvastel on erinev ajaloopilt, mille raames ajalugu kulgeb võib-olla teise tempoga kui mujal, tähtsündmused on teised ja ajaloo „mõtet“ (või eesmärki) nähakse erinevalt. Läbisegi elanud eestlaste ja baltisakslaste jaoks olid nii Põhjasõda kui Eesti Vabariigi loomine täiesti erineva tähendusega sündmused üsnagi erinevates ajalugudes.

Ka on ajaloolastele ammu tuttav piinlik probleem Kesk- ja Lõuna-Ameerika kõrgkultuuridega. Ühtsesse europotsentristlikku periodiseeringusse sisenevad nad (korraks) keskaja lõpul, aga tahes-tahtmata tekib kiusatus käsitleda neid pigem koos Sumeriga. Justkui voolanuks Ameerikas mingi paralleelaeg – on küllap nii mõnigi ajaloolane (salamisi ja hämmeldunult) mõelnud. Samast fenomenist kirjutavad ka Simon ja Tamm seoses nn keskkonnakolonialismiga, aga jällegi sellisel moel, nagu oleks tegu nähtusega, mida inimkond pole seni tähele pannud. Silmad avanesid alles siis, kui nähtus sai nimeks „konflikt sünkroonitud ajas“.

Lühidalt – erinevate „aegade“ (just jutumärkides) paljusus on ammu teada tõsiasi. Kõigest sellest kalli raha eest mingit paljusid aegu sisaldavat „aja kudet“ meisterdada – mis pealegi olla äraütlemata viljakal ja inspireerival moel uuenduslik, nagu tagakaanel kiidab Rein Raud – pole muud kui merevahu teaduslik koordineerimine. Mille juurde loomulikult käib vastastikune õlalepatsutamine, tsiteerimine ja kiitus.

Kuid lisaks stabiilsele sissetulekule ja meedia aupaklikule imetlusele, mida pakub hiiglama keeruline ja põnev merevaht, on autoritel harjakapis varuks ka pisuhänd nimega antropotseen – äsja alanud geoloogiline ajastu, mille põhiteguriks on inimene.

Autoritele näib imponeerivat kellegi hollandi soolapuhuja Chris Lorenzi mõttelend: „Aegade paljusust tõsiselt võtta tuleb esmalt ja eelkõige seda, et tuleb rangelt keelata ühtsed ja „väljasulgevad“ ajalised nimetused. Mitmekujulises ajalises maailmas ei ole mitte kellelgi – ka mitte ajalooteoreetikuil – voli väita midagi lihtsalt minevikule, olevikule või tulevikule, sest minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad ainult mitmuses. (…) Kui ajalooteoreetik viskab ühtse aja eesuksest välja (…) siis on järjekindluse küsimus mitte tuua seda tagasi ühtsete periodiseeringute tagaukse kaudu.“ (108-109)

Paraku just seda autorid peaaegu järgmises lauses teevadki, kirjutades, et arusaamad ajaloost kui ühtsest ja pidevast protsessist on „tänini elujõulised paljudel eri kujudel laial poliitiliste vaadete spektril – alates jätkuvast tarvidusest emantsipatsioonipoliitika järele kuni majanduspoliitika ja transhumanismini.“ (109. Täpselt nii see ongi. Nn abieluvõrdsuse kuulutajate üks põhiline argument on, et see olla 21. sajandi nõue – küsimata, kelle 21. sajandist on jutt. 21. sajand peab kõigile olema ühine ja punkt.) Niisiis näikse autorid seda vastuolu hoomavat, kuid oluline on, et ka nad ise lähevad sellega kaasa, öeldes „tänini elujõulised“. Tänini ehk tänase päevani ehk olevikuni. Lorenzi järgi on selline sõnakasutus aga „rangelt keelatud“, sest olevik kuuldavasti eksisteerib ainult mitmuses. Nii et auväärt Simon ja Tamm – kelle tänasest päevast te räägite? Enda, minu, Jaan Jalgratta omast?

Aga, õigus, antropotseen. Sellest kõnelevad autorid kui teada tõsiasjast, mille puhul on probleemiks vaid see, kas ja kuivõrd primitiivsevõitu inimkond seda mõista ning tunnistada suudab. „Teravam teadlikkus inimolendite osast Maa süsteemis, selle geoloogilistes ja klimaatilistes protsessides, on rajanud tee uuele ajalisuse tajule, mis võimaldab mõelda ajast üha selgema sügavustunnetusega nii mineviku kui tuleviku suunal.“ (77) Mineviku? Tuleviku? Kelle mineviku? Kelle tuleviku? – Ilmselt ikka inimkonna ühtse, protsessuaalse, jagamatu ja üht nööri pidi kulgeva tuleviku. Sellesama, mille peaaegu et religioossele eitusele on kogu raamat üldse pühendatud. Mis on umbes sama koomiline kui jälgida, kuidas parun Münchausen üritab end juukseidpidi soost välja tirida: meil on praegu selline aeg, kus valitseb aegade paljusus.

Kuid selles tsitaadis leidub muudki huvitavat, näiteks „selgem sügavustunnetus“. Nähtavasti on Simon ja Tamm avastanud kauaotsitud absoluutse tõe või vähemalt tee selleni, mis seisneb „uue ajalisuse taju“ omaksvõtmises. Ja kui see juba on käes, siis pole juttugi enam mingist „võimaldamisest“ – siis on meie kohus mõelda just nii ja mitte teisiti.

Viimane asjaolu tuli kenasti ilmsiks imelisel konverentsil „Antropotseen ja teised uued ajalisused mõtteloo vaatenurgast“ (Tallinna Ülikool, Humanitaarteaduste Instituut (TÜHI), 10.-12. aprill 2024). Liisi Keedus rääkis teemakohaselt mõtteloost ja sattus sellega ideoloogiliselt kahtlastele radadele, sest „mõttelugu“ ise sisaldab arusaama mingist enam-vähem ühtsest protsessist, kus uus kasvab vanale peale, mitte ei alusta nullist. Marek Tamm tegi Keedusele nobedalt märkuse, et vaja olevat ikkagi midagi tõeliselt uut näha, mingit suurt katkestust, kas inimliigi katkestust või ka „kronoloogilises plaanis“, „mingit singulaarsushetke“, mille järel hakkab voolama „hoopis teist tüüpi aeg“. Edasi lubas Tamm lahkelt küll teha „idee arheoloogiat“ (selle eufemismi abil lollitas oma jüngreid Foucault), aga „me ei peaks tegema seda järeldust, et polegi midagi uut, vaid et see, mis muutub, on kokkuvõttes ikka seesama.“ Niisiis ei peaks tegema järeldust – kui järeldus ei vasta TÜHI suunanäitajate arusaamale asjast.

Mis osundatud seisukoha juures kõige olulisem, on ilmne soovimatus näha ennast mineviku pärijana. Mis võiks ühe (kunagise) ajaloolase puhul üllatav tunduda, aga Issanda loomaaed on suur. Igatahes on Tamm inimeste kultuuriliste juurte peale sama turris kui Ahto Lobjakas bioloogiliste peale. (Meenub Hando Runneli kunagine märkus, et soov minevikust lahti saada iseloomustab joodikut. Võib-olla on tegu mingi isevärki intellektuaalse alkoholismiga.) Tamm on küll väga agar kirjeldama teisi (ajaloolasi) oma ajastu, kogemuste, kasvatuse jne produktina – mis ei lase neil ajaloosündmusi kriitiliselt ja objektiivselt hinnata – , kuid see ei kehti Tamme enda kohta, kes on igasugustest kultuurilistest jalapommidest prii ja saab mingilt metatatasandilt klassifitseerida ja hinnata mida tahes. Seda võivad üldse kõik, kes „selge sügavustunnetuse“ saatel mõistavad antropotseeni olemasolu ja ülevust.

Eelnevaga liitub asjaolu, et kui ennast ei nähta mineviku produktina, siis tuleviku loojana küll, ja „epohhiloova sündmuse“ (85, 86 jm) või singulaarsushetke all, mille järel ajalugu sama hästi kui uuesti algab, peetaksegi ilmselt silmas Marek Tamme sünnipäeva, millega inimkonda õnnistati 1973. aasta lõpupoole. Võib-olla ka Zoltan Boldiszar Simoni oma. Igatahes nende kahe mõttelennul pole mingit seost varasemaga, nad on oma seisukohad ja tarkused omandanud iseseisvalt otse universumist ning kannavad planeet Maad edasi „transhumanistliku lõppmängu“ suunas, mis tähendab „sääraste tingimuste loomist, kus inimese parendamine päädib inimese ületamisega.“ (82) Aeg algab uuesti: „Tegelikkusel enne ja pärast sündmust puudub ühine mõõt, kuivõrd neil ei ole keskset subjekti, mis võiks tagada ühenduse kahe aja vahel ja võimaldada seeläbi ajalugu protsessuaalsena jutustada.“ (86) Veel unenäolisemaks aga läheb: „Protsessuaalne ajalugu ei suuda kuidagi kokku siduda inimkonna ajalugu ning inimesest paremate ja inimesest erinevate olendite ajalugu – esimeste ajalugu ei ole viimaste eelajalugu.“ (samas) Kes need inimesest paremad ja/või erinevad olendid on, jääb lahtiseks. Aga täidab hinge magusa eelaimusega saabuvast imedeajast.

Refereeritakse päris kentsakaid mõttevälgatusi. Näiteks „intelligentsuse plahvatusest“ või „tehnoloogilisest singulaarsusest“: „See pöördepunkt on hetk, mil tehnoloogilise evolutsiooni eksponentsiaalne kõver jõuab punkti, kus pretsedenditud ja ennustamatud muutused leiavad aset silmapilgu jooksul.“ (87)

Sellised avaldused iseloomustavad religioosset või mütoloogilist mõtlemist. Inimesed on ikka oodanud tuhandeaastast rahuriiki, messiat, kommunismi. Nüüd siis inimesest paremaid olendeid või mingit tehnoloogilist musta auku. Taas jätavad autorid kasutamata võimaluse osutada selliste ideede absurdsusele. Eksponentsiaalne kõver võib muutuda vertikaalseks paberil, mitte tegelikkuses, nagu seda ei tee ka maakera elanike arv. Singulaarsuse asemel saabub arengutempo muutus ja lõpmatusse viskuva graafiku asemel jääb paberile kõigest jõnks. Graafikut ajaliselt laiendades selgub, et üks paljudest. Järjekordne.

Kuid ebamäärane ootusevajadus ei kao, sest inimene on inimene ja ihkab muinasjutte. Õnneks on uus, täiesti teistsugune aeg otsapidi juba käeski ja selle nimi, nagu öeldud, on antropotseen. Liisi Keeduse sõnutsi on selle mõiste kasutuselevõtu aluseks „antropotseeniteoreetikute rõhuasetus meie ajastu pretsedenditusele, uudsusele, sellele enneolematule olukorrale, milles esimest korda inimkond on saanud Maa planeedi suurimaks mõjutajaks.“ Paraku jättis Keedus meenutamata, et planeet Maa suurimaks mõjutajaks on Päike. Ja planeedi minevik teab aegu, mil atmosfääri süsinikusisaldus oli kümneid kordi kõrgem, taimestik vohas ja elurikkust jäi ülegi.

Need pisiasjad on Simonile ja Tammele nähtavasti teadmata, muidu nad ehk ei kirjutaks nii suure õhinaga „antropotseeni probleemist ja inimtekkelisest kliimamuutusest“ ega „antropotseenilistest ajalisustest“. Kuid mine tea. Peaasi, et pisuhänd vara kokku kannab, võimaldab konverentse korraldada ja sisutühje raamatusarju kirjastada. Uus majandusharu on tõusuteel. Alles piisas sellest, kui suvalisele teemale juurde keevitada sõna „kliimamuutus“ ja rahastus oli garanteeritud. („Kliimamuutus ja haridussüsteemi areng“, „Kliimamuutus ja kvaasisemiootilised nihked kogemuse paradigmaatilistel tasanditel“, „Niplispitsi perspektiivid kliimamuutuse tingimustes“) See pisuhänd on tänini väga töökindel. Kuid peagi hakkab antropotseen talle konkurentsi pakkuma: „Antropotseen ja teised uued ajalisused“, „Uued ajalisused ja antropotseen“, „Antropotseen ja rabade veerežiimi muutused“, „Lõppriimi teisenemine antropotseeni tingimustes“, „Veealune heegeldamine kui antropotseeni manifestatsioon“ – ja nii edasi, ad aeternum. Sarja „Bibliotheca Controversiarumi“ kolleegiumil koosseisus Maarja Kangro, Hasso Krull, Rein Raud, Marek Tamm ja Aro Velmet pole arvukates ettenägematutes tulevikes tööpuudust karta.

Mis sest, et antropotseeni idee ja mõiste – nagu eelnevalt vihjatud – on ise teravas vastuolus aegade paljususe paatosega. Jääb üle imetleda seda meelekindlust, mis lubab lobiseda paljudest tulevikest ja sama hingetõmbega kuulutada antropotseeni saabumist, mis on definitsiooni kohaselt üks ja ühine kõigile. Isegi mitte ainult inimestele, vaid kogu planeedile.

Ausam – kuid tunduvalt vähem tulus – olnuks tunnistada, et pideva ja üldise ajaloo ning teisalt paljude erinevate „aegade“ ja ajalugude vastuolu on üksnes silmapete ning et nad kuuluvadki kokku nagu liivaterad ja liiv. Mingit ajamüstikat ega raketiteadust pole. Kunagi elas iga kogukond oma „kella“ järgi, suhtlemise tihenedes ajad ühtlustusid (seda saatsid suured konfliktid kaugemate maade „aegadega“, nt eurooplaste Ameerikasse, Austraaliasse jm jõudes). Globaalse suhtluse tihenedes ühtlustusprotsess jätkus (selle heaks, osalt metafoorseks näiteks on ajavööndite ja kuupäevaraja kokkuleppimine, sisulisemas mõttes nt euroopaliku riietuse ja paljude harjumuste ning arusaamade levik üle maailma). Jõuti selleni, et ideoloogiad hakkasid end lausa ülemaailmselt peale suruma (siin lähevad ühte patta nii demokraatia, kommunism kui feminism), eesmärgiga „aeg“ ära sünkroniseerida ja nõuda kõigilt nt samasooliste abielu seadustamist või sõnavabaduse kehtestamist. Paraku, seoses järgmise murranguga suhtlemistiheduses ja infolevis tegi ühtlustumiskõver taas jõnksu allapoole ja algas hoopis killustumine, koos sellega ühise aja (uus) lagunemine paljudeks „aegadeks“ – igale kogukonnale, usulahule, aktivistide sektile jne oma. Kuhu see protsess viib, ei ole teada. Lamemaalased elavad omas maailmas ja omas ajas, Antifa laamendajad enda omas, terve mõistusega inimesed kolmandas ja nõnda edasi.

Kõigele sellele võiks käega lüüa, kui uue aja, uut laadi inimliku subjektsuse ja tont teab mille taga ei välgataks Suure Venna kihvad: me ei peaks tegema seda või teist järeldust, me peaks tegema hoopis mõne teise. Antropotseenist ja parasjagu käsilolevast „epohhiloovast“ katkestusest on saamas uus usutunnistus, seda oli selgelt tunda ka Tallinna Ülikooli konverentsi küsimustes-vastustes. Usutunnistus annab laialdase indulgentsi minna ja laamendada mineviku, kõigi meie suure vaevaga aastatuhandete jooksul omandatud teadmiste, väärtuste ja tõekspidamiste kallale – sest minevikuga ei seo meid ju miski, minevik on eksitus. Oli pimedus, on valgus. Ka demokraatia kuulub hävitamisele, sest, vaadake, meil siin on antropotseen ja nii on vaja planeedile Maa.

On sügavalt irooniline, et aegade ja tulevike paljususe ideest on saamas järjekordne püha tõde, mille alusel inimesi jaotada parketikõlvulisteks ja parketikõlbmatuteks, avaldamiskõlvulisteks ja avaldamiskõlbmatuteks, progressiivseteks ja tagurlikeks, kiiduväärseteks ja kustutamisele kuuluvateks. Taas kord on realiseerumas avatuse, sallivuse ja kaasamise apostlite loogika: „Nüüd kõik, nagu üks mees, oma isiklikku arvamust arvama. Milline see on, selle kohta leiate juhtnöörid sealt, kust vaja.“

Autor keeldub seda sõna käänamast nagu pesa.

Ilmunud Postimehe internetiväljaandes 24. aprillil 2024 pealkirja all “Heroiliselt sisutu raamat eimillestki – professorid said hakkama”.

 

Kas valitsus on suurperedele sõja kuulutanud?

Suurperede toetuse mõte pole mitte sotsiaalne õiglus, vaid sündide soodustamine

Olukord, kus soovitud jääb tulemata rahanappuse tõttu, on tüüpiline eeskätt kahe- ja enamalapselistele peredele

Valitsus saadab sõnumi, et paljulapselisus on piinlikuvõitu eralõbu, mis ei peaks kedagi teist halvemasse olukorda panema, ja lasterohked pered on seni olnud ebaõiglases eelisseisundis. Selline hoiak nende suhtes, kes veel viimastena hoiavad üleval õhkõrna lootust, et ehk tuleb meie rahvas siiski roomikute alt välja, ei tähenda enamat ega vähemat eesti rahva vaenamist.

 

Doni steppides käib sõda, ukraina rahvas seisab oma olemasolu ja vabaduse kaitsel. Meie siin võiksime rahupõlve pidada, rahus tööd teha ja lapsi kasvatada, aga… Kuna Venemaa ei ole meile (veel) kallale tunginud, on selle puudujäägi otsustanud korvata Eesti Vabariigi valitsus. Nii nagu eesti rahva olemasolu kunagi häiris Kremlit, nii on see nüüd häirima hakanud Stenbocki maja.

Ja nimelt. Otsekui poleks veel küllalt laiahaardelisest “koolivõrgu korrastamisest”, mis äraseletatult tähendab koolide sulgemist, teatab Vabariigi Valitsus minister Signe Riisalo suu läbi Aktuaalses Kaameras (16.02), et kavas on jätkata lasterikaste perede toetuse “korrigeerimist”. Mis tähendab nende jätkuvat vähendamist. Kärbetega (et mitte öelda varastamisega) tehti algust läinud aastal ja Signe Riisalo sõnutsi oli see “esimene samm sinna suunda, et me ei toetaks oluliselt suuremas mahus ühte gruppi peredest.” Talle sekundeerib sotsiaalteadlane Mare Ainsaar, kelle jutust tuli välja, et praegu on tegemist lasterikaste perede “erikohtlemisega”, mis enesestmõistetavalt on väga taunitav ja ebaõiglane.

Sellist juttu on käesolev valitsus ajanud sünnist saati. Suurperede toetus, mida eelmine koalitsioon jõuliselt tõstis, on valitsejatele ilmselgelt pinnuks silmas. Miks õieti, jääb arusaamatuks. Kellegi õiglustunne olla riivatud, kellelegi tehakse väidetavalt ülekohut. Ülekohtu ohvrid pole küll kuskil meelt avaldanud, aga ju on nad siis käinud Signe Riisalo juures oma rasket elu kurtmas. Millele vastutulelik valitsus reageeribki suurperede toetuse kärpimisega, mis pakub ohtralt rõõmu ja rahuldust: rohkem küll keegi saama ei hakka, aga õnnetundeks piisab, kui teistelt vähemaks võetakse.

Õiglus on muidugi tõsine asi ja tung selle järele saadab inimest lapsepõlvest saati. “Nii pole aus!” oskavad hüüda juba mudilased. Pole tarvis seda samastada kadedusega. Õiglustunne ja kadedus on küll seotud, kuid mitte kattuvad mõisted ning ebaõiglus on enamikule meist ebameeldiv ka siis, kui seda pelgalt pealt näha, ise selle ohver olemata. Kuid antud juhul käib mäng siiski täiesti ilmselt ka kellegi kadeduse peale. Inimesed usuvad heameelega, et neile tehakse liiga. Või et valitseb üleüldine ebaõiglus. Aga kas ikka valitseb? Kas suurperede toetused, nii nagu eelmine koalitsioon need seadustas, on ikka nii ebaõiglased kui räägitakse?

 

Lootusetu võitlus ebaõiglusega

Ebaõiglus on küsimus, kus igaüks on asjatundja. Siin varitseb oht uppuda põhjatutesse (kõlblus)filosoofilistesse aruteludesse. Neid vältida püüdes võiksime kõigepealt küsida, mille või kelle võrdsust (või millise ebaõigluse likvideerimist) keegi taotleb. Minister Signe Riisalo jutust tuli välja, et halb on juba seegi, et suurpered, mis moodustavad peredest 14%, saavad 40% peretoetustest, millest võib järeldada, et õiglane oleks toetada vähemalt peretoetusega kõiki peresid, laste arvust sõltumata, võrdse summaga. Mis on nii absurdne, et seda on raske uskudagi. (Kuigi käesolevalt valitsuselt võib kõike oodata.) Veidi usutavam oleks, et loosungi all “kõik lapsed on võrdsed” kaotatakse üldse ära kõik muud toetused peale otsese lapsetoetuse ja see on kõigi laste puhul sama suur.

Loosung “kõik lapsed on [või peaksid olema] võrdsed” on ilus, eksitav ja utoopiline. Lapsed pole kunagi võrdsed ei oma eeldustelt, võimetelt, välimuselt ega sotsiaalse keskkonna poolest, kuhu neil oli õnn või õnnetus sündida. Ühiskond saab neid erisusi mahendada, kuid mitte olematuks teha, ja tegelikult oleks lausa kole, kui see võimalik oleks. Näiteks isegi sendi pealt võrdse lapsetoetuse jagamisel võiks riiakas lapsevanem algatada protestiliikumise: Minu laps on suurt kasvu ja sööb palju, minu lapsetoetus peab olema suurem! On lihtne näha, et sel viisil kalkuleerides me kalkuleerima jäämegi, võrdsust ometi saavutamata. Rääkimata sellest, et arvestamata jääb suurperesid puudutav kulude kuhjumise efekt (vrd korduvalt esile toodud argument, et alates kolmandast, hiljemalt neljandast lapsest on perel vaja suuremat autot).

Sel viisil mõtestatud lastetoetus on sotsiaalne meede, mille mõte on kompenseerida lapsi kasvatavatele inimestele kasvõi osaliselt need kulud, mida nemad peavad kandma, aga lastetud ei pea. Ja seesinane (saavutamatu) sotsiaalne õiglus on “korrigeerijatele” nii pealuu sisse kasvanud, et nad ei tule selle pealegi, et peretoetuse ja iseäranis suurpere toetuse eesmärk viimati ei olegi ainelise ebavõrdsuse mahendamine, vaid hoopis eesti rahva püsimajäämine. Viimati on rängalt ebaõiglane hoopis see, et rahvas kängub ja tema väheseks jäänud esindajad peavad lõpuks võõra võimu alla heitma?

 

Või keskenduks hoopis rahva püsimisele?

Ent rahva püsimine on Vabariigi Valitsusele nähtavasti vastumeelt või siis vähemalt täiesti ükskõik. Mis homme saab, pole oluline, tähtis on lokulöömine tänase väidetava ebaõigluse üle ja selle abil oma uppuva populaarsuse turgutamine. (Elementaarne: viie lapse vanemalt võib saada ühe hääle, viielt lastetult aga viis.) Ent kui ausalt mõelda homse peale, siis pole kuigi raske taibata, et rahva püsimist ei taga ei ühe- ega isegi mitte kahelapselised, vaid 2+ lapsega pered. Kui tahame, et meie lapsed ja lapselapsed võiksid elada vabas ja eestikeelses Eestis, vajame me hädasti selliseid peresid. Me peaksime nad lausa üle kuldama. Selle asemel räägib valitsus “ühe grupi” perede “õiglustunnet riivavast” eelistamisest ja “erikohtlemisest”. Millega on välja saadetud sõnum: lasterikkad pered on nuhtlus, nad on vaat’ et parasiidid, nad peaksid oma lasterohkust häbenema (sest mõelge, milline ökoloogiline jalajälg, millised kulud lasteaedadele, koolidele jne jne).

Kui aga peretoetuste kaugemat mõtet näha mitte sotsiaalsete vahede tasandamises, vaid hoopis iibe turgutamises, kerkib küsimus, miks peaks just suurperedele minev ressurss kaasa tooma rohkem lisasünde kui esimese või teise lapse saamise toetamine. “Riivatud õiglustundest” kõnelejad armastavad korrutada truismi, et kolmanda lapse sünniks peavad kõigepealt sündima esimesed kaks. Kuid ometi on teada hulk argumente, mis osutavad, et kõige tõhusam on ikkagi suurperede (lisa)toetus. Uuringud ja senised kogemused näitavad, et olukord, kus soovitud jääb tulemata rahanappuse tõttu, on tüüpiline eeskätt kahe- ja enamalapselistele peredele. Ehk teisiti sõnastatult: kui esimene laps jääb sündimata seetõttu, et pole õiget meest, ja teine laps seetõttu, et pole aega, siis kolmanda lapse sündi takistab pigem väike korter või väike auto, mille saaks soetada, kui pere eelarve oleks kasvõi mõnisada krooni suurem. Riik ei saa pakkuda head meest ega eriti palju ka mitte aega, mistõttu raha pakkumine ongi – kogu rahanappusest hoolimata – kõige kiirem, lihtsam ja tõhusam viis üldse midagi ära teha. Lastetute ja ühelapseliste perede toetamine on muidugi sama oluline, kuid suuremalt jaolt teine teema (turvalisus, lasteaiakohad, lastehoid jpm). Praegu aga räägime rahast, ja raha on mõtet eraldada peredele, kellel just see ja mitte miski muu takistab saamast igati soovitud last.

Ei midagi keerulist. Kuid selle asemel saadab valitsus sõnumi, et paljulapselisus on piinlikuvõitu eralõbu, mis ei peaks kedagi teist halvemasse olukorda panema, ja lasterohked pered on seni olnud ebaõiglases eelisseisundis. Selline hoiak nende suhtes, kes veel viimastena hoiavad üleval õhkõrna lootust, et ehk tuleb meie rahvas siiski roomikute alt välja, ei tähenda enamat ega vähemat eesti rahva vaenamist. Valitsus on eesti rahvale sõja kuulutanud ja püüab lämmatada tema viimaseid eluinstinkte. Mida teha valitsusega, kes on oma rahvale sõja kuulutanud?

Kuhu saatsid ukrainlased Vene sõjalaeva, mis tuli neid hävitama?

Ilmunud e-Postimehes 19. veebruaril 2024 

Eestlaste arv ja Põhjasõja argument

 

Olen jälginud Eesti ja iseäranis eesti rahva demograafilisi näitajaid juba oma pool sajandit. Esialgu olid need kehvapoolsed, kuid on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud lausa hirmuäratavaks. Sellegipoolest valitseb suhtumine, mis meenutab üht nõuka-aegset anekdooti erinevate riigijuhtide reaktsioonist olukorrale, kus rong sõitis, aga siis peatus, kuna raudtee sai otsa. Lenin käskis hakata paljakäsi raudteetammi kokku kuhjama, Stalin käskis vedurijuhi maha lasta, Hruštšov lasi kolhoosnikel vagunit kõigutada ja puuokstega akendest mööda joosta, et oleks sõitmise tunne, Brežnev aga ütles: “Tõmbame kardinad ette ja hakkame teed jooma”.

Ühesõnaga: pole häda midagi, küll ta mööda läheb, küll me hakkama saame.

See suhtumine meenus vastlapäeval, vaadates ETV saadet “Antibeebibuum”, kus Mailis Reps kordas üht igivana ja igieksitavat argumenti: pärast Põhjasõda oli meid vähem kui sada tuhat (tegelikult pigem u 170 000), aga ei surnud me välja midagi, ei sure ka nüüd. Lea Danilson-Järg püüdis küll kommenteerida, et siis sünnitasid eesti naised kümme last ja selle tagasitulekut pole põhjust prognoosida, kuid tema õgvendus uppus üldisse verbaalsesse teejoomsse – ah, pole häda, küll kõik korda saab.

Mailis Reps on meie rahva kestmisse panustanud palju rohkem kui valdav enamik, mis väärib siirast lugupidamist. Eriti kui kõrvutada teda mõne paatoslikke märtripoose võtva elukunstnikuga, kelle arvates on tänapäevane Eesti nii õudne paik, et siia lapsi sünnitada on lausa kuritegu. (Ning eesti rahva kestmisele mõtlemine nii inetu tegevus, et selle üle võib vaid pilklikult muiata.) Kuid nn Põhjasõja argumendi lagedaletoomine on sellegipoolest mõtlematu ja suurendab üksnes võimalust, et Repsi enda lapsed või lapselapsed peavad ükskord elama teiskeelses ja -meelses Eestis, juhul kui nad siia peaksid jääma.

Esimese põhjuse, miks see argument vale on, ütles Lea Danilson-Järg juba välja: pärast Põhjasõda oli eesti naiste sündimuskäitumine hoopis teistsugune kui praegu. Sünnitati nii palju, kui jumal andis, reguleerides laste arvu vaid minimaalselt (peamiselt pika imetamisajaga). Muidugi juhtus ka hullemat, mõni laps lõpetas soos või meres, suure hulga viisid ka haigused varases lapsepõlves. Ent sünnituste arv oli nii suur, et täisikka jõudnute arv ületas ikkagi mitmekordselt taastetaseme ja sõjaeelne rahvaarv taastus juba mõne inimpõlvega; kaasa aitas ka ulatuslik hajus sisseränne, nii et sisserännanud assimileerusid kiirelt.

Pole vähimatki alust oodata mingit ulmelist pööret meie reproduktiivkäitumises, mis võimaldaks toonast demograafilist kangelastegu korrata. Eriti kui avalik inforuum on täis elukogemuseta “arvamusliidreid”, kes laste ja sündide jutu peale kas lausa vihastavad või siis ei suuda peita põlastavat muiet. Igaühel on õigus jääda lastetuks ja nõuda vanaduses endale pensioni neilt, kelle sünnitasid ja kasvatasid teised.

Kuid on veel üks asjaolu, mis kipub statistika varju jääma. Eestlaste arv küll taastus 18. sajandi keskpaigaks ja jätkas seejärel hoogsat kasvu, ent meenutagem sedagi, milline oli see Eesti, kus meie rahvas end taaslõi, ja millises olukorras me tollal olime.

Teatavasti eestlastel ei olnud tollal oma riiki, vaid maad valitses saksakeelne ülemklass, kes omakorda allus Vene keisrivõimule. Valdav osa eestlasi elas maal ja haris põldu, tarvitsemata oma raskete töökohustuste kõrvalt muret tunda kaubanduse, riigiaparaadi ega 18. sajandil ka sõjaväe pärast. Riik oli tollal muidugi väga õhuke, polnud merevahu teadusliku kordineerimise ja tundetaipliku säilenõtkuse instituute ega lemmikloomaregistreid, kuid sellisegi riikluse ülalpidamine nõudnuks inimressurssi, mida pärisorjadelt ei küsitud. Nõuti kündjaid ja tehepeksjaid, kuid mitte ametnikke, haritlasi ega sõjaväelasi. Tööd tuli murda, mitte pead. Eestlaste arv võis lühiajaliselt jääda väikeseks, ühiskond ei kukkunud sellest veel kokku.

Tänapäeval on meil aga oma riik ja pole vaja eriti pingutada, mõistmaks, et mõnesaja tuhande inimesega seda üleval ei pea. Väikesel rahvakillul võib olla küll valitseja, olgu või keiser, ent tal ei saa olla tõsiseltvõetavat ülikooli, sõjaväge, teadust, filmikunsti ega isegi spordielu, kui nimetada huupi vaid mõnd. (Ja ärge tulge siinkohal rääkima islandlastest, vähemalt seni, kuni Eestist pole leitud massiliselt kuumaveeallikaid.)

Rahvaarvu vähenedes hakkavad institutsioonid ja elualad lihtsalt kokku varisema. See juba toimubki, esialgu peamiselt majanduses, kuid ka nt tervishoius. Seda püütakse lihtsameelselt või ka küünilise ükskõiksusega korvata immigrantide abil, ignoreerides tõsiasja, et see on sama otstarbekas kui püksipissimine soojasaamise eesmärgil. (Taas märkus: jutt käib suuremahulisest immigratsioonist, mitte üksikutest sisserändajatest, keda vajab iga kultuur.) Kui toit saab otsa, saab söömaaeg läbi; kui inimesed saavad otsa, saab riik läbi.

Lühidalt öeldes – kui eestlaste arv langeb allapoole kriitilist piiri, lakkab meie ühiskond funktsioneerimast ja meie riik võetakse üle. Kelle poolt, ma ei tea. Tean vaid, et 1989. aastal Balti ketis seistes ma sellist tulevikku küll silmas ei pidanud.

Seetõttu palun ja soovitan, et enam ei eksitataks inimesi jutuga „oh, pole viga, meid oli Põhjasõja järel nii vähe ja me saime hakkama, saame ka nüüd.“ Ei saa. Vähemalt mitte kardinaid ette tõmmates ja teed juues.

 

Ilmunud pisut teise pealkirja all Postimehes 15. veebruaril 2024

Professor Lepaotsast latsatab: Täna räägime keele ilust ja majanduse viletsusest

 

 

Kui te millestki aru ei saa, küsige feministeeriumist järele.

Ei või iial teada, et mõni rahvavaenlane jälle vaikselt põldu harima ei hakka.

Valitsus, ehkki nii-öelda nagu tegelikult progressiivne, automaksuga muidugi eksis. Tegelikult oleks tulnud kehtestada altkäemaks. Kusjuures progressiivne, see tähendab astmeline. Juba kõla on hea: astmeline altkäemaks. See kõlab sama hästi kui tundetaiplik säilenõtkus.

Aga eks tegijal juhtub. See tuleb sellest, et ministeeriume on liiga palju. Piisaks feministeeriumist. Sest vaja on rohkem nii-öelda empaatiat, mida naistel on nagu tegelikult tunduvalt rohkem kui meestel. Mõni rassistlik šovinist pasundab, et nii empaatiavõimetut peaministrit kui Kaja Kallas pole Eestil olnudki, aga see on tegelikult kuritegelik laim, natsionalistlik sepitsus. Asi on selles, et isegi kui Kaja Kallas oleks kõige nagu empaatiavõimetum peaminister, oleks see ikkagi vale, sest ta on naissoost, ja järelikult ei saa see nii olla, vaid ta on empaatiavõimelisem kui kõik seninähtud ja tulevikus nii-öelda tulevad meespeaministrid kokku, sest nood on mehed, kusjuures hoolimata sellest, et mehi ja naisi pole olemas, nagu me teame, kuivõrd sood on kõigest sotsiaalne konstruktsioon.

Kui te nüüd aru saite, mis ma tegelikult nagu öelda tahtsin. Kui ei saanud, küsige feministeeriumist järele, seal leidub mu parimaid õpilasi nagu ratsahobuse sitta. Ja nii-öelda põhjusega. Sest mõelge, kui ilusti see kõlab – feministeerium. Mitte koledalt nagu kliimaministeerium ehk klimakteerium. Ehkki selle asutuse tööpõld on nagu tegelikult väga nii-öelda oluline. Majandus on tarvis otsustavalt ja jäädavalt hävitada. Majandusega tuleb võidelda sama printsipiaalselt nagu Vene sõdur täidega. Või nagu võideldi omal ajal kulakutega, kes likvideeriti nii-öelda kui klass, aga eesrindlike aktivistide eestvõttel sageli ka füüsiliselt. Nii oli ikkagi nagu kindlam. Sest sa ei või iial teada, millal mõni selline rahvavaenlane jälle vaikselt põldu harima ei hakka ja kes siis pärast selle supi ära sööb? Lääne-Euroopa on nendega praegu püstihädas. Ma mõtlen kuritegelike põlluharijatega, kes meie kandis õigeaegselt likvideeriti.

Mitte et ma Stalini või kommunistide pooldaja oleks, aga kuradi õiget asja ajasid. Ja kuradi õigel moel. Tegelikult ei olnudki seal muud häda, kui et küüditamise juures jäi väheks intersektsionaalset feminismi ja võib-olla ka postkolonialistlikku entusiasmi. (Kas pole ilusa kõlaga terminid?) Selle vea me saame 21. sajandil nii-öelda parandada. Pealegi on meil nüüd abieluvõrdsus, mis tegelikult aitab isegi maakera pöörlemise vastu, nagu teab üks mu parimaid õpilasi Lisette Kampus. No ja kui ei aitagi, siis kehtestame Eestis üldise, ühetaolise ja otsese piirkiiruse 30 km/h, see ikka aitab. Imelik, miks põhiseaduse koostajad selle peale ei mõelnud. (Teadagi, miks. Põhiseaduse Assamblees oli vähe naisi.)

Ühesõnaga, ceterum censeo – majandus, see valgete heteromeeste alatu vandenõu, tuleb hävitada. Energiat hakkame saama üksnes puhtast meretuulest ja sedagi kulub imevähe, sest mõelge ise: miks on tarvis toota elektriakusid ja neid autodele monteerida, kui võib autodele lihtsalt purjed peale panna ja rakendada tuuleenergiat nii-öelda otseselt, resoluutselt ning kadudeta? Mõelge, kui kauniks muutuvad meie maanteed, kus mühab mastimets, vandid naksuvad ja sekka kõlab kajakate naer? Ja transpordiministriks on Tiit Pruuli. Milleks elektripliit, kui päikeseenergiat võib suurendava klaasi abil tegelikult otse pannile suunata ja sel viisil näiteks nii-öelda muna praadida. Kes üldse ütles, et muna peab praadima altpoolt? Praeme pealtpoolt, päike kuumutab ja tuul paitab, ning planeet ongi päästetud nii et siga ka ei söö.

Kusjuures võib-olla pole vaja isegi praadida, vaid piisab, kui mõtestada muna ümber ökokriitilisest vaatepunktist – praadida teda nii-öelda ökokriitikaga – nii nagu Linda Kaljundi mõtestab ümber eesti kunsti. Oli kunst, aga nüüd on ökokriitiliselt ümbermõtestatud eesti kunst. Sellisel tegevusel on see hea omadus, et esiteks me saame ökokriitiliselt ümbermõtestatud muna (või kunsti või “Saaremaa valsi”), teiseks jagatakse selle eest preemiaid.

Sellega ma tegelikult ka nii-öelda nagu lõpetan.

Ilmunud Postimehes 10. veebruaril 2024

Professor Lepaotsast: tegelikult olen mina Eestimaa parim president

 

 

Paarikümne tuhande šaakali lõimimine saab olema komplitseeritud ülesanne.

Eesmärgiks tuleb seada, et Eestis on üks kool, mis peagi suletakse.

Et härjal kohe nii-öelda sarvest kinni haarata, ütlen: tuleb lõimida, siin ei ole nagu põhimõtteliselt mingit küsimust. Pole isegi väga tähtis, keda lõimida, peaasi on, et lõimida.

See on kahtlemata suur nii-öelda väljakutse, eriti kui võtta eesmärgiks lõimida Eesti ühiskonda näiteks, ütleme, paarikümne tuhande isendi suurune šaakalipopulatsioon, aga miks me ei peaks sellega nii-öelda hakkama saama. Tegelikult võiks neid nagu põhimõtteliselt isegi rohkem sisse lasta. Sest mida rohkem, seda paradigmaatilisema eurooplusega oleks tegu, sest euroopluse põhiliseks determineerivaks jooneks – nagu veenvalt on indikeerinud ka üks mu andekamaid õpilaseid Ahto Lobjakas – on immanentne tung iseendale näkku sülitada. Täpselt nii, te haledad maavillased poolharitlased: see on elaan! see on tõeline kultuur!

Jah, me saame hakkama (tsit. Angela nii-öelda Merkel). Kuid üksnes teatud, ütleme, eelduste korral. Kõigepealt on tarvis korrastada koolivõrk ja juurida kõigist õppeasutustest nagu põhimõtteliselt välja tagurlik õppimisdiskursus, mille sisuks on niinimetatud teadmiste andmine ja omandamine (loe: kaela määrimine, pähe tagumine). “Teadmine” kõlab muidugi nii-öelda säilenõtkelt ja petab ära väikekodanlikud vähearenenud subjektid, kes on üles kasvanud võimusüsteemide poolt kehtestatud tõdede terrori tingimustes. Sellised kreatuurid usuvad, et teadmistes on midagi nagu jätkusuutlikku või nii.

Aga võta nii-öelda näpust! Teadmine kui entiteet ja teadmine kui meem on kuritegu sotsiaalse õigluse vastu ja ühtlasi rassistlik relikt, mille on meile nii-öelda nagu kaela määrinud baltisaksa fašistlikud kolonistid, et meist iseenda parodeeritud varianti kujundada. Mingeid kuradi teadmiseid pole vaja, oskuseid on vaja! Üldpädevuseid! Kui inimesel on oskuseid, siis omandab ta ise teadmiseid. Nii-öelda, ütleme, nagu põhimõtteliselt. Sellega seoses korrastub ka koolivõrk, nii et niinimetatud teadmistest pole enam haisugi. Ja kui ise ei korrastu, siis korrastame. Postkolonialistlikult, intersektsionaalse feminismi printsiipide vaimus. Fašistid õgvendasid rindejoont, kommunistid reguleerisid hindu, meie korrastame koolivõrku. Plärtsti! Eesmärgiks tuleb seada, et Eestis on üks kool, mis peagi suletakse.

Hariduse mured algavad muidugi nii-öelda lastest. Poleks lapsi, poleks ka mingeid nagu kooliprobleeme. Ammugi õpetajaid. Olen juba varem nagu põhimõtteliselt indikeerinud, et õpetajate palgaprobleem kaob, kui kaovad õpetajad. Nii et Eesti Vabariigi aktiivil tuleb see asi nagu põhimõtteliselt korralikult käsile võtta. Laste saamine kui vulgaarne ja loomalik harrastus peab olema erand, mitte reegel. Ja rangelt reglementeeritud. Tuleb luua register ja sätestada kord, et lapse saamiseks tuleb taotleda luba, kus on täpselt ära näidatud, miks taotlejad last soovivad ja milline on kavandatava lapse ökoloogiline jalajälg (nii-öelda globaalne kinganumber), lisaks veel nipet-näpet – arstitõendid, pangakontode väljavõtted, iseloomustused töökohast ja kohalikust omavalitsusest jms. Ja siis me alles otsustame, kas võib või ei või last saada, nii põhimõtteliselt.

Millega me jõuame muidugi presidendi vastuvõtuni. Mina sinna põhimõtteliselt ei lähe, sest president nii-öelda ei kutsunud sinna ei Õie-Helbe Lumelille ega Afanassi Pirni. On vast tolgus. Mind ka ei kutsunud, aga ma ikkagi ei lähe. Tegelikult olen mina Eestimaa parim president. Millega ma ka nii-öelda nagu lõpetan.

Ilmunud Postimehes 27. jaanuaril 2024

 

Professor Alfred Lepaotsast: Kuulutan välja halastamatu sõja kõigile sõdadele!

 

 

Tegelikult ei päästa maailma mitte armeed ega relvad, vaid pedereerimine

Mis tähendab, ei meeldi? Peab meeldima!

Viimased paradigmaatilised dekonstruktsioonid indikeerivad, et kord on endiselt nii-öelda käest ära. Kord on lausa permanentselt käest ära, sest et bigoodid, ignoreerides intersektsionaalsust, tahavad ajalooratast tagasi pöörata.

Lagedale tuuakse petlikud väited. Näiteks öeldakse, et me ei tohi oma relvi nii-öelda käest anda, sest kuidas me siis muidu Putinil näo üles peksame, kui ta pärast Ukraina maatasa tegemist meile kallale tuleb.

Loogiliselt ja progressiivselt mõtlev inimene võib sellega kogemata nõustudagi, unustades, et tegelikult ei päästa nii-öelda maailma mitte armeed ega relvad, vaid pedereerimine. Minu üks kõige andekamaid õpilasi Gregor Kulla on Müürilehes andnud äärmiselt täpse indikatsiooni: “Olen enam kui kindel, et kui söödaks rohkem meeste perset, langeks inflatsioon, vohaksid metsad ja lõppeksid sõjad.” Lõppeksid sõjad, kas taipate! Putin tuleb lihtsalt nii-öelda lavalt alla pedereerida. Kõik. Vene armeed veereksid tagasi Uuralitesse ja Eesti riigieelarve vabaneks survest kulutada ulmelisi summasid mingi nii-öelda vanaraua ostmiseks, mida nimetatakse relvadeks.

Ja pange tähele, see on kohus, millest ei saa mööda hiilida viitega oma heteroseksuaalsusele. Et vaat mulle nagu ei meeldi, bla-bla-bla. Mis tähendab, ei meeldi? Peab meeldima! Maailma rahu vajab tagamist. Pealegi, nagu Gregor Kulla õigesti märgib: “Elame 21. Sajandil, kus see, kellega sa voodis, nurga taga või klubis ameled, ei mõjuta su seksuaalset sättumust.” Nii et pedereeri julgesti, ega sa sellepärast veel pederast ole. (Võimalik ekstrapolatsioon: varasta julgesti, ega sa sellepärast veel varas ei ole. Sigatse julgesti, ega sa sellepärast veel siga ole.) Iga sent maksumaksja raha, mis kulus selle läbinägeliku teksti nii-öelda honoreerimiseks, on kulutatud täiesti sihipäraselt. Selliste artiklite ilmumise nimel on õige ja õilis nõustuda mistahes maksudega. Ning selliste põhimõtete saatel üles kasvanud noorsoo laia selja taga ei karda me ei Putinit, Trumpi ega Helmet.

Kusjuures kõik see on tegelikult tühi-tähi, amor vincet omnes, diskursused dekonstrueeruvad iseenesest ja Vene mürsud lendavad tagurpidi kahuritorudesse tagasi. Meil siin tsiviliseeritud Euroopas on ka nii-öelda tähtsamaid asju, millega tegeleda. Näiteks uute regulatsioonide kehtestamine lukuaukude suurusele, et sealtkaudu liiga palju soojust atmosfääri ei hajuks. Sest mõelgem neile metsamassiividele, mis neist tobedatest lukuaukudest laia ilmaruumi hajuvad, selle asemel et süsinikku akumuleerides nii-öelda tasa ja targu huumuseks saada. Iga lukuaugu juurde tuleb muidugi panna lukuauguinspektor, kes võiks kontrollida ka kompostihunniku kõrgust, laiust ja pikkust. Kuid keskkonnaeesmärkide täitmise isiklik deklaratsioon 500 leheküljel tuleb esitada siiski igaühel ise. Loomulikult digitaalselt, meil on ju e-riik, aga kõigepealt tuleb paberkandjal tuua maksuametisse perearsti tõend, et inimene on nii-öelda võimeline iseseisvalt digiallkirja andma. Ning muidugi tuleb jälgida keelekasutust. Kui on ikka Zelenskõi, siis olgu ka Paldiskõi ja Kuusakoskõi. Vaid nii me võidame, keda vaja.

Mis viib meid paratamatult abieluvõrdsuse juurde. Millega ma seekord ka nii-öelda lõpetan.

Ilmunud Postimehes 14. jaanuaril 2024

 

Professor Lepaotsast: Laske Hamas tuppa, ristirahvas!

 

 

Elektrimolekule ostas uurige alati pakendilt, kas need on toodetud puhtast tuulest.

Tõde jõuluvana kohta indkeerib midagi palju komplitseeritumat, kui te arvatagi oskate.

 

Mida siis nii-öelda öelda? Nii-öelda öelda võiks kõigepealt muidugi seda, et lõppev aasta oli järjekordne kangelaslik peatükk võitluses fašismi, heteronormatiivse indoktrineerimise ja lääneliku loogika vastu. Saavutati edu.

Minule kättesaadavate indikatsioonide põhjal saabus Euroopasse 1 523 099 sisserändajat, millega meie ühine kodu muutus 38,5 korda avatumaks ja 41,2 korda sallivamaks. Kaitsti 12 465 väitekirja palgalõhe, palgaheeringa ja transmeeste menstruatsiooniprobleemide kohta. Meretuuleparkides asuti meretuulest tootma ülipuhast elektrit, mis on 8,7 % ökoloogilisem kui maa- või metsatuuleelekter. Nii et elektrimolekule ostes uurige alati tähelepanelikult pakendit.

Peeti nii-öelda jõulupühi. Need on muidugi imperialistlik salasepitsus. Valitsev diskursus väidab, et jõuluvana on mees (sic!), kusjuures habemega; kõik eeldavad, et lapsest saati ja võib-olla koguni lapsest saati habemega. Aga see pole nii! Jõuluvana sündis Stanfordi ülikooli ühiselamus hapra tütarlapse kehas ja tundis juba imikueast saadik tungi (oma) habet silitada ja kingipakke jagada. Umbes viieaastaselt kujunes tal välja vajadus korstnasse ronida, seitsmeaastaselt põgenes ta kodust ja leiti kuu aega hiljem Lapimaalt põhjapõtrade kommuunist. Need olid küll trans-põhjapõdrad, sündinud enamasti nii-öelda Sudaanis, aga ikkagi.

Mis tähendab, et tõde jõuluvana kohta indikeerib midagi palju komplitseeritumat kui seda on võimudiskursusest solgitud pinnakulaarsus. Meie oleme ikkagi liberaalid, meil pole juutide vastu mitte midagi, lihtsalt Iisraeli riik peab kaduma ja ka juutide oleks soovitav, ee, ära aurata. Meie nii-öelda lugupidamise saatel. Laske Hamas tuppa, ristirahvas! Siis on sallivust nii et tapab.

Jonnida ei maksa ka Ukraina üle. Arhüktiline analüüs näitab juba esimeses metastaasis, et mingit Ukrainat pole, tegemist on Venemaaga. Mittelineaarse loogikaga vaenujalal olevatel nii-öelda puupeadel võib tekkida küsimus, kuidas saab siis Venemaa sõdida Venemaaga, pealegi Venemaal. Sotsiaalse õigluse teooria spetsialistidel, kes on käinud Peeter Selja loenguis, pole selle oksüümoroni mõistmisega raskusi. Venemaa saab Venemaaga Venemaal sõdida küll, nii nagu Putin saab koos Putiniga Putini juures Putinit valimas käia. Seda nimetatakse multiplikatiivseks episteemiks ehk konjugatiivseks debiilsuseks à la Michel Foucault.

Mis toob meid fašismi juurde. Fašismiga tuleb nii-öelda võidelda iga kell ja igal pool. Meil on olukord enam-vähem kontrolli all, aga Ameerikas on fašistid vabapidamisel, jooksevad ringi, purevad mustanahalisi ja uluvad marginaliseeritud minoriteetide akende taga. Kõnniteed on fašistijunne täis. Tark, salliv ja suurt pilti nägev inimene võitleb fašismiga nii-öelda kirglikult. Üks meetod on nad surnuks maksustada; õnneks on Eesti isevalitsus seda juba taibanudki. Eesti isevalitsus on nagu jõgi, üks kallas ühel pool, teine kallas teisel pool ja kolmas sõidab pehkinud võrklaevaga keskel, paabulinnusulg juuksekrunnis püsti. Aga see selleks. Peaasi, et kentsakad maakoolid ja Iisraeli riik ära hävitatud saaksid, siis kaob ka fašism. Tõuseb hiigelsuur feminismi päike ja pleegitab teid säravvalgeks nagu Kalle Grünthali südametunnistus. Ceterum nii-öelda censeo.

 

Ilmunud Postimehes 31. detsembril 2023

 

Professor Lepaotsast: nad tulevad teie mune õlitama!

 

 

 

On epistemoloogiliselt imperatiivne korraldada mõjuhindamiste analüüs.

Pole tõestatud, et kormoranid toituksid kaladest.

Uuemate kriitiliste uuringutega kursis olevad inimesed teavad, et nii-öelda ainus kõneväärne pinnakulaarne entiteet on progress. Progress on meie ajastu au, mõistus ja diskursuse dekonstruktsioon.

Õieti progrjess, sest progrjessiivne on panna j-tähte sinna, kus teda enne ei olnud. Nagu Sjevjerodonetski puhul. Kirjutad „Sjevjerodonetsk“ ja kohe on selge, et siin on teil vot, nii-öelda progrjessiivne inimene, kes pole kinni mingites 19. sajandi aegunud reeglites. Las nad seal Bjerliinis, Ljondonis ja Amjeerikas imetlevad. Kjiõv pannakse pidurüüsse, Zelenskõil hea meel, ja kui kuulsad keelemehed Jaan Kaplinskõi ja Johannes Voldermar Veskõi veel elaksid, oleks neil kah nii-öelda hea meel.

Muidu on, nagu on. Tehakse koeruseid ja vallatuseid, mõni avaldab arvamuseid. Võetakse vastu seaduseid, ei võeta vastu seaduseid. Liinidelt kukub elektrimolekuleid, need lähevad katki ja ongi tuba pime. Toetatakse ukrainlaseid, taunitakse Iisraeli inimeseid ja kadestatakse tartlaseid. Viimased nii-öelda võitlevad liiklusega ja see peaks Brjüsseli kadedusest roheliseks ajama. Esialgu – vabandust, esijalgu – toimub seesinane võitlus küll veel ebaadekvaatselt, ebapiisavalt ja ebapädevalt, piirdudes tänavate kitsamaks tegemisega, mis on massiivne diskursiivne error. Tegelikult tuleb tänavatest lihtsalt kraavid läbi kaevata, pole ljiiklust, pole probljeemi.

Mis viib meid keskkonnamõjude hindamise juurde. Hindavad küll, aga vähe. Igal pool, kus vähegi võimalik, on epistemoloogiliselt imperatiivne korraldada mõjuhindamiste analüüs. Kas hinnati õigesti, küllaldaselt ja piisava kategoorilisusega? Nimetagem seda metaanalüüsiks, ptüi, ikka analjüüsiks või päris täpne olles anaaljüüsiks. Näiteks tuleb hakata hindama keskkonnamõjusid, mis kaasnevad lapse sünnitamisega. On lausa häbiväärne, et meil on see reguleerimata. Kaevu kaevamisel analüüsitakse, aga lapsi võib sigitada täiesti vastutustundetult ja piiramatult. Ehkki on evidentne, et negatiivsete keskkonnamõjude taga on ultimatiivselt ikka ja alati inimene. Kui vaja, kutsume kohtud appi. Iga kohtunik peab teadma, et kui ta kormoranide munade õlitamist ära ei keela, siis tulevad kormoranid tema enda mune õlitama. Öösel, hulgakesi. Kusjuures haudvaikuses, mis on kõige nii-öelda õudsem.

Tegelikult tuleks kõik kormoranid kiibistada ja kanda (koos Hamasi toetajatega) lemmikloomade registrisse. Mis nad progressiivsele inimkonnale paha on teinud? Mitte midagi. Väidetakse, et söövad kala – aga need andmed on ju 40 aastat vanad! Võib-olla nad tänapäeval ei söö enam kala, söövad näiteks valgeid heteroseksuaalseid eesti mehi, mis ei ole mitte üksnes progressiivne, vaid lausa eesrindlik. Jällegi põhjus teha anaaljüüsi ja metaanaaljüüsi.

Millega ma sedapuhku ka ljõpetan.

Ilmunud Postimehes 16. detsembril 2023

Mitte sisserändajad, vaid sissetungijad

 

Oma peaga mõtlemine, sealhulgas inimõigustest, ei ole Eestis esialgu veel keelatud.

Terve mõistus ütleb, et sissetungijat tuleks korteriuksel ja riigipiiril kohelda ühtmoodi.

Mitmed inimõiguste kaitsjad ja nende seltsingud nii meil kui mujal on avaldanud pahameelt Euroopa Liidu idapiiril toimuva üle, kus väidetavasti koheldakse väga halvasti sisserändajaid. Halvasti olla käitunud isegi selline teada-tuntud tsiviliseeritud riik nagu Soome. Nördimust näib tekitavat ka läinud aastal Eestis jõustunud seadus, mis lubab Politsei- ja Piirivalveametil hädaolukorras sissetungijaid otse piirilt tagasi saata.

Sissetungijaid, sest just seda nad on, mitte sisserändajad, varjupaigataotlejad, pagulased ega migrandid. Kui keegi üritab tungida kusagile, kuhu tal pole õigust minna, vähemalt mitte sel viisil, nagu ta seda teeb, on ta sissetungija, võta või jäta. Loata võõrale pinnale tungimist tähistatakse inglise keeles sõnaga trespassing ja seda loetakse tõsiseks väärteoks. Isegi kui see tähendab lühikest jalutuskäiku üle võõra muruplatsi, rääkimata võõrasse korterisse tungimisest. Mingil arusaamatul põhjusel leidub aga terveid organisatsioone ja isegi ühiskonnakihte, kelle arvates samaväärne sissetung terve rahva “korterisse”, see tähendab riiki, on peaaegu et inimõigus. Nii olemegi jõudnud olukorrani, et kui võõras tungib vägisi kellegi korterisse, võib korteriomanik talle pesapallikurikaga pähe virutada, aga kui võõras tungib vägisi mõnda riiki, siis tuleb talle pakkuda sooja jooki, kolm korda päevas süüa ja lutikavaba voodit. Seda saab loogiliseks pidada üksnes postmodernistliku mittelineaarse loogika spetsialist (seesama, kes keisrile nähtamatust riidest rõivaid õmbles); terve mõistus seevastu ütleb, et sissetungijat tuleks korteriuksel ja riigipiiril kohelda ühtmoodi. Kui uksel võib vastu hakata, siis peab see lubatud olema ka piiril.

Paraku on tõenäoline, et see tervemõistuslik tõdemus ei sobi kokku arvukate inimõigusalaste konventsioonide ja muude pühade tekstidega, mis on vastu võetud kõige kõrgemal tasandil ja mille ilmeksimatuses kahtlemine on ebasünnis, kui mitte kuritegelik. Selline  olukord annab spetsialistidele, kelle käsutuses on “ekspertteadmised inimõiguste valdkonnas”, teretulnud põhjuse nimetatud tõdemus asjatundmatuna kõrvale heita.

Kuid oma peaga mõtlemine ei ole Eestis esialgu veel keelatud. Inimõigused ei ole igavesed ega muutumatud. Nad on (põhiosas) ikkagi inimeste antud ja seda konkreetses olukorras ning konkreetsetel põhjustel. Migrante puudutavad rahvusvahelised lepped on sündinud ajal, mil keegi ei osanud uneski ette näha, et rändavaid inimmasse võidakse teadlikult kasutada relvana. Teise maailmasõja järel võttis Rootsi vastu üle mere pagevaid eestlasi, N Liit tegi samal ajal kõik, et põgenikke püüda ja hävitada. Polnud vähimatki võimalust, et N Liit oleks andnud paarile miljonile nälgivale kolhoosnikule paadid ja saatnud nad Rootsi ühiskonda mitmekesisemaks tegema.

Kuid põhimõtteliselt just nii on lood praegu ja järelikult on absurdne käituda Soome, Leedu, Läti või ka Eesti piirile saadetud (või smugeldatud) sissetungijatega sama moodi kui käitusid rootslased omal ajal eestlaste ja lätlastega. Olukord on teine.

Tõsi, juba mitu aastat kostab siit-sealt arglikke või ka vähem arglikke hõikeid, et rändajaid/migrante/pagulasi (jne) puudutavad konventsioonid on ajale jalgu jäänud ja et sellega seoses tuleb üle vaadata ka inimõigused. Kas inimesel on õigus ennast kaitsta? Kas inimesel on õigus oma lähedasi kaitsta? Kas inimesel on õigus oma kodu kaitsta? Kui jah – ja see võiks olla üks päris inimõigus – , siis tuleb paratamatult piirata teise inimese õigust tema koju sisse marssida, pambud maha panna ja inimväärset kohtlemist nõuda.

Inimõiguste valdkonna eksperdid võiksid nende küsimustega tegeleda, selle asemel et nüri bürokraadina, näpuga konventsioonis järge ajades, nõuda ilmvõimatut. Kui nad aga seda eelistavadki, siis on meil ometi olemas suurepärane valitsus, kes võiks neil teemadel sõna võtta rahvusvahelistel foorumitel. Mäletate, Euroopa Liitu astumisel rääkisime – ja mina rääkisin ka – , et nüüd ometi oleme ise otsustajate hulgas? Võiks seda asjaolu meelde tuletada ja sellega natuke tegeleda. Kui hamstrite kiibistamise ja uute maksude väljamõtlemise kõrvalt muidugi aega leidub. Tähtsamad asjad ikka enne…

Ilmunud Postimehes 16. detsembril 2023

 

Kas eesti rahva püsimine on ebaõiglane?

Lennukilt raja laotava tulumaksureformi kõrval on veider muretseda lastetoetuse vajaduspõhisuse üle.

Kumb siis on tähtsam, kas võrdsus või rahva püsimine?

Jutu vajaduspõhisusest võiks heaga ära lõpetada ja keskenduda sihipärasusele.

Kahtlemata on kiiduväärt, et sotsiaalkaitseministeerium on märganud meie rahva sündimuse hirmuäratavat langust viimastel aastatel ning võtnud eesmärgiks sündimust tõsta, niipalju kui see on riigi võimuses. Näib, et kuskil hakkavad kellegi silmad avanema.

Kavandatakse perepoliitika põhjalikku inventuuri, muuhulgas küsitluste korraldamist, mille abil selgitada välja võimalikud takistused laste saamisel. Tervikanalüüs kestab esialgse plaani kohaselt aasta, sellesse kaasatakse nii Tallinna kui Tartu teadlasesd. Üks asjaolu on siiski juba teada: ministeeriumi sooviks on toetusmeetmete reformimise juures võimalikult palju toetada „laste võrdsust“. Teine eesmärk: olla võimalikult vajaduspõhine, et toetused läheksid neile, kel vaja, ja mitte neile, kel „nii väga vaja ei ole“.

 

Ebaeetilised, solvavad ja alandavad küsimused

Hakatuseks tasub meenutada, mis juhtus äsja inimestega, kes üritasid uurida põhjusi, mis takistavad inimestel laste saamist (või miks kellelgi sellekohane soov puudub). Puhkes suur skandaal, sest uuringuloa saamisel oli eksitud kehtivate normide vastu. Kuid pahameeletormi jälgides pidi erapooletu vaatleja nentima, et suur, kui mitte suurem osa pahameelest tulenes uurimisteemast enesest – et naistele üldse oli kavas esitada väidetavalt „solvavaid ja ebaeetilisi“ isiklikke küsimusi. Üksikute ausate teadlaste hääled, mis meenutasid, et sotsioloogid peavadki selliseid küsimusi esitama ja et seda on ka ammust aega tehtud, mattusid asjatundmatu ja/või pahatahtliku hukkamõistu alla. Loodetavasti on ministeerium neid asjaolusid teadvustanud ja oskab oma küsitlused sel viisil ette valmistada ja vastajatele „maha müüa“ (nagu tänapäeval öeldakse), et tagajärjeks ei oleks solvatud naiste ja miks mitte ka meeste meeleavaldused mõnes pealinna käidavamas kohas, rääkimata meediast.

Ühe soovituse võiks ministeeriumile anda kohe. Nimelt rõhutagu nad reljeefselt, et küsitluste kaugem eesmärk ei ole mitte „tekitada naistes soovi lapsi saada“, nagu eelmise küsitluse hukkamõistmisel korrutasid nii ebapädevad aktivistid kui ka mõni kõrgelt haritud sotsioloog, ammugi naisi selleks sundida või kedagi häbistada, vaid aidata neid naisi/peresid, kellel see soov on täiesti olemas, kuid mingid takistused segavad. Pole raske eeldada, et takistused jagunevad laias laastus kaheks: esiteks need, mille puhul riik saab aidata, ja teiseks need, mille puhul riik aidata ei saa. Nende vahele jääb usutavasti hall tsoon, kus riik saab aidata kaudselt või pikema ajakuluga. Järelikult oleks kriisiolukorras loogiline seada eesmärgiks teha selgeks need takistused, kus riik saab (võimalikult operatiivselt) aidata – ja asjassepuutuvaid inimesi ilma suurema targutamiseta aidatagi.

 

Sihipärasus ja maksuküür

Teine asjaolu, mis paneb kulmu kergitama, on jutt laste- ja peretoetuste muutmisest võimalikult vajaduspõhiseks, et toetus läheks õigesse kohta. Selliselt sõnastatuna on tegemist kahtlemata õilsa eesmärgiga, kuid veider on seda kuulda valitsuselt, kelle üheks tähtsamaks ja pühamaks ideeks on likvideerida illusoorne „maksuküür“, mille tagajärjel jääks laekumata ligi 400 miljonit eurot aastas. Teistpidi öelduna – see raha jagatakse laiali, küsimata mingist vajaduspõhisusest. Saavad nii need, kel väga vaja, kui ka need, kel „nii väga vaja ei ole“. Olukorras, kus pole raha tõsta õpetajate palka, külvatakse lennukilt laiali sadu miljoneid eurosid, et seejärel laste- ja peretoetuste vajaduspõhisemaks muutmisega hoida kokku ehk mõni miljon. Kui sedagi, sest tuleb ju aasta otsa palka maksta kõrgesti tituleeritud teadlastele, kes kõigepealt uurivad välja, kus on vajadus ja kus mitte-nii-väga vajadus, ning edaspidi taas rohketele ametnikele, kes seda vajaduspõhisust jooksvalt jälgivad. Et võrdsus ikka tagatud saaks.

 

Võrdsus ja õiglus

Võib-olla kõige problemaatilisem ongi ministeeriumi eelhoiak: võimalikult palju toetada „laste võrdsust“. Tõsi, seegi kõlab nii enesestmõistetavalt, et mingeid „agasid“ mängu tuua oleks justkui inetu. Ometi tuleb seda teha, sest mis saab siis, kui laste võrdsus ja sündimuse tõus satuvad vastuollu? Kumb eesmärk siis esikohale seada?

Öeldu kõlab ehk natuke ootamatult. Tänapäevane demokraatlik maailm on harjunud võrdsust pidama absoluutseks hüveks, mis saab kaasa tuua üksnes head. See eksiarvamus on väga levinud, ehkki teravama mõistusega inimesed on juba sajandeid püüdnud märku anda, et ka vabadus on väga suur hüve, ainult et vabadus ja võrdsus ei käi sugugi käsikäes ja et sageli esineb olukordi, kus vabadus toob kaasa ebavõrdsuse, võrdsus aga vabaduse kadumise. Miks sellisel juhul ei võiks juhtuda, et vastuollu satuvad võrdsus ja sündimus? Kust üldse võetakse, et mida suurem võrdsus, seda kõrgem sündimus?

Need teadmised, mis sündimust mõjutavate tegurite kohta on õnnestunud koguda (esitades seejuures „solvavaid ja ebaeetilisi“ küsimusi), ütlevad, et sellist seost ei ole. Leidub küllalt olukordi, kus kehvema sissetulekuga pere toetuse tõstmine ühtki lisasündi kaasa ei too, küll aga tooks selle kaasa toetuse tõstmine perele, kus saadakse pealtnäha päris hästi hakkama.

Kas see suurendaks ebaõiglust? Sõltub sellest, mida pidada õiglaseks. Mis loob õiglust – kas vaesemast perest pärit lapse ainelise olukorra parandamine või lisasünd jõukas peres? See on „miljoni euro küsimus“ ja vastus sõltub suuresti väärtushinnangutest. Leidub inimesi, kes toetavad kõhklemata esimest, ja neid, kes teist. Viimaste argumente tasub kuulata. Lõpuks, ütlevad nad, on ju eesmärgiks seatud sündimuse tõstmine, või kuidas? Selle nähakse mingit hüve? Kas see, et ainsaks lapseks jäänul on täiskasvanuks saades võimalik elada oma rahva keskel, leida sõber, mõttekaaslane, kolleeg, abikaasa – kas see pole mitte hüve, isegi kui need sõbrad ja abikaasad sündisid hirmsa ebaõigluse saatel jõukamasse perre?

Vastus sõltub sellest, kas eesti rahva, keele, kultuuri ja riigi püsimine on kellegi arvates oluline või mitte. Teoreetiliselt peaks see küll korda minema igale Eesti kodanikule, vähemalt kuni praegune põhiseadus kehtib… Praktika on teine asi.

 

Jutt käib rahast

Eelneva mõte on, et tasub valmis olla olukorraks, kus võrdsus ja sündimuse tõus on vastuolus ning valida tuleb üks kahest. Lihtsustatult öeldes otsustada, kas surra võrdsuslippu lehvitades rahvana välja või mõtestada võrdsuse kontseptsioon loovalt ümber, et rahvana püsima jääda. Sõltuvalt vastusest peame korraldama ka oma toetuste süsteemi.

Tuleb rõhutada, et kui jutt käib toetustest, siis käib jutt rahast. Alati leidub neid, kes teavad, et „probleem on palju laiem“, et „tuleb muuta terve ühiskonna suhtumist“ ja üldse ja tõesti, ainult et praegu ei ole jutt sellest. Kui räägitakse rahast, siis tulebki rääkida rahast. Järelikult seisab küsimus püsti nii: kui eesmärgiks on sündimuse tõus, siis keda toetades sündimus kõige enam (kõige tõenäolisemalt; kõige püsivamalt) tõuseks? Milline on see naiste ja/või perede segment, kelle hulgas on kõige rohkem neid, keda segab (veel üht) last saamast mõnesajaeurone puudujääk eelarves? Ühesõnaga, jutu vajaduspõhisusest võiks heaga ära lõpetada ja keskenduda sihipärasusele.

Mäletatavasti on takistusi, kus riik saab aidata, ja takistusi, kus riik aidata ei saa. Näiteks ei saa riik hakata abikaasadega varustama neid, kelle probleem laste saamisel on paarilise puudumine. Neid, keda takistab korraliku korteri puudumine, saab riik aidata piiratud määral. Lastehoiu küsimused – nii ja naa. Kuid neid, kel on nii abikaasa kui korter olemas, ainult et suureneva pere jaoks (näiteks) suurema auto liisimiseks on vaja mõõdukat finantsabi, saab riik aidata kohe ja mõjuvalt. Tõstes näiteks kolme- ja enamlapseliste perede toetust, nagu seda tehtigi, mis aga valitseva erakonna meelest osutus „ühiskonna õiglustunde riivamiseks“.

Meie senised teadmised ütlevad selgelt: rahalise toetuse tõstmine mõjutab kõige kiiremini ja kõige tõhusamalt sündimust paljulapseliste perede puhul. Niisiis oleks ratsionaalne keskenduda mitte niivõrd (seni) lastetutele ega ühelapselistele peredele, vaid lihtsustatult öeldes kahelapselisele perele, kus soovitakse kolmandat, aga materiaalsetel põhjustel siiski kõheldes. Seda teadmist võib ja tuleb kahtlemata kontrollida ning täpsustada, aga vaevalt on selleks vaja suure teadlaskollektiivi aastapikkust ponnistust. (Ühiskonnauuringute Instituut oleks sama töö ära teinud riigi rahakotti koormamata, aga see millegipärast ei sobinud.)

Mis aga veel kindlam: lastetoetuste kärpimine meid sündimuse tõusule küll lähemale ei aita. Isegi selliste mõtete heietamine avalikkuse ees on sõgedus. Miks Ühiskondliku Õiglustunde minister Signe Riisalo selle sõgedusega tegeleb, jääb teadmata.

Ilmunud Postimehes 5. detsembril 2023