Põrgupõhja uus Vanapagan Quotes

“Ainult ühest oli pastoril kahju: miks polnud maailmas — ei temal endal ega teistelgi — enam seda suurt ja kindlat usku, mis laseks asju võtta niisugustena, nagu nad esinevad meie meeltele. Miks närib kahtlus ikka ja alati meie rinnas, nii et oleme sunnitud vahetpidamata ja paratamatult juurdlema! Miks ei võinud ta seda mehemürakat võtta tõelise Vanapaganana, vaid pidas teda ainult hullumaja kandidaadiks!”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Muret tegi veel lahtine haud surnuaial. Mis sellega? Kas peab tühja kirstu sinna tagasi panema ja ta siis kinni ajama? Peab seda ehk tegema ilma kirstuta või peab haua lahti jätma kuni kevadeni, kus kogu asi ehk selgub? Vagad inimesed arvasid, et kirst tuleb uuesti hauda panna ja haud kinni ajada, sest kirstule on ju nagu kord ja kohus kella löödud ning pühakirja sõnadki peale loetud, mis siis veel. Pühitsetud kirst kõlbab ainult pühitsetud mulda, ei kuhugi mujale. Aga teised ütlesid, et kui kellalöömine ja kirjasõnad pühitsesid kirstu, siis pühitsesid nad ka selle mulla ja kivid, mis asendasid laiba — mulla ja kividki peab siis kirstu jätma. Sellele väideti vastu, et mulda ja kive ei või kirstu jätta, sest nendega on ja oli pettus ja pettuse peab pühitsetud maalt eemale hoidma. Kuid nüüd küsiti: kas pettust võib ja tohib veel pettuseks lugeda, kui ta on pühitsetud? Sest mitte ainult kirstule ei löödud kella, vaid ka mullale ja kividele, mis kirstus. Siin ei leidnud vagad inimesed enam üksmeelset vastust, ja et asja õieti otsustada, pidi suuri raamatuid lugema ja uurima.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“«Pealegi, millalgi vaim mõjutas võimu, nüüd sünnib vastupidi, aga kuidas saada vaimust õndsaks, kui mammon juhib võimu ja võim vaimu?»”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“«Inimene on ju niisuke, et valeta talle kas või kõige hullem asi ette, kohe usub, aga katsu tõtt rääkida — kahtleb, pinnib, uurib, nõuab tunnistajaid.»”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Sest asjadega on ju nõnda, et kõik oleneb sellest, kust või kuidas neid näha. Laud on ju servalt vaadates kitsas triip, kepp otsast vaadates punkt, ja kes võib alati kindlasti ütelda, millal saab laiast lauast kitsas triip ja pikast kepist ümarik punkt või vastupidi?”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Ja kui sestsaadik vaadelda usku ja elu, siis pole kahtlust, et mida õigemaks ja puhtamaks või õndsamakstegevamaks usk muutub, seda enam eemaldub ta elust.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“«Ma ei tea, aga...»
«Usu, siis tead.»
«Et seda uskuda, peaks enne õnnis olema.»
«Usu, siis oled.»
«Olen õnnis ja lähen põrgu, mis?» küsis Ants juba teatud ärritusega.
«Õndsal ükskõik,» vastas Jürka üsna rahulikult.
«Kuidas võib inimesel ükskõik olla, kas ta läheb põrgu või taeva!»
«Küllap võib, kui aga usub.»”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“See tuleb peaasjalikult sellest, et elava metsaga on raskem äri ajada kui surnud puuga. Muidugi, ka elavat metsa võib hinnata kui varjuandjat kuuma päikesega ja kui tuulevarju külmaga, aga, noh, mis on see surnud puu väärtuse kõrval.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“«Millal lubas vaatama tulla?» küsis Jürka Juulalt, kui tütar oli läinud.
«Kes talt seda küsis,» vastas Juula. «Või mis sest küsida. On halb, tuleb kutsumata, on hea, ei tule kutsudeski, nõnda on inimesega. Ainult loom tuleb ka siis koju, kui võõrsil on hea.»”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“«Noh, ja kui Jürka nii kindlasti usub, siis hakkan mina ka, kas tahan või ei taha.»”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Üks usub kaljukindlalt, et ta on Vanapagan, aga elab kui inimene, teine usub, et ta on inimene, aga elab nagu Vanapagan.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Kustal jäid sõnad suhu kinni, mitte kartuse pärast, vaid muidu niisama, isegi ei teadnud miks.
«Mis siis on sellepärast?» küsis Juula.
«Sellepärast, ema, kui saad taeva, siis...»
Jällegi peatusid Kusta sõnad.
«Miks sa ei räägi, mu poeg?»”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Mitte enam joosta, mitte enam end liigutada, see oli Riia meelest kõige hirmsam ja raskem.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Aga kõigest hoolimata Jürka ärkas mõne aja pärast nagu uuele elule: meel muutus rõõmsamaks ja töötuju kasvas.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“«Noh, ja kas oled kuulnud, mis arvatakse sinust?»
«Kes arvab?»
«Kõik ja ei keegi, nõnda on arvamistega.»”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“«Vaimliste aladega on tänapäev täbar lugu. Millalgi vaim mõjutas võimu, nüüd sünnib vastupidi.»”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“«Ja ma hoiatan veel kord, et kui laostub põrgu, siis on ka paradiisi päevad loetud, sest inimene huvitub rohkem hirmust kui õndsusest.»”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Pealegi, ärgem mõistkem kohut, et meie eneste üle kohut ei mõistetaks.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Jah, päriselt pole vanapaganaid ega Karlssoneid tõesti olemas, aga ka kirjandus ise pole päris, vaid ainult muinasjutt. Isegi kui ta arvestab reaalsete faktidega, isegi kui ta kirjutab otse elust maha, on ta ikkagi üksnes kunstiteos ja talle pole mõtet läheneda argiloogikaga.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“«Ah, Jürka, arvad sa tõesti, et on iga kord nii kerge öelda, mis õige, mis vale, või on see nii tähtiski teada?»
«Ei vist,» lausus Jürka veendunult.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Ja kuigi polnud tänini sellist mälukaotust märgatud, nagu oli Jürka vene keele unustus (muidugi, kui ta teda üldse kunagi oli mõistnud, nii et oli, mida unustada), siis ometi tunnistati see võimalikuks ja tõenäolikuks lootuses, et niisugused teaduslikult huvitavad juhud leiavad kordumist ja tõestavad selle, mida praegu oletame.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Ja pea ühte meeles: mida vähem räägid, seda parem, sest inimene mõistab sõnu enamasti võõriti. Ta mõistab ka vaikimist võõriti, aga seda vähem.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“«Jah, imelik küll,» rääkis ametnik, «just nendega peab eriti oskama, kes ise midagi ei oska.»”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan

“Sest teised ju kõik usuvad, nagu oleks, ja kui kõik nii kangesti usuvad, siis nagu olekski.”
― A.H. Tammsaare, Põrgupõhja uus Vanapagan