Kas sinine värv on otsas?

Sügis. Kullakarvaline, vihmatilgaline, natuke juba kõdu järele lõhnav sügis. Tartu Toomemägi on täis langevaid lehti, mis aeglaselt ja väärikalt keereldes puude jalgadele langevad. Tänavad on täis läikivaid loike, pead on täis mõtteid.

Pärast lumekruubiraamatu valmis saamist olen ma sadu ja sadu kordi kuulnud umbes sellist lauset: "Nojaa, lumekruubid küll... aga millal siis tegelikult sinu uus luuletustega raamat tuleb?" Ja kui ikka midagi hästi kaua kuulda, hakkab juhmimgi pea aru saama, mida küsitakse. Tuleb tunnistada, et tegelikult elab minu vaimusilmas hoopis üks teistsugune raamat, aga tema aeg pole veel käes ja vaimusilmgi tundub alles natuke ähmane. Seega tuleb teha vahepeatus.

Sellesamuse vahepeatusega on sedasi, et raamat (mitte segi ajada vaimusilmaraamatuga) on peaaegu valmis ja muud ei olegi vaja enam teha, kui et natuke ridu failis sirgu ajada ja raamatud valmis trükkida. Ja kontrollida, et komasid sees ei oleks. Seda viimast on üks kord juba tehtud, nii et komadel ei ole eriti elulootust. Tahan teha ühe pisitiraaži, mis rõõmustaks küsijaid ja rahustaks mu vaimusilma. Ning kui see tegu saab tehtud, eks siis vaatame edasi.
Olen ikka mõelnud, et kas raamatud valivad oma inimesi ja kas nad igatsevad, et keegi reisiks nendega koos? Või vaataks nende lebamist öökapil. Või aitaks neil teiste raamatute alla mattuda.

Selleks, et "Sinine värv on otsas" nimega raamat saaks kõiki neid vaimustavaid asju teha, võib hoogu lükata. Ja kui hoo lükkamine ei kõneta, siis lõpeta otsekohe lugemine ja torma lehtedesse sahistama! On sügis. Kullakarvaline, vihmatilgaline, natuke juba kõdu järele lõhnav sügis.

#sininevärvonotsas #hooandja