Lauri Vahtre's Blog, page 2

Professor Lepaotsast: majanduslangust ei ole

Maksud mitte ei tõuse, vaid langevad.

Majandus mitte ei lange, vaid tõuseb.

Gaza sektor tuleb võtta Euroopa Liitu. 

Iga uus päev näitab, kui raske on juhtida ühiskonda inimestele, kes ei valda postmodernistlikke põhiprintsiipe ega ole kursis sellealase värskema kirjandusega. Kahjuks peame sellise otsuse langetama ka meie nii-öelda valitsuse kohta, samas nentides, et olukord ei ole lootusetu. Valitsus tervikuna veel mitte, kuid selle üksikutele liikmetele pole jätkusuutlik seiresõgedus põrmugi võõras. 

Mittelineaarse loogika valdajatele ei valmista mingit raskust mõista, et Eesti majandus mitte ei lange, vaid tõuseb. Eesti valitsus tervikuna kahjuks mittelineaarset loogikat ei valda, välja arvatud rahandusminister Mart Võrklaev, kes täiesti õigustatult rõhutab, et kui makse tõsta, siis maksud langevad. Tegemist on südantsoojendava rakenduspostmodernismiga, mida ei maksa nii-öelda segi ajada tühja paradokslemisega. Tühi paradoksleja ütleb, et lohk on tagurpidi muhk ja muhk on tagurpidi lohk, suutmata end lahti rebida kinnisideest, et lohk on lõpuks ikkagi lohk ja muhk ikkagi muhk. Minister Võrklaev seevastu suudab kinnisidee ületada ja näha alasti tõde, mis seisneb selles, et viimases instantsis on lohk ikkagi lihtsalt muhk. Lohk on muhk on muhk. Elementaarne.

Välisminister Margus Tsahknat võiks nimetada Võrklaeva tubliks õpipoisiks. Kui Eesti ikka ei ei allu Venemaa diktaadile ega loobu kandideerimast OSCE eesistujamaaks, siis ta ei loobugi – isegi juhul, kui loobub, ja eesistujamaaks valitakse nii-öelda Malta. Sest kes või mis on Malta? Mispoolest Malta ei ole Eesti? Heteronormatiivsed ja natalistlikud tagurlased võivad oma nurjatu tõediskursuse otsas demagoogitseda palju tahes, see ei tee olematuks mittelineaarset fakti, et Malta on vähemalt samapalju Eesti kui Eesti on Malta. See tähendab – üüratult. Ja et kõige mehisem viis Venemaa diktaadile vastu hakata on Venemaa diktaadile alluda. Vastuolu on näiline, näilisus aga olematu. Selle lihtsa asjaolu mittemõistmine näitab üksnes, et inimene ei ole kursis teemakohase teaduskirjandusega, nagu täie õigusega märgib nii-öelda professor Rein Raud. Üks mu parimaid õpilasi, muide. Tema haaras lennult, mida faktuaalselt tähendab süsteemne toksiline maskuliinsus ja kuidas seda konverteerida tundetaiplikuks säilenõtkuseks.  

Päris lootusetu ei ole ka sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, kes suurendab lastetoetusi neid vähendades. See tähendab, et toetuste vähendamine tähendab nii-öelda nende tõstmist. Mida väiksemaks laste- ja peretoetused jäävad, seda rohkem kõlab laste rõõmsat kilkamist ning sünnitusmajade ette tekivad järjekorrad. Jällegi rõhutame, et selle mõistmiseks tuleb kõigepealt olla kursis uuema teaduskirjandusega ja teiseks süvitsi aduda, et Iisraeli riik on fašistlik. Seda mõistavad Eesti eesrindlikumad ühiskonnategelased.  

 

Tegelikult on meie valitsuses postmodernismi mõistjaid veelgi, mistõttu võib kriitilise rassiteooria vaimus nentida, et ehkki valitsus mittelineaarset loogikat ei mõista, mõistab valitsus mittelineaarset loogikat päris hästi. Võiks lausa öeldagi, et meil on nii-öelda mittelineaarne valitsus. Vähemalt pinnakulaarsel tasandil, mis tabab oblikatoorse hüoosise. 

See toob meid järjekordselt Gazasse, kust me kõik pärit oleme ja kuhu me kõik tagasi pöördume nagu Indrek Vargamäele. Seda igavest naasmist nimetatakse gaazamiseks ja selles peitub meie tuleviku pant. Kaasamine on eilne päev, gaazamine aga homne. Me vajame gaazavat haridust, gaazavat elu-olu, gaazavat väärtussüsteemi, gaazavat õhku. Eesti ühiskonnategelased nõudsid Hamasi toetajate sissevedu Gazast. See väärib tunnustust, kuid on lahendusena pehmelt öeldes poolik. Mingem lõpuni: Gaza sektor tuleb võtta Euroopa Liitu! Paugupealt kaob inetu silt “immigrant”, jäävad ära igasugused formaalsused piiril, tööelus, kinnisvarade omandamisel ja osavõtul poliitilisest elust. Imelik, et isegi meie mittelineaarne valitsus pole taibanud teha nii enesestmõistetavat ettepanekut. 

Ilmunud Postimehes 3. detsembril 2023

Mis on ikkagi Isamaa tõusu taga?

Isamaa erakond on paljudele alati olnud esimeseks alternatiiviks.

Alternatiiv tuleb meelde siis, kui esimene valik omadega rappa läheb.

Valija, keda sageli annab ära võluda efektsete loosungite, klippide, säravate naeratuste, vilede ja kelladega, siiski märkab ja mäletab, kes mille eest seisab või ei seisa. Kasvõi enam-vähem.

Isamaa ootamatu ja isegi hämmastava mainekasvu kohta on esitatud erinevaid seletusi. Nt on leitud, et uus esimees Urmas Reinsalu on osanud õigel ajal, õigel määral ja õigete teemadega pildil olla, samuti väidetud, et Isamaa pole suurt midagi teinudki, lihtsalt valitsus on ise käitunud nii saamatult, et see on toetuse Isamaale viinud. Need, kes seiravad Isamaa tähelendu virilal pilgul, lisavad loomulikult, et selline äkiline tõus võib sama äkilisselt languseks pöörata, sest mis kergelt tulnud, see ka kergelt läheb.

Neis ja mitmes teiseski selgituses/kommentaaris on kindlasti suurem või väiksem kogus tõtt, kuid tundub, et ühe asjaolu on kommenteerijad üsna tähelepanuta jätnud. Nimelt on Isamaa olnud läbi aegade üsna tubli „varumees“, st isegi viie protsendi piiril kõikudes suutnud paeluda küllalt paljusid nimetama Isamaad oma teiseks eelistuseks. Näiteks aasta tagasi oli Isamaa selles arvestuses Eesti200 järel tugeval teisel kohal. (https://www.inst.ee/uudised/teise-eelistusena-mainitakse-enim-eesti-200-t-ja-isamaad) Valimistel on teise eelistuse kõrge näitaja pigem hapu lohutus – meenub suurmeister Paul Kerese „igavese teise“ staatus – ja see pole asi, mille üle tõsimeeli uhkustada. Isamaa polegi oma tugevat positsiooni varumeeste pingil eriti reklaaminud, see oleks pehmelt öeldes hale.

Ent nagu näha, on selles näitajas peidus varjatud potentsiaal ja varumehed võivad teatud asjaoludel platsimängijateks muutuda. Esialgu mitte päris otseses mõttes. Eesti valitsus on ikka seesama mis eilegi, koalitsioon samuti ning erakorralisi valimisi ei paista kuskilt. Või kes teab. Ent kui need peaksid ootamatult tulemagi, ei saaks nendegi tulemustes ette kindel olla. Ent poliitilise faktorina mainetõus siiski toimib. Poliitikaelu kommenteerijad, kes alles äsja trumpasid üksteist üle juttudega Isamaa erakonna peatsest väljasuremisest, on äkitselt taas hakanud huvi tundma, mida Isamaas sellest või teisest küsimusest arvatakse.

Varumees tuleb meelde siis, kui põhimängija omadega sohu ja rappa läheb, nagu ta nüüd täiesti vaieldamatult on läinud. Kuna Eesti200 on selle rappamineku suurosanik, siis ei ole temast mingit alternatiivi – selle erakonna juurest hoopis põgenetakse – ja nii ongi loogiline ning otse vältimatu, et Isamaa toetajate arv kasvab. Miks samas olukorras ei kasva, vähemalt sellise hooga, opositsiooni senise kandva jõu EKRE toetajate arv, on iseküsimus. Tõsi, EKRE toetajate arv ei ole ka vähenenud. Keskerakonnast ärgem rääkigem, ka sealt hoopis pagetakse, ja pikemasse arutlusse laskumata võiks nentida, et see on suuresti paratamatu. Savisaar on surnud ja Rahvarinne samuti.

Palju on siiski imestatud, et Keskerakonnast on sel määral just Isamaasse pagetud. Aastakümneid olid Isamaa ja Savisaare erakond nagu tuli ja vesi – vastandid, teineteist välistavad jõud, ühel pool edumeelsus ja eurooplus, teisel pool nõukogude aeg oma harjumuste ja väärtustega, lisaks tubli annust venemeelsust, mille õisi võib imetleda tänagi. Aga juba pikemat aega on Keskerakonnas olnud üllatavalt kõrge nende inimeste osakaal, kelle teine eelistus on Isamaa, sellal kui vastupidi on see ikka olnud nullilähedane. Mis tähendab, et see pealtnäha ootamatu tendents – Keskerakonnast Isamaasse – oli mingil latentsel kujulsamuti juba olemas ega tekkinud üleöö. (Äkiline omakasupüüdlik „ümbersünd“ võib muidugi kõne alla tulla mõne konkreetse isiku puhul, kuid seda ei pea laiendama kogu nähtusele.)

Laias laastus tähendavad nimetatud asjaolud, et valija, keda sageli annab ära võluda efektsete loosungite, klippide, säravate naeratuste, vilede ja kelladega, siiski märkab ja mäletab, kes mille eest seisab või ei seisa. Kasvõi enam-vähem. Eesti200 võlus veel aasta tagasi ära oma väidetava värskusega, mis paraku osutus kassikullaks, kuid Isamaa positsioon varumehena oli tugev vastupidisel põhjusel: esimesele loodeti, kuna teda ei tuntud, teisele loodeti, kuna teda tunti. Isamaa on Eesti vanim ja kogenuim erakond, see oli ja on tõik, millest mööda ei pääse. Aastakümnetega on omandatud maine, mis pole küll kaugeltki plekita (ja nähtud on isegi arulageduse hooge), kuid kokkuvõttes tõusevad siiski esile mõistlikud hoiakud olulistes valdkondades, nagu riigikaitse, haridus, rahvastik; kes natuke kaugemale näeb, neile ka majandus- ja rahandusküsimustes.

Ja veel. Tundub, et Isamaa üles näidatud tähelepanu rahvastikuküsimustele (nii sündimusele kui rändeprobleemidele) ei olegi laiemale valijaskonnale nii vastumeelne kui see on individualismi kuulutajatele, kes on varmalt valmis solvuma juba teemapüstituse peale. Selle temaatika tähendusest poliitilistele liikumistele annab tunnistust endise rahvastikuministri Urve Palo liitumine Isamaaga. Küllap on nende inimeste ring, kes mõistavad, et nui neljaks, aga iivet tuleb iga hinna eest stimuleerida – NB! täpsemalt öeldes: sündimust takistavaid asjaolusid tuleb hambad risti minimeerida – polegi nii vähe. Mis sisendab ettevaatlikku optimismi.

Ilmus Postimehe e-väljaandes 14. novembril 2023

Professor Alfred Lepaotsast: Vangi tuleb panna, mis muud!

Abieluvõrdsuse kõrgeim aste on õigus abielluda iseendaga.

Tuleb kehtestada maksude tõstmise maks ehk nii-öelda maksumaks.

 

Inimesed peavad mõistma, et „lihtsalt niisama rohkem maksu maksta“ ikkagi ei saa, sest tasuta lõunaid ei ole olemas. Maksu maksmine on puhas lõbu, kui tahad rohkem maksu maksta, siis maksa! Riigieelarve oleks paari kuuga jonksus ja näeks välja priske ning punapõskne nagu sotsiaalse sidususe teaduskond Merevahu Teadusliku Uurimise Instituudis.

 

Sõjardite ülbus on ületanud igasuguse nii-öelda piiri. Selle asemel, et tegeleda õiglase, salliva ja avatud ühiskonna ülesehitamisega, kaasata kogukondi ja tugevdada nende säilenõtkust, eraldab Eesti riik raha relvade ostmiseks. Aga relvad on rassistide, kolonialistide ja imperialistide – eriti Ameerika imperialistide – toit. Lausa hüoosist tekitab mõte, kui mastaapselt võiks sama nii-öelda raha eest tõhustada laiaulatuslikku ja valdkondadevahelist lähenemist võrdõiguslikkuse küsimusele, kui palju jätkusuutlikke toetusmeetmeid võiks luua diskrimineerimise ennetamiseks ja sallimatuse, rassismi ja ksenofoobia tõrjumisesks. Kui palju feministliku ökoloogia kateedreid võiks rajada, kui palju võtta tööle intersektsionaalsuse dekonstrueerimise spetsialiste!

 

Selge see, et süüdi on juu…, vabandust, julm Iisraeli riik ja selle peremehed Washingtonis. Aga süü juured on sügavamal, need peituvad olemasoleva võimudünaamika pidevas taastootmises valitsevate diskursuste poolt. Palun väga – annab mingi treener sõnakuulmatule poisile võmmu kuklasse ja arvab, et nii peabki. Aga Eesti on juba sallivuse ja kaasamise maitse suhu saanud, meil on valutegemine keelatud isegi poksis. Kuid vähe sellest. Haiget võib teha ka pilguga, sõnaga, isegi vaikimisega. Põhjustada hingelisi kannatusi, ahastust, maohaavandeid, paanikahooge. Kas treenerid mõtlevad sellele? Ei! Toksilisest maskuliinsusest pakatades korrutavad nad nagu papagoid: „Mehed ei nuta!“ – mõistmata, et me oleme 21. sajandisse jõudnud. 21. sajandil nutavad mehed küll ja veel, nutavad lahinal, vääksuvad nagu tited, kannavad roosasid kleidikesi ja võitlevad solvajate vastu. Vaat nii teevad mehed, tõelised mehed 21. sajandil.

 

Mistõttu tuleks kõik džuudo, karate, jalgpalli, korvpalli, poksi jne jne treenerid kohe profülaktika mõttes vangi panna. Tegelikult, kui nii-öelda järele mõelda, siis miks ainult treenerid – üldse tuleks kõik kohe sünni järel vangi panna. Vanemaks saades teevad nagunii mingi sigaduse, milleks oodata. Käisin hiljaaegu Veneetsias, seal oli miskisuguste totside palee ja palee kõrval vangla, kuhu sai mingi ohkimise või õhkimise silla kaudu – vangla täitsa tühi. Tühi nagu rahvusfundamentalisti bensiinipaak. Milleks nii-öelda ressurssi raisata, vanglatesse tuleb tuua elu! Kongid igatsevad konservatiivseid julmureid, ksenofoobe ja rassiste, et neid oma rõskesse embusse võtta. Vaid sel viisil suudame dekonstrueerida ja seejärel demonteerida panetunud võimudiskursuse, mis ei luba Hamasil rahulikult juu…, vabandust, juubeldavaid Iisraeli inimesi valimatult tap…, vabandust, tapetseerida Palestiina lippudega.

 

Taas tuleb nentida, et siin ei aita muud, kui paar abieluvõrdsust vastu vahtimist. Mõtlesin sellegi üle nii-öelda järele. Abieluvõrdsuse kõrgeim aste ei ole mitte õigus abielluda omasoolisega ega ka mitte kolmejalgse taburetiga, vaid iseendaga. Meil on ju ometi 21. sajand! Inimene otsustab, kas ta on mees, naine, kuutõbine või spanjel – miks ta siis ei või otsustada, et ta on nii-öelda singulaarabielus? Piinlik loogikaviga, mis tahab kiiremas korras nii-öelda parandamist. Meil pole mingit moraalset õigust keelata õnne inimesele, kes südamest ja siiralt armastab iseennast ja tahab oma armastatuga abielluda. Mõni võib ennast armastada lausa kirglikult, tean seda omast käest. Nii et õnn kaasa! Põnevat pulmaööd ja seiklusrikast abielu!

 

Millega olemegi jõudnud õlitehase juurde. Õlitehase juures pole õieti midagi teha, õlitehase juurest tuleb edasi minna. Olles tehase projekteerijad ja ehitajad muidugi vangi pannud, sest nad nii-öelda hävitasid kõik Eesti kännuämblikud. Näete ise, oleks nad kohe alguses vangi pandud, poleks mingit kahju sündinud. Ma muidugi saan aru, et inimesi vaevavad iganenud diskursused ja 19. sajandi mõttekrambid, mõni isegi kasutab sõpradega kõneldes mõttetut eesti keelt. (Murettegev tendents.) Kõiki vangi panna ei juleta, leitakse igasugu vabandusi ja ettekäändeid. Olgu, ütlen mina, sel juhul tuleb karmistada nõudeid. Tuleb elu korralikult ära reguleerida. Inimesed panevad selga, mis tahavad, värvivad oma maju, nagu tahavad, ostavad endale suvalise pesumasina… Õudne. On vaja registreid! Näiteks peakatete register. Tahab inimene endale mütsi osta, riik on lahke, ütleb, et osta pealegi, ainult et müts tuleb omavalitsuses registreerida: mis värvi, mis materjalist, mis otstarbeline, mis mõõtu, milliste eritunnustega, mis lõikega (lisada joonised) jpm. No ja väike riigilõiv ikka ka, nii tuhande ja kahe tuhande vahel. Kui müts ostetud, tuleb taotleda kasutusluba, täita jälle paarkümmend formulari, esitada keskkonnamõjude hindamise akt, maksta lõivu ja luba käes nagu naksti. Ja nii peab see olema kõikide asjadega. Tahad aknaraame värvida – registreeri, tahad nii-öelda peenart teha – registreeri. Kompostihunnikutest ma ei räägi, vastava registri, mõjude hindamise, lõivude ja järelevalve vajalikkus on niigi ilmne.

 

Mis viib meid nii-öelda tänase lühiloengu piduliku lõppakordini. Eelnevast on näha, kui palju kõik need registrid, riigilõivud ja vajalike tegevuste disainimine jne tööjõudu neelavad. Nagu ka automaks, uutmoodi tulumaks, tõusev käibemaks jne. Inimesed peavad mõistma, et „lihtsalt niisama rohkem maksu maksta“ ikkagi ei saa, sest tasuta lõunaid ei ole olemas. Kui tahad rohkem maksu maksta, siis maksa! Ehk lühidalt öeldes: tuleb kehtestada maksude tõstmise maks ehk nii-öelda maksumaks, millega tasustada suurevaevanägijaid. Riigieelarve oleks paari kuuga jonksus ja näeks välja priske ning punapõskne nagu sotsiaalse sidususe teaduskond Merevahu Teadusliku Uurimise Instituudis.

Ilmus Postimehe võrguväljaandes 4. novembril 2023

Ühiskonnategelane see nurgast õpetas

Tänapäeval võivad kõik avatuse, kaasatuse ja mitmekesisuse „spetsialistid“ ennast ühiskonnategelaseks tituleerida.

 

„Meile tehakse liiga!“ lehvib loosung läänemaailma progressiusuliste võitlussalkade kohal.

 

Paraku allume me endiselt maapealsetele loodusseadustele.

 

Kujutage ette, et teie laev on hukkunud ja te olete päästepaadis, mille pardad on peaaegu veetasa ja igaüks mõistab, et veel kümme kilo, ning paat vajub põhja. Kuid paadi poole ujub inimene. Ta karjub appi. Mida teha?

 

Saja kolmekümne nelja nõndanimetatud ühiskonnategelase ühiskiri Gaza asjus on kahtlemata sügavalt tragikoomiline nähtus. Traagiline on see, et kuskil peab keegi tapma ja keegi surema, koomiline aga see, et tänapäeval võivad kõik avatuse, kaasatuse ja mitmekesisuse „spetsialistid“ ennast ühiskonnategelaseks tituleerida. Vanemal põlvel meenub kahtlemata entsüklopeediline tutvustusvormel: „nõukogude partei- ja ühiskonnategelane see-ja-see“. Nii et kui paar-kolmkümmend aastat tagasi oskasid ambitsioonikamad õhumüüjad end järjepannu analüütikuteks tituleerida, siis nüüd on moes olla ühiskonnategelane. Tegelikult oleks nüüdki täpsem öelda „partei- ja ühiskonnategelane“. See partei on küll ilma keskkomitee, peakorteri ja põhikirjata, kuid sellegipoolest täiesti olemas ja sammub võidukal sammul hukatuse poole. Millesse ta arvab saatvat tagurlasi ja mingeid müstilisi natse, taipamata, et Maelstrom neelab ka teda ennast, nagu see otsapidi juba toimubki.

 

(Loomulikult tuleb siinkohal teha kohustuslik vahemärkus. Kui ühiskiri on tragikoomika, siis kõik allakirjutanud pole sellepärast veel tragikoomikud. Mõni neist on täiesti tõsiseltvõetavad inimene. Kuid küsigu endalt ise, kuidas nad Sveta Grigorjeva ja Mikk Pärnitsaga ühte paati sattusid. PS Vastus „Aga ma olen lihtsalt rahu poolt“ oleks enesepettus.)

 

Paljud selge mõistusega inimesed on küsinud ja küsivad tänagi, mis imevägi see on, mis paneb teada-tuntud sotsiaalse õigluse sõdalasi, identiteedipoliitikuid, antirassiste, antikolonialiste, äärmusfeministe, veritseva südamega luulegeeniusi jpt ühte heitma islamimaailmaga, kus naist mehevääriliseks ei loeta ja homoseksuaale ähvardavad rasked karistused kuni surmanuhtluseni. Vastuseid on palju, alates „progressiivsest“ (ja väga mugavast) Ameerika-vihast kuni sama progressiivse Euroopa-vihani, ja kõik need on ilmselt õiged. Lisan siinkohal ühe seletuse, mis torkas pähe, kui võrdlesin Rootsi telesarja „Kalifaat“ tegelase ja Eesti poetessi mõtteavaldusi. Rootsis elav araabia taustaga tüdruk leidis, et ta elab „maailma kõige rassistlikumas riigis“, Eesti poetess aga andis teada, et elab riigis, kus valitsus tegeleb päevast päeva mitmesuguste vähemuste, sealhulgas isiklikult tema alandamisega.

 

Mõttekaaslus oli täiesti ilmne ja sellel on olemas nii lihtne eestikeelne kui ka natuke peenem laensõnadest tuletatud nimetus. Esimene on „virisemine“ ja teine on „märtripoos“. See joon ühendab ka maailma kõige vaevatumat, õnnetumat ja rõhutumat rahvast, keda (ekslikult) nimetatakse palestiina rahvaks, ning intersektsionaalseid feministe, BLM-i, Antifat jt sõsse. „Meile tehakse liiga!“ lehvib loosung läänemaailma progressiusuliste võitlussalkade kohal ja kuna liigategijad on palestiinlastega laias laastus samad – Ameerika Ühendriigid, valged keskealised mehed, iseäranis valged eesti heteromehed, füüsikaseadused ja bioloogilised tõsiasjad – siis on solidaarsustunne loogiline. Pikantne muidugi, et see solidaarsustunne on ühesuunaline. Islamimaailmast Lääne rõhutud ja vaevatud transmeeste ning transnaiste kaitseks ühiskonnategelaste ühiskirju ei tule. Tuleb hoopis sisserändajaid, kes ei taha muud, kui elada „maailma kõige rassistlikumates riikides“. Kus neid meie kallimeelsete ühiskonnategelaste arvates muidugi hirmsasti taga kiusatakse.

 

Märtripoos n-ö müüb. Lääne ajakirjandus ahmib innukalt sisse kaadreid Gazas kaeblevatest isadest, laps süles. Need ongi traagilised kaadrid, aga näitavad vaid väikest osa tõest. Kes soovib pilti avardada, lugegu kasvõi Riad Sattoufi „Tuleviku araablast“, Ayaan Hirsi Ali „Saaki“ või Gad Saadi „Mõistuse parasiite“. Lausa naerma ajas, kui lugupeetud meediaguru raadios kinnitas, et meie rahvusringhääling püüdleb Lähis-Ida konflikti kajastamisel tasakaalustatuse poole. Olen pidev Aktuaalse Kaamera vaataja ja mingit tasakaalustatust Lähis-Ida kajastamisel pole ma täheldanud juba aastaid. (Pilt on ehk veidi muutunud päris viimasel ajal.) Ikka ja jälle tuleb uudis Iisraeli vastulöögist millelegi, mida ei kajastatud, ja selle juurde käivad kohustuslikud kaadrid pommirünnaku süütutest kõrvalohvritest (keda Hamas kasutab sisuliselt inimkilbina ja kelle elu on väärt vaid niipalju, kui maksab Lääne pressi pääsemine). Tahes-tahtmata meenub Putini meediaversioon Donbassis 2014. aasta järel toimunud „genotsiidist“ rahumeelsete venelaste kallal, mida paljud nii Venemaal kui isegi Euroopas eesotsas Slovakkia vastse peaministriga uskuma on jäänud.

 

Kõige selle peale võiks resigneerunult ohata stiilis „rumalus ei kao kunagi“, kui sõda ei kajastuks jõuliselt ka Euroopas ning otsapidi, nagu nägime, isegi Eestis. Lääne-Euroopas on piirkondi, kus juutide elu ja/või tervis on juba ohus. Ja Eestis? Eestis on suureks puhutud mõni tühine episood ja tehtud süüdlaseks konservatiivid/populistid, et mitte öelda EKRE. Kuid tegelik oht tuleb hoopis vastastiivalt – sealt, kus juba aastakümneid pasundatakse sallivusest, kaasamisest, avatusest ja mitmekesisusest; nende hüvede eest võitlemine on lausa mõne allakirjutanud „ühiskonnategelase“ igapäevane leib. Valitsuselt nõutakse palestiina pagulaste vastuvõttu. Mis te arvate, kuidas need pagulased suhtuvad Eestis elavatesse juutidesse? Kas nad hakkavad üheskoos eesti keelt õppima ja põhiseaduspatriotismi harrastama?

 

Ent Euroopa linnaväljakuil toimuvate araabia- ja juudimeelsete meeleavalduste ilmne kokkusobimatus annab märku millestki veel suuremast ning raskemast. Nimelt et 1960ndate lillelaste „Make peace, not war!“ vagajuttude aeg hakkab päriselt läbi saama ja tegelema tuleb hakata probleemidega, millel on vaid väga halvad ja väga-väga halvad lahendused. Sellised, mis sõidavad jõhkralt üle kõigist meie pühadest põhimõtetest, inimõigustest ja mõnikord isegi inimlikkusest.

 

Lääs on kaua selliste probleemide võimalikkust, isegi teoreetilist, eitanud. Kes sellest juttu julgeb teha, selle peale lihtsalt vihastatakse. Eks proovige poliitkorrektses seltskonnas modelleerida järgmist olukorda: Teie laev on hukkunud ja te olete päästepaadis, mille pardad on peaaegu veetasa ja igaüks mõistab, et veel kümme kilo, ning paat vajub põhja. Kuid paadi poole ujub inimene; kaks, kolm, kümme inimest. Nad karjuvad appi. Mida teha?

 

Mida teha, on iga paadipere otsustada. Või paadivanema. Ent head lahendust vist ei ole, või kuidas? Hoolimata sallijate-kaasajate vihakoorist, mis skandeerib: „Sellist olukorda ei saa tekkida!“ Saab küll ja tekibki.

 

Selline olukord on Euroopas lausa käes, ainult et kahjuks paljud, kui mitte enamik seda ei taipa. Tõsi, kes on kõige ees ja läinud kõige kaugemale, näivad midagi mõistma hakkavat. Mõtlen eeskätt rootslasi ja nende sarju „Peenike sinine joon“ ja „Kalifaat“. Vaadake. Võimalik, et ka Iisrael on jõudnud olukorda, kus on vaid väga halvad ja väga-väga halvad lahendused, ehkki mitte päris analoogilised Euroopa omadega. Kui Euroopa on nagu punapõskne õun, mille südames ussitavad „ühiskonnategelased“, siis Iisrael pigem sissepiiratud kindlus, kuhu sajab rutiinselt pomme. Mida teha? Elada pommirahe all? Vastu rünnata? Jätta kindlus maha ja olla taas kodumaata ning tagakiusatud rahvas? – Taas tundub, et pole kõrvalseisja asi õpetama hakata. Mida meie tublid ühiskonnategelased paraku üritavad. Kui nad nii targad on, miks neil ei jagu siis ainsatki head nõuannet ega noomivat sõna palestiinlastele?

 

Nagu öeldud, on see kõik ka Euroopasse jõudnud ja eurooplaste probleemiks saanud. Probleeme tuleb lahendada, ka seda. Kuid mitte niivõrd selles mõttes, et peaksime tõttama Gazasse korda ja tsivilisatsiooni viima, vaid pigem selles mõttes, et peaksime tõsiselt järele mõtlema, mis on valesti meie pühade tõdedega, et me üldse niikaugele oleme jõudnud – et Euroopas ja ka Eestis ei nõua lärmakalt oma õigusi enam üksnes sisserändajad, kes on kaasa toonud ka oma kodumaa vaenud, vaid paljud meie endigi hulgast? Ükskord tuleb ära otsustada, kas võõrasse riiki sisenemine on inimõigus. Mis õigupoolest keelab piiririkkujaid (loe: ründajaid) otse piiril tagasi saatmast, peale mõne eluvõõra loosungi? Kas „väärikas“ äraelamine on inimõigus? Kas … elu on inimõigus?

 

Vastused otse turritavad meie ees, oodates, et keegi need välja ütleks. Ainult et need vastused kõlavad hirmuäratavalt. Karta on, et kõrvale tuleks heita põhimõtteid ja õigusi, mida oleme hakanud pidama peaaegu et taeva antuteks. Paraku allume me endiselt maapealsetele loodusseadustele ja need kehitavad meie fantaseerimise peale vaid õlgu.

Algne variant ilmus Postimehe e-väljaandes 29. oktoobril 2023 pealkirjaga “Mis paneb äärmusfeministe ühte heitma islamiga? Eks märtripoos müüb”

Poola valimised ja tulevikku vaatavad jõud

Mõttekramp, et tulevik on tingimata hea, on pärit ilmselt kommunistide võimuajast.

Tulevik võib tuuagi midagi head, aga tulevik on ka täis ohte.

Ülemäärase sisserände probleemi ignoreeritakse lausa kangelasliku visadusega.

„Poola tegi Eestit!“ kilkas Eesti Päevaleht. End progressiivseiks pidavate jõudude eufooria Poola valimistulemuste üle oli ootuspärane. Must-valge maailmapilt, kus heitlevad ühelt poolt „n-ö euroopalikud ja tulevikku vaatavad jõud“ ning teiselt poolt „tarduv ja sulgunud suund“, on väga ülev, arusaadav ja … vale.

Kuid selline pilt on väga meelitav, eriti kui ennast sujuvalt liigitada tulevikku vaatajate leeri. Kummaline on, et hõiskajad ei taipa endalt küsida, mis tulevik see õieti on, kuhu nii innuga püritakse. Isegi kui tõde lausa näkku karjub. Seitung rõõmustab, et Poola tegi Eestit, taipamata oma eneseimetluses, kui suur osa lugejaskonnast seepeale ohkab: vaene Poola. Praegune Eesti pole küll see tulevik, mida pisut suurelisele, aga vaieldamatult uhkele ja vabadustarmastavale poola rahvale soovida.

Mõttekramp, et tulevik on tingimata hea, on pärit ilmselt kommunistide võimuajast, vähemalt sel kujul ja sel määral, nagu see meie mõttemaailmas kummitab. Kommunistide aegu inimestel ju muud ei olnudki, kui tulevik, sellega tuli end trööstida ja toita, sest olevik koosnes 90% ulatuses „ajutistest raskustest“. Viimased tuli helge tuleviku abil olematuks mõelda. Arusaadav. Ainult et mõttekrambist võiks 30 aastat pärast sovetliku türannia kokkuvarisemist üle saada ja kaine pilguga ringi vaadata.

Pealegi, Eesti Eestiks. Päris tulevik ilmutab end mujalgi ja eeskätt just mujal. Näiteks Inglismaal, kus toimuvad massilised meeleavaldused Hamasi terroristide toetuseks, keda BBC ei julge terroristideks nimetada (!), vaid kasutab sõna „võitlejad“ – mida muidugi suures tulevikku pürgimise innus truult kordab ka Eesti Televisioon. Selliseid meeleavaldusi toimub kogu Euroopas. Klassik ütles selle kohta kunagi: „Harjuge ära, see on uus reaalsus.“ Eks ole. Pussitaja lastakse Brüsseli kohvikus tulevahetuse käigus maha. Reaalsus. Rootsis hukkuvad narkojõukude arveteklaarimises süütud kõrvalseisjad. Samuti uus reaalsus. Harjume. Aga peab sellise tuleviku üle siis rõõmustama?

Nii et tegelikult oleks vaja päriselt tulevikku vaadata, mitte sellest niisama pasundada nagu kunagised kommunistid, kes jutlustasid helge tuleviku saabumist, trampides jalge alla kõik, kel olid silmad peas ja kes seda ei uskunud. Tõsi, meie tulevik võib tuuagi midagi head, aga tulevik on ka täis ohte, ja seda peaksime tunnistama. (Mõistagi vaid juhul, kui tahame olla ausad ja soovime oma järeltulijatele elamisväärset elu. Kui ei soovi, siis ei pea me midagi.) Mõned neist ohtudest on meile kaela veeretanud Euroopa vaenlased – vilekoori ennetades kinnitan, et sellised inimesed ja liikumised on täiesti olemas – , aga teise osa oleme endale kaela tõmmanud ise. Neist viimastest kaks suurimat on keskkonna ülekoormamine ja ülemäärane sisseränne.

Mingil raskesti arusaadaval põhjusel suudab Euroopa tunnistada neist kahest üksnes esimest ja võidelda sellega enamasti mõttetute, kui mitte kahjulike kampaaniate, ajupesu ja pöidlakruvide abil, teist aga ignoreeritakse lausa kangelasliku visadusega. Kui keegi, kasvõi mõni terve rahvas, probleemi siiski nägema kipub, siis tambitakse teda sama südametult kui kunagi neid, kes keeldusid uskumast kommunismi koidikusse.

Jah, Ukraina sõda tuleb tingimata ära võita, aga tulevik sisaldab muudki.

Vihakõneseadus – kelle huvides see lõpuks on?

Hullem kui magamistuppa ronimine on pähe ja südamesse ronimine

Vihkamine on vale vaid ühes suunas, vastupidi võib vihata kartmatult

Kes siis õieti on Putini liitlased Euroopas?

 

Nobeli meditsiinipreemia laureaat Tim Hunt lõõpis 2015. aastal ühel rahvusvahelisel konverentsil: „Las ma räägin oma hädadest tüdrukutega. Sina armud neisse, nemad armuvad sinusse ja kui sa neid kritiseerid, siis nad hakkavad nutma. Võib-olla peaksime tegema eraldi laborid poistele ja tüdrukutele?“ Järgnes tappev vihalaine ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias.

Hunti kaitseks astusid välja paljud kuulsad naisteadlased, kuid ta pidi ikkagi lahkuma nii oma kohalt Londoni University College’is kui Euroopa Teadusnõukogust. Silmakirjalikke aktiviste ei ohjeldanud ei see, et Hunt oli aastaid võidelnud naisteadlaste võimaluste avardamise eest ega see, et ta enda naine oli silmapaistev teadlane ning feminist.

Ühelt poolt süütu lõõp ja teiselt poolt lämmatav viha ning tagakiusamine. Kas vihakõneseadus oleks Tim Hunti aidanud? Oh ei, vihakõneseadus teinuks süüdlaseks pigem ta enda. Põhjendus võiks olla, et on õhutatud naistevastast sallimatust ja loodud oht vägivallaks.

Tegelikult meil mingit eraldi vihakõne- ega ka vaenukõneseadust tulemas ei olegi, üksnes muudatus karistusseadustikus, mis veidi avardab senist ja täiesti olemasolevat regulatsiooni.  Soraise juristid Ginter ja Maripuu leiavad, et meie lahendus on nutikas ega ohusta niisama räuskajat. Võib-olla ohustab, võib-olla mitte, sest väljendit „ühiskonna turvalisuse ohtu sattumine“ võib venitada nagu kummi. „Õhutusele järgnev vägivallategu“ on aga lausa koomiline, sest „pärast seda ei tähenda veel, et selle pärast“, nagu juba vanad roomlased teadsid. Mõeldud on ikka õhutusest ajendatud vägivallategu.

Kuid see selleks. Ka sellisel, võrdlemisi tagasihoidlikul kujul kujul on tegemist üleüldise, progressiivse, kõiki härdaid südameid ja sotsiaalse õigluse sõdalasi ühendava pürgimusega: juurida välja viha. „Viha on viha – ja keegi ei peaks olema sunnitud seda taluma,“ ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen 2020. aasta septembris.

Siin astume õiguskeele vallast väärtushinnagute, mõtteviiside, hoiakute maailma, mis on palju keerulisem, kuid seadus peab selle maailmaga kooskõlas olema, muidu pole tal üldse mõtet.

Viha ei meeldi vist kellelegi ja vähe on kultuure, kus seda kiidetakse. Natukene siiski. Positiivselt on räägitud näiteks sportlikust vihast, kunagi ka proletaarlaste õigustatud vihast. Kuid kõige tähtsam on see, et viha ei saagi ära kaotada. Võidelda saab viha avaldustega, inimesi saab ohjeldada (ja eeskätt saavad nad seda teha ise), kuid mitte tõsiasjaga, et inimesed vahel vihastavad ja vahel koguni vihkavad. Katse seda keelata oleks veel hullem kui magamistuppa ronimine – mille üle armastavad eriti valjult kaevelda need, kes oma magamistoaga ise tänavale ronivad – , sest see oleks pähe ja südamesse ronimine. Mis me veel ära keelame? Kadeduse? Kahjurõõmu? Ahnuse? Alatuse?

On asju, mis lihtsalt on. Raamatus „Mõistuse parasiidid“ kirjutab Gad Saad: „Sõnavabadus ongi just selleks mõeldud, et kaitsta kõige vastikumaid, solvavamaid ja tülgastavamaid väljaütlemisi. Sõnavabadus ei ole selleks olemas, et sina teeksid mulle ainult magusaid komplimente. Aeg-ajalt solvatud saada on hind, mida tuleb maksta vabas ühiskonnas elamise eest.“

(Eristada tuleb siiski solvangut ja laimu. Öelda neegrile „brikett“ on solvang, aga öelda, et ta käib poes vargil – kui pole tõestust – on laim. Laim on patt, seda õpetati meie vanavanaisadele juba Palamuse koolimajas, kus köster Tootsile käratas: „Kuidas sa tohid teist vargaks teha!“)

Ei praktika ega Euroopa Nõukogu, Euroopa Liidu kui ÜRO avaldused, memorandumid ja seletuskirjad jäta mingit kahtlust, kuhu on suunatud (vihase) vihkamisvastase võitluse teravik: mitmesuguste vähemuste, immigrantide, islamiusuliste ja naiste õiguste kaitseks. Gad Saad: „Vihakõne laia mantli varjus on [islami kritiseerimise eest] kohtu alla antud mitmeid silmapaistvaid eurooplasi, nagu eelnevalt nimetatud Hollandi parlamendiliige Geert Wilders, Rahvusvahelise Vaba Ajakirjanduse Ühingu president Lars Hedegaard ja Austria aktivist Elisabeth Sabaditsch-Wolff.“

 

Vastupidises suunas võib vihata kartmatult. Näiteks küsis Suzanna Danuta Walters 2018. aastal Washington Postis: „Miks me ei või mehi vihata?“ ja vastas: „Meil on täielik õigus teid vihata. Te olete meile liiga teinud. Patriarhaadiga. On ammu aeg mängida feminismitiimi mängu. Ja võita.“ Pole kuulda olnud, et õiguskaitse oleks teda tülitanud „avaliku õhutamise eest vihkamisele soo alusel“.

 

Ent mis saab siis, kui nt immigrantide ja naiste õigused vastuollu lähevad? Ayaan Hirsi Ali kirjeldab raamatus „Saak“, kuidas naiste õigused eriti islamimaadest lähtuva sisserände survel Euroopas vähikäiku teevad. Loomulikult tabasid tedagi süüdistused „vihakõnes“. Milles ilmneb tõik, et immigratsiooni survel teeb vähikäiku veel midagi, nimelt (sõna)vabadus. Õitsele lähevad aga tsensuur ja ebateadus, salastamine, varjatakse statistikat, tehakse ümber ajalugu. Vihakõneseadused üksnes raskendavad probleemidega võitlemist.

 

Kaua aega on vähemuste õiguste kaitsjad ratsutanud teesi seljas, et just nõnda – võideldes vihakõnede, rassismi, homofoobia, kolonialismi jne jne vastu – vastandume demokraatia vaenlastega, kaasa arvatud Putin. See on küüniline vale, sest Euroopa nõrgestamine ei tähenda mingit vastandumist, vaid on Putini ja Venemaa huvides. Äsja sai see ka üpris konkreetse tõestuse. Hamasi rünnak Iisraeli vastu oli täis Putini näpujälgi, aga ühtlasi kutsus esile rõõmupeo tuhandete Euroopa sisserändajate hulgas, kelle kohalolu kehastab väidetavalt avatust, sallivust ja humanismi.

Kes siis lõpuks on Putini liitlased Euroopas – kas õilishinged, kes immigrante sisse veavad ja vihakõneseadusi vastu võtavad või nn konservatiivid, kes neile vastu seisavad?

Ilmus Postimehes 12. oktoobril 2023 pealkirjaga “Vihakõneseadus õõnestab demokraatiat seestpoolt”

Professor Lepaotsast: Graviteerimine indikeerib n-ö konvulsiooni

Põletame pool linna maha ja siililegi on selge, et armastus võidab.

Kes ütleb automaks, see peab ütlema ka autokops.

Peamine, austatud eni-džender-piipl, on see, et ma pole üksi. Geeniused muidugi tavaliselt seda on ja kaua aega olin mina ka. See on nende saatus, kes on teistest nii vaimselt kui moraalselt massiivselt üle, nagu näiteks mina.

Aga kõik väsivad, isegi geeniused, ja seetõttu oli väga kosutav lugeda mõttekoja JULK vaimse juhi J. Taristu nii-öelda sedastust, et Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kellel ei ole vaimse tervisega kõik hästi. Mida mina siis räägin kõik need aastad! Vähe sellest. Taristu märkab ka nende inimeste tervisehäda põhilist nii-öelda sümptomit: need inimesed graviteerivad. Ükskõik, mida see peaks tähendama, igal juhul selline asi indikeerib ikka juba väga palju. Täna graviteerib, homme pillub homosid kividega ja ülehomme ongi konvulsioon käes. Kui meil Eestis on kümneid tuhandeid nii-öelda inimesi, kes graviteerivad, siis on valitsusel viimane aeg sekkuda. 21. sajandil pole lihtsalt võimalik, et kümme tuhat inimest päise päeva ajal segamatult graviteerivad ja mitte keegi ei sekku printsipiaalselt.

Õnneks valitsus sekkubki. Komandeerisin valitsusse oma õpilase dotsent Afanassi Pirni, muidugi varjunime all, mida ma siinkohal ei avalda, kes nii-öelda korraldab vihakõneseaduse vastuvõtmise. Täpselt nõnda, nagu me JULGA turvatoas kokku leppisime. Pirn lükkab ja Õie-Helbe Lumelill tõmbab. Lumelill on ka minu õpilane ja töötab samuti valitsuses nii-öelda varjunime all. Ma tema varjunime tegelikult ei teagi, Taristu teab.

Saab siis näha, kaua te graviteerite, va rassistid, natalistid ja tagurlased. Me seome teid elektrituuliku labade külge. Me teeme teid nii-öelda süsinikuneutraalseks.

Mis viib meid otse obstruktsioonikeerisesse. Ma olen alati öelnud, et mina pooldan rahu. Jätke verised mõttevahetused, pöörduge tagasi rahumeelse, kaasava ja avatud tulevahetuse juurde. Nagu tegi BLM Ameerikas. Põletati pool linna maha ja siililegi oli selge, et armastus võidab. Kui ei olnud selge, põletati teine pool ka. Meil tuleb sellest õppida. Lesson to be learned, natsipask to be burned, kaasike ja diskursus. Ka rahumeelne pommitamine on väga tõhus, see teeb tõediskursuse ja võimusüsteemi immanentselt pinnakulaarse koherentsuse väga kiirelt nii-öelda selgeks ning endised natsid tulevad veel tänamagi. Olen ammu öelnud, et tõde on see, mis mina ütlen, nimelt et tõde ei ole. See on konstruktsioon, Balti Laevaremonditehases kokku keevitatud. Dotsent Pirn käis kohapeal ja nägi nii-öelda oma silmaga.

Eelnevaga korreleerub truism, et ilma või ja leivata ikka head nii-öelda võileiba ei tee. Kes ütleb automaks, see peab nii-öelda ütlema ka autokops. Napsumehed võivad enne rooliistumist teha ka väikese autogrammi. Riigikogu võib ennast siniseks vaielda, kuidas öelda vene keeles „davai“, vihakõneseadust see meile lauale ei too. Aga sallivus ja armastus on ometi obligatoorsed, nad tuleb kehtestada, nii et kivi ei jää kivi peale! Selleks on vaja hüootiliselt forsseeritud arhüksost, võib-olla teatava kaldega pinnakulaarsusse, ja selles osas loodan ma meie palavalt armastatud nii-öelda peaministrile. Evidentli ei hakka ma teile ütlema, mis ta õige nimi on. Eks nii-öelda arenege ja mõelge välja.

Ilmunud Postimehe internetiväljaandes 8. oktoobril 2023

Parlamentarismi sügis

Häälteenamusega ei saa lahendada küsimust, kas sealiha on söödav, kas kliima soojeneb või kas mehed saavad sünnitada.

Kes soovib, et riigikogu töötaks, peab värdseadustega leppima. Kes neid ei soovi, peab leppima sellega, et riigikogu töö seisab.

 

Sügis on käes ja loodus hakkab surema. Sellega pole katki midagi, ta sünnib kevadel uuesti. Aga kui surema hakkab Eesti demokraatia, siis on küll midagi katki. Kui demokraatia tõesti surema peaks, ei pruugi ta enam uuesti sündida. Nii me siis küsimegi endalt ja üksteiselt, kas Eesti parlamentarismi õnnestub päästa ja anname selle erinevaid vastuseid.

Asi pole üksnes Eestis. Poliitiline vastasseis on muutumas aina lepitamatuks paljudes teisteski riikides, kõige silmatorkavamalt muidugi Ameerika Ühendriikides. Trump ja Biden on vastamisi nagu Octavianus ja Antonius. Meenutame – need mehed võitlesid keisrivõimu nimel, demokraatiat poleks tagasi toonud kumbki. Demokraatia oli lihtsalt selleks korraks – ligi paariks aastatuhandeks – läbi. Kas ameeriklased on küpsed loobuma oma pühadest põhimõtetest, vabadusest, demokraatiast? Tundub võimatu. Kuid sama võimatu tundus see sadu aastaid ka roomlaste puhul ja ometigi nii läks.

Ehkki leidub küllalt maid, kus demokraatlik protsess toimib nagu mullu ja muistegi, võib siiski öelda, et tegemist on mingi tõvega, mis vaevab erineval määral kogu läänemaailma ja mis ähvardab parlamendid töövõimetuks muuta. Tõve üheks sümptomiks paljudest on ka meie riigikogu ummiksesis.

Parlamentarism pole teab mis vana, kuid ka mitte verinoor ja mingeid üldistusi võib ilmselt teha. Pole raske näha, et parlamentarism saab toimuda vaid juhul, kui kõik osapooled tunnevad ja tunnistavad esindusdemokraatia üldreegleid. Näiteks seda, et kui muud enam üle ei jää, siis otsustab parlament küsimusi hääletamisega. Või seda, et eriarvamused ja vastuhääled tuleb ära kuulata. Samuti seda, et ausalt ja seaduslikult parlamenti valitud rahvaesindajad on oma volitustelt võrdsed, sõltumata sellest, mitme meetri kaugusel keegi asub Donald Trumpist või Viktor Orbánist.

Paraku jäetakse sageli märkamata, et kõik need – suhteliselt üldteada – ühised reeglid peavad omakorda toetuma ühistele arusaamadele kõige olulisemates moraalinormidest. Lihtsamalt öeldes jagatud arvamusele, mis on hea ja mis kuri; mis on õiglane ja mis ebaõiglane. Kunagi oli läänemaailmas selliseks ühiseks aluspinnaks kristlus. Kristlust võib muidugi tõlgendada väga erinevalt, kuid ühine alus oli see ometi, kõigis vaidlustes võis viidata Jumala sõnale. Nüüd on see alus murenenud, piiblile viitamist peetakse lausa nürimeelseks, sest kõik on ju suhteline ja üks väga vana raamat ei saa meid juhtida 21. sajandil. Kuid uut piiblit pole tulnud, on tulnud mitu nirumat. Mistõttu on meile tekkinud justkui mitu erinevat maailma, mis kõik näevad head ja kurja erinevalt. Näiteks sotsiaalse õigluse sõdalased ehk sõssid (kelle ideed on küll Uue Testamendi kauged-kauged järeltulijad) ja traditsioonilised liberaalid (keda sageli eksikombel konservatiivideks tituleeritakse), kelle puhul on ühe hea teise kuri ja vastupidi. Või rohusööjad ja lihasööjad, samuti kliimapaanitsejad ja kliimafatalistid. Ka suur osa Euroopa islamiusulistest elab omaette maailmas, mille moraalinormid (nt suhtumises naistesse) on Euroopas praegu valdavate hoiakutega teravas vastuolus.

Eri maailmade vahel on diskussioon raske, vahel lausa võimatu. On lihtne näha, et siin parlamentarism ei aita. Häälteenamusega ei saa lahendada küsimust, kas sealiha on söödav, kas kliima soojeneb või kas mehed saavad sünnitada. Need on küsimused, millele eri maailmades antakse erinevad vastused. Ent need eri maailmad peavad jagama sama maalappi, hingama sama õhku, kasutama sama veevärki ja tarbima sama elektrit. Kuidas?

Üks võimalus kõrvuti ära elada on jäädagi võimalikult eri maailmadesse, kus kehtivad eri kõlblusnormid, eri õigussüsteemid ja eri viisakusreeglid. Loogilised oleksid ka eraldi asumid, mis vähendaksid naabritevaheliste olmekonfliktide ohtu.

Osalt see läänemaailmas juba nii ongi. Euroopas leidub kohtuid, kes islamiusuliste üle kohut mõistes arvestavad šariaadikohtunike arvamusega; linnavõimud soovitavad naisterahvastel teatud linnaosadesse üksinda mitte jalutama minna. Sõssid võivad küll kiita, et see kõik vastab inimõiguste pühadele printsiipidele ja on 21. sajandi vääriline, kuid tegelikult on tegemist tagasipöördumisega – ütleme – 15. sajandi Andaluusiasse, kus muhameedlastele, juutidele ja kristlastele kehtisid eri seadused. See olukord polnud muuseas üldsegi roosiline ega stabiilne. Iga tõde peab end ikkagi ainsaks ja soovib teised tõed alla neelata. Praegu täpselt samuti. Rohepöörajad ei lepi roheskeptikutega, taimetoitlased lihasööjatega, sajasoolised kahesoolistega. Nii et ka eri maailmadesse kapseldumine tähendaks elu püssirohutünnide keskel.

Kuid tagasi Eestisse. Obstruktsioon on riigikogu töö seisma pannud ja seda oskavad pahaks panna paljud. Öeldakse: „Mis nad veiderdavad, tehku tööd.“ Teised jällegi leiavad, et pigem las riigikogu töö seista kui et vorbitakse värdseadusi nagu näiteks vihakõneseadus. Olukord on lahendatav üksnes nii või naa. Kes soovib, et riigikogu töötaks, peab värdseadustega leppima. Kes neid ei soovi, peab leppima sellega, et riigikogu töö seisab. Patt ja mott. Sellises olukorras ei paku lahendust ka rahvaalgatus ega otsedemokraatia. Võib lausa küsida, kas rahvast enam üldse ongi või on juba eri rahvad, ning ma ei räägi siinkohal eestlastest ja eestivenelastest. Jah, võib häälteenamusega kehtestada ühe „rahva“ diktatuuri teise üle, aga ega too teine rahvas nagunii uskuma ei hakka, et mehed võiksid sünnitada.

Lahendust ei paista enne, kui oleme kokku leppinud, mis üldse on hea ja mis halb. Siis võib vaielda, millist teed mööda on kõige otstarbekam hea poole liikuda. Aga kui me hea ja halva osas kokku leppida ei suuda, siis pole enam millegi üle vaielda. Lahendust ei olegi. Maa ei saa olla korraga lame ja kerakujuline, inimene ei saa korraga olla sajasooline ja kahesooline.

Ja samal ajal voogab Itaaliasse tuhandete kaupa teistsuguse kultuuritausta ja elukogemusega süsimusti immigrante. Sõssid arvavad, et nad põgenevad Aafrikast ja võib-olla enda arvates põgenevadki, ainult et toovad Aafrika ikkagi Euroopasse kaasa. Euroopa laev lekib korralikult, aga pardal käib mingi idiootlik arutelu, kes kui palju ja mille üle solvuma peaks.

Ilmunud Postimehes 3. oktoobril 2023 pealkirja all “Läänes levib üks tõbi, mis teeb parlamendid töövõimetuks”

Professor Alfred Lepaotsast: seentest, dialektiliselt ja diskursiivselt

Milline on avatud, salliv ja kaasav seenehoiak?

Näiteks kukeseen on prantslaste lemmik, aga prantslased leiutasid giljotiini.

 

Paljud on minu käest küsinud, milline on õige, poliitiliselt korrektne suhtumine seentesse. Kus valitsevad ohud sattuda kultuurilise omastamise ja süsteemse rassismi karidele, kus aga avaneb meie ees avatud, salliv ja kaasav seenehoiak? Kuidas korjata, puhastada, hoiustada ja tarbida seeni postkoloniaalsest, poststrukturalistlikust, sotsiaalkonstruktivistlikust, kulturoloogilisest ja antropoloogilisest vaatenurgast lähtudes? Milline on feministlik seenekäsitlus? Kas seentel on olemas sugu ja kas see on sama voolav kui inimesel? Kas seente hulgas on populiste ja tagurlasi? Rassiste ja kolonialiste?

Küsimus, eni-džender-piipl, on täiesti relevantne. Korrastades inimühiskonda sotsiaalse õigluse printsiipide kohaselt ning võideldes elurikkuse eest igas seinapraos, oleme teenimatult tähelepanuta jätnud mükosfääri – terve omaette seenemaailma, mis otsekui paralleeluniversumina eksisteerib kõikjal meie ümber.

Rääkimata siis füüsilistest ja/või intellektuaalsetest metastaasidest. Näiteks väidavad mõned hämara taustaga akadeemilised isikud, et Vladimir Ulyanoff (Lenin) oli seen. Kui see peaks tõele vastama, tuleb üle vaadata kogu diskursus. Dekonstrueerida, kus vaja. Korrigeerida. Kujundada välja printsipiaalne antinatalistlik lähenemine. See ei ole näpunips, siin on vaja vähemalt üht humanitaarteaduste instituuti, paari Birgitit ja vähemalt kolme Benjamini.

Omaette küsimus on, kumb on poliitiliselt korrektsem – kas seeni praadida või marineerida. Ka siin vajame baasfinantseeringuile toetuvaid süvauuringuid. Praadimine seostub põlluharimisega, see omakorda nii elurikkuse hävitamise kui kolonialismiga, nii et ilmne reaktsiooniline konnotatsioon. Marineerimine aga suhkruga – taas kolonialism, istanduses plaksuv piits, mustanahaliste orjade nutt – ja äädikaga, mille seosed valgete ülemvõimu, naiste orjastamise ning palgalõhega vajavad alles uurimist. (Taas tuleb loota Benjamini ja Birgiti abikäele.) Marinaadi stammkunde sibulaga on asi selge – sibul on ajaloo jooksul nii paljusid naisi köögis nutma ajanud, et tegelikult tuleks see meesšovinistlik reliktt lihtsalt tühistada. Resoluutselt, kogu twitteri avangardi jõuga, Rein Raua ja teiste eesrindlike mitšurinlaste õpetuste järgi.

Mis toob meid tagasi mükosfääri enda multipolaarsuse juurde. Praetud või marineeritud, kupatatud või soolatud – aga kes on see seen oma sisimas, keda me sel või teisel viisil töötleme? Kus on siin progressiivsed jõud, kus reaktsionäärid? Näiteks kukeseen on prantslaste lemmik, aga prantslased leiutasid giljotiini. On siin kausaalne seos? Puravikud jällegi meeldivad venelastele, aga venelased armastavad Putinit. Jällegi – kas tuleks ettevaatlik olla? Kuuseriisikad kasvavad sümbioosis kuusega (huvitav kokkusattumus, et ka seene nimi on „kuuseriisikas“) – mida see meile ütleb? Kahtlustan, et siin on valged keskealised meesteadlased meie eest tõde varjanud. Kuusk saab ju hakkama ka ilma kuuseriisikata, kuuseriisikas ilma kuuseta ei saa. Mis sümbioosist me sel juhul räägime? See on puhas parasiitlus ja parasiite – mehi, valgeid, natsionaliste, kuuseriisikaid, tagurlasi – tuleb hävitada.

Omaette teema on muidugi punane kärbseseen. See asi on mulle õnneks selge. Olen pikaaegsete, regulaarsete praktiliste vaatluste ja katsetuste põhjal tuvastanud, et kärbseseen on vabadusekuulutaja, seeneriigi Antifa. Ta purustab aegunud sotsiaalseid norme, korraldab seenegeide paraade ja loob sotsiaalset õiglust nii tillukestele limanuttidele kui vääritimõistetud sametvahelikele. Kui olen kärbseseent manustanud, tulevad mõlema liigi esindajad mind alati kättpidi tänama. See annab mulle jõudu jätkata tööd identiteedipõllul ja sünnitab viljakaid mõtteid nagu seeni.

Ent kuidas jääb seente sugudega? Mükoloogid on vastusest aastakümneid kõrvale hiilinud ja see teeb valvsaks. Siin peab olema mängus kas populism, natalism või toksiline konservatiivsus. Ma pean selle kohta punase kärbseseene käest nõu küsima. Igatahes transfoobia levik seenemaailmas tuleb peatada, see on selge.

PS Tegin dotsent Afanassi Pirni soovitusel oma nime lühemaks, nii ma paistan targem välja.

Ilmunud Postimehe internetiväljaandes 23. septembril 2023

Eesti riik on umbe jooksmas

Aga kui võib nõuda, siis tingimata mõni turakas nõuabki.

Kellele ja milleks me seda riiki teeme? Endale kasutamiseks või mingitele ülemustele ettenäitamiseks?  

Jampsiga tuleb võidelda teadlikult ja plaanipäraselt nagu umbrohuga, pidamata seda eksikombel elurikkuseks.

Kunagi nii kolmkümmend aastat tagasi võisid nii seaduseelnõud, laenutaotlused kui koalitsioonilepingud olla lühidad kritseldused ruudulisel paberil. Metsavargale ei kutsutud mupot ega kapot, vaid anti tappa. Tulumaksumäära võis muuta kahe mehe kohtumine koridoris: „Kuule, paneks õige 26%, praegu ei vea muud moodi välja?“ – „Tont temaga, paneme.“ Tehti koguni põhiseadust: „Kas kirjutame nii?“ – „Ei, naa on parem.“ – „Ennäe, on jah.“

Mitte et ma seda kõike tingimata sellisel kujul tagasi tahaks. Ruudulisel paberil õiget pangandust ikkagi ei tee ja see sai mõne pankrotiga ka tõestatud. Kuid kanaleid, kust pääses läbi terve mõistus, otstarbekus ja kiire asjaajamine, oli tänasega võrreldes otsatult palju. Ja põhiseadus tuli täiesti talutav.

Tänapäeval tundub, et need terve mõistuse kanalid on ära ummistunud. Terve Eesti riik oleks kui umbe jooksnud. Riigikogu on umbes, valitsus on umbes, valitsusjuht on umbes, kohtud on umbes ja omavalitsused on umbes. Lihtne on öelda – poliitikud tegid. Või – ametnikud tegid. See on nii ja see pole ka. Aga keegi ometi tegi.

Keegi tegi näiteks hooneregistri. Ma tahaks tõesti teada selle inimese nime ja nägu, samuti seda, millise kehapiirkonnaga ta teostab mõttetegevust. Tahate näiteks oma krundile panna lihtsat aiamajakest ja peate selleks esitama taotluse. Kõigepealt küsitakse teie nime, isikukoodi, aadressi, veeväljasurvet, radiatsioonitaset, haridus, põetud haigusi, laste arvu, naise juuste värvi – hea küll, ma liialdan – , seejärel tulevad küsimused hoone kohta: kuhu, kui kõrge, kui lai, mis materjalist – ah puust? kas männi-, kuuse- või kasepuust? – kas vooderdatud või vooderatamata (kui vooderdatud, siis kas püsti või risti?), kas hööveldatud või hööveldamata, kas vihmaveerennid tulevad V-kujulised või U-kujulised, kas aknakremoonid on terasest, messingist või nikeldatud rauast? Paarkümmend lehekülge. Kui poleks olnud vastutulelikku vallaametnikku, kes mulle lihtsalt ette ütles, kuhu lahtrisse teha linnuke, poleks ma sellega iial valmis saanud.

Kuid lugu läheb edasi. Hoone sai valmis ja just nii, nagu taotluses kirjas. Nüüd tuli esitada vastav teade. Mida ütleb terve mõistus? Seda, et teade võiks olla ühelauseline: „Taotluses XY-489/b nimetatud hoone on valminud taotletud kujul ja kasutusele võetud. Hurraa. Allkiri.“ Kuid ei. Teates tuli… üles laduda nimi, isikukood, aadress, veeväljasurve, radiatsioonitase, haridus […] voodri materjal, vihmaveerennide kuju ja aknakremoonide materjal. Ühesõnaga, kõik seesama. Paarkümmend lehekülge.

Või siis teine näide. Perekond on renoveerinud 130-aastase rehielamu ja soovib maja sinnasamma neetud registrisse kanda, aga selleks loetleb vallaametnik terve hunniku auditeerimisi, kokku tuhandete eurode eest, mis olla vaja enne ära teha. Eriti teravmeelne: tuleb esitada ventilatsiooniaudit. Ministeeriumis üksnes ohatakse: seda ei pea nõudma, seda võib nõuda.

Aga kui võib nõuda, siis tingimata mõni turakas nõuabki. Sest mine tea, muidu viimati tuleb pahandus. Äsja oli sarnane lugu koolidest ära haihtunud ukraina õpilastega. Õpilased on kadunud, perega kontakti ei saa, kooli ei ilmu. Aga nimekirjast välja arvata ka ei saa, puudub seaduslik alus. Puudub perekonna vastav avaldus. Ministeeriumiametnik selgitab süüdimatult, et ei saa, sest et ei saa. On vaja seadusemuudatust, mis ütleks, et kui õpilast ei ole, siis teda ei ole. Vastasel korral ta on. Mis sest, et teda tegelikult ei ole, nagu selles võib veenduda iga kontaktne inimene.

Vabandust, see on jabur. Kellele ja milleks me seda riiki teeme? Endale kasutamiseks või mingitele ülemustele ettenäitamiseks? Öeldakse, et Vene kodanikelt ei saa hääleõigust ära võtta. Sellepärast et ei saa. Ainult et kes seda õigupoolest keelab? Põhiseadus? Esiteks on see vaieldav, teiseks on ka põhiseadus kunagi kellegi tehtud. Kõike, mida saab teha, saab ka ümber teha. Järelikult rääkigem sellest. Päriselt loeb üksnes see, kas meie midagi tõsiselt tahame. Kui tahame, siis võime seda teha, kuni tegemine on meie võimuses. Vene kodanike hääleõigus kindlasti on.

Aga kõik algab, nagu öeldakse, rohujuuretasandilt. Ostukeskuses seisab invatualeti uksel kiri: Küsige võtit kauplusest Instrumentarium Optika. Miks mitte lihtsalt „prillipoest“, sest see asub otse üle koridori? Ei, kodanikud, see pole piisavalt täpne. Viimati mõni läheb teise linnaotsa, kus on juhtumisi Pro Optika prillipood, ja küsib võtit sealt… Tuleb olla täpne, nii täpne, et poleks kaksipidi mõtlemist. Veel parem: et poleks üldse mõtlemist. Kõik jamad teatavasti tulevadki mõtlemisest.

Seadustel ja reeglitel on mingi sisemine tung minna aina täpsemaks ja tüütumaks. Keegi võtab kuskil vastu seaduse, et tänaval ei tohi purjuspäi ringi kakerdada. Tore, muidugi ei tohi. Seadus kehtib natuke aega täiesti edukalt, aga siis tekib küsimus, mida tähendab õieti „purjus“ ja mida tähendab „tänav“? Võetakse vastu seadusemuudatus, mis täpsustab, et „purjus“ tähendab nii ja nii mitut alkoholiühikut veres Richteri või Kelvini skaala järgi ja sõna „tänav“ asendatakse määratlusega „tänavatel (kaasa arvatud kõnniteed), haljasaladel, väljakutel, skvääridel, kangialustes ja avalikel mänguväljakutel“. Mõne aja järel selgub siiski, et ka sellest ei piisa. Miks ainult alkohol? Inimene võib joobes olla ka eetrist, rääkimata uimastitest. Seadusse tehakse mahukas täpsustus, millest seaduse vastuvõtjad enam aru ei saa, sest see on nii keeruline, selle valmistavad ette spetsialistid ja seda tutvustavad parlamendikomisjonis eksperdid. Ka asukoha määramine tunnistatakse puudulikuks, sest, mu daamid ja härrad, märkimata on jäänud ju sadamakaid?! Ega’s sealgi tohi purjuspäi – vabandust, joobes – ringi kakerdada – vabandust, viibida. Ja siis on veel parkimisplatsid! Kuidas need ometi kahe silma vahele jäid?

Mis muud, kui kääri käised ülesse ja asu tööle kallale. Seadusteveski jahvatab täistuuridel, ministeeriumide seadusloome osakonnad ei saa aega silmagi sügada, riigikogujatel higi lausa tilgub. Võtab aega, mis võtab, aga ükskord saab kunagisest ühelauselisest reeglist pontsakas brošüür, kui mitte terve koodeks, mille keerdkäikudes oskavad orienteeruda üksnes kõige kallimad ja kavalamad advokaadid.

Seda jampsi ei tooda keegi tahtlikult ega teadlikult. Iga täpsustaja peab oma täpsustust väga vajalikuks ja mis kõige hullem, mõni ongi vajalik. Mõni üksik, kui vaid teaks, milline. Nii on bürokraatia ja seadustikud arenenud paljudes riikides ja impeeriumites, kuni need lihtsalt kinni jooksid. Seadusi saab liiga palju, riik läheb liiga keeruliseks. Kunagi suutis Rooma riiki valitseda üksainus keiser, lõpupoole ei piisanud enam neljastki.

Millest võiks järelduda, et jampsiga tuleb võidelda teadlikult ja plaanipäraselt nagu umbrohuga, pidamata seda eksikombel elurikkuseks. Meil on kaelas inflatsioon, Euroopat närib immigrantide sissevool, Putin ründab Ukrainat, sündimus on aastaid alla vajaliku taseme, noori meelitab välismaa, sõda „sotsiaalse õigluse nimel“ sööb tervet mõistust nagu ajuparasiit. Ja nüüd veel see umbejooksmine nagu pomm jala küljes. Vaja oleks suurpuhastust. Kuid – stopp! – mitte nii, et moodustame suure komisjoni, siis kümme alakomisjoni ja palkame sada nõunikku, et hakata uurima, miks meil on nii palju komisjone. Ei, inventuuri tuleks teha kuidagi talguliku lustiga, vabast ajast ja ruudulise paberi peale tehtud kritselduste abil. Et, näete, kaotaks õige selle pügala ära, saaks riigi lihtsamaks. Sellega on ainult üks probleem – siis tuleb rohkem oma peaga mõelda.

Ilmunud Postimehes 7. septembril 2023