Lauri Vahtre's Blog, page 3

Prof Lepaotsast-Latsatas: Seltsimehed, valvel tuleb olla!

Eesti rahva püsimiseks on vaja, et paari põlvkonna jooksul lapsi ei sünniks.

Sõna on vaba, valesõna eest aga olgu määratud nii salliv karistus, et veri lendab.

Elektrimolekulide tsirkuleerimise tagavad automaks, tursamaks ja kättemaks.

 

Olen nii kaua vaikinud, et mõni peab mind juba surnuks. Tõtt-öelda tekkis selline kahtlus ka mul endal, kuid mõistsin peagi, et tegemist on tüüpilise pseudoprobleemiga. Mis tähtsust sel on. Isegi kui olen surnud, elavad mu ideed edasi ja vallutavad maailma.

Armastan rändavaid pilvi vaadata ja tunnen end seejuures otsekui emata laps, kes igatseb taga primordiaalset refuugiumi kvantopside hüootilises embuses. Mis on tänapäeva maailmas igati ootuspärane ja relevantne, sest progress kui selline on jõudnud oma otsustavasse faasi ning see tähendab, et mida lähemal on võit, seda vihasemalt möllab võitlus. Seltsimehed, me võidame selle võitluse.

Konservatiivid, natalistid, natsionalistid ja fašistid tajuvad selgelt oma mentaalruumi ahenemist ja püüavad sellest situatsioonist välja tulla tavalise demagoogia abil. Teeseldes, et nad pole siiani märganud 21. sajandi saabumist, taotakse skolastilist trummi: meie kõigest küsime. Me kõigest küsime, sest sõna on vaba, hundil on saba ja sepik on soe. Keda selle postmodernistliku pseudofilosoofiaga püüdma tullakse?

Tõsi, nemad kõigest küsivad. Aga mida nad küsivad? Nad küsivad isiklikke küsimusi! Nad küsivad, kas te armastate Brahmsi. Nad küsivad, kas te armastate oma abikaasat. Pole tarvis tunda heteropessimismi ega konsensusliku seksi peensusi, mõistmaks, kui ebaeetiline see on. Iseäranis naiste suhtes, kes ei soovi oma elu ja perekonda ehitada aegunud mudelite ja rollide järgi või selle järgi, mida sadistlikud vanemad neile lapsepõlves vägivaldselt püüdsid sisse peksta. Iga minimaalseltki reflekteeriv inimene mõistab ilma pikemata, et me suudame need aegunud rollid ja mudelid kaotada ning eesti rahva vaimse tervise tagada vaid juhul, kui kasvab üles paar-kolm lastetut põlvkonda.

Sõna on muidugi vaba, seda teab isegi katkine barett, rääkimata kaabust, aga just seetõttu ongi vaja vihakõne seadust. Sest kuidas muidu vehmile selgeks teha, milline sõna on vaba ja milline ei ole seda mitte. Meil on vaba riik, igaüks võib rääkida õiget, kõrgemal pool heaks kiidetud, sallivat, kaasavat ja avatud juttu. Millest järgneb loogiliselt, et muu jutu eest tabab inimest õiglane, salliv, kaasav ja avatud karistus, nii et veri lendab.

Mis viib meid kuidagi iseeneset süsinikuheite juurde. Kui niinimetatud muistsed eestlased, kelle olematus on ammu selgeks tehtud, oma olematusest hoolimata suutsid edukalt kasutada kiviheitemasinaid, siis mis segab meil ehitamast süsinikuheitemasinaid, mis probleemi lahendaksid, nii et kogu Euroopa plaksutaks ja meid kõigile eeskujuks seaks? Ei segagi miski muu kui 19. sajandisse pidama jäänud tagurlaste mõttekrambid, mis ulatuvad ajukoorest nimmelülideni ega lase elektrimolekulidel vabalt tsirkuleerida, rääkimata korrektsetest kaubavedudest Venemaale ja tagasi. Sest mis on Venemaa? Konstruktsioon. Kuid meil usutakse nürimeelselt, et kivi kukub ülevalt alla ja puu kasvab alt üles, ehkki Einstein sellise kivinenud maailmapildi juba ammu pea peale pööras. Süsinikuheite küsimus laheneb aga loomulikult kolme meetme ühistoimel, milleks on tursamaks, kättemaks ja automaks. Automaksu maksavad autoomanikud, tursamaksu peavad maksma tursad ise ja kättemaksu jaoks on meil rahandusministeerium.

Vaja on vaid immanentse intelligentsusega süvitsi mõista lihtsat loosungit: Saastada tuleb mujal! Kordan: mujal. Sellega oleme oma kvoodid ja normid täitnud ning võime täie õigusega asuda täiel rinnal nautima abieluvõrdsust, mis lõpuks stabiliseerib meie ühiskonna ja kujundab selle kapitaalselt koherentseks parima arhüksose vaimus. Iganenud laulusalm ütleb: kirp aknast välja, nahkpüksid jalga. Meie mõtestame selle rustikaalse meemi 21. sajandile kohaseks: kirp aknast sisse, elurikkus tuppa. Millestki nii vulgaarsest kui nakpüksid aga me ei räägigi.

Kokkuvõttes võib öelda, et uue ühiskonnakorra disainimisel saavutatud moderaatne progress indikeerib uusi tuuli sootsium süvahoovustes. Need tuuled on käivitamas imaginaarseid, kuid samas maailmamuutvaid turbiine, mille olemasolust meil polnud aimugi. Seltsimehed, valvel tuleb olla! Peaasi, et lapsi ei sünniks.

Ilmus Postsimehes 25. augustil 2023

Appi! Ronivad magamistuppa! Perverdid!

Sihiks on teadmine, mitte muutmine. Ei otsita mitte „süüdlasi“, vaid otsitakse põhjust.

Jutt saab käia üksnes inimeste aitamisest, mitte survestamisest ega hurjutamisest.

Kas eesti rahva püsimist sobib tõesti nimetada „huviks“, ammugi parteiliseks või isiklikuks?

 

„Magamistuppa piilumine!“ „Naised taandatakse jalgadega emakateks!“ „Partei ja pankurid imbusid meie magamistuppa!“ „Nad soovivad otsustada mu keha üle!“

Tekib tunne, nagu marsiks meie meediaruumis ringi võimas voog fanaatikuid, kes autosid põletades ja vaateaknaid purustades loovad avatud ja kaasavat maailma, nõudes selleks kõigepealt nõidade armutut ärapõletamist. Peab olema päris tugev psüühika, et sellise hulluse keskel rahulikku meelt ja kainet mõistust säilitada. Selliseid tublisid inimesi on ja nad võtavad ka sõna, aga nõidade põletajaid nad muidugi ei veena.

Näib, et nakatunud on ka need, kellest seda ei ootaks. Vikerraadios küsitles asjatundmatu saatejuht kaht sotsiaalteadlast. Viimaste ebamäärasest torisemisest jäi meelde infokild, et Pere Sihtkapitali skandaalseks tembeldatud uuringu „eesmärk on rohkem rasedusi“. Mis on valitseva eufooria taustal isegi loogiline. Just nõnda maalivad endale ette uuringu eesmärke inimesed, kes asjast midagi ei tea, ja nagu näha, ka need, kes võiksid ja peaksid teadma.

Ühegi uuringu eesmärk ei saa olla „rohkem rasedusi“. See on nagunii absurd. Mitte rohkem rasedusi, vaid rohkem soovitud rasedusi, aga teadusse ei puutu seegi. Kes veel ei tea – teaduse eesmärk pole mitte inimese või looduse muutmine ega naiste rasestamine, mis hoogtöö vormis iseloomustab pigem Vene armeed, vaid teadmised. Muutusi seevastu võib taotleda mingi aktsioon, seadusemuudatus, rahaeraldus vms.

Niisiis, sihiks on teadmine, mitte muutmine. Teiste sõnadega, ei otsita mitte „süüdlasi“, vaid põhjust. (Usutavasti küll põhjusi.) Alles siis, kui selles osas on edu saavutatud, võivad poliitikud mõelda, kas saadud tulemusi saaks kasutada mingi eesmärgi nimel.

Mis kõlab kurjakuulutavalt. „Erakonna ja pankuri huvid langevad kokku“. Kuid, vabandust, millised huvid? Kas eesti rahva püsimist sobib tõesti nimetada „huviks“, ammugi parteiliseks või isiklikuks? Pealegi nii nurjatuks, et lähemat seletust pole vajagi, piisab, kui pomiseda „Isamaa huvid“ vms. Jah, võib-olla Isamaal on tõesti huvi teha mõni seadusandlik algatus, mille eesmärk on soodustada soovitud laste sünde, viidates selle juures korrektsele teaduslikule uuringule, millest nähtub, et teatud lahenduse puhul võiks pidada sündide arvu kasvu tõenäoliseks.

Nagu näete, ei puuduta see kõik absoluutselt kellegi isiklikku otsustusvabadust, keha ega magamistuba. Jutt saab käia ainult võimaluste loomisest või parandamisest neile, kel on soov juba olemas. Jutt saab käia üksnes inimeste aitamisest, mitte survestamisest ega hurjutamisest. Pole vaja karta – seal kapis ei ole ühtki kurja kasvatajatädi.

Ma ei mõista, mida üks osa ajakirjandusest neid irratsionaalseid hirme üles küttes mõtleb, paljundades ajuvabu õudusjutte kurjadest onudest, kes tulevad ja … (teadagi). Lisas toidetakse sel viisil neid tugeva iseloomuga inimesi, kes ongi siiralt veendunud, et kaelkirjakut ei ole olemas ja et eesti rahva väljasuremiskurss on tühi paanitsemine. Matemaatika neid ei häiri, matemaatika on nõrkadele.

Ilmunud Postimehes 24. augustil 2023

Tsensuurivabalt 21.07.2023

Poliitikud on ikka valetanud. Muide, mitte ainult poliitikud. Me kõik valetame aeg-ajalt. Näiteks siis, kui meeleolu on must nagu öö, aga sõbra küsimuse peale, kuidas läheb, vastame: “Hästi.” Niisiis tasub arvesse võtta, et poliitikud on ka inimesed. Lisaks on neil mõnikord vaja keerutada, midagi ütlemata jätta, äärmuslikul juhul isegi valetada. Ma mõtlen seda tõsiselt. Vahel võib tõesti vaja olla, näiteks et ära hoida hävitavat paanikat. Hiljem saab asja ära klaarida.

Kuid nagu enamiku asjade puhul, on siingi oluline mõõt ja määr. Kui valetamisest saab eluviis ja harjumus, on kuri karjas. Miks? Värskendame mälu. Miks üldse on vaja vahet teha aususe ja valskuse vahel? Aga sellepärast, et meie kõigi ühiseks huviks on, et ühiskond üldse koos püsiks – et inimesed üksteist mingilgi määral usaldaksid ja üksteist toetaksid. Me keegi ei saa hakkama ilma teisteta. Kuniks vale on erand, püsib ühiskond koos. Kui valest saab norm, laguneb ühiskond ära. Üldine valetamine ja usaldamatus on aga loomuvastane olukord, sest inimene on üldjoontes programmeeritud siiski tõtt rääkima ja teiste juttu uskuma. Vastasel korral ei saaks kasutada valedetektorit: valetamiseks peab inimene vaeva nägema, ta läheb pingesse; tõe rääkimine nii ei mõju. Millest järeldub loogiliselt, et täieliku usaldamatuse ja üldise valetamise keskel on inimene sunnitud loomastuma. (Kui see nüüd pole ülekohtune loomade suhtes, kes ju samuti oskavad usaldada, aga jäägu see siinkohal pealegi.)

Ja nüüd jõuame Mart Võrklaevani, kes peab eesti rahvast idioodikarjaks, kellele võib külma rahuga näkku valetada: “Automaksu peamine eesmärk ei ole riigieelarve auku lappida.” See valetamine on Eesti riigi ja eesti rahva suhtes märksa suurem sigadus kui automaks ise. Ole mees, astu lavale ja ütle välja: “Ei midagi isiklikku, aga meil on vaja kinni mätsida oma kinnisidee nimega “maksuküüru kaotamine”, mis käristab niigi kärisevat eelarvet veel sadade miljonite võrra aastas, ja selle tegevuse üheks abinõuks ja õlekõrreks on automaks. Lisaks laste jalgrataste varastamisele.” (St suurperede toetuse kärpimisele.) Siis oleks kogu sellel mõttetusel vähemalt üks hea omadus: asi oleks aus. Inimesed teaksid, et selle poliitiku juttu võib uskuda. Ütleb, et oleme pätid, ja vaat ongi pätid.

Nüüd aga külvatakse valet ja sellega koos arusaama, et valetamine on igati vahva tegevus. Et Eestit juhtivaid poliitikuid ei saa uskuda ja üleüldse kõlbab Toompea poole üksnes sülitada.

Paremat kingitust Putinile annab välja mõelda.

Tegelikkuse eitamisega saab veel kaugemale minna

 

* Keerulises ühiskonnas muutuvad lihtsad tõed hägusaks

* Samasooliste abielu ei ole abielu, vaid abieluks ümber nimetatud kooselu

* Meilt nõutakse teesklemist, et must on valge või vähemalt hall

Milleks piirduda ümbernimetamistega? Kui inimene võib otsustada, mis soost ta on, miks ei või ta siis otsustada, mida ta kuuleb või näeb, ironiseerib ajaloolane Lauri Vahtre

 

Mida lihtsamates ja algelisemates tingimustes ühiskond toimib, seda ilmsemad on põhitõed. Näiteks et põud toob kaasa ikalduse ja ikaldus nälja. Või et töökäed ei teki kuidagi iseseisvalt, vaid selleks tuleb saada ja kasvatada lapsi; samuti et kes pole lapsi saanud, võib vanaduses hätta jääda. Maailm jaguneb taevaks ja maaks, inimsugu meesteks ja naisteks. Inimesed moodustavad elus toime tulemiseks, laste saamiseks ja nende kasvatamiseks-kaitsmiseks perekondi. Kes teeb haiget, sellele tehakse haiget. Neid tõdesid ei varjuta keeruline tootmisprotsess ega bürokraatia.

Teisiti on lood arenenud ühiskonnas. Seal tundub, et raha tuleb seinast, kartul kasvab poes ja ühiskond kestab edasi iseenesest, ilma et oleks vaja lastega jännata. Kõigil on õigused, kohustustest ei räägita. Iga inimene peab saama, mis ta tahab, ja olema see, kes ta tahab.

Ja mõnda aega see umbes nii võibki olla. Põhjuse ja tagajärje seosed on maetud tuhandete värvikirevate siltide ning valede alla, neid ei märgata või ei taheta märgata. Tähtsam kui tõsiolud on inimese tahe. Näiteks tahab meessoost inimene olla naine – ta peab seda saama. Selleks tuleb ta vaid ümber nimetada. Või soovivad samasoolised abiellu heita. See on küll võimatu, abielu saab sõlmida vaid vastassooliste vahel – see on abielu algne mõte ja olemasolu põhjus – , kuid me nimetame samasooliste kooselu ümber abieluks. Käivitub küll ahelreaktsioon, ümber tuleb nimetada ka emad ja isad, õed ja vennad, pojad ja tütred, aga mis seal ikka – nimetame. Meie käes on võim, me oleme looduse kuningad ja mingi bioloogia meid takistama ei tule.

Avaneb lai tööpõld, ümber nimetada võib veel paljut muudki. Näiteks kindlasti leidub mõni eriti kaastundlik sensitiiv, kes oskab kindlaks teha, et nt heeringad soovivad, et neid loetaks endaspidi lindudeks. Ja teine sensitiiv tuvastab, et vihmaussid identifitseerivad ennast imetajatena, seetõttu tuleb neid ka nii nimetada. Ja me nimetame – uhkelt, ennastimetlevalt, tundes joovastust oma headusest. Muide, kõik millegipärast seda joovastust ei jaga, nimetavad seda koguni hulluseks. Neil lööme hambad kurku, et maailmas rohkem armastust oleks. Vihaseadust on vaja kii-re-mas kor-ras. Lapsed aga õpetame maast-madalast valetama. Näete, lapsed, seda pika habemega tädi? – Jaa!

Ainult et… milleks piirduda ümbernimetamistega? Kui inimene võib otsustada, mis soost ta on, miks ei või ta siis otsustada, mida ta kuuleb või näeb? „Kas sa näed seda puud seal?“ – „Jaa, näen küll.“ – „Aga mina ei näe.“ – „Ahah, respekt.“ Umbes nii võiks kõlada kahe tõeliselt vaba inimese vestlus. Sest, tõepoolest – mis kuramuse õigusega tullakse ütlema, mida ma näen või ei näe? Mina olen oma tõe valitseja ja ma ei näe seal mingit puud. Küsimust, kas ta seal „tegelikult“ on või pole, ei tohi üldse esitadagi. See on tagurlik. Pole mingit muud tegelikkust kui igaühe isiklik.

Hullumajas läheb lõbusaks. Politsei peab teid kinni: ületasite kiirust, siin on 70 km/h. Mina: kust ma seda teadma peaks? Politseinik: seal on piirangumärk. Mina: seal pole mingit märki. Politseinik: andke andeks, et tülitasin.

 

Ilmunud toimetatult Postimehes 25. juunil 2023 pealkirja all “Huvitav, kui kaugele saaks tegelikkuse eitamisega minna?”

 

 

Tabamatu vaimse viiruse võrgustik

Kes poleks kuulnud võrkturundusest? Kes poleks kuulnud võrgustikest, mis mõne arvates valitsevad koguni maailma? Jättes kõrvale küsimuse, kas nad tõesti maailma valitsevad, võib nentida, et võrgustikud on olemas, on alati olnud ja küllap saavad olema ka edaspidi. Inimesed lihtsalt suhtlevad, sest nad on inimesed. Kõige raskem on võrgustikel Põhja-Korea tüüpi totalitaarrežiimides, mis võrgustikke (nt tutvus- ja sõpruskondi) sügavalt umbusaldavad ning neis vaistlikult ohtu näevad. Samas toimivad sellesama hirmuvalitsuse võimuhierarhia sees samuti varjatud võrgustikud, kaitstes omasid ja intrigeerides mitte-omade vastu.

Lääne demokraatlikus maailmas on võrgustikud igapäevane nähtus. Nad ei ole head ega halvad, kõik sõltub asjaoludest. Võrgustik võib vabadust ja demokraatiat kaitsta, aga võib vabadust ka lämmatada. Enamasti võrgustikud ennast eriti ei varja, aga samas ka väga innukalt ei eksponeeri. Kes on kelle tuttav ja mõttekaaslane, kes tuttava tuttav, huvitab paljusid ning mõni on sellistes küsimustes kuidagi loomupäraselt informeeritum kui mõni teine. Lühidalt – võrgustikud moodustavad mingi poolhalli ala, kus toimivad poolhallid vektorid, tõmbe- ja tõukejõud, pakkudes konkurentsi hierarhilistele seostele, mis on üldjuhul avalikud ja ametlikud ning järgivad ametlikke reegleid. Kui ministeeriumi kantsler annab tööülesande asekantslerile, siis on see hierarhiline suhe. Kui aga asekantsler seejärel teise ministeeriumi asekantsleriga, kes on tema hea sõber, saadud ülesande üle nõu peab – näiteks kuidas seda torpedeerida – , siis toimetab võrgustik.

Nagu öeldud, võluvad võrgustikud ja võrgustikele mõtlemine suuresti neid, kes armastavad kõikjal vandenõusid näha. Kuid taas nagu öeldud, on võrgustikud ikkagi ka päriselt olemas ja viimaste aastakümnete suundumusi jälgides võib paraku öelda, et nende demokraatiavastane aspekt pigem tugevneb. Seoses progressivistliku või pseudoliberaalse ideoloogia levikuga on juba mõnda aega võimalik täheldada, et lisaks ametlikele, avalikele ja seadusele tuginevatele jõududele toimivad veel mingid haaramatud jõud, mis mõjutavad professorite valikut ülikoolides, ametnike valikut ministeeriumides, loovisikute valikut ajalehtede-ajakirjade kultuurikülgedel ja avaliku elu tegelaste seisukohavõtte tundlikes küsimustes. Võrgustike otseselt kurja poolt kogevad need, kes mingi ebamäärase jõu poolt määratakse „kustutamisele“ sotsiaal- ja muus meedias ning kelle karjäär ja maine hävitatakse, ilma et sellel leiduks seaduslikku alust või isegi konkreetset täideviijat. Toimib mingi „progressiivsete masside õiglane pahameel“, nagu sovetiajal.

Selle suundumusega koos käib teatud ideoloogia võidukäik, mis paraku on sama püüdmatu kui võrgustik, mis seda levitab, juurutab ja ellu viib. Eelnevalt sai kasutatud määratlust „progressivistlik või pseudoliberaalne“, aga kasutatud on ka termineid vasakliberaalsus, nurihumanism, kultuurimarksism, võuklus, liberastia jm; selle levitajaid on nimetatud lumehelbekesteks, võukideks, ärklejateks, progressiivideks, vikersõdalasteks, sõssideks (sotsiaalse õigluse sõdalased), õiglusvõitlejateks, nostalgiliselt ka hungveipingideks. Terminoloogiline segadus tekitab tunde, nagu irvitaks see ideoloogia meie üle. Meenub Michel Foucault’ mõnitav kommentaar: “Ei, ma pole siin, kust te mind otsite, ma olen hoopis siin ja naeran teie üle.” Ideoloogia on olemas, seda on lausa silmaga näha, ta toimib, mõjutab meie elu, möllab tänavailgi, kujundab elusaatusi – aga kui hakkame teda nimetama, ammugi analüüsima, siis ta otsekui haihtuks.

Selle silmamoonduse põhjuseks on tõsiasi, et kõnealune ideoloogia on ka ise võrgustik, koosnedes laialipillatud dogmaatilistest klompidest, mis on küll omavahel seotud, kuid mitte rangete loogikasidemete, vaid pigem n-ö tutvuse kaudu, kui meenutada sovetiaegse ühiskonna põhilist sideainet. Üks klomp viib teiseni, teine kolmanda ja neljandani, kusjuures neljas võib esimesega isegi vastuolus olla, kuid ometi on nad ühe ja sama võrgustiku osad.

See on midagi muud, kui ideoloogia seni tuntud kujul. Seni on ideoloogiaks liigitatud ikkagi mõtte- ja kõlblussüsteeme, mis on sisemiselt loogilised või vähemalt väidavad ennast olevat, nagu näiteks kommunistlik ideoloogia. Viimane oli struktureeritud lausa visuaalselt (marksismi kolm allikat ja kolm komponenti), tema teaduslikkust ja terviklikkust rõhutati alla ja peale. Kuid marksism arenes Läänes, erinevalt Nõukogude Liidust, edasi. Tuli Gramsci oma kinnisideedega võimust ja „hegemooniast“. Tuli Marcuse oma absurdse „repressiivse tolerantsiga“, tuli Frankfurdi koolkond „kriitilise teooriaga“, mis filosoofiliste süvatõdede pähe riputas suure kella külge triviaalsusi. Tuli Foucault, pervert ja võimuhull. Kui nimetada vaid üksikuid. Siit edasi on jõutud kriitilise rassiteooria, kriitilise sooteooria, abieluvõrdsuse, identiteedipoliitika, kolonialismipärandi likvideerimise, palgalõhe kaotamise, võltsi rohepöörde ja paljude muude lõdvalt seotud mõttetusteni, millele ongi võimatu ühist nime anda.

Samas lihtsalt peab leiduma midagi, mis neid ideoloogiaklompe seob, muidu nad ei funktsioneeriks võrgustikuna ega juhataks ühe juurest teise juurde. Mõnikord tekib lausa tahtmine mütoloogiasse kaldudes uskuma hakata, et see ühine nimetaja on sellepärast nii salapärane, et selles peitubki võti tema alistamiseks.

Üks läbiv joon on kahtlemata viha olemasoleva (Lääne) tsivilisatsiooni vastu, mis avaldub rünnakutes kõigi tema alussammaste vastu, olgu selleks siis ristiusk, perekond, heteronormatiivsus, ettevõtlusvabadus, südametunnistusvabadus, rahvustunded, meritokraatia vms. Rünnatakse nii traditsioonilist kooli kui üksikuid õppeaineid, isegi matemaatikat, rünnatakse muuseume ja galeriisid. Meil ongi Okupatsioonimuuseumist sujuvalt vikerkaaremuuseum kujundatud. Piltide ja muude teoste ümbernimetamine on lausa vana teema.

Teine läbiv joon on kinnisidee võimust. Näiteks feministid, LGBTQ ja BLM võitlevad vastavalt meeste, heterote ja valgete väidetava ülemvõimu vastu, kuulutades, et just seesinane võim on kõige kurja algpõhjus. Võimust lummatuna oskavad nende liikumiste aktivistid ja ideoloogid meeste/heterote/valgete (jt) tegevuse taga näha üksnes võimujanu, mis tekitab skisofreenilise olukorra, kus võimuhullud arvavad end võitlevat võimu vastu, kui nad tegelikult võitlevad võimu nimel. Moodsad teadusfilosoofid fantaseerivad mingi teadusharu (nt ajaloo) „valitsemisest“ ning klassifitseerivad selle alusel poliitikuid; eriti kuum on aga keele „valitsemise“ teema. Keeleterror on meie haaramatule võrgustikule tõepoolest väga oluline, teatud sõnade vältimine ja teiste kasutamine on omamoodi truudusvanne, mida sõssid/võugid/ärklejad ühiskonnalt ja selle liikmetelt nõuavad. Sellega tunnistab nii poliitik kui lihtinimene ülemvõimu, mida ta pole valinud, mida üldse keegi pole valinud, kuid mis on olemas ja käsutab teda.

Miks mõte võimule teatud hulka inimesi nii kangesti erutab? Vastus on lihtne: sest nende hingepõhjas pesitseb veendumus, et neile on liiga tehtud. Õigluse taganõudmine ja ülekohtu heastamine on ürgne tung, kristlusel õnnestus seda vaid veidi mahendada. „Sulle on liiga tehtud, sind on ilma jäetud,“ on võib-olla kõige mürgisem lause, mida kiusatus inimesele kõrva võib sosistada. Just sedalaadi sõnumiga pettis paradiisiaia madu ära ka Eeva. Sama sosin paneb Eesti praegust valitsust suurperede toetusi vähendama. Kärbitud osa ei jagata mitte väikeperedele – sellest võiks veel kuidagi aru saada – , vaid võetakse lihtsalt ära. Veendumuses, et kui suurperede elu läheb halvemaks, siis muudab see tõsiasi väikeperede elu paremaks.

Nii et laias laastus võiks käsiteldavat ideoloogiat nimetada kättemaksu- või kadedusideoloogiaks. Selline määratlus hõlmaks muidugi ka marksismi, leninismi, maoismi jpm. Muide, kadedusideoloogia elluviijad on seda ka tahtmatult tõestanud nagu ulakas laps, kes näppab sahvrist moosi ja ema koju tulles jookseb talle esimese asjana kuulutama: „Mina moosi ei võtnud!“ Pean silmas nn abieluvõrdsuse propageerijate kulunud kinnitust, et samasooliste abielu seadustamine „ei võta kelleltki midagi ära“. Ei võta, ei võta, ulakas laps ka ei võtnud moosi.

Ja on veel üks iseloomulik joon, mis samuti seostub võimuküsimusega. Nimelt valelik dogma, et „kõik on inimese enda teha“ – sugu, rahvus, nahavärv, vanus jne. Inimene, kes seda tõe pähe võtab, rebitakse välja kõigist neist kultuurilistest, perekondlikest, ühiskondlikest ja osalt isegi bioloogilistest sidemetest, mis teda küll justkui ahistavad, kuid tegelikult teiste inimestega seovad ja temast üldse inimese teevad, sest inimene vajab inimeseks olemiseks teist inimest. Tulemus – nõutu, üksik, segaduses indiviid, kes otsib paaniliselt uut perekonda ja uusi (vaimseid, emotsionaalseid) vanemaid.

See viib meid järgmise asjaoluni. Kadedus ja kättemaks ning neist välja kasvav võimuiha esinevad seekord natuke teises kuues kui marksismi jt nimetatute puhul. Enamlased tahtsid ja tahavad avalikult võimule – juhtideks, diktaatoriteks, komissarideks, peasekretärideks, kel on voli keelata ja käskida, puua ja lasta, kuid keda ennast võis tabada sama saatus. Seevastu meie võrkideoloogia aktivistid enamasti institutsionaliseeritud võimupositsiooni ei taotle, vähemalt mitte selle tippu. Soovitav on olla kantsler, mitte minister. Ja kõige soovitavam on olla hoopis guru – autoriteet, kelle suuniseid kuulatakse ja järgitakse ammulisui, aga kui need arulagedaks osutuvad, pole gurul mingit vastutust. Selles osas on väga kõnekas ühe mõjugrupi omanimetus: poliitikaguru.

Selline võim on ühest küljest vähem „seksikas“ kui nt Nicolae Ceausescu oma, kes võis rõdult lehvitada tuhandetele orjadele, teisest küljest turvalisem, sest sellega ei kaasne peaaegu mingit ohtu. Süüdi mõistetakse alati Othello, mitte Jago. Oma jao sai üksnes paradiisiaia madu, kuid vaid tänu sellele, et kohtumõistjaks oli vanajumal ise. Kuni kohut mõistavad inimesed, pääsevad libagurud puhtalt. Mis teeb nende positsiooni kokkuvõttes ikkagi ihaldusväärseks ja suur osa tänastest ühiskondlikult aktiivsetest noortest püüdleb teadlikult või teadmatult just selle poole.

Väga jõhkralt öeldes ihaleb suur osa tänastest noortest hirmuvalitsust. Nõutakse jõhkraid reegleid nn rohepöörde elluviimiseks, karme karistusi nn vihakõne eest, kodanlikku hukkamist konservatiivsete seisukohtada väljendamise eest. On näed, et käed sügelevad seda kõike ellu viima, „keskaegsetele“ tagurlastele kohta kätte näitama. Vägivald on sama ahvatlev kui alati.

Kas maailm peabki Lääne juhtimisel selle õuduse läbi tegema, enne kui uuesti vabaduse eest võitlema hakatakse? Või annab vabadusjanu endast siiski varem teada?

Võib-olla on see kogu inimkonna ellujäämise küsimus.

 

Ilmunud portaalis Objektiiv 16. juunil 2023

Meile tehakse liiga!

Vikerkaarelipu lehvitajad kinnitavad, et nad seisavad nende eest, kellele tehakse liiga. Seksuaalvähemusi on kaua vaenatud, aeg on ülekohus heaks teha. Nõrgemaid tuleb tugevamate eest kaitsta.

Ilus kristlik põhimõte ja üllas eesmärk, mis tekitab üsna loomuliku soovi sellele pimesi alla kirjutada. Paljud seda teevadki. Põhjenduseks piisab, kui öelda: mina pooldan headust. Headuse märgiks tuleb samasoolistele armastajatele anda õigus abiellu heita, sest alles nii võtame nad täielikult ja reservatsioonideta ühiskonda vastu.

Millest paraku järeldub – või justkui peaks järelduma – , et kõik, kes vikerkaarelippu ei lehvita ja Pride-paraadile ei lähe, pooldavad kurjust, rõhumist, ülekohut. Ja selline järeldus tehaksegi üsna rutiinselt (hiljuti tuli ere näide Henrik Kalmeti sulest). See aga tekitab loogilise küsimuse, kas inimkonna kogu senine ajalugu on kantud kurjusest? Samasooliste läbikäimisse on suhtutud puhuti küll leplikult, aga nende abielu pole kunagi ega kuskil tunnistatud, selleni on reas riikides jõutud alles 21. sajandil. Nii et, tõesti, kas üksainus aastatuhandeid väldanud ülekohus?

Võimalik, aga vähetõenäoline. Ent kui mitte ülekohus, siis mis? Mis asjaoludel, millisele põhimõttele toetudes on samasoolisi seni abiellumast keelatud? Sellele saab olla vaid üks vastus: järelikult pole seda keeldu peetud ülekohtuseks, selle keelu rakendamist ei ole mõistetud liigategemisena, vaid normaalse piiranguna, milliseid on ühiskond täis.

Siinkohal sulekdume huvitavasse ja võib-olla koguni liiga huvitavasse teemasse. Mida tähendab „liigategemine“? See on nii ebamäärane. Kultuuriti ja ajastuti, aga ka selsamal päeval sellesama kultuuri/ühiskonna piires nõnda erinev. Mis on ühe silmis ülekohus, on teise silmis õiglus ja vastupidi. Kirjutatud ja kirjutamata seadused püüavad küll meeleheitlikult korda luua ning mingit ühist arusaama sõnastada – suures osas see ka õnnestub – , kuid päris lõpuni õiglust ära reguleerida ei saa. Pole kunagi saanud ega saa ilmselt ka tulevikus. Ei peagi saama. Teatav hall tsoon sunnib inimesi tõe ja õigluse peale mõtlema; üldse oma peaga mõtlema.

Või siis paraku ilma mõtlemata kaasa minema arvamusliidrite ainuõige seisukohaga. Liider ütleb: ülekohus! – ja avalikkus vastab kajana: Ülekohus! Maha!

Tuleb kuidagi tuttav ette. Õigus – Marx. Kogu tema ideoloogia tugineb sõnumile: teile tehakse liiga! Selle sõnumi seljas on sõitnud ka kõik Marxi järelkäijad ja edasiarnedajad. See sõnum on vaieldamatult kõige ahvatlevam sõnum üldse, hullutades tänini miljoneid inimesi.

Nende miljonite hulgas on kindlasti palju selliseid, kellele tõepoolest tehakse liiga, kuid sama kindlasti ka palju selliseid, kellele üksnes meeldib nii arvata. Kes armastavad ohvripositsiooni ja/või võimalust ülekohtu heastamise sildi all ise ülekohut teha, kätte maksta, välja elada. Muide, August Rei on kirjutanud, et Lenini (keda ta isiklikult tundis) iseloomu põhiomaduseks oli vihkamine. Ka Lenin oli veendunud, et talle tehti liiga. Konkreetsemalt siis, kui Lenini terroristist vend hukati ja Simbirski korralik seltskond Uljanovitest eemale tõmbus. Selle „ülekohtu“ eest tuli neil maksta rohkem, kui keegi aimata oskas.

Kuid tagasi vikerkaarelipu juurde. Milles õigupoolest seisneb ülekohus seksuaalvähemuste suhtes? Ajaloo võib kõrvale jätta, kedagi ei saa teha vastutavaks nt nõukogude kriminaalkoodeksi kurikuulsa § 118 esimese lõike eest. Kuid praegu ja siin? Ainus, mida võib esile tuua, ongi perekonnaseaduse paragrahvid (neid on mitu), mis välistavad samasooliste abielu.

On see ebaõiglus? Kellegi arvates kindlasti ja kellegi arvates lausa kisendav. Kellegi arvates aga mitte. LGBT-võitlejad keskenduvad seksuaalsele sättumusele, kuid tegelikult on inimesed erinevad veel vähemalt sajal muul moel, ja kõik need erinevused annavad tulemuseks erinevad võimalused ning isegi erinevad õigused, mis inimesel tegelikus elus kasutada on. Näiteks ei saa täiesti ebamusikaalne inimene kuidagi nõuda, et teda võetakse sümfooniaorkestrisse viiulit mängima. On see ülekohus? Võib ju ka nii väita, aga üksnes mingis nostalgilis-poeetilises, mitte juriidilises mõttes. On puudega inimesi, kes ei saa harrastada mingit tegevust ega valida endale sellega seotud eluala. Kui see on ülekohus, siis küsige endalt, kas soovite istuda sellele lennukile, mida juhib pime piloot. Paksudest ei saa baleriine, lühikesekasvulistest korvpallureid, melanhoolikutest rahvajuhte. Inimesed on erinevad, enamik erinevusi avab mõne ukse, aga sulgeb mõne teise. Maailm lihtsalt on selline.

Lühidalt: kui keegi soovib samasooliste abielukeeldu nimetada ebaõigluseks, siis nimetagu, kuid arvestagu, et sel juhul on ebaõiglust täis kogu maailm ja selle ohvrid pole mitte üksnes seksuaalvähemused, vaid me kõik. Igaühel on mingi omadus, mille poolest ta on kellestki teisest halvem. Kes jookseb, kes laulab, kes keevitab kehvemini kui mõni teine. Igaühel leidub põhjus võtta sisse märtripositsioon, heisata mingit vaimukat värvi lipp ja marssida läbi linna, nõudes tagakiusamise lõpetamist. Te ei ole nii õnnetud ja nii tagakiusatud, head LGBT-inimesed, kui te ise arvate ja välja paista lasete. Kui kinnitate, et nii-ja-nii suur protsent LGBT-noori on oma sättumuse pärast kogenud tõrjutust või kiusamist, siis teadke, et praktiliselt 100% noortest kogeb mingil põhjusel või mingil määral nii tõrjutust kui kiusamist. Olla taga kiusatud, see pole teie monopol ega eesõigus.

Kuid ohvripositsioon on nagu kaisukaru, mille külge on tore klammerduda. Kui keegi kipub kaisukaru ära kiskuma, puhkeb muidugi tüli. Veel toredam on kehastudagi kaisukaruks ja nõuda hellitusi.

Puhuti muutub vaidlus, kes on kõige suurem ohver, sama hoomamatuks kui Väikevenna ja Karlssoni vaidlus, kumma vanaema on suurem pragaja. Kellele tehakse rohkem liiga, kas naistele või transnaistele? Kas neegritele või homoseksuaalidele? Taimetoitlasele või muhameedlasele? Tundub, et ohvrite reastamisel on konkurents nii suureks läinud, et pigem keskendutakse ühise vaenlase defineerimisele, kelle suhtes kõik teised saavad ohvrid olla. Ja vaenlane on see, kes on privilegeeritud. Privilegeeritud on kõik valged, kõik mehed, kõik heterod – iseäranis keskealised. Rahvus „eestlane“ on raskendav asjaolu, siit tuleb kokku inetu olevus nimega „vehm“ – valge eesti heteromees, ühtlasi ka äärmiselt nõme. Sellised vehmad moodustavad Eesti elanikkonnast umbes 15%. Kui kõigi teiste puhul tähendaks 15% tagakiusatud vähemust, siis mitte vehmade puhul. Nemad on privilegeeritud vähemus ja see teeb nende eksistentsi eriti alatuks ja nendega võitlemise eriti õilsaks.

Milles privilegeeritus seisneb, ei tea keegi, kuid pole ka oluline. Oluline on struktureeriv toime: kui on rõhuja, siis järelikult ka rõhutud, keda kaitsta ja päästa, kelle nimel protestimarssida ja õiglust nõuda. See on kõik väga kena, aga veelgi kenam oleks, kui protestimarssijad, kaitsjad ja päästjad oleksid valmis vastama lihtsale küsimusele: kuskohas on see ebaõiglus, mille vastu te protestite?

https://epl.delfi.ee/artikkel/1202000...

Ilmunud Delfi/EPL-s 13. juunil 2023 pealkirja all “Mitte ainult seksuaalvähemused – igaühel on mingi omadus, mille poolest ta on kellestki teisest halvem”

Võrgustik ja hierarhia

Inimesi on ikka köitnud lood salapärastest jõududest, mis maailma juhivad ja valitsevad. Psühholoogid oskavad öelda, mis need lood õieti köitvaks teeb. Võib-olla armastus müstika ja rituaalide vastu. Võib-olla on inimese sisse kodeeritud arvamus, et „tegelik põhjus on mujal“, mis sunnib teda uurima ja otsima. Nii on tehtud lugematu hulk teaduslikke avastusi.

Sageli läheb see mõtteviis muidugi üle võlli ja tulemuseks on järjekordne tobe vandenõuteooria: et ameeriklased polegi Kuul käinud või et Ameerikat pole üldse olemaski.

Nende teooriate tobedusest hoolimata on võrgustikud päriselt ka olemas. Mõnikord sihilikult varjatuna, enamasti aga ei torka lihtsalt silma, nagu nt üliõpilaskorporatsioonide ja -seltside liikmeskonnad. Neid peetakse mingiteks salaühinguteks, ehkki korporatsioonikaaslased ei pea sugugi alati ühe mütsi all olema, nad võivad koguni vaenlased olla. Kuid nii või teisiti – võrgustikud on olemas ja ilmselt on nad vajalikud, tasakaalustades hierarhiaid.

Või nendega lausa võideldes. Liiga hierarhiseerunud ühiskonna vastu ei saagi muu kui võrgustikuga. Ka Nõukogude võimu uuristamine käis Eestis eeskätt just võrgustike abil. Olid lõdvalt seotud tutvuskonnad, mille liikmed suutsid üksteisele abi, tuge ja hingepidet pakkuda. Laulva revolutsiooni, sealhulgas hiljaaegu meenutatud I Sõltumatu Noortefoorumi tuumaks oli nende hajusate võrgustike kokkutoomine, vastastikune tutvumine, mis sünnitas juba (alternatiivse) ühiskonna. Sama juhtus muide I üldlaulupeo ajal 1869. aastal.

Ka SALK on võrgustik – või suurema võrgustiku üks alavõrgustik – ja võitleb (traditsiooniliste) hierarhiatega. Siin on huvitav see asjaolu, et väga laias laastus on mehed tugevamad hierarhiates ja naised võrgustikes, mistõttu mõnikord seguneb hierarhia-vastase võitlusega ka võitlus mehelikkusega. Salga puhul on see kahtlemata nii. Mis on kentsakas selles mõttes, et Salga tuumik – erinevalt näiteks mõttekojast Pesa – koosneb puhtal kujul meestest. Kui nad ennast ikka nii identifitseerivad. Võitlus mehelikkusega käib igatahes täistuuridel, ka perekond on kuulutatud patriarhaadi ja mingi salapärase keskaegse mõtteviisi kantsiks. Mehelikkust samastatakse brutaalsuse, juhmuse ja vägivaldsusega ning selle väljarookimine käib Läänes juba aastakümneid.

Kõike seda on ajaloos korduvalt nähtud. Iroonia seisneb siin selles, et mida sihipärasemalt võrgustik hierarhiatega võitleb ja võrdsusest pasundab, seda kiiremini ta ise hierarhiseerub. Nii on läinud ei tea kui paljude põrandaaluste võitlusorganisatsioonidega, mis kõik on alguse saanud mingist võrgustikust.

Üldjoontes sama näeme ka praegu. Kusjuures mingis skisofreenilises vormis. On mingi kollektiivne üksteisemõistmine, üleolevad muiged, spetsiifilised väljendid ja stampsüüdistused (nt homofoobias, rassismis või patriarhaalses võimuihas). See kõik on otsekui salaordu, mille liikmeid pole küll üksteisele tutvustatud, kuid kes tunnevad mõttekaaslased ära mingite eripäraste näomoonutuste või sõnakasutuse järgi ja kes kokku moodustavad mingi püüdmatu, kuid samas vägagi reaalse jõu. Pseudoliberaalset vasakideoloogiat kannavad ja juurutavad küll (justkui) mitteametlikud ja (justkui) kindlama struktuurita võrgustikud, kuid juba on neil olemas autoriteetsed esivõitlejad, kelle sõna on tähtsam ja kelle käest tuleb luba küsida, mida mõelda või mida öelda. Mis see tähendabki võimu. Süsteemiga võitlejatest on meie silme all saamas uus ja hullem süsteem, kus traditsioonilise pea maharaiumise asemel hukatakse inimesi nn kanakarja kambaka meetodil. Põhiline erinevus seisneb selles, et esimesele võib eelneda aus kohtumõistmine, teise puhul jäetakse see tarbetu formaalsus ära. Palju õnne, hea uus ilm.

Ilmunud Postimehes 13. juunil 2023 pealkirja all “Võitlus mehelikkusega käib täistuuridel”

Soure Du Rabain: eestlased elavad alles metsas

Soure Du Rabain, vahetusüliõpilane Prantsuse Guajaanast:

 

Ma ei teadnud Eestist õieti midagi ja sattusin siia pooljuhuslikult. Internetis surfates jäi silma üks PUCCI vahetusprogramm, mis võimaldas kümnel meie üliõpilasel tulla aastaks mõnesse Põhja-Euroopa riiki ennast täiendama. Oleksin eelistanud Norrat või Rootsit, kuid jäin hiljaks, kohad olid hõivatud ja olen nüüd juba viiendat kuud Eestis.

Kama, sauna ja kohukeste kohta jätan kommentaarid jagamata, ehkki tean, et eestlasi see kangesti huvitaks. Talv oli muidugi raske, aga mitte üllatav. Üllatas hoopis, kui aktiivsed suhtlejad eestlased tegelikult on, ehkki peavad ennast kinniseks. Teiseks üllatas, kui palju nad toidu sisse tilli panevad. Kolmas ja kõige meeldivam üllatus oli, kui tugev on Eesti akadeemilises elus progressiivne suundumus.

Paraku ei saa seda öelda Eesti ühiskonna kohta. Ehkki teie kultuuriruumis on kaua aktiivselt tegutsenud selline suurkuju nagu professor Alfred Lepaotsast-Latsatas, pole tema mõtted ikka veel suurema osa eestlasteni jõudnud. Muidugi ei ela eestlased enam puu otsas, aga metsas küll, olles ise selle üle uhkedki. Kuid võõrsilt saabunule torkab keskealiste valgete meeste suur osakaal elanikkonnas ebameeldivalt silma.

Seda täheldasin juba saabumispäeval, kuid probleemi tõsidusest sain täielikult aru alles pärast korteri üürimist Tallinna südalinna piirkonnas. Päeval pole vigagi, kuid öösiti kogunevad konservatiivid jõukudesse ja siis pole minusugusel nalja. Olen voolavsooline, kuid konservatiivid identifitseerivad mind millegipärast naisena ja öisel tänaval kohtudes on tavaline, et mind veetakse lähima pliidi juurde ja aheldatakse selle külge. Seal tuleb mul siis vaevelda kuni hommikuni, mil politsei mu lahti päästab, misjärel tuleb minna koju ja ennast konservatiivisõnnikust puhtaks pesta, ning nii jääb loengul käimata.

Jube on juba konservatiivide hingeõhk. Kui mingi selline jõuk on näiteks Politseiaias paar tundi puu all eestlaste iibest rääkinud, võib täheldada lehtede kärbumist ja ka muru on koltunud. Kui olid soojemad ilmad, proovisin öösiti akent lahti hoida, kuid ei saanud – konservatiivid uluvad. Vastik. Nagu jooksuaeg oleks. Ükskord visati aknast sisse paberlennuk, aga see oli tegelikult kiri: „Me teeme sinust sünnitusmasina! Aga õpi enne eesti keel ära!“

Ma ei tea, kas eestlased seda kõike ise ei märka või milles on asi. Metsarahva asi. Kui tuleb uudis, kuidas konservatiivid on jälle käinud LGBTQ+ rahva maimukestel verd imemas, nad ainult naeravad ja tellivad uue portsjoni mulgiputru. Mina nii ei saa. Ja ega siis ainult tänaval ja ostukeskustes – konservatiivid käivad kummitamas ka, ja kui nende vastu pühitsetud vett pritsida, kolivad unenägudesse. Üks selline valge keskealine mees käis mind talvel korduvalt kiusamas: tuli unenäos minu juurde, vaatas umbes 10 cm kauguselt irvidades otsa (milline lehk sealt suust tuli!) ja ütles kähinal, et lapsele on vaja isa ja ema. Ja et kohe toimub rahvahääletus, millega heteronormatiivsus kirjutatakse põhiseadusse. Ärkasin üleni higisena ja ei julgenud tol ööl enam magama jäädagi. Viimati tuleb uuesti ja kähistab, et munandite ja habemega naine ei olegi naine. No kuidas ei ole naine, kui ta ise ütleb et on! Kuidas ma sellisele jõhkardile midagi selgeks peaks tegema, pealegi veel unenäos?

Küsin endalt, kuidas on see aastal 2023 võimalik? Mujal maailmas puhuvad juba ammu vabaduse ja sallivuse tuuled, heteronormatiivsuse nõudjaid pannakse vangi ning mõnitatakse avalikult. Neid vallandatakse töölt ja nende laste elu tehakse kibedaks. Sellest saan ma aru. Õnneks on Eestis siiski mõjukaid isikuid, isegi mitu endist presidenti, kes saavad aru, et just selles suunas tuleb liikuda.

Mina lahkun Eestist peagi, kuid Eesti võrdsusvõitlejate raske olukord on mulle hinge läinud ja ma luban, et tulen koos sõpradega tagasi. Küll me need keskealised valged mehed veel sitsima õpetame!

Tsensuurivabalt 27.05.2023

Kui teie teele satuks inimene, kes väidab, et räim on lind ja sipelgas on seen, mis te talle vastaksite? Ilmselt et “mage nali” või “mine maga ennast välja”. Kuid ei, seesinane inimene kinnitab, et mõtleb seda tõsiselt. Mõisted muutuvad aja jooksul, arusaamad liikidest ja klassidest samuti, näe, kunagi peeti nahkhiirt linnuks, angerjat ussiks ja vaala kalaks, nii et selles pole midagi imelikku, kui räim on nüüdsest lind ja sipelgas on seen. Ja viimase aja rahvusvahelised teadusuuringud just seda kinnitavadki.

Seepeale jääksid paljud meist ilmselt nõutuks. Ahsoo, et kohe uuringud. Mis seal ikka, las räim siis olla pealegi lind ja sipelgas seen. Kellel sellest kahju on? Ning ei lähegi palju aega, kui needsamad inimesed selgitavad sellist “paradigmaatilist nihet” ja “vajadust räim ümber mõtestada” juba dotseerival toonil teistele, alles madalamal arengutasemel olevatele kreatuuridele.

Umbes nõnda on meil lood abieluga. Abielu on alati, läbi kogu teadaoleva ajaloo olnud ühiskonna ja kogu maailma mikromudel (või mikrokosmos), mille peaeesmärk on meheliku ja naiseliku alge ühendamise abil luua lastele turvaline ja arendav keskkond. Mitte üheski ühiskonnas ja mitte ühelgi ajalooperioodil ei ole abieluks peetud kahe samasoolise isiku liitu, ehkki puhuti on sellisesse koosellu suhtutud vaikiva sallivusega, puhuti mitte. (Mitte kunagi siiski ka avaliku heakskiiduga.) Kuid mõlemal juhul on rangelt eristatud samasooliste kooselu, mis teenib üksnes partnerite eesmärke ja katab nende vajadusi, ning abielu, mille mõte on elu, ühiskonda ja kultuuri edasi kanda.

Nüüd nõutakse meilt, et tunnistaksime: ka kahe samasoolise liit võib olla abielu. Kuid see on sama hea, kui nõuda, et peaksime räime linnuks. – Aga mõelge, kui valus neil on, öeldakse meile. Nad pole milleski süüdi, nad tahvad abielluda, ja teie (homopelgurid, homovihkajad ja patriarhaalsed võimuhullud-vägivallatsejad) ei luba. Kus on teie inimlikkus?!

Alatu demagoogiline võte. Tõe väljaütlemine ei tähenda sugugi vihkamist või vägivallatsemist. Alatu ja inetu on hoopis inimesi kostitada meeldiva valega, mis on nagu partide toitmine linnatiigil. Tekitab mõnutunde oma headusest ja progressiivsusest, kuid mõjub partidele lõppkokkuvõttes tapvalt. Kui mina nõuaksin endale näitemängus Romeo rolli – sest ma nii kangesti tahan! – , mis oleks adekvaatne vastus? Kas: “Jah, Lauri, sa sobid sellesse ossa suurepäraselt.” Või: “Vaata, Lauri, see ei lähe mitte, sest esiteks sa ei oska näidelda, teiseks oled sa vana ja kolmandaks paks.”

Mulle tundub, et viimane vastus oleks parem nii mulle kui kõigile terve mõistusega inimestele. Mõelge ometi, Oidsalu, Velmet ja teised mõttehiiglased, milline piin see oleks, kui te peaksite kolm tundi vaatama, kuidas ma Romeot kehastan. Te ei elaks seda üle. Ainult et abielu puhul ei ole ette näha mitte kolmetunnist katsumust, vaid 24/7.

Niisiis absurd. Ent mida näeme tegelikkuses? Astub lavale keegi noormees ja teatab, et ta on naine. “Jaa, muidugi naine,” koogutab ja noogutab ajupestud sotsiaalse õigluse sõdalaste mass kaasa. Johnist saab Jenny, kõik on vaimustusest tummad, Jenny läheb rattavõistlustele ja võidab ära kõik pärisnaised. Jennykese õrn enesetunne saab päästetud, ainult et kõigi päris naissportlaste väljanaermise, alandamise ja kõrvalelükkamise hinnaga. Kena kaasamine tõesti.

Nii ka abielu puhul. Kaks inimest, kes pole abieluks võimelised, sest loodus pole neile seda andnud, nõuavad, et me neile valetaksime – et me noogutaksime ja koogutaksime: “Jaa, te olete perekond.” Selle asemel et ausalt öelda: “Kahju, poisid, ei midagi isiklikku, aga teil pole see võimalik.”

Me keegi ei ole otsast lõpuni normaalne, st normikohane. Me kõik peame mingis seoses ja millegi poolest ennast piirama, et mahtuda raamidesse. Sõssid ja ärklejad maalivad sellest asjaolust tohutu tondi ja hirmsa ebaõigluse, ehkki see on kõige tavalisem ning inimesega vältimatult kaasnev nähe. Inimesed on sotsiaalsed loomad, midagi ei ole teha, nad on tugevad just koostöös ja üksteist täiendades, ja see tähendab teatud normide vajalikkust. Mõni peab vähem sööma, kui tahaks, mõni peab vähem naerma, kui tahaks, mõni peab kõhutuult kinni hoidma, sest igal pool ei sobi peeretada. Kõik ei saa mitte kunagi kõike, mis nad tahavad. Inimesi sünnib puuetega, mis on väga kurb, kuid neid puudeid ei saa olematuks mõelda ega seadusega tühistada. Sündinud pimedale pole mõtet kinnitada, et tal on kotkapilk, kääbuskasvu noorukile pole mõtet sisendada, et temast saab tippkorvpallur. Ning 200-kilosele teismelisele on lausa kuritegu sugereerida, et tema kehakaaluga on kõik parimas korras; talle tuleb otse öelda, et nii jätkates ta kaua ei ela.

Lühidalt, abielu mõiste äramuutmine on lihtsalt valetamine. Kusjuures selline, mis ei puuduta üksnes neid, kellele valetatakse, vaid toob kaasa kannatusi ka teistele. Nii nagu naiseks hakanud meessportlaste nunnutamine tähendab päris naissportlaste ilmajätmist normaalsetest võistlustingimustest, nõnda tähendab ka samasooliste kooselu abieluks tunnistamine nende juures üles kasvavate laste ilmajätmist “teisest poolusest”, st valetamist ka lastele, mille tagajärgi nad hilisemas elus põdema peavad.

Tsensuurivabalt 20.05.2023

Abielu mõiste muutmisest.

Abielu ümberdefineerimise eestkõnelejad küsivad retooriliselt: aga mida abieluvõrdsus teilt ära võtab? mis see üldse teie asi on?

Kõigepealt – mingit abieluvõrdsust pole olemas ega saa olema, seda ei saa kehtestada ühegi seadusega ja ei kehtesta teda ka see seadus, mida praegu vastu võtta punnitatakse. Kuid see selleks. Jääb küsimus: miks see kedagi segama peaks?

Otseselt ja kohe ei segagi. Kui näiteks Riigikogu homme otsustaks, et kalad on linnud või et gravitatsioonijõud mõjub edaspidi alt üles, ja et seda tuleb koolides õpetama ning meediakampaaniatega ka täiskasvanutele pähe taguma hakata, ei juhtuks ülehomme samuti mitte midagi erilist. Oleks tehtud lihtsalt järjekordne samm hullumaja suunas. Hullumajja on jupp maad, mitte katastroofiliselt vähe, aga ka mitte palju. Iga samm viib meid sellele lähemale. Kuidas selgitada idiootidele, et kõik need sammud võtavad meilt ära tükikese normaalsest ja inimlikust maailmast, nii et justkui ei juhtu midagi erilist, aga juhtub ometi? Kuidas selgitada idiootidele, et ühel päeval saavad sammud otsa ja me olemegi hullumajas?

Täpsemalt öeldes – nemad on, ja hullumaja ongi juba definitsiooni järgi nende koht. Ainult et nad kisuvad sinna kaasa ka neid, kes teevad vahet ülemise ja alumise poole ning kala ja linnu vahel, kes pole milleski süüdi ja kelle koht on siinpool kuulikindlat klaasi. Mitte sealpool, kus kappavad ringi leegitsevad kaelkirjakud, kus munadega naissportlased püstitavad rekordeid ja kus ebanormaalsust nimetatakse normaalsuseks.

Vastu tuleb hakata. Nagu Vabadussõjas: kui muud ei saa, siis võitkem aega. Küll need murdelahingud ka ükskord pihta hakkavad.