トリーヌ

“Muret tegi veel lahtine haud surnuaial. Mis sellega? Kas peab tühja kirstu sinna tagasi panema ja ta siis kinni ajama? Peab seda ehk tegema ilma kirstuta või peab haua lahti jätma kuni kevadeni, kus kogu asi ehk selgub? Vagad inimesed arvasid, et kirst tuleb uuesti hauda panna ja haud kinni ajada, sest kirstule on ju nagu kord ja kohus kella löödud ning pühakirja sõnadki peale loetud, mis siis veel. Pühitsetud kirst kõlbab ainult pühitsetud mulda, ei kuhugi mujale. Aga teised ütlesid, et kui kellalöömine ja kirjasõnad pühitsesid kirstu, siis pühitsesid nad ka selle mulla ja kivid, mis asendasid laiba — mulla ja kividki peab siis kirstu jätma. Sellele väideti vastu, et mulda ja kive ei või kirstu jätta, sest nendega on ja oli pettus ja pettuse peab pühitsetud maalt eemale hoidma. Kuid nüüd küsiti: kas pettust võib ja tohib veel pettuseks lugeda, kui ta on pühitsetud? Sest mitte ainult kirstule ei löödud kella, vaid ka mullale ja kividele, mis kirstus. Siin ei leidnud vagad inimesed enam üksmeelset vastust, ja et asja õieti otsustada, pidi suuri raamatuid lugema ja uurima.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan